14.11.2015.a. Kirjandusõhtu Kolhethis

foto: Reet Alev. ülevalt: Heldur Lääne, Eelika Laane, Kiiri Saar, mina, Helle Kirsi, Piret Bergmann, Vallo Hallik, Ott Kilust. alumine rida: Meelis Sarv, Kristel Mägedi, Susanna Saar, Alari Janson ja Maarika Siim

  Eile, 14. novembril toimus järjekordne kirjandusõhtu "Kolhethis". Korraldan Pärnu Kirjandusõhtuid juba kuuendat hooaega ja mõned viimased aastad toimuvad need "Kolhethis".Enne seda korraldasin neid "Maarja-Magdaleena Gildi" majas ja need olid teise iseloomuga. Võib ütelda, et kasvasime luuleõhtutest välja, sest palju ilmub ka proosaraamatuid.

Kristel Mägedi

Kristel Mägedi esitleb oma raamatut „Mitteelamise kunst“. Kristel elab Viljandis, on vabakutseline näitleja, poetess, kunstnik ja muusik. 
 Kristel laulis elusaks minu soneti "Randuja õhtuitk"

Maarika Siim

Maarika Siim esitleb oma raamatut "Sa oled mu peegel/piibel". Maarika elab Tallinnas. Tema loomingut on avaldatud mitmes luulekogumikus ja peos hoiab ta pildil oma debüütluuleraamatut.

Heldur Lääne

Heldur Lääne esitleb oma luuleraamatut "Monoloogid". Heldur elab Põldsamaal ja eile käis ta oma viiendat luuleraamatut Pärnus esitlemas. Meie tutvusime Võtikvere raamatukülas, kus kirjanik Imbi Paju kirjandussündmust korraldab.

"10 minutit hirmu"

Ott Kilusk, Lauri Kink ja Jaanus Mehikas. "Kümme minutit hirmu" unplugged version. Ott võitis kevadel Poetry Slämi Pärnu eelvooru, kus žüriis olime mina, Sven Kivisildnik ja Peeter Helme. Ma loodan, et meie koostöö jätkub, kuna eile nad naerutasid rahvast pisarateni :) Jaanus Mehikas ja Lauri Kink on laulvad näitlejad. 
Videot saate piiluda SIIT.

Sven Kivisildnik

Sven Kivisildnik esilteb oma raamatut "(:)see õige luuleõpik". Sven on kirjanik, poeet, kirjastaja (jne..). Inimene kes on alati nõu ja jõuga abiks. Ma ei oskagi ütelda palju tal raamatuid ilmunud on, aga suurem osa on minul olemas ja loetud. Täielik respekt!

Vallo Hallik, Eelika Laane, Meelis Sarv

Fil ehk Vallo Hallik (rohelises)  tutvustab kirjastuse "Hea Tegu" uusi raamatuid. Vallo on kirjanik, poeet ja kirjastuse "Hea Tegu" omanik. Kirjastus "Hea Tegu" aitab meelsasti noorkirjanikel jalga kirjandusmaailma uksevahele saada.

Kiiri Saar

Kiiri Saar esitleb oma luuleraamatut "Võilillelein" ja viimast romaani " Maja Mineviku tänaval". Kiiril on ilmunud mitmeid raamatuid. Ta on poetess ja kirjanik. Tema tuli kirjandusõhtule lausa Hiiumaalt.

Helle Kirsi ja Pusa

Helle Kirsi ja kunstnik Pusa esitlevad lasteluule raamatut "Kirsikivimaja". Helle on Jõõpre koolis õpetaja ja Pusa Piret Bergmaann kunstnik. Nende koostöös ilmunud raamat sai alles ühe preemia osaliseks. 

Karina- Louisa Puht

Karina Louisa Puht esitles oma Hooandjas hoogu koguvat esikromaani "Võidetud Tüdruk", millele saab julgest hoogu anda SIIN. Aitame noore kirjaniku koolitöö kaante vahele saada!

Eelika Laane (keskel) esitleb kirjastuse "Hea Tegu" raamatuid. Endal tal on ilmunud kaks luuleraamatut ja kahjuks ühe väikse apsaka töttu ta oma teist luuleraamatut esitleda ei saanud.. Eelika tuli kohale Tartust.

Alari Janson

Alari "Papa" Janson  esitleb oma luuleraamatut "Sõnaviisi". "Papa" Alari Jansonil on ilmunud 2 luuleraamatut, 2 laulikut ja proosateos. Tema loomingut on avaldatud ka ühiskogumikes. Lisaks kirjutamisele on Papa muusik ja solist bluusibändis "Rääma Blue". Papa on Eesti parim eestikeelsete tekstide bluusilaulja.

Meelis Sarv

   Õhtut on juhtinud juba aastaid armas ja andekas Meelis Sarv, kellele võlgnen ka suured tänud! Aitäh, Meelis!

   Lisan siia veel mõned huvitavad pildid õhtust. Aga rohkem pilte saate näha mu fb albumist, kus on kenasti ka piltide autorite nimed all. Albumit saate vaadata SIIT.

pisike preili Kilusk oma emme Kaili Viidasega

laulev näitleja Lauri Kink

Ott Kilusk

laulev näitleja Jaanus Mehikas

vahetasime Helduriga (Lääne) raamatuid

meie

  Tänan südamest kõiki imetoreda õhtu eest ja kohtumiseni juba 12. detsembril. Siis tuleb Merca ehk Merle Jääger oma raamatut "Jututulbad" esitlema.

Jaanika, Clavise solist ja hea sõber Raido ja mina Nikolai Lehtlas

telestaar Susanna ja Jaanika

teletüdruk Susanna tantsib Clavise pilli järgi

armas Aime

teletüdruk Susanna ja mina

  Meie läksime seltskonnaga muidugi veel "Nikolai Lehtlasse" oma sõprade bändi "Clavis" kuulama ja õhtu kujunes ikka päris ilusaks. Mõned fotosüüdistused ka siia.


15.11.2015.a.
Mai

Uus tass Portugalist, Portost!

   Eile jõudis minuni tass mille armas Maarika Siim mulle Portugalist tõi. Õigemini tass lusikaga, sest lusikas on komplektis. Kuna kirjnadusõhtul oli nii palju sigimist ja sagimist, ei saanudki ma Maarikat tassiga pildile jäädvustatud. Aga pildi temast lisan ma siia kohe.
   Maarika Siim on poetess, kelle loomingut on avaldatud mõnes ühiskmogumikus ja endal tal on ilmunud luuleraamat "SA OLED MU PEEGEL/PIIBEL", mille illustreeris tema tütar Mirjam Siim, kes täna elab Portos.

Poetess Maarika Siim 14.11.2015.a. Pärnu kirjandusõhtul oma luuleraamatut esitlemas. foto: Vallo Hallik

  Suured tänud, kallis Maarika selle kena kingituse eest! Ma ei tea küll mis seal pudelis on, aga läheb baarikappi, hakkan kollektsioneerima! ;)


15.nov. 2015.a.
Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 17. peatükk

  17. peatükk

Kui Mari- Liis vastu lõunat silmad avas, tundis ta sõõrmeis sõrnikute lõhna. Miralda-memm armastas sõrnikuid plönnideks nimetada, pikema nimega kohupiimaplönnideks. „Tule nüüd, tütreke kohe sööma. Jõuad hiljem ka hambad ja silmad ära pesta. Plönnid jahtuvad muidu ära ja külmana ei ole need suuremad asjad maista. Minu kadunud ema armastas ikka ütelda, et hommikul tõustes ei tohi kohe voodit ära teha, muidu unehaldjad jätavad su maha ja voodi ei võta sind omakas, sa lihtsalt ei puhka seal välja. Pealegi tahavad ka voodiriided hingata, enne kui sa need kokku pakid ja umbsesse kappi paned. Ka pidavat õnn siis kauem magaja elus püsima. Mine ta paljukest selles küll tõtt on, aga vanad tavad ja teadmised olla ikka kõik tõe pähe loodud. Iseasi kas inimesed neid tõeks peavad ja usuvad.“ Miralda valmistas need kodujuustust, munast, jahust, hapukoorest, suhkrust, soolast ja soodast. Aga ta armastas küpsetada ka erinevaid plönne. Osadele ta pani suhkrut vaid näpuotsaga, maitseks veidi. Küll lisas ta neisse pekiliha krõbuskaid, küll suitsuräime, küll krevette. Ühesõnaga ta armastas ise uusi retsepte katsetada. Ja alati tulid kõik tema küpsetised väga maitsvad välja. Kui Mari- Liis oli toidu suhtes küllaltki valiv, maitsesid kõik Miralda tehtud toidud talle, isegi munapeki kaste, sest ta ei jätnud sellesse ulpima hiigelsuuri ja pooltooreid pekitükke, nagu Mari- Liis koolis lõunaks oli saanud. Memm praadis peki mõnustaeks krõbuskiteks ja rasva valas minema. Või õigemini valas selle eraldi nõusse, ei jätnud kastesse. Ja kastme tegi ta alati paksu, nagu oleks tegu munapudruga. „Aga memm, kas ma ikka tualetis võin enne käia ja käed pesta?“ muheles poolunes Mari- Liis. Miralda vastas talle muigega ja juba nad lasidki hommikusöögil hea maitsta. Kui Mari- Liis peale sööki nõusid pesema asus, hakkas hetathtlik Miralda tegda küsimustega pommitama. Miraldal oli komme söögilaua ääres vaikida ja selle õpetas ta ka tüdrukule selgeks.
„Mida me täna lõunasöögiks teeme? Kas sa kupakartuleid sööd? Tead, kui ma siin üksida elasin, armastasin ma tihti kupakartuleid teha, kõrvale silgu soolvett ja kõht saigi täis. Võis siis määrisin tavalist Eesti võid kupakartulile peale ja rohkem polnudki vaja. Kõht täis ja meel hea. Ja kui magusa isu peale tuli, ostsin taluniku käest maapiima, lasin hapuks minna ja tegin kama. Küll on hüva rüübe ja väga kasulik ka. Tänapäeval on ikka asi väga käest ära, küll sooviatakse inimestel piimatoodetest loobuda, küll ei kannata inimene üht ega teist toitu. Vanasti kasvasid tited ka sooja lehmapiima peal, kui emal piima ei jagunud. Ja kõik olid terved nagu purikad. Toorpiim otse lehma udarast/ nisast ei tekitanud imikule isegi gaase. Tänapäeva toidud on kõik keemiat täis. Ma eelistan siiani taluniku käest produkte osta, tema on veel moodsa sõna järgi ökotalunik. Ma ei ole kunagi pidanud pettuma tema kaubas. Kuidas siis selle kupakartuliga jääb?“ küsis memm uuesti. „Ee-ee, ma ei teagi nüüd....“ vastas Mari- Liis kogeledes, kuna ta ei teadnud mis see kupakartul üldse on. „Aga kama ma armastan küll. Olen isegi seda palju kordi söönud. Aga ma olen kamapulbrit lisanud jogurtisse, mitte hapupiimasse. Väga maitsev sai, palju maistvama kui müsli.“ vastas ta, kuid ei söandanud Miralda käest küsida mis see kupakartul lõpuks on, kartis rumalana tunduda. „Heakene küll! Aga kas sütedel küpsetatud kartul sünnib sul süüa? Tänapäeval küpsetavad koos koortega ja fooliumpaberi sees, aga ma armastan ikka ahjus, hõõguvatel sütedel küpsetada. Mähherdune mõnus õrn suitsutatud maitse jääb juurde.“ „Memm, sa võid väga hästi kupakartuleid teha, sest sinu söögis maitevad mulle väga. Ise sa ütlesid, et süüa tuleb armastusega teha ja seda sa ka kindlasti teed, kuna mulle on siiani kõik su toidud väga hästi maitsenud.“ kiitis Mari- Liis memme. Ühest küljest on see siiras kiitus, teisalt tahtis ta nii väga teada milline näeb välja kupakartul. „Aga ma lähen nüüd mõneks tunniks ära, mul on veid asjaajamisi. Jõuan hiljemalt õhtu kelle kuueks tagasi. Lähen käin tiiru ka Westoffhauseni häärberi juures ära. Ja mõtlesin, et põikan ühte kohta kus mul meeldib aega ajalt omi mõtteid mõtlemas käia. See on minu salakoht. Kui Marelle peaks mind mingil põhjusel otsima tulema, siis ära ütle kus ma olen. Ma tahan tõesti üksida olla.“ palus Mari- Liis, kallistas memme ja läinud ta oligi.
Memm pesi parasjagu kraanikausis kartuleid . Nühkis neid uue pakist võetud nõudepesunuustikuga, et kartulid hamba all hiljem karjuma ei hakkaks, nii armastas ta ise ütelda, kui mõni mulla- või liivatera süües hamba alla jäi. Nimelt armastas ta ise kupakartuleid koos koortega süüa. Märkamatult seisis ta kõrval Marelle, kuna Miralda oli Mari- Liisi lahkudes unustanud ukse lukustamata. „Noh mutt, oled suutnud mu tütre mu vastu keerata jah! Seda ma sulle ei andesta! Kuule, laena mull üks kümpa, ah? Saad järgmisel nädala tagasi. No, mis see kümpa sulle ikka teeb? Ära sured ilma selleta vä? Kurdiks oled jäänud vä? Ah, käi pekki!“ keeras purujommis Marelle selja ja kadus sama kiirelt toast nagu oli tulnudki. Miraldal läks silme eest kirjuks. Ta istus köögitoolile ja püüdis rahulikult hingata. Kui palju oli ta Marellele raha kinkinud, just kinkinud, kuna tagasi ta kunagi seda ei saanud. Kui palju oli ta Marelle pärast mures, kui viimane väitis, et tal on raskekujuline pohmakas, ja kui ta kohe jooki peale ei saa, annab otsad. Tänu Miraldale oli Marelle üldse veel hinges, kuna muidu oleks ta lihtsalt nälga surnud. Kuid nüüd, kui memm hakkas ta lihase tütre eest hoolt kandma, võttis teda nagu oma tütart, nüüd tuli Marelle ja viskas talle alatult kirve selga. See oli siis tasu headuse eest. Ega muidu ei ütelda, et ükski heategu ei jää karistuseta. Ikka ja jälle toimivad need vanad tarkused ja kõnekäänud.
Kui Miralda oli pisut toibunud, lonkis ta tuppa altari ette palvetama. Ta palvetas kõigepealt enda eest, siis Mari-Liisi ja siis Marelle eest. Ta soovis ju kõigile vaid kogu aeg head. Isegi inimsele kes teda hetk tagasi oli rängalt solvanud. Memm ei kandud endas viha, elu oli talle juba ammu õpetanud, et viha külvab järgmist viha ja sellega ei saa elada. Juba aastakümnete eest oli memm õppinud andestama nii, et ta oma elus ei eksisteeriks viha ega kurjust. Kuid tahes tahtmata puutus ta nendega ikka ja jälle kokku, aga õnneks oskas ta need seisundid endast välja lasta. Memm ei kogunud kurjust, kui ühte kõige negatiivsemat enrgiat oma hinge ega ealmisse. Alati peale halba situatsiooni süütas ta oma elamises küünlad ja viirukid mis aitasid ta hinge ja elamise surnud energiast puhatada. Ka ei olnud Miralda kättemaksuhimuline, seega kogu Marelle pere saaga häiris teda, kuid ta ei suutnud vaesele Mari-Liisile selga pöörata, sest nad olid tüdrukuga väga lähedasteks saanud. Nad olid tõesti nagu üks liha ja veri. Ilmselt oli memm ka Mari-Liisile uue hingamise andnud, sest selle vähese aja jooksul kui tüdruk tema juures elas, oli temast saanud nagu täiskasvanu. Mari- Liis oli üks suur päikesekiir eaka memme päevades. Mari- Liis avastas, et oli juba kaks tundi sihitult mööda linna lonkinud. Kaks täispikka tundi olid kadunud nii ruttu, et kirikusse minekust ei tulnud tal enam midagi välja. Tüdruk jalutas linnast pisut välja, kohta kus asus vama maha jäetud hoone, pisut puukuuri meenutav pisiosmik, kus ta oli rasketel hetketel varemgi käinud. Mari- Liis avas ettevaatlikult päevinäinud kriuksuva ukse ja ehmatas ennast krampi. Hoones magas kodutu, väljanägemiselt kaheksakümnendates eluaastates mees, koorem vanu vatitekke peal. Mari- Liis tahtis vaikselt ukse sulgeda ja jalga lasta kuid taat ärkas. Kodutu taat oli näost nii paistes, et ta silmad ei paistnud väljagi. Ta lausus: „Tütreke, ma ei tee midagi kurja. Ma elan siin, kuna päriskodu mul ei ole. Ära pahanda!“
Mari-Liis ei pahandanudki. Miks oleks ta pidanud? Ta vaikis ja vaatas kodutut ning tal hakkas temast kahju. Üks osa tüdrukust tahtis ruttu põgeneda kuid teine osa tahtis taati mingilgi moel aidata. Ühtegi alkoholipudelit hoones näha ei olnud, ka ei vedelenud kusagil ühtegi suitsukoni, kuigi taadi väljanägemine oli õõvastav. Ilmselt polnud ta juba pikemat aega ennast pesta saanud. „Kas, kas teil siis pärikodu tõüesti ei ole? Aga sugulasi? Lapsi? Kas te linnalt ei ole abi küsinud?“ tekkis tüdrukule palju küsimusi. „Ohh, tütreke, küürakaid parandab ainult haud, aga näe, vikatimees ei taha kohe mitte tulla ja mind ära võtta! Mu kadunud abikaasa armastas ikka ütelda, ega surm ei võta ka sealt kuskohast midagi võtta ei ole. Nii ma oma näguripäevi siin eluõhtusse veangi, hing paelaga kaelas.“ „Aga, kas...“ tahtis Mari-Liis küsimustega jätkata kuid kodutu katkestas ja hakkas oma elulugu jutustama. „Mul oli kõik olemas. Oli naine ja kaks last, tütar ja poeg. Elasime nagu õnnelik perekond kunagi omas majas, rannarajoonis, vaid paarsada meetrit merest. Asi muutus peale abikaasa surma. Tütar loobus pärandusest, kuna tema ja ta pere elavad ammu Rootsis, nad on heal järjel ja Eestisse tagasi tuleku plaane neil ei ole. Poeg aga abiellus mustlasverd naisega ja neile sündis lausa kümme last. Nii ma algusel elasingi maja alumisel korrusel, imepisikeses toas, mida kunagi kasutasime sahvrina. Tuppa mahtus ainult kitsas kušett ja väike kummut. Palju mul, vanal toil ikka vaja oli, leppisin sellega. Paari aastaga sai minu kodmajast lausa msutlaslaager, müüdi maha kõik mis vähegi kõlbulik. Kogu minia suguvõsa kolis sisse ja minul ei olnud enam mingit sõnaõigust. Kui tütar haisu ninna sai, tahtis ta mind Rootis viia, aga kuhu mina vana inimene ikka...Ja siis ähvardas poeg mind vanadekodusse või üldse hooldekodusse saata. Ei mina tahtnud kellelegi turjale jääda ning põgenesin kodust. Paar aastat redutasin ühes vanas mahajäetud majas keset linnalähedast tühermaad. Kogu mu mäletus oli sinna kaasa võetud vaid vanade fotode näol. Kuni ühel päeval pensioni toomst tulles nägin oma kodu suurtes leekides. Kõik mu mäletused jäid sinna! Kõik mis mind vähegi veel perega sidus! Kujutad sa ette, tütreke!? Mul ei ole enam mitte midagi!“ valgusid taadi silmadesse pisarad mis mööda ta võidunud buvaikat alla jooksid. Mari- Liis võttis kähku taskust Miralda kingitud taskurätiku ja ulatas selle taadile, kuid taadi pisarad ei tahtnud lõppeda.
„Sina mine tütreke, mine! Minul ei ole enam kaua aega elada jäänud. Mina saan endaga hakkama. Aga luba palun mulle, et sa ei räägi kellelegi, et mind siin nägid. Kas lubad? Ma tahaks enne surma vähemalt rahu saada. Ma ei ole iialgi kellelegi kurja teinud, kuid saatus on minu vastu millegipärast karm. Mine! Mine, mine! Muidu hakkavad lähedased sind otsima ja ma ei taha, et sa minu pärast kannatama peaksid.“ lausa sundis taat Mari-Liisi lahkuma. Mari-Liis lahkus raske südamega. Ta vaatas veel pikalt silmapiirilt hajuvat maja, hoonet kus tema ennast oli mitmeid kordi hästi tundud. Hoonet kuhu ta oli kunagi ema eest põgenenud ja mida ta kutsus oma teiseks koduks. Alles majast eemalduses lasi ta enda seest kipitavad pisarad valla. Ta nuttis südantlõhetavalt nagu väikene laps. Teda lihtsalt puudutas taadi lugu väga, sest selles oli armastust, selles oli siirust ja ausust, mida Mari-Liisi lapsepõlves oli vaid väike kogus. Tüdruk jalutas taas sihitult, nagu enne, kuni avastas ennast Westoffhauseni häärberi eest. 13.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 16. peatükk

   16. peatükk

Umbes kakssada meetrit merepiirist ulpis, põhi ülespidi, vana must paat. Tõsi küll, eemalt ei saanud aru millega tegu võis olla ja küllap olid lapsed multifilmidest näinud, et vaal on sama värvi ning pidasid veesõidukit hiigelkalaks. Samas tekitas paat ka Rasmuses ja Marelles segadust, kuna nad ei teadnud põhjust miks see seal on. „Tädi, Marelle, mina küll ei arvanud et see vaal on. Ja pealegi tean ma et vaalad ei ole üldse kurjad kalad, nende seljas saab isegi sõita. Ma olen multifilmist näinud. Ma nägin seda musta kogu seal juba randa tulles, kuid ma ei teinud sellest probleemi. Just oleks põnev olnud, kui seal oleks vaal olnud...“ teavitas Keiro rõõmsal ilmel. Rasmus ja Marelle kamandasid lapsed kaldale ja läksid asja uurima. Rasmusel ei andnud Keiro jutt rahu ja ta küsis Marelle käest: „ Oot, kas nad ei olegi sinu lapsed? Kas sa oled nende hoidjatädi? Oma lapsed ju sind tädiks ei kutsuks, või kuidas?“ „Ah, ma ei viitsi praegu sellel teemal rääkida! Pealegi pole see hetkel tähtis, esmatähtis on teada saada ega seal paadi juures juhtumisi ühtegi laipa ei ole.“nähvas naine Rasmusele. Nii nad jalutasid vaikides paadi juurde, kuid õnneks oli see täiesti tühi. Rasmus arvas, et tegu võis olla kohalike poiste ulakusega, et nad kaaperdasid võõra paadi, kuna selliseid asju on enna ka juhtunud. Kuid ta ei suutnud siiski tuvastada kellele paat kuuluda võis. Ankrut ega aerusid ka seal näha ei olnud. Ühesõnaga Rasmus võttis selle ristsõnamõistatuse enda kanda ja nad tirisid paadi kaldale. „Oehh, ma olen nii väsinud. Peaks varsti liikuma hakkama, sada toimetust veel teha.“ kurtis Marelle. „Emme, ei! Mina ei taha veel koju minna! Sa ise lubasid et jääme siia pikemaks ajaks, vähemalt homseni. Mina igatahes jooksen ära ja ei tule autosse!“ jonnis Mari- Liis, ning jooksis piki mere kallast Jaagupi suunas. Poisid kuuletusid Marellele ega läinud sellel korral Mari- Liisi jonniga kaasa. Nad lonkisid, pea norgus, täiskasvanute sabas Kosmonautika Puhkekeskuse suunas, kuid samas kiikasid eemalduvat Mari- Liisi. Tüdruk ei kavatsenudki alla anda, nii kange oli ta. Igasugused hirmud olid tüdrukul meelest läinud, sest tusatuju ja jonn olid temas võimust võtnud, ja sellises hingeseisundis võis Mari- Liis lausa mägesid ületada, ilma, et tal kõrgusekartus meelde tuleks.
„Marelle, tüdruk võib nii ära kaduda. Iial ei või tead kes mööda rannikut ringi longib, sülitas Rasmus kolm korda üle õla ...Ja mida sa siis teed? Kuidas sa saad nii ükskõikselt käituda? Kui sul oma lapsed...“ kutsus Rasmus Marellet korrale. „Oma lapsed, oma lapsed, mida tead sina üldse lastest!“ karjus ärritunud naine ning kiirendas sammu. Rasmus oli suures segaduses, ta ei teadnud kas need on Marelle lapsed või ei. Ta jäi seisma ja otsustas poisid kaasa kutsuda ning Mari- Liisi rahustama minna. Poisid seisid nagu soolasambad ega osanud käituda. Siis avas Kerdo suu: „Onu, Rasmus, me ei julge tulla koos sinuga, tädi Marelle võib väga, väga kurjaks saada ja siis ta ei võta meid enam kusagile kaasa. Nii võib isa meid koduaresti panna ja kogu meie suvi möödubki luku taga“ olid poisi silmad veekalkvel. Keiro noogutas venna jutu peale. „Poisid, palun ütelge mulle kes Marelle tegelikult teile on? Kas ta siis ei olegi teie ema? Kas ta on teie hoidjatädi?“ püüdis Rasmus asjasse selgust saada. „Ei ole ta meie ema ja tädi ka mitte, aga meie isa usaldab teda ning nii ta võtabki meid igale poole kaasa. Isa käib ise kogu aeg tööl ja tal ei ole aega meiega tegeleda.“ selgitas Kerdo. „Ah nii, ah siis nii käitub Marelle võõraste lastega,“ mõtles Rasmus endamisi. Ilma pikema jututa sammus ta välgukiirusel Mari- Liisi suunas. Tüdruk istus suurel rändrahnul, pea jalge vahel ja röökis täiest kõrist: „Ma vihakn sind! Ma vihkan sind, emme! Ma ei taha enam sinu tütar olla! Ma tahan issi juurde! Ma tahan ära surra!“ Nüüd ei saanud Rasmus enam millestki aru, sest talle tundus, et väga siira näoga poisid valetasid . Või kutsus Mari- Liis mingil põhjusel Marellet emaks? Kas Marelle survestas teda selleks? Rasmus ei tahtnud küll võõrast tühiõunast ampsu võtta, kuid talle tundus et enam ei ole valikut. Ta haaras nutva Mari- Liisi sülle ja püüdis temaga rääkida. Tüdruk siputas nii tugevalt jalgu, et mehel oli teda algul lausa raske kinni hoida. Tal oleks justkui karu jõud olnud. Aga lõpuks tüdruk andis alla. Küllap oli väsimus oma töö teinud, või tundis tüdruk üle pika aja et keegi hoolib temast. Ta hakkas läbi nutu Rasmusele kurtma:
„Minu emme ei armasta mind! Mitte kunagi ei ole ta mulle ütelnud et ta mind armastaks. Mitte kunagi! Kui ma ükskord julgesin ta käest seda küsida, käratas ta ;“Lolliks oled läinud vä!? Vaata vähem neid Mehhiko seebiseriaale! Minu vanemad ei ole mulle kunagi ütelnud, et nad mind armastaks. Ja pealegi lõpeta see jonnimine ära, muidu annan su lastekodusse!“ „Annab sinu lastekodusse? Kas ta siis ikkagi on su ema?“ ei saanud Rasmus enam mitte millestki aru. Segadus temas aina kasvas. Tüdruk vaatas veidra pilguga onule otsa ja lausus: „Ma tahaks et ta ei oleks mu ema. Ma tahan endale sellist ema kes mind armastaks! Aga ta on minu ema, kuid mulle on kogu aeg tundunud et ta hoopis vihkab mind.“ „Kas Kerdo ja Keiroga käitub ta teistmoodi? Kas ta hoiab su vendi rohkem?“ uuris Rasmus. Mari- Liis vaatas teda jahmunud pilguga ja ei lausunud enam sõnagi. Suured pisarad voolasid mööda ta põski Rasmusele sülle ja mees tundis, et ta vaid piinab tüdrukut oma küsimustega. Nad palus tüdrukul oma kukile ronida, millega viimane imekobel nõustus. Küllap meenus talle Ralf, kes teda tihti kukil kandis, kuigi tüdruk kartis kõrgust. Aga issi kukil oli alati turvaline olnud. Kuid pisarad ei tahtnud lõppeda, sest Mari- Liis südamest kartis ema reaktsiooni. „Noh, korjasid selle närvipuntra üles. Jonnipunnil vedas! Sitaks vedas!“ räuskas Marelle ebatsensuursete sõnadega, mille peale Rasmus teda korrale kutsus. „Lõpeta ära! Nad on ikkagi lapsed! Nii mürgitad juba lapsena nende hinged ja mida sa siis veel elult ootad!? Kas, kurat, sul südant üldse sees ei ole või?“ ägestus mees. Marelle sai maruvihaseks, et Rasmus laste poolt oli. Oli ta ju selline naine kes pidi alati saama suure karja juht olla. Tema pilli järgi pidi isegi Ralf kodus tantsima. Õhk kauni rannikuküla rannas oli väga paksuks läinud. Mari- Liis jäi Rasmuse sülle magama ja poisid istusid hiirvaikselt rannal ja ehitasid liivalosse. Vaid aeg-ajalt piilusid nad kulmu nurgast teiste poole. Rasmus tõusis magama jäänud lapsega püsti ja luba küsimata viis Mari- Liisi Gagarini majja magama. Marelle istus autos ja pahvis närviliselt sigaretti. Ta oli püha viha täis, kuid olukord näis lootusetu. Ühest küljest tahtis ta jääda puhkekeskusesse lausa mitmeks päevaks, kuid teisalt oli päev just mitte kõige parema iseloomuga olnud. Naine kustutas suitsu, viskas koni teadmatusse kaugusse, mile peale nägi Rasmust tulemas ja koni üles korjamas. Naine turtsatas ja käivitas auto.
„Oota nüüd! Kuhu sa lähed? No, kurat! On naised!“ sai Rasmus veel autost kinni. Marelle tegi omast arust nalja: „Tahtsin vauid nalja teha, tahtsin vaadata kuidas sa reageerid. Ja ära hakka mulle mingeid noomitusi siin lugema, muidu võib nali tõeks osutuda!“ „Naine, mis sinu sees toimub?! Ma siin ennist arvasin, et oled ikka endine Marelle, aga tundub et eksisin ja lausa rängalt eksisin. Kuhu on jäänud see armastav ja hell naine sinus? Kuhu on jäänud su südametunnistus? Mis putukas sind küll hammustanud on? Issand küll, me ei oleks pidanud ükldse enam kohtuma! Ma olen sinus sada protsenti pettunud!“ seisis Rasmus auto kõrval ja ta silmad olid vaheldumisi kurbust ja kurjust täis. Mähkamatult oli päev videvikku jõudnud. Kairo ja Kerdo ehtasid liivalossikesi rannal juba tundide kaupa, kuid nad ei julgenudki sealt ära tulla. Kui Marelle Rasmusele teatas, et tahab üksinda autos olla ja muusikat kuulata, lahkus mees auto juurest ja läks poistega jutustama. Talle jäigi selgusetuks kes lapsed Marellele on kuid ta otsustas, et ei hakka oma pead selle üle enam vaevama. Lõppude lõpuks võõras mure. Hämadrudes juhatas ta Kerdo ja Keiro Gagarini majja magama, kus juba Mari- Liis õndsat und ilmselt nägi. Mees nägi, et Marelle istub ikka veel autos ja kuulab muusikat mida saab vaid vaibakloppimise alla liigitada, kuid ta ei tenud naisest välja, liikus oma auto suunas ja otsustas minna mõningate kilomeetrite kaugusele, Kablisse „Ultima Thule“ kontserdile. Kui Marelle märkas Rasmust auto suunas liikumas, astus ta oma autost välja ja karjus:“ Kuhu sa lähed? Tahad ütelda, et lased varvast ja jätad mind nende väänikutega üksi? Seda ma küll sulle ei andesta!“ „No, eks sa pane oma autole ka hääled sisse ja läheme! Kablis algab viieteistkümne minuti pärast „Ultima Thule“ kontsert ja mina küll sellest ilma ei taha jääda. Chiao!“ tõmbas ta auto ukse enda järel kinni, kuid Marellel olid sellel hetkel ilmselt maailma kõige väledamad jalad. „Oota nüüd! Oota! Võtad ehk mind ka kaasa!?“ jooksis ta ähkides Rasmuse auto juurde. „Noh, hea küll! Roni peale!“ muutus mehe süda härdaks.
Kui nad peateele jõudsid, tundis Rasmus naisel alkoholilõhnu ja küsis: „Mida? Miks sa joonud oled? Mis sinuga toimub? Ohjah, te naised olete...“ ei saanud ta oma lauset lõpetada, kui Marelle surus oma huuled mehe huultele ja auto keeras metsavahele tagasi. See mis seal männikus toimus, sellest oskavad pajatada vaid liivaluited männimetsas. Aga kontserdile nad jõudsid. Küll viieteistkümne minutilise hilinemisega, aga jõudsid. Ja ega neil siis veel teineteisest küllalt ei saanud, terve öö ja terve puhkekeskuse maja oli nende päralt. Hommikul, kui Marelle püüdis salaja puhkemajast välja hiilida, et Gagarini majja minna, nägi ta Gagarini maja juures seismas tuttavat autot. 13.11.2015.a.
Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 15. peatükk

  15. peatükk

„Noh, härra Westoffhausen, kas oled valmis kohtusaagaks? Ma siin kuulsin, et oled kenasti kosunud ja hakkad oma kummitustekambrisse tagasi naasema. Eks ma siis teavitan võimujüngreid ka sinu tagasitulekust. Näeme õige pea!...“ vadistas õel Marelle ja enne kui Ralf midagi ütelda sai, andis telefon juba kinnist tooni. Ralf muutus näost veelgi kaamemaks kui ta unenäost ärgates oli. Ta põrnitses ainult ühte punkti, nägu sünge kui sügise öö ja ei reageerinud arsti ja õe jutule. Doktor Marjapuu muutus juba murelikuks. Oli ju tema silm korduvalt näinud situatsioone kus haige koju saamise uudise peale otseses mõttes ära pöörab või sügavasse depressiooni langeb. Põhjuseid oli mitmeid. Üheks põhjuseks oli tihtilugu see, et osadel patsientidel ei olnud kodu. Teiseks põhjuseks see, et osadel ei olnud raha mille eest haiglapäevad kinni maksta. Põhjuseks võis ka olla uudis, et patsient ei uskunud, et nüüd kõik see möödas on ja ta saab hakata täisväärtuslikku elu edasi elama. See oli suur vapustus ja viis kergesti stressi või depressiooni. Ralfi puhul võis olla tegu mitme põhjusega. Esiteks tundus, et ta ei olnud unenäost väljagi tuönud ja teiseks põhjuseks oli Marelle ähvardav kõne. Või oli veel midagi millest kellelgi, peale mehe enda, ei olnud õrna aimugi. „Jätke mind rahule!“ röögatas patsient, mille peale õde eemaldus tema voodi juurest sellise näoga nagu oleks tonti näinud. On ja ka õdedel hing ja süda sees. See on vale, et õed on külmanärvilised ja võtavad oma tööd nagu masstoodangut. Nii see kohe kindlasti ei ole. Tõsi küll, paljud kes meditsiini õpivad ja tunnevad enne tööle asumist, et see on just õige amet ja kutsumus neile, avastavad alles töö käigus, et päris nii see ei ole. Sellepärast pole ka ime, et paljud meditsiini õppinud inimesed töötavad hoopis teise valdkonnas. Nad on lihtsalt liiga emotsionaalsed ja võtavad töö koju ja ka peole kaasa, ega suuda enam üldse lõõgastuda. Just see emotsionaalsus sunnibki neid otsima oma kutsumust mujalt. Sama kehtib arstide puhul. Ka nemad ei ole emotsioonitud ja kalgid, aga nad on saanud juba tugeva psühholoogilise koolituse tohtriks õppides, andnud justkui vande, seega peavad oma kohustustest kinni. Mitte, et õed lollimad oleks, lihtsalt see on tõde elust enesest, igapäevane tõde millega meedik, kelle elukutse ei ole üldse kerge, iga päev kokku puutub. Ka tema tunneb ennast halvasti, kui patsient ei parane või üldse siit ilmast lahkub.
Meditsiinitöötajatel on väga suur vastutus, mis võib lausa inimelu maksma minna ja pole harvad ka juhtumid kus kirurg peab tegelema patsiendiga psühholoogilise nõustamisega. Enamjaolt tegelebki, sest tihtilugu kiindub patsient inimesse kes talle elu tagasi andis, ning ei võta kedagi teist kuulda. Kuid kirurg võib inimese kokku lappida, aga hingehaavade kokku sõlmimine on siiski teise meediku töö. Füüsis saab küll terveks, aga siis hakkab psühholoogiline ravi, mille protsess võib kesta veel kauem kui operatsioonist paranemine. „Patsient Eischen, kas tahate rääkida mis teid vaevab? Õde, jätke mied palun kaheksi patsiendiga. Kutsun teid kui on õige aeg.“ tegi doktor Marjapuu õele silma ja viimane lahkus. „Kas ma saan teiel kuidagi kasulik olla? Oleme nüüd palatis kahekesi ja luban, nagu artile kohane, et ma hoian saladust. Heitke pikali, te ei tohi närveerida. Heitke, heitke,“ pani Marjapuu Ralfile, nagu väikesele lapsele teki peale. Ralf oli suures segaduses, kuid raviarsti silmi nähes muutus ta korraga rahulikuks. Ta haaras arstil käest, kui viimane oma kaelas olevat kuuldeaparaati sättima hakkas. Marjapuu muutus ärevaks, sest arst peab patsiendtide suhtes valvas olema, iialgi ei või teada mis neil mõttes on. Siis hakkas Ralf rääkima. „Mul on sihuke tunne, et ma lähen hulluks. Ma pole kunagi unenägudesse uskunud ja olen nendest ruttu välja tulnud, kuid tänane unenägu...“ takerdus ta neelamisse, sest klomp oli kurku tulnud. Doktor Marjapuu kuulas patsienti hoolega. Ralf jätkas; „ Kas unes on võimalik ette näha või on unenägu pelgas kujutelm? Kas unenägu kajatab möödunud või tulevad sündmusi? Kas unenägu võib olla mingil määral seotud tulevikuga? Mis on vahet unenäol ja ettenägemisel? Oehh, ma vist hakkan tõesti hulluks minema!“ lõpetas Ralf küsimustejada selleks korraks. Küsimusi tuli nii palju, et need ajasid ka tohter Marjapuu segadusse. Ta vaatas mehele silma ja tahtis küsimustele vastama hakata, kui Ralf ootamatult küsis: „Kas sa oled vaba naine?“ Doktoril läksid vastused meelst ära ja ta muutus ühtäkki nukraks. Ta hakkas õiget vastust otsima kuid Ralf jõudis ette.“ Ma olen hetkel nii labiilne, et ei teagi kas tahan sind sinatada või teid teietada. Ehk läheme sina peale üle?“ Marjapuu ainult noogutas nõusolevalt. „Ma olen nagu tuulelipp, ei tea kuhu poole sooviks et tuul mind kannab. Miski sunnib mind põgenema reaalsuse eest ja miski või keski vajutab pidurit. Ühesõnaga minu reaalsus on hetkel karm, väga karm.Olgugi, et tervis on paranemas ja peaksin selle üle vaid rõõmu tundma, tunnen ma hetkel nagu armuvalus pubekas, et ma ei taha elada. Mingil määral igatsen ma oma kummitustemajja, nagu Marelle äsja läbi telefoni ütles, kuid mingil määral tahaks ma siit üldse eemale, eemale võõrasse kuurortlinna, kus pole ühtegi tuttavat. Tõsi küll, tütre pärast muretsen ma ka südamest. Ma ju ei tea mida hull Marelle talle teha võib, kui ma võtaks väikse puhkuse ja sõidaks siit veidikeseks eemale. Teisest küljest ma ei teagi kas võin hetkel eemale sõita. Ohh, sa ei kujuta ettegi, tohter Marjapuu mis minu sees hetkel toimub. Seal mäsleb tuul ja torm, kui mitte ütelda tšunami. Mul on kohati sihukene tunne, et saatan on minu sisse pugenud. Egas te mulle mõnda saatane doonororganit ei pannud?“ muutus mehe nägu pisut lõbusamaks. Leana Marjapuu vajus mõtteisse, ta kaalus mis võib ühte kena meest vaevata, kellel on olemas kodu ja imekaunis tütar. Doktor liigitas Ralfi diagnoosiks depressiooni alguse ja endalegi ootamatult soovitas Ralfil aeg maha võtta ju puhkama minna. Nii ehk naa poleks ta saanud veel tööpostile asuda, sest teda ootas ees haigusleht. „Tead, kõige parem ongi see, et sa lihtsalt võtad aja maha. Sõida kusagile nädalaks puhkama, see aitab su mõtetel selgineda. Ära üldse minegi koju vaid sõida otse haiglast reisile. Nii on kõige parem.“ soovitas Leana Marjapuu. Ralf võttis raviasrti kuulda ja järgmisel päeval, kui ta haigla ukse enda järel sulges, astus ta lennukile. Paar esimest päeva pisikese kuurortlinna pansionaadis möödusid vaikselt. Kolmandal päeval meenus Ralfile, et tal oli riigist väljasõitmise keeld. Ta muutus paanikasse, kuid samas imestas, et keegi seda ei teadnudki. Muidu poleks ehk teda reisile lubatudki. Või oli see suusõõnaline keeld? Igal juhul tekitas see mehes paanikat ja ta otsustas piki raanajoont jalutama minna ja oma muremõtted vette uputada. Siis helises telefon. „Issi, kallis issi, kas sinuga on kõik korras!? Käisin sind haiglast otsimas ja üteldi, et said koju. Käisin häärberist otsimas ja seal valitseb haudvaikus. Kus sa oled, kallis issi!? Ma ei saanud ka su raviarsti, doktor Marjapuuga rääkida, kuna tal hakkas puhkus ja oli üldse ära sõitnud.“ jutustas Mari- Liis justkui ühe hingetõmbega. Ralf jäi sõnatuks, ta silmadesse valgusid pisarad, kuna tundis ennast tütre ees süüdi. Mees kogus ennast ja siis tõi hädavale avalikuks. „Kallis tütreke, mind toodi mujale taastusravisse. Aga juba nädala pärast saan ma koju ja siis saame taas õnnelikult koos olla. Ma ei taha, et sa siia mind vaatama tuled, sest tahan üksinda olla ja elu üle järele mõelda. Peale sinu kõne lülitan ma telefoni mõneks päevaks välja, sest vaid nii saan ma korralikult taastuda. Aga minuga on kõik korras. Näeme peagi. Ära minu pärast muretse, kallis tütreke!“lõpetas ta raske südamega kõne kui kuulis Mari- Liis ütlemas; „aga issi...“.
Ralfile meenus taas unenägu. Meenus Leana Marjapuu, kes unenäos oli eriti kena ja tundus et nende vahel oli säde, et nendest oli paar saamas, kuid haiglas näis ta konkreetne ja eemalduv. Ralfile ei andnud unenägu rahu ja ta otsustas, et helistab tohtrile peale jalutuskäiku, et veenduda kas tal ikka hakkas puhkus. Ralf unistas, et kutsub Leana samasse kuurordisse puhkama, täpselt sinna kus ta unenäos oli. Siis meenus mehele et ta ei mäleta unenäokuurorti riigi nime ega linna. Mööda liivaranda kõndises korjas ta rannikult pisikesi värvilisi kive ja loopis neid hiigellainetesse, mis olid hetke eest võimust võtnud. Ralf unistas ennast lainete embusesse, unistas kuidas lained loobiks teda ja lainete tipud oleks justkui pehmed sulepadjad, mille peale ta maandub. Korraga avastas mees ennast inimtühjast rannast ihuüksinda. Teda valdas maailmalõpu tunne ja see tunne häiris teda. Igatses ja ta ikkagi oma tütrekese järele ning miski temas igatses ka Leanat. Küllap oli sellel unenäol temale ikka nii suur mõju, et ta oli naisesse armunud, kuigi ei tunnistanud seda endale. Aga see tunne meeldis talle, see pani teda elama, unistama ja isegi kõhuliblikaid tundma. Juba ainuüksi mõte unenäoLeanale pumpas mehe vere teatud kohtadesse. Selliste mõnusate tunnetaga peale pikka jalutuskäiku naases ka pansionaati ja vajus nagu tühi jahukott rammestusest voodisse. Ralf ärkas alles siis kui väljas hakkas pimedaks minema. Talle meenus et pidi doktor Marjapuule helistama ning ta haaras kiiresti telefoni järgi. „Tere, ma paluksin oma raviarst, doktor Leana Marjapuuga rääkida? Mida? Kuidas ei ole? Mulle ta küll ei ütelnud, et puhkusele läheb. Pigem palus ta, et ma talle helistaksin. Fakk, ma ütlen!“ vajutas ta kõne kinni. „Ah, need naised! Nendest ja nende tujudest ei saa ka kunagi aru. Üks paras ussisugu on!“ pomises ta habemesse, käis tualetis ning võttis raamatu ja puges lina ja teki vahele, kui helises telefon.  

12.11.2015.a. 
Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 14. peatükk

14. peatükk

„Vaadake lapsed, see koht siin on Kosmonautika Puhkekeskus. Kunagi, Nõukogude Eesti ajal kandis see koht „Vzmorje“ nime ja väidetavalt käis siin puhkamas ka esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova isiklikult. Keskus asutati 1960. aastal. Legend räägib, et siin paistab kõige rohkem päikest ja siit näed ka kõige selgemini päikese loojumist. Ma ise õhtuti vaatan kuidas suur ja võimas kera mere taga magama läheb ja julgen ütelda, et see on tõesti hiigelpirakas. Need väikesed majakesed on külalismajakesed, kuhu saavad inimesed suviti puhkama tulla. Maja nimed on pandud ka kosmonautide nimede järgi. See majake on oma nime saanud Juri Aleksejevitš Gagarini järgi. Gagarin oli esimene Nõukogude Liidu kosmonaut kes sooritas maailma esimese kosmoselennu. Euroopa riikides kutsutakse kosmonaudiks inimest kes on kosmoselaeva- või lennuki meeskonna liige, kuid näiteks Ameerikas nimetatakse kosmonaute hoopis astronautideks. Ja just Juri Gagarin oli see esimene kosmonaut kes jõudis Maa orbiidile. Aga näiteks Hiinas kannavad nad hoopis taikonautide nime.“ jutustas Rasmus Kosmonautika Puhkekeskuse ajaloost. Palju lapsed sellest aru said või palju nad üldse kuulasid, seda teavad vaid nemad ise. Rasmus ja Marelle otsustasid koos lastega jalutada piki merekallast Jaagupi poole, et lapsed saaksid vette minna. Just Penu küla rand on madala veega lastesõbralik kohake, nagu ka läheduses asuvad Lemme, Kabli, Treimani ja Jaagupi rannad. Pealegi asub siin huvitavaid ja hiigelpirakaid rändrahne mille otsas lapsed armastavad ronida.
„Usukumatu! Täna on väga eriskummaline päev! Esiteks see, et me sinuga, Rasmus, siin kokku jooksime, see viib juba lapsepõlve tagasi. Teiseks oli Juri Gagarin meil koolis klassi aukangelane, meie klassi kosmonaut, minu jaoks üliinimene. Mulle meenuvad praegu kooli aegsed üritused, pioneeridele mõeldud kohustuslikud koosolekud, või kuidas neid kutsuti. Igal juhul meie klass pidi marssima järgmiste sõnade järgi. „Saaabas, saabas, saabas, suss, kaloss!“ ja lauluks oli: „Vasak, parem, vasak, parem, ikka taktis astu! Vasak, parem, vaska, parem, kes saab meile vastu!“ Ja meie klassi stendi ehtis pidevalt just maailma esimese kosmonaudi Juri Aleksejevitš Gagarini pilt ja elulugu. Kujutad ette kui uhke ma olin et meie klass just esimese kosmonaudi nime kandis!? Oehh, tibutagi tuleb kohe ihule kui kõigele sellele tagant järgi mõtlen. Nüüd kirutakse ja vannutakse seda Nõukogude Liitu taga nii kuidas sülg suhu toob, aga meie lapsepõlv jääb just sellesse aega. Meie lapsepõlv möödus sügaval naõuka ajal ja see oli nii imeline! Kõik me pidime kandma koolivormi ja kandsime seda auga. Tõsi küll, koolimütsiga olid natuke teised lood, no puberteedieas ometi ei tahtnud me seda kanda, aga koolis nõuti ja lausa kontrolliti. Kui mütsi peas ei olenud, ei lastud kas koolimaja uksest sisse või tuli järgmisel päeval koos vanematega kooli tulla ja selgitust anda. Aga ikkagi olid ilusad ajad. Esiteks ei kulutanud keegi koolipinkidel ära oma lemmikriideid, kallimaid ja ilusamaid. Kõik kandsid koolivormi ja mina vähemalt oma kooliajast kooli vägivalda ei mäleta. Võimalik, et seda ka oli, kuid minu mälu ei ole küll seda salvestanud. Koolivorm on juba sellepärast hea, et osad lapsed, näiteks need kes on pärist paljulapselisest perest,neile ei jaksanud vanemad osta kalleid riideid ja tihti kandsid nooremad õed- vennad vanu, vanemate õdede- vendade riideid, mis ei olnud just kõige ilusad. Seega mingit klassi vahet ei tekkinud. Ja koolijalatsiteks pidi ka olema sussid, vahetusjalatsid, mugavad ja tervislikud. Tänapäeval nõuavad lapsed ikka kallimaid jalanõusid, et kaasõpilasest parem olla, popim olla. Sihuke Ameerikalik maailm on sisse tunginud, nagu filmides juba, kus voodisse minnakse ka kingad jalas. Uhh, mõeldagi ei taha! Ja tead, ma kunagi pikapäevarühmas, selle asemel, et homseid ülesandeid teha, joonistasin Juri Gagarinist nii eheda portreepildi, isegi ei uskunud, et see minu tehtud oli. Tahtsin selle oma klassi stendile panna, Gagarini portreepildi asemele, kuid julgusest jäi puudu. Nii imetlesin seda meest! Kodus peitsin pildi elutoa vaiba alla, et õed ja vennad seda ei näeks ja norima ei hakkaks. Kuhu see pilt sealt hiljem kadus, seda ma ei mäleta. Kas võtsin ise ära ja leidsin talle uue peiduka või leidis keegi selle. Igal juhul mingisugust tagasisidet ma küll ei saanud. Mitmel korral mõtlesin, et räägin pildist oma kunstiringi õpetajale, kuid tundsin ikka valehäbi ja nii see unistus puruneski. Hiljem hakkasin poisse joonistama Gagarini näoga. Olin toona klassi või rühma kroonik, ehk päevikupidaja ja ka sinna said kõik poisid Gagarini näo. Kas ma olin ehk pubekana temasse armunud? Armunud suurde ülimehesse ainuüksinda tema tegevuse ja pildi pärast? Oehh! Küllaps see nii võis ka olla, sestap ta ennast mu maailma sisse murdiski. Ja peageli oli ka Juri Gagarin kõige ilusama näoga kosmonaut minu jaoks kogu maailmas. Näiteks German Titovi pilti ma millegipärast kartsin. Ei oskagi ütelda miks, aga kartsin. Kõige naljakam on ka see, et hakkasin poisse vaatama Gagarini näo järgi. Issand, Rasmus! Sa meenutad ka mulle Gagarinit! Uhh!