Päikeseline Pärnu ja Päike- Kairit Tuhkanen!

meie ikka ka ju poseerisime armsa Kairitiga :)

    Müstiline on see, et eilne päev Pärnus oli päikeseline ja seda igas mõttes! Ja mis saab olla veel ilusam kui loodusliku päikese loojudes jõuad kontserdile mille esinejaks on päikeseline Kairit Tuhkanen, keda siiani paljud ikka mäletavad "Niki" esinejanimega. Nii juhtus eile minuga, et päike ei loojunudki ;)

võrratu Kairit 

  Alati, kui mul võimalik on ja  Kairit Pärnus "liikvel" on, püüan mina ka tema esinemistest osa saada. Esiteks juba sellepärast, et ma väga austan Kairitit, kui julget ja hakkajat naist, kes teeb oma tööd hingega ja suudab oma esimeste lauludega juba  rahva põrandale meelitada. Loomulikult austan ja armastan ma ka kogu tema pere. Te kõik olete mulle väga kallid! :)

  Suudaks ma sõnadesse panna selle emotsiooni mida kohalolija eile kogeda sai, vaat alles siis ma oleks tegija :) Ühes Kentuki kõrvalruumis viibides (teise kõrvalruumis peeti juubelit) sai üks slaavi temperamenti naine teada, et kohe astub lavale NIKI (kuna ta teadis Kairitit ikka endise esinejanimega), pidi ta otseses mõttes pükstest välja hüppama. Slaavlanna suutis ka eakama daami, kes oli juba natuke väsinud, üles äratada ja nii nendest mõneks ajaks Kairiti tantsutüdrukud saidki.

Kairit lihtsalt on laste lemmik ja vastupidi :)

 Lastest ma üldse ei räägigi. Kuna tagumise ruumi juubelil oli ka palju lapsi siis nemad said ikka väga armsa kogemuse osaks, kuna kõik nad tahtsid, lisaks autogrammidele ka  laulda, tantsida ja pildistada Kairitiga. Lapsed olid lausa lava ääres rivis ja ootasid Kairiti järgmist etteastet. Üks punaste juustega tüdruk lausa seisis pisarsilmil nagu soolasammas ja kui ma pilti tegema hakates ütlesin, et mingu ka pildile, muutus teine kohe rõõmsamaks.

ja siin ongi see punaste juustega tüdruk...

  Naistel oli eile ka üks väga armas eelis. Nimelt kõik naised, kes olid armsat Kairitit kuulama- vaatama tulnud, said leti ääres kirja panna oma nime, ning nende hulgast loositi välja kolm õnneliku, kes said 50-70? euro ulatuses meigikoti, firmalt "Make up store" omanikeks. Ja ma olen üliõnnelik, kuna nr 66 tegi ka mind õnnelikuks! Siirad, siirad tänud, hea Kairit! :) Juba täna hakkan ennast nende toodetega lille lööma, kuigi huuleläiget katsetasin juba eile.

võrratu kingitus! aitäh Kairit ja aitäh loosiõnn!

Videoklippi sellest õhtust saate vaadata SIIT.

   Aitäh, armas Kairit selle imearmsa kingi ja õhtu eest! Uute kohtumisteni! Ole hoitud! :)


24-25. okt. 2015.a.
Mai

Oktoobri lõpp suvises Pärnu rannas

armsa Terje ja tema sõbra Harriga Pärnu rannas 25.10.2015.a.

  Nüüd, selles blogis jõuan lõpuks selleni, et veetsin tõesti pool eilsest päevast õues, täpsemalt imelises Pärnu rannas, koos sõpradega. Peale Kristiga kohtumist oli plaan koju minna ja ennast õhtuseks Kairit Tuhkaneni kontserdiks lille lüüa, aga jäime sõbraga kesklinna jutustama ja siis tuli ootamatult mu armas sõbranne Terje. Terje Heinmets on minu sõbranne, andekas poetess ja töötan temaga koos juba neljandat aastat, sotsiaaltöö valdkonnas, linnavalituse alluvuses.

  Terjega teineteist teadsime juba ammu, väike Pärnu ja ühised huvid. Olin teda kohanud kaua aastatid tagasi Pärnu luuleklubi "Suleklubi", mille eesotsas on andekas poetess ja kunstnik Luule Luuse, üritusel "Pärnu Romanss". Aktiivsemalt suhtlema hakkasime alles 2009. aastal, peale "Poetry Slämi" Pärnu eelvooru, mille korraldamisega veidi ametis oli, enne kui ühe eelvooru võitja /ja Eesti eelvooru võitja/ Jaak Känd asja sujuvalt enda kanada napsas. Jah, ma ikka natuke ka Jaaguga pundis ;) . Ja alates 2011. aasta algusest töötan Terje isikliku abistajana, mitte hooldajana. Tihti kiputakse neid kahte ametit sassi ajama, aga Terje ei vaja hooldajat.

  Eilne "sõjaplaan" viis meid sõpradega Pärnu randa. See oli armas kogemus, kuna jõudsin möödunud suvel randa vaid paaril korral ja vette ei jõudnudki. Olid ju suve kuumemad päevad just siis, kui Pärnu rand oli massiliselt rahvast tulvil, kuna siia jõudis "Weekend". Kes peale sellist massiüritust ikka vette julgeb minna kui kogu linn ja rand on sodi täis, ning lausa tänaval liikumine oli raske. Ütlen ausalt, mulle mitte raasugi ei meeldi sellised massiüritused Pärnu rannas. Liiga kallis on mulle see kohake, et seda solkida ja reostada. Ärge pange pahaks, aga see on minu isiklik arvamus. Ja klubimuusika ei sobi ka minu kõrvadele. Ühele ema, teisele tütar jne...Aga alati on võimalus selleks ajaks ennast Pärnust minema "ajada" ja järgmisel aastal teengi seda.

  Ja lõpuks peale "rannamõnusid" käisime keha kinnitamas armsas Lehe kohvikus. Ilm oli lihtsalt suviselt soe ja meie võtsime sellest kõik. Ma isegi naersin, et saan lõpuks ka ehk pruuniks teiseks juunis, või novembriks ;)

  Terje ja minuga saavad lugejad kohtuda juba homme, 26. oktoobril, kell 18.00 Lavassaare raamatukogus, kus esitleme oma raamatuid. Üritus on tasuta, olete kõik oodatud!


24-25. okt. 2015.a.
Mai

Ikka mööda lapsepõlveradu...

minu armas klassiõde Kristi Vahter

minu esimene klassiruum

    Eile oli Pärnus justkui soe suvi ja enamuse sellest suveilmast veetsin ma otseses mõttes õues, kallite sõprade seltsis. Leppisime kalli klassiõega kokku, et kohtume kell 13.00 (nagu kombeks on saanud) Port Artur 2 Rahva Raamatu kohvikus "Piano." Nii me seal /kohati/ kolmekesi aega veetsimegi, mina, Kristi ja üks sõber.

  Kristiga õppisime vaid ühe aasta ühes klassis, Metsapoole 8- kl koolis, Pärnumaal. Kuna mina ja meie pere lihtsalt kolisime. Ometi on see aeg mulle nii selgelt mällu talletunud, nagu oleks kõik see olnud eile ;)
  Kuigi minu juured on Koonga vallas, kolis meie pere kunagi palju ja mäletama hakkan ma just seda aega selgemini kui elasime Häädemeeste vallas ja just seal vallas tunnen ma ennast kodus. Just Häädemeeste vald on see mis südame kiiremini põksuma paneb. Eriti mõnus tunne oli möödunud aastal oma raamatuid armsas Metsapoole koolis esitlemas käia, koolis kus kohast sai alguse mu koolitee. Oehh! Oleks vaid mul väike majake selles imekaunis paigas...Unistada ju ikka võib.

  Lisasin siia pildi ka oma esimesest klassiruumist Metsapoole koolis. Täna ilutseb selles armsas ruumis klaver ja ruumist on saanud muusikatuba. Mäletan selgelt kuidas esimesse klassi läksin, võõrana, kuna teised olid kõik omavahel 0 klassis tutvunud, aga mina 0 klassis ei käinud. Siis astus mi nu juurde üks poisipeaga tüdruk, julge ja jutukas tüdruk kes küsis kas ma tahan ta pinginaabriks tulla. Kuna ma ei näinud tal, oma nutuste silmade läbi, seelikut seljas ja ta istus poisterea ees, siis algul pelgasin, katsin et poiss kutsub mind pinginaabriks :) Aga see oli armas Signe ja nii meist pinginaabrid saidki. Aga tegelikult kartsin ka kõige rohkem seda, et vanemate klasside õpilased viivad meid kooli ette, kartsin juba siis lavasid ning see hirm ajas mind nutma. Mind viis kooli ette mu vend Raivo, kes alustas õpinguid kaheksandas klassis.

Mtesapoole Põhikool

  Tegelikult tundsin ma oma klassist veel kolmee õpilast, Ene Närepit, Jaanus Antsoni ja Margus Sillustet. Aga Ene oli juba endale Elita Viljaste pinginaabriks valinud, kuna nad olid sõbrunenud 0 klassis. Ja poistega ma ju ühte pinki ei kippunud. Jaanusega olime koos mänginud Orajõel. Elasime lausa ühes majas. Ene ja tema õed ning vend olid minu sõpradeks Kabli aegadel. Ning Margusega kohtusime esimest korda laudas, suurfarmis, kus minu mäletamist mööda tema ema /või isa?/ oli lehmade seemendustehnik. Ei mäleta kahjuks kumb vanematest. Aga laudas me koos mängisime tagaajamist igatahes ;) Lehvitan Margusele kes kaua aastaid juba meie tegevust pilvepiirilt jälgib...

all trepimademel istub armas Antonina Lepp

  Kui käisin Metsapoole koolis hiljuti oma raamatuid esitlemas, tundisn kohe ära kunagise õpetaja, oma klassiõe Tiina Laepa ema Antonina Lepa. Tundsin ta ära saali ees istudes, sest hakkas rahva seast mulle silma. Täiesti müstika! Me polnud kohtunud lausa üle 30 aasta! Aga minu hing on siiani Häädemeeste vallas ja ma ei unusta kunagi Metsapoole aegu, ei unusta kunagi elu internaadis ja kirjutan hetkel sellest kõigest raamatut, järge toetajaid otsivale lasteraamatule PETU, mis kõneleb ka minu lapsepõlvest Häädemeeste vallas, lapsepõlvest enne kooli. Kuid järg raamatule tuleb kindlasti, aga mitte enne kui PETU on ilmunud. Järjeraamatu nimi on PETU LÄHEB KOOLI. Kes tahab, et need mõlemad raamatud ilmavalguist näeksid see saab nende sündi toetada järgmise info kaudu:

******************************************************************

PETU ootab endiselt toetust! Iga kopik on kasuks! Aitäh! 
Jagage palun! Kõik kes toetavad vähemalt 5 euroga mu lasteraamatu sündi, saavad mu Romaan "Segavereline".

Lasteraamat PETU tahab sündida! Hea sõber, aita kaasa mu lasteraamatu PETU sünnile! Sõprade soovitusel tegin siia nn oma Hooandja. Nimelt, paljud mu sõbrad ei ole nõus läbi Hooandja mu lasteraamatu sündi toetama ja seega otsistasin nende soovil siia toetuskampaania teha. Teisalt ei meeldi mulle endale ka Hooandja raamid ja sellepärast otsustasin toetajaid siit otsida. Hea sõber, jaga või toeta mu lasteraamatu sünnikampaaniat! Minu pangakonto number on : EE381010902003166000 Margit Peterson. Kui toetad mu raamatut enne 15. novembrit saab ehk raamat jõuluks valmis ja saad oma lapsele või lapselapsele ilusa jõulukingi. Kui soovid raamatut käest kätte siis saad selle 10 euro eest ja postiga saates 12 euro eest. Iga euro on teretuönud! Lisasin siia ka mõned illustratsioonid sellest raamatust. Nende autor on Signe Lauk. Raamat on ka juba toimetatud ja ootab küljendamist. Ette tänades, Margit! Siia ka väike katkend:

minu lasteraamatu PETU üks illustratsioonidest. illustraator Signe Lauk

*********************************************************************************************************
"Pet-uu, Pet-uu! Tule vanaema juurde tuppa! Ära jää võrkkiigele magama! Muidu tulevad varesed ja nokivad su silmad peast!" hüüdis vend oma õde.
Oli augusti lõpp. Päike paistis kõrgelt ja ninatark tüdruk armastas lesida võrkkiigel. Ta lasi taevavalgusel oma tedretähnilist nägu paitada, tuulepoistel juukseid silitada, sest nii oli kõige mõnusam unistada. Seda enam, et ema oli lausunud, et päike armastab tedretähnilise näoga lapsi. "Juhuuu! Mina olengi päikeselaps!" rõõmustas tüdruk.Ja korraga see kisa, see raamidesse surumine. Petu oli juba lapsena isiksus, kes ei kannatanud keelde ja käske. Ta unistas ennast kollaseks liblikaks, kes lendab õielt- õiele ja värvib maailma ühe tiivaviipega päikesevärviliseks. Tema arvates oli päike toona mitmevärviline.
Petu oli lillelaps, kes igatses jalutada tundide viisi metsas, kõnelda puude, põõsaste ja lilledega. Tüdruk, kes unistas end vihmaste ilmadega sopalombis mängima, ilma, et oleks kunagi külm hakanud. Tüdruk, kes nägi kõikjal ilu. Isegi lehmakoogid muutis elavaks. Tegi neile kividest silmad, tammetõrudest nina ja tulpide kroonlehtedest suud. Ta pani looduse enda ümber elama.
****
"Palju õnne sünnipäevaks!"õnnitles naabrinaine tüdrukut ja kinkis talle nelja aastaseks saamise puhul hiigelõuna. See oli nii armas kingitus, mida tüdruk isegi ampsata ei raatsinud. Tahtis, et see õunake kivistuks ja jääks elu aeg teda saatma, kuid...
Petu oli pärit paljulapselisest perest. Ihnus oli talle võõras. Vanemad õed oskasid tüdrukut ümber näpu keerata, noolides ampsu järel ampsu. Nii see unistus puruneski. Petu käis nukralt õunapuu alt täpselt samasugust õuna otsimas, kuid tulutult. Kõik õunad olid seal ussitanud ja poole väiksemad. Pisikesi putukaid ja usse tüdruk kartis. Isegi nii hullult, et ükskord, kui putukas oli jala peale roninud, kisas ta nii valjusti, et kogu majarahvas jooksis välja vaatama.

  _____________________________________________________________________________

  Esimene pärislava kogemus leidsi mul ka aset just Metsapoole ajal, pidin siia laval mängima rohelise varre ja kollase õiega lille. Enamus meie klassi õpilastest kehastusid lilledeks. Eile just meenutasime seda Kristiga. Ja meenutada oleks veel palju, palju...Nüüd, aastakümneid hiljem külastasin Treimani kultuurimaja ja lava kus ma lilleks kehastusin.

Treimani kultuurimaja saal. Minu esimene lava

 See oli ka eriliselt armas tunne ja viis tagasi lapsepõlve. Ma ei oska kirjeldada mis minu sees üldse viimasel ajal toimub, aga tean, et ma tahaks kodu, tahaks oma päris kodu, tahaks tagasi kodumaale, Häädemeeste valda, või siis hoopis unistustemaale, Setomaale. Ma lihtsalt ei ole kivilinna magalarajooni elanik, aga saatus tahab nii. Aga loodan südamest, et saatusel on varuks ka teised plaanid, sellised plaanid kuhu ma rõõmsama meelega mahun ;) 

  Lihtsalt paneb mõtlema, et pidev kolimine lapsepõlves tekitab ja jätab lapse hinge suure segaduse, ta ei tunne ennast oma juurte juures just kodus, ta tunneb ennast kodus seal kus ennast mäletama hakkab. Mina hakkasin häguselt mäletama Põlendmaa aegu, aga siiski just Häädemeeste vallast on selgem kujutluspilt. Minu kodu on kas Orajõel, Kablis või Penus, või lausa Terimanis, Metsapoolel. Nii kurb kui see on, aga Koonga vallas ma ennast kodus ei tunne, no ei tunne. Ja mida aastaid edasi, seda enam igatsen koju...

  Võimalik, et meie, lapsed kelle pere on palju kolinud, ei oskagi ennast kodus tunda ka võõrsil olles, pean silmas reisimist. Ma väga ihkan maailma tunda ja näha, aga igatsen tagasi koju. Igatsen tagasi armsale Eestimaale, kuskohast paljud saatuse tahtel põgenevad. Ma ei süüdista neid. Pigem on süüdi meie ühiskond, kus puuduvad kohati elamisväärsed tingimused ja rahbvas on sunnitud pisarsilmil siit lahkuma, et ellu jääda, et tagasi tulla, tagasi tulla oma päriskoju. 

 Ahjaa, tegelt tahtsin kirjutada siia ühe luuletuse, mida me koos Kristiga (oli veel keegi?) Metsapoole kooli ees lugesime, esimeses klassis muidugi:

Pikapatsiline Kai

meile koolilapseks sai

silmad uudishimu täis

nüüd ta Marju kõrval käis

lõpuks sosistades päris

hääles ärevuse värin

"ütle, kas su nukk jäi maha?

kas sa mängida ei taha?"

Marju kohkus

käin ju koolis

"Ei! 

Ma nukkudest ei hooli!"

**********************************************************

Kristiga võibki vestlema jääda. Pidime hiljuti koos seenele minema, aga jäi ära. Kuid ma pean sulle ikka külla sõitma, lausa süda sunnib :) Ja ühtlasi kaasa võtma diktofoni, et kooli aegsedid memuaare salvestada, neid memuaare mida mina ei tarviste mäletada. 

  NB!Ja kirjutamiskirg, see on minus kogu aeg olnud. Häädemeeste vallast ära kolides jäin paljudel klassiõdedega kirjavahetusee, kuid mul endal kahjuks neid kirju enam säilinud ei ole. Kui kellelgi on, oleks armas neid näha ja omada. Äkki kirjutatakse minust ka kunagi elulooraamat, kunagi siis, kui olen maise teekonna lõpetanud ja Marguse juures pilvepiiril. Iga kiri on teretulnud. Aitäh!

See siin on blogimine eilse päeva paarist tunnist, aga päeva jätkub veel kahes järgmises blogis. Olge valvsad! Aitäh, kallis Kristi ja aitäh Häädemeeste vald, Mtesapoole kool ja kõik kalssi- ja koolikaaslavsed! :)

Teie Margit

24-25- okt,. 2015.a.

Mai

  Nüüd ka minu artikkel oktoobrikuu netiajakirjas saadaval! Avaldatud ajakirjas "Lemmik"

Elav legend Viluvere Mowglist

Eestimaa külad ja metsad on täis põnevaid inimesi, kes reeglina leheveergudele ei satu. Täna teeme erandi ja piilume üht mõnusat vana talumajapidamist.

Ei ole raske arvata, kuhu ihkab linnas elav, maalt pärit inimene, kes tegelikult loomult on looduslaps. Ta ihkab maale ja vanasse, esiisade ehitatud sauna ihu ja hinge puhtaks pesema.
Pärnumaal, keset laanesid, Viluvere külas asub Oja talu. Mille lähiümbrusesse jäävad Tootsi ja Vändra alevik ning Kaisma küla. Sei kilomeetrit piki kruusateed sõites jõuad metsatallu, kus elab peremees kodanikunimega Viljo Lepp, keda sõbrad hellitavalt Mowgliks kutsuvad, eks ikka tuntud multifilmi järgi, ma arvan.
„Jah, ma olen siin tihti hommikuti karude ja rebastega tõtt vaadanud,“ muigab rõõmsailmeline peremees. Meenub legend Vändra metsa karudest.

Loomad ravisid terveks
Mowgli on umbes neljakümneaastane meesterahvas, kes kannab vööl tääki, kuna metsas elades on see lausa vajalik. Kidura tervise pärast on ta palju haiglas ravil käinud, kuid nüüd metsatalus elades on see kõik minevik. Loodus on tõhusam ravi olnud aegade algusest, mõtlen endamisi. Uudistaja vastusele, kas ta lisaks karudele ja rebastele siin ka usse kohtab, vastab ta pikemalt irooniliselt: “Mine tõsta aiamaal kilet ja saad nendega kohe tuttavaks.“
Talu hoovi jõudes juhatab kiitsakas ja rõõmsailmeline Mowgli meid sadakond meetrit eemal asuvasse lambaaediku juurde, kus loomad värvilise elektrikarjuse taga usinasti rohtu söövad, kuid fotoaparaati nähes ennast meelsasti jäädvustama jooksevad.
Pisike, armas, rootsipunane talumaja on puhas ja korras, selle ühes tiivas asub loomalaut, nagu ikka vanades taludes. Loomalauda uksest astuvad uhkel sammul välja kuked ja kanad. Üks kukk kireb valjuhäälselt tervituseks, mille peale peremees vastab: “See rahutu kodulind teeb valel ajal äratust, seega saab temast mu järgmine praad.“ Kurb, aga tõsi, taludes kasvatataksegi loomi kõhutäiteks, mitte lemmikloomana.
„Ole hea, tule korra lauda ukse juurde,“ kutsub Mowgli mind. Juba ta astubki sealt välja, süles arglik jänes.
Talu ukse ees, kummirõnga sees kasvatab peremees piparmünti, mida ta võõrustajana ka lahkelt külalistele pakub. Maja kõrval asub põllumaa, ühes kasvuhoonetega. See särab ilma ühegi rohulibleta.
Aiamaa vahetus läheduses, aediku sees jooksevad ennast uudistaja fotoaparaadi ette jäädvustama neli põrsakest, kes aeg-ajalt rõõmsalt mudas püherdavad.
„Njäu, njäu,“ nühib oma vihmamärga kasukat mu jalgade vastu perekass, kes on kõigi sõber ja maiustab koos külalistega meelsasti piprast šašlõkiliha. Aga kurbade silmadega Kesk- Aasia päritolu perekoer vaatab traataiast nukra näoga. Ei ühtegi emotsiooni, mõtlen endamisi, kui kuulen Mowgli suust, et ta lukustas koera enne külaliste saabumist, kuna tegu on iseloomuga koeraga, kes talu kaitseb. Nii peabki, mõtlen endamisi ja jalutan aediku juurde. Koer ronib kuudist välja ja poseerib nagu kõik selle talu loomad. Edevad loomad, mõtlen ja jäädvustan.

Saunamõnud nagu vanasti
Jalutan paljajalu mööda vihmamärga, kaunilt niidetud muru vana, kuid töökorras kooguga kaevu juurde ja sealt edasi kiigele mõtteid mõlgutama, kui kuulen peremeest vestlemas sauna taga olevast tiigist. „Sauna taga, tiigi ääres...“ ümisen tuttavat viit. Vihmapiisad paitavad mu märgi juukseid, nagu tihti lapsepõlves.
Saunamaja ees paitab silmi vana pesupali, mis pidavat isegi veel vett pidama. Nostalgia. Sauna uksest sisse astudes tunnen tuttavat pinutaguse lõhna ja silma jääb vanaaegne Riga pesumasin, millega sai kunagi ise ka saunas pesupäeval pesu pestud. Ohkan rõõmust ja lähen saunakööki. Pliidilt vaatab vastu vana pada, milles vesi on juba kuum. Avan lavaruumi ukse ning näen ehedat ja aegumatut saunainterjööri, ühes iidse lava ja hiigelsuure puukulbiga, millega kuuma vett kerisele visatakse. Võtan keevat vett ja ulatan saunalistele.
Lahkudes jäid meid saatma kurvasilmne perekoer ja lahke Viluvere Mowgli naeratus.
„Kuni su küla veel elab, elad sina ka...“ ümisen vana tuttavat viit, tänan ja lahkun.

Margit Peterson

********

***********

inimesed tulevad ja lähevad nagu aastad tasahilju kikivarvul lähevad nagu poleks neid olnudki

sina seisad lootuste lävel sinine siidisall lehvimas tuules pilk taevasse suunat ning lükid taevanööpe laotusesse

üle ulgumere sõuavad lained ja tuul sosistab su nime sosistab salakeeli aga sina ei kuule sina ei näe sinul on lahkuja silmad

sinul on mineja jalad neil on oma rada astuda neil on oma tee käia

päevad tulevad ja lähevad rebides enesega kaasa öö igavese öö nagu poleks meid olnudki

23-24. 10. 2015.a. Mai

Lapsepõlveradadel

    Täna oli taas kord selline päev millal mul oli au kohtuda ja tutvuda oma Facebooki sõbraga, kellega olin enne põgusalt vestelnud vaid virtuaalmaailmas ja telefoni teel. Erik elab Saksamaal, aga külastab ka vahel kodumaad ja täna oli meie päev! :)

   Mulle meeldivad sombused ja soojad sügisilmad, need panevad nostalgitsema. Nii juhtuski täna, sombusel ilmal, et sattusime ühte mu lapsepõlve kodukanti. Elasin seal 2-3 aastasena, aga tundsin  Põlendmaa ära. Oehh! Seda tunnet, mis mind valdas,  ma sõnadesse panna ei oska, mäletan häguselt Põlendmaa aegu. Sai mõni fotojäädvustus tehtud kunagise kodumaja varemete, õigemini korstende juures. Ja kraavi pervel seistes meenus mul ühe inimese nimi, inimese lapsepõlvemaalt, Põlendmaalt, meenus Elli nimi...ja tal oli ka tütar, kellega mängisin, aga...rohkem ei meenu, tütre nimi ei meenu...

  Mäletan Põlendmaa ajast kuidas üks tüdruk mulle aknast oma mänguasju välja loopis, sest ta isa oli meremees (või tahan nii mäletada) ja tal oli mänguasju palju. Siis mäletan veel rebaseid. Poisid vist kasvatasid neid, aga pilt silmes ees puuris olevatest rebastest on mulle mällu talletunud... Ja täna selgus, et nõuka aega loomalaut asus majale üsna lähedal, kuigi mäletasin, et sinna oli väga pikk maa. Lapse+põlved on ju lühemad :)

Aga suhteliselt rohtunud rada viis maja juurde ka täna ning viis sealt isegi edasi...Ning täna sain ka teada, et Põlendmaad olla toona rahva suus kutsutud Siberiks. Minule Siber halbu mälestusi eriti ei meenuta (kui jätta küüditamaise teema välja), sest mu vanem vend teenis Rostovis ja mäletan kuidas me väga tema kirju sõjaväest ootasime, kuna ta jäi lausa üleajateenijaks. Ohh, neid mälestusi! Aitäh, hea Erik selle eest, et viisid mind tagasi lapsepõlveaega! Ja tõesti, tõesti, sihuke tunne on, et tunneks sind lausa kogu elu, kuigi lapsepõlve liivakastikaaslased me ei olnud, sest sina vaatasid siis juba tüdrukuid, kui mina marlimähkmetesse alles pissisin ;)

  Tagasi teel põikasime ka läbi imelise Seljametsa järve juurest.

  Ja kuna aega ja ruumi oli täna käes siis sõitsime Valgeranda. Jalutasime mööda uunikivi teed Valgeranna seiklusparki, aga atraktsioonidele me muidugi ei läinud. Heh, ma ju olen jänes ja kardan kõrgust! :) Aga vahva on seal küll, kuid tänase, sompus ilmaga seal turnijaid me ei kohanud, kuid mõne fotojäädvistuse tegin pargist ikka.

   Lisaks avastasime et üks huvitav välikäimla oli sinna kerkinud. Sihuke põneva kotka näoga on teine :) Ma vist ei olnud Valgeranda lausa paar aastat sattunud, kuid ilmselt hing ihaldas sinna, kuna kunagi sai seal välikino vaatamas käidud ja kui lapsed veel väiksed olid ning ma autot ja lube omasin, sai tihti seal valges rannas vedelemas käidud.

  Valgeranad ongi valge, lausa valgeveeline! Kui vaatasid taeva ja vee piiri, oli kohe värvide vahe märgatav. Ja ilm oli imeline, pisut rajune, kuid päike piiilus ka vahelduva eduga pilve piirilt. Nii otsustasimegi jalutada mööda kallast Doberani restoranini, juba puhtast uudishimust, et kas seal elu ka veel on.

  Kunagi, mõned aastad tagasi kohtasin ma Pärnus ühte armsat tuttavat Elsat kes mainis, et asjatab Valgerannas. Ma ei lasknud seda kõrvust mööda, aga oli ju möödunud mitu aastat ja ma ei teadnud kas ta seal veel asjatab. Doberanini jõudes nagu tellimuse peale vaatas Elsa aknast välja ja me kohtusime! See oli imeline üllatus! Aitäh, aitäh!

 Ja kui ilus see Doberani on! Muide, seal saab ka puhata ja mängida ning tähtpäevi pidada. Ja praegusel ajal ööbimine seal on suisa odav, vaid 25 eurot! Ja selle hinna sees on ka hommikusöök! Pange kõrva taha, kes te Pärnu kanti satute ja öömaja otsite!

  Nagu esimeselt pildilt näha võite, said minust ja valvekoer Tõmmust kohe sõbrad! Oehh, ta on ikka väga armas koer, jäägi või paitama! Tõmmu on juba 7 aastane, heasüdamlik koer, tark ja sõbralik. Armusin temasse esimesest silmapilgust ;)

   Doberanist avaneb lausa miljonivaade Valgerannale. Sinna sattudes satud ( nagu) Paradiisi! Terrass ja vesi sulavad justkui üheks ja silmapiiri jääb paitama taeva ja mere piir, mis igast aknast vaadatuna paistab isemoodi imeline. Nii valge, nii valge, täis valguseenergiat, positiivset ja loovat jõudu, väge, mida inimene eluks vajab. See vaade laeb meid positiivse energiaga ja puhastab. Minge ja tunnetage!

 Tänud, hea Erik selle imelise reisipagasi, mu lemmiklillede- kollaste rooside, mu lemmikšokolaadi (tume šoks), tee ja imeliste vaadetega Saksamaa tasside eest! Olen nüüd energiast nii tulvil, et peaks selle peale lausa luuletama :) Siirad tänud ja taaskohtumiseni siin või seal!

23. okt. 2015.a.
Mai

SEE ÕIGE LUULEÕPIK

   Lugesin seda raamatut pikalt, kui nii võib ütelda. Kuna tegu on tõesti õpikuga siis seda ei loe nagu juturaamatut, sest ta ei olegi juturaamat.

 Sven Kivisildnik on kirjutanud väga hariva ja sisutiheda luuleõpiku mis peaks kodus olema kõikidel kellel on sügavam huvi luule vastu. (:)kivisildnik lahkab peensusteni lahti luule olemuse, räägib põhjalikult kompa ja kujundi olemisest luules ja toob ka palju näiteid luuletuste kohta.

 Jagas ta ju millalgi minu loodud virtuaalses luuleklubis "Ahjusoe luule" jalahoope, ehk siis tegi seal lausa individuaalset luulekoolitust. Samast klubist sai ka kunagi alguse zombiluule ühiskogumiku "Elavate surnute antoloogia" idee. Kuidas see toimus ja millest juttu oli, sellest loe juba ise luuleõpikust või elavate surnute raamatust.

  Olen luuletanud nii kaua kui ennast mäletan, sest hakkasin sõnu ritta seadma juba 4 aastasena, peale vanavanema surma. Siis avanesid mulle taevaväravad. Ma lausa rääksisin riimis. Ja loomulikult luuletasin ka kooli ajal, kuid nõuka ajal oli see kuidagi tabu, või häbiasi. Nii mu looming aina sahtlitesse koguneski.

Kuni 2000. aastal avaldati minu esimene luuletus kogumikus "Luulekevad 2000" mille andis välja Eesti Luuleliit eesotsas Ingvar Luhaäärega. Oi, ma olin õnnelik! Selles mõttes ma ei pane üldse pahaks, et selline organisatsioon (või misasi?) toimib siiani. Kuulusin ka algul Eesti Luuleliidu ridadesse, aga see ei andnud mulle midagi, pigem tuli maksta igaaastane liikmemaks ja siis kui su luuletus paremikus ära trükiti, ei kingitud sulle ka luulevihikut, vaid pidid selle ise ostma ja kui oli liikmemaks maksmata, siis pidid ka selle eest maksma, et su luuletus paremikku pääses. Ühesõnaga maksud, maksud ja veel kord maksud, ei mingeid põhjalikke konsultatsioone ega midagi. Laagrid küll toimusid (või toimuvad siiani?) aga need olid ka suuremalt jaolt joomapeod jne...Aga minul on sügavam huvi luule vastu olnud ja tundsin, et tuleb ise edasi minna.

 Miks ma sellest kirjutan? Vaat sellepärast, et toonane nn luuleõpik ei andnud ka palju juurde, kuigi seda lappasin ma tihti ja täna on ta päris kapsas juba. Raamat ilmus 1994 aastal ja pildistasin mõne asjaliku näite sellest. Aga (:)kivisildniku luuleõpik on palju põhjalikum, sisukam ja kaasaegsem.
  Valev Mirtem on Ingvar Luhaääre pseudonüüm, kes veel ei teadnud.

  See pilt on näide (:)kivisilniku luuleõpikust.
Ja siin ka üks näide minu ühest luuletusest selles õpikus. Seega olen ka mina jäädvustatud ajalukku ;)

Minge poodi ja ostke endale see õpik, ning soovitan lugeda ka ridade vahelt!

Sven esitleb luuleõpikut Pärnu Kirjandusõhtul.

(:)kivisildnik on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja, elukutselise luulekirjastaja ja luuletoimataja kogemuse põhjal on valminud praktiline luuleõpik, ainus omasuguste hulgas: mis on luule, kuidas seda tehakse, kuidas seda loetakse ja mis veel olulisem – milleks seda luuleasja tehakse ning kuidas luule lugemine ja kirjutamine hoiab meie aju korras.

***
Igal tervislikke eluviise hindaval inimesel on vaja teada, kuidas luulet loetakse ja kirjutatakse.
Luule on aju jõusaal. Peaaju jõusaal.
Ajutrenn on möödapääsmatult vajalik.

*

ISBN	9789949519439
ILMUMISAASTA	2015
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	272 lk
MÕÕT	140x102x (mm)
KIRJASTUS	JUMALIKUD ILMUTUSED

Ja Vikipeedia kõneleb:

Kivisildnik

Leonhard Lapin ja (:)kivisildnikrahvusvahelise luulepäevaluulemaratonil Tallinna Keskraamatukogus 21. märtsil 2014

Kivisildnik 2012. aasta veebruaris Kulka kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna nominentide tutvustusesinemisel Tartus.

Kivisildnik (kodanikunimi Sven Sildnik; sündinud 3. jaanuaril 1964 Rakveres) on Eesti kirjanik ja poliitik. Kuulunud kirjanduslikku rühmitusse Hirohall ja Tartu Noorte Autorite Koondisesse (NAK, nii 1990. aastal tegevuse lõpetanud kui ka 1997. aastal taasloodud kooslusse), samuti Eesti Kostabi $eltsi. Töötas 1993–1996 ajakirjanikuna ajalehes Post. Oli ansambli Whaw! Zaiks laulja.

Eesti Iseseisvuspartei (EIP) 18. aprillil 2015 toimunud üldkoosolekul valiti ta erakonna esimeheks. Aastatel 2009–2015 oli taEesti Iseseisvuspartei aseesimees, 2006–2009 Eesti Iseseisvuspartei peasekretär.

Sisukord

  [peida] 

• 1 Teosed
• 2 Isiklikku
• 3 Viited
• 4 Välislingid

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

• "Märg Viktor" (1989)
• "Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist" (1990, avaldatud 1996 internetis)
• "Dawa vita" (1991)
• "Nagu härjale punane kärbseseen" (1996)
• "Loomade peal katsetatud inimene" (1997)
• "Kutse" (1997)
• "Päike, mida sa õhtul teed" (2003)
• "Rahvuseepos Kalevipoeg ehk Armastus" (2003)
• "Null tolerants" (2004)
• "Otsin naist: koledatel, vaestel, vanadel ja kiimalistel mitte tülitada" (2004)
• "Poeem Puutinile" (2004)
• "Valitud teosed I, jutustused ja romaanid 1984–2004" (2004)
• "Tali valla ametlik ajalugu: kehtestatud Tali vallavolikogu määrusega 10.10.2005 nr. 4" (2005)
• "Vägistatud jäämägi" (2006)
• "Torti ja aborti" (2007)
• "(:)SUMO" (2007)
• "(:)joosepi kahtlused" (2008; koos Rainer Maria Rilkega)
• "(:)sõda ja rahu" CD (2008)
• "(:)liivlased ja saurused, valuraamatu I köide" (2011)
• "(:)raadiopastor" (2011)
• "(:)soari evangeelium, valuraamatu II köide" (2012)
• "(:)enne sõda ja kõike seda" (2012)
• "Visa hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd" (2013; koos Aarne Anmanniga)
• "(:)inimsööja taksojuht, valuraamatu III köide" (2013)
• "(:)õpetaja ütles" (2013)
• "Visa hing Kilingi-Nõmmelt ja Karlova inimsööjad" (2013; koos Aarne Anmanniga)
• "(:)100%(:)" (2014; valikkogu)
• "(:)laulurahvas hakkas mõtlema" (2014; esseed)
• "Visa hing Kilingi-Nõmmelt ja Donetski Lolita" (2014; koos Aarne Anmanniga)
• "(:)tunnete sümfoonia ehk kerjused liftides" (2014)
• "(:)seitsmes Moosese raamat" (2015)
• "(:)olovernes. kaks vaadet elule" (2015)

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on abielus ja tal on kaks last: poeg ja tütar.

22. okt. 2015.a.

Mai

•