Jaansoni rada 114. päev

  Jajahh, jõudsin veel enne ööd silmad pähe joonistada ja rajale minna. Tänane päev on minu jaoks eriliselt armas ja pikk olnud, ootasin õhtut, et rajale minna. Ja loomulikult kepikõndisime taas koos Germoga.

 Õhtuks oli õhk juba teisem, peale päikese loojumist lausa talutav, nii läbisime 6 km. Oleks ehk isegi pikema maa ette võtnud, aga ma olen sääskede poolt nüüd nii ära puretud, et,et...pisikesed ja valusad, va sindrinahad! Ja mul on õrn nahk, päike põletab hoobiga ära ning sääsekuplad kratsin kärna. Kahjuks. Aga elan üle. Enesetunne on ju ülihea ja tänaseks pole mul enam ka jalad krampi kiskunud ning astuda on kerge, kuigi eile kaal näitas et pool kilo on tagasi tulnud, kuid eks päeva jooksul juba ise kaal kõigub, ma ei muretse. Ei muretse ka sellepärast et enam ei lange kaal nii kergelt, mul on enesetunne tähtsam ja tuhisen ikka edasi.

 Armas Reena oli ka rajal, sellel korral rattaga. Reena on ka suur eeskuju paljudele. Pikemalt ma ei peatu, kes teab-see teab.

 Mei oleme rõõmsad ja lähme teed jooma, hilisõhtusse lükkus see toiming aga ju pidi nii olema, minema. Olge teie ka mõnusad!

 Galerii:

täna olin edev(am)

minek...

ma lähen ka peagi sellele valgele laevale ;)

uus rada juba laguneb...:(

imearmas Reena

2 km läbitud...

3 km läbitud...

päeval jõudsin isegi kahele kallile juuksurit mängida...

jäime hämaruse kätte, nii mõnus, nii mõnus...

15. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

Suvi, Pärnu ja Sõbrad

 Pärnu on üks ilusamaid linnu Eestis, vähemalt minu jaoks. Armastan seda linna üle kõige. Eriti mõnus on suvine Pärnu, mida külastavad väga paljud Eestimaa inimesed, kes muul ajal siia ei satu. Ja talviti on mõnusalt rahulik ja vaikne. Tõsi küll, kirjanik Lea Jaanimaa on pärnakatele juba päris tuttav, ta on mitmeid kordi käinud siin oma raamatuid esitlemas, ja raamatuid on tal ilmunud 6, millest 4 on romaanid, 1 jutu-, ja novellikogu ning lisaks veel lasteraamat MAYA. Olen kõik need läbi lugenud ja leian vaid kiidusõnu. (paljudest olen ka siin bloginud). Nii oligi meil Lea ja Renega võimalus kohtuda lausa kolmel päeval, nad käisid Pärnus puhkust veetmas. Oli üliarmas, aitäh!

 Lea jättis minu kätte müüki ka oma raamatuid veidi, kõikidel on autogramm ka sees! panen siia kirja mida saadaval on:

päikesekõrbenud meie...

autogramm kõikides raamatutes!

Lea Jaanimaa raamatud

romaan "Kuidas, palun?"- hind 8 eurot (1 raamat)
romaan "Äratundmishirm"- hind 8 eurot (1 raamat)
romaan "Tule eile meile"- hind 8 eurot (2 raamatut) VIIMASED!!!
jutu-, ja novellikogu "Vikerkaare taga ja ees"- hind 8 eurot (2 raamatut)
lasteraamat MAYA- hind 8 eurot (2 raamatut)

 Kui sa soovid mõnda raamatut neist siis võta minuga ühendust juba täna!? Posti ma ei pane ja arveldamine käib otse autoriga. 5 raamatut on sadaval, enam pole müügil vaid romaani "Tagurpidi valed."

 Eile oli ikka tõeline Rääma päev, hiigelpirakad raheterad loopisid ennast aknast sisse, olgugi et pildile sain need siis kui olid suht sulanud, olin ametis nende välja loopimisega, pealegi kippusid need sulama pmst kohe. Meeletu kõu oli, tänav oli äärekiviga triiki vett täis ja kodusuksest ei pääsenud kuiva jalaga välja, aga mulle meeldib, mulle lihtsalt meeldib torm ja raju, müristamine, pikne jne...Jumalast äge! Välgupoissi mul tabada ei õnnestunud, aga mõne pildi jäädvustasin ikka. Aga peale padusadu läks ilm taas ilusaks, nii saigi veidi Rääma päeva (jamidaiganes) täistatud. Üks imeline nädalavahetus hakkab oma uksi koomale tõmbama, aga mina veel küll mitte. Tunni või pooleteist pärast kavatseme Germoga veel rajale minna, sest päevl sinna kõrbema minna ei tahtnud.

 Ja no Simba tuleb ka blogisse jäädvustada, nagu näete, armastab ta lesides süüa ja siis söögikopsiku kõrvale magama jääda, käpp kaitseks krõbinatel. Ta on ikka väga armas lemmikloom, olgugi, et ülearu pahur ja jonnakas. Eks me kõik ole omamoodi pahurad ja jonnakad.

 Aitäh, kallid sõbrad, kes te meie nädalavahetuses olite!

sulanud raheterad põrandal..

tänava äärekivi on uppunud...

ukseesine...

vaibal :)

nämm-nämm...

Rääma päeva õhtul, kui ilutulestik taamal möllas...

niimoodi süüakse...

Simba magas käpp krõbinakausis

15. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 113. päev

  Mis sest et Pärnu jõe ümbruses toimub trialton, Rääma tänav on suletud ja samal ajal toimuvad Rääma Päevad (Natuke vale või paha ajastus ei ole või?) ja kuumus tahab ära tappa. Ma enam ei suutnud, lihtsalt läksin või õigemini läksime rajale, sest polnud nädala juba kepikõndima saanud, kogu aeg on tegemist ja kahjuks ma ujuda ei oska, muidu oleks Valgerannas saanud teistsugust sporti harrastada.

 Trialtoni kohta infot saate lugeda SIIT!

 

Pärnu kesklinnas toimub 14. juulil II Pärnu Jõe Triatlon, milleks suletakse teed ja veed
Pärnu Kesklinna silla ümbruses lööb 14. juulil elu kihama, sest toimub II Pärnu Jõe Triatlon. Kohale on oodata pea 300 triatleeti Eestist ja mujaltki, mis on läbi aegade suurima osavõtjaskonnaga triatlonivõistlus Pärnu linnas. Pärnu Jõe Triatlon on ühtlasi esimene Pärnu triatlon, mis on ka Eesti triatloni karikasarja etapp.

Kopeeritud tekst sealt lehelt...

 Väga raske oli rajal aga samas kulutab see palavus kenasti rasva, higistasin jubedalt ja tarbisime Germoga lausa 3 pudelitäit vett. Kogu aeg oli joogijanu. Läbisime 6,3 km ja rada oli paksult rahvast täis, nii rattureid, jooksjaid ja ka kepikõndijalid jne...Aga päev jälle kirjas ja liikumisjanu kustutatud. Nädalajagu on ju palavad päevad olnud, ilmaennustajad on puusse pannud, isegi peale korduvat äikest ja müristamist pole külmaks läinud.
  Tuleb vist hilisõhtuti rajal käima hakata, et seda kuumust vältida. Aga ma ei virise, suvi peab ikka suvi olema, talvel jõuame külmetada küll.

 Väike fotogalerii ka:

Rääma tänav avatud vaid võistlejatele...

vaade kesklinna sillale..

spordivad...

2 km läbitud...

3 km läbitud...

olen punane ja põlenud nagu keedetud vähk...

mööda Rääma tänavat tagasi, vähegi jahedam...

14. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

MÄRGID

foto netiavarustest

                  Märgid

   Sume augustiõhtu. Hõbedased varjud laotuvad üle lagendiku, vaid üks piklik valguseviirg piilub taamalt, kaasiku vahelt. Sõnum kaugusest?

   Meeri seisab lillepeenra ääres, kollane siidikleit lehvimas tuules, roosad gladioolid süles, vaatab kaugusse ja mõtleb. Igal aastal kui august juba viimaseid päevi astub, näeb naine sama vaatepilti ning tardub. Liiga selgelt on meeles mälestused aastakümnete tagant, kuid ta oma elu esimest armastust-Theod sõjaväkke saatis. Ka siis kõneles kaasik temaga. Naine on siiani kindel et see kõne oli reaalne, mitte väljamõeldis, luulu. Kaasikul oli Theo hääl. Juba siis aimas noore naise süda halba, aga ta ei tahtnud uskuda, et aimdusel võib tõepõhi all olla.

   Peale mõnekuist õpet saadeti Theo aega teenima Afganistani. Juba see nimi tekitas naises hirmu, sest liiga paljud noored mehed hukkusid sellel karmil maal aega teenides, võideldes elu nimel. Aga kord oli kord, taganemisteed ei olnud ja põgenemisteed ka mitte. Vastasel korral ähvardas sõjatribunal.

   Kontakt noorte ja armunute vahel jäi üha harvemaks. Vaid paari kuu tagant leidis Meeri postkastist Theo kirja, mis oli napisõnaline. Noort, lapseootel Meerit vaevas paaniline hirm, küll kartis ta, et Theo on aega teenides leidnud uue tüdruksõbra, küll kahtlustas ta, et Theo ei armasta teda piisavalt, sest ükskiri kiri ei sisaldanud lembesõnu, millega mees muidu kitsi ei olnud. Ise ta muigas, et hispaanlase sugemetega vaarisa oli oma temperamendi talle pärandanud. Küllap nii ka oli, sest Theo temperament tõmmuverelisus ei pannud kedagi kahtlema, et temas voolab teist verd. Kõige rohkem haiget tegi Theole tõik, kui teda sõimati juudiks, nagu toonases Nõukogude Liidus kombeks oli pruunisilmseid ja tõmmusid inimesi sildistada. On ka tänapäeval see komme, aga nüüd juba pagulaste näol.

   Meeri kirjutas vahetpidamata oma kallimale kirju, kuigi ta polnud teadlik kui paljud neist üldse kohale jõudsid. Naise rasedus, millist seisundit millegipärast nõukaajal haiguseks nimetati, kulges komplikatsioonideta. Iga päevaga andis üsas kasvav Teevi endast rohkem elumärke ning naine elas lapse nimel, aga lootus Theoga ühes rütmis astuda süvenes temas iga hetkega, kuigi just raseduse ajal vajanuks ta Theod enda kõrvale kõige rohkem.

   Teevi kasvas jõudsalt. Üle mitme kuu sai Meeri Thelot kirja, mis pani naise särama, sest Theo teatas, et ta armastab oma naist ja tütart rohkem kui oma elu. Ent ometi oli Meeri jaoks selles lauses kurbusenoot sees, Meeri kartis, et Theoga ei ole kõik korras, et mees jätab midagi rääkimata. Meeri kartis ka seda, et ta mees võib sõjaväekohustusi täites haavata või lausa surma saada ja tinakirstus kodumaale jõuda, nagu oli juhtunud ühe ta koolivennaga. Koolivenna omakesi piinab siiani teadmatus, et äkki ei olnudki kirstus nende poeg, et äkki nende poeg on siiani elus. Tinakirstu ju ei avata.

   Kui pere tähistas Teevi pooleteistaastast sünnipäeva, sai Meeri ema kaugekõne Theolt, kes teatas, et ta on teel koju. See oli rõõmusõnum, mida Meeri ema kavatses salajas hoida „Nii õige ajastus“ mõtles ta „teeb oma lapsele sünnipäevakingi!“

   Meerile teatas, et ta Musta mere ääres resideeruv sõbranna helistas ning noor naine uskus oma kallist ema sinisilmselt, kuigi tuttav valgusviirg, mis kaasikust lausa aknasse kumas, muutis naise taas ärevaks. Ja poole tunni pärast helises taas telefon, mille toru hargilt tõstis sellel korral Meeri.

   „Tere, kas ma räägin Meeri Leinametsaga?“ küsis võõra mehe hääl. Meeri vakatas, arvates et Theo helistab, et Theo hääl on aastatega muutunud. Kuid see hääl kõlas liiga ametlikult.

   „Jaa, jahh,“ vastas ta pika pausi järel.

   „Me peamet teile kurvastusega teatama, et teie mees -Theo hukkus poole tunni eest, paar kilomeetrit enne kodutalu. Mul on tõesti kahju...“

   Noore naise maailm varises põrmu. Kogu tema möödunud elu jooksis välgukiirusel silme eest läbi. See ei saanud olla ju võimalik, et tema Theo, kes oli ränga sõjaväeteenistuse edukalt läbinud, suri teel koju. See ei olnud lihtsalt võimalik!

   Võta siis kinni kas oma osa selles oli nimemaagial, Meeri kohutavatel hirmudel, või olid saatusel lihtsalt noormehega omad plaanid!

10. juuli. 2018.a.

Vana-Rääma

Valgeranna raviliivadel...Väike parandus tänase PP artikli asjus..

 Täna siis lõpuks jõudsime merre. Tõsi küll, korra olime Germoga Vana-Pärnu rannas käinud, aga siis käisime vaid jalgupidi vees, sest vesi oli kohutavalt külm. Aga täna käisime Valgerannas koos Reeda ja Germoga. Ma küll ei tea kui soe vesi oli, sest alguses ikka oli väga kõhe, aga lõpuks ei tahtnud veest väljagi tulla. Nii meie Germoga vees olekut nautisimegi ja Reet võttis päikest, käis muidugi vahepeal ujumas ka. Aga mina ei võta kunagi päikest, selle eest võtab päike mind ja täna võttis ikka sajaga, olen taas punane nagu vähk. Aga sellegi poolest oli üks imeline päev. Aitäh, Reet!

 Eile oli mul paar vastamata kõnet võõralt numbrilt, aga ma ei kipu võõrastele kõnedele vastama, nii juhtuski ilmselt, et Pärnu Postimehe ajakirjanik ei saanud minuga kontakti. Ju siis oli ülikiire artikli lehte minemisega. Mina guugeldasin seda numbrit alles eile hilisõhtul. Tahaks teha väikse paranduse: Kirjandusõhtute traditsioon ei ole kindlasti katkenud. 2017. a. kevadel (mitte sügisel!)otsustasin, et teen nende korraldamisele pausi, seega toimus viimane kirjandusõhtu 2017.a. kevadel Versuses. Ja kindlasti ei olnud pausi tegemisel põhjuseks Versuse sulgemine, vaid pigem see, et ma tahan veidi nende korraldamisest puhata, sest need 7 hooaega on röövinud palju energiat, kuna nende korraldamine on väga suur töö, mõni esineja paneb ennast kirja lausa aasta aega enne. Kogu aeg pean olema töös, valmis, et mõni esineja võib loobuda või põhjust teadmata tulemata jätta. Aga vastutus on suur. Pealegi keskendusin vahepeal rohkem raamatute kirjutamisele ja lugemisele, sest sain möödunudsügisesest Portugali reisilt palju inspiratsiooni. Ma ju korraldan neid õhtuid tasuta, omast huvist ja vabast ajast ja olen toonud Pärnusse väga palju häid ja andekaid tegijaid (Jaan Pehk, Heiki Vilep, Merle Jääger, Olavi Ruitlane, Contra, Kaur Kender, Indrek Hirv, Kaur Riismaa, Lea Jaanimaa, Mari Sajo, Olev Remsu, Tajo Kadajas, Vahur Afanasjev, Belka, Kerttu Rakke ja paljud, paljud teised...). See oleks nagu minu südameasi. Ja teen seda kõike tasuta, sest selliseid üritusi/ sündmusi ei taheta eriti rahastada. Olgugi et isegi 70 inimest on ühel õhtul kirjanusõhtut nautima tulnud. Viimasetel aastatel on väga suureks abiks olnud (:)kivisildnik, kes on ka õhtujuhina laval esinejaid küsitlenud. Isegi mõned kohad on olemas kus saaksin edasi korraldada, aga ma praegu ei ütle eid ega jaad, iga asi omal ajal.

  Nüüd hakkan kirjatööd tegma, aeg tiksub. Jah, ma ei puhka kirjutamisest ka suvel. Enne aga väike fotogalarii ka:

sinna taha jääb Liu kaluriküla...

siit ta läheb...

Germo rannalinal..

päike...

varbad liivas,..

Germo meres...

...

...

...

nii kahjuks on...

lootus oli, on ja jääb ;)

PP artiklit saad lugeda SIIT!

12. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 112. päev pluss muud tegemised...

kulmud Bellissimast

  Kuidagi väga kiired ajad on, pole 2 päeva netis käinud ja bloginud ammugi mitte, kuid nüüd parandan selle vea, rohkem nagu enda jaoks, et mu elu (mitte kogu elu) oleks mu blogis ehk avalikus päevikus kenasti olemas.

  Reedel ilmunud Nelli Teatajas kirutan Pärnu Hansapäevadest, mis mulle sellel aastal eriliselt meeldisid. Samuti käisin reedel ennast lille löömas, ehk siis uues kohas kulmusid tuunimas. Olen väga rahul. See salong kannab Bellissima nime ja ilutegijaks oli Krislin. Aitäh! Ja ka juuste värvimine mahub reedesse päeva.

artikkel Nelli Teatajas

 Laupäeval käisime Germoga enne pidustusi rajal, seekord 6 km tegemas. Õhk oli kuidagi väga raske ja ma tilkusin nagu mahalakask, aga punkt jälle kirjas. Kaal langeb nüüd visalt, aga olen 30,5 kg kergem. Homme tuleks taas rajale minna. Ja laupäev lõppes kesklinna suvises melus-elus, sai armsa sõbra Ergo pilli järgi ka tantsitud ja üldse oli üks megailus õhtu, mis lõppes alles varajastel hommikutundidel. Aitäh kõigile, kellega sai koos grillitud, tšillitud, hängitud ja mängitud! Vahel lihtsalt peab kodurutiinist ennast välja murdma, sest sellel suvel on mul kirjatööd kuidagi eriliselt palju. Praegugi olen ajahädas, aga katsun oma töödega ühele poole saada. Ja no voodisse minnes ei saa ju ilma raamatuta, praegu loen nn mammutraamatut "Hüüdnimi EESTLANE" mis on ikka päris paras tellis.

meie imeline promenaad

1 km läbitud...

2 km läbitud...

Germo

3 km läbitud...

rajal...

Papa Jannsen Pärnu öös

Pärnu hurmur :)

Ergo ajab mulle :)

 Sekka ka uudis, et mu romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 2. raamat "Maris kolib Portosse" on sünnitusvaludes, see näeb ilmavalgust ja need kes teevad ülekande juba lähiajal, saavad selle vaid 12 euroga, peale 19. juulit tahan juba 14 eurot, aga kui maksad kohe, maksan 2 eurose postikulu ise! EE381010902003166000 Margit Peterson. Selgituseks pane MARIS. Aitäh!

selline siis

 Täna käisin ka pediküürimas, või noh tegelikult on mul väga hea pediküürija, kelle tööga olen väga rahul, kuid ise olen laisk, võiks tihedamini tema juurde jõuda. Aitäh, hea Terje! Tunnen ennast nüüd kordi paremini!

 Nüüd aga muutun asjalikuks, hakkan oma käsikirjadega pusima, aeg nõuab. Aga enne väike galerii ka ikka.

Terje imeline kätetöö!

 Olge musud!

9. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

ENESETAPJA PÄEVARAAMAT- Saale Väester

 Panin just käest Saale Väesteri romaani "Enesetapja päevaraamat." Me vahel vahetame Saalega raamatuid, sest nii on võimalik endale raamatuid poolmuidu soetada ja lugeda ju tahaks. Pealegi armastan ma viimasel ajal lugeda Eesti autorite loomingut, kuna väga, väga paljud kirjanikud on mulle tuttavad ning nende käekiri loomulikult ka. Nii juhtubki, et teatud autorite raamatuid tahaks kohe omada, aga raamat on ju kallis, kuigi olen paljud raamatud soetanud ka sooduishindadega, nagu blogipostitustes ka reklaaminud olen.

 See raamat jõudis minuni kulleriga teisipäeval ja juba õhtul võtsin selle lugeda. Tõsi küll, algul kui Saale pakkus vahetusraamatuks just seda, olin ka pisut skeptiline, just raamatu pealkirja suhtes, sest mulle peab raamatu pealkiri meeldima, tean, tean, et minu kiiks, aga nii on. No, ja siis ma mõtlesin, et miks ma küll peaks lugema kellegist enesetapjast, sest enesetapmisi on elus niigi palju ja sellest veel raamat kirjutada. Aga juba raamatut lahti tehes tundsin, et ma tahan seda lugeda, sest autor räägib lahti ja lahkab väga palju murepunkte. Ka minu tuttavte hulgas on palju neid inimesi kes, kas austusest, või hirmust oma vanemate vastu, elavad vanemate elu, või lasevad vanematel oma elu elada, olles nagu mingi kohutava mõju all, ka täiskasvanuna hirmu tundes, et mida küll vanemad selle ja tolle kohta arvavad ja ütlevad. Nii saabki nende võsukesest justkui kapseldunud indiviid, kes elab kookonis ja ei suuda ega oska leida pääseteed.

 Antud raamatus elas Inga kaua aastaid vanemte võimu all, olles edukalt lõpetanud kõik koolid ja töötades ühes firmas, heal positsioonil ja ikka selle nimel, et vanematele meele järgi olla. Nii saigi temast juhtiv töötaja, kelleks ta kindlasti ei sobinud, sest juba töökaaslaste koondamine muserdas ta hinge ning Inga ei saanud isegi aru, et ta põdes rasket depressiooni, kuni neelas peotäie tablette, sest ta tahtis ära...

 Mis moodi elab edasi inimene kes on enesetapja ja kelle s(t)aatusest teab kogu väike linn, kellel on raske uut töökohta leida, kuna ta peale intsidenti pmst töölt lahti lasti, kes jäi peale seda ilma ka sõpradest ja kallimast. Kas tal jätkub jõudu ja kas ta suudab tulla oma eluga toime, kui kõik tundub allavoolu kulgevat?

 Ütlen ausalt, raamatu pealkiri on täitsa omal kohal, olgugi, et see võib esmapilgil tunduda šokeeriv või lausa provotseeriv, aga nii see ei ole. Kui ka sina tahad teada miks on raamatul selline pealkiri siis loe. Ja ära loe mitte ainult pealkirja pärast, vaid lihtsalt loe, loe ja mõtle elu üle järele, sest siin on väga palju mõtlemapanevat, vaatamata teemale, elujaatavat, valu, ilu ja õiglust.

 Aitäh, hea Saale, selle vapustava raamatu eest!

Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

ENESETAPJA PÄEVARAAMAT

Autor: SAALE VÄESTER

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 33 Google +0  0 Share0

Inga usub kindlalt, et on oma elus kõik õigesti teinud. Väikesest külakesest pärit neiu on lõpetanud ülikooli kiitusega, leidnud asjaliku töökoha ja tal on ka igati esinduslik meessõber. Mida enamat võikski ta soovida? Kuid millegipärast tekivad tal uneprobleemid ning üha kangemad unerohutabletid ei suuda teda aidata. Ühel saatuslikul õhtul võtab üleväsimusest kurnatud Inga surmava uinutidoosi.

Aga noor naine leitakse õigel ajal ja kiirabil õnnestub tema elu päästa. Pärast haiglas veedetud nädalaid kirjutatakse Inga lõpuks välja ja ta peab pöörduma tagasi reaalsusesse. Ta arvab, et ta läheb tagasi oma ideaalsesse ellu, kuid nii see ei ole. Ta avastab, et tema enesetapukatse tõttu suhtutakse temasse kui pidalitõbisesse, kellest tuleb iga hinna eest eemale hoida. 

Kuidas edasi elada? Kuidas tulla toime teiste hukkamõistuga? Ja miks Inga end üldse tappa üritas?

ISBN	9789949551569
Ilmumisaasta	2018
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	164 lk
Mõõt	210x147x10 (mm)
Kirjastus	KENTAUR
Lisamise aeg:	11.04.2018		14.45 13.73 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 13.73 € Kaupluses: 14.45 € Kaup kätte: Kiirtellimusega: täna 06.07 Saadavus kauplustes Viru Keskuse Rahva Raamat Rocca al Mare keskuse Rahva Raamat Tallinna Pärnu maantee Rahva Raamat Tasku keskuse Rahva Raamat Mustika Keskuse Rahva Raamat Pärnu Rahva Raamat Viljandi Rahva Raamat Kuressaare Rahva Raamat Sulge Vaata asukohta

6. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma