Rada 278.päev

Nonii, taas ennast liigutatud ja lausa 14000 sammu ning 8,6 km võrra. Rajal käimisega on mul nii, et ma ei saa seda ette eriti planeerida, nii tuleb mingi segav faktor vahele või vastupidi, ehk siis täna väikese terviserikke tõttu ma olin nii kindel, et ma ei lähe liikuma. Sai ju päeval nii mõnigi asi korda aetud ja ka Germoga arstil käidud, aga vastu õhtut tuli tunne minna, see tunne oli väga õige, sest ma tunnen ennast ülihästi. Alustasime teekonda Vana-Rääma tänavalt ja siinkohal aitäh Roheline 8 pererahvas, võtsime päris mitu õuna kastist. Härma juurest liikusime igasuguseid mõisateid pidi, seal nad on järjest Saugamõisa, Pärlimõisa, Rehepapi jne... ühesõnaga jõudsime Scanfili juurde välja ning sealt kulgesime piki Vana-Sauga tänavat kuni keerasime Kakuami tänavale ja sealt jõudsime jõe äärde, kus asus kellegi mälestuspink. Edasi ei saanudki, aiad olid ees, kulgesime läbi ladude eest Vana-Sauga tänavale tagasi, seal juba Jannsenisse ja koju. Ühesõnaga see on üks pisikesi Pärnu sadameid seal Kakuami tänava tupikus. Olen sealt kunagi kalameestelt kalu ostmas käinud. Nüüd blogin ja samal ajal manustan ALeCoq ARCTIC SPORT protein drinki, mis muidu alla ei lähe, aga mul on janu, vaid nii suudan seda manustada. See on banaani ja šokolaadi maitseline. Laktoosi ja gtuteeni vaba ka. Sobilik just peale sportimist. Aitäh taevaisa selle võrratu päeva eest! 10. oktoober 2022.a. Vana-Rääma

Rada 277.päev

Kui sa pole mitu päeva rajale kepikõndima saanud siis ei takista sind ka see, kui vahetult peale rajale minekut sadama hakkab. Enne minekut mainisin ühele sõbrale, et õues läks pimedaks, ilmselt hakkab sadama ja nii läkski. Kui me Härma kaubahoovi juurde jõudsime, sadas juba tihedalt. Siis küpses plaan minna Sauga alavikku ja kui me juba sinna läksime, astusime ka Gaudi juurest läbi. No Germol hakkas teepeal jube kiire, kui sai teada kuhu suund on :) Kilomeetreid tuli meil täna vähe, kõigest üle 5,7 km ja 9500 sammu, sest tagasi tõi Gaud meid autoga, kuna Pärnus on siiani tihe sadu ja meie üleriided on läbimärjad. Aga enesetunne on ikkagi väga hea, sai ju aktiivselt taas liigutud. Lisaks endiselt ärkan ma hommikuti stepperil 10 sammuga ning viimastel päevadel tuleb päeva jooksul paarsada sammu otsa. Kerge sõltuvus vist :) Olge terved! 8. oktoober 2022.a. Vana-Rääma

Merehundid Kastrulis

Avastasin, et ma olin südasuvel oma blogist pausi pannud ehkk siis unustanud ühe sündmuse blogimata. Ai-ai-ai, parandan kohe oma vea ja reklaami võib ju teha ka mitu kuud hiljem somes. Ajakirjas ja Facebookis tegin reklaami juba ikka ka suvel, aga 22. juuli Nelli Teatajasse läks ka artikkel. Meelis ja Karekas on ägedad, neile lihtsalt peab reklaami tegema! Aitäh vahva etenduse eest! 8 Vana-Rääma P.S. Ma blogin kõikudest üritustest ja sündmustest millest osa saan ja mis mulle korda lähevad, nendest ka kirjutan. 8. oktoober 2022.a. Vana-Rääma

Sügavas Eestimaa mullas

SÜGAVAS EESTIMAA MULLAS „Ma ei tea enam mida teha, ma tahan siit ära,“ lonksas kooliõde kohvi, silmad kurbust täis. Mis nüüd küll juhtunud on, mõtlesin mina endamisi, teades kui patriotistlik Vilja on. Kunagi ta isegi uhkeldas oma eesnimega, et tal on energeetiliselt ülihea nimi, maa sool, nagu ta ise väitis. Lisaks just Vilja kirus eestlasi, kes kodumaa tolmu jalgelt pühkinud oli. Ka ei mõistnud ta perekondi, kus perepea Soome teenima suundus. Lisaks ta lausa vihkas Soome turiste, pidades neid matslikeks ja kasvatamatuteks joobariteks, kes meie kaunist kodumaad ainult lagastavad. Aga nüüd ... „Oehh, mida aasta edasi, seda vähem talun ma meie niisket ja külma kliimat. Oleks vaid võimalik, poeksin karu kombel talveunne ja ärkaks alles kevadel, siis kui enam seda kargust ei ole, kui maailm ärkab. Ma ei kujuta ettegi mis talvel saama hakkab. Raha ei jagu, et puupliit või kaminahi elamisse ehitada ning elektrit ma varst enam maksta ei jaksa.“ Ahaa, selles on siis asi, mõtisklesin. „Jah, kunagi olin ka teist meelt, aga meie niiske kliima nagu soosiks reumatiiti haigestumist, ma lihtsalt ei suuda enam, kõik liigesed valutavad ja ette tuleb päevi, mil mu näpud on niivõrd paistes, et ma ei suuda isegi ühtegi tähte kirjutada.“ „Jah, mäletan kuidas sa ei sallinud turiste ja niinimetatud jooksikuid. Kuidas sa ikka ja jälle tulid ja kirusid kui keegi läks. Mina olen seda meelt, et kui ikka maailma väravad on valla ja mujal parem elu on, tuleb minna. Keelata ja kiruda ei tohiks. Seda, kas sa hiljem oma juurte juurde naased, näitab aeg. Me kõik oleme erinevad, mõni kodustub võõrsil kiiresti, teine üldse mitte ning sundolukorrad tihti sunnivad minema, eriti nooreperede isasid, sest Eesti elu on üks kallimaid aga pere vajab ju toitmist. Ega neilgi seal kerge ole, Soomes resideeruvaid perepeasid sõimatakse kalevipoegadeks ning ega nende elugi seal meelakkumine pole, oled nagu ori ja kohalikul jagub jultumust sinuga käituda nii nagu tahab. Samas jah, ega eestlane ise ka just kukupai alati ei ole, lähiajaloost mäletame mitmeid pangaröövidega seonduvaid olukordi. Kohati olid nõuka piirakgutest pääsenud eestlased nagu puuriloomad, kes esmakordselt loodusesse põõsevad ning ei oksa selle vabaduysega midagi peale hakata.“ „Jah, eks ta ole. Ma pole mõelnudki päriselt lahkumise peale. Oleks mul seda va mammonat rohkem, läheks oktoobris soojale maale ja naaseks märtsis. Ülejäänud aja elaks ikka oma armsal kodumaal. Aga milline töökoht seda ikka soosib ja niinimetatud jooksikuid tagasi võtab. Oma firma tegmiseks pole mul raha, motivatsiooni ega midagi. Olen ilmselt liiga fantaasiavaba inimene, et midagi originaalset välja mõelda, tavaline hall hiireke tänavalt lagunenud maja rusude vahelt. Mingit kaugtööd oleks vaja, mida saaks teha ka teisest riigist. Ma ei arvagi, et ma näiteks Ameerika mandrile peaks pagema, pigem ikka Euroopasse, Vahemere manu ning teeks oma tööd arvutis, kuid see tundub rohkem noorte maailm olevat, mina, viiekümne viie aastane naine ilmselt ei õpi enam ära nii peeneid töid, need on minu jaoks nagu raketiteadused.“ Jah, tuleb tõdeda, et ka mina olen koduvalt minemise peale mõelnud ja sama mustri järgi, nagu Vilja. Jäädavalt minna ma siiski ei sooviks, või mine tea. Ega ma pole väga pikalt välismaal viibinud, et tunnetada kas ja kui suur on mu koduigatsus. Eks see selgub ajapikku ja oleneb ilmselt suurenisti ka keskkonnast kus sa viibid. Aga külma ei talu ka mina, kuigi reumat ma ei põe, aga iga aastaga enam ei talu ma talve, sellel aastaajal istuks ma kodus ja kirjutaks, kuigi ma ei suuda ka seda teha, sest ma vajan liikumist, just liikumine annab mulle energiat, mida me kõik elauks väga vajame. „Tahaks kusagile Hispaania kanti vist, seal on nii head venid ja soe,“ unistas Vilja häälega. Kummaline, et vein tõmbab kusagile. Mind küll mitte ja ega ma, ausalt öeldes, ei saa aru veini joojate fenomenist, sest ma jäletan veine ja üldse alkoholi, kuigi olen seda ise ka elus hävitanud, aga enam aastaid mitte. Pole ma ka iial öelnud, et mõni alkoholi sisaldav jook oleks hea, sest need ei maitse mulle, eranditult mitte ükski. Sestap ei mõista ma inimesi, kes isegi somes kiitlevad kuidas nad igaõhtuselt veini manustavad. See ei ole hea, see on paha, alkoholism, mis vajab ravi. „Väike vein igal õhtul, hmmm...ma ei jõua ära unistada,“ paneb Vilja lausa silmad kinni. „Nojah, aga mida sa siis ootad, vii oma unistused ellu,“ muutn selel tobeda veini ülistamise peale pisut isegi järsuks. „Ma ei suuda raha koguda. Õigupoolest polegi enam võimalik, elu ju kogu aeg kallineb.“ Vilja silmad tõesti kõnelesid mure keeles. „Suudad ikka, iga inimene suudab, kui ta seda tõsiselt soovib. Algatuseks pane kasvõi 10 eurot kõrvale, või too minu kätte sukasäärde, kui sa tunned, et ise koguda ei suuda. See on ju ikka nii, et kui seemne paned mulda, hakkab ta ühelt maalt ika idanema, muidugi siis, kui teda ikka kastad ka. Kui on algus sisse õnnistatud, on ülejäänud teekond ainult boonuseks. Uusu, ma tean, mida räägin.“ Endalegi üllatuseks pakkusin kooliõele sellist varianti. Möödus paar kuud ning selel aja sees oli kooliõde suutnud lausa iganädalaselt raha kõrvale panna, arvestades välja nädla söögiraha ning ülejäägi tiksutas kasasses. Tema menüü oli muutunud kordi tervislikumaks ning nipet-näpet ta endale enam ei soetanud. Lisaks paiskas ta mittevajalikud esemed somesse müüki ning ka sealt tiksus ta kassasse korraik mammona. „Hei! Seal kus on, tuleb juurde!“ Olin lausa üllanud kui rõõmsal häälel ükskord Vilja mind läbi telefoni vana tuntud fraasiga tervuitas. „Olen üks suur kõrv!“ Vastasin talle ka kulunud fraasidega. „Jess! Ma olen maailma õnnelikum inimene, ma võitsin bingoga kopsaka summa ja aidaa sa karge põhjamaa!“ Oli isegi pisut hämmingus, kuid samas tundsin siirast rõõmu, et olin suutnud külluse kogumise mõtte, ja mitte üksnes mõtte, kooliõele pähe panna ja nüüd oligi ta oma unistust täide viiimas. Ma tõesti tunnen siirast rõõmu, sest kui sa oskad ja tahad rõõmu tunda, tunned seda ka lähedaste õnnestumistest, mitte üksnes enda omade. Nüüd ma olen pisut isegi kurb, sest kooliõde on oma plaani juba teostamas, aga minu plaan on alles lapsekingades, no olgu, juba ehk mürsikukingades, aga ikkagi ... Jah, ka mina lähen ükskord, lähen soojale maale, et tagasi tulla, sest ka mina tunnen, et mu juured on sügavas Eestimaa mullas. 7. oktoober 2022.a. Vana-Rääma

Selle nädala Nelli Teataja on ilmunud

Nagu ikka, ilmub nädalaleht Nelli Teataja reedeti, nii ka täna. Sellesse numbrisse kirjutasin loo õpetajate päeva teemal, mis leidiski juba aset. Eks meil kõigil ole hetki ja päevi mil fantaasia tõrgub meiega koostööd tegemast ja sellisel perioodil vajame abi või turgutust. Eranditult kõik. Ka pedagoog on inimene. Seekord siis selline lugu, järgmisel korral teistsugune, nagu see kirjarahva eluke on. Ma väga armastan kirjutada ja olen õnnelik, et leian erinevaid väljundeid kirjutada mis teemal tahes, kuigi positiivsed teemad on mu lemmikud ja peretülid jäägu teiste kirjutajate lahata, nende energeetika mulle ei sobi. Aitäh kõigile, kes te ka oma lugusid mulle jagate! Imelist alanud oktoobrit ka kõikidele vahvatele nellikatele! Armastan! 7. oktoober. 2022.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 276.päev

Täna käsime kolmekesi rajal. Päris mitu päeva olin ma rajalt maas. No eile oli Germo juubel, siis ma ei plaaninudki aga enne seda olid mul niiöelda kodupäevad. Eks mu organism harjub ümber, ma õpin teda alles tundma ja nüüd on nii, et need toidud, mida olen oma teadliku elu armastanud, ei sobi enam mu organismile ja vastupidi. Nii toimuski mitu ööpäeva suurpuhastus, mis on ju iseeneset hea. Jah, ma kannatan kalaliha vaid tuunikalana, paetud kala ja üldse praetud toit pole mulle, õli ei kannata. Täna on saanud kanapuljongist mu lemmiktoit ja värsket kurki vajab ka oragnism, tomatit mitte jne... Ühesõnaga tänane ajastus rajale kepikõndima minekuks oli nii õige. Parasjagu helistas ka kallis kooliõde ja lapsepõlvesõbranna, nii me kolmekesi rajale läksimegi. Oli üliarmas päev. Läbisime üle 10 km, 16500 sammu, mina kulutasin 729 kcal-t ja läbisin selle teekonna 02:09:44. ehk siis 4,4 km/h. No Jaansoni rada on üle 9 km pikk, ärge laske ennast eksitada (täägimisest, see on vale), aga meil oli ju vaja 10 km täis saada, nii me silla alt veel sinna rulapargi (või misasi see on) ringile läksimegi. Ei mingit väsimust, ei liigesevalu, aga vist iga juuksekarva otsas oli ka higitilk ning külma veega ennast üle lobistada oli mõnus. Fliis ja tuulekas on igatahes läbimärjad. Pekid sulasid raja sisse :D Aitäh, kallis Kati! Nii mõnus oli lapsepõlve tagasi põigata, lobiseda ja tuhiseda. Muide, Katrin kepikõndis esimest korda, ehk sai sõltvuse :) Väga loodan. Germo rõõmsasti laenas talle oma keppe. Ja olgu öeldud, et juba nädalajagu päevi algavad mul kõik hommikud stepperil 100 sammuga. Lisaks sammun ma päeva peale ja õhtuti ka v eel, alati ei loe, aga just hommikuti higistan 100 sammu täis ja tempo aiva tõuseb 😉 4. oktoober 2022.a. Vana-Rääma

pc5YxareUgxMt8LhT_AoUIzDeI1M2v24Upl_z3lA/s400/KAADA8.jpg"/>

Uus lugu minu sõnadele

Ma ei oska päristäpselt öelda mitmes laul see nüüd minu sõnadele on, aga olen oma arvestusega kusagil 60 ligi, kuid pakun, et Marcole on need juba ehk 13. laulusõnad. Selline armas number ka. Laulusõnu ma blogisse kopeerida ei saa, need jäävad ühes pikas jorus, aga videot vaadates ja kuulates on need piisavalt arusaadavad. Millised armastatud eestlannad veel videos, jeee! Pille Pürg ja Diana Klas on kahtlemata rahva lemmikud ning ka teised osatäitjad said oma rolliga kenasti hakkama. Ja Marco üllatab läbi aastate oma hääle nn mängulisusega. Pidev trenn on asja taga ja just nii me kõik arenemegi. Hetkel pean silmas hääletrenni, sest füüsilises trennis teeb strippar Marcona tuntud tegeane meile kõigile silmad ette. No vaatake seda keha! Aitäh kogu pundile! Ja leidke ikka see huumorinoot ka üles, elu ei ole ainult mustvalge ja negatiivne, lusti tuleb ise sellesse tuua ja luua, nagu tegi kogu see äge punt! Seega, kes soovib sõnu, öelgu mulle teema, nagu teeb seda sõber Marco ja ma luban, et saan sellega hakkama. Rõõmsat ja positiivset laupäeva! 1. oktoober 2022.a. Vana -Rääma Kuulata saate siis selle lingi alt: https://www.youtube.com/watch?v=xltP6O_OSdU

Ka pedagoog on inimene

KA PEDAGOOG ON INIMENE Vihm üha klimberdab aknaklaasil nagu oleks Motzardi 21. klavierkonzertile sattunud. Sama moodi klimberdas sügis ennast kirevama kleidi ostule marketisse, sest suvekleidiga võib sügise ära hirmutada, kuigi vananaistesuvi jäi tänavu niigi hiljaks ja ta isegi ei vabandanud meie ees, mida iga soojalembelise indiviidii hing ihkaks. Aga eksimine on inimlik olnud aegade algusest saati. Pole ka täna erndeid. Viimase septembrikuu päeva otsustasin teha niiöelda kodukitli päevaks, sest võimaluselt võimaldan endale neid päevi vähemalt paar korda kuus. Aga sellel korral sain vahetult peale hommikusööki võõralt telefoninumbrilt kõne. „Tere hommikust ja vabandust, et tüütan! Loen teie lugusid ja olen, pehmelt öeldes, kade, sest teil näib ideid jaguvat ja fantaasia on ka fenomenaalne. Ausalt öeldes olen teie kontakte ammu otsinud, aga ega ei olegi nii lihtne neid leida. Ahjaa, Meeri olen. Pedagoog.“ Kuulan ja imestan, et millistest lugudest käib jutt ja mille peale kade ollakse. Lisaks ei tunne ma omateada ühtegi pedagoogist Meerit. Ja ainult ühte Meerit ma tunnengi, aga see pole küll tema hääl.Minu teada pole Meeri ka ametit vahetanud. Kortsutan kulmu ja sügan silmanurka, kuid ka sealt ei tule ühtegi tuttavat Meerit nagu ei tule mul ka üle huulte ühtegi sõna. Vaikin. „Kas ja kuidas teil ajaga on? Mina vabanen töölt pärastlõunal. Oleks tore kohtuda. Kas?“ Vaikus võtab maad. Kummaline, et keegi võõras tunneb minu aja vastu huvi, tõesti kummaline. No mitte ei taha kittelkleiti linnariiete vastu vahetada ja nägu pähe joonistama hakata. Ei jõua õiged mõtted ja sõnad minuni, vaikimine on endselt mu parim kaaslane. „Hmm, kas te olete ikka kuuldel!?“ Võõras köhatab häält puhtaks, või otsib ta niiviisi minuga kontakti, sest ilmselt vaikimist ta ei oodanud. „Ikka olen kuuldel ... „ja kõik sai öeldud. „Olgu. Aga ma praegu lõpetan, pean tundi minema. Suhtlemiseni!“ Sellega kõne piirdus. UudishimU minus tõstis pead, tõksisin võõra telefoninumbri internetis otsingumootorisse aga targemaks ma ei saanud. Jah, ma ei ole just kõige teravam pliiats internetimaailmas, ikka üsna tihti vajan teritaja abi. Lõin käega ja unstasin ennast lugema, sest viimasel ajal saan seda kirge üha harvemini rahuldada, sest aega lihtsalt napib ja igasugused teised tegevused ja tööd võtavad oma osa. Unustasin kõne ja toimetasin oma asju edasi. Niiske ja rõske sügis sundis pliidi alla tuld tegema ja toidud tulidki maitsvamad ja kodusemad. „Ma olen teie ukse taga. Paun avage!“ Kuulen läbi telefoni sama häält kuid mind hämmastab, et üks pedagoog niiviisi mu ellu tungida tahab. Mõnikord, nagu ka täna, tunnen hetkeks, et empaatia minus laseb mind ära kasutada, sest pean mugavustsoonist välja astuma ja hakkama tegelema võõra inimese probleemidega, sest juba ta hääl kõneleb murede keeles. Niipalju siis endale mõeldud ja lubatud kodukitli päevast, pomisen endamisi ja lähen avan ukse. „Prrrr, see paganama vihmavari ei pea üldse enam vihma, on teien nii vana, aga elu üha kallineb, palgad järgi ei jõua, ei jaksa mina uut ka osta!“ Võõras raputab uksetaga vihmavarju enamvähem kuivaks ja asetab minu imepisikesse esikusse, muudkui otsides kohta kuhu see ära mahutada. Vaatan teda hämmastunult ega oska ikka veel ühtegi sõna öelda. „Niisiis,“ kutsub ta ennast mu poja tuppa pöehmele sohvale istuma ning mina longin nagu poolemeelne tagant järgi, mal veel häbi ka, et kodukittel seljas ja hommikupesu veel ka võtmata. Tunnen kaena all higi lehka ja tahaks maa alla vajuda, kuigi olen omas kodus ja oma kvaliteetajas, või õigupoolest hetk tagasi veel olin. „Vaadake, kohe on tulemas õpetajatepäev, mul on, pehmelt öeldes, juhe täitsa koos. No ikka totaaalselt koos, nagu vanaema lõngakera, haruta millisest otsast tahad, ei hakka kusagilt see lõng jooksma. Vajan teie abi. Või noh, äkki sinataks?“ Vaatan teda vast endiselt jahmunud pilguga ja püüan seostada ennast õpetajatepäevaga. Meenub kuidas kooliajal sai sellel päeval õpetajaid asendatud ja vajun muigelsui mälestustesse. „Ma teadsin! Mu sisetunne ütles, et ma saan teilt abi!“ Meeri tõlgendas minu muigel ilmet valesti, arvates, et kohe tõttan talle abi andma, ehkki ma ei olnud siiani aru saanud kes see naine päriselt on ja miks ta siin on. „Mida te või sina minult ootad, sorry?“ Mind hämmastas kogu see tutvus algusest saati. Olen ju ise karmi nõukaaja kasvatisega, pedagoogd minu teada nii ei käitu. Nad ka ei valeta mitte kunagi, nagu mainiti ka hetke aja popimas meelelahutussaates, mis küll püüab müüti murda. Kas just saade ise, aga seles osalevad pedagoogid. „Ideid. Sooviksin, et genereeriksite mõne põneva idee seoses läheneva õpetajatepäevaga. Teil on hea fantaasia.“ 'Lõpuks saan selgeks mida minult vajatakse ja oodatakse. „Ma luban, kätt südamele pannes, et ei kasuta neid ideid kurjasti ning panen nendele teie nime alla.“ lubab Meeri. Ma jälle ei jõua ilmselt temaga ühte sammu astuda. Kuhu ta need siis kirjutada kavatseb, et minu nime alla paneb? Ja siis jõuab mulle kohale üks vana ja armastatud idee. Pakun selle lahkesti välja. „Minu meelest oleks kõige vingem kui teie – õpetajad – kehastuksite nõuka aja õpilasteks, paneksite need sinised mütsid kooli minnes pähe, selga sinised miniseelikud/poisid kukepüksid ja valged vormiplusid ning ikka need ehedad koolisussid, mida nõuka-ajal kõik lapsed koolis kandsid, eranditult. Selga pange ka ranitsad ning äkki on võimalik kusagilt ka suleped ja tindipotid välja võluda. Oge nagu esimese klassi õpilased, kes vaatavad süütu pilguga helge tuleviku suunas. Kuid, üht ma ei julge soovitada mie kurjas ja segases ühiskonnas, Leninit igaks juhuks ärge ülistage, sest paljud tegelased ei pruugi mõista seda hetkel, msi on ka mõistlik. Aga ega alles kooliteed alustav laps ei osanud ka nõuka-ajal Leninit ülistada, seega võtke vabalt ja rivitult. Kas sobib?“ „Geniaaalne! Supergeniaalne! Ma teadsin, et ma saan sinult abi, ma teadsin, võtab Meeri ridikülist suure šokolaadi, ualatab selle tänutäheks mulle ja lahkub sam aruttu nagu tuli. Vaid vihmavari minu kitsukeses esikus kõneleb – mul käis külaine- keeles. Vaatan iga natukese aja tagant telefoni. Õpetajate päeva oli juba mitme päeva eest, aga lubatud kõne ei tule. Pagan küll, oli mul vaja seda kõnelogi tühjendada! Jõuan mõtteis kiruda kui tulebki kõne; „See oli maailma vingem õpetajatepäev ja ma pälvisin kõikide kolleegide heakskiidu ja, nagu ma lubasin, ei jätnud ka mina sinu nime mainimata ja meie armas koolipere ootab nüüd pikisilmi sind meile külla, eks sa juba vast ise aimad mida esitlema.“ Jah, esimene veerand saab oktoobriga ühele poole ning november ei ole enam mägede taga. Ehk on selleks ajaks mu järgmine lasteraamat ka ilmavalgust näinud, on hea ju koolilastele kohe uut raamatut tutvustada. 30. september 2022.a Vana-Räämma