neljapäev, 20. august 2015

Taasiseseisvumispäev armsa Heli Künnapasega

Heli Künnapas oma kolme pojaga. Mathias, Christian ja Joosep
 
   Võib ütelda, et täna oli meil ekspromt kokkusaamine. Vestlesime hommikul facebookis ja korraga avastas Heli, et on ju Pärnusse tulemas ja nii me siis leppisime aja ja koha kokku, kus kohtuda. Ma päristäpselt ei mäleta mis selle kohviku nimi Kaubamajakas on kus me istusime, aga sellel polegi tähtsust. Tähtis, et Heli ja ta lapsed on õnnelikult ootusärevuses, sest täna jõuab perepea Herlend koju koos pere ainsa tütre Mariaga, kellega ta haiguse tagajärjel pikalt Soomes, Oulu haiglas oli. Marial oli raskekujuline veremürgitus, kuid nüüd on taastumas ja tuleb koju kosuma.
Joosep
  Joosep ja Mathias süvenesid kohviku mängutoas telekast tulevasse lastesaatesse, või multikasse, kuni meil Heliga jätkus juttu kauemaks, kui kauaks ;)
  Hea, et osadel kohvikutel on laste mängutoad, sest lapsed ju tüdinevad laua taga istumast. Nii ka Joosep ja Mathias peale jäätisekokteile maiustamist taas mängutuppa suundusid.
  Ja muidugi pesamuna Chistian nautis meie seltskonda laua taga, pärast pallibasseinis hullamist ja "ratsutamist".
Mathias
   Meie saime lõpuks ka oma uued raamatud vahetatud. Kaua oodatud kaunikesed. Olin ise suhteliselt unenäoline alles ja seega endast tehtud fotosüüdistusi siia meeleldi ei lisa. Pealegi pole ma veel esmaspäevasest hamabaarsti juures käimisest päriselt toibunud. Ja mobiiliga pildistades ei tule just head pildid ka hämaras kohvikus. Tuhat vabandust jah, aga nii see on ;)
Christian
Heli Künnapas minu uue romaaniga Rist teel (mina sain tema Tähtajalise elu)
  Cristian on Heli Künnapase pere pesamuna, kes on mulle kuidagi eriliselt südame külge kasvanud. Ilmselt sellepärast, et olen temaga rohkem koos

olnud.Nimelt kasvas Cristian üles märkamatult meie eelmise aasta sügise ja selle kevade esinemistuuride juures. Muudkui sõi ja magas ja vahel ka rõõmustas meid oma hea tujuga. Just hea tujuga, sest ma pole iial näinudki nutvat ja pahurat Christiani. Hämmastavalt heatujuline ja rahulik poiss, muudkui naerab ja naeratab. Aga ega ma ei imestagi selle üle, kuna laps sünnib ikka vanemate moodi :) Herlendit ma tunnen vähe, oleme vaid mõnel korral kohtunud. Halba sõna ei oskagi

kosta. Ja, no Heli on supernaine, temast kirjutades jääks siin ruumi väheseks ;) Samas tunnen Heliga ka palju sarnasust, hingesugulust ja hämmastav on see, et viimasel ajal räägivad ka teised seda. Et isegi meie loomingus pidavat sarnaseid ja elutarku õpetusi olema. Ja ma ei väsi kordamast (olen Helile ennegi mainunud), et näen Helis väga palju enda ära elamata jäänud elu, (selles mõttes ka, et kui ma saaksin otsast alata, siis elaks täpselt samamoodi, kui tema, uhh, läks keeruliseks, aga nii on) selles mõttes, et meil on tõesti mõttemaailm sarnane, kuigi mina ilmselt poliitikasse ei pürgiks. Igal juhul olen ma endiselt siiralt tänulik Emand Kati Saara Vatmannile, et ta mulle mõningate aastate eest ütles, et on Heli Künnapase nimeline inimene kes ka isegi kirjutab :) Ja nii meie tutvus alguse saigi. Aitäh, sõbrad!

tasside kollektsioon suurenes.
  Aga lisaks armsa Heli armsa perega kohtumisele, jõudsin ma ka lõpuks järgi oma tassikollektsioonile, mille mulle üks hea hing, armas Annely ammu posti pani. Täna on mu kollektsioonis juba kokku 19 tassi! Ja on peagi taas pere juurdekasvu oodata ;)
  Aitäh, aitäh, kallis Annely!


NB! Leidsin Heli profiililt ühe armsa video Mariast ja pean kohe siia lisama :) Vaadata saate SIIT.


20. august. 2015.a.
Mai

kolmapäev, 19. august 2015

Tagasi lapsepõlve...

Kaie (Jakobson) Trel, mina ja ....


   Vahel juhatab elu sind kokku inimestega, kellega on sul viimasel ajal kontakt jäänud kiduraks, lihtsalt kiire elutempo (ja muidugi ka oma laiskuse) juures ei kohtu enam nii tihti. Täna kohtasin oma lapsepõlve (ja noorusaja,/ kuigi kõlab naljakalt/) sõbrannet Kaiet, kellega sai lapsepõlves ühte liivakasti jagatud ja koos kaunis Orajõe külakeses mängitud.
  Kunagi lapsena panin endale ise hüüdnime PETU, millest räägib (ja minu lapsepõlve aegadest) ka mu veel sellel aastal sündiv lasteraamat PETU. Ka Kaie õde Karin (lehvitan talle seal pilvepiiril...) sai endale minu järgi hüüdnimest PETU. Seda raamatut kirjutades meenusid kaunid Orajõe ja Kabli ajad, kus möödus mu lapsepõlv ja kuhu minnes on alati tunne nagu oleks jõudnud koju...
  Vahepeal me ei kohtunud taas aastaid ja siis juhtusime ühte teise külakesse elama ja need ajad on  nii selgelt meeles, nagu oleks olnud alles eile...Kaiet kohata on alati väga meeldiv, sest ta lihtsalt on nii kallis mulle ;)
  Seega oli täna topeltpäikeseline päev.

Aitäh, et te mul olemas olete! ;)


19. august. 2015.a.
Mai

Raamatute esitlus Rahva Raamatus

 
    Täna esitlesime koos Alari Papa Jansoniga oma uuemaid raamatuid Pärnu Rahva Raamatu kohvikus Piano. Mina siis oma 7. raamatut, romaani "Rist teel" ja Papa oma luule-ja laulusõnade raamatut "Sõnaviisi".
Alari Papa Janson
Papa mängis kitarri ja laulis ka, nagu ikka. Loodan siiralt, et need 17 inimest kes meiega kohtumisle tulid, nautisid. On ikkagi suvi ja inimesi käib sellistel üritustel vähe. (info kauplusest). Aga meil oli tore ja jäime rahule. Raamatupoodi jõudes ootas meid ees üllatus reklaami näol ja loomulikult tegime poosepildid seal. Mina muidugi olen siin veel lille löömata, kuna Papa jõudis mulle päris varakult Maisse külla, nig kovhitassi taga möödus aeg nii ruttu.
  Ja siia fotojäädvustus ka mu armsast sõbrannest Terje Heinmetsast, kellel on mu raamatu lugemine just käsil.
  Ja väike pildike ka Karina Louisa Puhtist, kelle suhtes jään kidakeelseks kuid ütlen, et temast te (me ) veel kuuleme ;)
   Aitäh sõbrad, et te leidsite kiirete suvetoimingute kõrvalt aega meiega kohtuma tulla! Oli armas.
  Lisan siia veel mõned fotojäädvustused tänasest päevast, mi tõesti kujunes imetoredaks.

sõbranne ja poetess Terje Heinmets
 
Alari Papa Janson, mina, Papa raamatu illustraator, kunstnik ja poeet Mikk Allas
ja poetess Terje Heinmets
armas Karina Louisa Puht (jään salalikuks) ;)
esitlen oma teist romaani RIST TEEL



19.august. 2015.a.
Mai

teisipäev, 18. august 2015

Täna, 2 kuud blogimist!

   Täna, täpselt 2 kuud tagasi alustasin blogimisega. Plaan oli iga päev midagi blogida, aga on ka sekka tulnud päevi, mil lihtsalt hoian ennast virtuaalmaailmast eemale. Vahel lihtsalt on puhkust vaja. Ja mõnel päeval on lausa mitme blogimise jagu materjali. Seega minu avalik päevik saab peaaegu igal päeval uue näo. Tänaseks rõõmustavaks sõnumiks oli muidugi ka ühe minu jaoks väga kalli Poetessi tagasiside minu neljandale luuleraamatule "Külalood ehk vaaderpass", mis ilmus möödunud aasta lõpus ja on siiani ostetumate luuleraamatute hulgas ja hetkel TOP 8! (müügiedetabelis). Väike fotojäädvustus ka siia. Parim koht on olnud 6!


Tagasiside mu neljandale luuleraamatule "Külalood ehk vaaderpass"
Kallis Margit, ma ei oska veel öelda, et saaks avalikult välja panna, kuid.....
Olen jahmunud ja üllatunud, jah, ikkagi üllatunud, su külaloodi siirusest ja ehedusest ja inimestetundmisest ja situatsioonitajumise kunstist ja.... Kusjuures vabandust, ma pole veel lõpunigi lugenud, sest TAJUMINE võtab aega, millega sa hakkama oled saanud.Karm, jube, higistamaajavalt aus.Igas, no igas luuletuses on ootamatu puänt.Rsk see lajatab hinge ja laastab.Ma ei saa öelda, et sa oled nagu Mats Traat. ei, sa oled Margit Peterson.
Sa ju mõistad, et ma siin praegu pisarsilmil emotsioonides lajatan, mina ei lipitse.Mida fakki, see Külalood on sajandi Eesti elu teos!!!!!!!!!!!
Näedsa, ma ilmaaasjata ei oodanud hullumisei, mil seda lugeda saan.Ma ikka arvasin, et loen lõpuni ja siis viimistletult avaldan arvamust.....kuid isegi nüüd mul süda taob, ma pole täna lugenudki veel...aitäh sulle! Sa ju mõistad, see pole niisama,ma võin tahta Mehhikos elada, kuid ma ka olen eestlane. ja see, kuidas sina seda väljendad, seda eesti hinge, ee on... krt ma ei tea mis see on.See ei ole ilus, ei ole, see on üdinitungivalt valus. Ja tõde.Nii on.
R.

Ja muidugi on mul ka facebookis selle raamatu lehekülg (mis sisaldab ka igasugust tagasisisdet) olemas. Seda saate vaadata ja lugeda siit.
18. august. 2015.a.
Mai

esmaspäev, 17. august 2015

Alustan Pärnu Kirjandusõhtute 6. hooaja korraldamisega!

 12. septembril alustan Pärnu Kirjandusõhtute 6. hooaja korraldamisega. Kõik kes soovivad oma raamatuid esitleda, võtku juba täna minuga ühendust. (Margit Peterson)

1. Heli Künnapas esitleb oma romaani "Tähtajaline elu"
2. Margit Peterson esitleb oma romaani "Rist teel"
3. Anneli Lamp esitleb oma luuleraamatut "Igal oma saatus"
4. Soome- Rootsi- Eesti kirjanik Emma Juslin tutvustab ennast ja oma loomingut



õhtut juhib Meelis Sarv

Algus kell 18.00

Sündmuse lehekülje leiate siit.

--------------------------------------------------------------------------------------------

Aga juba ülehomme, kolmapäeval kell 17.00 olete oodatud minu raamatu RIST TEEL ja Alari Papa Jansoni raamatu SÕNAVIISI esitlusele Pärnusse, Rahva Raamatu kohvikusse Piano. 

Ürituse leht on siin.



17.august. 2015.a.
Mai

Ka ennemuistsel aal...



Koduväi niitis aias vikatiga heina, kui tema juurde tuli külakaupmees ja küsis kas abi ei ole vaja. Nimelt olla kaupmehel näpud põhjas ja aida alune tühi. Va pikanäpumehed olla öösel  külakorda käies ka kanad õrrelt patta kihutanud. Ja nüüd oli poodnikul vesi ahjus. Koduväi asetas vikati õunapuu külge, sügas kukalt ja nokkis nina, justkui otsiks sealt vastust. Ta oli üldse kidakeelne toi, kes meelsamini korrutas, nagu papagoi, peremehe sõnu. Nagu endal arvamust polekski.
  "Seda´nt, ma, ma...ma ei tihka miskit kosta. Eile ma niigi panin peremehe tagant mõned  punnsuutäied puskarit tuuri ja hammas läks verele. Öösel hakkas kurk janutama ja hiilisin salaja ulu all olevast õllevaadist põhjakaabet noolima, kuid jäin peremehele vahele. Häbene või silmad peast! Aga õnneks andis peremees mulle armu ja käskis kogu mitmekümnehektarilise maalapi korda teha. Nüüd ma siis siin rügan patte lunastada, seitsme penikoorma saapad keset leitsakut jalas. Olgu taevas talle armuline, et mulle sulge sappa ei löönud!" oli ärev koduväi taevale ja peremehele tänulik.
  "Heakene küll! Ma ootan kuni su peremees turult naaseb. Lasen seniks kaarikul leiba luusse," ühmas poodnik, keeras jalapealt ümber ja tuhises nagu kevadtuul minema.
  " Mes sa vanamees siin mede valdustes norised! Ehmatad nõnda veel kosilised eemale. Eile alles üks väimehekandidaat käis mu noorimat tütrekest kaemas, aga sina vanatoi tuled ja lihtsalt persetad mu õue pääl. Tee, et sa, kurat, kaoks! Et ma su viluvarju ka enam siin ei näeks!" pahandas perenaine, haaras sitahargi ja tahtis sellega kaupmehele ägada, kuid õnneks pimestas maante tolm ta silmad. 
  "Sa püha peetrus küll! Tahtsin veel perenaist moosida, et kuda tal kube kärab, aga tema kohe pahandama! Ilmselt pole peremees korralikult ta sabaalust tuulutanud. Muudkui aga rautab rege, aga oma mehekohustused jätab unarusse. Küll mina alles põrutaks seda Maalit, aga tema kohe...Tont teda võtku!" andis poodnik hobusele valu.
  Kaupmees laostus, kuna külapeal levisid jutud tema meestelembusest, sest Käänaku, Ants olla käänaku tagant näinud kaupmeest ja koduväid esimese koduõuel hundijalavett manustades tihti kaelustamas ja lembesõu jagamas. Külas on ju ikka nii, et kui ühes küla nurgas peeretad, siis teises küla nurgas räägitakse, et lasid püksid vedelat täis. See kaupmeest ei heidutanud. Pigem valas ta õli tulle ja korraldas külameestele saunapeo, kuhu ka lohakad naised kohale veeti. Nagu ikka, kassid läinud, hiirtel pidu!  
  Täna kärab Maali kube hästi, kui mitte ütelda vapustavalt. Lausa nii, et üheksa kuu pärast saab eakas naine, kellel parim enne möödas, taas emaks. Aga tema silmad säravad vaid kaupmeest nähes. Räägitakse küll, et hunt oma kodu ümbert ei murra, kuid kust sa ikka saad, kui veri vemmeldab ja ihu on jampsi täis, aga taadist enam tolku pole. Ja noh, eks ole seegi tõsi, et ka vanahobune tahab kaeru.  
 Küla teab, mis küla räägib, sest kus suitsu, seal tuld!


17.08.2015.a.
Piiri

Džässis ainult tüdrukud...

pilt netist. DŽässis ainult tüdrukud: Tony Curtis koos teise filmilegendi Marylin Monroe'ga kuulsas vannistseenis.


Džässis ainult tüdrukud...

sohver tõstis kaabut
tegi kraapsu tänas 
maksis arve ja
läks oma teed
nagu ennemuiste

naised istusid kohvikus
iiri kohvi auras nina all
põsed punetasid ja
juttu jätkus kauemaks

sohver tõstis kaabut
võttis palitu seljast
istus autosse pani
Queeni plaadi mängima
ja jäi naisi ootama

naised istusid tualettruumis
meigikoti lõuad pärani
põsepuna palgeil
juttu jätkus kauemaks

sohver tuli tagasi
võttis kaabu peast
pani palitu riidepuule
istus baaripukile
võttis portsigarist
sigareti ja süütas selle

naised tulid tualettruumist
puudrikiht näol
huuled tulipunased
seelikusabad lühemad
soengud kohendatud
tee kitsas

sohver rüüpas kohvi
kohendas mansetinööpe
silus lipsu
keeras pilgu lava
suunas ja vaatas
džässis ainult tüdrukud



17.08.2015.a.
Piiri

pühapäev, 16. august 2015

Ennustan oma lasteraamatu PETU sündi jõuluks


   Iga päevaga aina enam ootan oma esimese lasteraamatu PETU sündi, mille kirjutasin oma lapsepõlve ainetel. Hetkel kirjutan raamatule järge PETU LÄHEB KOOLI. Septembris peaks jõudma 6 viimast illustratsiooni Lapimaalt minuni. Üks neist siin teile piilumiseks. Minu lasteraamatu imeline illustraator Signe Lauk teeb imelist tööd, nagu näete. Panen siia ka katkendi raamatust:

"Pet-uu, Pet-uu! Tule vanaema juurde tuppa! Ära jää võrkkiigele magama! Muidu tulevad varesed ja nokivad su silmad peast!" hüüdis vend oma õde.
   Oli augusti lõpp. Päike paistis kõrgelt ja ninatark tüdruk armastas lesida võrkkiigel. Ta lasi taevavalgusel oma tedretähnilist nägu paitada, tuulepoistel juukseid silitada, sest nii oli kõige mõnusam unistada. Seda enam, et ema oli lausunud, et päike armastab tedretähnilise näoga lapsi. "Juhuuu! Mina olengi päikeselaps!" rõõmustas tüdruk.Ja korraga see kisa, see raamidesse surumine. Petu oli juba lapsena isiksus, kes ei kannatanud keelde ja käske. Ta unistas ennast kollaseks liblikaks, kes lendab õielt- õiele ja värvib maailma ühe tiivaviipega päikesevärviliseks. Tema arvates oli päike toona mitmevärviline.
  Petu oli lillelaps, kes igatses jalutada tundide viisi metsas, kõnelda puude, põõsaste ja lilledega. Tüdruk, kes unistas end vihmaste ilmadega sopalombis mängima, ilma, et oleks kunagi külm hakanud. Tüdruk, kes nägi kõikjal ilu. Isegi lehmakoogid muutis elavaks. Tegi neile kividest silmad, tammetõrudest nina ja tulpide kroonlehtedest suud. Ta pani looduse enda ümber elama. 

 "Palju õnne sünnipäevaks!"õnnitles naabrinaine tüdrukut ja kinkis talle nelja aastaseks saamise puhul hiigelõuna. See oli nii armas kingitus, mida tüdruk isegi ampsata ei raatsinud. Tahtis, et see õunake kivistuks ja jääks elu aeg teda saatma, kuid...

   Petu oli pärit paljulapselisest perest. Ihnus oli talle võõras. Vanemad õed oskasid tüdrukut ümber näpu keerata, noolides ampsu järel ampsu. Nii see unistus puruneski. Petu käis nukralt õunapuu alt täpselt samasugust õuna otsimas, kuid tulutult. Kõik õunad olid seal ussitanud ja poole väiksemad. Pisikesi putukaid ja usse tüdruk kartis. Isegi nii hullult, et ükskord, kui putukas oli jala peale roninud, kisas ta nii valjusti, et kogu majarahvas jooksis välja vaatama. 

Margit Peterson

Raamatu illustratsioonid: Signe Lauk

16.august. 2015.a.
Vaeste Patuste Alev- Piiri

Tegin kaelaradikuliidile pai ;)


  Pidin sellel nädala teisel poolel elama aktiivset seltsielu, seda Nelli Teataja suvepäevade, Luuleseminari (ühes talus) ja Augustiunetuse näol, aga läks seekord teistmoodi. Ja ega tervis ei küsi aega ja ruumi, tema vajutab pidurit siis, kui ise tahab. Aga täna olen juba normis. Kuigi tunnen ennast alles noorena, ei taha mu kael üldse tuult enam, kohe olen kummuli ja elu jääb justkui seisma. Vähemalt kasutasin seda aega aktiivselt ja kvaliteetselt, ehk siis kirjutades.Tegin kaelaradikuliidile pai ja elan taas! :)
ja minu neljas luuleraamat on tõusnud TOP 10 lausa 6. kohale! :)
  Naudin suvelõpupäevi (kui uskuda ilmaennustajaid) ja väike tšill ja grill aias pole paha. Püüdsin lõkkest erinevaid pilte teha, aga nutikaga siiski liikuvatest objektidest kvaliteetseid pilte ei saa.
  Ja loomulikult viskasin ennist pilgu ka raamatute müügiedetabelistesse ja oli rõõm tõdeda, et mu raamatud müüvad endiselt ka poodides hästi, kuigi müün väga palju ka käest. Siia ka mõned fotojäädvustused.

Eesti autorite müügiedetabeli 35 kohal. Päeva tõusnud lausa 14 koha võrra :)


16.august. 2015.a.
Vaeste Patuste Alev-Piiri

laupäev, 15. august 2015

Ants oli aus saunamees...

pilt netist. pildil Kiir (Margus Lepa)


Ants oli aus saunamees...

 Maurus oli viisaka väljanägemisega ja konservatiivse eluhoiakuga noormees, kes selle nimel, et küla kaunimal neiul tema jaoks silmi jaguks, läks Rootsi rasket pappi teenima. Pani vanaisa poolt pärandatud uhke ülikonna selga, kaabu pähe ja istus rongile, et kolkakülast pealinna  ja sealt edasi Rootsi sõita. Nii nagu Kiir omal ajal, kes Venemaale sõitma hakkas, et sealt mõisavalitsejana naasta. Kohati oli Maurus loomult ka nagu Kiir ja külarahvas kippuski teda Kiireks kutsuma, seda just tema punaste juuste ja tedretähnilise näo pärast. Tõsi küll, kehalt oli ta palju karusem, kuid hing oli nagu naise oma, habras ja õrn. Pole siis ka ime, et sõbrad teda koerustükkide tegamise ajaks söödaks saatsid.
  Nime sai Maurus oma isa hüüdnime Tauruse järgi. Vähemalt külarahvas arvas nii. Mauruse isa oli paari aasta eest korgi otsa sattunud ja kandis nagu imik lutipudelit tauruse kangepöördelist õlut endaga igal pool kaasas. Isegi öösiti pidi see voodi kõrval olema. Tegelikult oli Ants, hüüdnimega Taurus küla harituim noormees, kelle kopsakat rahakoti sisu kippusid naised ära kasutama, ning noormees läks korduvalt armastuse otsinguil nende pettuste õnge. Kuid ta ei laostunud, sest ainukese pärijana oli ta pangakontol ohtralt tugrikuid ja pealegi pärandasid kauged sugulased talle lisasks sellele vana mõisa, mida noormees jõudsalt taastama hakkas. Kuid biloogiline kell ju tiksub, see ei küsi raha, aga aeg küsib küll. Nõnda otsustas Tartu Ülikoolis omal ajal tarkust taga nõudnud noormees sõprade õhutusel ratesse kasutajakonto teha ja naiseotsingule suunduda. Tahtis ju temaga sõprade seas tegija olla ja lõpuks, kolmekümne aastasena süütusest lahti saada.
  Olles alles paar päeva aktiivne rate kasutaja olnud, näkkaski. Välimuselt nägus naine, veinipunane, maani kleit seljas, tikkkontsadega helepunased kingads jalas ja šampusepokaal käes, just sellise väljanägemisega Sintra talle esimesena kirjutaski. Antsul tõusis lausa palavik vast, kuna läks näost tulipunaseks ja jooksis ennast külma vee alla loputama, kui sõber talle sellest teatas. Just sõber, sest tema päevad möödusidki enamjaolt rates naisi rajalt maha tõmmates. Ja ega polnudki vaja oma algkooliharidusega tööle minemisega vaeva näha, kuna ärahellitatud jõmpsikana saatsid ta Iirimaal ellu jäämise nimel tööd rügavad vanemad talle piisavalt raha.
  Ants ja tema rate väljavalitu kohtusidki juba paari päeva pärast. Juba esmakohtumisel tegi Sintra Antsust mehe. Ja juba üheksa kuu pärast nägigi isa suust kukkunud Maurus ilmavalgust. Sintra oli kaval naine, põdes samuti ratesündroomi, nagu Antsu sõber ning oli aastate lõikes lausa viis vanapoisijurakat isaks teinud ja kõik lapsed isade kasvatada jätnud. Nagu surrogaatema, kuid selle vahega, kuid kandis omaenda ja mehe ihuvilju ning peale sünnitust jättis mehed ja lapsed kus see ja teine ning asus uutele jahimaadele. Antsu puhul see tal ei õnnestnud. Ja kas Sintra tahtiski Antsust või õigemini Antsu varandusest loobuda? Või armastas ta tõesti Antsu? Küll juba temasugused lehtsabad teavad millisele nupule vajutada, kui omakasu on mängus ja plaanis on truudusetust edasi eksponeerida.
  Tõsi küll, sellest, et Sintral enne Antsuga tutvumist viis sünnitust seljataga oli, sai Ants teada alles siis, kui ta raseda naisega naistearstile kaasa läks. Aga ega õigupoolest ei olnudki need Sintra lapsed, kuna ta loobus nendest juba peale nende sündi ja polnud ka kordagi laste käekäigu vastu huvi tundnud. Selle taha ta ennast ka Antsule vabandas. Mehe lõi see küll esimese hooga pahviks, kuid pikapeale ta leppis julma tõega. Pelaegi ootas ta väga isaks saamist.
  "Ants oli aus saunamees, saun oli paksu metsa sees..." tögas Antsu lapsepõlve mängukaaslane Maret meest teda nähes. Ja nii juba aastakümneid. Maret tundus ühtäkki armukadedana, kui ta juhtus Sintrast kuulma. Võimalik, et oligi, sest oma mees läks Soomet ehitama ja leidis sealt põdraplika, ning elas lausa paar aastat kaksikelu, enne, kui tõde päevavalgele tuli. Ja kus sa ikka külakolkast oma lastele uut isa ja endale uut meest leiad kui autot ei oma, busse sõidab vaid paar korda päeva jooksul külast läbi ja internetiühendust endale lubada ei saa. Nii ei olnudki Maret teisele ringile läinud ja lehvitas nii mõnegi küla abileumehe ees oma seelikusaba, kuid Ants ei võtnud vedu. Ta kas ei saanud aru, et Maret temaga flirdib, või oli harjumusest leppinud, et lapsepõlvesõbranne talle saunalaulu laulab. Või oli ta tõsiselt Sintrasse armunud, sest plaanis ta ju peale isaks saamist naise tanu alla saada. Igal juhul ei allunud ta Mareti provokatsioonidele vaid unistas tulevikust uhke isana. Tõsi küll, peale ülikooli oligi Ants mõnda aega küla saunamees olnud ja see laul oli muusika ta kõrvadele. Naiste saunakorra ajal oli nii mõngi aktiivne memm alastuses Antsu ees kepselnud ja kui Ants peale seda pikemaks ajaks kemmergusse jäi, itsitasid külamutid, et mees olla Pihu- Pillega laulatatud. Las siis itsitavad. Tühja sellest! Ants oli nagu ta kadunud vanaisa, kes raskema häda korral vahel lausa pooleks tunniks ennast kemmergusse ajalehti lugema unustas. Või mida iganes tegema, vahet ju ei ole.
  Ootamatult oli möödunud üheksa kuud ninga Ants ja Sintra olid lapsevanmaks saanud. Ants oli sünnituse juures ja isegi haigemajja minnes ei suutnud ta taurusest lahkuda, vaid kandis seda seljakotis ja erutuse korral käis seda tühjendamas. See oli nagu õnnetalisman, mis pidi kaasas olema. Peale Mauruse ilmale tulekut kinkis Ants Sintrale kallihinnalsie kihlasõrmuse ja palus Sintart naiseks. Naine naeris läbi pisarate ja oli õnnelik, või kasutas usutavalt oma näitlejaannet. Ta sosistas Antsule kõrva: "taha sind siin ja kohe!" mille peale mees reageeris lausa nii, et tema meheuhkus varjusurmast ärkas. Kuid Ants jäi mõistuse juurde ja mainitses ka naist viisakaks jääma. Sintra jäigi. Üllatavalt viisakaks jäi. Üllatavalt emalik ja hooliv oli ta ka siis kui esmakordselt Maurus ta rinnale toodi. Ta imetas esimest korda elus oma last, õnnis nägu peas ja silmad veekalkvel. Asi võiski olla selles, et Sintra polnud oma korduvate sünnituse järel kordagi last imetanud? Ta ju ei saanudki siis teada mis tunne on, kui omaenda ihuvili su rinnapiimast toitub. Seda tunnet ei ole võimalik seletada, seda teavad vaid emad kes on lapsele rinda andnud. Äkki nüüd, peale kuuenda lapse sündi, tärkas Sintras emadus?
  Elu kulges suhteliselt tõusvas joones. Vana mõis sai iga päevaga uue näo ja üliviljakas Sintra sünnitas Antsule lausa viis last, enne kui ta endal munajuhad läbi lõigata lasi. Kuigi enamsu lastest olid naabrimehe, ehk sulase nägu, ei heiduntanud see Antsu. Ta uskus sinisilmselt, et need on tema lapsed ja kasvatas neid armastusega. Vaatamata tauruse lembusele, mis teadagi ka kolmekümne kuue aastase mehe potentsi langetab, ja mille pärast temast enam abikaasale voodis meest ei olnud, oli ta töökas ja armastav perepea. Ja ega tal ei olnud ka aega ega tahtmist naisel silma peal hoida, pole ka ime, et Sintra sulasega tiibu ripsutas. Naiste seksikus ju, teadagi, aastatega tõuseb. Mis sest, et viljakus langeb, Sintra puhul see ei kehtinud.
  Nüüd nad elavad seal uhkes mõisas lausa kümnekesi, Sintra, Ants, sulane, neli last, kaks miniat ja üks väimees. Harivad põlde ja ootavad järelkasvu. Jah, Maurus elab lombi taga. Tema nais endale jõuka rootslannast pruudi ja ootab ka isaks saamist. Läks ja jäigi, ainus Antsu bioloogiline poeg.


14.08.2015.a.
Mai