 |
| foto netiavarustest |
|
|
Märgid
Sume augustiõhtu. Hõbedased varjud
laotuvad üle lagendiku, vaid üks piklik valguseviirg piilub
taamalt, kaasiku vahelt. Sõnum kaugusest?
Meeri seisab lillepeenra ääres,
kollane siidikleit lehvimas tuules, roosad gladioolid süles, vaatab
kaugusse ja mõtleb. Igal aastal kui august juba viimaseid päevi
astub, näeb naine sama vaatepilti ning tardub. Liiga selgelt on
meeles mälestused aastakümnete tagant, kuid ta oma elu esimest
armastust-Theod sõjaväkke saatis. Ka siis kõneles kaasik temaga.
Naine on siiani kindel et see kõne oli reaalne, mitte väljamõeldis,
luulu. Kaasikul oli Theo hääl. Juba siis aimas noore naise süda
halba, aga ta ei tahtnud uskuda, et aimdusel võib tõepõhi all olla.
Peale mõnekuist õpet saadeti Theo
aega teenima Afganistani. Juba see nimi tekitas naises hirmu, sest
liiga paljud noored mehed hukkusid sellel karmil maal aega teenides,
võideldes elu nimel. Aga kord oli kord, taganemisteed ei olnud ja
põgenemisteed ka mitte. Vastasel korral ähvardas sõjatribunal.
Kontakt noorte ja armunute vahel jäi
üha harvemaks. Vaid paari kuu tagant leidis Meeri postkastist Theo
kirja, mis oli napisõnaline. Noort, lapseootel Meerit vaevas
paaniline hirm, küll kartis ta, et Theo on aega teenides leidnud uue
tüdruksõbra, küll kahtlustas ta, et Theo ei armasta teda
piisavalt, sest ükskiri kiri ei sisaldanud lembesõnu, millega mees
muidu kitsi ei olnud. Ise ta muigas, et hispaanlase sugemetega
vaarisa oli oma temperamendi talle pärandanud. Küllap nii ka oli,
sest Theo temperament tõmmuverelisus ei pannud kedagi kahtlema, et
temas voolab teist verd. Kõige rohkem haiget tegi Theole tõik, kui
teda sõimati juudiks, nagu toonases Nõukogude Liidus kombeks oli
pruunisilmseid ja tõmmusid inimesi sildistada. On ka tänapäeval
see komme, aga nüüd juba pagulaste näol.
Meeri kirjutas vahetpidamata oma
kallimale kirju, kuigi ta polnud teadlik kui paljud neist üldse
kohale jõudsid. Naise rasedus, millist seisundit millegipärast
nõukaajal haiguseks nimetati, kulges komplikatsioonideta. Iga
päevaga andis üsas kasvav Teevi endast rohkem elumärke ning naine
elas lapse nimel, aga lootus Theoga ühes rütmis astuda süvenes
temas iga hetkega, kuigi just raseduse ajal vajanuks ta Theod enda
kõrvale kõige rohkem.
Teevi kasvas jõudsalt. Üle mitme
kuu sai Meeri Thelot kirja, mis pani naise särama, sest Theo teatas,
et ta armastab oma naist ja tütart rohkem kui oma elu. Ent ometi oli
Meeri jaoks selles lauses kurbusenoot sees, Meeri kartis, et Theoga
ei ole kõik korras, et mees jätab midagi rääkimata. Meeri kartis
ka seda, et ta mees võib sõjaväekohustusi täites haavata või
lausa surma saada ja tinakirstus kodumaale jõuda, nagu oli juhtunud
ühe ta koolivennaga. Koolivenna omakesi piinab siiani teadmatus, et
äkki ei olnudki kirstus nende poeg, et äkki nende poeg on siiani
elus. Tinakirstu ju ei avata.
Kui pere tähistas Teevi
pooleteistaastast sünnipäeva, sai Meeri ema kaugekõne Theolt, kes
teatas, et ta on teel koju. See oli rõõmusõnum, mida Meeri ema
kavatses salajas hoida „Nii õige ajastus“ mõtles ta „teeb oma
lapsele sünnipäevakingi!“
Meerile teatas, et ta Musta mere
ääres resideeruv sõbranna helistas ning noor naine uskus oma
kallist ema sinisilmselt, kuigi tuttav valgusviirg, mis kaasikust
lausa aknasse kumas, muutis naise taas ärevaks. Ja poole tunni
pärast helises taas telefon, mille toru hargilt tõstis sellel
korral Meeri.
„Tere, kas ma räägin Meeri
Leinametsaga?“ küsis võõra mehe hääl. Meeri vakatas, arvates
et Theo helistab, et Theo hääl on aastatega muutunud. Kuid see hääl
kõlas liiga ametlikult.
„Jaa, jahh,“ vastas ta pika pausi
järel.
„Me peamet teile kurvastusega
teatama, et teie mees -Theo hukkus poole tunni eest, paar kilomeetrit
enne kodutalu. Mul on tõesti kahju...“
Noore naise maailm varises põrmu.
Kogu tema möödunud elu jooksis välgukiirusel silme eest läbi. See
ei saanud olla ju võimalik, et tema Theo, kes oli ränga
sõjaväeteenistuse edukalt läbinud, suri teel koju. See ei olnud
lihtsalt võimalik!
Võta siis kinni kas oma osa selles
oli nimemaagial, Meeri kohutavatel hirmudel, või olid saatusel
lihtsalt noormehega omad plaanid!
juuli. 2018.a.
Vana-Rääma