“ vaatas Marelle suurte silmadega vestluskaaslasele otsa. Viimane oli ennast naist kuulama unustanud, loopides pisikesi kivi merre ja jälgides lapsi seal hullamas. „Hmm, tjah! Sa ei ole üldsegi muutunud, Marelle! Oled jäänud endiselt selleks Marelleks keda mina kunagi tundsin, särtsakaks ja emotsionaalseks. Hämmastav on see, et nagu polekski hulgi aastaid möödas meie viimasest kohtumisest. Tundub nagu oleks see kõik alles eile olnud. Ma olen sinu peale palju mõelnud, aga igagusune kontakt oli ju kadunud. Peale seda kui su vanatädi siit ilmast lahkus ja te ta talu maha müüsite, jalutasin tihti tühjana seisva ja laguneva talu juurde, lootes, et näen sind seal. Ükskord istusin onnis mille me ühiselt puu otsa ehitasime lausa pool päeva, lootuses, et sa tuled. Päris mitmel korral koolist poppi pannes leidsin ma su vanatädi majas omale ulualuse. Olis see ju mingil ajal sama hea kui minu kodu ka. Sinu vanatädi oli mulle justkui vanaema eest, keda ma kunagi oma ihusilmaga ei ole näinud. Teine vanaema suri siis kui ma sündisin. Ja vanaisa võttis peale seda endalt elu. Mäletan kuidas ma nädalavahetustel vana piima puka otsas ootasin sind, lootes et ehk juhtub ime ja sa tuled. Kuidas ma talvepimedas, tuisu ja tormis kõmpisin lausa viis kilomeetrit maha, et näha kes bussi pealt tulevad. Sain tihti kasuisa käest nuhelda, et õhtupimedas üksinda ringi lonkisin, sest siin külas tunnevad ju kõik kõiki ja ikka leidus kurje inimesi kes mu vanematele minu hulkumisest ette kandisid. Kuid see ei olenud ju hulkumine, see oli sihikindel soov ühte kallist inimest näha ja talle vastu minna. Aga püüa sa õelatele inimestele selgeks teha, et sa ei käinud lollusi tegemas. Ja ega ma ei kippunud ka emale tõtt rääkima, kuna tal oli kogu aeg kiire ja kiire. Pealegi oli alkoholilembeline kasuisa niigi ta närvidel pikki aastaid kannelt mänginud. Ja tead, Marelle, ma ei ole sulle ühest kohutavast loost üldse rääkinudki. Kas lubad, et hoiad saladust?“ küsis äkki tõsiseks muutunud Rasmus. „Rasmus, muidugi luban. Me oleme ju ikka endised. Mäletad kuidas me vanasti saladusi jagasime? Räägi! Räägi südamelt ära kõik mis sind vaevab.“ vastas Marelle.
„Ohjah!“ ohkas Rasmus kogu südamest. Ta ei teadnud esimese hooga kuidas seda õõvastavt lugu rääkima hakata, kuna see viis ta tagasi lapsepõlve, valusasse aega, aga ta oli sellest siiani vaikinud. Marellega nad kunagi küll jagasid saladusi, aga sellest ei julgenud ta tüdrukule rääkida, kartes, et Marelle ei mõista teda, võis siis mõistab hoopis hukka. Pealegi kartis ta, et kusagilt võib see lugu välja imbuda ja siis ei oleks tal enam siin kolkas elu, siis ei oleks tal üldse elu. Rasmus kartis, et ema , kellega ta väga lähedane ei ole, mõistab ta hukka või viskab üldse kodust välja. Sellised juhuseid oli juba ette tulnud, siis kui kasuisa joogisena ema üles keeras ja Rasmuse vastu ässitas. Ju olid tal omad põhjused, omad kasud või kättemaksuhimud mängus. Või kes teda täpselt teab. Kes tunneb peensusteni joodiku hinge, kui viimane ei ava ennast ka siis kui mälleris on. Sihuke kidakeelne ja salakaval mees oli Rasmuse kasuisa. Õnneks võik kahjuks teda enam elavate kirjas ei ole. Õnneks sellepärast, et peale kasuisa surma sai Rasmus alles täisväärtuslikku elu elama hakata. Kahjuks aga sellepärast, et Rasmuse ema pööras otseses mõttes peale mehe surma ära.Täna elab ta hooldekodus range režiimi all ja neelab peoga tablette, et haigushood ei korduks. Nimelt läks Rasmuse ema peale antidepressantide kuuri lausa hulluks ja ainult need ravimid suutsid teda korrale kutsuda, kuni tal skisofreenia diagnoositi. Ramus kardab, et teda võib sama saatus oodata. Kardab, et ka tema võib skisofreeniasse haigestuda, kuna sugupuud uurides selgus, et juba mitmendat põlvkonda on skisofreenia neelanud nende sugupuu liikmeid. Kuigi asja uurides väideti talle, et ta ema ei olnud skisofreenik, vaid haigestus depressiooni tagajärjel, seega ei olevat see pärilik, geenidega kaasa tulnud haigus. Samas teab ka Rasmus seda, et ta koolivenna eksnaine oli skisofreenika ja nende ühine laps sündis sama diagnoosiga. Nii jäigi ühel päeval koolivend üksinda, sest naine suunati hullumajja ja laps väikelastekodusse, ning viimasega neil kontakti varsti enam ei olnud. Küll vassiti et laps adopteeriti suurde Venemaale, küll väideti, et ta suri. Tgelikult rasmuse koolivend väsis seda kõike uurimast ning otsustas oma eluga edasi minna, kuid parimatel päevadel sai naine hullumajast koju ja mees elas jälle hirmude mõju all. „Emme, emme, tule ruttu siia! Vaata, suut vaal ujub meie poole!“ hüüdis hirmunud Mari- Liis mereveest ning Marelle ja Rasmus tormasid lapsi päästma. 12.11.2015.a.

Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 13. peatükk

13. peatükk

  Oli päikesepaisteline suveilm. Doktor Marjapuu, kodanikunimega Leana Marjapuu ja Ralf Eischen võtsid kuurortlinna promenaadil, kollase-punase triibulistel rannatoolidel päikest. Rannakohviku terrassilt kostus Richard Claydermanni klaveripala „What a wonderful world“ ning puhkajad nautisid seda, igaüks omal moel. Paarkümmend meetrit eemal päevitas kõhukas, ilmselt Itaalia päritolu mehemürakas, kes lausa suurel häälel loole kaasa elas. Tõsi küll, see oli omamoodi põnev ja koomiline, seda enam et mees meenutas välimuselt Placido Domingot ja isegi ta hääl oli sarnane kuid pisut kõrgema falsetiga, kuid mehe kirglik laulmine segas veidi puhkajaid. Leana lohistas oma rannatooli pisut Ralfi poole, lausa nii, et eemalt vaadates tundus nagu istuksid nad ühel, pisut laiemal toolil.

„Kallis, sa oled nii ahvatlev! Ma tahan sind siin ja kohe!“ kuulis mees õrna naishäält. Sellest piisas ja Ralf hakkas Leanat kirglikult suudlema, mille peale naine talle kõrvakiilu anda tahtis. Mitte, et talle Ralfi lähedus ei meeldiks, aga isegi puhkusel olles oli Leana kinni oma tohtriameti reputatsioonis. Leana lükkas Ralfi endast eemale ja hakkas rannatooli tagasi lohistama. Ralf tundis temas ära solvunud naise ning püüdis vabandust otsida, kui nägi vale Domingot nende eees seismas. „Oo-so-le-mi-jooo...“ lõi võõramaa mees oma hääle taas valla ja „noorpaar“ unustas insidendi. Kui hõbehääl oli oma etteaste lõpetanud, otsustasid „noored“ rannatarbed kokku pakkida ja piki ookeani kallast jalutama minna. Vale Domingo küll podises midagi võõramaa keeles, kuid Leana ja Ralf tegid näo, et nad ei mõista teda. Kuigi Leana mõistis, oli ta ju kunagi isegi itaalia keelt õppinud, no nii rohkem oma lõbuks, kuna ta oli ja on siiani arvamusel, et itaalia keel on maailma kõige ilusam keel. Ja keelte valdamine tuleb ju ikka ainult kasuks. Pealegi elas Leana noorepõlvesõbranne Milanos ja vahel sõbrannet külastades sai isegi keelt praktiseeritud. Leana oli kunagi armunud itaalia lauljasse Toto Cutugnosse, kelle osad laulud olid talle lausa pähe kulunud. Tollal, kui Leana puberteedi eas oli fännati itaalia muusikat ikka väga. Juba siis unistas Leana reisimisest Itaaliasse, aga sügaval nõuka ajal ei olnud see lihtsalt võimalik, kui sul just tutvust ei olnud.

„Vabandage noorhärra, ma olen kodust range kasvatuse saanud.Juba minu vanavaemad olid kõrge reputatsiooniga, rääkimata mu vanematest. Minu isa lasi mu kadunud emal olla daam elupäevade lõpuni. Daam õlgkübaraga suviti ja daam mustas mantlis, viltkübaras ja kõrgekontsadega sukksaabastes külmematel aastaaegadel. Ema ei pidanud kunagi osa võtma taluga seonduvatest talgutest, vaid pidi meid, mind ja minu kahte nooremat õde kodus hoidma, meile klaverit, tšellot ja oboed õpetama. Ema oli mu haritud pedagoog, Otsa kooli diplomiga. Enne isagi tutvumist oli ta tegev ühes kammerkooris ning pedagoog ühes lastemuusikakoolis, kuid isaga tutvudes jäi ta koduseks. Nad mõlemad olid unistanud suurest perest ja juba peale isaga tutvumist, kümne kuu möödudes sündisin mina. Ma olen seda meelt inimene kes leiab, et ilmtingimata ei pea sulle kallim inimene kordama kuidas ta sind armastab, ei pea survestama ka partnerit neid sõnu lausuma. Kuigi sõnal on jõud ja vägi, devalveerub sõnad minu jaoks ja kaotavad väe ja tähenduse kui neid kogu aeg korrata. Oma tundeid ja armastust saab näidata ka muul viisil. Ma ei arva, et intiimsem elu peab ilmtingimata toimuma pimedas ja teki all, aga ma leian et teatud tegevused on kahe inimese jaoks pühad, need oma kahe inimese omavahelised asjad, mida ei pea demonstreerima rahva ees. Me pole ju näitlejad kes lavalaudadel on sunnitud mängima kedagi teist. Me oleme meie ja elame ikka oma elu, ka oma intiimelu. See muidugi ei välista seda, et me ei tohiks omavahel intiimelust rääkida. Seda lausa peab tegema, kui tahad et suhe toimiks ka mõõnaperioodidel. Inimesele on loodus ju andnud suu pähe ja ilusa, kõlava hääle, mida me peame kasutama, või vähemalt võiks kasutada. Jah, ma ei poolda ka introvertsust, kuigi mingil määral võiks ka seda igas inimeses olla, et ta ei laotaks oma hingeasju, nagu vaipu üle põranda, millest igaüks üle käib ja poriseks tallub. Jah, ma olen kohati konservatiivsete eluvaadetega inimene, kuid nii on mind maasta madalast õpetatud ning oma pere tavasid ja traditsioone hoian ma oma südames kindla koha peal. Neid ei saa keegi sealt ära võtta, see ongi minu introvertsus.“ lõpetas Leana oma monoloogi, mille jutustamise vahele Ralf kordagi segada ei söandanud. Ta võttis seda nagu õpetust, kuna Leana vastu oli tal, lisaks tunnetele ka väike aukartus, ikkagi meedik, kes ta terveks ravis. Sõnal meedik oli Ralfi jaoks kogu aeg olnud eriline tähendus, see tähendas talla midagi suurt ja võimsat, midagi sõanaselatamatut, sest ise medistsiinikauge inimesena ei suutnud ta mõista mismoodi küll saab inimese aju nii tark ja kõikvõimas olla, et ta suudab sõna otseses mõttes inimese, nagu konstruktori otsast lõpuni uuesti kokku monteerida. Ralf ei suutnud isegi seda mõista kuidas inimene kannatab ja talub teise inimese verd, sest isegi oma verd nähes oli vaja teda tihti nuuskpiiritusega ellu tagasi turgutada. Juhtus Ralfile pind kätte minema, kui juba oli oht minestamiseks. Mees oli kuulnud, et negatiivse reesusfaktoriga verd omavate inimese kiiks pidigi see olema, kuid ta ei mõistnud miks üldse peavad olema verel erinevad reesusfaktorid ja miks üldse vered omavahel kokku ei tarvitse sobida. Saniteride või moodsalt üteldes hooldusõdede töö iseloomu ei suutnud ta ka mõista, sest nemad pidid valmis olema kõige hullemaks, ka lahkunu silmade sulgemiseks. Ralf ei teeks isegi kalli raha eest sellist tööd, tema jaoks on üldse kogu meditsiin üks suur ja võimas, kuid õõvastust tekitav maailm, millest ta suure kaarega eemale hoiaks, kui vaid saaks. Ralf ei mõistnud ka seda miks Leana talle pikka monoloogi üldse pidas, kui ise provotseeris meest, kui naine ise lausus; „Kallis, sa oled nii ahvatlev! Ma tahan sind siin ja kohe!“ Kuid ta ei söandanud naiselt seda küsida, sest tema arvamist mööda on naiste maailm üldse veider ja ettearvamatu, loomulikult ka naised, kuigi elu ilma nendeta ta ka ette ei kujutaks. Sestap mees vaikis ja toitis oma introvertsust edasi.

„Tere varaõhtut, patsient Eiscen! Oli, kas uni oli nii magus? Mul on rõõmusõnumeid ka. Homme saate haiglast välja juhul, kui teie analüüsida tulemused on rahuldavad,“ seisims unesegase Ralfi voodi eest tema raviarst, doktor Leana Marjapuu, kellega ta oma unenäos just romantiliselt aega veetnud oli. Ralf vahtis unesegaselt jahmunud näoga raviasrti ja ta ükski rõõmulihas ei andnud endast märku. Mees ei tahtnud kuidagi sellest ilusast unenäost välja tulla, ta ei tahtnud enam hetkegi haiglaseinte vahel olla, kuid unenäod , eriti kui nad nägijale meeldivad on juba kord ulmad mis ei tarvitse reaalseks saada, kuid võivad.

„Kas sa ei rõõmustagi? Kas sind täna ikka kraaditud on?“ esitas raviarst mehele stampküsimusi, mis patsiendi veel rohkem segadusse ajasid. Tundus, et ta isegi ei olnud rõõmus oma raviarstist silmarõõmu nähes. Küllap oli oma osa ka kangetel medikamentidel mida ta viimasel ajal oli manustanud, küllap oli ta ka see mees kes ei tahtnud unenäost välja tulla, või ei suutnud, sest osad inimesed elavad peale ärkamist päris pikalt veel ulmas. Küllap võis ka veel mõni põhjus olla, aga kui inimene ei räägi, siis ju ei tarvitse teised seda teadagi.

„Ma kutsun kohe õe, kraadime sind ära ja siis ma räägiks teiega veel,“ sõnas raviarst, kui juba astuski õde palati uksest sisse. Selle hetkel tirises Ralfi telefon.

12.11.2015.a.

Mai

Sonett Armastusele

Sonett Armastusele

Ma vahel tahaks öelda sulle sõnu,
mis peidus on mu tabas keele all.
Et kidakeelsus rõhub mind kui vall
mind usu, ma ei tunne sellest mõnu.

Kuid mida loevad sõnad kui on tunded,
mis leekidena lahvatavad eos?
Kuid selletagi oled sa mul peos.
Mis loeb üks tühi valehäbimunder?

Sa tulid siis kui mina olin ära.
Mu keha rääkis sootuks võõrast keelt,
ja jalad kõndisivad välja teelt,

kui minu järel sulgus kriuksuv värav.
Kui elukoodi valemeid sa tunned,
siis õige on su rada, on su tunnel!

11.11.2015.a.
Mai

...

...(tanka)

sabaga läände
istub rapitud vares
raagus oksa peal

keset hingede rändeid
itkeb puu tuult trotsides

11.11.2015.a.
Mai

...

pilt illustratiivne. leitud netiavarustest

...

ta seisis lävel
pisike punaste
juustega piiga
rohelised silmad
täis nukrust
vasak jalg
uksepiidale
toetumas

lauatelefon
kummutil andis
kinnist tooni
piiga suu vaikis nagu
tudengil esimese
loengu ajal

ta seisab lävel
pisike hallide
juustega memm
rohelised silmad
kaest pimedad
vasak jalg
ampureeritud

mobiiltelefon
kummutil vaikib
tema kortsus käed
kõnelevad tema
tema pimedad silmad
jutustavad nagu
tudengil esimese
loengu ajal

ta puusärk seisab lävel
linnutee lävel
nagu tookord
kui vaarema läks
kui vaarisa läks
kui taat läks
aga siis ei põletatud
tundeid tuhaks...

11. 11. 2015.a.
Mai