Käisime välismaal...

 Olen nüüd julge. See tähendab, et julgen taas nina toast välja pista. Homme plaanin kesklinnas ka ära käia ja raamatuportsu posti panna. 2 nädalat olen pmst kodu vang olnud, aga tundub, et tervis on taastunud. Jee!

 Eile käisime väljamaal. Kuna minu lapsepõlv möödus Häädemeeste vallas siis mind lausa kisub sinna. Juba 14. novembril kohtun Metsapoole kooli lastega, esitlen seal algklassidele oma lasteraamatut PETU ning hiljem räägin suurematele klassidele oma raamatutest, raamatute sünnist, kirjutamisest jne...Ootan juba seda päeva, sest väga armas on külastada maailma ilusmat koolimaja kus mina oma kooliteed alustasin. Loomulikult jäädvustasin ka eile oma armsa koolimaja pildile. 

 Mulle ei meeldi reisida mööda Via Balticat. Ikka mööda rannikuäärt on armsam, mööda Vana-Riia maanteed, kus maantee äärt ilmestab Liivi laht. Iga põõsas ja puu kõneleb ja kõnetab mind. Ausalt. Kui palju on lapsena mööda neid teid käidud... Kui palju! Ja mind lausa kisub sinna tagasi. Oleks mul vaid võimalus siis ostaksin Kabli kanti suvekodu. See unistus on mind saatnud juba kaua, kuid räägitakse, et kui suurelt unistada siis võivad unistused ka täituda. Unistan! Armastan!

 Ainažis oli ka üle aastate väga armas käia. Kunagi sai seal tihti käidud ja meie esimese klassi autahvlipildid tehti Salacgrivas. Kui kodused on need Lätimaa asulad! Ja ühest tänavast ehk ielast tegin mõned fotosüüdistused ka. 

 Tagasi sõites sõitsime ka Lepanina hotelli juurest läbi, aga see on avatud vaid suviti. Aga maja ees seisis siiski palju vene numbrimärgiga autosid. Süüa ei saanudki kusagilt, sest Kabli pagaris pakutakse vaid kohvi ja pirukaid, kuid need ei ahvatle. Kabli kauplus on aga juba ammu kahjuks päriselt suletud ning kohalikud käivad Lätis poes. Aga Piiri putka jäi õnneks tee peale ja Gudrunile suured tänud!

 Mereäärsed pildid sai jäädvustatud Orajõe kandis, sest seal on armas kohake kus kohast saab kenasti mere äärde jalutada. Meri oli morn ja tormine, igatsuslik, raju ja nukker. Ohh, kuidas ma nautisin seda hingust seal. Nüüd on mu patareid laetud! 

Aga nüüd väike fotogalerii ka:

5. november. 2017.a.

Vana-Rääma

Liivi lahe kaldal..

väike spikker...

Liivi laht...

...

...

...

...

...

minu üliarmas koolimaja...Metsapoole kool

...

koolimaja kõrvahoone, mille asemel asus kunagi internaadimaja

mina ja mu esimene koolimaja...

Läti, Ainaži (Heinaste) kirik

Ainaži...

...

...

kas Tallinnasse või Riiga?

Lepanina Hotell

...

Piiri putka

Ühes tänavas, ühes majas...

ÜHES TÄNAVAS, ÜHES MAJAS...

  Viisteist aastat oli meie viimasest kohtumisest möödas. Viisteist ülipikka aastat polnud me kohtunud, kuigi elame ühes linnas ja isegi ühes tänavas! Elame teineteisest vaid poole kilomeetri kaugusel, sina uhkes eramajas ja mina vanas kolemajas. Sina uusrikas firmaomanik ja mina vaene, vabakutseline kirjanik.

  Jah, nagu öeldakse“ sellest ajast on palju vett mere voolanud,“sama tundsin ka mina täna, kui sa mulle tänaval vastu jalutasid. Sina, kes sa ei lähe muidu isegi paarisaja meetri kaugusel asuvasse toidupoodi jalgsi, justkui armastaks oma uhket limusiini eksponeerida. Mida ma sellest järeldama peaksin? Ausalt öeldes su silmad kõnelesid rohkem, kui sülg sõnu suhu tõi. Sinu silmad oli kurbust täis. Ei, ei, sa ei olnud täna kohtudes „ma vajan vaid seksi“ näoga! Sinu hingevalu oli kordi suurem, kui seksivajadus. Oli palju ulatuslikum, kui su verbaalne valu, mida varjata püüdsid. Aga mina nägin sind läbi, nagu tookord, viieteistkümne aasta eest, mil sa ka oma tegelikku mina varjasid.

*

  Oli tohutult pime sügiskaamos. Istusin pargipingil ja suitsetasin, kui sa tulid, tulid minu käest kellaaega küsima. Veider, mõtlesin, et kuidas ühel mehel ei ole kella või mobiiltelefoni, ning muutusin kohmetuks, sest ma lihtsalt ei suuda pruunidesse silmadesse vaadata, sest upun nendesse kohe ära, nagu tookord.

„Ää, kell on 17.45,“ tegin ma endal ilmselt margi täis, no vähemalt tundsin nii. Korraga olin unustanud kes ma olen ja kus ma olen. Läitsin järgmise sigareti ja üritasin rahuneda, sest olin endiselt su pilgus kinni, kuigi sind ennast enam silmapiiril ei olnud. Hetkeks arvasin juba, et hakkan ära pöörama. Ei tajunud kas kõik see juhtus ilmsi või unes. Ilmselgelt olid viimase aja kurvad sündmused mind hajevile ajanud ja ära vaevanud. Tõmbasin veel mitu suitsu järjest, kui avastasin ennast tundmatu baari ukselt. Mina, ja lähen üksinda baari? Jah, ma olen alati seda meelt olnud, et ühel korralikul naisterahval ei kõlba üksinda baari minna. Olgugi see pisut vanamoodne mõtlemine, aga jään sellele siiani truuks.

  Baarman juba vaataski leti tagant mind „mida teile pakkuda?“pilguga. Võtsin oma punase sügismantli seljast ja asetasin ukse kõrval asuvasse valveta garderoobi, riidepuule. Viskasin kelmikalt tukka, et seitel oleks sirgjooneline ning sammusin rinnuni ulatava leti äärde.

  „Tere õhtust! Mida võin teile pakkuda?“ küsis, muidu emotsioonituna näiv, baarman minult kohustuslikuna näiva küsimuse, mille oli ta ilmselt selgeks õppinud nõuka ajal, kui baarmaniks õppis. Või millal iganes. Igal juhul nõuka aja mekk oli juures küll. Aga ega see mind väga ei morjendanudki, ta vähemalt püüdis, mõtlesin endamisi.

  Tellisin pisangi apelsinimahla kokteili ja hakkasin silmadega kohta otsima, kui baarman mu mõttelõnga läbi lõikas.

  „Vabandage, toon teie kokteili ise lauda. Mõnusat õhtut!“ tundus tööline nüüd juba kordi viisakam ja rõõmsailmelisem. Tahes tahtmata meenus mulle taas üks tõde;“vanahobune tahab ka kaeru,“ ning see pani mind hetkeks muigama. Eks ta ju tegelt nii ole, vanaemate härrasmeeste pilk peatub ikka noorematel naistel ja peeglisse vaadates olin ma ju veel alles päris noor ja kobe. Ma armastan oma peegelpilti.

  Leidsin endale koha küdeva kamina juures asetseval bordoopunasel sohval. Müstika, punane värv domineerib, see on ju armastusevärv, avastasin alles nüüd selle värvi tõlgenduse tagamõtte. Istusin pehmete kollaste lillemustriga patjade vahele ning unelesin Sinead O`Connori loo peale, mis makilindilt baariauraga justkui ühte voolas. Just selle naise laulud on minu jaoks eriskummaliselt armastusväärsed ja ürgnaiselikud. On siiani. Kadusin laulu sisse, kui ehmatsueks avastasin baarmani enda ees seismast. Viisakas vanahärra ulatas mulle kokteili ja lahkus muheledes leti suunas.

  Tundsin, et miski tahab minust välja karjuda. Võtsin oma türkiissinisest ridikülist kaustiku ja pastapliiatsi ning hakkasin luuletust kirjutama:

LÄBI SINU PILGU...

Sa tulid ei tea kust

ja kadusid ei tea kuhu

tulid nagu leebe sügistuul

ja viisid mind enesega kaasa

viisid min eemale muredest

mida ma isegi enam

meenutada ei suuda

kui saaks veidi aega tagasi keerata

ei laseks ma Sul minna

jookseksin Sulle järgi nagu pöörane

suudleks Su soolaseid huuli...

ei laseks iial Su käest lahti

ka siis kui Sind päriselt

polegi olemas

läbi Sinu pilgu leidsin ma ennast

läbi Sinu pilgu leidsin ma ennast üles

mina keda tegelikult peaaegu enam

olemas ei olnudki

oh kesta hetk sa igavest!

  Need read jooksid paberile ühe hingetõmbega, nagu oleks keegi teine need minu eest kirja pannud. Aga siiski, siiski kirjutasin ma need ise. Ma kirjutasin need südamesulega ja otse südamest. Nendes ridades ei ole valsklust ega valehäbi. Kõik ongi nii.

  Kui olin luuleread kirja pannud, nägin hämaras baaris enda poole liikumas ühte kogu. See oli baarman, kes asetas mu lauale sama sisuga kokteili, millise oli ennist tellinud. Ta vaikis, naeratas ja läks oma tööd edasi tegema.

  „Ei noh, pean ilmselt koju minema! Igasugused papid juba hakkavad „tule minuga seksima“ keeles rääkima. Pthüi, pthüi, mul läheb süda pahaks!“ tõusin mugavustsoonist, jätsin kokteilid lauale ja kiirustasin mantlit selga panema. Mu süda jättis mitu lööki vahele, kui tundsin karuseid käsi oma õlgadel. Need ei olnud mitte vanahärrast baarmani käed! Tundsin sinu käed ära ilma, et sa oleksid varem mind puudutanud.

  Hommikul hotellitoast tõustes elasin ma endiselt muinasjutus. Ei ühtegi kaaslast mu kõrval. Ei ühtegi märki sellest, et ma oleks kellegagi siin öö veetnud.

Koju jõudes langesin depressiooni. Ei suutnud eraldada ulma reaalsusest. Elasin unistustes lausa viisteist pikka aastat. Viisteist aastat armastasin ma meest, kelle eksistensis ma kindel ei olnud!

Olgu allah armuline, et täna elame me mõlemad õnnelikku abielu! Ühes tänavas, ühes majas...

Margit Peterson

2. november. 2017.a.
   Vana-Rääma

Selle kuu ajakirjad on ilmunud

 Novembrikuu "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" on ilmunud. Sellel korral minu lugusid sees ei ole, sest ma ei jõudnud kirjutada, olin septembris reisil, aga luuleveergu saatsin, nagu ikka, luulet. Sellel korral Ants Säde loomingut.

 Teen jätkuvalt nende ajakirjadega koostööd, kirjutan jutukesi, artikleid ja täidan luuleveergu. Kui sinagi tunned, et tahad oma loomingut nendes ajakirjades avaldada, võta minuga ühendust juba täna. Aitäh!

 Muidu kulgeb vaikselt, olemine on kordi parem, aga ma veel päris terve ei ole. Ikka veel ravin hammast ja igemeid, kuid valus enam ei ole. Lihtsalt kurb on, et kodust liikuma ei saa ja rajale ka endiselt mitte. Aga homme või ülehomme olen kohustatud ühe väikse jalutuskäigu tegema, see ei anna oodata. Raamatuid posti panema lähen ilmselt alles esmaspäeval, sest ei jaksa enam koduseinu vahtida. Ausalt. Tunnen ennast vangina. Samas on see soodus aeg kirjutamiseks. Kui kõik läheb nii nagu minema peab, ilmub vähemalt üks raamat veel sellel aastal minu sulest. Ootan väga. Võibolla ka kaks.

 Lähen nüüd taas kirjutama, koostama ühte pooleli olevat raamatut, pusima selle käsikirjaga.

Olge mõnusad!

1. november. 2017.a.
Vana-Rääma

Kaamose kae

  KAAMOSE KAE

sa ei lausunud midagi
ei lausunud ühtegi sõna
tollel ööl 
tormasid majast välja
nagu tuulis
pask käivit
asid auto ja kadusid
nagu tina tuhka
sinu mobiiltelefon vaikis
vaikis nagu kalm
uküngas millele iga
nädal lilli toon

ma oleksin võinud tajuda
ma oleksin võinud näha
mis toimus tegelikult sinu hinges
millest kõnelesid sinu silmad
aga ma olin pime
olin pimedusega löödud
mu enda mure
koorem valgus juba üle äärte
ma ei näinud isegi enam
oma silme ette

ma ei näinud sinus kiratsevat depres
siooni olin ise kapslis kinni
olin kinni kookonis ja vege
teerisin nagu klaustrofoobik
nagu hullusärgis hull
kelle pea on kummist ja aju
ei reageeri tugevamalegi helile

vahel me näeme seda
mida näha tahame
tunneme seda
mida tunda tahame
sest kaamose kae on
katnud meie hinge
me oleme ego
tsentrikust eneseimetlejad
masohhistid masturb
eerime ja onaneerime
ainult oma peegel
pildi peale märkamata
lähedase lõhestunud
kahestunud isiksust
ulatamata talle abi
kätt ja siis kurdame et
pauk tuli puu otsast kuigi
puu saeti juba eelmisel saja
ndil maha

sa võid ise üritada elule
kaikaid kodaraisse loopida
siis tead mis tunne on bume
rangiefektil

isegi pill ei tule enam
pika elu peale...

31. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

Sügispimeduses

   SÜGISPIMEDUSES

sügis saabus sirgel sammul
pimeda tõi kaasa
tüüne hämaruse kannul
tuiskles üle aasa

üle tänava ja oja
laotas härmateki
puhus külmaks elumaja
hõbevalgeks heki

puges vargsi räästakasti
pööningust sai pesa
kõigutades lipumasti
tormas üle kesa

viskas valged hallad maha
päike et ei piiluks
seitsme maa ja mere taha
haihtus ainult viivuks

rebis lehed viljapuudelt
näpistades taimi
boonuseks sai lihalt luudelt
ohtralt juurde feimi

nüüd ta hängib kaseladvus
süüdimatu ülbe
kuigi tulles paistis meelas
sõbralik ja malbe

lähen keeran ukse tappa
aknale seon teibi
mingu omadega rappa
tühja mul sest meibi


30. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

Olen nagu hamster

  Jah, te näete õigesti, mul on pool nägu paistes, olen nagu hamster. Viimased 2 kuud on üks jama teise otsa. Portugali reisi ajal algas hambapõletik mis siiani aina uusi üllatusi toob. Eelmisel nädalal (pmst terve oktoobri kuu) käisin kahel korral lausa hambaarstil, sain ka oma proteesid kätte, mis tänaseks istuvad kenasti ja probleem oleks nagu lahendatud, aga...

 Dr. Pilisner näeb minuga ikka kurja vaeva, sest esineb halbu üllatusi. Möödunud neljapäeval juhtus aga selline asi, et enne viimase katkise hamba väljatõmbamist pidi dr. mulle mitu tuimestavat süsti tegema, aga need ei mõjunud. Arstil oli õigus, et kusagil on põletik sees. Oligi. Ta tõmbas hamba välja ülevalt, sest seda polnud enam mõtet parandada, auk oli suur. Aga põletik pakitses alumise hamba all. Selline nähtamatu põletik. Nii ma siis olingi vapper ja kannatasin tuimestuse mõjuta hamba väljatõmbamise ära. Jah, üks pisarake voolas mööda põske alla ja ma kannatan valu hästi. Selle kohaga on asi korral, haav parenes üsna ruttu. Aga eile hommikul tõusin hamstrina. Täna helistasin arstile ja ta võttis mind kohe vahele. Jah, päris palju mäda tuli põske ja iget pigistades kahe (alumise) tagumise hamba vahelt välja. Nüüd pigistan ise aeg-ajalt ja peale seda loputan suud ühe vedelikuga, mille arst mulle andis. Õnn on see, et hammas ei valuta ja üleüldse ma mingit valu ei tunne, lihtsalt vahepeal tuksub mu põsk, nagu süda. Aga enesetunne on hea ja usun, et lähiajal muutun inimeseks tagasi.

 See on siis põhjus miks ma pole enam rajal käimisest kirjutanud ja rajale saanud. Lootsin sellel nädalal minna, aga....Terve eelmise nädala võitlesin mingi viirusega ja loogiline on see, et viirus võtab kõik hellad kohad ette, ilmselt sealt see põletik ka hamba alla tekkis. Aga rajale ei saa ma kahjuks veel nii peagi...

 Muidu kulgeb siin koduvangina elades hästi, olen kirjutamislainel, artiklid, käsikirjad ja teised kirjutamistööd. Eile südaööl sain ühe käsikirjaga ühele poole ning kohe hakkan teisega tegelema. Mõnes mõttes on kodurežiim isegi hea, aga liikumisest tunnen jah puudust.

 Kahjuks olen ma sellel aastal ära öelnud 10 raamatu esitlusest, aga Treimanisse mineku plaan on olemas. Ja just hambad on olnud takistuseks. Luban järgmisel aastal aktiivsem olla, sest pakkumisi tuleb pidevalt. See on mõnus tunne kui sind lugejatega kohtuma oodatakse ja su raamatuid loetakse ja ostetakse. Aitäh!

 Hoidke ennast! Igasugused viirused liiguvad ringi. 
Kena nädala algust!


30. oktoober. 2017.a
Vana-Rääma

Uus tass Kreetalt

 Kallis Ave tõi uue tassi mu kollektsiooni ja mitte ainult tassi. Järjekordselt olen kahe magneti võrra ka rikkam. Nagu ma juba maininud olen, hakkasid magnetid mu külmkapile tekkima juhuslikult, ilma, et ma neid massiliselt kollektsioneerima oleks hakanud. Aga nüüd juba tunnen, et iga uus magnet on nagu mu uus pereliige, nagu tasski. Ja Ave on alati nagu jõuluvana, nagu fotod kõnelevad. Aitäh, hea hing!

 Seekordne tass pärineb Kreetalt. Naljakas, et tegelt on koha nimi Grete, aga meie keeles hoopis Kreeta. Esimese asjana meenutasid Kreeta tass, magnet ja postkaardid mulle Portugali. Arvasin juba, et iga asi ja ese meenutab mulle seda riiki, kuid Ave teadis rääkida, et Kreetal ja Portugalil ongi palju sarnast, nii looduse, kui ka inimeste osas. On selline kuppelmaastik, troopiliste taimedega ja naeratavad ja heasoovilikud inimesed ka.

 Kreeta on Kreeka suurim saar, mis asub Egeuse mere lõunaosas. 100 km Peloponnesosest ja 170 km Põhja-Aafrikast. Inimasustus on sellel saarel olnud vähemalt 130 000 aastat. 1913. aastal sai Kreetast Kreeka kuningriigi osa. Asub Vahemere ääres. Kogupindala on 8336 (ruutkilomeetrit), ehk siis umbes 3 Saaremaad.

 Oli armas õhtupoolik Kreetal! Ehk siis tänud muljeid jagamast, kallis Ave!

Mõni foto veel:

ninni ja nänni...Napoleoni tort oli ikka suur! 

külmkapimagnet Kreetalt

külmkapimagnet Bali saarelt

26. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

Koostan raamatut

 Kui oled juba mitmendat päeva kodurežiimil, käid vaid tiiru hambaarstile ja poodi, on paras aeg tegelda raamatu koostamisega. Just koostamisega, sest see käsikiri on kirja pandud ühe kalli inimese poolt, mina trükin arvutisse, korrigeerin jne...Olengi selle raamatu koostaja. Luban, et tuleb põnev raamat!

 Jah, täna ma saan naeratada juba täiel rinnal, kuigi homme lähen taas hambaarstile. Üks ja ainuke katkine hammas, mis mul suus veel pesitseb, tuleb välja tõmmata. Veel on veidike mässamist ja saan asjaga ühele poole. Ja nagu tellimuse peale helistati mulle täna ka ühest raamatukogust, ikka esinemise suhtes. Olen hammaste tervise pärast ära öelnud sellel aastal juba 10 esinemist, aga Treimanisse ma lähen ja üsna lähiajal. Kuid sellest kõigest kirjutan hiljem. Oli ju Treimani kultuurimaja (kus asub ka raamatukogu) esimene koht kus ma kunagi lavale astusin, esimeses klassis tuli mingit näidendit esitada, olin lill, roheline kleit oli lille vars ja peas olid valged kroonlehed, ehk siis (vist) olin karikakar, kuid võin ka eksida. Aga igal juhul just see oli  minu elu esimene lava. Nüüd ma õnneks enam ei värise ja tegelikult esitlen oma lasteraamatut PETU Treimanis (või Metsapoole koolis) Metsapoole Põhikooli algklassidele ja hiljem räägin oma raamatutest ka suurtematele õppuritele. Just Metsapoole koolis alustasin ma kooliteed ja, usukuge mind, lähen selle kooli laste, õpetajate ja kooliga "kohtama" vaid suurima hea meelega. PETU järg PETU LÄHEB KOOLI on kirjutatud just sellest ajast, kuid selle ilmumisega läheb veel aega, illustraator töötab. Olen põnevil. Ahjaa, naabrinaine Külli jäädvustas hetke kui mu nina all auras Goldrex Hotren, mille hea Maarja tõi ja ise lobisesin telefonitsi Treimani raamatukogu juhatajaga.

 Külli ja Germo on 3 päeva järjest oma jalgu, keppe ja rada kulutanud. Täna läbisid nad 7 km. Te ei kujuta ette kuidas ma tahaks ka minna! Aga nad on ikka väga tublid küll.

 Aga nüüd kaon taas käsikirjaga siit eemale, et taas tagsi tulla. Olge ikka hoitud ja armastatud!

Fotod:

Külli ja Germo eile enne rajale minekut...

Germo ja Külli täna enne rajale minekut...

vestlen Treimani raamatukogu juhatajaga...

25. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

Olen kodu vang

 Jah, mõned päevad tagasi said viirusepoisid mind siiski kätte ning murdsid maha ka. Liiga vara hõiskasin, et pole haige olnud. Olen teist päeva nagu vatist, jõuetu, pea kumiseb, nohu jne...Aga ma ravitsen ennast ja tinktuuritan mitu korda päevas. Ja lõunauinakud on mulle lausa vajalikud hetkel. Väsin ruttu ja energiat ei ole. Aga kirjutamistööd teen ikka, sest midagi ju peab tegema nendel pikkadel ja pimedatel õhtutel.

 Aga Germo käis Külliga rajal ikka, nagu ka siis kui ma Portugalis olin. Mul on tubli naabrinaine! Lisangi siia mõned pildid septmbrikuu rajatamisest ja tänasest ka.

 Eile vaaritasin kotlette. Ma ei pannud nendesse kübetki jahu, ega muna ka mitte. Juust hoiab ideaalselt tainast koos ja kotlett saab maitsvam ka. Ka leotatud saia ei pannud. Pole vaja seda jahu näost sisse ajada, kui üldse jahu kasutan siis süüa teen ma juba aastaid rukkijahust.

 Koostis on järgmine:

hakkliha
sibul
küüslauk
sool
pipar
mozzarella (riivitud) juust
valgehallitusjuust

 Väga maitsvad tulid!

 Nagu ma ennist mainisin, olen kirjutamislainel, kirjutan artikleid. Juba kolmest põnevast persoonist on artiklid valmis, aga ma karjun kus ja millal ilmuvad. Ise olen ka põnevil, sest tegu on kolme täiesti erineva maailmavaatega inimesega. Üks lugu läheb ilmselt ajakirja "Müstilised lood," aga teiste saatust hetkel ennustada ei oska, toimetaja on puhkusel. Aga ju ma taas hõikan kas, kus ja millal. Igal juhul oli põnev kirjutada. Veel on mõni artikkel käsil. Ilmselt on mul vaja ilukirjanduslike teoste kirjutamisest hetkel puhkust, et taastulla ning lõpetada Trevori juhtumi triloogia 1. osa. Aga selle sündi ma sellel aastal ennustada siiski ei julge, vastu jõule on kirjastused ja trükikojad ülekoormatud. Ja ega mul polegi kusagile kiiret. Ilmselt ilmub PETU järg ka uue aasta esimeses pooles. Uue luuleraamatu sündi aga ootan veel sellel aastal ja sellest tuleb "krõbe" raamat.

 Lisaks eelpool mainitud raamatutele on tulemas veel mõned raamatud, aga nendest vara rääkida, teen tööd.

 Minu facebooki lehel käib aga vilgas loos. Loosin 5. novembril kõik oma 3 romaani jagajate vahel välja. Kinkida on ju mõnus ja aeg-ajalt ma kingingi. Väga palju raamatuid enam mu enda käes ei ole, seega soovijad saavad otse minu käest ka osta. Kes ees- see mees! Minu fb lehekülg on SIIN. Vajuta sinisele kirjale ja jõuad otse mu fb lehele! Sealt leiad loosimiskampaaniad ka.

 Nüüd aga kohustuslik fotogalerii:

Germo septembris rajal (Külliga)

taas septembris...

tundub et täna oli neil rajal päris lõbus :)

täna rajal...

taigen valmimas...

pannile...

kõhtu...ei pea kartul kõrval olema...

Luule Luusele suured tänud estragonpuju eest!

Olge hoitud ja kaitske ennast gripipoiste eest! Mina paranen!


23. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

Sügistööd ja asjad...

Germo loobib oksaraage lõkkesse

 Ma ei avanud arvutit lausa 2 päeva. No reedene päev kulus aias askeldades, šašlõkitades ja sügist nautides, olgugi, et lausa lõunani oli maa valge. Risu, vanad oksaraod, puude vesivõrsed, lehed jmmm.. sai põletatud ja tööd jagus kogu päevaks. Nüüd on aed korras ja meel hea.

 Täna on kodune päev. Oli plaan rajale minna, aga ei jõudnud. Pole hullu kedagist. Kui ei jõua siis lihtsalt ei jõua. Pigem rõõmustasin kaalunumbri üle, sest eile sai taas kaalul käidud. Kui ma eelmisel nädalal kurtsin et 1 kg oli juurde tulnud siis nüüd on see kg taas kadunud ja pool kg pealegi. Sellel nädalal olen kahel korral rajal käinud, aga iga liikumine tuleb kasuks. Täna hommikul nägin unes kuidas ma mööda elamist rulluisutasin. Mingi vihje? Ilmselt küll, sest olen palju mõelnud rulluisutamise peale ning isegi põlvekaitsed ostsin kunagi ära, aga pole kaltsarist sobivaid rulluiske leidnud ja uusi ma osta ei jaksa. No kui ma enne rulluisutama ei jõua siis kevadel vast ikka, sest praegu on maa juba suht libe. Kuid mine tea...

 Olgugi, et sügis ei ole just minu aastaaeg, on selles nii palju ilusat, just värvide suhtes. Ma ei jõua ära imestada selle aasta kuldseid värve. Neid on nii palju, kollast ja oranži. Punast on vähem, aga kogu loodus on päikesevärviline, eriti meeldivad mulle kuldkollases rüüs kasepuud! Kahju, et seenehooaeg on läbi. Või noh tegelikult saab neid korjata ka praegu, aga ma ei taha hallitanud ja vettinud isendeid. Mul sahvris neid küll, aga ma olen kirglik korilane ja tahan neid rohkem korjata, kui süüa. Kes tunneb sama see tunneb.

 Lisaks paljudele külalistele käis meil külas ka kallis poetess ja kunstnik Luule Luuse, kes peagi tähistab oma 80. juubelit. Germo on üliõnnelik lillekimbu eest, mille Luule tõi. Armastame!

 Muidu aga on kõik endine, olen rõõmus ja õnnelik. Ahjaa, ämma vererõhuaparaat näitas eile peale kange kohvi joomist järgmist 142, 78, 72. Seega on mu vererõhk ka normis. Hüvasti hüpertoonia! Vaat mida kõike teeb kepikõnd! Ja ma olen juba oma kehakaalu üle õnnelik, ei kujuta ettegi mis siis saab, kui eesmärk täidetud! Komplimente saan ka pidevalt, ikka häid. Aitäh kõigile! Te kõik innustate mind. Ma ausõna täna teid siiralt!

 Fotosid maalt ja merelt! :

pihlakad on lihtsalt võrratud!

talvekülmad rüütavad sügisvaipa...

lilled härmarüüs...

süütasime lõkke...

mõtisklev Germo

läheb šašlõkitamiseks...

...

meie armas Kiti aitas ka ikka tööd teha :)

autoportree: Kiti

saab suppi...

saab /südame/kohvi ...ma ausalt õpin südameid tegema ;)

Zorro lihtsalt peab nägema mis laual on ;)

ja mis tundmatu looma nahk sellel Maarjal küll kraeks on ;)

21. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma