Saatus & Saladused ning Müstilised lood

  Selle kuu numbrid on ilmunud!

  Jätkuvalt teen ma koostööd nende ajakirjadega ning mõlemas ajakirjas on minu jutuke ja lisaks toimetasin SaSasse ka Auli Lehola luule.

 Kui sina tahad, et su luule ilmuks mai numbris siis võta minuga ühendust juba täna!

 Minu lühijutud ja novellid, mis läbi aegade nendes ajakirjadus ilmuvad, saavad iga paari aasta tagant ka raamatuks (raamatusse). Nii on juba nende põhjal ilmunud minult 2 raamatut VIRTUAALMEES ja RÖNTGENNÄGEMISEGA MEES. Mõlemat raamatut saate veel otse ka minu käest osta ja soodsamalt kui poes! Esimene neist maksab vaid 5 eurot ja teine 6 eurot. Luban, et neis on ka lustakaid lugusid! Ja ehk juba järgmisel aastal ilmub järgmine, aga ma pole veel otsustanud kas raamatu nimeks saab TÄTOVEERITUD SILMADEGA MEES või MUSTADE SILMADEGA MEES, aga need oleks nagu järjeraamatud.

 Eelmisel kuul ilmus ka SaSas /edaspidi hakkangi blogis kirjutama SAATUS & SALADUSED ajakirja nime lühendatult -SaSa/ minu lühijutt ja seda saate lugeda SIIT!

 Kui sul on mulle mõni põnev lugu rääkida, siis võta minuga ühendust?! Teen koostöööd ajakirjadega:

1. Saatus & Saladused
2. Müstilised lood
3. Lemmik (loomade ajakiri). Kirjutan meelsasti sinu erilisest lemmikloomast!
4. Ajaleht NELLI TEATAJA

  Muidu kulgeb kõik vaikselt, ootan kevadet, et rajale minna, sest selliste ilmadega ma lihtsalt välja ei kipu, talv pole minule!
  Ahjaa, kui ma millalgi hõikasin välja, et mul sai inspiratsioon otsa, siis see kadus vaid paariks nädalaks ja nüüd olen ma juba ammu tagasi romaanis, lühiromaanis, mille käsikirja valmimine on vaid päevade küsimus. Sellised lood siis. Mingi "kohutav" inspiratsioon on kogu aeg õhus, kas see tuleneb sügisesest Porto reisist või rajal kepikõndimisest ja 25 kg kaotusest, ma nüüd ei teagi, aga mõnus tunne on küll. Ma pole elu sees nii palju kirjutanud kui viimasel ajal. Nelja kuuga olen pmst valmis kirjutanud 5 romaani, kuigi osad neist on lühiromaanid, aga ikkagi.

minu jutuke SaSas

vol 2

Auli Lehola luule

jutuke ML vol 1

vol 2

 Olge mõnusad! Mina olen ka!


2. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 9. peatükk

9. peatükk

Reine oli jõudnud sellesse ikka, mil enne kodust lahkumist hakkas ennast meikima.

„Läheb sul kaua veel või!?“ hõikas Raine nooremat õde, kui nad valmistusid minema linna sisseoste tegema.

„Kohe tulen!“ hõikas Reine pisut närvilisel häälel.

„Hullem kui ema, pool tundi paneb ennast riidesse!“ pomises Raine endakeskis.

„Ooo, ohooo, minu õde on üle öö suureks kasvanud!“ ei jõudnud Raine ära imestada kui õde lõpuks oma toast naases.

„Ära hakka! Vaata ennast, selline krohvikiht peal!“ häbenes Reine.

Raine tundis ões ära enda, kellel oli ka enda kaitseks alati mõni lause varuks, nagu tagataskust võtta. Talle meenus aeg, kui ta ühel hommikul ilma meikimata keeldus kooli minemast, jäi bussist maha, sest meikimine võttis algaja meikija aja, aga õnneks oli ema alles kodus ja nii ei jäänud Raine kooli hiljaks. Sai ema autoga kooli, kuigi muidu sõitis ta bussiga, häbenes kui vanemad teda kooli või koolist koju sõidutasid. Kui neid kordi ette tuli, lasi ta emal auto peatada mitusada meetrit koolist eemal, sest ta ometi ei tahtnud memmekana tunduda.

„Ega ma siis paha pärast! Enda ajad tulid meelde. Ma pigem imestan, et sa nii hästi endale nägu pähe joonistada oskad. Mina küll ei osanud, pidevalt oli mingi kriips kusagil ülearune ja pidevalt pidin meigi maha pesema, enne kui lõpptulemusega rahule jäin. Ütle nüüd mitu korda sina seda tegid?“ selgitas vanem õde.

„Ühe korraga,“ häbenes õde, ehkki pidanuks just uhkust tundma, et ta see nii hästi õnnestus.

„Fantastiline! Sul on kätte ja silma, mu tulevane meikar!“ tegi Raine Reinele silma.

„Näehh, aitähh!“ punastas noorem õde.

Kui nad olid Pärnu rannapromenaadi läbi jalutanud ja tulid endise mudaravila eest kesklinna suunas, hakkas Reine ühtäkki nihelema ja tegi veidraid liigutusi, nagu oleks sipelgad püksis. Raine märkas teda ja imestas. Vanem õüde juba kartis, et ehk on õde päikesepiste saanud või kuumarabanduse, kuid ta eksis. Eemalt jalutas vastu üks tuttav kogu, kelle Reine juba kaugelt ära tundis ning ta ei osanud oma emotsioone vaos hoida, sest Raido üha lähenes.

„Tere, Reine!“ vaatas noormees teda armunud silmadega, nagu ei näekski kedagi ega midagi muud. Reine oli näost punane nagu ladvaõun. Korra viskas Raido pilgu ka Rainele, kuid arvas, et see on keegi Reine sõbrannadest, sest Raine paistis oma vanuse kohta ikka väga noor välja.

„Tere, Raido.“ oli Reine viisakas aga muudkui mudis oma helerohelise kleidi äärt, nagu tahaks oma emotsioonid sinna peita.

„Kas ma võin koos teiega jalutada, teen siin aega parajaks. Olen nimelt isaga linnas ja tal on asjajamisi. Mõtlesin, et jalutaks randa korraks.“ oli noormees viisakas. Reine tahtis pea kuklasse lüüa ja kategoorilise ei öelda, aga Raine noogutas kõrval ning Reine vastas noormehe jaatavalt, kuigi ta häbenes õe kuuldes Raidoga suhelda ja talle tundus üldse nüüd õde üleliigsena, kuid Reine ei julgenud õele seda õelda ka.

„Reine, ma lähen käin sõbranna jurest läbi, äkki helistad mulle kui teil rannatiir tehtud saab?“ tegi õde õelel silma, sest tundis, et tahab noored omaette jätta. Ja pealegi teadis Raine nüüd, et tegu on õe südamesõbraga, kui nii öelda võib. Nägus poiss see teine, mu õel on täesti hea maitse, muigas Raine endamisi.

„Ei, ei! Raido, saa tuttavaks, tema on minu õde Raine.“ tutvustas Reine.

„Ooo, oi, ma ei teadnudki, et sul nii kena õde on! Rõõm tuvuda, mina olen Raido, Reine koolivend. Aga kus koolis sina õpid?“ läksid Raido silmad nii särama, et Reine tundis armukadedust, sest noormees keeras ja pilgu nüüd temalt ära ning tema huviorbiidiks kujunes hoopis õde. Noorem õde kahetses, et ta nii lolli otsuse oli teinud ning vajus näost ära, kuid Rainele ei jäänud see märkamatuks, ta muigas suunurgast ja tundis ões taas ennast ära. Kummaline, kui sarnased me ikka oleme, mõtles Raine.

„Olen jah Reine õde, aga vanem õde ning hetkel ei õpi kusagil, aga plaan on edasi õppima minna küll.“ vastas Raine Raido küsimusle, kuigi jälgis ise nooremat õde.

„Kas tõesti? Kuhu siis?“ oli Raido vaimustuses. Tõsi küll, Rainele meeldis see viisakas ja nägus noormees, kes oli temast küll mõned aastad vaid noorem, aga ta poleks isegi parema tahtmkise juures vaadanud Raidot nagu meest, sest tal oli oma Janar ja pealegi õele ta haiget ei kavatsenud kindlasti teha, sest teadis kuidas noormees õele meeldib. Aga kui ei oleks teadnud, kas siis? Ohh, minema pahad mõtted! sõitles Raine mõtteis endaga.

„Eks ikka ülikooli. Unistan suurelt, sest ainult siis pidid unistused täituma!“ muigas Raine kuid oli üsna ettevaatlik, sest Reine veeretas juba tükk aega varbaga ühte kivi ja ta pilk oli maha suunatud.

„Väga vahva! Aga mida õppima?“ oli Raido endiselt vaimustuses, nagu poleks Reinet üldse nende seltskonnas.

„Seda näitab tulevik.“ vastas Raine konkreetselt. „Aga praegu on mulle tähtsam vaid minu kallis õde, kes iga päevaga läheb aina kaunimaks. Ta on kõige kenam neiu maailmas, keda ma tean ja tunnen!“ keeras Raine jutu teisele teemale.

„Raine!“ mossitas ja punastas Reine.

„Jaa, ma kuulen sind, mu armas õde! Kas sul on mõni probleem?“ tegi ta silma.

„Probleem on selles, et mul ei olegi probleeme,“ puges Reine hädavale taha peitu, sest Raine ju nägi kui torssis ta õde oli.

„Te olete äravahetamiseni saranased. Nagu kaksikud. Muide, Reine on ülekooli tüdruk, kõige kenam tüdruk meie koolis,“ avameelitses Raido. „Tahtsin temaga käima hakata, aga jah, no nii kena tüdruk ju ometi minusugust ei taha.“ kurtis noormees. Raido nägi oma vanuse ja olemuse kohta täiskasvanu välja. Pikk ja sihvakas noormees, püselohud põses, kergelt lokkis tumedad juuksed ja taevasinised silmad, sellise põneva välimusega ja ka targa jutuga. Just sellised noormehed on tüdrukutele defitsiit. Raine kujutles kuidas paljud kooliõed üritavad veidikenegi noormehe tähelepanu võita, kuid tema südame tegi soojaks teadmine, et noormees oli silmnähtavalt just tema väikesest õest huvitatud. Üks on kindel, ma teen kõik selle heaks, et noortest saab paar, mõtiskles Raine. Samas meenus talle taas Karpo ja Raine tundis, et ta ei saa sellest esimesest ar,mastusest iialgi üle, nüüd ta uskus, et esimene armastus jääb, olgu temast kas head või halvad mälestused. See ei olnud mitte hea tunne. Aga juba esimesest hetkest usaldas Raine õe silmarõõmu ja uskus, et noormees ei hakkaks tema õde iialgi ära kasutama.

„Ahahh, nüüd meelitad, omal on tüdruk olemas!“ kähvas Reine.

„Pole mul ühtegi kindlat tüdrukut, on vaid sõbrannad kellega deitimas käin. Ja need deitimised on vaid sõbradeidid,“ avameelitses Raido.

„Kuulge noored, ma meelsamini jätaks teid omaette. Tahaks oma mõtteid korrastama minna ja lihtsalt lonkima. Aga sina õde, mõtle Raido sõnade peale. Onju? Sa ju lubad?“

„Okei,“ õed kallistasid ja Raine lahkus oma teed.

Raine jalutas Kuursaali juurde, sest seal, Raimond Valgre skulptuuri juures mängis ööpäevaringselt Valgre muusika, sellel on nii rahustav ja meloodiline vägi, et Raine võttis skulptuuri kõrval istet ning jäi kuulatama. Nagu võluväel kerisid mälusopist ennast lahti mäletsused mis kõik olid seotud Kuursaaliga ja Külakojaga, kus Raine koos oma sõbrannadega armastas aegajalt lõbutsemas käia. Ja siis Raine äkki pahvatas, sest juba Raidoga kohtumise ajast jäi tal miski hinge kipitama, sest noormees meenutas talle väga ühte teist noormeest, kellega Raine oli kord Kuursaalis tutvunud, ja isegi nimi meenus- Raino. Raine leidis ennast mõttelt, ehk on tegu Raido vennaga, sest nad olid tõesti sarnased. Tollel korral nad vahetasid Rainoga ka telefoninumbreid, kuid kahjus varastati Rainel sama päeva õhtul Kuursaalis telefon ja nende kontakt katkes. Mingil võluväel jäi see noormees Raine südamesse ja just nüüd meenus, sest Raido kõnemaneer oli isegi Raino omaga sarnane. Raine otsustas, et kui ta taas noortega kohtub, uurib kohe järele.

„Sul on kena õde. Kas tal boyfriend ka juba olemas on?“ uuris Raido, kui noored olid juba pool tunnikest vestlenud ja jalutanud. Jälle hakkab mu õe kohta huvi tundma. Ma ei kannata seda enam välja, mõtiskles Reine.

„Eks sa küsinud siis tema käest! Miks sa minu käest uurid, kui mu õde sulle huvi pakub?“ turtsatas Reine. Siiani olid noored käest kinni hoides kõndinud, kuid nüüd tõmbas Reine oma käe Raido pihust ära, kuid Raido reageeris kiirelt, ta haaras neiu õlgadest kinni ja surus tugevasti enda vastu, lausa nii, et Reine ei saanud korralikult hingatagi.

„Sina, ainult sina pakud mulle huvi, kui kõige kaunim tüdruk!“ suudles Raido elus esimest korda neidu ja ka Reine jaoks oli see esmasuudlus.

„Ära tee! Teised võivad näha! Ja mis siis saab kui mõni koolikaaslane näeb? Hakatakse meid pruudisk ja peigmeheks narrima, nagu mõnel sellil see vanamoodne komme on.“ lükkas Reine Raido endast eemale, kuigi talle suudlus väga meeldis, ja ta oli üleni punane, valehäbist.

„Las hakkavad siis kui tahavad! Mis selles halba on? Nüüd oled ju minu tüdruk? Või ikka ei?“ tegi noormees neiule silma. Viimane punastas ja ei julgenud noormehele silma vaadata, nagu oleks maailma suurima patuga hakkama saanud.

„Olen,“ viskas Reine silmad maha. Raido jooksis veepiirile ja hakkas liivale kahte südant joonistama, ühele südamepaunale kirjutas Reine nime ja teisele enda nime. Ise deklameerides;“ las kogu maailm teab, et need on meie, minu ja mu armastatud tüdruku südamed!“ Reine ei suutnud imestada milline õnn talle ühtäkki sülle langes, kuid hinges pitsitas ikkagi valu, et ka tema õde meeldib Raidole. See tegi nii koledasti haiget, et neiule tikkusid pisarad silma valguma.

Noored istusid liivasüdamete juures, Reine pea Raido õlel ning nautisid teineteise seltskonda, kuni nend eilusad hetked katkestas Raido isa kõne.

„Jah, isa. Jah. Olgu. Kohe tulen. Jõuan, jõuan.“ katkestas Raido kõne, suudles seekord neiut põsele, tõusis püsti, avabndas, et peab kiiresti lahkuma ja läinud ta oligi, nagu ilus unenägu mis ärgates katkeb ja unustustehõlma vaob. Päris tükk aega istus neiu seal edasi, saamata aru mis juhtunud oli. Ta hakkas juba kahtlustama, et ta mõtles suudluse välja, sest väga valus oli olla. Kõik tundus nii romantiline, kuid korraga ilutsesid liival vaid kaks südant ning need tundusid nii tühjad, et Reine hakkas kahtlustame, et äkki ta joonistas need ise sinna. Ta tõusis püsti ja läks kustutas need südamed ära, kartuses, et võib rannas kohata mõnda tuttavat, kes norima võib hakata. Pealegi tundus ühe hetkega kogu maailm talle mõttetu. Suured soolased pisarad jooksid mööda Reine meigitud põske alla, valgusid suhu ja tuttuuele imekenale kleidile mille isa oli talle Soomest toonud. Varsti nuttis ta lausa häälega.

„Mis lahti??!!“ seisis õde Raine Reine seljataga, ehmunud nägu peas. Ta jõudis juba kahteseda, et noorema õe noormehega kahekesi jättis, kartis, et ajalugu kordub õega. Ja Rainet ehmatas kõige rohkem see, et õde oli üksinda rannas.

1. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 8. peatükk

8. peatükk

„Oiii, mõlemad minu armastused kodus! Tulge siia mu maailma ilusamad tütrekesed!“ saabus isa Rainold ootamatult Soomest koju.

Reine kuulis issi häält ja ta tuju läks kordi paremaks. Ka Raine ei suutnud oma emotsioone varjata. Mõlema tütre jaoks oli nende isa maailma kõige ilusam ja armsam mees, nagu ka nemad oma vanematele.

Nännid tütarde vahel ära jaotatud, kapiriiulid uutest hilpudest lookas, asusid kõik kolm maiustama. Jah, mõlemad tütred usaldasid isa maitset, kui viimane neile uusi hilpe ostis. Raine veel muigas, et ilmselt oleks isast ka hea disainer või moelooja saanud, sest ta maitse läks tüdrukute omaga kokku ning alatihti kujutles isa veel mõne huvitava detaili hilpudele juurde, mille järgi ta tütred ka joondusid ja mõne isegi tõeks tegid.

„Teeks midagi põnevat. Kuhu te minna tahaksite?“ pakkus isa.

„Issi, ma ei saa kusagile minna, sest olen ju haige,“ tunnistas Reine.

„Kuidas sa nii äkitsi haigeks nüüd jäid, mu silmaterake? Kas issi nägemine tegi haigeks?“ muigas Rainold, ega uskunud tütre juttu.

„Ta on päriselt ka haige, aga ilmselt viinasokkidest oli kasu, sest koolist koju jõudes oli õde üleni kuum ja nõrk.“ selgitas Raine.

„Oi,oi, ja Riin? Kas tema ka sellest teadlik on?“ hakkas isa muretsema.

„Ei ole.“ laususid õed ühest suust.

„Siis on jõhvika mahla vaja, tuleb palju haput juua, see toniseerib. Mul on ühte imerohtu ka, aga tühja kõhu peale seda võtta ei tohi. Minule aitas, olin ise enda katsejänes, sest mul pole aega töö pärast haige olla, aga Reine, sina võid vaid pool tabletti võtta. See on üks imerohi mida apteekides saadaval ei ole, puhas käsitöö ja puhtast loodusest. Teeme sulle ühe jõulise võiku, siis võtad rohu ära. Nõus?“ pakkus isa ning noorem tütar noogutas.

„Ma lähen lasen veidi aega leiba luusse, viska ka sina iluunele, siis ravim mõjub tõhusamalt. Raine, aja mind paari tunni pärast üles, võtame siis kõik koos midagi ette. Oma kodu on oma kodu, Soomes olles ei maga ma kunagi päeviti ja ausalt öeldes pole mul ju selleks aegagi, sest seal ma teen tööd, aga kodu lõhn mõjub juba unitavalt.“ Rainold pani riided pesumasinasse, võttis dušši ja kadus.

„Õde, kuhu me võiksime issiga minna, kui see tablett aitab ja ma terveks saan?“ küsis Reine.

„Ma ei teagi. Kuhu sa ise minna tahaksid? Aga see peab põnev koht olema.“ arvas vanem õde.

„Ma ei ole mitte kunagi Vana-Pärnu muulil käinud. Kas sina oled? Tahaksin nii minna sinna. Kesklinna muulil olen mitu korda käinud aga koolikaaslased räägivad, et Vana-Pärnu muulil pidi palju vägevam olema.“ pakkus Reine.

„Aga sa räägi isale sellest, kuid praegu maga, ausalt, katsu magada, siis pärast näib kuidas sul enesetunne. Tervis on ikka kõige tähtsm,“ meenutas Raine oma emalikkusega Riini ning Reinele ei jäänud see märkamatuks. „Sa oled täitsa emme!“ muigas ta, haigutas ja keeras selja. Kui õde oli uinunud, läks Raine oma garderoobi revideerima.

Raine tõmbas uue kollase kleidi, mille volangid oli rohelise ja kollase triibulised, selga ning keerutas ja imetles ennast peegli ees. Oi, kuidas ta tahtnudk sellega hetkel Janari ees eputada, aga ei saanud. Ka järgmised kleidi oli isa talle täpselt tema maitse järgi ostnud ja need istusid ka valatult. Naine imestas, et isa nii hästi just temale sobivat numbrit riideid osta oskas. Üks mummuline kleit meeldis talle kohe eriliselt, selle taust oli musta värvi ja mummud erkpunased. Rainele meenusid vanad fotod, kus kuuekümnendatel kanti just sarnaseid kleite, minisid ja mummulisi. Ajalugu kordub ja küllap meenutavad sellised kleidi isa noorusaegu. Ehk isegi kandis mõni isa vanematest või pruutidest selliseid kleite, mõtiskles Raine.

„Ooo-ohhoo, kus siis iss on?“ lausa tormas Riin uksest sisse.

„Tudub. Väsinud teine.“ tegi Raine emale silma. Ema kadus nagu tuulispask magamistuppa ja sinna ta jäi.

Raine istus akna ääres ja lihtsalt vaatas välja ning mõtles. Sügis kogu omas alastuses mängis värvidega. Põlispuud tundusid selles sügiskullas nagu võõrkehad raagus ja paljaste puude keskel, ent ometi olid nad müstilised ja ilusad. Tuul sahmis hiigelpikkade kaskede kallal, üritadest neilt neid paari lehte, mis kiivalt puust kinni hoidsid, endaga viia. Raine avas akna, pani roheka pleedi õlgadele ja hingas endasse sügist, kuni tundus, et tahab loodusesse. Kui hea oli teada, et ema ja isa teineteist siiani armastasid. Kui hea oli teada, et tema on ema ja isa esimese armastuse, esimese armatsemise vili! Raine oli õnnelik, ka ilma Janarita.

Raine kodumajast üle tee asus suur ja liivane kruusakarjäär, mis oli alevi suurune. Naine armastas ka seal kondamas käia, üksinda, nagu tal kombeks oli. Ta isegi ei jätnud kodustele kirja ning telefon jäi koju laadima. Raine tahtis oma mõtteid selgeks mõelda.

Kunagi, kui Raine väike oli, müüsid ta vanemad linnas korteri maha ja ostasid maja alevisse, arvamusega, et nende lastel on maal parem kasvada, eemal linnakärast ja tihedast ning ohtlikust liiklusest. Just Rainold oli see kellele ei meeldinud kivilinna magalarajoonid, kus aknast vaatad naabermaja akendesse ja hoov oli täis vaid venekeelt kõnelevaid lapsi. Nii saidki ta vanema tütre esimesteks sõnadeks „ne hatšu“ ja „durak“ mis isale meeltmööda ei olnud. Kuigi sellel ajal, kui nad Lavassaare alevisse kolisid, elas ka seal palju slvaavlasi ja muid rahvusi, sest see oli aegade algusest, kui kitsarööpmeline raudtee veel nende majade eest läbi lookles, mis esimestena mäele ehitati, sest see oli töölisasula, kuhu värvati mehi tööle mitte ainult Eestist vaid üle toonase Nõukogude Liidu. Kohalikud teadsid rääkida, et kunagi elas seal lausa 18 erinevast rahvusest perekonda. Enne seda kees elu vanas asulas, millest on tänaseks saanud inimtühi küla, kus asubki muuseumraudtee, mida iga aastaga turistid üha enam avastavad ja külastavad. Salomia-memm, keda kohalikud Salmeks kutsusid, rahu talle seal kõrvalkülas Jõõpre kalmistul, rääkis kuidas tema perekond oli esimene kes vanast Lavassaare asulast mäele, mööda kitsarööpmelist raudteed, rongiga kolis, vanasse hruštšovka tüüpi majja, millel ei olnud isegi veel uksi ees.

Kruusakarjäärist vedas toonane Pärnu KEK kruusa hoonete ehitamise tarvis. Lisaks kruusakarjäärile laiuvad Lavasaare ümbruses rabad ja sood ning vanarahvas teab rääkida, et alev, mis mäe otsa ehitati, erineb kliima poolest lähiküladest sedavõrd, et kui mäel sajab lausvihma, on ümbrus kuiv ja vastupidi, kui sajab ümber alevi, on alevis kuiv, sest mägi peletavat vihmasaju eemale. On see nii või ei, eks seda teavad kohalikud paremini. Aga vanarahva tarkustel ja nägemustel on reeglina alati tõepõhi all.

Läbi kruusakarjääri kulges Raine jalutuskäik veetornini, mis oma uhkes üksinduses paistis ka altmäe rahvale ära. Selle vahetusläheduses paikneb lasteaed-koolimaja, kus ka Raine algklassid lõpetas, enne kui ta Pärnusse edasi õppima suundus. Aga Lavasaares talle meeldis just sellepärast, et seal oli niivõrd puhuas ja kodune lõhn ja õhk tema jaoks ning palju loodust, kus sai akusid laadimas käia. Olgugi, et Pärnut armastas ta üle kõige.

Veetorni juurest jalutas ta Pärna tänavale, mis on alevi peatänav, kaunistatud pärnade alleedega ning Raine imetles alati seda alleed ja alevi heakorda ning stoilist vaikust ja rahu, mida ta endasse hingas. Patareid täis laetud, lonkis Raine kodutänavasse. Alles siis meenus talle, et nad pidid perega mingi retke ette võtma ja alles peale seda meenus eme, kes jooksujalu magamistuppa tõttas. Raine muigas endamisi, avas kodumaja ukse ning ehmatas ennast tummaks.

1. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

VIKERKAARE TAGA JA EES- Lea Jaanimaa

   Öösel kell 2.12 panin järgmise raamatu öökapilt riiulisse ja nüüd saan uhkusega öelda, et olen kõik kirjanik ja lastekirjanik Lea Jaanimaa raamatud läbi lugenud, jee!

  Leal on ilmunud 4 romaani, 1 lasteraamat ja 1 jutukogumik. "Vikerkaare taga ja ees" on jutukogumik, millest osasid jutte olin enne lugenud, aga korduval lugemisel muutusid veel põnevamateks. Paljud Lea jutukesed on kirjutatud huumoriga, vähemalt mina lugesin huumorivõtmes neid. Aga enamus on ka müstilised. Jah, paljud inimesed ei usu üleloomulikke seiku ka isegi mitte siis, kui elu neid ette toob. Aga selliseid asju juhtub ja alati ei saa kõike liigitada juhuste alla.

  Üks osa raamatust kõneleb elust ensest, muidugi läbi fantaasiaprisma, nagu autor ise maininud on. Ilukirjandus annab selleks ju võimaluse. Ometi tundsin ma Lead ennast seal palju olevat ja mõnes mõttes ongi see nagu mälestusteraamat (mitte elulooraamat!).

  Raamat on ka erootiliste sugemetega, aga taas sain kõhutäie naerda, kui mõnda jutukest lugesin, sest need on nii avameelsed ja ausad, no ajavad naerma. Kui sa tahad külma talvepäeva pisut lõbustada siis loe seda raamatut.

 Aitäh, kallis Lea selle imelise raamatu eest!
Kirjuta veel!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

VIKERKAARE TAGA JA EES

Autor: LEA JAANIMAA

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 238 Google +0  0 Share0

Lea Jaanimaa on sündinud Järvamaal. Alates 1978.aastast elab Tallinnas. Nagu lühinovellide kangelannadel, on rohkete keerdkäikudega kulgenud ka autori enda elu. Kõige tähtsamaks saavutuseks peab ta nii ema kui isa rolli kahe poja täisealiseks kasvatamisel.Kirjutamisega hakkas Lea tegelema pärast poegade kodust lahkumist.

Autor on siia raamatusse kogunud lood, mis on kirja pandud sisetunde ja osalt läbielatu ainetel. Sekka ka veidraid lugusid, mis kindlasti on kellegagi juhtunud, aga ta ei tea, kellega.

Samalt autorilt on varem ilmunud romaanid „Tagurpidi valed” (2011), „Tule eile meile” (2012), „Kuidas, palun?” (2013), „Äratundmishirm” (2014) ning lasteraamat „Maya” (2016).

ISBN	9789949816415
ILMUMISAASTA	2017
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	176 lk
MÕÕT	210x147x11 (mm)
LISAMISE AEG:	02.03.201712.95 12.30 € LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 12.30 € KAUPLUSES: 12.95 € KAUP KÄTTE:HOMME, 01.03

28. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 7. peatükk

7. peatükk

„Ai, ma olen usside vastu allergiline, sai Raine vaid ühe lause suust, kui kogu ta keha shokki vajus. Enam ei suutnud ta ei rääkida, ega hingata. Lisaks kõigele tekkis ka naisel lõualuukramp, mis oli nii kohutavalt valus, Raine kartis, et ta sureb seal samas. Janar helistas kibekiirelt kiirabisse ning seda oodates palus ja palvetas mees elus esimest korda, see tuli spontaalselt, hirmust, et kohe kaotab ta kallima, kellega alles tutvus ja kes juba oli väga kalliks saanud. Õnneks kiirabi saabus ruttu. Janar sõitis kiirabiaotule järgi, aga jäi maha, kuigi oli ise veidikest aega rallisõiduga tegelenud. Aga terve tee ta muudkui paljus Jumalt, et ta kallim jääks ellu. Janar ei teadnud, et Raine allegiline on. Olid nad ju alles tutvunud ja ühe ööga kogu elulugu teada ju ei saa.

„Kõige hullem on möödas. Teie naine on allergiline, mitte ainult herilaste ja usside suhtes vaid ka lausa parmude. Sestap olge alati valvsad kui looduses liigute. Mõned tunnid hoiame veel teda haiglas ja siis võite ta koju viia. Aga patsient peab viibima palju vähskes õhus ning vaikselt, tegevusetult.“ selgitas õde Janarile.

„Mis minuga juhtus?“ küsis Raine alles siis kui nad Janari autosse istusid.

„Nagu sa ise jõudsid öelda, oled usiide vastu allergiline, said sutsata. Ja nüüd selgus, et oled ka herilaste ja parmude vastu allergiline. Mingi test tehti ja turgutati sind üles. Pead vaiksel ja kodusel režiimil mõnda aega olema. Kuidas praegu enesetunne on?“ oli Janar mures.

„Sihuke naljakas, vatist olemine on ja pea huugab, nagu oleks kõrge palavik. Ei muud.“ selgitas Raine ja vajus mõtteisse. Mõnes mõttes oli see roomaja sekkumine nede armatsemisse nagu õnnistus, sest kes teab mis oleks võinud juhtuda. Raine ju ei tundnud veel Janarit ja ta hakkas kohe tõmbama paralleele Karpo ja Janari vahel. Mõni võib öelda, et sellest juhtumist tuleb lahti saada, üle saada, aga katsu saada kui su hing ja ihu on haiged ning möödunu kipub vägisi korduma. Naine vaatas korra Janarit, kaalutles ja kujutles, et kas ka Janar võib olla bi. Ta jõudis selgusele, et Janar on väga mehelik mees, ei tahtnud midagi sellist uskuda, kuigi hirm tema sees elas endiselt aktiivset elu. Ainuke asi mis ta hinge rahutuks tegi on Riini ja Janari kohtumiisel silmapilgutus. Raine hakkas juba kahlema, et ehk on ta ema ja kallim tuttavad, ehk on nende vahel midagi sellist mida olla ei tohiks. Naise kujutlusvõimel, kui tema hinges elab armukadedus pole piire, see kõigub erinevaid teidpidi ja tihtilugu just kõige karmimaid. Olgugi, et Raine näis välimuselt rahulik ja tagasihoidlik, mässas ta sisemus nii, et mitte keegi ei osanud seda isegi kahtlustada. Ja selle põhjuseks oli siiani esimese armastuse lugu, mis hinge haavad, mis armistuda ei tahtnud, jättis.

„Kas viin su koju võid tuled minu juurde, saad oma Printsessi toas kenasti puhata ja mina saan sind ravitseda ja hellitada,“ pakkus Janar.

„Kõlab ahvatlevalt. Mitte, et mulle sinu juures ei meeldiks, aga ma tahan koju, tahan oma koju, oma tuppa, oma voodisse.“ tunnistas Raine.

„Mõistan sind,“ sõitiski auto juba linnast välja, alevisse.

„Saa tuttavaks, tema on minu noorem õde, Reine,“ tutvustas Raine.

„Väga meeldiv. Janar.“ võttis Janar Reine käe ja tahtis seda suudelda, mille peale tüdruk oma käe ehmatusega ära tõmbas ja mossitades, tutvumata, oma tuppa kadus.

„Janar! Nii ei ole ilus! Ta on ikkagi noor tüdruk, sellises vanuses häbenetakse isegi noormeestele silma vaadata ja sina...“ oli Raine pisut torssis. Talle ei meeldinud Janari käitumine ning Karpo segas ennast taas tema ellu, küll mõtteis, aga siiski. See ei olnud mõnus tunne.

„Kullake, mida ma küll valesti tegin? Ma ei mõista. Aga las ta siis olla, palun vabandust.“

„Vabandust pead sa paluma Reine käest, mitte minu!“ trots tegi endale üha ruumi Raine sees.

„Ma ei saa ju. Kui lähen tema tuppa vabandust paluma, arvad sa äkki et ahistan teda? Tänapäeval ei või naisterahvale enam isegi otsa vaadata, kui juba liigitatakse see ahistamise alla. Segane maailm!“ oli noormees nõutu.

„Reine, ole pai ja tule korra siia!“

„Jaa, Raine, kohe tulen!“ hõikas õde vastu ja juba ta oligi vanema õe toas.

„Ma palun vabandust, südamest!“ palus Janar.

„Näe. Õdeee!“ punastas Reine, keeras otsa ringi ja kadus uuesti oma tuppa.

„Ahh, las ta jääb praegu!“ andis Raine alla, sest ta mäletab oma pubekaaega, isa asi tegi haiget ja pani häbenema, hing oli tollel eluperioodil eriti hell. Tegelikult ka praegu, aga nüüd oskas ta ennast juba kaitsta. Empaatiavõimega pani ta ennast antud hetkel õe olukorda ja see polnud mitte mõnus tunne.

„Aga kui sa lubad, siis ma sõidan nüüd oma koju. Sina hoia ennast ja ma usun, et kodud kenasti. Ma lähen ka väljapuhkamisele, muidu hakkan juba vasrti topelt maanteid nägema, ja see ei ennusta head.“ tõdes Janar.

„Aga tänud sulle, et mu kõrval olid! Mõistan sind. Turvalist koju jõudmist!“ ei üritanudki Raine meest paluma hakata ja ega ilmselt Janar ei oodanudki seda. Ta leidis, et Raine peab rahulikult ennast välja puhkama ja kosuma. Alles siis, kui Janari lahkumisest oli pool tundi möödas, tundis Raine ennast rahutuna. Miski temas oli katki. Aga naine arvas, et ta ongi sellest vintsutusest katki ja sundis ennast magama mõttega, et hommik on õhtust targem. Oligi.

„Õde, kas sul on uus peika?“ usutles Reine hommikul.

„Jah, mu kallike, mul on uus boyfriend, aga algatuseks oleme me vaid sõbrad“ tunnistas Raine nooremale õele.

„Ilus peika on sul,“ kädistas Reine, mille peale Raine naerma hakkas.

„Kas minu õde hakkab ka juba suureks saama, et oskab poisse hinnata?“ muheles Raine.

„Ei noriiiii,“ punastas Reine.

„Ma ei norigi. Sa oled minu pisike kullatükk, tule siia,“ õed kallistasid omavahel, nagu neil pidevalt kombeks oli.

„Ma lähen nüüd õue,“ vudis Reine ja juba oligi kuulda maja välisukse sulgemist.

Raine enesetunne oli kordi parem ja isegi see vatt, mis eelmisel õhtul jõuliselt ta ümber püsis, oli kadunud. Meeleolu oli ka kordi parem. Ta tõusis voodist, võttis dušši ja pani kohvi hakkama. Ema oli juba tööle läinud ning ei teadnudki juhtunust, aga oligi parem, arvas naine. Küll ta jõuab sellest ka temale rääkida.

Raine läks postkastist värskeid ajalehti tooma ning avastas, et raamat, mille ta neti kaudu tellinud oli, vaatas talle rõõmsate silmadega vastu. Paar tunnikest lugemist ja Heli Künnapase lühiromaan, sarjast „Mõni õhtu romantikat“ saigi loetud. Üha enam hakkas Raines süvenema tunne, et ta tahab ka sellesse sarja kirjutada, sest ta armastas elulisi ja õhukesi raamatuid lugeda, mitte telliskivide paksuski, mida on raske juba käes hoida. Raine armastas lugeda voodis pikali olles ja tihtilugu oli ta sunnitud romaani sulgema just selle paksuse ja raskuse pärast, sest käed kippusid ära surema. Aga selle sarja raamatud talle meedlisid väga ning ta tegigi algust lühiromaani kirjutamisega. See oli tema jaoks uus väljakutse ning erutas teda juba enne kirjutama hakkamist, kuigi tal polnud õrna aimugi kuidas edasi toimida. Aga selle peale ta väga ei mõelnud, enne tuli käsikiri valmis kirjutada ja ta mõtles, et hiljem on aega pakkumisi teha küll, isegi siis, kui juhtumisi Heli Kirjastus, mis kuulub ka kirjanik Heli Künnapasele, ei peaks mingil põhjusel seda käsikirja töösse võtma. Eesmärk oli silme ees ja käed aina kirjutasid. Algus oli tehtud ja taganemisteed ei ole, mõtles Raine.

Alles lõun paiku, kui maja uks tulija järel kinni kolksatas, avastas naine, et ta on juba kümme arvutilehekülge valmis vorpinud. Raine tundis selle ja eelkõige enda nimel uhkust, sellist kirjeldamatut uhkust. Oli ta ju unistanud juba lapsena, et kirjutab kunagi kasvõi ühe raamatu, aga kirjutab. Ja nüüd oli lapsepõlveunistus tõeks saamas. Ta isegi unustas selle mis juhtus eelmisel õhtul, unustas ka Karpo, isegi Janari ja muud asjad. Naine elas romaanis ja see tegi teda üha õnnelikumaks. Ta rakendas kogu oma energia käsikirja, mida tundus nii lõputult olevat, et ta isegi imestas kuskohast see inspiratsioon, nagu tulvavesi, ta peale tulvab. Aga vastust ta siiski ei teadnud, või teadis, sest äkki pahvas ta pähe mõte, et ehk inspireeris uus tutvus teda, et ehk Janra mõjus talle kuidagi eriliselt, et taevaväravad ühtäkki just nüüd, peale noormehega tutvumist, valla lõid. See oli mõnus avastus.

„Raine, õdeee, tahaks nii midagi süüa!“ hõikas Reine alt, kus ta köögi kappide uksi paugutas.

„Ma kohe tulen, kallike!“ hõikas õde vastu, tõmbas lilla hommikumantli selga ning seadis sammud maja alumisele korrusele. Korraga tundis ta ise ka, et on väga näljane. Ta laveeris kas praadida mune või pelmeene, kuid otsusele jõudmata märkas ta külmkapi use juures ka õde kes näitas näpuga pelmeenide peale. Küll maistses hästi lõunaports- praetud pelmeenid hapukoorega.

„Mis sul täna plaanis on?“ tahtis vanem õde teada noorema käekäigust.

„Lähme Mimmiga, nii kutsus ta oma parimat sõbrannat- Mirjamit, vist ujumiskohta, sest vesi pidi juba nii soe olema, et saab ujuma minna.“ teavitas Reine.

„Oioi, kas keegi täiskasvanud inimene tuleb ka teiega kaasa? Omapead minna pole mitte just hea.“ oli Raine ettevaatlik.

„Tuleb jah ja tead kes?“ Raine noogutas eitavalt pead. „Ta on miest palju vanem ja täiskavanu on ta ka. Nimeks on Raine.“ Raine muigas ja veerand tunni pärast liikusidki Mirjam, Raine ja Reine ujumiskohta, mis oli ujujaist tulvil.

25. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

KUI PÕLD OLEKS JÄRV- Urve Tinnuri

  Panin just öökapilt riiulisse Urve Tinnuri romaani "Kui põld oleks järv."
Romaan on küll kirjutatud kuuekümnendate elust maal, aga mina olen sündinud seitsmekümnendatel. Näib, et selles kümne aastases vahemikus oligi kõik nii. Ma tohutult nautisin selle raamatu lugemist! Siirad ja suured tänud, kallis Urve, et sa oma raamatutega väärtustad vanavanemate aegu, tavasid, kõnekäände ja seda kõike väga ehedalt eluliselt ja valusalt. Selline elu oligi sellel ajal, sovhooside ja kolhooside aegu.
 Olen minagi kasvanud maal ja tänaseks olen peaaegu 13 aastat linnakas, isehakanud linnakas. Aga ma olen tohutult õnnelik, et mu lapsepõlv möödus maal. Ka meie maja ümbrust ehtisid viljapõllud ja väga tihti sai ülepea kasvanud viljas mängimas käidud. Meenus aeg kui vend jäeti mind koju valvama, aga ta tahtis ju sõpradega mängima minna, naaberkülla, siis ta hirmutas mind, et ma ei läheks maja ees olevasse viljapõldu, et selle põllu taga huilgab kuri öökull. Sellest ajast hakkasin seda põldu ja öökulle kartma. See mis lapsepõlves mällu salvestaub, see ka sinna jääb. Kogu eluks.
  Eriti meeldis mulle romaanis see suhtlus elusa kaksikõe Lemmi ja peale sündi surnud Lenne vahel. Ka minu sulest on peagi ilmumas romaan ÜKSINDA MAAILMAS, mis kõneleb kaksikute elust. Olen väga teadlik ka sellest, et kui üks kaksikutest kõrvalt lahkub, kaotaks teine justkui oma hingeosad ja otsib neid taga kogu elu. Kaksikud oleks nagu üks isiksus ja tihtilugu on ka kaksiute hulgas palju vallalisi, kes ei loogi perekondi, sest nad ei suuda teise kaksikuta (nagu teise pooleta) elada. Antud raamatus ongi Lemmi (elav kakik) õrnemahingelisem, ja Lenne see tugevam pool  (kes igavikust õde õpetamas käib).
  Tegevus toimub ühes asulas, kus Lemme oma ema ja isagi elab surnuaia juures ja peab kogu aeg kuulma ja nägema matuseid. See lõhub ta habrast hinge veel hapramaks.
  Hästi huvitavalt on Urve Tinnuri põiminud ka romaani sisse vanu armastatud muinasjutte, kuna peategelan eLemmi loeb väga palju ja igast situatsioonist tekib talle kujutluspilt mis elab edasi juba loetud tuttavas muinasjutus.
 Poeete ja poetesse kiputatakse "süüdistama," et nende romaanid kipuvad minema poeetiliseks, aga mind see küll ei häiri, pigem annab see poeetilisus (ülitugevad kujundid ja kompositsioonid) romaanis juurde, loob ülivõimsa olustiku ja veel nii eheda, et sa viibiks ise justkui antud situatsioonides. Seega on selles romaanis parasjagu muinasjuttu, poeesiat kui ka elu, viimast kõige rohkem.
  Ohh, Urve, sa viisid mind pikkadeks õhtuteks tagasi lapsepõlve ja selle eest suured ja siirad tänukallid! Aitäh!
  Jah, ma lugesin seda raamatut kaua, kuigi tegu ei ole paksu romaaniga, aga siin on tohutult palju mõtlemisainest, et öösiti, kui raamatu käest öökapile panin, läksin oma lapsepõlve ja veetsin seal pooled ööd, mis on ju niiiiiii ilus!
  Minu arust võiks see raamat olla isegi gümnaasinumi lõpuklassides kohustuslik kirjandus, kuna see on õpetlik ja hästi..../otsin sõnu/ eestilik. Selline oli sellel ajal meie- maalaste elu!

 Kallidega.

Rahva Raamatu lehelt:

25. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

RAAMAT

KUI PÕLD OLEKS JÄRV

Autor: URVE TINNURI

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 0 Google +0  0 Share0

Romaani tegevustik hõlmab üht kalendriaastat 1960ndate alguses. Üksildane, omapärase ja tundliku sisemaailmaga kaheksa-aastane Lemmi kasvab Kesk-Eesti väikeses külakeses. Tema silmade läbi nähtu annab lugejale võimaluse elada kaasa tollase lihtsa eesti perekonna argipäevale. Lapseea fantaasiatest tulvil kujutluspildid moodustavad terava kontrasti nõukoguliku sovhoosielu karmi reaalsusega, mil materiaalsete hüvede nappus õpetas inimesi väärtustama armsaid pisiasju. Nagu igale ajastule omane, valitsevad ka selles kogukonnas keerulised inimsuhted, olgu need siis sugulaste, naabrite või pereliikmete vahelised.

Suure südamesoojuse ja mõnusa huumoriga kirja pandud lood lasevad oletada autori hingesugulust väikese Lemmi, tema ema ja isaga.

ISBN	9789949984978
ILMUMISAASTA	2017
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	154 lk
MÕÕT	216x153x18 (mm)
KIRJASTUS	CANOPUS
LISAMISE AEG:19.28 18.32 € LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 18.32 € KAUPLUSES: 19.28 € KAUP KÄTTE: KIIRTELLIMUSEGA:HOMME, 26.02