Äratundmine

foto: http://full-metal-metsavana.blogspot.com/2009/04/ilya-muromets-1956.html

ÄRATUNDMINE

Õhtu. Kaks musta triipu sõuavad taeva all. Kummaline. Tavaliselt jätab lennuk endast kaks valget jälge maha.

Vastasmaja kuurilobudiku taga mängib vanataat kannelt. Mängib areldi. Pilk taevasse suunatuna, kohendan kleidisiilu ja tõusen vanalt sammaldunud puupakult, mille kõdulõhn mu meeli paitab. Nagu vanataadi kandleviis. Endalegi märkamatult seisan suletuil silmil kuuri taga ja lasen meloodial ennast võtta. See viis ... See kõdulõhn ... See öösse ruttav õdak ... Kõik on nii oma. Nii kodune. Nii tuttav. Oleksin nagu lapseaega tagasi jõudnud, mil Linda- tädi kandlest võimsaid viise välja võlus.

Korraga kärgatab kõu. Triibud on taevast kadunud nagu peoga pühitult. Kandleheli vaibub. Küürus naabrimees rehmab hüvastijätuks käega ja kaob ulu alla. Vaid vana pesupali, mis vihmast triiki olles vett üle ajab, kõneleb tema vitaalsest elujõust. Seisan vihmas ja naudin taevast poolitavaid piksenooli, minusse on voolanud harras rahu, nagu alati, ka lapsena, mil äikese saabudes õu tühjaks jäi. Ainult mina seisin paljajalu porilombis ja kõnelesin väeka ilmastikuga. Midagi kartmata. Kedagi kartmata.

„Tütreke, kui mina veel noor olin, võisin ka tundide kaupa äikest nautida, ilma, et ma hirmu tundnud oleks. Oled sama vapper.“

Kuulsin korraga naabrimeest ennast kõnetamas. Kas tõesti sellepärast tundub naabrimees mulle kuidagi väga oma? Palju omam, kui mu oma hõimlased. Kogu ta olemus mõjub mulle rahustavalt ja eriskummaliselt, sama müstiliselt kui äikese sisse hajunud tumedad triibud, mis lahkudes oleks nagu midagi minust kaasa viinud.

„Aitäh!“ Jään kidakeelseks, kuigi mu hing kõneleb edasi. Kõneleb vaikides.

Igal õhtupoolikul, kui näen todasama vanataati kuuri taha loivamas, võtan sammaldunud pakul istet ja naudin taadi sõrmede alt tulevaid meloodiaid. Ta lausa võlub neid keelpillist välja!

Ühel järjekordsel õhtul võtan sammud võrkkiigele ja uinun märkamatult.

Ma ei tea miks, aga isegi raske diskotümps mõjub mulle uinutavalt. Kui soovin iluund teha, võtan vana grammafoni ja panen plaadi mängima ning uinun peagi. Minu jaoks on vanadel asjadel alati suur tähendus olnud, need kõnetavad mind kordi positiivsemalt, kui tänapäeva tehnika. Ise alati muigan, et olen antiikinimene, kindlasti mitte retrotüdruk, kuigi just retro-aega jäi minu lapsepõlv. Aga juba siis tundsin, et olen sündinud valesse aega ja valesse kohta. Küllap on oluline osa selles ka mu eelmises elus? Või? Igatahes tunnen, et oleksin pidanud sündima vähemalt pool sajandit enne.

„Tütreke, minu vanad sõrmed on juba liiga töntsid ja kõrvad ei taha sõna kuulata. Näed, kingin selle pilli sulle, sina vajad seda rohkem!“

Läbi une kuulen kuidas naabritaat mind kõnetab, aga ma ei suuda tuvastada und reaalsusest, sestap arvangi, et näen imelist und. Olen ju salamisi kogu teadliku elu unistanud kandlest ja kandlemängust. Kuigi mu unenägudel on kombeks täituda, ei suuda ma siiski mõista mis minuga toimub. Püüan võrkkiiges külge pöörata, sest kiigenöörid on hakanud mu selga soonima.

„Palun, tütreke ...“

Tunnen mehist kämmalt enda õlal ja ärkan silmi avamata, sest silmalaud on kuidagi rasked. Näen uduselt, läbi silmapilu, lahkuva vanataadi laiu õlgu, aga ühtegi sõna mu huulilt valla ei pääse. Olen hetkeks nagu halvatud. Korraga tuleb mu sisse mingi seletamatu jõud, tõusen istukile ja hakkan kannelt mängima, nagu oleks seda teinud kogu elu. Unustan ennast kandlemängu ja reaalsusel justkui ei olekski kohta mu elus.

„Tütreke, äratus!“ Kuulen ema kurvatoonilist häält ja näen tema veekalkvel silmi enda ees. Katkestan kandlemängu, tõstan pilli võrkkiigele ja jään ema silmitsema.

„Istu. Tule istu mu kõrvale,“ viitab ema tammepuust pingile, mille on nikerdanud naabritaadi kuldsed käed.

„Sinu vanaisa lahkus hetk tagasi,“ teatab ema pisarsilmil.

Minu vanaisa, mõtlen endamisi. Mida ema küll silmas peab? Vaatan kahtlustavalt emale otsa, aga ma ei mõista teda. Korraga tuleb äratundmine ja hinge jääb valus teadmine, et ma ei jõudnud oma vanaisa isegi mitte tänada.

25. juuli. 2020.a.
Vana-Rääma

Põimitud elud

Põimitud elud

Linn on mattunud halli uttu. Vaid operatiivautot, mis välgukiirusel mööda tuhiseb, on võimalik sellest hallist massist eraldada. Kasepuid, mis kevadeti heleroelisel hiirekõrvul lehvitavad, katab justkui vatt, õhuline ja habras. Vaevu suudab inimkõrv kuulda looduse hääli, mis oleks nagu uduvangi kinni jäänud.

On suve lõpukuu- august. Olgugi, et esimesed sügislõhnad ja kohatine värvigamma, mis loodusest vastu naeratab, teeb nukraks, sest sügis on minemiste aeg, lahkumise aeg. Vihjates või rändlindudele, kes sügisel kodumaa seljataha jätavad, et kevadhakul taas naasta, nagu tänaseks paljud eesti pensionärid, kes on soetanud endale teise kodu lõunamaa päikese alla. Aga õnneks on tänavune august soe, kordi soojem kui eelnevad kuud, kui jätta juunikuine, mõnepäevane leitsak, mainimata.

Magasin öösel rahutult, küll oli mul palav, küll oli külm, küll oli padi paha ja tekk torkis. Küll kangutasin sinu külje alt tekki, et vähekenegi seda kaissu haarata, sind polnud ju võimalik võtta, sa olid üleni üks paras tekipamp, nagu nõuka-aegne imik, tekki ja linasse pakitud.

Vastu hommikut häiris mind juba iga pisemgi pinin või hääl, mis läbi magamistoa akna kostus. Olgugi, et reeglina, olen raske unega, isegi püssipauku ei kuule.

Jah, ma teadsin, et tuleb eriskummaline päev. Juba see andis aimdust, et olin magamata ja unine. Kuigi mitte keegi ega miski ei seganud mind, peale sinu kodust lahkumist, edasi magamast. Rahutus ei andnud järele ka südapäevaks ja sipelgad mu naha all aiva askeldasid, nagu oleks pesa ehitamisega kiire.

Jalutan jõe veerele, sest viimased neli aastat armastan ma just jõega kõnelda, kuigi meri ja ookean jutustavad mingua aktiivsemalt. Aga jõi asub mu kodu lähistel ning tema on alati esimene, kelle seltsis ma hingerahu leian.

Istun kaldal ja loobin kive vette, see on mul kombeks, kui tahan millestki või kellestki vabaneda. Võtan kivi, mudin teda pihus, kurdan talle oma kurba saatust ning viskan vette. Ja mul hakkab kergem. Mul hakkab kordi kergem, lausa nii kerge, et ma ei mäletagi ühtegi raskust ega mure. Sama teen ma siis, kui soovin midagi, kui unistan suurelt. Sellisel korral valin ma kõige meeldivama kivi, sosistan talle salasoovid, paitan, musitan ja hoian oma hinge ligi ning parajal hetkel viskan hellalt vette. Jah, ma olen kiviusku! Ma usun headusesse, kuigi maailm meie ümber on karm, on kohati väga karm, aga me ei taha seda endale alati tunnistada, me peidame pea jaanalinnu kombel liiva ja elame edasi oma murekoorma otsas, mis on nagu viitsütikpomm, mis igal hetkel võib plahvatada ja elu mosaiigina kildudeks purustada.

Udu mu silme ees hajub võluväel ja pilvepiiri tagant tõuseb naeratav päike, nagu poleks seda rusuvat halli massi olnudki. Vaid veerand tunnikest peale soovi soovimist see täitus. Nii on alati, olgugi, et mõnikord võtab soovi täitumine kas viis päeva või viis nädalat, kuud aega. Aga täitub alati, sest ma oskan soovida, sest ma julgen unistada, julgen elule vaadata otsa ka kurbade silmadega, kui mul on valus. Ei, mina ei peida valu endasse, ega kanna seda negatiivset ja hingeosi söövat energiat endaga kaasas, ma oskan ja tahan sellest vabaneda. Jah, ma tean, et paljud mu tuttavad ei oska ega ei mõista mind. Aastast astasse olen pidanud vastama küsimusele „kuidas sa küll hakkama saad?“ Miks ma ei peaks saama, kui mu prioriteedid on paigas, kui mu mõttemaailm on paigas ja energeetika puhas. Kui mu kodus ei võimutse seisev-negatiivne ja surnud enrgia, mis elujõudu röövib. Jah, paljud räägivad õhinal kuidas nad nõia juures käivad, kuidas nõid neid aitab ja nende energeetikat puhastab aga sellest pole tolku, sellest pole pismatki abi, kui su koduenergia on korrast ära. Kõik saab alguse kodust! Ka meie isiklikud probleemid algavad koduseinte vahelt, kui koduenergeetika ei ole puhas, kui su toanurkades elutseb surnud energia, mis su maailma pahurpidi pöörab.

Kummaline päev astub loojangu suunas. Istun toas ja loen värsket ajalehte, mis juba varahommikul mu postkasti jõudis, aga ma ei kipu kunagi juba päeva hakul meediasündmusi endasse ahmima, ma tahan alustada päeva oma sündmustega, oma mõtete ja tegudega, teiste elu ei ole kindlasti minu jaoks prioriteet number üks. Kaugel sellest. Viimastel aastatel leian, pliidi alla tuld tehes, ajalehti, mida ma pole isegi avanud. Iga aastaga huvitab mind üha vähem teiste elu ja kõik see, mis laias maailmas toimub, mul on oma eluga niigi palju teha, milleks ennast vaevata teiste probleemidega? Mõni võib arvata, et olen isekas, las ma siis olen. Mida annab mulle teiste elu? Jah, loomulikult ei jäta mind külmks lähedste käekäik, aga ma ei ela nende elu endasse, ma armastan siiski enda elu elada, sest selles elus me ju elame siiski vaid korra. Järgmised elud on järgmiste elud, mitte iialgi meie elud.

Prill ninalt võetud, tunne vajadust kohvi järgi, kuigi õhtuti ma seda ergutajat ei tarbi. Aga täna on kange tahtmine, sest sind veel ei ole kodus ja ma ei lähe kunagi enne magama, kui sa tuled. Mul ei tule ilma sinuta undki. Ei, ma ei ole kärsitu, ma ei hakka iga tunni või minuti tagant helsitama ja uurima millal koju jõuad. Aga ma ootan. Ootan alati, sest maarmastan sind ja mõnikord tunnen, et armastan sind rohkem, kui oma elu. On see normaalne mulle, inimesele, kellelel omast arust läheb kõige rohkem korda ta oma elu.

Kuigi rahutus ja mingi eelaimdus mind seespidiselt purevad, väsin ma ootusest ja jään diivanile tukkuma, telepurgis kestab mingi dokumentaalfilm, igav ilmselt, muidu mu silm kinni ei vajuks.

Sa astud tuppa vaikselt, võtad mu käesulatusest telekapuldi, paned teleka kinni, suudled mind laubale ja lahkud kööki. Kuulen pottide ja pannide kaante kolinat ja külmkapi ukse avamist, aga ma ei reageeri, olgugi, et und mul enam ei ole. Miski mu sees keeb, aga vastust ma ei tea. Mul ei ole vastust oma hingeseisundile, kuigi enamasti ma tean mis või kes mind painab. Uinun uuesti, sest sina jõudsid ju koju, kõik peaks korras olema.

Kell 3 öösel kaob mul uni. Ajan ennast diivanilt üles, võtan riided seljast ja astun duširuumi, et sealt puhtana oma kalli mehe kaissu pugeda. Oi, kuidas ma sind armastan!

Poen oma kalli mehe kaissu, ootuses ja lootuses intiimset lähedust tunda, sest juba tema hingeõhk ajab mind hulluks, tuues esile kõige ürgnaiselikumad tunded. Ja ma tean, et see on meil vastastikkune, et meile on päris raske ennast teineteisest eemal hoida, kuigi meie suhe on juba viieteistkümne aastane. Aga meie janu teineteise järel näib kustutamatu. See on hea. See on ülihea, sest tänapäeval on kombeks väga paljudel, või lausa enamustel paaridel, öelda, et nad väsisid teineteisest, et neil kadus seksuaalne tõmme, seks, igasugune lähedus. Aga süüdi ei ole kunagi üks pool, süüa on alati kahepoolnde, sestap tasuks mõlemal sugupoolel vaadata enda sisse, korrastada enda energeetikat, mitte leida vigu partneris. Meie vahel on harmoonia, meie hinged oleks nagu põimitud, sest me tajume ja näeme ühte moodi, elame üle teise õnnestumisi ja ebaõnnestumisi.

„Jäta, kallis, ma ei jaksa!“ vastad sa. Kuri kahtlus haarab mind enda sõrgade vahele, ja sõrakandjal on esimese hooga väga sünge nägu. Mis siis nüüd? Mitte kunagi pole mu mees mulle öelnud et ta ei jaksa. Isegi rampväsinuna on meie vahel kõige lähedasem intiimsus. Kas? Kus? Mis? Ma vaikin, sest sõnad lihtsalt ei tule üle huulte. Mulle meenub udune hommik, meenub kuidas ma ühte kivi, ille sisse oma mure panna tahtsi, ei leidnud, nagu oleks keegi möödunud öösel kõik kivid jõe veerelt ära korjanud. See tekitas omakorda muret. Aga ma vaikin endiselt.

„Kallis, ära üle mõtle! Mul juhtus täna loll õnnetus, kui seda nii kutsuda saab. Olen terve elu maal elanud ja korduvalt herilase nõela tundnud, aga täna sain 5 korda nõelata ja pidin teise ilma minema. Viimasel minutil jõudis kiirabi ja ma veetsin pool päeva erakorralise meditsiini osakonnas. Pagan, kaotada oma kallim ja oma elu ühe herilase pärast- see ei ole mina!“ Abikaasa oli ise ka hämmingus, aga seda intiimsemaks me saime.

Jah, alati, kui ma oma mehe kodukselt suudlusega tööle saadan, teen ma talle kaasa energeetilise paki, millesse asten kõike head ja paremat. Täna hommikul olin ma uimane ja väsinud ning unustasin, alles nüüd meenus mulle see. Alles nüüd sain endale vastuse miks ma ennast kogu päeva imelikult tundsin. See on sama kui nõid unustab oma kaitseloitsu, võib ta sellega oma elu ohtu seada. Aga unsutamine on ju inimlik, võta siis kinni milleks või kelleks miski hea või paha on.

See on vaid üks näide põimitud eludest, mis on nagu tervik, nagu üks elu, vaid üks tilk mett tõrvapotis. Üks eksimus või unustus, mis võib elu maksma minna. Sestap tuleb alati vaadata murele silma ja tegeleda sellega, tegeleda endaga, et su energeetika oleks paigas.

Ela sinagi oma elu, siis satub tilk tõrva meepotti harva, sest suurema koguse tõrva puhul pole mesi enam kasutuskõlblik.

16. juuli. 2020.a.

Vana-Rääma

Ära jäta lahkunu tuhaga urni koju ...

Ära jäta lahkunu tuhaga urni koju!

Vello ja Marta elasid õnnelikku elu. Nad ei olnud küll abielus, sest Vello tegi Martale abieluettepaneku alati siis kui naine temast järgmist last ootas, aga Marta keeldus rasedana abiellumast. Nii jäigi nende liit kestma ilma abieluta. Ja nad elasid õnnelikult.

Marta, kange eesti naisena, tahtis et tema perekonnanimi edasi läheks, et ka tema lapselapsed kannaksid just tema perekonnanime. Nii otsustasidki nad elukaaslasega et esiklaps hakkab kandma naise perekonnanime. Paar oli kindel, et nende perre sünnib veel lapsi.

Esiklapsena said neist tütre vanemad. Tõsi küll, Vello korra mainis, et nagunii tütar abiellub ja naise nimi ei jää kestma, kuid Marta ei teinud sellest numbrit, tal oli ikkagi hea meel ja uhke tunne, et laps just tema nime kandis. Martal oli ärategemise tunne mehe suhtes, kuigi oma meest armastas ta väga.

Aasta pärast sündis perre poeg. Noored lapsevanemad olid õnnelikud. Millal siis veel lapsi sünnitada kui mitte nooruses? Ega vanuigi neid targem ei ole soetada, kuigi teadjamehed kipuvad väitma, et vanas eas soetatud lapsed on targemad ja hakkajamad. Lisaks veel räägitakse, et kui ema sünnitab oma lapse 36 aastselt või veel vanemas eas, ilmneb ilmtingimata sellel lapsel mõni anne. On see tõsi või mitte, mine võta kinni.

Ka poeg hakkas ema perekonnanime kandma. Vello, kes oma naist jumaldas, ei hakanud ju ometi kaasaga vaidlema, igasugune perekonnatüli polnud tema jaoks. Tasakaaluka mehena neelas ta nii mõnegi solvumise alla.

Kolmanda lapsena sünnitas Marta taas poja ning üheskoos otsustati et poeg hakkab mehe perekonnanime kandma, nagu neljaski laps, pesamunast tütreke.

Tõsi küll, paljud paari tuttavad ei mõistnud miks ühe pere lapsed ei kanna ühte perekonnanime, küll spekuleeriti et kaks esimest last pole Vello sigitatud, küllap on Marta üle asja löönud, küll kiputi klatsima, et selles peres on püksid Marta jalas. Noorpaar ei teinud nendest kurikeelsetest juttudest välja vaid elas oma elu õnnelikult edasi. Ka lapsed olid õnnelikud selles peres, sest ema ja isa armastus oli nii tugev, see kandus ka lastele edasi.

Möödusid aastakümned. Tõsi, peres tuli ette ka eriarvamusi, nagu peredes ikka. Kus on armastust ja kirge, on ka erimeelsusi! Ükski kaua kooselanud paar ei ela oma elu ära pisitülideta, sest kõik me oleme erinevad indiviidid, erinevate vajaduste ja arusaamadega. Aga igasugused katsumused pigem lähendasid selle pere armastust. Lisaks kasvasid lastest ka tublid ja armastavad täiskasvanud, kes oskavad siiani väärtustada pere traditsioone. Aga kahjuks saatuse vastu ei saa ...

Ühel päeval Vello haigestus ning tema tervis hääbus silmnähtavalt. Marta jäi meest hooldades paari kuuga aastakümneid vanemaks. Üleöö tekkinud hallid juuksed kõnelesid enda eest. Aga naine ei lahkunud armastatud mehe kõrvalt hetkekski, pole siis ka ime, et see kõik ka tema tervist laasmata hakkas. Kui oled aastakümneid oma kaaslasega koos elanud, saab teist justkui üks isiksus, nagu hingaksite ühte õhku ja astuksite, igas mõttes, ühte sammu. Nii ei kujutanud Marta ettegi, et ta võib armastatud mehest ilma jääda, kuigi arstid ei andnud Vellole enam mingit lootust ja mees saadeti koju surema. Tõsi küll, oma viimased elupäevad veetis Vello siiski haiglas, sest ta vajas hingamisaparaati, mida neil kodus ei olnud. Ka need päevad veetis Marta Vello kõrval haiglas, magamata, rusutud ja masenduses, ent ometigi lootusrikkalt, ehk juhtub mingi ime ja Vello saab terveks.

Aga juhtus hoopis kõige kurvem, Vello lahkus ning tema viimaseks sooviks oli tuhastamine, ise veel lõõpides, et tema ei taha ussidele söödaks minna, parem põletagu ja visaku tuhk laiali, kuhu, selle jättis naise valikuks.

Marta, kes järgis küll leinaajal teatud reegleid, ei hävitanud ühtegi mehe asja ega teinud seda ka aastate pärast, otsustas tuha mehe urniga koju jätta. Armastusest Vello vastu või leinast tingitud kinnisideest ei tahtnud ta urni maha matta ega tuhka laiali puistata. Ta silitas igpäevaselt mehe tuhaurni ja kõneles temaga. Naine ei suutnud minevikust lahti lasta ning riskis sellega om laste eluga. Just nende laste eluga, kes kandsid Vello perekonnanime, kahe noorema lapse eluga.

Kõik neli last elasid õnnelikku abielu ja väisasid maal elavat ema tihti. Küll üritasid nad Martale selgeks teha, et urn tuleks maha matta, küll tahtsid isa tuha merre raputada. Marta ei lasknud, ta hoidis urni kümne küünega kinni, nagu elu kallimat talismani. Nii ei jäänudki lastel muud üle, kui leppida ema järjekindlusega, kuigi, tõsi küll, ema vaimne tervis valmistas viimasel ajal nendele muret. Lisaks kartis vanem õde, et isa hing ei saa sealpoolsuses rahu, kui ema minevikuvarjudest lahti ei lase. Nii juhtuski.

Ühel päeval sai Marta võõralt numbrilt kõne, kus teatati tema noorema poja surmast. Naine arvas, et keegi teeb temaga lolli nalja või on kõnega eksinud. Aga kui loetud tundide pärast kohalik võimumees ta uksele koputas ja samast uudisest rääkis, hakkas see alles naisele kohale jõudma. Tema ahastus oli niivõrd suur, et ta haaras urni ning palus Vellolt päästa nende poja elu. Aga teha ei olnud enam midagi.

Matused peeti nädala pärast ning toimusid kirstumatused, sest poeg oli kunagi soovinud seda, saada tagasi maamullaks, kui temaga midagi peaks juhtuma. Kas tundis minekut ette? Seda ei ole enam kusagilt küsida ning paljud inimesed mõtlevadki minemise peale.

Poole aasta pärast oli peres taas lein, pere noorim tütar suri uut ilmakodanikku ellu tuues. See kurb sündmus jättis Martasse ja noorema tütre perre väga sügava jälje, mida ei korva ükski heategu. Lein Marta hinges üha süvenes.

Kuigi mehe perekonnanime kadnud lapsed olid lahkunud ja urni kodus hoidmine ei ennusta head, võib olla kurbade sündmuste tekitajaks, ei suutnud Marta ikkagi urnist ja mehe tuhast loobuda, ta jagas kõiki muresid mehega. Aga see ei tundunud mitte enam armastusena, see oli haiglane kinnisidee, mis naise vaimu ja füüsist laastas.

Meile kõigile on määratud oma saatus, me saame küll selle mustrit pisut muuta, aga me ei saa saatusele kätt ette panna, sestap tuleks järgida vanarahv tarkust ja teadjainimeste väiteid, see hoiaks ära nii mõnegi varajase minemise.

30. märts. 2020.a.

Vana-Rääma

Ma tahaks nutta, aga ma ei saa ...

MA TAHAKS NUTTA, AGA MA EI SAA ...

Käed kobavad pimedust. Kusagil taamal plingib valguskiir aga jõuda temani näib lootusetu. Olen kui laperdav kalts keset liivakõrbe, astun ja koban, aga ei midagi. Aga ei kedagi. Janu on.

„On see silmapete? Ehk on asi minus, tahan valgust näha ja kujutlen kiirt? Ei, kusagil ju peab ometi väljapääs olema!“

Mäletan kuidas ma lapsena öösel unesegasena kõndisin, käsikaudu pimedas toas uksepiita kobasin aga lülitit ei leidnud ega leidnud. Nagu poleks seda kunagi olemas olnudki. Nagu poleks mina see, kelle teatud toimingu vajadus unest äratas. Kas siiski äratas? Minu vaim ju magas, kuigi füüsis kondas ringi.

Järsk astang jalge all loobib mind sügavikku. Vabanemine? Kas tõesti on kusagil keegi? Kas tõesti on kusagil miski? Kas elu eksistents veel kestab või olen mina pelk surmavari, keda tegelikult enam ei eksisteerigi?

Küünarnukid tukiavad, luud valutavad ja vasak jalg ei taha sõna kuulata, järelikult ma elan. Järelikult on kõik veel võimalik, kuigi inimhingi ja füüsist laastav pandeemia võtab üha võimust ning inimesed ei tunne peale hirmu enam midagi ega kedagi. Inimesed ei tunne ennastki ära!

Ajataju on kadunud. Või aeg tõesti seisab? Ei saa nii olla! Aeg oli, on ja jääb ajas ja ruumis muutumatuks, vaid inimaju suudab või siis ei suuda, mõelda enda jaoks aja kelleks või milleks iganes. Või suudab seda ka loomaaju? Taimeaju?

Pidevalt mingid tunnelid, mingid kitsad katakombid, koridorid, mille ligased seinad on niivõrd võikad et nende vastu puutudes tunnen ennast räpase ja kasutuna. Rääsununa. Kord muutub koridor kitsamaks, kord maailmasuuruseks, nagu oleks see kummist, mis vastavalt meeleolule venib ja taandub. Spetsiifiline hais ajab öökima ning süda puperdab, nagu tahaks rinnust välja hüpata, nagu tahaks lõhkeda. Üritan omast arust käsi risti rinnale asetada, nagu koolnul, aga ma ei tunne oma füüsilist keha, seda poleks nagu üldse koos minuga. Või pole mind koos temaga?

Kusagil nutab beebi. Ei, pigem laliseb. Ei, see pole lalin, see pole ka nuttev laps, kes ema rinnale tahab. See on pigem nagu armuvalus kõuts, kui kõutsid üldse armuvalu tunnevad. Käivad oma pulmatuuridel ära, kitkutud ja puruks katkutud, nagu sõjaveteranid, komberdavad koju sööma, kräunuvad ja sortsutavad ning kaovad jälle, pikkadeks tundideks, venivateks päevadeks, lausa kuudeks. Siis tulevad, ronivad su rinnale ja löövad nurru, nagu poleks midagi juhtunudki, nagu poleks mingit armuvalu olnudki. Just sellise isase kõutsina tunnen ennast aeg-ajalt. Räsituna, kasimatuna, ent ometigi armsana, sest mind oodatakse, set mind armastatakse ja nunnutatakse, olgu ma milline tahes! Ma oleks nagu mingiks ajaks kassiks kehastunud.

Ahmin õhku, aga õhk on nii paks, see muudab kopsud veel raskemaks. Justkui kannaks endas mingit ülirasket aegade alguse taaka, millest ei saa ega saa lahti. Üritan selle maailmavalu endast välja köhida, aga see ei tule, see püsib minus sama kindlat nagu mu ahastus, just minu ahastus, sest ma pole kindel kas on üldse võimalik kellelgi teisel samasugust ahstust tunda. Ja kas on üldse vajagi? Ai, valus torge läbis sisikonda!

Käed kobavad endiselt pimedust, aga see pimedus tundub valge, kriiskavvalge, lausa nii valusalt valge, et isegi siis kui ma suudaks oma silmi avada, ei tahaks ma seda valgust näha. Kardan et see pimestaks silmad, rööviks mu nägemise, mis niigi on habras ja vankumatu.

Sirutan omast arust jala välja, kuid see on surnud. No teate seda tunnet kui olete kaua ühes asendis olnud ja jala talla alt hakkab torkima, nagu oleks keegi sinna sadu nõelu torkinud. Püüan jalga küll ühele poole, küll teisele poole sirutada, aga mitte kuidagi ei õnnestu. Kas ma olen halvatud? Kus ma üldse olen? Kes ma olen? Miks ma olen siin kus ma olen?

Mitte keegi ei vasta, ei iitsatagi, et ma saaksin natukenegi aimu mis minuga toimub, mis mu ümber toimub. Ainult tunnelid ja lõputud koridorid, sekka mõni plinkiv valguselaik, kui tegu pole mu ettekujutlusega, aga ei kedagi, ei midagi rohkemat.

Tunne spetsiifilist lõhna. Ei, pigem haisu. Kas ma ikka tunnen või tahtes tunda lihtsalt kujutlen? Kas haisu saab kujutleda? Samas, kui on olemas hais, peab olema ju ka miski või keegi. Järelikult ma siiski olen olemas. Elan? Või elab vaid minu hing, kes on füüsisest lahkunud, keha maha jätnud, või vastupidi? Kuid milleks?

Ei, ma ei saa halvatud olla, mu jalg ju surises! Ja mu põsed õhetavad, või kuumavad lausa. Olen kõrges palavikus või paranoia küüsis? Tuleks ometi keegi ja aitaks mind sellest abitust olekust välja! Või olengi ma üksinda siin maailmas? Viimane ja ainuke inimene planeedil maa?

Kurgus kriibib, nagu oleksin okastraadi alla neelanud, kuigi ma ei kujuta ettegi kuidas saab okastraati alla neelata. Aga just selline tunne on. Või õigemini selle kujutluse tunne, sest kogemus mul puudub. Või siiski?

„Tere tulemast teisest ilmast!“ kuulen võõrast rõõmuhõiget, kuid ma ei oska reageerida, ma si suuda ühtegi vebri üle huulte öelda, veel vähem rõõmu tunda, sest minu sees valitseb segadus, minu sees elab hirm ja teadmatus, kes on endale sinna pesa teinud, ega kavatsegi lahkuda.

Mingi müstilise tundega avan silmad ja ma näen. Ma näen seda valgust, mis ennist tunneli lõpus vaid viivuks plinkis ja kadus, nagu oleks see meelepett. Ma näen enda silme ees tundmatut tegelast, võõrast astates naist, kellel on lai naeratus huulil. Naerab mu üle? Ei, tal on siirad silmad.

„Tereeee! Kõige hullem on möödas. Viibisite pikalt koomas, ilmselt vanajumala enda seljataga ja ilmselgelt on teil ka kaitseinglid olemas, see on ime, et te üldse ellu jäite, või tagasi tulite!“ rõõmustab võõras taas.

Valgus on valusalt vastik aga ma näen, ma isegi muigan korraks ning võõras märkab seda. Ta paneb oma sinistes kinnastes jahedad käed mu laubale ning teeb pai. Ma tunnen! Aga mul ei voola ühtegi pisarat, kuigi võõra silmad on veekalkvel. Kas ma peaksin nutma? Aga miks? Kas ma olen emotsioonitu? On miski minus surnud?

Vajun uuesti unne, seekord unenägudeta unne, kui need eelmised nägemused üldse unenäod olid. Ma ei tea kui kaua ma vaikuses viibisin aga tunnetan et väga pikalt, ihuüksinda, justkui olematuna, tahaks taas öelda et aeg jäi seisma, ja seekord pikkadeks, pikkadeks päevadeks.

Taas jõuan samasse paika tagasi. Tunnen end üksildase lapserdava kaltsuräbalana kõrbes, kurk kuivab, kedagi ei ole, midagi ei ole. Ma ei näe.

„Kallis, palun tule mu juurde tagasi! Palun, palun, ma ei suuda ilma sinuta! Palun tule, mu kallis!“ kuuulen kellegi häält aga see hääl on kuradima tuttav. Kus kohast ma seda enne kuulnud olen? Kas ma kuulen luulusid või on see kõik päriselt? Või kuulen ma iseenda häält? Ei saa olla! Samas, ma ju ei teagi milline kõla minu häälel on või ei ole. Ma isegi ei tea milline ma välja näen, aga ma kuulen, ma suudan mõelda, järelikult olen olemas.

„Kallis...“ lausub hääl minu läheduses või mu peas ja ma kuulen nuukseid. Ma tahaks nutta, aga ma ei saa. Samas tunnen rõõmu, et emotsioonid on tagasi. Või? Mis minuga toimub?

„Te peate tänaseks kohtumise lõpetama, patsient vajab rahu. Tema seisund ei ole enam küll kriitiline Kuid kahjuks peate lahkuma, seda patsiendi tervise huvides. Me võtame teiega ühendust kohe, kui mingid muutused toimuvad. Seniks paluge jumalat või mõelge ja soovige midagi head, see võib teie kallima tervenemisele kaasa aidata.“

Jälle selle võõra naise hääl! Kellega ta rääkis? Keegi siis ikkagi oli minu juures ja ma ei kuulnud luulusid? Oehh! Ja uni saabus taas ...

„Jah, tekksid komplikatsioonid, lisaks sepsis ja me olime sunnitud teda ka ise kunstlikus koomas hoidma, sest patsiendi kopsud ei tahtnud töötada. Lisaks veel palju, palju muud. Ta on veel väga nõrk, ilmselt tuleb veel haiglasse jääda, aga teie õnneks on karantiin möödas ja te saate teda kasvõi igapäevaselt külastada.“ Kuulsin kuidas minu läheduses vesteldi, aga ma ei näinud, ma ei suutnud silmi avad, kuigi tundsin et tahaks seda väga teha. Tundsin ennast elava laibana, kes on koormaks iseendale, meedikutele ja kogu universumile.

„Tänan sind, mu arm, et sa mind üksinda ei jätnud! Ei möödunud ühtegi päeva, mil ma ei oleks sinu peale mõelnud, su eest palvetanud, kaugreikit teinud. Nüüd on kõik möödas, sa pead ainult veel kosuma, armastus on kõige võimsam ravim ja positiivsus ka. See sa ju oled, mu maailma parim, armsam ja positiivsem inimene,“ tundsin ma ära oma abikaasa, kelle südamega lausutud sõnad ravisid mind terveks. Meedikuna, kes kaheteisttunniste tööpäevade lõpus lausa kokku kukkus, pidin viibima pikalt haiglaseinte vahel karantiinis, kuni see õudne pandeemia ka mind üles leidis ja lausa kaheks kuuks haigevoodisse aheldas.

Meditsiin ja alternatiivmeditsiin peavad käima käsikäes, nii oleks tervenemine tõhusam ja inimene saaks tagasi oma immuunsuse. Sest kui füüsis lapitakse meedikute poolt kinni, jääb vaim ravimata ja kurjad jõud pääsevad taas ligi. Vaid selline koostöö päästis meedikust Maila elu, kes põdes läbi raskekujulise koroonaviiruse koos ränkade tüsistustega. Aga tema abikaasa Rainer ei unustanud naist hetkeksi, karantiini ajal tegi ta oma armastatud abikaasale kaugreikit ning peale karantiini lausa elas Maila voodi kõrval, hoides käsi peal ning puhastades tšakraid.

See on ka vastus neile kõigile, kes uskusid naise lootusetus olukorras olevat ega andnud ta abikaasale mingitki lootust.

Nüüd nad on taas õnnelikult koos ja ootavad oma esimest beebit. Kas seda, kelle lailinat naine koomaseisundis kuulis?

Ennast aidata saad eelkõige ise

foto: https://sobranna.postimees.ee/2684822/nimemaagia-vaata-mida-sinu-eesnimi-tahendab-a-e

Ennast aidata saad eelkõige ise

Iga aasta jaanuari keskpaigas, kui pakasene talv Eestimaale jõuab, muutub Elle-Nora hing ärevaks. Sellest hetkest hakkab tal kõik viltu vedama. Küll tabab teda mõni külmetushaigus, küll kaotab, lõhub või unustab ta mõne endale kalli eseme. Nagu oleks põrgu maapeale tulnud.

Jaanuari 20. päeval, mil kröömike lund oli maha sadanud, küütles see nii valuseredalt, et Elle-Nora ei suutnud silmigi avada, kui ta jalgsi teekonna 5 km kugusele külapoodi ette võttis.

Hirmud, mis olid 35 aastasesse naisesse pesa teinud, aiva süvenesid. Ta ei osanud nendega hakkama saada ega nendest vabaneda.

Lisaks häiris naist teadmine, et alati kui külapoe ette jõuab, peavad külamoorid maja ees mokalaata ning tuiutavad Elle- Norat kummalise pilguga. Muidu nii jutukad memmed jäävad vagusi naise lähemale jõudes. Justkui oleks keele alla neelanud. Aga vaikusel on õelad silmad.

Jah, Elle-Nora oli teadlik, et külamutid teda mustaks leseks kutsusid, aga teda see ei heidutanud. Olgugi, et ta oli matnud kaks abikaasat ja imikueas lapse, kes kopsupõletikku suri. Uut kooselu naine ei ihanud, sest lein oli ta nii ära muserdanud ning lesk oli veendunud, et ta ei suuda siin ilmas enam kedagi armastada. Liiati siis veel iseennast!

Taas oli käes 10. veebruar, päev, mil Elle-Nora 5 aastasena oma kallist emast Ellest ilma jäi. Elle kaotas elu libeda talvetee veeres roolijoodiku käe läbi. Peale mida hakkas Elle-Nora isa jooma ning laps jäi vanaema Nora kasvatada, mis oli ka õige. Aastate pärast jõudsid omakeste kõrvu pahad uudised, et isa Aldost oli saanud kerjusest kodutu, kes pealinna tänavatel vegeteeris. Ju oli see tema saatusekaarti sisse kirjutatud, sest Nora koduuksed olid väimehe jaoks alati avatud, viimane teadis seda, kuid ei võtnud pakkumist vastu ning memm ei suutnud aidata inimest, kes ennast aidata ei lase. Auk, millesse mees oli kukkunud, osutus liiga sügavaks ja omaks, et sealt välja ronida.

Täpselt 20 aastat hiljem, ka 10. veebruaril, lahkus ka Elle-Nora vanaema, naine, kes oli talle ema, isa, õpetaja ja vanaema eest olnud. Ainuke inimene, keda Elle-Nora usaldas.

Ajalugu kordus. Tollel kargel talvepäeva õhtul, kui vanaema suure moonakotiga külapoest kodu poole liikus, kukkus ta rattaseljast vaid pool kilomeetrit enne koju jõudmist. Otse läheneva auto ette. Lahkumine oli silmapilkne.

Elle-Nora ei saanud enam kusagil asu. Ta kulutas erinevate esoteerikute ja soolapuhujate uksi, maksis neile kopsakaid summasid, nagu mõni kröösus, kellel mammona üle seifi äärte voolab. Abi ei saanud ta kusagilt, sest ta ei lasknud ennast aidata. Ega ükski nõid ei saa aidata inimest, kui abivajaja seda teha ei lase, raiub oma ja on oma kinnisideedes ning hirmudes kinni.

Inimene saab ennast aidata eelkõige ise, mitte sildistada neid, kes tema hirmudes ja õnnetustes süüdi ei ole.

„Kui sa tahad oma saatust muuta ja karmavõlast vabaneda, muuda oma nimi ära. Nii sinu ema kui vanaema on õnnetult hukkunud ja nende eesnimedest on tuletatud sinu eesnimi, mis pole sulle head toonud. Sind võib sama kurb saatus oodata. Ei ole hea panna lapsele vanemate ega vanavanemate eesnime, see ei tõota alati head tähendada, kuigi inimesed teevad seda heauskselt.“ Soovitas üks tugevamaid nõidasid.

Elle-Nora tuhises vihaselt nõia kabineti uksest välja, lõi pauguga ukse kinni ja kadus nagu keravälk, jättes mammona taskusse kõlisema.

„Vahetagu ise oma tobe nimi ära, va soolapuhuja!“vandus naine tulist kurja. Ta oli kindel, et kõik valetavad, kõik tahavad talle ainult halba, aga ise ta ka midagi enda heaolu nimel, hirmudest ja vihast vabanemiseks, ette ei võtnud. Olgugi, et alateadvuses ta seda tegi, karjus ja pröökas nagu pöörane, aga üksi sellest ei piisa, kui endiselt näed kolli seal, kus seda ei ole. Tuleb õppida andeks andma ja hirmudest vabanema.

Taas oli käes 10. vaabruar, kui Elle-Nora asutas ennast külapoodi minema. Sama päeva hommikul lõpetas tema seinal, ema ja vanaema fotodel kohal asetsev Nazari kaitsva silma ja Fatima käekujutisega maagiline kell, mille vanaema Türgist toonud oli, tiksumise. See ennustas halba. Elle- Nora lõi kõigele käega ja vandus;“ pagan, justkui oleks ma mõni kröösus, hakka veel neid neetud patareisid ka ostma!“ Ta võttis vihaga seinalt kella ja virutas selle vastu maad, haaras ahnelt ratastega reisikohvri ja asus teele.

Nii nad seal seisavad, kalmuaias, kolme inimese daatumitega kolm hauaplaati, mille surmakuupäevaks on 10. veebruar.

4. jaanuar. 2020.a.

Vana-Rääma

Küla mäletab

foto: https://rannatee.ee/oidremaa-moisa-kodumajutus/

Küla mäletab

Pärtel ja Enela tutvusid toonase Nõukogude Eesti lõpuaastail, mil mõlemad olid lõpetanud tehnikumi ning neid suunati ühte kolhoosi tööle.

*

Pisike külake Lääne-Eestis vegeteeris suhteliselt nutuses olukorras. Vaid kröömike keskustelu, mis kohaliku vana poemaja ees aset leidis, oligi kohaks, mis külarahva silmad küütlema pani. Alkohoolikust isasinimesed tuiutasid noori piigasid, nilpsasid ilast keelt ning aiva loopisid rõlgeid fraase nende aadressil. See oli rõve. See oli alandav neidudele, kelle keha alles naiselikke vorme võtma hakkas. Parem oli kauplusemajast suure kaarega mööda käia.

Olgugi, et külas oli säilinud vana kõnekas massiivsete võlvkaartega mõisahoone ning looduskaitse all olev, lopsakate taimedega mõisapark, mis enamuse ajast küll seisis räämas padrikuna, polnud kaua aastaid ükski töökäsi seda silunud.

Juba külla sissesõidul riivasid vaatevälja vanade rääsunud loomalautade rusud ning erilise monstrumina mõjus lagunenud, haisev väetiseküün, mille paekivist varemeil lapsed turnimas käia armastasid. Varemete vahelt turritasid välja ohakate ja kõrvenõgeste kolooniad, mis sõjaväeülema ranget hoiakut meenutasid.

Ei olnud võõrad ka olukorrad, kus lapsevanemad olid alatihti sunnitud kohalikku velskrit väisma, kes küll vaid korra nädalas haigeid vanas mõisahoone kompleksi kuuluvas kolemajas vastu võttis. Diagnoosiks oli peamisest väetisemürgitus, sest lapsed ei kipu alati mõtlema mida nad suhu pistavad või milliste kätega silmi sügavad. Mürgist väetist aga leidus varemete vahel lademetes.

*

Küla lõpus tervitas rahvast küngas, mille jalamil küla kauplusemaja asus, mis vahelduva eduga kohalikele toidu lauale tõi. Kuni lõppeks see üldse suleti. Korra nädalas parkis autokauplus ennast vana mõisahoone taha, sealt sai rahvas kolmapäeviti endale toidupoolist ostmas käia. Õnneks võimaldas kolhoosiametkond igale elanikule väikese maalapi ja laudakese koduloomade pidamiseks, nii oligi kartul ja aedvili oma põllult võtta. Lihapuuduse üle ei saanud ka kurta, keldrid olid soolalihatünne tulvil. Piima sai toodud kohalikust suurfarmist täiesti tasuta.

*

„Noort verd oligi vaja!“ nentis toonane partorg, kes noorte natsalnikute üle ainult heameelt tundis. Oli ka pühjust, sest võsasse kasvanbud park sai peagi silmailuks kohalikele ning vana väetiseküün ehitati taas jalule. Isegi pookuivanud sarapuud raiuti maha, kuigi need olid sügiseti pähklite all lookas.

Sanitaarremonditi ära mõisahoone ning sinna kolis kohalik kolhoosikontor, mille eesruumist sai korralik bussiootesaal külmadeks ilmadeks.

Üha tihedamini hakkasid mõisasaalis toimuma süldipeod, kuskohast ei puudunud ka bänd. Ka traditsioonilised tantsu ja spordikursused said taas hoo sisse.

Ei möödunudki palju aega kui Enela endale päitsed pähe sai. Pärtel ei raatsinud kaua oodata, kartuse et äkki mõni külajoprss jõuab temast ette.

*

Veneaja lõpus, kolhooside ja sovhooside lagunemise aegu kolisid Eneala ja Pärtel külast minema, sest järeltulevat põlve oli oodata ning peremehele pakuti mujal tasuvamat töökohta. Diplomeeritud noorukid olid sunnitud uutele ametipostidele minema ning tänaseks on nende tutvumiskülast saanud paigake, mida nad väisavad vaid paaril korral aastas, et kallistada oma armastuse sümboliks istutatud tammepuud, mis mõisaparki ehib ja mille legendist on siiani teadlikud vaid nemad kaks.

*

Möödusid aastad. Kui külakesse hakkasid riburada pidi kerkima uued hoooned ja vande majade restaureerimine sai hoo sisse, otsustasid uusrikkad tänavatele nimed panna. Neid tänavaid sai kaks- Pärtel ja Enela.

Küla kõneleb ja mäletab alati!

3. jaanuar. 2020.a.

Vana-Rääma

Mõttel ja unenägudel on jõud

foto: https://vabamehetee.ee/suurseminar-naistele-mehe-sugavam-tode-mehed-raagivad-naistega-ja-ainult-naistele/

Mõttel ja unenägudel on jõud

Nagu kotkatiivad, laotusid kargel sügishommikul pilved üle linna. Härmatis aknalt sulas silmnähtavalt, nagu oleks keegi sellele kuuma vett peale valanud. Tundsin tollel hommikul ennast kuidagi eriliskummaliselt. Küll hakkasin kohvitassi mikrouuni tõstma, küll sättisin pudrukausi kohviautomaadi alla. Lisaks nendele hajameelsusseikadele pistsin seemnesaia sügavkülmikusse ja otsisin seda päris tükk aega ega ei leidnud. Nii jäigi pudrukausi kõrvaseks vaid tassike kohvi.

Mõnikord ei suuda ma hommikuti ennast käima lükata, jalad ei taha sõna kuulata ja mõtted viibivad alles viimases unenäos, nagu tollelsamal hommikul.

Telefonihelina peale vandusin tulist kurja et kes see, pagan, hommikul küll helistab! Kas ta pole juba harjunud et enne lõunat mind ei tülitata! Vaatasin tirisevale telefonile otsa aga ei suutnud seda ikkagi leida. Tüüpiline mina!

Pärast hommikusööki ja hädavajalikke protseduure istusin lihtsalt oma antiiksesse tugitooli ja vajusin mõtteisse. Kes teab kui kaua ma seal istunud olin ja kui kauaks veel istuma oleksin jäänud, kui poleks telefonitirin mind taas reaalsusesse toonud. Sellel korral juba leidsin telefoni üles ja suutsin kõnele vastata, kuigi ma ei kipu võõrastelt numbritelt tulnud kõnedele vastama.

„Tee uks lahti, tahtsid ju teda enne näha kui ma ta teise matusebüroosse üle toimetan!“ Võõra mehe nõudlik hääl tundus sedavõrd ärritunud olevat et ma lausa võpatasin.

Põrnitsesin telefoni ja silmasin aknast välja. Ühtegi võõrast autot ma silmapiiril ei näinud. Hirmujudinad jooksid üle ihu ja mulle tundus et mu juuksed isegi tõusid püsti pähe. Ma ei kuulnud millest mees pajatas sest telefon kukkus lihtsalt sõrmede vahelt maha.

„Mina ja tahtsin laipa näha? Uhh!“ Siin peab mingi segadus olema. Ilmselt on aadressiga eksitud. Kõige kummalisem on see et kolme päeva eest sai mu kooliõde, kellega me lapseeas pidevalt koos mängisime, autoõnnetuses surma ning ma pole lakanud siiani temale mõtlemast. Arvasin juba et meeltesegaduses olen oma mõtte teoks teinud, sest ma ei mäletanud et ma oleksin avaldanud soovi tema surnukeha näha, kuigi mõtteis mul see püsis.

Istusin tardunult tugitoolis edasi ega ei kavatsenudki ennast liigutada, kuni kuulsin koputust uksele. Alles siis tormasin nagu tuulispask esikusse ning keerasin ukse lukust lahti. Ukse taga seisis võõras mees, näost kaame nagu vahakuju.

„Tere. Kas teie olete Mareena? Tõin teile kurva uudise, Ritat ei ole enam kahjuks meie hulgas. Olete oodatud ta ärasaatmisele,“ ulatas võõras mees mulle ümbriku ja kadunud ta oligi, nagu poleks ma temaga kohtunudki.

Näppisin kinnist ümbrikut sõrmede vahel ega suutnud avada. Tuhat võdinat tekitavat hirmumõtet olid mind enda haardesse lukustanud. Pühkisin vahelduva eduga vaevahigi otsmikult ja mu keel oli nagu kurgulakke liimitud, isegi parema tahtmise juures ei suutnud ma ühelgi sõnal üle huulte lasta tulla.

„Huvitav, viimasel ajal kuulen tihti uksele ja aknaile koputust. Kas surmasõnumeid on veel ees ootamas? Väidetakse ju et koputusel on surmateade mekk man ja mõtteil on suur jõud. Minu mõtted lähevad üha sagedamini täide, üsna niivõrd sagedasti et ma olen unistanud ennast mittemõtlemast. Aga nii kaua kui inimene elab, ta ka mõtleb. See tõde on juba looduse poolt paika pannud, aga unistamine pole ka ju keelatud.“ Segadus minu hinges võttis üha maad.

Tollel päeval riietusin musta nagu komme ette nägi. Tõsi küll, minu kadunud vanaema väitis et lahukunu lähedased võivad vaid matustel musta kanda, hiljem hauale minnes mitte, nii ei pidavat lahkunu hing rahu saama. Kas sellel võib tõepõhi all olla? Vanainimesed ju teavad millest räägivad. Ja seda et lähedase haual tohib käia vaid kolm kuni viis korda aastas, sellest pidas vanaema raudselt kinni. Ta külastas kalmuaeda vaid emadepäeval, oma ema sünniaastapäeval, surmaaastapäeval, hingedepäeval ja jõulude ajal. Vahel harva ka siis kui mõni lähisugulane tahtis minna ja vanaema ühes võttis. Muul ajal kui talle oma lähedased meenusid, süütas ta kodus küünla ja oli mõtteis nendega. Ka sellel rituaalil pidavat sama tähendus olema, mis heledate riiete kandmisel kalmuaias.

Küllap nii ka on, sest oma vanaema usun ma rohkem kui kedagi teist siin maamunal.

Kui matuselised hakkasid haualt lahkuma, võpatasin. Minu juurde astus toosama mees, kes mind, minu teada eksikombel, lahkunuga mu hoovi sõitis ja sarka vaatama kutsus. Läksin ilmselgelt näost lubivalgeks, seda tõestasid ka võõra sõnad.

„Vabandust et ma teid tookord ehmatasin, nägin teid unes ja kirjeldasin oma naisele ehk Riinale, Rita õele. Tema oli väga kindel et tegu on teiega. Nii ma siis uudisega teie ukse taha tulingi, aga ehmusin hiljem ka ise. Vabandan veelkord! Ehmatasin teid vist veretuks...“

Võõras mees jäigi mu mõtteisse. Ei saanud ma temast rahu ei päeval ega öösel. Lausa üleööti hakkas ta elama mu unenägedes ning päeviti jooksime pidevalt kokku, küll kaubanduskeskustes, küll kohvikutes ja isegi hamakliiniku wc uksetaga, kus me mõlemad kõrvuni punaseks läksime.

Lein minus elas kaua ja pikalt. Ma ei suutnud ei tööle keskenduda ega sõbrannadega nädalavahetuseti hängimas käia. Kuhu sa ikka mustas meeleolus lähed? Oled nii sõprade helae tujule kui ka iseendale. Pole ju mõtet sundida kui sant ei taha kõndida, kõneleb ka vana tuntud vanasõna.

Vastu Rita esimest surmaaastapäeva nägin unes et Ritast oli saanud karikakaraõis, millega, või õigem oleks öelda kellega, ma kõnelesin. Meenus lapsepõlv, kuidas me Ritaga pidevalt viljapõllus peitust mängimine ja põllu veerelt karikakraid ja rukkililli korjasime. Tõlgendasin unenägu nii et kalmuaeda minnes pean ma lahkunud sõbranna hauale karikarka viima. Mõeldud- tehtud!

Võta unenägusid kui märki tulevikule! Kummitas mind kunagi mõte.

Nüüd me elame juba 10 aastat õnnelikult tollesama mehega ning räägime hommikuti oma unenägemusi lahti. Neil on tõepõhi all.

9. oktoober. 2019.a.

Vana-Rääma

Erinevad maailmad

foto laenatud siit: https://naistekas.delfi.ee/suhted/suhted/kas-ma-olen-lesbi?id=66234034

Erinevad maailmad

Thor ja Laivo pakkisid seljakotid, asetasid kateloki ja telgid ratta pakiraamile ning asusid teele. Üks õige puhkus lausa nõuab looduses viibimist, muidu ei lae ennast ära, arvasid mehed. Nelja seina vahel vegeteerides või soojale maale reisides ei ole see puhkus. Esiteks polnud kumbki mees tubaste eluviisidega ja teiseks ei meeldinud neile ka väga aktiivne puhkus, eriti grupiviisiline reisimine, kus pead giidi sõna kuulama nagu väike laps koolitundides õpetaja käske ja keelde. Tõsi küll, korra oli Thor naisega ka omalkäel reisimas käinud aga see kõik väsitas meest sest naine tahtis hommikust õhtuni mööda kaubanduskeskusi shopata ja pikki kilomeetreid matkata. Õhtuks oli mees rampväsinud ja siis süüdistas abikaasa teda romantika puudumises. Mees tundis ennast tühjaks pigistatud laimina. Nii see nädalake puhkust mööduski ning tööle minnes oli Thor rohkem väsinud kui puhkusele naastes.

Naistega koos ei saa puhata, see pole puhkus! Laivo kinnitas igat sõbra sõna, sest ka tema oli korduvalt abikaasaga mööda maailma reisinud ja pidevate süüdistuse ohver ning seda just abikaasa poolt. Küll nimetas naine teda kalgiks meheks, küll impotendiks. Korra isegi lubas naine Laivo maha jätta ja noorema mehe vastu vahetada sest tema jaoks oli seks prioriteet number üks. Tõsi küll, ega Laivogi seksist ära ei öelnud, aga kui sa oled terve pika päeva ringi kapanud, ei suutnud sa seksile mõeldagi, veel vähem seda praktiseerida. Ega neljakümne kuuendat eluaastat astuv mees ei ole enam kolmekümnene, tuletas ta naisele meelde, mille peale viimane tusaselt hotellitoa ukse kurakätt kinni lõi ja kadus. Kadus lausa terveks päevaks. Millega abikaasa tegeles ja kus käis, seda ei tea Laivo siiani, sest hilisööl hotelli naastes oli ta purupurjus ja lausa kukkus voodisse. Isegi seksi ei nõudnud. Eks see mitteteadmine jäi Laivo hinge rusuma aga ta pidas vaikimist õigemaks, mine tea mis tju naisel veel tulla võib. Viimaks lendab ilma meheta koju tagasi või laseb ennast üldse mõnel murjamil pehmeks rääkida ja jääb paikseks. Ega neid naiste tujusid ei tea.

Thori abikaasa, uhke ja väljapeetud välimusega blond beib, nagu teda kutsuti, armastas alati kalleid riideid kanda ning ta ei leinud minkimata isegi koduaeda nokitsema, kuigi viimast ta harrastas vähe, pigem armastas ta aias päevitada ja raamatut lugeda, sest palgatud aednik hoidis nende koduümbruse filigraanselt puhtana. Vaid vahel harva pani Madleen käe mõne lillepeenra külge, seda ka siis kui neil olid mehega järjekordsed lahkarvamused. Ohh seda kirumist ja vandumist hiljem, Madleeni käekesed said ju viga ning kunstkküüned murdusid. Kallite kreemide peale kulus kuu jooksul rohkem raha kui leiva ostuks. Thor imestas isegi selle üle et ta naine raamatuid loeb, aga eks oli see ka mehe koolitus, Thor armastas ise raamatuid lausa neelata, aga vaid erialast kirjandust, igausused klantsajakirjad ja naistekad polnud tema teema. Aga suhetedraamast kubisevaid naistekaid just Madleen lugeda armastaski ja mehele tundus et ta sai nendest õpetust, käitus alati peale raamatu läbilugemist teist moodi, lausa noris tülli. Aga vahel mattis ise ka sõjakirve esimesena maha sest ega jõukal järjel olevaid vabu mehi nii kergelt saadaval ei olnud ka, jõukas Thor oli, suure firma juht.

Laivo ja Thor oli sõbrad juba ülikooliajast ning nende pere oli nagu üks suur pere, naised olid omavahel parimad sõbrad ning Laivo tütar ja Thori poeg kurameerisid, kuigi ise nad vihkasid seda kõnekäändu ning Laivo tütar Meribell nimetas Thori poega Rünnot oma poissõbraks. Jah, tore kui pruut ja peigmees suudavad ka sõbrad olla, aga eakamate meeste suhtes oma sõbraga siiski ei magata. Ahh, te olete vanamoodsad vanamehed? Pahandas ühel päeval Meribell isa ja äia peale.

Laivo abikaasa Sirely oli tundus tagasihoidlikum kui Madleen aga ka tema armastas kulda ja karda. Pisike pruunipäine naine oleks nagu teisest rahvusest aga sugupuu rääkis muud. Sirely ei avanud ennast väga, sestap ta tagasihoidliku mulje jättiski. Aga nagu vanasõna ütleb:“vaha vesi- sügav põhi!“ oli see vanasõna nagu Sirely kohta mõeldud ja öeldud. Selle naise koore all peitus üsna temperamentne ja vastuoluline isiksus, kes kippus tihti ka iseendaga pahuksisse minema ning kõik oma eksimused mehe peal välja valama. Sinisilmne Laivo armastas oma abikaasat väga ning andis talle andeks kõik ta eksimused, muidugi teadlikud eksimused, sest nende vahel oli liiga palju salapära ja lahtirääkimisi aga Laivo ei saanud sinna midagi parata ja kord ta ütles naisele isegi välja selle et majaseinad räägivad ka temaga rohkem kui abikaasa. Selle peale nähvas Sirely;“sinu maja, eks sa kõnele siis temaga!“ kuigi ise hoidis nende villast kümne küünega kinni ja suutis mehele hästi pugeda kui viimane vahel harva häält tõstis ja abielu lahutada ähvardas.

„Teeks õige naistele üllatuse? Läheks paar päeva varem koju, võtaks autod ja viiks nad oma kaunile kodumaale reisima?“ Thoril tuli hea idee. Laivo kratsis kukalt ja trummeldas sõrmedega põlvedel.

„Miks ka mitte! Lapsed saavad mõne päeva ise hakkama küll, mis lapsed nad enam!“ Laivo oli sõbra mõttega päri.

Pärast neljapäevast rattamatka otsustasidki mehed koju naasta. Nad pakkisid rattad Thori garaaži alla ning otsustasid sauna teha, ikkagi pikalt pesemata, sest jahedas järvevees sulistamine ei ole ju pesemine.

Majja sisenedes oli küll välisuks lukustamata kuid hüüde peale ei reageerinud keegi. Veider, mõtles Thor, sest tema abikaasa armastas isegi päevasel ajal lukkus ukse taga olla, usaldades koer Kustit, kes isa väravataga olija eemale hirmutas.

Mehed kuulsid viimaks vee solinat ning Thor otsustas vaatama minna ning talle avanes ehmatav aga eritav vaatepilt. Samas tundis ta ennast petetuna, kuigi mingi sisemine rahu jõudis temasse. Madleen ja Sirely olid kehekesi dušiall ja neelasid teineteist. Thor hiilis vaikselt pesuruumist välja ja kutsus sõbra vaatama. Laivo ehmatas ennast kaameks, kuigi kahtlus et ta naine on biseksuaal, painas teda juba aastaid. Laivo oli korduvalt avastanud naise pornovideoid vaatamast, kus peaosalisteks olid naised. Mitte kunagi ei nõustunud ta koos abikaasaga vaatama pornofilme, mille tegelasteks olid heterod. See tekitaski mehes kahtluse. Lisaks kadus Sirely kodust vahel mitmeks päevaks, sõites teiselpool Eesti otsas elavale sõbrannale külla ning alati kohale jõudes lasi naise sõbramnnal veenda et kõik on hästi, nad tahavad vanu aegu meenutada ja lõõgastuda. Peale sõbranna poolt naasmist ei tahtnud naine kunagi seksida, kuigi just mitmepäevane eemalviibimine naisest sütitas mehes sellise kire, et ta lausa ihales ihuliste naudingute järel. Ükskord Laivo vihastas ning kadus kõrtsu, mida nimetati lohakate baariks, jooma ning see oli ka ainumas kord kui ta oma naist pettis ning see juhtus ka umbjoobes olles. Aga ausa mehena tunnistas Laivo selle naisele üles, mille peale naine vaid muigas. See tundus mehele küll imelinuna ja kahtlasena, aga ta siiski rahunes ja kandis oma naist kätel edasi.

Tänaseks on Thor ja Laivo elanud abielu oma abikaasagega juba 25 aastat ja nad ei kavtsegi lahutada, sest nad suudavad elada ka ilma seksita, nad armastavad oma naisi. Ega naiste biseksuaalsusest peale nende vast keegi ei teagi. Või?

Kõrvaltvaatajatele jätavad nad alati ideaalsete abikaasade mulje, kuigi pilved nende peakohalt pole taandunud.

Jah, naiste ja meeste maailm on erinev!

9. oktoober. 2019.a.
   Vana-Rääma

Veider Verdinand

foto: https://urmeraadik.ee/kes-mediteerib-koige-paremini-voi-kelle-vaikuseminut-on-koige-vaiksem-suusatamise-valguses/

Veider Verdinand

Verdinand seisis kaljuserval ja mediteeris. Just kõrgustes armastas see mees mediteerida, väites et nii on ta päikesele ligemal. Küllap oli selles tõeiva sees. Pealegi pidas Verinand ennast päikesekummardajaks, kuid kuuvalgeil öil istus ta toas, ruloo ja paksud külgkardinad akna ees, sest kuud ta ei kummardanud. See taevakeha tundus talle kalk ja külm, sedavõrd müstiline et tekitas mehes tibutagiefekti.

Kui Verdinand oli väike, olla ta kuutõbine olnud. Nii vähemalt väitis ta ema. Kes teab kui palju selles tõlgenduses tõtt on, et need kes öösel sonivad ja toas ringi käivad, on kuutõbised. Igal juhul nii arvati. Arvatakse siiani.

Kui Verdinandi ema suri, hakkas mees lohutust otsima vaimsetest teooriatest, mida ta ka peagi praktiseerima hakkas. Nii tundis ta et on oma kallile emale lähemal, tundis et meditatsioonis on ta oma varakahkunud emaga koos.

Kui Verdinandi parim sõber mõne aasta eest ennast šamaaniks pühitseda lasi ja mägedesse end otsima läks, naeris Verdinand sõbra välja, kartuses et sõber hakkab ära pöörama. Kui toosama sõber Lapimaale läks et oma esimesele šamaanitrummile lasta Lapi šamaanidel hing sisse puhuda, kartis Verdinand et sõber on omadega täiesti ummikus. Verdinand tundis et on kaotanud kaks kõige lähedasemat inimest- kalli ema ja parima sõbra. Seda ta ka sõbrale ütles. Sõber vaatas teda kummalise pilguga aga pidas õigemaks vaikida, mõeldes et küll ükskord tuleb ka see aeg mil sõber hakkab teda mõistma. Mõttel on, teadagi, suur jõud.

Ei läinudki kuigi palju aastaid mööda kui ta ise vaimsuse radu tallama hakkas. Verdinand nimetas seda teekonda taevaväravate avanemiseks, mitte lihtsalt avanemiseks, nagu kiputakse neid inimesi nimetama, kes veidi ebaloomulikkude või üleloomulikkude asjadega tegelema hakkavad. Avanejad. Naljaks, eks ole? Kõlavad nagu avajad!

Isegi seda et inimene tajub ja tunneb midagi ette, pidas Verdinand veidraks ja ristis need inimesed veidrikeks või uhhuuinimesteks. Ta näitas nendele suisa näpuga ja irvitas tagantselga.

Verdinand armastas alguaastatel mediteerida veekogude lähistel aga ta kartis vett sest ta ei osanud ujuda. Kord mõtles ta et mediteerimisseisundis olles võib keegi teda vette lükata ja siis on jama käes, uppumissurm terendamas. Nii ta iga korraga üha kõrgematele pindadele mediteerima suundiski.

Oi, kuidas ma tahaksin hetkel Taivoga suhleda! Oi, kuidas ma tahaksin! Mees leidis ennast parimale sõbrale mõtlemast aga tal ei olnud enam Taivo kontaktegi. Taivo oli ennast Lapimaale sisse seadnud, tegutses seal šamaanina ning kodumaad väisas ta üliharva, vast korra või paar aastas. Taivo ema oli ka murest murtud sest pojaga ei olnud võimalik kontakti saada sest poeg väitis et mobiiltelefon pidurdab ja segab ta vaimset teekonda ehk elu. Lapimaal aga oli saanud Taivost väekas šamaan, kes ka nüüd ise šamaanitrumme valmistab, neile hingesid sisse puhub ja rahvast šamaanirännakuile viib. Taivo oli leidnud ennast ning väitis et tema olla ka eelmises elus Lapi šamaan, et Eestimaaga ei seo teda enam miski. See „äratundmine“ tegi haiget Taivo eakale emale ja ka kahele tütrele, kes kasvasidki ilma isata ja isa toetuseta, sest Taivo oli minevikule selja pööranud. Seda ei pidanud õigeks keegi, ka Verdinand mitte, aga elus kipub ikka kahjuks nii olema et paljud inimesed ei jõua mitut jumalat teenida, valides endale selle ainuõige. Taivo jaoks oli ainuõige šamanism, aga ta tegi sellega vea. Ta tegi sellega suure vea.

Verdinand astus oma rada edasi. Ta oli küll naisest lahku läinud aga oma kahele pojale oli ta kogu aeg isa eest. Maksis alimente ikka edasi, kuigi pojad olid juba täiskasvanud. Aga nad õppisid, noorem neist Tartu Ülikoolis ja vanem Tartu Ülikooli Pärnu Kolležis. Verdinandil ei olnud poegade jaoks millestki kahju, ka taskuraha oli neil alati olemas. Oma eksnaist armastas Verdinand sedavõrd palju et tal ei jagunud silma mitte ühegi teise naise jaoks. Kahjuks oli eksnaine see kes lahutust soovis, väites et nad on lahku kasvanud, et tema tahab aja maha võtta. Keskeakriis, arvas Verdinand.

Paljud teadjamehed ja naised arvavad ja peavad tõeks et just siis kui puudub vastasugupoolega kehaline kontakt, kui inimene on kaua aega ilma ihuliste naudinguteta elanud, leiab ta enda õige tee üles. Seks ja ligimesearmastus pidavat vaimset arengut pärssima. Verdinand ei tahtnud seda kuidagi uskuda aga samas tõdes et just nüüd, mil ta polnud pool aastat naise lähedust tundnud, avanesid talle taevaväravad.

Kord, ühel teadvusseisundis olles tundis Verdinand et keegi või miski häirib teda. Et see keegi või miski asub talle liiga lähedal, lausa tema eeterkehas ehk nimbuse ligi. Jalad hakkasid värisema ja ta oleks kõrgelt künkalt alla kukkunud, kui poleks see keegi tal õlast haaranud. Verdinand mõtles oma parima sõbra kohale, visualiseerides. Alles siis tõdes ta et sõber on ka temaga siis kui ta viibib sadade kilomeetrite kaugusel, kui ta vaakub elu ja surma piirimail. See päästis mehe elu, kuigi tegu oli vaid visualiseerimisega.

Ta tänas esimest korda elus jumalat ja see jumal kandis Taivo nime.

Paari päeva pärast, kui Verdinand oli mitu ööpäeva pimedas toas vegeteerinud, avanes uks ja Taivo astus sisse. Šamaanitrummi põrin äratas Verdinandi letargiast, millest mees poleks ilmselt ise üles ärganudki.

Jah, veri on tõesti paksem kui vesi, aga truu sõbra lähedusel võib olla sama tähendus, kui tegu on õige sõbraga.

Sellest hetkest jooksid mõlema mehe elud uuesti paika. Nüüd nad jagavad üheskoos elu kahe riigi vahet, korraldavad koos seminare, millesse on haaratud mõlema mehe pered.

Nad on õnnelikud.

8. oktoober. 2019.a.

Vana-Rääma

Kõik on ajudes kinni

FOTO: http://www.hetkepyydja.eu/unenaeopueuedjad/5151-unen%C3%A4op%C3%BC%C3%BCdja-115x38cm.html

                               KÕIK ON AJUDES KINNI

„Ma ei saa enam üldse magada! No ei saa! Kogu aeg mingid tegelased piinavad, küll hakkan uppuma, küll satun kurjade inimeste küüsi. Peale kõike tunnen öösiti kohutavat südame- ja neeruvalu. Lausa füüsiliselt tunnen. Mis küll lahti on? Kas ma hakkan ära surema?“ Laur tunnistas lõppeks et ta on sattunud mingite kurjade tegelaste küüsi.

Maide oli oma mehe painajatest teadlik aga ta ei saanud abikaasat ju aiadata, kui viimane oli igasuguste esoteeriliste teemade suhes lausa nii skeptiline, et tõstis naise peale häält, kui viimane üritaski oma lemmikteemal sõna võtta. Nii pidas Maide vaikimist paremaks. Ega inimest ju vägisi aidata ei saa kui ta seda ise ei taha.

Ka Maide ööd olid katkendlikud, kuna abikaasa rahutud uned ja hingematvad ärkvele hüppamised röövisid ka temalt öörahu. Katsu sa magama jääda kui voodikaaslane pidevalt läbi une karjub.

Maide oli Lauril soovitanud arsti juurde minna, kartes mehe diagnoosiks uneabnoed. Mees saatis ta kuradile, vihastas ennast näost siniseks ja painajalikud unenäod aiva süvenesid.

„Mul on kõigest tööstess ja see möödub!“ Laur oli enda pandud diagnoosis nii kindel, et ta ei lasknud isegi oma parimal sõbral midagi öelda, liiati siis veel naisel. Temal pidi ju alati õigus olema, teised kippusid oma diagnoose tema külge pookima. Just nii arvas Laur.

Maide pani mehega konsuldeerimata oma tuttavale nõiale aja kinni, lootuses, et mees tuleb temaga kaasa. Paar päeva oli jäänud aega, naine püüdis abikaasaga väga hell ja mõistlik olla, kuid Laur juba tundis oma naist, ta teadis et midagi, mis talle ei meeldi, on teoksil. Nii ta kähvas naisele et ärgu käigu nagu kass ümber palava pudru, nagunii ta ei lähe oma uhhuunaise õnge. Nii kutsus ta tõredana oma esoteerika huvilist abikaasat. Ka kõik nähvamised ja kähvamised neelas Maide alla ja seda kõike mehe tervise nimel, seda kõike selle nimel, et oma skeptikust abikaasa nõia juurde meelitada.

Õhtul, kui mees juba uinus, asetas Maide salaja esoteerikapoest ostetud uue unenäopüüdja mehe peatsisse seinale, et mehe unenäod kontrolli alla saada. Tõsi küll Laur magas tollel öösel rahulikult, aga painajalikud unenäod kordisid endiselt ööst öösse.

Kui Laur järgmisel öösel taas istukile ehmatas, alles siis nägi ta seinal uut esoteerilist vidinat ning hakkas pröökama, et naine raiskab nende raha igasuguste mõttetute vidinate peale, et tema autoremondiks taas mammonat ei jagu.

Maide oli nõutu, sest unenäopüüdja ei suutnud ka meest aidata ning nõia juurde minekuks olid jäänud vaid loetud tunnid, ta ei üritanudki meest kaasa meelitada, kartuses et nõia vastuvõtaks kulutatud raha pärast tuöeb neil suur tüli. Olgugi, et tema tuttav nõid ei pomminud suuri summasid patsientidelt vaid leppis ka igasuguste puuviljade ja hoidiste toomisega. Aga seda Laur ju ei teanud, ega poleks vast uskunud ka.

„Miks see unenäopüüdja ometi ei toimi? Täna uurin nõia käest, see on juba imelik. Kas mu mehes on saatan pead tõstnud? Oi, ei, ei!“ Maide kõneles endaga lausa häälega.

„Tere.“

„Tere taas. Vaatan et sinul läheb hästi ja oled endas lausa reiki leidnud. Tubli, tuli, jätka samas vaimus, olen sinusse alati uskunud.“ Nõid oli rõõmus on naistuttavat nähes. Maide vaikis. Ta tõdes jah et temal läheb hästi, aga unetud ööd mehe painajate pärast tekitasid ka temas juba unetust, kuid sellest nõid ei rääkinud.

„Kui sa tahad oma abikaasat aidata, pead palju enamks valmis olema. See unenäopüüdja, jah, see oli üks õige ost, väga õige ost ... aga, kee vidin vajab puhastamist, energeetilist puhastamist ja sa tead ju kuidas seda teha. Selles meistriteoses on võimas energia ja vägi sees, aga ta on kaua aega seisnud kaupluses erinevate inimeste silme all ja vajab hädasti puhastust. Ma näen kuidas paljud negatiivse energiaga inimesed on seda vaadanud, näen kui palju kadedaid pilke on selle peale suunatud. Näen paljutki veel. Puhasta see ära,“ nentis nõid.

Maide kuulas tähelepanelikult ja teadis, et nõial on tuline õigus, et ta oli ise teinud vea, asetades abikaasa peatsisse puhatsmata unenäopüüdja. Naine otsustas et koju minnes võtab ta ostu seinalt, puhastab selle energeetika ja paneb kahekümne neljaks tunniks oma kõiksuse püramiidile laadima, head energiat laadima. Vastasel korral hakkab „must“ unenäopüüdja vastupidi tööle ja võib pererahva othtu seada. Maide arvas, et mehe painajates ongi süüdi unenäopüüdja, ta tõdes, et just see vidin on süüdi mehe vaimse tervise halvenemises, kuid unustas tõsiasja, et mees ei saanud magada ammu enne unenäopüüdja ostmist.

„Hmm, ära sa nüüd ennast küll süüdista! Sa ei ole oma mehe probleemides karvavõrdki süüdi, üldse ei ole. Sinu abikaasa kannab oma lahkunud isa abielusõrmust, mida tema isa kandis viimsete hingetõmbeteni. See sõrmus vajab energeetilist puhastamist. Mida rutem selle puhtaks saab, seda rutem su mehe tervis paranema hakkab!“ Nõid teadis millest rääkis.

Maide sattus segadusse. Jah, äi oli oma sõrmuse ise sõrmest võtnud ja surivoodil selle Laurile andnud, mille Laur kohe sõrme pani. Ikkagi mälestus isast, oma kõige kallimast inimesest, sest just isa oli see kes Lauri kasvatas, kuna ema läks linna tööle minnes oma eluga pahuksisse ja unustas üldse oma mehe ja poja olemasolu.

„Kuidas ma selle mehe käest küll kätte saaksin? Kas pean tal selle une pealt sõrmest eemaldama? Ma ei saa seda ilmselt kätte, ta on üsna erksa unega ja sõrmus on talle pisut ka väike, vaid seebiveega on võimalik seda eemaldada. See ei tule kõne allagi! Ja abikaasale ma sellest kõigest rääkida ei saa, ta niigi lubab mulle seevaldisse koha kinni panna, kui ma oma uhhuuujutte ei lõpeta.“ Maide oli tõsiselt mures.

„Ehetel, eriti veel neid mida inimene pidevalt kannab, on võime endasse salvestada kõik kandjaga seotu. Eriti salvestab kuldehe endasse ka haigused. Nagu ma tean , kandis teie äi sõrmust elupäevade lõpuni, seega on selle sisse salvestatud ka ta haigused. Kui su mees seda sõrmust kannab, hakkavad talle samad haigused külge, mis võivad lõppeda....“ Nõid neelas viimased sõnad alla.

Maide puhkes nutma. Talle meenus kuidas mees kurtis öiseid südame- ja neeruvalusid. Just süda ja neerud viisid ta äia hauda. Lisaks kõigele käitus abikaasa viimsstel aastatel väga oma isale sarnaselt, isegi ta kõnepruuk ja miimika meenutas üha enam Maide äia. Maide ise arvas, et tema kolmas silma on avanenud, sestap näeb ta rohkem, et näeb ka oma abikaasas neid külgi, mida ta enne polnud näinud. See pani naist isegi rõõmustama. Naine tundis siirast rõõmu et toimumas on tema avanemine. Küllap oligi, aga energiavaegus, mis teda mehe tervise pärast pidurdas, pani ka Maide enrgiad blokki.

Nõia juurest lahkudes ja kodu uksest sisenedes Maide vakatas, sest Laur istus klaasistunud pilguga köögilaua taga, pilk sügisestele langevatele lehtedele suunatud, mida kasepuu otse nende akna taga lennutas. Ta ei kuulnud ega näinud et abikaasa uksest sisse astus. See ehmatas Maidet väga. Värisevi käsi võttis naine oma sügismanti seljast, asetas selle esikupeegli kapile ja hiilis vargsi kööki.

„Nüüd on lõpp! Elu on täitsa persses! Tõsiselt!“ Lauri silmadest valgusid ühtäkki suured pisarad, mida Maide nende kooselu jooksul veel kordagi näinud ei olnud.

„Kas sa kujutad ette, ma küsisin ülemuse käest vaba päeva ja ta lasi mul valida kas lahukun töölt või loobun vaba päeva mõttest. Ma siis lahkusin töölt. Nüüd on elu täitsa pekkis! Kes maksab pangalaenu? Ütle kes??“ Laur nuttis juba lahinal. Maide ei osanud midagi öelda, ka tema maailm varises kokku, sest kaks last oli vaja veel toita ja katta, mõlemad õppisid alles algkoolis, tütar teises ja poeg kolmandas klassis. Lisaks pangalaenule renoveerisid nad mehe vanemate maakodu, kuhu nad plaanisid tulevikus alaliselt elama minna.

„Naine, aita mind! Sul on neid tuttavaid uhhuuinimesi, kas nemad saavad mind aidata?!“ Laur lausa röökis. Maide ei jõudnud ära imestada, et mees temalt sellist abi küsis. Ju oli siis viimane piir ületatud. Või tegi tema tuttav nõid midagi, puhastas mehe mõttemaailma ja nõidus mehe enda manu ravile? Igatahes muutused olid toimunud.

Juba järgmisel päeval leidis Maide ennast koos abikaasaga nõia vastuvõtult, kuhu mees vabatahtlikult oma isalt pärandatud sõrmuse puhastada ja laadida jättis. Ja sõrmus tuli sõrmest ära lausa ilma seebiveeta.

Poole aasta pärast kolisid Maide, Laur ja nende lapsed isatallu ning rajasid sinna esoteerikakeskuse, kus nad ise nüüd abivajajaid aitavad. Aga nad ei propageeri taimetoitlust, vaid soovitavad inimestel süüa ökotoitu, mis on säilitusainetecaba ning igati tervislik. Tänaseks on nad aastatepikkusest pangalaenust priid, terved ja kaitstud.

Kui leiad enda üles, leiab ka tervis su üles. Ja terviseküsimus ei seine kohe kindlasti mitte dieedis, vaid füüsilises liikumises, mida kogu nende pere aktiivselt harrastab. Ka meditatsiooni, kui hinge hakkab mõni raskus rõhuma.

Pole siis ime et igal suvel on nende talus aset leidvatele seminaridele nõutud järjekord, sest indiaani higistamistelgid võidavad ühe paopulaarsust ja tervendavad vaimu. Leia sinagi iseennast üles!

4. september. 2019.a.

Vana-Rääma

Seitse pohla

foto: https://et.wikipedia.org/wiki/Fail:Vaccinium_vitis-idaea_20060824_001.jpg

                       SEITSE POHLA

Kitsuke metsavahe rada uppus rohelusse nagu tiik, mis on kinni kasvanud. Tee sai korraga otsa. Sigridile tundus see kummaline, sest nii kaua kui ta ennast mäletab ja neid radu tallanud on, viis see tee ühte vana lagunenud talu hoovi, mis oli ajahamba poolt, peale vanaperenaise surma, saatuse pureda jäetud. Tõsi küll, väidetavalt pidavat nüüd noorem generatsioon seal aeg-ajalt tegutsema ja talule uuesti hing sisse puhuma, kuid ometi ühtegi rada sinna ei viinud.

Tänavu näis seenesaak ikka väga kesine olevat, Sigrid leidis metsatukast poole tunni jooksul vaid mõne kuivanud puraviku, aga pohlad näitasid küll juba oma punakat palet. Nii asusuki noor, kolmeaastase vallaslapse ema pohli korjama.

Sigrid kasvatas koos vanaemaga tütar Lisetti, sest tema boyfriend on pruudi rasedusest kuuldes Rootsi pegenud ja sinna jäänudki. Kuuldavasti elavat ta seal pereelu, aga kes seda täpsemalt teab, kui igasugune kontakt puudub. Inimene oli, läks ja kadus, nagu poleks teda olnudki.

Just vanaema oli see kes mainitses Sigridit sünnitama, sest esimese raseduse katkestamine võib täheldada emaduse staatusest ilmajäämist. Sigrid oskas vanaema Annale väga tänulik olla, ja mitte ainult selle nõuande eest. Vanaema oli talle kogu elu nii ema, isa, vanaema, õe, venna kui vanaisa eest olnud. Vanaema oli talle kõik. Tema elus eksisteeris vaid kaks tähtsalt inimest – vanaema Anna ja tütar Lisett.

Ämber triiki pohli täis korjatud, seadis Sigrid sammud kodu suunas. Mööda metsaveert kõndides noppis ta veel üksikuid pohli ja pistis suhu. Need hapukad marjad maitsesid talle väga. Ainult vanaema kurtis, et peale seda, kui ta reumat põdema hakkas, ei suutvat ta enam haput tarbida, aga seitse pohla päevas sõi ta ära küll, sest just seitse pohla tarbimine pidavat tagama hea tervise ja kõrgeealisuse. Anna tahtis elada, sestap ta tervislikult toituski, kuigi sealihast ja mulgikapsast ei suutnud ta loobuda, ega ei plaaninudki. Tal on helgelt meeles veel lapsepõlv, kus nälja kustutamisest oli õnneks keldris hapendatud kapsast otse tünnist võtta. Ka ei pipsutanud toona keegi toorest pekki süües, see maitses hästi.

Lisett armastas pohli väga. Ta võis neid pihkudega suhu pista, ise samas grimasse tehas. Sama aplalt sõi ta ka küüslauku. Juba imikuna armastas ta neid süüa, ise mõistmatult nuttes miks need küll nii kibedad on. Lisett armastas ka võid lusikaga karbist süüa ja kui keegi üritaski tüdrukut keelta, näitas laps oma tigetad poolt.

„Vana, miks osad inimesed armstavad haput ja osad mitte? Kas see tuleneb maisemeelest?“ Sigrid võttis alati vanaema elutarkust kuulda, sest tema õpetlikes juttudes oli alati ka tõeiva sees.

„Hapu on hea ja reeglina on ka hapud marjad tervislikud, kui juhtumisi pole maoga probleeme. Kui inimene põeb maogastriiti ehk ülihappesust, pole soovitav haput tarbida. Ka siis kui reuma hakkab vanainimeste konte murda, ei taha organism enam haput. Tegelikult iga inimese organism tunneb ära mida ta vajab ja mida mitte. Mina võisin lapsena kilode kaupa tulihaput rabarberit süüa, suhkrusse ka seda ei kastnud, suhkur rikkus minu jaoks rabarberi maitse ära.“

„Aa, nüüd ma tean kellelt Liisu oma geenid saanud on!“ Sigrid rõõmustas.

Anna muigas ja tundis tütretütre väite üle siirast rõõmu. Samuti armastas Anna väga oma sõstrasilmset tütretütretütart Lisetti. Ta kippus last ka hellitama, nagu vanaemadel ja vanavanaemadel ikka kombeks olnud on. Nii näitas Lisett viimasel ajal tihti oma jonnituju, kui oli pool päeva saanud vanavana seltsis veeta ning õhtu eel emme teda keelama ja käskima hakkas.

„Mamma, tahan kommi, tahan!?“ Lisett lausa nõudis Annalt kommi. Sigrid tahtis juba häält tõsta kuid nähes vanaema silma pilgutamas, loobus.

„Tule siia, mu silmaterake, mu tupsununnuke, tule võta kommi!“ Vanavanaema oli helde-lahke. Ta mäletas lapsepõlvest kuidas ema neile kommi „tegi“ ja nüüd jagas ta oma oskusi lapselapselapsele. Selleks võttis ta pohlad, tegi need vees märjaks ning kastis suhkru sisse, rullis neid suhkrus ja pani kuivama. Nii valmisid pohlakommid ja väga maitsvad said. Lisett oli väga õnnelik. Ka Sigrid vaikis, sest ei saa ju ometi keelata last vitamiine tarbimast!

„Vana, sa oled mulle palju pajatanud mu emast ja isast. Tänu sulle on mul kogu elu olnud tunne, et ma tunnen neid, et oleksin saanud nagu nendega koos kasvada. Aitäh sulle selle eest! Aga palun räägi mulle kus nad hukkusid? Olen seda mitu korda küsinud, aga sa vist ei taha sellest rääkida. Miks?“ Sigrid oli rahutu.

„Oh, tütreke, ei ole kerge vanu haavu verele rebida, ei ole! Aga...“

„Ära siis rebi...“ oli Sigrid nõus.

„Egas ma saa seda teavet endaga hauda kaasa viia, sul on õigus seda teada saada. Oled nüüd juba ise ema, väga hooliv ja armastav ema, eks ma siis pajata...“ Anna jättis lause lõpetamata.

„Ei, ei, vana, pole vaja, kui see sulle haiget teeb. Kindlasti teeb!“ Sigrid oli valmis vanaema vaikimisega.

„Liisu, tule võta veel kommi ja mine liivakasti mängima. Kas lubad, et liiva enam pähe ei kalla?“ Anna sooviks oli et pisike perekonnaliige tema ja lapselapse vestlusest ei kuuleks, kolmeaastane saab juba päris palju aru, memm ei tahtnud Liisule haiget teha, sestap ta lapse liivakasti saatiski.

„Tollel karmil päeval, sinu seitsme kuuseks saamise päeval läksid su vanemad metsa pohli korjama, et nendest sünnipäevakook kooki küpsetada. Meil kõigil oli traditsiooniks alati sinu kuu aega vanemaks saamise puhul seda pidada.Mida su vanema ei leidnud, olid pohlad. Meie kodu lähedal metsas olevat üks neetud kohake, see jääb rajale mis viib ühte vanasse mahajäetud tallu, kus elas kord üks kuri nõid. Jaajaa, kurjad nõiad ei eksisteeri ainult muinasjuttudes, nad on ka päriselus olemas! Sinu ema ja isa otsistasid sõita mööda rada edasi, kurja nõia valdustesse, sest pohlasoov oli kindel. Paar kilomeetrit enne nõiatalu parkisid nad auto magistraalkraavi veerde ning hakkasid autost välja minema. Samal ajal seisis teepervel üks marjulisest meesterahvas, kes lausa nägi kuidas auto ta silme all magistraalkaevu vajus. Ta kuulis ka su ema viimaseid sõnu;“ma pean oma seitse pohala saama, muidu...!“Ja korraga ei olnud enam autot ega su vanemaid näha. Mees arvas, et ta hakkab mõistust kaotama, sest vaatepilt oli rohkem kui uskumatu. Ta jooksis tuhatnelja minu juurde ja teatas uudisest, mis osutus tõeks.

Kas võis saatuslikuks saada see, et su ema ei leidnud oma seitset pohla või legend, et kuri nõid neab ära kõik kes tema maa-alt midagi varastada tahavad.... võta siis kinni! Aga rahvasuu teab pajatada, et nõid oli võimekas ja meie kodu lähedal metsas asub äraneetud koht, kus inimesed enam ei käi. Olen alati hirmul, et sina sinna ei satuks. Teen kaitsemärke, mida õpetas mulle juba minu vanaema. Tundub, et need toimivad, kuigi olen muidu ebausu vastu väga skeptiline. Aga miski siin ilmas siiski olemas on ja toimib, olen kogenud. Ka sinu emaga olen kordi kohtunud ja ma ei arva, nagu too juhuslik mees metsas, et ma hakkan hulluks minema. Ta käib endiselt kodus.“

„Oehh, ma tean kus see kot asub! Tean! Selle teeraja peale jääb, mis viib vana maja juurde, aga seal ei ole enam rada, see on rohtu kasvanud ja selle asemel laiub tiik.“ Sigrid sai vastused oma küsimustele mis teda olid pikki aastaid vaevanud.

„Jah, tütreke, jah, võta nüüd seitse pohla!“ Anna pakkus oma pihust lapselapsele pohli ja ta skeptitsismist polnud midagi alles. 

26. august. 2019.a.

Vana-Rääma 

Roheliste silmadega mees

foto: https://bazovo.ru/et/metody-diagnostiki/samyi-chastyi-cvet-glaz-v-mire-kakih-cvetov-byvayut-glaza/

                     

ROHELISTE SILMADEGA MEES.

  Roosad varjud langesid maale, nagu oleks keegi kirka suurräti üle taevalaotuse vedanud. Marge seisis keset rannapromenaadi ja jälgis seda looduse lummavat ilu. Kohati tundus nagu oleks merevesi ka roosa ning lained loopisid seda üha kõrgemale ja kõrgemale. Igaviku tunne, mõtiskles noor nääpsuke mehelemineku eas naine, kes tuli mere äärde eelseisvast tüdrukute õhtust mõtteid mõlgutama.

  Meri aiva loksus ja roosa loojang näis nii muinasjutuliselt ilus, kui mitte öelda uskumatu. Oli ju Marge mereääres üles kasvanud ja kogu oma teadliku elu elanud, kuid sellist vaatepilti kohtas ta esmakordselt. Jah, kord oli ta ennast taas promenaadile unustanud, siis tundus nagu mitu päikest oleks taevas, lisaks peegeldused vees, neid tundus ka topelt. Tollel korral näis nagu laine loobiks päikest laiali, aga ikkagi moodustusid vette mitu suurt kollast ketast, mis ei lasknud loodusel ennast murda.

  Marge seisis ja imetles roosat maailma, seda enam, et roosa oli ta lemmikvärv. Lausa nii lemmik, et ta kandis ka roosasid riideid ning kogu ta elamine oli roosa.

  „Vabandage neiu, kas teil on mingi mure?“ kuulis naine korraga madalatämbrilise mehe häält. Ta võptatas ja tahtis ennast minema asutada, kuid võõras lausus; „vabandust, kui ma teid ehmatasin, hakkasin vist ülemuretsema, nagu mul kogu elu kombeks olnud on. Pole siis ime, et mu naine mind eideks sõimas ning minema kihutas. Väidetavalt mehelikuma mehe juurde. Tühja temaga, ega loomust ei saa ju muuta!“ Võõras puistas südant kuid Marge ikka vaikis.

  Naine ei teadnud mida teha, tibutagi haaras ta endasse. Kõhe hakkas. Miks tuleb üks võõras mees talle südant puistama? Miks peaks teda huvitama võõra inimese mured? Naisel tekkis mitu küsimust, aga samas ta teadis mis tunne on, kui hinge vaevab miski ja seda kellegagi jagada ei ole. Ta oli ise korduvalt olnud sellistes situatsioonides ning viskas hirmu minema ja otsustas oodata mis edasi toimuma hakkab. Hirmul ei tohi lasta ennast ta meelevalda võtta, see võib võimenduda. Nii juhtub iga asjaga. Aga katsu sa seda mitte teha, kui foobiad, mis Margele võõrad ei olnud, kippusid aeg-ajalt tema elu mõjutama.

  „Kas ma segasin teid?“ Võõras mees tundus viisakas.

  „Ee, ei seganud. Või tegelikult segasite küll,“ oli Marge segaduses, ent imestas ise ka et nii otsekohesena näis.

  „Vabandust! Kena õhtut!“ asutas roheliste silmadega mees ennast minekule.

  „Mh-mhh,“ pomises naine endamisi, kuigi ta tahtnuks midagi teistsugust öelda. Tõsi, mees tundus talle turvalisena ja korraga hakkas Margel kahju et vestluspartner, kes ootamatult saabus sama ootamatult ka läks. Kummaline.

  Naine loivas mööda promenaadi edasi ning vappekülm haaras ta endasse. Nagu oleks ta mingi kurva sõnumi saanud või koguni talvekülma randa sattunud. Peagi värises ta üle kere.

  „See naine meeldib mulle. Päris tõsiselt meeldib. Kas ma olen elus valede naiste otsa sattunud või on viga minus endas? Olen ehk eesti mehele mittekohaselt liiga romantilise hingega ja naised tõlgendavad seda valesti. Pigem tõlgendavad mind valesti? Põlgavad? Kas tõesti vaid täispumbatud ja musklis mehed on eesti naiste iluetalonid? Mulle hakkab üha enam tunduma, et eesti naiste pilk peatub rohkem välimise iluga meestel, et neid ei huvita meeste sisemaailm, nad pigem tahaks ilueedidega tuttavate ees eputada. Kas mul võib õigus olla? Miks muidu üha enam eesti naisi võtavad endale tõmmu väljamaa mehe ja kiitlevad kui ilus mees neil on? Ma ei mõista naisi! No ei mõista mitte kohe!“ Roheliste silmadega Rainer sattus segadusse. Kas oli põhjuseks see, et ta oli pikka aega tsölibaadis elanud, sest peale viimasest naisest lahutamist polnud ta ühtegi suhet loonud ning vältis ka juhukontakte. Tema jaoks oli alati hingeline suhe suurema väärtusega kui ühekordne seks, kus nagu loom, rahuldad oma kired, tõmbad püksid üles ja kaod, nagu poleks midagi juhtunudki. Rainer nii ei suutnud, kuigi isegi ta abileumeestest sõbrad seda taktikat kasutasid. Nad ei suutnud olla truud. Rainerile see hinge ei mahtunud, kuigi ta ei julenud ka sõprade ees oma arvamust välja öelda. Pigem peitus Rainer hädavalede taha, väites, et on kas väsinud või pole tuju. Mille peale sõbrad teda vanaks ja väsinuks nimetasid. Aga see ei morjendanud Rainerit, temale oli oma au ja muidugi ka naiste au tähtis, sest ta ei kasutanud naisi nagu mingeid elutuid esemeid, mille võid pärast tarvitamist ära visata. Paljud ei mõistnud Rainerit. Ega mõista siiani. Kaasaarvatud ka naised, kelle mees kippus kaunite sõnade ja kingitustega üle kuldama, ta hellitas oma naised lihtsalt ära.

  „Mis asi köidab mind selle mehe juures? Miks ta, täiesti võõras inimene, mulle väga eriliselt mõjus? Mõjub oleks vast targem öelda, sest ta on läinud, aga mõju kestab. Lihtsalt lambist tuleb üks võõras mees mind kõnetama ja ma ei suuda teda mõtetest välja. Uhh, Marge, tule mõistusele!“ Naine kutsus ennast korrale.

  Tund kadus tunni järel ning naine lonkis endiselt mööda promenaadi, kuigi väljas juba hämardus ja roosa maailm oli nagu õhku haihtunud. Marge oli armunud, lootusetult armunud võõrasse mehesse, keda ta oli vaid korra kohanud ning kelle nime ta isegi ei teadnud, aga rahutus hinges püsis endiselt, see lausa süvenes iga minutiga.

Janu juhatas naise promenaadilt kohvikusse ning seal ta istuski, Rainer, õllekann nina ees. Marge märkas teda kohe, tal oli kane tahtmine minna ja mehele kaela hüpata, aga Marge kartis ennast lolliks teha. Ta jalutas teosammul tualettruumi, kohendas seal veidi meiki ning läks demonstratiivselt Raineri lauast hästi aeglaselt mööda. Mees ei märganud teda. Margel tuli nutumaik suhu, aga mingi sisemine uhkus ei lubanud ka ise meest kõnetama minna, ehkki hetk tagasi oli ta valmis milleks iganes.

  „Pean ma ometi nii tagasihoidlik ja uje olema! Kurat küll, kallid vanemad, miks te mulle nii vähe temperamenti andsite!? Või ei andnud peaaegu üldse.“ Marge läks iseendaga pauhksisse.

  Rainer istus, pilk lauale suunatud, ja rüüpas õlut. Pigem oleks õige öelda, et unistas, sest just sellised näevad välja unistavad eesti mehed, ei märka kes või mis ta ümber liigub või toimub. Nad ei märka isegi ennast, mis siis veel muust rääkida. Kannust viimast õlletilka juues tõstis mees pilgu üles ja jäi ammulisui enda vastas istuvat naist vaatama, õlu nirises mööda ta rinda all, mis jättis ilmslt mulje, et mehe lõuad enam ei pea. Ta pilk naelus Marge silmadesse ja lausa võimatu oli seda sealt lahti rebida.

Marge muigas endamisi, sest lõpuks ometi oli Rainer teda märganud. Nii vähe oligi õnneks vaja. Aga kui mehe pilk juba pikemat aega temal peatus, hakkas Marge ennast imelikult tundma, küll kahtlustas ta et ehk on meik laiali, kuigi ta just tuli seda kohendamast. Küll kahtlustas ta et äkki on pluusi nööbid lahti tulnud, aga isegi ülemine nööp oli kinni. Naine sattus üha enam segadusse kuni nähvas;“ mida te passite mind! Kas te jälitate mind?“ Alles siis tuli Rainer oma naelutatud pilgust välja, aga ta tundis ennast solvununa. Juba jälle oli üks naine suutnud teda ennast halvasti tundma panna. Rainer ju ometi ei jälitanud kedagi ja antud situatsioonis oleks võinud hoopis mees naist jälitamises süüdistada, aga tal polnud õrna aimugi millal Marge ta vasta lauda istus ning kui kaua ta seal juba istunud oli.

  Nii tutvusid Marge ja Rainer kolmekümne aasta eest. Kes teab kas nad oleksidki tutvunud ja õnnelikus abielus, kui neil poleks ühtevärvi rohelisi silmi, sest ühtevärvi silmadega inimesed pidavat omama erilist sidet. 

20. august. 2019a.

Vana-Rääma