Üksinda Maailmas 10.pt

 10.peatükk

„Kas sina, Mairold pole mõelnud Tiffanist lahutamise peale? Te ei elagi ju põhimõtteliselt koos.“ Robert uuris õbra käest, sest teda huvitas mis küll hoiab Mairoldit Eesti ja kodu küljes kinni, kui ta jagas oma elu rohkem Soome ja Hispaania vahel. Robert oli ise alles trellide tagant vabanenud ja teda häiris, et sõber sõitis sellel ajal just Eestisse kui temal oli plaan Hispaaniasse minna. Aga ilma sõbrata oli ju igav.

„Ei! Mina Tiffanist ei lahuta! Miks ma peaksin? Kui jään vanemaks, ja ei viitsi enam ringi hoorata, on mul olemas koht, kuhu tulla, ikkagi juurte juurde ja pealegi tahaka vahepeal lapselast ka põlvel kiigutada. Mulle piisab sellest, et ma Lorietist ilma jäin. Ei, ei! Eesti on ikkagi mu kodumaa ja Tiffani mu abikaasa, ma ei lahuta temast iial!“ Mairold oli resoluutne.

„Mis mõttes jäid Lorietist ilma? Kas su tütred juba täiskavanud ei ole? Peaks juba olema vast? No ja ega täiskavanud tütred ju ei peagi enam kodus olema ja kaua oodatud isa igatsema. Kõigil meil on ju oma elu.“ Robi targutas.

„Ah, tead...! See selleks, jah, Mariett tegi mind paari aasta eest vanaisaks ja ma tunnen ennast juba vanaisa staatuses ka. Elavad koos lapsega küll kodus alles, aga ongi parem. Noortel on tänapäeval raske oma elu alustada, kõik küsib raha ju. Ja pealegi kui laps lapse saab, pole temast nii ehk naa ema. Ja noh, väimees poiss oli nagu ta oli, paras laps, ei tea kas talle üldse kohale jõudis see isastaatus. Ega tal muud huvi vist ei olnudki, peaasi, et sai toru tühjaks, ja jälle tükiks ajaks rahu maapeal. Küll nad Tiffaniga kahe peale lapse üles kasvatavad! Tegelikult tahaksin isegi rohkem kasvatusest osa saada. Peakski lähiajal kodu külastama,“ pihtis Mairold.

„Okei, mõistan. Vanaks hakkad jääma, semu! Aga mis moodi sa siis teisest kaksiktütrest ilma jäid? Kolis kodust välja? Kui vanad su tütred siis juba on?“ Robert ei saanud oma küsimusele ennist vastust, sestap söandas ta küsimust korrata.

„Ah, kes teab kus ja mis sellest Lorietist üldse saanud on!“ Mairold oli masenduses ja kidakeelne.

„Mis seal ikka. Muretsed ehk üle? Mis ajast sinust ülemõtleja saanud on? Vanasti ei mõelnud poolt päevagi ette, tuli tunne ja lendasid teise maailma otsa, ilma, et oleks muretsenud kuidas kodustel läheb.“ Robi viskas minevikupattusid sõbrale ninapeale.

„Ma südamest loodan, et see nii on. Et ma üle ei muretse. Südamest loodan...“ Mairold neelas lause lõpu alla.

„Kulla semu, ma ei tunne sind enam äragi! Olgu, olgu, näib, et sa pole just jututujus, las ta siis jääb.“ Robert andis alla.

„Misasi jääb?“ Mairold ei saanud sõbrast aru.

„Ohjah, kus sa küll oma mõtetega viibid? Miks sa Lorieti pärast muretsed? Kui vanad su plikad on?“ Robert kordas ennast taas.

„Plikad on juba kaheksateistkümne aastased, täisealised, aga lapsed jäävad ikka lasteks. Ja pealegi kestab tänapäeval minu meelest puberteediaeg palju kauem kui kunagi. Lapsed lasevad alles kolmekümne aastastena vanemate turjal liugu, ei oska omadega hakkama saada. Vaat sul vabakasvatus! Oli meil kunagi nii võimalik? Kindlasti mitte. Ise tuli juba varakult taskuraha teenida, aga nemad...Loodan siiralt, et Loriett saab endaga hakkama, sest ta on meie perest üks arukamaid, on seda lapsest saati olnud, kuid meie hoidsime ja hellitasime Marietti rohkem, sest tema oli väetim, pisem ja põdurama tervisega. Eks saatus maksab kätte. Ilmselt tulebkli kogu aeg teda toetama jääda, sest noorel naisel pole sellist nägugi, et ta plaaniks tööle minna ning oma kätega raha teenida. Kahjuks. Kahkesateistkümne aastasele naisele juba enam vitsareegel ka ei kehti. Ise oleme oma tütre elu tuksi keeranud. Aga mu lootus, nagu juba mainisi, on Lorieti peal, ehk temast saab normaalne inimene, sest ta on töökas ja aus. Kui me just tema hinge ära mürgitanud ei ole ja ta mõne korgi otsa sattunud ei ole.“ Mairoldi silmad olid nukrust täis sellest kõigest rääkides.

„Mis selle Loretiga siis juhtus? Kõlad kuidagi väga nukralt.“

„Kui ma vaid teaksin. Kui ma vaid teaksin kuhu ta läks või mis temast saanud on. Ma oleksin üliõnnelik isa, kui ma saaksin teada, et ta vaid elus oleks, et ta mõne maniaki küüsi sattunud ei oleks...“Mairoldi silmad täitusid pisaratega...

„Misasja? Kas ta on kadunud siis? Kuidas nii? Kas sa pole oma tutvusi mängu pannud tema otsimiseks? Millal ta kadus? Miks? Oh, issand!“ Robert läks lausa närvi. Olgugi, et ta polnud helge minevikuga inimene, läksid talle sõbra lapsed väga korda. Meest pani imestama, et ta sõber, kellel on allilmas käpp sees, laseb asjal niisama minna. Ta tõesti ei tundnud oma sõpra ära.

„Ju ma siis olen unustanud rääkida! Sa katsu rohkem vabaduses elada, saad ka ilmaeluga kurssi! Kas teile siis vanagalamüüride taha lehti ei toodudki? Muidu olete seal rohkem eluga kursis, kui vabaduses elavad inimesed ja nüüd tema ei tea midagi...“ Mairold torises ja sõber mõistis teda. Robertile tõesti ei meenunud, et oleks Lorieti pilti lehes näinud. Aga pole ju ka ime, sest kasvueas näitsikud muutuvad ja muudavad oma välimust tihti, juba poole aastaga võib tüdrukust tundmatuseni muutunud naine sirguda. Kuid nime järgi oleks ta ju sõbra lapse siiski ära tundnud. Küllap oli see uudis temast lihtsalt mööda läinud. Samas, vanglas olles, muutusid veriseks isegi pedofiilidest vägistajad, kui nad lugesidid mõne lapse kadumisest lehes, justkui oleks kade meel olnud, et ise last endale allutada ei saanud. Küllap oligi, miks nad muidu kaastunnet üles näitasid. Või tahtsid nad kaasvangide ees süütukest, kes on ilma süüta trellide taha juhtunud, mängida? Kes täpselt selliste haigete inimeste maailma teab, küllap üht, küllap teist. Ja ega juhused, et süütu vangi satub, pole ka meie ühiskonnas harukordsed nähtused. Mida muidugi ei saa Robi kohta öelda, sest ta on ikka paras frukt, kes saagi kohe maha murrab ja rahaks teeb. Isegi sõprade tagant varastamine ei pannud teda kahetsema, kuigi Mairoldit ta kas kartis või austas, sest tema tagant polnud tõesti mees midagi ppihta pannud, või siis oli tegu mõne pisiasjaga või pisisummaga, mida sõber ei avastanud.

„Ei noh, selline asi võtab sõnatuks! Aga kas sa ei ole mõelnud, et see asi tuleks uuesti üles võtta?“ Robert tõesti muretses.

„Mis sest enam kasu on? Ja kui ta leitaksegi üles, mis sa arvad, et ta koju tagasi tuleks või? Ma usun, et ta just pere eest põgenes, peale Salomia-memme surma, kes oli ainuke lähedane inimene talle siin maailmas. Loriett oli alati erak, tüdruk, kes kas pelgas või ei tahtnud suhelda. Aga, nagu ma ennist väitsin, oleme meie, kõik kolm tema pere liiget selles süüdi. Kahtesemiseks on ilmselt liiga hilja, sest see rong on läinud ja ei liigu enam iial, millega ta läks. Loodan südamest, et ta ükskord andestab meile! Ma olen mõelnud, et ehk siis, kui ta peaks kunagi pere looma ja lapsed sünnitama, ehk siis...laste nimel otsib ta meid üles. Aga see on ainult õhkõrn lootus. Ja pealegi kas ta tahab, et ta lapsed teaksid millised vanemad tal on? Aga selles, et ta elus on, olen ma millegipärast päris kindel. Lapsed on mul ju ühe munaraku kaksikud, nagu kaks ühes, Mariett tunneb, et ta teine pool elab. Samas, mina ei ole just ebausklik, aga tunnen ka, nii müstiline, kui see iseendalegi tundub, aga nii on ja nii ilmselt jääb ka, sest kohtun vaimusilmas temaga aeg ajalt. Ja just enne tütre kadumist alles õppisin ma teda tundma, austama ja armastama. Alles siis sain aru oma ja meie pere vigadest, et olime teda alahinnanud, taga kiusanud ja vihanud. Ma ei teagi tegelikult miks, sest see, et Mariett sündis haigena ja äbarikuna, ei tohiks vanemaid vääriti teist last kohtlema panna. Ilmselt olin oma abikaasa poolt mõjutatav ja läksin temaga kaasa, igas mõttes. Uskusin kõike, mida Tiffani ja Mariett väitsid. Olen ikka loll ja halb isa olnud!“ Mairold nuttis nüüd juba päriselt.

„Täitsa lõpp! Aga sõber, palun ära süüdista ennast! Palun sind! Ma soovin kogu südamest, et Mariett tunneks õigesti, et Loriett on elus! Ja anna mulle andeks, et ma tõesti sellest midagi ei teadnud. Sõber, ma hoolin sinust väga! Nüüd mõistan ka miks sa oma abielus nii kinni oled, kuigi jätad mulle tihti teistsuguse mulje. Anna mulle andeks, et ma üldse julgesin sinu abielu kohapealt sõna võtta! Kes mina üldse sinu kõrval olen? Olen üks armetu vennike, kes on kogu oma elu valede laviini otsas ära elanud, koorinud isegi oma sõpradelt seitset nahka ja ikka veel olen elus. Anna mulle andeks!“ Roberti silmad olid ka veekalkvel.

Mehed lõid käed ja läksid poodi viina järgi, sest sõber Robi vangist naasemist tuli ju tähistada.

18. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Romaanitriloogia on sünnitusvaludes...

  Sekka raamatutele, jäädvustan siia ka oma "kaasautorite" töid.

 Antud illustratsioonid joonistas minu romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU illustraator Annika Lainela, kellega meil käib usin koostöö.
 Esimese raamatu illustratsioonid on juba kirjastaja käes ning teise raamatu illustratsioonid on valmimas, seal Tartus, kus kallis Annika elab ja töötab.

 Romaanitriloogia kõigi 3 raamatu käsikirjad on toimetaja käes, nii, et lootust on, et raamatud hakkavad riburadapidi ilmuma. Ootan ise juba kannatamatult!

 Kuna olen ikka alles kodune, ateroom küll paraneb kenasti, ikka seon, on mul aega kirjatööd teha. Hetkel koostan ühte elulooraamatut, ühte luuleraamatut ja varsti hakkan veel ühte elulooraamatut koostama, seega tööd on kuhjaga ja ma naudin seda.

 Lisaks olen lugemislainel. Sellel aastal olen juba 6 raamatut läbi lugenud ja ma lihtsalt ei saa ilma raamatuta voodisse minna. Sestap aina blogin raamatutest.

 Lisaks kõigele eelnevale kirjutan romaani ÜKSINDA MAAILMAS, mis mul 2014. aastal pooleli jäi. Umbes veerand on sellest romaanist juba kirjas. Endiselt on mul inspiratsioon õhus, sestap on kodurežiimist ikka palju kasu. Suvel ju ometi kirjutada ei taha.

 Lasteraamatu PETU LÄHEB KOOLI illustratsioonid on alles tegemisel, loodan, et need saavad ka varsti valmis, sest lapsed ootavad juba kannatamatult selle raamatu sündi.

Ahjaa, üks luuleraamat peaks ka lähikuudel veel ilmuma.

 Olen hetkel 99% kirjanik. Kui on antud-tuleb teha!

Ja olgu öeldud, ma ei pretenteeri kusagile, lihtsalt kirjutan, sest see on mu kirg. Ja lugejaskonna üle kurta ei saa, sest mu loomigut ostetekase ja laenutatakse hästi. Ja mul on selle üle vaid hea meel. Aitäh!

 Ma pole ammu jaganud tagasisidet, seda tuleb nii palju, et ma pole lihtsalt jaksanud jagada. Aga hetk tagasi sain telefonikõne, kus üks giidina töötav inimene teatas, et ta naudib väga mu põnevate raamatute lugemist. Sellega on nii palju öeldud, see motiveerib ja inspireerib.

 Aitäh, kallid sõbrad!

mõlemad illustratsioonid Annika Lainelalt

18.jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

KINNIMÜÜRITUD AKEN- Hinge Kaljund

  Vaid paar tundi kulus selle raamatu lugemiseks. Kaanepilt ahvatles ja tagakaane tekst ka, aga sisus natuke pettusin. Mind kutsus seda raamatut lugema tagakaanetekst. Olin nii vaimustuses, hoomates mingit ajaloohõngu, kuidas kinnimüüritud akna vahele on müüritud kadunud inimene või midagi sellist, aga seda ei juhtunud.

 Laused on kuidagi kohmakad ja tehnilised. Leidsin ka loogikavigu. Klišeed klišeeks, need mind ei häirinud, neid leidub paljudes raamatutes ja pole ju keelatud. Vahel isegi annavad need tekstile juurde pigem, sest kõlavad vanarahva tarkusena, ning mõjuvad just positiivselt. Ka ise olen neid oma tekstides kasutanud. Lihtsalt lipsavad sisse.

 Aga ülekokkuvõttes on raamat loetav, sellise vaimse alatiooniga. Kuna mind ennast huvitavad ka erinevad usundid, siis mulle täitsa meeldis kuidas autor usundite tõlgendusi noorele poisile lahti seletab. Ja põnevust pakkus ikka ka. Huvitav tegelane on see "härjapõlvlane."

 Et kas ma soovitan lugeda? Lugege ikka, tükki küljest ei võta.

Ma isegi ei tea kes see autor on. Kas on Hinge Kaljund ta pärisnimi või pseudonüüm. Aga vahet ei olegi. Lugesin esimese raamatu sellelt autorilt ning loeks veel.

 Ma ei tea miks mulle Raikküla mõisa pilt silme ette lõi, ning sealne park, inimesed jne...Aga võibolla sellepärast, et losside ja mõisade aiad ja legendid on sarnased ning möödunud aastal käisin Raikkülas.

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

KINNIMÜÜRITUD AKEN

Autor: HINGE KALJUND

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 1 Google +0  0 Share0

Kriminaalromaani sugemetega lühiromaani tegevuspaigaks on väike alevik taasiseseisvunud Eestis. Tarmukas ja leidlik ajaloohuviline vanaproua Anabella asub koos oma noore sugulase Karl-Gustaviga uurima, miks on 17. sajandil rajatud mõisa peahoone uhkes historistlikus tagafassaadis üks kaaraken räpakalt kinni müüritud.
Lossi kohta levivad legendid õnnetust armastusest, seina sisse müüritud neiust, leppimatust suguvõsade-vahelisest vaenust, enesetapust ja duellist. Noorelt surnud Emmerine vaim kõndivat lossis rahutult ringi, ümisedes nukrat viisikest. Jutud rääkisid, et ta otsivat oma kaksikõde, kes olevat kusagile lossiseina sisse müüritud...
Millist saladust see salapärane mõisahoone aga tegelikult endas varjab, saab hea lugeja teada, kui avab käesoleva raamatu. Romaan sobib lugemiseks kogu perele.

ISBN	9789949948536
ILMUMISAASTA	2014
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	112 lk
MÕÕT	215x52x10 (mm)
KIRJASTUS	CANOPUS
LISAMISE AEG:14.80 3.32 € LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 3.32 € KAUPLUSES: 3.49 € KAUP KÄTTE: KIIRTELLIMUSEGA:TÄNA 18.01

18.jaanuar. 2018,.a.
Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 9. pt

  9.peatükk

„Oihh, vabandust! Kas riivasin sind, kaunis naine?“ Kusti ehmatas. Laureen pidas vajalikuks vaikida, sest kogu ta sisemus värises ja oli pinges. Naine tundis, et ta on paljastatud, kogu tema elu oleks nagu sotsiaalmeediasse paisatud. Oli ta ju sisemas kartnud seda noormeest, kuid Kusti oli järjekindel ja jälitas teda ning naine kartis, et nüüd ongi kogu tõde teada. Olgugi, et Laureenist oli täiskasvanud naine saanud, värises ja kartis ta nagu väike laps karistuse ootel.

„Kes sa oled?!! Kes sind saatus??? Mida sa minust tahad!!??“ Laureen lausa räuskas.

Kusti ehmatas. Sellist rekatsiooni ta ei oodanud. Tal hakkas sellest haprast naisest kahju ning ta lähenes Laureenile, et teda rahustada. Samal hetkel võttis Laureen taskust pipragaasi ja suunas selle Kustile, joostes ise majast välja, metsa.

Kümme minutit oli Kusti pime, mõlemad silmad kipitasid ja ta otsis käsikaudu veeämbrit, kus silmi loputada. Kui pilt tagasi tulema hakkas, läks ta õue ja hüüdis Itit, kuid naine ei vastanud. Ta oli metsas, oma varjupaigas, mille ta oli igaks juhuks juba aasta eest endale ehitanud. See nägi välja nagu metsavendade varjend, paiknes maa all ning varjendi kaas oli puulehtede ja okstega kaetud.

„Ohh, issand! Oli mul vaja lõõpida? Mida ma nüüd teen? Kas minu tögamises võis tõetera sees olla? Aga ma ju mõtlesin selle välja, sest sihukesi asju juhtub. Täitsa lõpp!“ Kusti hoidis kahe käega peast kinni ja ta vesised silmad jälgisid ümbrust. Päike sillerdas nii eredalt ning tegi mehe silmadele haiget. Ta süda valutas. Kuna rooli minna polnud veel võimalik, läks mees majja tagasi, istus laua taha ning oli väga nukker, sest Iti meeldis talle. Üle mitme aasta tundis 23. eluaastat käiv mees ennast armununa ja iga hetkega hakkas see müstiline naine talle rohkem meeldima.

„Kus ma küll tegin vea? Kas tegin selle juba siis kui janusena siia metsatallu tulin? Või oleksin pidanud täna pisut tagasihoidlikum olema? Aga ma ju ei saa, sest, sest...ta tõesti meeldib mulle. Iti on kuidagi väga eriline ja täpselt minule sobiv. Miks ma ei oleks võinud oma keelt hammaste taga hoida? Alati rikun kõik ära.“ Kusti oli õnnetu.

„Issand küll! Kui ta mind siit leiab mis siis küll saab? Kas ta annab mind politseisse üles? Mis minust saab? Kas ma lähen vangi? Aidake mind, aidake!“ Laureen karjus varjendis, kuigi teadis, et sealt teda keegi ei kuule. Üle pika aja tundis Laureen emast, isast ja õest puudust. Kõige rohkem igatses ta oma kadunud vanaema, keda ta küll tihti ennast juhendamas tundis, isegi tema lõhna tundis Laureen aeg-ajalt ja siis ta pisarad hakkasid voolama, need voolasid ja voolasid, nagu ei tulekski lõppu. Naine oli taas üksinda maailmas, kuigi hetk tagasi tundis ta ennast kellelegi vajalik olevat, tundis, et maailmast ei ole inimesed otsa saanud, just üks inimene, kes tema vastu sõbralik ja aupaklik tundus olevat. Aga ühe hetkega purunes ta maailm taas. Laureen oli teadlik, et pipragaasi mõju on pikk, ta ei kiirustanud koju tagasi, sest oli kindel, et Kusti on veel majas. Naiel hakkas kohutavalt külm, sest maaalune rõskus aina tihenes ja naine oli kõigest lühikeste varrukatega t-särgi ning retuuside väel. Ta vandus tulist kurja, et oli alles hiljuti tekid ja vanad kasukad punkrist koju viinud, kuna need vajasid tuulutamist. Hetke pärast värises naine nagu haavaleht, mis on kohe, kohe hinge heitmas. Vappevärin haaras Laureeni endasse.

„Kes ta on? Kes see naine on? Ma pean teada saama!“ Kusti tõusis laua tagant, loputas oma punaseid silmi vees ning suundus, nagu sissetungija või varas, Iti magamistuppa, sest kusagil pidid ju naise dokumendid olema. Ta ju ometi ei jõudnud neid ensega haarta. Mees otsis kapist ja öökapi sahtlitest, voodi alt ja padja alt, riiete vahelt ja vaiba alt, aga ei leidnud kusagilt. Alles kööki minnes tabas ta, et naisel oli õlakott poest tulles, ja juba ta leidisiki selle helesinise ridiküli köögist pliidipuude riida pealt. Käte värisedes avas mees koti ja seal need olidki, pass ja idekaart.

„Laureen Kannike, hmm, huvitav kas mul siin levi on?“ Oligi. Kusti suundus telefoni kaudu netti ja guugeldas seda nime. Ei olnud tagaotsitavate hulgas sellist inimest. Mees pani dokumendid tagasi kotti ja koti samasse asendisse puuriidale. „Laureen Kannike, Laureen Kannike, selle naise nimi on sama ilus kui tema ise!“ tõdes ta. „Kuid miks ta põgenes? Miks küll minu huumor teda riivas?“ Kusti hing valutas. Ta mõtles välja plaani.

Mees läks välja ja käivitas auto, lootusega, et Iti või siis Laureen ei viibi kodust väga kaugel ja kuuleb auto häält. Ta keeras maasturi ümber ja sõitis maanteele. Seisis seal viivu, sest hing oli haige ja ta ei suutnud veel koju tagasi sõitma hakata. Kusti parkis auto maantee äärde ning hakkas vargsi jala talu poole tagasi liikuma, jälgides igat liigutust põõsastes ja puudel. Vahepeal istus ta tee äärde ning lihtsalt mõtiskles.

Laureen ei kannatanud seda külma ja rõskust enam välja. Naisele tundus, et kõik ta vähesed hilbud on seljas märjad. Midagi tuli ette võtta. Ta avas vaikselt punkti kaane, ronis välja ning kattis peidiku taas oksade ja lehtedega. Tippival sammul hiilis ta kodu poole ning peagi veendus, et autot ei ole hoovis. Ettevaatlikult roomas ta, nagu mõni sõdur sõjatandril, maja juurde ning silkas tuppa, pannes hiigeltaba ukse ette. Laureen keetis endale ruttu kuuma teed, tõmbas lambanaha üle õlgade ja istus pliidi ette teed jooma. Kui ta oli piisavalt rahunenud ja sooja saanud, läks ta köögikardinaid ette tõmbama, mitte, et õues oleks pime olnud, aga ta kartis. Peale esimese külgkardina ette tõmbamist vaatas ta Kustiga tõtt ja röögatas;“kao minemaaaa!“

„Iti, palun lase mind tuppa. Ma väga palun. Ma ei tee sulle liiga, tahan vaid rääkida.“ Kusti lausa anus naist.

Laureen mõtles. Tegelikult vajas ta väga seltsi, et hirmust lahti saada, pealegi ei suutnud ta sellises tujus niieknaa midagi teha. Ta avaski Kustile ukse.

„Ma ei ütle midagi! Ma ei ütle mitte midagi! Aga ma palun, palun südamest, et sa ei kardaks mind ja ei jookseks taas ära!“ Kusti tõesti mõtles nii nagu ütles.

Laureen vaikis ja kuulas. Ta oli alles shokis ega lootnud midagi head kuulda. Naine viskas silmad maha ja tundis häbi oma käitumise pärast, aga vabandama ta ei tikkunud. Nähes Kusti tulipunaseid silmi, oleks ta tegelikult tahtnud abikäe ulatada, aga pidas õigemaks vaikimist.

„Ma tegin nalja. Ma tegin tegelikult ka omast arust nalja ja mul ei olnud plaanis sind solvata, ega ehmatada, ega...Ma ei tea miks sa kohe nii hullult reageerisid, aga pole ka minu asi teada. Mul ei ole sinuga halbu kavatsusi ja mu süda tõesti valutas. Siiralt. Aga ma pean midagi tunnistama. Anna mulle andeks, Laureen!“ Kusti hoolis naisest.

Laureen sai kohe pihta, et mees oli ta dokumentides sorinud ja see ei meeldinud talle sugugi. Aga empaaitiavõimega naine mõistis ka seda, et olles Kusti nahas, käitunuks ta sama moodi, hakkaks dokumente otsima. Sestap ta väga ei pahandanud. Laureen rahunes, sest mehe silmad kõnelesid aususe keeles. Ta oli häbi. Tal oli nii häbi, et tahtnuks maa alla vajuda. Pisarad, nagu hiigelsuured vihmapiisad, voolasid mööda naise põski alla ning viisakas noormees ulatas talle pabersalvrätiku paki, mille Laureen ka vastu võttis. Üks oli kindel, oma minevikust ta siiski kõnelda ei kavatsenud, kuigi noormees meedlis talle. Laureen otsustas, et minevik on minevik ja see ei kuulu tulevikku. Ta pani mõtteis mineviku tappa ning keeras selle lukku ja jäi noormehe edasist reaktsiooni ootama.

„Anna mulle andeks, armas inimene!“ Kusti siiralt palus.

„Annaks. Ikka annaks. Kui mul vaid oleks midagi andeks anda. Pigem anna sina mulle andeks!“ Laureen palus südamest.

„Okei!“

„Mis okei? Annad siis või?“

„Ei anna, olen kade!“

17. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 8.pt

8. peatükk

„Emps, mis sul õhtuks plaanis on? Ma tahaks välja minna, mul on kohtamine,“ sondeeris Mariett pinda.

„Kohtamine? Kõlab huvitavalt. Võid minna, sest mul pole tänaseks plaane. Aga vaata, et sa mingisuguseid meelemürke ei tarbi! Narkootikumid on tänapäeva katk ning igasuguseid mürke liigub, mida kalli raha eest narkotsi pähe müüakse.“ Tiffani oli mures.

„Emaaa! Millest sa räägid? Mis need meelemürgid minusse puutuma peaksid?“ Mariett kortsutas kulmu ja püüdis süütut mängida, ehkki ka tema oli erinevaid meelemürke proovinud. Ja kanepit suitsetas Mariett iga kord, kui ööklubis käis.

„Mine teid noori tea! Paar päeva tagasi, kui ma selverist välja astusin, seisis poe välisukse ees kamp noorukeid, suitsupilv tahtis ära lämmatada, sest noored on ikka väga ülbeks ja julgeks läinud, juba tõmbavad avalikult kanepit. Ära ütle, et ka sina tõmbad?“ Tiffani oli mures, sest tema jaoks olid alkohol ja suitsetamine normaased nähtused, tavalised, mida harrastati ammu, aga kanep ja igasugused pulbrid olid liiast. Tõsi küll, kunagi oli ta ecstasyt proovinud, aga see jäi ka esimeseks ja viimaseks korraks, sest naine jäi hullusehoos auto alla ja surmamaitse oli suus.“

„Ära muretse, pole see asi nii hull!“ Mariett mängis võhikut, et ema rahustada ja tema teatraalsus mõjus veenvalt. Ema uskuski.

„Emps, ma nägin täna Lorietti unes. Olen nii kindel, et ta on elus! Ma ju tunnen teda vahel lausa füüsiliselt enda kõrval ja ma ei usu, et teda enam elavate kirjas ei ole,“ jagas kaksik muljeid.

„Tead, ma olen isegi mõelnud ja ka tundnud tema olemasolu. Ning minu unenägudes on ta tihe külaline. Aga mida teha? Kas peaksime otsimiskuulutuse uuesti sotsiaalmeediasse paiskama? Või jätame asja rahule ja loodame, et ta ilmub ise kusagilt välja? Nüüd olete te mul ju täisealised ja mis ma ikka enam torgin. Samas, ma igatsen teda väga. Tahaks andeks paluda, et talle halb ema olen olnud. Tahaks teda kallistada, hoida ja armastada,“ läksid naise silmad veekalkvele ja ta imestas ise ka, et ta tegelikult armastab oma tütart väga, kuid ei ole osanud seda välja näidata. Tiffani tundis ennast halva emana ja seda oldi talle korduvalt öeldud, et ta pole üldse emalik naine. Aga sellel ajal, kui temast ema sai, oli ta ju alles laps, sestap võibki see nii olla. Öeldakse ju mida teeb laps lapsega. Aga mida teeb?

„Ma arvan, et see sotsiaalmeedia teema ei ole eriti mõistlik. Ma ei viitsi tuttavatele kogu aeg pajatada mis juhtus ja kuidas juhtus. See on väsitav, kuna ma ju tegelikult ei teagi mis päristäpselt juhtus. Aga ma tunnen nagu mingi osa oleks minust puudu, või kadunud. Saad sa aru, me oleme kaks erinevat inimest, aga ilma kakikõeta tunnen ennast puudulikuna, ei oska eluga midagi peale hakata ja tihti on tunne, et lööks kõigile käega. Ma ei ole üldse õnnelik inimene ja olen seda sitast elu hakanud võtma, kui paratamatust, teen mida tahan ja võtan elust kõik mida ta pakub. Mind ei hirmuta isegi surm, ja võimalik, et surm olekski kõige parem lahendus. Ma olen kadunud koos kakikõega, ema!“ Marieti viimane lause oli justkui appikarje, mis ka Tiffani hinge sees katki rebis, kuigi haavaunud oli ta isegi ja seda juba ammu.

Tiffani tõdes, et teda vaevavad samad tunded ja küsimused mida Marietti. Kui palju on naine enesetapule mõelnud, kui mitmeid kordi tahtnud eneselt elu võtta, aga hirm on teda peatanud, hirm surma ees. See peab ikka väga julge inimene olema, kes käe enda elu külge paneb. Või siis täielik pohhuist, alko-, või narkojoobes tegelane, kelle jaoks pole miski püha, ka surm mitte.

„Ega jah, milleks ikka vana putru soojendad- see läheb ju haisema!“ Tiffani lausus vanad kuldsed sõnad ja vajus mõtteisse.

„Aga, emps, miks te isaga üldse abiellusite, kui te teineteist ei armasta?“ Mariett küsis küsimuse, mida ema kartis, imestades, et kaksikud seda varem küsinud ei ole. See tuli nagu välk selgest taevast ja sähvis otse südamesse. Naisel hakkaski rinnust torkima. Ta asetas käe südame kohale, nagu palvetaks. Kogu ta sisemus tõmbus krampi ja linnukesed hakkasid silme ees jooksma.

„Ah, pikk teema! Tegelikult päris nii see ka ei ole, ju me ikka armastame teineteist ka, sest muidu poleks teid sündinudki,“ püüdid Tiffani asja siluda. „Ja pealegi, oled sa kuulnud, et tütred sünnivad armastusest? Aga meile sündis kohe kaks tütart, seega see näitab juba midagi!“ Tiffani tõi oma ebauskliku loomuse avalikkuse ette.

„Ja millest need pojad siis sinu armates sünnivad? Ka tööõnnetusest nagu mul või?“Mariett sattus segadusse, ent olgem ausad, ta isegi uskus sellesse, sest tegelikult tundis ka tema, et ta oma lapse isa ei armastanud.

„Jah. Nii on. Sul on õigus.“ Tiffani oli tütre teooriaga päri.

„Ema, ma tahaksin veel midagi küsida, aga kas sa lubad, et vastad ausalt?“ Marietil tahtis nii väga avameelitseda ja emal oli just sama tuju. Tiffani noogutas, sest ta tundis, et Marietist, oma tütrest on talle südamesõbranna, keda tal kunagi olnud pole, saanud.

„Miks te isaga teineteist petate? Kas teil on mingi kokkulepe omavahel sõlmitud või te lihtsalt ei suudagi truud olla? Mäletan vanaemat kunagi rääkimas, et abiellutakse armastusest ja ollakse teineteisele truud elu lõpuni. Okei, ma mõistan, sa väitsid, et teie vahel on armastust, oletame, et ma isegi usun seda, aga mis kuradi pärast te teistega siis ringi kepite?“

„Ma ei taha küll sulle halba eeskuju näidata, ega ka sind halvale teele juhtida, aga mõnikord saavad abielupaarid aru sellest, et nad omavahel ei klapi, alles siis kui on abielutõotuse andnud. Ja kui siis juba lapsed eostatud või sündinud, ei kiputa väga lahutama, aga teineteisele hingamisruumi antakse küll. Meie puhul ei sobi me seksuaalselt, aga materiaalselt sobime küll. Olgugi, et ka selles suhtes on erimeelsusi olnud. Aga, nagu sa tead, viibib isa pidevalt komandeeringus ja mina tunnen mehest puudust, vajan lähedust, olgu see milline tahes, tihedamini. Minu jaoks on elus väga tähtsalt kohal ka seksuaalne lähedus, mida sinu isa ja minu puhul jääb vajaka. Aga ega me sellepärast kohe lahutama ei kipu, lastele on ju mõlemaid vanemaid vaja. Ripsutab su isa tiibu, ripsutan minagi, nii lihtne see ongi!“ Tiffani õigustas oma tegu.

„No jaa, aga kas te pole hetkekski selle peale tulnud, et rikute oma elu ära? Eelkõige rikute oma ühiste laste elu ära. Kas siis ainult laste pärast sünnib koos elada? Teete ju lastele sellega karuteene. Küllap oli see ka üks põhjuseid millepärast Loriett kodust põgenes. Ma arvan, et see oli lausa paemine põhjus, sest Loriett on meil ju uhkus ja puhtus ise. Ja ma tean, et ta häbenes sind ja eriti sinu tegusid. Minagi mingil ajal häbenesin, aga seksuaalelu elama hakates hakkasin ka sind paremini mõistma, sest ilmselt oled ka minule pärandanud seda seksuaalenergiat liiga palju, sest ma tahaks iga päev seksida, päriselt. Iga päev on isegi vähe öeldud, tahaks pidevalt, kuid ei saa oma tahtmist ja sestap olengi tõre ja kiuslik. Seksi pole mu elus nii palju kui vajaksin, kaksikõde pole mu elus...ma lähen varsti hulluks!“ tõdes Mariett peale avameelitsemist.

„Ohjah, raske teema! Jah, ilmselt oled minu moodi...Aga mida mina oleks suutnud sulle ja su õele pakkuda, kui me isaga lahutanud oleksime? Praegusel elul pole ju viga, oleme majanduslikult kindlustatud, meil on minu vanemad, kes meid aitavad ja teie isa. Meil on kena kodu ja kõik eluks vajalik olemas. Pole te ka tühja kõhtu pidanud tundma. Kas mina oleksin üksinda suutnud sulle ja su õele sellist elu tagada? Asjal on mitu külge ja kui meile, sinu isaga, selline elu sobib siis sobib. Mõtle natuke!“ Tiffani ärritus, sest ta leidis, et on täitsa õiget elu elanud. Tema jaoks oli majanduslik kindlustatus elus kõige tähtsamal kohal, armastus oli teisejärguline, aga seks prioriteet number üks.

„Nojah, sul võib isegi õigus olla, aga ikkagi, kui sul oleks täielikult õigus, siis elaks ka Loriett praegu meiega...Huviatv, kas ta tunneb meist puudust ka?“ Mariett mõtiskles.

„Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Ehk on hea elujärjele saanud ja pere loonud ning meid sootuks unustanud? Memm-kurivaim, hellitas ju lapse ära! Ma loodan südamest, et ta on vähemalt elus, et ta ei ole mõnu maniaki küüsi sattunud!“ Tiffani silmad märgusid taas. Ka Mariett löristas nina ning pühkis silmanurgast pisara.

„Loodame!“

17. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

KUI TUVID KADUSID- Sofi Oksanen

  Möödunud öösel lõpetasin Sofi Oksaneni raamatu "Kui tuvid kadusid" lugemise. Ausalt öeldes alustasin selle lugemist juba möödunud kevadel. No ei haakunud, jäi pooleli. Sügisel võtsin uuesti kätte, aga ikka ei tahtnud see raamat mind haarata. Aga kuna ostsin selle eelmise aasta algul, kui oli soodusmüük (nagu ka praegu!) siis otsustasin, et leon raamatu ikka läbi.

 Ausalt öeldes (andke mulle andeks!) ma ei saa aru milles seisneb Sofi Oksaneni fenomen? Jah, ma mõistan, et selle raamatuga oli palju tööd ja kindlasti paneb eestlasi teda austama see, et Soome kirjanik kirjutab Eesti ajaloost. Fenomenaalne? Mina annaks pigem plusspunktid teose tõlkijale Jan Kausile, sest kujutan ette kui suur ja raske töö see oli.

 Olen palju lugenud ajaloolisi raamatuid, ka ilukirjanduslikke, aga iga raamatu puhul paneb lugejat nuputama mis on reaalne ja mis välja mõledud, selline ju ilukirjandus kord on, kui just ei ole tegu (üleni) dokumentaalromaaniga. Minu jaoks on see raamat laialivalguv ja igav, tohutult veniv ja paigal seisev, loe ja loe, ei juhtu midagi.... Aga kui sinul, mu armas blogi lugeja, on vastuväiteid, siis kirjuta mulle siia. Või haakus romaan nii hästi, et oled sellest autorist lausa vaimustuses? Samas raamatu järgi autorit hinnata ei tokiks...saaks...

 Jah, ma ei ole lugenud "Stalini lehmi," aga olen lugenud "Puhastust," mis haakus paremini, kuid peale selle raamatu lugemist ma väga ei igatse "Stalini lehmi" lugeda, kuidu see ja ka antud romaan on hetkel soodsalt saadaval.

 Igaühele oma. See pole raamat mida mina meeledi loeks ja soovitaks teistelgi lugeda.

 Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

KUI TUVID KADUSID

Autor: SOFI OKSANEN

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 18 Google +0  0 Share0

„Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Siim Kallas soovitab:"Üsna õudne lugemine. Kas meie hulgas on tõesti sellist reetmist, sellist alatust? Vastus on – jah, on küll."

ISBN	9789985326190
ILMUMISAASTA	2012
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	320 lk
MÕÕT	210x150x22 (mm)
TÕLKIJA(D)	JAN KAUS
KIRJASTUS	VARRAK
LISAMISE AEG:	30.04.201619.90 8.54 € LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 8.54 € KAUPLUSES: 8.99 € KAUP KÄTTE:HOMME, 18.01

17. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 7. pt

  7. peatükk

Laureen hakkas tuhaplokkidest vöörusele uut seina ümber ehitama, sest järgmist talve ta enam külmetada ei kavatnud. Maja oli nii hõre, et tuulise ilma korral kuulis naine isegi tuule vihinat toas. Naine koukis vana tõrvapapi vööruse väliseinalt maha ja sealt vallandusid niiskuseputukate, selliste, mis meenutavad sajajalgseid, kolooniad lausa välja. Pluss veel koid ja muud tundmatud putukad, kes seal ringi sibasid. Laudseinad olid suhteliselt hõredad ja mädad. Naine imestas, et palkmaja vöörus on laudadest kokku klopsitud. Ilmselt oli see hiljem majale juurde ehitatud, eks ikka selleks, et õuest kohe maja kööki ei astuks, nii läheb ju toasoe välja ja maja jahtub rutem maha.

Tuhaplokid oli õblukese naise jõi kohta päris rasked kohale venitada, aga hakkama ta sai. Nädala pärast imetles ta ise ka oma kätetööd. Mis sest, et maja oli väljapoolt kaetud uue kollast värvki laudisega ning ja tuhaplokid alles hallid ja segused. Küll jõuab ka need niiskuskindla värviga üle võõbata, rahustas naine ennast.

Ühes vööruse remondiga ehitas ta ka duširuumi ning plaan oli ka veega tualettruumi elamisse ehitada, sest suure kase all poolküürakil olev kemmerg oli hinge heitmas ning seal oli talviti väga külm ennast tühjendamas käia. Selle kõige juurde vajas ta muidugi töömehe käsi, sest kaevamistööd oli palju ning Laureen ei teadnud kuidas septikut ühendada. Olgugi, et tänapäeval saab tohter google abiga ka sitast saia teha. See kõik pani naise kukalt kratsima, kuid kindlasti mitte meelt heitma, sest Laureen ei olnud allaandja tüüp. Täna vanaemale kasvas temast tubli, töökas ja järjekindel naine.

Laureenil olid suured plaanid. Vana kuurilobudik oli järgmine mille ta kavatses maha lõhkuda ning selle asemel uue ehitada. Aga see ei olnud kindlasti prioriteet number üks. Naisele tundus, et loomalaudast võib asja saada, sest see oli ehitatud paekividest, mis naisele veider tundus, sest paest pinnast Võrumaa taga ei paistnud olevat. Lausa katus tahtis vahetamist ning siis võis mõne kodulooma endale juba seltsiks soetada.

Tema päevad möödusidki ehitades ning iga päevaga sai ta oma kätega loodust üha postiivsemat energiat juurde. Laureenil oli alanud täiesti uus elu, mille sisse mahtus vaid tema. Ta elas selles maailmas täiesti üksinda ja oli üliõnnelik. Naine ei mõelnud tulevikule, sest see tuli kõigepealt enda tarvis kindlustada. Samas ei teadnud ta ka seda kellele see maja kuulub ja kas omanikud on kusagil olemas. Igal juhul endast nad siiani märku andnud ei ole ja kui uskuda külajutte, siis vast polnudki sellel majal pärijaid, sest taimetark oli külapeal rääkinud, et tema elab sellest suguvõsast üksinda siin maailmas ning kui ta lahkub, jääb maine vara kõigevägevama hallata. Ju siis see sama kõigevägevam haldaski, juhatades korraliku noorperenaise sinna elama.

Peale väsitavat tööpäeva avastas Laureen, et tal on kodust kohvi otsas ning see oli tema jaoks pahasti, sest ilma kahe tassi kohvita ta hommikuti ärgata ei suutnud. Olgugi, et naine tarbis seda ikka suhkru ja piimaga, mitte mustalt ja mõrudalt, aga kohvi vajas ta ärkamiseks kindlasti.

Tööroobad poeriiete vastu vahetatud, asus ta teele. Laureen oli kuurilobudike alt leidnud jalgratta, mis oli küll ajast ja arust, selline pisikeste rataste ja naljakate lenksudega, veneaegne perekonnaratas, aga teenis naist küll. Kuigi ta armastas palju jala käia, oli sellel korral tal poodi minekuga kiire.

„Hei, kuhu neiu tõttab!? Saan ehk teie jalavaeva vähendada?“ astus, samal ajal, kui Laureen poest naases, uhke punase linnamaasturi uksest välja toosama noormees, kes mõne aja eest jaunusena naise kodu väisas.

„No, näed, kohtusimegi!“ rõõmustas võõras.

Laureen viskas põgusa pilgu noormehele ning hakkas ratta selga ronima.

„Hei! Kas sa ei tunne mind ära!? Käisin hiljuti teie käest juua palumas ja nüüd olen teile teene võlgu. Paneme ehk ratta mu autole ja ma viin teid koju?“ hüüdis võõras ning oli eriti abivalmis.

Laureen ei teinud kuulmagi, väntas aga kiiresti jalgratas ning ei vaadanud noormehe poolegi. Naist tabas hirm, et see ei saa olla juhus, et nad taas kohtusid. Laureen arvas, et keegi on midagi temast teada saanud, et nüüd jõuab raske minevik tema ellu tagasi. Seda ei tahtnud ta kindlasti.

Paar kilomeetrit enne kodutee otsa, kuulis naine, et auto annab signaali. Ta püüdis kiiremini vändata, et saaks juba metsateele, arvates, et ükski normaalne inimene ei tule kitsukesele ja pooleldi rohtu kasvanud teele oma uhket autot lõhkuma, aga ta eksis.

Naine jõudis enne majani, ronis ratta seljast maha, asetas käed puusa ja jäi ülbe kuid hirmunud näoga edasist jälgima. Ohooo, on ikka vintske vend, ja tulebki autoga hoovi! Aga panen ta auke, mille tee sisse kündis, parandama! Korraga oli hirm Laureenist plehku pannud ning ta muigas. Enam ei arvanud ta , et teda jälitatakse. Naisele tundus, et noormees tahab tõesti talle abiks olla. Tegelikult vajaski Laureen abikätt, kuid sellise uhke autoga mees ilmselt on paras siidikäpp, et tema juba oma käsi rakku töötama ei hakka, arvas naine. Ja pealegi eremiidist naine ei julgenudki suhelda, kuid midagi tuli ometi öelda, et kena noormees teda imelikuks või tummaks pidama ei hakkaks.

„Kus kohast küll sellised uhked tüdrukud tulevad, kes ennast aidata ei lase?“ Noormees hüppas porise auto uksest välja ja kõnetas perenaist.

„Kusti,“ ulatas ta käe.“No tegelikult panid vanemad mulle Kustas nimeks, aga hakkasid mind juba titena Kustiks kutsuma ja mulle see meeldib.“ Kustas selgitas oma nime tagamaid.

Laureen kaalus pikalt, kas teha suu lahti, kuid kuna noormees ennast Kkustina tutvustas, ulatas naine lõppeks käe. „Iti!“

„Hahaa. Tegelikult ka või?“ Kusti hakkas naerma ja ei uskunud, et naine tõesti sellist nime kannab. Mõlemale meenus „Nukitsamehe“ film. Aga Laureen suutis surmtõsiseks jääda ning piidles Kustit altkulmu, mille peale noormees siiski uskuma jäi, et tegu ongi Itiga.

„Kas sa teed keeta viitsid?“ Kusti ulatas Itile napolenikoogi, mille ta spetsiaalselt poest külakostiks oli ostnud. „Vupsti!“ võttis noormees seljatagant karikakrapundi ja ulatas selle naisele, mille ta lilleturult ostnud oli. Iti sulas, aga ehmatas, sest teda tabas väike hirm, et noormees talle just tema teisi lemmiklilli ostis. Nime vahetades oli ta dilemma ees, kas panna oma perekonnanimeks Karikakar või Kannike, kuid otsustas viimase kasuks. Vaid kadunud vanaema teadis kuidas ta lemmilaps just neid lilli armastas ja nüüd tuleb võõras mees ning kingib need talle. See ei saa olla kokkusattumus, nentis Laureen.

„Viitsin ikka keeta. Aitäh!“ Laureen imestas ise ka, et need sõnad tal suust välja tulid. Ta ei kokutanudki, ei rääkinud valesti. Naine arvas, et küllap oli sellest kasu olnud, et ta viimastel päevadel iseendaga rääkis. Muheledes parandas ta meest; „muide, sellist sõna nagu „viitsid“ ei ole olemas!“

„Tohohh!? Tõsi ka või? Sain siis nüüd targemaks!“Kustas muheles.

„Tõsi, nagu Tõnise...“ mainis naine.

„Jaj-jah, seilasime, teame!“ Kusti oli tark mees.

„Kus kohast selline kena naine siia metsa äkki ilmus? Kas vastab tõele, et olete kadunud Metsamoori sugulane? Või koguni tütar?“ Kusti hakkas esitlema selliseid küsimusi millele Laureen ei kavatsenudki vastata ja just selliseid küsimusi ta kõige rohkem kartiski. Naine juba kahetses, et oli võõra mehe tuppa teed jooma lubanud, sest talle tundus, et mees oli saadetud ta teele külarahva poolt , kes tahtsid keelt lõksutada. Või oli ta üldse lõksu sattunud, oldi talle jälile jõutud. Kuid samas, mida tal ikka nüüd veel karta, laps Lorietist oli saanud noor naine nimega Laureen, kes oli täisealine ja vastutas nüüd juba ise oma elu eest. Aga ikkagi tundis naine ennast reedetuna ning pisarad tikkusid vägisi silmadesse. Ta pidas õigemaks vaikida.

„Uuu, neelasid keele alla või?“ silmas Kusti teda väga teraselt.

„Mingi nõuka-aegne kgb nuhk oled või?“ Laureen vastas kurjalt küsimusele küsimusega ning Kusti tundis pinget õhus.

„Räägi nüüd, et ole keegi lapsena kaduma läinud tüdruk, kellest on naine sirgunud? Keda kindlasti peetakse juba surnuks...“ Kusti küsis teraselt. Laureenil valgus veri silamdesse ning üle pika aja tundis ta ennast kohutavalt halvasti, noormees oleks teda nagu alati rebinud ja vägistama hakanud, just selline tunne valdas Laureeni. Naine puhkes nutma.

16. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma