Kõik on ajudes kinni

FOTO: http://www.hetkepyydja.eu/unenaeopueuedjad/5151-unen%C3%A4op%C3%BC%C3%BCdja-115x38cm.html

                               KÕIK ON AJUDES KINNI

„Ma ei saa enam üldse magada! No ei saa! Kogu aeg mingid tegelased piinavad, küll hakkan uppuma, küll satun kurjade inimeste küüsi. Peale kõike tunnen öösiti kohutavat südame- ja neeruvalu. Lausa füüsiliselt tunnen. Mis küll lahti on? Kas ma hakkan ära surema?“ Laur tunnistas lõppeks et ta on sattunud mingite kurjade tegelaste küüsi.

Maide oli oma mehe painajatest teadlik aga ta ei saanud abikaasat ju aiadata, kui viimane oli igasuguste esoteeriliste teemade suhes lausa nii skeptiline, et tõstis naise peale häält, kui viimane üritaski oma lemmikteemal sõna võtta. Nii pidas Maide vaikimist paremaks. Ega inimest ju vägisi aidata ei saa kui ta seda ise ei taha.

Ka Maide ööd olid katkendlikud, kuna abikaasa rahutud uned ja hingematvad ärkvele hüppamised röövisid ka temalt öörahu. Katsu sa magama jääda kui voodikaaslane pidevalt läbi une karjub.

Maide oli Lauril soovitanud arsti juurde minna, kartes mehe diagnoosiks uneabnoed. Mees saatis ta kuradile, vihastas ennast näost siniseks ja painajalikud unenäod aiva süvenesid.

„Mul on kõigest tööstess ja see möödub!“ Laur oli enda pandud diagnoosis nii kindel, et ta ei lasknud isegi oma parimal sõbral midagi öelda, liiati siis veel naisel. Temal pidi ju alati õigus olema, teised kippusid oma diagnoose tema külge pookima. Just nii arvas Laur.

Maide pani mehega konsuldeerimata oma tuttavale nõiale aja kinni, lootuses, et mees tuleb temaga kaasa. Paar päeva oli jäänud aega, naine püüdis abikaasaga väga hell ja mõistlik olla, kuid Laur juba tundis oma naist, ta teadis et midagi, mis talle ei meeldi, on teoksil. Nii ta kähvas naisele et ärgu käigu nagu kass ümber palava pudru, nagunii ta ei lähe oma uhhuunaise õnge. Nii kutsus ta tõredana oma esoteerika huvilist abikaasat. Ka kõik nähvamised ja kähvamised neelas Maide alla ja seda kõike mehe tervise nimel, seda kõike selle nimel, et oma skeptikust abikaasa nõia juurde meelitada.

Õhtul, kui mees juba uinus, asetas Maide salaja esoteerikapoest ostetud uue unenäopüüdja mehe peatsisse seinale, et mehe unenäod kontrolli alla saada. Tõsi küll Laur magas tollel öösel rahulikult, aga painajalikud unenäod kordisid endiselt ööst öösse.

Kui Laur järgmisel öösel taas istukile ehmatas, alles siis nägi ta seinal uut esoteerilist vidinat ning hakkas pröökama, et naine raiskab nende raha igasuguste mõttetute vidinate peale, et tema autoremondiks taas mammonat ei jagu.

Maide oli nõutu, sest unenäopüüdja ei suutnud ka meest aidata ning nõia juurde minekuks olid jäänud vaid loetud tunnid, ta ei üritanudki meest kaasa meelitada, kartuses et nõia vastuvõtaks kulutatud raha pärast tuöeb neil suur tüli. Olgugi, et tema tuttav nõid ei pomminud suuri summasid patsientidelt vaid leppis ka igasuguste puuviljade ja hoidiste toomisega. Aga seda Laur ju ei teanud, ega poleks vast uskunud ka.

„Miks see unenäopüüdja ometi ei toimi? Täna uurin nõia käest, see on juba imelik. Kas mu mehes on saatan pead tõstnud? Oi, ei, ei!“ Maide kõneles endaga lausa häälega.

„Tere.“

„Tere taas. Vaatan et sinul läheb hästi ja oled endas lausa reiki leidnud. Tubli, tuli, jätka samas vaimus, olen sinusse alati uskunud.“ Nõid oli rõõmus on naistuttavat nähes. Maide vaikis. Ta tõdes jah et temal läheb hästi, aga unetud ööd mehe painajate pärast tekitasid ka temas juba unetust, kuid sellest nõid ei rääkinud.

„Kui sa tahad oma abikaasat aidata, pead palju enamks valmis olema. See unenäopüüdja, jah, see oli üks õige ost, väga õige ost ... aga, kee vidin vajab puhastamist, energeetilist puhastamist ja sa tead ju kuidas seda teha. Selles meistriteoses on võimas energia ja vägi sees, aga ta on kaua aega seisnud kaupluses erinevate inimeste silme all ja vajab hädasti puhastust. Ma näen kuidas paljud negatiivse energiaga inimesed on seda vaadanud, näen kui palju kadedaid pilke on selle peale suunatud. Näen paljutki veel. Puhasta see ära,“ nentis nõid.

Maide kuulas tähelepanelikult ja teadis, et nõial on tuline õigus, et ta oli ise teinud vea, asetades abikaasa peatsisse puhatsmata unenäopüüdja. Naine otsustas et koju minnes võtab ta ostu seinalt, puhastab selle energeetika ja paneb kahekümne neljaks tunniks oma kõiksuse püramiidile laadima, head energiat laadima. Vastasel korral hakkab „must“ unenäopüüdja vastupidi tööle ja võib pererahva othtu seada. Maide arvas, et mehe painajates ongi süüdi unenäopüüdja, ta tõdes, et just see vidin on süüdi mehe vaimse tervise halvenemises, kuid unustas tõsiasja, et mees ei saanud magada ammu enne unenäopüüdja ostmist.

„Hmm, ära sa nüüd ennast küll süüdista! Sa ei ole oma mehe probleemides karvavõrdki süüdi, üldse ei ole. Sinu abikaasa kannab oma lahkunud isa abielusõrmust, mida tema isa kandis viimsete hingetõmbeteni. See sõrmus vajab energeetilist puhastamist. Mida rutem selle puhtaks saab, seda rutem su mehe tervis paranema hakkab!“ Nõid teadis millest rääkis.

Maide sattus segadusse. Jah, äi oli oma sõrmuse ise sõrmest võtnud ja surivoodil selle Laurile andnud, mille Laur kohe sõrme pani. Ikkagi mälestus isast, oma kõige kallimast inimesest, sest just isa oli see kes Lauri kasvatas, kuna ema läks linna tööle minnes oma eluga pahuksisse ja unustas üldse oma mehe ja poja olemasolu.

„Kuidas ma selle mehe käest küll kätte saaksin? Kas pean tal selle une pealt sõrmest eemaldama? Ma ei saa seda ilmselt kätte, ta on üsna erksa unega ja sõrmus on talle pisut ka väike, vaid seebiveega on võimalik seda eemaldada. See ei tule kõne allagi! Ja abikaasale ma sellest kõigest rääkida ei saa, ta niigi lubab mulle seevaldisse koha kinni panna, kui ma oma uhhuuujutte ei lõpeta.“ Maide oli tõsiselt mures.

„Ehetel, eriti veel neid mida inimene pidevalt kannab, on võime endasse salvestada kõik kandjaga seotu. Eriti salvestab kuldehe endasse ka haigused. Nagu ma tean , kandis teie äi sõrmust elupäevade lõpuni, seega on selle sisse salvestatud ka ta haigused. Kui su mees seda sõrmust kannab, hakkavad talle samad haigused külge, mis võivad lõppeda....“ Nõid neelas viimased sõnad alla.

Maide puhkes nutma. Talle meenus kuidas mees kurtis öiseid südame- ja neeruvalusid. Just süda ja neerud viisid ta äia hauda. Lisaks kõigele käitus abikaasa viimsstel aastatel väga oma isale sarnaselt, isegi ta kõnepruuk ja miimika meenutas üha enam Maide äia. Maide ise arvas, et tema kolmas silma on avanenud, sestap näeb ta rohkem, et näeb ka oma abikaasas neid külgi, mida ta enne polnud näinud. See pani naist isegi rõõmustama. Naine tundis siirast rõõmu et toimumas on tema avanemine. Küllap oligi, aga energiavaegus, mis teda mehe tervise pärast pidurdas, pani ka Maide enrgiad blokki.

Nõia juurest lahkudes ja kodu uksest sisenedes Maide vakatas, sest Laur istus klaasistunud pilguga köögilaua taga, pilk sügisestele langevatele lehtedele suunatud, mida kasepuu otse nende akna taga lennutas. Ta ei kuulnud ega näinud et abikaasa uksest sisse astus. See ehmatas Maidet väga. Värisevi käsi võttis naine oma sügismanti seljast, asetas selle esikupeegli kapile ja hiilis vargsi kööki.

„Nüüd on lõpp! Elu on täitsa persses! Tõsiselt!“ Lauri silmadest valgusid ühtäkki suured pisarad, mida Maide nende kooselu jooksul veel kordagi näinud ei olnud.

„Kas sa kujutad ette, ma küsisin ülemuse käest vaba päeva ja ta lasi mul valida kas lahukun töölt või loobun vaba päeva mõttest. Ma siis lahkusin töölt. Nüüd on elu täitsa pekkis! Kes maksab pangalaenu? Ütle kes??“ Laur nuttis juba lahinal. Maide ei osanud midagi öelda, ka tema maailm varises kokku, sest kaks last oli vaja veel toita ja katta, mõlemad õppisid alles algkoolis, tütar teises ja poeg kolmandas klassis. Lisaks pangalaenule renoveerisid nad mehe vanemate maakodu, kuhu nad plaanisid tulevikus alaliselt elama minna.

„Naine, aita mind! Sul on neid tuttavaid uhhuuinimesi, kas nemad saavad mind aidata?!“ Laur lausa röökis. Maide ei jõudnud ära imestada, et mees temalt sellist abi küsis. Ju oli siis viimane piir ületatud. Või tegi tema tuttav nõid midagi, puhastas mehe mõttemaailma ja nõidus mehe enda manu ravile? Igatahes muutused olid toimunud.

Juba järgmisel päeval leidis Maide ennast koos abikaasaga nõia vastuvõtult, kuhu mees vabatahtlikult oma isalt pärandatud sõrmuse puhastada ja laadida jättis. Ja sõrmus tuli sõrmest ära lausa ilma seebiveeta.

Poole aasta pärast kolisid Maide, Laur ja nende lapsed isatallu ning rajasid sinna esoteerikakeskuse, kus nad ise nüüd abivajajaid aitavad. Aga nad ei propageeri taimetoitlust, vaid soovitavad inimestel süüa ökotoitu, mis on säilitusainetecaba ning igati tervislik. Tänaseks on nad aastatepikkusest pangalaenust priid, terved ja kaitstud.

Kui leiad enda üles, leiab ka tervis su üles. Ja terviseküsimus ei seine kohe kindlasti mitte dieedis, vaid füüsilises liikumises, mida kogu nende pere aktiivselt harrastab. Ka meditatsiooni, kui hinge hakkab mõni raskus rõhuma.

Pole siis ime et igal suvel on nende talus aset leidvatele seminaridele nõutud järjekord, sest indiaani higistamistelgid võidavad ühe paopulaarsust ja tervendavad vaimu. Leia sinagi iseennast üles!

4. september. 2019.a.

Vana-Rääma

MEES, KES MÄLETAS ELEVANTE - Eeva Park

 Öösel sain loetud Eeva Pargi jutu- ja novellikogu "Mees, kes mäletas elevante." Nautisin lugemist väga. Ja järjekordselt mainin, et lühijutukesi on hea lugeda, kui ikka jääd jutukesse sisse ja tahad seda edasi seedida, paned raamatu kinni ja hakkadki seedima :) No ühesõnaga seda on parem lugeda, sest tihtilugu romaanid ja jutustused ei lase magama jääda, kogu aeg tahad edasi lugeda., aga lühijutukestega on teisiti.

 Raamat koosneb kuueteistkümnest lühijutust/novellist. Siin on avaldatud ka Eeva Pargi novell "Juhuslik," mis saavutas 1994. aastal Fr. Tuglase novelliauhinna. Mitte et ma seda novelli esile tõstaks, aga autoritele on alati boonuseks ka see kui kirjanduskonkurssidel osaledes sind märgatakse. Usun et ka Eeva Pargile.

 Teos pakkus väga palju põnevust ja kirjanik Pargil on väga eriline käekiri, kasutab vaheldusmisi vanu ja ajahõlma jäänud sõnu/kujundeid ning sekka ka uusi, vast Sõnauselt tulnuid. Lisaks on tal harukordne anne luua väga võimsad ja kujundlikud olustikukirjeldused, mida tänapäeval just väga tihti ei kohta, eriti nooremate autorite lugudes. Kahjuks.

 Mõnda lugu tahtnuks pikemalt lugeda ja mõni lõppes ootamatult, aga novellidega ongi nii, sa ei pea peensusteni kõike lahti seletama, jääb ka lugejale fantaasiat.

 Kirjanik Eeva Park jäi mul eredana meelde Võtikvere Raamatukülast, kus me samal päeval oma loomingut tutvustasime. Ja selle eest suured tänud korraldaja ja kirjanik Imbi Pajule, aitäh!

 Soovitan seda raamatut lugeda!

Eeva Park

Mees, kes mäletas elevante

160-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites novellikogu 

 Sisu:

• Mees, kes mäletas elevante
• Sealpool Acheroni
• Juhuslik
• Kohtumine
• Sõõm
• Lintšijad
• Popitegija pärastlõuna
• Kontsert raekojas
• Kuum
• Täiuslik mõrv
• Oi kaunis kevadkuu
• Reis
• Ufode tulemine
• Naised
• Hüvasti
• Äraminek

4. september. 2019.a.
Vana-Rääma

"Müstilised lood" ja "Saatus & Saladused" on ilmunud

 Jätkuvalt teen koostöd ajakirjadega "Müstilised lood" ja "Saatus & Saladused." Septembri SaSas on avaldatud Lauriito luule ning "MüLos" (minu väljamõeldud lühend just praegu) on avaldatud minu kaks lühijutukest. "Ära üle mõtle!" ning "Kuutõbise pihtimus."

 Suur rõõm on ka teada et mul on fänne, kes ostavad neid ajakirju just minu kirjutiste pärast. Saan pidevalt ka tagasisidet. Siirad tänud! See motiveerib ja inspireerib. 

 Kirjutan ka nendesse ajakirjadesse huvitavatest persoonidest artikleid. Kui sina tunned, et sul on mulle oma müstiline lugu rääkida siis võta minuga ühendust juba täna!

 Ootan ka igakuiselt SaSa luuleveergu luuletusi erinevatelt autoritelt. Ühe autori tarvis on terve lehekülg, kuhu lisatakse tema foto, mõned read autori tutvustuseks ning 5-7 luuletust, oleneb luuletuse pikkusest. Oktoobrikuu numbri tarvis on juba luuletused olemas, kui sa kiirustad, jõuavad sinu luuletused juba novembrikuu numbrisse.

 Lisaks tõi täna postimees mulle suure üllatuse, kirja ja sünnipäevaõnnitluse ühelt armsalt memmelt, see tegi hingele suure ja pehme pai. Proua Saima teatas, et tegeleb minu kirjutatud raamatute lugemisega ning hetkel on käsil mu romaanitriloogia "ELU PÄRAST ELU" 1. osa "Trevori juhtum." Selline tagasiside on üliarmas! Aitäh! Ta oli kõik mu raamatud kohalikust raamatukogust laenutanud. Mina kirjutan kirjutamiskire pärast ja kui mu raamatuid loetakse (ja loetakse!) on see üliarmas tunne. Ausalt! Mida üks autor veel tahta soovib?

 Head lugemist, kallid sõbrad!

Fotod:

Ära üle mõtle 1

Ära üle mõtle 2

Kuutõbise pihtimus 1

Kuutõbise pihtimus 2

Kuutõbise pihtimus 3

Lauriito luule

kiri, mis tegi päeva päikeseliseks!

4. september. 2019.a.
Vana-Rääma

Mina täna + uus tass Arhangelskist

mina täna koduselt ja aasta vanemana

 Jah, tõsi ta on, sain jälle aasta vanemaks, ei nooremaks. Olin 2 päeva siit täiesti eemal, neljapäeval ja reedel ei avanud arvutit üldse, tegin netivabad päevad, teen neid ka edaspidi. Kui teil on vaja mind kiiresti kätte saada siis helistage, sest ma ei käi endiselt ka telefoniga netis.

 Tänud kõigile õnnesoovijatele! Aitäh! Aitäh! Aitäh! Paraku ma ei saa enam kõikide õnnesoove kätte, sest fb-l on oma reeglid. Loendasin üle 700 õnnitleja, siis läks arvestus sassi. Tänud ka kõikidele kes mul külas käisid (neid jagub siiani), sõnumineerisid ja kirjutasid! Te olete mulle väga kallid. Tähtis pole kingitus vaid see, et ma oma tähtpäeval meenun. Ausalt. Aga väga armas oli ka see et, nagu kokkuleppeliselt, kinkisid enamvähem kõik mulle puuvilju. Väga aitäh!

 Mul on kirjatööd palju, sestap hoian vahel arvutist eemale, lasen silmadel puhata ja pealegi on vähemalt Pärnus suur ja soe suvi, minu sünnipäeval oli suisa ligi 28 sooja, sestap ma mitte ei taha kuulda, et olen sügisel sündinud, 28. august on suvekuu. Ja suvi kestab veel! :)

 Oleme siin Germoga vahepeal ka seenel käinud, aga ootame vihma, sest seenesaak on nede kuumade ja kuivade ilmadega kesine, seeni on vähe ja enamus on ussitanud. Kuid sügis on alles ees ja ega seened maapõue ei jää!

 Aias on mõnus olla ja eile sai taas ahvenat ja forelli suitsutatud, nämma.

 Kaidi Kaasikule siirad ja suured tänud järjekordse tassi eest, mille ta mulle sellel korral Arhangelskist tõi! Aitäääh!

 Kohustulik blogipostitus on nüüd kirjas, laen pildid ka ära ja siis lähen raamatuga voodisse, sest olen taas lugemislainel.

 Olete mulle armsad!

Fotod:

kõigekallim tegi äratust...

naabimees tõi sinikaid

vot just nii palju sooja oli minu sünnipäeval mu kõige jahedamas ruumis- köögis...

aitäh! :)

aitäh! :)

tass Arhangelskist

aitäh!

oma suitsutatud vikerforell

õnnelik Germo aias

tegin kiirkurke, neid ühepäevaseid...nämma

oma suitsutatud ahvenad

Germoga metsas

pesakond kreem ehk haberiisikaid

tammeriisikad

kõikse rohkem tammeriisikaid ja männiliimikuid...

1. september. 2019.a.
Vana-Rääma

NAISE LÕHN, RAHA LÕHN - Peeter Sauter

 Minu tänase lugemisjanu kustutas Peeter Sauteri lühijutustus "Naise lõhn, raha lõhn." Selle pisikeses formaadis armsa raamatu soetasin endale taas Pärnu Uuskasutuskeskusest ja vaid 50 sendi eest. Tunnike lugemist ja läbi ta saigi.

 Lühijutustus on põnev, eluline, ergutav, erutav ja sauterlik. Viimassest sõnast saavad vast aru vaid need kes on Sauterit (või ta loomingut :) ) enne lugenud.

 Peataegalseks on Kunstiülikooli haridusega mees, kelle naine on kaheksandat kuud lapseootel. Mehele pakutakse tasuvat tööd aga kes või mis seisab selle töö taga ja mis tööga on tegu, sellest lugege ise.

 Minu jaoks peab ühes heas jutustuses või romaanis olema sündi, seksi ja surma. Siin on neid kõiki kolme. Tegutsevad ka värvikad allilmategelased, mis muudab teose põnevamaks. Minu jaoks vähemalt. Ja Sauterit, olgu, olgu, tema loomingut loen ma alati hea meelega.

 Hea käekirja ja süžeega hea raamat.

Tutvustus:

Naise lõhn, raha lõhn

Peeter Sauter

2001

60 lk

See lugu räägib sulle armastusest ja rahast. Mõlemad on mulle armsad ja mõlemat on loos pangede viisi.

29. august. 2019.a.
Vana-Rääma

VÄIKESED VANAMEHED - Tiina Laanem

 Öösel sain loetud Tiina Laanemi esimese romaani "Väikesed vanamehed," mis saavutas 2006. aastal romaanivõistlustel 1. koha.

 Väga ladus ja humoorikas lugemine. Väga hea käekirjaga autor. Ka hea inimestetundja ning oskab nii elusalt tutvustada kõiki tegelaskujusid, jättes lugejale tunde nagu tunneks lugeja ise neid. Mina nautisun selle raamatu lugemist väga.

 Lapsepõlvesõbrad, kes on nüüd juba keskeas, koos kaasadega (mitte kõik) sõidavad saarele. Mis seal toimuma hakkab ja kas neil tuleb sõprades pettuda või mitte, seda lugege ise. Mina nautisin igat rida, peaaegu. Ainult üks mittemeeldiv teema selle teose puhul oli joomine ja alkoholism, seda oli minu jaoks liiga palju. Ja, ka elus on seda palju, aga kas raamatus on seda vaja pidevalt ja põhjalikult kirjutada? Kõik need peensusteni lahatud veiniavamise ja joomise lood.... see oli minu jaoks igav ja mõttetu. Aga kõik muu kaalus selle joomateema üles, päriselt. Väga hea fantaasiaga autor!

 Ka olustikukirjeldus on ülihea, maalib kujutluspilte silme ette ja ma jäin nendesse piltidesse lummatuna lausa kinni.
  Algul oli tegelaskujusid küll raske meelde jätta, neid tuli korraga igast uksest ja aknast, aga ajapikku suutis autor nende natuurid nii eriliseks ja värvikaks tutvustada, et mina lausa hämmastas.
Ma ei tahakski rohkemat reeta, praegu on see raamat ülisoodsalt Rahva Raamatus kasutatud raamatute hulgas müügil ja laenutada saab ehk ka. Soovitan!

 Kindlasti loen Tiina Laanemi raamatuid veel!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

VÄIKESED VANAMEHED

Autor: TIINA LAANEM

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 0 Google +0  0 Share0

Tiina Laanem kirjutab oma esimeses romaanis kõigist neist meestest ja naistest ja lastest, kes iga päev meie keskel oma elu elavad. Seab küsimuse alla sõpruse tegelikkuse ja sisu. Elu tegelikkuse ja sisu. Susi sest kõigest aru saagu. Kõige rohkem räägitakse ses raamatus ikka meestest, kelle varjus joonistuvad välja naised. Ja kusagil kaugel, õige tasa ja õige vaikselt, on ka lapsed.

2006. aasta romaanivõistluse võitja.

EAN	9789949431069
Ilmumisaasta	2007
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	256 lk
Mõõt	217x150x (mm)
Kirjastus	EESTI PÄEVALEHT
Lisamise aeg:	31.10.2008

29. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Seitse pohla

foto: https://et.wikipedia.org/wiki/Fail:Vaccinium_vitis-idaea_20060824_001.jpg

                       SEITSE POHLA

Kitsuke metsavahe rada uppus rohelusse nagu tiik, mis on kinni kasvanud. Tee sai korraga otsa. Sigridile tundus see kummaline, sest nii kaua kui ta ennast mäletab ja neid radu tallanud on, viis see tee ühte vana lagunenud talu hoovi, mis oli ajahamba poolt, peale vanaperenaise surma, saatuse pureda jäetud. Tõsi küll, väidetavalt pidavat nüüd noorem generatsioon seal aeg-ajalt tegutsema ja talule uuesti hing sisse puhuma, kuid ometi ühtegi rada sinna ei viinud.

Tänavu näis seenesaak ikka väga kesine olevat, Sigrid leidis metsatukast poole tunni jooksul vaid mõne kuivanud puraviku, aga pohlad näitasid küll juba oma punakat palet. Nii asusuki noor, kolmeaastase vallaslapse ema pohli korjama.

Sigrid kasvatas koos vanaemaga tütar Lisetti, sest tema boyfriend on pruudi rasedusest kuuldes Rootsi pegenud ja sinna jäänudki. Kuuldavasti elavat ta seal pereelu, aga kes seda täpsemalt teab, kui igasugune kontakt puudub. Inimene oli, läks ja kadus, nagu poleks teda olnudki.

Just vanaema oli see kes mainitses Sigridit sünnitama, sest esimese raseduse katkestamine võib täheldada emaduse staatusest ilmajäämist. Sigrid oskas vanaema Annale väga tänulik olla, ja mitte ainult selle nõuande eest. Vanaema oli talle kogu elu nii ema, isa, vanaema, õe, venna kui vanaisa eest olnud. Vanaema oli talle kõik. Tema elus eksisteeris vaid kaks tähtsalt inimest – vanaema Anna ja tütar Lisett.

Ämber triiki pohli täis korjatud, seadis Sigrid sammud kodu suunas. Mööda metsaveert kõndides noppis ta veel üksikuid pohli ja pistis suhu. Need hapukad marjad maitsesid talle väga. Ainult vanaema kurtis, et peale seda, kui ta reumat põdema hakkas, ei suutvat ta enam haput tarbida, aga seitse pohla päevas sõi ta ära küll, sest just seitse pohla tarbimine pidavat tagama hea tervise ja kõrgeealisuse. Anna tahtis elada, sestap ta tervislikult toituski, kuigi sealihast ja mulgikapsast ei suutnud ta loobuda, ega ei plaaninudki. Tal on helgelt meeles veel lapsepõlv, kus nälja kustutamisest oli õnneks keldris hapendatud kapsast otse tünnist võtta. Ka ei pipsutanud toona keegi toorest pekki süües, see maitses hästi.

Lisett armastas pohli väga. Ta võis neid pihkudega suhu pista, ise samas grimasse tehas. Sama aplalt sõi ta ka küüslauku. Juba imikuna armastas ta neid süüa, ise mõistmatult nuttes miks need küll nii kibedad on. Lisett armastas ka võid lusikaga karbist süüa ja kui keegi üritaski tüdrukut keelta, näitas laps oma tigetad poolt.

„Vana, miks osad inimesed armstavad haput ja osad mitte? Kas see tuleneb maisemeelest?“ Sigrid võttis alati vanaema elutarkust kuulda, sest tema õpetlikes juttudes oli alati ka tõeiva sees.

„Hapu on hea ja reeglina on ka hapud marjad tervislikud, kui juhtumisi pole maoga probleeme. Kui inimene põeb maogastriiti ehk ülihappesust, pole soovitav haput tarbida. Ka siis kui reuma hakkab vanainimeste konte murda, ei taha organism enam haput. Tegelikult iga inimese organism tunneb ära mida ta vajab ja mida mitte. Mina võisin lapsena kilode kaupa tulihaput rabarberit süüa, suhkrusse ka seda ei kastnud, suhkur rikkus minu jaoks rabarberi maitse ära.“

„Aa, nüüd ma tean kellelt Liisu oma geenid saanud on!“ Sigrid rõõmustas.

Anna muigas ja tundis tütretütre väite üle siirast rõõmu. Samuti armastas Anna väga oma sõstrasilmset tütretütretütart Lisetti. Ta kippus last ka hellitama, nagu vanaemadel ja vanavanaemadel ikka kombeks olnud on. Nii näitas Lisett viimasel ajal tihti oma jonnituju, kui oli pool päeva saanud vanavana seltsis veeta ning õhtu eel emme teda keelama ja käskima hakkas.

„Mamma, tahan kommi, tahan!?“ Lisett lausa nõudis Annalt kommi. Sigrid tahtis juba häält tõsta kuid nähes vanaema silma pilgutamas, loobus.

„Tule siia, mu silmaterake, mu tupsununnuke, tule võta kommi!“ Vanavanaema oli helde-lahke. Ta mäletas lapsepõlvest kuidas ema neile kommi „tegi“ ja nüüd jagas ta oma oskusi lapselapselapsele. Selleks võttis ta pohlad, tegi need vees märjaks ning kastis suhkru sisse, rullis neid suhkrus ja pani kuivama. Nii valmisid pohlakommid ja väga maitsvad said. Lisett oli väga õnnelik. Ka Sigrid vaikis, sest ei saa ju ometi keelata last vitamiine tarbimast!

„Vana, sa oled mulle palju pajatanud mu emast ja isast. Tänu sulle on mul kogu elu olnud tunne, et ma tunnen neid, et oleksin saanud nagu nendega koos kasvada. Aitäh sulle selle eest! Aga palun räägi mulle kus nad hukkusid? Olen seda mitu korda küsinud, aga sa vist ei taha sellest rääkida. Miks?“ Sigrid oli rahutu.

„Oh, tütreke, ei ole kerge vanu haavu verele rebida, ei ole! Aga...“

„Ära siis rebi...“ oli Sigrid nõus.

„Egas ma saa seda teavet endaga hauda kaasa viia, sul on õigus seda teada saada. Oled nüüd juba ise ema, väga hooliv ja armastav ema, eks ma siis pajata...“ Anna jättis lause lõpetamata.

„Ei, ei, vana, pole vaja, kui see sulle haiget teeb. Kindlasti teeb!“ Sigrid oli valmis vanaema vaikimisega.

„Liisu, tule võta veel kommi ja mine liivakasti mängima. Kas lubad, et liiva enam pähe ei kalla?“ Anna sooviks oli et pisike perekonnaliige tema ja lapselapse vestlusest ei kuuleks, kolmeaastane saab juba päris palju aru, memm ei tahtnud Liisule haiget teha, sestap ta lapse liivakasti saatiski.

„Tollel karmil päeval, sinu seitsme kuuseks saamise päeval läksid su vanemad metsa pohli korjama, et nendest sünnipäevakook kooki küpsetada. Meil kõigil oli traditsiooniks alati sinu kuu aega vanemaks saamise puhul seda pidada.Mida su vanema ei leidnud, olid pohlad. Meie kodu lähedal metsas olevat üks neetud kohake, see jääb rajale mis viib ühte vanasse mahajäetud tallu, kus elas kord üks kuri nõid. Jaajaa, kurjad nõiad ei eksisteeri ainult muinasjuttudes, nad on ka päriselus olemas! Sinu ema ja isa otsistasid sõita mööda rada edasi, kurja nõia valdustesse, sest pohlasoov oli kindel. Paar kilomeetrit enne nõiatalu parkisid nad auto magistraalkraavi veerde ning hakkasid autost välja minema. Samal ajal seisis teepervel üks marjulisest meesterahvas, kes lausa nägi kuidas auto ta silme all magistraalkaevu vajus. Ta kuulis ka su ema viimaseid sõnu;“ma pean oma seitse pohala saama, muidu...!“Ja korraga ei olnud enam autot ega su vanemaid näha. Mees arvas, et ta hakkab mõistust kaotama, sest vaatepilt oli rohkem kui uskumatu. Ta jooksis tuhatnelja minu juurde ja teatas uudisest, mis osutus tõeks.

Kas võis saatuslikuks saada see, et su ema ei leidnud oma seitset pohla või legend, et kuri nõid neab ära kõik kes tema maa-alt midagi varastada tahavad.... võta siis kinni! Aga rahvasuu teab pajatada, et nõid oli võimekas ja meie kodu lähedal metsas asub äraneetud koht, kus inimesed enam ei käi. Olen alati hirmul, et sina sinna ei satuks. Teen kaitsemärke, mida õpetas mulle juba minu vanaema. Tundub, et need toimivad, kuigi olen muidu ebausu vastu väga skeptiline. Aga miski siin ilmas siiski olemas on ja toimib, olen kogenud. Ka sinu emaga olen kordi kohtunud ja ma ei arva, nagu too juhuslik mees metsas, et ma hakkan hulluks minema. Ta käib endiselt kodus.“

„Oehh, ma tean kus see kot asub! Tean! Selle teeraja peale jääb, mis viib vana maja juurde, aga seal ei ole enam rada, see on rohtu kasvanud ja selle asemel laiub tiik.“ Sigrid sai vastused oma küsimustele mis teda olid pikki aastaid vaevanud.

„Jah, tütreke, jah, võta nüüd seitse pohla!“ Anna pakkus oma pihust lapselapsele pohli ja ta skeptitsismist polnud midagi alles. 

26. august. 2019.a.

Vana-Rääma 

ARKAADIA ÖÖ - Rein Veidemann

 Kahju on et see raamat loetud sai. Tõsiselt! Panin just öökapilt riiulisse Rein Veidemanni proosateose "Arkaadia öö," mis koosneb kolmest eraldiloetavast novellist ning veel kolmest novellist, mis moodustavad koos romaani, romaani novellides.

 Ma ei saa ise üle ega ümber "nimemaagiast" ning just see on üks mu lemmikteemasid Rein Veidemanni teoste juures. Ka minu jaoks tähendavad nimed väga palju. Sestap ma tõsiselt naudin Reinu raamatuid. Ja mitte ainult nimede pärast, ka ajaoo, tarkusepagasi ja tohutu kire, seksuaalsuse pärast,  mida kõik R.Veidemanni raamatud kajastavad.

 Tahtsin sellesse raamatusse ka pühendust hiljuti võtta, aga paraku läks nii et ma ei jõudnudki Uue Kunsti Muuseumisse, kui kirjanik Veidemann oma sünnilinna Pärnut väisas. Aga ma ei kaota lootust, sest tema kirjutatud triloogia raamatutes on mul pühendused sees ja soovin et ka teistes oleks, nii saan need ühte riiulisse asetada. Mul on lihtsalt pühenduste ja autogrammidega raamatute tarvis eraldi riiulid ja nendel raamatutel on minu jaoks veel suurem tähtsus, see silmale nähtamatu energeetika, aga tuntav...

 Nautisin kõikide novellide lugemist väga. Novellikogu ongi hea lugeda, saab ennast õhtuti paremini korrale kutsuda, lihtsalt ei võta järgmist novelli lugeda ja ajad ennast vägisi magama. No ma olen lugemissõltlane ja pean ennast korrale kutsuma.

 Nagu me Reinuga siin vestelnud oleme, on talle endale kõige hingelähedasem novell sellest raamatust "Meie, tinasõdurid." Aga ma üldse ei imesta selle üle, see on tõsiselt põnev ja nostalgiline novell, tegevus toimub Pärnus ja kõneleb toonasest elust, kui autor veel nooruki eas oli ja Pärnus Räämal elas. Jah, seda kõrvitsa lugu mainis autor ka ühel kohtumisõhtul, aga ma ikkagi nautisin lugemist, väga!

 Pean tõdema et sellest ajast saati, kui see raamat mu öökapil oli, pole nudpäevagi mil ma ei ümiseks laulusõnu ; "minagi oli Arkaadia teel..."

Arkaadia teel

Muusika:

T. Tepandi

Sõnad:

K. Ristikivi

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud viimne kui lootsikumees,
Lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
Vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
Nõnda on elu... Sest teie ei tea,
Ei tunne mu isamaatust.

See laul on mind lapsest saati lummanud ja unistama pannud, juba ainuüksi nimi "Arkaadia" on minu jaoks erilise tähendusega. Miks? Midagi jätan ka oma teada :)

 Esimene novell "Betti" on ka ülimõnus. Koer Betti kõneleb elust oma silmade järgi. Ja jälle need nimed! Ka Betti on endale nime saanud ühe kuulsa inimese järgi. Kelle? Kui ei tea siis lugege seda raamatut!

Ojaa, see "Kõnekirjutaja" novell! No seda juhtusin lugema just ajal mil tänavune Roosiaia sündmus aset leidis ja tundsin mingit seost novelli ja sündmuse vahel. Väga eluline ja hea lugemine taas!

 Ja viimasest kolmest novellist koosnev romaan on ka väga kirglik ja ehe. Väga, väga nautisin selle lugemist. Poetasin isegi mõne pisara.

 Nüüd jään kirjanik Rein Veidemannilt järgmist teost ootama. Aitäh, Rein!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

ARKAADIA ÖÖ

Autor: REIN VEIDEMANN

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 2 Google +0  0 Share0

Romaanide "Lastekodu" (2003) ja "Tund enne igavikku" (2012) kõrval on Rein Veidemann kirjutanud ning avaldanud ka pikemaid novelle, mis nüüd on leidnud tee ühiste kaante vahele. Neist novellidest kolm põimuvad omaette lühiromaaniks "Arkaadia öö", andes ühtlasi kogu raamatule pealkirja. Selles teoses, nagu varasemateski romaanides, on keskseks eesti haritlase lugu muutuva ajakanga taustal, tema ja talle lähedaste inimeste elu- ning hingedraama.

ISBN	9789985796023
Ilmumisaasta	2014
Keel	eestikeelne
Formaat	Kõvakaaneline
Lehekülgi	202 lk
Mõõt	187x135x18 (mm)
Kirjastus	EKSA
Lisamise aeg:	30.04.2016		22.2010.38 €Toodet on alles vähem kui 10 eksemplari! Lisa Lisa

25. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Käes on hoidiste aeg

 Pean tunnistama et sellel aastal olen ma laisk olnud, igas mõttes. Aga õnneks seeneaeg kestab veel ja küll ma jõuan veel ja veel metsa. Eile käisime Germo ja Maarjaga seenel. Saak oli üsna kesine, kuuseriisikad ja puravikud on vanad ja ussitanud, no pole ka ju pikalt vihma tulnud.

 Enam ma moose ei keeda, sest ma ju suhkrut ei tarbi ning pole vaja ka Germol seda suust sisse ajada. Las ma kõlada karmina, aga see on miu arvamus. Ja ka neid hoidiseid sisse ei tee mis sisaldavad suhkrut ja äädikat, seega lisan produktid toorelt sügavkülma. Jah, seeni ma soolan purkidesse, ainult soolan, ei marineeri. Pealegi on soolaseened ka mu lemmikud. No ühte purki olen hoidistanud ka kukekaid kookosrasvas ja võimalik et teen seda veel, kuigi olen loobunud praetud toidust, aga need polegi praetud, ütleme nii et on kookosrasvas kupatatud.

 Eilne saak jäi jah nutuseks, aga ma leidisin vaid paar mitteussitanud puravikku, ohtralt lambatatikuid, pihkaseid liimikuid, erinevaid pilvikuid, imepisikesi kukeseeni, kaseriisikaid, tammeriisikaid, männiliimikuid jne....Sattusin meeletu koguse puravike peale, aga kõik olid ussitanud, vaid ühe puraviku jala panin pihta. Ja kuuseriisikaid puutudes pudenesid need lausa laiali. Karm.

 Katsetan sellel aastal kuidas säilivad ja hiljem maitsevad toored porgandikettad, mis läksid otsemat teed sügavkülma. Ka punapeedid läksid, aga need keetsin eelnevalt ära. Hakkisin ka suvikõrvitsa kuubikuteks ja panin sügavkülm, et sealt otse smuutidesse ja suppidesse lisada. Mis nendega ikka juhtuda saab, maitse vast pole selline nagu mittekülmutatudel.

 Täna sain lõpuks ka Germo juuksed lõigatud, oli teine juba nagu metsjeesus. Ta juuksekasv on meeletu, igas mõttes karvakasv on meeletu ja mina olen jube laisk juuksur, kuigi kunagi, aastakümnete eest armastasin seda väga teha. Aga nüüd on ta päris kena noormees. Ega Avele ju metsjeesusega külla minna ei sobinud ;)

 Mõningad kilomeetrid jalutuskäiku sai taas kirja. Eks ma olen siin tihti mõnekilomeetriseid jalutuskäike teinud, kuid kepikõndima pole jõudnud. Aga iga asi omal ajal. Tahaks veel merre ka jõuda, suvi pidi järgmisel nädalal tagasi tulema.
  Ahjaa, Pärnu Sõudeklubi juures käib vilgas uue hoone ehitus. Ega ma eriti lähedale paparatsotama ei kippunud, aga väiksed jäädvustused tegin ikka. Jääb see objet ju meie raja äärde. Tore, et Pärnus aiva ehitatakse ja ehitatakse.

 Ja no ma ei saa ju ometi blogisse lisamata jätta üliarmsaid fotosid õe lapselastest Pia-Lyst ja Han-Hendrikust. Emotsioon on nii ehe ja armas, nagu nad ise ka. Ja oma raamatutega seotu lisan nagunii blogisse. Pial ja Hannul ongi MIA LOOD käes. Aitäh, armas õe minia Marge!

liigume Germoga Avele külla

nad ehitavad Sõudeklubile uut hoonet...

Avele aitäh Valge Daami eest! :)

purk soolaseeni juures...

tänavune seenesaak on mul alles kesine

porgandid karpi ja sügavkülma

punapeedid keema

sibulad ja küüslaugud kuivama (aitäh Raivo ja Juta)

kogu see kupatus läks kupatamisele

väike energiapomm Han-Hendrik ja MIA.

üliarmas Pia-Ly ja MIA.

23. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Ajal on alati rutt ...

foto: https://blog.iciredimpagados.com/deudas-en-mi-pareja-de-hecho/

   Ajal on alati rutt ...

Läbi sumeda augustiöö
sa tulid
tulid kikivarvul
nagu koidik
ja läksid
nagu vihur
kadusid öösse
jättes endast jäljed maha ...

hommikul algas kõik
taas algusest
see tulek
see minek
need jäljed ...

mõnikord sa võiksid
lihtsalt tulla
ja olla
panna oma
unesoojad pihud
ümber mu kaela
ümber mu piha
sosistada salasõnu
ja vaikida
lasta ajal enda eest
rääkida ...

ajal on alati rutt
nagu põleks midagi
nagu poleks kedagi ...



21. august. 2019.a.
Vana-Rääma