PETU LÄHEB KOOLI 22. PEATÜKK

  22.PEATÜKK

  Ühel päeval, kui tunde oli kõigest neli, kutsus pinginaaber Sigrid Petu peale koolipäeva endale külla. Petu viis ranitsa internaati ja hakkas koos Sigridiga läbi metsa jalutama. Teepeal korjasid nad huvitavaid käbisid ja otsisid nende seest seemneid. Üks memm oli kunagi Petule ütelnud, et kuuse- ja männi seemned on kasulikud, nendes on palju vitamiine. Aga seda tüdrukud ei teadnud, et kas kevadel lume alt välja tulnud seemnetest on, aga nad otsisid neid ikka. Tegelikult tüdrukud arutasid selle üle, et kuidas on võimalik, et seemnest kasvab hiigelsuur puu. See tundus nende jaoks nii müstiline. Nad arutlesid, et kui titast kasvab suur inimene siis on see loomulik, sest tita kogu aeg toitub piimast ja inimene kasvab süües ja juues. Nad olid puude pärast mures, sest vahepeal oli pikk ja kuiv periood ning puud ei saanud isegi juua mitte. Loodusõpetuse tunnis olid nad õppinud, et toitaineid saab puu maa alt, mullast, aga ikkagi tundus see kuidagi müstiline.

  Metsateel veidi kõrvale põigates leidsid nad murdunud puu ja üritasid selle vanust määrama hakata, ikka tüves olevate ringide järgi. Murdunud puule on raske vanust määrata, aga nad vähemalt üritasid. Põnev oli.

  Üldse oli lastel metsas ja õues palju tegemist, tuppa eriti ei kiputud. Ka koolis rõhutati, et lqapsed peavad palju aega õues värske õhu käes viibima, nii kasvavad neist tugevamad ja tervemad inimesed.

Petu ei jõudnud alati bussilt maha minnes kohe koju. Metsas kasvasid jänesekapsad, mis talle eriliselt maitsesid, sellised hapukad ja head. Lisaks nendele teadis ta kus on allikas. Sealt käisid tüdrukud pihkudega vett joomas ning allikaveega nägu loputamas. See pidi hoidma noorena ja kaitsma näonahka. Peale selle laius suhteliselt bussijaama juures suur mustikamets. Kogu nende pere käis metsas mustikal, kivihunnikutes vaarikal ja juba suviti täienes nende pere keldrivaru seentega. Seenel käimise kirg oli kogu perel. Juba juuni kuus sai hakata puravikke korjama. Tihti tuli ette ka olukordi kus kedagi kodus ei olnudki, kõik olid metsas. Ja ema keetis seeni varaste hommikutundideni lausa hiigelsuures pesukasusis puupliidil.

  Sigridi juures oli põnev. Koos õppisid nad Petuga koolitükid ära, kuigi kirjalikke ülesandeid ei saanud Petu teha, sest ranits oli intras. Aga suulised ülesanded olid selged nagu allikavesi. Tõsi küll, Sigrid oli ka sunnitud oma noorema venna eest hoolt kandma ja nooremate õdede eest ka. Vanemad olid alles tööl ja nende koju naasemiseni oli veel tunde aega. Sigrid luges noorematele sõnad peale ja ise läks Petuga küla vahele jalutama. Selles külas asusid huvitavad kirikud, aga need olid suletud ja avatud teatud päevadel. Üks neist oli Treimani luterikirik ja teine õigeusukirik. Petule väga meeldisid kirikud, ta kujutles neid uhkete lossidena. Naaberriik Läti asub sellest asulast kõigest 6 km kaugusel. Mööda rannikut liikudes terendab männimets, rannaniidud ja liivaluited, imelised kohad jalutamiseks. Treimani rand asub Liivi lahe kaldal. Sadamas laiuvad ka muul ja kalatööstushooned.

  Petu uskus, et Sigrid on õnnelik inimene, sest tema kodu asus vaid mõne kilomeetri kaugusel koolist. Sigrid sai kodus elada ja vajadusel peale tunde jala koju. Petu koduni oli kordi pikem maa. Mingil ajal elas Sigrid ka internaadis ja Petul oli selle üle hea meel. Nii said nad koos rohkem aega veeta.

Tegelikult vahel Petu unistas Häädemeeste koolist, sest seal ei olnud ju internaati ja oleks võimalus iga päev kodust kooli käia. Aga ema otsus oli just see, et lapsed ei teaks iga päev pikki kilomeetreid bussijaama maha käima, ning ema otsust Petu austas. Pealegi oli ta juba oma kooli ja klassikaaslastesse kiindunud ning ei kujutanud ettegi, et peab nendest loobuma. Pealegi Läti riik oli ligidal, sealt sai lehmakommi toomas käia ning just see komm oli Petu lemmik, mitte kukekomm, mida ema Pärnus käies tihti lastele ostis.

  Koolimajas toimusid ka aeg-ajalt esperanto keele kursused. Sellest keelest ei taibanud väiksemad lapsed midagi, aga suuretamtel oli võimalus seda õppida. Üks vanema klassi poiss tegi noorematele nalja, et esperanto keel olla väga lihtne, tulb vaid sõnad tagurpidi lugeda. Nii õppiski Petu tagurpidi lugemise selgeks ja selle lugemine ning rääkimine sujus tal endalegi üllatuseks ladusalt. Petu oli uhke, et oskab esperanto keelt. Omas mõttes ta seda ju oskaski. Aga mingil ajal nad hakkasid õdede ja vendadega ver keeles rääkima. See kõlas nii, et iga sõna lõpus pidi ver olema. Näiteks; „mina ei lähe homme kooli- minver eiver lähver homver koolver.“ Lapsed sattusid selle keele rääkimisest lausa sõltuvusse ja said teineteisest ka aru. Petu kujutles, et siis on ka vene keel, mida ta alates teisest klassist õppima hakkab, väga kerge.

  Ka bi keel oli Petul juba enne kooli selge. Seleks tuli sõnade vahele „bi“ sokutada. Näiteks:“ mina olen tüdruk- mibina obilen tüdbidruk.“ Lihtne ju! Bi keeles suhtlesid ka nad sõpradega omavahel.

Üleüldse meeldis Petul uusi tegevusi genereerida või algatada. Nii kandis ta koolis kaasas ka paelajuppi, mille otsad sõlmis ta kokku kassikanga kudumiseks ning õpetas kassikangast kuduma ka klassiõdesid. Seda oli talle õpetanud kadunud vanavanaema, kes pilvepiirilt aeg-ajalt seda Petule meelde tuletas. Alati oli tegevust ja igav polnud kunagi.

  Petu ootas koolis alati lugemisvõistlusi. Kuna ta oli juba kolme aastaselt lugema õppinud, sai ta tihti lugemisvõistlusel paremaid kohti. Loomulikult oli garanteeritud ka selle eest hea hinne. Ka kirjandite kirjutamine, etteütlused ja lugemispäeviku täitmine kuulusid tema lemmikute hulka. Nende eest sai ta ka pidevalt viisi.

  Kuigi koolimajal oli koristajatädi olemas, pidid iga koolipäeva lõpus korrapidajaõpilased oma klassi ära koristama. See ei olnud Petule meeltmööda. Ta ei mõistnud miks lapsed peavad koristama tasuta ja koristajatädi saab selle eest palka. Aga sellised olid kombed ja vastu hakata ei tohtinud. Kui olid eelmisel päeval jätnud klassi koristamata, pidid järgmisel päeval uuesti korrapidaja olema.

  Samas oli see üks võimalus taas suhelda koristajatädiga. Aga vahel tundus tahvli puhastamine nii tüütu, selleks kulus palju vett ja kooliriided said märjaks. Poistel oli komme peale tunde tahvel paksult kriidiga täis sodida. Ulakad, nagu nad olid.

  Ühel päeval kadusid koolimaja tahvlite äärtelt kõik kriidid. Õpetajad olid hämmingus. Arvati, et poisid olid ühele vanema klassi tüdrukule, kellel oli madal hääletämber, nalja teinud, et kriiti süües läheb hääletämber kõrgemaks. Olidki nalja teinud, aga tüdruk väitis, et tema ei ole kriite varastanud. Küllap poisid ise selle ulakuse tegid, aga oli ju hea põhjus tüdruku kaela ajada. Poisid on poisid. Ilma nende tehtud krutskiteta oleks ju ka igav.

28.jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 21. PEATÜKK

  21.PEATÜKK

  Ühel päeval, kui koolitunnid olid lõppenud ja internaati jõudes selgus, et kasvataja Saale jõuab tööle alles öörahu ajaks, asendas teda söögitädi. Lastel oli selle üle eriti hea meel, sest söögitädi ei sundinud neid söögisaali laua taha õppima vaid usaldas lapsi ja lubas neil peaaegu öörahuni väljas olla.

  Petu läks paari koolikaaslasega samas külas, kuid mõne kilomeetri kaugusel elavale matemaatika õpetajale Liidale külla. Liida oli ka Petu õe Rita klassijuhataja. Ta elas suures ja ilusas majas. Kogu ta kodu oli nagu päikest täis. Kuldkollased külgkardinad ehitisid elutoa aknaid, tuli praksus ahju all ja hubases elamises oli hästi palju toalilli ja keraamilisi kujukesi. Nende hulgast meeldisid Petule kõige rohkem Inglid, mida oli mitu ja erinevaid. Petu tahtis nii neid silitada ja õpetja Liida lubaski. Ta keetis lastele maateed ning pakkus kommi ja küpsist ning oma küpsetatud pannkooke. Tema loomus oli ka päikeseline. Liida rääkis palju oma lapsepõlvest ja kogu aeg oli tal nägu naerul. Kui lapsed hakkasid internaati tagasi jalutama, kinkis ta igale ühele midagi. Petu sai uued arvutuspulgad ja oli nende üle väga õnnelik, sest enda omadest olid tal pooled kadunud. Kuna see koduvisiit pani õpetajat veel eredamas valguses nägema, ootas Petu alati matemaatika tunde väga. Ja tundus, et õpetaja Liida hakkas ka teda rohkem hoidma. See võis muidugi tunduda Petule vaid nii, sest tegelikult oligi Liida väga õiglane, heatahtlik ja suure teadmistepagasiga õpetaja, kes kohtles kõiki lapsi hästi. Ei oota ju iga õpetaja õpilasi endale külla, aga tema ootas ning õpilased külastasid õpetaja Liidat tihti, kuigi tollel ajal oli kombeks, et õpetajad külastavad õpilaste kodusid.

  Ühel reedel kui taas oli kasvatjaks õpetaja Ülar, lubas ta Mariannil ja Petul minna külla Marianni klassikaaslastele, kaksikutest õele Avele ja vennale Avole. Ave ja Avo elasid üsna internaadi ligidal, oma majas. Tollel korral sai Petu teada, et samas majas võib olla kaks lauatelefoni, et telefonikõnele saab vastata nii maja ülemiselt kui ka alumiselt korruselt. See oli Petu jaoks midagi uut, millest tal enne aimugi ei olnud. Tollel ajal ju mobiiltelefone ega kaasaegseid lauatelefone, millega saab ringi liikuda ja rääkida nagu mobiiliga, ei olnud. Siis olid vaid sellised telefonid millega sai vaid laua ääres rääkida, telefoni liigutamata, võeti toru hargilt ja räägiti. Petu unistas, et neil võiks ka kodus olla kaks telefoni, üks köögimajas ja teine tubademajas, et ei peaks kogu aeg jooksma nende majade vahet, eriti talviti. Unistused on ühed ilusad asjad. Nagu ka külas käimised. Kes teab millal Petu oleks sellisest võimalusest teada saanud, kui ta poleks tookord Avele ja Avole külla jõudnud. Tegelikult sisemas oli Petu Ave ja Avo peale kade, et neil nii suur maja on ja Petu kodu imepisike oli. Aga kodu on kodu, see on kõige tähtsam.

Petust mõned klassid ees õppis ka üks pikk ja pikkade punupatsidega Kadri, kes elas ka koolimaja juures. Tema juures käis Petu tihedamini. Kadrist ja Petust said päris head sõbrad, kuid kasvataja Saale ranguse tõttu ei saanud nad alati peale kooli koos mängida, ning Kadri leidis endale uued sõbrad mis Petgu kadedaks tegi. Aga polnud parata, lihtsalt tuli kasvataja Saalele meeltmööda olla, kui tahtsid internaadis elada. Aga Petu mõtles pidevalt, et kui pääseks internaadist, et kui läheks Saale töölt, et kui oleks võimalik, siis ta ei tahaks kunagi Saalet enam näha, sest tema käitumises oli liiga palju negatiivsust ja Petule tundis, et kasvataja Saale ei salli lapsi, ning tema habras hing ei suutnud mitte kuidagi Saalega harjuda ja leppida. Kõik muu oli tore, kool oli armas, koolikaaslased ja õpetajad samuti. Eriti armastas Petu käia kooli koristajaga vestlemas, kuigi koristaja ei olnud just aktiivne suhtleja ja võis mõelda mida üks pisike esimese klassi tüdruk küll temast tahab. Petu tahtis suhelda endast vanemate inimestega, lootuses, et see ehk leevandab tema igatust ema vastu, igastuset kodu vastu. Tema jaoks oli ränk elada õppides juba nii väiksena kodust eemal. Tema igatses oma pisikesse kodumajja, oma voodisse, oma tuppa. Tema igatses tunda oma kalli ema ja kodu lõhna, kasvõi märja puuhalu lõhna mis pliidi alla susisedes spetsiifilist lõhna eritas. Tüdruk igatses tunda ema lemmiklõhnaõli „Riia sireli“ lõhna. Petu igatses koju.

  Kui saabus esimene märts, riietusid Petu ja Mariann kevadiselt. Nende jaoks polnud olulised mingid pööripäevad. Märts on ju kevadkuu ja tüdrukud võtsid mõttesse, et kui kevadkuu algab, siis ei tohi enam pakse riideid kanda, muidu inimesed ehmatavad kevade ära ja tuleb jälle talv tagasi. Aga talve nad ei armastanud. Tüdrukud panid vanad ja armsad punased pikakäistega ja valgete mummudega flanellkleidid selga, kummikud jalga ja läksid kevadet tervitama. Kõikjal vulisesid kevadveed ja kartulipõld oli nagu järv. Kuna sügisel jäid suurvee tõttu kartulad maast võtmata, laiutasid keset järve pikad ja närtsinud kartulipealsed. Tüdrukud pidasid plaani minna järve ja katsuda kui sügav vesi on, aga siis nägid nad eemalt ema jalgrattaga tulemas ning nende plaan jäi ellu viimata. Nad sumpasid otsemat teed üle põllu kruusatee poole, et mitte ema käest sugeda saada, et nii õhukeselt riides on. Pealegi olid tüdrukud kindlad, et olenemata ilmast ei tohi kevadel enam ka mütsi kanda. Poolel põllul olles nägid nad et ema jõudsi jalgrattaga köögimaja juurde. Nad ei lasknud sellest ennast häirida. Kruusateele jõudes olid tüdrukute punased kummikud küll poolenisti sopased ja rasked, aga siht-minna piimapukile istuma, oli neil endiselt silme ees.

  „Petuuuu, Mariannn, tulge koju!“ hüüdis ema hetkel, kui tüdrukud piimapukile istuma hakkasid. Nad olid nördinud ja kindlad, et nüüd nad alles saavad peapesu, et on nii paljalt väljas. Mossis nägudega lonkisid nad koju.

  „Noh, nii kevadised juba. Vaadake, et te ei külmeta ennast! Ilmad alles jäised. Oi, tedretähnid juba nägudel. Päike armastab teid endiselt!“ oli ema väga rõõmus. Tüdrukud läksid peegli ette ja nägid nüüd ise ka, et juba ongi tederetähnid nende näos, kes talvel ära kadusid, tagasi.

„Mariann, kas sa nägid jääd kusagil? Mina küll ei näinud.“ uuris Petu õe käest.

„Ei näinud mina ka. Miks sa seda küsid?“ päris Mariann.

„Noh, ema ütles, ei ilmad on jäised. Ei ole ju. Ma olen nii kindel, et päike on kõik jää ära sulatanud ja enam ei ole seda kusagil.“ vastas Petu.

„Mina olen ka kindel,“ kinnitas Mariann Petu arvamust.

  Vanematel inimestel on komme tihti kasutada huvitavaid kõnekäände, aga nad ei kipu neid lahti seletama, arvas Petu. Ta püüdis ise asjadele jälile saada, otsis ise teatud mõtteteradele tõlgendust. Petu oli iseseisev laps, kes avastas maailma just sellise pilgu läbi mis talle õige tundus. Ta ei laskunud eriti teistel oma mõttemaailma tungida, sest oli kindel, et tema varsioonid on alati ainuõiged. Ta veetis palju aega vanade ja elutarkade inimeste keskel, sest talle meeldisid nende targad silmad, kortsus käed ja kõnekad palged ning vanasõnad, mida nad tihti kasutasid. Olgugi, et mõnikord tuli arusaamatusi ette, eriti Salme-memmega ja taadiga, kuna igas Eestimaa paigas on omad ütlemised ja osadel sõnadel rõhud teise koha peal, omad murded, omad tõlgendused. Näiteks Salme-memm soovitas söögilaua ääres juustu kõrva võtta või siis kui memm ja taat ükskord ühe asja üle vaidlema läksid väitis taat, et ta pole seda teinu, pole kusagil käinu, ega pole midagi näinu. Petule jäi kõik see külge ning ka tema jättis tihti tegusõnade, mis lõppevad d tähega, lõpust selle d ära. See kõik tundus nii loomulik ja õige, sest memm ja taat ju rääkisid nii.

  „Oihh, vaata Mariann, onu Parm tuleb!“ rõõmustas Petu.

  „Tulebki!“ rõõmustas ka Mariann.

  Kodumaja, kus lapsed oma imelist lapsepõlve nautisid, kuulus enne just sellele onule, Parmu, Vollile, kes aeg-ajalt neil külas käis. Tüdrukud rõõmustasid alati onu visiitide üle, sest Volli ei tulnud kunagi tühjade kätega. Alati oli tal laste tarvis erinevad maiustused kaasas. Lapsed olid magusaootusest ärevil.

27.-28. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 20. PEATÜKK

 20.PEATÜKK

  „Petukene, sa oled väga tubli tüdruk! Panid kenasti teleka kinni, aga meil on komme televiisorile lina peale panna, kui seda enam ei vaata. Kõik elektroonilised aparaadid kiirgavad või lihtsamalt üteldes eritavat halba kiirgust, kuid lina kaitseb meid selle kiirguse eest. Kui mina väike olin, harjusin nii toidulauda kui kodumasinaid kinni katma, kui majast lahkusin. Meie peres oli kombeks kõikidele mööbliesemetele linad peale tõmmata, kui juhtusime kasvõi mõneks päevaks kodust lahkuma. Esiteks kaitseb see esemeid ka tolmu eest. Tolm sööbib ja hävitab pikapeale asju ja esemeid. Ma armastan oma lapsepõlvetraditsiooni järgida. Aga sa oled ikka nii tubli, kuid võid alati üle küsida, kui ma ennast sulle natuke keeruliselt selgeks püüan teha.“ kallistas taat Petut hommikusöögi lauas.

  Petule tundus see kõik nii põnev ja iga taadi õpetus leidis koha tema südames. Sellel hetkel mõistis ka tüdruk seda miks ema nende kallal tõreleb kui vaip või voodikate sassis on. Voodikate kaitseb samamoodi voodit, aga vaibad hoiavad põranda soojema. Nii oli ema rääkinud. Ja nii ka on. Petu mäletab kuidas ta jahedal ööl unesegasena paljajalu mööda kivirada kuivkäimlasse läks. Siis taipas ta, et vaid kuum ei põleta, külm kivi tekitab sama efekti, sest see samuti põletab tallaalust. See põletus oli lausa selline, et Petu ei saanud und. Ta tõmbas küll jalad teki alla sooja, kuid need surisesid tükk aega tagant järgi. Ja Petul pidid magades kindlasti jalad teki alt väljas olema, sest tema arvates on jalad nagu eraldi isiksused, peavad saama oma tahtmise. Varbaid liigutades ta lõpuks ikka uinus.

  Salme-memme ja taadi hoovis asus ka vana aidahoone, selline musta värvi ja hästi kõrge maakivist vundamendiga. Vundamendi äärel oli kitsuke lauaosa, mööda mida Petu armastas ronida. Esiteks oli niiviisi põnev õppida tasakaalu paremini hoidma, sest koolis oli seda eriti vaja, kehalise kasvatuse tunnis. Seal nad pidid hinde peale mööda palki ronima. Kuna sellel ajal olid kehalise tunni jalatsiteks sileda tallaga tennised, oli tükk tegemist palgil püsida, eriti veel siis, kui hommikul oli kaste maas. Õpetaja Ülar hoiatas küll neil hommikutel lapsi, aga Petule ei jõudnud kohale miks kaste maha visatakse. Nende peres küll toitu ei raisatud. Kui söök valmis sai, jagus seda nii täpselt kõikide pereliimete tarvis ja kui juhtuski üle jääma, söödi see kas järgmise söögikorra ajal ära või anti loomadele. Tüdruk ei suutnud uskuda, et on olemas inimesi kes tulevad ja viskavad varahommikul kastme lihtsalt staadionile. Talle tundus, et inimesed on kurjad ja tahavad lastele halba, sest kastmesele maale astudes võib libastuda ja haiget saada.

Ema oli küll korduvalt rääkinud, et hommikuti on kaste maas, kuid ka siis oli juba Petu mures, arvates, et keegi võõras on nende hoovi kastet toonud ja laiali visanud. Kuid ta ei pidanud vajalikuks ema käest küsida ka, et miks nii tehakse, sest neil olid koduloomad ja Petu pigem rõõmustas, et koduloomad söövad selle kastme ära. Seda kinnitas ka asjaolu, et ema oli loomad mõne hetke eest laudast õue lasknud ja varsti peale seda mainis ta, et päike juba särab ja kaste on maast läinud. Aga, et kooli staadionile...Uhh!

