Siis kui "Õde" külas käib...

   Olime Maikiga suhelnud telefonitsi ja facebookis juba aastaid, kuid täna oli see päev millal õnnestus meil ka reaalelus kohtuda ja tutvuda. Mõni inimene on lihtsalt selline keda mõistad juba ta "käekirjast". Maiki on kohe kindlasti üks nendest, nagu oma lihane õde. Tunneme mõlemad sama kuna meil on väga sarnased maailmavaated ja mõistame teineteist lausa poole sõna pealt.

  Maiki on mind väga palju aidanud. Eriliselt on meeles kuidas mul mai kuus, enne Luulelahingu finaali tervis üles ütles ja just Maiki oli see kes mind aitas. Kahjuks ei ole mul oma sotsiaaltööga haigekassat ja arstide juures ma oma raha eest käia ei jaksa.

  Lisaks me mõlemad luuletame, kirjutame laulusõnu ja ka proosat. Meie sõnadle on ka laule sündinud.
Ühesõnaga selle inimesega läheks ma luurele iga kell! :)

Aitäh, et olemas oled ja tänud et võtsid selle pika teekonna ette!
Ja tänud ka imeliste kingituste eest! Olen nüüd veel türkiisim! :)

21. oktoober. 2015.a.
Mai

Unenägemus

pilt netiavarustest

  Mõnus! Maga veel päeval!

Kobisin ennist kotile raamatut lugema, kuid uni tuli peale. Ja see polnud mitte mõnus uni. Nägin unes kuidas ma Toilast, vale maja eest (minu lemmikmaja, kus on käsitööpood) viimasel minutil bussile astusin ja see polnud mitte õige buss. Nimelt väitis bussijuht et see buss sõidab ainult Wirresse ja ainult mööda kiirteed, kus peatumine on täiesti keelatud. Wirre olla Viljandi uus nimi ja mitte linn vaid osariik ja midagi Chicago sarnast ja sinna on blondide juustega inimestel sissepääas keelatud.
Maha mind bussist enam ei lastud ja pileti raha ka ei võetud. Ma ragistasin ajusid, et kuidas Viljandis ehk Wirres maha minna ning jõudsin otsusele et lasen Kristel Mägedil seal endale paruka tuua, musta paruka, kuid bussist üks muukeelene tegelane teadis väita, et Kristel oli ennast blondiks värvinud ja ta saadeti Wirrest üldse Siberisse asumisele. Nii ma siis istusin bussijuhi ees põrandal ja nuputasin mida teha. Bussijuht lubas mul isegi suitsu teha.
Üks vene keelt kõnelev tegelane ütles lõpuks, et tal on vene aegset silma värvi ja suuremates kogustes ning kolm tegelast hakkasid sellega mu juuksied mustaks võõpama. Üks veel pomises, et annaks jumal et sadama ei hakkaks. Kurat, hakkasiki! Niikui Wirres- Viljandis bussist maha astusin, hakkas nagu toobriga kallama ja kogu seltskond neegreid oli mu ümber ja nad hakkasid ükshaaval mu blonde kiharaid peast välja kitkuma. Raisk, kui valus oli!
Tõusin selle peale, kui nad kitkumisega ametis olid ning Germo seisis mu voodi ees ja ütles: "Ei ole epilapsia". Ma nimelt karjusin valust läbi une.

P.S. Irja, kas Wirres midagi põnevat ka lähiajal toimub? Ma pole veel oma jalga sinna saanud, aga tundub et tuleb tulla.

20. okt. 2015.a.

Mai

Pärnu Kirjandusõhtu!

   Korraldan juba 6. hooaega Pärnu Kirjandusõhtuid ja järgmine toimub juba 14. novembril 2015.a. kell 18.00 "Kolhethis", Kuninga 36.

Tänaseks on registreerunud esinejaiks:

Esinevad:

Kristel Mägedi esitleb oma raamatut „Mitteelamise kunst“
Maarika Siim esitleb oma raamatut "Sa oled mu peegel/piibel"
Heldur Lääne
Ott Kilusk, Lauri Kink ja Jaanus Mehikas. "Kümme minutit hirmu" unplugged version
Sven Kivisildnik esilteb oma raamatut "(:)see õige luuleõpik"
Fil tutvustab kirjastuse "Hea Tegu" uusi raamatuid


Õhtut juhib Meelis Sarv

/täieneb/

  Veel mõne esineja saan juurde võtta, muidu ajame Kolhethi lõhki :)

Sündmus on tasuta ja lihtne ju kohale tulla, otse Pärnu südamesse. 

Lisan siia ka osalde osalejate raamatute pildid mida nad esitlevad. 


20. 10. 2015.a.
Mai

Uus tass Türgist!

   Täna jõudis minu tasside kollektsiooni uus tass Türgist! Jee! :) Selle eest võlgnen tänu oma Maailma Parimale Sõbrannele Jaanikale ja tema armsale sõbrannele Kaijale!

  Ei, ei, mõlemad tassid ei ole mulle! Me mõlemad Jaanikaga kogume tasse ja kuna Kaija tõi 2 erinevat tassi siis tegime valiku. Minu kappi ehib see tass mille küljes ripub türkiistoonides käe-ehe. Seega suured, suured tänud ka selle imearmsa ehte eest! Olen väga õnnelik ja tänulik.

  Just sellised imearmsad tassid (mis on erinevate riikide, külade ja linnade logodega) on minu kollektsioonis au sees. Seega, armsad sõbrad, kui reisite siis tooge palun kaasa 2 tassi (soovitavalt ühesugused) ja ma olen nõus 10 eurot tassi eest (kõige rohkem) välja käima. Või vahetama oma raamatu vastu.

  Aitäh hea tuju maaletoojad! :)

19.okt. 2015.a.
Mai

Imeline pühapäev!

   "Kõik ööd ei ole õed ja päevad pole vennad!" Eksole? Aga elul on ka positiivsemaid külgi ja tihti aitab raskuseid murda ka positiivne mõtlemine. Katsetage ja te näete tulemust!

  Kuigi laupäeva hommik oli mulle ja mu perele raske, suunasin ma oma mõtted ikka ja aina valgusse, tervendavasse valgusse ja sellel olid positiivsed tagajärjed. Tänan ka kõiki teid, mu sõbrad kes te mõtteis meiega olite!  Nii ma saingi käia laupäeval  "ühes kohas" (kogu oma isiklikust elust ma ka avalikus päevaikus ei kirjuta, sest midagi peab jääma kardinate taha) ja pühapäeval sai nauditud oma armsa Ämma juubelit "Kentuki Pubis" Ergo Korbi pilli järgi ;)

  Kuna tegu oli siiski privaatpeoga siis päris isiklikke pilte ma siia privaatsuse huvides ei lisa. Küll teen meelsasti reklaami Ergo Korbile, kelle esinemisest oli vaimustuses kogu seltskond. Milline Eesti "bänd" veel laulab Horoskoobi aegseid lugusid nii ehedalt, kui Ergo? Tore, kui noored mehed on hingega muusikas sees ja jätkavad meie vanaemade ja vanaisade poolt kuulsaks lauldud laulude laulmist! See on tänapäeval lausa haruldus!  Just õiged laulud eakamale seltskonnale, kuna mu imearmas ja kallis Ämm sai ju 75!

  Meie poolt oli Ämmale kingituseks see pildil olen alpikann ja Ergo ;) Poiss /nagu/ elav orkester!

Ergoga kontakti esinemiste suhtes saate ka temaga facebooki kaudu. Tema fb konto leiate SIIT!

Annan kaasa oma siira soovituse ;)

18. okt. /Kentuki Pubi/ ja 19. okt./2015/ Mai

Täna oli jälle SEE hommik...

   Ütlen vaid, lihtsalt palvetage...mitte minu vaid Germo pärast...



17. okt. 2015.a.
Mai

   Olen ju ajakirja "Saatus & Saladused" kaasautor ja kui keegi soovib, et ma temast loo teeksin siis võtku minuga ühendust.
  Marco Tasane seda küll soovi ei avaldanud aga mina soovisin :) Nii meie koostöös sündiski sõber Marcost Sasa (lühend ajakirjast "Saatus & Saladused") ajakirja artikkel. Soovitan lugeda, et midagi postiivset ka teada saada, sest kahjuks on eestlane väga suurte eelarvamustega.

 Kes on nii mugav ja ajakirja linki SIIT avada ei viitsi selle tarvis kopeerin teksti siia:
Head lugemist!

Strippar Marco mõtleb aastajagu ette

Eesti tuntuim meesstrippar paljastab täna lisaks ihule ka hinge ja argipäevad. Esimene on täis mõnusaid ettevõtmisi lähedaste ringis, teised aga tulvil intensiivseid treeninguid.

Kus oled pärit ja kus on su juured?
Pärit ikka Eestist. Sündisin Tallinnas kaugetel 70ndatel.

Kuidas jõudsid tantsimiseni? Täpsemalt stripptantsuni?
Tantsida meeldis juba lapsena. Emal oli palju välismaa kasette – BoneyM jpt. 16-aastaselt hakkasin pidudel käima tantsimas. Tollel ajal oli popid koolipeod, Sõbramaja, Elkar,Veski tn maja, XS tuli hiljem, Atlantis. Tantsimine vabastab pingetest.

Kas tantsimine on eluaeg olnud su kutsumus või on sul mõni kirg veel?
Tantsimist ei pea oma kutsumuseks. Minu kirg on muusika ja joonistamine. Lisaks sellele olen sunniviisiliselt kolm aastat kokaks õppinud.

Oled salvestanud ka mõningad muusikavideod. Mitu neid on ja kas oled ise sõnade ja viisi autor?
Muusikavideosid hakkasin tegema aastast 2010 sügisel. Meedial on nende vastu suur huvi. Materjali on kahe albumi jagu, aga albumit pole mõtet välja anda. Sõnade autor olen üldjuhul mina, aga sõnu minu lugudele on kirjutanud ka Crystalina Elith ja minu praegune intervjueerija. Minu muusikavideod on väga erinevad sõnumiga.

Millega lisaks stripptantsule veel igapäevaselt tegeled?
Lisaks stripptantsule, millega ma 2-3 korda nädalas tegelen, käin neli korda nädalas trennis. See vabastab pingeid. Tihti külastan ka oma vanaema, kohtun sõpradega ja teen nalja.

Oled väga heas vormis, mis on selle saladus?
Vorm võiks alati parem olla! Mind on lükatud jah lavale ja olen saanud mitmeid medaleid,karikaid. Natuke tegelen ka tai chi-ga, sest see annab plastilisust.Viimastel aastatel käin ka palju jalgsi.

Kas stripitööga elatub tänapäeva Eestis ära?
Stripitööga ei elatu ära, kui oled suur laristaja. Lisaks stripitööle on mul ka mõned kontserdid õnneks.12 aastat olin kunstikooli modell, kuid palk selle eest oli olematu, ning juba siis alustasin strippamisega. Paljud ei julge lihtsalt strippi teha ja eriti veel kainena nagu mina. Ma olen karsklane.

Sinu elus on palju glamuuri ja bravuuri. Kas see tuleb sulle kasuks või segab elu?
Glamuur ja bravuur tuleb ikka kasuks. Ma olen nõuka aja laps. Toona oli sellest kõigest puudus. Olen selle puuduse tagasi teinud. Glamuur loob hea meeleolu.

Kas hallist massist eristumine on sinu jaoks vajalik kogemus, või tuleb sul tihti seista kurjusega silmitsi?
Hallist massist hakkain eristuma kuidagi 16-aataselt, siis hakkasin end lõhnastama ja riietele rõhku panema.Mingil määral oli see protest. Mulle meeldib eristuda, sest see annab mulle energiat. Samas on tulnud ette 90 ndatel silmitsi seista ka kurjusega, sest meie väikene Eesti ei olnud nii vabameelne kui täna. Aga ma pole kedagi tapnud ja kelleltki midagi varastanud, seega ei tunne süümakaid selle ees. Netikommentaare ei võta ma tõsiselt, sest need on põhiliselt kirjutatud kibestunud ja õelate inimeste poolt, kellel ei lähe elus just kõige paremini. Nad elavad kommentaariumites ennast välja.

Mis on lähima aja plaanid? Mida sellel aastal veel korda saata plaanid?
Ma mõtlen ette alati 1 aasta, kunagi mitte rohkem. Sellel aastal on üks väike reis sõbranna poole plaanis. Siis üks venekeelne duett sisse laulda Aasta lõpuks peaks valmima ka üks enda muusikavideo. Kindlasti on ka esinemisi.

On sul äkki midagi südamel, mida tahaksid ära ütelda?
Ma kahtlen viimase aja inimeste vaimses tervises. Kas on selles süüdis netimaailm, aga inimestel ei ole enam KINDLAT SÕNA. Pidevalt valetatakse haigeid asju kokku ja ei täideta lubadusi. See on suisa skisofreeniline ja muudkui areneb. Väga palju on ka kahepalgelisust.

Margit Peterson

16-17. oktoober. 2015.a.

Mai

Tristan

   Kuidagi nii on läinud, et ma järjest siin loen Heli Künnapase raamatuid ja samal ajal ilmuvad ka artiklid lehtedes. Ilmselt on siis Heli aeg :)
  Täna lõpetasin Heli Künnapase "Tristani" lugemise. Tegin sellega algust juba kevadel, aga siis ma ei olnud eriti lugemislainel, ju ei olnud õige aeg. Teisipäevast saati seisis see mu öökapil ja karjus mu järgi.
  Tänaseks on minu poolt loetud kõik Heli 5 raamatut. Teen natuke omakohut ja panen need meeldivusjärjekorda:

1. "Tähtajaline elu" 1. osa
2. "Lõpupidu"
3. "Tristan"
4. "Minu ilus elu maal"
5. "Homme on ka päev"

  "Tristan" on väga hea noortekas! See peaks lausa olema kohustuslik kirjandus gümnaasiumites! Raamat kõneleb tüdrukust kellest saab 17 aastaselt ema ja kellele kõik lähedased selja pööravad. Eriti valusaks teeb loo, et pere, kelle tuge noor lapseootel naine ootab, lausa hakkab oma võsukest vihkama. Sihukesi asju juhtub paraku palju. Vanemate pikad tööpäevad panevad lapsi armastust otsima mujalt, olgu selleks boyfriend või...
   Igal juhul väärt lugemine! Olenemata vanusest...

 Lisan siia ka väikese raamatu tutvustuse:

Eliitkooli 11. klassi õpilase Miia arvates on tähtis olla parim kõiges, mida teed. Tema jaoks on kõige olulisem asi tantsimine. Ent see muutub, kui elu armastuse Taneliga tähistatud romantiline sõbrapäev lõpeb ettekavatsematult – rasedusega. Kuidas noored ootamatus olukorras hakkama saavad? Milliseid üllatavaid külgi näitavad neid ümbritsevad inimesed? Ja kas ootamatult Miia ellu ilmuv Steven muudab loo veel keerulisemaks või aitab selle hoopis lahendada?

Praegusel hetkel tundsin, et kõik on muutunud. Jah, ma jään alatiseks oma vanemate lapseks, aga see väike abitu olevus on siin minu pärast. Ainult seetõttu, et mina otsustasin, et ta ikkagi peab siia ilma sündima. See tähendab, et nüüd on minul vastutus selle eest, mida see ilm talle pakub. Mina vastutan selle eest, et tema tulek siinpoolsusesse oleks põhjendatud.

Paljudele oleks lihtsam olnud, kui oleksin otsustanud aborti teha. Äkki oleks mul endal ka lihtsam olnud. Aga ma ei teinud, seega olen süüdi, et minu poeg peab siinses kurjas ja kurvas maailmas hakkama saama. Minu ülesanne on näidata talle selle elu helgemat poolt.

Ja seda ma kavatsen ka teha!

Ma luban sulle, väike poiss, et koos saame kõigega hakkama!

Heli Künnapas on varem avaldanud noorteromaani „Lõpupidu” ja täiskasvanutele „Homme on ka päev”.

ISBN	9789949275595
ILMUMISAASTA	2014
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	224 lk
MÕÕT	215x143x16 (mm)
KIRJASTUS	TÄNAPÄEV

Saan nii palju lapsi kui üles kasvatada jõuan

   Sellest olen ma ilmselt väga palju kirjutanud kuidas me Heli Künnapasega tutvusime. Enam ennast kordama ei hakka. Aga artikli temast "Nelli Teatajasse" kirjutasin küll. Ehk siis täna ilmunud lehes.

  Heli on inimene kelles tunnen hästi palju ära iseennast. Poliitika on küll minu jaoks kauge maa, kuid alati loen ka Heli arvamusi selles valdkonnas ning leian palju sellist mis mulle meelt mööda on.

  Eelmisel aastal mööda Eestimaa raamatukogusid tuuritades saime päris lähedasteks ja ma olen siiralt õnnelik, et sa olemas oled, kallis Heli! :)

  Hetke seisuga on meil koos Heliga oktoobris 2 esinemist Jõgevamaal koos, 28. oktoobril kell 11. 00 Elistveres ja kell 14.00 Palal. Raamatukogudes. Olete oodatud!

Nüüd aga minge kõik värsket "Nelli Teatajat" ostma !

Artiklit saate lugeda ka nüüd veebist. Avage SEE link!

Ja nendele kes avada ei viitsi, saavad ka siit lugeda:

Heli Künnapas: "Saan nii palju lapsi, kui üles kasvatada jõuan!"

Lisatud: 18.10.2015 Artiklit loetud 214 korda Kirjanik Heli Künnapas kasvatab nelja last. Kirjutamisaeg on öötundidel ning siis, kui Soomes töötav mees kodus käib.Kuidas jõudsid romaani kirjutamiseni? Mis sind inspireerib? Kirjutanud ja lugusid välja mõelnud olen terve elu. Ühel hetkel lihtsalt tundus, et üks idee on nii valmis ja peab saama paberile. Hakkasin ettevaatlikult kirjutama ja proovima, et mis välja tuleb. Nii sündiski mu esimene noorsooromaan "Lõpupidu". Ei saa aga öelda, et koolis oleks kirjutamine mul väga hästi välja tulnud. Mulle meeldib kirjutada vabalt, enda valitud teemal. Kooli piiridesse surutud kirjandid seega mulle väga ei meeldinud, kuigi 4 või 5 sain ikka nende eest alati kätte. Inspireerib ikka elu ise. Reaalsed inimesed ja olukorrad mu ümber. Tihti on see, et keset vestlust või tänavat või autoroolis teatan õnnelikult: "Ahaa, see sobib väga hästi mu raamatusse." Inimesed mu ümber ei teagi, kui palju nad on mind inspireerinud, sest ega nad pärast ennast raamatust ära ei tunne. Kui aga kirjutamine kuidagi seisab, siis lähengi ja püüan kohtuda inimestega, kellega ma tavaliselt ei kohtu. Panen ennast uude olukorda ja nii saabubki tavaliselt üllatuslikust kohast järgmine peatükk või lugu mu raamatusse. Oled maininud, et sul sünnivad raamat ja laps käsikäes. Kui suur on teie pere? Kas on veel oodata pere juurdekasvu? Meil on elukaaslase Herlendiga neli väikest last, kellest vanim saab varsti 7-aastaseks, noorim on üheaastane. Meil pole kunagi olnud kindlat plaani, et mitu last peres on. Oleme kokku leppinud, et saame nii palju lapsi kui suudame üles kasvatada. Hetkel on see number jah neli. Praegu püüame nendega hakkama saada. Algul sündisid jah kuidagi lapsed ja raamatud kordamööda. Õnneks on nüüd aga raamatuid rohkem tulema hakanud. nii et juba praeguseks olen 5 avaldatud raamatu autor ja varsti on tulemas raamatulisa. Beebilisa aga mitte. Kui palju paned ennast oma raamatutesse? Seda küsitakse väga tihti. Fakt on aga see, et ega isegi kõige lähedasemad inimesed ei tea, kui palju mu raamatutes on mind ennast ja kui palju on väljamõeldis. Iga kirjanik paneb ennast raamatusse, sest ma ei saa ju kirjutada asjadest, millest ma midagi ei tea. Nii on kõik, millest kirjutan siiski osa minust, ma olen näinud või kuulnud või kogenud, et sellised lood on võimalikud. Otseselt elust maha on kirjutatud raamat "Minu ilus elu maal", mis räägib sellest, kuidas väikeste lastega maale kolisime. Talumajja, kus polnud ei vett ega korralikku elektrit. Hakkasime pidama küülikufarmi. See teos on päeviku vormis kirjutatud ja tõesti otse elust maha võetud. Elulist materjali olen kasutanud ka noorteraamatus "Tähtajaline elu", mille peategelane läheb aastaks USAsse lapsehoidjaks. Olen ise samamoodi aasta aega ära käinud ja sellist elu kogenud. Kahjuks või õnneks aga minu kogetust üksi raamatu jaoks ei piisa ja nii on selles teoses kasutatud ka palju teistelt kuuldud lugusid või väljamõeldist. Kus kohast leiad aja raamatute kirjutamiseks oma nelja lapse ja loomade kõrvalt? Millega lisaks kirjutamisele veel tegeled? Kuna mu elukaaslane on viimase aasta Soomes töötanud, siis on ka kirjutamiseks päris raske aega leida. Eks jätkuvalt on öötunnid minu jaoks töötunnid. Aga ega kaua nii ei jõua, et päeval oled täiskohaga nelja lapse ema ja öösel kirjanik. Suurem töö saab tehtud siis, kui elukaaslane on kodus. Loomadest on meil praeguseks jäänud veel vaid lambad ja kassid, nii et igapäevaselt nendega väga tegemist polegi. Peale kirjutamise käin veel kohalikus naiskooris laulmas. Suvine suursündmus on kristliku lastelaagri korraldamine, kus viimased neli aastat olen laagriülemana tegutsenud. Sul on nüüd oma kirjastus. Kuidas see mõte sündis?  Kirjastuse alustamine oli ammuse unistuse täitumine. Lõplik tõuge tuli reaalsest vajadusest. Erinevad segadused "Minu ilus elu maal" kirjastamisel viisid selleni, et andsin selle lõpuks ise välja. Praegu annan välja vaid enda raamatuid, kuid unistan sellest, et saaksin kirjastusest enda jaoks täiskohaga töökoha luua. Tean sind kui alati positiivset ja rõõmsameelset inimest. Mis või kes paneb sind eluraskuste juures särama? Ma olen õppinud raskusi nägema võimalustena. Nii ei tunnegi ma enamasti, et kuidagi keset raskusi astuksin. Püüan kogu aeg meeled avatud hoida ja aru saada, et kui üks uks jälle kinni läheb, kas see tähendab, et pean rohkem pingutama või otsa ringi keerama ja teisele poole minema. Püüan igast möödapanekust õppida omad õppetunnid, et järgmisel korral targem olla. Nii polegi mu elus raskusi, vaid on märgid ja õppetunnid. Nägime pool aastat tagasi sind ja su pere lugu televiisorist. Kuidas edeneb kodumaja taastamine? Kas elukaaslane Herlend töötab ikka Soomes? Oleme viimase aasta jooksul oma talumaja renoveerimisega mitu kõva sammu edasi astunud. Nüüdseks oleme aga ka aru saanud, et maja võiks ehitada lõputult. Selline kaugsuhe aga pole ikka meie jaoks. Eriti kuna lapsed on väikesed ja igatsevad väga issi järgi. Nii tegime otsuse, et oktoobrikuu keskel tuleb Herlend Eestisse tagasi. Ükski töökoht teda siin veel ei oota, kuid oleme otsustanud hakkama saada. Rahalises mõttes võiks loomulikult otsustada, et oleks lihtsam Soomes teenida ja siin kulutada, aga pereelu nii ei toimi. Eriti kuna vahepeal Herlend teenis palka ja mina tellisin inimesi, kes selle raha eest meil kodus ehitasid. Herlend on aga võimeline ise kõiki selliseid töid tegema, nii et lõpuks tundus selline süsteem väga mõttetu. Mida soovitad noortele peredele, kes otsustavad maale elama minna? Kindlasti arvestada, et see ei ole lihtne ega mugav. Maaelul on palju eeliseid- näiteks vabadus ja ruum, mida saame nautida, ilma et mõni naaber iga sammu jälgiks. Rääkimata sellest, et võin lapsed rahulikult üksi välja mängima saata ja vaid aegajalt kontrollida, millega nad tegelevad. Võimalus vabalt õues mängida ja loominguliselt ise endale mänge välja mõelda on tänapäeva lastele väga oluline. Keskkond meie ümber ei soosi enam sellist vabadust, nii tuleb sellist võimalust sunniviisiliselt lastele luua. Maale kolides tuleb arvestada, et hoolimata kõigist juttudest on see siiski su isiklik luksuslik soov, et soovid seal olla. Näiteks elektrifirmal on mõistlik teha investeeringuid sinna, kus on rohkem tarbijaid jne. Igal juhul tuleb ise aktiivne ja julge olla. Meie maaelust ja muudest tegemistest kirjutan igapäevaselt blogis http://minuiluselumaal.blogspot.com . Kellel plaan lastega maale kolida, siis sealt võib kindlasti reaalse igapäevase elu kohta lugeda. On sul midagi lugejatele südamelt ära ütelda? Armastage ja hoolige iseendast! Inimesed, kes ennast ei armasta, ei suuda seda ka teistele teha. Margit Peterson H. Künnaps (Foto: E. Sulg)

16. okt. 2015.a.
Mai

Ma ei ole kadunud asjade hulgas

   Kui ma 18. juunil blogimisega alustasin, mõtlesin et kas keegi mu blogipostitusi üldse lugema hakkabki. Üllatuseks on parematel päevadel olnud lausa 1000 lugemist päevas! Statistikat vaadates jääb silma, et rohkem loetakse neid postitusi mis on seotud minu perega ja minu isiklike asjadega üldse. Olen vahel mõelnud, et ehk tüütan oma igapäevaste blogimistega ära ja natuke tagasi tõmmanud. Ma ei ole tõesti kadunud asjade hulgas, üleeile blogisin ju :) Täna on mitu inimest küsinud, et kas ma enam ei blogigi. Ikka blogin.

  Ma olen viimastel nädalatel rohkem lugemislainel. Mul käivad kõik asjad hooti, kui tuleb inspiratsioon kirjutamise suhtes peale siis kirjutan, sekka joonistamistuhin, heegeldamispäevad ja hetkel siis neelan raamatuid. Jah, ma ei loe aastaringselt ja suviti loen üldse väga vähe. Aga esimesed krõbedamad külmad lausa ajavad raamatuga voodisse. Iga aastaga talun üha vähem külma. Iga aastaga unistan elada talvel kusagil soojal maal. Mitte 30 soojapügala keskel ennast praadida, aga maksimum 25 oleks paras.

   Täna plaanisin peale tööd Fred Rõigase lauluraamatu esitlusele minna, aga puht füüsiliselt ei jõudnud. Mul on hetkel justkui kevadväsimus, vaimne kriis ka ehk, pean veidi kosuma. Mitte füüsiliselt kosuma, sest kaalu on viimaste kuudega niigi juurde tulnud ja viiendale korrusele ronimine on väga piinav. Ei teagi mida teha. Eraldi dieet poistega koos elades läheb lihtsalt väga kalliks.

  Rõõm on see kui sõbrad teisest Eesti otsast Pärnut väisavad ja kasvõi korraks kokku saada soovivad, et kasvõi kallistada. See on väga armas ja teeb südame soojaks. Tänud, armas Taivo selle kohtumise ja mu Ema nimelise šokolaadi eest! Oled kallis mulle!

  Ja salamisi poetan uudise, minu sulest on ehk sellel aastal veel 2 laulu sündimas ;) Kes, kus ja millal, seda ma veel ei ütle. Aga eile öösel andis ikka mu koomleva netikiiruse juures sõnu otsida. Aga ma pole allaandja ja... ;) Siin jään kidakeelseks.

  Ahjaa, vahepeal olen valmis kirjutanud ka mõned artiklid, aga kõikidest eraldi kirjutan siis kui on selleks õige aeg. Täna aega karjub mu järele Heli Künnapase järgmine raamat "Tristan", millest on mul pool juba loetud. Mõnus noortekas. Soovitan!

Olen endiselt silma all olevate asjade hulgas! :)

15. okt. 2015.a.
Mai