Üliemotsionaalne kirjandusõhtu kohvikus Versus

esineb Lea Jaanimaa

  Täna kell 17.00 toimus järjekordne kirjandusõhtu kohvikus Versus. Meid oli kohale tulnud alla paarikümne inimese, kuid kõik sujus väga kenasti ja emotsioonid olid tõesti laes. Aitäh kõigile!

  Kahjuks Fil (Vallo) ja Sven haigestusid ning mina ei tahtnud oma "imelise naeratuse" pärast PETUT esitleda. Soovime kõik koos Vallole ja Svenile jõudsat paranemist! Paraku gripp möllab juba mitmendat kuud ja haigused ju ei küsi tulekuks luba. Nii jäi mõnigi kuulaja tulemata.

  Siirad ja suured tänud ka Versuse töökale kollektiivile, kelle tööpäev läks ikka väga pikaks! Ühesõnaga meie esitlused kulgesid lausa üle 4 tunni, sest nii palju oli rääkida.

  Urmas Saardile, vastsele Sindi linna aasta inimesele ja minu lemmikajakirjanikule siirad ja suured tänud! Urmas ehk jaksab lähipäevil kirjas ja pildis ka kirjandusõhtu ära märkida. Aga varume kannatust, sest ta pidas koos meiega peaaegu lõpuni vastu.

  Täna astusid lavale 2 kirjanikku, kelle alaliseks elukohaks on Soome. Helle Toomingas küll elab seal alaliselt juba 6 aastat, aga Lea Jaanimaa jagab ennast Eesti-Soome vahet. Siirad ja suured tänud, et võtsite aega meie kirjandusõhtut väisata!

 Pärnakatest olid ka 2 esinejat kohal. Heli Künnapas esitles on "Tähtajalise elu" mõlemat raamatut ja menukit "Jõuluks koju." Lisaks temale astus lavale esoteerik ja "Eesti nõidade tuleproovi" saates osalenud Elo Maalinn ehk Elu Kaitse. Tema raamat on veel küll arvutis, aga vabal laval leiame koha ka nendele, kes tahavad oma raamatut esitleda enne selle sündi. Nii nad Heliga diili tegidki ja läheb tööks.

  Lisan siia ka mõned pildid mille oma telefoniga tegin. Hiljem täiendan galeriid Urmas Saardi poolt tehtud fotodega. Olge valvel!

Kohtumiseni juba 8. aprillil kell 17.00 Versuses! Siis on lubanud Tartust tulla Tajo Kadajas ja Luulur. Võrust tuleb Elina Allas ja pärnakatest ka veel keegi, aga see on saladus ;)

  Armastan!

11. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Galerii:

esineb Heli Künnapas

rahvas

esiplaanil Urmas Saard

rahvas

rahvas

esineb Helle Toomingas

Elo ehk Elu Kaitse

Elo ehk Elu Kaitse

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

8.peatükk

  „Tilde, ma tahan piima juua. Või teeks kohvi? Kuidagi jube väsimus on ja mingi ärevus ka, mitte just hea ärevus. Ja see ei ole kindlasti sellest tingitud, et Trevor ootamatult ära sõitis. See on hoopis mingi muu tunne, mitte meeldiv. Ja see ei ole tekkinud täna. Miks minuga kogu aeg nii on, et tunnen just halbu asju kusagile nädalajagu päevi ette? Kas ma olen nõid?“ ei suutnud Maris ühe koha peal istuda, küll käis ta trepilt hoovi kiikamas, küll loendas vana palkmaja palke, küll kruttis raadiot ühelt kanalit teisel, küll näppis telefoni.

  „Mäletad, kui sa alles väike olid, umbes nelja või viie aastane. Siis sa tunnetsid juba seda ette mil vanemad sulle järgi tulema hakkasid. Kui isa sind ükskord minu juurde tõi, väites, et nad lähevad emaga kaheks nädalaks reisile, tundsid sa ette isegi kellaaja mil isa sulle järgi tuleb? Siis selgus, et su emal ja isal oli tekkinud erimeelsus ja isa veetis võõrsil vaid nädala. Koju naastes tuli ta sulle kohe järele. Mina arvan, et sul on oma vanematega tugev vereside ja telepaatia, sellepärast tunnedki asju ette. See järgi tulemine ei olnud ka sulle just meeltmööda, muudkui leidsid põhjuseid, et saaksid minu juurde pikemaks ajaks jääda. Ma küll ei oska öelda miks sa just halbu asju ette tunned aga minu arvates on see hea, sest need hoiatavad sind. Arvan, et sul on üks suur ja armas Kaitseingel, kes ei lase sinuga halba juhtuda.“ jutustas Tilde.

  „Sedand küll, aga tegelikult see kõik häirib mind, õigemini häirib mu elu. Need signaalid või tundmused ei lase mul öösel ka korralikult magada, niikui külge pööran, kaob uni. Ja siis ma muudkui mõtlen ja mõtlen, mõtlen üle. Hakkan maha suruma neid nägemusi ja seda rohkem kimbatusse satun. Mitu tundi läheb aega uuesti uinumine. Ja siis vähkren voodis ja vaatan iga natukese tagant kella, et sisse ei magaks. Miks ma ei võiks häid asju ette näha ja tunda? Näiteks tunneksin ette millal on õige aeg bingoloto pilet osta ja siis võidaksin. Miks on üldse elus nii, et paljud inimesed tunnevad just halbu asju ette, aga ikkagi halva tulemist ära hoida ei saa? „ ei mõistnud Maris.

  „Küllap on see juba looduse poolt paika pandud, et just negatiivsed nägemused leiavad tee meie juurde. Kui me tunneksime ainult häid asju ette, siis tunduks, et elu ongi vaid postiivne. Siis me ilmselt ei oskaks arvatagi, et on olemas ka neurtaalsed ja negatiivsed tundmised või nägemused. Ja siis oleks ikka väga kurb kui korraga peame pettuma kõigis ja kõiges. Ma usun, et vanajumal on nägemuste ja tundmustega mestis ja just tema on see kes hoiab ja kaitseb meid suuremate krahhide eest, kuid väiksed eksimused tulevad ainult kasuks, sest kui poleks vigu ja eksimusi, muutuksime laisaks ja mugavaks ja ei õpiks eluga paremini hakkama saama. Elus peab kõik tasakaalus olema. Mis juhtub kaaludega, no, pean silmas rippkaalusid, kui asetad ühe peale raskema koorma ja teisele kergema? Varitseb oht maha kukkuda. Kui me elaks ainult positiivses maailmas, varitseks ka meid oht kukkuda negatiivsuse sülle ja siis oleks me abitud nagu beebid, kes ei suuda ennast kaitsta. Kui inimene omandaks ainult positiivsed kogemused elust, oleks ta omadega ummikus. Iga eksimus ju teeb meid tugevamaks ja paneb mõtlema. Paneb tegeutsema nii, et me uuesti samasse ämbrisse ei astuks. Minu meelest on hullem see, kui me näeme maailma ainult positiivsetes toonides ja ei suuda ennast kaitsta halli ühiskonna eest. Kui oled nägija, peaks nägema kõike. Selleks tuleb õppida ka läbi roosade prillide maailma tumedamat varjukülge nägema. Tegelikult inimene õpibki kogu elu. Kui ta oleks sündides tark valmis, ei eksiteeriks meil koole ega midagi. Siis poleks üldse paljudel asjadel mõtet. Aga õnneks vanajumal enne ikka mõtles, kui inimese lõi. Mõtles pilk tulevikku suunatud. Just tema oli see kes ühiskonna ja inimesed oma kaitsva tiiva alla võttis. Iseasi on see, kui inimene ei tunnista teda, ei lase ennast aidata. Jumal on ainult üks, neid ei ole mitu, nagu kipuvad erinevad usulahud seda tõlgendama. Jumal andis meile kõigile ühesugused õigused, kuid me kõik oleme erinevad ning osad meist ei kasuta seda mida ülevalt antud on, vaid elab üle oma võimete, püüdes üle hüpata oma varjust, mis on võimatu. Sestap, kallis Maris, võtame elu nii nagu meile ta antud on ja jääme ikka iseendiks, olgugi, et elu vahel loobib selliseid kaikaid kodaratesse milliseid sealt kätte enam ei tarvitse saadagi. Või kui selleks võimalus avaneb, muutuvad ratta kodarad kõlbmatuks ja ratas ei täida enam oma funtsiooni. Vaid remont aitab. Ka inimest aitab vahel vaid remont, või vaimne avanemine. Sestap armastan ma alati korrata kuldseid sõnu-ära iial ütle iial!“ unustas Mathilde ennast jutustama.

  Esimest korda elus tundus Tilde jutt Marisele veider. Maris arvas, et memm tahab ehk tema mõtteid mujale viia. Tegelikult Maris ise alustas selle teemaga, aga talle näis, et memm astub oma jutuga teemast kõrvale. Samas oli tal tohutu austus vanatädi vastu, sest vanatädi Tilde oli alati tema jaoks olemas. Alati! Mitte kunagi ei keelanud ta Marisel endale külla sõita. Isegi ette teatama ei pidanud, memm ei näidanud talle kunagi ust. Tegelikult olid nad taadiga ka väga lähedased. Ehk siis Tilde kunagise abikaasa Johannesega, kes täna küll jälgib oma lähedaste tegevusi pilvepiirilt. Taat oli just see kes salamisi Marisele taskuraha andis, ja seda igal päeval, kuigi nende talu juures poodi ei olnud ja tüdruk poes käia ei saanud. Maris oli vahel vanakestel külas lausa kuu aega jutti ja koju naastes oli ta päris rikas, kuid peitis oma raha koduste eest, sest kartis noomida saada. Tegelikult Maris kogus raha ühe oma lemmikeseme tarvis, mida ta ammu igatses aga vanemad talles seda ei võimaldanud. Kui ükskord tüdruk kohalikust poest jalgrattaga koju sõitis, olid vanemad väga kurjad, arvates, et Marisel on näpumood juurde tulnud. Marise ema võttis lapse ja ratta käekõrvale ning läks seda poodi tagasi viima. Poemüüja vaatas naist jahmunud näoga ja samal ajal oli just poe uks lahti ning kõik alevi moorid ukse taga piimasabas. Jutt Marise pikkadest näppudes levis kulutulena ning tüdruk jäeti koduaresti. Kui Maris oli poolteist päeva koduarestis olnud, külastas juhtumisi neid vanatädi mees Johannes, kes tuli alevisse arsti manu. Kui taat intsidendist kuulis, läks ta poodi ja tõi ratta sealt koju tagasi. Kuna Marise vanemad poleks iial lubanud, et lapsel nii palju taskuraha on, puges taat hädavale taha ja ütles, et see on Marisele tulevase sünnipäeva puhul kingitud. Maris vaatas küll taati jahmunud näoga ja oli isegi veidi pettunud, sest kartis kingitusest ilma jääda, kuid leppis olukorraga, et nüüd pääseb vähemalt koduarestist. Alles kuu aega hiljem sai ta taadi käest teada, et taat luiskas ta vanematele just Marise heaolu huvides. Aga kibekiirelt tegi ta lemmiklapsele ka selgeks, et valetada ei tohi. Et tema tegi seda Marise pärast, kuna tal oli lihtsalt tüdrukust kahju. Taat oli Marisesse nii kiindunud, et erimeelsuste ja ebamugavuste vältimiseks tegi ta tüdrukule pangakonto ja hakkas sinna iga kuu raha kandma, et Maris 18 aastaseks saades saaks endale taadilt kopsake summa, nagu elukindlustuse või kindlustuse iseseisvasse ellu. Siis ju vanemad ei saanud keelata selle raha vastu võtmist. Ja see ei tähendanud, et Maris poleks enam taadi käest sulli saanud, ikka sai, aga vähem ja harvemini.

  „Ma kuulen auto hääli. Oot, lähen vaatan. Minu vanad kõrvad mind ei peta, sest siin metsavaikuses olen harjunud ka vaikust kuulama. Mind on selle pärast välja naerdud, aga ma kuulen vaikust, see heliseb.“ läks memm majast välja.

  Mõne hetke pärast oligi auto hoovis, Trevor saabus. Ta tormas memme teretamata autost välja ja hakkas mööda hoovi ringi tuhisema. Kirus midagi suurel häälel ja ei olnud mitte sõbraliku olekuga. Memm sai aru milles asi, kuid ta ei julenud sekkuda.

  „Trevor, kallis, ma olen nii õnnelik, et tagasi tulid!“ jooksis Maris talle sülle. Tervitamsie asemel jäi noormees külmaks ja apaatseks. Ta pilk on juhm. Maris polnud sellist Trevorit enne näinud.

  „Jajah! Kuule, ega sa mu telefoni juhtumisi siit leidnud ei ole?“küsis ta lõppeks.

  „Ei, aga ühe kena noormehe leidsin küll siit!“ naljatas Maris ja nurus Trevorilt musi, kuid viimane keeras pea, lükkas Marise eemale ja hakkas autosse minema.

  „Oota nüüd, Trevor!“ karjus Maris, kuid noormees käivitas juba auto ja hakkas sõitma. Alles siis tõstis Maris käe püsti ja lehvitas Trevori telefoni. Noormees tagurdas ja jättis hoovi sellised jäljed maha, nagu oleks metsaveomasin need sinna unustanud. Ta tuli autost välja, tänas Marist, andis tüdrukule külma suudluse otsmikule ja kadus, nagu poleks teda olnudki. Maris jäi nõutult keset hoovi seisma ja ta silmadest valgusid pisarad, mis ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda. Maris tundis ennast maailma õnnetuima inimesena. Kuigi lemmimtädi oli temaga koos seal metsada vahel, kartis neiu, et on oma kallima kaotanud. Ta kartis, et Trevor väsis temast ja nende platoonilisest suhtest ning leidis uue kallima. Maris varises kokku.

9. veebruar. 2017.a.

Vana-Rääma

"Lootusetu juhtum"- Saale Väester

 Möödunud ööl lõpetasin Saale Väesteri romaani "Lootusetu juhtum" lugemise. Pean tunnistama, et olen aastaid jälginud, kuidas Saale sulest üha ilmub uusi raamatuid, kuid see on alles esimene mille läbi lugesin. Raamatuid ilmub üldse palju ja paljusid tahaks ju ka omada. Kuid tänu grupile "Eesti kirjaneitsid" olengi viimasel ajal paljude Eesti naisautorite raamatute võrra palju rikkamaks saanud.

  "Lootusetu juhtum" jutustab meie riigi sotsiaaltöö valukohtadest ja ühest töötajast, kes oleks nagu stagnaajas kinni ning nooremast töötajast kes on just ülikooli lõpetanud ja oma karjääri alguses. Lootusetuks juhtumiks on üks tegelastest, üksikema Riina, kellel valitseb ka kodus range kasvatus. Kuigi ta ise on 29 aastane, väärkohtleb tema ema teda haiglaslikult ja seoses sellega hakkab Riina ka ennast lootusetu juhtumina tundma. Eks saame me kõik ju kodust kaasa vundamendi millele hakkame oma elu rajama. Aga kole, kui su lihane ema ahistab ja piinab sind ning temaga on mestis valla sotsiaaltöötaja. Aga tänu nooremale sotsiaaltöötajale muutub Riina elu täielikult. Mulle väga meeldivad ilusa lõpuga raamtud.

  Olen ise aastaid sotsiaaltööd teinud ja sellepärast läks see raamat mulle eriliselt korda. Kindlasti loen veel Saale raamatuid. Aitäh selle võimaluse eest, Saale!

9. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahav Raamatu lehelt:

15.37 14.60 €

• LISA EEMALDA 
  
• 
  

  RAAMAT

  LOOTUSETU JUHTUM

  Autor: SAALE VÄESTER

  **********HINDA JA ARVUSTA (0)

   2 Google +0  0 Share0

  Pärast ülikooli lõpetamist saab Anneli tööd sotsiaaltöötajana. Ta on noor, energiline ja usub kaljukindlalt oma lemmikõppejõu väidet, et lootusetuid juhtumeid pole olemas. Kuid juba esimesel tööpäeval kohtub Anneli üksikema Riinaga, keda vanem kolleeg Lea peab just nimelt lootusetuks juhtumiks. Anneli otsustab Riinat aidata ja kogu maailmale tõestada, et tema õppejõul on õigus. Võimuka ema range kontrolli all elava Riinani jõudmine osutub aga oodatust keerulisemaks. 

  Kas Annelil õnnestub Riina elu muuta või on ta lõpuks siiski sunnitud tunnistama, et Riina puhul on tõepoolest tegemist lootusetu juhtumiga?

  ISBN	9789949551279
  ILMUMISAASTA	2016
  KEEL	eestikeelne
  FORMAAT	Kõvakaaneline
  LEHEKÜLGI	164 lk
  MÕÕT	216x152x15 (mm)
  KIRJASTUS	KENTAUR
  LISAMISE AEG:	30.04.2016

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

7. peatükk

 „Proua Mirell Williams, kus te viibisite ajavahmikus 13.30-14.00?“algas töö jaoskonnas.

 „Kus ma viibisin, kus ma viibisin. Planeedil Maa viibisin. Kas ma pean oma eraelu nagu seltskonnaajakirja teie ees lahti lööma või? Mina olen kannataja! Mina! Miks te mind piinate??!! Otsige õiget süüdlast!“raevutses Mirell.

  „Vabandust! Teie turismitalus puhkes sellel ajavahemikus tulekahju. Me ju üritamegi selgeks teha õnnetuse põhjust. Palun tehke meiega koostööd, muidu on meie töö mõttetu.“ kutsus vanempolitseinik proua Willismsit korrale.

  „Ma ei vasta teile. Kutsuge Vanaküll.“ loobus Mirell vanempolitseinikule, suurele, pikale ja kõhukale, Verner Ploompuule vastamast.

  „Piirkonnavolinik Vanakülli ei ole majas. Ta läks traumapunkti.“ jäi Ploompuu resoluutseks.

„Olgu. Ma siis räägin. Peame koos poja Trevoriga turismitalu, kuid meil on praegu puhkus. Trevor sõitis oma kallimaga maale ja mina jäin üksi majja. Siis helises telefon ja sain teada, et üks turismigrupp Saksamaalt on meie tallu tulemas. Helistasin pojale ja lappasin ka külalitepäevikut, kuid jäime endale truiks, et me ei ole tänaseks ühtegi külalist registreerinud. Olin paanikas ja kartsin, et ehk grupp on ikka tulemas. Kartsin ennast lolliks teha, sest ei oska saksa keelt. Siis koputati uksele ja sisse astus võõras memm. Ta nägi väga närb välja ja palus vett. Loomulikult pakkusin talle. Memm kurtis, et oli metsal marjul käies ära eksinud, jätnud korvid suure puu alla ja hakanud koduteed otsima, kuid metsasiht juhatas ta meie tallu. Kui olime pisut juttu puhunud, palus memm, et viiksin ta koju, kuna ta nägi tõesti väsinud välja. Memme viima minnes keerasin taluukse lukku, kuigi reeglina ma seda ei tee. Kui olime paarsada meetrit sõitnud, pidasin auto kinni, kuid memme korve seal puu juures ei olnud. Mõlema peas vasardas segadus. Korraga kuulsin auto häält ja arvasin, et ehk on mitteoodatud turismikgrupp tulemas. Parkisin auto metsa ja siis kadus auto hääl. Ahjaa, äkki tundsin suitsulõhna, vaatasin auto üle ja veendudes, et minu auto ei kärssa, käivitasin selle ja läksin memme asulasse viima. Ühelt maalt astus memm autost välja ja haihtus, nagu poleks teda olemas olnudki. Ei tea ma ta nime ega elukohta. Vanus võib olla 80 ja pealegi, aga müstiline oli ta küll. Ja siis helistas Ronald Vanaküll ja määras mulle kohtamise.“ muigas Mirell.

  Ploompuu vajus mõttesse. Kuigi Mirell rääkis selgesõnaliselt ja usutavalt, ei ole tal alibi. Kummaline, et ta muidu koduuksi ei lukusta. Kes võis olla see vanamemm? Kuidas on võimalik, et memm kaob nagu tina tuhka. Midagi siin ei klapi.

  „Kas sa tõesti ei tea kuhu kanti see memm läks? Milline ta välja nägi? Pikem? Lühem? Saledam? Korpulentsem? Mida ta seljas kandis? Mis oli tema eripära? Oli mõni iseäralik kõnemaneer või liigutus?“ küsis Ploompuu.

  „Ausalt öeldes, kui ma nüüd järgi mõtlema hakkan, siis tal olid esihambad puudu ja seoses sellega sisistas kuidagi eripäraselt s tähte. Ja rääkides neelas sõnalõpud alla. Tükk tegemist oli tema jutust arusaamisega. Selline matsakas maanaine oli, lüheldane. Hallide õlgadeni ulatubate hõredate juustega ja umbes 80 aastane ilmselt. Minu jaoks natuke kohtlane, kuna arvas, et Värska vesi on alkohol. Ja sihukese eluvõõra olekuga. Võib ehk isegi dementsuse all kannatada.“ kirjeldas Mirel.

„Nojaa...Nagu ma aru sain, elate seal koos oma pojaga. Kas teil või teie pojal on vihavaenlasi? On teie poeg abielus? On tal lapsed? Kui vana on teie poeg? Millega ta lisaks talupidamisele tegeleb? Kuidas tal oma isaga suhted on?“ jätkus ülekuulamine.

  „Jah, tegelikult on kogu turismikompleks justnimelt mu poja Trevori oma. Minu teada tal küll vihavaenlasi ei ole, vähemalt ma ei ole seda täheldanud ja pojake ei ole kurtnud. Kuid iial ei või teada, meie oleme ju palju jõukamal järjel, kui keskmine eestlane, kadestajaid võib küll olla. Kunagi ei või ju teada kes sind silme all ülistab ja seljataga kirve selga lööb. Mina ei usalda ammu juba enam inimesi. Olen ettevaatlik. Trevor hakkab kolmekümnele lähenema, pole ta ka enam mingi poisike. Ja minu teada ei ole ka minul vihavaenlasi. Omast arust ei ole ma kellelegi liiga teinud. Väikeseid erimeelsusi on miniaga ette tulnud, aga kõik on ületatavad olnud. Hmm...Millega Trevor veel tegeleb. Vanas kultuurimajas ta aeg-ajalt käib sõpradega ja moodasas keeles ka hängimas. Aga üldiselt ma ei uuri tema käest väga, sest see ei meeldi talle. Oma isaga on tal siiani head suhted, kuid isa vaid juhendab teda pilvepiirilt, ei muud. Trevori isa on ammu surnud.“ selgitas Mirell asja.

  „Rääkige mulle lähemalt oma miniast? Millest teil omavahel erimeelsused tekivad? Kas ta töötab või õpib? Millisest perest ta pärit on?“ pommitas Ploompuu edasi.

  Mirellil oli juba kõrini. See kõik tundus talle musta pesu pesemisena. Ta mõtles, et mis õigus on politseinikel ja uurijatel nina tema ellu toppida. Kuidas saab kindel olla, et iga isiklimumgi info ei leki? Tema jaoks oli politseinike amet tänamatu, sest üliharva said nad tõele jälile ning kui nad mõne kadunud inimese üles leidsid, oli see küll eriline ime. Esiteks juba see käes Mirellile vastumeelt, et kadunud inimesi nad kohe otsima ei hakka, peab teatud aega möödas olema, aga just selle teatud aja jooksul oleks veel ehk võimalik inimene päästa. Naine oli mõttes ja kaalus kas vastata või mitte. Lõppude lõpuks ei puutunud ju Maris asjasse, kuigi minia ja ämm ei saanud eriti omavahel läbi. Aga Mirrel ei hakanud kitse ka panema, mis teda vaevab. Oli ju tegelikult Maris talle võõras, kuigi minia staatuses juba poole aastakest olnud. Aga naine tundis, et temal ei ole õigust sekkuda ning vaikis endiselt.

  „Ema, sa ei anna mingit infot! Tule, lähme siit minema! Tule, tule!“ astus politseijaoskonna uksest sisse raevunud Trevor. Ploompuu vahtis nagu tuppa sittunud kass, alandlik pilk ees. Ise sellisel positsioonil ja ei osanud seisukohta võtta, vaid vaikis nagu tumm. Mirell tõusiski püsti ja oli valmis pojaga lahkuma, sest ta juhe oli ikka parajalt koos.

  „No, hea küll. Võid minna. Kui oleme asjasse selgust saanud, teavitame ka teid,“ tegi Ploompuu otsuse. Mirellil oli tunne, et Ploompuu kartis ta poja reaktsiooni ja küllap see ka nii oli, sestap ta Trevorile vastu ei hakanud. Naine heitis juhmi pilgu vanempolitseinikule ja asutus koos pojaga jaoskonnast välja. Tegelikult oli ta veidi hirmul, sest Vanaküll lakkus alles oma haavu. Mirell kartis, et piirkonnavolinik seda asja nii ei jäta, et Trevor talle kallale tungis, et sellest võib suur jama ja järgmine kohtu geiss tulla, lisaks talu süütamisele. Teisalt oli Trevori pilk selline, et ta oli vajadusel ka Ploompuule võimeline äigama.

  „Trevor, mis nüüd saab? Kus me elama hakkame? Praegu ei tohi nii ehk naa talu ligigi minna, enne kui kõrgemalt luba antakse. Mis ometi saab?“ oli naine paanikas.

  „Mis saab, mis saab...Pomm tuleb alla panna sellele mendimajale, nagunii nad ei saa oma tööd tehtud. Detektiivid tuleb palgata. Mul ei ole mitte mingisugust usku, et süütajale jälile jõutakse. Äkki on hoopis mundrimeeste endi hulgas mõni püromaan, kes meie kodu süütas ja leekidest rahulduse sai! Fakk, ma ütlen! On ikka seakari küll! Nii palju heategijaid platsil ja ei saanud siis mu suksut päästa.“ Nii kutsus Trevor oma uhket Land Roverit, millest tal kõige rohkem kahju oli. Trevor oli nii püha viha täis, et lajatas rusikaga mendimaja papist seinasse augu. Tal oli täielikult poogen kas keegi nägi või mitte. Mirellil hakkas lausa hirm. Ta ei söandanud enam sõna sekka öelda.

  „Mind ei koti, et koju minna ei tohi. Lähme ja kõik!“ raevutses Trevor edasi. Ta hakkas taskust telefoni otsima, kuid ei leidnud. Ei leidnud ta seda ka autost. Trevor käivitas kiiresti auto ja kimas kodu poole, lootes, et leiad sealt telefoni. Talu rusude juurde jõudes valitses seal vaikus, ei ühtegi hingelist. Päästekomando oli juba lahkunud, kuigi nii ruttu ei tohiks, majad võivad uuesti süttida. Aga ilmselt oli ka neil poogen või tegelt Trevor ei imestanudki üldse enam millegi üle. Ka seal ei olnud telefonist jälgegi. Mees lõi jalaga vastu põlenud auto kere, sülitas sellele ning pani uuesti autole hääled sisse.

Kui nad olid umbes viisteist minutit mööda kitsukest metsavahe teed sõitnud, tegi Mirell oma suu lahti.“Kuhu me läheme? Trevor, tule mõistusele! Kuhu sa mind viid??!! Ma ei taha sinna metsamajja!“tundis Mirell hirmu ühe paiga üle, sest ta tundis tee ääres laiuvate jändrike ja metsasihtide järgi ära tee, mis viis kohta mis oli teda painanud kaua aega.

  „Mida sa vingud! Tahad siin metsa vahel maha minna vä? Davai, mine kui tahad! Ise tead!“ peatas Trevor auto ja tema üllatuseks astuski tema kaunis ja elegantne ema punastel tikkkontsadel autost otse rööpasse sõidetud porisele teele. Trevor ei suutnud selgelt mõelda, nii ta jättiski ema sinna metsavahele, lootuses, et tagasi minnes võtab ta sealt peale. Aga kallima juurde maale oli veel päris pikk tee sõita.

7. veebruar. 2017.a.

Vana-Rääma

"TAVALINE PEREKOND"- Tuule Lind

  Möödunud öö veetsin taas selle raamatu seltsis ja ausalt öeldes oleksin tahtnud veel lugeda. Mitte, et raamat lõpetamata oleks, pigem vastupidi. Ma lihtsalt ei tahtnud, et see raamat lõppeks, sest see on minu viimase aja üks suuremaid lugemiselamusi. Katsun nüüd kirjutada blogi nii, et ma süžeed ette ei reeda, et teie saaksite ka sellise elamuse nagu mina sain. Ma olen nii lummatud ja samas olen ma õnnelik, et aasta eest TUULE LINNU avastasin.

  Aasta tagasi lugesin ma tema sulest esimese raamatu ja arvustasin ka. Nii sai alguse meie virtuaaltutvus. Olen selle üle väga õnnelik ja loodan kunagi autoriga tutvuda ka reaalselt.

  Tuule Linnu eelmise (minu loetute hulgast) raamatu arvustust saate lugeda SIIT.

  Kui ma TAVALISE PEREKONNA mõne õhtu eest kätte võtsin, avastasin ma kohe, et see raamat on eriline, midagi mulle. Algas see 1930. aastatega. Kuna minu enda Ema on sündinud 1935. aastal ja rääkinud palju tolle aja elust, siis tundsin vägaväga palju äratundmisrõõmu. Seega hakkas raamat tööle minu jaoks juba esimestest ridadest. Tuule Linnu huvitav käekiri ja süžee ülesehitus lausa kutsub lugema. Oli, kuidas mulle meeldib kui järgnev peatükk tekitab alguses segadust, et kes see tegelane küll on, kellest autor kõneleb. Ja sujuvalt loed välja kellega tegu.

  Seda raamatut lugedes pidin ma ka korduvalt pisaraid valama. Aga õnneks jäid rõõmupisarad lõppu.
Kui ma öösel kell 3 raamatu sulgesin, ei saanud ma und, sest elasin Angela maailmas, elasin ja tundsin seda kõike nagu omal nahal. Suutsin ilmselt lugedes Angelaks kehastuda ja ei tahtnud rollist väljuda. Seda ei juhtu minu puhul väga tihti.

  Oo, jaa, ka Pärnumaa (Libatse kant) ei jäänud raamatust puudumata...

  Raamat on nii tõe- ja elutruu. Just selline oligi elu eelmisel Eesti ajal, Vene ajal ja nüüd. Ühesõnaga autor jõuab raamatuga tänapäeva välja. Väga palju on üllatusmomente. Üllataval kombel alles ukse avanud tegelane hakkab selles raamatus nii elama, et teikib tunne nagu tunneksid teda. Sama tunne mida tundis Angela...Eriti puudutas see kroonuteema, aga ma siin peatuksin. Lugege ise! Mina olen väga õnnelik, et see raamat ehib mu riiulit ja olemas on. Selle eest võlgnen tänud raamatu autorile. Aitäh!

P.S. Ühtegi halba sõna ei ole tõesti ütelda, kaantekujundus on ka täitsa omal kohal. Kui norida siis selle kallal, et kiri on liiga pisike, aga see on juba kivi kirjastuse kapsaaeda. Eks ma nüüd natuke punasemate silmamunadega ringi käin, kas lugemisest või nutumisest, mine võta kinni!

6. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

17.90 17.01 €

• LISA EEMALDA 
  
• 
  

  RAAMAT

  TAVALINE PEREKOND

  Autor: TUULE LIND

  **********HINDA JA ARVUSTA (0)

   0 Google +0  0 Share0

  Angela elu ei alga just kõige paremini. Ta pere on maailmasõja keerises üsna korralikult laiali pillutanud ning juba rahulikumal ajal, tüdruku sündides, ei ole arstid sugugi kindlad, kas sest lapsest elulooma saab. Aga saab, ja ehkki füüsiliselt pisut väeti, kasvab temast väga terane laps. Ent juba teismeeas tuleb ta ellu ootamatu pööre. Tuule Linnu seitsmes romaan jutustab ühe tavalise Eesti perekonna erilise loo. Loo, mis vähemalt mingis osas tuleb tuttav ette pea kõigile meist.

  ISBN	9789949279685
  ILMUMISAASTA	2016
  KEEL	eestikeelne
  FORMAAT	Pehmekaaneline
  LEHEKÜLGI	200 lk
  MÕÕT	220x145x15 (mm)
  KIRJASTUS	TÄNAPÄEV
  LISAMISE AEG:	07.07.2016

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

 6.peatükk

  Maris ärkas ja oli hämmingus, et Trevorit tema kõrval ei olnud. Ta ringutas, riietus ning tõttas tualettruumi. Majas oli täielik vaikus, vaid raadio mängis hiirvaikselt vana talumaja ümmargusel söögilaual, mis asus köögi keskmes. Tilde magamistoa uks oli poikvel ning tüdruk piilust sealt sisse. Memme ei olnud. Maris võttis vana plekist toobriga ämbrist kaevuvett ja lasi sellel hea maitsta. Siis piilus peeglisse, pesi magades laili läinud meigi põsesarbadelt maha ning suundus õue. See mida ta nägi, ei olnud just meeldiv. Trevori auto oli kadunud. Maris ei osanud esimese hooga arvata mis juhtus ning arvas, et Trevor mängib peitust. Ta käis paljajalu terve hoovi läbi kuid ei leidnud autot ega Trevorit kusagilt. Siis meenus talle, et Tildet ka ei olnud toas ning ta arvas, et memm ja kallim on ehk poodi läinud. Et ehk ei tahetud teda magusast unest äratada. Maris istus trepimademele ja ringutas taas. Korraga nägi ta maas mingit sinist asja ning avastas, et see on Trevori mobiiltelefon. Oh, seda tuulepead! mõtles ta endamisi ning asetas telefoni köögilauale. Tüdruk noppis oma varbavahelt rohuliblesid, kui kuulis selja taga samme. Ta ehmatas ennast kaameks, sest teadis, et on majas üksinda.

„Noohh tütreke, kas oli hea uni?“ kuulis ta Tilde häält. Ta vaatas memme, nagu oleks tonti näinud.

„Mis putukas sind hammustanud on? See olen mina, Tilde. Ei tunne enam mind ära või? Nojaa, nagu teada, et armunud inimesed on pimedad, see vana tõde peab vett. Ja kus siis peika? Väsitasid teise nii ära, et ei viitsi enam karke alla võtta? Ohh teid, noori! Saaks vaid ise mõned aastakümned tagasi keerata, küll siis alles hullaks“ ei saanud ta lõõpimist lõpetada, kui Maris sekkus.

  „Mis asja sa ajad, memm!? Ja saa ometi aru, Tervor on mu sõber, kõige parem sõber! Lõpeta see peikatamine, mulle hakkab see juba närvidele käima!“ tõusis ta trepilt ja läks uuele ringile Trevorit otsima.

  „Mis nendele noortele küll tänapäeval sisse on läinud!? Mis minu lemmiksugulasest saanud on? Tundub kuidagi eriti tõre ja käib veel paljajalu. Oh sina helde aeg, ega ta ometi sedapsi ei ole!? Seda enam peaks ta oma tervist hoidma. Õnnistatud olekus on naised tigedad ja tusased, tundlikud. Ei taha pärida ka. Küllap räägib ise mulle. Lootma peab. Me ju ikkagi kõige paremad sõbrad ja harjund omavahel kõigist ja kõigest rääkima. No, vähemalt olime enne Reevot. Loodan, et see poiss pole mu lemmikule liiga teinud ja teda muutnud või üles ässitanud. Aga miks ta peaks? Ta ju ei tunne mind, et mu lemmikut mu vastu ässitada?“ pidas Tilde endaga monoloogi.

„No, ei ole! Ei ole! Ma ei saa aru miks ta nii teeb? Krt, äkki juhtus midagi? Ei saa ju helistada ka, sest Trevor unustas või õigemini vast kukkus? tal telefon lahkudes maha. Kuhu ta küll minna võis? Miks? Ja veel ilma minuta...Kas tahtiski põgeneda just minu eest? Oli ju selleks ideaalne võimalus. Kuid miks küll? Oehh, ma lähen hulluks!“ rääkis Maris endaga suurel häälel. Memm kuulis juhuslikult ja sekkus:

„Mida sa räägid? Sa tahad ütelda, et Reevo läks minema ja jättis su maha?“

„Ole vait, memm!!! Ma ei taha midagi ütelda! Seda ütesid sina. Palun ära sekku mu ellu! Sul ei ole selleks õigust!“ ahastas Maris.

  Memm ehmus ja solvus ühekorraga. Ta ei suutnud uskuda, et ta lemmik väidab, et temal ei ole enam kohta tüdruku elus. Kuid midagi oli väga viltu. Memm ju kuulis mida Maris kurtis ning nüüd avaatas ka Tilde, et Reevo autot ei ole enam hoovis. Ta läks lakka vaatama ja nägi seal vaid segamini pesa, kuhu noored olid iluund tegema näinud. Trevorit ei olnudki. Memme valdas viha, tema kullakesele oli haiget tehtud, maha jäetud. Oleks vaid see Reevo-nolk siin olnud, oleks Tilde ilmselt noormehele kätega lausa kallel läinud, sest ta armastas oma lemmiksugulast rohkem kui oma elu. Ja nüüd oli lemmiksugulane teda hingepõhjani solvanud ja seda just selle mõttetu noormehe pärast. Memm oli löödud, kuid samas oli ta valmis selleks, et kui sugulane peaks lapseootel olema, võib ta koos lapsega tema juurde elama jäädagi. Igasugused segased mõtted haarasid Tilde endasse ja ta ei osanud midagi teha. Memm istus kögilaua taha ja keeras Vikerraadiost tuleva Mait Maltise lauldud loo „Ave- Maria“ valjuks ja ümises kaasa.

  Maris oli juba pikemat aega välja jalutama jäänud. Tgelt memm ei teadnudki kus ta lemmik on. Aga tuppa ta ka teda tulemas ei olnud näinud. Mõne hetke pärast astus paljasjalgne Maris talukööki, Trevori telefon näppude vahel.

  „Mis see on? Sinu uus telefon? Ilus teine.“ üritas ta Marisega juttu teha.

  „Ei. See on Trevori telefon. Leidsin selle sealt kus auto seisis. Olmselt kukkus see tal taskust välja. Ma ei usu, et ta ise selle sinna maha unustas.“ vastas nördinud Maris.

  „Oot, oot, Reevo telefon on see või? Aga siis on asi korras. Vaata kellele ta viimasena helistas või kes talle viimasen ahelistas. Siis saad ehk teada kuhu Reevo kaduda võis.“ andis memm nõu.

  „Ei, ei, mina ei puutu ilma loata Trevori telefoni. Mulle ei meeldi teiste asjade näppimine.!“

  „Maris, kullake, minu õpetussõnadest on sulle palju kasu olnud, ma vaatan. Aga praegu on erand, sest inimene on kadunud ja nii saad ehk kaduja tuvastada. Vahel ei tohi olla reeglites liiga kinni, peab ka järelandmisi tegema. Võtan selle oma süüks, kui vaja peaks minema. Palun tee seda! Mina ju ei jaga nendest nutitelefonidest midagi. Palun vaata kõnelogi.“ palus Tilde. Tegelikult Tildele tundus see „kõnelogi“ sõna kuidagi kentsakas. See kõlas nagu blogi, ainult üks täht eest ära võetud. Blogidest oli ta juba kuulnud, sest alalõpmata jooksis teleekraanilt „Laurablogi“ reklaam läbi. Peab ikka neiul palju pappi olema, et selle reklaami eest maksta, mõtles Matilde endamisi.

  Väljaminevad kõned 0. Sissetulevad kõned Ema, Ema...Ei, ei, Mirellile ma küll helsitama ei hakka. Ta niigi on minu suhtes halvasti meelestatud ja ma ei taha oma tuju veel rohkem ära rikkuda, kui see juba on. Ah, ju siis tuli midagi kiiret ette. Loodan vähemalt, et Trevor ei jätnud mind maha. Et ta ema Mirell ei keera just hetkel oma poega minu vastu, mõtles Maris.

„Ah, ainult oma emaga on suhelnud, ei kellegi teisega. Küllap ta emal oli taas mõni vale varuks, et oma pojake koju meelitada. Üleüldse on mul tunne, et Mirell mind ei salli ja on armukade, nähes või kuuldes, et Trevor minuga koos on. Ühesõnaga ämmaga ei ole kohe kindlasti mul vedanud. Aga nüüd tean vähemalt, et Trevor sõitis ema vale pärast koju ja ei jätnud mind maha.“ oli Maris kindel. Ta rahunes, pani vana veekeetja mulksuma ja tegi endale kange kohvi.

  „Räägi, tütreke, räägi...Ma olen ju sind kogu aeg ära kuulanud ja vajadusel nõu andunud. Kuidas ja kus te üldse tutvusite? Me polegi liiga kaua sinuga saanud pikalt vestelda. Praegu on paras aeg südant puistata.“ lunis Tilde.

  „Ah, see on juba vana lugu. Ma ei tahaks ära sõnada. Ise ju ütlesid, et sõnamine toimib. Ja ütlesn sulle ausalt, me tõesti oleme seni vaid sõbrad, meie suhe on platooniline ja ma ei tea isegi seda kas see edasi areneb. Ilmselt on tunded ka mõlemal olemas, aga me ei kiirusta. Pealegi tundub mulle vahel, et ka Trevor ei ole paljudeks asjadeks valmis. Või on ta suhetes ratsionaalne ja ei lase südamel mõistusest võitu saada. On kahe jalaga maapeal ilmselt. Ja mina ka ei kiirusta kusagile. Las me õpime teineteist tundma ja alles siis võib edasisest rääkida. Ja Trevor sõltub palju ka oma emast, kuid tema ema ei salli mind millegipärast. Võimalik, et ta ei salli ühtegi potensiaalselt minia kandidaati, kardab poega kaotada ja liiga kirglikult üritab oma poja elu juhtida. Võimalik, et on asi hoopis rahas. Arvab, et ma olen mingi rahaahne ja rikkust ihaldav tibi, kes tahab vaid ta poja raha. Jah, nad on heal järjel. Tervoril on turismitalu, mida ta koos emaga peab. Isa on surnud. Ammu juba. Ma ei viitsi pikemalt rääkida, selleks pole veel õige aeg. Tunnen nii. Aga sina Tilde ära muretse minu pärast liiga palju. Olen suur tüdruk ja saan ka ise hakkama. Ahjaa, palun ära noomi, et ma paljajalu ringi käin. Kaotasin oma jalanõud ja mul polegi midagi jalga panna. Tervor lubas uued ja uhkemad küll osta, aga ma ei vaja ta raha, vajan teda ennast, kui parimat sõpra. Mõistad, memm?“

  „Mõistan. Miks ma ei mõista. Mõistan väga hästi!“ tõusis memm toolilt oma lemmiksugulast kallistama.

6. veebruar. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1.Trevori juhtum

5. peatükk

  „Noored, mis teil plaanis on? Kauaks te minu manu jääte? Väimeespoiss Reevo (selle nimega Tilde Trevorit kutsuma hakkaski), kas sa kana tappa ja kitkuda oskad? Mees ju majas ja mehed tahavad ikka liha, olgu see kasvõi linnuliha. Mul aida all küll soolapekki on kuid tänapäeva noored ju ometi seda ei söö. Või? Ah, heakene küll, mis ma teid ikka praegu vaevan. Lähen teen voodi üles ja kohendan padjad ära, saate väikse uinaku teha. Tahate hoopis lakka või heinaküüni iluund magama minna?“ oli Tilde ikka noorte pärast väga mures, kuigi noored ju tavaliselt iluund ei maganud. Samas kui Maris tal külas käis, harjus koos Tildega lõunauinakut tegema. Aga sellisel juhul oli ta öösiti vähemalt kolmeni üleval. Maris oligi öölane, sestap teda kunagi hommikuti telefonitsi kätte ei saadudki. Samas Marisele meeldis see iluune mõte, sest tal oli kange tahtmine oma kallimaga koos olla, segamatult.

  „Tilde, ära murtse meie pärast! Me saame hakkama. Tervor, kas lähme pikumate natuke? Mul ongi kuidagi väsinud olemine,“ tegi Maris Trevorile silma.

  „Jah. Võib küll.“ jäi Trevor kidakeelseks. Tilde-memm jälgis noorte pilke ja need kõnelesid rohkem kui sada sõna. Ilmselgelt tahtsid noored kahekesi olla. Kui nad olid pesapaigaks valinud laka, noorims Tilde Marist, et teine ikka paljujalu on, kuid neiu kulmukortsutamine sulges memme suu. Tilde sulges enda järel vööruseukse ja komberdas suvetuppa magama, sest just selles valgusküllases kuid jahedas toas armastas ta suviti magada.

  „Maris, kallis, millest sa hetkel mõtled? Kas ma häirin sind? Või oled sa teepeal juhtunud intsidendi pärast mures? Ära ole! Luban, et ostan sulle uued kingad ja palju vingemad.“ vaikus sundis Tervoril suud avama.

  „Ah, lõpeta! Tühja nendest jalanõudest! Tegelikult mulle meeldibki maal olles paljajalu olla. Olen kogu aega olnud. Kuigi Tilde noomib, et kogu aeg paljajalu käia ei ole tervislik, võib tekitada sigimatust. Aga ise samal ajal räägib, et kuidas nemad paljajalu põllutöid tegid ja isegi hommikukastesel murul jalgu leotasid. Saa siis sellest memmest aru!“ oli Maris segaduses. Ta oleks ilmselt vestlema jäänudki, kui Tervor ei oleks suudlusega tüdruku suud sulgenud. Kuid see suudlus ei kestnud pikalt. Tervorile meenus taas isa minemine ning hemofiilia ning ta katkestas suudluse, mis oli temas tekitanud sellise iha, mis oleks võinud lõppeda teadagi millega. Maris oli küll veidi jahmunud, kuid samas õnnelik, sest ka tema kartis, et ta keha ei allu enam käskudele. Ta oli just sellel ajal ja selles kohas vamis saama Tervori omaks, ehk siis jätma oma süütuse lakka, kuid õnneks Trevor tuli mõistusele. Maris ei pannud seda pahaks, kuid ta ei teadnud ka mis sundis noormeest seda kirge katkestama. Oli ju Maris ennist rääkinud sigimatusest ja Tervor ei olnud kindel kas ta tahabki Marisega kunagi lapsi. Kas ta üldse tahab isaks saada. Loomulikult lapsed meedisid talle, aga ilmselgelt ei olnud Trevor isaks saamiseks veel küps, kui üldse. Aga sellest ta oma kallimale rääkida ei söandanud, kartes teda kaotada. Milline naine ei unistaks emaks saamisest? Selliseid jah on, aga Maris kohe kindlasti nende hulka ei kuulu. Mõne hetke pärast jäi Maris Trevori õlal nii sügavalt unne, et hakkas lausa norskama.

  Noormees tundis ennast rahutult. Lisaks minevikuvarjudele painas teda miski, see teadmatus tuleviku ees ja see miski, millekohta ta ei osanud selgitust anda. Ometi võinuks ta olla ju õnnelik, koos kallimaga lakas, värske heina- ja maalõhn sõõrmeis, päike särab otse lakaaknast noortele peale. Uni ei tahtnud kuidagi tulla. Trevor tõstis vaikselt Marise pea oma õlalt, asetas selle alla pehme sulepadja ning läks lakaaknast loodust kaema. Vana, kuid kõnekas aidamaja, mille katus oli juba poolenisti sisse kukkunud, meeldis Tervorile väga. Selle musta värvi palkseinad tekitasid noormehes kummalisi tundeid, aga see hoone meeldis talle kuidagi eriliselt. Kuuri nurga tagant paistis heinamaa, kus kümnepealine lambakari ringi saalis. Kuuri ees kires kukk, nagu teeks hommikust äratust. Tervor arvas, et kukel on midagi viga, et keset päeva kireb. Ta kartis, et kiremisega äratab kukk tema kallima ning sulges lakaakna. Noormees pani ennast riidesse ja läks hiirvaikselt lakast alla, sest rahutuna polnud mõtet ennast unele sundida.

Õues ringi lonkides avastas Trevor, et Tilde- memmel on aidaukse küljes kõik 7 hobuserauda asetatud hoopis teistpidi, kui need tavaliselt asetatakse. Tema teadmiste järgi tuleb otsad ülesse poole asetada, et siis kukub õnn seal sisse ja jääb majja. Ja tema teada on see hobuseraua õnn toimiv vaid siis, kui raud leitakse, mitte ei osteta sepa käest. Antud juhul on tegu taluga ja kunagi olid traktorite asemel põldudel askeldamas hobused ja need rauad võivadki leitud olla. Kuid Trevorit painas miks nende otsad on suunatud alla. Ta oli küll kuulnud, et kui otsad allapoole on, siis ei pääse õnn majast välja. Noormees oleks ise osad ühtepidi ja teised teistpidi asetanud. Aga jutte on igasuguseid, kes täpselt teab mis tõele vastab. Ju see üks legand on, millesse ikka kiputakse uskuma, leidis Trevor ennast mõttelt, kuigi ei saanud aru miks see teema teda painama hakkas. Kes teab kui kaua ta seal taluhoovis oleks ringi kondanud, kui poleks telefon taskus helisema hakanud.

  „Trevor, mu kullakallis pojakene, sa oled mu maailma parim lapsukene! Trevor, kallis...!“ lausa karjus Mirell telefonis. Tervor oleks äärepealt kõne katkestanud, sest tihti valmistas ema talle peavalu pisiasjadega ja noormees ei tahtnud üldse hetkel kellegagi suhelda. Tema mõtted olid mujal ja tema hing oli ka mujal. Kuna ema muudkui halas, ei viitsinudki poeg ta juttu kuulata, pani telefoni taskusse ning oli omas mullis edasi. Aga mõne hetke pärast helistas Mirell uuesti.

„Trevor, ära katkesta kõne! Palun! Palun kuula mind ära! Me oleme hävinud!“ nuttis Mirell.

„Mis jama sa ajad?! Ema, kuule, ma saan aru, et sulle ei meeldi Maris, aga palun ära sekku, muidu ma lahkun kodust ja ei näita sulle pikka aega isegi oma nägu!“ oli noormees vihane.

  „Trevor, kallis Trevor, meil ei olegi enam kodu ju!“ sai Mirell lõpuks välja öeklda sõnad mis teda vaevasid.

  „Kuule, ehk lõpetad need veinitamised!? Või pean sind vägisi võõrutusravile viima!“ noomis poeg ema.

Läbi telefoni kostus raevukat nutulaginat ning Mirell nuuksus nii valjusti, et Trevoril hakkas oma äsju öeldud sõnade pärast lausa piinlik.

  „Hea küll. Palun vabandust! Aga mine puhkama, küll ma ka kunagi koju jõuan!“

  „Kuhu koju? Ma ju räägin, et meil ei ole enam kodu!“ itkes Mirell edasi. Alles sis taipas Trevor, et asi on tõsine ja midagi on juhtunud.

  „Mis asja? Kuidas ei ole kodu? Ema?!“ karjus ta.

  „No, ei olegi, kogu su talukompleks põles maha, kaasa arvatud ka Land Rover. See plahvatas just hetkel, kui ma koju jõudsin. Päästeteenistus oli küll kohal ja kustutas tuld, kuid kellelgi ei tulnud pähe auto maja kõrvalt eemale sõidutada. Me oleme kodutud, kallis pojake! Kas kuuled, kodutud oleme!?“ ei suutnud Mirell emotsioone vaka all hoida.

  Tervor tormas autosse ja kadus nagu tuulispask hoovilt. Talle ei meenunud isegi armastatud Maris. Kogu ta maailm oli kokku varisemas ning noormees ei mäletanud isegi kuidas ta koju sõitis.

„Te ei tohi siia tulla. See on eramaa ja eravaldus.“ keelas Ronald Vanaküll Trevoril maja juurde minemast.

  „Sõida sitale!“ andis Trevor piirkonnavolinikule sihukese obaduse vastu vahtimist, et riigiametnik lendas nagu tuulispask vastu autot. Mirell vaatas kõike pealt ja oli nõutu. Vanaküll ajas ennast püsti ja tahtis Trevorile järgi joosta kuid Mirell ei lasknud.

  „Jäta mu poeg rahule, sa vana pederast!“ karjus naine.

See pilk, millega Vanaküll Mirelli vaatas, oli kõike muud, kui sõbralik. Ta nuuskass oma verise nina ja läks naise juurde ning tiris selle autosse ning sõit kulges jaoskonda. 

5. veebruar. 2017.a.

Vana-Rääma