esmaspäev, 17. august 2015

Ka ennemuistsel aal...



Koduväi niitis aias vikatiga heina, kui tema juurde tuli külakaupmees ja küsis kas abi ei ole vaja. Nimelt olla kaupmehel näpud põhjas ja aida alune tühi. Va pikanäpumehed olla öösel  külakorda käies ka kanad õrrelt patta kihutanud. Ja nüüd oli poodnikul vesi ahjus. Koduväi asetas vikati õunapuu külge, sügas kukalt ja nokkis nina, justkui otsiks sealt vastust. Ta oli üldse kidakeelne toi, kes meelsamini korrutas, nagu papagoi, peremehe sõnu. Nagu endal arvamust polekski.
  "Seda´nt, ma, ma...ma ei tihka miskit kosta. Eile ma niigi panin peremehe tagant mõned  punnsuutäied puskarit tuuri ja hammas läks verele. Öösel hakkas kurk janutama ja hiilisin salaja ulu all olevast õllevaadist põhjakaabet noolima, kuid jäin peremehele vahele. Häbene või silmad peast! Aga õnneks andis peremees mulle armu ja käskis kogu mitmekümnehektarilise maalapi korda teha. Nüüd ma siis siin rügan patte lunastada, seitsme penikoorma saapad keset leitsakut jalas. Olgu taevas talle armuline, et mulle sulge sappa ei löönud!" oli ärev koduväi taevale ja peremehele tänulik.
  "Heakene küll! Ma ootan kuni su peremees turult naaseb. Lasen seniks kaarikul leiba luusse," ühmas poodnik, keeras jalapealt ümber ja tuhises nagu kevadtuul minema.
  " Mes sa vanamees siin mede valdustes norised! Ehmatad nõnda veel kosilised eemale. Eile alles üks väimehekandidaat käis mu noorimat tütrekest kaemas, aga sina vanatoi tuled ja lihtsalt persetad mu õue pääl. Tee, et sa, kurat, kaoks! Et ma su viluvarju ka enam siin ei näeks!" pahandas perenaine, haaras sitahargi ja tahtis sellega kaupmehele ägada, kuid õnneks pimestas maante tolm ta silmad. 
  "Sa püha peetrus küll! Tahtsin veel perenaist moosida, et kuda tal kube kärab, aga tema kohe pahandama! Ilmselt pole peremees korralikult ta sabaalust tuulutanud. Muudkui aga rautab rege, aga oma mehekohustused jätab unarusse. Küll mina alles põrutaks seda Maalit, aga tema kohe...Tont teda võtku!" andis poodnik hobusele valu.
  Kaupmees laostus, kuna külapeal levisid jutud tema meestelembusest, sest Käänaku, Ants olla käänaku tagant näinud kaupmeest ja koduväid esimese koduõuel hundijalavett manustades tihti kaelustamas ja lembesõu jagamas. Külas on ju ikka nii, et kui ühes küla nurgas peeretad, siis teises küla nurgas räägitakse, et lasid püksid vedelat täis. See kaupmeest ei heidutanud. Pigem valas ta õli tulle ja korraldas külameestele saunapeo, kuhu ka lohakad naised kohale veeti. Nagu ikka, kassid läinud, hiirtel pidu!  
  Täna kärab Maali kube hästi, kui mitte ütelda vapustavalt. Lausa nii, et üheksa kuu pärast saab eakas naine, kellel parim enne möödas, taas emaks. Aga tema silmad säravad vaid kaupmeest nähes. Räägitakse küll, et hunt oma kodu ümbert ei murra, kuid kust sa ikka saad, kui veri vemmeldab ja ihu on jampsi täis, aga taadist enam tolku pole. Ja noh, eks ole seegi tõsi, et ka vanahobune tahab kaeru.  
 Küla teab, mis küla räägib, sest kus suitsu, seal tuld!


17.08.2015.a.
Piiri

Džässis ainult tüdrukud...

pilt netist. DŽässis ainult tüdrukud: Tony Curtis koos teise filmilegendi Marylin Monroe'ga kuulsas vannistseenis.


Džässis ainult tüdrukud...

sohver tõstis kaabut
tegi kraapsu tänas 
maksis arve ja
läks oma teed
nagu ennemuiste

naised istusid kohvikus
iiri kohvi auras nina all
põsed punetasid ja
juttu jätkus kauemaks

sohver tõstis kaabut
võttis palitu seljast
istus autosse pani
Queeni plaadi mängima
ja jäi naisi ootama

naised istusid tualettruumis
meigikoti lõuad pärani
põsepuna palgeil
juttu jätkus kauemaks

sohver tuli tagasi
võttis kaabu peast
pani palitu riidepuule
istus baaripukile
võttis portsigarist
sigareti ja süütas selle

naised tulid tualettruumist
puudrikiht näol
huuled tulipunased
seelikusabad lühemad
soengud kohendatud
tee kitsas

sohver rüüpas kohvi
kohendas mansetinööpe
silus lipsu
keeras pilgu lava
suunas ja vaatas
džässis ainult tüdrukud



17.08.2015.a.
Piiri

pühapäev, 16. august 2015

Ennustan oma lasteraamatu PETU sündi jõuluks


   Iga päevaga aina enam ootan oma esimese lasteraamatu PETU sündi, mille kirjutasin oma lapsepõlve ainetel. Hetkel kirjutan raamatule järge PETU LÄHEB KOOLI. Septembris peaks jõudma 6 viimast illustratsiooni Lapimaalt minuni. Üks neist siin teile piilumiseks. Minu lasteraamatu imeline illustraator Signe Lauk teeb imelist tööd, nagu näete. Panen siia ka katkendi raamatust:

"Pet-uu, Pet-uu! Tule vanaema juurde tuppa! Ära jää võrkkiigele magama! Muidu tulevad varesed ja nokivad su silmad peast!" hüüdis vend oma õde.
   Oli augusti lõpp. Päike paistis kõrgelt ja ninatark tüdruk armastas lesida võrkkiigel. Ta lasi taevavalgusel oma tedretähnilist nägu paitada, tuulepoistel juukseid silitada, sest nii oli kõige mõnusam unistada. Seda enam, et ema oli lausunud, et päike armastab tedretähnilise näoga lapsi. "Juhuuu! Mina olengi päikeselaps!" rõõmustas tüdruk.Ja korraga see kisa, see raamidesse surumine. Petu oli juba lapsena isiksus, kes ei kannatanud keelde ja käske. Ta unistas ennast kollaseks liblikaks, kes lendab õielt- õiele ja värvib maailma ühe tiivaviipega päikesevärviliseks. Tema arvates oli päike toona mitmevärviline.
  Petu oli lillelaps, kes igatses jalutada tundide viisi metsas, kõnelda puude, põõsaste ja lilledega. Tüdruk, kes unistas end vihmaste ilmadega sopalombis mängima, ilma, et oleks kunagi külm hakanud. Tüdruk, kes nägi kõikjal ilu. Isegi lehmakoogid muutis elavaks. Tegi neile kividest silmad, tammetõrudest nina ja tulpide kroonlehtedest suud. Ta pani looduse enda ümber elama. 

 "Palju õnne sünnipäevaks!"õnnitles naabrinaine tüdrukut ja kinkis talle nelja aastaseks saamise puhul hiigelõuna. See oli nii armas kingitus, mida tüdruk isegi ampsata ei raatsinud. Tahtis, et see õunake kivistuks ja jääks elu aeg teda saatma, kuid...

   Petu oli pärit paljulapselisest perest. Ihnus oli talle võõras. Vanemad õed oskasid tüdrukut ümber näpu keerata, noolides ampsu järel ampsu. Nii see unistus puruneski. Petu käis nukralt õunapuu alt täpselt samasugust õuna otsimas, kuid tulutult. Kõik õunad olid seal ussitanud ja poole väiksemad. Pisikesi putukaid ja usse tüdruk kartis. Isegi nii hullult, et ükskord, kui putukas oli jala peale roninud, kisas ta nii valjusti, et kogu majarahvas jooksis välja vaatama. 

Margit Peterson

Raamatu illustratsioonid: Signe Lauk

16.august. 2015.a.
Vaeste Patuste Alev- Piiri

Tegin kaelaradikuliidile pai ;)


  Pidin sellel nädala teisel poolel elama aktiivset seltsielu, seda Nelli Teataja suvepäevade, Luuleseminari (ühes talus) ja Augustiunetuse näol, aga läks seekord teistmoodi. Ja ega tervis ei küsi aega ja ruumi, tema vajutab pidurit siis, kui ise tahab. Aga täna olen juba normis. Kuigi tunnen ennast alles noorena, ei taha mu kael üldse tuult enam, kohe olen kummuli ja elu jääb justkui seisma. Vähemalt kasutasin seda aega aktiivselt ja kvaliteetselt, ehk siis kirjutades.Tegin kaelaradikuliidile pai ja elan taas! :)
ja minu neljas luuleraamat on tõusnud TOP 10 lausa 6. kohale! :)
  Naudin suvelõpupäevi (kui uskuda ilmaennustajaid) ja väike tšill ja grill aias pole paha. Püüdsin lõkkest erinevaid pilte teha, aga nutikaga siiski liikuvatest objektidest kvaliteetseid pilte ei saa.
  Ja loomulikult viskasin ennist pilgu ka raamatute müügiedetabelistesse ja oli rõõm tõdeda, et mu raamatud müüvad endiselt ka poodides hästi, kuigi müün väga palju ka käest. Siia ka mõned fotojäädvustused.

Eesti autorite müügiedetabeli 35 kohal. Päeva tõusnud lausa 14 koha võrra :)


16.august. 2015.a.
Vaeste Patuste Alev-Piiri

laupäev, 15. august 2015

Ants oli aus saunamees...

pilt netist. pildil Kiir (Margus Lepa)


Ants oli aus saunamees...

 Maurus oli viisaka väljanägemisega ja konservatiivse eluhoiakuga noormees, kes selle nimel, et küla kaunimal neiul tema jaoks silmi jaguks, läks Rootsi rasket pappi teenima. Pani vanaisa poolt pärandatud uhke ülikonna selga, kaabu pähe ja istus rongile, et kolkakülast pealinna  ja sealt edasi Rootsi sõita. Nii nagu Kiir omal ajal, kes Venemaale sõitma hakkas, et sealt mõisavalitsejana naasta. Kohati oli Maurus loomult ka nagu Kiir ja külarahvas kippuski teda Kiireks kutsuma, seda just tema punaste juuste ja tedretähnilise näo pärast. Tõsi küll, kehalt oli ta palju karusem, kuid hing oli nagu naise oma, habras ja õrn. Pole siis ka ime, et sõbrad teda koerustükkide tegamise ajaks söödaks saatsid.
  Nime sai Maurus oma isa hüüdnime Tauruse järgi. Vähemalt külarahvas arvas nii. Mauruse isa oli paari aasta eest korgi otsa sattunud ja kandis nagu imik lutipudelit tauruse kangepöördelist õlut endaga igal pool kaasas. Isegi öösiti pidi see voodi kõrval olema. Tegelikult oli Ants, hüüdnimega Taurus küla harituim noormees, kelle kopsakat rahakoti sisu kippusid naised ära kasutama, ning noormees läks korduvalt armastuse otsinguil nende pettuste õnge. Kuid ta ei laostunud, sest ainukese pärijana oli ta pangakontol ohtralt tugrikuid ja pealegi pärandasid kauged sugulased talle lisasks sellele vana mõisa, mida noormees jõudsalt taastama hakkas. Kuid biloogiline kell ju tiksub, see ei küsi raha, aga aeg küsib küll. Nõnda otsustas Tartu Ülikoolis omal ajal tarkust taga nõudnud noormees sõprade õhutusel ratesse kasutajakonto teha ja naiseotsingule suunduda. Tahtis ju temaga sõprade seas tegija olla ja lõpuks, kolmekümne aastasena süütusest lahti saada.
  Olles alles paar päeva aktiivne rate kasutaja olnud, näkkaski. Välimuselt nägus naine, veinipunane, maani kleit seljas, tikkkontsadega helepunased kingads jalas ja šampusepokaal käes, just sellise väljanägemisega Sintra talle esimesena kirjutaski. Antsul tõusis lausa palavik vast, kuna läks näost tulipunaseks ja jooksis ennast külma vee alla loputama, kui sõber talle sellest teatas. Just sõber, sest tema päevad möödusidki enamjaolt rates naisi rajalt maha tõmmates. Ja ega polnudki vaja oma algkooliharidusega tööle minemisega vaeva näha, kuna ärahellitatud jõmpsikana saatsid ta Iirimaal ellu jäämise nimel tööd rügavad vanemad talle piisavalt raha.
  Ants ja tema rate väljavalitu kohtusidki juba paari päeva pärast. Juba esmakohtumisel tegi Sintra Antsust mehe. Ja juba üheksa kuu pärast nägigi isa suust kukkunud Maurus ilmavalgust. Sintra oli kaval naine, põdes samuti ratesündroomi, nagu Antsu sõber ning oli aastate lõikes lausa viis vanapoisijurakat isaks teinud ja kõik lapsed isade kasvatada jätnud. Nagu surrogaatema, kuid selle vahega, kuid kandis omaenda ja mehe ihuvilju ning peale sünnitust jättis mehed ja lapsed kus see ja teine ning asus uutele jahimaadele. Antsu puhul see tal ei õnnestnud. Ja kas Sintra tahtiski Antsust või õigemini Antsu varandusest loobuda? Või armastas ta tõesti Antsu? Küll juba temasugused lehtsabad teavad millisele nupule vajutada, kui omakasu on mängus ja plaanis on truudusetust edasi eksponeerida.
  Tõsi küll, sellest, et Sintral enne Antsuga tutvumist viis sünnitust seljataga oli, sai Ants teada alles siis, kui ta raseda naisega naistearstile kaasa läks. Aga ega õigupoolest ei olnudki need Sintra lapsed, kuna ta loobus nendest juba peale nende sündi ja polnud ka kordagi laste käekäigu vastu huvi tundnud. Selle taha ta ennast ka Antsule vabandas. Mehe lõi see küll esimese hooga pahviks, kuid pikapeale ta leppis julma tõega. Pelaegi ootas ta väga isaks saamist.
  "Ants oli aus saunamees, saun oli paksu metsa sees..." tögas Antsu lapsepõlve mängukaaslane Maret meest teda nähes. Ja nii juba aastakümneid. Maret tundus ühtäkki armukadedana, kui ta juhtus Sintrast kuulma. Võimalik, et oligi, sest oma mees läks Soomet ehitama ja leidis sealt põdraplika, ning elas lausa paar aastat kaksikelu, enne, kui tõde päevavalgele tuli. Ja kus sa ikka külakolkast oma lastele uut isa ja endale uut meest leiad kui autot ei oma, busse sõidab vaid paar korda päeva jooksul külast läbi ja internetiühendust endale lubada ei saa. Nii ei olnudki Maret teisele ringile läinud ja lehvitas nii mõnegi küla abileumehe ees oma seelikusaba, kuid Ants ei võtnud vedu. Ta kas ei saanud aru, et Maret temaga flirdib, või oli harjumusest leppinud, et lapsepõlvesõbranne talle saunalaulu laulab. Või oli ta tõsiselt Sintrasse armunud, sest plaanis ta ju peale isaks saamist naise tanu alla saada. Igal juhul ei allunud ta Mareti provokatsioonidele vaid unistas tulevikust uhke isana. Tõsi küll, peale ülikooli oligi Ants mõnda aega küla saunamees olnud ja see laul oli muusika ta kõrvadele. Naiste saunakorra ajal oli nii mõngi aktiivne memm alastuses Antsu ees kepselnud ja kui Ants peale seda pikemaks ajaks kemmergusse jäi, itsitasid külamutid, et mees olla Pihu- Pillega laulatatud. Las siis itsitavad. Tühja sellest! Ants oli nagu ta kadunud vanaisa, kes raskema häda korral vahel lausa pooleks tunniks ennast kemmergusse ajalehti lugema unustas. Või mida iganes tegema, vahet ju ei ole.
  Ootamatult oli möödunud üheksa kuud ninga Ants ja Sintra olid lapsevanmaks saanud. Ants oli sünnituse juures ja isegi haigemajja minnes ei suutnud ta taurusest lahkuda, vaid kandis seda seljakotis ja erutuse korral käis seda tühjendamas. See oli nagu õnnetalisman, mis pidi kaasas olema. Peale Mauruse ilmale tulekut kinkis Ants Sintrale kallihinnalsie kihlasõrmuse ja palus Sintart naiseks. Naine naeris läbi pisarate ja oli õnnelik, või kasutas usutavalt oma näitlejaannet. Ta sosistas Antsule kõrva: "taha sind siin ja kohe!" mille peale mees reageeris lausa nii, et tema meheuhkus varjusurmast ärkas. Kuid Ants jäi mõistuse juurde ja mainitses ka naist viisakaks jääma. Sintra jäigi. Üllatavalt viisakaks jäi. Üllatavalt emalik ja hooliv oli ta ka siis kui esmakordselt Maurus ta rinnale toodi. Ta imetas esimest korda elus oma last, õnnis nägu peas ja silmad veekalkvel. Asi võiski olla selles, et Sintra polnud oma korduvate sünnituse järel kordagi last imetanud? Ta ju ei saanudki siis teada mis tunne on, kui omaenda ihuvili su rinnapiimast toitub. Seda tunnet ei ole võimalik seletada, seda teavad vaid emad kes on lapsele rinda andnud. Äkki nüüd, peale kuuenda lapse sündi, tärkas Sintras emadus?
  Elu kulges suhteliselt tõusvas joones. Vana mõis sai iga päevaga uue näo ja üliviljakas Sintra sünnitas Antsule lausa viis last, enne kui ta endal munajuhad läbi lõigata lasi. Kuigi enamsu lastest olid naabrimehe, ehk sulase nägu, ei heiduntanud see Antsu. Ta uskus sinisilmselt, et need on tema lapsed ja kasvatas neid armastusega. Vaatamata tauruse lembusele, mis teadagi ka kolmekümne kuue aastase mehe potentsi langetab, ja mille pärast temast enam abikaasale voodis meest ei olnud, oli ta töökas ja armastav perepea. Ja ega tal ei olnud ka aega ega tahtmist naisel silma peal hoida, pole ka ime, et Sintra sulasega tiibu ripsutas. Naiste seksikus ju, teadagi, aastatega tõuseb. Mis sest, et viljakus langeb, Sintra puhul see ei kehtinud.
  Nüüd nad elavad seal uhkes mõisas lausa kümnekesi, Sintra, Ants, sulane, neli last, kaks miniat ja üks väimees. Harivad põlde ja ootavad järelkasvu. Jah, Maurus elab lombi taga. Tema nais endale jõuka rootslannast pruudi ja ootab ka isaks saamist. Läks ja jäigi, ainus Antsu bioloogiline poeg.


14.08.2015.a.
Mai

reede, 14. august 2015

Müün oma raamatuid ka otse ja pühendusega!



  Olen läbi aastate müünud käest oma raamatuid. Müün seda ka täna. Müügiraha kogun oma esimese lasteraamatu PETU sünniks. Kui kõik illustratsioonid valmis saavad, teen muidugi ka Hooandja projekti, kuna lasteraamatu väljaandmine läheb palju kallimaks, kui romaani väljaandmine, kuna sinna tulevad värvilised illustratsioonid. Tänane pakkumine on:

Minu käest veel otse ja pühendusega saadaval: Pärnakate punkluulekogumik "Sõnaga Näkku" (5 viimast!) hind 8 eurot, minu neljas luuleraamat "Veerekese Pääl" (15 viimast) hind 5 eurot, minu novellikogu "Virtuaalmees" (5 viimast) hind 10 eurot, minu debüütromaan "Segavereline" ( maksan postikukud ise) hind 10 eurot ja minu uus romaan "Rist teel" , hind 15 eurot. Peale "Segaverelise" lisandub kõikidele muidugi ka postikulu. Kui tellid need kõik 5 raamatut, teen alet ja saad need kõik kätte 50 euroga! Soovist anna teada siia või postkasti?!

Minu novellikogu "Virtuaalmees " on tõusnud müügiedetabeli 45 kohale!

Minu uus romaan "Rist teel" on müügiedetabeli 49 kohal!




(kuna paljudel ei ole blogi, siis minu facebooki postkast on soovideks valla)




Ja minu neljas luuleraamat "Külalood ehk vaaderpass" on sisenennud TOP 10-sse! Ja püsib 8. kohal!

Mis saab ikka rohkem autorit rõõmustada, kui ta teoseid loetakse. Kuigi müün palju käest, läheb ka poodides mu raamatute müük edukalt ja see lisab vaid rõõmu halli argipäeva:)

Aitäh!

Margit Peterson

14. august. 2015.a.
Mai

neljapäev, 13. august 2015

Uus tass Iirimaalt!

 
  Uus tass minu kollektsioonist on pärist Iirimaalt, Mayo maakonnast. Iiri keeles on külakese nimi An Cnoc.


1879 aastal 21 augustil nägid väikese küla elanikud imelikku valgust.Mäele minnes nägis seal kolme inglit...Need olid Virgin Mary,Saint Joseph ja John the Evangelist.Nad tulid külakesse õnnistust tooma.Selle koha peale,kuhu imelise valguse saatel nad ilmusid,ehitasid külaelanikud kiriku.
Seda kohta hakati pühaks pidama,sest imelisel kombel saanud sealt jõudu ja rahu,hakkasid täituma ka soovid ja paranema haavad..Käidi seal lunastust ja abi otsimas..20.sajandil muutus see koht üheks külastatavamaks pühapaigaks palverändurite seas Lourdese ja Fatima kõrval.

Üle poole miljoni palveränduri ... 1979 aastal külastas Knocki ka paavst John Paul II

Paavsti rüü ja loož,mille ees oli rahvamass,kes ootasid paavsti õnnistust.

fragment vaikusest
Kirik on ehitatud võimsamaks,on ehitatud nagu omaette linn..On väike palvemaja,kus saad istuda ja mõtiskleda,kus pole lubatud mitte mingid helid..oledki vaikuses..ja on suur ,võimas ,kus toimuvad tseremooniad..
Seal on oma väike kabel,väga puhas ja ilus ehk oleks see sõna....oma tilluke surnuaed,oma ühiselamu meie mõistes,kus elavad siis töölised ja on toad üürimiseks ja nagu aru sain,siis ka elamine on nunnadele..üle tee on haigla..

Seal on muuseum......selle tassiga on joodud ühest õnnistatud veest.

Muidugi suured tänud ühele heale inimesele tassi ja selle "eluloo" kohta. Ajalugu on põnev. Siit saab näha mis võib peituda ühe pisikese tassi taga.

Siia lisan ka lingi Iirimaast. Vaata siit.

13.august. 2015.a.
Mai



Seiskunud aeg...



SEISKUNUD AEG...

 Seisan keset metsateed. Põõsastes krabistab keegi, nagu otsiks kedagi. Eemal jalutab noorpaar, ühe käsi teise püksitaskus. Mina seisan ja pean endaga nõu kuhu poole suunduda. Heliseb telefon. Pagan, selle nutifoni vastuvõtmisega on alati probleeme! "Tere, kas te ajakirja "Naine" soovite osta?" küsib hääl teisepool telefoni. "Tänan pakkumast, ei soovi!" vastan. "Aga meil..." kuulen heasooviliku ajakirjamüüa häält, kuid vajutan kõne kinni. Tema teeb vaid oma tööd. Omast arust vajutasin kõne kinni, aga hääl räägib edasi. Pagan! Küll valib telefon ise numbreid, küll ei vali neid jne....Aga vähemalt pilte teeb ta häid. Nendega olen rahul. Kes kurat küll mõtles sellise saia suuruse nutifoni välja, mis isegi taskusse ei mahu?! Aga hakkan juba harjuma. Vaikselt. Kuigi pisike nuppudega Nokia oli, on ja jääb mu lemmikuks. 
  Avastan ennast ikka keset metsateed seismast. Päev vajub norgu. Norgus ja tusane olid ka sina tookord, kui keset ,metsa mind üksinda seeni korjama jätsid ja autoga minema vurasid. Tühja sellest! Sellest ajast on palju seeni purki saanud! Hämardub. Võtan triiki täis seenekorvi ja kaks säästumarketi kotitäit puravikke endaga ning suundun mööda sihti koduteed otsima. "Huvitav, kes mu kotid täis korjas? Mäletan ennast vaid seismast," mõtisklen ja tajun, et pool päevast on kusagile kadunud. 
  Sealt ta tuleb, väljaveninud dressipükstega taat, lonksab pudelist kanget kesvamärga ja piidleb mind ehmunud pilguga. Ning kaob nagu vits vette. Sikutan seenekotid metsast välja ja jään nõutult teeäärde seisma.Kas minuga on ikka kõik korras, mõtisklen. See taat? Kas see oli vaid mu kujutelm? Kes aitas mu kotid seeni täis korjata? Nähatamatu metshaldjas?  See kruusatee ei ole üldse tuttav. Üritan päikese järgi orienteeruda, kuid see kukub pilve taha, nagu pall aia taha. Pakin seenekotid ilusasti kinni ja peidan need tee äärde, pika rohu sisse ja astun seenekorviga teadmata suunas. Kusagilt kauguste tagant kostub mootorsae mürinat. Pagan! Ega ma ometi erametsas ei ole? Nii võib veel püssi saada! Hirm rebib mu endasse. Kiirendan sammu. Seenekorv on raske, kuid seda ma ei jäta. Kuulen traktori mürinat selja taga. "Tere, ilus tüdruk! Kuidas ma saan sind aidata? Kuidas seenesaak ka tänavu on?" kuulen võõra külamehe häält. Äkki avastan ennast vanast talumajast seeni sisse soolamast. Ja mul on tütar. Lausa 5 aastane tütar. Punapäine. Punapõskne. 
  Jah, sina peatasid aja! Järgmisel korral torkan su autol kummid läbi! 



13.08.2015.a.
Mai

kolmapäev, 12. august 2015

...



...

üle muuli loksub laine
nagu tuulispask kes
kõik endaga haarab
loksub halatamatult ja
veab endaga kaasa
mereadrusid nagu
viimse öö taaka

aga sina seisad
seisad rändrahnul
peod üles sirut ja
kõneled taevaga
kõnelad teistele mõistmatus
keeles nagu imik kes
läbi lalina vaid oma sõnade
üle rõõmu tunneb

mina olen kõrgel
olen taevaste taga
kuskohast kuu kumana
su selga paitan ja
päeviti päiksena su
ihu kütan nagu tookord
kui me veel kuldses kuues
paljajalu rannaliival
võtamind mängu mängisime
lainetes üheks saime
ja kuuvalges kurvide
taha peitusime

täna ma tulen su öösse
tulen läbi unelma
kollasest pitsist öösärk
voodi serval...



12.08.2015.a.
Mai

Teisel lainel

mina Pärnu kesklinnas
  Kuigi paar eelmist postitust on mul seotud ühe uue looga, mis youtubes endiselt laineid lööb, on tänane postitus hoopis "teisest soost."
mina
minu ilutegija, armas Melani :)
  Käisin täna ennast lille löömas. Mitte, et mul enda ripsmed olematud ja õhukesed oleks, pigem vastupidi, aga need on valged ja ma olin ammu väsinud ripsmete värvimisest, kuni eelmise aasta juuli kuus avastasin, et Melani paneb väga hästi ripsmepikendusi. Lehekülge saate vaadata siit. Kui mul oleks tumedad ripsmed siis ma ilmselt neid üldse ei värvikski. Melani pandud rimpsmed püsivad mul peal lausa 5 nädalat, aga parem oleks kolme nädala tagant hoolduses käia, kuna enda valged ripsmed lihtsalt kasvavad peale. Kui Melani kunagi "ära oli", külastasin ma ühte teist salongi ja palju kopsakama raha eest, ning nädalaga tulid kunstripsmed maha lausa koos enda ripsmetega. See oli kohutav kogemus. Juba järgmisel päeval juuksurisalongi töötajad olid hämmingus, kuna neid langes nagu lund. Tegelikult võib asi olla ka inimeses endas muidugi. Kunstripsmeid ikka kõvasti hõõruda ei tohiks, ka vee ja tuule käest tulekls hoiduda. Ega need ei ole siiski igavaesed :) Olen juba üle aasta Melani juures käinud ja saan ütelds vaid kiitvaid sõnu. Vaid paaril esimesel korral langes üks pisar. Ei ole ma ei nutnud, ega silmapõletikus olnud. Pealegi teeb ta väga hoolsat tööd. Algul kulus lausa 3 tundi tal minu lille löömiseks, kuid nüüd saame kahe tunniga hakkama. Vilumus.
  Väga paljud on arvanud, et need on mu enda ripsmed, kuna mu enda omad on ka väga tihedad. Ja tegu on klassikaliste ripsmepikendustega, kuna volüüme ma tõesti ei vaja :) Samas on osad arvanud, et mul on volüümid. See juba ise näitab, kui head ja kvaliteetset tööd Melani teeb :) Ilusad ja tihedad
 
  Lisaks Melaniga aega veetmisele kohtusin ma täna ka armsa poetessiga Riina Einastoga, kes on Pärnut väisamas. Riinal on ilmunud luuleraamat "RING" ja ehk on veel midagi tulemas ;) Meie tutvumine oli armas, pmst läbi fb, aga eellugu sai alguse Pärnust. Riina elab pool aastast Mehhikos ja pool Eestimaal. Kui vaid oleks rohkem aega koos olla, küll siis jutustaks. Nii palju on rääkida. Ehk kohtume veel enne, kui ta taas läheb...Aitäh! :)