  Aidahoone äärel oli põnev turnida küll, kuid kukkuda oli valus. Nii kukkus Petu sealt põlved katki ja lausa korduvalt. Aga see ei takistanud teda uuesti sinna ronimast. Ühel korral jäi ta dressipükste pidi naela otsa rippuma, kuni maha potsatas ja suure kolmnurkse augu dressipükte tagumikule tõmbas. Salme-memm oli kohe abivalmis seda kinni nõeluma. Ta oli üldse ülihea memm, mitte kunagi ei tõrelenud lastega. Ka siis mitte, kui selleks põhjust oli. Iga asja kohta jagus tal ainult kiitvaid sõnu ja Petu tundis tema seltsis ülitugevat vanaema-lapselapse armastust ning see lisas iga hetkega temasse headust juurde. Salme-memm ja taat armastasid Petut nagu oma lihast lapselast, tingimusteta.

  Kui ema pidevalt Petut hoiatas, et ta ei läheks üksinda hulkuma siis just taat oli see kes tüdrukule oma tõukekelguga sõita lubas, ta lubas ka kaugemale minna, kuni Via Balticani välja, kuid mitte edasi. Tollel ajal seda suurt maanteed alles ehitati ja see jäi taadi maja lähistele. Petu kimas tõukekelguga ka mööda jäisied põlde, sest maanteel oli ohtlikum, jäine tee äär kippus kraavi poole meelitama.

  Tegelikult armastas ka ema lapsi väga, aga inimesed väljendavad oma armastust erinevalt. Ema on ju tavaliselt ikka see, kes kõige rohkem laste pärst südant valutab ja laste eest vastutab. See, et ta nendega noomib, tuleb pigem armastusest ja hoolimisest. Ja see, et ema lastega range oli, on ka õige, nii kasvavad lastest palju vastutustundlikumad ja õiglasemad inimesed. Nad õpivad juba varakult hea ja kurja piire kompama ning viisakusreeglid selgeks ja mitte keegi ei saa vaielda, et neid elus vaja ei läheks.

Tollel hommikul, kui Petu, ema ja väikevend koju ennast sättima hakkasid, jõudis ka Salme-memm haiglast koju. Salme ja taat kinkisid Petule Eesti rahvariietes poissnuku ja tüdruknuku. Petu ei suutnud oma emotsiooni varjata. Kuigi pisarad voolasid mööda ta põski alla, oli ta maailma õnnelikum tüdruk, maailma õnnelikum laps selles suures maailmas!  

27. jaanur 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 19. PEATÜKK

  19.PEATÜKK

  Direktor astus klassi. „Lapsed, teie õpetaja haigestumise tõttu teil homme koolipäeva ei ole. Võite peale tunde koju minna!“ teatas ta. Mis sõnum sai veel rõõmustavam olla kui see? Esimese klassi lapsi ootas ees lausa kaks koolivaba päeva, laupäev ja pühapäev!

  Ilma pikemalt mõtlemata tormas Petu garderoobi, haaras taas üleriided kaenlasse ja jooksis internaati, sest loetud minutid olid jäänud bussi tulekuni. Ta vahetas ahvikiirusel kooliriided dresside vastu, sest neile oli lubatud päeval, mil kehalise kasvatuse tund on, tulla dressides kooli. Ja esmaspäeval oligi keka tund. Õpikuid ja vihikuid ta vahetma ei hakanud, kartes bussist maha jääda. Poolpaljalt jõudis ta bussile, kuigi kuulis, et keegi hüüab ta nime. See teda enam ei huvitanud, kuna koju sõiduga oli kiire.

Alles kodupeatuses bussist väljudes pani ta üleriided selga, sest kartis ema käest sõneleda saada. Kodumajad olid tühjad ja külmad. Ema ja nooremat venda ei olnud kodus, sest nad teadsid, et lapsed jõuavad koolist alles laupäeva pärastlõunal.

  Petu vahetas tubademajas dressid koduriiete vastu ja lonkis läbi sopase hoovi Vana Kase juurde kiikuma ja pere ootama. Olles tunnijagu seal kiikunud, ei näinud ta mitte kedagi kruusateel liikumas. Vaid kaugustest kostus traktori mürinat. Hakkas jahe ja Petu läks köögimajja. Ka seal oli jahe ja Petul oli tunne, et kodu on mitu päeva kütmata olnud, sest kõik oli rõske ning potid ja pannid olid ka tühjad. Ta võttis laua sahtlist taskulambi ja otsustas üle põllu Salme- memme juurde minna, sest kartis üksinda ööseks külma koju jääda.

Salme juurde jõudes rõõmustas Petu väga. Ema oli koos noorema venna Madisega ka seal. Salme-memm oli tervise rikke tõttu haiglasse sattunud ning ema läks sinna majja selleks ajaks perenaiseks. Petul oli õigus, juba aesmaspäeval, kui lapsed olid kooli läinudd, sai ema teada, et Salme viidi haiglasse ning taat ja tema poeg, ehk siis Petu noorema venna isa vajasid naise kätt majja. Tüdruk oli muidugi Salme tervise pärast väga mures, kuid ema kinnitas, et kõik saab korda, et memm on juba paranemas. Petu soov, magada Salme voodis, läks täide.

  Tollel õhtul vaatasid nad taas taadiga koos televiisorit. Telekast tuli Anton Hansen Tammsaare raamatu „Tõde ja õigus“ järgi tehtud film „Indrek.“ Seda filmi nägi Petu juba mitmendat korda, kuid ikka ei väsinud vaatamast. Selle stsenaristiks oli taas Arvo Kruusement ja muusika oli teinud Veljo Tormis. Selles mängis ka tolleaegne Petu lemmiknäitleja Kaljo Kiisk ning ka Heino Mandri, kelle hääl tekitas millegipärast Petus alati mingisugust aukartust või hirmu. See oli eriliselt sünge ja sügav. Tüdruk kujutas ette, et sellise häälega räägivad hauatagused elanikud. Tema jaoks kõnelesid ka need, kes olid juba siit ilmast lahkunud.

  Ema lemmikud olid Ants ja Olev Eskola, kelle Petu kogu aeg ära kippus vahetama. Alati kõneles ta Petule, et kõige andekamad näitlejad on õppinud Voldemar Panso käe all. Pansol endal oli ka sellel filmis väike roll mängida. Film kõneles maapoisi Indreku eragümnaasiumi lõpuaastatest. Seal tuli läbida pikk teekond tõe otsinguil ja stsenaarium oli nii huvitav, et igal järgmisel vaatamisel avastas Petu filmist erinevaid tarkuseterasid ja stseene, nagu vaataks igal korral uut filmi. Petu mäletas isegi seda, et ta oli nelja aastane kui see film valmis ja tal oli uhke tunne, et ta on Indrekust 4 aastat vanem.

  Tegelikult oli emal palju kodus erinevate näitlejate pilte ja Petu tundis paljusid neist telekast nähes siirast rõõmu. Nagu tunneks neid isiklikult. Ema kogus näitlejate fotosid, kuid eriti palju oli tal just toonase Nõukogude Liidu, Vene vabariigi näitlejate fotosid. Ilmselt toodeti neid ka rohkem. Eriti nalja pakkusid vene komöödianäitlejad Gerog Vitsin, Juri Nigulin ja Jevgeni Morgunov. Nende kolmik oli isegi tummfilmi vaadates nii naljakas, et tõi naerupisarad silma. Ja alati, kui telekas näidati komöödiat Ervin Abeli, Sulev Nõmmiku ja Eino Baskiniga, oli Petu justkui naelutatud teleka ette. Peagi sai ta lemmikuks komöödiafilm „Siin me oleme,“ mis isegi korduval vaatlusel ikka ja jälle naerma. See film sündis 1979 aastal ja Petu tundis taas, et keegi või miski on temast noorem, et tema on suur tüdruk.

  „Taat, kas näitlejad sünnivad näitlejaks, või peavad nad seda õppima?“ uuris petu taadilt, sest ta kuulis kuidas taat alati ütleb teatud näitlejate kohta „sündinud näitleja!“

  „Ei, Petuke, näitlejaks siiski õpitakse. Aga sündinud näitlejaks kutsutakse näitlejat kes on ütleja silmis tema lemmik, ehk siis keda televaataja jumaldab. Tegelikult kestab õppimine ikka aastaid, kui mitte ütelda terve elu. Nii on paljude asjade puhul, sest inimene õpibki tegelikult kogu elu. Tihti õpilased kordavad, et saaks see kool ometi läbi, siis ei peaks enam õppima. Aga ega kooli lõpetamisega ei lõppe õppimine. Õpi sina ka hästi, siis võib ka sinust näitleja saada!“ muigas taat.

  Tegelikult unistas Petu kirjanikuks saamisest juba väga varakult, aga ta ei julgenud seda välja ütelda. Tema jaoks olid nii kirjanikud kui näitlejad üliinimesed. Petu tahtis midagi veel taadi käest uurida, kuid taat katkestas tüdruku mõttelõnga.

  „Petu, ole hea laps ja lülita filmi lõppedes telekas kenasti kinni ja tõmba kastile lina ka peale. Head ööd!“ ja taat tõmbas teki kõrvale.

  Petu silmad hakkasid toast kasti otsima. Taati ta enam tüüdata ei julgenud. Ainuke kast asus ahju kõrval ja seal olid hakatuseks mõeldud ajalehed sees. Petu ei mõistnud miks sellel kastile lina peale panna tuleb. Pealegi ei teadnud ta kus kohast lina leida. Taadi toas akna all oli veel üks kast, kuid sellel oli juba lina peal. Petu ei suutnud enam isegi filmi jälgida, kuna silmad otsisid seda õiget kasti ja lina. Kui voodist kostus taadi norinat, läks Petu kikivarvul Salme-memme tuppa ja võttis kapist lina ja asetas selle ahju kõrval olevale kastile peale ning süvenes uuesti filmi kuni leidis ennast mõtlemast taadi öeldud elutarkusele; „Su vanavanaema ju elabki igavesti. Kui inimene sureb, lahkub kõigepealt hing ta kehast ja siis sureb keha. Hing läheb taevasse ja sealt teisi inimese sisse, nii sünnime uuesti, sama hingega, aga teises kehas. Füüsiline keha lihtsalt vananeb ja väsib ning kõik organid lakkavad töötamast. See maetakse küll mulla alla, millest saab tema viimane kodu, aga hing elab igavesti ja juhendab meid sealt ülevalt kaua, kaua. Sellepärast sa kogu aeg tunnedki oma vanavanema lähedust, ta ongi sinu lähedal, tema hing on see kes sind juhendab. Ta ei ole sinu jaoks kunagi surnud, surnud on vaid ta endine keha.“

Ühtäkki valdas tüdrukut hirm, sest Salme-memm oli ju haiglas. Petu kartis, et äkki Salme füüsiline keha hakkab ka surema. Ta ei suutnud enam filmi vaadata, pani teleka kinni ja vajus kiiktooli mõttesse, kuni uinus. Tüdruk ärkas selle peale, kui taat võttis kasti pealt lina ja asetas selle teleka peale. Seda kõike nägi unine Petu silmanurgast. Ta keeras ennast kiiktoolis teistpidi kerra ja uinus. Taat võttis tualetist tulles lemmuiklapse sülle ja viis teise tuppa magama.

  „Maga, armas Petu, maga! Sa oled nagu pisike armas Ingel!“

25. jaanuar 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 17. PEATÜKK

  17.PEATÜKK

  Petu ja tema pere olid kenasti sisse tallanud otsetee üle põllu elava Salme-memme juurde. Petu käis seal eriti tihti. Salme-memm oli talle vanaema eest, sest tüdruk ei olnud kunagi ühtegi oma vanema näinud. Isa emast ei teadnud ta mitte midagi ja ema ema suri siis, kui Petu ema oli 14. aastane. Neli aastat Petu elust täitis vanaema kohta vanavanaema, kes oli ema isa ema. Kuid nüüd enam teda kahjuks reaalselt Petu elus ei olnud, kuigi pilvepiirilt õpetas ta Petut igal sammul. Aga Petu tahtis tunda vanaema lõhna, kallistada vanaema ning proovida vanaema küpsetatud pannkooke. Kuigi kodus küpsetas ka ema neid, maitses Petule vanade inimeste tehtud toit alati paremini.

  Ühel vihmasel ja pimedal ilmal jalutas Petu taas vanaema juurde. Sinna jõudes olid ta sandaletid väga paksu sopraga koos. Salme tõi kaevust vett ja palus tüdrukul jalanõud ära pesta ja aia otsa kuivama panna. Petu tegi seda hea meelega.

  „Ja, kui sa oma töö tehtud saad, ootavad sind su maiustused kasvuhoones!“ muigas Salme. Memm teadis, et Petu armastab tomateid ja ta ei keelanud kunagi Petul nendest kõht täis süüa, aga vaid ühel tingimusel, et kui taat ja memm koos tüdrukuga laua taha sööma istuvad, peab ta ka kenasti prae jõudma ära süüa. Petu oli kõigega nõus, peaasi, et saaks vaid tomateid.

Taat ja Petu said ka väga hästi läbi.

  „Küll sina oled ikka ninatark tüdruk! Mida sa sööd, et sa kõike tead? Nagu väikene vana inimene!“ tögas taat Petut, kui viimane kippus söögilaua ääres jutustama. Kuigi ema polnud kunagi lubanud söögilaua ääres jutustada, Salme- memm ja taat lubasid. Petu oli selle üle õnnelik, kuigi jälgis kogu aeg, et ta jutustamisega hoogu ei satuks ja omale toitu kurku ei tõmbaks. Just selle eest oli ema teda hoiatanud. Ema õpetas ka viisakusreegelid.

  Petu ei olnud kade, ta vastas taadile, et tomateid sööb, sellepärast ongi nii tark. Kogu seltskond laua taga hakkas naerma ja Petu oli ärevil ja jälgis, et ka naerdes keegi toitu kurju ei tõmbaks. Ta oli harjunud kogu aeg hoolitsema ja muretsema, et õnnetusi ei juhtuks.

Peale söömist jäeti selles majas toit lauale, kaeti ajalehtedega, sest nii oli kombeks. Nii pidavat saama kadunud hinged kodus söömas käia. Vähemalt Salme-memm rääkis seda.

  Taat oli Petule vanaisa eest. Ta hoidis tüdrukut väga. Vahest möödus lausa mitu tundi nii, et taat hakkas oma lapsepõlvest jutustama ning nad ei näinudki, et õues oli pimedaks läinud. Mitte kunagi ei ajanud taat ja memm Petut pimedas koju, nad pakkusid lahkesti öömaja, sest hoidsid tüdrukut väga. Ja ka ema teadis, et kui Petu koju ei tule, siis võib ta rahulikult magama jääda, sest Petul oli oma teises kodus lausa oma voodi olemas. Küll vana reformvoodi, aga ikkagi oma. Just reformvoodis magas tüdruk väga hästi ja see meeldis talle väga. Kodus pidid nad ju kolmekesi õdedega ühte laia voodit jagama, kuigi õde Rita tegi suveks endale tubademaja pööningule aseme ja tõi sinna ka hästi palju flokse peendrast, et „tuba“ oleks lillelõhna täis. Suviti oli ju pööningul hea magada, värske õhk ja põnev kuulda kuidas vihm tasakesi katusel mängib. Aga floksid lõhnasid liiga tugevalt ja ajasid Rita lausa oksele.

  Ema ütles, et tubademaja külma toa saab kunagi Rita endale, sest ta on õdedest vanem. Kui mitu korda pahandas Petu selle peale, et ema teda endiselt väikeseks peab. Aga mitte kunagi ei heitnud tüdruk emale seda ette, sest tolle aja lastel oli vanemate vastu suur austus ja vanemate sõna oli lastele nagu seaduseks. Omast arust oli Petu juba ammu suur, aitas emal loomi toimetada ja tõi isegi vajadusel kaevust vett. Aga noorema õe ehk pesamuna nimetust pidi ta lausa kuus aastat kandma, enne kui noorem vend sündis ja temast pesamuna sai. Vaat siis tundis Petu ennast juba päriselt täiskasvanuna, kuid ei unustanud iialgi reegelid ja kombeid. Mingil ajal ööbis seal külmas toas ka vend Roland, kuid külmaperioodil kolis ta köögimajja elama. Sellest väikeses toas ei olnud kütet ega ka ühtegi soojamüüri.

  Salme väsis õhtuti varakult. Enne magama minekut armastas ta sokke kududa, piiludes samal ajal üle prillide televiisorist tulevaid saateid. Petu vaatas isegi iluuisutamisvõitlusi koos memmega, aga memm läks varakult magama ja Petul hakkas igav. Ta hiilis vargsi taadi tuppa ja sättis ennast kiiktooli istuma. Taadil oli küll telekat vaadates juba üks silm kinni vajunud, aga Petu tulekut ta kuulis.

  „Tule, tule tütreke! Mul oligi juba igav ja uni tikkus silmi. Aga ole hea laps ja pane telekas kinni, kui ma juhtun enne magama jääma.“ palus taat, tuli voodist välja ja näitas millisest nupust telekas suletakse. Tütreke? Mõtiskles Petu, aga ei julgenud midagi ütelda. Talle tundus naljakas, et taat teda tütrekeseks kutsub, kuid samas oli õnnelik, sest arvas,et vähemalt taat usub, et Petu on juba suur tüdruk. Petu oli kõigega nõus, peaasi, et saaks mugava kiiktoolis, memme kootud sooja lapiteki all telekat piiluda ja samal ajal vaikselt kiikuda. Nii vaatasid nad taadiga kahekesi kirjanik Anton Hansen Tammsaare viimase romaani järgi vändatud filmi „Põrgupõhja uus vanapagan,“ millest sai Petu lemmikfilm. Jah, talle ei meeldinud lastesaated, pigem vaatas ta meelsasti taadi seltsis Eesti mängufilme või lausa dokumentaalfilme. Need tundusid kordi huvitavad. Pealegi oli taadil alati oma elust mõni seik juurde rääkida. Kuigi taat armastas pikalt pajatada kuidas ta isa ja vanaisa talle kunagi puidust autosid nikerdasid, läks seda filmi vaadates jutt surma peale.

  Petu lihtsalt küsis taadi käest miks inimesed surevad.Tüdruk oli hämmingus, sest film tekitas talle tunde nagu inimesed sünniks siia ilma selleks, et surra. Igal vana-aasta õhtul, nääride ajal, kui kell lõi südaöötundi, soovis Petu aastaid ühte ja sama soovi- et ei tuleks sõda! Sest ta ei suutnud kuidagi mõista olukorda, et kui tuleb sõda siis hävineb kõik. Ta ei suutnud aru saada, et maailmast ei jää mitte midagi järgi, isegi ära põlenud asjade tuhka mitte. Sellele mõtlemine ajas alati tüdruku segadusse ja siis läks ta oma Vana Kaske kallistama, salaja, et õed ja vennad teada ei saaks ja norima ei hakkaks. Petu sai alati Vanalt Kaselt energiat, julgust ja talle tundus, nagu oleks Vana Kask talle kas vanaema, vanavanema või teise ema eest. Sellise ema eest, kes kunagi ei tõrele, sellise vanaema eest, kes kunagi varakult ei sure ja sellise vanavanema eest kes elab igavesti. Ta jutustas sellest ka taadile. Taat hakkas vestlema:

  „Su vanavanaema ju elabki igavesti. Kui inimene sureb, lahkub kõigepealt hing ta kehast ja siis sureb keha. Hing läheb taevasse ja sealt teisi inimese sisse, nii sünnime uuesti, sama hingega, aga teises kehas. Füüsiline keha lihtsalt vananeb ja väsib ning kõik organid lakkavad töötamast. See maetakse küll mulle alla, millest saab tema viimane kodu, aga hing elab igavesti ja juhendab meid sealt ülevalt kaua, kaua. Sellepärast sa kogu aeg tunnedki oma vanavanema lähedust, ta ongi sinu lähedal, tema hing on see kes sind juhendab. Ta ei ole sinu jaoks kunagi surnud, surnud on vaid ta endine keha.“ tegi taat Petule pai, kui nägi, et tüdruk on magusalt tugitoolis und nägemas.

24. jaanuar 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 16. PEATÜKK

 16. PEATÜKK

  Oli ju talv. Kes või mis sundis südatalvel lehmi laudast lahkuma, seda ei saanudki teada, aga see ei olnud esimene kord, kui võõrad loomad Petu kodu ümber luusisid.

  Üksord, kui tüdruk taas üksinda kodus oli, vaatas ta läbi köögimaja akna hobusega tõtt. Selles külas asus ka hobusetall, ehk siis hobuste kodumaja. Seda ei saanud imeks panna, kui mõni hobune sealt plehku pani. Aga vend Roland oli hiljuti Petut hirmutanud üle tee huilgava öökulli eest ja külas käisid jutud, et liikvel on marutaudis rebased. Petu kartis, et kõik loomad võivad sellisel juhul marutaudi nakatuda, sest see pidavat nakkushaigus olema. Aga haiguse nimi on ju iseenesest maru. Kuna üks hobustest, kes otse köögimaja akna taga oli, hirnus ja näitas hambaid. See oli eriti veel maru ning Petu arvas, et seda haigust põdedes muutuvad kõik marudaks, naeratavad, hüppavad, kargavad, hirnuvad ja on kogu aeg lõbusad. Iseenesest on siis ju mõnusa haigusega tegemist. Petu tahtis ka olla lõbusam, aga miski hoidis teda õue minemast ja hobusele pai tegemast. Ja see miski oli üks õnnetus, mis mõne aja eest tüdruku silme all juhtus. Kuigi hobused olid tema lemmikloomad, ta käis neile vahel leiba andmas, kartis ta nende lemmikloomade meelemuutust.

  Petu kodu ligidal asus naabertalu, mille tee otsas oli piimapukk. Sellel ajal oli peaaegu iga talu teeotsas piimapukk. Mariann ja Petu istusod järjekordselt puka otsas ja loendasid autosid, nagu see neil tihti kombeks oli. No, lugesid mitu autot päeva jooksul mööda sõidab ja kirjutasid nende numbrid üles. Ka traktorite ja teite sõidukite numbrid sobisid paberile. Nii põnev oli. Siis nägid nad eemalt hobust tulemas ning selle seljas istus kaks tüdrukut. Üks neist oli õde Rita, kes istus taga pool ja teine oli Tiia, kes Rita koos endaga ratsutama kutsus. Ja siis ta kukkus. Õde Rita kukkus hobuse seljast maha ja sai haiget. Seda oli nii valus vaadata, et Petul tulid ka pisarad silma. Päris pikka aega tegi käsi Ritale haiget, aga arsti juures ta ei käinud. See oli õnnetus, sest ega Tiia Ritale ju halba ei tahtnud. Pigem ikka tahtis head. Rita ise arvas, et ta istus ehk valesti, liiga taga, hobuse tagumikul ja hobusele ei meeldinud see. Õed jalutasid koos koju.

  Petu kujutles ennast Ritaks. Ta tundis justkui ka Rita valu oma käes. Tal oli juba sellest ajast saati, kui ta ennast mäletab, sihuke tunne, et ta tunneb nii inimeste kui loomade füüsilsit valu endas. Näiteks, kui laudas tehti mõnele lehmale hädatapp, no lehm oli midagi ebasobivat sisse söönud ja maanaiste keeli oli õhku täis nagu õhupall. No, kasvõi unustas ennast jahuküüni sööma, kui mõne karjatalitaja hooletusest oli küüni ukse lahti jätnud. Petu tundis piinavat valgu, kui jäi salaja jälgima hädatapu protsessi.

Mingil ajal ei tahtnud tüdruk isegi oma kodulaudas kasvatatud sigade liha süüa, sest ta nägi tapale viidava hirmunud sea silmi ja tal hakkas kahju. Sama lugu oli kanade ja kukkede tapmisega. Vanasti tappis pererahvas neid ise või kutsus mõne tapamehe appi. Siis pärast mehed rääkisid kuidas kukk oli ilma peata edasi lennanud. Seda kõike oli väga valus ja julm kuulda, aga maalapsed pidid sellega leppima, erinevalt linnalastest, kes teadsid, et liha saab poest. Ja ega piimagi poes toodeta.

  Ükskord, kui Petu tutvus uue tüdrukuga, no linnatüdrukuga, ütles too, et tema ei joo lehmapiima. Tema joob poepiima. Petu püüdis tollelel lapsele selgitada, et poepiim on ka lehmapiim, kuid linnatüdruk vaidles vastu. Ta kutsus ka oma linnalapsest venna enda kaitseks kostma, ning vend naeris samuti Petu välja. Nii üürikeseks jäigi kahjuks nende sõprus.

  Poest ostatud piim on siisi lahjendatud ja pastöriseeritud lehma piim. On kogu aeg olnud, aga maalapsed olid harjunud jooma toorest piima, seda mis lehma nisadest ja udarast otse piimapaakidesse lüpstakse. See oli tervislikum ja solkimata.

  Kuna Petu ema töötas laudas siis käisid kõik pere lasped tihti laudas, aitasid emal vasikaid joota, jahu ja heina lehmadel sööta ning isegi loomi ketti panna, kui need karjamaalt lüpsmiseks lauta tagasi aeti.

Petu kujunes oma lemmiklehm välja, selline punast värvi ja sarvedega, mitte nuditõugu maakarja lehm, milliseid oli ka laudas. Tema lemmiklehma nimi oli Vatsa. Vatsa oli hästi sõbralik. Petu sorteeris jahu seest Vatsale piimakriite ja viis need talle. Tüdruk lasi jootjast just vatsale alati puhta vee, et isegi ühtegi heinakõrt ei tohtinud sees olla. Ka söödapeedid valis ta Vatsa jaoks kõige ilusamad ja puhtamad välja. Ja jahu pani natuke rohkem kui teistele. Vatsa oli kõige selle eest väga tänulik. Ta lasi lamades oma seljal istuda ja kriidiga sarvi valgemaks värvida. Ise muudkui mälus, samas jälgis Petu tegemust ja ilmselgelt ka nautis, sest jäi alati sarvi värvides magama. Petu käis tihti tal sarvi värvimas, sest päeva peale kulus kriit ju maha. Ei, ei, see ei olnud kohustus, lehma sarvi ei värvita, aga Petu tahtis seda teha ja Vatsa lubas!

  Tänu sellele, et Petu sai maal loomade keskel kasvada, õppis ta ka neid hoidma ja armastama. Ta ei kartnud ka hiiri ega rotte. Vanas majas olid nad tihedad külalised. Eriti sügiseti. Ema ütles, et kui läheb väljas külmaks, ronivad ka rotid majja sooja. Petule meeldisid rotid väga. Ta meel läks kurvaks, kui ema pani nende püüdmiseks lõksud üles ja lõksude vahele juustu, sest just juustu armastavad rotid ja hiired väga. Kui hiir läks lõksu vahelt sööki otsida siis jäi ta sinna kinni ja suri. Petu aga tegi vahel pahandust. Kui ema kodus ei olnud, läks ta ja pani hiirtele voodite alla ja kappide taha juustu, et nad nälga ei sureks. Ta ei kartnud rotte ega hiiri ka siis, kui nad põrandasse uuristatud august öösiti välja jooksid ja Petu tekipeal uudistamas käisid.

  Tüdrukut tegid kurvaks ka kassid kes hiiri püüdsid, maha murdsid ja nende rümbad väliukse ette rivvi jätsid. Harvad ei olnud olukorrad, kus Petu sekkus kasside töösse. Kassid võisid väga kurjad olla, sest vahel tuli päevade kaupa passida, et saak käppade vahele saada. Küllap nad ikka oma keeles kirusid ka Petut.  

22. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 15. PEATÜKK

  15.PEATÜKK

  „Tulge nüüd, lähme! Põllu peal on täielik meri. Terve põld on jäätunud merd täis!“ oli Rita vaimustuses hiigelsuurest jäätunud porilombist, mis laiutas keset põldu. Petu ja Mariann nõustusid ja panid üleriided selga. Pealegi lubas Rita neid salvokelgul sõidutada. Milline lust!

  Mereni jõudes katsusid tüdrukud kas jää kannab. Kandis. Rõõmus päev on kindlustatud, arvasid nad. Kuid pill tuleb pika ilu peale, nagu ütleb ka vanasõna.

  Rita sidus poolvettinud kelgunöörile uue sõlme ja sõit võis alata. Muidugi oli tal plaanis, et pärast sõidutavad Petu ja Mariann teda kelgul koju tagasi. Õed olid kõigega nõus. Kui Rita oli tüdrukute vedamisega keset merd jõudnud, vajus kelk läbi jää. Rital endal said vaid jalanõud märjaks, tema suutis jääaugust eemale hüpata. Petu ja Mariann vajusid kelguga läbi jää ja said üleni märjaks. Neil oli tükk tegu kelgult püsti saamisega. Ja ka salvokelgule sai see sõit saatuslikuks. Kui tal enne oli pragu sees, siis nüüd haigutas põhjas lausa suur auk.

  Oli karge talveilm ja läbimärjana olek ei olnud just lastele meeltmööda. Suur kisa saatis neid koduni välja. Ja külm oli. Oi, kui külm! Kui Petu ja Mariann koju jõudsid ja ema käest sugeda said, kaebasid nad, et Rita on süüdi, tema kutsus neid jääle. Ema ei andnud Ritale süüd, pigem tõreles ta Petu ja Marianniga, küsides, et kui Rita käseb neil ahju pugeda kas nad siis poevad ka sinna. Tüdrukud olid pettunud ega julgenud enam isegi nutta. Petu fantaasia hakkas tööle.

  Kui oleks võimalik, siis poekski ahju nii, et need vastikud sopased riided põleks ümbert ära, siis ei peaks neid pesema. Saaks nii ahjus olla, et ennast ei põletaks, vaid riided põlevad ümbert ära. Oli ta ju näinud kuidas külamehed traati põletasid, plastikust kest põles ümbert ära, aga traat jäi alles. Petu ei mõistnud miks pidi elus nii olema, et osad asjad põlevad ja osad mitte. Tegelikult Petut huvitaski põletamisprotsess või raua tagumine

  Petu oli kunagi käinud ühes sepikojas, kus rauda taoti, näinud kuidas töö käigus lausa tuld lõi. Isegi seda oli pealt näinud kuidas sepp hobuse kapjadele rauad alla lõi. See kõik oli nii põnev, aga Petu kartis, et hobusel on valus. Ta kujutas ette, et hobuserauad pannakse hobuste kapjade alla ka tuliselt. Siis ta imestas, et hobune ei lähegi põlema. Petu jaoks olid seppade ääsid ja alasid nii pühad töövahendid, et ta oleks mõnda neist lausa endale tahtnud. Tema jaoks oli sepiste tagumine nii huvitav töö, et päris mitu aastat hoidis tüdruk seda salaunistust enda sees, enne kui julges sellest Salme-memmele, kes oli Petule vanaema eest, rääkida. Salme väitis küll, et see on rohkem meeste töö, kuid keegi ei keela ka naistel seda tööd teha. Petule tundus, et sepad on nagu nõiad, pooljumalad või võlurid, et suudavad elutud asjad elama panna. Olidki. Kui meenutada näiteks Odini poega Thori või Kalevipoja lugusid folkroristikast ja mütoloogiast.

  Petul oli tubademaja ja köögimaja vahel, vana kooguga kaevu postide küljes teine kiik. Seal armastas ta kiikuda talviti või just pimedal ajal, kui maa oli kaetud hiigelpaksu lumega ja tee Vana Kase juurde kiigule oli täis tuisanud.

  Ühel talvepäeval, kui Petu oli kiikumisega ametis, ümises ta järgmist lauluviisi:

kui olin väike oli mul

üks mängukaaslane

see üleaedne kena tütarlaps

tal mängupaigaks oli mets

ja oja liivane...

käis õudne raksatus. Tema laulu katkestas Rita, kes oli Petule märkamatult kaevu postide otsa roninud ja nüüd sealt alla kukkus, koos postidega, kiikuvale Petule otsa. Terve hoov sai kisa täis. Rita oigas ja hoidis oma käsi ja jalgu kinni. Need tal marraskil ei olnud, pigem pool tema kehast oli sinikaid täis. Petul käsi sai aga korralikult kannatada. Tema vasakul käel tuli nahk maha ja sõrmedel olid sügavad haavad. Aga nii nagu lastele ikka, piisas Petule sellest, et ema puhus ta haavale peale. Valu oli nagu peoga pühitud, aga verd aina nirises. Kui ema võttis kapist imerohu ihtüooli, ununes ka kõik muu halb.    Tõreleda ei saanud sellel korral kumbki tüdruk. Pigem oli ema mures, et kõik kipub selle vana maja juures lagunema. Lisaks tubademaja remondile vajas ju ka remonti köögimaja. Ka kuivkäimla seinad ei pidanud enam tuult ja väga tuuliste ilmade korral jahtusid hooned juba mõnede tundide jooksul peale kütmist maha. Tema muremeel oli suunatud mujale ja ta kurtis sellest ka lastele. Aga suures peres jagub raha tihti vaid toidu jaoks, kui sedagi. Maal on võimalus aiasaadused ise kasvatada ja tollel ajal võis ka iga maakodu omav pere liha tarvis sigu kasvatada. Mitte nii nagu tänapäeval.

  „Emme, emme, ma nii kardan! Kaks lehma vahtisid aknast sisse, kui ma köögimajas joonistasin!“ kurtis Petu emale, kui ema tõukekelguga poest tagasi jõudis.

22. jaanuar 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 14. PEATÜKK

  14.PEATÜKK

SEPTEMBRIKUU
ON TÄHTIS KUU:
SIIS AABITS UUS,
SIIS RANITS UUS,
UUS VORMIPLUUS - 
KÕIK, KÕIK ON UUS
SEPTEMBRIKUUS!

  Just see Eesti poetess Olivia Saare luuletus oli seitsmekümnendatel kooli läinud laste esimene luuletus, mille nad pidi pähe õppima. See ilutses õpilaste Kukeaabitsa esilehel.

  Petu armastas luuletusi lugeda ja luuletas juba ka ise. Talle piisas sellest, kui oli paar korda luuletuse läbi lugenud ja sõnad olidki peas. Esimesel koolipäeval anti juba järgmiseks päevaks õppida ja just selle eest sai Petu oma esimese viie.

  Lisaks sellele luuletusele tuli tihti ka teisi luuletusi pähe õppida, sest koolis toimusid igasugused kalsside vahelised võistlused. Tollel ajal olid algklassid 1.-3. klass ja nemad võistlesid omavahel. Teises vanuserühmas võistlesid 4.-8. klassid. Põhikoolid kandis 8. kl koolide nime ja koolis käidigi 8 aastat. Keskkool algas 9. klassist ja lõppes 11. klassiga.

  Kui koduseks ülesandeks anti taas üks luuletus pähe õppida, hakkas Petu seostama selle luuletuse tegelast klassiõe Kristiinaga, kellel olid pikad, paksud ja tumedad juuksed, mida ta alati punupatsid kandis. Luuletus ise on järgmine:

Pikapatsiline Kai

ükskord koolilapseks sai

silmad uudishimu täis

nüüd ta Marju kõrval käis

lõpuks sosistades päris

hääles ärevuse värin

„ütle, kas su nukk jäi maha?

Kas sa mängida ei taha?“

Marju kohkus:

„käin ju koolis

Ei!

Ma nukkudest ei hooli!“

  See Eesti poetess Erika Esopi luuletus oli pikka aega Petu lemmik. Peale selle meeldisid talle ka väga kõik Eesti lastekirjanikust luuletaja Venda Sõelsepa raamatud. Ta luges juba enne kooli osad neist läbi. Kuigi koduraamatukogus olid Petule ja ta õdedel- vendadel mingid ühes möödus raamatud, mida ka tüdruk lugeda armastas. Hästi armas oli talle lasteraamat „TIBU“ mille üks tädi talle kinkis. See oli teistest paksem ja kirjutatud trükitähtedega. Petu hellitas seda „Papist-Tibu“ nimega.

  Kui Eesti lastekirjanik Heljo Mänd kooli külastas ja saali ees oma raamatutest ja kirjutamisest rääkis, oli Petu terve aja nii vaimustuses, et vaatas vist suurt kirjanikuu ammulisui. Esimese klassi lapsed ju said esireas istuda ja Petu ning kirjanik Männi pilgud kohtusid tihti. Petu silmad läksid tihti veekalkvele, aga mitte kurvastusest, need olid rõõmupisarad. Kirjanik Heljo Mänd töötas tollel ajal ka ajakirjas „Täheke“ mis oli üks laste lemmikajakirju „Pioneeri“ kõrval.

  Kui kohtumine kirjanikuga hakkas lõpule jõudma, oli Petu nii kindel, et ka tema tahab vähemalt ühe raamatu kunagi kirjutada. Mitte keegi ei teadnud ju, et Petu juba aastaid luuletab, sest see tundus tollel ajal kuidagi tabuteema olevat. Ja, kui Heljo Mänd pelae esinemist Petu oma põlvele võttis ja lausus „Ilus blond Eesti tüdruk. Nagu nuku!“ oli Petu taas pisarateni liigutatud. Aga ühes oli ta kindlamast kindlam, et kirjanik temast saab. Petut hämmasta muidugi ka see, et kirjanik teda nukuks nimetas. Ta arvas, et äkki on tema perst keegi Heljo Männile ütelnud, et tal on teiseks hüüdnimeks just see sama „Nuku.“

Sellest päevast sai Petule üks lemmikpäevi 1. klassis õppides.

  Petu joonistas ja kirjutas täis kõik vihikute vahel olevad kuivatuspaberid, mis tegelikult olid mõeldud tindi kuivatamiseks. Kuna ta sai alati tunnis paljudest teistest enne ülesanded valmis, hakkas ta igavuse peletamiseks kas joonistama või luuleridu ritta seadma. Nii ei olnud võõrad talle olukorrad kus tinti tuli taskurätikuga kuivatada. Ema andis kooli kaasa vaid ühe taskurätiku ja selle ka juhuks, kui peaks nohu tekkima. Aga Petul oli alalõpmata taskurätikukriis, sest internaadis külma veega pestes ei tahtnud mitte kuidagi tint taskurätikult maha tulla ja tüdruk oli sunnitud neid tindilapikesi pidevalt prügikasti viskama. Tollel ajal ju pabertaskurätikutest ei teadnud veel keegi midagi. Lisaks sellele, et lapsed pidid kandma koolivormi, pidid neil alati kaasas olema ka kamm, taskurätik ja käterätik. Ja oma hügieenitarbeid teistele laenata ei tohtinud. Aga internaadis elasid lapsed kõik koos nagu ühes suures peres ja ikka laenati.

Tollel ajal oli paljudes koolides, lasteaedades ja internaatides liikvel täiepideemia. See levis kammide, riiete kui ka teise inimese läheduses istumise kaudu. Tihti tuli ette olukordi kus terve internaadi seltskond põdes täitõbe ehk pedikuloosi. Täi on pisike ja tüütu putukas, kes elab inimese karvades ja ajab peanaha sügelema. Ta poegib tihti pisikesi tinge, kes kinnituvad juuksekarva külge. Ka nendest arenevad täid.

Ühel korral, kui internaadilastele tehti täiravi, määriti neile juustesse elevhõbeda salvi, mis lehkas vastikult ja ei tahtnud juustest kuidagi pestes maha tulla. Nii läksidki internaadilapsed järgmisel päeval kooli rasvaste juustega. Täid olid ka põhjuseks miks Petu pikad juuksed maha lõigati.

  Hooletu hügieen pani täiepideemia korduvalt vohama. Ju ei olnud selle ajal õiget ravi või oli täisid nii massiliselt, et kohe siginesid uued ja raske oli neist lahti saada. Petul oli nii häbi rasvaste juuste pärast, et ta ei julgenud klassi ette vastamagi minna. Ütles, et tal on õppimata, kuigi tegelikult oli lasua viie peale õpitud. Aga klassijuhataja Riina oli väga terane, ta sai aru, et midagi on valesti. Riina käskis Petul kohale istuda ja ei pannud talle kahte. Peale tunde tuli ta tüdruku juurde ja küsis põhjust mis Petu vastama ei läinud. Saanud murest teada, lubas ta Petul bussiga koju sõita, et ta saaks oma juuksed korralikult puhtaks pesta. Petu oli taas nii õnnelik ja oleks tahtnud klassijuhatajat rõõmust kallistada, kuid julgusest jäi puudu.

  Järgmisel päeval tuli ta kooli puhaste valgete kiharatega

20. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 13. PEATÜKK

  13.PEATÜKK

  Oli karge talvepäev. Seitsmekümnendatel olid talved karged ja lund oli nii palju, et tihti ei pääsenud Petu ja ta vennad-õed koduuksest väljagi. Petule meenus aeg, kui ema väikevend Madisega sünnitusmajast taksoga koju jõudis, kuid köögimaja aknast ei olnud midagi näha, sest lumehanged olid akendest kõrgemad. Ja kui metsavahe tee koolist koju oli täis tuisanud, pidid lapsed liiklema mööda suurt kruusateed, mis oli kas hästi libe või hangedest tulvil. Tihti koolist koju jõudes olid lastel ripsmed ja kulmud härmas ning nad olid ennast nii salli sisse mässinud, et vaid silmad paistsid välja. Kodus sooja pliidi ees alles andis oodata millel keha soojeneb. Ja siis hakkasid kõik kehaliikmed lausa surisem aja valutama. Ema soovitas külmavõetud käsi lumega hõõruda ning see tegi paremaks küll. Ema määris laste käsi jälle selle valge lehmaudara salviga ja see aitas, sest külmunud käed olid tulipunased ja pragunenud.

  Kuna Petu oli unustanud oma verised kindad koridori jalanõude peale, näris perekoer Pitsu need katki ja tüdruk oli karge pakasega sunnitud kooli minema palja käsi. Tõsi küll, ühe tervema kinda pani ta kätte, sest oli ju tulemas vastlapäev ja selle raames toimusid koolimaja juures igasugused põnevad vastaüritused ja võistlused. Petu kartis, et üks kiuslik klassivend hakkab norima, kui ta ütleb, et kaotas kindad ära. Samas hakkas ta sellel klassivennale vastu ja võõrad ei olnud ka hetked, kui nad kättpidi kokku läksid. Ilmselt ei oldud sellele poisile kodus viisakust, et tüdrukuid kiusata ei tohi, õpetatud. Pealegi ei olnud tal endal ka kõige külmematel ilmadel kindaid käes, salli kaelas ega mütsi peas.

Kui lapsed bussijaama jõudsid, tuli õnneks kohe buss ja nad sõitsid kooli. Sellest, et Pitsu Petu kindad ära näris, ei julgenud Petu emale rääkida, sest kindad olid veel päris uued, alles Salme-memme kootud. Sellised paksud, soojad ja Kihnu mustriga. Salme-memm kudus kõikidele Petu õdedele ja vendadele paari kindaid talveks ja vähemalt ühe talve pidid lapsed nendega läbi saama.

Kui vastlapäev oli täies hoos ja osad võistlusedki võisteldud, nägi õpetaja Niina, et Petul ei ole kindaid käes ja ta käed on tulipunased.

  „Mis juhtus, Petu? Kus su kindad on? Lased nii veel külmal oma näpud ära võtta. Nii võid haigeks jääda! Mina pane kenasti kindad kätte ja siis tuled edasi vastlapäevale.“ soovitas ta. Petu suurtesse silmadesse valgusid veel suuremad pisarad ja juba ta vesistaski.

„Ma ei saa, õpetaja..“ nuuksus ta.

„Tule siia. Räägi mulle kas mõni poiss kiusas sind ja võttis su kindad ära? Tule räägi mulle kõik ära.“ kutsus Niina Petu künka otsas oleva suure tamme varju.

„Ei. Ma ei karda poisse. Ma olen poistest tugevam. Aga...“ pühkis ta pisarad palitu varrukasse.

„Aga?“

  „Aga Pitsu....Noh, meil on kodus väike koer Pitsu kes armastab kindaid ja jalanõusid närida. Hommikul kooli tulles avastasin ma, et Pitsu oli mu kindad ära närinud...“ pühkis Petu taas pisaraid varrukasse kuni õpetaja Niina talle oma sinise palitu taskust taskurätiku andis. Sellega asi ei piirdunud.

  „Näe, võta minu kindad ja pane endale kätte. Ja ma kingin need sulle päriseks.“ pakkus Niina lahkelt. Petul oli nii hea meel, ta oleks tahtnud õpetajat kallistada, kuid ei julgenud. Petu oli väga tagasihoidlik tüdruk koolis ja ta ei julgenud palju asju teha, kuigi soovis. Ta tänas Niinat, imetles oma uusi kindaid ja läks klassikaaslaste juurde tagasi. Nendest tumesinistest riidest kinnastest, mille sees oli paks valge vooder, said Petu lahutamatud kaaslased. Ta oli nii õnnelik, kuid jagas oma õnne vaid taevas olevale Onu Jumalale. Onu pilgutas silma, tegi Petule pai ja kiitis teda. Tüdruk oli ülirõõmus, kuid teda jäi piinama, et kuidas saab külm kedagi ära võtta. Ennist oli õpetaja Niina need sõnad lausunud, kuid Petul meeldis alati sõnu ja lauseid piltlikul kujul lahti mõelda ja see ajas teda segadusse.

  Petu arvas, et sellisel juhul on külm nagu keegi kuri kommionu kes tuleb ja võtab. Kommionude olemasolust oli talle pajatanud juba kadunud vanavanema, kes siiani Petut taevastest kõrgustest juhendab. Kuigi Petule polnud kunagi külmad talveilmad meeldinud, tekkis tal sellele lausele mõeldes lausa hirm. Ta kujutles kuidas karge külm tuleb ja võtab ta ära, viib külmale maale, kus on kogu aeg talv ja sooja kunagi ei olegi. Või veel hullem, et külm tuleb ja võtab tüdruku lihtsalt endaga kaasa ja mitte keegi ei leia Petut enam üles. Et Petu ei saa iialgi enam mängida oma sõpradega, ega näha oma kalleid pereliikmeid. Alles mitu kuud, kui Triin oli Petu taas endale külla kutsunud ja sellel korral oli Petu kasvataja Ülarilt loa saanud, selgitas õpetaja Niina, et need on lihtsalt meie keele väljendid, et tema ei ole neid välja mõelnud. Tgeelikult oligi asi selles, et Petu kippus tihti endaga monoloogi pidama ja otsis enda seest vastuseid lausetele mis talle kummalised tundusid. Kui õpetaja Niina rääkis, et tema emakeel on üldse vene keel, vaatas Petu teda nagu üliinimest, kes suudab kõnelda mitmes keeles.Tema jaoks olid kõik inimesed, kes oskasid mitmes keeles vestelda üliinimesed või lausa geeniused. Sellepärast tahtis ta nii väga läti keelt ära õppida, et vähemalt sõnadega kurjadele läti poistele, kes käbidega loopimas käivad, ära teha.

  Sellel korral saatsid Triin ja Niina Petu internaati tagasi. Tüdruk ei pidanud hirmude küüsis mööda pimedat metsavaheteed ajutisse koju jalutama.

20. jaanuar 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 12. PEATÜKK

  12.PEATÜKK

  „Oodake! Nii libe on. Ma ei saa käia!“ torises Petu, sest ta vanade hüvasti nooruste ehk lambavillast viltsaabaste tallad olid nii kulunud, et mustrit ei olnud ka näha. Petule vahel üldse ei meeldinud, et ta peres noorem õde on, sest ta pidi kogu aeg kandma vanemate õdede poolt ära kantud asju. Tihti juhtus nii, et püksid olid jalge vahelt lausa marliks kulunud, sokid olid nõelutud või jalanõude tallad olid siledad ja libedad.

  Mariann ja Rita astusid pikalt sammul edasi, sest polnud aega oodata. Iga oodatud minut võis tähendada bussist maha jäämist. Roland oli juba umbes pool kilomeetrit tüdrukutest ees pool bussile ruttamisega. Naabrite maja juurest läks mööda metsasihti lühem tee bussipeatusesse ja tihti lapsed kasutasid just seda rada. Ja siis see juhtus. Kui siiani olid õed arvanud, et Petu vaid jonnib ja ehk ei taha mingil põhjusel kooli minna, siis nüüd nad usukusid, et väikse õe jalanõud olid tõesti libedad ja kulunud. Petu kukkus. Kukks nii õnnetult peaga vastu hiigelsuur rahnu ning tema ja pea vahele jäi veel okastraat. Petu oli peas suur auk ja sealt lausa purskas verd. Rita käskis tal maast lund võtta ja otsmikule panna ning ruttu koju minna. Petu lonkis kodu poole ise suurel häälel nuttes. Tüdruk kartis, et ta jooseb verest tühjaks. Tema silmad ja nägu olid verega kaetud ning kihnumustriga kindad tilkusid verest. Ema kuulis Petu röökimist ja jooksis talle õue vastu. Ta küsis mis juhtus, kuid Petu ei saanud rääkidagi, ta lausa nuuksus ja ahmis õhku. Ema talutas Petu köögimajja suure metallist pesukausi juurde ning aitas tüdruku näo verest puhtaks pesta. Siis võttis ta arstikapist mingit rohtu, mida muidu pandi lehmade udaratele või nisadele, kui nad ennast olid okastraadi vastus ära lõhkunud. Ema sidus suure sideme ümber Petu pea, kuna plaaster oli kodust otsas. Petu aga oli ikkagi mures, sest veri kippus vahelt välja immitsema ja tüdruk muudkui tupsutas otsmikku vatiga. Kuigi side ei tahtnud peas seista, ei jonninud Petu enam, sest see salv ravis hästi. Petu kartis, et ka ta silmast jookseb verd ning nüüd jääb ta pimedaks. Tegelikult silmast ei jooksnud, aga veri haavast nirises sinna ja jättis mulje nagu jookseks silmast.

  Ema läks väikse venna juurde tubademajja ning Petu asus köögimajas joonistama. Tema lemmiklauaks oli endiselt kandline taburet, mille keskel oli auk. Petu armastas segamatult joonistada. Üksi olles mõtls ta kõik oma joonistatud teglaskujud elavaks, pani neile nimed ja mängis nendega. Kui keegi segama tuli, pani Petu vihiku kinni ja ei tahtnud oma joonistusi isegi emale näidata, sest ta ei tahtnud, et keegi läheb läbi ta joonistuste tema maailma. Ta kartis, et õed ja vennad saavad siis aru millest Petu mõtled ja kus maailmades kondab. Petu oli loonud läbi oma joonistuste oma maailma, sellise, kus oli ruumi ainult temale ja tema tegelaskujudele. Tihti istus ta köögimajas, kui venda seal ei olnud. Muidu oli see, lisaks söögimajale, vend Rolandi tuba. Just tema ööbis ka selles majas.

  Ükskord teadis Petu, et vend läks paari kilomeetri kaugusele sõbra juurde. Petu hõivas kiiresti Rolandi voodi, pani juba vihiku ja pliiatsid valmis, et joonistama hakata, kuid logisev esihammas tegi valu. Talle meenus, et, kui piimahambad ära tulevad on see märk suureks kasvamisest ning Petul hakkas kiire logiseva piimahamba eemaldamisega. Ta pani niidi ümber hamba ja sidus niidi teise otsa köögimaja sisemise ukselingi külge ning otsustas hakata vaikselt hammast ära tõmbama. Samal hetkel astus uksest sisse vend Roland, kes oli juba tagasi, sest sõpra polnud kodus. Nii kui Roland ukslinki vajutas ja ukse avas, tõmbas ta ka Petul piimahamba suust. Petu oli õnnelik või siis õnnetu. Tegelikult tahtis ta ise hamba välja tõmmata, kuid samas siis ta ei pidanud piinlema. Ta loputas mitu korda suud külma kaevuveega, pesi piimahamba puhtaks ja läks külalistemajja.

„Ema, mul tuli piimahammas ära,“ teatas ta värskest uudisest emale.

„Tubli tüdruk! Nüüd kasvad suureks!“ kiitis ema. Petu oli üliõnnelik. Kuid siis vajas ta pea norgu.

„Aga ema, meil ei ole ahju. Kuhu ma oma hamba panen?“ oli Petu nõutu.

„No, pane hammas pliidi peale. Küll Hambahaldjas selle öösel ära viib,“ soovitas ema.

  „Hambahaldjas? Kes see veel on? Kas ma saan siis temaga tuttavaks ka, kui ta hambale järgi tuleb? Kus ta elab? Kus ta teab, et minul just täna hammas ära tuli? Kas Hambahaldjas on ka päriselt olemas? Kas minust võiks ka Hambahaldjas saada? Kas Hambahaldjal on ka pärisnimi olemas? Kas Hambahaldjal on ka sünnipäev?“ jooksid küsimused üksteise võidu ema suunas.

  „Hambahaldjas on võlur, kellega lastel kohtuda ei õnnestu, sest ta tuleb hambale järgi öösel, kui lapsed magavad. Ta elab Hambahaldjamaal, kõrgel taevas, aga meie teda ei näe. Infot hamba ära tulemisest saab ta oma võluraamatutest. Ta liigub lennates ja inimesed ajavad ta tihti segamini langeva tähega. Ta on päriselt ka olemas. Ka sinust võib Hambahaldjas saada, kui sa korralikult hambaid pesed. Hambahaldjas hakkas hambaid koguma juba hästi ammu, siis kui inimesed magasid alles parsil ning nende külje alla olid heinad ja puulehed. Kui mina väike olin siis minu kodu külastas Hambahaldjas Maria, aga Hambahaldjaid on palju ja nendel on ka erinevad nimed, nagu inimestel. Kõik Hmbahaldjad on sündinud 1. jaanuaril, aga rohkem tähitatakse nende nimepäeva 9. veebruaril-Luuvalupäeval.“ selgitas ema. Ta olekski võinud rääkima jääda, sest Petu kuulas suure huviga. Siis võttis ta hamba ja pani vana pliidi tagumise plaadi juurde.

  „Emme, emme, Maria ongi käinud!“ tegi Petu, nähes, et hammast ei ole enam pliidil, juba hommikul kell 6 perele äratust

20. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 11.PEATÜKK

 

  11.PEATÜKK

  „Oh, sa juudas! Nad, kurjamid käisid mu akna taga rusikat näitamas. Sellist suurt rusikat. Nahkkinnas oli ka veel käes. Ma mõtelsin juba, et lätlaste asemel on neegrid mu akna taha ära eksinud!“ jahvatas Vassiili Varbavaheks kutsutav koolivend ühel hommikul.

  Vassiili elas üksnida internaadi kõige äärmises toas ning pidevalt tuli mingite hirmujuttudega lagedale. Kui palju tema juttudes tõtt oli seda teab ilmseltt ainult tema ise, aga vähemalt fantaasia oli koolivennal hea.

  Vassiili kandis tegelikult ka venepärast nime, aga ilmselt Vassiili Varbavaheks ristiti ta sellepärast, et ta oli oma vanuse kohta pisikest kasvu, et nagu pisike varbavahe. Tõmmu ja rahutu poisina võis teda kõikjal askeldamas ja lollusi tegemas näha. Näiteks ükskord, kui oli voodipesude vahetamise päev, virutas ta tubade uste tagant terve koorma musta pesu ja viis need oma tuppa. Tüdrukud mõtlesid, et on ehk ime juhtunud ja mõni kasvataja või internaadikaaslane on musta pesu õigesse kohta viinud. Kuid mingi aja möödudes nägid ja kuulsid nad Varbavahet koridoris lõpus naeru lahistamas ja taipasid, et Vassiilil on taas mingi kaval plaan. Ometi ei näinud ükski tüdruk Varbavahet koridoris askeldamas. Alles siis, kui kasvataja teisest koridori otsast kurja häält tegi, taipasid tüdrukud, et Varbavahe on nende mustad voodiriided pihta pannud. Karistuseks pani kasvataja Vassiili neid oma toast mustapesu ruumi tassima.

  Poisid kippusid palju ulakusi tegema. Aga põnev oligi. Ükskord istusid tüdrukud oma toas ühele voodile kokku ja hakkasid õudusjutte rääkima. Küll vesteldi anketoote, küll räägiti õuduslugusid elust enesest. Ikka lipsas mõni lugu ka lätlastest läbi ning Petu hirm lätlaste ees süvenes. Tegu ei olnud kindlasti rassistliku vaenuga, aga eestlastel ja lätlastel oli mingi vimm omavahel, sellest ka need käbisõjad ja lausa kaklused poiste vahel. Samas õppis selles koolis ka õpilasi kes elasid täitsa Läti piiri ääres ja osadel olid lausa üks vanematest lätlane, aga mingit norimist sellel teemal küll ette ei tulnud. Just siis, kui kõige õudsam jutt oli rääkimisel, kargasid poisid voodi alt välja ja tüdrukud ehmatasid ennast hingetuks. Kuidas ja millal nad sinna voodi alla pugesid seda ei teadnud keegi. Üks võimalus võis olla jälle see, et Varbavahe käis tüdrukte toa ukse taga salaja kuulatamas ning võttis mõne kamraadi punti ja nii nad sinna sattusid. Teine võimalus on see, et ehk mõni tüdrukutest plaanis selle. Ei tea, keegi omaks seda igatahes võtta küll ei tahtnud. Poistel oli muidugi lõbu laialit, kuid kasvataja Saale käest said peapesu vaid tüdrukud. Kohati tundus, et Saale hoiabki poisse rohkem. Nii tundus vähemalt Petule.

  Tüdrukud tegid ise ka tegelt pättust, küll tõmbasid endale linad ümber ja mängisid kummitust. Küll käisid vanema klassi tüdrukud kasvatajalt luba küsimata Lätist kommi toomas. Neid juhuseid oli veel. Ka siis, kui kasvataja Saale oma laua taga söögisaalis, kus õpilased koolitükke õppisid, tukkuma jäi ja poisid teda ehmatada püüdsid, said ikka tüdrukud noomida. Pole siis ime, et Saale neile pinnuks silma sai. Võimalik, et ta ei olnudki nii kuri inimene nagu lastele tundus, aga lapsed ju kipuvad meelega lollusi tegma, kui neid on eelnevalt asjata karistatud.

  Söögitädi Teevi oli hästi armas inimene. Ta meeldis vist kõigile. Petu mängis internaadis ka tema tütre Elliga, kes vahel köögist head ja paremat tõi. Tegelikult söögitädi andis vahel ise ka lastele maiustusi, näiteks siis, kui mõni neist aitas söögilauda katta või oli koguni hiljem nõudepesemisel abiks. Söögid olid ka maitvad, kuigi ühte suppi Petu ei suutnud kuidagi süüa, kuid toidu järgi jätmisest ei tahtnud keegi midagi kuulda. Ükskord tundis Petu juba enne söögisaali minemist piima-aedvilja supi lõhna ja juba see ajas teda öökima. Ta istus laua äärde ja ei hakanud sööma. Siis tuli söögitädi ja mainitses Petut sööma, sest talle ei meeldinud, kui toiduga pirtsutatakse. Petu sõi meeleldi igasuguseid piimasuppe, näiteks täiesti lihtsat piima-makaroni suppi. See maitses talle eriti hästi, kuid magusana ja kõrvale armastas ta süüa kiluvõileiba. Kuid süüa soolast piima, see pani ta okserefleksi tööle juba enne, kui ta seda maitsma hakkas. Nii juhtuski tollel korral, et Petu oksendas laua täis ja ka lähemal istuvad õpilased olid oksesed. Alles siis jooksis tädi Teevi Petu juurde ja mõistis, et vägisi ikka sööma sundida ei saa. Teevi kutsus tüdruku kööki ja kraadis teda, kartes, et ehk on Petu haigeks jäänud. Õnneks ei olnud tüdrukul palavikku. Petu istus köögis ja kurtis söögitädile, et ta ei saa isegi selle supi lõhna tunda, kui juba ajab oksele. Teevi oli mõistev inimene, pakkus tüdrukule lõunast alles jäänud mannavahtu ja päris pikka aega käis ta veel uurimas kas Petu tervisega ikka on kõik korras. 

20.jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma 

PETU LÄHEB KOOLI 10. PEATÜKK

 

  10. PEATÜKK

  Käes oli uue koolinädala algus. Nagu kombeks, panid Petu ja ta õed-vennad juba eelõhtul, ehk siis pühapäeva õhtul oma kooliriided valmis. Nii oli ema neid õpetanud. Kuna ees ootas sõit Läti linna Salatsgrivasse uusi autahvli pilte tegema, pidid lapsed valged pluusid selleks päevaks selga panema. Esimene klassi sõit oli plaanitud kolmapäevaks, just selle päeval sõitis ka 2. klass, kus õppis Petu õde Mariann. Petul oli suur mure. Nende peres oli igale lapsele vaid üks pidulik koolisärk, kuid Petu ju põletas enda oma triikrauaga ära ning nüüd ta ei teadnud enam mida teha. Tüdruk hakkas oma peas plaane hauduma. Talle meenus, et vend Roland oli rääkinud, et kui palju soolavett juua, näitab kraadiklaas palavikku. Kuid tüdruk ei saanud seda protseduuri teha, kuna sool ja vesi asusid köögimajas ja ema juba askeldas seal. Pealegi polnud aega millelegi muule mõelda, kui vaid riietumisele, sest aeg lendas halastamatult ja ees ootas pikk teekond kooli. Nii ei jäänudki Petul muud üle kui sinine koolisärk selga panna ja koos venna ja õdedega bussijaaama jalutama hakata.

  Esmaspäev ja teisipäeva möödusid sellel nädalal kuidagi eriti kiiresti. Käes oli kolmapäeva hommik ja Petu oli väga mures. Vahepeal tüdruk tahtis vanema kooliõe Karina käest endale valget särki küsida, kuna nägi, et Karina särk on internaadis. Aga Petul jäi julgusest puudu. Nii ta hädavalega õpetajale oma muret kurtma läkski, väites, et unustas särgi koju. „Mis seal ikka, pead siis sinise särgiga pildile tulema“ võttis klassijuhataja Riina asja rahulikult. Mure oli nagu peoga pühitud, kuigi Petu oli natuke klassikaaslaste peale kade, et nad kõik pidulikud välja näevad.

Petu ei mõistnud algusel, et miks autahvli pildid Läti linnas tehti, aga hiljem taipas, et Salatsgriva oli koolile lähemal ja selle kooli õpilaste autahvli pildid olid kõik just selles linnas tehtud, et oleksid ühtemoodi.

  Salatsgriva asub Liivi lahe rannikul ja Salasti jõe suudmes. Eestlased kutsuvad seda linna lühendatult ka Salatsiks. Õpilased nautisid bussi aknast selle linna vaadet, sest loodus oli seal ilus ja sadamarohke. Silma hakkasid veel kaunis luteriusu endine kihelkonnakirik, õigeusukirik, tuletorn ja imeline sild üle Salatsi jõe. Õpetaja rääkis, et 13. sajandil, ehk muinasajal kuulus Salatsi piirkond Metsapoole liivlaste asuala hulka. Kuid Vene tsaaririigi ajaloo järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Volmari maakonna Saltsi piirkonnas. Salatsi jõgi aga algab Asti järvest Põhja-Lätis ja suubub Salatsi linna juures Liivi lahte. Via Baltica sillalt paistavad piiskopplinnuse muldbastionid. Linnus ise aga hävis kahjuks Põhjasõjas. Õpetaja kordas, et ajalugu tuleb tunda ning juba mõne aasta pärast hakkavad ka tema klassi lapsed seda õppima. Aga kuna kool asus suhteliselt Läti piiri ääres, leidis õpetaja, et ka naaberriigi ajalugu võiks teada. Lapsed kuulasid põnevusega.

  Sellel päeval esimese klassi õpilastel enam tunde ei olnudki. Kooli tagasi jõudes läksid nad lõunat sööma ja peale seda tekkis neil vaba aeg.

 „Petu, tule mulle külla. Ma elan koolile päris ligidal. Lähen võtan garderoobist keka riided ja panen selga, siis on mugavam koju joosta. Sa vaheta ka kooliriided dresside vastu. Tule, tule, kutsun sind endale külla.“ tegi Petu klassiõde, pisike blond Triin Petule ettepaneku. Kuna internaadimajas olid vaid veel kaks Petu klassivenda ning tüdruk nendega mängida ei tahtnud, otsustas ta Triinu pakkumisega nõustuda. Riided vahetatud, sörkisid nad Läti suunas. Mõnus metsarada läks kiiresti, kuna Triin tahtis muudkui joosta, kuigi Petu eelistas käimist. Lõpuks hakkas Petul seest pistma ja tekkis meeletu joogijanu. „Tule, tule ruttu, annan sulle juua, sest mu kodu ei ole enam kaugel,“ kiirustas Triin Petut takka. Triinu kodu asus suhteliselt kooli ligidal. Tema lahke ema Niina, kes ka samas koolis õpetaja oli, pakkus lastele vett, kutsus korraks sisse ja soovitas Petul internaati tagasi minna, muidu võib jama tulla. Kuna Petu oli sõnakuuleik tütarlaps, jõi ta sõõmuga veetoobri tühjaks ning hakkas tagasi lonkima. Ta püüdis korra ka joosta, kuid siis hakkas uuesti seest torkima. Petu kartis, et tal võib pimesool lõhkeda ja otsustas edasi jalutada. Ta jälgis iga puu tagust, sest kartis lätlasi. Lätimaa ulakad poisid käisid tihti internaadi ees käbisõda pidamas ning Petu arvas, et nad võivad teda puude taga varitseda. Teekond ei tahtnud kuidagi lõppeda, kuid alles siis, kui ta internaadi juurde jõudis, julges Petu tagasi vaadata. Ta nägi kahte kogu tulemas ning siis olid Petul maailma kõige kiiremad jalad.

20. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma