esmaspäev, 6. aprill 2020

Rada 173.päev


 Nonii, jälle üks rajapäev kirjas! Tegelikult on meil täna tähtpäev, uskumatu aga on, täna, täpselt 3 aastat tagasi alustasime kepikõnniga. Ja loobumismõtet ei ole kunagi olnud, kuigi vahel oleme harvemini rajale jõudnud, vahel tihedamini. Täna suundusime taas üle silla kesklinna, sest mul oli sinna asja. Nii saigi meie trajektooriks kesklinna piirkond. No mul ei olnud pedomeetrit peal aga vast mingi 6 km läbisime ikka.

 Linn on suhteliselt tühi, vaid mõni üksik jalutaja ja sportijaid ma ei näinud ühtegi, kummaline! Ausalt. Kas tõesti inimesed on niivõrd paanikas, et ei leia kasvõi tunnikest enda liigutamiseks? Kodus 4 seina vahel istudes just haigeks jääbki ja tuleb kahjuks tõdeda et neid haigeid on juba palju. Sillal tuli üks umbes 50 naine vastu ja sõimas Germo nii läbi, kuigi Germo just hakkas mu seljataha astuma, nagu olen talle õpetanud. Ausalt öeldes Germo ehmus nii et läks näost valgeks ja minul tekkis juba hirm, sest .... ta ei tohi närvitseda. Sellel teemal ma pikemalt ei vestleks. Inimesed, kui te nii paaniliselt kardate, ärge liikuge üldse! Me kõik oleme inimesed ja meil on suud peas, negatiivsusega teete endale karuteene. Täitsa müstika!
  Ja tagasi Tallinna maanteele jõudes, eksles üks vene memm sihitult ristmikul ringi. Meil on siin kaevetööd taas jõus, ristmik on segi paisatud (mul mürin elamises, asjad lendavad) ja see tekitab segadust. Tahtsin omast arust memme aidata ja küsisin mida ta otsib ja sain venekeele roppuse osaliseks, nagu p..alaviin langes kaela. Otsis bussijaama, aga mina näitasin sinna, kus see asuma peaks, no ma ka ju ei tea täpselt, ma ühistrantsporti ei kasuta, liigun jalgsi või autoga. Jah, näed kahte inimest ja mõlemad sõimavad, kuhu me nii välja jõuame?

 Aga meie kepikõndimine kulges kenasti, tegin imelisest Pärnus hulga fotojäädvustusi ja jagan neid ka teiega. Kui me olime juba jõudnud Jahtklubi läheduses suva silla juurde, selgus et see on remondis, tulime kaarega tagasi, läbi Tallinna väravate. Võtke siis teadmiseks et sealt üle ei saa.

Ahjaa, sülti keetsin ka eile, need fotod jäädvustan rohkem enda jaoks. Head isu! :)


 Aga mis ma ikka lobisen, lasen fotodel kõnelda.
Liigutage ennast ja olge terved!

aga need veel suletud ...
Tallinna väravad on avatud

tagasi ... Tallinna väravad paistavad...
ja see on nüüd see teine sild, Jahklubi juures, suletud
Germo sillal
sillal, oma tuhkblond juus on välja kasvanud suurel määral...
noorpaaride lemmikkoht
sild üle vallikraavi
Koidula pargis
Koidula pargis

Endla
minek ...

nõndaks ...
seanahk, seasabad, porgand, sibul, küüslauk, vesi 


6.aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 5. aprill 2020

VANA HENRI LOOD - Tiit Sepa


 Päris põnev seiklus sai öösel kell 1 läbi. Päriselt! Lugesin läbi Tiit Sepa seiklusromaani (ulmeka) "Vana Henri lood ehk pikk-pikk suvevaheaeg." Ma ei tea kas raamat on mõeldud lugemiseks lastele või täiskasvanutele aga mina nimetaks sell kogupere romaaniks, sest seda sobib tõesti lugeda kõigil. Pisut meelelahutust ja muinasjuttu kulub meie päevadesse kindlasti ära. See annab positiivsust juurde, viib mõtted mujale, kasvõi tagasi lapsepõlve. Ja muinasjutu tüüpi ulmekad lähevad mulle väga peale.

 Üks peategelastest, 15 aastane Kalle sõidab koolivaheajaks ühte alevisse vanavanemate juurde. Seal tutvub ta uue naabrimehe Henriga, kes lisaks maalimisele omab ka võimet maali sisse minna ja ka sõbrad kaas võtta. Nii satuvad Kalle ja Henri (ja teised sõbrad) põnevatesse seiklustesse, kus kohati riskivad eluga. Henri nimelt on mestis Indoneesia nõia Elaniaga, kelle näol on tegu kurja ja ohtliku tegelasega. Mis või kes aitab neid maali seest realsusesse tagasi, loe ise! Mina nautisin. Päriselt! Ja nüüd avastasin netiavarutest et sellel raamatul on ka järg ilmunud, pean selle endale soetama!

 See on juba 8. Tiit Sepa romaan, mille olen läbi lugenud. Kõik need 8 on mul ka kodus olemas, omamoodi kollektsioon. Ega ma ei teagi kui palju raamatuid Sepa jõudis oma elu jooksul kirjutada, aga loen ta loomingut meelsasti. Ja lisaks oli mul kunagi au teda ka põgusalt tunda, ta oligi pisut müstiline hing. Tutvusime kunagi Pärnus, kui ta ühes kohvikus drinkis, kabu oli peas, kõrvarõngad kõrvas, suits ees ja piilus oma pisikeste pruunide silmadega. Aga toona ei olnud ma tema loomest midagi kuulnud ja ega ma ei tahtnud uskuda ka et kirjanikuga tegu on. Olid ajad!

 Tutvustus:Väikesesse alevisse kolib elama vanem mees. Kõrvalmajja saabub aga suvevaheajaks oma vanavanemate juurde viieteistaastane Kalle. Peagi saavad Henri ja Kalle omavahel tuttavaks ja sõbralik vanamees kutsub Kalle enda poole külla. Seal selgub, et Henri on endine meremees ja harrastuskunstnik, kes maalib oma lõbuks ilusaid maale. Üsna varsti reedab Henri Kallele oma saladuse. Need maalid on väga ebatavalised ja Henri suudab piltidega midagi hoopis eriskummalist ette võtta. Nii algavadki Kalle, tema sõprade ja Henri omapärased seiklused, mis väljuvad igasuguse loogika ja tavareaalsuse piiridest.




5. märts 2020.a.
Vana-Rääma

reede, 3. aprill 2020

Tegin Tiina veel tuhandeid kordi kuulsamaks!



  Tiina, sa oled nüüd kaanestaar! No Eesti mastaabis kindlasti. Ja pealkiri on äge valitud, üks fraas Tiinaga vestlusest. Täna ilmunud "Nelli Teatajas" on lugu Tiinast, kes läks pojale Guatemalasse külla ja viibib siiani seal. Vestlesime siin millalgi põgusalt ja päris põnev oli. Osta sinagi "Nelli Teataja" ja saad elust Guatemalas osa!

 Tegelikult on äge et selline asi nagu sotsiaalmeedia olemas on! Saab sõpradega koos reisil käia. Märtsikuul fb-d avades kondasin esmajoones Tiina, Kotkasule ja Tiidu ning Airi ajajoontel, sest kõik need sõbrad olid reisil. Kotkasulg ja Tiit jõudsid küll Tansaaniast tagasi, aga Airi Vipulkuram Kansar viibib ikka veel Indias, sest tagasireis tühistati. Sama lugu on Tiinaga, ta ei saanud ka reisi tühistamise tõttu Guatemalast tagasi.
 Hoiame kõik pöialt et ükskord need armsad inimesed koju jõuaks. Seniks naudime sotsiaalmeedia vahendusel nende elu võõrsil. Aitäh, sõbrad!

 Nii mõnus kui saad ise valida kellest lugu kirjutada, nii ma olengi seda võimalust kasutanud, juba aastaid.

 Olge kõik terved!

Mõni fotojäädvustus veel koos tänutundega, aitäh!
...
artikkel Nelli Teatajas



3. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

LUULETAEVA LAMBIKE - Luuletaeva-Latern


 Praegusel ajal sobib just luulet lugeda. See kosutab ja annab jõudu. Ausalt. Vähemalt mina leian nii. Eile jõudsid minuni Pärnu luuleklubi "Luuletaeva-Laterna" poolt välja antud luulekogumikud. Räägin mitmuses sest neid saab ka minu käest endale soetada. Poodidesse müügile need ei lähe.

 Kuulusin ise ka kunagi sellesse luuleklubisse, millega liitusin 1999. aasta oktoobris ja minu mäletamist mööda just siis moodustati see luuleklubi ning valiti presidendiks Tulilill, sest Maire Haas ei tahtnud kunagi et teda luulejana kutsutakse kodanikunimega, sestap oleks võinud raamatus olla ta ka Tulilille nimega. Aga mis seal ikka, raamat on sündinud. Jah, ma tean, et jaanipäeva paiku said nad ka kokku, aga klubi moodustsime siiski Chaplini kunstikeskuses alles oktoobris. Olin siis värskelt saanud ühe laureaadi tunnustuse ja kunstikeskse ühes ülemises ruumis selle klubi moodustasime.

 Tollal tegutses klubi väga aktiivselt. Mina elasin siis veel Lavassaare alevis ja kasutasin igat võimalust klubitöös osalemiseks. Isegi nii sai luuleüritustel käidud, et panin lapsed lõunauinakule ja läksin. Tihti juhtus ka nii, et üritustele jõudsime vaid mina ja Tulilill, just meie olime kõige aktiivsemad ja võtsime osa kõikvõimalikelt luulega seotud üritustest Pärnus. Ja alati oli Tulilille kaasas ka klubi päevik, kuhu ta (me) sissekandeid tegi(me).

 Lisaks suhtlesime aktiivselt ka Pärnus tegutseva vene luuleklubi "Nadezdaga." Korraldasime ühisüritusi ja pidasime kohvikuõhtuid. Selle klubi president Nadezda Brjantseva töötas toona Riia maanteel asuvas kunstipoes, kus sai ka koos istutud ja luulest räägitud.
  Ka eakamate luuleklubiga "Suleklubi" sai ka aktiivselt suheldud ja koos selle presidendi Luule Luusega üritusi korraldatud. Olid toredad ja luulelised ajad! Aitäh!

 Koos Tulilillega korraldasin ka suvise luulelaagri Valgerannas, mis osutus väga menukaks ja huvitavaks. Ka Eesti Luuleklubide Liidu president Ingvar Luhaäär oli kohal ja tollal võttis ta ka kõikidest meie klubiga seotud üritustest aktiivselt osa.

 Kahjuks ei jõudnud ma ühte suvisesse luulelaagrisse, kus n- ö. Tulilill ametipostilt maha võeti, mis oli minule ja ka Heli (Lepik) Palmsaarele tohutu pettumus. Tulilill oli, on ja jääb Luuletaeva- Laterna hingeks, ka seal üleval! Nii mina, kui ka paljud teised leidsid et otsus oleks tulnud teha ühiselt, mitte n-ö. tagantselga. Kuigi mul ei ole mingit vimma ega viha uue nn bossu vastu. Tark ja tegus naine, aga olen kord seda meelt et sellitest valimistest peaks kõik klubiliikmed osa saama, ka need, kellel polnud võimalik laagrisse minna. Sellest hetkes muutus minu jaoks kõik, hakkasin üliharva osa võtma klubi üritustest (ja mitte ainult mina!) ning kahjuks ei suutnud ka Tulilill sellest mitte kunagi  üle saada.
Miks ma sellest kirjutan? Sest ma arvan, et tõde ei pea vaka all hoidma.

 Minu jaoks kadus ka tollest hetkest klubi aktiivne tegevus. Isegi korra kuus ei käidud enam koos. Kõik jäi kuidagi seisma, olgugi, et mina tutvusin vahepeal Alari "Papa" Jansoniga ja kutsusin ka tema "Luuletaeva-Laternasse." Tahtsin muutust, tahtsin hakata ise midagi korraldama, sest luule on minu jaoks elus väga tähtsalt kohal. Nii ma siis hakkasingi, toona koos Birgit Pervega, ajama oma rida, hakkasime korraldama Pärnu kirjandusõhtuid, mida lõpuks korraldasin lausa 7 hooaega. Viimastel aastatel oli mulle suureks abiks (:)kivisildnik. See oli ilus, põnev ja hariv aeg. Kulutasime ka linnavalitsuse uksi, et saada väikestki toetust. Need kirjandusõhtud osutusid väga menukaks, kohal käis lausa üle 70 huvilise.

 Mis seal ikka, läks nostalgitsemiseks, ju oli vaja see kõik endast välja kirjutada, sest kogumikus on päris mitme toonase luuletaja loomingut, see pani meenutama. Näiteks Diana Aitai (rahu talle seal üleval), Tulilill (kes jälgib meid taevastelt radadelt), Evelin Laanesaar (kellel jätkub tahtmist ja jõudu klubi siiani vedada), Heli Palmsaar (kes jälgib ka ülevalt), Kristi Roots (küll enam mitte pärnumaakas ja vähemaktiivsem poetess, aga mõnuga naudin ta loomingut).

Kui soovite seda kogumikku lugeda, võtke minuga ühendust ja soetage see endale!

Aitäh!
...

...


3. märts. 2020.a.
Vana-Rääma


kolmapäev, 1. aprill 2020

Jaansoni rada 172.päev



 Kepikõndisime täna umbes 6 km. Linn on rahvast tühi, väga hea on liikuda! Esiteks oli mul asja kesklinna ja teiseks üritame Germoga nüüd vähemalt korra nädalas kepikõndima saada, vajab ju meie mõlema aju hapnikku. Lihtne! Lisaks on täna Pärnus väga ilus ilm, kuigi öösel sadas ja tagasi tulles oli raja äär suhteliselt tuuline. Aga vaadake, UUS SILD! ;)

Tegelikult ma astusin laupäeval jala välja, no nikastasin. Pühapäeval veel andis tunda ja siis ravitsesin et rajale saada. Täna pole sellist tunnetki, et jalal midagi viga oleks olnud. :)

 Pärnu muutub iga päevaga. Me polnud ammu Jaansoni raja teisele kaldale saanud, korrusmaju on kerkinud nagu seeni peale vihma. Põhimõtteliselt on teise kalda äär maju täis ehitatud, selline ürgsem loodus on meie pool, mis mulle meeldib rohkem. Ja ega ma ei ole ka mingi karpmajade fänn, ikka vanad puidust agulimajad on mu lemmikud, antiikinimene, nagu ma olen.

 Oma endistest kodudest kõndisime ka mööda, millest ühte Germo imeltlema jäi.
Mis seal ikka, oleme rõõmsad, terved ja õnnelikud edasi.

Olge teie ka terved ja liikuge!

Fotod:
sillaalune :)
Päike Pärnu taevas :)
kesklinna sild 

Rüütli tänav on inimtühi (kesklinn)
siin me kunagi elasime, Väike-Jõe tn


Germo imetleb kunagist kodumaja...
...

...

...
ilus ...

puuuu annab jõudu :)

...
...

natuke veel ja kodus ...


1. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 31. märts 2020

Ära jäta lahkunu tuhaga urni koju ...



Ära jäta lahkunu tuhaga urni koju!

Vello ja Marta elasid õnnelikku elu. Nad ei olnud küll abielus, sest Vello tegi Martale abieluettepaneku alati siis kui naine temast järgmist last ootas, aga Marta keeldus rasedana abiellumast. Nii jäigi nende liit kestma ilma abieluta. Ja nad elasid õnnelikult.
Marta, kange eesti naisena, tahtis et tema perekonnanimi edasi läheks, et ka tema lapselapsed kannaksid just tema perekonnanime. Nii otsustasidki nad elukaaslasega et esiklaps hakkab kandma naise perekonnanime. Paar oli kindel, et nende perre sünnib veel lapsi.
Esiklapsena said neist tütre vanemad. Tõsi küll, Vello korra mainis, et nagunii tütar abiellub ja naise nimi ei jää kestma, kuid Marta ei teinud sellest numbrit, tal oli ikkagi hea meel ja uhke tunne, et laps just tema nime kandis. Martal oli ärategemise tunne mehe suhtes, kuigi oma meest armastas ta väga.
Aasta pärast sündis perre poeg. Noored lapsevanemad olid õnnelikud. Millal siis veel lapsi sünnitada kui mitte nooruses? Ega vanuigi neid targem ei ole soetada, kuigi teadjamehed kipuvad väitma, et vanas eas soetatud lapsed on targemad ja hakkajamad. Lisaks veel räägitakse, et kui ema sünnitab oma lapse 36 aastselt või veel vanemas eas, ilmneb ilmtingimata sellel lapsel mõni anne. On see tõsi või mitte, mine võta kinni.
Ka poeg hakkas ema perekonnanime kandma. Vello, kes oma naist jumaldas, ei hakanud ju ometi kaasaga vaidlema, igasugune perekonnatüli polnud tema jaoks. Tasakaaluka mehena neelas ta nii mõnegi solvumise alla.
Kolmanda lapsena sünnitas Marta taas poja ning üheskoos otsustati et poeg hakkab mehe perekonnanime kandma, nagu neljaski laps, pesamunast tütreke.
Tõsi küll, paljud paari tuttavad ei mõistnud miks ühe pere lapsed ei kanna ühte perekonnanime, küll spekuleeriti et kaks esimest last pole Vello sigitatud, küllap on Marta üle asja löönud, küll kiputi klatsima, et selles peres on püksid Marta jalas. Noorpaar ei teinud nendest kurikeelsetest juttudest välja vaid elas oma elu õnnelikult edasi. Ka lapsed olid õnnelikud selles peres, sest ema ja isa armastus oli nii tugev, see kandus ka lastele edasi.
Möödusid aastakümned. Tõsi, peres tuli ette ka eriarvamusi, nagu peredes ikka. Kus on armastust ja kirge, on ka erimeelsusi! Ükski kaua kooselanud paar ei ela oma elu ära pisitülideta, sest kõik me oleme erinevad indiviidid, erinevate vajaduste ja arusaamadega. Aga igasugused katsumused pigem lähendasid selle pere armastust. Lisaks kasvasid lastest ka tublid ja armastavad täiskasvanud, kes oskavad siiani väärtustada pere traditsioone. Aga kahjuks saatuse vastu ei saa ...
Ühel päeval Vello haigestus ning tema tervis hääbus silmnähtavalt. Marta jäi meest hooldades paari kuuga aastakümneid vanemaks. Üleöö tekkinud hallid juuksed kõnelesid enda eest. Aga naine ei lahkunud armastatud mehe kõrvalt hetkekski, pole siis ka ime, et see kõik ka tema tervist laasmata hakkas. Kui oled aastakümneid oma kaaslasega koos elanud, saab teist justkui üks isiksus, nagu hingaksite ühte õhku ja astuksite, igas mõttes, ühte sammu. Nii ei kujutanud Marta ettegi, et ta võib armastatud mehest ilma jääda, kuigi arstid ei andnud Vellole enam mingit lootust ja mees saadeti koju surema. Tõsi küll, oma viimased elupäevad veetis Vello siiski haiglas, sest ta vajas hingamisaparaati, mida neil kodus ei olnud. Ka need päevad veetis Marta Vello kõrval haiglas, magamata, rusutud ja masenduses, ent ometigi lootusrikkalt, ehk juhtub mingi ime ja Vello saab terveks.
Aga juhtus hoopis kõige kurvem, Vello lahkus ning tema viimaseks sooviks oli tuhastamine, ise veel lõõpides, et tema ei taha ussidele söödaks minna, parem põletagu ja visaku tuhk laiali, kuhu, selle jättis naise valikuks.
Marta, kes järgis küll leinaajal teatud reegleid, ei hävitanud ühtegi mehe asja ega teinud seda ka aastate pärast, otsustas tuha mehe urniga koju jätta. Armastusest Vello vastu või leinast tingitud kinnisideest ei tahtnud ta urni maha matta ega tuhka laiali puistata. Ta silitas igpäevaselt mehe tuhaurni ja kõneles temaga. Naine ei suutnud minevikust lahti lasta ning riskis sellega om laste eluga. Just nende laste eluga, kes kandsid Vello perekonnanime, kahe noorema lapse eluga.
Kõik neli last elasid õnnelikku abielu ja väisasid maal elavat ema tihti. Küll üritasid nad Martale selgeks teha, et urn tuleks maha matta, küll tahtsid isa tuha merre raputada. Marta ei lasknud, ta hoidis urni kümne küünega kinni, nagu elu kallimat talismani. Nii ei jäänudki lastel muud üle, kui leppida ema järjekindlusega, kuigi, tõsi küll, ema vaimne tervis valmistas viimasel ajal nendele muret. Lisaks kartis vanem õde, et isa hing ei saa sealpoolsuses rahu, kui ema minevikuvarjudest lahti ei lase. Nii juhtuski.
Ühel päeval sai Marta võõralt numbrilt kõne, kus teatati tema noorema poja surmast. Naine arvas, et keegi teeb temaga lolli nalja või on kõnega eksinud. Aga kui loetud tundide pärast kohalik võimumees ta uksele koputas ja samast uudisest rääkis, hakkas see alles naisele kohale jõudma. Tema ahastus oli niivõrd suur, et ta haaras urni ning palus Vellolt päästa nende poja elu. Aga teha ei olnud enam midagi.
Matused peeti nädala pärast ning toimusid kirstumatused, sest poeg oli kunagi soovinud seda, saada tagasi maamullaks, kui temaga midagi peaks juhtuma. Kas tundis minekut ette? Seda ei ole enam kusagilt küsida ning paljud inimesed mõtlevadki minemise peale.
Poole aasta pärast oli peres taas lein, pere noorim tütar suri uut ilmakodanikku ellu tuues. See kurb sündmus jättis Martasse ja noorema tütre perre väga sügava jälje, mida ei korva ükski heategu. Lein Marta hinges üha süvenes.
Kuigi mehe perekonnanime kadnud lapsed olid lahkunud ja urni kodus hoidmine ei ennusta head, võib olla kurbade sündmuste tekitajaks, ei suutnud Marta ikkagi urnist ja mehe tuhast loobuda, ta jagas kõiki muresid mehega. Aga see ei tundunud mitte enam armastusena, see oli haiglane kinnisidee, mis naise vaimu ja füüsist laastas.
Meile kõigile on määratud oma saatus, me saame küll selle mustrit pisut muuta, aga me ei saa saatusele kätt ette panna, sestap tuleks järgida vanarahv tarkust ja teadjainimeste väiteid, see hoiaks ära nii mõnegi varajase minemise.

30. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Ajakiri "Lemmik" on ilmunud.


 Ajakiri "Lemmik" ilmub üle kuu ja aprilli number on poelettidel. Käisin ostmas. Minge ka, sest r-kioskeid hakatakse sulgema, nii saingi teada et homme sulgeb Tallinna mnt r-kiosk oma uksed, inimesi ei käi ja pole mõtet lahti hoida. Mul vedas, jõudsin õigel ajal.

 Selles numbris on Kerttu Rakke lugu, õigem oleks öelda nende pere lugu. Tegelikult on rõhk nende perekassil, kes kannab Printsi nime. Kõigest sellest loe juba ajakirjast.

 Miks mina sellest blogin? Aga sellepärast et loo algidee tuli minult, koostasin küsimused ja ... aga sai viimaks selline ja loomulikult on artikli autoriks Kerttu Rakke. Nõnda siis!

 Üks minu lugu on taas kahjuks avaldamata ... Kirjutasin selle juba jaanuaris ja pidi veebruari numbris ilmuma, ununes, pidi selles numbris ... aga jah. Ütlen ausalt, olen pettunud ...

 Aga Kerttu lugu soovitan lugeda!
Aitäh!

Mõned fotod ka reklaamiks:
...
...
armsad Lily ja Prints



31. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 30. märts 2020

"Müstilised lood" on ilmunud!



  Poelettidele on jõudnud juba "Müstiliste lugude" aprilli numbrid.

 Eelmises numbris ilmus minu ülipika artikli esimene osa sarjast "Muljeid hundirännakutelt Kotkasulega" ning selles numbris järg. Kõik lihtsalt ei mahtunud ühte numbrisse, paraku kirjutavad seda ajakirja ka teised autorid :)

 Koostöös Evald "Kotkasulg" Piirisillaga jagame teiega neid muljeid. Olgu siis mainitud (täna juba minevikus, sest hundijooks on selleks hooajaks möödas) Kotkasulg ehk šamaan Evald võimaldab šamaanirännakutest osa saada mitmes Eesti linnas. Osasid rännakuid nimetab ta hundirännakuteks või lausa hundijooksuks.
 Kotkasulg on palunud inimestel, kes temaga koos rännakutel käinud on, kirjutada oma muljetest ja kogemustest. Paljud on ka seda teinud ning siinkohal jutustangi lugejatele põnevamatest rännakutest.

Osta aprillikuu number, nii saad ka nendest rännakutest osa või saad vähemalt aimugi mis sind ees võib oodata, kui kavatsed rännakule minna!

Evald, aitäh!

Veel veidi fotosid:
...
...
...
...
...
...
selline ta on

30. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 29. märts 2020

Mul piip on hambus, kirbud kubemes

foto: https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=40&artid=82812


   Mul piip on hambus, kirbud kubemes

Veab hobuvanker endas tangusoola,
ta seljas kutsar, hallis habemes.
Üks maal mind kõnetab, samastun se`looga.
Mul piip on hambus, kirbud kubemes.

Näen kuidas ümberringi ikaldunud põllud,
need karjuvad kõik abi ootuses.
Kui miski taak, see lausa surub lontis õlgu,
kuid elan katku-aja lõpu lootuses!

Jah, sajandite järel Surmalinnud,
need langevad kõik maale parvedes.
On silmis palk sul või siis hoopis pinnud,
või karmavõlg su kulund sarvedes ...

Ei aita hala! Võta ennast kokku!
Mis sest et kõnnid kinnissilmi, mask on ees!
Sa jäta muremõtted ajalukku,
kõik hea saab alguse su iseenda seest!



29. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Kui ükskord hääbumas on elu ...

foto:  https://www.geni.com/photo/view/-1?album_type=project&end=&photo_id=6000000032060806253&project_id=24887&start=&tagged_profiles=
   Kui ükskord hääbumas on elu ...

Ma seisan käänakul,
siit rada vohab sohu.
Mu päkk on valulik,
hing marraskil on sees.

Mis on küll selle kõige
kõrval väike nohu,
kui elu suunab sind
ja otsa lõppeb tee?

Mu kallid kaaslased,
teilt palun ainult ühte,
et iial pisarais ei
nõretaks te palg!

Kui ükskord hääbumas on elu,
kustub lühter,
tee minu kalmuaeda
leiaks teie jalg!


29. märts. 2020.a.
Vana-Rääma