neljapäev, 23. aprill 2020

Jaansoni rada 175. päev


 Kui sa oled pool hommikut 6 arvutilehekülge romaani valmis mõelnud j kirja pannud ning üht koma teist istuvat tööd veel teinud, see lausa ajab sind ennast liigutama. Lisaks on imeline kevad kohal, lausa patt on kodus istuda. Nii me Germoga täna 8 km kepikõndisimegi.

 Ja täna oli veel rohkem rahvast rajal kui eile. Lausa kitsas oli liigelda ning istuma õnnestus saada peale 6 km kepikõndi alles, sest polnud lihtsalt kohta ning maha veel istuda ei julge. Aga palav hakkas küll fliisis, kuid üleriideid ma siiski veel ära võtta ei raatsi ja kaela kaitsen ka õhukese salliga kevadtuulte eest. Nahk läheb ju higiseks ja mul on suhteliselt õrn kael. Germol ka.

 Eile õhtul tegid põlved mulle veidi liiga, korra juba mõtlesin neid tinktuuritada aga mõtteks jäigi. Tean juba ammusest ajast et valu vastu aitab liikumine, sestap kibelesin ka juba täna rajale, ehk näis mis õhtu toob, mul tinktuure jagub, aga meeletult hea tunne on peale pikki kilomeetreid, selline vabanemise tunne.

 Mis seal ikka, lasen fotodel kõnelda ja asun varsti taas kirjatööd tegema. Paistab et inspiratsiooni jagub, ehk jõuab isegi üks mu poolikutest romaanidest sellel aastal kaante vahele.

 Olge terved!

Fotod:
Germo ja müstiline puu
4 km läbitud ...
vallatu kurv
 3 km läbitud
Germo
elus
2 km läbitud ...
1 km läbitud ...
minek


23. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 22. aprill 2020

Jaansoni rada 174.päev


 Lihtsalt fantastiline päev!
Blogin ära ja lähen grillima, suur kevad käes ju.
Kaks nädalat tagasi käisime viimati rajal. Germo suutis vahepeal kaelaradikuliidi saada ja lisaks tekkis kõrvalesta alla jõhker ateroom, sestap olime sunnitud kodus passima. Mõne päeva eest olin aga ise nagu vatist, aga täna hommikul tundsin et tuleb minna, läksimegi.
  Väga palju rahvast on rajal, nii sportijaid, jalutajaid kui ka pingil peesitajaid ja kahjuks ka palju neid kes on pingid hõivanud alko tarbimise jaoks. Kõik raja ääres olevad pingid olid rahvast tulvil. Aga eks ilus ilm kutsub. Nagu meidki. Ja mina pole kohtumõistja.

 Enesetunne on ülihea. Läbisime 6,3 km ja oleks ka rohkem tahtnud, aga korraga palju pole kasulik, kui oled paar nädalat minimaalselt liikunud. Eks nüüd lähevad ilmad ka ilusamaks, saab ennast rohkem liigutama hakata, kuigi just nüüd tuli inspiratsioon peale ja ma kirjutan kolme romaani korraga. Oh seda inspiratsiooni! Vajub nagu lumelaviin peale!

 Aa mis seal ikka, las fotod kõnelda. Kuigi järjekord on täna totaalselt sassis, ei teagi kuidas need üldse arvutisse sain, no laen viimasel ajal mälukaardilt, sest muu süsteem ei tööta taas. Aga olemas need on.

 Olge terved ja liikuge!
3 km läbitud

...
niisiis

päike on nii erakordselt ere...
päike
1 km läbitud
...
...


22. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 20. aprill 2020

KRIMI-EESTI - Margo Vaino, Juhani Tamminen


 Vahelduseks ilukirjandusele lugesin läbi tõsielu ainetel kirjutatud krimiraamatu "Krimi-Eesti," mille on Kanl 2 vändatud saate "Krimi" ainetel raamatuks teostanud Margo Vaino ja Juhani Tamminen. Muidugi sisaldab raamat veel palju enamat, ka seda, kuidas autorid raamatut kirjutades enda elu ohtu seadsid.

 Siis on paljastatud palju räpaseid tõdesid, mis tegelikult toimub nii Eestis, kui mujal. Autorid jagasid asja uurides ennast Eesti ja Soome vahet. Käisid ära ka räpases Mikkeli vanglas, kus 2 eestlasest meest valesüüdistuse eest istusid.

 Lisaks paljastatakse inkassofirmade telgitaguseid ning raamat sisaldab ka pandimajadega seotud lugusid. Kõneleb tankistidest, arvevabrikust, kelmide mängudest, lapsevargusest, vale-viagarast ja paljust muust. Loe ise!

 See on laenuks saadud raamat, sestap mina seda välja ei laena. Ehk leiad raamatukogust!

 Karm raamat!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

KRIMI-EESTI

Autor: MARGO VAINO
 0 Google +0  0 Share0
Kahe juhtiva krimireporteri Juhani Tammineni ja Margo Vaino vahetud kogemused kokkupuudetest seaduse vastaspoolega. Võlgade sissenõudmine - vahendeid valimata! Kuidas lavastada vägistamist? Pandimajade salaelu.

Ajakirjanikud toovad lugejateni värvikad kirjeldusi isiklikult läbielatust - alates inimkaubandusest ja lõpetades majanduskuritegevusega.
Kanal 2 tõsi saade “Krimi”

20. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

VIIMANE LAEV - Aliis Jõe


 Tõsiselt hea raamat! Vapustav!
Öösel sain loetud Aliis Jõe romaani "Viimane laev." Tegin paar päeva lugemispausi, kuigi kange tahtmine oli kogu aeg lugeda. Aga paar hommikut tagasi tõusin punase silmaga (veresooned lõhkenud) ja pidin ennast korrale kutsuma. No tõesti, tõesti, vapustavalt hea romaan!

 Üksikema Aliis otsustab õe ameti Eestis maha panna ja  suunduda Rootsi koristajaks, sest tema poeg Matu õpib ülikoolis arstiks ning kogu elu üksinda last kasvatanud ema tahab poega toetada. Aliis, inimene, kes pole üldse enda peale mõelnud, jagab oma elu töö ja kodu vahet, avastab et ta garderoobis on vaid aastakümneid kantud riided. Nii ta pakib oma riidenutsu kokku, paneb selga vana viledaks kulunud mantli ja asub teele. Naine, kes pole iial ei laevaga sõitunud ega lennanud.
 Laeval juhtub midagi. Aliis suudab päästa Prantsusmaale suunduva miljonäri elu ja jõuab Rootsi asemel Prantsusmaale. Kes on see põdur, kuid rikas vanamees, kes naise endaga veab. Jah veab, sest ela Aliisile eriti sõnaõigust ei anta. Mis saab edasi? No lugege, soovitan väga! Tohutult hea raamat!

 Romaanil on ilmunud ka järg, mille kindlasti endale soetan, sest esimene osa lõppeb väga põnevalt ja kutsub edasi lugema. Lisaks pidavat veel kolmas osa ka ilmuma, ehk siis on tegu triloogiaga.

"Viimane laev" on küll tõsine raamat kuid kirja pandud huumorivõtmes ja paelub väga. Küll on autoril hea käekiri! Oehh!

 Ei tahagi rohkem reeta, lugege ise!

