37. peatükk
Üle mitme nädala jõudis Ralf koju. Ta silmitses Westoffhauseni häärberit ja tal hakkas kuidagi kõhe. Mees viskas seljakoti värava juurde ja läks aknaluuke avama. Judinad jooksid üle Ralfi selja, kui ta nägi häärberi taga kahe kassi laipa. Ta seisatas ja mõtles veidi. Kassid olid laiaks tõmmatud, seega vägivaldselt tapetud ja tema aeda toodud. Esimene mõte mis talle pähe tuli, oli kahtlus,et Marelle tahab talle kätte maksta, kuid ta otsustas asjast mitte numbrit teha ning läks kuurist labidat otsima, et laibad maha matta. Korraga peatus ta pilk häärberi ülemise korruse akendel ja ta nägi seal mingit kogu liikumas. Ralf arvas, et hakkab ära pöörama. Ta vaatas veel korra ja ei näinud kedagi. Kui üks suur auk oli valmis kaevatud, pani ta töökindad kätte ja läks laipade järgi, kuid üks neist oli kadunud. Ralf otsis laipa mööda aeda, vaatas isegi kuuri, arvates et äkki oli meeletesegaduses selle sinna viinud, kuid laipa ei olnud kusagil. „Pagan, siin oli kaks laipa!“ vandus ta endamisi, kui tundis, et kellegi silm jälgib teda aia taga. „Peremees, kas saan teile kuidagi kasulik olla“ küsis võõras. „Eee, e-ega vist mitte.“ vastas Ralf konkteerselt, kuigi vajas just seltsilist kellele intsidendist rääkida. „No, jõudu tööle siis!“ühmas võõras ja enne kui liikuma jõudis hakata, hüüdis Ralf. „Oodake palun üks hetk! Tulge väravast sisse, ma ei tahaks üle aia karjua hakata.“ viitas ta värava suunas. „Mis mureks peremees?“ kolksatas värav võõra järel kinni. „Istuge. Istuge palun siia toolile,“ näitas Ralf käega kuuri suunas. Võõras kistus vanale vettinud toolile ja silmitsees häärberi ülemist korrust. Ralf võpatas, sest sama koha peal olles vaatas ka tema millegipärast ülemisele korrusele ja nägi liikumist. Ta jälgis pingsalt mida võõras ütleb, kuid viimane vaikis. „Noh, peremees, räägi asjast? Kas on vaja puid lõhkuda või niisama abikätt majapidamisse. Vaatan, et teil nii uhke hoone siin. Kas perenaist ei olegi majas?“ Ralf ei julgenud võõrale selliste uurivate küsimuste peale midagi vastata, ning ta alustas juttu sealt mille pärast ta võõra aeda kutsus. „Ma siin, ma, ma,,,“ kogeles ta, nagu ei leiaks õigeid sõnu üles. „Mul jah oleks vaja abikäsi. Vaata, tulin ise haiglast ja olemine alles nõrk ja...“ tõi ta hädavale lagedale, kuigi selles oli ka terake tõtt.
„Tegelikult tahsin küsida, et kas olete kohalik?“ jõudis peremees lõpuks oma küsimusega ühele poole.
„Ei, aga ma jalutan iga päev sellest uhkest majast mööda ja olen mõelnud, et miks küll sihuke uhke häärber üksinduises seisab. Samas on ju tänapäeval see nii tavaline, et selliste uhkete majade omanikud elavad väljamaal ja külastavad maja vaid mõningad korrad aastas. Aga kuidagi nukra tunde on see häärber mulle jätnud. Täna nägin teid aias askeldamas ja jäin lausa vaatama, ning tundisin pisut rõõmu, et lõpuks ometi on keegi siin, kes on tulnud maja eest hoolt kandma. Ja kui ma teid nägin, mõtlesin, et äkki vajate abi ja...“ takerdus võõra jutt vaikusesse. „Noh, põhimõtteliselt läheb mu abi alati vaja, aga kuna ma alles jõudsin koju siis pean selle üle mõtlema. Praegu näiteks oleks abio vaja kassi matmisel. Hakkasin just teda aia nurka matma enne teid nähes,“ selgitas Ralf. „Oi,oi, mis kassiga juhtus?“ küsis võõras. Ralf vaatas teda kahtleva pilguga ja ei osanud kohe vastatagi. Ta otsis parajaid sõnu, sest kunagi oli ta oma vitsad selles suhtes kätte saanud, et liiga kergelt võõraid usaldas. Nii ta muruniiduk, mis tõsi küll rohkem kuuris tolmu kogus, võõrastesse kätesse jäigi. Kuid mehel oli kange tahtmine oma muret jagada ja vaatamate sellel, et võõras tundus kuidagi uje ja kummaline, otsustas ta lõpuks asjast rääkida. „Noh, tead...mul ausalt üteldes pole õrna aimugi mis selle kassiga juhtus ja kelle kass see üldse on.“ vastas Ralf ja jälgis kuidas võõras regeerib. Võõras võttis oma päevinäinud märsist veepudeli ja jõi sellest suure sõõmu ning jäi peremeest vaatama. Ta sai aru, et peremees on kuidagi liiga ettevaatlik oma sõnadega ning otsustas sekkuda. „Kuidas siis nii? Kas see siis ei olnudki perekass? Peremees, ära nüüd pelga, ma olen vana rahu ise, ei mina keelt kanna, võid vabalt rääkida mis sul südamel on. Mina olen üks hüljatud vanatoi kes ei tee kärbselegi liiga ja mind pole vaja kahtlustada küll mingites mustades tegudes.“ „Ee, ega ma ei kahtlustagi,“ valetas Ralf eelkõige iseendale, kuid samas oli ta käitumine õige. Mees ju ei teadnud üldse mis paari nädala jooksul ta häärberi läheduses toimunud oli. Pealegi see ülemise korruse nägemus oli Ralfisse paraja annuse segadust süstinud ja ta ei osanud või ei julgenud sellest võõrale rääkida, kartes hukkamõistu. Aga võõra sõnade peale ta veidi rahunes, sügas kukalt ja rääkis.
„Ma olin mingit aega haiglas ja peale haiglast välja saamist sõitsin ühte kuurtortisse taastuma. Raviarst soovitas ja ise tahtsin ka muidugi mõtted siit eemale saada. Täna jõudsin reisilt tagasi ja aeda astudes nägin täiesti selgelt kahe kassi laipa. See tekitas pisut kõhedust ja segadust. Läksin kuurist labidat tooma et laibad maha matta, et säästa tütart sellest õõvast, koju ta peaks koju jõudma, kuid siis nägin ilmselt nägemust või kahte nägemust. Esiteks tundus mulle, et häärberi ülemisel korrusel keegi liikus ja teiseks laipu tooma minnes avastasin, et üks neist oli kadunud. Arvasin, et hakkan hulluks minema, ning siis nägin sind aia taga. Ma pole siiani maha rahunenud. Ma ei saa veel siiani aru mis toimub. No, oli kaks laipa! Ma kohe kindlasti tean, ei ma ei näinud topelt. Siis mõtlesin, et kutsun sind aeda ja küsin, et kas oled kohalik ja kas oled siin viimasel ajal mingeid kahtlasi liikumisi näinud, kuid hakkasin kõhklema. Vaata ise, vaid üks surnud kass on seal,“ viitas ta käega laiba suunas.
Võõras kuulas peremeest tähelepaneklikult ja ta ei kahelnud Ralfi siiruses ning ta pakkus:
„No, lähme matame kõigepealt selle õnnetu laiba maha, saab ka tema hing lõpuks rahu,“ tõstis ta paljaste kätega kassi laiba, asetas Ralfi poolt valmis pandud vanasse saunalinasse ninga asetas auku. Võttis aia najalt labida ning ajas augu kinni. Peale asetas sama mullamätta mis seal enne oli, pühkis käed üksteise vastu puhtaks ning ütles:
„No, nüüd saab selle väetikese, õnnetukese kiisu hing ometi rahu. Olgu teavas armuline ta vastu ja karm selle vastu kes loomalt elu võttis. Põlegu ta põrgus!“
Ralf ehmatas viimase lause peale, kuigi arvas sama, et kassitapja peab karistatud saama, aga ta ei julgenud kunagi sõnada, ta oli alati ettevaatlik oma väljaütlemistega, kuigi väitis, et ta ei ole ebauskilik. Ralfile meenus taas oma unenägu, mis oli peaaegu üks ühele reaalsusega, ning ta tundis taas, et miskit on temas teisiti. Ta tundis, et neil nägemustel ja asjadel millest kõik kunagi rääkinud on, võib tõepoolest tõepõhi all olla. Sestap võis ka Marellel ja Mari-Liisil õigus olla, et häärberis kummitab.
„Aga ise? Kus pesitsed? Äkki lähme häärberisse ja pakun sulle tassi kohvi? Toiduga on nüüd nii, et see on kindlasti selle aja peale kapis halvaks läinud, aga kohvi võin küll pakkuda.“ muutus Ralf lahkeks. Ühest küljest tundis ta, et võõrast on talle seltsi. Polnud ta ju veel häärberis käinud ja sisemus kartis veidi, kuna meenus ülemise korruse nägemus.
„No, lähme. Jah, tass kohvi sobib küll!“ lausus võõras kuid häärberisse sisenedes oli veidi pinges, kuna kõik oli nii puhkas ja korras ning ta kartis saapaid jalast võtta. Võõras leidis vabanduse:
„Vaata paremees, mul on nende saabaste jalga saamisega alati üks suur jama, äkki joome õues kohvi?“
„Oh, mis sa nüüd! Tule aga tule edasi. Siin pole ammu keegi koristanud, võid vabalt saabastega tulla,“ sulges Ralf enda järel ukse.
Ralf pani kohvivee hakkama ja avas külmkapi, et midagi söögipoolist otsida. Kõik toidud olid vanad ja ta hakkas neid prügikotti loopima, kuid võõras peatas ta.
„Oot, oot, ära viska neid ära! Need sünnivad veel süüa!“ pistis ta käe prügikotti ning võttis sealt välja pakendis keeduvorsti, mille realiseerimisaeg oli läbi aga see nägi täitsa söödav välja.
„Peremees, ära pahanda, aga tundub, et sina vist pole nälga iial tundnud. Mina olen, ja päris palju. Elu on nii kallis, ei mina raatsi toitu ära visata, isegi ka siis kui säilivusaeg läbi. Kui ikka süüa sünnib siis ära söön. Ja mis seal ikka, kui võtabki pasa lahti, saabki organism puhtamaks!“ oli võõras julge väljaütleja. Ja tal oli kuradima õigus. Ralf oli tihti mõelnud sellele, et miks küll suured toidupoed viskavad minema konteinerite kaupa söögikraami, mille realiseerimisaeg on küll möödas, aga sünnivad süüa, kuna väga paljud eesti pered elavad alla vaesuse ja kannatavad nälga. Miks ei või suured marketid ja teised söögikohad anda kaupa vaestele, sest osad toidud sünnivad süüa ka lausa kuu pärast realiseerimiaega, kui neid sügavkülmas hoida. Eeskirjad eeskirjadeks. Millal enne on eeskirjadest kinni peetud? Kuid võõra käitumine pani Ralfi muretsema. Mees arvas, et tegu on kas kodutuga või vaesuses kannatava inimesega. Alkohoolikuna võõras välja ei näinud, kuid kasimata ja kummaline oli ta küll. Ralfil hakkas võõrast kahju ning ta küsis otse.
„Vabandust, kas sa oled kodutu? Minu nimei on Ralf .“ ning ulatas võõrale käe.
„Kutsu mind lihtsalt vanatoiks, nii on kergem,“ jäi võõras privaatseks.
„Rõõm tutvuda, vanatoi! Aga sa ei vastanud mu küsimusle. Kas oled kodutu?“ muutus Ralf teravamaks.
„ Mis ma nüüd siis nii kodutu ikka olen, mul on täitsa oma onnike olemas.“ ei tahtnud võõras ennast mitte avada.
„Olgu. Ma siin mõtlesin, et mul siin verandatoas oleks täitsa ruumi sinu jaoks. See ei ole küll teab mis uhkelt remonditud ega midagi, aga elada saab, kuid seda soojal ajal. Talviti on seal külm, aga mul on puhurid ja radiaatorid täitsa olemas, pakuksin sulle niiöelda ulualust.“ mõtles Ralf seda tõsiselt, kuigi võõras ei olnud üldse tutvumise suhtes sõbralikkust üles näidanud.
„Aitäh pakkumast, peremees! Aitäh! Aga ma peangi hakkama minema. Mul siit ikka jupp aega lonkimist. Aga ma käin iga päev siit mööda ja kui sul juhtumisi abi vaja läheb siis hõika mind. Lähen enne pimedat minema, pole mul see nägemine ka enam mitte hea ja...“ pomises ta habemesse, tõusis toolilt ning hakkas minema.
„Aga vanatoi, tänud sulle seltsi ja abi eest! Ma tõesti südamest pakkusin abi. Kui ümber mõtled, tead kus kohast mind leida. Ole õues ettevaatlik, noored iljaspead kipuvad pimenedes siin autodega ringi paarutama ja...“ saatis Ralf võõra teele.
„Ah, minu pärast ei maksa küll muretseda, vikatimees juba ammu teritab vikatit, ükskord saab selle tera teravaks ka,“ lausus vanatoi ja teda jäi saatma kriuksuv värav.
Võõra lahkudes tundis Ralf, et häärber on kuidagi sünge ja kõle. Talle tuli taas ülemise korruse nägemus meelde, kuid asjasse selguse saamise mõttes otsustas ta häärberi ülemisele korrusele ronida, Mari-Liisi magamistoa kõrvale katusekambrisse piiluda, et oma silmaga näha seal kedagi liikumas. Tuba oli tühi, ei ühtegi elumärki. Kõik oli täpselt nii nagu enne. Ralf sügas taas kukalt, piilus veel tütre tuppa, pani kriuksuva ukse kinni ja läks trepist alla. Maja oli kuidagi niiske ning ta otsustas kaminasse tule teha. Ralf vahetas riided ning lahkus verandaukse kaudu kuuri. Pagan küll, pean selle kuuriukse igaks juhuks tabasse panema, muidu ei tea mis ebameeldivad üllatused mind seal võivad oodata, mõtles ta ning läks häärberisse esikukummuti sahtlist tabalukku otsima, kui kuulis kuidas verandauks ta seljataga pauguga kinni läks. Ralf ehmatas näost kaames ja vajus nagu tühi jahukott nurka. Nüüd on ta alumisele korrusele tulnud, mõtles mees ning värises nagu haavaleht.
03.12.2015.a.
Mai
