11. peatükk
„Appi! Mis juhtus? Kas ta tegi sulle liiga? Miks sa üksinda
oled? Kas Raido jättis su maha? Tule siia.“ embas Raine oma õde
ning ta süda värises sees. Reine nuuksus ega suutnud õele vastata.
„Issand kui loll ma olen, et teid kaheksi jätsin! Kui rumal
minust! Oleksin pidanud uskuma...“ möönas Raine kuid õde
katkestas ta jutu.
„Raineee, mitte midagi hullu ei juhtunud, ole vait!!!“ ja
nuttis edasi. Õed olid teineteise embuses vagusi, ei ühtegi sõna.
„Esiteks küsid sa nii lolli küsimuse, me ju polegi Raidoga paar
veel kuidas ta mind oleks saanud maha jätta? Mina lihtsalt olen
rumal, kuna teadsin, et ta peab minema.“ selgitas noorem õde.
„Olgu, vabandan! Aga tead, üks mu sõber esineb täna ühes
pubis, kas tahaksid koos minuga kaasa tulla? Võtaksin sind oma
vastutusele,“ pakkus Raine õe rahustuseks võimaluse välja.
„Kes? Ma ei taha mingisugust vanainimeste muusikat kuulata!“
torises Reine.
„Jäta! Ta pole mingi vanainimene, on selline nunnu
kolmekümnendates meesterahvas, kes lauab väga hästi ja peab
ühemehebändi. Lisaks sellele teeb ka ka ise laulusõnu ja on
sedavõrd armas tegelane, et fännid kipuvad teda jalust maha
jooksma, kuigi ta ise on selline karune ja seltskondlik mees. Aimad
kellest ma räägin?“ kiitis Raine oma muusikust sõpra.
„Aa, nüüd ma tean küll! Sa räägid Sulost!“ arvas õde
aimavat kellest jutt käib.
„Hkmhh, kindlasti mitte! Sulo ei kuulu kohe kindlasti mu
lemmikute hulka! Oled sa kuulnud, et ma kunagi temast üldse rääkinud
või teda fännanud olen? Külm, väga külm...“
„Sa mõtled Ergot?“
„Bingo! Jah, just Ergo Korpi peangi ma silmas. Ma jumaldan ta uut
laulu „Vastuseid tean,“ mille sõnad on mulle lausa pähe
kulunud! Ja pealegi on sõber Ergo vägagi rahvainimene ja nõutud
muusik. Pole mingi ime, et ta fännklubi on kilomeetrite pikkune.
Mida leebem ja sõbralikum suhtleja oled, seda rohkem sul fänne on,
ja Ergol juba on, kuigi ta on maininud, et fännid võivad vahel väga
tüütud ja väsitavad olla. Alati, kui ma mõnele tema kontserdile
satun, tantsib nii mõnigi paadunud fänn Ergo pilli saatel, kes pole
just kõige nooremas nooruses, nagu mõni taustatantsijanna ja
välgutab oma kumerusi, vahel saab lausa südamest naerda. Ja lood on
tal väga rütmikad ning kaasakiskuvad. Tead ju küll, mul lausa mitu
kauamängivat temalt kodus riiulis!“ muheles Raine.
„Jaa. Oihh, ma tahaks neid tantsutüdrukuid lausa näha!“ oligi
Reine tuju parem.
„Kas ainult tantsutüdrukute pärast liituksid minuga?“ tegi
Raine Reinele silma.
„Loomulikult!“ tögas õde.
Bum-Bumi nimeline pubi Pärnu südalinnas oli rahvast tulvil. Nagu
tellimuse peale olidki Ergo fännid enne platsil kui muusik ise pulti
astuda sai. Üliminis seelikus keskealine fännitar, valged ja
kondised, kõverad jalad ja tuharad vilkumas, hambutu, aga lai
naeratus näol, esines rohkem rahvale ja ise oli üliõnnelik,
arvates et on imetlusväärne ja seksikas. Rahvas, kaasaarvatud Raine
ja Reine vaatasid tantsutüdrukut ammulisui ja neil oli lausa häbi,
et ühel naisterahval ei ole üldse eneseväärikust, kuid ilmselt
seal ajunatukese asemel puhus alkoholismist tingitud tuul, mis lausa
rajumaks muutus. Samas Ergo laule kuulates on lausa patt istuda nagu
soolasammas, jalg kisub ikka tatsuma ja sõnad laualvad huulil
peaaegu kõikidel fännidel. Fänne ju tuleb hoida ning ega Ergogi
nendesse halvustavalt suhtu, pigem poetas ta pausi ajal
tagasihoidlikult üle huulte, et on osadest väsinud, kuigi need osad
ronisid ka pausi ajal Ergo lähedusse, et mitte oma elavat iidolit
silmist lasta, et kasvõi korraks leida lemmiklauljaga silmside, mis
kogu õhtuks ja kauemaks veel hinge paitama jääks. Klient on
kuningas nagu öeldakse, mis sobib ka sellesse konteksti.
Niikui Raine oma jala pubi taha terrassile vedas, hakkas sadama
nagu oavarrest.
„Appi, vihmavarju ju pole, me saame läbimärjaks!“ kaebas
Reine. Raine oli nagu äratehtud, vaatas taevasse ja lasi paduvihmal
ennast kaasa viia. Mõne hetke pärast oli ta aluspesuni märg, ega
kuulnud üldse millest õde räägib. Vihmatüdruk loitsis.
„Raine, kuuled ka vä?! Kuidas me siit minema saame? Mina küll
ei taha märjaks saada!“ pahurdas Reine, kuid Raine ei kuulnud
ikka.
„Õdeeeee!“ lausa karjus Reine ning alles siis nagu potsatas
Raine sealt pilvepiirilt reaalsusesse tagasi.
„Mis juhtus?“
„Näehh, enne räägivad selle pubi seinad minuga kui sina! Ja ma
üldse ei mäletagi enam mida ma küsida tahtsin!“ pomises Reine,
sest silmas läbi vihma ühte kuju mis nii kangesti meenutas talle
Raidot.
„Mõnus õde mul küll, algul pröökab ja siis neelab keele
alla! On sinuga ikka kõik korras?“ asetas Raine käe noorema õe
otsmikule, veendumaks et Reinel palavikku ei ole.
„Lõpeta ära, sa oled nagu ema! Ma pole mingi titt enam, et sa
minuga nii käitud!“ pahandas Reine.
„Einoh, vabandust! Tuhat vabandust, õeke!“ jälgis Raine õe
pilku, mis oli suunatud kaugusse.
„Unistad või? Kellest? Raidost? Aa, see eio ole tema! Ära nüüd
teda igal pool ka näe!“
„Raine, kas suudlus ongi alati soolane?“ küsis noorem õde
ootamatult.
„Mida?!“ ehmatas Raine sellise ootamatu küsimuse peale. „Kas
ta suudles sind? Kas Raido suudles sind täna? Kas minu väike õeke
on juba suudelnud?“ oli vanem õde hämmingus.
„Jäta! Kas ma niisama küsida ei või?“ punastas Reine.
„Oot, oot, kus kohast nüüd äkitsi selline küsimus? Miks sa
just seda täna küsid?“ vastas õde küsimustele küsimustega,
põigeldes nii õe poolt esitatud küsimusest kõrvale. Mitte, et ta
vastata ei tahaks, aga teda tegi selline küsimus ettevaatlikuks ja
ta kahetses taas, et oli Reine ja Raido mõnes ajaks kahekesi jätnud.
Samas meenus Rainele oma esimene suudlus ja see tundus ka talle
soolasena. Ja nüüd ei tundu suudlused enam soolased. Ehk loodab
nooruk, kes pole veel suudenud, et suudlus on magus? Miks ta muidu on
peale esimest suudlust hämmingus.
„Näehh, sinu käest ei saa midagi küsida, kogu aeg põikled
kõrvale? Kas mina olen kunagi küsinud sinu esimese suudluse kohta?“
pahurdas Reine.
„Ei ole. Sa tõesti ei ole. Aga kui oleksid küsinud, poleks ma
vastamata jätnud. Sinu eest, mu kullakallis õde, ei varjaks ma
seda! Kuigi on palju asju elus millest ei räägita kellelegi. Ka
kõige intiimsematest asjadest pole ilus rääkida isegi oma parimale
sõbrannale. Midagi peab jääma ka kahe inimese vahele, armstajate
ja armatsejate vahele.“ selgitas Raine.
„Aga miks sa siis minu käest uurid? Suudlus on ju ka intiimne
asi ja ma ei pea sulle aru andma! Kordan- sa pole mu ema!“ mossitas
Reine endiselt. Ja tal oli õigus. Tal oli kuradi õigus, sest
suudlus on intiimne ja seksuaalne tegevus. Reine tabas iseennast ka
mõttelt, et ta tegi öelduga vanemale õele ära. Esimest korda elus
pani ta õe suu lukku. Reine tundis ennast uhke ja võimsana, nagu
oleks mõne elulise eksami läbinud või testi ära lahendanud.
Noorem õde oli õnnelik ja muigas endamisi, mis ei jäänud ka
vanemale õele märkamatuks.
„Olgu, olgu, rahu! Ma tõesti ei ole su ema ja ei taha kõlada ka
nagu meie ema, ja olen sinuga nõus suudluse intiimsuse suhtes. Aga
miks sa seda kõike just täna küsid?“ iroonia paistis iga Raine
sõnast ja pilgust läbi. Reine muutus näost punaseks nagu keedetud
vähk ja teda ei häirinud isegi lausvihm mis üleni ta enesesse
haaranud oli. Ka ei näinud ta võõras poisis Raidot, kuigi ihaldas
noormees nägema kõikjal enda läheduses. Ihaldas Raidoga
taassuudelda ning muutuski kavalalt unistavaks.
„Noh, jah, jah, me tõesti suudlesime. Ma suudlesin Raidoga täna
ja see oli mu esimene suudlus, aga sa ei epa sellest emale rääkima!“
värises armunud õe süda sees. Ta jälgis igat Raine liigutust ja
nad jäid õega teineteisele otsa vaatama.
„Totu! Kes siis sellistest asjadest kohe emale rääkima
jookseb?! Kuigi selline usaldus oma vanematega oleks ju iseenesest
armas, aga teeks nad liiga ettevaatlikuks ja kontrollivaks. Kui sa
suudad ennast edasisest hoida ja oma au hoida, seda kõige
intiimsemas mõttes, siis pole ju midagi hullu. Ja mida kauem kestab
musisuhe-seda armsam ja romatilisem see on! Aga et kohe esimesel
kohtumisel te suudlesite...“ targutas Raine, kuid Reine parandas
teda.
„Mis esimesel kohtuimisel!? Segast paned vä? See polnud ju meie
esimene kohtumine!“ oli üdse solvunud.
„Ohh jummel küll, sa mu õrnahingeline pubekas! Said aru küll
mida ma silmas pidasin! Said või?“
noomis Raine.
„Ah, ise oled paras pubekas!“ ei mänginud Reine solvunut vaid
ta solvuski, et õde teda pubekaks nimetas. Ta polnud iialgi seda
sõna sllinud ja omast arust oli Reine üldse juba täiskasvanu,
vähemalt oma klssiõdede suhtes, kes tundusid isegi Reinele kuidagi
liiga lapsikud ja naiivsed.
„Ära siis nüüd nii kohe! Olgu, vabanda, võtan oma sõnad
tagasi!“ tundis Raine ise ka et läks liiale. Ta armastas õde väga
ning järjest rohkem tundis ta ões ära pubekast ennast, isegi iga
liigutus ja näomiimika meenutas teda ennast. Aga Rainet ennast see
pubakaks tituleerimine niiväga ei häirinud, kuivõrd häiris
mürsikuks kutsumine, sest see sõna meenutas talla mingisugust
virsiku ja mürsu ristsugutist, kohtlast või kahtlast atribuuti.
„Lepime ära?“
„Lepime!“ naeratasid õed ja lõid käepatsu, nagu neil
sellistes olukordades alati kombeks oli.
16. märts. 2018.a.
Vana-Rääma
