Igasugune tagasiside raamatu autorile on tähtis.

  Ma ei tea kuidas teiste autoritega on, aga minu jaoks on kirjutamine kirg, hobi. Miski või keski lausa sunnib mõtteid paberile panema. Aastakümneid seisid mu käsikirjad sahtlites. Jah, unistasin küll oma raamatust. Ja nagu näha, unistused on loodud täituma. Tuleb vaid tahta ja soovida. Igale asjale on oma aeg. Ju ei olnud siis minu aeg tulla sahtlist välja näiteks mõnikümmend aastat tagasi.
  Väga mõnus ja teistmoodi tunne on kui su loomingut loetakse. Seda ma seletada ei oska mis tunne on, aga see kõik inspireerib ja innustab edasi kirjutama. Muidugi kõige suurem innustaja on konstruktiivne kriitika. Minu lemmikkriitik/ raamatuarvustaja Eestis on Leo Luks, kuna tal on eriline anne läbi autori loomingu justkui minna autori sisse. See on müstika. Tagasiside ei pea ju ainult kiitmine olema ja hea, kui arvustab keegi keda sa reaalselt ei tunne ja kes oskab seda teha.
  Vahel ütleb mõnesõnaline rida rohkem, kui pikk ja piinav jutt. Lisan siia ka ühe emotsiooni 11. aastase lugeja poolt, kuigi mu esikromaan SEGAVERELINE ei ole üldse lasteraamat. Aga tean, et loevad nii lapsed, kui memmed/ taadidd ja noh, ka need kes sinna vahele mahuvad. Kuigi ma olen maininud, et see on rohkem naistekas, saan üha tihedamini tagasisidet ka meeste poolt. Ja tunudb, et see lihtsus ja elulisus tõesti on see mida Eesti inimene viimasel ajal lugeda tahab/vajab. Just sellised minu lood on.

Tagasiside mu romaanile "Segavereline" ühel 11 aastaselt lugejalt:
___________________________

Ta 11 aastane ja luges eelmine nädal Segaverelist ja ütles, et see tädi tunneb lapse hinge.

 ________________________

Jah, ma tunne lapse hinge, sest olen ise ka ju laps olnud. Aga, et üks 11 aastane lugeja oskab seda näha, see on juba eraldi teema, eraldi oskus. 
  Loomulikult kehastub autor raamatus teatud prototüübiks. Või isegi mitmeks tegelaseks ja siis hakkab tegelase vaatevinklist tegelaskuju looma. Tegelikult on see minu versioon. Võimalik, et igal autoril on see erinev ja küllap ongi. Kui ma kehastusin Pendiks, üheks peateglasetest Segavarelises, siis ma meenutasingi seda aega mil laps oli, läksin sellesse aega lihtsalt tagasi. Pole siis ime, et need kes mind tunnevad, näevad minus ja Pendis palju ühist ;) 

  Plaanin siia millalgi kokku koondada kõik mu erinevate raamatute tagasisided. Kunagi hea järjest lugeda ja blogide juures meeldib mul sildistamine, selle kaudu kergem teemasid leida. Aga inimeste juures mul sildistamine ei sobi :P 

  Seniks aga ük armas pildike ühe mu armsa fänniga siia:

Triinu ja Segavereline


20. juuli. 2015.a.
Mai

Kümnendal suvel...

 

KÜMNENDAL SUVEL...

jälle sa läksid

ja võtsid jäljed endaga

võtsid kõik mis sunniks

sind unustama aga sa 

ei mõelnud tagajärgedele
ei mõelnud et jäljed oleks
nii ehk naa uhtunud vesi
mida sellel suvel toobrite
kaupa ülevalt valatakse

aga sa jätsid minu
jätsid mind enda ellu
üleni üdini jätsid mu enese
südamesse alles salasoppidesse
elusalt ja elavalt nagu eile kui
öökardinad hommikusse
avanesid ja meil ei tulnud und
sest öö oli vaid meie jaoks
öö oli meie kaisus kolmandaks
embas ja suudles kaisutas ja
kallistas  võttis ja andus
nagu ei kunagi varem

kui sa taas tuled astu
oma jälgedes astu samm sammu
haaval nagu tookord kui tee
tundus otsa lõppevat aga me
kohtusime taas kohtusime
ristteel saatuse kiuste
kümne aasta eest südasuvel
siis kui päike oli kõige kuumem
kus meie hinged ja ihud lõõmasid
kui pirrud teeotste käänakutes

võta mind tingimusteta
üdini ja üleni võta endaga
nii nagu tookord aga ära unusta
et vaid tingimusteta armastus
on see mis ihu ja hinge ühedab
aga palun kui sa tuled siis astu
vaiksemalt sest ma tahan su
samme kuulda sest ma tahan
tunda kauguste tagant su lõhna
nagu kõik need aastad kui olen sind
armastanud eneselegi märkamata

ja juba tulid ja  asetad jalgratta
aia najale nagu tookord kui
päikest varjutasid mustad varjud
aga kuu oli meiega...


19.07.2015.a.
Piiri

Kuu aega blogimist!

Täna on siis väike tähtpäev, täpselt kuu aega blogimist. Panen siia väikesed andmed (rohkem enda jaoks)

Lehevaatamisi täna

28

Lehevaatamisi eile

124

Lehevaatamisi viimase kuu jooksul

3 072

Lehevaatamiste arv alates algusest

3 130

Lehevaatamisi tänase seisuga riikide järgi:

Eesti	743
Ameerika Ühendriigid	44
Soome	27
Norra	5
Kanada	1
Kreeka	1
Jaapan	1
Holland	1
Rootsi	1
Ukraina	1

  See pildike mille netist leidsin, sobib ideaalselt minu mõttemaailmaga kokku. Ilmselt sobib blogimine just emotsinaalsetele inimestele ja neile, kes on harjunud päevikut pidama. Minu jaoks on see ka siin minu päevik, mida kirjutan eelkõige enda tarvis. Muidugi tore, kui ka sõbrad loevad. Mul pole ju midagi varjata, minu elu. Samas ega ma blogimisega ikka oma tagatubadesse ka rahvast lase, midagi jääb ka suletud uste taha :)

 Ka on hea siin infot jagada teistega ja näiteks teha oma raamatutele reklaami. Mine tea, ehk leian kunagi aastate pärast siit ka materjali oma mõne raamatu tarvis.

  Täna näiteks sain taas sõbralt tagasiside oma esikromaani SEGAVERELINE kohta, lisan ka selle siia. Hea lugeda, motiveerib ja inspireerib. 

Tagasiside minu raamatule "Segavereline"

Margit, Margit, Sinus on tegelikult nii palju rõõmu ja sära ja Su jutt on reaalses elus ka väga vürtsikas ja rõõmurohke. Aga su raamat Segavereline on hoopis teisest maailmast, tõsisemast ja kurvemast. Samas teades mida sa oled kõik üle elanud, ei imesta ma üldse et see meeleolu raamatus kajab. Imestan tihti kus kohast Sa selle jõu ja enegia küll võtad, et suudad seda kõike teha mida teed.
Mulle väga meeldib peategelane Pent, ning ma lausa armusin temasse ära. Kas selline inimene on päriselt ka olemas? Või keegi temaga sarnanev? Üleüldiselt on raamat haarav ja paeluv, täiesti tänapäevalik ja sellepärast ma ei imesta, et mul võttis pool aastat aega, enne kui raamatukogus sellele pihta sain. Kogu aeg oli välja laenutatud.
Leidsin raamatus ka Sind ennast. Millises tegelases seda ma ei ütle. Arva? Muide, mu kursaõde luges ja nuttis, luges ja naeris ja tundis kohati, et oled tema elust kirjutanud. Usun et paljud samastuvad paljude seikadega sellest romaanist. Ja lihtsus võlus mind täiega ära. Mitte midagi ei jäänud arusaamatuks. Pigem oleks mõne tegelase kohta rohkem teada tahtnud, aga see tuleb minu uudishimust.
Tee seda veel! Ehk siis kirjuta veel. Ootan Su uut raamatut.

A.

Ilusat laipäeva, sõbrad! ;)

Teie Margit

18.07.2015.a.

Mai

Käruralli 100 raamatuga! :)

Rimi ostukäru

  Nagu te juba teate, jõudsid mu romaanid RIST TEEL täna smartpostiga Pärnusse. Eile hakkasin tuttavaid läbi helistama, et keegi ehk aitaks mu 100 raamatut koju tuua. Töö päev, teadagi , raske autot leida. Lõpuks jäigi asi lahtiseks.
  Täna hommikul tuli teade telefonile, et raamatud kohal ja see röövis minult une. Ikkagi kaua oodatud kaunikene. Kuna ma ei olnud kunagi enne smartposti teenuseid kasutanud, võtsin hommikul ühe romaani SEGAVERELINE ja läksin seda Eesti Posti viima. Sealt siis uurisin kus on Kaubamajaka smartpost. Nii ma sinna jõudsin. Üks hea inimene näitas kuidas ja mis teha tuleb ja teise paki sain juba ise kätte. Juhtumisi seisis smartposti pakiautomaatide juures Rimi ostukäru ja ma tõstsin rasked raamatupakid kärusse, sõitsin nendega õue ja otsustasin takso kutsuda. Siis tuli pähe idee (õigemini üks kallis inimene eelmisel päeval lõõpis ja soovitas, muidugi naljaga pooleks) , et sõidan käruga koju. Pmst elan Kaubamajaka ligidal, üle ristmiku. Ralli hakkas peale. Esiteks kiskus ostukäru koledasti kreeni ja mul oli tükk tegemist temaga. Teiseks andis keegi ristmikul autosignaali. Heh, nali naljaks, aga ma ei jlugenud ringi vaadata :) Siis tuli kõne ja auto oli olemas, loomulikult koos autojuhiga. Aga nad jäid hiljaks ;)
  Jõudsin lõpuks, üle vana Mai kino eelse platsi sõites (kallakust tahtis karu mind ise kaasa rebida) kodumaja ukseni. Kutsusin poisi alla ja parkisin ostukäru maja ette. Jõudsime õnnelikult kraamiga koju. Siis müttasin mitu tundi netis ja tegin süüa ning otsustasin käru tagasi viia, kuna varga tunne oli tekkinud. (otsuste tegelt tegin kohe kui kärui võtsin). Aga mida pole, oli käru.Tekkis hetkeks paanika, kuid leidasin selle selveri nurga juurest õnneks üles. Ilmselt üks memm, kes kogu aeg selveri kärudel silma peal hoiab, arvas algul, et see on selveri käru ja viis maja eest minema, ma arvan nii. Sain käru kätte ja tagastasin, nagu poleks midagi vahepeal juhtunudki :) Ning läksin panin portsu raamatuid taas Eesti Posti kaudu teel. Seekord RIST TEEL romaane.
   Ja teate, ma vahepeal väsisin ära, viskasin pikali. Ärgates astusid Juta ja Lauri (loodan, et Lauri nimega puusse ei pannud, kuna magasin alles tutvumise hetkel) uksest sisse ja minu unejuttu jätkus rohkem ,kui kauemaks. Jälle leidis mu uus romaan omale uued omanikud.
  Üldiselt on täna tulnud juba 40 tellimust, seega soovijad kiirustage, vaid 60 raamatut on võimalik minu käest otse ja pühendusega saada :)

Ikka teie Margit
17.juuli. 2015.a.
Mai

Jeee! Mul on 7 tütart!

minu 7. raamat (2. romaan) RIST TEEL jõudis koju!

Minu romaan RIST TEEL on pehmelt üteldes „nõiaromaan“. Nii kaua kui ennast mäletan, mäletan ka ema kaarte ladumas ja vanavanema ravitsemas taimedega. Kõik see millest romaan kõneleb on minu elu loomulik osa. Tänaseks tegelen küll veel vaid numeroloogiliste tabelite koostamisega ja eluaseme energeetika puhastamisega. Aga oma teadmisi maagia- ja ravitsemistvallast põimisin ma hea meelega siia raamatusse. Mõnes mõttes on see isegi esmaabi raamat. Aga kirjutasin teamised ilukirjanduslikku teosesse ja selline ta sai. Minu raamatu on illustreerinud mu sõbranne tütar Ariel Marksalu kes on ka kõrge vaimsusega ja istus tihti juba lapsena meiega koos lõkkeõhtutel ja huvitus „nõiamaailmast“. Tema illustratsioonid on lausa vajalikud, kuna ta oskab väga hästi teemasse minna ja näiteks joonistada kaitsenukke jne...

Olen kunagi käinud ka järgmistel kursustel: feng shui, shamabala, reisik, numeroloogia, bioenergeetika, shamanism, ja paljud teised esoteerilised kursused. Oman selle kohta ka paberit.

Suhtlesin kunagi hästi tänaseks manalateed läinud nõia Riho Ammeriga, kelle ema oli tuntud nõid Marta Ammer ja isapoolne vanaema Äksi nõid Hermiine Jürgens. Olin üks paarist väljavalitust kellele Riho oma teadmised ja praktika andis. Koos sai kunagi seda kõike ka praktiseeritud. Usun, et Riho on sealpool rahul sellega millega hetkel tegelen. Oli meil ju kunagi soov ühine raamat välja anda, aga ta läks...

Minu loomingut on avaldatud paljudes ajalehtedes ja ajakirjades läbi aastate. Lisan siia nüüd raamatute pealkirjad kus on neid avaldatud ja ka oma raamatute pealkirjad ja ilmumise ajad.

Ühiskogumikud (luule):

1.„Luulekevad“ (2000.a.)

2.“Luulekevad“ (2001.a.)

3.„Pärnu Romanss“ (2001.a.)

4.“Luulekevad“ (2002.a.)

5.“Kuldne Kaseleht“ (2002.a.)

6.“Luulekevad“ (2003.a.)

7.“Kuldne Kaseleht“ (2003.a.)

8.“Luulekevad“ (2004.a.)

9.“Luulekevad“ (2005.a.)

10.“Luulekevad“ (2006.a.)

11.“Kuldne Kaseleht“ (2006.a.)

12.“Kuldne Kaseleht“ (2007.a.)

13.“Luulekevad“ (2008.a.)

14.“Luulekevad“ (2009.a.)

15.“Kuldne Kaseleht“ (2009.a.)

16.“Luulekeelselt- luulemeelselt“ (2009.a.)

17.“Luulekevad“ (2010.a.)

18.“Kuldne Kaseleht“ (2010.a.)

19.“Luulekevad“ (2011.a.)

20.“Kuldne Kaseleht“ (2011.a.)

21.“Luulekevad“ (2012.a.)

22.“Sõnaga Näkku“ (2012.a.)- olin koostaja

23.“Kuldne Kaseleht“ (2012.a.)

24.“Luulekevad“ (2013.a.)

25.“Kuldne Kaseleht“ (2013.a.)

26.“Evalate Surnute Antoloogia“ (2014.a.)

27.“Pärnu Kirjarahva Antoloogia“ (2014.a.)- olin koostaja

Minu sulest ilmunud luuleraamatud:

1.“Õitsvate pärnade alleel“ (2011.a.)- kirjastus HEA TEGU

2.“Avali Aegadesse“ (2012.a.)- kirjastus HEA TEGU

3.“Veerekese Pääl“ (2013.a.)- kirjastus HEA TEGU

4.“Külalood ehk Vaaderpass“ (2014.a.)- kirjastus JUMALIKU ILMUTUSED

Minu romaan:

1.„Segavereline“ (2014.a.)- kirjastus HEA TEGU

2. "Rist teel" (2015.a.)-kirjastus FANTAASIA

Minu novellikogu:

Romaan "RIST TEEL"

1.„Virtuaalmees“ (2015.a.)- kirjastus KENTAUR

   Seega on mul tänaseks sündinud päris oma 7 tütart :)

Kati Saara Vatmann kirjutab järelsõna:

Margiti risti teedel

ja ristiteedel juhtus sama, mis meie kõigiga. Ta koges ja õppis, katsetas

ja eksis, sai teada – ja tunneb nüüd tungi õpitut-kogetut teistega

jagada. Margiti teadmiste ja avastustega sündis see, mis pidigi, kui

tegemist on andeka, sõnatundliku ja sensitiivse kirjanikuga – romaan.

Selles teoses kui Sündmuses on kõike hästi palju. Just hästi,

mitte halvasti palju. Elukogenud eriline emand põimib teadmised

rannarahva hülgerasvateadusest, Kirliani meetodil aura pildistamisest

ja ruumide süvapuhastamisest Veimari kasvamise ja arenemise looga.

Maag ja müstik teab, kuidas pihlaka ja paju ristidega ümber käia,

mida lahkunud vanaisa maise ja vaimse pärandiga peale hakata, kuidas

hingesugulase migreeni tohterdada. Margit aga teab, kes Veimar ja

kaksikleek Mareia teineteisele tegelikult on.

Põneva seiklusloo igas taskus on õpetusi ravimtaimede korjamisest,

naiseks olemise kunstist, elukoodi ja elu pühadusest, külmaks

töörobotiks muteerumise tagamaadest. Margiti rist teel lubab mängeldes

ühendada hooruse ja Osho, tantrismi ja Mercedese, segavereliste

Shiva mantrad ja Silva meetodi, verivorstid, samaka ja visuaalkingitused.

Me teame, mis on Himaalaja sool, nüüd saame ka teada,

kuidas selle ümber kodune altar luua. Samuti selgub, mida ühist on

UFOdel ja kaaniravil, Tiibetil ja jalaseenel, Downi tõvel ja kaduneljapäeval.

Kas teie teate kindlalt, et teie isa ikka on teie isa, et teid pole

sünnitusmajas segamini aetud või et teil pole kusagil kaksikõde-venda?

Ei või iial teada. Me keegi ei tea, kas oskame oma elukoodist

määratud Teel nii arukalt püsida, et roolijotana puus ei lõpeta või soomedesse raharallile ei eksi. Või saame hoopis tsölibaadi ja meditatsiooni,

mõtluse ja loomingu kaudu geniaalseks pühakuks? Oma risti

ja püsti teedel tänasesse jõudnud Margit jagab ja õpetab, kuidas. Või

siis mitte.

KATI SAARA VATMANN

_______________________________________________________________

Ja siia ka kõigi mu 7 tütrekese ühispilt! :)

kõik mu 7 tütart! :)

Ja siia ka väike katkend mu uue romaani esimesest peatükist:

1. peatükk

Veimar suunati pärast tehnikumi lõpetamist ühte ääremaa sovhoosi

agronoomiks. Rannikukülla, kus sadamad on tulvil kaluripaatidest

ja süüakse hülgeliha nagu Kihnuski. Sellest tehakse

niisuguseid roogasid, mis iga gurmaanigi ära petavad.

Pealegi on hülgerasva kasutatud aegade algusest saadik

rahvameditsiinis medikamendina, just paistetuste ja külmast

võetud jäsemete raviks. Rannarahvas armastab ka palkmaju

hülgerasvaga sisse määrida. See pidavat pikendama hoone

eluiga, hoidma kurja silma ja kaitsma tuulte eest. Hülgerasvast

valmistatakse küla kirikule küünlaid, pühitsetakse need sisse ja

põletatakse kas armulaual või hingedepäeval ranna ääres – siis

pidavat mererüppe jäänud hinged külastama kodu, tooma sinna

õnnistust ja kaitset.

Just augusti teisel poolel kasvas küla iive märgatavalt. Ja

ühel müstilisel aastal, augusti kolmeteistkümnendamal päeval,

sündis viiekümne elanikuga külla lausa kolmteist ilmakodanikku.

Nende ühist sünnipäevapidu hakati ühiselt pidama vanas

paadikuuris. Sellel päeval ja selles külas sündinud ilmakodanikke

kutsutakse veel tänapäevalgi Kuraditosinateks. Kas kuupäeva

või kodanike arvu järgi, seda mõelgu igaüks ise välja. Igal juhul

kolmeteistkümnendal augustil pidutses kogu küla, kaasa arvatud

Veimar, kes kiiresti omaks võeti ja oli samuti samal päeval

sündinud, kuigi teises kohas ja teisel ajal. Nimelt oli Veimar pärit

Setomaalt.

17. juuli. 2015.a

Mai

Horisondil

HORISONDIL
/pühendatud Maiki Meerbach´ile/

päevad on külmad

aga öid katab õhkõrn 

uduloor nagu sinu suudlus

habras ja kordumatu

ent ometigi nii tuttav
liiga tuttav et unstada
neid hetki mil aastad
põimisid elurajale
sinu kallistused sinu
südamega lausutud sõnad
siirad ja selged

vahel võtab päev
ämbritäie külma vett ja
valab sulle kuklasse et
sind äratada et panna sind
nägema maailma uues
valguses panna nägema sind
valgust mida varjas enne
läbipaistev sein

udulaamid hajuvad
horisondi taha nagu minevik
kätkematu ja siivas ent
mäletsused jäävad need ei
haju vaid talletuvad mällu
talletuvad alateadvusse ja
hakkavad seal oma elu elama
hakkavad elama päris oma elu
just nende inimeste keskel
kes sinu ellu on mingil
põhjusel tulnud õiglased
ja otsekohesed justkui
peegelpildid sinust endast

alles siis sa taipad et
oled saanud nägijaks...




16.07.2015.a.
Mai

Laen ennast ikka ja jälle kirjutades...

Toila, Oru park

  Tahes tahtmata seisame elus valikute ees, kus edasine samm on meie endi astuda. Seda enam, kui tunneme, et ühelt maalt on see ainuüksi meie endi tee, oma elurada, mida mööda astume püstipäi, ilma, et keegi meie eest meie saatust otsustaks. Olen ka mina viimasel ajal palju mõtisklenud asja üle, et kuhu, kuidas ja millist radapidi liikuda. Ilmselt on mul üle aastate selleks aega ja õhku rohkem, kuna puhkan ja seda lausa kuu aega, terve juuli on minu päralt. Tõsi küll, ma puhkan aktiivselt, kuna lihtsalt tunnen, et see on minu jaoks õige. Kuna lihtsalt tunnen, et sellel kevadel olin kinni jäänud kapslisse ja elu vajas muutust.
  Olen mõningal korral saanud negatiivset tagasisidet oma blogimistele, aga seda vaid paaril korral ja enamasti on põhjuseks see, et miks ma ennast maailma ees avan. Aga siit küsimus, miks ma pean endasse elama? Kui ma käituksin teiste näpunäidete järgi siis see ju ei oleks enam minu elu!Jah, introvert ma kohe kindlasti ei ole. Olen terve teadliku elu ennast lahti kirjutanud. Kes oskab lugeda ridade vahelt, see ka teab. Samas olen inimene keda alati usaldatakse ja hoitakse, et suudan saladusi hoida. Suudangi. Aga kõige valusam on see, kui mõni lähedane inimene ei oska või ei taha mind mõista.
  Üks hea sõber ütles hiljuti, et minu looming jätab väga palju ruumi fantaasiaks, et põhimõtteliselt ma ei ole nagu läbi loetud raamat, mida kunagi enam kätte ei taha võtta. Seda oli armas kuulda. Tegelikult meeldivad mulle otsesed ütlemised ja samuti püüan läbi oma loomingu otse ütelda, kuigi on kohti ja teoseid mille tegevus vahel peabki jääma kardinate taha, et see jätakski ruumi fantaasiateks. Aga mulle ei meeldi keerutamine. Mulle ei meeldi, kui inimene, keda olen sõbraks pidanud, salvab mind ja ma kuulen kõigest sellest läbi kolmanda isiku. Jah, minu viga, et oskan ka ridade vahelt lugeda. Ühesõnaga silmakirjalikud inimesed mulle ei meeldi. Ei meeldi ka need kes minu eest otsuseid langetavad ilma, et minuga nõu peaksid. Kuna olles erivajadustega lapse ema ja töödates erivajadustega inimesega, oskan ma ise väga hästi arvestada teiste vajaduste ja võimalustega.
   Täna tuli mul esinemispakkumine Toilasse. Kujuatate ette, ma sõidan sinna 4 tundi! :) Tegelikult vastasin sellele pakkumisele jaatavalt, kuigi algul kahtlesin. Kevadel, peale mööda Eestimaa kauneid paiku tuuritades (koos Heli Künnapasega), võtsime plaaniks suvepuhkuse, kuid see plaan saja protsendiliselt on teostamatu. Mis seal ikka, vahel tuleb plaane muuta ja tegelda ka plaaniväliste asjadega. Ja pealegi võtsin Toila esinemise vastu suurel määral ühe armsa luulehinge Anneli Lambi pärast, kuna tema teosed on juba minu jaoks liigagi elusad, liigagi omad...
   Tihti seisan silmitsi küsimustega, et kuidas ma kõike seda jõuan, kus kohast ammutan enda aktiivse elu jaoks energiat? jne...Vastuse leiate mu mõtiskluse esimesest poolest. Teisalt elan ma nagu mitut elu korraga. Samas on mulle justkui siin elus antud missioon inimesi aidata, neile vastu tulla, nende jaoks olemas olla, neid ära kuulata, nõustada.... seda kõike olen ma teinud terve elu, kuid ma olen siiski surelik ja ka väsin vahel. Seega jään teatud teemade juures ikka delikaatseks.
   Elu muudab inimest nii nagu inimene ise oma elu saab mingil määral suunata. Kunagi olin ka mina tagasihoidlik tüdruk, kellel oli küll oma arvamus olemas, kuid kes ei julgenud seda alati välja ütelda. Võimalik, et see tuli lapsepõlvest, kuna ma eriti ei mäleta, et kodus keegi oleks teatud asju lahti lahanud, ikka jäi miskit arusaamatuks, seega avan oma (tolle aegse) lapsehinge oma esimese lasteraamatus PETU, mille illustratsioonid jõudsid eile minuni. Avan oma mõttemaailma, pikkides raamatusse hetki ja olukordi kus vestlesin poriloikudega ja puudega, kuna tundisn, et vaid nemad suudavad ja tahavad mind mõsita.
  Tean, et ma ei ole inimene hallist massist. Ma kes käitun täpselt nii nagu tahan ja elan nii nagu tahan, sest see on minu elu. Olen ilmselt piisavalt iseseisev ja paindumatu, et lasta ennast survetada. Nii ehk naa jääb mul alati enda arvamus peale, kui olen selle juba välja ütelnud. Järelikult olen seda enne pikalt analüüsinud, kui avalikustan. Ma ei ole pea ees tulle hüppaja, pigem lahkan pikalt poolt ja vastu argumente.
   Kas olete mõelnud kunagi sellele, et autor paneb oma loomingusse väga palju ennast sisse? Mitte sõnasõnalt, ega ka otseselt oma elust, aga oma loomusest küll. Nii on. Kes tunneb ridade vahelt autori ära, see tunneb. Samas tihti kehastun ka mina teatud prototüübiks ja hakkan selle prototüübi kehas justkui mingit aega elama. Ja seda kõike loomingu tarvis. Seda kõike oma loomingu nimel. Seda kõike omast ajast, omast elust, mitte teiste omast. Kui on tegu ilukirjandusliku teosega ja mitte elulooraamatuga, siis ei saa keegi näpuga näidata, et tema elust räägin. Ilukirjanduslik teos on siiski väljamõeldis, see on osake elust, mis sinus hakkab fantaseerides tööle. Sina oled vaid see kes selle elusaks peab kirjuatama. Tihti olen saanud tagasisidet, et kirjutaksin justkui mõne inimese elust. Tegelikult ma ju kirjutangi, see ongi tegelaskujude eraleu. See ongi ehe elu, aga läbi kirjaniku fanataasiamaailma. Seega ongi tegu ilukirjandusega. Aga mina armastan nimetada ajakirjaniku tööd kolekirjanduseks, et siis nagu vastand ilukirjandusele. Ja ajakirjandus ongi olemuselt kollane, kole kollane. Kuigi ma ise viimasel ajal olen käe andnud ajakirjandusse, püüan ma jääda inimeseks kes teise inimese musta pesu läbi artikli siiski pesema ei hakka.

   Uhh, kergem sai! Ilusat neljapäeva! :)
16. juuli,. 2015.a.
Mai

Raamatu RIST TEEL sünd. Kohtumine minu tulevase lasteraamatu PETU illustraatoriga. 10. aastat! (saladus).+++

Minu lasteraamatu PETU illustraator Signe Lauk

   Täna oli mul mitmekordne tähtpäev. Esiteks nägi ilmavalgust mu teine romaan RIST TEEL, mille rõõmu pildis jagan siis, kui õige aeg. Aga Temakese sünnikuupäevaks on siiski 15. juuli. Seega sündis täna minu 7. tütar! :) Juhuuu!

  Lisaks sellele oli üks pisike juubel, minu ja ühe kalli inimese tutvumisest sai 10 aastat! 

Ja nagu näete on pildil mu lasteraamatu PETU illustraator, armas ja andekas Signe Lauk, kes kaugelt Lapimaalt kodumaal liikvel on. Minu esimene lasteraamat PETU näeb ilmavalgust sügisel. See on ühest tüdrukust, Petust ja raamat on kirjutatud suurel määral minu lapsepõlvest. 

  No ja minu järgmise luuleraamatu ÖÖDE TÜTAR illustraator Ariel Marksalu saatis täna mulle mõned illustratsioonid, mille joonitamisega ta aktiivselt tegeleb. See raamat peaks ilmavalgust nägema juba uuel aastal, või isegi aasta lõpus. Siin üks poolik töö Arielilt:

üks minu järgmise luuleraamatu ÖÖDE TÜTAR valmivatest illustratsioonidest. Autor Ariel Marksalu

Ja lisaks kõigele istusin oma maailma parima sõbranne Jaanika Reimanniga tunde kohvitassi taga ja pidasime sõjaplaane ;)
Ilus päev taas ajalukku! :)

15. juuli . 2015.a

Mai

Käisin Olavi Ruitlase "Vee peal"

Koos õhtu peasüüdlase Olavi Ruitlasega tema raamatu "Vee peal" esitlusel
siia ka reporteri videolink esitluselt http://www.reporter.ee/2015/07/15/kirjanik-olavi-ruitlane-pani-lapsepolve-kaante-vahele/

ja veel pilte Endel Apsaloni galeriist: https://www.facebook.com/endel.apsalon/media_set?set=a.939466436096900.1073741892.100001006567951&type=3&pnref=story

Harri A.Sundelli album https://www.facebook.com/harri.a.sundell/media_set?set=a.10204699677353611.1073741977.1286655064&type=3&pnref=story

   Eile, 14. juulil esitles Tallinnas, Vaeste Kirjanike Maja aias (Kapsad), Koidu 84 oma raamatut armastatud kirjanik Olavi Ruitlane. See on mul kolmas kord saada osa Olavi raamatuesitlusest. Esimest korda käisin tema bestselleri "Naine" esitlusel kõrval asuva maja, endise "Uue Maailma Seltsimaja" aias 2009. aastal. Teisel korral mõned aastad tagasi Palaces tema luuleraamatu "Eesti Edulood" esitlusel. Päris mitmel korral on Olavi käinud ka minu korraldatud Pärnu kirjandusõhtutel oma raamatuid esitlemas ja luban, need ei jää viimaseks ;)
   Olin eile juba lootust kaotamas üritusele minemast, aga siis armas Facebook aitas. Hea sõber Ebe Reinhold teatas, et (uus sõber) tantsuõpetaja ja treener Kaie Seger sõidab Tallinna ja tal on autos ruumi. Aitäh teile head inimesed, kes te kõik autosõidu nii Tallinna, kui tagasi väga meeldivaks tegite! :) Lisan nüüd siia suure pildigalerii nii pildis, kui kirjas.
   Suured tänud Olavi Ruitlasele selle imetoreda päeva eest!

kohal oli rahvast punkarist pankurini...sinistes pükstes Olavi raamatu illustraator, kunstnik Lilli- Krõõt Repnau

muusikat tegi armastaud Jarek Kasar

Olavi Ruitlane ja Kaur Kender raamatust rääkimas

Nagu näete, asub Kapsaaed maja keldris :)

Vaeste Kirjanike Maja, Koidu 84

Kuigi Tallinn on minu jaoks suurlinn, siis sellised agulirajoonid on minu jaoks hubased ja kodused. Koidu tänav eriti, kuigi selle üles leidmisega on mul alati raskusi. Vahepeal tekkis tunne nagu oleks maale sattunud, eemale linnakärast, kuigi aed oli rahvast tulvil ja üle lugeda ei jaksanud palju härra Ruitlase ja ta loome fänne seal läbi käis. Neid ikka oli parasjagu.

nagu näha oli ka kohal Imre Kaas Kanal 2 -le reportaaži tegemas

  Lisaks Jarek Kasarile laulis rahvale mõne loo ka Jaan Pehk.

Aias küdes ka tünnisaun, mille mõnudest nii mõnigi külaline osa sai. Rahvale pakuti meeldivaid suupisteid, nii lestakala, arbuusi, aedviljavardaid jne...

tervislikud ja head vardad (sibul, shampinjon, paprika, kabatšokk)

sõbrad omakeskis. Margus Koger ja Olavi Ruitlane

rahvas naudib õhtut...

Olavi sõber ja abiline, kirjanik Kaur Kender

keskel Võtikvere Raamatuküla Emand ja kirjanik Imbi Paju

keskel kirjanik Kerttu Rakke

poeet ja muusik Jaan Pehk oma tuntud headuses :)

Carmen Kass vast ei vaja tutvustamist :)

Peeter Helme, Villu Tamme ja Fs

rahvas...

päeva peasüüdalene Olavi Ruitlane

Olavi sõber (ja loodan, et nüüd ka minu sõber) Margus Koger :)

armas Monica (sinise salliga)

päevakangelase poeg Kaarel Ruitlane

mina koos muusiku, luuletaja ja kirjaniku Mait Vaiguga :)

mina ja mu sõbranne, poetess Maarika Siim ;)

pilt sarjast "Kolm Poeeti" :)

armastatud muusiku ja poeedi Jarek Kasariga

Rohkem pilte leiate siit:https://www.facebook.com/margit.peterson/media_set?set=a.10204478686391421.1073741872.1360030851&type=3&pnref=story

15. juuli 2015.a.Pärnus

ja siia ka album Olavi Ruitlase bestselleri "Naine" esitluselt 2009. aastal:https://www.facebook.com/margit.peterson/media_set?set=a.1111666916111.2017082.1360030851&type=3

3 Sonetti (luuletust) ka siia

KÕNELUSED TAIMEDEGA

Mäe nõlval kasvab üksik toomepuu,

mis aastakümneid räsitud on tuulist

Ta kõrgub üle teiste, siis kui muulilt

sa tuled, kaaslaseks sul tähed, kuu

Ja laulu toomedest sul laulab suu
See kostub üle merevete, huulilt
Siis tunned ennast ahvatlevalt, kuulilt
Sind lihtsalt nõnda kõnetab see puu!

Ja promenaadil pilku püüab paju,
mis hõbedane on ja väge täis
Ka memm mul tihti seda rada käis

ja esimesel Eesti ajal tajus,
kui võimsa väega olla võib üks taim
On põlispuu meist kõigist tugevaim!


*********************************************************************************

PORI KALDA PEAL...

Kui memm mul kodus ladus kord pasjanssi,
see joig mis tema huulilt vabanes,
ma tundsin, et ma olen sõiduvees
Siis läksin lihtsalt, lihtsalt läksin transsi

Ma hinges kannan kalevite kantsi,
kuid miski  minus kiratseb ja keeb
Ja vaevahigi vahel valu teeb
Vast lausa nii, et meenutan ma krantsi,

kes klähvib, uriseb ja lõriseb
Kuid kodumaa on mulle au ja püha
mis sest, et vahel näljast korisen

ja transist välja tulles torisen
Ei saa ma enesega miskit teha,
sest tahan paterdada pori sees


********************************************************************************

SUVE SURM

Kui varemetel vohab tõrvalilli
ja möödunud on seitsemvennapäev
kes vihmapiiskadega mängis pilli
Siis aimata võid- suve surm on käes

Ei enam teha saa sa heinarõuke,
ka viljasaak võib jääda kesiseks
Mis vanajumal ülevalt ta tõuke
küll andis sellise? Silm vesitseb

Oh, tule kõigevägevam, loo soojust!
Sa pühi taeval silmist pisarad!
Ja enne, kui päev idast läände loojub

sa võiksid pisut päikest lisada!
Et seitse venda saaksid saagi aita,
sa ilmataat nüüd tule, palun aita!



13.07.2015.a.
Mai