Westoffhauseni häärberi saladus 25. peatükk

  25. peatükk

„Hkhmm, vaata aga vaata! Näib, et oled korralikult taastunud! Vabandan, Ralfi raviarst, doktor Marjapuu“, ulatas Leana võõrale naisele käe. Ralf jäi ammulisui Leanat vahtima. Ta ei saanud ühtegi sõnas suust. Ragne seisis nõutult arsti ja patsiendi vahel, ega osanud samuti midagi kosta. Pealegi oli just Ragne ennast jutustama unustanud ja Ralfist ta ei teadnud midagi. Naine tundis süümepiinu, kartes et Ralf ja Leana on suhtes, sest nii just nende pilgud kõnelesid. Naine otsustas vaikida ja vaadata mis edasi saama hakkab. „Mis asja? Mida? Mida sina, doktor Marjapuu siin teed?!“ nentis Ralf lõppeks, et tegu ei olnud silmapettega. „Kas...?“ tahtis Ralf oma küsimustejada jätkata, kuid Leana segas vahele. „Mul on kiire, protseduurid ootamas. Oihh, olengi juba hiljaks jäämes!“ kadus Leana nagu tina tuhka.
„Hmmm, väga põnev! Muide, sul on imekena raviarst, tuleb tõdeda,“ muigas Ragne, kes nägi Ralfi silmist segadusest tingitud igatsevat ja jahmunud pilku, aga see pilk kõneles armunud keeles. „Ralf, mis sinu ja doktori vahel on? Mitte, et sa peaksid mulle sellest rääkima, aga teie sünergia paistab kaugele ära. Sa äratasid minus praegu kummalised tunded. Esiteks meenus mulle meie kunagine suhe ja teiseks tahaksin nii väga hetkel doktori-tädi kehas olla. Tahaksin nii väga näha sinu silmis seda pilku veel ja veel, aga mind vaadates. Hmm, issaand teed on imelikud!“ möönas Ragne ja süütas sigareti. Ralf oli endiselt mõtteisse vajunud. Esiteks ei jõudnud talle kohale teadmine et Leana puhkab samal saarel, teiseks juhuslik kohtumine Ragnega ja temaga peaaegu intiimses situatsioonis Leanale vahele jäämine olid mehe ummikseisu aheldanud. Ta ei suutnud uskuda, et just sellisel hetkel ta doktorile vahele jäi, sest Ralf oli Leanasse armunud, kuigi nende vahel ei olnud lubadusi ja Ralf ei teadnud siiski Leana tunnetest vähimatki. Ta lihtsalt hellitas lootust, et ehk...Samas oli Ragnega kohtumine äratanud temas isase, kellene polnud Ralf intiimses mõttes ennast ammu tundnud. Pigem kartis ta, et ei suudagi enam naist rahuldada, kui peaks tohtriga suhe tõusuteed arenema. Nüüd oli ta omis mõtteis suhete kolmnurgas, sasipuntras mida ta oli kogu elu kartnud, aga natukese teise iseloomuga sasipuntras, ta kartis sasipundart kus eksisteerib kaks meest ja üks naine. Aga nüüd oli vastupidi, nüüd oli Ralf mõnes mõttes lootusetus situatsioonis, sest ravaiasrtil ei tarvitsenud tema vastu üldse mingit lähemat huvi olla ja Raganega uuesti lähedaseks saamist ta veidi pelgas, kartes taas haiget saada, nagu aastakümnete eest. Kuid mees vajas väga lähedust, ta vajas naise hingeõhku ja ilusaid sõnu just nüüd kõige enam. See on täiesti vale, et mees armastab vaid kehaga, ka mehel on tunded, ka mees ootab naiselt sõnu mis kõrvale pai teeks, ka mees ootab ja unistab, et teda jumaldataks ja armastataks ning hellistataks. Ei ole mitte nii nagu naised kipuvad arvama, et mees vajab vaid seksi, et saaks ennast rahuldatud ja unustab naise olemasolu. Kõik mehed ei ole ühe vitsaga löödud, osad oskavad väga hästi hinnata naise ja mehe vahelist, truud suhet. Lihtsalt läbi karmi kõnepruugi kipuvad kibestunud naised meest alahindama, kuid tõmbavad sellega suhtele vee peale. Naistel on omadus näha kolli seal kus seda ei ole. Neil on omadus pookida endale külge negatiivset energiat läbi ülemõtlemise ja paanika, sest paanika külvab paanikat ja seda otseses mõttes. Paanikasse sattunud inimene ei mõtle enam mõistusega, ta mõtleb kas suguelundite või kujutelma läbi. Isegi naised. Ja siis kipuvad nad süüdistama meest, et viimane mõtleb ainult alumise peaga. Kui on tekkinud lahkheli, siis on selles tavaliselt süüdi mõlemad osapooled, kui teine ei suuda ka rahulikuks jääda. Aga katsu sa jääda, kui sind viimase piirini provotseeritakse. Ja aeg on näidanud, et suuremad provokaatorid on tihti just naised. „Ah? Mis? Mida sa ütlesid?“ küsis Ralf peale pikka mõttepausi.
„Hahaa, see on juba vana nali, et armunud inimene on kurt ja pime! Ah, ei midagi pole ma ütelnud, pomisesin niisama habemesse,“ tögas Ragne ja Ralf jäigi teda vaatama, nagu näinuks habemaga meest. „Lähme parem jalutame siit rahvasummast eemale. Siin on liiga palju silmi ja kõrvu. Ei saa ka mina enam kindel olla, et mõnda tuttavat veel siin kohata võin, sest kogu maailm on eestlasi täis. Pealegi pole mõtet tsirkust ja leiba siin rahvale tasuta pakkuda. Tule! Tule nüüd! Lähme loputame natuke ennast ookeanis, saavad meeled ja mõtted puhtamaks. Nagu sa ise kunagi mainisid, et meri viib kurbuse. Su silmad on kurbust täis ja sa just vajad praegu ühte väikest meditatiivset süsti.“ lausa rebis Ragne Ralfi rannatoolilt püsti.

Protseduuride lõppedes otsustas Leana võtta kätte oma kunagise tuttava, kirjanikunimega Jaan Mikweldti romaani „Vaikne suvi vanaema juures,“ mille lugemisega oli ta juba lennukis algust teinud. Naine lubas küll endale, et puhkuse ajal ta ei loe, aga nii paeluvat ja lapsepõlve tagasi viivat raamatut polnud ta ammu lugenud, seega pidi ta lubadust murdma. Pealegi tundis ta raamatu autorit jurist Inge-Helene Pelloga, kellega olid nad isegi kaugelt sugulased. Kuid mõtted Ralfist ja tollest võõrast naisest, kellega nad miilutsesid ei andnud Leanale rahu ja ta ei suutnud raamatusse süveneda. Meedikuna teadis ta väga hästi et peale igasuguseid protseduure tuleb puhata ja loobuda aktiivsetest tegevustest, kuid Leanat oli vallanud ärevus ja ta otsustas eeskirju eirata. Pealegi kosutav päike ja värske õhk mõjuvad pigem tervistavslt arvas meedikust naine ning sulges enda järel ukse.

Leana jalutas oma šokolaadipruuni kehaga mööda mere kallast ja lasi ennast tuulepoistel võtta. Tema meelas naeratus ja hulljulge visiit kohalike keskele ei jätnud ühtegi meesinimest külmaks. Kuigi ei olnud soovitav turismipiirkonnast väljuda, otsustas naine seda teha. Leana istus rannapingile, et veidike oma kehale kaitsekreemi peale määrida, kui nägi kahte rastades Bob Marleyd meenutavat meest enda ees läbitungivate pilkudega seismas. Naine võpatas, kuid püüdis rahulikuks jääda. Mehed pomisesid midagi võõramaa keeles ja ei suvatsenudki lahkuda. Leana leidis ennast peagi situatsioonist, mis talle neiupõlve meenutas. Toona pääses ta tänu külajoodikule, keda kogu külarahvas taga siunas, eluga. Nimelt just see inimene päästis süütu Leana toona õnnetusest, kui üks võõras mees Leanat autole rebis. Kogu see neiupõlve õuduste õhtu jooksis välgukiirusel naise silme eest läbi ning temasse sisenes mingi seletamatu jõud. Naine lausa kargas rannapingilt püsti, tõukas mõlemad mehed istuli ja jooksis oma elu kiiremal sammul turismipiirkonna poole, kuni lõpuks märkas kahte kogu endale lähenemas. Leana hing juba hõiskas sees, sest rannas oli veel rahvast ja taha vaadates olid Bobid ikka väga kauges kauguses temast. Naine istus liivale maha ja hakkas südantlõhestavalt nutma. Tal oli sihuke tunne, et kõik ta jõuvarud on otsas, et omal jalal ta puhkekohta enam minna ei jaksa. Meedikuna teadis ta kuidas ennast päästa olukorras kui su võhm on otsakorral. Leane hakkas sügavalt sisse- ja väljahingamist praktiseerima, ning leidis endas taas jõunatukese üles, kuid sellel hatkel tundis ta tugevat mehe kätt oma õlal. 27.11. 2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 24.peatükk

   24. peatükk

„Keiro, sina istu sellele suurele rändrahnule ja tee vennale ka ruumi. Mari- Liis, sina tule ja võta saunalina ning aseta see maha. Ja palun lubage et kuulata meid vahele segamata.“ mainitses Marelle lapsi, kui nad olid kalmu juurde jõudnud. Lapsed noogutasid nõustuvalt.
„Meie Rasmusega oleme lapsepõlvesõbrad, nagu teiegi,“ alustas Marelle jutustamist. Nüüd sattus Rasmus segadusse. Ta ei mõistnud kuidas Keiro, Kerdo ja Mari- Liis lapsepõlvesõbrad on, kui nad on ühest perest. Midagi on väga valesti, mõtles mees endamisi, kuid ta otsustas vaikida ja edasi kuulata. Rasmusel oli üldse kassi kannatus ja tihti kippus ta linnu kombel pea liiva sisse peitma, kui muutus nõutuks ja tundis, et on õigem vaikida. Mees vaikis, kuid salvestas naise jutu alateadvusesse. „Vaadake lapsed, me asume hetkel kohas kuhu me Rasmusega lapsena matsime kaldalt leitud koera laiba. Igal elusolendil on hing, kuid kui elusolend lahkub, läheb tema hing taevasse ja keha maetakse maamulda. Nii juhtus ka selle lahkunud koeraga.Tõsi küll, meie matsime tema keha liiva sisse, kuna rannas on liivane maa ja siit me koera leidsime. Kuna me ei teadnud kellele koer kuulub, kas on ta üldse hulkuv koer või hüljatud, siis otsustasime ta siia matta, et ta hing saaks rahu.Sest lahkunud elusolendi hing vajab rahu. Mina olin lapsena käinud oma naabritüdruku matusel, kellest ühk purjus külamees traktoriga üle sõitis, ka tema hing läks taevasse. Ma olin siis pisike, ei saanud tegelikult üldse aru kuidas hing taevasse läheb, aga vanatädi selgitas seda mulle ja nüüd ma räägin sellest kõigest teile. Kui inimene sureb, sureb ka tema keha, kuid hing tahab sellest välja saada. Surnud inimese hing lahkub ise kehast. Sellepärast arvatakse, et hing läheb teise inimese sisse, kuid see ei tarvitse kohe juhtuda. Räägitakse ka, et lahkunu tuleb tagasi, vastsündinu näol, kuid kes seda täpselt teab kas see õige on. Mina ise tahan uskuda, et hing jääb pilvepiirile ja hakkab sealt oma lähedasi positiivses suunas juhtima. Tihti räägitakse kaitseinglitest, aga mina arvan et inimeste kaitseingliteks on just nende lahkunud lähedaste hinged, kes pilvepiirilt meid kaitsevad. Tänapäeval räägitakse palju eelmistest eludest. Räägitakse, et mida kauem elasid eelmises elus, seda hiljem sa uude ellu sünnid. Kui aga inimene lahkub noorelt, läheb ta hing juba ruttu järgmise inimese sisse ja ta sünnib varem. Kas see kõik on tõsi, seda ma ei tea, aga räägin teile kõike seda sellepärast, et te liialt ei kurvastaks, kui mõni teie lähedane lahkub. Kuigi üks suur, paks ja tark raamat piibel väidab et inimene elab igavesti, arvan mina et inimene on siiski surelik, ta ei ole igavene. Vaid mälestused temast võivad olla igavesed, kuid ka need tuhmuvad aja pikku või kaovad. Kui ma olin väike rääkis vanatädi mulle veel ühe piibli tõe, et meie, naised või õigem oleks ütelda tüdrukbeebid, kuna me sünnime ikkagi beebina, tulime siia ilma esimese mehe Aadama küljeluust. Mina seda ei usu, ei ole iialgi uskunud. Eriti segadusse ajas see tõdemus mind lapsena, kuna kilomeetri kaugusel vanatädi talust elas Aadam kellel oli küljeluu alles. Sellest hetkest tahtsin ma tutvuda Aadamaga kellel ei ole küljeluud. Mina pidasin küljeluuks käsivart või jalga, sest need asuvad külje peal. Aga kahjuks ma ühegi käetu või jalutu Aadamiga ei tutvunud ja seega keeldusin uskumast osasid piibli väiteid. Pealegi oleks see minu arvates suur patt kui selleks, et saaks ilma sündida naine, peab mees, antud juhul Aadam, ohverdama selleks oma küljeluu ning jääma vigaseks. Kui aus olla siis ma praegugi ei usu paljusid veendumusi mida piibel väidab. Tõsi küll, seda ma usun, et Jumal ütles, et saagu valgus ja valgus sai. Aga paljusid teisi elutarkusi usun, kuid just need millele ma lapsena tõestust ei leidnud, neid ma ei usu siiani. Lapsena kujuneb ikka maailm suurel määral välja ja hiljem on raske leppida võõraste tõdemustega, mille sees sa ei ole kasvanud. Täiskasvanuna on ennast juba raske ümber kasvatada, või lausa võimatu. Mäletan vanatädi juures maal neid hommikuid kui kukelaul mind äratas, päike paitas mu uniseid silmi ja magamistoa kardin lehvis tuules, nagu tahaks mind kallistada. Mäletan kuidas iga hommikuga läks õues valgemaks, kuidas iga aastaga hakkasin rohkem valgust nägema, hakkasin kaugemale nägema, nägin asju üha eredamas valguses. Selle eet tänasin Jumalat, kes valgustas me päevi, kuid , aastaid ja hetkeid üha enam. Mäletan kuidas hommikuhämaruses läksin jänestele ristikheina korjama, kuid siis tuli ootamatult päike välja. Hiljem vanatädi ütles, et ma olin tund aega ristikut korjanud, kuid mulle tundus, et vaid mõne minuti. Sellepärast arvasin, et Jumal saadab iga päevaga aina rohkem mulle valgust. Ma sidusin endale kollased tutilindid juustesse, et juuksed ei oleks mu kõrvadel, kuna arvasin, et Jumal tahab mulle elutarkusi sosistada, aga mu juuksed segavad. Siis panin ma endale rohelise kleidi selga, et olla muruga ühte värvi, sest tahtsin olla kollaste võilillede ema, kes väga oma lapsi armastab ning kastsin lilli sooja lehmapiimaga, mida vanatädi ise käsiti lüpsis Maasiku udarast. Ta justkui venitas kordamööda Maasiku neljast nisast piima välja, mille peale oli eriti maias perekass Ants, kes silmnähtavalt kosus. Vanatädi korrutas kogu aeg, et inimene vajab piima, eriti sooja piima, siis tema juuksed ja luud saavad tugevaks ning haigused ei pääse ligi. No, ja siis mina ju tahtsin, et võililledega oleks samuti nii, et nad iial ei närbuks. Kui aga ühel päeval tekkisid võililledele valged puhmased otsa, mille tuul minema lennutas, arvasin ma, et ma ei ole piisavalt palju lilledele piima andnud. Võtsin siis terve ämbritäie lehm Maasiku sooja piima ja valasin lilledele, mille peale sain vanatädi käest sugeda. Ta rääkis mulle, et võililled ei vaja kastmist, nemad toituvad maamullas olevatest toitainetest ja saavad kõik vajaliku ise kätte. Olin nördinud ja mingiks ajaks loobusin ka ise piimast, kuna arvasin, et saan ka ise kõik vajalikud ained päikesest kätte, sest nii olin ma ühest raamatust lugenud omast arust. Või olin valesti tõlgendanud, kes seda enam mäletab. Kaldusin veidi teemast eemale, aga rääksin teile oma lapsepõlvest. Loodan, et kuulasite korralikult ja mu jutt pani teid mõtlema. Selleks, et inimesed juba lapsena õpiks vanemaid ja loomi austama, tuleks kõiki elusolendeid hoida, ka lilli ja puid. Ärge iialgi murdke puudelt oksi ulakuste tegemise tarvis. Puu oksad on ju sama hea nagu inimeste käed. Ka puul on väga valus, kui murrad oksa. Teate juba isegi kui valus on näpul, kui selle ära lööd, katki teed või kusagile vahele jätad. Alati tuleb puu käest luba küsida kui tahad oksa murda. Mina olen elus väga palju valesti teinud, kuid soovin südamest et teist kasvaks sellised lapsed, kes hoolivad ja armastavad lähedast, kes armastavad eelkõige iseennast, sest kui sa ennast ei armasta ei suuda sa ka teisi armastada. Ja ärge kuulake sõprade juttu, kui mõni kipub ütlema, et te olete pahad ja imelikud, et kiidate iseennast, see on valehäbi. Ennast peabki kiitma ja armastama. Kui te ei taha ennast teiste kuuldes ja nähes kiita, kiitke kasvõi üksinda kodus peegli ees või kiitke ilma sõnadeta, et keegi kes hiljem teie üle naerma hakkab, ei kuuleks, ega näeks. See on sama hea, kui olles Facebookis konto omanik, panete laigi oma lisatud postitusele. Selles ei ole midagi halba kui panete. See näitab meeldimist ja loogiline on see, et ebameeldivat linki te oma Facebooki ajajoonel ju ei jagaks. Seega ei ole see laik kurjast. Lihtsalt inimesed on tihti õelad ja tunnevad valehäbi ning kipuvad laikijaid hukka mõistama, nägemata enda sisse, nägemata et on teglikult iseendaga pahuksis. Ni ka, kallid lapsed, ma loodan, et minu jutlusest oli teile kasu, et ka teie hakkaksite maailma nägema teises valguses, et hakkaksite nägema et maailma on valgust väga palju. Lihtsalt tuleb avatud silmadega ringi käis.“ jutustas Marelle.
Keiro hakkas viimase lausa peale silmi punnitama, sest ta arvas, et on siiani käinud poolavatud silmadega ringi, või vähemalt nii talle Marelle jutust kõlas. Poiss punnitas ja punnitas silmi, ning tal hakkas lausa valus ja ta küsis.
„Aga kui ma liiga palju silmi punnitan, saan äkki endale prillid? Mu naabripoiss sai sellepärast prillid, et ta punnitas palju silmi. Mäletan kuidas ja neid enne punnitamist kissitas, lausa nii, et pani näpud silma välimistesse nurkadesse ja tõmbas silmad laiali. Ütles, et näeb nii paremini telekat. Mina ei saanud aru kuidas kissis silmadega paremini telekat näeb. Siis arvasin ma et pilusilmsed inimesed näevad paremini ja neil ei ole prilli. Kuid pettusin taas, kuna vaatasime issiga telekast mingit Jaapani filmi kus olid peaaegu kõigil jaapanlastel prillid ees. Ei julgenud issi käest midagi küsida ka, kartsin rumaluna tunduda ja nii see taedmine minu sisse jäigi. Aga nüüd kannab naabripoiss prille ja mina igatahes ei julge silmi punnitada:“ oli poiss nõutu. „Heh, Keiro-poiss, avatud silmadega ringi käimine tähendab hoopis enda ümber ringi vaatamist ja seda ka mitte otseses tähenduses, sest me kõik ju vaatame enda ümber. Lihtsalt täiskasvanutel on sellised kõnekäänud millest lapsed ei tarvitse esimese hooga aru saada. Selleks meil suu peas ja kõnevõime antud ongi, et küsida. Väga hea, et sa küsisid. Lihtsalt kui inimene on omas mõttemaailmas ja ainult enda kasude peale väljas, ehk omakeskne, siis ta ei näe mis sünnib ta ümber. Marelle tahtis ütelda, et peaksite märkama ka abivajajat, olema tänulik inimestele kes teile head soovivad või abikäe ulatavad.“ astus Rasmus naise kaitseks välja ja selgitas asja. „ Tihti on elus nii, et vanemad räägivad justkui omas keeles mida lapsed ei tarvitse mõista, sellepärast tekivad nende vahel lahkhelid ja nad räägivad teineteisest mööda. Minul oli kord juhus, et üks memm palus et ma võtaksin veeruselt piimapurgi. Olin kuulnud, et osades paikades üteldakse koja ehk siis talumaja eesruumi, esiku või veranda kohta vöörus, aga veerust ei olnud kuulnud. See sõna tekitas minus segadust. Peaaegu igal paigal on omad sõnad ja kõnekäänud, millest külaline ei tarvitse aru saada. Aga kahjuks eestlane ei kipu eriti ka üle küsima, vaid vaikib. Õigem oleks küsida et asjasse selgust saada. Veeruseks osutus toona just see sama eeskoda.“ täiendas Marelle Rasmust.

Lapsed kuulasid huviga, igasugune jonn ja ebaviisakus oleks neile nagu selja pööranud. Isegi jonnakas Mari-Liis ei seganud kordagi vahele, kuigi just oma emaga kippus ta tihti ülearu jonnima, nagu ikka lapsed seda teevad. Rasmus imetles Marellet, ta nägi taas naise seda külge mida ta näha tahtis. Talle meenus siiras ja avatud hingega Marelle, parim lapsepõlvesõber, esimene armastus, kellest ta oli aastakümneid puudust tundunud, kuigi ta ei olnud oma vissiitsuhte partneris pettunud. Pigem on partner teda juskui teiseks inimeseks koolitanud, sest mingil ajal armastas Rasmus ikka liitrite kaupa kesvavärga endast läbi loputada. Rasmuse pruut oli õigel ajal Rasmusest inimese teinud ja selle eest oskas Rasmus väga tänulik olla. „Issi, kallis issi!“ jooksis Mari. Liis sülle Ralfile kes jalutas mööda randa seltskonna suunas.  

27.11.2015.a.

Mai

Uus tass Egiptusest!

 

Egiptuse tass, mille tõi mulle mu maailma parim sõbranne Jaanika Reimann, kes selle omakorda sai oma töökaaslase ja sõbranne Merle Lõugase käest! Suured tänud! :)

Täna sain uue tassi, Egiptusest. Tegelikult ostis selle sealt kaugelt maalt mu maailma parima sõbranne sõbranne. Keeruline eks? Tegelt ei ole.
  Egiptuse tassid on ilusad, valdavalt kassidega. Uurisin mida sümboliseerib kass tassidel. Google annab igasuguseid huvitavaid variante välja. aga...

Vikipeedia räägib järgmist:

Ajalugu

Varasemate paleontoloogiliste avastuste järgi arvati, et kassi kodustamine sai alguse Vana-Egiptuses umbes 2000 eKr, kuid2004 avastasid arheozooloogid kassi jäänused inimese jäänuste kõrvalt Küprose saarel asuvast vanemast matmispaigast, mille tõttu kassi kodustamine aeg paigutatakse nüüd ajavahemikku 9000–7500 eKr. Leitud kass on morfoloogiliste tunnuste poolest väga lähedane aafrika metskassile, tal puuduvad kodustamisest tulenevad muutused skeletis. Seetõttu võis pigem olla tegemist taltsutatud kui kodustatud kassiga. Inimeste ja kasside kooselu sai tõeliselt alguse koos põlluharimisega:viljaaidad meelitasid ligi hiiri ja rotte, need omakorda kasse, kes olid nende looduslikud vaenlased.

Carlos Driscoll tegi 979 kassi kasutades uurimuse, mis lubab järeldada, et kasside kodustamine sai tõenäoliselt alguseViljaka Poolkuu piirkonnast. Sealjuures kodustati aafrika metskass viiel korral ajavahemikus 8000–6000 eKr.

Hiirte ja rottide püüdjana on inimesed peale kodukassi pidanud ka teisi kaslasi – taltsutatud aafrika metskasse jajaguarundisid.

Vana-Egiptuses palsameeriti kasse kui pühi loomi samamoodi nagu inimesi.

Egiptlaste kaudu õppisid kasse tundma kreeklased. Vana-Kreekas peeti kasse luksusloomadena, sest hiiri püüdsid sealnirgid.

Vana-Roomas sai kassipidamine üldiseks keisririigi ajastul. Seal võttis ta tuhkrult ja nirgilt üle hiirepüüdmise töö. Aeg-ajalt kasutati teda ka aedades muttide tõrjeks. Roomlaste kaudu levis kodukass mujalegi Euroopasse, kuigi esialgu väikesel arvul. Kassi ladinakeelne nimi cattus pärineb 4. sajandil elanud Palladiuselt.

Skandinaavia mütoloogias peeti kassi Freyja lemmikloomaks. Kujutleti, et kassid veavad Freyja sõidukit.

Euroopas muutus kasside pidamine taas üldiseks keskajal. Esialgu polnud temaga seotud mingeid halbu eelarvamusi ega uskumusi. Oma öise ringirändamise ja salaja hiilimise tõttu muutus ta ebausu objektiks suhteliselt hiljuti.

Inimene on viinud kassi endaga kaasa kohtadesse, kus looduslikult väikekiskjad varem puudusid. Teadaolevalt on kass seetõttu põhjustanud vähemalt 33 linnuliigi väljasuremise

Ja veidike tassi päritolumaast ka viki kaudud:

Egiptus on riik Aafrika kirdeosas, teda loetakse Lähis-Itta kuuluvaks. Egiptuse koosseisu kuulub ka Siinai poolsaar, mis asub Aasias. Egiptus piirneb Iisraeli, Liibüa ja Sudaaniga. Temast itta jääb Punane meri, põhjaVahemeri.

Egiptus kuulub suurima rahvaarvuga riikide hulka Aafrikas ja Lähis-Idas ning seal elab tänapäeval üle 82 miljoni inimese. Lõviosa rahvastikust elab viljaka pinnasega Niiluse orus ja deltas, mille pindala on ligi 40 000 km². Enamuse riigi territooriumist moodustavad väga hõreda asustusega Sahara kõrbe alad. Ligi 50% rahvastikust elab linnades. Neist rahvarohkeimad on Kairo ja Aleksandria.

Egiptusel on väga pikk ajalugu, riigi alad on olnud püsivalt asustatud alates aastast 10 000 e.m.a.^[2] Egiptuse kuulsaimad monumendid – Giza püramiidid ja Chephreni sfinks – rajati Vana-Egiptuse ajal, mis kuulus oma ajal kõige enam arenenud tsivilisatsioonide hulka. Memphise, Teeba ja Karnaki varemed ning Kuningate org (Luxorilähedal) pakuvad suurt huvi arheoloogidele ja turistidele. Egiptuse rikkalik kultuuripärand ja Punase mere äärsed kuurordid on muutnud turismitööstuse osa majanduses väga oluliseks, selles sektoris töötab umbes 12% kogu riigi töölistest.

26.11.2015.a.

Mai

Lustakas fotosessioon Pärnus!

mina poeg Germoga. foto: Tiina Azojan

Täna varahommikul lõime Germoga ennast lille, sest meile tulid "külla" Janek, Silver ja Tiina. Ühesõnaga oli  lepitud kokkusaamine kesklinnas, "Elleni kohvikus" kuid selgus, et neid kohvikuid on mitu. Nii me Germoga "ValeEllenist" Tiinat otsima läksimegi ja jooksime pigem minu laste isapoolse tädi Riinaga kokku, mis oli ka muidugi juba armas üllatus päeva algatuseks. Ja isegi minusugune pime võib vahel näha (olen lühinägelik). Korraga vaatasin üle tee ja nägin Tiinat seismas. Nii me kokku saimegi ja õigesse "Ellenisse" suundusime. Ma ausalt olen vist kotis elanud, ei teadnud et Rüüti 35 (kunagi asus seal "Kalevi" söökla) asub üks imeline ja hubane kohvik, mille Tiina välja valinud oli. Siin kohal siirad tänud kohviku armsale personalile kes meil seal paar tunnikest kena fotosessiooni teha lubasid. Aitäh, aitäh!

üks ütlemata armas hing, Janek Muru :)

  Edasi suundus teekond Koidula parki, kus lisaks alasti puudele laius ka kena pihlapuu, kenade marjadega. (Muidugi Tiina oli meist kõige varem Pärnu kesklinna jõudnud ja selle juba avastanud). Fotosessioon jätkus seal. Ja uskuge või mitte, sellest kujunes ülipositiivne ja naeru täis päev. Germo pidas ka uljalt vastu, kuigi kogu tähelepanu oli temale suunatud ja 2 ning pool tundi poseerida pole just kerge, eriti kui sa pead fotograafi sõna kuulama. Aga ta oli väga tubli ja sai kenasti hakkama! Ilm oli ka ju ilus, kuigi külmapoisid hakkasid lõpuks ikka näpistama ka. Aga nagu üteldud, et naer teeb rinnad rõõmsaks, nii ka oli.

  Nüüd tahad teada miks selline fotosessioon toimus? Oled uudishimulik? No, ole, ole, iga asi omal ajal! ;) Mina olen salalik.

ajakirjad "Vaimupuu"

  Janek Murule siirad ja suured tänud ajakirjade "Vaimupuu" eest, mille peatoimetaja ta on. See on ikka suur ja raske töö mida sa armastusega teed. Imetlen sind endiselt, kui töökat, kindlameelset ja rõõmsat inimest. Üteldakse ju nii nagu tööandja kolleggidele nii ka kolleegid tööandjale. Su naer ja positiivsus on nakkav ja see tegigi meie pisut tuulise ilma postiivseks. Aeg lausa kadus kätte. Aitäh, et sa olemas oled!

Silver, Janek Muru ja Tiina Azojan

  Tiinaga tutvusime hiljuti Tallinnas ühel "Vaimupuu" sündmusel kus ta fotograafina töötas. Ja peale seda facebookis, nagu tavaliselt, saime sõpradeks.  Julgen ütelda, et tegu on äärmiselt siira ja toreda inimesega, kes on ka oma töö (fotograafia) küljes hingega. Eks meie teame mis või kes meid ühendab ja seega ilmselt mõistame elu raskemaid külgi lausa sõnatult.

Silver ja Janek

  Ja Silverit, siirast ja rõõmsameelset noormeest nägin esimest korda. Oli samuti rõõm tutvuda! :)

  Elus on nii palju valu, kannatusi ja valsklust, aga kui sa suudad selle keskel positiivseks jääda ja südamest naeratada, naeratab ka elu sulle. Nagu täna. Kui palju rõõmu saime me juba sellest, kui Janek puges minu kõrvale seina äärde ja palus mul see koht vabastada, aga ma ei saanud läbi seina minna. Vabastav naer oli kohe saalis.

  Inimesed tundke rõõmu hetkest endast ja unustage kasvõi korraks päeva jooksul see pime ja pikk (tihti masendust tekitav) periood ning tundke elust rõõmu, tundke rõõmu igast hetkest mis teile on antud, mitte ärge nähke tonti või kolli seal kus teda ei ole. Vahel piisab vaid ainsamast kallistusest või naeratusest et seljatada mure ja kurbus, ning lasta valgus oma ellu. Just selline päev oli meil täna Pärnus. Lisan siia Tiina Azojani, Janek Muru ja Silveri tehtud fotod tänasest päevast, aga nendega läheb aega veel. Õhtul hiljem. Ise tegin vaid mõne klõpsu sest asjatundjad ja uhked aparaadid olid kohal.

Germo. foto: Tiina Azojan

Germo. foto: Tiina Azojan

Aitäh, kallid sõbrad, et te olemas olete! Uute kohtumisteni ja ikka elamise imet! :)



25. nov. 2015.a.
Pärnus
Mai
 

Sonett Amy Winehouse´ile

     Sonett Amy Winehouse`ile

Ta lahkus nagu poleks teda loodud peal` maa, all taeva helendava kuu. Ta silmad kõnelevad, vaikib suu. Sest eluhinnaga sai võlla poodud

ta keha. Ingel laskus ülalt maale, ja laotas tiivad üle Linnutee, lõi taevast sinisemaks merevee. Täis labürinte elukargeid saale

sai atmosfäär. Sa ise kui Kimäär. Sul ema juuksed, isa kulmuäär. Su kombed polnud kuigi eluterved!

Sind arvatlesid haavad, verevermed. On elukangal kõigil oma kood, all taeva, pealpool elulauka sood!

23.11.2015.a. Mai

Oh, pöördu arm!

Foto pühendas ja saatis mulle kallis Riina Einasto Madeiralt, Atlandi ookeani kaldalt. Aitäh! :)

Oh, pöördu arm!

/pühendusega Riina Einastole/

Seob sügisnukrus lõimi talvehõlma,

ta nööbib valla puude koltund rüü.

Ei pesa punu enam ka põldpüü,

kes märtsi hakul ootab oma tõlda.

Vaob päike keset päeva meresängi,

just siis kui alles ärkad hommikust,

ja otsid valguspõuest lunastust,

karm sügis täis saab pimedust ja ängi.

Kui kaugenevad merepiirilt kaldad,

all ööd kui haihtub linna sädelus.

Siis avastad end keset rannarada,

sa viivuks taha vaadata veel maldad,

et näha sulnist valgusvärelust.

Oh pöördu arm, vea kaasa aastat sada!

23.11.2015.a.

Mai

Uus tass otse New Yorgist

siis kui Peeter koos tassiga New Yorgist jõudis

   Eile jõudis mu tasside kollektsiooni uus tass New Yorgist, koos sõber Peeteriga. Ei, ei, Peetreid ma ei kollektsioneeri! :) Pean juurde lisma, et tass on ostetud meie aja järgi reede õhtul kell 11.00, aga Ameerika aja järgi õhtul kell 16.00. Nii vähemalt Peeter väitis. Ma ju olen see kes lisab tassi alla väike kleepsu, tooja nimega, kuupäeva, kuu ja aastaarvu ning kohe kuskohast toodi.

suurmeister Kaido Külaots rõõmsalt malet mängimas

see hetk kus Peeter meiega New Yorgi muljeid jagas

minu kõige uuem tass kollektsioonis

minu kõige suurem tass kollektsioonis

suurmeister Kaido mängib Andriga malet

   Poole kuue paiku jõudsid Peeter ja Kaido Pärnusse ja me läksime Gruusia restoran "Kolhethi", kus ma juba päris mitu hooaega Pärnu kirjandusõhtuid korraldan. Ja loomulikult hakkasid poisid maletama, sest meister Kaido Külaots oli ju ise kohal. Isegi minul lubati paar käiku teha, kuigi ma ei ole malemängija, kuid mind tegelikult on see sport alati huvitanud. Kaido on 7-kordne Eesti meister ja alates 2001. aastast suurmeister. Ta lõpetas 1994. aastal Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi. 

Vikipeedia pajatab Kaido kohta järgmist:

Kaido Külaots
kell Dresden olümpiaad 2008
Täisnimi	Kaido Külaots
Riik	Eesti
Born	28. veebruar 1976 (Vanus 39)
Pealkiri	Grandmaster
FIDE reiting	2574 (november 2015)

Kaido Külaots (sündinud 28. veebruar 1976) on eesti male suurmeister (2001).

Ta võitis Eesti malemeistrivõistlused 1999, 2001, 2002, 2003, 2008, 2009, 2010, 2014 ning mängis Eestis male olümpiaadidel 1998, 2000, 2002, 2004, 2006, 2008 ja 2010. ^[1]

Ta pretendeerivad 1.-2 koos Evgeny Alekseev kell Kharkiv 2003 ^[2] ja Vladislav Nevednichy kell Paks 2003 ^[3]pretendeerivad 1.-6 koos Jevgeni Najer, Artjom Timofeev, Zoltan Gyimesi, Sergei Grigoriants ja Oleg Korneev juuresCappelle- la-Grande Open 2004 ^[4] pretendeerivad 1.-2 koos Artjom Smirnov on Paul Keres Chess Festival Tallinn 2004, ^[5] tuli 2nd taga Sergei Tiviakov ja enne Oleg Korneev juures Gausdal Classics 2005 ^[6] tuli 1. keskmes Soome Ava Jyväskylä 2008 ^[7] pretendeerivad 1.-3 koos Robert Ruck ja Gabor Papp juures 1. Gedeon Barcza Memorial 2008^[8] pretendeerivad 3.-6 koos Sarunas Sulskis, Tiger Hillarp Persson ja Hans Tikkanen on Borup 2010 ^[9] ja võitis 1. Festival Yvette 2010. ^[10]

Viited [redigeeri]

1. JJump up
2. Jump up
3. Jump up
4. Jump up
5. Jump up

'

see hetk kui Peeter vangerdama läks

 Siin pildil on see hetk kus Peeter vangerdama hakkas. Ühesõnaga lahkasime lahti  sõna "vangerdama" tähendust, mis on tegelikult maletermin, aga tänapäeval kiputakse kasutama ka teistest (kon)tekstides.   Nii minu "korraks" väljas käimisest lausa mitu tundi sai. Aitäh, sõbrad igavesti toreda õhtu eest! :)

siis kui Peeter meid pildistas ja facebooki täägis. pildil Kaido, Andri Arula ja mina

Eile jõudsid minuni ka detsembris toimuva kirjandusõhtu plakatid. Paar nendest viisin ka "Kolhethisse".

plakatid Merca autoriõhtu tarvis+ põnevat lugemist

12. detsembril toimuva kirjandusõhtu, ehk siis näitleja ja kirjaniku Merle Jäägeri aka Merca autoriõhtu kohta saate lähemalt uurida SIIT. 
12. detsembril kl 17.00 toimub Merca raamatu "Jututulbad" esitlus. 
Jutukogus on lugusid absurdikast etnohuumorist kuni fantaasia ja teadusliku fantastikani. Tegutsevad külanõiad, linnatänavail uitavad salapärased paharetid, igatsuselinnud neelavad inimesi ja juhtub palju muud. Merca on Vanemuise näitleja, endine punkar, avaldanud luulekogusid ja raamatu „Mees“.

Merele Jäägeri aka Merca uus raamat

   Merca jutukogu "Jutultulbad" kaanepilt näeb välja selline.

21-22.11.2015.a.
Mai