esmaspäev, 9. juuli 2018

Jaansoni rada 112. päev pluss muud tegemised...

kulmud Bellissimast

  Kuidagi väga kiired ajad on, pole 2 päeva netis käinud ja bloginud ammugi mitte, kuid nüüd parandan selle vea, rohkem nagu enda jaoks, et mu elu (mitte kogu elu) oleks mu blogis ehk avalikus päevikus kenasti olemas.

  Reedel ilmunud Nelli Teatajas kirutan Pärnu Hansapäevadest, mis mulle sellel aastal eriliselt meeldisid. Samuti käisin reedel ennast lille löömas, ehk siis uues kohas kulmusid tuunimas. Olen väga rahul. See salong kannab Bellissima nime ja ilutegijaks oli Krislin. Aitäh! Ja ka juuste värvimine mahub reedesse päeva.
artikkel Nelli Teatajas

 Laupäeval käisime Germoga enne pidustusi rajal, seekord 6 km tegemas. Õhk oli kuidagi väga raske ja ma tilkusin nagu mahalakask, aga punkt jälle kirjas. Kaal langeb nüüd visalt, aga olen 30,5 kg kergem. Homme tuleks taas rajale minna. Ja laupäev lõppes kesklinna suvises melus-elus, sai armsa sõbra Ergo pilli järgi ka tantsitud ja üldse oli üks megailus õhtu, mis lõppes alles varajastel hommikutundidel. Aitäh kõigile, kellega sai koos grillitud, tšillitud, hängitud ja mängitud! Vahel lihtsalt peab kodurutiinist ennast välja murdma, sest sellel suvel on mul kirjatööd kuidagi eriliselt palju. Praegugi olen ajahädas, aga katsun oma töödega ühele poole saada. Ja no voodisse minnes ei saa ju ilma raamatuta, praegu loen nn mammutraamatut "Hüüdnimi EESTLANE" mis on ikka päris paras tellis.
meie imeline promenaad
1 km läbitud...

2 km läbitud...
Germo
3 km läbitud...
rajal...
Papa Jannsen Pärnu öös
Pärnu hurmur :)
Ergo ajab mulle :)

 Sekka ka uudis, et mu romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 2. raamat "Maris kolib Portosse" on sünnitusvaludes, see näeb ilmavalgust ja need kes teevad ülekande juba lähiajal, saavad selle vaid 12 euroga, peale 19. juulit tahan juba 14 eurot, aga kui maksad kohe, maksan 2 eurose postikulu ise! EE381010902003166000 Margit Peterson. Selgituseks pane MARIS. Aitäh!
selline siis

 Täna käisin ka pediküürimas, või noh tegelikult on mul väga hea pediküürija, kelle tööga olen väga rahul, kuid ise olen laisk, võiks tihedamini tema juurde jõuda. Aitäh, hea Terje! Tunnen ennast nüüd kordi paremini!

 Nüüd aga muutun asjalikuks, hakkan oma käsikirjadega pusima, aeg nõuab. Aga enne väike galerii ka ikka.
Terje imeline kätetöö!

 Olge musud!

9. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

reede, 6. juuli 2018

ENESETAPJA PÄEVARAAMAT- Saale Väester


 Panin just käest Saale Väesteri romaani "Enesetapja päevaraamat." Me vahel vahetame Saalega raamatuid, sest nii on võimalik endale raamatuid poolmuidu soetada ja lugeda ju tahaks. Pealegi armastan ma viimasel ajal lugeda Eesti autorite loomingut, kuna väga, väga paljud kirjanikud on mulle tuttavad ning nende käekiri loomulikult ka. Nii juhtubki, et teatud autorite raamatuid tahaks kohe omada, aga raamat on ju kallis, kuigi olen paljud raamatud soetanud ka sooduishindadega, nagu blogipostitustes ka reklaaminud olen.

 See raamat jõudis minuni kulleriga teisipäeval ja juba õhtul võtsin selle lugeda. Tõsi küll, algul kui Saale pakkus vahetusraamatuks just seda, olin ka pisut skeptiline, just raamatu pealkirja suhtes, sest mulle peab raamatu pealkiri meeldima, tean, tean, et minu kiiks, aga nii on. No, ja siis ma mõtlesin, et miks ma küll peaks lugema kellegist enesetapjast, sest enesetapmisi on elus niigi palju ja sellest veel raamat kirjutada. Aga juba raamatut lahti tehes tundsin, et ma tahan seda lugeda, sest autor räägib lahti ja lahkab väga palju murepunkte. Ka minu tuttavte hulgas on palju neid inimesi kes, kas austusest, või hirmust oma vanemate vastu, elavad vanemate elu, või lasevad vanematel oma elu elada, olles nagu mingi kohutava mõju all, ka täiskasvanuna hirmu tundes, et mida küll vanemad selle ja tolle kohta arvavad ja ütlevad. Nii saabki nende võsukesest justkui kapseldunud indiviid, kes elab kookonis ja ei suuda ega oska leida pääseteed.

 Antud raamatus elas Inga kaua aastaid vanemte võimu all, olles edukalt lõpetanud kõik koolid ja töötades ühes firmas, heal positsioonil ja ikka selle nimel, et vanematele meele järgi olla. Nii saigi temast juhtiv töötaja, kelleks ta kindlasti ei sobinud, sest juba töökaaslaste koondamine muserdas ta hinge ning Inga ei saanud isegi aru, et ta põdes rasket depressiooni, kuni neelas peotäie tablette, sest ta tahtis ära...

 Mis moodi elab edasi inimene kes on enesetapja ja kelle s(t)aatusest teab kogu väike linn, kellel on raske uut töökohta leida, kuna ta peale intsidenti pmst töölt lahti lasti, kes jäi peale seda ilma ka sõpradest ja kallimast. Kas tal jätkub jõudu ja kas ta suudab tulla oma eluga toime, kui kõik tundub allavoolu kulgevat?

 Ütlen ausalt, raamatu pealkiri on täitsa omal kohal, olgugi, et see võib esmapilgil tunduda šokeeriv või lausa provotseeriv, aga nii see ei ole. Kui ka sina tahad teada miks on raamatul selline pealkiri siis loe. Ja ära loe mitte ainult pealkirja pärast, vaid lihtsalt loe, loe ja mõtle elu üle järele, sest siin on väga palju mõtlemapanevat, vaatamata teemale, elujaatavat, valu, ilu ja õiglust.

 Aitäh, hea Saale, selle vapustava raamatu eest!
Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

ENESETAPJA PÄEVARAAMAT

 33 Google +0  0 Share0
Inga usub kindlalt, et on oma elus kõik õigesti teinud. Väikesest külakesest pärit neiu on lõpetanud ülikooli kiitusega, leidnud asjaliku töökoha ja tal on ka igati esinduslik meessõber. Mida enamat võikski ta soovida? Kuid millegipärast tekivad tal uneprobleemid ning üha kangemad unerohutabletid ei suuda teda aidata. Ühel saatuslikul õhtul võtab üleväsimusest kurnatud Inga surmava uinutidoosi.
Aga noor naine leitakse õigel ajal ja kiirabil õnnestub tema elu päästa. Pärast haiglas veedetud nädalaid kirjutatakse Inga lõpuks välja ja ta peab pöörduma tagasi reaalsusesse. Ta arvab, et ta läheb tagasi oma ideaalsesse ellu, kuid nii see ei ole. Ta avastab, et tema enesetapukatse tõttu suhtutakse temasse kui pidalitõbisesse, kellest tuleb iga hinna eest eemale hoida. 
Kuidas edasi elada? Kuidas tulla toime teiste hukkamõistuga? Ja miks Inga end üldse tappa üritas?
ISBN 9789949551569
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 164 lk
Mõõt 210x147x10 (mm)
Kirjastus KENTAUR
Lisamise aeg: 11.04.2018  


6. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 5. juuli 2018

Uus tass kollektsioonis!


  Üle pika aja saan taas blogida tassist (kruusist), mille tõi täna mulle hea Vallo, kes käis hiljuti 16. päevasel reisil Molovas ja just Moldova pealinnast Chișinăust on see tass pärit. Suured, suured tänud!

 Vallo kirjutas mulle ka veidi sellest riigist, linnast ja minul oli hea seda spikrit siin kasutada. Aitäh! Siin ta on:

  Moldova on Euroopa üks vaesemaid, kui mitte kõige vaesem, riik. Näiteks keskmine pension on ümberarvutatuna 35 EUR kuus. Kui sellest võiks järeldada, et seal on odav elada, siis kahjuks nii ei ole. Enamus toiduaineid maksavad sama palju kui Eestis kui mitte rohkem. Näiteks tavaline flirtikannu kohv 500g pakk maksab umbes 5 EUR.
 Tegu on ääretult mägise ja üsna auklike teedega kaetud riigiga.
 Sellest hoolimata on seal palju vaatamisväärsusi ja vägagi palju uhkeid hooneid ja parke. Valitsuse hoiak on, et kui midagi ehitada ja teha, siis suuremalt kui juba olemas on. Näiteks tassil näha olev triumfikaar on koopia Pariisis olevast, aga veidike suurem. Ja see on vaid väike näide paljudest ,paljudest.
 Keset Moldova pealinna asub lõbustuspark mis näeb välja nagu endine Tallinnas, Kadriorus olnud lõbustuspargk.

 Kui sa soovid selle riigi (linna) kohta rohkem teada siis uuri Vikipeedist või vajuta seda LINKI.

  Jälle üks tass kollektsioonis juures. Olen õnnelik!
teine külg...



5. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma
 

 

teisipäev, 3. juuli 2018

PUNAMÜTSIKE KAKSSADA AASTAT HILJEM- Kiiri Saar


 Kes meist ei ole lapsepõlves lugenud "Punamütsikest(?)" Ma usun, et see kurb  õudusmuinasjutt on meile kõigile omamoodi armas olnud. Kuigi mäletan lapsepõlvest, et vahel kartsin ma metsa minna, vähemalt punase mütsiga ei julgenud, aga samas mõnikord tahtsin just minna, et näiteks hundiga kohtuda. Aga see selleks, lihtsalt emotsioonid meenusid. Praegu tagant järgi mõeldes...miks küll selline õudukas lastele kirjutati?

 Õnneks on Kiiri Saar selle muinasjutu tänapäevaseks kirjutanud, humoorikalt tänapäevaseks. Ja see ei ole mitte lasteraamat! Kuigi algul olin ka skeptiline, et mis moodi küll saab sellist legendaarset muinasjuttu käänata ja väänata ning sootuks ümber pöörata. Arvasin koguni, et mul jääb see raamat lugemata, kuigi olin selle poolmuidu endale soetanud. Veel esimeste peatükkide juures arvasin, et jääb lugemata, aga teades Kiiri käekirja, sundisin ennast edasi lugema, sest juba alguses "lendasid sellised pirnid"..et, et, panid õhku ahmima.

 Ütlen ausalt: kuradima kahju on et see täiskasvanute muinasjutt otsa sai, või õigemini loetud sai. Päriselt! Lõpuks nautisin raamatut sellise õhinaga, olin hoopis teises maailmas, kohas kus troonib huumor ja huumorimeel, kus (vahepeal) iga rida ajas naerma ja naeratama. Ja kui palju humoorikat romantikat, uhh!

 Kas te kujutate ette kuidas Punamütsike kohtub Kaunitari ja Koletisega? Armub Koletisse jne...Koos Hundi, kolme põrsakese ja Kaunitari ning Koletisega, Hansu ja Gretega sõidetakse Saksamaalt Eestisse Lady Gaga kontserdile. Mis leiab aset Koletise ja Punamütsikese vahel? Kuidas elavad Niff-Niff jt...? Mis on saanud kakssada aastat hiljem Gretest ja Hansust? Mis elu elab Hunt? Uhh, teate, ma pidin ennast puruks naerma, ausõna.

 Olgugi, et ma pole eriline ulmeraamatute fänn, armastan ma seda kirjandusžanri vahel lugeda. Eriti põnevad on täiskavanute muinasjutud, kui nad on sellises võtmes kirjutatud nagu see raamat. Kui ka sinus on säilinud üks positiivsemiad loomuomadusi- lapsemeelsus, siis võta kätte ja loe see raamat läbi. See oleks nagu tilk igavese nooruse eliksiiri.

 Super, Kiiri, kirjuta selliseid raamatuid veel! Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:
Book

PUNAMÜTSIKE KAKSSADA AASTAT HILJEM

Author: KIIRI SAAR
 1 Google +0  0 Share0
Pärast kaks sajandit väldanud kohusetundlikku muinasjuturolli etendamist otsustab Punamütsike tapva rutiini peletamiseks koos hundiga muinasjutukülast jalga lasta, et aimu saada pärismaailmast. Teel Tallinnasse, Lady Gaga kontserdile kohtuvad nad paljude teiste muinasjututegelastega, kes kõik on vahepeal täiskasvanuks saanud, laias ilmas karjääri teinud ja eluga edasi läinud. Seiklusliku ja muljeterohke reisi tipphetkeks osutub kontserdi asemel pigem arusaam sellest, kuidas leida iseend, saavutada sisemine tasakaal ja olla õnnelik.
ISBN 9789949527069
Published: 2013
Language In Estonian
Format Hard cover
Pages 279 pg
Dimensions 216x151x24 (mm)
Publisher ARGO
Added: 30.04.2016  
18.09 1.81 €
Loyal customer offer in stores: 1.81 €
in Stores: 1.90 €
Kaup kätte: With fast shipping: tomorrow, 04.07

3. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 1. juuli 2018

Pärnu Hansapäevad 2018


Võrratu "Ramashang" Taanist

  Lõppenud on Hansapäevad ja ma olen siiani nende lummuses. Selle aasta Hansapäevad Pärnus olid vapustavalt head, vaatamata ilmale mis oli sombune ja jahe. Reedel ma ei käinud, aga laupäeval ja pühapäeval olin kohal. Külm oli, aga pakkisin ennast korralikult sisse, kuigi täna koju jõudes lödisesime Germoga mõlemad, aga tegin tule pliidi alla ja saime sooja.

 Kaanepildiks panin loomulikult Taani poiste pildi, sest ma usun, et ma polnud ainuke kes seda punti tohutult fännas. Lahe oli jälgida kui poiste esinemise ajaks kogu rahvas lava ette koondus. Laupäeval kuulasime ja vaatasime Germoga neid lausa kahel korral ja pühapäeval ka veel. Kui ikka inimesed säraavd laval ja teevad väga vinget muusikat läbi huumoriprisma siis mida sa veel oodata oskad. Tõesti, tõesti, nad kütsid kirgi ja olid nn naelaks. Mitte, et ma teisi ei fännanud, ka Moskva Harfide Orkester meeldis mulle väga ja ka Mustlastantsu grupid ning paljud, paljud teised, ma lihtsalt tõstsin oma lemmiku esile. Ja õppisin nime ka pähe, sest kavatsen seda punti guugeldada.

 Fotogalerii saab pirakas, aga eks ma need fotod rohkem enda tarvis siis blogisse jäädvustan ka.
Igal juhul olen ma rohkem, kui rahul, et Hansapäevadele läksin. Kirjutan ka sellest lehes ning tegelikult käisin kahel päeval ka tööd tegemas, kuid sellest juba edaspidi. Igal juhul jäin rahule ja olen õnnelik, et kohtusin üle pikkade aastate ka oma reikiõpetaja Tõnu Aruga. Tänud šungiidivee eest! mida me Germoga lausa mitme tassijagu tarbisime.

 Oli superäge nädalavahetus!

Galerii:
lemmikmaal
Lindmees Ungarist :)
Ranna ranšo loomad...
Germo ja kaamel
sõiduleeee
sepised...
Mercedes Merimaa Nõiakoda
püstkoja ees käib vilgas töö...
nagu vanasti...:)
Vallikääru aas
Moskva Harfide Orkester
Maljarka (Tartu)
kava
Ramashang
Ramashang
Ramashang
Ramashang
Ramashang
šungiidid


1. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

reede, 29. juuni 2018

Head lugemist!


  Juulikuu numbrid "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" on ilmunud!
"Müstilistes lugudes" kirjutan Mulgimaa kaunitarist Janika Petersonist (ei ole sugulane, kahjuks pole au veel tundagi), kellest sai peale ränkrasket südameoperatsiooni teine inimene. Lisaks on selles numbris avaldatud minu lühijutt "Ega see esimene kord pole!" Jätkuvalt teen koostööd nende ajakirjadega. Kui sinul on mulle oma lugu rääkida, mis sobiks nendesse ajakirjadesse siis võta minuga ühendust kohe!

 "Saatus & Saladustes" on avaldatud minu lühijutt "Suurte silmadega mees" ja Janika Petersoni luule. Siinkohal pean vabandama (minust olenemata) on puudu autori nimi, kuid luban, et see heastatakse. Kui sinul on soov, et sinu luule ilmuks just selles ajakirjas siis võta minuga ühendust juba täna.

 Homme lähen Hansapäevadele tööd tegema, ehk siis ühest huvitavast persoonist ajakirja tarvis lugu kirjutama. Saab põnev päev olema, kui vanajumal ikka ilma annab. Olgu, olgu, ega ilm ei sega tööd, tulgu või pussnuge taevast alla. Aga sellest kõigest saate lugeda juba hiljem.

 Eilne õhtu kulges peaaegu nii nagu kulgema pidi, kuigi väikeste mööndustega. Saime, või õigemini sai poolvend meie koleda kuuritaguse niitmisega algust teha, kuid küte sai otsa ja kell oli juba öörahutundides, sestap jäi pooleli, aga nüüd on vähemalt mu pesunööride alune niidetud ja kavatseme edasi askeldada. See räämas kuuride tagune tuleks lõpuks korda teha, kole on. Sestap jagub tööd küllaga ja vahel tundub, et päevad kaovad kiiresti kätte.

 Täna kirjutan, sest enne jaane hakkasin Petule järge kirjutama ja viimastel päevadel pole olnud aega kirjutada, sestap rajale täna ei jõua. Aga nädal pole veel läbi ning tegelikult kibelen küll. Aga kahte asja korraga valida ei saa, seega kehastun Petuks.

 Olge ikka rõõmsad!
artikkel Janikast
minu jutuke..
minu jutuke
minu jutuke
Janika Petersoni luule...
juulikuu numbrid
läheb tööks...selline padrik kuuride taga...
hakkab ilmet võtma...


29. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 28. juuni 2018

Talv võib tulla!

 Olgu, olgu, tegelikult ma üldse ei oota talve, olen suvelaps, aga just suvel on õige aeg tegeleda sellega, et talvepuud kenasti kuuri saaks. Ligi 3 ruumi kuiva valget leppa on kuuris. Eelmistel aastatel tellisin küll musta leppa, aga sellel korral juhtus nii, et valge lepp oli kuiv ja must lepp poolkuiv, sestap saigi nii otsustatud. Tellin ühe ja sama inimese käest, sest olen tema küttepuudega rahul, ei ole vaja puid enam lõhkuda, otse riita ja riidast ahju. Ja tegelikult mul lähebki talvel umbes 2,5 ruumi ahjupuid tarvis.

 Tahtsin küll ise selle töö ära teha, ei lasknud ka Germot appi tulla, aga Maarja lihtsalt tuli ning üsna ruttu oligi koorem kuuris. Aga eks näis mis õhtu endaga kaasa toob, poolvennaga on väikesed plaanid. Tahaks veel liigutada, sest ei väsitanud üldse see puude ladumine mind, kuigi tilkusin higist, sest kuurid on ikka väga palavad, nagu oleks saunalaval.

 Öösel aga mängisin kikutohtrit. Juba paar nädalat logises mul üks hammas suus, aga ma lihtsalt ei raatsi koguaeg hambaarstidele maksta ning öösel kella 3 paiku tõmbasin selle logiseva hamba välja, kaks raginat ühele poole ja kaks teisele poole, väike valu kuulus asja juurde, aga ma olen see kes ei karda ei valusid ega tohtreid, ega operatsioone ammugi mitte. Täna on kohe inimese tunne, mitte et hammas valutanud oleks, aga logisev hammas teeb lihtsalt haiget ja segab elu, eriti söömist. Ja ma ei kujutanud ettegi et mul niiiiii pikad hambad suus on! Võrdluseks lisasin tikutopsi kõrvale, aga nõrganärvilised ei pea seda üldse vaatama. Mina olen rahul ja enesetunne on kordi parem. Aeg-ajalt loputan suuloputusvedelikuga ja isegi haava koht ei ole valus. Naeratus on nüüd ühe hamba võrra inetum, aga loeb enesetunne ja millalgi lähen kikutohtrile nii ehk naa.

 Nüüd kaon, lähen pesu nöörile riputama, viimaseid sooje ilmasid tuleb ju igas mõttes ära kasutada.

Olge mõnusad!
hüvasti kiku!
ligi 3 ruumi puid mida minu ahi talvetoiduks vajab...


28. juuni. 2018.a.
Vana- Rääma