neljapäev, 18. aprill 2019

Rada 147.päev

sellised poisid, päikeseline Pärnu ja kepikõnd
 Vot jah, läksime Germoga kirjastaja Valloga salakohtingule, aga jäime otsejoones Jaagule vahele. Nii oli. Oli lahe kohtuda, poisid!

 Tänased Jaansoni raja plaanid muutusid sammu pealt. Kuna meil oli Valloga lepitud kokkusaamine, liikusime mööda Tallinna maanteed Aide autokooli majani, et seal veidi asjatada ning tagasi tulla ja Jaansoni rajale minna, kuid ühtäkki tuli mulle teine mõte, mida me ka teostama hakkasime. Varsti keerasime Rõugu tänavale ning seal Uus-Sauga tänavale. Peale puhkepausi tuli idee Sauga mõisa varemete juurde kepikõndida ja no seal samas asub ju ka Kaluriküla. Sealt edasi kulgesime endisele lennujaamale, kõndisime pikki kilomeereid mööda betoonrada ja siis jõudsime Pärnusse tagasi. Mööda Voorimehe tänavat liikusime kodu suunas, kui umbes 500 meetrit enne kodu Piret meid rajalt maha tõmbas. See oli armas üllatus. Aitäh, hea Piret, võõrustamast! Uute kohtumisteni.

 Kalkuleerisin, et kepikõndisime umbes 9-10 km täna maha. Nii palav ilm on ka, et vahepeal võtsin isegi fliisi seljast.

 Sellel nädalal on 3 päeva rajal käidud ja ma ei imesta, kui me veel rajale eksime. Häid ilmasid tuleb ju ära kasutada, iial ei või teada millal pussnuge taevast alla sadama hakkab. Aga loodame siiski, et kevad on kohal. Et talv kobis talveunne.

 Olen nüüd ka Riina Einasto uue raamatu omanik Raamat kannab pealkirja "Ulmadele suletut veel puudutab." Aitäh!

Fotod:
kodust üle tee ja mööda Tallinna maanteed...
juba Ülejõe koolimaja juures
aiva edasi...

Rõugu tänavalt Uus-Sauga tänavale
Uus-Sauga tänaval
väike jalasirutus ja istepaus
läbi tunneli...
ma vähemalt üritasin meid koos selfile saada, aga....
Germo enne tunnelisse minekut
tee, mis kulgeb Sauga mõisani ja edasi ka veel...
Sauga mõisa varemed
Sauga jõe ääres
Kaluriküla
Kalurikülas
tagasi Pärnu linnas
peatus LENNUSALK
selline betoonkate vana lennujaama teedel
lennujaamast juba linna teel...

mööda Voorimehe tänavat kodu suunas
Piret
Germo Pireti aias kiikumas
uus luuleraamat, autor Riina Einasto


18.aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

Nupuke värskes Nelli Teatajas






 Selle nädala Nelli Teataja number ilmus juba täna, sest homme on pühad.

 Nagu ma siin eelmisel nädalal mainisin, et kirjutan Andrus Eelmäe elulooraamatu esitlusest Nelli Teatajas, nii ka kirjutasin.

 Kaasautorina armastan ma selles lehes lahata just raamatuesitlusi ja just neid raamatuesitlusi, mis mulle korda lähevad. Kunagi ehk loen ka Eelmäe raamatu "Igavene poisike" läbi ja blogin ka.

 Fotogaleriid nägite juba eelmises (selle raamatuesitluse) blogipostituses, neid siia enam ma lisama ei hakka.

 Värske Nelli Teataja värskete uudistega ootab teid poelettidel!

 Kena lugemist!


18. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 17. aprill 2019

Rada 146.päev

näost punane ja veidi väsinud, aga õnnelik, 1 km veel koduni....

 Jah, täna ma ei kepikõndinud rajal, täna ma kõndisin mitterajal. Olgu, olgu, rada ju seegi, aga natuke teine ja natuke teistmoodi. Ma nimelt kõndisin Ristikusse arsti juurde ja tagasi, kokku siis sai 6 km läbitud. Miks sõita bussiga, kui saab ka jala?

 Kuna eile meid tõmmati rajalt maha ja tegelt oli see isegi hea, sest ma polenud eile heas füüsilises vormis. Aga midagi jäi nagu vajaka, vist sai siiski liiga vähe kilomeetreid liigutud. Nii ma siis otsustasin, et liigun jalgsi Ristikusse arsti manu. Ja sedakorda siis üksinda. Germo liikus ehk oma liikumisvajaduse hoovis ära.

 45 minutit võttis aega, seega kõndides liigun kordi aeglasemalt, kui kepikõndides. Ja ega ma ei kiirustanudki, olen kord selline inimene kes mitte üldse ei salli viimaseid minuteid, sestap, kusagile minnes, lähen alati varem kohale.

 Enesetunne on väga hea. Natuke hüppeliigesed on kanged, aga ei midagi hullu. Lihtsalt niisama kõndimine ja kepikõndimine on tohutult erinevad. Ja kepikõndimine on kordi koorvamav ja mõnusam. Ja pealegi hakkas jube palav, kuid mul oli vaid õhuke jope peal ja, igaks juhuks, ma ei julenud jopest loobuda, sest tuuleke liikus koos minuga.

 Haigla fuajees mängis mingi bänd ka, seega sain arstikabinetist naastes kontserdist osa. Ma ei tea küll kes need tegelased olid, aga hästi musitseerisid. Ja haigla kõrvalhooned üha kerkivad. Varsti on hoone sama suur kui Põhja-Eesti Regionaalhaigla, või Tartu Maarjamõisa haigla.

 Ärge nüüd muretsema hakake, ma ei põe surmahaigust, lihtsalt tavaline kontroll. Mai kuus saan kahel korral taas sama rada kõndida. Kõik on hästi.

Olge mõnusad!

Fotod:
mööda Ilvese tänavat...
legendaarse poeedi PILIKELLUKSESE (Urmas-Armas-Ingel Tigane) kodumaja on päikest saanud :)
keerasin Rohelisest Ojasse, võtsin hästi kurvi välja :)
Oja kivilinna osa...
vanasti panin ikka arstile minnes kinga jalga, aga nüüd selle, mis on mugavam...
peaaegu kohal, seal nad ehitavad...
olengi kohal...
musitseerivad (minu auks?) :)
armas Rääma koolimaja
ikka mööda Oja tänavat, Kaevu peatus paistab
natuke veel ja kodus. Piiri tänava ja Ilvese nurk


17. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 16. aprill 2019

Jaansoni rada 145.päev


 Jee, lõpuks sain fliisi väel rajale! Jah, kevad on Pärnusse jõudnud.

 Tegelikult oli täna mul millegipärast rajal väga raske. Kopsumahtu ei olnud ja juba peale 1. kilomeetrit tahtsin istuda ja juua, kuid pingid olid värskelt värvitud, nii me edasi kepikõndisimegi, aga vaiksemas tempos. Ka parema jala lihas kippus natuke kangeks minema, justkui tahaks krampi tõmmata, aga õnneks ei tõmmanud. Nii ma siis otsustsin, et kui 3 km on läbitud, teen venitusharjutusi. Tegingi.

 Enne 3 km läbimist helises telefon ja siis oli juba kindel, et meid tõmmatakse rajalt maha. Täna mulle see täitsa sobis ka. No kõik päevad ei ole ühtemoodi ja täna ei olnud lihtsalt minu jaoks treenimiseks õige päev. Aga praegu on enesetunne mõnus. Kuid päev on kätte kadunud, alles hakkan lõunasööki tegema. Aga 3 km jäigi täna kepikõndimise pikkuseks. Jäi siis jäi, seegi ju hea.

 Olge mõnusad!
Germo ikka ka
päike pimestas silmi...
rada, mida mööda kulgeme...
päike ja tema...
pingid on värskelt värvitud...

2 km läbitud...
ikka rajal
3 km läbitud...
teen lauanajal venitusharjutusi...
auto, mis tõmbas meid rajalt maha. jah, tema on süüdi .)
kallid Ruth ja Ülar ja...Germol tuju laes :)




16. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 15. aprill 2019

HÄBI - Kerttu Rakke


 Mul ei ole üldse kahju, et häbi röövis mu tänasest päevast mitmed tunnid. Grammigi pole kahju! Pigem on kahju sellest, et Kerttu Rakke romaan "HÄBI" loetud sai. Tõsiselt kahju on. Selliseid raamatuid võiks rohkem olla. Aitäh, hea Kerttu, et sa nii elulise ja hea raamatu kirjutasid!

 Ma tahaks mõnes mõttes seljatada müüdid (olgu, olgu - vanasõnad!) "vaga vesi, sügav põhi" ja "kui on häbi,  pole kõik veel kadunud." Või, noh, õigemini seljatas need müüdid Kerttu selles raamatus. Vanasõna "vaga vesi, sügav põhi" on halvamaiguline, sest introvertseid inimesi kiputakse alatihti valesti mõistma, või mittemõistma, ka sildistama. Nagu "Häbis" juttu on. Inimesed ei püüagi ega tahagi mõista miks mõni inimene on teistest vaiksem, ei sulandu massi, ei sõbrune kergesti jne...Kohe hakatakse, nii-öelda,  näpuga näitama ja inimest maha tegema, süüvimata millegisse, mis või kes võib olla antud olukorras või inimese käitumise põhjuseks (tagamaaks), et ta on selline, nagu on.

 Ja siis see teine "kui on häbi, pole kõik veel kadunud." Pigem ehk on? Inimene on ise kadunud oma häbitundesse, häbisse, oma üleliigsesse empaatiasse, mis ei lase tal elada täisväärtuslikku elu. Samas on olemas ka vanasõna "kel pole häbi, sel pole au." Aga ega ma vanasõnadest rääkida ei taha, ikka sellest raamatust, millest blogin.

 Oleme Kerttuga enam-vähem üleealised, sestap maalis kogu raamat mulle ehadad pidid silme ette, pildid ajast, kus lihtsalt tuligi liiga palju häbeneda ja häbi tunda, see oli kauge nõuka-aeg, kus teatud teemad ja suisa ütlemised olid tabud. Sa pididki vaikides häbi tundma, et mitte ühiskonna põlu alla sattuda. Sa ei tohtinud valel ajal ja vales kohas suud paotama.

 Sellest raamatust saaks väga hea filmi!

 Kui palju me oleme mõelnud sellele mis võib mõne inimese hinge rõhuda, kui ta ei ole nii avatud, kui mõni teine. Kaldun arvama, et väga harva. Muidugi ma ei üldista.

 "Häbi" kõneleb Nadkast, kelle ema teda sünnitades suri ning Nadka jäi vanaema kasvatada, pahatahtliku vanaema, kes kogu aeg tüdrukule kordas, et ta tütretütar on neetud. Ta kasvatas lapselast vihkamise vaimus,  süüdistades teda oma tütrelt elu võtmises. Kuni ühel päeval tulid Nadka tädi Valja ja ta mees Viktor ning võtsid tüdruku enda juurde elama. Tallinna. Mis, kas või kuidas Nadka, kes pole armastust ega lähedust tunda saanud, suures linnas eluga hakkama saab, kui tädi Valja ja Viktor, heal positsioonil olevad inimesed, Ameerikasse kolivad?

 Nadka, sündides sohilapsena, sünnitab ka ise sohilapse, liitpuudega tütre. Kuna ta tunneb iga asja pärast häbi, ei saa ta oma eluga hakkama. Mis saab edasi?

 Mind puudutas see raamat väga, väga, sest olen erivajadustega poja ema. Miks või mis puudutas? Olen ise üle elanud situatsiooni, kui mu poeg soovitati riigi ülalpidamisele anda. Olen võidelnud oma poja saatuse nimel, et ta saaks kodus elada. Elab siiani.

  Samas tean ma ka (kindlatest allikatest) kuidas mind on sildistatud (ja kes sildistas), et näe, sünnitas invaliidist poja, ju oli mõni patt hingel! Aga teate, ma ei sünnitanud erivajadustega poega, ta sündis tervena, aga kahjuks haigused ei küsi, aega ega ruumi, ega ka inimeselt luba, nad lihtsalt tulevad ja vahel ka lähevad, aga mõni haigus on karmim ja jääb, nagu juhtus ka minu pojaga. Aga õnneks on mul piisavalt sõpru ja häid inimesi, kes mind on valgustanud ja ma olen "kurjad" inimesed oma elust välja lõiganud, sest ma ei salli kurjust ja silmakirjalikkust. Ei, ei, ma ei otsi sellega kaastunnet ega haletsust, ma saan väga hästi oma eluga hakkama, sest mul on kõrval meeletult päikeseline poeg, kes pigem õpetab mind, õpetab olema parem inimene, nägema maailma läbi tema silmade. Päriselt! Olen arenenud ja õppinud koos temaga, sest mul on ka olemas empaatiavõime, on säilinud inimlikkus ja headus, ja seda suurelt just tänu temale. Ma ei ole kibestunud, ei ole põdenud ülirasket haigust - depressiooni, nagu õnnetu Nadka selles üliheas Kerttu Rakke raamatus põeb...

 Ja tegelikult pole vahet, kas laps sünnib haigena, või haigestub hiljem, mitte kellelgi pole õigust teiste elu üle kohut mõista! Need, kes julgevad mõista ja teisi sildistada, elavad ise kapslis, näevad maailma läbi roosade prillide ja ei saa oma eludega hakkama. Nii on! Jah, mulle on öeldud, et minu otsekohesust kardetakse, aga kas silmakirjalikkus on parem? Ma tohutult austan Kerttu otseütlemisi ja õiglustunnet, sestap tema käekiri ka nii väga mulle ilmselt sobib.

  Miks ma sellest kõnelen? Sest ma tundsin siin raamatus väga palju äratundmist. Kerttu lahkab väga hästi teemasid, millega ta on kokku puutunud oma töös. Ka mina olen, olen ka eraelus kokku puutunud. Jah, alati, kui pojal vallandub epilepsiahoog, arvan ma, et ma ei murdu, et ma olen juba tugev, aga võta näpust....On olnud olukordi mil ma isegi ei mäleta, kui olen shokiseisundis sotsiaalmeediasse oma muresid kurtnud. Ma siiski murdun ka, ei ole üdini tugev, aga õnneks saan endaga hakkama. Kuid shokiseisundis inimesel kaob igasugune kaitse, ta muutub ülitundlikuks, nii haigestusin ka mina suisa pooleteiseks kuuks jõulude ajal, peale poja ränkraskeid epilepsiahoogusid.

 Inimesed, olge tolerantsemad ja püüdke teisi mõista! Püüdke aru saada teiste muredest ja valudest! Ärge kippuge neid sildistama ja maha kandma, vaid vaadake enda sisse. Õelus tuleb enda seest ja see kõneleb teie enda kohta nii mõndagi.

 Uhh, sai vist kõik paberile! Või ei saanud? Aga saan alati blogipostitust täiendada.

Võtke see raamat lugemiseks, saate paremaks inimeseks! Ehk paneb "Häbi" teid elu üle mõtlema!

Kallis, Kerttu, aitäh!

Rahava Raamatu lehelt:



Raamat

HÄBI

Autor: KERTTU RAKKE
 4 Google +0  0 Share0

Kerttu Rakke psühhoanalüütilise alltooniga romaan „Häbi“ annab lugejale ausa läbilõike häbimehhanismi karistavast toimest, mille eesmärk on panna tõrjutud, katkised või jäigast normaalsuse mallist väljaheidetud tundma igavest süüd oma olemas olemise pärast.
Eesti ilukirjanduses on see üks väheseid romaane, mis avab häbi mõisted selle erinevatel tasanditel, näitab selgelt, kuidas häbimehhanismiga on seotud põlvkondlikud suhted, üksindus ja seksuaalsus ning kuidas häbil on võim röövida nii iseseisvus, enesekindlus kui optimistlik tegutsemisvõime.
Häbi“ avab ausalt ja tundlikult sõltuvustunde ja enese häbimärgistamise igavese ringi, näitab, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise tulemus ning kuidas häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest põlve edasi pärandatakse.
Ivar Tröner, filosoof ja aus lugeja


ISBN 9789949984060
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 184 lk
Mõõt 210x146x16 (mm)
Lisamise aeg: 03.09.2018
16.5015.68 €
Kaupluses püsikliendile: 15.68 €
Kaupluses: 16.50 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 16.04



15. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 14. aprill 2019

Jaansoni rada 144.päev


 Ilmataat, palun lase kevad puurist lahti!
Tahaks juba fliisi väel rajal kepikõndi harrastada, aga kuradi, kuradi külm on, kuradi, kuradi külm on. Võtab kiruma, jah...

 Ma olen hetkel näost nagu peet, aga see ei ole veel päikesest, see on tuulest. Jõe ääres on alati väga tuuline, sestap tulime tagasi mööda Rääma tänavat.

 Täna läbisime 6 km. See on nii paras vahemaa, eriti veel tuulistel ilmadel. Ja mul pole üldse mugav rajamantlis kepikõndida, aga õhemalt veel ei saa. Nagu topeltkoormus, tuul ja mantel, aga see on ju tegelikult hea. Muidu oli mõnus ja rada oli rahvast tulvil.

 Tahtsime pajuoksi, aga ei leidnud, kuid mingisusused (ärge küsige kes või  mis, ma ei tea) oksad tõime koju küll, puu lubas, ausõna, ma küsisin luba.

 Nüüd on juba ka mango-pirni-kirsi smuuti ära joodud ja lähen lugema, sest tegin eile õhtul ühe põneva raamatu lugemisega algust, see lausa karjub mu järele.

 Head liikumist!

Fotod:
rada-rajake, mu kallis
vikerkaarevärviline päikesekiirik
tuulest viidud...
2 km läbitud....
puud olid, puud olid...
3 km läbitud...
mingid oksad Germo seljakotis


14. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

laupäev, 13. aprill 2019

NOVEMBRIÖÖ KIRJAD - Mairi Laulik


 Sain loetud romaani, mis saavutas 2016. aastal Tänapäeva romaanivõistlusel 2. koha.
Ei edenenud mul selle raamatu lugemine, liiga ulme. Jah ulmel ja ulmel on vahe, aga see raamat on minu jaoks liiga ulme. Pealegi ei paku mulle üldse mitte mingisugust huvi nanotehnoloogia, kui selline. No ei ole huvi ja ilmselt tundus ka see raamat igav ja veniv, sest kogu aeg kordus see nanotehnoloogia ja need nanorobotid. Õnneks ma olen selle sõna tagamaadega kursis, aga kui inimene, kes ei ole, hakkab seda raamatut lugema, ei saa palju targemaks, ei saa üldse aru millest või mille ümber jutt tiirleb. Ja ma kordan- liiga ulme!

 See on nüüd see raamat nende romaanivõistluste sarjast, mille kohta ma küsiskin, et mis küll võis 2. koha tuua? Ja päris tõsiselt? Kogu raamat koosneb kirjadest, mille naine oma mehele kirjutab. Unetuna tõuseb ta voodist umbes kella 2 öösel ja hakkab kirjutama. Mees loeb hommikukohvi kõrvale neid kirju.

  On 21. sajandi keskpaik, Tamsalust on saanud tehaselinn, mille ümber on ehitatud müür. Tead, nagu oleks nõuka aega tagasi sattunud, jubedalt ahistas see lugemine mind, nagu oleks müüri taga vangis. Ah, noh, jah....ma ütlen veel vaid nii palju, et minu jaoks jäi raamat ka lõpetamata, ootasin vähemalt, et lõpus juhtub midagi, mis võtab selle romaani sisu kokku, aga....

 See raamat pole mulle, aga ei peagi olema. Samas vahepeal, seal kusagil keskpaigas, ma isegi unustasin ennast lugema, aga ikka lootuses, et midagi põnevat juhtuks...

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

NOVEMBRIÖÖ KIRJAD

Autor: MAIRI LAURIK
 0 Google +0  0 Share1
Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri.
Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele.
Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga hilja või oskamatult.
Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.
ISBN 9789949850938
Ilmumisaasta 2017
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 240 lk
Mõõt 220x147x18 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg: 24.01.2017  
19.50 5.08 €
Kaupluses püsikliendile: 5.08 €
Kaupluses: 5.35 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 15.04


13. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 11. aprill 2019

Jaansoni rada 143.päev


 Nonii. Täna jõudsime lõpuks rajale kepikõndima. Sellel nädalal küll alles esimest korda, kuna mul oli esmaspäeval väike terviserike, aga tänaseks on see õnneks möödanik.

 Jah, ma panin eesmärgiks vähemalt kahel päeval nädalas rajal käia, aga esmaspäeval olin omadega päris läbi. Ma ei tea küll millest, aga kahtlustan, et ma ei kannata enam rammusat toitu. Või on hoopis probleem selles, et ma ei suuda valehammastega toitu korralikult läbi närida....või on sapikivid tagasi? Aga kuidas see võimalik on, kui mul opereeriti 15 aasta eest sapipõis koos kividega välja? No igatahes mingid kohutavad valud niitsid mind nii maha, et ma oleks peaaegu kiirabisse helistanud, aga õnneks need möödusid, võtsin Dolmeni, mis mind veidi zombiks tegi, aga abi sain. Ja uni tuli ka hea.

 Pidin tegelikult esmaspäeval minema blenderi järgi, mille ühest grupist avastasin müügiks olevat. No ma eriti ei konda mööda neid ostan-müün-vahetan gruppe, aga millegipärast see postitus viskas mul fb teadetesse, nagu oleks fb kõikvõimas ja teaks, et ma aastaid unistasin blenderist, kuid teadsin, et Eestist ei saa head blenderit osta. Aga ma ei olnud esmaspäeval suuteline kodust liikuma, nii armas Üvi nõustuski seda kodumasinat hoidma kolmapäevani mulle. Olen siiralt tänulik. Aitäh, hea Üvi! Ja taas ma usun, et õiged esemed ja inimesed jõuavad abivajajale õigel ajal. No me tavaliselt joome Germoga peale rajalt naasmist klaasitäie keefiri või jogurtit, aga täna jõime smuutit, jee! Ja Üvile ka suured ja siirad tänud, et ta mulle veel ühe üllatuse tegi, viis mind kokku inimesega, kellega me polnud 29 aastat kohtunud. Uskumatu, onju? Aga näed, elu on kord selline, et vahel ei lähe isegi plaanitud kohtumised täide. Rõõm oli kohtuda ka sinuga, armas Norani!

 Täna läbisime umbes 5,5 või 6 km kõigest. No mul ei olnud pedomeetrit kaasas, aga ma oskan juba ka aja ja vahemaa järgi välja nuputada mitu kilomeetrit läbitud on. Tänane rada oli ka pisut teistsugune, sest mul oli taas asja postimajja. Kirjarahvas, kas teie AHF avaldused on tehtud ja teele pandud? Minu oma on. 15. aprillil tiksub tähtaeg ja see kuupäev pole enam mägede taga!

 Enesetunne on hea, kuigi rajal oli tegelikult külm, õhk Pärnus on väga jäine, aga lootus, et ilmad kevadiseks tagasi muutuvad, on olemas. Loodame ja rõõmustame ikka iga hetke üle. Olge musid!

Ja fotod rajalt:
blender ja smuuti- mu parimad sõbrad! :)
kesklinn
kunagine kodutänav. Pikk tn
prrrr....külm oli!
endine Pärnu vangla
kurb on vaadata Pärnu kunagist haiglat lagunemas...
Vana haigla...seal üleval 3. korrusel sündisin min aja sündisid mu mõlemad pojad...
sellised uued ja uhked ehitised jõe ääres...
...
...
rajal
kohustuslik pilt, aga sedakorda eksitav :)
peaaegu kodus tagasi,  veel üle silla ja...

11. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma