Müstilised lood ja Vaba Eestimaa Ajaleht

jäädvustus ajakirjast...

jäädvustus ajakirjast...

  Mulle meeldib kirjutada persoonilugusid erilistest inimestest ning viimasel ajal olen vägagi kirjutamislainel. Käsil on romaanitriloogia kirjutamine ja päris mitu artiklit on veel oma järge ootamas, aga ajakirja Müstilised Lood selle kuu numbris kirjutasin üliandekast Kadri Kasest, kelle fb lehekülg on SIIN.

jäädvustus ajakirjast.....

 Kadri joonistas ka minust kunagi portree, mida kasutasin ühe oma raamatu tagakaanel. Olen tema imelisi joonistusi fännanud aastaid ning tuli tahtmine temast kirjutada, sest Kadri lugu on nii müstiliselt põnev. Aitäh, et tegid minuga imelist koostööd, kallis Kadri!

  Nüüd ka veebis loetav ja lugeda saate SIIT!

mina, kui ma veel rastamari olin :) autor: Kadri Kask

 Tema fb lehelt saad uurida hinnakirja ja soovi korral lasta ka endast või mõnest tuttavast portree joonistada. Jõulud on tulemas, mõnus jõulukingituseks kinkida.

 Ka siit saate artiklit lugeda: (aga see on mustand)

Kadri Kask- sündinud kunstnik?

• 1. Kadri, Te joonistate väga hästi. Kas olete kunsti õppinud või on see anne Teis peitunud juba sellest ajast kui ennast mäletama hakkasite?

Kõigepealt ma tänan Teid ilusate sõnade eest! Muidugi on mul väga hea meel, kui inimestele meeldivad mu tegemised. Panen joonistustesse palju oma energiat ja armastust.

Ma ei ole kunsti õppinud. Olen õppinud juuksuriks ja juuksurikoolis oli ka kunstitund, kus õpetati veidi varjutamist ja hajutamist. Tavakoolis ei jäänud ma kunstiõpetajatele eriti millegagi silma.

• 2. Olete pärit Mulgimaalt paljulapselisest perest. Kas Te olete ainus oma perest, kes joonistab?

Olen pärit neljalapselisest perest. Ema on meil alati lasknud olla need, kes oleme. Ta pole kunagi surunud ega pealesundinud suundi, mida me elus õppima või millega tegelema peaksime. Pigem on ta olnud selline suunaja, kes aitas üles leida, mis igaühele meist kõige hingelähedasem ja sobilikum oleks. Mu ema on muusikaõpetaja ja tema suunamisel oleme kõik, neli tütart, muusikakoolis klaverit õppinud. Õed käisid seitse aastat, mina vähem, kuna viiendas klassis hakkasin rohkem ratsutamise vastu huvi tundma. Kool, muusikakool ja hobused ei mahtunud kõik korraga minu päevaplaani. Pidin millestki loobuma. Teised mu õed tegelevad käsitööga, aga nad ei joonista. Üks on super koogimeister, teine tegeleb kingituste ja pidude dekoreerimisega ning kolmas armastab näputööd ja tal on hea silm värvide sobitamisele.

• 3. Olete illustreerinud raamatuid ja kas ka ajakirju? Räägiksite sellest lähemalt?

Illustratsioonid on sisult teistsugused joonistused, kui minu tavapärased tööd. Igapäevaselt joonistan fotode järgi, püüdes võimalikult tõetruud pilti tabada, ja ise nimetaksin oma tavatöid realistlikeks söejoonistusteks. Ühe raamatu esikaane tarbeks olen joonistanud raamatu autori portree ja teine mu joonistus läks teose tagakaanele. Ühe ajakirja toimetaja tellimusel olen joonistanud päris suure ja töömahuka pildi tema artikli tarbeks.

• 4. Mis või kes teid inspireerib?

Elan maakohas, kus inspiratsiooniallikad ei lõpe iialgi otsa! Armastan palju oma väikeste poegadega looduses jalutada. Inspireerivad mõlemad – nii loodus kui pojad.

Tänapäeval on internetis palju realistliku kunstiga tegelejaid, hoian neist mõnedel silma peal. Jälgin ka instagramis paljusid kunstnikke ja eks igaüks neist ole mulle mingil määral inspireerijaks oma teostega.

• 5. Kui palju aega võtab ühe keskmise mustvalge portree valmimine? Kas joonistate päeval või olete ööinimene?

A3 formaadis pildi valmimiseks kulub mul umbes neli päeva, juhul, kui joonistusel on üks inimene. Ajakulu oleneb kõige enam sellest, kui palju on pildil pisikesi peeneid detaile ja kui palju on inimesi joonistusel. Iga silm, suu, nina, käed, ehted, mustrid - kõik see võtab oma aja, varjud ja hajutamine ka.

Armastan pigem hommikul joonistada, siis on silm selgem ja pea värske. Õhtul olen ise väsinum ja ka lastega on rohkem toimetamisi.

• 6. Kas olete ka näitustel oma töödega osalenud? On tulemas?

Ei ole näitustel osalenud ja pole ka tulemas, aga olen ühel võistlusel osalenud. Seal läks mul väga hästi ja sain peaauhinna osaliseks.

• 7. Kunstnikke on palju, osad võimendavad oma töid üle, osad ei joonista nii tõetruid pilte, aga teie joonistused on üks ühele. Kus peitub selle ande võti­­?

Ma ei tea, kus on selle võti, aga tean, et praegusesse arengupunkti olen jõudnud tänu sellele, et olen kulutanud palju tunde harjutamisele. Mida rohkem ma joonistan ja uurin joonistatavat, seda rohkem panen ma tähele pisidetaile. Mõni aeg tagasi ma ei näinud, et varjud on erineva tugevusega, nüüd ma juba märkan seda. Ma ei pannud ka tähele, et silmade peegeldusel on kuju, nüüd ma näen seda. Ja algul kasutasin ma teistsuguseid töövahendeid kui praegu. Kõik see joonistamine ongi olnud katsetamise asi - milline pliiats ja milline kustukumm mulle kõige paremini sobib jne.

• 8. Olete kahe poja ema, üks on alles väike. Kas vanemal pojal on avaldunud ka juba kunstianne?

Mul on jah kaks imearmast poega. Suurem on 5-aastane ja sai just selgeks raudtee joonistamise Nüüd on meil koduseinad täis kleebitud raudteede pilte ja laps ise on väga uhke nende üle. Natuke naljakas on vaadata neid lõputuid teid igal pildil, aga samas väga tore.

• 9. Millega tegelete lisaks laste kasvatamisele ja joonistamisele?

Lisaks laste kasvatamisele ja joonistamisele meeldib mulle värskes õhus viibida ja sporti teha. Käin jooksmas, rattaga sõitmas, teen joogat ja eks lastega tegelemine on ka paras sport. Praegusel eluhetkel saan rohkem värskes õhus jalutada, kui et aktiivsemalt sporti harrastada, sest pisem poeg on veel vankris. Armastan väga loodust. Elan Lõuna-Eestis, Läti piiri lähedal ja meile siin jagub looduse ilu kuhjaga.

• 10. Kui palju paberit kulub teil ühe portree joonistamiseks? Kas joonistate otse või sünnib eelnevalt palju visandeid?

Ühe portree jaoks ma kasutan ühte A4 paberit, millele prindin joonistatava foto ja siis vastava formaadiga paber, kui suurt joonistust on soovitud: A4, A3 või A2. Suuremaid formaate ma pole teinud. „Sodipaberiks“ (kuhu saan üleliigse söepuru pühkida jms) kulub veel üks A4 paber, kokku seega kolm paberit. Joonistan otse, visandeid ei tee.

• 11. Millal avastasite, et oskate joonistada ja millal jõudsite teostuseni?

Kui ma oma esimese lapse ootele jäin, teadsin, et minu elu peamiseks eesmärgiks saab nüüd oma pojast tubli ja toreda noormehe kasvatamine. See oli õnnis teadmine, seda enam, et päris õiget, hingetoitvat eriala või tööd polnud ma enda jaoks tolleks ajaks veel üles leidnud.

Veidi aega enne rõõmustavat beebiuudist nägin üht huvitavat unenägu. Ekslesin tühjadel tänavatel, olin segaduses, ei teadnud kuhu minna ja mind ajas keegi taga. Vaatasin kaugele ette ja nägin väikese poisi varju, kes näitas sõrmega mulle suunda, kuhu joosta ja nii igal tänaval.

Vanema poja sirgudes hakkasin lihtsalt oma lõbuks, ajaviiteks, joonistama ja peagi tundsid ka sõbrad-tuttavad mu joonistuste vastu huvi. See oli mulle kinnitus, et teen õiget asja ja mu töö tulemus pakub rõõmu ka teistele. Sain seeläbi ka seletuse oma unenäole: mu väike poeg Simon oligi minu teejuht seal unenäos. Tema ilmaletulek tõigi joonistamise minuni ja see ongi see, mida ma armastan, mida tehes aeg justkui lendaks. Joonistades kaotan ajataju täielikult, naudin ise väga seda tegevust ja saan oma töö tulemustega rõõmustada nii ennast kui ka teisi. Minu järeldus: elus juhtuvad kõik asjad põhjusega ja igal asjal on mõte, nii heal kui ka halval.

• 12. Kas teil on mõni asi mis hingel kripeldab ja mida pole saanud välja öelda aga tahaksite?

Tahaksin lihtsalt, et inimesed mõistaksid - joonistamine on väga aeganõudev tegevus. Kui ma joonistaksin vaid piirjooned või visandi, siis saaksin tõesti ruttu tehtud. Kuna ma aga joonistan ka kõik varjud ja detailid välja, siis võtab pildi valmimine päris palju aega.

• 13. Kolm kõige imelisemat hetke teie elus?

Minu esimese poja sünd, minu teise poja sünd ja oma ande ülesleidmine. Viimane tõi rahu minu hinge. Varem ekslesin teadmatuses: ma ei saanud aru, milline on see just „minu tee“ja kas ma kunagi üldse leian selle „oma tee“.

Igal asjal siin elus on oma aeg ja tihti oleme liiga kärsitud, nii ka mina. Tahaks ju kõike nüüd ja kohe! Tõenäoliselt ongi vahel tarvis elus mõttepausi, et leida see, mis su hinge tegelikult puudutab ja toidab. Selles meeletus tänapäeva virrvarris on raske ennast ja oma teed üles leida. Võtame aega….

Margit Peterson 

********************************
  Eile avaldati ajalehes Vaba Eestimaa Ajaleht minu poolt kirja pandud persoonilugu Hillar Kohvist, mida saad lugeda SIIT. Aga panen selle kenasti ka oma blogisse üles.

foto: erakogu

Hillar Kohv- kes ta on?

1. Väidetavalt on ajakirjanik see kes on õppinud ajakirjandust. Vastava paberi mitteomaja on kolumnist või lihtsalt sõnaseadja. Nimetate ennast vabakutseliseks ajakirjanikuks. Kas teil on ajakirjanduslik haridus? Kui jah siis kus te selle omandasite?

Rahvasuu nimetab ajakirjanikuks seda inimest, kes ajakirjanduses kirjutab. Tegelikult olen ma kirjasaatja ning alustasin kirjade saatmisega juba siis, kui olin 16- 17. aastane ning alguses sai saadetud kirju Pärnu Kommunistile. Esimene saadetud kiri rääkis libedast teest ning peale kriitika avaldamist ajalehes tehti asi ka korda. Vanasti oli ikka nii, et kui ajalehes kriitikat tegid, siis tehti asi korda kohe. Mis haridusse puutub, siis lõpetasin Õhtukeskkoolis 11. klassi kaugõppe teel.

2. Töötate kaasautorina paljudes eriväljaannetes. Millal ja kus avastasite endas huvi ajakirjanduse vastu? Kas töö kaasautorina on ise kätte tulnud või olete pidanud selleks palju vaeva nägema, et teie artikkel mõnes ajalehes või ajakirjas ilmuks?

Kui juba esimesed kirjad ajalehes avaldati ja probleemid lahenduse leidsid, siis tekkis huvi ja tahe edasi kirjatööga tegelema hakata. Ise kätte ei tule midagi, ikka on vaja oma kirjatükke pakkuda erinevatele väljaannetele. Umbes 10- 15. aastat tagasi oli meil ikka korralik ja normaalne ajakirjandus ja meedia, siis avaldati kirju pidevalt. Praegusel ajal on olukord vägagi muutunud, sest ainult teatud väljaanded avaldavad minu kirju. Õnneks on tänapäeval Facebook ja Youtube, kus saab sõna võtta just nii, nagu tahad

3. Miks te seda tööd teete? Kas loodate maailma paremaks muuta läbi artiklite või põete kirjutamiskirge?

Minu peamine huviala ongi kirjasaatja olla ning iga päev otsin erinevaid võimalusi, kus sõna saada. Minus on nii kirjutamiskirge kui ka soovi maailm paremaks muuta. Kui probleemid ikka rahva ette tuua, siis peaks sellest olema mõtlemisainet ning kes teab- ehk maailm muutubki paremaks. Sageli jäävad probleemid lahendamata just ükskõiksuse taha pidama ning kurb on see, et inimesed hakkavad sageli lahendamata probleeme normaalseks pidama. Arvatakse, et kui nii need asjad on, et ju siis nii ongi õige. Valet asja ei saa kunagi õigeks pidada ja minu põhimõte on alati selline, et asju tuleb senikaua ajada, kuni need korda saavad.

4. Olete figureerinud ka telemaastikul ning laulnud duetti näiteks ühe tuntud laulja Ergoga. Ergo mainis, et Hillar Kohv lauljana on lihvimata teemant. Kas muusikal ja laulmisel on teie elus suur roll? On see teil geenides või tunnete lihtsalt erinevate asjade vastu huvi? Kas mõni teie lugu on ka plaadile salvestatud?

Antud küsimusele vastamist alustaksin sellest, et mul on olnud oma kirjarubriigid kunagi ka Nelli Teatajas ja hingusele läinud Kulleris. Nelli Teatajas toimetas minu kirjarubriiki humorist Mart Juur ja Kulleris praegune Õhtulehe peatoimetaja asetäitja Jaan Väljaots. Kindlasti paljud teavad sedagi, et mind on parodeeritud ka kunagises Wigla Shows Jan Uuspõllu kehastuses ning sinna sattusin just Nelli Teataja rubriigi tõttu, sest Mart Juur ja Andrus Kivirähk kirjutasid selle stsenaariumit. Samuti on minu kirjarubriigid olnud ka erinevates raadiojaamades, nagu Tartu raadio (Onu Bella alias Igor Maasiku juhitud Faasinihe saates ning hiljem mõnda aega ka tema juhitud Põlva raadio Marta saates), Kuku raadio saates Rohke Debelaki alias Gaute Kivistiku juhtimisel, Pärnu Päikeseraadios soovisaates, mida juhtis Margus Turu ning Raadio 2 saates "HAI", mida juhtisid Siim Susi- Naelapää ja Rednar Annus. Sel ajal, kui minu kirjad ilmusid praktiliselt kõikides ajalehtedes ja ajakirjades ning mind parodeeriti Wigla Shows, siis võeti minuga kohe kontakti, et minu tuntust ära kasutada ja selle vastu polnud ega pole mul ka siiani midagi. Nii näiteks käisid mul külas Onu Bella ja Gaute Kivistik ning tellisid, et hakkan neile kirjutama raadiosaatesse. Kuna Tartu raadiot ma Pärnumaal ei kuulnud, siis salvestas Igor Maasik minu rubriigid raadiosaatest ning saatis Eesti Postiga need mulle koju. Minust esimene intervjuu ilmus aga kunagises ajalehes Liivimaa Kuller ning selle tegid Jaan Väljaots ja tema tollane naine Epp. Mis puutub showna laulmisse, siis minuga võttis ühendust Facebookis Ergo Korp, kes tegi ettepaneku laulda "Aiamaja" laulu, mille ta ise kirjutas. Saatis loo mulle kuulamiseks ja õppimiseks ning kuna leidsin, et saan hakkama, siis olin nõus ja Pärnus selle laulu ka linti tegime. Olgu siinkohal mainitud ära seegi, et 2018 kevadel annab Ergo Korp välja uue plaadi ning Aiamaja laul on ka plaadil olemas. Teisena võttis minuga ühendust DJ Heiki Hainsalu, sest tutvusime Marek Veltmanni juhitud Playsoundi raadio soovisaate vahendusel ning Heiki Hainsalu tegi mulle ettepaneku laulda temaga. Jällegi oli nii, et Heiki Hainsalu saatis mulle laulu õppimiseks ning see oli Diskori valss.Salvestasime selle kevadel Tori Sotsiaalmajas, sest mujal kohta polnud. Peagi saatis Heiki Hainsalu mulle Suvi kuum laulu ning ka sellega sain hakkama ja taas salvestasime selle Tori Sotsiaalmajas ning võtted tegime Tori Põrgus ja võtteid tehti ka mujal. Kuna 15. detsembril ilmub DJ Heiki lauludega plaat, siis selle peal on ka need kaks nimetatud laulu. Plaadi lubas DJ Heiki mulle saata Eesti Postiga koju. Vahepeal pakkus DJ Heiki mulle veel ühte laulu, aga kuna leidsin, et see mul välja ei tule, siis loobusin sellest. Ühe laulu puhul oli veel selline lugu, et saatsin mõne filmitud klipi endast, et nad said panna need laulu "Elu Farmis" videosse. Arvatavasti teen veel edaspidigi mõne laulu nii Ergo Korpiga kui ka DJ Heiki Hainsaluga. Lauljaks ennast ei pea, aga showd võib ju teha.

5. Väidetavalt te ka luuletate. Kas olete mõned laulusõnad ise kirjutanud?

Luuletama hakkasin kunagi vaid sel põhjusel, et mul olid raadiotes oma kirjarubriigid ning sinna sooviti luuletusi. Laulusõnu ma ei kirjuta, sest sellist annet mul pole.

6. Mäletan müüti, et Viinahaua Hillar on väljamõeldis. Kas Hillar Kohv Viinahaualt on päriselt olemas? Kas Viinahaua on ka päriselt olemas?

Kui ma kirjasaatjaks hakkasin, siis kirjutasin alati artikli lõppu, et Hillar Kohv Viinahaualt. Kunagi oli Viinahaua küla olemas, aga juba ammu muudeti nimi Rätsepa külaks ning Viinahaua nime kannab vaid bussipeatus minu maja taga. Viinahaua nimi on tulnud sellest, et vanal ajal veeti hobustega viinavaate üle jõe jää lodjateed mööda, aga üks viinavaat oli kukkunud jääst läbi ning kuna jõgi on selles kohas sügav kui haud ning viinavaat kukkus hauda, siis saigi kohanimeks Viinahaua.

7. Kandideerisite sügisel KOV-i valmistel üksikkandidaadina ja saite päris palju hääli. Rääkiga põgusalt sellest. Kas olete endiselt seda meelt, et peakiste KOV-i ridadesse kuuluma? Miks? Kas kavatsete ka järgmisel korral KOVI-i valmistel kandideerida?

KOV- il kandideerimine oli lihtsalt soov näha ja teada saada, et kui palju ma hääli saan. Kuna häältesumma oli suur- 46, siis plaanin sõna sekka öelda ja asju lahendama hakata ning seda nii Tori vallas, Pärnus kui mujal, sest olen Facebooki kaudu saanud tuttavateks paljude poliitikutega, kelledega on võimalik asju ajada. Minu soov ega eesmärk pole olla võimul, vaid püüda asju lahendada, sest rahvas pidevalt pöördub probleemidega minu poole. Juba nüüd sain kaasa aidata sellele, et Tori kaupluse juurdeehitus sai teoks, sest mul pole kombeks esitada palveid, vaid põrutada rusikat ja see viimane ka tihtipeale aitab. Kas ma ka edaspidi kandideerin? See sõltub juba soovist ja viitsimisest. Ehk peaks vahelduseks riigikokku kandideerima, et näha, kas ka sinna kandideerides mõne hääle saan.

8. Teie perekonnaseis?

Vallaline.

9. Kogu Eesti rahvas teab, et olete lauljatar Anne Veski paadunud fänn. Kui kaua te teda fännate ja mis on lauljatarist nii erilist, et just tema on võitnud teie aastatepikkuse soosingu?

Ei oska öelda muud, kui seda, et Anne Veski on lihtsalt erilisem laulja kui teised ning tänaseks on ta saavutanud ka palju. Fännan Anne Veskit juba ajast, mil ta laulma hakkas. Tänaseks oleme tuttavad ning suhtleme "sina" vormis. Tean tema kodust aadressi, mille kunagi ütles mulle ta abikaasa Benno Beltšikov, kui kunagi küsisin, et millisel aadressil Anne Veskile jõulukaart saata? Anne Veski koduse telefoninumbri ütles kunagi telesaates eetrisse Kerli Veski, kui ta tema alles laulmisega tegeles ning mobiiltelefoni numbri ütles üks Anne Veski koduabiline.

10. Olete väga sõnakas sõnavõtja, kohati isegi paindumatu, jääte alati enda arvamusele truuks, mis on hea. Kas on aastate lõikes tulnud ette ka juhuseid, et teid on alandatud ja sõimatud oma julgete väljaütlemiste eest? Kuidas need teile mõjunud on?

Olen piisavalt paksu nahaga, et mitte välja teha taolistest asjadest. Alati, kui mingit probleemi kajastad, siis tuleb arvestada ka sellega, et kõigile see ei meeldi.

11. Kui te oleksite pääsenud KOVI-i, mis oleks prioriteet number 1 maaelu paremaks muutmisel?

Maaelu juures tuleks parandada paljud asjad. Number 1 oleks see, et teenused ja teenindused tuleks tuua maaelanikule koju kätte, aga mitte koondada ja kärpida, nagu praegusel ajal tehakse. Selline poliitika olla ei tohiks, et vaesemad ja väiksemad surume nurka ja kärperahaga täidavad kärpijad oma rahakotte ja tulubaase.

12. On teil mõni isiklik soov mida lähenevatelt jõuludelt ootate ja mida võiksite ka lugejaga jagada?

Mida muud ikka soovida, kui jõulurahu ning üksteise mõistmist. Soovin sedagi, et talv taeva jääks, sest lumi ja külm mulle ei meeldi. Olen kevade ja suve armastaja. Eriti meeldib periood maist kuni jaanideni, kui linnud laulavad ja pimedat aega on väga napilt.

Margit Peterson

********************************************'

 Minu järgmiste raamatute illustraatorid teevad usinasti tööd. 

Signa Lauk illustreerib mu lasteraamatut PETU LÄHEB KOOLI ja siin on üks visand ta illustratsioonidest:

...

 Annika Lainela jõudis just ühele poole mu romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtumi illustreerimisega:

...

 Ja mina aina kirjutan, ega väsi.

Olge hoitud!

4. detsember. 2017.a.

Vana-Rääma

Jaansoni rada 84.päev

  Tänase päeva parima komplimendi tegi mulle noorepõlvesõbranna (jajaa, ma olen õudne vanamutt!), keda rajal nägime. See kõlas nii: "Ma vaatasin, et mingi pisike tüdruk on rajal!" Ei noh, mina tänan Ene! Aeg on ka sinu puhul seima jäänud ja noored oleme me endiselt. Aga ennast pisikeseks ma veel (rõhutan- veel) ei pea, kuid küll ma pisenen!

 Täna läbisime Germoga 6,4 kilomeetrit, no pedomeeter näitas nii. Tegelikult oleks isegi pikema raja kepikõndinud, aga vahepeal tuli taevast pussnuge alla ja eriti märgjaks saada ei tahtnud. Ilm oli muidu mõnus ja vaikne ning lörtsi-, lume- ja vihmahood haihtusid jube ruttu.

 Enesetunne on ülimõnus, ei ühtegi liigese- ega lihasevalu, ei väsimust. Tegelikult kartsin, et peale paaripäevast kodurežiimi ja reedest topeltjuubelit on raskem kepikõndida, aga võta näpust. No ja tegelt sai juubelil aktiivselt tantsitud ka. Ning kodus ma endiselt tegelen ka võimlemisega. Eks nädalalõpus kaal näitab kas ja mis. Igal juhul on peale rajalt tulemist väga hea olla ja tuju ka mega. Laupäevasest päevast oli mul kahju, sest ma ei kannata eriti alkoholi, aga reedel pingutasin šampusega üle ja laupäeval oli süda paha ning lisaks veel kõrvetised ka. Alkohol on kurjast. Vähemalt minu jaoks, sest isegi juba paarist pokaalist šampusest on mul paha. Aga täna kompenseerisin laupäevase "surnud" päeva ja olen enda üle uhke. Ehkki mõned korrad aastas dringin ka ennastunustavalt ikka, ei mõista ma neid naisi kes pidevalt tripsutavad, aga ei hakka ma ka näpuga näitama ja kellegi elu elama. Naised ja tihe tripsutamine lihtsalt ei sobi kokku! Aga see selleks, eks neid väärikamaid tähtpäevai hakkab üha tihedamini tulema ja ma ikka vahel lõõgustun ka, ei ole täiskarsklane. No nüüd kukkusin lobisema, energia ülejäägid.

 Ja eks Päkapikk Ave ju jõudis ka meile taas nännidega külla, napsasin Germole mõeldud šokolaadist isegi 3 patja ja sain veel energiat juurde. Aitäh, Ave!

Ilusa nädala alguse fotod ka ikka:

minek...

puud on alasti...

2 km läbitud...

detsembrikuine Jaansoni rada...mõnus, lumevaba!

3 km läbitud...

keppide parkla ;)

lemmikkoht

Pärnu jõgi on täna tüüne aga kõrge...

Germo lemmikkohas..

hetk lörtsi ja lumelobjakaga, mis kohe sulas...

Päkapikk Ave tõi saarelt leiba ;)

4. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

Tempokas nädalavahetus

laulab Toomas Anni

  Polegi mitu päeva aega blogida olnud. Sai reedel üle saja aasta lõõgastumas käidud, ehk siis kaksikute juubelil. Aga kuna tegu oli privaatpeoga, siis ma oma avalikku päevikusse kõigist ja kõigest ei kirjuta, ega fotosid ka ei jaga. Vaid paar fotot panen.

 Tunnistan ausalt, kokkuvõttes oli päris mõnus Toomas Anni pilli järgi jalga keerutada, kuigi jah, Toomasel on tuline õigus, et õige hoo kipub pidu saama just siis, kui bänd hakkab asju kokku pakkima. Tüüpilised eestlased! Aga, ei, sai tublisti jalga keerutatud ja pidu oli tore.

 Suurimad tänud Hardile (vanemad ikka enne! sest Hardi on Annelist 20 minutit vanem) ja Annelile peo eest!

 Mõnus kohake sünnipäevade pidamiseks! Conzenof Pubi, mille kodukat saate piiluda SIIT.

ja seest...

Toomas Anni

...

Toomas Anni

Conzenof Pubi Sauga alevikus

3. detsember 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 83.päev

  Nagu ma maininud olen, on mul viimased 2,5 nädalal selline inspiratsioon peal, et olen lõpetanud romaanitriloogia 1. raamatu ja kirjutanud 2. raamatust ka üle poole valmis, see on üks põhjuseid miks ma harvemini rajale jõuan, aga jõuan.

 Esmaspäeva hommikul tõusin kaelaradikuliidiga, aga hakkasin ruttu ennast tinktuuritama ja täna on kael vaid veidi kange, kahe päevaga sain haigusest võitu. Aga olin vaikselt kodurežiimil ja kirjutasin. Lisaks sellele olen avastanud enda jaoks viimasel ajal võimelemise, kuna liikuma peab. Pühapäeval käisin kaalul ja see näitas, et olen 500 g alla võtnud, asi seegi. Hetkel siis olen kaotanud 21,5 kg. Katsun seda hoida, et juurde ei tuleks. Ja vahel eksime koós Germoga rajale ka.

 Ma pole eriline võileiva sööja, vaid paar viilu söön hommikukohvi kõrvale, aga olen avastanud, et karmilt keelatud võileib ei tee üldse paha. Ma ei lase tekkida tühjakõhu tunnet, söön kasvõi ühe võileiva vahepeal, kui olen romaanis, et näljatunne kaoks. Üldse söön nüüd tihedamini ja palju vähem, organism ise tunneb mida tahab. Mõnikord söön banaani ära, mõnikord õuna. Vahepeal, kui põlved hakkasid liiga tegema (ilmselt sundasendist, mida kirjutamine nõuab), määrisin ka neid tinktuuriga ja võimlesin, oli abi.

 Täna näitas pedomeeter koju jõudes küll vaid 3,8 km kõndimist, aga abiks seegi. Olin üleni higine ja lisasks olid mu valed jalanõud jalas, ka jalad said märjaks. On kord juba selline nutune ilm.

 Port Artur 2-s sai ka tiir käidud, sest reedel tuleb topeltjuubelile minna. Ning postimajast tõin paki välja, sain ühe põneva raamatu omanikuks. Aitäh! See on Toomas Reisalu ehk kirjanikunimega Thomas Wirkkuneni romaanitriloogia 1. raamat, pooleldi tõsieluline, pooleldi ilukirjanduslik. Olen autoriga kunagi põgusalt suhelnud ja ootasin selle raamatu sündi ammu. Olgugi, et kunagi fb sõbralisti puhastades eemaldasin ka tema sõbrast, mitte paha pärast, lihtsalt jätsin tuttavad sinna. Aga olen Toomast aegamööda jälginud ja rõõmustan ta saavutuste üle. Ka maalimisande avastas ta endas ja teeb seda päris hästi. Kui saan raamatu loetud, blogin ka, nagu ikka. Olen nüüd üle pika aaja lugemislainel, loen oma häärberiraamatut üle, jäi suvel pooleli. Jah, mul on komme ka enda raamatut valminuna uuesti üle lugeda. Suur hunnik igasuguseid põnevikke on öökapil ootel.

 Natuke fotosid ka tänasest!

kesklinna sillal..

pkkisin ennast korralikult sisse...

veidike härmatist...

tibutab...

ilus...

rada...

pardid...

põnev...

pk

VARJUDE RIIK. PUNASTE JUUSTEGA TÜDRUK.T.WIRKKUNEN

loe põneviku tutvustust!!!

29.november. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2. (18.pt)

18. peatükk

  „Venna, kas sa armastad tädi Marist? Miks tädi Marist ammu enam pole sinu juures? Kas ta läks kaugele ära? Mida tähendab kaugele ära?“ esitas Kusti vennale ootamatuid küsimusi, mis Trevorile haiget tegid ja armid haavadeks rebisid. Aga ta pidi väikesele vennale midagi vastama, midagi mis vennale meeldiks. Tegelikult Trevor imestas väga, et nii väike laps oskab sellisied küsimusi esitada. Polnud ja Kusti veel neljanegi veel. Aga teeglikult vanemad inimesed tihtiligu ei oska hinnatagi kui palju lapsed jagavad ja teavad nende elust, nad unustavad ennast kõnelema ja ei oska aimatagi mida laps meelde jätab. Pealegi oli Kusti väga memmekas ja kodune laps, küllap sellepärast tundus kuidagi täiskasvanulikum ka, sest vestluspartnerid ja kaaslased olidki täiskavanud. Ja kui Mirell noorema poja sünnitas oli ta ise ka juba üle 40-ne aasta vana. Legend räägib, et kui naine sünnitab lapse siis kui ta on ise juba 36 aastane, liigutatakse need lapsed vanainimeste lasteks, kuigi tegelikult 36 aastane naine ei ole üldse vana ja on võimeline perekonda looma. Samas on täheldatud, et selles ema vanuses sündinud lastel on mingi eriline anne, mis aastate pikku välja lööb., või siis ei löö, kuidas kellelgi. Kas on tegu olnud vaid juhuste kokkusattumisega või on legendil, nagu külajuttudelgi, tõepõhi all, seda ei oska ilmselt üheselt meist keegi öelda, võime vaid oletada ja analüüsida.

  „Kallis väikevend..“ tahtis Trevor vastama hakata, kuid Kusti parandas teda.

  „Ma ei ole mingi väike vend, olen juba suur poiss.“ mossitas ta.

  „Kallis suur poiss, alati ei lähe elu nii nagu inimene tahab, saatus on meile ette määratud. Kuidas ma sulle seltan, et sa aru saaks? No saatus on inimese elutee, rada, mida mööda ta kõnnib ja inimene teeb just seda mis on talle eluga kaasa antud. Ilmselt oligi minu ja Marise saatus selline, et me pidime lahku minema. Lahku minemine on eraldi elamine, kasvõi nii, et teine inimene elab üldse teises riigis. Kui inimene läheb sellest riigist ära kus ta praegu elab, nagu näiteks meie elame Eesti riigis, siis ta lähebki kaugele, sest teised riigid asuvad meie riigist kaugel.“ kas said vastuse?

  „Okei. Aga kas inimesed võivad kaugetes riigis elada kogu aeg?“ tahtis Kusti vel teada.

  „Võivad ikka. Enam ei keelata, kuigi vene ajal, ehk siis sellel ajal kui Eesti vabariik kuulus suure Nõukogude Liidu koosseisu, olid piirid kinni ja teise riiki saada eriti polnud võimalik. Nõukogude Liit oli üks suur Vene riik, ka meie naabervabariigid Läti ja Leedu kuulusid sellesse koosseisu.“ selgitas ta.

  „Mis asi see koosseis on? Kas siis peavad kõik kogu aeg koos püsti seisma?“ ei mõistnud Kusti.

  „Mõnes mõttes on sul õigus, armas vennake. Aga koosseis ei tähenda otseselt seda, kuigi kaudselt tähendab küll. Aga ma ei hakka asja keeruliseks rääkima, ütlen vaid niipalju, et seima ei pidanud, aga me olime nagu üks riik, suur ja tervik, ning seadused olid teised, ei lubatud eriti reisida. Sa oled väga nutikas, sest sõna „koosseis“ on tõesti mitmetahuline sõna, saab tõlgendada mitmeti.“ oli Trevor üllatunud.

  „Mis asi see tahu veel on?“ päris Kusti edasi.

  „Tahk, tahu, tahku, ehk siis tahk on mõnes mõttes nagu külg, asja teine külg või nii, aga ta võib tähendada ka tahutud külge, või siis mingi situatsiooni või sündmust mis muudab elu, nagu ajaloost muutis revolutsioon muutis tahke meie elus.“ üritas ta selget pilti maalida.

  „Ah, sa räägin nii keeruliselt! Ma ei saa mitte midagi aru!“ pahandas väikevend.

  „Tule siia. Sa oled küll juba suur poiss, aga paljusid asju hakkad sa alles koolis õppima, näiteks ajalugu, millel om meie elus suur ja väärtuslik koht. Mina arvan, et iga inimene peab lausa ajalugu tundma, vähemalt oma riigi ajalugu ikka, muidu ta tundub rumalana. Aga sina ei peagi praegu veel kõike teadma ja kõigest aru saama, sest sa ei käi veel koolis. Sellepärast tulebki koolis hästi õppida, et siis saab targaks. Ja tark tahab meist igaüks olla. Sina ju tahad ka?“ küsis Trevor väikevennalt.

  „Ma olengi juba tark!“ teatas Kusti.

  „Ma ei kahtlegi selles, mu vennakene!“ muigas Trevor.

  „Oota, aga emme õpetas, et minul on kaks külge, vasak ja parem külg. Kas ma olen ka siis tahk?“ oli Kusti üllatunud.

  „Ei, vennake, sa oled inimene, kellel on kaks külge ja piltlikult või teistmoodi mõeldes võib sul neid külgi või tahke veel rohkem olla, aga seda sa praegu veel ise ei tea. Neid inimesi, kes osakavad palju asju teha, ei jää ühegi tööga hätta, kutsutakse mitmekülgseteks. Aga laps ei peagi veel kõike oskama ja sellepärast ma ei oska öelda kas sina oled mitmekülgne. Kunagi ehk oskad ise ka seda öelda. Elu õpetab. Neid inimesi, kes tegelevad mitme erineva asjaga korraga ja oskavad neid asju teha perfektselt, kutsutakse multitalentideks. Näiteks inimesed kes oskavad ideaalselt, raamatuid kirjutada, laulda, maalida, lauluviise luua, joonestada, videofilme valmistada, tantsid ja palju asju veel teha, nemad ongi multitalendid.“ selgitas Trevor.

  „Ohh, kas ka need kes multifilme teevad?“ oli väikevend üllatunud.

  „Jah, ka need, kes lisaks paljudele eelpool mainitud asjadele multifilme teevad. Rumal inimene neid teha ei suudaks.“ selgitas Trevor.

  „Aga venna, siis ma pean ju lasteaeda minema, muidu ei oska koolis õppida ja peale kooli lähen kohe multitalendiks õppima.“ oli Kustil nüüd juba kahju, et ta lasteaias ei käinud.

  „Jah, sul on õigus, lasteaed ja kool tulevad alati kasuks, siis inimene õpib rohkem, aga multitalendiks ei saa meist igaüks. Jah, kirjutamist ja kunsti saab õppida, aga kui sul ikka ei ole muusikalist kuulmist, üritad küll muusikat õppida ja koolitad oma häält, kuna tahad hirmsasti laulda, ei saa sinust multitalenti. Sa võib küll laulda, aga multitalent on see kellele on ka midagi geenidega kaasa antud.“selgitas vend edasi.

  „Mis asja? Mis geenidega? Mis asjad need veel on?“ ei mõistnud Kusti.

  „Tead, äkki lähme kusagile? Õue tahad minna?“ näits Trevor tüdimust.

  „Ma ei taha sinna õue minna, seal pole midagi taha. Mul pole ühtegi sõpra ka ja mul on seal igav.“ torises Kusti.

  „Olgu. Aga mida sa tahaksid praegu veel teha?“ küsis vanem vend.

  „Ma tahaksin, ma tahaksin, et emme koju tuleks...“muutus Kusti härdaks. Vaatas oma suurte vesiste silmadega kanast välja, nägi kuidas teised lapsed õues palli mängivad ja tundis kadedust. Kusti kartis veidi teisi lapsi ja see tegi teda nukraks. Korraga ilmusid taeva alla päike ja vikerkaar ning õues hakkas vihma tibutama, kuid ükski laps ei läinud tuppa. Nad nautisid sellist ilma ja rõõmustasid häälega vikerkaare üle. Kustit tegi see nukraks, sest samal päeval, kui ta isa suri, ilmus ka taevasse vikerkaar ja hakkas sadama. Keegi oli maininud, et taevas nutab ta isa taga. Kusti tundis, et ka praegu on nii, aga mitte ei nuta taevas ta isa taga, vaid nutab koos temaga, sest tunneb puudust oma emast, kes haiglas peab olema. Kunagi oli just isa Ants see olnud kes ütles, et kui vihma sajab siis taevas nutab. Kusti siis päris, et miks küll taevas nutab. Ants selgitas, et taevas on nagu inimene, vahel naerab, siis särab päike ja kui hakkab vihma sadama, nutab taevas ja kõik taevatähed ka. Et kõik inimesed nutavad ja nutt puhatab hinge. Kusti muidugi sai sellest nii aru, et peab nutma ja peale seda püüdis endale sihilikult haiget teha, et nutt tuleks. Ants alusa ehmatas ära, kartes, et temast pole lapsekavatajat, pole head isa oma pojale, kes pidevalt nutab. Aga lapsed saavad vahel asjadest valesti aru ja tõlgendavad teisiti, millest jälle täiskasvanud ei tarvitse aru saada. Siis peakski täiskasvanu minema ajas tagasi, mõtleme ennast lapseks ja tundma kuidas tema sellel ajal mõtles, oli ja tegi.

  „Jah, tead vennake, ka mina tahaksin et emme koju tuleks, Kuigi ma olen juba täiskasvanud mees, tahan ma alati emaga koos olla ja oma emale jääme lasteks ka siis kui täiskasvanud oleme. Usu, ka mina tunnen tema järele igatsust, sa ei ole ainuke. Aga kuna praegu ta veel koju tulla ei saa, siis räägi, kui sul on mõni mure, räägi minuga nendest muredest, sest ma olen sinu vanem vend ja oskan kindlasti sind aidata.“ soovitas Trevor.

  „Aga sa ju pole mu emme ja sa ei saa tema eest ka olla!“ selgitas Kusti.

„Kindlasti pole ma sinu ega enda emme ja ei emmet ei asenda mitte kunagi mitte keegi, ka oma vend mitte, aga ma saan olla sulle toeks, kui sul on mõni mure. Sa ei pea seda muret endas hoidma, võid minuga jagada, esk siis rääkida sellest murest. Ma võin aidata selle mure lahendada.“ selgitas vend.

  „Ma ju ütlesin, et ma tahan et emme koju tuleks!“ raputas Kusti pead ja oli hämmingus, et vanem vend ei saanud ikka aru mis talle muret valmistas ning jahus mingist vennast ja vennaga mure jagamisest.

  „Olgu, aga ma ei saa jah sulle võimaldada seda, et emme koju tuleks. Aga mida sa veel sooviksid? Tahad midagi mängida? Süüa? Või on sul mingi soov mida kogu aeg tahaks, aga ei saa? Äkki mina saan aidata su soovil täituda?“ pakkus vend.

  „Jah, minu suur soov oleks, et isa oleks elus. Sa tahad öelda, et saad mu isa uuesti elusaks teha? Kas sa oled võlur vä?“ imestas väikevend.

  „Ei, kallike, ei, seda ma tõesti kahjuks ei saa sulle lubada. Aga äkki tahad õue minna? Tahad endale mõne sõbra leida? Kas sa tahad, et su sõber oleks poiss või tüdruk?“ pakkus vend järgmise võimaluse.

  „Näehh, mulle meeldib üks tüdruk, aga kas ta siis on minu pruut?“ muheles Kusti.

  „Oot, oot, sul on juba pruut olemas?“ imestas Trevor kuid samas tundis siiralt head meelt, et väikevennale tuli üle mitme tunni muie huulile.

  „Venna, ei tohi mind norida! Ma ei ole kunagi selle tüdrukuga rääkinud ja ma ei tea ka mis ta nimi on, aga kas ta siis ikka on mu pruut?“ tahtis väikevend teada kuidas või mille järgi pruuti valitakse ja kes see pruut õigupoolest üldse on.

  „Ma ei nori sind, kullake. Pruut saab olla vaid see kellega sa koos oled, keda armastad, kellega oma muresid ja rõõme jagad. Aga kui sa teda ei tunne siis ta su pruut olla ei saa. Ja ma kunagi ei naera su üle, ega ei nori sind, vaid tahan pigem õpetada, jäta see endale meelde.“ selgitas Trevor.

  „Aga kui ma sellel tüdrukule musi teen, kas siis ta on minu pruut?“ küsimused jätkusid.

  „No kui sa lähed ja teed ilma luba küsimata ja teiste ees talle musi, siis hakatakse sind ja seda tüdrukut kindlasti norima. Sellepärast ära nii kunagi tee.“ andis vend nõu.

  „Olgu. Siis on ikkagi sellel tüdrukul peigmees juba olemas. Ema rääkis, et peigmees ja pruut musitavad omavahel ja üks poiss just enne andis sellele tüdrukule musi.“ oli Kusti südamepõhjani solvunud.

  „Ära ole solvunud, tule siia, mu kallis vennake! Kui sa kunagi suureks saad, alles siis saad tüe suhete kohta teada. Ära selle pärast praegu oma pead vaeva.“ kallistas ta väikevenda.

  „Olgu! Ma lähen nüüd mängima!“ oli Kusti konkreetne ja sulges ennast oma toa ukse taha. Peale pooletunnist vaikust läks Trevor venna tuppa piiluma, kuid vend magas magusat und, muie suul.

27. november. 2017.a.

Vana-Rääma

Sulelennud 4

  Kahjuks sain ka täna fb vahendusel alles teada, et Pärnu eakam ja eakamate kirjutajate klubi SULEKLUBI pidas oma 40. juubelit ning selle raames anti ühine luulevihik välja. Mul on nii kahju, et PP veebilehekülg muudeti mingil ajal selliseks, et osasid artikleid pealehel ei näidata, tuleb ise otsida. Need oleks nagu teisejärgulised. Nii ma hetk tagasi alles kultuuri alt selle kesise info leidsin juubeli kohta. Ei kellaaega, ei...Kurb on. Ja PP-d ma ostma ka ei hakka, sest (vabandan osade ajakirjanike ees!) minu jaoks pole viimasel ajal sealt lehest eriti midagi lugeda, vaid ühe käe sõrmedel saan üles lugeda ajakirjanikke, kelle artikleid ma meeldedi loeks, kes veel sellesse ajalehte tööle jäänud on. Võibolla olen liiga kriitiline, aga see on minu (muideks, ka väga paljude mu tuttavate!) tagasihoidlik arvamus.

 Artikli info on selline : Ava see!

 Küll aga siirad ja suured tänud Ingale, kes selle sündmuse kohta fb-s fotosid ja videoid jagas, nii sain minagi osa.

 Siirad ja suured tänud ka Luule Luusele, kes oli täna selle imekena luulevihiku õues Germo kätte andnud! Lihtsalt ma ise olen taas kodu vang, sest hommikul tõustes avastasin ennast taas kaelaradikuliiti põdemas ja pidin käega pead padjalt tõstma. Aga ravin ennast kenasti ja küll ma taas liigun. Rajale ka ei saanud, kuid Germo käis koos Külliga kenasti vähemalt ära. Ilmselt eile sain külma, kui peale dušši poolpaljalt trepile läksin.

 Lugesin SULELENNUD läbi ning leidsin sealt mõningaid pärle, mille ka fotodele jäädvustasin, kuid osad olid kvaliteedilt viletsad ja lisan siia vaid need mis loetavad on.

 Palju, palju õnne SULEKLUBILE ja aitäh selle imekena raamatu eest!

 Ahjaa, endast niipalju, et kahe nädala jooksul lõpetasin ELU PÄRAST ELU triloogia 1. raamatu kirjutamise ning kirjutan 2. raamatut sarjast ning juba on üle poole ehk 17 peatükki kirjas. Olen lainel ja sukeldun nüüd romaani tagsi.

 No ja mõned fotod siia ka armsast Kitist ning õhtusest Pärnust.

...

Luule Luuse luuleread

Luule Luuse luueread

Aili Metsa luuleread...

meie võimukas Kiti :)

pühapäevaõhtune kuu...

Piiri tänaval pühapäeva õhtul...

27. november. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2 (17.pt)

17. peatükk

  „Issand, sina! Ma pidin infarkti saama! Ei tohi niimoodi ehmatada!“ oleks Maris nagu tonti näinud.

  „Sorry, ma tõesti ei tahtnud halba! Mõtlesin kuidas sulle läheneda nii, et see jääks sulle märkamatuks, aga kukkus vist teisiti välja.“ oli Rinaldo kurb ja poetas oma peost Marise pisikesse pihku imearmsa Porto sümboli, tillukese värvilise metallist Barcelose kuke ning Porto vapi logoga korgi. Korgipuu koorest, mis on ka kuuma- ja niiskusekindel, valmistatkse palju meeneid, näiteks käekotte, rahakotte ja isegi vihmavarjusid. Igas suveniiripoes on korgist valmistatud esemeid hulgim. Barcelose kuke legend on küll turisti jaoks pisut naljakas, aga kohalike jaoks mitte. Legend vestab kukest kes hakkas rääkima. Seda kutsutakse kohalikuks Angry Birdiks. Legend kõneleb, et kunagi olevat ühte palverändurit süüdistatud rängas kuriteos ja talle mõistetud poomissurm. Aga surmamõistetu viimane soov oli justkui kohtunikule seaduseks. Nii soovis surmamõistetu, et hukkamine toimuks kohtuniku silme all. Surmamõistetu viidi õhtusöögile, nöör kaelas, timukas kõrval. Kohtunikul olid parasjagu road laua ja nende hulgas ka praetud kukk. Palverändur teatas kohtunikule; „Ma olen süüta! Ma olen tõepoolest süüta! Ja selle kinnituseks võib kukk, kes teie ees liual, kirema hakata. Näljane kohtunik ei lasknud ennast häirida, timukas hakkas juba köit kinnitama, kuid siis ajas kukk ennast liual püsti ja hakkas kõrvulukustavalt kirema. Kohtunik oli hämmingus ja mees sai kenasti oma palverännakut jätkata.

Kuna Portugal asub maailma serval, kutsutaksegi seda riiki Maailma Servaks. See on Pürenee poolsaarel asuv Edela-Euroopa riik, mille naabriks on ainult Hispaania. Rinaldo väite põhjal ei saa portugallased ja hispaanlased oma vahel hästi läbi ning see olevat ka kuke legendiga seotud. Kas nii on või ei ole, seda täpselt ei tea, aga samas teadis Maris Rinaldole rääkida, et ka eestlane ja naaberrahvus lätlane ei saa eriti oma vahel läbi, selle taga olevat igasugused vanad legendid, kaasa arvatud Kilusõda. Austagem või siis ärge austagem legende! See võib ka olla üheks põhjuseks miks portugallasele ei meeldi kui nende riigis kõneldakse hispaania keeles ja vastupidi.

  Maris oli tegelikult siiani, pehmelt öeldes, hämmingus. Kuigi Rinaldo tundus talle selline ülisõbralik ja pehme loomuga, ehmatas äsja aset leidnud intsident teda ikka lausa keeletuks. Kas ikka see lähenemine oli süütu? Või oli Maris ise endas mingid hirmud üles leidnud, mille jaoks tal ei olnud sõnu? Naine istus ja kuulas noormeest, aga miski temas tahtis põgeneda. Kuigi Rinaldo oli talle maasikakonteili välja teinud ja pakkus ennast giidiks, tahtis Maris ära. Naine tahtis koju, oma Porto koju. Ilmselt ehmatas teda teadmine, et Portugalis on palju taskuvargaid, sest eelnevalt enne sellesse riiki kolimist oli ta aastaid teinud kodutööd ja keegi oli oma blogis taskuvarastest juttu teinud, kuigi Maris ei tahtnud seda kuidagi uskuda. Aga see oli ainus pahe ka tema jaoks selles riigis. Nüüd kartis ta, et see võib ka temaga juhtuda, et üksinda võõral maal ja võõra rahva hulgas võib ta kaotada oma rahakoti, mille sees on ka dokumendid. Ilmselt see hirm sai otsustavaks.Ta tõusis lauast, tänas Rinaldot ja hakkas liikuma. Rinaldo lausa ehmatas sellise reaktsiooni peale. Maris lasi jaldadel kiiremini käia ja juba ta oligi oma korteris, oma toas, oma voodis ning seedis juhtunut. Korraga hakkas tal häbi, sest taskuvaraste lugu võis olla kellegi tühipaljas külajutt ja pealegi leidub selliseid kahtlsi tegelasi igas riigis, igas linnas, igas külas. Aga kui võtad mõne hirmu enda sisse, hakkab see laastamistööd tegema ja sa hakkad kolli nägema ka seal kus seda pole ja pole kunagi olnudki. Asi on ajudes kinni, sinu enda psüühikas, näed seda mida hirmu meelevallas olles näha tahad.

  Kui Marisel hakkas silm kinni vajuma, kuulis ta akna taga muusikat ja laulmist. Naine tundis ära Portugalis rahvaliku ballaaditaolise itku- ehk nutulaulu fado, mida ta oli laäbi youtube kuulanud ja nautinud juba kaua aastaid. Ka Porto tänavatel lauldi seda vahel. Esimese hooga ei teinud Maris sellest väljagi, kuna nende üürikorteri all asus fado baar, kus pühapäeva õhtuti seda laulmas käidi. Kui võõrale võib reeglina tunduda see matusemuusikana, ei pahanda portugallane kunagi kui julged seda talle öelda. Marisele see matusemuusikana ei kõla, sest ta on kaua aastaid nautinud seda muusikastiili ning isegi aeg-ajalt kaasa laulnud. Naine on leidnud üles selle muusika peidetud väe ning muu muusika tundub fado kõrval tühine halamine. Mitte küll eranditult kõik, aga enamus.

  Uni oli nagu peoga pühitud, aga laulmine aina kestis ning Maris läks asja uurima. Ta ehmatas kui nägi et lauljaks on tema sõber Rinaldo, kelle ta mõne aja eest keset kohvikut istuma jättis ja põgenes, põgenes eelkõige iseenda eest. 12-keelne kitarr käes, üks jalg tänava äärekivile toetumas, meelas naeratus huuli kuid silmis kurbusehelk, seisis Rinaldo Marise magamistoa akna all ja laulis itkulaulu, mis kõneles õnnetust armastusest. Maris oli sõnatu ja pisarad valgusid ta silmadesse. Miks küll Eesti mehed midagi nii üllatavat teha ei võiks? mõtles ta endamisi. Olgugi, et Eesti mehed olid tema jaoks kõige õigemad mehed. Olgugi, et Maris ei saanud sõnadest aru, köitis see lugu ja esitlus teda niivõrd, et ka pani ruttu linnahilbud selga ja jooksis tänavale. Alles siis märkas ta, et majade aknad oli rahvast tulvil. Naine ei teadnud kas nutta või naerda, sest see tunne, mis teda valdas, oli sõnaseletamatu. Rinaldo sai lauluga ühele poole, tõmbas, nagu võlu väel, kusagilt välja Portugali rahvuslille-lavendli, suudles Marise kätt ning kallistas. Maris oleks nagu mingisse romantikafilmi sattunud, sest sellist asja oli ta näinud ainult filmidest ja kuna filmid on lavastatud, olgugi, et suurel määral tõsielu ainetel, ei uskunud naine siiski, et selliseid asju ka päriselus juhtub. Nüüd tundis Maris veel rohkem, et ta tahab olla selles riigis, selles linnas, olgugi, et tema süda kuulus ja kuulub Eestimaale. Olles kursis ka sellega, et iga aasta juuni kuus toimuvad Portugalis selles riigis traditsioonilised sündmused, mis on pühendatud kolmele pühakule, kus tantsitakse rahvatantse ja lauldakse fadot, oli naine kindel, et selleks ajaks on ka tema mõne itkulaulu otsast lõpuni selgeks õppinud ja tahab seda koos kohalikega laulda. Naine oli üleni armunud, aga mitte Rinaldosse, millest tal endal ka kahju oli.

  Kuna Maris ei armastanud eriti tähelepanu keskpuntis olla, tegi ta noormehele ettepaneku jalutada majast eemale, treppidele, mis viisid mäest alla, Douro kaldale. Natukese aja pärast võttis Rinaldo istet trepimademel ja alustas uue itkulaulu laulmisega. Marise üllatuseks lonkis nende juurde üks siiami kaasi meenutav kass, kellega nad olid juba eelnevalt sõbraks saanud. Ka kassil oli taaskohtumise üle hea meel ja ta ronis naise sülle ning jäi sinna kohe magama, omal selline nägu peas nagu naudiks ka fadot. Küllap nautiski.

  Korraga hakkas iga nurga tagant nende ligi tulema rahvast, kes poetasid rahanumbreid Rinaldo ette betoontrepile. Kes laulis valjul häälel kaasa, kes kõikus laulu rütmis, aga eranditult kõik nautisid Rinaldo esitlust. Hiljem selgus, et just itkulaulmisega teeniski Rinaldo omale elatusraha, see oli tema leivanumber ning ta oli tuntud fado laulja Portos.

  Käsikäes jalutasid noored pikalt mööda Douro kallast, nagu armunud muiste. Küllap Rinaldo oligi naisesse armunud, ja ega Mariski pime ei olnud, aga ikka ja jälle tegi ta vigu, ikka ja jälle andis ta Rinaldole valesti endast mõista. Kindlasti mitte ei olnud tegu tahtliku provokatsiooniga, ega mitte mingisuguse provokatsiooniga. Milline naine ei ihkaks romantikat? Ma usun, et me kõik ihkame, aga kogeme seda harva. Pealegi tuli ilmseks, et Rinaldo on väga ihatud kohalik fado laulja ja selles mõttes haruldus, et ikub Porto tänavatel, kuigi muidu lauldakse seda laulu baarides ja teatud pubides ning tänavatel kuuleb reeglina tundtud persoonide hitte turistide esitluses. Kõige kuumemad tunduvad olema Elvis Presley lood, sest neid kuuleb igapäevaselt Keskväljakul.

  Kui nad jõudsid sadamasse, kus kohast Cruzi nimeline vana laev reisijaid peale võttis ja neid Hispaania rannikuni sõidutas, küsis Rinaldo kas Maris tahaks ka sõitma minna, kuid naine jäi tagasihoidlikuks, tema jaoks oli selles päevas niigi palju vastakaid emotsioone ning ta ihkas oma pessa tagasi. Rinaldo küll veidi imestas selle üle, aga leppis, sest ta tõesti hoolis Marisest ja tahtis temaga pidevalt koos olla. Koos alustati tagasiteed Marise elamisse. Välisukse juures tahtis Rinaldo nii väga Marist suudelda, kuin naine keeldus, ei lasknud ja mees ei surunud peale ka, aga kallistus, mis neid lausa minutiteks liitis, oli nii tugev ja soe, et kõik möödujad naeratsid neile ja autod andsid signaali.

  „Mida ma ometi teen? Kas peaksin siit minema kolima? Otsima uue üürika? Aga Porto on ju nii pisike, ta leiaks mind ilmselt maa alt ka üles ja pealegi tahaks ikka linnas vabalt liikuda. Kas ma käitun väga valesti? Ohh, issake, pole kelleltki nõu ka küsida!“ oli naine segaduses, läks külmkapi juurde ja nööpis lahti oma ainsa veini, mille ta oli proovimise pärast ostnud, sest kõik muudkui kiitsid Portugali veine. Kuid Maris pettus, sest see oli kohutava maitsega ja ülihapu, lõualuud pidid krampi minema. Nii valaski ta kogu pudeli sisu kraanikausist alla. Naine ei saa siiani aru veini fenomenist ja selle tarbijatest, eriti veel endest kes kordavad kuidas nad veini armastavad. Msrise jaoks on vein kõige kohutavam ja vastikum jook maailmas. Ja üldsegi ei mõsita ta kas seda kui inimene ütleb alkohoolse joogi kohta hea, sest tema jaoks pole ükski alkohoolne jook hea, igal nesit on spetsiifiline maitse juures mis paneb pudelit eemale tõukama. Õnneks ilmselt puudub Marisel alkoholigeen, või on see nii imepisike, peaaegu olematu. Mis on muidugi ka hea, sest üha rohkem inimesi maailmas kannatab alkoholismi all ja iga aastaga üha enam naisi, ja alkoholikust naine on õudne, palju kohutavama kui mees kes joob. Naine muutub labaseks, tema silmapilk on tühi ja ta on ise nii enesekeskne, näeb vaid veinipudeliriiuleid ja muu maailm ona tema jaoks teisejärguline, kui mitte öelda kolmandajärguline. Naine on õigel teel.  

27. november. 2017.a.

Vana-Rääma