Nüüd väike tutvustus Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

VIIMANE LAEV

Autor: ALIIS JÕE
 5 Google +0  0 Share0
Üksikemana poja ülikooliküpseks kasvatanud Aliis otsustab vahetada hooldushaigla õe ameti koristajakoha vastu Rootsis, et nii oma lapse arstiõpinguid toetada. Aastaid kitsastes oludes virelenud Aliis on ammu kaotanud usu, et elu talle põnevust ja armastust võiks pakkuda. Kuid laevasõit sihtkohta osutub ootamatult seiklusrikkaks. Kui luksusliku restorani klient kalaluu alla neelab ja teda lämbumisoht ähvardab, suudab üksnes Aliisi kiire ja otsustav sekkumine vana mehe surmasuust päästa. Pööraselt rikas ja mõistatuslik vanahärra kutsub Aliisi oma erihooldajaks ning Rootsi haigla asemel satub naine tööle Prantsusmaa villasse. Üle pikkade aastate on tal aega vaadata tagasi lapsepõlve, mil ta kasvas üles väikeses alevikus, ning otsida lepitust oma vanematega, kas või mõtetes. Samal ajal püüab Aliisi poeg Mathias toime tulla iseseisva eluga Tartus ja üha enam vaevavad teda küsimused oma isa ja vanavanemate kohta, kellest ema talle pea midagi rääkinud pole.
Viimane laev” on eluterve huumoriga kirjutatud südamlik lugu naisest, kes avastab üllatuslikult, et küps iga võib olla mitmes mõttes märksa värvikirevam kui noorus. Raamatule on oodata järge.


20. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 16. aprill 2020

Igas päevas lausa peab olema killuke päikest!


 Kellele kalapäev, kellele tööpäev, kellele ... rõõmupäev!

Meil armsa Antoninaga on millest rääkida, pigem kaob aeg kätte. Mõni võib nüüd noomida, aga ütlen veel korra;"leia päikest ka sombuses päevas!" Ja seda igas mõttes, sest positiivsus viib edasi.

 Mis asja meie ajame? Ühte asja ... Või kahte, või kolme, või koguni kümmet. Jääb saladuseks. Nii palju võin öelda, et paari nädala pärast ilmub ajakirja "Müstilised lood" mai number ja sealt saad lugeda armastatud empaat Antoninast ja tema tegemistest.

 Kui aga soovid Antoninaga kohtuda varem, võta temaga ise ühendust. Hetkel ta töötab Pärnus, peagi Valgas jne ...

 Ja meil on veel palju plaane - salaplaane, aga eks tulevad kunagi need salaplaanid ka avalikuks.
Igal juhul oli üks armas kohtumine taas!

 Oleme terved, eksju? ;)

 Mõned fotojäädvustused veel väeka naise tegemistest, töövahenditest.
armas, väekas naine Antonina! :)
need kaanid on leedukad :)

...
helesinised on kupud

Taist toodud ...

lemmikvidin

...
Antonina eelistal eesti ja vene tooteid


hobuse palsam

16. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 9. aprill 2020

NÕIALEHT 2. - Heli Saalits


 Eile õhtuil sai taasloetud "Nõialeht 2." Selle vastutav väljanadja, nagu ikka, oli Ennustaja Heli ehk Heli Saalits.

 Selles numbris on avaldatud Pärnu poetessi Luule Luuse luulet.
Lisaks on Ennustaja Heli jaganud siin risti ja ärtu mastist kaartide tähendusi. Minu enda jaoks on need küll teised, aga näiteks inimene, kellel on huvi hakata kaarte panema, saab siit vast abi.

 Siin on ka artikkel Arturiga, kes ennast hiromandiks peab ja keda rahvasuu Urvaste Artuks kutsub.

 Jätkub "Tiivameistrite ajakapsli" teema ning välja on toodud nende sõnastik.

Minu jaoks osutus kõige huvitavamaks lugemiseks Adrian Naili artikkel "Sisse juhatus uuspaganlusse 1. Mis on Wicca."
 Siin saad teada kes või mis on Wicca. Olgu siis mainitud et Wicca on küll moodsa aja vaimusünnitus aga tema juured ulatuvad sajandite taha, eelkristlikku ajastusse.

 Ja kahjuks on siin ka järelhüüe rahvaravitsejale Nelli Nikiforovale, kellest eelmises lehes juttu oli.

Olge terved!
Luule Luuse



9.aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 8. aprill 2020

NÕIALEHT 1- Heli Saalits


 2001. aastal hakkas Pärnus ilmuma vihik nimega "Nõialeht." Selle väljaandjaks oli Heli Saalits ehk tuntud nõid Ennustaja Heli nimega. Ma ei tea kui kaua see leht ilmus, tean vaid et uus number ilmus alati 33 päeva järel. Leidsin oma esoteerilise kirjanduse riiulist vaid 1. ja 2. osa. Neid müüdi teatud kauplustes - esoteerikakauplustes.

 Antud vihiku peatoimetaja oli literaat Toomas Kutser, kes ise ka aeg-ajal sinna tekste kirjutas ja intervjuusid tegi. Antud vihikus ongi trema "Sõnajalaõie lugu." Lisaks avaldati igas numbris luuletusi ja aforisme. Selles numbris on saarlasest Enda Naaberi loomingut.

Põnevaks lugemiseks on Ivar Volmari mõtisklus "Aleister Crowley maagiline maailm." Sellest vastuolulisest isikus pajatab Nõialeht pikemalt.

 Minu lemmikuks on Mark Zeimeri mõtisklus "Tiivameistrite ajakapsli saladus." See kõneleb ühest New Mexico põhjaosa kõrvalises piirkonnas asuvast varjatud kanjonist. Seal leiti üks ebatavaline ese ja salakirju, mis oli 23 koopa seintesse kirjutatud. Mis edasi sai ja kas ning kes neid tõlgendada oskas või oskab, sellest saab ka vihikus teada.

 Lisaks on katkend ühest mu kunagisestr lemmikraamatust V. MAYA- "VODOO," mis lahkab lahti vodoo ehk vudu olemise. Millegipärast peavad paljud inimesd siiani vudut süngete nõidade tegevuseks. Arvatakse et nõiad valmistavad zombisid, torkavad oma vaenlasi kujutlevatele nukkudele nõelu kõhtu ja saadavad inimestele kurje needusi, aga nii seeei ole.

 Toomas Kuter on teinud artikli rahvaravitseja Nelli Nikiforovaga, valgevenelannast nõiaga, kellest saatusetahtel sai Kiievis elava Ukraina peanõia õpilane.

 Ka V. MAYA "Spiritismist" on vihikus juttu. Spiritistide rituaalid on väga lihtsad, neid sooritatakse reeglina tavalises toas või kellatornis altari ees, mida katab lumivalge riie. Kõrval 2 lumivalget küünalt. Vihikus on ka spiritistide poolt tõlgendatud aura värvide tähendused.

 Minul endal oli kunagi suur au tunda ja suhelda ajakirja "Avanemine" peatoimetajat ja loojat Anne-Liis Õigust. Aitäh, universum selle eest! Rahu Anne-Liisile seal üleval! / nägin kunagi tema minemist ette .../Tema on ajanud juttu selle vihiku väljaandja Heli Saalitsaga ja sellest artikli teinud. Ennustaja Helit ei oleka kahjuks ammu enam meie hulgas, tema elutööd jätkab tuntud tütar Kristi.

 Ühesõnga väga kosutav oli üle aastate taas seda vihikut lugeda, õhtul võtan järgmise osa ette.
Olge terved!


8. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 6. aprill 2020

Rada 173.päev


 Nonii, jälle üks rajapäev kirjas! Tegelikult on meil täna tähtpäev, uskumatu aga on, täna, täpselt 3 aastat tagasi alustasime kepikõnniga. Ja loobumismõtet ei ole kunagi olnud, kuigi vahel oleme harvemini rajale jõudnud, vahel tihedamini. Täna suundusime taas üle silla kesklinna, sest mul oli sinna asja. Nii saigi meie trajektooriks kesklinna piirkond. No mul ei olnud pedomeetrit peal aga vast mingi 6 km läbisime ikka.

 Linn on suhteliselt tühi, vaid mõni üksik jalutaja ja sportijaid ma ei näinud ühtegi, kummaline! Ausalt. Kas tõesti inimesed on niivõrd paanikas, et ei leia kasvõi tunnikest enda liigutamiseks? Kodus 4 seina vahel istudes just haigeks jääbki ja tuleb kahjuks tõdeda et neid haigeid on juba palju. Sillal tuli üks umbes 50 naine vastu ja sõimas Germo nii läbi, kuigi Germo just hakkas mu seljataha astuma, nagu olen talle õpetanud. Ausalt öeldes Germo ehmus nii et läks näost valgeks ja minul tekkis juba hirm, sest .... ta ei tohi närvitseda. Sellel teemal ma pikemalt ei vestleks. Inimesed, kui te nii paaniliselt kardate, ärge liikuge üldse! Me kõik oleme inimesed ja meil on suud peas, negatiivsusega teete endale karuteene. Täitsa müstika!
  Ja tagasi Tallinna maanteele jõudes, eksles üks vene memm sihitult ristmikul ringi. Meil on siin kaevetööd taas jõus, ristmik on segi paisatud (mul mürin elamises, asjad lendavad) ja see tekitab segadust. Tahtsin omast arust memme aidata ja küsisin mida ta otsib ja sain venekeele roppuse osaliseks, nagu p..alaviin langes kaela. Otsis bussijaama, aga mina näitasin sinna, kus see asuma peaks, no ma ka ju ei tea täpselt, ma ühistrantsporti ei kasuta, liigun jalgsi või autoga. Jah, näed kahte inimest ja mõlemad sõimavad, kuhu me nii välja jõuame?

 Aga meie kepikõndimine kulges kenasti, tegin imelisest Pärnus hulga fotojäädvustusi ja jagan neid ka teiega. Kui me olime juba jõudnud Jahtklubi läheduses suva silla juurde, selgus et see on remondis, tulime kaarega tagasi, läbi Tallinna väravate. Võtke siis teadmiseks et sealt üle ei saa.

Ahjaa, sülti keetsin ka eile, need fotod jäädvustan rohkem enda jaoks. Head isu! :)


 Aga mis ma ikka lobisen, lasen fotodel kõnelda.
Liigutage ennast ja olge terved!

aga need veel suletud ...
Tallinna väravad on avatud

tagasi ... Tallinna väravad paistavad...
ja see on nüüd see teine sild, Jahklubi juures, suletud
Germo sillal
sillal, oma tuhkblond juus on välja kasvanud suurel määral...
noorpaaride lemmikkoht
sild üle vallikraavi
Koidula pargis
Koidula pargis

Endla
minek ...

nõndaks ...
seanahk, seasabad, porgand, sibul, küüslauk, vesi 


6.aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 5. aprill 2020

VANA HENRI LOOD - Tiit Sepa


 Päris põnev seiklus sai öösel kell 1 läbi. Päriselt! Lugesin läbi Tiit Sepa seiklusromaani (ulmeka) "Vana Henri lood ehk pikk-pikk suvevaheaeg." Ma ei tea kas raamat on mõeldud lugemiseks lastele või täiskasvanutele aga mina nimetaks sell kogupere romaaniks, sest seda sobib tõesti lugeda kõigil. Pisut meelelahutust ja muinasjuttu kulub meie päevadesse kindlasti ära. See annab positiivsust juurde, viib mõtted mujale, kasvõi tagasi lapsepõlve. Ja muinasjutu tüüpi ulmekad lähevad mulle väga peale.

 Üks peategelastest, 15 aastane Kalle sõidab koolivaheajaks ühte alevisse vanavanemate juurde. Seal tutvub ta uue naabrimehe Henriga, kes lisaks maalimisele omab ka võimet maali sisse minna ja ka sõbrad kaas võtta. Nii satuvad Kalle ja Henri (ja teised sõbrad) põnevatesse seiklustesse, kus kohati riskivad eluga. Henri nimelt on mestis Indoneesia nõia Elaniaga, kelle näol on tegu kurja ja ohtliku tegelasega. Mis või kes aitab neid maali seest realsusesse tagasi, loe ise! Mina nautisin. Päriselt! Ja nüüd avastasin netiavarutest et sellel raamatul on ka järg ilmunud, pean selle endale soetama!

 See on juba 8. Tiit Sepa romaan, mille olen läbi lugenud. Kõik need 8 on mul ka kodus olemas, omamoodi kollektsioon. Ega ma ei teagi kui palju raamatuid Sepa jõudis oma elu jooksul kirjutada, aga loen ta loomingut meelsasti. Ja lisaks oli mul kunagi au teda ka põgusalt tunda, ta oligi pisut müstiline hing. Tutvusime kunagi Pärnus, kui ta ühes kohvikus drinkis, kabu oli peas, kõrvarõngad kõrvas, suits ees ja piilus oma pisikeste pruunide silmadega. Aga toona ei olnud ma tema loomest midagi kuulnud ja ega ma ei tahtnud uskuda ka et kirjanikuga tegu on. Olid ajad!

 Tutvustus:Väikesesse alevisse kolib elama vanem mees. Kõrvalmajja saabub aga suvevaheajaks oma vanavanemate juurde viieteistaastane Kalle. Peagi saavad Henri ja Kalle omavahel tuttavaks ja sõbralik vanamees kutsub Kalle enda poole külla. Seal selgub, et Henri on endine meremees ja harrastuskunstnik, kes maalib oma lõbuks ilusaid maale. Üsna varsti reedab Henri Kallele oma saladuse. Need maalid on väga ebatavalised ja Henri suudab piltidega midagi hoopis eriskummalist ette võtta. Nii algavadki Kalle, tema sõprade ja Henri omapärased seiklused, mis väljuvad igasuguse loogika ja tavareaalsuse piiridest.




5. märts 2020.a.
Vana-Rääma

reede, 3. aprill 2020

Tegin Tiina veel tuhandeid kordi kuulsamaks!



  Tiina, sa oled nüüd kaanestaar! No Eesti mastaabis kindlasti. Ja pealkiri on äge valitud, üks fraas Tiinaga vestlusest. Täna ilmunud "Nelli Teatajas" on lugu Tiinast, kes läks pojale Guatemalasse külla ja viibib siiani seal. Vestlesime siin millalgi põgusalt ja päris põnev oli. Osta sinagi "Nelli Teataja" ja saad elust Guatemalas osa!

 Tegelikult on äge et selline asi nagu sotsiaalmeedia olemas on! Saab sõpradega koos reisil käia. Märtsikuul fb-d avades kondasin esmajoones Tiina, Kotkasule ja Tiidu ning Airi ajajoontel, sest kõik need sõbrad olid reisil. Kotkasulg ja Tiit jõudsid küll Tansaaniast tagasi, aga Airi Vipulkuram Kansar viibib ikka veel Indias, sest tagasireis tühistati. Sama lugu on Tiinaga, ta ei saanud ka reisi tühistamise tõttu Guatemalast tagasi.
 Hoiame kõik pöialt et ükskord need armsad inimesed koju jõuaks. Seniks naudime sotsiaalmeedia vahendusel nende elu võõrsil. Aitäh, sõbrad!

 Nii mõnus kui saad ise valida kellest lugu kirjutada, nii ma olengi seda võimalust kasutanud, juba aastaid.

 Olge kõik terved!

Mõni fotojäädvustus veel koos tänutundega, aitäh!
...
artikkel Nelli Teatajas



3. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma