peatükk
Maris ärkas alles vastu lõunat. Kogu ta keha oli veidike krampis.
Eks oli eelmine päev oma töö teinud. Naine käis pesemas, jõi
kohvi, tegi päevameigi ning otsustas oma lemmikkohvikusse pirukaid
sööma minna, sest eelmisel päeval ta toidupoodi ei jõudnud ja
kõht korises tühjusest, või korises see möödundöhtusest
õnnetundest. Aga igal juhul näljatunne ajas naisel südame pahaks
ja ta ruttas tänavale, ronis mägisest silikaatkivi teest üles ja
kohal ta oligi. Kohati väsinuna, sest ta tundis nagu oleks ennast
üle maganud, ja kohati kiskusid jalamarjad ka krampi. Aga naine
teadis, et kui ta ennast kohe liigutama hakkas, möödusid ka
krambid. Ta hakkas vaikselt kohanema Porto mägiste tänavatega ning
suutis isegi vahepeatusteta mäkke ronida. Kuigi esimestel päevadel
hingedas nagu kopsuhaige.
„Obrigado, obrigado,“ paitasid tänu ja tervitushüüded naise
kõrvu. Kõik oli nii oma, nii kodune, nii armas. Maris oli
üliõnnelik, et ta viibis just selles linnas, sellel maal. Inimesed,
keda ta oli hommikuti selles kohvikus kohanud, tervitasid ja
naeratasid. Ja taas suutis ta ka oma kohaloluga teha nii mõnegi
viisaka portugallase tuju rõõmsaks. See tunne süstis ka naisesse
endasse üha positiivsust juurde.
Teel kohvikust koju tuli Marisele idee minna päevitama, sest ta ei
olnud ikka veel rahul oma jumega, mis kohati ta keha kattis. Naine
läks koju, pakkis saunalina ja veepudeli kotti ning pani
päevitusriided selga, kuigi tal ei olnud õrna aimugi kus Porto
linnas päikest võtta saaks. Sammud suundusid iseenesest tagasi
selle kohviku juurde kus ta äsja hommikueinestamas käinud oli ning
sealt kulges ta intuitiivselt edasi rohelusse, sest vaateplatvormilt
vaadates oli ta ammu fikseerinud paar kohakest kus oli rohelust.
Jõudnud mäenõlvale, kus seisis üks Inglimonument, ristis Maris
selle Inglimäeks, asetas saunalina murule, võttis ennast
päevitusriiete väele, lonksas pudelist vett ja istus maha. Milline
võrratu pilt, lisaks Ingliskulptuurile, ta silme ees avanes! See on
kõige ilusam paik Portos, kus kohast avaneb vaade üle jõe asuvale
Gaia linnale ning naise lemmikkohale-vaateplatvormile. Lõpuks ometi
nägi ta vaateplatvormi ka eemalt. See on nii põnev, nagu mingi loss
või kindlus mõnest filmist. Naine tundis, et ta on täielikus
paradissis, sest eemalt paistsid ka palmid, tema lemmikpuud. Kõik
oli nii fantastiline, et ta unustas ennast fotografeerima, sest oli
ju vaja kogu see ilu jäädvaustada, igaks juhuks. Kui ta viimaks
ennast linale päevitma sättis, avastas ta mingi põõsa, mille
lehed meenutasid loobrerit ja marjad oliive. Naine maitses neid
vilju, aga ei osanud liigitada mille alla puu kuuluda võis.
Lopsakate lehtedega ja viljadega puid ja põõsaid oli seal hulgim
ning Maris otsustas, et kunagi küsib Rinaldo käest nende nimesid.
Veernad tunniga oli naisel juba punakas jume peal, kuigi ta ei saanud
üldse arugi, et päike teda võtnud oleks. Naine otsustas edasi
päevitada, olgugi, et mäe nõlvast mõne trepiastme võrra allpool
lõbutses noorte seltskond, kes kuulasid muusikat, laulsid ise kaasa
ning olid niisama lõbusad. Naiste i häirinud noored. Kui talle
hakkas tukastus peale tulema, kuulis ta enda kõrval kedagi teda
kõnetamas. Selgus, et turvatöötajast naisterahvas tuli keelama, et
seal ei tohi poolpaljalt olla. Maris ehmatas, sest ta ei olnud
teadlik sellest, kuid ta kuuletus ruttu, pani kleidi selga, pakkis
ajad kokku ja liikus vaateplatvormile. Alles siis hakks ta mõtlema,
et just selles piirkonnas oli teda hijuti jälitaud ja ilmselt tegi
turvanaine oma tööd hingega, et midagi halba ei juhtuks, või ongi
südalinnas päikese võtmine keelatud. Naisel oli natuke kahju, et
ta ei saanud oma unistust täide viia, aga ta ei heitnud meelt. Peale
veerandtunnist vaateplatvormil istumist otsustas ta niisama linna
lonkima minna. Õlakott ei olnud ka liiga raske, et see vajaks enne
koju viimist, nii hakkaski ta uuesti Ingimäe suunas liikuma ja sealt
mööda järsku mäge üles ronima, kuni jõudis tänavale mis
kubises kohvikutest. Marisele tundus see naljakas piirkond, sest
peaaegu iga kohviku ukselt hõigati teda sisse. Aga naisel oli kõht
täis ning ta tänas viisakalt ning liikus edasi. Selles piirkonnas
oli küll palju kohvikuid ja poode, aga rahvast oli vähe, rohkem
liikus seal turiste, eriti negriidseid, kes kõik vaatasid Marist
nagu võõrkeha. Se etekitas pisut kõhedust, kuigi ta oli teadlik,
et paljudes Euroopa linnades asuvad pagulaspiirkonnad. Päris mitmel
korral tundis naine, et teda jälitatakse, ning ta tegi jänesehaake,
studes mõnest kohvikust sisse, kus muidugi kohvikupidaja kohe oma
maiuseid peale suruima kippus, ja siis uuesti välja. Selle piirkonna
kohvikutes ei töötanud portugallastest töötajad, enamus olid kas
indud või isegi Marocost pärit. Sekka ka heledanahalisi, kes
välimuselt meelnutasid norrakaid või koguni taanalasi. Suheldi
vigases inglise keeles ning väga raske oli aksendist, mis läbi
suhtluse kõlas, aru saada, sest rõhk oli mujal ja võõras.
Olles tunnijagu jalutanud, avastas naine ennast kohast kuhu ta enne
sattunud ei olnud. Neid situatsioone tuli tal tihti ette, aga selles
piirkonnas tundis ta ennast ebamugavalt. Ta keeras otsa ringi ja
hakkas tagasiteed otsima, sest suurte silmadega hirm oli naise
segadusse ajanud, kuigi muidu orienteerus ta hästi. Tagasiteel
tundus kõik nii võõras, aga hiljem selgus, et naine ei olnud
majasid lihtsalt oma mällu salvestanud. Ja fotode tegemise unustas
ta ka hirmu all olles ära. Aga kui ta nägi eemalt Porto haiglat
paistmas, tundis ta kodutee ära. Maris ronis juba tuttavatest
treppidest üles-alla ning kogemata vaatas maha ja leidis sealt
kõrvarõnga, millel on laati tema jaoks hea tähendus olnud. Juba
Mathilde-memm oli talle kunagi selgitanud, et ehte leidmine ennustab
head, toob õnne.
Ühtäkki tundis Maris ennast üksikuna, pisut isegi erakuna ja ta
üldse ei imestanud, et Rinaldo talle kuidagi eriliselt kalliks oli
saanud. Alles nüüd meenus talle noormees, kes kannaks naist isegi
kätel, kui Maris selleks loa annaks, loomulikult oli see Rinaldo,
tema ainus tuttav ja sõber Portos. Teda ahistasid küsimused
iseendale, et miks pole ta tutvust loonud oma korterikaaslastega,
miks pole ta tööd otsima hakanad, miks pole ta ise uusi tutvusi
loonud, kuigi oli näha, et nii mitmeidki noormehed ja isegi
kohvikupidajad tundsid ta vastu huvi ja olid väga viisakad, nagu
sõbrad, nagu oma inimesed. Aga tegelikult oli naisel vaja ruumi ja
õhku hingamiseks, ta tahtis kõigerohkem tutvuda Porto linna ja
selle kultuuriga, alles siis lubas ta endale teisi huvisid. Kuid
Rinaldo saadeti tema teele kuidagi väga ruttu ning iga päevaga
hakkas noormees üha paremini inglise keelt rääkima. Maris tundis
ennast isegi natuke ebamugavalt, et ta selle imelise maa keelt ei
osanud. Tegelikult olid tal portugali-eesti ja eesti-portugali
sõnastikud pagasis täitsa olemas, kuid ta polnud neid sealt väljagi
võtnud. Jah, Hispaania keelt ta oskas mingil määral, aga sellest
ei olnud tolku, seda enam, et Rinaldo oli naist valgustanud, et need
kaks rahvust, portugallased ja hispaanlased, ei ole just eriti
sinasõbrad oma vahel. Naine oli dilemma ees, kas otsida kontakte
hispaania keeles suheldes või hakataomal käel portugali keelt
õppima. Viimane variant tundus mõsitlikum, kuid samas tundis naine,
et ta meeled on nii elevil, et ei suuda ise õppida, et meelsamini
võtaks ta mõne kursuse või läheks koguni kõrgkooli portugali
keelt tudeerima. Selles mõtterägastikus ekseldes hakkas ta
vaateplatvormile jõudma, kui kuulis tuttavat häält. Rinaldo istus
Marise lemmikul kivipingil ja laulis südantlõhestavalt seda sama
armastusfadot, mis Marisele kõige enam meeldis. Naine läks põlvist
nõrgaks ja vägisi tekkis talle klomp kurku. Kusagile ei olnud enam
põgeneda ka ja ega naine eriti ei tahtnudki. Ta oli kindel, et
fadolaulja nägi teda juba silmanurgast, kuigi Rinaldo armastas fadot
kinnissilmi laulda. Maris loivas kikuvarvul mehe suunas ning talle
tundus, et ta süda jätab lööke vahele. Tigutagi tema seljas
kõneles enda eest ning silmad kippusid vägisi veekalkvele ja see ei
olnud mitte kurbusevesi, mis ta silmi pimestas. Maris istus vaikselt
noormehest paari pingi kaugusele ja vajus mõtteisse. Ta ei tahtnud
mitte katkestada laulmist. Ootamatult meenus talle vanatädi Mathilde
ja suured pisarad jooksid ta silmist, aga need olid juba
kurbusepisarad. Naine oli mõtetes kodus, kallistas Tilde-memme ja
einestas koos temaga munapekikastet, mis muidu Marisele väga ei
meeldinud, aga talle tundus hetkel, et see on maailma parim toit.
Talle tundus, et, erinevalt Mahtildest, on tal kõigist üksköik.
Ahastus võttis Marise hinge enda hoole alla. Ju mõjus sellel korral
ta lemmiklaul naisele nii. Või tabas teda meeletesegadus, sest see
võõramaine mees meeldis talle väga? Naine ei teadnud ise ka.
Lugu lõppes. Rinaldo tõstis kitarri kivipingi seljatoele ja
läitis sigareti. Marisele kas tundus, või pühkiski noormees oma
silmaist pisaraid. Kõik võis olla, sest saatus ei olnud tema vastu
ka helge olnud. Kaotada oma perekond, see jätab hinge sügavad
haavad, mis vaid mõneks ajaks armistuvad. Iga üleelatud emotsioon
võib need uuesti verele kiskuda. Elu on kord selline. Rinaldo kimus
suitsu sellise kiirusega nagu oleks tal kusagile kiire. Võimalik, et
oligi. Võimalik, et ta oli nukker, kuna polnud Marist näinud?
Võimalik, et ta silmanurgast nägigi naist, kuid mängis pimedat?
Või oli selleks veel teisi põhjuseid, aga igal juhul ta ümbrust ei
uuditanud, vaid vaatas üksisilmi vaateplatvormilt alla, nagu otsiks
sealt kedagi või midagi.
Maris ei pidanud vastu. Ta võttis ridikülist taskurätiku ning
kuivatas oma pisarad ära. Viskas rätiku prügikasti ning tõusis
pingilt ja hakkas Rinaldo suunas liikuma, sest see kõik tundus talle
juba komejandina.
„Tere!“ lausa hõikas Maris.
„Oo, mu arm, oo, mu kõige kallim! Kuidas sa siia said? Kas oled
kaua mind oodanud?“ tegi noormees läbi pisarate nalja. Ta tõesti
ei teadnud, et Marisl vaateplatvormil on, kuigi südamest ta lootis
naist just seal kohata.
„Ära pane mind tähele, meenutasin siin minevikku ja...pisarad
voolasid isenesest. Kas Eesti anised arvavad kui meesterahvas nutab,
on ta nõrk?“ tekkis Rinaldol huvi.
„Ei, kindlasti mitte! Pisarad puhastavad hinge ja silmi, seega
lase need tulla. Ka meestel on hing ja süda sees, miks peaksid nad
oma emotsioone tagasi hoidma? Kuigi jah, olgem ausad, ega Eesti meest
kergelt nutmas ei kohta.“ vastas Maris.
„Selge. Aga ise? Ma küll ei taha pealetükkivana tunduda, aga ma
tõesti iagstesin sind. Kas sul on tänaseks plaanid kuhu mina ei
kuulu, või oled päri minu pakkumisega, minna õhtul fadobaari fadot
laulma? Mäletad sa ikka, et täna on pühapäev-fadopäev?“ tegi
Rinaldo Marisele silma.
„Ahjaa! Õigus jah! Issand, kui tore! Ja seda sa siin
harjutasidki vä? Tegid õhtuks peaproovi?“ oli ka naine rõõmus.
„Tegin sinu jaoks peaproovi, ainult sinu jaoks, mu kulla tüdruk!“
vaatas noormees naist armunud pilguga. Maris küll nautis seda, aga
ta ei suutnud Rinaldo pruunidesse ja läbitungivatesse silmadesse
vaadata, need olid liiga kõnekad. Oh, kuidas tahtis naine olla
tõsiselt sellesse mehesse armunud, aga ta kartis, et tunneb Rinaldo
vastu vaid sekuaalset tõmmet. Naine kartus teha haiget nii endale,
kui ka Rinaldole, ning see oli üks põhjus, misk ta meest eiras.
Maris tundis, et Rinaldo on amrastusväärne ja aus inimene, siiras
ja südamlik, milliets ta oli endale tegelikult südames ihanud.
Naine tundis kuidas kõhuliblikad tema päikesepõimikusse pesa tegid
ja tiibu ripsutama hakkasid. Tal läks sees õõnsaks ning pea hakkas
veidike ringi käima. Tegelikult oli ta ju hommikusöögipeal ja ka
veresuhkru langedes võivad sellised sümptomid esile tulla, ehkki
mitte alati.
„Rinaldo, mul on kõht kohutavalt tühi. Peks kusagilt poest läbi
stuma ja mingi söögi kokku keetma, muidu ei jõua ma kusagile. Ja
siis tahaks kenasti duši all ära käia ja ennast veidike lille
lüüa, no ikka õhtu tarvis. Kas sina oled juba söönud?“ oli
naine tõesti näljatunde embuses.
„Mul on ettepanek. Kuna ma keetsin ja praadisin suure portsu
lõunat valmis ja kuna sul on kõht tühi. Kas ma võin sind endale
külla kutsuda ja lõunat pakkuda?“ tuli selline pakkumine nagu
välk selgest taevast. Maris vaatas Rinaldot ehmunud näoga. Viisaka
naisena ei olnud tal plaanis sellisele kutsele vastata, kuigi see oli
ahvatlev. Maris polnud oma sõbral külas käinud, ega ka ise oma
sõpra võõrustanud. Üks põhjustest oli see, et ta ei tahtnud
noormeest omale liiga lähedale lasta ja teiseks kartis ta, et võib
oma ahvatlustele alla anda ning sellega nende sõprusele vee peale
tõmmata. Naine tahtis kindel olla kas ta suudab noormehele
seksuaalses mõttes ei öelda, või ei suuda. Ta kartis viimast, kuna
oli ju veel lisaks väga kaua tsölibaadis elanud. Ihu nõuab ju oma.
Ta tahtis, et nad oleksid sõbrad, vähemalt veel. Kuid naine ei
olnud endas kindel kas peale seksuaalvahekorda ta suudaks Rinaldosse
kui sõbrasse suhtuda. Maris nautis seda platoonilist suhet, sest see
oli ilus, ja puutumatu, kui nii üldse öelda saab.
„Hmm, ettepanek on ahvtlev, aga..“ tahtis Maris oma arvamust
avaldada, aga Rinaldo sai juba poole mõtte pealt aru, et ta tegi oma
pakkumisega hoopis karuteene, kuigi ta tõesti tahtis, et naine ta
hõrgutistest osa saaks ja sellega oma näljatunde ka võidaks.
„Olgu, olgu, aga...On üks võimalus veel, ma lähen koju ja teen
söögi soojaks. Võime ju kasvõi tänavakivi äärele istuda ja
süüa. Ega häda ei anna ju häbeneda! Oled nõus?“ pakkus
Rinaldo. Ta julges Marisele sellist pakkumist teha, sest tundis juba
naist ja teadis, et Maris pole mingi peenutseja.
„Päris ahvatlev! Ega ma sellega sulle liiga ei tee? Ma tõesti
ei taha tüli teha.“ oli Maris veidi mures.
„Jajaa, see on kohutav ikka küll, kui suure tüki see toiming
mul küljest võtab! Oi, oi, oi!“ muigas Rinaldo ja Maris tahtis
talle vastu õlga müksu anda, kuid Rinaldo reaktsioon oli kiirem. Ta
haaras Marise embusse, suudles teda pikalt ja siis mainis, et küll
see eelroog oli ikka maitsev. Pele seda sai ta Marise käest
kõrvakiilu, mis ajas mehe nii pöördesse, et ta haaras naise sülle,
keerutas teda tänavanurgal nii, et mööduvad autod signaali andsid
ja nende õnnele kaasa elasid. Juba lippaski noormees kodu poole,
unustades isegi kitarri tänava nurgale.
„Aitäh! Hakkan nüüd ise fadot laulma ja ennast kitarril
saatma!“ muigas õnnelik Maris kitarri enda kätte haarates.
„Aga kes sulle keelab, kallis?! Sinu jaoks ei ole mul millestki
kahjus!“ lisas ta sammule kiirust. Maris jäi kitarriga seima nagu
tukunui, kord vaatas pilli ja kord vaatas kaugenavat Rinaldot. Ja
siis ta nägi millisest uksest Rinaldo sisse astus. Ta elas tõesti
Belomonte tänaval ja mitte kaugel Marise kodust.
14. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
