kolmapäev, 24. jaanuar 2018

JULGUS ELADA - Herdis Ojasu


  Katsu siis magama jääda, kui oled käest pannud nii põneva raamatu!

  Ma siiralt loodan, et selle autor, Herdis Ojasu kirjutab veel mõne raamatu, sest ma pole nii hea olustikuga raamatut veel kunagi lugenudki.
  Liigitaksin selle dokumentaaljutustuse alla.

 Ostsin selle raamatu, sest jaanuari lõpuni kestab soodusmüük ning olin seda ennegi piilumas käinud. Ja ma ei kahetse mitte üks gramm seda ostu!

  Kui ma raamatu kätte võtsin, läks mul kohati süda pahaks, sest liiiiiiga palju alkoholi, enne sööki, pärast sööki, söögi ajal, igal ajal...Uhh! Aga siis ma "leebusin" sest peategelane ei põe mitte üksnes üliraskest haigust-depressiooni, vaid ta on ka alkohoolik.

 Raamat kõneleb enese kaotamisest, leidmisest (selleks ei pea kaugele maale reisima)ja ellujäämisest, seda kõike otse elust, sest tegu on dokumentaaljutustusega, kus peategelane otsustab ühel päeval Kreekasse elama minna ning jääb sinna lausa mitmeks kuuks. Seal tuleb tal silmitsi seista surmaga, igasuguste õõvastavate juhtumitega, uute ja hirmutavate olukordadega, paikadega kuhu on ammu igastenud minna, mis on ajaloost juba tuttavad. Jne...jne...

 Ma pole kunagi unistanud Kreekast, aga selle raamatu lugemise käigus tekkis suur huvi sinna reisida, aga Ateenasse ilmselt, mitte mägimajja, sest kardan kõrgust. Aga peategelane on vapper, pisike naine, kes jääb kaljukoopasse pikaks ajaks vangi ja pääseb sealt eluga.

 Lisaks kõigele tutvutb ta ühe kreeklasest vanamemmega, kes on 95 aastane. Neist saavad head sõbrad. Memme kodus olles saab peategelane ühe tähtsa ikooni omanikuks. Juhtub aga nii, et memm sureb ja...edasi lugege ise.

 See on nii vapustav raamat, lihtsas kirjas kirjutatud ja meeletult südamlik, naiselik ja aus.
Ma ei taha rohkem midagi öelda, ei tea kas magadagi saan, sest olen lummuses.

Aga Rahva Raamatu lehelt ka info siia:RAAMAT

JULGUS ELADA

Autor: HERDIS OJASU
**********HINDA JA ARVUSTA (0)
 9 Google +0  0 Share0
Herdis Ojasu debüütromaan „Julgus elada” räägib loo naisest, kes – olles saanud elult valusa löögi – purustab kõik raamid ning käitub nii spontaanselt ja ebamõistlikult, kui suudab. Ta loobub kõigest: edukast karjäärist, perest, sõpradest ja mugavast linnaelust ning üürib üksiku maja Kreeka mägedesse.
Ta pakib kohvri ja otsustab elada – elada vabana. Vabana kohustustest, argirutiinist ja raamidest.
Läbinisti linnainimesena õpib ta tundma elu maal ning taltsutama oma hirme Lõuna-Kreeka metsikus looduses. Tal tuleb põgeneda mastaapsete metsatulekahjude eest, ekselda mägedes ja võidelda tormiga Vahemere kaljukoopas. Ta seikleb Ateenas, Peloponnesose poolsaarel ja selle väikekülades. Juhused viivad teda kokku inimestega, kellel kõigil on oma lugu rääkida. Lugu, mis annab julgust.
Julgust elada.


„Pean tänulikkusega tunnistama, et elu on mind suhteliselt hellitanud. Suuremate ekstsessideta olen jõudnud keskikka. Pöörasused jäävad pigem nooruspõlve ning uksi olen enda järel sulgenud vaid rahulikult, teadlikult ning kaalutletult. Midagi kahetsemata. Olulisi vigu tegemata ning suurimaid üleelamisi vältides. Uskusin lausa, et see keegi imeline ingel, kes meie üle valvab, on tõepoolest olemas – nii rahulik oli kõik – kuni päevani, mil see juhtus. Juhtus lugu, millega paljud meist on kokku puutunud – võidelnud, hinge vaakunud, valust oianud ja siiski edasi elanud.
Räägin reetmisest. Sellest, kui sulle kõige lähedasem, kallim inimene, sind reedab. See alandus ja valu, pettumus ja šokk on ilmselt kõigil suur, kuid päris kindlasti on selles nii palju aspekte, et see valu pole mõõdetav ega võrreldav mitte kellegi teise omaga ning mitte kellegi kaalutletud tarkus ei too sind sellest välja – sa pead seda ise tegema.
Ma teadsin, et see on see kord minu elus, kui ma jätan oma kaks last, oma pere, oma karjääri, kui ma ei hooli sõprade-tuttavate võimalikust hukkamõistust – ja ma mõtlen ainult iseendale. Ilmselt esimest ja viimast korda elus ainult iseendale.
Ma pakkisin koti ja sõitsin Kreekasse.
See raamat räägib minu elust Kreekas: värvikatest inimestest, kellega kohtusin ja lähestikku elasin, Angelist ja Pavlosest ja Hobusteprouast, Georgesest ja Memmest ja teistest; sisalikest ja tulekahjudest, Poseidoni tormist ning kaunitest päevadest ja öödest, mägiküladest ja rännakutest ja surmasuhu sattumisest; rännakutest sellel vanal kaunil maal ja rännakutest iseenda hinges.“
Herdis Ojasu



24. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

teisipäev, 23. jaanuar 2018

Üksinda Maailmas 20.pt

    1. peatükk

„Ohoo, sind ei tunne äragi! Olid enne kaunis ja oled nüüd veel kaunim!“ Kusti kiitis Laureeni, kui ta peale tööpäeva lõppu metsamajja jõudis. Laureen punastas.
„Tead, ma mõtlesin, et ma vajan imago muutust ja tegin selle mõtte teoks. Vanad asjad ja situatsioonid, mis sulle negatiivselt mõjuvad, tuleb oma elust välja heita, et uued ja postiivsed ruumi saaks. Punased juuksed on mul olnud kogu elu, aga blondipäine pole ma kunagi olnud, sestap otsustasidngi juukseid värvida,“ selgitas Laureen tõsiasja ja nägi oma uue soengu ning värvitud silmadega välja nagu mõni barbinukk, armas ja veetlev.
„Jaa, sul on õigus, kullake, sul on tõesti õigus!“ Kusti muheles.“Aga nüüd asjast. Hellasin sulle ennist, et mul on tänaseks plaanid ja nagu ma aru sain, soovid sa meelsasti nendesse plaanidesse mahtuda. Aitäh! Sinu heatahtlikku lahkust ka kaunist ilma ära kasutades asuks siis kohe asja kallale. Kas mu töökaaslased võivad täna siia grillima tulla?“
„Muidugi võivad! Kas teen kohe tule alla?“ Laureen oli ülirõõmus. Juba see, et ta oma peegelpildiga rahul oli, lisas temasse palju positiivsust ja mis tal ikka sai sõbra sõorade vastu olla. Oli naine ju viimasel ajal rohkem suhtlema hakanud ning päeval Võrus käies lausa õitsenud ja naeratanud omaette nii, et sai mitmeid komplimente, ehkki mõni võis vaadata teda nagu kohtlast. Talle meeldis Võru rahvas, kuigi oli kuulnud, et sealne rahvas on kuidagi reserveeritum ja ei võta võõrast omaks, eelistavad oma kogukonda. Aga Laureen ei uskunud seda legendi, sest juba need inimesed, kellega ta oli viimasel ajal tutvunud, olid sõbralikud ja lahked. Eks kõik oleneb võõrast ehk sissetungijast enesest ka, kui tema suudab jääda sõbralikuks, ei viska talle keegi kirvest selga, kuigi alati on ka erandeid.
„Ära näe vaeva! Ma teen kõik ise, nii tule, kui grillin. Aga kui sa seda paljuks ei pea, kas teeksid salati valmis? No sellise silomoodi salati. Kõik vajalik on kotis.“ Kusti ulatas Laureenile toidukoti.
„Olgu. Meelsasti!“ Laureen lausa säras. Isegi Kusti vaatas naist imelikult, et mis küll teda nii rõõmsaks ja säravaks teeb, kuigi ta silm puhkas naisel.
„Ma siis lähen õue askeldama.“ Kusti musitas naist põsele, sest suudlemiseks oli Laureen pea ära keeranud.
„Mida? Enam ei kõlbagi minu suudlus, jah?“ Kusti haaras oma iludusel ümber kinni ja suudles teda vägisi. Kes teab kuhu nende suhe oleks edasi jõudnud, kui poleks töökaaslased juba uksele koputanud.
„Hkmhh,“ ühmas Theo.
„Tere!“ Kuu oli viisakam.
„Ahnii! Millal sa, Kusti juba töökaaslastele heistada jõudsid?“ Laureen tegi kavalat nägu, nihverdas ennast Kusti haardest vabaks ning teretas külalisi.
„Poisid, nüüd tegudele! Tuleb kohe vägesid juhatama!“ Kusti kamandas.
„Oot, oot, ega sa tööväliselt ometi meile ülemust mängima ei hakka!?“ Theo julges alati välja öelda seda, millest mõtles.
„Rahu, poisid! Ma tulen kohe.“ Kusti tõmbas oma tooni tagasi.
„Anna andeks, musi, et ma sulle oma plaanist telefonitsi ei rääkinud. Loodan, et sa ei solvunud, et ma juba luba küsimata plaanid paika panin.“ Kusti ristas näed rinnale ja tegi haledat nägu, nagu väike poiss, kes on pahandusega hakkama saanud ja ootab isa reaktsiooni.
„Ei anna!“ Lureen teatas resoluutselt, ise samas muiatas.
„Ah nii! Või tema ei taha mulle andeks anda! Ma sulle teen!“ Kusti ajas Laureeni mööda elamist taga ning nad mürasid nagu kevadised vasikad peale piima joomist. Noorte suudlemismaratoni katkestas selle korral Kuu, kes tahtis käsi pesta, sest nad olid otse peale tööd Laureenile külla tulnud ja viisaka noormehena polnud Teet ehk Kuu harjunud toitu mustade kätega puutuma.
„Olgu, lähme ka õue ning vaatame millega see Theo-poiss seal hakkama või mittehakkama saanud on.“ Kusti võttis oma armsamal käest ja nad astusid majast välja.
„Laureen, sa näed täna väga sekikas välja! Suu uus imagi sobib sulle nagu suhkur kohvisse!“ Theo polnud komplimentidega kade, pigem külasid need sõnad tema suust kadedana. Vähemalt nii tundus noorpaarile.
„Noored, miks te facebookis ennast suhtesse pannud ei ole?“ Theole ei andnud ikka miski rahu ning Kusti juba kahetses, et ta mehe kaasa kutsus. Tegelikult mees õigemini ei kutsunud, aga Theo survestas teda ning Kusti oli alati oma töömeestele vastu tulnud, olgu nende soov milline tahes. Oma töötajaid, eriti veel kui nad tööd tunnevad ja teevad, tuleb hoida, sest spetsialistid lasevad niigi järjest kodumaalt varvast ja neid tuleb juba tikutulega otsida.
„Theo, kasva suureks!“ Kusti pahandas, see Theo asi ei olnud nende suhtesse sekkuda. Kuid Laureen ei olnud ka suu peale kukkunud.
„Theo, miks sina ennast Kuuga facebookis suhtesse ei ole pannud?“
Kuu vaatas naist veidra pilguga kuid pidas vajalikuks vaikida ja jälgida mis toimub. Ta ei saanud küll naisel küsimusele pihta ja see veidi solvas teda, nagu vihjaks Laureen seksuaalvähemusele, kuid tegelikult nii see ei olnud.
„Aga kus sa tead, et me pole pannud?“Theo ehmatas, et naine ta suu mõneks minutiks kinni pani. Ning Laureen hakkas Theole veel rohkem meeldima.
„No, ma mõtlesin, et...“ Theo tahtis midagi öelda, aga Kusti sekkus.
„Millega sa mõtlesid, mees?“
„Kusti, las ta olla. Aga Theo, räägi lõpuni,“ soovis Laureen.
„Mõtlesin, et kui te juba suhtes olete siis on ju moodne panna ennast ka fb-s suhtesse,“ mainis Theo nüüd juba tasasemal häälel.
„Mida tead sina moest?“ Kusti oli kuri.
„Rahu, poisid! Vaata, Theo, kui sa soovitad mind oma sõbraga suhtesse panna siis miks ma ei või soovitada sind su oma sõbra, Kuuga suhtesse panna?“ Laureen selgitas asja ja tahtis Theolt vastust. Eemal muheles Kuu, kes alles sai asjale pihta, kuid Theo jäi vait ning üritas juttu teisele teemale keerata.
„Kas me grillime esimesena liha vori vorstikesi?“
„Theo, sa oleks nagu esimest korda grillimas. Liha ju küpseb kauem, siis ikka seda enne.“ Kusti ei saanud mainimata jätta, kuigi ta oli nüüd juba maha rahunenud ning tundis uhkust, et Laureen Theo paika pani. Aga samas ei meeldinud talle, et naine teda vaid sõbraks peab ning sõpradele aimu andis, et nad ei ole veel suhtes. Kuid samas, kus maalt saab suhtest suhe? Kas sealt maalt kui kaks inimest käima, või vanamoeliselt öeldes, kurameerima hakkavad? Tänapäeval kiputakse suhte alguses nimetama sugulisse vahekorda astumist, nagu platooniline suhe polekski enam suhe. Laureen muidugi armastab nalja teha, et ta on paljudega suhtes, sest kui sa suhtled siis oledki ju suhtes.
„Olgu, rahune, Kusti!“ Theo vaatas, et pinged on õhus. Olgugi, et talle meedis see pingeline õhkkond sama palju kui Laureen, otsustas ta tagasi hoida, sest kaalul oli sõprus Kustiga ja töökoht. Muidu oleks ta ilmselt teinud kõik selleks, et Laureen endale võita. Ja ilmselt siis ära kasutada ja minema visata nagu elutu ese, selline see Theo kord oli.
„Kas ma lõikan need õhukesed hakklihavorstikesed lahti kinnituskohtadest või ei?“ Kuu julges lõppeks esitada küsimuse, milleks ta pikalt hoogu võttis. Ta ei tahtnud sekkuda vaidlusesse ning üldse oli ta loomult tagasihoidlik ja tundus ka heatahtlik. Kuul ei olnud plaanis kedagi ära kasutada, ega ka külalislahkust kurjalt tarvitada. Ta oli vanarahu ise, võis vähemalt tundus vaikne ja tagasihoidlik mees olevat. Veider oli see, et noormehed grilliks nagu esimest päeva, küll küsiti ühte tobedat küsimust, küll teist. Naisele tundus see kummaline. Samas võis just Laureeni pimestav ilu teha nad kohmetuks, sest ennegi on selliseid asju juhtunud.
„Sa jood ka õlut või?“ Theo imestas, et Kusti joob, sest tal oli lootus, et ülemus sõidutab ta hiljem koju, sest õnneks jagus Theol nii palju mõistust, et ta joogisena rooli ei kippunud.
„Alles nüüd avastasid Ameerika või?“ Kusti vastas küsimusele küsimusega. Talle tundus, et Theo eputab Laureeni ees, sest tööjuures oli just Theo üks asjalikumaid mehi, ning Kusti oli just temaga väga rahul, sai meest usaldada pimesi. Aga üha enam hakkas Kustile tunduma, et väljaspool tööaega on tgeu kõrgi ja ülbe tegelasega, kes kipub norima ja kommenteerima kuid näitab sellega ennast just ebameeldivast küljest.
Kuu oli üks vaiksemaid tegelasi selle õhtu jooksul, ta tarbis vaid ühe lahja õli toidu kõrvale ning pakkus ennast autojuhiks. Theo küll kirtsutas nina, aga muud tal üle ei jäänud, pidi nõustuma, sest Laureen lubas Kustile öömaja vaid ainult ühel tingimusel, kui mees magab elutoa põrandal, madratsil. Naine pakkus selle tingimuse sõprade kuuldes, mille peale Theo naeru kugistas, aga vaikis. Eks arvas Theo, et noored mängivad lolli, ta vaatas asja läbi oma rikitusetaseme, arvates, et ainult seks on maailmas prioriteet number üks. Aga see on juba tema probleem.
„Tänud meeldiva õhtu eest ja jällenägemiseni!“ Teet oli viisakas ja tänas. Aga Theo-pidurdamatu naistemees soovis irooniliselt; „head töö-ööd,“ irvitas ja tuigerdas autosse.
„On alles tegelane!“ Laureen raputas pead.
„Olen küll, mis siis!?“ Kusti muigas ja vaats kavala näoga naist.
„Oled, oled! Hullem veel, kui Theo!“ Laureen tegi nalja, kuid Kusti silmad läksid suureks ning ta imestas, et laureen teda sõbraga võrdleb. Väike kadeduseuss näris mehe hinge, ta arvas, et ehk meeldivadki naisele sellised Theo tüüpi elumehed rohkem.

„Ahnii!“ Kusti haaras Laureeni, nagu mingi pisikese eseme sülle ja taris ta elutoa diiavanile.

23. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

Üksinda Maailmas 19.pt

  19.peatükk

Möödus kaks kuud. Mariett passis peale millal isa autoga kodust lahkus ning ka ema autot polnud maja juures näha. Narkolaksu vajav noor naine läks majja, tal oli väga halb olla ning kogu ta kullavaru ja muud ehted olid kodus, need tuli rahaks teha, pääsu polnud. Mariett toppis taskud ehteid täis, ladus külmkapist hulganisti toitu kilekotti ning lahkus. Ta pääses napilt, sest Tiffani keeras just autoga koduteest alla, peatus, võttis postkastist ajalehed ja sõitis edasi. Mariett kükitas kodu ees asvuva kuusheki taha, sinna kus asus kiik.
„Vana, ma tahan kiikuma minna. Vana, Vana!“ sikutas lapselaps Tiffanit varrukast.
„Oota nüüd, lähme viime toidukotid tuppa, paneme sulle koduriided selga ja siis. Väljas on porine, muidu määris lasteaiariided ära ja ei saagi homme lasteaeda minna.“ Tiffani haaras lapsel käest ja sikutas ta majja.
Mariett jooksis oma elu kiiremat jooksu, kuigi ta hõljus justkui pilvedel ja süda tahtis rinnust välja hüpata. Ta lootis südamest, et emal ei jaguks aega aknast välja vaadata, vastasel korral on jama majas, sest ta oleks vahele jäänud, kuna peale kuusehekki laius suur lagendik, võimas vaateväli, laugjas põllumaa, millelt oli tavlivi hea kodu ligidale põllule toidupoolist otsima tulnud kitsi ja põtru vaadata.
„Oota nüüd, oota! Lase ma panen su varrukad ilusasti! Kuhu sul nüüd nii kiire hakkas? Ega kiik ju eest ära ei jookse!“ Tiffani noomis poissi, kes oli kuidagi väga kärsitu. Viimasel ajal polnud ta üldse kiikumas käinud, kuid nüüd kibeles ja niheles ta nii, et teda oli raske riietada.
„Vana, tee ruttu, vana, ma tahan kiikuda!“ Joniis lapselaps ja kibeles ukse poole.
„Ah, et mutt on mu poja juba lasteaeda pannud? Nojah, siis tal rohkem aega ringi hoorata! Õudne lapsekasvataja mul!“ Mariett istus kosumajast umbes poole kilomeetri kaugusel, ühel elektriposti kõrval asetseval kivil, mis oli teda juba lapsena rahustanud, kui ta oma tahtmist ei saanud. Ta süda puperdas ja vaevahigi oli otsa ees. Naisel ei olnud sellest sooja ega külma, et ta oma ema ja last nägi. Talle pakkus pigem huvi raha, raha, raha. Nüüd tuli otsida keegi või keegid, kes ta ehted ära ostaks, nii saaks naine mõnda aega meelemürke varuda ja manustada. Mull polnud siin ilmaelus tähtsust. Ta pea hakkas iga hetkega rogkem kuimisena, suu kuivas ja jooginälg tahtis pilti eest visata, aga aeg oli edasi liikuda, sest iga miut oli talle tähtis, lausa iga sekund.
Poiss läks kiikuma. Ta kiikus ja kiikus. Tiffani jälgis teda pikka aega köögiaknast, aga poiss ikka kiikus. Naine mõtles, et kui lapselaps iga päev nii pikalt kiiguks, saaks ta kodus palju rohkem ära teha. Tiffani oli ju pedant, kogu ta kodu pidi filigraantselt puhas olema ja läikima. Naine käis vahel lausa kolm korda päevas tolmuluuaga ringi ja pühkis kapi pealseid, kuigi see keerutas just tolmu üles ja madalamad mööbliesemed said tolmukorra endale. Vähe veel tolmuluuast, kõik kapid ja riiulid tuli ju veel märja lapiga ka üle käia, et ometi ühtegi plekki kusagilt silma ei riivaks. Ka maja akende välispoolsed aknalaued käis ta märja laöpiga iga päev üle, ning aknaid pesi peaaegu iga päev, ka talvel, kui just väga krõbe külm ei olnud. Aga viimaste aastate talved olid suhteliselt lumevabad ja soojad, seega pääses naine iga päev leid lapitama.
Tiffani avas külmkapi.
„No on ikka sellel vanamehel kõht tühi olnud! Lausa pool kappi toidupoolist Soome kaasa vedanud! Ahaa, see tähendab, et....ilmselt jääb ta pikemalt sellel korral sinna peatuma, miks ta muidu külmkapi sisu tühjaks tegi. Ohh, milline kergendus!“ Tiffani lausa säras õnnest, et saab ilma Mairoldita natuke vabamalt ennast tunda ja sõbrannade juures või hotellides tihedam külaline olla. Lapselaps magas juba öösiti ju väga hästi, ei tõusunud kordagi ning isegi hommikuti oli teda raske üles saada. Aga lasteaeda ju tuli ta teatud kellaajaks viia ometi.
„Äh-ää. Äh-äää, tahan emmet! Tahan emme juurde!“ jooksis poiss tuppa ja pirises. Tiffanil oli lapsest kahju, sest lapsed ju ikka igatsevad oma emme järgi, aga selle kahe kuu joosul oli see esimene kord kui poiss seda välja näitas.
„Oot, oot, võtame ikka kenasti sopased jalanõud ära!“Tiffani õpetas lapsele viisakust, et esiku põrand poriseks ei saaks.
„Fakk, vanamees on hulluks läinud, enam ei märka jalatseid ära võtta, terve maja sopaseid jäli täis! Mehed, rasiks!“ Tiffani pahanas, kui nägi isegi elutoas poriseid jälgi. Ennist oli ta tolmuvõtmisega ameti, ega ei avastanudki, aga nüüd, kui lapselapsele tuli korda õpetada, jäi naise pilk põrandale peatuma.
„Vana, ma tahan pulgakommi, äh-ää,“ pirises poiss edasi. Kuna Tiffanil oli nüüd tegemist, võttiski ta riiulilt pulgakommi ning saatis lapse sellega teleka ette multikaid vaatama.
„Ma lähen hulluks! Ma lähen tõesti hulluks! Vanamees võiks sinna Soome jäädagi, ma lihtsalt ei viitsi ta järel koristada. Hullem kui Mariett!“ Tiffanile meenus tütar, kellest ta juba kaks kuud midagi ei teadnud. Naisel hakkas kahju nii tütardest kui ka lapselapsest, kuid eelkõige endast, sest talle tundus, et rist, mida ta on kandma sunnitud, on liiga raske, lausa matab hinge. Ta tahtis kõigele käega lüüa, peita ennast jaanalinnu kombel liiva, või kaduda nagu tütred, et unustada mured, mis talle niigi juba hallid karvad pähe olid toonud.
„Itus paigal! Ära liigu!“ Tiffani tõstis lapselapse peale häält, kui viimane tahtis diivanilt maha tulla. Äsja pestud põrandad vajasid kuivamist ja nendele ei tohtinud ühtegi jalajälge jääda, ka lapselapse omi, kellel tuli pissihäda, kuid vanaema ei lubanud ju minna ning poiss lasi ennast täis. Pool diivanit sai pissiseks.
„Mida sa tegid! Kas sa ei tea kus pott on või?“ Tiffani tõreles lapselapsega ja see hakkas nii südantlõhestavalt nutma, et lausa kartis vanaemat. Naine üldse ei mõelnud, et ta ise selles süüdi oli, et laps püksi pissis. Ise ta ju ei lubanud poisil diivanilt tõusta.
„Olgu, olgu, lähme duši alla, vana koristab ja peseb diivani ära.“ Tiffani leebus, võttis poisi sülle ja viis ta vannituppa, lasi dušiga üle. Poiss tahtis diivanile tagasi istuda ja nõudis uut pulgakommi, kuid Tiffani käsutas lapse tugitooli.
„Ohh jummel küll, nüüd tuleb uus diivan osta! Ja mitte ainult diivan, sest see on tugitoolidega komplektis, ka uued tugutoolid tuleb osta. Fakk, ma ütlen! Pean emale helistama.“ Tiffani närvitses ja selle asemel, et kiiresti diivani pesu ette võtta, helistaski emale.
„Ema, sa pead mulle nüüd palju raha saatma! Poiss, va kurivaim, kusi diivanile ja nüüd tuleb uus mööbel osta! Ma lähen vasrti hulluks!“Tiffani oli ahastuse äärel.
„Tere, Tiffani. Ohh, täitsa jama jahh! Panen sulle kohe raha teele, aga jõuab ehk alles homseks, sest Eesti kontot mul enam ei ole. Saad homseni hakkama?“ Ema muretses oma ärahellitatud tütre pärast ja aina tegi ülekandeid. Raske arvata kus kohast Tiffani sellise suhtumise kaasa oli saanud. Lapse pissi, kuid seda kohe mööblilt maha pesema asud, saab maha, pealegi on tänapäeval igasuguseid keemiavahendeid müügil ka nendega saab mööbli puhtaks, aga...Ja ega Tiffani siis kasutatud mööblit taaskasutusse ei pakkunud, ta põletas selle õues lõkkes ära, et keegi ometi seda endale ei saaks.
„Õhtul hilja, siis, kui poiss lõpuks magama jäänud oli, võttis Tiffani raamatu, Herdis Ojasu kirjutatud dokumentaaljutustuse „Julgus elada,“ pani põrandalambi põlema, võttis endale korallimustrilise, sinaka pleedi ümber, istus diianile ja hakkas lugema, kui kuulis, et keegi logistab võtmaga ukseaugus.

„Pagan! Kas tõesti tuleb mu armas Mariett koju! Jää rahulikuks, Tiffani, jää rahulikuks!“ kutsus ta ennast korrale.

23. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma  
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Tänased luuletused köidan kokku...


 ILMAMAA

läbi hommikuse
kaste
tulid sa
ainiti jäin sind
ma vaatama

läbi malbe
vihmasaju
tulid sa
ainiti jäin sind
ma piidlema

läbi tormi
läbi raju
tulid sa
nüüd on sind täis
kogu ilmamaa

22.01.2018.
Vana-Rääma

*****************************************************

ELUSURM

miks alati
kui mõte jookseb kiiva
ja tunded
uppunud on rannaliiva

ja teinekord ka siis
kui keset kirkust
ma tantsin laulan
rahvale teen tsirkust

sa tuled
pihus hõbedane latern
ja hüüad mulle
hõissa alma mater

las jäävad päevad
mineviku kanda
kui ükskord jõuad
tulevikuranda

las väänleb keha
tunnetest saab turm
veel enne kui sind
murrab elusurm

22.01.2018.
Vana-Rääma

**************************************************

SININE ON TAEVAS

valged pilved
sõuavad üle taeva
tehes sinistele ruumi
nagu vaarisa tookord
kui ta oli sunnitud
sakslaste poolele
üle minema
tehes elupäevadele
ruumi

aga ruum jäi
kitsukeseks
nagu ka Tartu vangla
hoovis asetesev kaev
mis sõjaroimasid
enesesse neelas
koos vaarisaga

aeg ei olnud
armuline nagu ka
elu ega sõda
tollel ajal...

ta ei ole
armuline ka nüüd
teisel Eesti ajal
Eesti Vabariigi sajanda
sünnipäeva lävel
tõrjudes oma poegi
ja tütreid
kodumaalt lahkuma
tehes pagulastele
ruumi

minevik kätkeb endas
õudusunenägusid
represseerimisest ja
Leningradi blokaadil
kannatanutest

aga tulevikul on
tumedad silmad
nagu pagulastel

sinine on tulevikus
vaid veel Eesti taevas-
kui sedagi...

22.01.2018.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: ,

pühapäev, 21. jaanuar 2018

Üksinda Maailmas 18.pt


  18.peatükk

„Tüdruk, tunnista, et sa igatsesid mu järgi!?“ Kusti ei pidanud enam vastu, ta võttis õrnalt Laureenil lõuast ja suudles teda vägisi, ja tema üllatuseks Laureen ei põigelnudki, vaid suudles vastu.
„Issand, tüdruk, sa oled mulle väga kallis! Ma tundisn sinu järgi suurt igatsust!“ Kusti haaras nüüd Laureeni oma embusesse ja see piske naine lausa kadus ta haardesse.
„Kallike, ma tulin Norrast. Tundsin sinust kohtuvalt puudust, aga ma ju ei tunnegi sind, ei teadnud kas sina minu järgi igatsed või üldse mulle mõtled. Kuid lootsin südamest.
Oman oma firmat, ehitusfirmat ja mul on kolm töölist. Meile pakuti tasuvat tööd Norra ning loomulikult ei saanud ma keelduda. Mõtlesin su peale iga jumala päev, ootasin hetke mil sind näen ja siis ehmusin, et juba teine mees majas. Pole minu asi öelda kes sul siin käib või ei käi, aga vabandust, ma tundsin armukadedust. Jah, minu viga, et ma Norras kohaliku telefoninumbri võtsin, aga nii oli soodsam. Anna mulle andeks, aga ma pidin minema! Muide, ma tõin sulle külakosti ka,“ tegi Kusti Laureenile silma.
„Sa ei pea mulle selgitama kus ja kellega sa olid, Kusti! Sinu elu on sinu elu, ja minul pole õigust sinna sekkuda. Tõsi küll, mulle tundus jah kummaline, et olid mu jaoks olemas ja siis kadusid äkki ära. Ootasin tunde, päevi ja nädalaid su kõneet, kuid seda ei tulnud. Viimaks proovisin ise helistada ja ikka ei saanud sinuga ühendust. Lõin juba käega, et olid olemas siis jälle ei olnud. Ju siis pididki kmorraks mu ellu tulema.“ Laureen pihtis esimest korda elus meesterahvale oma muret. Naisel puudus poisssõbra kogemus. Kui ta väike oli, pidas ta ennast inetuks tüdrukuks ning hoidis ka nendest poistest eemale, kes temaga tutvust ja sõprust otsisid. Ta lihtsalt kartis ennast avada ning ema tegudest oli tüdrukule lapsena jäänud mulje, et mehed, kellega ema enda magamituppa sulgub, teevad emale haiget. Loriett vihkas mehi ja poisse, kuid tundub, et Laureen enam mitte.
„Laureen, vasta mulle ausalt, kas sinu elus on keegi? Pean meesterahvast silmas, nagu sa ehk juba taipasid.“ Kusti küsis ootamatu küsimuse, mis pani Laureeni punastama. Ta nägu läks lausa juustega ühte värvi. Naine ei teadnud mida vastata, sest valetada ta ei tahtnud ja tõega kartis ta naerualuseks saada, sest ta oli juba täisealine, aga ikka süütu ja isegi suudelnud ei olnud ta enne tänast. Ja suudlus, mida naine kohutava tegevusena ette kujutas, meeldis talle väga.
„Kas ma pean sellel küsimusele vastama?“ Laureen vastas sellepärast küsimusele küsimusega, et ta kartis inimesi oma ellu lasta, kartis liiga lähedaseks saada ja öelda midagi, mida ta hiljem kahetseda võib.
„Kullake, sa ei ole kohustatud ühelegi küsimusele vastama. Ära võta seda küsimust nagu kohustust, sest kohustus see kindlasti ei ole. Lihtsalt...sa meeldid mulle väga ja ma soovikisn teada kas sa oled vaba naine või on sul poisssõber? Ma küsin sellepärast, et ma ei taha tungida kellegi ellu ja sattuda ebbameeldivuste otsa. Näiteks see mees siin, ta kutsus sind nimepidi. Kes ta sulle on? Võõrad ei kutsuks nimepidi ja ei käiks võõta inimese juures kodus kohvi joomas. Võibolla oli ta su boyfriend ja nüüd mina oma tobeda käitumisega rikkusin kõik ära.“ Kusti selgitas miks ta tahab teada naise kohta, kuid ta tegelikult tundis Laureeni, kui naise vastui ka huvi, aga küllap märkas seda Laureen ka ise.
„Ei. Mul ei ole kedagi sellist nagu sina arvad,“ vastas Laureen siiralt.
„Oehh! Kivi langes südamelt!“ Kusti ohkas südamest nagu olekski mingi koorem temalt langenud.
Mees haaras naise taas embusse ja ei tahtnudki teda sealt lahti lasta, aga kingitused tuli autost välja võtta ning ta sundis ennast edasi tegutsema.
„Appikene, millised pirakad vaalad!“ Laureen naeris, et nägi hiigellõhesid ja forelle, mille Kusti pagasnikust välja võttis. Mees aina laadis asju maha ning Laureen muutus lausa nõutuks.
„Mis on, kullake? Sul on ju külmkapp olemas? Või ma eksin?“Kusti uuris ehmunud naiselt, kuigi omast arust tema nägi naise köögis päris pirakat külmkappi.
„On. Aga ega ma sellepärast imesta. Ma lihtsalt...kes selle koorma ära sõõb? Mul on süvakülm ka olemas, no see kirst, aga ma pole teda lihtsalt vooluvõrku ühendanud. Peaksin panema?“ Laureen oli hämmingus, lõhesid oli liiga palju.
„Pane muidugi kirst vooluvõrku. Sul kindlasti ei ole fileerimisnuga? Näeh, võta!“ ulatas mees noakomplekti naisele.
„Kusti..,“ tahtis Laureen midagi öelda, kuid mees oli kiirem.
„Ei ole siin mingit Kustit, need on ikka kalad,“näitas mees käega lõhedele.
„Jajahh,“ muigas Laureen.
Kui kalad ja ehitustarbed olid autost maha laetud, läksid noorem majja.
„Pane silmad kinni, Laureen!“ Kusti tegi neisele üllatuse ning selleks paluski silmad sulgeda.
„Appi, ma ei julge!“ Laureen ehmatas ning tema nägu oli veretu.
„Pane, pane, ma ei tee ju sulle liiga, totu!“ Kusti muigas. Võttis pisikesest kilekotist kuldketi ja nägi tükk aega vaeva sellega, et Laureenile kaela pann.
„Oiii, oioioi, appi! Ma tänan, nii ilus, aga...,“ viskas naine silmad maha, asetas käed vaheliti, suu muutus kriipsuks ja ta häbenes nagu väike plika.
„Kusti, ma ei saa sellist kingitust sinult vastu võtta! No ei saa lihtsalt!“ Laureen mõtles seda tõsiselt, sest ta oli lapsest saati näinud kuidas vanavanemad ta ema Tiffanit üle kuldasid ning ema pakkus vahel ka mõnda oma kuldehet Lorietile, kuid viimane keeldus, nii käiski ta kaksikõde juba lapsena kullas ja karras ringi. Aga Loriett mitte. Sestap tekitas see kingitus temas vastakaid emotsioone, aga ta ei teadnud kuidas sellest Kustile rääkida. Kallid ehted ei kuulnud tema maailma, aga samas, kui kallis inimene selle südamest kingib, siis võid ju teda solvata, kui kingitusest loobud. Sellega Laureen ilmselt juba hakkama saigi, sest Kusti potsatas toolile ja jäi sinna õnnetu näoga istuma.
„Sa solvasid mind, kulla tüdruk. Ma ostsin selle sulle ja ma ei saa seda kellelegi teisele ka kinkida. Valisin mitu päeva ja nuputsin milline sulle sobida võiks. Kas see kingitus tõesti ei meeldi sulle?“ Kusti oli nördinud, kartes, et tema maitse järgi ostetud kingitus läks vett vedama.
„Ei, selles ei ole asi! Väga ilus kingitus on ja ma tänan, aga ma ei saa seda vastu võtta, sest...“ Laureenile tuli klomp kurku; „sest, kui mu isa emale kuldehte kinkis, läks alati nende vahel tüliks ja ma ei taha sinuga tülitseda,“ sai naine lõpuks sõnad suust.
Kusti läks naisele lähedale, võttis tema õlgade ümbert kinni ja lausus; „kallike, see juhtus sinu vanematega, aga sina oled sina ja sinuga ei juhtu. Katsu need mõtted peast välja visata. Ma väga palun sind!“ Kusti suudles ketti ja kaele, ning Laureenil käis kuum jutt seest läbi, naine erutus ja see meeldis talle, aga ta tundis ennast ka sellepärast halvasti.
„Meie ei korda, ega peagi kordama vanemate vigu. Aga kui sa liiga pingsalt nendele mõtled, võib ajalugu korduda. Kas sa sooviksid seda?“ Kusti teadis rääkida elukogemustest, sest ta oli isegi alles paari aasta eest endaga vaimset tööd teinud, et minevikuvarje, mis teda elus juhtima kippusid, hingest ja peast välja visata, sestap mõistis ta naist isegi sõnadeta.
„Ma olen liiga palju vist oma elust rääkinud, see ei ole üldse minu moodi. Peaksin vähem suud paotama,“ nentis Laureen.
„Minu meelest pole sa üldse midagi endast rääkinud. Mind huvitaks absoluutselt kõik!“ Kusti jälgis naise pilku, ja see oli taas häbelik nagu mürsikueas tüdrukul.
„Ma ei ole eriline suhtleja ja ma ei taha minevikust rääkida, olen selle enda jaoks unustanud ning palun ära pane mind seda meenuatama!“ Laureen siiralt soovis minevikust üle olla.
„Vabandust!“ Kusti oli konkreetne.
„Sa ei pea vabandama, pigem pean mina vabandama, et ma nii laisk suhtleja olen. Miks sa üldse minuga suhtled, Kusti?“ Laureeil tekkis tõesti huvi miks mees ta ellu jäi. Oleks ju piisanud vaid janukustutamisest ja kõik. Kuigi, ega samas Laureenil polnud midagi mehe vastu. Talle ju noormees meeldis.
„Oehh, teeks äkki midagi?“ Kusti esitas üllatava küsimuse, aga ei andnud ühtegi vihjet.
„Muidugi teeme!“ Laureen oli asjaga päri.
„Aga mida?“ Kustit üllatas naise nõusolek.
„Ühte asja!“ Laureen üllatas oma vastusega veel rohkem Kustit, ehkki ta ei maininud mida ta ühe asja all mõtles. Kusti kõrvad hakkasid juba liikuma ja taaskord tõdes ta, et Laureen on erikummaline, aga väga veetlev naine.
Ja siis nad suudlesid.


21. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

Üksinda Maailmas 17.pt


    1. peatükk

„Robi, ma tulin vaid paariks päevaks. Hakkan nüüd rohkem Eestis olema ja jätan sind oma niiöelda asetäitjaks. Muidugi tõuseb ka su palganumber. Oled nõus?“ Mairold pakkus sõbrale ideaalset võimalust.
„Tegelt ka või? Usaldad minu sugust sullerit?“ Robert teadis milline ta on, ta küll ei olnud oma pattude üle uhke, aga tunnistas neid. See oli sõbra poolt üllas tegu, ning Robi ei saanud ju sõpra alt vedada. Lisaks sellele, kulus ju iga kopikas marjaks ära. Kes ikka suuremast rahanumbrist ära ütles?
„Usaldan, aga mul on tingimused ka. Ilma minuta sa Hispaaniasse ei lähe. Oled päri?“
„Olgu, sõber! Aga Soome eitesid võin ju ikka pruukida?“ Robi tegi sõbrale silma.
„Ainult üle minu laiba!“ Mairold tögas, sest sõbra küsimus oli nii naiivne, nagu oleks oma poeg sellesk tema käest luba küsinud.
„Ehee, kus mul isa ilmus nüüd välja!“ Robi mõistis hästi oma sõbra nalju.
„Muide, tookord, kui sa koju põgenesid, näkkas mul ikka väga hästi. Lausa kaks eite vedasin koju. No, eks ma mõtlesin ju ikka sinu peale ka, aga sina lõid põnnama. Naise igatsus tuli peale või?“ Robi muljetas oma seiklusest.
„Loomulikult tuli naise igatsus peale! See on ju loogiline, kui sa oled armastatud naisega abielus!“ Mairolt mängis märtrit, kea aeg-ajalt armastas sõbrale mainida, et ta oleks nõus oma naise nimel surema ka, kuigi sõber ei suutnud seda uskuda, ja võimalik, et ka Mairold ise mitte. Ta oli mees, kes alatihti armastas suuri sõnu teha, kuid sõnadeks need tihtilugu jäidki, eriti viimaste aastate jooksul, sest Lorieti kadumine oli teda kõvasti ning lausa tundmatuseni muserdanud ja muutnud.
„Sa ei kujuta ette, mees, millest sa ilma jäid! Kaks naist ja mine, vapustav! Selline gripikas lidis siin aset, et...sõnad on siin vast üleliigsed! Võimekad eided juhtusid olema. Mul on siiani valus kusta...“ Robi tahtis edasi muljetada, aga Mairoldit häiris, kui sõber peensusteni langema tahtis hakata.
„Kuule, ole nüüd meheks ja jäta see seksiorgia enda teada!“ pahandas ta, ning Robi oli hämmingus, et parim sõber ei taha tema eluliselt tähtasid hetki teada. Aga ta ei saanud ka peale suruda, Robil oli väike aukartus sõbra ees, ja pealegi kartis ta, et Mairold võib kellelegi teisele selle pakkumise taha, mille talle hetk tagasi tegi. Sellega ei saanud ju ometi riskida! Aga sõbra pärast oli ta mures, et see ei tahtnud enam üldse vedu võtta, tee milline ettepanek tahes.
„Olgu, olgu, ära kohe pahanda!“ Robi lõpetas muljetamise.
„Homme sõidan ma Eesti tagasi. Vastutus jääb sinu peale. Näe, siin on kõik kirjas, tegin puust ette ja värvisin punakses,“ ulatas Mairold tähtsa paberi Robertile. Tegelikult oli mees isegi rääkimisest väsinud. Ta igatses koju, igatses oma naise juurde.
„Tegelikult on kell vähe, jõuan ka täna veel laevale. Ma ei taha hetkegi siin enam olla, aga oma firmaga Eestisse kolimisel pole ka mõtet, siin on ikka tööturg laiem ja objete rohkem, ja muidugi palganaumber ka suurem, kuigi Eesti hakkab oma numbriga juba tasapisi järgi jõudma, sest meil siin, Soomes on korteriüürid tunduvalt kallimad.“ Mairold tõdes, et ta mõtted liiguvad igas suhtes kodumaal poole.
„Ära hakka, mees! Ma luban hea assistent sulle olla, ainult ära Eestisse kolimise juttu, vähemalt firma puhul, küll räägi!“ Robi imestas, et sõber nii üldse mõelda võis. Ta oli Mairoldis pettunud ja kartis, et nii kaob ka võimalus Hispaania paradiisi külastada. See mõte ei meeldinud talle grammigi ning tekitas lausa frustratsiooni.
„Ah, rahune. See kõik on alles mõttetasandil. Ma pole kusagile kolinudki! Aga tead, ma läheb laevale. Katsu siis hakkama saada.“Mairold ulatas sõbrale töötelefoni, mille arved lubas kõik kinni maksta, muidugi need mis on tööga seotud. Mehed lõid käed ja Mairold pani autole hääled sisse.
„Kes seal on?“ Tiffani hõikas, kui kuulis koputust uksele. Ta ei osanud arvata, et abikaasa juba koju naaseb. Õnneks oli ta just ühe kliendi enda juurest minema saatnud ja dušši võtnud.
„Mina tulin, lilleke!“ Mairold hõikas rõõmsal häälel.
„Aga, aga sa ju alles läksid minema!“ Tiffani ehmatas ja tänas jumalat, et kunde just lahkus, kuigi nad võisid teepeal autodega teineteisest mööda sõita. Naise süda tampis nii kõvasti sees, et tal oli tunne, nagu jääks see seisma. Napilt oli ta pääsenud. Niigi tegi ta oma tööd kohutava hirmu all, sest lapselaps magas, olles öö ja päeva ära vahetanud. Hea, et tema ei ärganud valel ajal. Naine tundis, et ta peab viirutama suure punkti oma praegusele elule, aga ta oli segaduses. Ainuke pääsetee oli minna hotellidesse ja teistesse ööbimiskohtadesse oma teenust pakkuma, kuid selle tarvis oli mingi vale vaja välja mõelda, et kodust välja saada. Kuigi neil oli mehega suhteliselt vaba suhe, oli Mairold teda kunagi mainitsenud, et Tiffani võib käia kus tahab ja teha seda mida tahab, ainult nii, et oma mees midagi ei teaks ega kahtlustaks.
„Jaa, kullake, aga näed, igatsus sinu järgi, mu armas naiskuke, kutsus mind tagasi! Üldiselt, leidsin endale jooksupoisi, kes nüüd minu positsioonil on. Ma ei peagi kogu aeg kohal olema. Ja kaugel see Soome ikka on, siuhti üle ja siuhbti tagasi. Pole midagi võimatut ega taunimisväärset.“ Mairold tegelikult imestas, et naine nii ehmunud olekuga oli. Ju siis pole südametunnistus puhas, mõtles ta endamisi. Samas ei häirinud see meest, ta tuli rohkem lapselapse pärast, kellele ta lubas nii hea isa, kui ka vanaisa eest olla.
„Kas Marietist ei ole kippu ega kõppu või?“ Mairold küsis igaks juhuks, kuigi nägi, et tütart kodus ei ole. Tiffani piidles teda altkulmu.
„No, selge, selge, sa ei pea mind niimoodi vihaselt põrnitsema!“ sai Mairold Tiffani pilgust juba vastuse oma küsimusele, kuigi ta kahtles ikkagi. Mairold lihtsalt ei usaldanud Tiffanit ega Marietti ka, sestap tahtis ta naise reaktsiooni näha.
„Ise kamandasid ta kodust minema, ise söö see supp ka lõpuni!“ Tiffani näitas iseloomu.
„Plika peab elama õppima! Pole midagi parata! Kui ta õige ema on, tuleb ja palub ise andeks, aga tundub, et tal pole oma pojast ei sooja ega külma!“ Mairold tõstis häält. Hetkeks ta juba kahetses, et koju tagasi tuli, sest ta ei viitsinud vaielda, vana mees tahtis rahu. Aga tal oli alati võimalus Soome tagasi naasta, kui kodune elu peaks ära tüütama. Või hoopis Hispaaniasse lõbutsema. Mairold oli endale tagala kindlustanud ja see tegi teda ülbeks.
„Jajah! Peab, peab! Kas sa ei leia, et meie peame ka elama õppima? Arvad, et nüüd jõuame veel taagsi teha selle, mis meie lastel vajaka jäi, kui nad alles lapsed olid? Mina küll ei usu. Ja see, et sa nüüd vanas eas kavatsed poisist meest kavatama hakata, no...jõudu sulle selles!“ Tiffani tusatses ja haus plaani kuidas kodust välja saada, sest vanamehega vaidlemine oli vanamehele nagu hane selga vesi. Ta jauras ja ajas ikka oma.
„Naine, ma olen väsinud. Annan sulle vaba voli. Mine joo mõne sõbranna juures kohvi või tee midagi. Mul pole tuju vaielda. Las mina ise tegelen poisiga, kui ta ärkab. Mine, mine, sul on vabad käed!“ Mairold lausa ajas naist kodust minema, kuid sellega oli Tiffani mure murtud, ta võiski mõne kliendiga kokku saada. Mees ju andis talle vabad käed. Nii ta tegigi. Pani uhkemad riided selga, võõpas silmad ära, lõhnatas ja läks, lausudes kelmikalt,“ tsu-tsu frei,“ nagu ühes tuntus Eesti filmis.
Mairold muigas ja tundis ennast kordi paremini.
„Oi, pojake, tule vana juurde!“ Mairold rõõmustas, kui vahetult peale Tiffani lahkumist lapselaps ärkas ning silmi nühkides toas välja loivas.
„Kus vana on, äh-ä, äh-ää,“ jorises poiss.
„ Vana on siin, tule vana õppa!“ Mairold meelitas last, kui see pistis veel suuremal häälel pröökama ja lasi püksid täis.
„Tahan emme juurde, tahan vana juurde, ei taha vasa!“ karjus lapselaps, kes vanaisat vasaks kutsus.
Mairold oli hädas ja juba ta kahtses, et Tiffanil minna soovitas.
„Tule vaata mis vasa sulle Soomest tõi. Tule, tule, see on magus.“ Mairold võttis kotist suure šokolaadi ning andis selle lapselapse kätte. Tegelikult oli just tema see kes keelustas lastele tervet suurt šokolaadi andmast, aga praegu oli kõige tähtsam, et laps lõpetamks jonnimise. Lõpetaski. Mõnda aega valitses isegi vaikus, siis hakkas jälle.
„Äh-ää. Äh-äää, mul käed on mustad. Ma ei taha, et mu käed on mustad!“ jonnis ta. Mairold kõõritas silmi ning ta pea lausa kumises.
„Kas sa vanni tahad minna?“ Mairold uuris, sest ta teadis, et lapselaps armastab väga vannis kummist mänguasjadega mängida, aga see eeldas seda, et mees pidi ise vannitoas, vanni kõrval istuma.
Ilma vastamata võttis poiss pissised püksid jalast ja läje vannituppa. Mairold arvas, et nüüd on rahau majas, ta on päästetud. Mees lasi vanni vett täis ning pani lapse vanni. Ladus hunniku kummist mänguasju ka kaasa ning istus vanni kõrvale.
„Vasa, ä-hää. Äh-äää, ma ei taha musta vett!“ torises poiss jälle, sest šokolaadised käed olid vee pruuniks teinud.
„Ei jonni! Jonnivad ainult pahad lapsed! Ja kui sa veel jonnid, siis ma sulle enam kunagi magusat ei anna! Poisid ei tohi kunagi jonnida! Sa ei ole enam tita, oled suur poiss, nii ei tohi!“ Mairold tõreles ning poiss manas hirmul näo ette, aga ei julgenudki enam jonnida. Mõnda aega valitses vaikus, lapselaps võttis kummist karu ja hakkas sellega mängima.
„Vasa, kui ma ei jonni, kas sa annad siis täna veel mulle magusat?“ vaatas ta suurte silmadega vanaisat.

„Annan. Ikka annan.Miks ma ei peaks oma kallile lapselapsele andma,“ lubas Mairold.

21. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma  
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

Üksinda Maailmas 16.pt


 16.peatükk

Laureen pidas pesupäeva. Ta võttis kõik riided kappidest välja ja hakkas neid läbi pesema, sest nüüd tal oli pesumasin, mis tegi tema eest suure päevatöö ära. Suur riidekuhil köögi põrandal, sorteeris ta heledad riided ühte hunnikusse, tumedad teise, villased kolmandasse ja sünteetilised neöjandasse hunnikusse. Peagi oli kogu hoov pesunööre ja pesu täis. Osad riided kuivasid kiiresti ning samal ajal, kui masin pesi, triikis naine pesu ja ladus hunnikutesse, et need korrektselt kappidesse tagasi paigutada.
Loodus soosis naise pesupäeva, päike säras kõrgel ja kerge tuuleiil, mis juba kevadiselt soe oli, kuivatas pesu ja silitas perenaise nägu, mis oli juba kerge jume all. Naine otsustas, et hakkab hoovi koristama järgmisel päeval, sest kolme kätt tal ei olnud ja hoov oli suhteliselt porine. Mapind oli ka tema kodu ümbruses suhteliselt vesine, lausa nii, et naine oli sunnitud ajutisi laudteid maha panema, et oleks puhtam ja vabam liikuda.
„Ohh, ma elan päikesemajas!“ Laureen avastas, et päike kuldab üle ta tinukollase maja, mis tundus nüüd lausa neoonkollane. Teda häiris küll hall vöörus, aga Kusti soovitusel otsustas naine ka sellele kollase laudise ümber panna.
Kuigi naine oli kodune ning elas vanema pärandatud säästudest, jagus tal tööd hiliste õhtutundideni. Oma majas, eriti, kui see vajab veel renoveerimist, ei tule iial töödest puudust, aga naine igatses tööle, sest ta avastas, et vajab suhtlemist, vajab seltskonda. Tal sai üksindusest villand. Aga selleks tuli uurida mis võimalused tal üldse on, milliseid spetsialiste või töökäsi lähiümbrus vajab. Naisel polnud ju töökogemust, aga ta ei kartnud ühtegi tööd. Kuigi ermiidielul olid omad plussid ja omad miinused, pani just töömeestega veedetud päev teda suhtlemise järgi igatsust tundma. Olgugi, et Laureenil oli alati võimalus sõber Kustile helistada ja oma igavust kurta, elas naises mingisugune uhkus, mis ei lubanud noormehega ise ühendust võtta, kuigi juba mitmel korral oli ta telefoni kätte võtnud ja isegi numbri valinud.
Möödusid tunnid, päevad ja nädalad, kuid Kustist ei olnud mingit elumärki. Laureen ei pidanud enam vastu ja valis noormehe numbri, kuid telefon vastas;“mobiiltelefon, millele te helistasite on välja lülitatud või asub teeninduspiirkonnast väljas!“ Naine muutus nukraks. Jälle elas ta erakuelu, jälle oli ta siin maailmas üksnida. Masendus kippus uuesti maad võtma, ning päevad venisid, tahtejõuetus aina tundis naise ellu.
„Kui palju ma üldse Kustit tunnen? Ma ju ei tunnegi teda peaaegu. Kes ta selline on? Kas ta siiski saadeti minu järele nuhkima? Õhtul, enne lahkumist, oli ta väga kummaline, kuidagi mõtteisse vajunud ja mulle tundub, et miski vaevas teda. Ma ei tea isegi kus ja kas ta elab. Ehk on tal perekond? Kindlasti on. Nii kena ja abivalmis mees ei saa ju ometi vaba olla. Oli mul vaja teda üldse oma ellu lubada? Aga ta ju oli järjekindel ja tungis ise mu ellu. Mida ma nüüd tegema peaksin?“ Laureen pidas lausa häälekat monoloogi iseendaga, sest raadio, mis ta ainsaks kõnelevaks kaaslaseks oli, tüütas ka juba ära.
Päeval, kui naine oli petnud ennast raamatuga voodisse, käis seal väljas vaid teatud vajaduste pärast, kuulis ta auto hääli, mis ühe ligemalt kostuma hakkasid. Laureen kargas voodist välja, vaatas peeglisse ning ei olnud üldse oma peegelpildiga rahul. Silmad olid punased ja kotikesed nende all näisid nagu elatanud inimese omad. Ta viskas ruttu külma vett silamdele ning joonistas näo pähe. Aga kedagi nähe ega kuulda ei olnud. Laureen juba rõõmustas, et Kusti tuli, kuid pidi selles suhtes pettuma. Korraga koputati uksele.
„Tere, kas siin elab Laureen Kannike?“ küsis võõras, ke seisis nõutu näoga ukse taga, kui naine ukse avas.
„Tere. Jah. Mina olen see inimene. Kuidas ma saan teile abiks olla?“ Laureen oli ehmunud ja vaatas võõrast, kartes, et jälle saadeti keegi tema järel nuhkima.
„Teile on koorem. Kas mõni mees ka majas on? Oleks abi vaja selle maha laadimisel.“ Nentis võõras ja arvas, et kahekesi nad selle õblukese naisega ei suuda sellist koormat maha laadida.
„Ee, see, seda, et...ma elan siin üksinda. Ja mis koorem see selline on?“ Laureen oli hämmingus, sest masenduses olles unustaas ta ära, et oli tellinud valmis võõbatud kollase laudise maja tarvis.
„Suur koorem laudisied,“ vastas võõras.
„Ahjaa, oihh, ma juba jõudsin unustada! Vabandage, ma panen riidesse ja tuleb kohe!“Laureen jättis välisukse poikvele ning tormas magamistuppa riietuma.
„Võõras mees seisis köögi uksel ja imestas, et selline kena piiga elab uhkes üksinduses metsamajas. Tal polnud õrna aimugi, et selline majake üldse siin kandis olemas on, kuigi ta elas sealt mitte just kaugel.
Kui pool koormast oli maha, euroaluste peale tõstetud, sõitis hoovi järgmine auto ning selle roolis oli Kusti. Mees nägi, et tema asemel askeldab Laureeni kodu juures hoopis teine mees, ta pidas õigemaks tagurdada ja lahkuda. Kustit haaras armukadedus, kuigi neil polnud ju Laureeniga suhetki. Mees kahetses, et ei saanud pikka aega Laureeni külastada, kuna nende ehitusfirma viis neid lausa viiesk nädalaks Norra tööle. Seal elades muretse Kusti endale Norra kõnekaardi ja lülitas telefoni välja. Mees tuli, auto kingitusi ja ehitusmaterjali täis, kuid vaatas, et oli lootusetult hiljaks jäänud. Silmad kiskusid vägisi veekalkvele ning ta otsustas koju tagasi minna.
Laureen oli nii ametis, et ta ei kuulnud ega näinud Kusti autot. Sestap ei saanudki ta teada, et Kusti teda otsimas käis. Aga naine üritas mehest üle saada, sest õigupoolest oli Kusti ju juhuslik teelkäija ja ilmselt aitas ta Laureeni kaastundest, sedasi arvas Laureen, sest mis põhjus sai veel olla, kui mees temaga üldse ei kontakteerunud.
„Oehh, lõpuks ometi! Kas tohib teile teed või kohvi pakkuda?“ Laureen tänas autojuhti, kes oli peale koorma mahalaadimist väga väsinud ning ilmselt ei kujutanud mees ettegi, et peab ise, koos õblukese perenaisega selle lasti maha tarima.
Mees võttis töökindad käest; „Reigo olen!“ ulatas ta käe tutvumiseks.
„Laureen!“ tutvustas ka naine ennast.
„Tassikesest kohvist ei ütleks küll ära!“ Reigo muigas ja tänas mõtteis perenaist, kes justkui oleks tema mõtteid lugenud.
Laureen piinles suhtlemisvaeguses, sestap ta võõra vastu lahke oligi. Ta juhatas mehe kööki ning pani kohvivee veekeetjasse.
„Kas musta või suhkruga?“ Laureen tundus väga abivalmis ja üldse mitte väsinud. Ta võttis külmkapist võilevataldriku ning avastas, et ta pole isegi ühtegi suutäit söönud. Nüüd, kui keegi tal külas oli, tuli naisel isu tagasi.
„Musta paluks! Mul pole hetkel piimakisselli isu!“ Reigo tegi omast arust nalja, kuigi vahel armastas ta piimaga kohvi ka juua.
„Heh! Naljatilk! Aga mina vaid piimakisselli armastangi sellisel juhul!“ Laureenile pakkus mehe reageering nalja.
„Võta võileiba ka. Võta, võta. Muud mul hetkel pakkuda ei ole, sest olen täna laisk ja ajameelne olnud. Nägid ju isegi kuidas ma laudisekoorma tuleku ära unustasin. Hea veel, et ma kodus olin! Ma vahel ikka kondan ringi ka.“ Laureen selgitas asja, kuigi tegelikult oli ta viimased päevad põhimõtteliselt voodis vedelenud. Aga nüüd tuli töhe hakata, sest laudisekoorem ootas ja see tuli vähemalt kusagile varju alla toimetada, sest mine seda ilmataati tea.
„Tänud. Võtan ikka. Oled väga lahke. Aga kes sul siin nüüd seda laudist koja külge panema hakkab?“ Reigo justkui teadis kuhu see panna tuleb. Aga mehe silm on mehe silm, küllap teadiski, sest oli ju näha, et vaid koda on laudiseta.
„Kas sa kahtled minu võimetes?“Laureen muheles ja näitas mehele oma hernetera suurust musklit, mis suudab teha rohkem, kui mõne mehe käsi kokku.
Reigo muigas. Talle tundus uskumatu, et õbluke naine saab meeste tööga hakkama. Noormees mäletab vaid seda kuidas ta kadunud vanavanaema üksinda saunamaja valmis ehitas, aga vanaema ja ema polnud iialgi kätte meestetöö külge pannud. Reigo arvates tänapäeva naised ei taha üldse ennast liigutada, hoolitsevad vaid oma kunstküünte ja kunstripsmete eest, et need kuidagi kahju ei saaks ega katki ei läheks. Isegi nõudepesemine oli neile raske koormus, mille pärast Reigo õde kodus pidevalt emaga tülli kiskus, sest just nõusid pestes läksid tal alati kunstküüned katki.
„Ei, ei, ei ma kahtle. Aga imstama paneb küll, et kuidas sa jaksad ja tahad!“ Reigo avaldas oma arvamust.
„Mis mõttes? Oma kodu heaks teeks mida iganes! Ega ma nüüd siidikäsi ka ei ole, kuigi olen pisike ja õbluke. Ka pisikestel naistel on jõudu ning tahtejõudu!“ Laureen küll väitis seda, kuid pidi endale tunnistama, et just tahtejõust oli tal viimasel ajal puudus olnud. Aga noormehle ei saanud ju ometi sellest kurta.
„Olgu, olgu, müstika!“ Reigo oli kidakeelne. Kuid teda pani naine ikkagi imestama. Peale pikemat mõttepausi küsis ta; „kas sa elad täiesti üksinda siin majas?“
„Ahahh, no selge, leidsid siin uue abilise. Väga tore!“ Kusti astus ootamatult uksest sisse ja näitas pettumust ja armukadedust üles.
„Tänud kohvi eest, Laureen! Ma hakkasingi juba minema.“ Reigol hakkas kiire, ta pani tassi lauale ja suundus välisukse poole. Ei tahtnud tema peretülist osa saada, sest Kusti jättis mulje, et ta on peremees siin majas, kes ootamatult keset tööpäeva koju naaseb ja leiab oma naise võõra mehega eest.
Reigo naases üsna ruttu tuppa tagasi, sest ta ei saanud oma suure furgoonautoga minema sõita, kuna peremehe auto oli tema masina taha pargitud.
„Vabandust, et ma taas segan! Peremees, ehk saaksite oma auto natuke kõrvale ajada, ma ei pääse liikuma?“ Reigo oli sõbralik ja näitas viiskaust üles.
„Saan ikka. Lähme.“ Kusti läks autot maja kõrvale parkima. Mehed omavahel sõnu rohkem ei vahetanud ning Reigo sõitis minema, kuigi sõit oli väga vaevaline ja ta oleks autoga sopa sisse kinni jäänud, sest tee oli rööpasse sõidetud ja pinnas pehme.
„Laureen, tee sinu majani on täiesti hukas. Kas ma võin lasta killustikku tuua? Päris raske on siia sõita, see tee on juba autode surm.“ Kusti muutus abivalmiks ning unustas mida enne oli öelnud.
„Tänud abi eest! Küll ma sellega ise hakkama saan!“ Laureen näitas taas oma reserveeritud ja külma poolt.
Mees sulges enda järel ukse, ning alles siis Laureen leebus, kartes, et Kusti lahkub taas, ja sellel korral tema kapriisitsemise ja kõrksuse pärast.
„Oota, Kusti!“ jooksis ta mehele järgi, kuid Kustil polnudki plaanis lahkuda, ta läks autost kingitusi ja ehitusmaterjale maha tõstma.  

21. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

KUULATA VAIKUST- Tiit Sepa


  Hommikul kell 5 panin käest Tiit Sepa raamatu "Kuulata vaikust." Tõsi küll, raamatu pealkiri on kuidagi poeetiline ning sobiks luuleraamatu pealkirjaks, aga raamatus ma siiski pettuma ei pidanud.

 Mulle väga meeldib Tiit Sepa "käekiri," sest ta kirjutab lihtsalt ja otsekõnes. Olgugi, et raamatus on liiga palju tähevigu, kuigi, lisaks toimetajale, on korrektuur ka veel kirjade järgi tehtud, jäid mind täheapsakad veidi häirima. Mõned laused said hoopis teise tähenduse tänu neile. Kuid leidus ka hulganisti selliseid apsakaid, kus sõnas oli kolmekordne vokaal, näiteks "juuurde" jne...Selles mõttes on korrektor oma tööd üle käe teinud.

 See romaan räägib lahti meesterahva (peidetud) hingemaailma. Ei ole alati nii, et peale lahku minemist jääb nutma naine ja elab seda väga raskelt üle. Ka meestel on hing sees ning vahel lausa hellem, kui naistel. Antud romaanis kaob pereema Helen koos tütrega ja abikaasa üritab isegi enesetappu.

 Romaan on kriminaalsete sugemetega ja põnevust jagub lõpuni. Üheks eriliseks tegelaseks on nooruke Elise, kes külmavereliselt tapab inimesi. Selle tüdruku hing mürgitati juba lapsena oma sugulase poolt, kes osutus pedofiiliks, ning temast kasvabki kriminaalne naine, kes veab endaga kaasa ka teisi. Aga ma ei peatu sellel pikemalt. Lugege ise.

 See on nüüd teine Tiit Sepa romaan mille olen läbi lugenud ja kindlasti loen veel ta raamatuid. Hetkel on veel need ülisoodsalt poodides saadaval. Esimese selle autori raamatu lugesin läbi, kui autor veel elas, kuid kahjuks nädal peale seda õnnetult hukkus.

 Tean, et Tiit Sepa juhtis kaua aastaid Märjamaal luuleklubi ja ta kirjutab palju oma elust, kuigi ikka ilukirjanduslikus võtmes ja fantaasiarohkelt. Aga taas toimub tegevus Märjamaa kandis, Orgital, nagu ta eelmise raamatu tegevus toimus. (mille läbi lugesin):

 Mina igatahes olen sellest raamatust ja sellest autorist väga vaimustuses ja varsti loen tema loomingut taas. Loe sinagi!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

KUULATA VAIKUST

Autor: TIIT SEPA
**********HINDA JA ARVUSTA (0)
 2 Google +0  0 Share0
Mati kaasa Helen on kadunud ja pole teada, kas ta on koos tütrega lihtsalt mehe hüljanud või on midagi väga halba juhtunud. Teadmatus põhjustab temas nii sügava masenduse, et ainus lahendus näib olevat enesetapp. Ootamatult kohtub ta tütarlapsega ning näib, et elu naeratab Matile taas, kuni selgub, et neiulgi on oma salapainajad. Juhtuma hakkavad kummalised lood ning pole teada, kas need viivad ka õnneliku lõpuni.


21. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell 2 kommentaari:
Sildid: , ,
Tellimine: Postitused (Atom)