. Naine rõõmustas, tegi söögi valmis, koristas ja läks uut suitsu tegema. Ta oli salasuitsetaja selles mõttes, et varjas seda pahet Steni eest. Sigrid kustutas just viimast suitsu ning jooksis telefonihelina peale tuppa.
"Mida kuradit! See ei ole võimalik! Apppiii!" kukkus tal telefon näppude vahelt ja ta hakkas suurel häälel nutma.
"Emme, mis on? Emme-ee!!!" hüüdis Sigridi sõstrasilme võsuke Sille.
"Ei ole võimalik! Miks just siis, kui päike pilve tagant tõusma hakkab, järgneb sellele kohe paduvihm?" karjus naine pisaratega võidu. Sille läks rõdule, kõõlus selle äärel, sirutas käed taeva poole ja jäi nõutuks.
"Emme, seda padust vihma ei saja juu..."oli nelja aastane laps hämmingus, sest päike säras endiselt.
"Ära nuta, muidu hakkabki päike nutma. Kasvataja rääkis mulle lasteaias, et, kui vihma sajab, siis päike nutab. Aga vaata, praegu päikene naerab,"ei mõistnud Sille mida emme sellega ütelda tahtis. Sigrid ei suutnud ikka rahuneda. Kolm kuud Soome riiki orjates, sai ta vaid võlgadest priiks, mille Sille isa kunagi oli kiirlaenude võtmisega tekitanud. Ise pani ta endale paela kaela ja kogu võlg langes pere turjale. Seda kõike tegi tegelikult ta naise ja lapse pärast, kuna ta armastas neid väga, seega ei tahtnud Soome, perest eemale tööle minna, kuid majandussurutis lausa sundis kusagilt abi otsima. Aga paraku pidi selle sammu hiljem Sigrid tegema, et mitte oma elamist kaotada. Ja nüüd, kus ta oli laeval paari kuu eest taaskohtunud oma koolipõlvearmastuse Steniga ja pulmaplaane pidama hakanud, nüüd võttis saatus temalt ka selle kalli inimese. Sten töötas aastaid rekkajuhina, kuid paar kilomeetrit kodust eemal oli ta äsja ahelkokkupõrkes elu kaotanud. Sigridile helistati esimesena.
"Emme, kuule, ära nuta, onu Sten tuleb kohe koju, muidu ta näeb, et oled viripill," oli Sille mures. Sigrid isegi muigas läbi pisarate, sest Sille oli oma jutu poolest kohati nagu täiskasvanu, ta oli laps kes väga hästi matkis vanaema juttu. Sigrid ei julgenud lapsele seletada, et nüüd on ka Sten pilvepiiril. Olid neist ju Sillega saanud parimad sõbrad ja Sten suhtus tüdrukusse nagu oma lapsesse. Pool tundi enne õnnetust rääkisid nad kõik veel omavahel telefonitsi. Vaid poole tunni eest olid kõik veel õnnelikud.
Sigrid tõusis põrandalt, hakkas oma telefonijuppe taga otsima, kuid vajus uuesti nutuselt põrandale. Koputati uksele. Sille jooksis kiirel sammul ja rõõmsal ilmel ust avama, kuna just Sten oli see kes tavaliselt koputas, teised andsid uksekella. See oli nende omavaheline kokkulepe. Ukse juurde jõudes hüüdis ta: "kallis, onu Sten!" kui nägi politseinikke ukse taga ja nüüd nuttis ka tema. Sille kartis politseinikke, kuna poisid olid lasteaias hirmutanud, et politseinikud püüavad väikeseid tüdrukuid ja annavad neile vitsa, kui nad nutavad ning viivad vangi.
"Meil on teile kurb teatada..." hakkas üks korravalvuritest Sigridile uudist teatama, kui naine vahele röökis:"Minge minema! Kaduge mu silmist!" ja lõi ukse kinni. Imekombel jäetigi naine rahule. Sille arvas, et politseinikud püüavad ka nutvaid emasid, ta jooksis ruttu ust lukustama. Mõne hetke pärast nägid Sigrid ja Sille rõdupulkade vahel kuidas politseiauto lahkus.
"Emme, me peame vanaema juurde maale minema, seal ei ole politseinikke. Ma ei taha, et nad meid vangi viivad. Muidu onu Sten ei leia meid üles ja me ei saagi enam temaga koos olla,"jutustas tüdruk targa näoga.
"Tead, kallis tütreke...asi on selles,"üritas ema tütrele tõde rääkima hakata, et Sten ja nemad ei saagi enam kunagi koos olla, kuid naise jutu katkestas uksekella helin. Sille ei jooksnud ukse juurde, kuna see ei olnud koputus.
"Tere õhtust! Tulime teile teatama..." olid taas mundrimehed ukse taga.
"Teate, ma ei taha midagi kuulda! Palun jätke meid rahule!" pröökas Sigrid ja tahtis taas ust nende silme all kinni lüüa, kui nägi mundrimeeste taga oma isa seismas.
"Vanaisa! Kallis vanaisa! Teie, lollid politseid laske mu vanaisa lahti! Te ei tohi teda vangi viia! Vanaisa ei nuta kunagi!" hüsteeritses nelja aastane tüdruk. Vanaisa silmad olid siiski vett täis ja ta ei suutnud sõnagi lausuda. Ta oli shokis. Vanaema olla eelmisel päeval metsa seenele läinud ja telefoni ta kaasa ei võtnud. Ta väitis, et selles metsas on iga põõsas ja puu talle tuttav, ning ära eksimise ohtu ei ole. Seega vanaisa algul ei muretsenudki. Kui aga väljas hämardus, sattus vanaisa paanikasse, ta ajas pool küla jalgele, kuid vanaemat ei leitudki. Järgmisel hommikul leidsid tuukrid mõrvatud vanaema surnukeha jõest ja see pilt mis avanes, oli õõvastav. See oli esimene mõrv selles külas, mis pool aastat enne pagulaste tulemist elas vaikelu.
"Jah, ega kaks kolmandata jää;" sai vanaisa viimaks esimesed sõnad suult, teadmata, et ka kolmanda hing on juba taevas.
Nüüd nad elavad kolmekesi, vanaisa, Sigrid ja Sille, teises Eesti otsas. Väidetavalt olla Sigridi korter pagulaste poolt hõivatud ning vanaisa maja läinud paari kuu pärast, peale seda, kui pere sellest külast põgenes, pagulaste laste sõjamängude tuleroaks.
29.06.2015.a.
Mai
Täna töötab Margus Oopkaup Lottemaal rännukoeraonu Klausina ja ta on oma eluga rahul. Pildid siis järjekorras:
Ega sellega päev veel piirdunud. Magasin paar tunnikest ja läksin ennast armsa Melani ripsmepikendustesse lille lööma. Puhkus ikkagi ja ja tuleb kaubanduslik välja näha;) 
