 |
| pilt netist. pildil Kiir (Margus Lepa) |
Ants oli aus saunamees...
Maurus oli viisaka väljanägemisega ja konservatiivse eluhoiakuga noormees, kes selle nimel, et küla kaunimal neiul tema jaoks silmi jaguks, läks Rootsi rasket pappi teenima. Pani vanaisa poolt pärandatud uhke ülikonna selga, kaabu pähe ja istus rongile, et kolkakülast pealinna ja sealt edasi Rootsi sõita. Nii nagu Kiir omal ajal, kes Venemaale sõitma hakkas, et sealt mõisavalitsejana naasta. Kohati oli Maurus loomult ka nagu Kiir ja külarahvas kippuski teda Kiireks kutsuma, seda just tema punaste juuste ja tedretähnilise näo pärast. Tõsi küll, kehalt oli ta palju karusem, kuid hing oli nagu naise oma, habras ja õrn. Pole siis ka ime, et sõbrad teda koerustükkide tegamise ajaks söödaks saatsid.
Nime sai Maurus oma isa hüüdnime Tauruse järgi. Vähemalt külarahvas arvas nii. Mauruse isa oli paari aasta eest korgi otsa sattunud ja kandis nagu imik lutipudelit tauruse kangepöördelist õlut endaga igal pool kaasas. Isegi öösiti pidi see voodi kõrval olema. Tegelikult oli Ants, hüüdnimega Taurus küla harituim noormees, kelle kopsakat rahakoti sisu kippusid naised ära kasutama, ning noormees läks korduvalt armastuse otsinguil nende pettuste õnge. Kuid ta ei laostunud, sest ainukese pärijana oli ta pangakontol ohtralt tugrikuid ja pealegi pärandasid kauged sugulased talle lisasks sellele vana mõisa, mida noormees jõudsalt taastama hakkas. Kuid biloogiline kell ju tiksub, see ei küsi raha, aga aeg küsib küll. Nõnda otsustas Tartu Ülikoolis omal ajal tarkust taga nõudnud noormees sõprade õhutusel ratesse kasutajakonto teha ja naiseotsingule suunduda. Tahtis ju temaga sõprade seas tegija olla ja lõpuks, kolmekümne aastasena süütusest lahti saada.
Olles alles paar päeva aktiivne rate kasutaja olnud, näkkaski. Välimuselt nägus naine, veinipunane, maani kleit seljas, tikkkontsadega helepunased kingads jalas ja šampusepokaal käes, just sellise väljanägemisega Sintra talle esimesena kirjutaski. Antsul tõusis lausa palavik vast, kuna läks näost tulipunaseks ja jooksis ennast külma vee alla loputama, kui sõber talle sellest teatas. Just sõber, sest tema päevad möödusidki enamjaolt rates naisi rajalt maha tõmmates. Ja ega polnudki vaja oma algkooliharidusega tööle minemisega vaeva näha, kuna ärahellitatud jõmpsikana saatsid ta Iirimaal ellu jäämise nimel tööd rügavad vanemad talle piisavalt raha.
Ants ja tema rate väljavalitu kohtusidki juba paari päeva pärast. Juba esmakohtumisel tegi Sintra Antsust mehe. Ja juba üheksa kuu pärast nägigi isa suust kukkunud Maurus ilmavalgust. Sintra oli kaval naine, põdes samuti ratesündroomi, nagu Antsu sõber ning oli aastate lõikes lausa viis vanapoisijurakat isaks teinud ja kõik lapsed isade kasvatada jätnud. Nagu surrogaatema, kuid selle vahega, kuid kandis omaenda ja mehe ihuvilju ning peale sünnitust jättis mehed ja lapsed kus see ja teine ning asus uutele jahimaadele. Antsu puhul see tal ei õnnestnud. Ja kas Sintra tahtiski Antsust või õigemini Antsu varandusest loobuda? Või armastas ta tõesti Antsu? Küll juba temasugused lehtsabad teavad millisele nupule vajutada, kui omakasu on mängus ja plaanis on truudusetust edasi eksponeerida.
Tõsi küll, sellest, et Sintral enne Antsuga tutvumist viis sünnitust seljataga oli, sai Ants teada alles siis, kui ta raseda naisega naistearstile kaasa läks. Aga ega õigupoolest ei olnudki need Sintra lapsed, kuna ta loobus nendest juba peale nende sündi ja polnud ka kordagi laste käekäigu vastu huvi tundnud. Selle taha ta ennast ka Antsule vabandas. Mehe lõi see küll esimese hooga pahviks, kuid pikapeale ta leppis julma tõega. Pelaegi ootas ta väga isaks saamist.
"Ants oli aus saunamees, saun oli paksu metsa sees..." tögas Antsu lapsepõlve mängukaaslane Maret meest teda nähes. Ja nii juba aastakümneid. Maret tundus ühtäkki armukadedana, kui ta juhtus Sintrast kuulma. Võimalik, et oligi, sest oma mees läks Soomet ehitama ja leidis sealt põdraplika, ning elas lausa paar aastat kaksikelu, enne, kui tõde päevavalgele tuli. Ja kus sa ikka külakolkast oma lastele uut isa ja endale uut meest leiad kui autot ei oma, busse sõidab vaid paar korda päeva jooksul külast läbi ja internetiühendust endale lubada ei saa. Nii ei olnudki Maret teisele ringile läinud ja lehvitas nii mõnegi küla abileumehe ees oma seelikusaba, kuid Ants ei võtnud vedu. Ta kas ei saanud aru, et Maret temaga flirdib, või oli harjumusest leppinud, et lapsepõlvesõbranne talle saunalaulu laulab. Või oli ta tõsiselt Sintrasse armunud, sest plaanis ta ju peale isaks saamist naise tanu alla saada. Igal juhul ei allunud ta Mareti provokatsioonidele vaid unistas tulevikust uhke isana. Tõsi küll, peale ülikooli oligi Ants mõnda aega küla saunamees olnud ja see laul oli muusika ta kõrvadele. Naiste saunakorra ajal oli nii mõngi aktiivne memm alastuses Antsu ees kepselnud ja kui Ants peale seda pikemaks ajaks kemmergusse jäi, itsitasid külamutid, et mees olla Pihu- Pillega laulatatud. Las siis itsitavad. Tühja sellest! Ants oli nagu ta kadunud vanaisa, kes raskema häda korral vahel lausa pooleks tunniks ennast kemmergusse ajalehti lugema unustas. Või mida iganes tegema, vahet ju ei ole.
Ootamatult oli möödunud üheksa kuud ninga Ants ja Sintra olid lapsevanmaks saanud. Ants oli sünnituse juures ja isegi haigemajja minnes ei suutnud ta taurusest lahkuda, vaid kandis seda seljakotis ja erutuse korral käis seda tühjendamas. See oli nagu õnnetalisman, mis pidi kaasas olema. Peale Mauruse ilmale tulekut kinkis Ants Sintrale kallihinnalsie kihlasõrmuse ja palus Sintart naiseks. Naine naeris läbi pisarate ja oli õnnelik, või kasutas usutavalt oma näitlejaannet. Ta sosistas Antsule kõrva: "taha sind siin ja kohe!" mille peale mees reageeris lausa nii, et tema meheuhkus varjusurmast ärkas. Kuid Ants jäi mõistuse juurde ja mainitses ka naist viisakaks jääma. Sintra jäigi. Üllatavalt viisakaks jäi. Üllatavalt emalik ja hooliv oli ta ka siis kui esmakordselt Maurus ta rinnale toodi. Ta imetas esimest korda elus oma last, õnnis nägu peas ja silmad veekalkvel. Asi võiski olla selles, et Sintra polnud oma korduvate sünnituse järel kordagi last imetanud? Ta ju ei saanudki siis teada mis tunne on, kui omaenda ihuvili su rinnapiimast toitub. Seda tunnet ei ole võimalik seletada, seda teavad vaid emad kes on lapsele rinda andnud. Äkki nüüd, peale kuuenda lapse sündi, tärkas Sintras emadus?
Elu kulges suhteliselt tõusvas joones. Vana mõis sai iga päevaga uue näo ja üliviljakas Sintra sünnitas Antsule lausa viis last, enne kui ta endal munajuhad läbi lõigata lasi. Kuigi enamsu lastest olid naabrimehe, ehk sulase nägu, ei heiduntanud see Antsu. Ta uskus sinisilmselt, et need on tema lapsed ja kasvatas neid armastusega. Vaatamata tauruse lembusele, mis teadagi ka kolmekümne kuue aastase mehe potentsi langetab, ja mille pärast temast enam abikaasale voodis meest ei olnud, oli ta töökas ja armastav perepea. Ja ega tal ei olnud ka aega ega tahtmist naisel silma peal hoida, pole ka ime, et Sintra sulasega tiibu ripsutas. Naiste seksikus ju, teadagi, aastatega tõuseb. Mis sest, et viljakus langeb, Sintra puhul see ei kehtinud.
Nüüd nad elavad seal uhkes mõisas lausa kümnekesi, Sintra, Ants, sulane, neli last, kaks miniat ja üks väimees. Harivad põlde ja ootavad järelkasvu. Jah, Maurus elab lombi taga. Tema nais endale jõuka rootslannast pruudi ja ootab ka isaks saamist. Läks ja jäigi, ainus Antsu bioloogiline poeg.
14.08.2015.a.
Mai
