kolmapäev, 20. juuni 2018

Rada 108. päev+ Vana-Pärnu rand jt...


 Täna võtsime Germoga ette teekonna Vana-Pärnu randa, sest me polnud sellel aastal veel jalga märjaks saanud. Mis sest, et olime vaid põhimõtteliselt kahekesi rannas, vees ja vesi oli väga külm ning lained hiigelsuured (nagu oleks ookeani juurde sattunud), mina käisin nabani vees ja Germo peaaegu püksteni. Ma oleks ennast ka üleni märjaks teinud, aga vaatasin et Germo lõdiseb ja otsustasin, et sellel korral tuleme suht kähku välja. Ma ise suudan juba 17 kraadises vees vabalt liguneda, aga mul on sihuke tunne, et nii soe see vesi ei olnud, laine keerab külmi hoovuseid kaldale.

 Peale meie olid veel rannas vaid mõned lohesurfarid, aga ei ühtegi ujujat. Tegelikult pole ju ilm nii külm, aga veest välja tulles tundus täna, et ilm on lausa soe, kuigi tavaliselt on vastupidi.

 Germo tahtis nii väga lehmi paitama minna. Nad olid küll julged aga elektrikarjusega piiratud, seega ei saanud ma Germo soovi täita, aga kenasti poseerisid nad meile küll, ka osad vasikad, kes olid veel eriti armsad.

 Tegelikult oli mul veel üks plaan, tahtsin väisata ühte Pärnu eakat poetessi, aga ta ei vastanud telefonile. Ehk järgmisel korral. Aga kuina me liikusime mööda Ranna tänavat Vana-Pärnu jalakäijate sillale siis külastasime Vana-Saugas Evet ja Kaidit. Oli tore, aitäh!

 Unustasin pedomeetri küll koju, aga arvan, et läbisime umbes 6,5 km, arvestades aega mis kilomeetri läbimiseks kulub. Ja randa läksime me otse, ilma ühegi vahepeatuseta.

 Ja siis veel see mõnus üllatus, jah, lastelaulude plaan "Väike ime" potsatas täna mu postkasti. Selle eest võlgnen suured tänud Margrit Kitsele ja mudilaskoorile. Minu lugu "Ärgake" on sellel plaadil kenasti olemas. Olen üliõnnelik, aitäh!

 Nüüd aga väike fotogalerii ka:
minek mööda Jannseni tänavat
Vana-Pärnu ehk Siimu sild...
veidike veel ja rannas
Germo läheb merre...
no lihtsalt nunnu :)
tuulest viidud...
meres käidud, Germo paneb riidesse..
mäslev meri...
mees ja meri...
on, on kabiin ja pingike ka olemas...
sellest et ma tahtsin lennutada lohet...
vasikad ka...
tõelised sõbrad
no nad on lihtsalt niiiii armsad
Vana-Pärnu ranna lähduses väike paus kepikõnnile...
Vana-Pärnu jalakäijate sild,...
Kaidi ja Germo
VÄIKE IME
armastan!
VÄIKE IME "Ärgake"


20. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 19. juuni 2018

Vaikus murrab südameid



Vaikimine murrab südameid

   Leegid. Võimsad ja särisevad leegid. Nagu kulupõletamise leegid, mis üha võimsamaid mõõtmeid võtavad, tekitades tunde nagu kogu maailm põleks.
   Just selline kululeekide pilt maalis ennast Mirdi silme ette, kui ta ihuüksinda õhtuhämaras jõeääres istus ja kive vette loopis.
   Mirdil oli juba aastaid komme jalutada päeva lõpus kodu lähistel asuva jõe äärde, noppida pihk kive täis ja loopida neid vette. Nii saatis negatiivse ja surnud energia, millega ta nädala jooksul kokku puutunud oli, jõkke. Ja see toimis. See toimis sedavõrd hästi, et mõnikord kui noor pruunisime brünett naine ei jõudnud nädalaid veega kõnelema, hakkas tal halb ja elu kiskus kiiva. Positiivse loomuga Mirt ei sallinud intriige ja inimesi kes neid alalõpmata sepitsesid ning teiste elu elasid. Tahes-tahatmata tekkis selliseid indiviide heatahtliku naise ümber üha enam ning Mirdile tundus nagu toituksid need tegelased tema energiast, eluenergiast, elades tema elu. Just see tunne pani noort naist tihtilugu tundma tühjaks pigistatud sidrunina, ja see tunne ei olnud mitte hea.
   „Isa, palun anna andeks, et ma pole ammu Sinuga suhelnud! Isa, ma teen seda alati esimesel võimalusel! Isa, ma armastan...“ suhtles Mirt järjekordselt jõeveega, või isaga, kui kellegi madal hääletoon tema vestlusesse sekkus.
   „Mis sundis küla kõige kaunima neiu usku pöörama?“ muigas äsja vangimajast vabanenud, vanakooli tatoodest kubisev neljakümnendates eluaastaes mees, kes oli oma grusiinist isa poolt pärinud tõmmu naha ja kongnina. Mees, keda kartis ja põlgas kogu ümbruskond, sest ta olla kunagi süüdistuse saanud asula ninamehe alaealise tütre vägistamises. Tegelikult kahtlesid paljud kas selle üldse tõepõhi all on, aga igasugune positsioon ju maksab ning antud uhul sai määravaks ninamehe positsioon. Väidetavalt olla ninamehe alaealine tütar, kes vahetult peale intsidenti kuueteistaastaseks saanud, mees ise provotseerinud, temaga intiimselt flirtinud ja ise mehele kaissu roninud. Kahjuks juhtus seee kõik ninamehe kodus, ninamees tabas neid otse teolt, ning pikad vanglaaastad terendasid Grigorile, keda rahvasuu hellitavalt Grišaks kutsus. Ninamees ei suutnud leppida juba sellega kui mõni mees ta tütrega, ilma tema loata, suhelda julges.
   Griša, nagu ka kogu asula rahvas ei teadnud, et Mirdi pärisisa ei olnudki mees kes tüdrukut juba sünnist saati kasvatas, kes hukkus rekaõnnetuses enne kui Mirt päevavalgust nägi. Mirdi ema ei elanud Mirdi isaga koos.
   „Täitsa isa suust kukkunud!“ väitsid kõik inimesed, nähes Mirti oma kasuisaga koos, kellegi neil tõesti oli hämmastav sarnasus. Ja Mirt kandis ka kasuisa perekonnanime.
   „Õige mehe olen endale valinud! Õige isa oskasin Mirdile valida“ muigas Mirdi ema Kerilin, kes oli küll tütrega suur sõber, aga mõne minevikuvarju jättis siiski oma teada. Nagu me kõik.
   „Hmm, ma pole mingi usklik!“ kähvas Mirt, kelle süda tagus Grišat nähes kordi kiiremini. Mehe ilmumine ehmatas teda sedavõrd, et ta oleks äärepealt kaldalt vette kukkunud.
   „Ära karda tüdruk! Ära karda! Ma ei teeks kärbselegi liiga, veel vähem sinu sugusele kenale piigale. Ära karda...Anna mulle andeks kui ma sind ehmatasin ja eksiarvamusega lagedale tulin. Anna mulle tõesti andeks.“ läks Griša süda härdaks, ta pööras kannalt ringi ja hakkas edasi liikuma.
   „Oota! Pole midagi juhtunudki! Pole mul sulle midagi andeks anda. Istu. Tule istu minu kõrvale. Räägime. Ja tead, ma pole kunagi ühtegi külajuttu uskunud. Mitte kunagi!“ tundis Mirt et Grišal on süda õige koha peal.
   Aeg möödus. Peaaegu igal õhtul kohtusid Mirt ja Griša samal ajal, samas kohas. Nad armusid. Kuigi kasuisa armastas Mirti nagu oma lihast tütart, tundis Mirt ikkagi oma bioloogilisest isast puudust. Talle meenus tihti tõde „veri on paksem kui vesi“ ja hing valutas peale seda tõdemust. Pole üldse ime, et Mirt isa vanusesse mehesse armus, sest ta tundis siiski isaarmastusest puudust ja otsis seda vanemates meestes. Just sellesse jõkke oli visatud tema bioloogilise isa tuhk ning Mirt ei käinud mitte kunagi selles jões ujumas. Mitte kunagi. Ta käis selle jõe ääres vaid isaga suhtlemas ja temalt abi palumas, armastust ja mõistmist otsimas. Mirt kujutles kuidas isa kõik tema loobitud murekivid kinni püüab ja jõemutta matab. Nii saigi naine muredest priiks.
   Kui Mirt ja Griša oli pikalt oma platoonilist suhet vaka all hoidnud, juhtus ühel õhtul kurikeelne ja pahatahtlik Mirdi naabrinaine, kes asulas jutte kokku ketras ja palju omalt poolt juurde lisas, noori lahkumissuudlust suudlemas. Mirdi ema, kelle kõrvu ka järjekordne külajutt jõudis, seedis seda vaikselt, süda murest tulvil, kuid ta ei läinud tütrega noomima, vaid ootas et armas Mirt tuleb ise talle sellest pajatama. Aga vaikus, mis on tingitud õele inimese külajutust, hakkab seespidiselt sööma ka kõige tugevamat inimest. Nii muutus Kerilin iga päevaga närvilisemaks, mida märkas ka ta abikaasa, kuid ei teinud asjast suurt numbrit. „Naised“ muigas ta habemesse. Siis ühel õhtul see juhtus.
   Mirdi kasuisa putitas garaažis autot ja ema küpsetas köögis kaneelipirukaid, kui Mirt ja Griša käsikäes Mirdi kodu uksest sisse astusid.
   „Tere, mina olen Grigori, hüüdnimega Griša. Ks ma võin teie tütre kätt paluda?“oli peigmees väga viisakas.
   Kerilin keeras enda näo noorte poole ja karjatas „Eiii! Mitte mingil juhul! Eiii! See ei ole võimalik! Eii!“
   „Ema, mis sul viga on? Usud ka neid külajutte? Ma olen sinus pettunud!“oli Mirt ema käitumisest suures segaduses, arvates, et ema rõhub Griša halvale mainele ja käitub sellepärast nii ettearvamatult, kuigi ise oli ta alati tütrele õpetanud, et tähtis ei ole inimese vanus, positsioon ega rahanumber, kui armastaus, nagu tulvavesi peale tuleb.
   „Mis siin toimub? Mis kisa see on?“ jõudis kasuisa garaažist tuppa.
   „Ma, ma palusin teie tütre kätt, aga...“ püüdis Griša selgitada.
   „No ja mis sest nüüd nii hullu on?“ esitas mees küsimuse oma paanikas abikaasale. „Vanuse vahe ei ole ju ometi määrav!“ õigustas kasuisa noorte otsust, mille peale Mirt suunurka muige manas.
   „Ainult üle minu laiba!“ oli Kerilin endiselt hüsteerias.
   „Aga, ema...“ üritas Mirt midagi selgitama hakata, kuid see tal ei õnnestunud.
   „Ei mingeid agasid! Ma ei luba sul abielluda su oma bilooogilise onuga ja jutul lõpp!“
Majja sigines vaikus. Noorte silmad kõnelesid „jumal tänatud, et meie suhe veel voodini ei jõudnud“ keeles, kuid nende südamed olid närbunud. Tuli leida eliksiir, mis turgutaks taas elule.


19. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

MINU ILUS ELU LAPSEVANEMANA- Heli Künnapas


  Lõpetasin poole tunni eest Heli Künnapase dokumentaalraamatu "Minu ilus elu lapsevanemana" lugemise ja tegin enda jaoks otsuse, et blogin sellest hommikul, et lähen täna varem magama, aga mitte ei õnnestu. Ei tea kas õnnestub üldse täna öösel sõba silmale saada, sest järjekordselt käivad akna taga öised teetööd ja aknaklaasid lausa klirisevad. Mina kannatan veel ära, öölane, nagu ma olen, aga Germost on kahju, ei saa tema ka magada. Mis seal ikka, (k)arvustan nüüd seda raamatut.

 Algatuseks olgu öeldud, et ma olen nii uhke, et kõik 14 raamatut mis Heli Künnapase sulest ilmunud on, olen läbi lugenud. Kui ma algul olin selle raamatu suhtes pisut skeptiline, võin lõppkokkuvõttes öelda, et see raamat siiski tasus ennast ära. Ma küll enam ei mäleta mis aastast me Heliga suhtlema hakkasime, kuna aastad kulgevad välgukiirusel, aga alates meie tutvumise ajast olen ka aktiivne Heli blogi lugeja, pole ilmselt ühtegi tema blogipostitust vahele jätnud, sestap oli peaaegu kogu raamatu sisu mulle tuttav, vist vaid ühte teksti polnud lugenud. Samas neid üle lugedes (milleks kulus 2 õhtut) tabasin ennast taas ja taas mõttelt, et Heli kirjutab nii nagu minagi olen mõelnud, aga pole välja öelnud. Ma ei saa küll öelda, et ma alati Heli väidete ja arvamustega ühte sammu astuks, aga umbes 97% olen tema maailmavaadetega päri. Kummaline onju? Aga nii on ja olen Helile ka seda öelnud ja just koos mööda Eestimaad tuuritades olema autos saanud palju vestelda ja oma maailmavaateid jagada.

 Mulle väga meeldib, et Heli suudab, tahab ja oskab ennast kehtestada nii emana, abikaasana, kirjanikuna, kirjastajana, poliitikuna jmm...Tal on alati varrukast võtta oma arvamus ja ta suudab selle ka lugejani tuua, lahti lahata. Kirjanik, mis kirjanik! Pisut ka ajakirjanik! Ja juba suur ning aktiivne kirjastaja , sest Heliga vesteldes on ta pajatanud et käsikirju aina laekub ja ta peab oma valiku tegema. Minul on tema kirjastuse kaudu ilmunud 2 romaani ja kolmas peagi tulemas. Ja neljas, ja...ühesõnaga olen kindel et meie koostöö jätkub, sest ma ei toimeta tema kirjastusse ainult enda raamatuid, vaid ka neid mille koostaja ma olen.

 Ambitsioonikas ja rikas naine, vähemalt tarkuse ja laste poolest, sest peagi sünnib tema perre uus ilmakodanik ning jääbki üle oodata uut "iluselu" dokumentaalraamatut, mis pajatab juba 7 liikmelisest perest.

 Jõudu, jaksu ja armastust, kallis Heli!

Raamat

MINU ILUS ELU LAPSEVANEMANA

 0 Google +0  0 Share0
,,Elu on kõige ebareaalsem asi siin elus! Ja kui sinuga kõrvuti elavad veel mitu väikest elu, siis on see suurim kingitus. Elus on kurbust ja rõõmu, naeru ja pisaraid. Isegi kui elu pole alati lihtne, on see ikkagi ilus!
Sellesse raamatusse said kirja paljud minu mõtisklused erinevatel teemadel. Kokkuvõtlikult on läbivaks teemaks elu koos väikeste lastega. Me ei oma inimesi enda kõrval, vaid me oleme kõrvuti selleks, et teineteiselt õppida. Just nende kaante vahelt saad teada, mida mina viimastel aastatel olen õppinud!"
-Heli-
Heli Künnapas on Pärnumaalt pärit kirjanik, kirjastaja, sotsiaalpoliitik ja 4 lapse ema, kelle sulest on tänaseks ilmunud 14 raamatut. Muuhulgas menukas noorteromaan ,,Ütlemata sõnad" ning romantiliste lühiromaanide sari ,,Mõni õhtu romantikat".
ISBN 9789949720897
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Lehekülgi 86 lk
Mõõt 218x215x7 (mm)
Kirjastus HELI KIRJASTUS
Lisamise aeg: 14.05.2018        







19. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 18. juuni 2018

Jaansoni rada 107.päev

kodulävel

  Täna jõudsin üle kahe nädala rajale. Eks oli selleks nii mõnigi takistus, aga loll on see kes vabandust ei leia, eksole? Aga tegelt ka, vahepeal oli takistuseks see kurb intsident ühe noore naisega, millel ma siin blogis peatuda ei taha ning endiselt teevad mulle haiget kaelaradikuliit, vist ka reuma ja kõhukinnisus. Ikka ja jälle, vahelduva eduga. Aga praegu olen normis ja kasutasin võimalust, sest oli ka kesklinna postimajja asja. käisin sealt ära toomas andeka Jana joonistatud illustratsioone kalli Erika lasteraamatu TRIINU tarvis. Nüüd on need mul kodus täitsa olemas ja lähipäevil jõuavad kirjastusse, seega pole TRIINU sünd teps mitte kõrgete mägede taga. Ja ma rõõmustan väga selle üle.

endises kodupargis...
 Kepikõndisime mööda Pärnu kesklinna ja koju jõudes näitas pedomeeter, et olime lausa 7,2 km läbinud. Nostalgitseime ja külastasime endiseid kodumaju, kus olen 13 aasta vältel Pärnus elanud. Germole lisas see kõik vaid rõõmu juurde ja ta lausa säras rajal. Oleme mõlemad õnnelikud, ei mingit väsimust, kuigi esimest korda sai rajal käidud plätudes. Ja lõpuks jõudsime ikka rajale, Jaansoni rajale, kuid kesklinna poolsemasse, sest ei taha lihtsalt siinpool liigelda. Alati on võimalik valida uusi radu, see ei takista liikumist.

 Vahepeal lihtsalt istusime, viskasin mured vette, uputasin ära, vestlesin kahe kalli sõbraga ja nüüd siis blogingi. Jälle üks kepikõnd kirjas! Näib mida homne päev toob, plaan on paigas, kui just taevast pussnuge sadama ei hakka ja ilm väga külmaks ei pööra.
TRIINU kodu :)
siin need on, TRIINU illukad,  vapustavlt hea lasteraamatu illukad
mõnus on olla, pool km veel koju :)
õnnelik Germo
kesklinna sild...
peaaegu kodus..
sõber Raul, siin jalga puhates helistasingi sulle...
nõnnaviisi...
puu, känd ja pisikesed vesroosid- sinna uputasin oma mured...
üle Pärnu jõe paistab meie lemmikkoht...
rajal...
kõik teed viivad jõeni...
Kanali tn 5a oli ka kunagi meie koduks...
põnev uks ühel Kooli tänava majal...
Germo endise kodumaja ees, Kooli tn 3...kui linna kolisime 13 aasta eest..
kesklinnas...
mingid kännukad...

kesklinnas...
Nüüd ikka väike fotogalerii ka:
Germo on üliõnnelik rajale mineku üle...

Olge armsad!

18. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

Intriigid ja ahistamine

foto: Hendrik Osula (leitud netiavarustest)

   Miks selline teema? Kahjuks puudutab see teema paljusid meist, aga paljud, kas ei pööra sellele suurt tähelepanu, või ei julge sellel teemal sõna võtta. Mina olen inimene kes ei salli intriige ja ahistamist, aga vaatamata sellele puutun nende koledate situatsioonidega kokku tahes-tahtmata.

 Jah, ma ei taha inimestele halba, ei inimesele halba öelda ka siis, kui ta on mulle halba teinud või teeb seda tahtlikult ja pidevalt, kuid silme ees mängib maailma parimat sõpra, süüdimatult, kandes valemaski, mille taha olen ma õppinud (läbi) nägema.

  Olen kogu elu olnud seda meelt, et need inimesed kes näevad teises ainult ja pidevalt halba, on seda tegelikult ise, nad näevad oma peegelpilti teises, tihtilugu just selles inimeses, kelle ees nad head nägu teevad. Nad on ise üleni negatiivse energia meelevallas ja tihtilugu on selle põhjustajaks ja võimendajaks alkoholism. Kui on alkohol juba piisavalt ajusagaraid hävitanud ja igapäevane annus seda uuesti teeb, ei suuda inimene enam mõelda ega näha positiivselt, sest temas oleks nagu saatan või kurat võimust võtnud, mis võimenedes hakkab tootma üha negatiivsemat energiat, läbi mille hakkab negatiivik elama veel aktiivsemalt teiste elu, läbi kohutavate ja valelike fantaasiate, mis tegelikult elavades temas. Tema õnne- ja rõõmuhormoonid saavad olematuks.Temast saabki deemon, aga ta ei tunnista seda, ta ei näegi seda, sest ta on vaimupime. Selline inimene ei oskagi elada enam oma elu, ta toitub negatiivsusest ja näeb kolli seal kus seda pole iial olnudki. Ja lõpuks võtab kasutusele sellised valged valed, mis kumavad igalt poolt läbi, mis tegelikult on seadustega vastuolus ja kriminaalselt karistatavad.

 Ma pole kunagi salanud seda, et mõnikord tarbin ka mina alkoholi, aga seda juhtub iga aastaga üha vähem, vahel möödub 4 kuni 6 kuud kui ma pole tilkagi mekkinud, aga siis näiteks tarbin väikese pudeli pirni somersbyd ja mulle piisab sellest. Isegi ühest pitsist viinast, mille ühe inimese juubeliks tarbisin, suutsin purju jääda ja meeletult higistama hakata. Mulle lihtsalt ei sobi alhokol, sest see on saatanast ja alati peale tarbimist on mul kohutavalt kahju järgmisest päevast, sest see on kasutu ja tühi päev, enesetunne ei ole hea ja sisemus karjub. Süümekad elavad minus juba aktiivset elu, kuigi vist ei tohiks või ei peaks.

 Laupäeval käisin üle 10 kuu väljas, ehk kõrtsis armsa sõbra Ergo pille järgi tantsimas. Juba Rivo matustele sõites mainisin Ergole, et tulen 16. juunil välja ennast tuulutama, sest tõesti, tõesti, kõrtsus käisin eelmisel aastal, augusti algul ja siis ka sünnipäeval, Maarja sünnipäeval ja esimest korda Bum-bumis (vist kirjutasin nime õigesti). Lihtsalt tundsin, et on vaja rahva sekka lõõgastuma minna, sest kirjutasin ainuüksi talve kuudel valmis 5 romaani ja olen aktiivselt tegelenud ka artiklite ja jutukeste kirjutamisega ning raamatute koostamisega, millest osad hakkavad riburadapidi ilmavalgust nägema. Oli väga tore õhtu, peaaegu terve õhtu tantsisime Maarja ja kalli klassiõega, kellega ma väga tihti kokku ei satu, kuid nüüd sai kokku lepitud, et suve jooksul peaks korra ikka veel tantsima minema. Oli tõesti positiivne õhtu ja ma naersin, et käimata rajapäevad sai ühe õhtuga tasa tehtud. Ning edasi sai kesklinna elu-meluga tutvuma mindud, aga....isegi sellel ühel ainsamal korral suutis keegi halb inimene valge vale tõttu mu õhtu ära rikkuda ja tegi seda kohutaval viisil, kaasates sellesse ühe mu väga lähedase inimese, aga unustades et igal pool on silmad ja mõnes kohas ka kaamerad. See on elus või elav näide sellest, et meie ümber on negatiivseid inimesi, kes ei lase meil oma elu elada ja kipuvad ise teiste elu elama, aga nende aju ei suuda selekteerida paljusid asju ning nad ei suuda mõelda valede tagamaadele, nad ei näe seda, sest ajukahjustus, mis on tingitud alkoholismist, on muutnud need inimesed vaimupimedaks. Ja kui negatiivsesse "sõnumisse" hakatakse kaasama juba mu kõige kallimaid, lapsi, kes on selles elus mulle kõige olulisemad, (t)ärkab minus emalõvi ja ma lähen nende kaitseks välja ükskõik kuhu. Jah, ma olen Neitsi tähtkujus sündinud, aga viimast päeva mõjutab mind Lõvi tähtkuju, mis aeg-ajalt minus võimust võtab. Aga ma lihtsalt ei lase oma kallitele inimestele liiga teha, olen selline olnud kogu elu. Need kes mind tunnevad ja minus kolli ei näe, need ka teavad.

 Nii oli minul eile must päev, ei saanud magada, hing valutas lisaks, aga õnneks on maailmas häid inimesi ning vestlus facebookis mõne hea inimesega ja pikk, positiivne ja sisukas telefonikõne armsa Erikaga muutis eile päeva õhtu päikeseliseks. Aitäh, kallis Erika!

 Nüüd aga teine teema, teema millest räägitakse viimasel ajal pidevalt. Ahistamine.
Meil kõigil (peaaegu) on oma kodu, oma pesapaik, olgu selleks päris oma elamine või üüripind, see ei oma tähtsust. Kui sul on oma kodu, tahad sa tunda ennast oma kodus ka kodus (ohh, vist keeruline lause tuli, aga mu blogipostitused on alati kirjutatud otsekõnes, ilutsemata). Meil kõigil on õigus tunda ennast oma kodus privaatselt, kasvõi kõndida alasti ringi. Mitte kellelgi pole õigust astuda suvalisel ajal ja luba küsimata meie kodu uksest sisse. Meil kõigil (peaaegu) on olemas telefonid ja suud, et kasvõi helistada ja küsida kas võib külla tulla, sest muidu tundub see ahistamisena. Jah, mul käib palju külalisi ja paljud ka helistavad ette ning on olnud olukordi mil ma ei suuda või ei saa külalisi vastu võtta, siis ma ka ütlen seda. On ju minul, kodus töötaval ja öise eluviisiga inimesel hoopis teine režiim, kui enamusel. Ma loen ka palju (kui oled tähele pannud) ja kirjutan ning magama lähen alles kell 3 või 5 hommikul, millest tingituna kestab minu ööuni tihtilugu kella 10-ni või vahel isegi kauem. Sestap (olen sellest korduvalt rääkinud ja ka kirjutanud) et ma ei armasta enne lõunat külalisi vastu võtta, sest vajan aega, ruumi ja õhku hingamiseks. Aga õhu tarvis avan ärgates aknad ja ukse, kuid siis hakkab juba külalisi voorima, kuigi olen korduvalt maininud, et tahan ärgata, tahan hommikust aega enda ja Germo jaoks ja mulle üldse ei meeldi kui mu söögilaua ääres istutakse ja loetakse suutäiasi. Mitte et ma kade oleks ja külalisele ei tahaks pakkuda, aga vahel pole see lihtsalt võimalik ja pealegi eelistan ma süüa ja ärgata koos perega, ehk antud juhul Germoga. Sestap pidin ka selle teema siin ära mainima. Ja kui ma kõnelen telefonitsi kellegagi, siis paluks mitte hiirekõrvul kõrval kuulata, sest tegu on mu privaatkõnega, mis ei ole kolmandatele kõrvadele, nagu ei ole ka mu magamisvoodi külalisele istumiseks ja jälgimiskes millega mina arvutis tegelen ja kellega suhtlen, see on MINU PRIVAATELU ja sellega tuleb arvestada, sest "ahistamine" olgu ta millises kontekstis tahes, muserdab ja segab mul oma elu elamist. Ma usun, et paljud on minuga ühel meelel. Nüüd meenus ütelus; "külalised on kõige armsamad siis kui nad tulevad ja lähevad," nii ongi, sest külla tullakse mõneks minutiks kuni mõneks tunniks, aga mitte sada korda päevas ja pidevalt, kui just eelnevalt pole kokku lepitud, et mõni kallis sõber tuleb kasvõi nädalaks resideeruma ja see on mõlemale osapoolele oodatud ja vastuvõetav.

 Andke mulle andeks kui see postutus tundus tõre või lausa kuri, nii ma seda ei mõelnud, lihtsalt kirjutasin hinge pealt ära, sest tahan oma elu elada ja mul on komme oma mured lahti kirjutada. Aga kes näeb selles postituses positiivsust ja ei pea seda paljuks laikida, nendes ei ole negatiivse energia ülekaalu ja nad aksepteerivad minu soovi ja arvamust.

 Aitäh!

18. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 17. juuni 2018

AJUTINE ELU- Hugo Vaher


  Paar päeva ühe romaani seltsis on taas möödunud. Lõpetasin just Hugo Vaheri romaani "Ajutine elu" lugemise. See romaan märgiti ära kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel.

  Loen viimasel ajal palju kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse raamatuid ja millegipärast meeldivad mulle just ära märgitud raamatud poole rohkem kui näiteks võidutööd. Kummaline, eksole? Ja paljud mu tuttavad, kellega on sellel teemal juttu olnud, arvavad sama. Aga jah, maitsed on erinevad ja minu jaoks peab ka teema haakuma, raamat peab haarav olema, et ei tekiks momenti seda (jäädavalt) käest ära panna...

 Mulle väga, väga see valusalt eluline romaan meeldib. Kohe väga! Raamat kõneleb kolmest eluratta kodarate vahele jäänud mehest, ehk rahvakeeli geoloogist, ent ometigi on nemad ka inimesed ja vaata, et inimlikumad inimesedki kui paljud teised. Eriti meeldib mulle peategelane Andres, -see üdini aus ja intelligentne mees, kes kaotas kunagi oma naise ja lapse õnnetuse tagajärjel, hakkas jooma, kaotas kõik ja sattus tänavale. Eluheidikute elust tänaval, ellujäämisest ja surmaga silmitsi seismisest see raamat kõnelebki. Mul oli nii kahju, et see otsa lõppes. Tõsiselt kahju.

 Hugo Vaheril on väga hea käekiri, piltlik väljendusviis ja tohutult jõulised kujundid. Nutta sain üle pika aja. Mitte, et ma seda väga tahaksin, aga see emotsioon, mida tekitab raamatu lugemine, see on hoopis teine nutt(mine). Kuna see oli esimene raamat mille selle autori omadest läbi lugesin, loen kindlasti veel ja soovitan teilgi seda teha.

 Elu ei ole vaid lillelõhnaline ja positiivne, seda kogeme me kõik. Olles ise viimasel ajal situatsioonis, kus n.ö. sisekliima käärib, siis paneb imestama millised silmakirjalikud ja valelikud on inimesed. Just nemad peaksid seda raamatut lugema, võtma õppust Andresest, eluheidikust, kes ka surmaga silmitsi seistes suudab ja tahab jääda iseendaks-ausaks intellktuaaliks.

 Kindlasti on see raamat üks mu lemmikutest mille selle aasta numbris olen läbi lugenud! Aitäh!

Rahva raamatu lehelt:

Raamat

AJUTINE ELU

Autor: HUGO VAHER
 1 Google +0  0 Share0

Kõik pidi olema ajutine. See ei saanud jätkuda kaua. No aasta-paar veel. Kõige enam ehk viis aastat. Mõte sellest kiskus temas jälle lahti midagi, mis igapäevatoimetuste ja kohati ohtra joogikraamiga kinni oli kasvanud. See oli parandamatu haav. Kümme aastat. Kui ajutine see on? Lapsena tundub nagu igavik. Täna, viiekümnesena, kadus iga aasta justkui peeruhais tuulise ilmaga. Andres muigas. Ja siis naeratas. Ta suutis veel olla irooniline. Kõik ei olnud kadunud. 
Hugo Vaheri sulest on nooremale ja täisealisele lugejale kirjastuselt Tänapäev ilmunud „Punk ei ole surnud” (2012), „Skvotterid” (2013) ja „Ümera Mehed Roosa Villast” (2014). Seekordne teos „Ajutine elu” märgiti ära kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel. See on lugu kolmest karmi, aga mitte alati õiglase elu hammaste vahele jäänud mehest, kellest igaühega on saatusel omad ettearvamatud plaanid.
ISBN 9789949277810
Ilmumisaasta 2015
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 216 lk
Mõõt 222x149x17 (mm)
Illustreerija(d) ANGELIKA SCHNEIDER
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg: 30.04.2016
18.902.57 €
Kaupluses püsikliendile: 2.57 €
Kaupluses: 2.70 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 18.06

17. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

reede, 15. juuni 2018

Artikkel jaanituledest vol 2

 Täna ilmunud "Nelli Teatajas" kirjutan taas Eestimaa jaanituledest aga pean vabandama kohutava vea pärast, mis ei ole tingitud minust (mul mustand alles), kõik jaanituled mis on märgitud Läänemaa alla, kuuluvad siiski Pärnumaale. Ma ei tea kuidas sihuke apsakas sisse tulla sai, sest mina guugeldasin kõik kohad üle, aga...Ja tuhat vabandust ka Pärnu jaanitule kuulutuses aset leidnud vea pärast, esineb siiski ansambel Patune Pool, mitte Patune Poll! Ja Salla külas ka ikka Patune Pool, mitte Patune pool.

 Tänud kõikidele kes selle artikli ilmumisele kaasa aitasid! Teen kõik selleks, et enam selliseid apsakaid ei juhtuks!

 Muidu kulgeb tõusvas joones, plaanin täna üle pika aja rajale minna, sest tervis lubab. Argielu edeneb tõhusalt, vahel mässan kodus, vahel lõõgastun teises kodus, nii saigi möödunud laupäeval šašlõkitatud grillfesti asemel, kus kõik on hirmkallis. Ja eile sõime sellel aastal esmakordselt värsket kartulat. Kõrvale tegin oma lemmiku-hakklihakastme. Ja peedimahl maitses ka hea. Täna mõtlengi, et kas ma ikka tahan makarone teha või mitte. Kui oled värske kartula maise suhu saanud siis ju muud ei tahagi. Turult ostsin, Läti kartul, 2 eurot kilo ja kiidan väga heaks.

 Ja armsale Kallele aitähhid Läti magusa eest!
siis kui lapsepõlve mängukaaslane külas käib...

värske kartul ja...

šašlõkitamine..
 Ka üks kena pakike, kus on ka kenad külmkapimagnetid sees, jõudis kohale. Aitäh, kallis Riina! Kollektsioon täienes lausa 3 magneti võrra.

 Eile õhtul (õigemini juba öösel) jagasin oma fb ajajoonel rõõmu, jah, mu triloogia ELU PÄRAST ELU 2. raamat "Maris kolib Portosse" läks lõpuks kujundusse. See oli üliarmas teada, sest viimasel ajal on nii palju juhtunud, palju sellist mis muserdab hinge, aga see uudis oli suur kirss tordile. Nüüd jääb veel ootus. Aitäh, kallis Heli!

 Nüüd aga kulgeb taas raamatute koostamise juurde, sest aeg aina surub peale, aga töö käib ja kõik on ajas. Mul on ülisuur rõõm teha seda mida hing ihaldab, jee!

uued magnetid Mehhikost.
Natuke fotosid ka ikka:
jee!


15. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma