Üksinda Maailmas 25.pt

 25.peatükk

Möödusid tunnid, päevad, kuud, aga Mairoldil ei õnnestunud seda noormeest, kes ehted pandimajja viis, ikkagi tabada, sest noormehe murest murtud ema, kes kartis igat koputust uksele, selgitas, et ta poeg ei ela ammu kodus, elab kusagil punkris ja on narkomaan. Aga punkri asukohast polnud hirmunud naisel õrna aimugi. Ka tema kodust olid kallimad asjad ammu narkotsi tarvis maha müüdud ja naine põdes sügavat depressiooni, sest ta ei saanud ju oma poega üles anda.

„Poiss, kus su pruudinatuke on? Millal sa teda meile tutvustad? No äia sünnipäevale oleksid võinud ta ju ikka kutsuda,“ noomis Matheo poega, kui Mairold, Tiffani ja pisike Frendo olid laua taha istet võtnud.

„Mairold, miks sina oma tütreid kaasa ei võtnud? Meil majas ruumi küllaga, oleksime kõik kenasti ära mahtunud.“ Matheo juba noomis sõpra, aga tal oli mitusada grammi jõujooki juba hinge all, siis ta kippus podisema nagu pudrupada, ei lasknud isegi oma esitatud küsimustele vastata. Aga tal oli 55. juubel ja täna oli talle kõik lubatud, isegi lauapeal tantsimine, mida ta joobisena kippus tegema. Õnneks olid nad aastate eest maja õhuksed lauad tammepalgist laudade vastu vahetanud ja need kandsid karust, suure kõhuga meest hästi.

Tiffani ja Mairold vaikisid, aga õnneks unustas purjus Matheo peale küsimuse esitamist kohe küsimuse ning külaistel vedas.

„Paps, rahune, küll sa jõuad kunagi miniat ka näha. Ära karda, ega sina vanaisa staartusest ilma ei jää! Ma saan aru, et oled onu Mairoldi peale kade, et ta juba saab lapselapsega tegelda, aga varu kannatust. Iga asi omal ajal,“Kusti veidi taltsutas lõbusat isa.

„Kurjam, poeg on mul vist isasse, sõjakas ja aus!“ Matheo muigas, et Kusti taipas kus kohast see minia jutt, tahtis tõesti temagi vanaisas staatust nautida juba.

„Olen, olen. Aga teie lahkel loal ma nüüd lahkun. Käin ära ja tulen varsti tagasi. Kuigi ma vist ei pea sellest enam aru andma, olen suur poiss juba,“ muheles Kusti ja juba kostuski õuest auto häält.

„Poiss on mul tubli. Mitte midagi halba pole ta kohta kosta. Isegi puberteediaeg möödus valutult. Jah, see esimese armastuse lugu, no sellelga läks nihu...Aga tundub, et uus pruut on asjalik, sest Kusti on hoopis teistsuguseks muutunud, hakkab vist esimesest pruudist üle saama,“ oli Matheo õnnelik oma poja üle.

„Vanamees, aitab ehk Kustist! Kus nüüd kukkus jutustama! Lase poiss olla ja keskendu endale. Või hakkan ka sinu saladusi välja rääkima?“ Urmi oli tõre, sest Matheo kippus liiga palju avameelitsema, ja naisele see ei meeldinud. Urmi kartis, et mees räägib viimaks välja ka midagi sellist, mis polnud võõrastele kõrvadele. Matheo ei osanud eriti suud pidada ja kippus seda üleliia pruukima. Hullem, kui mõni külamutt, kes turuplatsil piimasabas teab täpselt kes kellega käib ja magab.

„Ära nüüd pahanda, eit! Mes ma siis naa valesti ütlesin? Olgu, olgu, olen vähe vindine, aga täna on mulle see ju lubatud. Tule parem taadi õpasse,“ tõmbas Matheo Urmi, niikui niuhti endale sülle ja naine isegi ei pahandanud. Urmi oligi liiga tõsine naine ja Matheo lustakas, aga omavahel kõlasid nad kenasti kokku.

Tiffani ja Mairold jälgisid mängu, ka nende pilgud olid õrnust täis. Matheo vend, paadunud vanapoiss Leho hakkas ennast minekule sättima, sest ta ilmselt tundis ennast ebamugavalt. Rohkem külalisi tollel õhtul Matheo pooljuubelil ei olnudki, sest alles järgmisel päeval oli plaanis suurem pidu pidada, kuhu nad ka palusid Tiffanil ja Mairoldil jääda, aga viimased keeldusid ja tulid just sellepärast päeva enne, et neil polnud lapselast kellegi hoolde jätta. Aga juubularile nad õigest põhjusest ei rääkinud, sest nad lootsid, et ehk loksub elu õiget teedpidi paika ja mõlemad tütred jõuavad koju tagasi.

„Noh, sõber, lööme kokku ka ikka! Kui kaua pole koos lollusi teinud!“ Matheo oli päris svipsis.

„Ojaa, olid ajad! Aga nüüd me oleme juba staarikud, nagu venelane ütleb. Aastad lähevad halsatamatult!“ Matheo ja Mairold lõid pitse kokku. Tiffani ja Urmi mekkisid tasapisi veini, naised olid suhteliselt kained.

Kusti kiirustas Laureeni juurde. Veernad tunni pärast seisiski auto metsamaja ees.

„Noh, mis nüüd? Juhtus midagi või?“ Laureen ehmatas, nähes meest õhtul hilja ukse taga.

„Astu edasi. Ma panen riidesse,“ läks naine magamistuppa hommikumantlit võtma, sest ta oli koputamise peale kolase pleedi vaid ümber tõmmanud.

„Oot, äkki paned siis juba midagi viisakamat selga? Mitte, et su riided ebaviisakad oleks, aga mu isa ootab meid juubelile. Laureen, kallis, palun tule minu isa juubelile!“ Kusti palus viisakalt. Laureen mõtles ja jõudis otsusele, et miks ka mitte, kuigi natuke ta ikka pelgas ka. Ta ju ei teadnud mida Kusti kodus tema kohta rääkinud oli, aga samas polnud naisel midagi ka karta, neil ju tegelikult oli suhe ja vaevalt, et keegi uurima hakkab milline suhe neil on, arvas naine.

„Okei, ma tulen!“Laureen oli nõus. Kusti haaras naise sülle, sest ta kartis äraütlemist, kuid nüüd ei suutnud mees oma emotsioone enam tagasi hoida. Ta arvas, et kui Laureen juba nõusse jäi, siis armastab naine ka teda. Mees oli nõus ootama kaua tahes, et ükskord naise kaissu saada, sest see vastus tõestas nii mõndagi. Kusti nägi vaimusilmas helget tulevikku ja ta oli õnnelik. Noored suudlesid kirglikult ning siis rabeles Laureen mehe haardest vabaks ning tal ei läinudki riietumisega poolt tundi.

Laureen nägi maani mürksinises kleidis ja sinistes kontsadega kingades imekena välja. Tema blondiks võõbatud juuksed ja kainus meik tegid naises väga veetleva daami. Peen talje ja naiselikud kumerused pääsesid selle kleidiga eriliselt esile ning tundus, et Kusti, nähes Laureeni, muutus keeletuks. Tal oli enda arvates maailma kenam pruut.

Veerand tundi sõitsid noored metsamajast Kusti koju ja juba parkiski auto uhke hoine ees. Laureen imetles seda häärberi ja tundis ennast kohmetuna, et Kusti nii uhkest kodust pärit on. Ta isegi kahetses, et oli kaasa tulnud, sest nüüd oli naine kindel, et rikkad boyfriendi vanemad hakkavad tema mineviku kohta uurima, sest tahavad pojale võrdväärset naist. Laureen kartis, et nüüd ta on Kusti igaveseks kaotanud.

„Näehh, jõudsimegi tagasi. Saage tuttavaks, tema on Laureen!“ Kusti omast arust rõõmustas külalisi, tutvustades oma pruuti.

Laureeni ja Mairoldi pilgud kohtusid ning Mairold ei saanud enam hingata, ta suu jäi lahti ja õhupuudus hakkas teda lämmatama. Mees haaras rinnust, sest südames torkis ja peagi kukkus ta kokku. Tiffani ei saanud aru mis ta abikaasaga juhtus, ta tormas mehe kõrvale ja karjus:

„Helistage ruttu kiirabisse! Ruttu! Ruttu! Ma ei taha, et mu mees sureks!“

Urmi ja Matheo vaatasid jahmunud näoga ning siis jõudis Urmile kohale, et Mairoldil algas infarkt. Ta helistas ruttu häirekeskusesse ja viieteistkümne minuti pärast jõudiski kiirabi kohale, kuid selleks ajaks oli mees juba päris raskes seisundis. Tiffani röökis kõrval ja oli endast nii välja, et ta isegi ei visanud noorperemehe pruudile pilku. Urmi võttis poisi oma hoole alla ja läks temaga teise tuppa.

„Isa! Kallis isa, sa ju ometi ei sure!“ hetk hiljem Laureen Mairoldi juurde. Tiffani hakkas ülekere värisema. Alles nüüd tundis ta oma tütre ära. Alles nüüd jõudis naisele kohale mis või kes tekitas ta abikaasale terviserikke.

„Ahh-aa sina, raisk! Kus sa, vana lits, kõik need aastad olnud oled!? Sina oled süüdi, kui Mairold sureb! Sina oled oma isa surmas süüdi, kas kuuled! Sa tapsid mu mehe! Kao mu silmist, mõrvar!“ Tiffani ei valinud sõnu, ta sõimas kõikvõimalike roppustega oma tütart, kuigi pidanuks rõõmu tundma, et Loriett elus ja tervise juures on.

Pererahvas ei saanud millestki aru. Kusti hoidis Laureenil ümber õlgade kinni ning juubilar sai ilmselt shoki. Kiirabi saabus.

„Hoia mu mehest eemale, lits! Kao siit!“ Tiffani räukas kui Laureen ja Kusti läksid Mairoldit kiirabi autosse saatma. Naine ronis autosse ja läks mehega kaasa. Kusti hoidis tugevasti Laureeni kinni, sest ta oli ise ka sellest kõigist vapustatud. Tal ei olnud õrna aimugi, et Tiffani ja Mairold on tema kallima vanemad. Kusti ei tundnud Laureeni.

Mõne aja möödudes, kui Laureenile ei voolanud enam ühtegi pisaratd, läksid nad tuppa, kuid siis ehamatas Kusti. „Laureen, kes tema sulle on? Poeg?“ Kusti vihjas Frendole.

„Aappii, Frendo, kallis, tule siia!“ Laureen puhkes valjemini nutma.

„Ei tahaaa! Tahan vana, tahan vasa! Ei tahaaa!“ Kusti oli kindel, et see on Laureeni poeg ja ilmselt vanavaemad kasvatavad teda.

„Tule onu juurde, tule Frendo,“ kutsus Kusti poissi ja poiss kuuletuski, ronis Kustile sülle.

„Sa oled nii armas poiss, küll vanaema ja vanaisa tagasi tulevad. Kõik saab korda, ole pai, ära nuta,“ silitas ta poisis pead.

„Teie mehel oli infarkt. Jõudsite viimasel minutil kohale. Ta on hetkel väga raskes seisundis ja teie, proua jah? võite koju minna, sest enne homset ei lasta kedagi tema juurde. Minge väljapuhkamisele,“ soovitati haiglast.

Tiffani, selle asemel, et pererahvast mehe olukorrast teavitada, lülitas telefoni välja, asutus esimesse ettejuhtuvasse baari, jõi seal oma kõhu korralikult täis ning lõpetas hotellitoas vanemat ametit harrastades ning tõusis sealt alles hommikul, kuid ka siis ei kibelenud minema, lasi kundel endale lõunasöögi ja veini välja teha, ning kadus partneri uhke maasturiga Setomaa metsa. Alles vastu õhtut, siis kui pererahvas ennast Matheo juubelile sättis, jõudis naine tagasi, juuksed sassis ja räsitud. Nägi välja nagu kodutu.

„Vana, Vana, tahan Vasa juurde!“ jooksis lapselaps talle sülle.

28.jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

TULIJA JA JÄLGIJA- Tiit Sepa

  Vastu neljapäeva lõpetssin selle romaani lugemise.

Tiit Sepa oli ikka väga andekas kirjanik. Tema kirjakeel ja võime romaanidega lugejat kaasa haarata on nii erakordselt põnev, et ma vist võtan nüüd kõik ta raamatud järjest lugeda. Olgugi, et antud romaani tagakaane tekst mind väga ei köitnud (loen seda alati) ja kartsin, et raamat läheb liiga muinasjutuks ära, kohati läkski, aga ikkagi oli põnev.

  Kes ei jaga midagi meditastioonist, tantrismist ega üleüldiselt esoteerikast, nendel ma seda raamatut lugeda ei soovita. Minu jaoks oli põnev kuidas autor kirjutas, pehmelt öeldes, nähtamatusks muutumist. Romaanis on kõik, on valu, armastust, seksi, müstikat, esoteerikat, vihkamist, vägivalda, reetmist jne...Aga see lugu köidab, köidab lausa nii, et lugesin selle raamatu kahe ööga läbi.

 Kuigi minul polnud au Tiit Sepat tunda, tulnub mulle, et ma tundsin teda. Nii on.
 See on kolmas, raamat, mida tema omadest lugenud olen, kõkide raamatute tegevus toimub Raplamaal, Märjamaal, Orgitas...ja mulle tundub, et autor kirjutab palju oma elust. Võin ju eksida, aga tunne on selline.

 Väga aus ja eluline raamat taas!

27. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt: (73% odavam!)

RAAMAT

TULIJA JA JÄLGIJA

Autor: TIIT SEPA

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 1 Google +0  0 Share0

Romaan armastusest ja hingevalust

Armastatust ilma jäänud mees langeb masendusse ja tunnetesegadusse, kaotades iseenda. Leidmaks taas hingerahu, süveneb ta esoteerikasse ja otsib tuge meditatsioonist. Ootamatult avastab ta endas võimeid, mis viivad ta pööraste ja enneolematute sündmuste keerisesse. Ta toob selgust lahendamatutesse probleemidesse ja tegutseb seal, kuhu tavalisel inimesel on võimatu pääseda, ning satub üliohtlikesse olukordadesse.

ISBN	9789949257232
ILMUMISAASTA	2015
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	272 lk
MÕÕT	217x138x17 (mm)
KIRJASTUS	ERSEN
LISAMISE AEG:	30.04.201617.34 4.66 € TOODET ON ALLES VÄHEM KUI 10 EKSEMPLARI! LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 4.66 € KAUPLUSES: 4.90 € KAUP KÄTTE:TEISIPÄEV 30.01

Üksinda Maailmas 24.pt

24. peatükk

„Stav, sa oled kuidagi vaenulik Theo vastu. Ma ei tahaks küll torkida, aga ma näen seda kõrvalt. Sa muidugi ei pea rääkima miks, aga mul on valus vaadata,“ nentis Reen.

Mees mõtles veidi. Talle tundus juba, et ehk on Reen hoopis Thost huvitatud ning see tegi talle kohutavalt haiget. Just Theo pärast oli ta oma esimese armastuse kaotanud, kuid kui nüüd peaks see korduma, siis Stav seda enam ilmselt üle ei elaks. Ta sai liiga palju haiget kunagi Theo pärast ja...Samas suutis ta mehele andestada ja veel oma firmasse tööle võtta, lisaks sellele, et nad olid endiselt parimad sõbrad. Stav otsustas Reenile tõe ära rääkida.

„Ma ei taha sinu eest midagi varjata ja ma räägin sulle milles asi. Aga loodan, et sa mind valesti ei mõista.“ Stav vaatas uurival pilgul naist.

„Mis kohtumõistka mina nüüd olen!“ Reen muigas.

„Asi on nimelt selles, et...Noh, ma usun, et ka sinul on esimese armastuse aeg seljataga. Mul oli pruut, kes kogu aeg kinnitas kuidas ta mind armastab. Ma nägin tegelikult küll kuidas ta mu sõprade ees kokereeris, aga armastasin teda ja ei uskunud iial, et ta võib mind petta, mulle haiget teha. Aga ma eksisin. Kui läksin sõjaväkke, ronis ta kohe Theoga voodisse ja...ma ei suutnud enam talle andestada. Tõsi küll, Theoga leppisin ära ja meist said taas head sõbrad, kuigi okas on mul siiani hinges. Mõlemad väitsid, et nende vahel polnud enne midagi, aga kui ma hakkasin järele mõtlema, meenub kuidas nad isegi minu nähes flirtisid. Ja kujutad sa ette, juba samal päeval, kui ma sõjaväkke...“ mehe silmad täitusid pisrataega, ta neelas nutuklombi alla ega suutnud enam edasi rääkida.

„Sa ei pea rääkima rohkem! Ära räägi, Stav! Ma mõistan sind...“ rahustas Reen meest. „Ma mõistan sind täiesti. Väga kurb lugu,“ möönas Reen.

„Palun ära saa minust valesti aru! Ma palun sind! See, kuidas ta sind vaatab ja sinuga flirtida püüab, teeb mulle haiget. Mõistad?“ Stav oli õnnetu.

„Mõistan ikka, muidugi mõistan. Ohjah!“ Reen polnud üldse õnnelik, et ta Stavi vanad haavad verele kiskus.

„Aga räägi sina ka mulle oma esimesest armastusest. Kas see lõppes ka sinul kurvalt? Kas selle eest sa siia metsa põgenesidki?“ Stav tahtis naise lugu kuulda, kuid Reenil polnud millegist rääkida, sest tema elus ei olnud veel armastust olnud, ta oli süütu tüdruk, kes kartis inimesi endale lähedale lasta. Reen ei hakanud ju ometi Stavile rääkima, et temal on see kõik läbi elamata, et Stav oli esimene mees kellega ta suudles. Loll olukord sundis naisel hädavale välja mõtlema ja ise ta lootis, et kui nad jäävad endiselt sõpradeks, siis ehk kunagi räägib tõtt.

„Olen selleks liiga väsinud, et rääkida. Ma ei taha oma lugu rääkida. Tohib, et ma ei tee seda?“ soovis Reen.

„Loomulikult ei pea sa seda tegema, aga ma mõtlesin, et ehk tahad. Tänud aususe eest!“ Stav tänas. Reen tundis ennast halvasti, sest aus ta polnud. Tegelikult ta oli aus naine, aga isegi ausatel inimestel tuleb elus ette situatsioone, mil nad kasutavad hädavalet. Ega ei peagi ennast alati lahti koorima või tundma läbiloetud raamatuna, mis järgmistel kordadel enam põnevust ei paku.

„Teeks täna midagi?“ Stav tahtis metsamajakesest eemale, et rutiin ei poeks nende, alles värskesse või lapsekingades olevasse suhtesse. Jah, majas oli palju teha, aga mees tundis, et ta tahaks kusagile koos Reeniga mina. Kasvõi Võrru restosse, või koguni pubisse. Ta polnud just eriline kõrtsudes käija, aga vahel meeldis ka.

„Mida sa silmas pead?“ Reen muheles. Stav oskas alati kuidagi vürtsikalt oma küsimusi küsida või üldse jutu käigus vihajata mitmemõtteliselt, ning Reenile pakkus see lõbu. Mees võis küll naist teisiti tõlgendada, aga ega tal polnudki õrna aimu, et Reen süütu on, kuigi tema korralikkuses mees ei kahelnud hetkekski. See, et Reen eriti aktiivne tema suhtes polnud, pani aga meest kahtlema, et kas naisel olngi üldse tundid ta vastu. Stavil endal olid ja ta kartis, et naine mängib temaga, kuigi suudlused rääkisid teises keeles, need olid kirglikud ja ennastunustavad, kuigi Reen ei kaotanud iialgi pead, ta ei lasknud tunnetel mõistust allutada, pigem oli mõistus tunnetest üle ja see distsiplineeris naist.

„Anna mulle peegel, palun?“ Stav oli salakaval. Reen ulataski talle peegli.

„Ma siin vaatan ühelt poolt, vaatan teiselt poolt, aga peale silmamunade ma ei peagi silmas midagi,“ muheles mees.

„Lollu!“ Reen tõmbas peegli mehe käest ära ja vaatas ise sellesse.

„Sa oled peeglisse vaatamatagi ilus!“ Stav kohe mitte ei saanud oma suud kinni hoida, ning alati pani ta oma komplimentidega naise punastama. Ta tahtis jälle öelda, et Reen on näoest sama punane ja ilus, kui ta juuksedki, kuid peatus õigel ajal. Samas oli tal kahju, et naine polnud enam punapea, aga Reen oli lahti rääkinud miks ta juuksed ära värvis ning Stav aksepteeris seda.

„Sa kohe pead, jah?“

„Ei, kohe ei pea ma midagi, aga võiks!“ Stav oli paras tähenärija, aga Reenile meeldis see. Tundus, et Reenile meeldis kõik mehe juures, ilmselgelt oli ta armunud, aga kui naine esimest korda armub, siis ta ongi tagasihoidlik. Mõnikord tundis Reen piinlikkust sellepärast, et ta oma vanuses veel süütu oli. Mäletas ta juba ju kuidas kooliajal klassiõde uhkeldasid ja rääkisid kellega nad maganud on. Reenile tundus see vulgaarne ja nõme, ta isegi häbenes neid klassiõdesid kes kelkisid kui palju ja millised partnerid neil olnud on ja milliseid poose nad harrastanud on. Salme-memm oli Lorietile maast madalast õpetanud mis on tabu ja millest sobib rääkida. Alati kordas Salme, et naise süütus on naise au. Kui kord selle kaotad siis enam tagasi ei saa. See teadmine salvestus Laureenile alateadvusse ning jäi isegi mingil määral ta elu juhtima. Sestap tahtis ta enne ka Kustit tundma õppida, kui ta üldse lasi suhtel intiimsemaks kulgeda.

„No, räägi. Mis plaanid sul on? Näen ju, et mingid mõtted sul peas ringlevad, aga välja öeldud ei saa,“ tunnistas naine.

„Näed? Kas sa oled nägija?“ Stav kohe ei saanud ilma tögamata.

„Jah, ja ma olen tegija ka, kui sa veel aru saanud pole!“ Reen ei jäänud vastust võlgu.

„Selles pole ma iial kahelnud! Mõtlesin, et ehk lähsks kuhugile. Näiteks Võrru. Või on sul mõni eriline paik, mida külastada sooviksid? Tahad ehk kodukohta külastada?“ pakkus Stav.

„Norid või?“ Reeni solvas vihje kodule, kuid Stav ei saanud sellest aru.

„Mis mõttes, nagu?“

„Ah, ei midagi!“ Reen oli resoluutne.

„Sa oled väga mõistatuslik naine, saatuslik naine, nagu öeldakse,“ tunnistas mees.

„No sellisel juhul oled sina saatuslik mees,“ tunnistas ka naine. „Aga mineku suhtes, no ma ei teagi, ei taha sulle tüli teha. Aga vaid sellisel juhul olen nõus, kui mina ostan autole kütte sisse,“ pakkus Reen.

„Nalja teed või? Mu auto paak on kütet triiki täis, ei mingit ostmist!“ Stav võttis ka hädavale kasutusele, sest ta mitte ei tahtnud leppida, et naine maksaks. Pealegi oli Stav ammu mõelnud, et millest naine üldse elab ja maja ehitab, kui ta kusagil tööl ei käi. Aga Reeni käest ta seda küsida ei söandanud, kartes, et naine solvub või vastab teravalt. Pealegi polnud neil ühist rahakotti ja sellise küsimuse küsimine poleks kenasti kõlanud.

„Okei, aga, ausalt öeldes, ma ei tea isegi kuhu mina tahaksin. Pole selle peale mõelnud ja su pakkumine tuli nagu välk selgest taevast. Ma pole üldse harjunud inimeste keskel olema ning mingisse rahavarohkesse kohat ma küll ei igatse,“ andis naine teada. Eks ta pelgas neid kohti, sest ta oli siiski teadmata kadunute nimekirjas ja kartis, et mõni terasema silmaga inimene võib teda ära tunda. Aga Stavile ta sellest rääkida ei saanud. Tegelikult oli Reen kordi mõelnud, et ehk oleks targem oma minevikust Stavile rääkida, aga ta ei usaldanud meest veel. Samas saaks ta olemine palju kergemaks ja õhk hingatavamaks, ta ei peaks pidevalt jälgima mida öelda võib ja mida mitte. Stav oli terane noormees, kes oskas niigi ridade vahelt liiga hästi lugeda, ning iga vihje minevikus suunas, võis teda uusi küsimusi küsima sundida.

„No sõdame siis kasvõi metsa, aga lähme kuhugile!“ Stav mõtles seda tõsiselt ning isegi metsi, põnevaid ja ürgseid leidus Võrumaal palju. Mees oli kindel, et Reen ei tunne Võrumaad, muidu oleks nende vestluse käigus mingi mõnus kohake üle naise huulte ikka tulnud.

„Mul pole midagi selga panna!“

„Tüüpiline naine!“ Stav muigas.

„Ma sulle teen siin tüüpilist naist!“

„Kuidas sa teed?“

„Jäägu see sulle koduseks ülesandeks,“ muigas Reen.

Kuna kindlat sihti neil silme ees ei olnud ning Reen rahvarohkesse paika minna ei tehtnud siis sõitsid nad Koidula piiripunkti, aga Stav jälgis pidevalt naist. Ta nägi, et rahavarohkes piiripunktis tõmbas naine ennast kuidagi kössi ning püüdis oma nägu varjata. See tekitas mehes segadust, samas kartis ta, et ehk pole naise vaimse tervisega kõik korras, kuid sellele mõttele jõudis ta küll alles esimest korda. Siis mõtles ta juba, et äkki on Reen mõnest haigast põgenenud patsient, et ta nii käitub, kuid lükks oma mõtted tagasi, sest metsas olles oli Reen hoopis teustsugune ning ta ju hoiatas ka meest, et pole harjunud rahvaga ja ei taha kusaguile minna. On ju Stavil ka endal selliseid perioode olnud, kus ta lausa vanemaid eiras, kuigi ema käis kogu aeg kontrollimas kas ta paojakesel on ikka kõik korras. Lisaks meenus Stavile taas sõjaväkke minek ning hingehaavad esimese armastuse pärast, ka siis üritas mees erakuelu elada, aga katsu seda aega teenides teha. Ta oli sunnitud suhtlema ja käskudele alluma ka siis, kui hing oli lootusetult ribadeks.

„Millest sa mõtled?“ Reen nägi silmanurgast, et mees on mõtteisse vajunud.

„Sinust, mu kallike, sinust mõtlen. Kellest muust ma ikka mõelda saaksin,“ vastas mees.

„Aga tegelt?“

„Tahad täpselt teada? Tead, ma vaatasin tõesti sind ja mõtlesin sinust. Mõtlesin, et sa tõesti ei vaja rahvast, avalikke kohti ega mingit melu. Ilmselt oled harjunud metsas eremiidina elama...Ja siis ma mõtlesin, et miks sa küll mind omaks võtsid, kui võtsid. Ja siis ma tajusin, et midagi on su minevikus, mis sulle valu teeba ja millest sa rääkida ei taha. On mul natukenegi õigus?“ Stav vaatas nukrate silmadega pisikest Reeni ja ootas vastuseid, kuid ei lootnud, et need naise suust tulevad. Ta lootis vaid, et ta oma selgitusega Reeni ei solvanud, sest ta niigi jättis krõbedamad mõtted välja ütlemata.

„Stav, ma luban, et ma räägin sulle kunagi oma minevikust. Selles on sul õigus, et see teeb mulle siiani haiget, nagu ka sulle su esimese armastause lugu. Aga luba, et ma teen seda teisel korral, praegu ma pole veel valmis,“ kordas naine ennast taas.

„Luban, mu arm, luban!“

26. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 23.pt

23. peatükk

Marietil olid vabad käed. Ta sebis isegi furgoonauto ja aega oli tegutseda küll, sest vanemaid polnud kodus juba nädalajagu päevi. Müügiks läks kogu kodutehnika, ehted, parimad hilbud, kallimad vaibad, isegi mikrouunid, üks kristallist laearmatuur ja kogu Marieti toa sisustus. Külmkapi tegi ta ka täitsa tühjaks ning isegi kuivained viis minema, ning terve ploki suhkrut ja saku originali õlut. Mariett keeras ukse kenasti lukku ja läks. Õhtuks oli kogu seltskond pilves ja lausa nii, et üks neist punkriasunikest suri üledoosi kätte. Marietist oli saanud ka juba süstiv narkomaan ja heroiin, mida ta tarbis, polnud just odav.

Kui Mairold magas öösel hästi, siis Tiffani ei saanud und, süda valutas ja hing oli haige. Küll nägi ta une-ärkamise piiril Marietti unes, küll Lorietti. Mitte miski polnud sujunud ning naist ajas närvi, et vanamees nii rahulikult magas, aga eks suur kogus kanget alkoholi omli oma töö teinud. Aga Tiffanile mõjus kange alkohol vastupidiselt, ta ei saanud magada, sest süda puperdas ja läikis.

Hommikul, enne teele asumist manitses Matheo, et sõber ikka koos perekonnaga ta juubelile tuleks ning Mairold lubas tulla. Urmi pakkis külalistele teepeale ohtralt külakosti kaasa, sest tema vaaritatud hoidistelaadung oli nagu kogu vallale tehtud. Tavaari jätkus seentest moosideni, ning lausa mitu plokki põdralihakonserve ladus perenaine autosse. Mairold püüdis küll sõpra ja ta naist peatada, aga ega nemad kuuletunud. Mitte ükski külaline polnud siiani nende juurest tühjade kätega lahkunud.

Kogu sõidu aja külast Võrru jälgis Tiffani tee äärt, lootes näha tütart, kuid lootus suri iga sekundiga. Nad tegid veel enne hotelli jõudmist Võrule mitu tiiru peale, kuid ei midagi. Tiffani jaoks oli puhkus läbikukkunud. Ta tuju oli nullis ja teda ajas isegi lobiseva lapselapse hääl närvi. Rääkimata mehe küsimustest.

Kui nad koju jõudsid, märkas Mairold, et keegi oli suurema autoga hoovis käinud ning nuputas kes teda küll otsimas käia võis. Helistanud ei olnud ju peale Robi keegi. Kui ta sellest Tiffanile mainis, läks viimane närvi, kartes, et mõni kunde on teda otsimas käinud.

Naine keeras maja ukse lahti ja pidi shoki saama, maja oli poriseid jälgi täis ja kõik oli pahurpidi keeratud. Mairold võttis taskust telefoni ja valis juba politsei numbri, kuid Tiffani katkestas teda, sest talle meenus kohe, et selle taga võib olla nende oma tütar.

„Misasja? Ma ei usu iial, et Loriett tuli koju laamendama!“ Mairold oli hämmingus.

„Kas sul on ainult üks tütar või? Ma ei usu ka, et Loriett sellist asja üldse korraldaks, aga Marietist usun ma kõike. Ise viskasid ta kodust välja, söö oma puder ise ära ka! Oleks sa pollarid kohale kutsunud, jäänuks sa ise süüdi. Muudkui aga helsitama! Mõtle enne ka!“ Tiffani oli väga kuri mehe käitumise peale.

Kui nad olid majale tiiru peale tinud, istusid nad kööki ja ei osanud midagi teha.

„On siis vaja seda kodutehnikat pidevalt uuendada!? Hea noosi said nad küll. Ja see on siililegi selge, et üks meie tütardest on selle taga, sest võõras varas oleks ukse maha murdnud, ja lukustanud poleks ta seda niikuinii. Mida me nüüd teeme?“ Mairold oli segaduses.

„Mida teeme, mida teeme, oled ikka põmmpea küll! Vaheta ukselukk ära!“ Tiffani imestas, et nad varem selle peale ei tulnud, kuigi ukselukk ei pea kedagi, kui ikka suurim soov vargile minna on.

„Ohh, naisuke, sa oled mu terane ikka küll! Kutsun kohe lukuabi.“ Mairold hakkas taas numbrit valima.

„Sooda oled või! Ennem tuleb see hooramaja ära koristada, sa ei tea iial milline tegelane seal lukuabis töötab, võibolla on vana ment? Su hallid ajurakud hakkavad vist ära kärbuma!“ Tiffani vihastas mehe peale ja talle ei jõudnud kohale, et Mairold mõtlematult iga asja peale telefoni haarab. Bossu värk, pole harjunud ennast liigutama, on harjunud, et iga kõne pärast tullakse ja tehakse tema eest kõik ära. Omal tal nii palju mõistust peas ei ole, et ise lukk ära vahetada, aga raha raatsis iga liigutuse eest välja käia. Eks see rahanumber muudagi inimesed mugavaks ning rumalaks, tahtejõuetuks. Aga Tiffani pidi tunnistama, et vanaisa kohustustega saab ta mees ideaalselt hakkama, kas on tütre pärast vesi ahjus või ta tõesti hoolib lapselspsest. Küllap hoolib, sest tegelikult on Mairold Tiffanile kogu aeg pinda käinud, et tahab endale poega. Nüüd ta siis saigi, olgu poisile nii isa, kui vanaisa eest. Lapse ise niikuinii ei näita mingisugust huvi lapse vastu. Las tal olla siis vähemalt vanavanemadki.

„Olgu, rahune nüüd maha!“ Mairold pani poisi süleast ja hakkas tegutsema, kuigi ta meelsamini oleks poisiga kodust jalga lasknud ja naasenid alles siis kui kodu korras on. Mees tagutses ja mõtles välja plaani.

„Tiffani, ma lähen ostan uue uuni ning midagi söögipoolist. Kõht on kole tühi.“

„Mine, aga võta see marakratt ka ühes, sest ta ei lase mul siin muidu midagi teha. Ja uun osta hall, ma neid valgeid ei taha, lähevad köögiaurude käes kiiresti kollaseks ja enam neid valgeks ei saagi.“ Tiffani võttis paberi ja pani sinna kirja mida poest vaja on, sest meeste pea ei pea midagi kinni, aga omale õlut ostmata nad kunagi ei unusta.

„Heakene küll, saab tehtud.“ Mairold võttis poisi ühes ja nad sõitsid ostlema.

„Appi, kõik mu ehetekollektsioonid on läinud. Appiii! Mis nüüd küll saab? Ma löön selle tüdruku maha, kui ta kätte saan! See on siis tänu selle eest, et ma ta üle kuldanud ja ära hellitanud olen! Aitäh, tütarke, aitäh! Raisk!“ Tiffani vaihastas kui ta nägi magamistoas tühjust, kogu kraam oli kaasa võetud, isegi hõbeehted, millel tänapäeval enam väärtust ei ole. Ka kallid näo-, jala- ja kerhakreemid olid varastatud ning hirmkallid lõhnad, mis maksid lausa hingehinda.

Tiffani hakkas suurel häälel nutma, sest ta oli purupaljas. Tema vanemad rügasid palehigis väljamaal tööd teha, et tütar saaks kullas ja karras ringi käia, aga nüüd oli kõik see vastu taevast lennanud. Ka kõik need kallid hilbud, mille tarvis naine oma keha müünud oli. Mitte midagi ei olnud enam alles, isegi aluspesu mitte, sest Tiffani kandis firmabrändidega aluspesu ja ka üleriideid. Naine tundis ennast alasti kogu maailma ees.

Mairold jõudis lapselapsega koju õigeks ajaks, sest enamvähem kogu elamine oli kraamitud. Kuid ta nägi naise nutetud silmi ning hakkas muretsema.

„Mis juhtus?“

„Juhtus see asi, et ma olen purupaljas, mul ei ole enam mittemidagi. Kõik mu kallihinnalised ehted, hilbud ja kõikvõimalikud asjad on varastatud. Isegi pesu. Mul ei ole mitte midagi...“ nuuksatas Tiffani.

„On tüdruk, raisk!“ Mairold oli maruvihane ning otsustas, et peab hakkama uurima kus Mariett elab.

„Saad sa aru, meie näeme vaeva, rügame tööd teha, et kodu oleks ilus, et pere ei tunneks millegist puudust ning siis tuleb plika ja teeb, otseses mõttes, üks null. Ma lihtsalt ei saa aru kellesse see laps on. Tal ei ole millegist puudus olnud. Mille eest küll selline karistu!?“ Tiffani äng aina süvenes. Aga kahjuks ei näinud naine oma vigu. Olgugi, et kodu oli korras ja kõik eluks vajalik olemas, näitas naine tütrele, või õigemini mõlemale tütrele halba eeskuju. Tüdrukud häbenesid oma ema juba lapsena. Ega armastust materiaalsete asjade kinkimisega ei osta!

„Ma lähen välja. Hoia poisil silma peal,“ kadus maruvihane Mairold kodust. Ta sõitis ringi ja uuris kõikvõimalikest kohtadest kas keegi on Marietti näinud, kuid ei mingit kontakti. Lõpuks otustas mees pandimajja minna ja....sealt ta avastas oma naise ehted. Mees püüdis välja uurida kes need müüki tõi, kuid poodnik mainis, et info on konfidentsiaalne. Alles ähvarduse peale sai ta teada noormehe nime, kes asjad pandimajja toimetas. Mairold sõitis noormehe aadressile, lõhkus kaua ukse taga, aga keegi ust avama ei tulnud. Vähemalt oli tal aadress teada ning Mairold otsustas, et ta ei peatu enne, kui on noormehaga kontakti saanud. See oli selge, et pandimajakülastaja võib ta tütre tuttav olla, kuid samas võis Mariett ka maja võtme anda ja teised tegutsema saata, aga seda variati Mairold ei usu, sest Marieti tuba oli viimseni tühjaks tehtud. Ilmselgelt oli tütar ise asja üks suuremaid süüdlasi.

„Nii! Sain aadressi teada ja ma löön selle mehe maha! Ma tapan ta lihtsalt ära, külmavareliselt, oma käega!“ Mairold raevutses ja Tiffani ehmatas.

„Räägi asjast. Millist meest sa nüüd tapma hakkad?“

„Ma löön ta, raisa, maha! Viin metsa ja löön maha! Ei mingit hellitamist enam!“ Mairoldi silmad lausa pillusid tuld välja.

„Rahune nüüd! Ma arvan, et Mariett on asjaga seotud,“ väitis naine.

„Raisk!“ Mairold võttis kti ja andis naise kätte, seal sees olid Tiffani ja Marieti ehted, mille perepea kalli raha eest pandimajast välja ostis.

„Kus kohast sa need nüüd kätte said? Nägid tütart?“ Tiffani oli hämmingus.

„Mida sa ise arvad!?“

„Ma, ma ei oska midagi arvata. Mis mehest sa soiud?“

„Mul on selle mehe aadress, kes need ehted pandimajja toimetas, olemas, aga ma ei saanud teda täna kätte. Kuid ma ei jäta, hakkan iga päev selle maja ukse taga käima, kuni mehe kätte saan. Plika saab oma karistuse. Ma ei jäta seda asja niisama. Määrin või oma köäed verega...“ Mairold oli kõigeks valmis.

Tiffani oli hirmul, sest kartis, et sellises afektiseisundis on mees kõigeks võimeline, ka kõige hullemaks. Kaalul oli ikkagi nende tütre elu, midagi tuli ette võtta, kuid mida. Naine näppis oma ehteid ja tundis, et ei taha enam neid, kuid ei julgenud mehele öelda. Tema jaoks ei olnud nendel ehetel enam sellist aurat nagu enne, need olid rüvetatud ja mustadae jõududega seotud. Naine viskas ehted köögikapi sahtlisse, istus laua taga ning trummeldas sõrmedega laual, nagu otsiks sealt probleemist väljapääsu.

„Oota, rahaune nüüd! Ehk nägi keegi sind tolle maja aknast ja lihtsalt ei tulnud ust avama. Me peame mingisugust teist taktikat kasutama, kasvõi midagi välja mõtlema, valetama. Nii võidki sa teda otsima jääda. Politseisse ka minna ju ei saa, ikkagi oma tütar asjaga seotud. Kannata natuke, ma katsun mõelda mida teha, ja katsu sina ka.“ Tiffani rahustas meest ja talle tundus, et sellest oli abi.

„Jah. Ma rahunen. Aga ma ei jäta seda niisama. Oot, Meelisel on ju politseis tutvusi, ehk annab selle mehe kohta lähemalt uurida.“ Mairoldile tuli meelde, et ta hea sõber, kes küll nüüd juba Kaitseliidu palgal on, kuid aastakümneid mendina töötas, pääseb andmetele ligi ja sealt saab juba mehe kohta rohkem teada, sest guugle ei vii kuhugile.

„Nuvat, homme uuri asja. Aga tasa ja targu. Meelis mõistab sind ja ehk ei pane seda asja suure kella külge, aga vaata, et sa mainid Marietti ka. Ja seda miks ta kodust lahkus. Sa pead olema aus,“ manitses naine.

„Jajah. Ma olen väsinud, lähen, viskan pikali,“ teatas Mairold ja kadus magamistuppa.

„Mitte mingil juhul ei tohi asja ametlikult politseisse anda, siis on minu elul lõpp!“ Tiffani mõtles ainult endale.

25. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma  

Üksinda Maailmas 22.pt

22. peatükk

„Kallis, miks sa ennast blondiks värvisid? Tahtsid mulle muljet avaldada vä?“ Kusti tegi Laureenile silma.

„Aha-ahh, jube heal arvamusel endast,“ nentis Laureen.

„Inimene peab elama nii nagu talle meedlib. Mina leidsin, et elu punapeana ei ole mind just hästi soosinud, sestap otsustasin oma imagot vahetada. Katsetan ehk hakkab mul blondina paremini minema, ja kui ei, siis on kosmeetikapoodides veel värve.“ Laureen selgitas asja.

„Näedsa! Ma nii lootsin, et ikka natuke ka minu pärast,“ nuuksus Kusti. Ta ootas naiselt ilusaid või kiitvaid sõnu, kuid Laureen oli nendega väga tagasihoidlik. Tegelikult see isegi meeldis Kustile, sest ta esimene armastus, kellega nad kokku ei jäänud, loopis kogu aeg meelitavaid sõnu tuulde, aga kui Kusti sõjaväkke läks, ronis pruut juba samal ööl Kusti parima sõbra- Theoga voodisse. Ime üldse, et Theo ja Kusti veel suhtlema ja sõbrutsema jäänud olid.

„Lootus olla...“

„Seilasime, teame!“ Kusti muigas.

„Aga Reen...,“ tahtis Kusti midagi küsida.

„Ise oled paras renn!“ Laureen kuulis valesti.

„Näehh! Ma tahtsin su käest just küsida, et kas ma võin sind Reeniks kutsuda? See on nii ilus ja eriline hüüdnimi, sama kena kui sina,“ polnud Kusti komplimentidega kade.

Laureen piidles teda altkulmu, kuid kordas mõtteis seda nime ja see isegi meeldis talle.

„Okei, okei, Stav!“ Laureen ristis Kustase pigem Staviks, sest Kusti oli tema jaoks kulunud ja leirdatud nimi.

„Hahaa! Aga Stav on tõesti huvitav! Aga siis oledki sina minu jaoks Reen ja mina sinu jaks Stav. Sobib?“ Kustile sobis.

„No mida ma ikka vastab-sobib!“ Laureen oli üliarmsa olekuga, põselohud eriti esiplaanidl, et mees oleks tahtnud neid silitada, aga ta hoidis tagasi.

„Aga luba ma arvan?“ Kusti ei lasknud oodata kas Laureen lubab vaid küsis;“kas lapsena kutsuti sind Lauraks?

„Ei!“

„Siis Leenuks?“

„Ei!“

„No siis Lauriks?“ Kusti muheles.

„Ei!“

„Kelleks siis?“

„Etiks. Ja ära uuri elu!“ Laureen ehmatas ise ka, et selle hüüdnime välja ütles. Kusti vaatas kulmu kortsutades talle otsa ja püüdis aimata miks Etiks.

„Etiks siis mille järgi? See nagu poleks üldse su nimest tuletatud.“

„Ma ju ütlesin, et ära uuri elu! Ja pealegi, kes ütles, et hüüd,- või hellitusnimi peab just nimest tuletatud olema?“ Laureen arvas, et nüüd vingerdas ta välja, et Kusti ei hakka kahtlema selles, et lapsena kandis Laureen hoopis teist nime. Ja tal õnnestuski see õnneks.

„Olgu, olgu! Aga sa oled kuidagi salalik, ei taha oma minevikust rääkida, kuigi see huvitab mind väga,“ andis Kusti teada.

„Tead, Stav, me oleme nagu mingid pubekad, hea, et veel lätsu mängima ei hakka!“ Laureen tundis ennast tõesti pubekana, kui nad olid kakikõega nuputanud mis saab nende tuöevase nimeks olema. Laureenile isegi meenus, et mingis mängus oli talle Kusti nimi ette visanud ja nad õege naersid, et siis peab Laureen ehk Loriett enda nime Itiks vahetama, sellest ka see Iti nimi Kusti ja Laureeni tutvumisse tuli.

„Eti-Reen ei kõla ka halvasti,“ nentis Kusti, nagu tahaks naise minevikus sobrada, aga seda vaid heatahtlikult.

„Ei mingit Eti-Reeni, eelistan ikka Reen siis juba olla. Sa ju ka ei tahaks, et ma sind näiteks Gustav Hernesaksaks kutsuks?“ Laureen nimetas kuulsa dirigendi nime ja lootis, et Stav vastab sellele jaatavalt.

„Oo, see oleks küll mulle au, olla nii kuulsa ja andeka dirigendi nimega!“ Kusti muigas, tegi silma ja vaatas naist nii armunult, et Laureenil hakkas lausa piinlik. Selline pilk tegi naise kohmetuks ning isegi sõnad uppusid tal suhu ära. Mees teadis seda ning aian pinnis küsimustega, mis jäid vastusteta. Aga just see häbelikkus ja konkreetsus köitsid meest üha enam naise külge ning ta kartis väga haiget saada, sest Kusti oli Laureeni armunud.

„Tead naine, mulle meeldib sinu siirus, konkreetsus ja siht, mis tundub sul silme ees olevat. Ja me ei ole mingid pubekad enam, see lapsemeelsus, mis ka täiskavanutes püsib, on pigem voorus. Kujutad sa ette, kui näiteks kolmekümneaastased võtaksid oma elu hirmtõsiselt ja nendest ei kumaks enam ühtegi rõõmu-, ega õnnehormooni? See on jube kurb. Ma ei kujutaks sellist elu ettegi. Olgugi, et meil kõigil on tulnud ja tuleb elus ette raskeid hetki ja olukordi, ma leian, et seda lapsemeelsust me ei tohiks kaotada, muidu oleks elu rutiinne ja hall, lausa sombuselt hall, nagu hiline sügis, kui puuoksad on alasti ja raagus ning maailm üleni värvitu või hallikas.“ Kusti sattus jutulainele.

„Jah, Stav, jah, sul on tuline õigus! Küll sa oled mul tarkpea!“ Laureen muigas.

„Sul? Sa ütlesid sul? Ohh, mul läksid põlved nõrgaks,“ tunnistas mees.

„Näehh, totu!“ Laureen naeris häälega.

„Aga tegelikult, Reen? Kas sa tegelikult hoolid minust?“ Stav esitas nüüd juba tõsisema küsimuse. Reen vaatas teda häbelikult ja pidas õigemaks vaikida. Tal ei olnud kunagi suhet olnud ja ta kartis seda luua, kuigi Staviga nad suudelnud olid ja suhe oli ju olemas. Aga lähedasemaks saada kartsid tegelikult mõlemad.

„Eti, Reen, Laureen, uuu!“ Stav ootas vastust.

„Sa oled nii kärsitu. See on ju siililegi selge, et ma hoolin sinust!“ Reen vastas viimaks ja oli isegi üllatnud.

„Aga, kui meil lapsed tulevad, siis peavad nad tulema sinu moodi, sest sa oled armas,“ unistas Stav suurelt.

„Misasja? Ära hakkad pöörama või?“ Reen naeris suurel häälel. „Sa vist oled liiga palju filme piilunud!“

„Ma piiluks pigem sind ja seda ei saaks iial liiga palju!“ Stav muutus iga hetkega üha avameelsemaks.

„Kas sa iga tüdrukuga flirdid nii?“ Reen tahtis teada, sest ega Stav ei olnud samuti talle oma minevikust midagi rääkinud. Neil kahel oli teineteise ees väga palju saladusi ja nad tundsid teienteist ikka veel vaid mõne, või siiski mõnekümne reaga, kuid seda oli kahtlemata vähe.

„Reen, kullake, kui sa vaid teaksid...“ Kusti muutus nukraks.

„Tahad mulle millestki rääkida? Mida ma peaksin teadma? Ega ma ei sunni sind millekski ja sa ei pea rääkima asjadest mis sulle haiget teevad,“ oli naine armuline ja arusaaja.

„Reen, kullake, kui sa vaid teaksid...“ haaras Stav naise embusse ja suudles teda.

„Oh, sind! Mina juba lootsin, et nüüd hakkad oma minevikust pajatama,“ nentis naine.

„Ma ei taha rikkuda nii imelist õhtut minevikuvarjudega, mis siiani haiget teevad. Aag tänu sulle hakkan ma neinest üle saama, sest sa oled mulle väga kalliks saanud,“ avameelitses Stav.

„Räägime millestki muust.“ Reen ei tahtnud Stavile midagi peale suruda.

„Räägime näiteks natuke nõiajuttu?“ Reen pakkus teema välja, kuid Stav vaatas teda üllatunud ilmel.

„No näiteks sellest, et mul oli üks põhjus veel juuste värvimiseks,“ tegi naine silma. Mees lootis, et nüüd Reen ütleb, et ta värviski need tema pärast ära, ja muigas ning oli põnevil.

„Ma ei tea kui palju ja kas sa oled lugenud või teadlik, et punapead olla nõiad. Siin majas elas enne mind nõid, tervendaja, taimetark või ravitseja, või kuidas ning kelleks keegi teda kutsus ja nüüd elan siin mina. Rahvas räägib igasuguseid legende ja juba olen kuulnud, et mind kutsutakse Puna-nõiaks, aga mulle see mitte ei meeldi. Nii otsustasingi, sellest nimest lahti saamiseks, enda juuksed ära värvida. Ma ei ole nõid, ära karda, aga teistsugune võin ma tõesti olla, nagu sinagi maininud oled. Me kõik oleme teistsugused, ka sina, Stav.“

„Sa ei pea mulle milleski aru andma, oled niigi ilus, kasvõi kiilakana. Sinu silmad on väga teistsugused, neis on palju kurbust, armsust, valu, hirmu ja headust. Ma pole mitte kunagi selliste silmadega inimest isegi unes näinud, ausõna!“ Stav pihtis ja näitas sellega kui armunud ta naisesse on, sest siis, kui inimene armub, hakkabki ta nägema oma armastatus silmi teistsugusena, unustades, et ka ta enda pilk on armununa teistsugune, erutust reetev ja kõnekas. Armunud inimesel on võime näha isegi kurjades ja külmades silmades soojust ja headust, ta ei näe armastatu vigu, või kui näebki, siis ei tunnistada seda, ei endale, ega teistele, kes kipuvad teda valgustama ja omast arust silmi avama.

„ Oo, või veel!“ Reen pilgutas Stavile silma ja Stav ei suutnud enam tõsiseks jääda. Reen süstis temasse seda lapsemeelsust juurde ja nad olid õnneliku, noored nautisid iga hetke, mis neiel osaks sai. Neil polnud kusagile kiiret, ka teieneteise tundma õppimiseks mitte. Mõöemad olid vaistlikult seda meelt, et aeg on see mis asju korradab ja paika sätib. Aga seda nad juba teadsid, et mahuvad ühte aega, ruumi ja seltskonda ära, mahuvad ideaalselt, ilma muredeta. Nad oleks nagu õde ja vend, ühes hingamises ja ühes saatuses. Aga see võiski tulla sellest, et Reen oli liiga kaua kaksikõest eemal olnud ning ta otsiski mehes eelkõige õde, sõora ja saatusekaaslast, kellega nad saavad ühte õhku hingata. Ja kaugel see armastuski enam sõprusest on.

24. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 21.pt

  21.peatükk

„Ohhoo, minu naisuke harib ennast kultuurselt! Tubli, väga tubli vanaema!“ Mairold möönas, et ta naine teeb edusamme, sest ta oli üliharva näinud Tiffanit lugemas.

„Pagan! Mida sa ehmatad! Nii ruttu Soomes käidud? Sa ei taha seal vist üldse enam püsida!“ Tiffani pahandas, sest ta tahtis üksinda olla, pealegi oli ta ju hirmul, et keegi nii hilja ust lukust lahti keerab.

„Noo! Mul ei olnud täna plaaniski Soome minna! Nii lühike su mälu siis ongi. Rääksin ju, et sõidan Võrru sõjaväekaaslasele külla. Mil on üks äriasi ajada. Kus su mõtted küll ometi on, naiksuke?“ Mairold nentis, et ta naine hakkab vanaks jääma või pole tal mäluga kõik korras.

„Ok,ok, ju ma siis lasin kõrvust mööda. Ja pealegi need tööjutud on mind ammu juba ära tüütanud!“ Tiffani oli tõre, sest alalõpmata pidi ta tundide kaupa kuulama mehe tööjutte ja ta olin õppinud ennast mehe juttu kuulates välja lülitama. Tõsi küll, mingit Võru teemat ta uduselt mäletab.

„Vaata kus lops! Rahu, rahu nüüd! Muide, tead, ma,,,noh, kuidas nüüd öelda...“kogeles mees.

„Ütle nii nagu on!“ Tiffani nähvas, nähes, et mehel on midagi hingel, aga öeldud ei saa.

„Ma vist nägin Võrus Lorietti. Ära vaata mind nii, ma ei hakka hulluks minema. Kui see Loriett ei olnud, siis oli tema teisik ilmselt. Meil kõigil siin ilmas on teisikud ja võibolla ma lihtsalt tahan teda näha, aga, no....ta oli ikka väga Lorieti koopia, ainult nääpsukesem ja blond. Ma tahaks uskuda, et mu tütar on elus, elagu kasvõi Võrus, või kus iganes!“ Mairold pihtis oma nägemusest, ja ta oli nii kindel, et see blond piiga on ta tütar.

Tiffani vaatas meest avalisui, silmad pärani ja vett täis. Raamat langes ta näppude vahelt põrandale ja nutt tikkus vägisi kurku.

„Mul jooksevad praegu külmavärinad üle kogu ihu. Issand! Kas see võib võimalik olla? Kas minu tütar võib tõesti elus olla? Kus sa teda nägid? Saaks natukenegi mingeid vihjeid, küll oleks tore. Oleksin nõus sinuga Võrru teda otsima tulla. Oot, aga siis on ta ehk ka sealkandis elanike registris, ehk on ta aadress ja number isegi kusagilt leitav?“ Tiffani lahmis ja unistas suurelt.

„Kesklinna Konsumi juures nägin, käis ilmselt sisseoste tegemas. Aga ma tõesti ei tea kuhu ta suunduda võis. Tõesti ei tea...“ Mairold oli nukker ja kirus mõtteis iseennast, et ta polnud sellele suuremat tähelepanu pööranud. Talle tundus, et tütart meenutav naine oli isegi tema poole vaadanud kuid siis hiigelsuure kilekoti- ja seljakotiga lahkunud teadmata suunas.

„Oh sind küll, oled ikka saamatu!“ Tiffani oli kuri, et ta mees alatihti nii ajameelne on. Naine ise oli selliste asjadega täpne, ta sobis lausa detektiivina töötama, sest kui oli vaja mingis asjas selgusele saada, lahendas Tiffani selle asja alati enne ära, kui mõni võimujünger. Mairold tunnistas, et ta naisel on hea vaist, kordi parem, kui mehel endal. Aga eks ta oli Mairoldist ju palju noorem ka, täiesti noor naine, aga juba paar aastat vanaema, 33 aastane Tiffani.

„Ju ma siis olen. Aga hing on haige küll. Ei teagi mida teha. Matheo, mu kunagine sõjaväekaaslane kutsus mind oma 55 juubelile, mis toimub paari kuu pärast. No ja sa võid ju kaasa tulla, abikaasa ikkagi. Jääme ehk paariks päevaks sinna ning saame Võris ringi luusida? Kõike annab korraldada. Oled päri?“ Mairold tegi peas juba plaane.

„See on hea võimalus, aga...ei tahaks paari kuud oodata, läheks ikka enne. Võtaks puhkuse ja viibiks mõnda aega hotellis näiteks. Teine maakond, teine rahvas, huvitav loodus selle linna ümbruses. Mis sa arvad?“ Tiffani muutus aina kärsitumaks.

„See on täiesti mõeldav. Värskendame nii oma abielu ka,“ tegi Mairold Tiffanile silma.

„Ahahh, aitäh, mis abieleuvärskendus see ikka on, kui marakratt kogu aeg kaasas!“ Tiffani torises, sest ta läheks meelsamini detektiivi mängima ilma lapselapseta, kes sellise töö juures on pigem koormaks, kui kasuks.

„Rahune, naine! Sina teed tööd ja mina kantseldan lapselast. Sobib?“ Mairold pakkus väga sobiva variandi välja. Tiffani naeratas ja sirutas pöidla püsti.

„Ma katsun homme neid asju uurida. Ahjaa, ma sellel nädalal ju Soome ei lähe. Saaksid ehk kohe palgata puhkust?“ Mairold andis naisele aru ja nüüd tuli talle endale juba tahtmine Võrru sõita ning ta arvas, et ööbimisega ei tohiks probleeme tulla, isegi kui nad esimesel päeval ei peaks hotelli leidma. Sõbra uksed on mehele alati valla.

„Oot, helistan bossule,“ kadus naine telefoniga teise tuppa.

Mairold oli isutu. Kuigi ta teepeal sõi paar pirukat, ei tahtnud ta rohkem midagi, kuigi mehel oli öösiti söömise komme ning alati, kui ta koju jõudis, revideeris ta külmkappi.

„Noh, kõht nii täis, et süüa isegi ei taha või? Oot, kuhu sa selle toidulaari laadisid?“ Tiffanile meenus, et külmkapp kolises tühjusest.

„Ikka kõhtu! Kuhu siis veel? Räägi parem mida ülemus kostis!“ Mairold ei saanud küll aru mis toidust naine räägib, aga ta mõtted olid niigi hajevil, ning ta ei pööranud sellele tähelepanu.

„Homme lähen teen avalduse. Saaks küll ka neti teel, aga kohale minnes on ikka viisakam. Ja ma saan oma puhkusest nädala kätte, seega ikka palgalise. Saame terve nädala Võrus veeta lausa!“ Tiffanil oli ülihea meel, ning ta ei varjanudki seda. Naine läks ja põimis oma käed ümber mehe kaela, seslt sirutas need Mairoldi rinnakarvadesse ning nende kirg süttis nagu tikutuli. Isegi magamistuba jäi nende jaoks kaugeks.

Mairold usaldas naise vaistu ning nad peatused Tamula Hotellis. See asub maalilises kohas, Tamula järge ääres, mille vahetusläheduses asub ka rannapromenaad. Tiffani laenas hotelli rattalaenutusest ratta ning hakkas sellega mööda Võrut ringi sõitma ja nii mitu korda päevas. Vahel kõndis ta pikki kilomeetreid jalgsi, sest hotell ise juba asub kesklinnast vaid paarisaja meetri kaugusel. Kõige rohkem tiirles ta Kesklinna Konsumi lähistel, kuid ühtegi Lorietile sarnanevat naist ta kahjuks ikka ei kohanud. Tiffani oli kodus, mehe teadmata, välja printinud hulganisti tütre fotosid, kinnitanud neid erinetaesse linnaosadesse, majade, postide ja teadetetahvlite külge. Ka osade inimeste käest söandas ta küsida, kes ehk keegi on kohanud sellist tüdrukut. Kõik vangutasid pead. Mitte kellelegi, ei tulnud Loriett tuttav ette. Tiffani kaotas lootuse ning konutas paar päeva hotellis, külastas mitu korda sauna, mis nende sviidis asus ning jõi liitrite kaupa veini. Puhkus oli mõjunud talle pigem rusuvalt, kuigi lapselapsest sai ta puhata, sest vanaisa sai ideaalselt oma lubaduse ja rolliga hakkama.

Päev enne Võrust lahkumist sõitsid nad Matheole külla, kes elas loodukaunis kohas, Võrumaal, Koidula külas, mitte kaugel Koidula piiripunktist. Matheo rõõmustas külaiste üle väga, sõidutas neid mööda maakonda ringi ja eriti meeldisid külaistele Piusa jõgi ja sealsed koopad. Nad käisid veel Obinitsalt ja Võmmorski piiripunktis. Enne Võmmorskit meelitas neid üks uhke paisjärv, mille poole sõites tundus, nagu sõidatksid kurvi tagant otse järve. Seltskond klõpsutas seal mälestuseks pilte.

„Kus siis noormeperemees on kah? Ära ütle, et rügab alles tööd teha?“ Mairold avastas, et perepoega polegi õhtusöögilauas ja uuris tema kohta viisakusest.

„Ah, tead, noor mees, veri vemmeldab sees! Leidis teine endale lõpuks vist pruudi, no ise nimetab ta teda sõbrannaks, aga tänapäeva noorte asi. Küllap nad ikka kurameerivad, sest juba üle öö pole poissi kodus. Aga koju ta veel seda pruudinatukest toonud ei ole, ju ta siis ei kiirusta. Aga ega ta eriti temast ega suhtest rääkima kipu ka, on pigem ettevaatlik. Elas aastate eest õnnetu armastuse üle ja nüüd lõpuks suutis kellegi leida. Mul täitsa hea meel! Kartsime Urmiga juba, et jääbki teine vanapoisiks ja leinab elu aeg. On ka aeg juba, tahaks ka miniat majja!“ Matheo muheles.

„Matheo, mis sa vatrad! Neid naisi tiirleb poisi ümber nagu kärbseid peale vihma, aga tema elab liiga endasse. Oled sa ikka kindel, et ta kurameerib? Ma millegipärast kaldun arvama, et ta üritab kurameerida. Poiss küll moka otsast väitis, et tal on üks sõber, ärgu me kohe valesti mõistku ja sina, vanamees, lased siin külajutte lahti. Pipart sulle keelele!“ Urmi oli tõre, et vanamees keelt kannab, veel oma lapse peale. Olgugi, et ta ei pajatanud sellest kohalikele, aga ega ka oma aastatepikkusele sõbrale on näotu sedasi teha.

Matheo patsutas oma tõreda naise tagumikku ja sai selle eest obaruse vastu kukalt.

„Kes lööb-see armastab! Ta on meil setukas, seto verd, lahtise käe ja karmi lõuaga,“ tutvustas Matheo oma abikaasat. Ise muigas ja vaatas Urmit nagu äsjaarmunu.

„Küll on tore, kui mesinädalad kestavad terve elu!“ Mairold muheles ja piilus silmanurgast oma naist, aag see ajas suu kriipsuks ning kulmu kortsu.

„Aga mul pole ühtegi halba sõna kosta, kosisin ikka õige naise ära! Ta on mul väga usin rosin, muudkui koob, keedab ja küpsetab!“ Matheo oli alati vürtsitatud jutuga ja neil oli tõesti naisega suur armastus ning üliarmas villa, mis oli filigraanselt puhas, ei ühtegi tolmukübet ega ülearust asja majas. Kogu elamine oli maitsekalt sisustatud ning Matheo väitis, et see kõik on tema kalli kaasa kätetöö. Ju siis nii oligi.

„Kuidas siis teie kaskikutel kulgeb? Kumba poeg see nüüd siis on? Te ei taha ju öelda, et tegite veel vanas eas üllatuse endale?“ Matheo tundis huvi poisi vastu, kes kogu aeg vanaisa köe otsas rippus.

Tiffani ja Mairold vaatasid teineteisele otsa. Mairold sai naise pilgust aru, et vastama peab tema.

„Mis vanad me nüüd ikka nii oleme! Kas ta siis pole minu suust kukkunud?“

Matheo vaatas ühe nurga alt, vaatas teise ja vastas; „ära sa märgi, on täitsa vanaisasse!“

Loomulikult sai mees aru, et tegu on lapselapsega, kuid nähes, et sõber ega ta naine ei taha oma perest rääkida, ei pomminud ta neid rohkem küsimustega ka.

„Vanamees, ära uuri elu, jääd muidu ruttu vanaks!“ Urmi peatas piinliku vaikuse, mille käigus külalised juab kella vaatasid.

„Oh sa mu meie! Mina ja vanaks? Looda sa!“ Matheo muheles.

„Ja mis teie seda kelle nii hoolega uurite? Ega te ju täna siit omaeti liikuma ei hakka? Teeks paar pitsi ja naised saavad omakeskis olla. Meil majas ruumi küllaga, te ei pea lahkuma!“ Matheo ei tahtnud mitte sõbra peret minema lasta.

„Aitäh külalislahkuse eest, aga meil on hotell homseni broneeritud ja asjad ka veel seal alles,“ sekkus Tiffani.

„Ega need asjad jalgu alla ju ei võta! Hommikul saate siit kenasti startida ja meiega nüüd ilusa õhtu veeta. Näe, isegi poiss nühib juba silmi!!“ Matheo pakkus lahkelt öömaja.

Mairold ja Tiffani vaatasid taas teineteisele otsa ja nüüd tundis naine, et peab vastama.

„Jah, me võime siia jääda ja asjad tõesti ei kao hotellist kusagile.“

„Sul on ikka asjalik proua!“ Matheo tegi silma.  

24.jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

JULGUS ELADA - Herdis Ojasu

  Katsu siis magama jääda, kui oled käest pannud nii põneva raamatu!

  Ma siiralt loodan, et selle autor, Herdis Ojasu kirjutab veel mõne raamatu, sest ma pole nii hea olustikuga raamatut veel kunagi lugenudki.
  Liigitaksin selle dokumentaaljutustuse alla.

 Ostsin selle raamatu, sest jaanuari lõpuni kestab soodusmüük ning olin seda ennegi piilumas käinud. Ja ma ei kahetse mitte üks gramm seda ostu!

  Kui ma raamatu kätte võtsin, läks mul kohati süda pahaks, sest liiiiiiga palju alkoholi, enne sööki, pärast sööki, söögi ajal, igal ajal...Uhh! Aga siis ma "leebusin" sest peategelane ei põe mitte üksnes üliraskest haigust-depressiooni, vaid ta on ka alkohoolik.

 Raamat kõneleb enese kaotamisest, leidmisest (selleks ei pea kaugele maale reisima)ja ellujäämisest, seda kõike otse elust, sest tegu on dokumentaaljutustusega, kus peategelane otsustab ühel päeval Kreekasse elama minna ning jääb sinna lausa mitmeks kuuks. Seal tuleb tal silmitsi seista surmaga, igasuguste õõvastavate juhtumitega, uute ja hirmutavate olukordadega, paikadega kuhu on ammu igastenud minna, mis on ajaloost juba tuttavad. Jne...jne...

 Ma pole kunagi unistanud Kreekast, aga selle raamatu lugemise käigus tekkis suur huvi sinna reisida, aga Ateenasse ilmselt, mitte mägimajja, sest kardan kõrgust. Aga peategelane on vapper, pisike naine, kes jääb kaljukoopasse pikaks ajaks vangi ja pääseb sealt eluga.

 Lisaks kõigele tutvutb ta ühe kreeklasest vanamemmega, kes on 95 aastane. Neist saavad head sõbrad. Memme kodus olles saab peategelane ühe tähtsa ikooni omanikuks. Juhtub aga nii, et memm sureb ja...edasi lugege ise.

 See on nii vapustav raamat, lihtsas kirjas kirjutatud ja meeletult südamlik, naiselik ja aus.
Ma ei taha rohkem midagi öelda, ei tea kas magadagi saan, sest olen lummuses.

Aga Rahva Raamatu lehelt ka info siia:RAAMAT

JULGUS ELADA

Autor: HERDIS OJASU

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 9 Google +0  0 Share0

Herdis Ojasu debüütromaan „Julgus elada” räägib loo naisest, kes – olles saanud elult valusa löögi – purustab kõik raamid ning käitub nii spontaanselt ja ebamõistlikult, kui suudab. Ta loobub kõigest: edukast karjäärist, perest, sõpradest ja mugavast linnaelust ning üürib üksiku maja Kreeka mägedesse.

Ta pakib kohvri ja otsustab elada – elada vabana. Vabana kohustustest, argirutiinist ja raamidest.
Läbinisti linnainimesena õpib ta tundma elu maal ning taltsutama oma hirme Lõuna-Kreeka metsikus looduses. Tal tuleb põgeneda mastaapsete metsatulekahjude eest, ekselda mägedes ja võidelda tormiga Vahemere kaljukoopas. Ta seikleb Ateenas, Peloponnesose poolsaarel ja selle väikekülades. Juhused viivad teda kokku inimestega, kellel kõigil on oma lugu rääkida. Lugu, mis annab julgust.
Julgust elada.


„Pean tänulikkusega tunnistama, et elu on mind suhteliselt hellitanud. Suuremate ekstsessideta olen jõudnud keskikka. Pöörasused jäävad pigem nooruspõlve ning uksi olen enda järel sulgenud vaid rahulikult, teadlikult ning kaalutletult. Midagi kahetsemata. Olulisi vigu tegemata ning suurimaid üleelamisi vältides. Uskusin lausa, et see keegi imeline ingel, kes meie üle valvab, on tõepoolest olemas – nii rahulik oli kõik – kuni päevani, mil see juhtus. Juhtus lugu, millega paljud meist on kokku puutunud – võidelnud, hinge vaakunud, valust oianud ja siiski edasi elanud.
Räägin reetmisest. Sellest, kui sulle kõige lähedasem, kallim inimene, sind reedab. See alandus ja valu, pettumus ja šokk on ilmselt kõigil suur, kuid päris kindlasti on selles nii palju aspekte, et see valu pole mõõdetav ega võrreldav mitte kellegi teise omaga ning mitte kellegi kaalutletud tarkus ei too sind sellest välja – sa pead seda ise tegema.
Ma teadsin, et see on see kord minu elus, kui ma jätan oma kaks last, oma pere, oma karjääri, kui ma ei hooli sõprade-tuttavate võimalikust hukkamõistust – ja ma mõtlen ainult iseendale. Ilmselt esimest ja viimast korda elus ainult iseendale.
Ma pakkisin koti ja sõitsin Kreekasse.
See raamat räägib minu elust Kreekas: värvikatest inimestest, kellega kohtusin ja lähestikku elasin, Angelist ja Pavlosest ja Hobusteprouast, Georgesest ja Memmest ja teistest; sisalikest ja tulekahjudest, Poseidoni tormist ning kaunitest päevadest ja öödest, mägiküladest ja rännakutest ja surmasuhu sattumisest; rännakutest sellel vanal kaunil maal ja rännakutest iseenda hinges.“
Herdis Ojasu

ISBN	9789949529247
ILMUMISAASTA	2014
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	264 lk
MÕÕT	200x130x20 (mm)
KIRJASTUS	PILGRIM
LISAMISE AEG:	30.04.201613.90 5.69 € LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 5.69 € KAUPLUSES: 5.99 €

24. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma