ELU PÄRAST ELU 2. (11.pt)

11. peatükk

  „Aga venna, kas sul praegu ei ole enam paha olla? Kas sul enam verd ei jookse?“ ei saanud Kusti ikka rahu. Olgugi, et kahe lähedase inimese seltskond oli talle väga armas. Tegelikult tundis Kusti suurt puudust oma isast, keda ta oli just viimasel ajal rohkem tundma õppinud. Igal halval asjal on hea külg, või vastupidi. Võimalik, et kui Mirell poleks haiglasse sattunud, poleks Kusti ja Ants saanud isa-poja suhet soojendada. Võibolla poleks Mirelli vanemat poega Trevorit enam siis ka elavate kirjas olnud? Võibolla...Kõik võib olla, kõik võib tulla, aga saatus on ette määratud ja tuleb see mis tulema peab. Õnneks. Või kahjuks.

  „Ma lähen panen tee keema, kuidagi jahevõitu on,“lausus Mirell ja ruttas kööki.

  „Venna, kas sa magad täna meie kodus? Kas jäädki meie koju? Teleka toas on diivan, seal saad ju magada,“ pommitas Kusti Trevorit ühtäkki teise teemaga, millest vanem vend ruttu kinni haaras, sest eelmised küsimused tundusid talle kummalisena ning ta ei viitsinud asjasse süveneda, olgugi, et need küsimused panid meest mõtlema. Ta ju ei teadnud kuidas ta haiglasse sattus ja tänu kellele ta üldse elus on. Teab vaid nii palju, et ta viidi kusagilt haiglasse, aga see kusagi ei ole talle teada. Kusti mäletab, et lonkis mööda metsavahe teed, mis ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda. Talle tundus nagu oleks ta mitukümmend kilomeetrist mööda ühesuguste puudega metsavaheteed loivanud. Ju viskas verekaotus mehel pildi eest juba palju ennem, kui ta Antsu metsaonni jõudis. Tegelikult see kõik painas teda, kuid ta ju ei osanud kellegi käest küsida ka kes on ta elupäästja.

  „Jah, armas väikevanna, ma jäängi teie koju elama, kui sina ja ema lubate. Saan kenasti elutoa diivanil magada.“ vastas ta vennale.

  „Ooo, jess! Aga äkki sa tahad minu toas elada?! Mul on seal palju ruumi. Panen traktorid, autod ja teised mängimise asjad telekatuppa kapi peale ja siis ongi palju ruumi.“ oli Kusti suures vaimustuses venna vastusest.

  „Ei, ei, ma saan kenasti elutoas ka magada, ei hakka siin vaeva nägema nende mänguasjade tõstmisega. Sinu tuba on ikka sinu tuba. Las minu toaks jääb elu- ehk telekatuba.“ vastas Trevor.

Kusti mossitas, sest ta tõesti tahtis vennaga ühes toas elada, nii tundis ta ennast tugevama ja julgena. Tegelikult tahtis ta ka isa kaotust selle taha varjata, aga ei julenud sellest otse rääkida. Kusti kartis ka surma, kuigi ta polnud päristäpselt veel aru saanud mida see surm tähendab ja kes surra võivad. Esiteks polnud keegi lapsele surma teemat lahti seletanud ja teiseks oli isa just rääkinud kui tugev ta on, aga suri ikka ära. Kusti kartis ju et ta ema võib ka ära surra, sest oli kaua aega haiglas ja peab sinna tagasi minema.

  „Aga venna, kas sina pead ka uuesti haiglasse minema?“ tegi Kusti ehmunud näo.

  „Mis haiglasse? Miks peaks su suur vend haiglasse minema? Kusti, ära piina Trevorit, me kõik oleme tänasest päevast väsinud. Mitte keegi ei pea meist haiglasse mienam. Ega me haiged ei ole.“ mainitses Mirell poega.

  Kusti oli nüüd täielikult pettunud, sest ta teadis täpselt et ema on haige ja peab haiglasse tagasi minema. Täiskasvanud tihti ei varja laste eest oma jutte ja nad ei oska ette kujutadagi mida lapsed kuulevad ja nende jutust tõlgendada võivad. Nad küll saadavad vahel salajuttude rääkimiseks lapsed oma tuppa mängima, kuid nad ei kontrolli kas lapsed ikka hakkavad mängima, või kuulavad just selliseid jutte pealt, mis pole nende kõrvadele. Ja nagunii on keelatud jutud ja tegevused need mis lapsi kõige rohkem huvitavad. Järelikult just siis kuulab laps salaja ja paneb salajutu kõrvataha, kuigi vahel ei tarvitse vanemate juttu kuulata ka siis, kui nad peaksid teineteise peale häält tõstma. Selliseid situatsioone ikka ette tuleb. Kusti teadis ka et vend oli või on haige, sest ta viidi haiglasse. Lapsed on kord uudishimulikud ja tahavad teada mis juhtus. Ja kui vanemad põiklevad vastustest eemale, on just lapsed järje- ja sihikindlad, nad ei unusta nii kiiresti, nagu seda vanemate inimestega juhtub.

„Kusti, sina mine mängi natuke oma toas, meil on Trevoriga täiskasvanute jutud.“ palus Mirell pojal oma tuppa minna.

  Terane Kusti aga mõistis, et nüüd ongi taas see aeg, kui ta peab venna ja ema kõnelust saama pealt kuulata. Ta mängis paipoissi ja läks ema käsul oma tuppa, aga jättis ukse poikvele, mida ema kontrollima ei tulnud, ning oli seal hiirvaikselt ja kuulatas.

  „Trevor, ma ei teagi kust otsast sulle oma muret pajatama hakata. Asi on nimelt nüüd nii, et minu tervis ei ole korras, veetsin haiglas palju päevi, kuni Antsu matusteni välja. Mind lubati vaid matuste ajaks koju ja tegelikult ma peaksin juba täna haiglasse tagasi minema. Sinu ootamatu ilmumine tegi mul meele rõõmsamaks, aga siiski, ma ei tea kas julgen võin saan, kas usaldaksin Kusti sinu hoolde seiniks kuni haiglas viibima pean. Ja tegelikult ma ei tea kas sa saaksidki üldse venna eest hoolt kanda. Palun vabandust, et ma kõigepealt sinu arvamust ei küsinud, aga ma olen suures segaduses ja...“ muretses Mirell.

  Trevor vajus mõtteisse ja nüüd oli ta kindel, et oma terviserikkest ta emale rääkida ei tohi. Kuigi ta ei teadnud mis ta ema tervisega lahti on, tundis ta, et oma murest rääkides ta vaid koormab haiget ema. Ta mõtiskles, et kuidas ja mismoodi ta peaks ema tervise kohta küsima, sest Trevoril oli häbi, tal oli kohutavalt häbi, lausa nii, et ta vihkas ennast, et oli pikaks ajaks omakesed maha jätnud ja teadmatusega nende tervist koormanud. Ta ju veel ei teadnud isegi miks Ants suri, ning hetkel ei suutnud ta seda ka ema käest küsida. Suur pisar langes iseenesest mööda Trevori põske alla, mis ei jäänud emale märkamatuks.

  „Kullake, ära nuta, palun ära nuta!“ kallistas Mirell oma suurt poega, mille peale Kusti oma toast nases ning suure häälega nutma hakkas.

  „Emmeee, emmeeee, sa ju ei sure ära, äh-ää, äh-äää...“ oli poeg täielikult hüsteerias.

  „Tule siia, tule venna juurde, kallike!“ haaras Trevor Kusti oma embusse. Nii nad seal kolmekesi pisaraid valasid, kuigi täiskasvanud pidid tugevaks jääma, et nad rohkem Kusti hingele haiget ei teeks. Mõlemad aimasid, et Kusti oli nende vestlust pealt kuulanud ja nüüd tuli talle veidi asja selgitada.

  „Trevor kallis, ema ei sure ära, aga selleks, et ta ära ei sure, peabki minema haiglasse. Seal arstitädid ravivad teda ja ta saab terveks. Ega haiglasse ei minda ainukt surema, sinna võib igaüks meist sattuda, kui midagi juhtub. Ka kõige tugevam inimene võib haigeks jääda. Me ei ole kunagi mitte ühegi haiguse eest kaitstud, aga me saame palju ise ära teha selleks, et me haigeks ei jääks. Näiteks ei tohi me palju nutta, siis võib ka haigeks jääda, sest nutt teeb hinge haigeks. On just hea, kui emme haiglasse läheb, sest ta on seal mõne aja ravil ja kui koju tagasi tuleb, on juba terve. Paljud inimesed käivad haiglas ravil, kes vähem, kes rohkem. Ka arstid töötavad haiglas, see tähendab, et ka viibivad haiglas, aga nad ei ole sellepärast haiged ega ei sure ära. Arstid annavad haigele tervise tagasi, aga kodus ei oska ega ei saa mõnikord haige ennast ravida. Sellepärast peabki haiglasse minema. Haiglat ei tohi karta, arste ka mitte. Kartma peab hoopis seda, et tervis korrast ära ei läheks. Haiglas käiakse ka enda tervist kontrollimas, võetakse igasuguseid prooove je tehakse vajalik ravi. Kui inimene juba ravi vajab, on ta oma tervise käest ära lasknud, tal ongi võibolla see sama hirm haigla ees ja ta ei käi ennast kontrollimas. Ühesõnaga haigla on hea koht, teeb inimese terveks.“ püüdis suur venda oma väikest venda rahustada.

  „Aga venna, kas sina olid siis ka väga haigeks jäänud, et niiiiiiii palju verd oli igal pool?“ meenus Kustile taas situatsioon kui nad olid isaga meelemärkuseta Trevori metsaonnist leidnud ja kiirabiautoga haiglasse saatnud.

  „Kusti, mis rumalat juttu sa räägid? Ei ole ilus selliseid asju peast välja mõelda! Tule siia, tule emme juurde,“ oli Mirell lausa pahane Kusti peale selliste küsimuste esitamise eest.

  Aga Trevorit pani see kõik mõtlema. Ta küsis endalt kas Kusti võis tõesti teada tema terviserikkest, kuid vastust ei saanud. Trevor ei julenud Mirelli käest ka asja uurida, kuigi hetk tagasi kahtlustas ta et ehk saatsid ema ja vend ta haiglasse, et ehk Kusti jõudis lõpuks vanematekoju, kus ta oma teada hetkel esimest korda viibis. Ta viibiski selles korteris esimest korda. Mees oli suures segaduses, tõusis diivanilt ja läks kööki oma nägu jaheda veega loputama, sest tundis, et pilt tahab hakata eest ära viskama.

  „Emme, ma olen nii mures. Ma olen väga, väga mures,“ nuuksus Kusti.

  „Kullake, ma mõistan sind. Minu tupsu-nupsukene, sa oled mulle kõige kallim siin maailmas!“kaisutas ema oma last kõvasti, kõvasti.

  Trevor avas rõduukse ja läks ennast rõdule jahutama, kogu maailm käis ringi. Mehe süda laikis ja jättis justkui lööke vahele. Ta tundis ennast abitu ja täbarana, kuigi ema oli just temalt abi palunud. Trevori haige ema lootused olid kõik tema peale suunatud, aga mees ei teadnud kas ta saab Kusti eest hoolitsemisega hakkama, sest ta oli verekaotusest, olgugi, et sellest oli mõni aeg möödas, nõrk ja segaduses. Sellised iiveldushood ja kuumalained olid tema lahutamatud eluosad, nii reageeris tema organism uuele ja võõrale verele, sest seda manustati temasse hulgimas koguses, kuna verekaotus oli jõudnud kriitilise piirini ja Trevori elu rippus otseses mõttes juuksekarva otsas.  

Juuripidi...

Kallis Ema on siin 5 kuune

 Tänane päev on tõesti kulgenud juuri pidi. Hommikul kui Ema meile külla jõudis, võtsime käsikirja ette ja viisime parandused sisse, kuid teha on veel päris palju. Olgugi, et terve päev on kulunud selle raamatu käsikirja korrigeerimise peale.

 Algul oli plaan anda välja nii palju raamatuid kui suur on suguvõsa, aga nüüd tunnen juba et nii Emal kui ka minul on palju rahvale öelda. Jah, Ema on põhikirjutaja ja mina lisan "vürtsi", räägin detaile lahti, esitan küsimusi ja aina täiendan, et raamat tuleks perfektne. Miks ma (me) seda teeme, kuna selliseid raamatuid ilmub palju? Aga iga raamat on erinev, eriline ja ainulaadne, nii tuleb ka see raamat eriline. Minu kallis Ema on juba 82 aastane, sündinud Pärnumaal, Koongas ja elab ka praegu Koonga vallas, ptühi,pthüi...nüüd ikka ju Lääneranna vallas, millega mina veel harjunud ei ole. Ja Emal on nii palju öelda, tal on harukordselt hea mälu ning vesteldes tulevad tal üha uued ja huvitavad situatsioonid meelde. Jah, meil, tema lastel, lastelastel, lastelastelastel on ju põnev teada oma esivanemate lugu. Ja õnneks oma Emal säilinud ka fotosid, kuigi mitte väga palju, aga veidike ikka ja selliseid kõnekaid fotosid, ajaloolisi.

 Lisaks sellele kirjutan ma veel mitut raamatut. Kui ühe käsikiri ära tüütab, võtan teise ette, või kolmanda, või neljanda...Tööd on kuhjaga.

 Nii armas on olla oma esivanematega sarnane, no vähemalt välimuselt, sest kahjuks ei ole ma päriselus kohtunud ei ühegi vanaema ega vanaisaga. Küll elasin ma 4 aastat koos ema isapoolse vanaema ehk vanavanaema Ann Kiisaga (Ann Kiisk). Ja ka armsat vanaonu Ilmar Tambergi oli au tunda. Tema hoidis mind väga ja mainis kogu aeg et olen Lauaru (koht, küla kunagi ammu Pärnumaal) suguvõssa, et meentan talle väga oma ema (minu vanavanaemat) ja õde (minu vanaemat). Oli tema jaoks kogu aeg Lauaru Mann. Puhaku ta rahus!

 Pean ju ikka oma isiklikku päevikusse ehk blogisse jäädvustama hetki minevikust, käima juuri pidi...

Fotod ja kommentaarid kõnelevad:

minu vanaema Marie (Tamberg) Kiisk (18.03.1906-09.09.1951)

emaemaema Mari Tamberg

vanatädi Eliise Tamberg

vanaonu Hans Tamberg

vanaonu Mihkel, vanaema Marie, vanaisa Aleksander, vanatädi Eliise

1 aastane Ema koer Leoga 1936 aasta suvel

vanaisa Aleksander Kiisk (puhkab Pauluse kalmistul, Tartus)

mõne aastane Ema (blond ja õunaga)

22. novebmber. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2. (10.pt)

10. peatükk

  Maris oli üliõnnelik, sest nüüd tal õnnestus esimest korda näha oma silmaga palmipuud, kuigi see jäi aia taha ja eravaldustesse ta minna ei julenud. Aga juba mõte sellest, et elad maal, linnas kus kasvavad palmipuud, andis naisele nii palju head energiat, et ta tahnuks seda kellegagi jagada. Palm on Marise lemmikpuu ja seda juba lapsest saati. Mõelda vaid, nüüd on ta põhimõtteliselt palmipuu all!

  Kuna Portugal on soe riik ja seal on ka talviti soojakraadid, siis vahel harva kasutatakse elamises soojapuhureid. Korterites ahjusid ja puupliite ei ole, aga see tekitab niiskust. Nii tuleb ette olukordi kus kevadesoojadega peab korterisremonti tegema, sest seinad kipuvad hallitama minema. Talviti temperatuur alla 7 soojakraadi reeglina ei lange, päeviti on sooja 15-16 kraadi. Kortermajadel, millel on mitu trepikoda, on eraldi numbrid, ehk siis kui esimese paraadna numbriks on 128 (maja number) siis teise paraadna numbriks on 130. See tekitab küll natuke segadust, aga inimene harjub kõigega. Porto vanalinnas asuvad korterid ja poed vaheldumisi, näiteks korteri väliusksest järgmine uks avaneb poodi ja ülejärgmine jälle korterisse. Inimesed on sellega harjunud, neid ei häiri see süsteem. Korteri, maja või poe põrandapesuvesi visatakse hommikuti peale pesemist tänavale, kus kohast ta mööda muna kive renni voolab. Maris lausa ehmatas ühel hommikul, sest oleks ühe suveniiripoe põrandapesuveega vastu jalgu saanud. Teisel hommikul naine libastus pesuveele astudes, aga õnnekes ei kukkunud.

  Kuna rahvast elab Portos suhteliselt palju ja tänavatel ei ole istepinke, ei häbene keegi istuda maja või korteri ukse ees lävepakul või tänava äärekivil. Mitte keegi ei vaata viltu, see on nii loomulik. Mägine linn väsitab liiklejaid ja inimesed puhkavad jalga kus saab ning liiguvad edasi. Kuna aga tänavad on kitsad ja sa võid istudes möödliiklejat takistada ning kui tõused püsti, et möödujal oleks lihtsam, siis portugallane alati tänab sind sõnaga „Obrigado,“ mis tähendab tänan. Nad on üliviisakad. Tervitavad isegi tänavakivil istuvat inimest, kui mööduvad. Ning alati on neil naeratus näol. Aga kuna Porto asub Atlandi ookenai kaldal, on vaatamata soojadel ilmadele juba augustis ja septembris merevesi kohalike jaoks küll, kuigi turistide jaoks mitte. Atlandi ookeani külmad hoovused toovad ka jahedust Portugali õhtusse, aga kunagi ei hakka päris külm ja piisab kui linna jalutama minnes haarad õhukese õlasalli üle õla. Nendel ei ole nii niisket külma nagu meil Eestis. Ja nii drastilist kraadide langust ka mitte. Aga inimesed ei vajagi väga seda päevakuumust, sellepärast on õhtuti ja öösiti rahvast kaldaääred tulvil.

  Prügikotid asetatkse välisukse taha tänavale, kus kohast prügiauto need peale korjab. Prügiauti tagumise stange peal seisab kaks meest, kes asuvad koti juures sealt maha, kui juhtud koti ligidal olema, tänavad, naeratavad, võtavad koti, viskavad autosse, hüppavad autole ja kaovad.

  Olles taas Portoga veidi tutvunud, otsustas Maris minna õhtul minna Keskvälajakule, kupli alla, kus toimuvad kontserdid. Kõik kontserdid on tasuta. Naine seadiski õhtuhämaruses, kui kohvikutes ja poodides lõppesid siestad, Keskväljakule. Pigid olid rahvast täis ja püstiseisjaid oli ka sadu kontserdile tulnud, mängisid erinevad sümfooniaorkestrid, võimsad ja imelised. Rahvas nautis, amaris ka. Küll kuulis ta oma seljataga soome keelt, küll vene- küll ukraina keelt. Äkki tundis ta puudutust oma õlal ning võpatas. Naerusuine Rinaldo seisis Marise seljataga ja naeratas oma imeiusat naeratust. Tema hambad olid suus nagu valged pärlid, mis helendasid õhtuhämaruses. Noortel oli rõõm taaskohtumise üle ning ootamatult nad kallistasid. Ja Maris tundis ennast õnnelikuna, kuna polnud tükk aega kellegagi suhelnud. Mis sest, et Rinaldoga sai ta rääkida ainult inglise keeles, aga ikkagi suhtlus. Tegelikult oli Maris ka hispaania keele kursustel käinud, aga puudus praktika ja ta häbenes rääkida, sestap ei julenud ta seda ka Rinaldole tunnistada. Kontserdi lõppedes küsis Rinaldo viisakalt, et kas ta tohib Marisele õhtuses linnas teejuhiks olla. Mis sai Marisel selle vastu olla, seltsis ikka lõbusam. Nii nad jalutasid mööda õhtust linna, mis oli rahvast tulvil, iga tänava nurgal ja isegi veel tihedamini tegid moosekandid muusikat. See oli nii mõnus tunne, ammune naise unistus, kõndida meeldiva inimesega võõramaa öös, öises melus ja ilus. Kogu Porto säras tuledes ja inimesed nautisid neid imelisi hetki.

  Rinaldo tegi Marisele ettepaneku jalutada Douro jõe äärde, mille suue asub just Porto linnas. Jõgi saab alguse Ibeeria mägedest ja voolab läände, suubudes Atlandi ookeani. Ta on jõgi Euroopas Pürenee poolsaarel, kuid selle jõe kaldale jäävad ka Hispaania linnad Zamora, Tordesillas, Soria ja Aranda de Duero. Rinaldo tundis hästi ajalugu ja võis sellest Marisele pajatada tundide kaupa, aga Marisel oli üks pirakas soov, katsuda palmipuud ja saada varvas märjaks Atlandi ookeanis. Kui ta julges sellest Rinaldole rääkida, tuli viimasel hea idee minna väiksele reisile Porto lähistele. Plaanid järgmiseks päevaks paigas, saatis Rinaldo Marise kenasti Belamonte tänavale koju, kalistas naist, naeratas ja sammus mäkke.

  „Ohh, kui vahva, et me Rinaldoga taaskohtusime! Jess! Ma olen nii õnnelik! Ometigi saab suhelda!“ pidas Maris koju jõudes enesega monoloogi. Teda ei huvitanud ka see mida korterinaabrid võisid mõelda, ta oli siiralt õnnelik ja ootas juba järgmist päeva. Aga nagu kiuste, ei tulnud Marisel tollel öösel und. Tuba oli kuidagi väga palav, või vemmeldas temas veri, kes seda täpselt teab, alles vastu hommikut sai Maris sõba silmale ja siis ärkas ka õuest kostuvate häälte peale. Prügiauto oli oma teekonnaga jõudnud suhteliselt nende kodu akna alla ja sealt kostus tugev pudelite klirin. Maris pani padja pähe, lükkas akna kinni ja lõi silmad lahti alles kella 11 paiku ning siis läks juba kiireks. 

   Rinaldo ootas Marist lausa maja ees, mis ehmatas naist, aga samas tegi rõõmsaks. Suur lillekimp peos, mis pani Marise lausa sulama. Nad kallistasid, Maris viis kiiresti kimbu tuppa vaasi ja juba nad jõudsidki Säo Bento raudteejaama, suurde ja võimsesse, lae- ja seinamaalingutega hoonesse. See on üks väga imeline ehitis, mille vestibüülis on umbes 20000 keraamilisele plaadile maalitud Portugali ajaloolised sündmused, maastikud ja etnograafilise tähtsusega seigad elust. 1900. aastal algas ehitus, ning raudejaam valmkis 5. oktoobril 1916. aastal, mille arhidektiks oli JoseMarques da Silva. On ehitatud ühe vana kloostri asemele. Maalitud kahhelkivid on maalikunstniku Jorge Caloco käsitöö. See on maailma üks ilusamaid raudejaamu. Rongipiletid osteti raudeejaama kassast nagu ikka. Saab osta ka automaatkassast, kuskohast saab 7.50 euro eest soetada „Siga“ nime kandva kaardi, mis tuleb enne rongile minemist valideerida ja valideerida alati enne rongile minemist. Tunnise rongisõidu järel jõudsid nad „Portugali Veneetsiaks“ kutsutavasse Aveiro linna ja seal ostsid nad bussist edasi-tagasi pileti, mis maksis 3.75 eurot, pooletrunnise bussisõidu järel jõudsid noored Atlandi ookeani rannikuäärsesse kuurorti Costa Nova do Prado või lihtsalt Costa Nova linna. Edasi-tagasi pileti ostmine on seal maal tavaline. See linn asub Põhja-Portugalis, Rio de Aveiros, Aveiro piirkonnas. See on portugallaste lemmikrand, eriti veel purjalaudurite lemmikpaik, püüda võimsa Atlandi ookeani laineid. Kuurotrtlinn on kuulus maalitud vertikaalsete ja horisontaalsete joontega majade poolest, millel on kasutatud valge-sinise, valge-punase, valge-rohelise või teiste värvide kombinatsioone. Rannikuäärt kaunistavad palmide alleed ja hoovides kasvavad lisaks palmidele ka teised troopilised taimed, akaavid, tääkliiliad, aaloed, need puud mida meie Eestis toataimedena tunneme. Linnas asub palju kalarestorane, turge ja poode. Noored sõid Portugali rahvusrooga-tursapraadi. Tegelikult ostavad kohalikud tursa Norrast, kuivatavad liha ära ja enne prae tegamist leotavad kuivatatud liha 3 päeva vees. Maitseb normaalselt, kuid selles ei ole midagi erilist, kui vaid pisut kuivatatud maitset on tunda. Eelroaks pakuti saia ja erinevaid psteete, juustu ja võid. Kuid nende eest tuli eraldi maksta. Prae valmimist tuli oodata lausa 45 minutit. Kui Marisel tuli pärast prae söömist magusaisu, pidi ta pettuma, kuna magusa valik on nii väike ja kohalikud panevad magusa söömisele vähe rõhku. Rahvusmagustoiduks on välimuselt bezeed meenutav, seest oranzi värvi, magusa munana maitsev maius. See ajas Marisel südame pahaks ja ta ei söönudki. Kuid ta ei tahtnud kaaslasele näidata oma reaktsiooni, hoidis maiust põses ja läks sülitas tualetti. Maiuse nimeks on Galo de barcelos.

  Mööda mägiseid linnatänavaid kulgesid noored Atlandi ookeani suunas ja lõpuks, mööda laudteed jõudsid nad ülivõimsate lainetega Atlandi ookeani äärde. Ookean kohises kõrvulukustavalt ja rannik oli nagu hiigelpirakas tuulte pesa. Lained mühisesid ja laksusid turbokiirusel ning iga korraga muutus laine rahutumaks ja ligines noortele. Rinaldo hoiatas Marist lainete eest, sest need võivad inimese kaasa viia ja tema elu ohtu seada. Aga Marisel ei andnud hing rahu ning ta lasi ikka varbad märjaks teha, ikkagi esimest korda elus ookenai kaldal ja veel Atlandi ookeani kaldal. Seda tuli varbaga silitada ja käega katsuda. Ujumismõnude rahuldamiseks asub samas linnas kanal, kus kohalikud ujumas ja veemõnusid nautimas käivad.

  Maris korjas Atlandi ookeani kaldalt mäletuseks kaasa mõningad huvitavamad teokarbid ning ühe kivi. Sest kui inimene satub uude randa, kus ta pole enne käinud, nopib sealt kaasa kivi ja kannab seda oma taskus või ridikülis, laeb see teda läbi aasta hea energiaga. Aasta pärast tasub rituaali korrata, asetades eelmisel aastal korjatud kivi uude randa, võttes sealt uue kaasa. Juba vana rituaal, pärit aegade algusest. Ookenailt puhuvad hoovused on suhteliselt jahedad ja muutlikud ning, erinevalt igasugustest lahesoppidest ja erinevatest merekallastest, ei käida hiigelvõimsate lainetega ookeanis ujumas ega selle kaldal ka päikest võtmas. Selle tarvis ongi teised kohad.

  Atlandi ookeani kaldalt naastes jalutasid noored kanali äärde, mida ääristas palmide allee. Vot nüüd tundis Maris ennast maailma õnnelikuma inimesena, kuna ta sai esimest korda elus palmipuud kallistada. Palmiallee seal kaldal on ikka ülivõims ja kõnekas, maailma ilusamaid alleesid. Maris lasi Rinaldol endast koos palmidega pilti teha ja muu oli tema jaoks hetkel teisejärguline.

  Paari tunni pärast astusid nad bussile ja sõitsid Aveirosse.

22. november. 2017.a.

Vana-Rääma

Jaansoni rada 82. päev

  Olen nii hädas, sest inspiratsioon langes nagu raske lumelaviin mu pääle ja see segab kepikõndimist, tõsiselt. Mis muidugi ei tähenda, et ma loobuks. Lihtsalt ei saa ennast arvuti tagant püsti kui jutt jookseb ja hetkel kirjutan juba triloogia 2. raamatut ja sellest veerand on kirjas. Aga täna jõudsime rajale.

 Läbisime kokku 6,1 km. Paari päeva eest näitas kaal, et olen 200 grammi juurde võtnud, kuid iga gramm hetkel tekitab minus mitte just head meelt, sest ma liigun vähem. Täna näiteks pidin minema kesklinna kirja posti viima ja siis läksime ka uue bussijaama ehitust piiluma ja sealt rajale. Vahepeal mõtlesin isegi kogu ringi ära käia, aga higistasin kohutavalt ja isegi mantel oli seljas märg, seega piirdusime vähemaga. Ja kui on mõned päevad vahele jäänud siis ei taha korraga väga pikka maad läbida ka. Aga küll see hull inspiratsiooni periood ka ükskord möödub ja siis olen taas aktiivsem.

 Praegu juba kibelen romaani, aga homme tuleb kallis Ema, nagu maininud olen, kirjutan tema lapsepõlvest (sõja ajast jne...) raamatut, siis pean veel selle raamatu käsikirja täna ette võtma, et märkida ära nõrgemad kohad, kus Ema peab mõnda asja lahti kirjutama hakkama. Seega suur töö täna veel teha.
Aga näpud ja mõistus sügelevad, kohe väga...ning peale blogimist kirjutan siiski ühe peatüki lõpuni, mis mul öösel kell 3 pooleli jäi.

 Aga nüüd fotod, ka kesklinnas valmivast Pärnu maabussijaamast!

üle kesklinna silla...

ikka ehitavad...

Pärnu bussijaamahoone kerkib...

ringristmik on avatud...

endine koduallee Pikal tänaval...

Riia söögituba- odavam söögikoht Pärnus!

endine Pärnu vangla

Pärnu vana haigla nukras üksinduses...

Vana haigla ülemisel korrusel sündisin mina ja sündisid mu lapsed...

Sillutise tänav, vana haigla, vangla, Viimse Tee kabel jne...

Pilli tn, uusrikaste rajoon...Hansakodu

Germo raja ääres, vete pääl...

rajal...

minu lemmikhoone meie kunagise kodu läheduses...

kunagin ekodutee ja maja...vaatasin aknast otse jõele...

üritasin taas Germoga koos selfit teha ;)

Germost ka siis eraldi..

...

juba hämardus, vaade kesklinna sillale..

peaaegu kodus,,,veel üle silla ja...

vaade raja lõpust rajale tagasi...

kodu jääb kusagile sinna Germo seljataha...

21. november. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2. (9.pt)

 9.peatükk

  Matused toimusid pereringis. Kui kirst sai hauda lastud, ilmus kusagilt välja Trevor, kes nägi välja kõhetu ja närb. Leinajate pilk fikseeris selle ära. Trevor sammus haua ligi ja poetas kolm tagasihoidlikku peotäit mulda kasuisale kaasa. Samal hetkel minestas vaevatud ja leinast põdur Mirell ning kukkus poja käte vahele. Õnneks suutis Lembitu toetav käsi Augusti enda sülle haarata, sest poiss jäi ohtlikku olukorda. Alles peielauas jõudis Mirellile kohale, et tema meest enam ei ole. Alles siis puhkes ta südantlõhestvalt nutma.

  „Ema, kallis ema, ma olen sinuga! Ma ei lähe enam kusagile, olen sinule ja vennale toeks!“ oli endine Trevor tagasi, mees, kes hoolis oma perest. Kahjuks just kurvad sündmused lähendavad inimesi, aga ilmselt on see paratamatus. Kui mõni lähedane lahkub siit ilmast, alles siis hakkab inimene mõtlema, alles siis taastub ta empaatiavõime, mis võis temas aastaid surnud olla. Trevor tundis siiski ennast egoistina, külma ja tundeta inimesena, sest ta ei olnud üldse kursis mis juhtus, ta ei teadnud oma ema elust midagi. Kogemata kätte juhtunud kohalik leht, vahetult enne hauale jõudmist, pani noormehe mõtlema. Ta ei tahtnud uskuda, et Ants lahkus. Noormehe silmad otsisid Marist, et ehk sai temagi viimasel minutil sellest kurvast sõnumist teada, aga Marist ei olnud ja Marist ei tulnud. Trevor ei olnud siiani suutnud üle saada armastusest eksnaise vastu. Aga ta ei söandanud küsida ka Marise kohta.

  „Ühte ma ütlen- elu on ebaõiglane! Ants oli noor isa, veel nii teotahet täis ja hakkaja, aga siis tuleb vikatimees ja...“pühkis Mathilde silmist pisaraid.

  „On, väga ebaõiglane on. Siis kui inimene jõuab peale eluvintsutusi õnnelävele, tullekse ja viiakse ta minema. Ma ei saa aru. Kas siis tõesti osad inimesed ei olegi määratud siin elus õnne nautima? Sama juhtub nendega kes hakkavad oma minevikus sorima ja tõde uurima, tihtilugu tõe teada saades astub saatuse karm käsi vahele. Mu oma hea sõbraga juhtus nii. Oli teine lastekodus kasvanud, adopteeriti 7aastaselt õnnelikku perre, kasuvanemad armastasid teda nagu oma lihast last. Vähestel veab nii. Poisil oli kõik olemas, polnud millegist vajaka, aga õrnas eas tahtis ta ikkagi teada kes on ta vanemad ja miks nad temast loobusid. Selgus, et oli rikkurite perekonnast pärit, aga ema oli häärberi vaese harjastusmehega lapse soetanud ning perepea sai haisu ninna. Vaesel emal ei jäänudki muud üle, pidi lapsest loobuma, et mitte suguvõsa põlu alla sattuda. Talle oli maine tähtsam kui oma lihane laps. Kui mu sõber lõpuks tõe teada sai ja oli teel oma lihase emaga kohtumisele, jutus tal teepeal autoõnnetus ja oligi kõik. Olen tihti mõelnud, et poleks sõber minevikus sorkima hakanud, elaks ta ehk siiani oma õnnelikku abielu, aga jah...“ kurtis Lembit.

  „Aga mis see Antsusse puutub?“ ei saanud Trevor aru millele Mathilde ja Lembit vihjavad.

  „Antsusse puutub see nii palju, et ta elas uhkes üksinduses oma elu peaaegu ära, oli harjunud sellise eluga, aga vanas eas astus, otseses mõttes, õnn ta õule, kuid see jäi üürikeseks.“ selgitas Lembit.

  „Sellest ma saan aru, aga ikkagi, mis seost on eelneval jutul Antsuga?“ oli Trevor endiselt segaduses.

  „Kuule noormees, ega sa juhtumisi haige ei ole? Või väsinud? Lembit tegi sulle just kõik puust ette ja värvis punaseks ka, aga sinule ei jõua ikka midagi kohale?“ sekkus Mathilde.

  „Ok, ok, sain aru. Sain hästi aru.“ tundis Trevor ennast pahasti, et peielausas jutuhääled liiga valjuks läksid.

  „Ja kus sa ise elutsenud oled? Kadusid silmapiirilt nagu südametu isend ja ei tea üldse kuidas meil läinud on. Kas sul häbiraasugi ei ole?“ oli Mathilde juba selleks hetkeks ilmselgelt ennast üles kruttinud.

  „Olin, kus ma olin, aga nüüd olen siin ja enam ma ei lahku. Jään oma emale ja vennale toeks.“ oli Trevor resoluutne.

 Mathilde oli küll pisut raevus, aga samas oli tal Trevorist kahju. Ta oleks väga tahtnud kellegagi rääkida murest mis teda painab, aga ei saanud. Vanal naisel oli häbi oma lemmikusgulase pärast. Mõtteis lootis ta et ehk juhtub ükskord ime ja Maris naaseb väljamaalt. Ehk loksub neil Trevoriga veel kõik paika. Kuid kõike seda pidi ta endas hoidma. Pealegi polnud kogu seltskonnal aimugi kus Maris elab, sest igasgugune kontakt neil omavahel puudus. Nagu nõuka ajal, kus külas oli vaid paar lauatelefoni ning keegi ei teadnud kellegist midagi. Samas oli privaatsust palju rohkem ja inimesed sõitsid kohale, kui kellegi järgi igatsus tekkis, mitte ei möllanud netiavarustes, ega raisanud oma kvaliteetaega mingite mõttetute arvutimängude peale, mis sajaprotsendilise kindlusega tekitavad sõltuvust ja depressiooni. Depressiivikud peaks suure kaarega igasugustest mängudest eemale hoidma, aga neid tõmbab mängima lausa nagu magnetiga. Sõltuvus tekitab, teadagi, sõltuvust ning isiksusehäirega inimestel on mitu korda raskem sõltuvusest välja tulla. See on täiesti kurjast. Mathilde kartis kõige rohkem, et kui temaga midagi juhtub ja vanajumal ta oma õlale võtab, ei saagi Maris sellest teada, ei saagi ta lemmiksugulane tema matustele tulla. Tühipaljas mõte sellest tekitas vanas naises juba kõhedust ja valu. Tohutut valu, millel tegelikult olid palju ulatuslikumad mõõtmed. Mathilde imestas ise selle üle, et sellise taaga kandmisega, nagu tema seda tegi, polnud ta südamehaigustesse haigestunud, samas polnud keegi ta südant ka põhjalikumalt uurinud. Reeglina need inimesed kes hoiavad saladusi kiivalt enda sees, elavad sissepoole, haigestuvad südamehaigustesse. Aga võibolla Mathilde avatud loomus leevendas seda haigestumist.Oli ta ju tegelt hea suhtleja ja üllas seltskonnahing, vaatamata raskele minevikule. Ilmselgelt oskas ta enda enegiaid siiski suunata endale sobivas suunas, millist annet pole paljudele antud. Tema mõttelõnga lõikas läbi Lembit.

  „Õtse, kas meil ei oleks aeg hakata kodu poole liikuma? Üht-teist veel toimetada vaja, enne kui pimedaks läheb, ja..“

  „Mirell, kulla, kas ootame teid Kustiga ka ära? Või tulete üldse meile?“ viilis õde venna küsimusest eemale.

  „Tänud pakkumast, Tilde, aga ma eelistaksin ikka oma koju minna. Kusti on ka juba väsinud ja..“ selgitas Mirell.

  „Ja?“ tekkis Trevoril huvi.

  „Ja-jah, koju, ikka koju, vaatas Mirell oma vanemat poega natuke põlastava pilguga. Naisel lihtsalt polnud poja vastu usaldust enam. Liiga palju oli juhtunud viimasel ajal, eks andis Mirelli enda põdur tervis ka tunda, sest ta oli päris mitu kilo ka oma kaalust kaotanud.

  „Aga oodake, kokk lubas söögid ja joogid kaasa pakkida, me Trevori ja Kustiga ei jõua eluilmaski neid ära süüa. Võtke teie ka ikka ports kaasa, õhtul muretum, ei pea enam vaaritama hakkama,“ takistas Mirell Mathilde ja Lembitu minekut.

  Juba tuligi kokatädi suurte kastidega köögis ning toit oli nendesse pakitud. Paljud olid matustele tulemata jäänud, sellepärast jäigi palju toitu üle. Ja ega kohalolijatel polnud eriti isu ka.

  5 km enne kodu vajus Mathilde autos nii sügavasse unne, et teda ei seganud isegi treppi sõidetud kruusatee. Õde lausa norskas venna autos. Ja juba seisiski auto metsamaja ees. Lembit pakkis autost toidulaari välja ning taris selle majja. Tema hämminguks magas ta õde ikka veel, kuigi muidu oli väga erksa unega ja ehmatas isegi sääsepinina peale üles. Mees muutus juba murelikuks. Aga ta ei raatsinud õe magusat und segada ka. Lembit läks kuuri, tõi sealt sülemi puid ning tegi maja küttekolletele tuled alla, kuid Mathilde ikka magas. Vend kükitas auto ukse kõrvale ja vaatas oma õde, kes meenutas talle iga aastaga nende ema. Pisike pisar valgus mööda Lembitu põske alla, mille peale Mathilde silmad lahti tegi ja, nähes venda auto kõrval kükitamas, ehmatas ta lausa näost kaameks. Ta vaatas veel korra, veendumaks, et teda piilub Lembit, mitte isa, keda vend väga meenutas. Õde-venda mõtlesid ühal ajal samu mõtteid. Aga eks kurb päev panebki oma lähedasi, ka neid kes on pilvepiiril, meenutama rohkem, kui tavaline argipäev.

  Vanakesed komberdasid majja kus juba oli soe. Mathilde päris ehmatas, sest ta oli maha maganud oma lemmiktegevuse, tulekollete süütamise, mis oli tema jaoks nagu rituaal päeva. Tuli rahustas naist ja sinna armastas ta visata kõik oma muremõtted. Mathilde istus alati vähemalt pool tundi pliidi ees, peale tule tegemist, vaatas tuld ja mõtiskles. Peale pliidi eest lahkumist valdas teda nagu õnnis tunne, nagu oleks mingi suure ja ilusa asjaga ühele poole saanud. Küllap see nii ka oli. Naine ei mõistnud neid kes ehitavad maju keskütte või põrandakütte peale. Tema jaoks teevad just ahi, kamin ja pliit kodust kodu. Olgugi, et kamin on rohkem romantika tegemiseks, sest see annab sooja vaid nii kaua kuni tuli all on. Aga omal ajal lasi ta Johhannesel kamina elutuppa ehitada, selle ette suure pargitud lamba naha laotada ning koos taadiga nautida puude praksumist, soojust, head veini ja teineteise lähedust kaminatule valgel, pehmel vaibal.

  „Ema, kuule, ma tean, et sa oled väsinud ja sul on hetkel väga rasked ajad, kuid....Mis küll ometi juhtus? Oled sa valmis rääkima või ma ei tüüta sind täna enam?“ tahtis Trevor teada mis Antsuga juhtus. Aga Mirell oli apaatne ja näost ära, ühtegi õnnehormooni tema olekust näha ei olnud. Ta vist isegi ei kuulnud mida ja kas trevor temaga rääkis ning Trevor otsustas, et ta rohkem üle küsima ei hakka. Ka kusti oli nagu kurvakujurüütel, mossis ja võõristas venda. Vapra poisina oli ta isa matused üle elanud, aga mitte keegi ei tea mis tegelikult tema hinges toimus. Mis saab toimuda alla 4 aastase poisi südames, kes kaotab oma vanema? Seda teab ja tunneb vaid see kes on ise sellise asja üle elanud, teistel ei tohiks sellel teemal isegi sõnaõigust olla, või siis just tohiks. Keeruline teema ja keeruline situatsioon, kuid kindlasti mitte ületamatu. Majas valitses vaikus, kuni Kusti ootamatutlt venna sülle jooksis.

   „Venna, kas sul oli valus ka? Meie issiga pesime metsonni puhtaks ja õuest pesime ka sinu vere ära, kui kiirabiauto sind haiglasse viis. Kas ul jooksis ninast nii palju verd? Ega sina ei sure ära enam?“ oli Kusti paanikas.

   Trevor sattus hämmingusse, ta ei saanud üldse aru millest vennake räägib. Korraks jõudis Trevor isegi vihastada, arvates, et ema ja kadunud kasuisa on mingit jama Kustile rääkinud. Kus kohast muidu laps sellist asja teaks? Kuid nähes venna hirmu surma ees, katus ta jääda rahulikuks. Nii ehk naa polnud emast talle mingisugust vestluspartnerit hetkel.

   „Kusti, ei, ma ei sure ära. Ma olen ju terve. Olen sinu suurem vend, tugev ja terve.“püüdis ta mitte meeletesegadust välja näidata.

  „Aga venna, minu iss oli ka suur, tugev ja terve, kuid suri ikka ära. Kas ta tahtis ise ära surra? Mis inimesed surevad?“ ei saanud lapse hing rahu.

  „Kusti, lõpeta ära! Ei tohi venda kiusata!“ tuli Mirell oma mõtete sasipuntrast reaalsusesse tagasi.

  „Ema, rahune! Tule siia.“ haaras Trevor oma venna ja ema embusse ning kolmekesi koos tundsid nad end hästi.

20. november. 2017.a.

Vana-Rääma

Pedant

  PEDANT

käin iga minut lapiga ma ringi
ja iga päev ma viksin oma kingi
ja pühin kappidelt ma üha tolmu
kui puru maas siis kortsutan ma kulmu

kõik jalanõud ma esikus sean ritta
et välja minnes oleks hea sealt võtta
ja iga päev ma klopin kodus vaipu
mul koristamiseks on palju taipu

ma küürin nõud ja kraamin wc poti
ja õhtuti viin välja prügikoti
ning uhan nõud ja kümblen end ka puhtaks
et päevakava-see ei läheks luhta

toon tuppa puud ja ülesse teen voodi
nii elamist ma kasin mitut moodi
küll pesen pesu, kuivama viin selle
ma triigin sokke, trussikuid, flanelle

kuid ühest asjast ei saa  mina sotti
miks igal õhtul üha tekikotti
pean kohendama, püsiks ta et sirgelt
mu teki ümber, et ei nihkuks kergelt

ja miks küll alati kui kaissu tuled sina
ei püsi paigal mitte ükski voodilina



20.11.2017.
Vana-Rääma

Ma tahaks...

   MA TAHAKS...

ma tahaks
tahaks et sa tuleks
tuleks mu embusse
ja võtaksid mind

tahan tunda
kuidas me ümber
väänleb õrnroosa
armastuse oreool
nagu tookord...

kui maisid põllul
alles tõlvikuid
moodustasid

kuidas all ehapuna
kõndis süütus
sulnid silmad
sädemeis

ma tahan
et sa tuled
naaldud mu ümber
nagu toosama
ehapuna

ühes ajas
ühes kohas....



19. november. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2. (8.pt)

8. peatükk

  Maris pääses tüütu, küllap ka narkouimas neergipoisi käest, kuna hakkas oma muret kurtma seltskonnale inglastele, kes talle vastu tulid. Kuigi elu Portos tundub turvaline, kusagil ei näe kakerdamas purjus inimesi ning kohalikud on üliviisakad ja sõbralikud, tuleb ette ka erandeid. Liiga palju ei tasu kedagi usaldada.

  Maris istus Vanalinna vaateplatvormile, rahunes ja hakkas linna kaarti uurima. Tema ligi astus järgmine tegelane, aga see osutus viiskaks.

  „Wau, good eyes!“ lausus noormees, ulatas käe ja tutvustas ennast Rinaldona. Maris oli kõrvuni liigutatud, kuna Eestis ikka nii tihti selliseid sõnu ei kuule. 33 aastane tõmmu noormees söötis läheduses tuvisid, kui ta pilk jäi kauni Marisel peal peatuma. Tema inglise keel oli küll konarlik aga noored mõistsid teineteist hästi. Rinaldo elab Portos juba 5 aastat. Pärast seda kui ta pere õnnetult autoõnnetusses surma sai, otsustas ta Hispaaniast Portosse kolida. Ta rääkis, et tunneb ennast just siin kodus olevat. Tema vanatädi elab just samas linnas, kes on talle väga lähedane inimene. Rinaldo pajatas, et reeglina portugallased ja hispaanlased omavahel läbi ei saa ja ega portugallasele ei meeldi kui hispaanlane nende riigis oma keeles räägib, aga kui räägib portugali keeles, on portugallane tema vastu väga viisakas ja sõbralik. Korraga tundis Maris Rinaldoga hingesugulust ning talle meenus oma vanatädi Mathilde, mis tegi naise meele pisut kurvaks. Rinaldo pajatas, et just vanatädi on ainuke inimene kes nende suguvõsast veel elus on. Peale veerandtunnist vestlus lahkus noormees viisakalt, soovis Marisele kõike head, tegi silma ja lausus, et loodan veel kohtuda.

  Maris uuris vaikselt kinnisvara hindasid, sest tundis, et tahan Portosse elama jäädagi. Selgus, et enam ei saa 1 toalist räämas ja poollagunenud korterit kätte isegi 50000 euro eest. Kinnivara hinnad on lakke tõusnud. Pealegi siin elutuba tubade alla ei liigitata. Kui müüd kahetoalist korterit, milles on elutuba, läheb see müügikirja 1 toalise korterina. Üks korter jäi naisele silma juba siis kui ta esimesi päevi Portos veetis. See asub tema üüripinna ligidal, vanalinnas, vastasmaja 5. korrusel. Naist ei hirmutanud isegi see, et ta peab, lisaks Porto mägisele linnamaastikule, kordi päevas 5. korrusele ja tagasi ronima. Ta armus selle emaise akendesse juba nii ära, et hakkas unistama. Unistamine ju ometi ei ole keelatud. Aga kõigepealt tuli Portosse töökoht otsida, alles siis saab ta järgnevatele asjadele mõelda.

  Juba oligi järgmine tegelane platsis. Marisel tundus, et valgetverd naised tõmbavad lausa magnetiga tõmmusid portugali mehi ligi. Aga kuna portugallane on viisakas, sõbralik ja naeratav, ei suutnud ka Maris külmaks põhjamaa naiseks jääda. Kuivõrd külm tegelikult põjamaa naine ikka on, see on vaid oletus, sest tegelikult võib selle valge naha all peidus olla väga kuum ja temperamentne inimene, aga ta oskab seda kõike varjata. Kui Maris vastas võõrale, et ta on „from Estonia,“ tegi noormees suured silmad, sest kuulis „from Hispaania.“ „No, no, Estonia, Estland!“ vastas Maris, mille peale noormees kuulis „from Island,“ ja lausus armastab Islandit. Tee siis neile selgeks, või midagi! Siis lausus ta kompimentide saatel, et Marisel olevat beautiful hairs! Ja et naine olevatki üleni „beatiful.“ Tegi noormees Marisele silma, naeratas laia naeratust ja lahkus.

  Maris tundis ennast kuningannana, tundis ennast maailma kenama naisena, sest ta polnud kogu teadliku elu jooksul nii palju ilusaid komplimente saanud kui viimase tunni aja jooksul. Mõne hetke pärast otsustas Maris jalutada keskväljaku suunas ja külastada poode, sest neid oli väga palju ning kaupa oli veel ohtramalt. Naine otsustas endale soetada paar hilpu, kuna Portugali lennates ta eriti suur pagasit kaasa ei vedanud. Kogu teme tagasihoidlik elu mahtuski vaid ühte väikesse pagasisse, nii kokkuhoidlik ja lihtne oli üliharitud Maris. Tema jaoks oli tähtsam hingeline rikkus ja materiaalne rikkus jäi tahaplaanile.

Ühte suveniiripoodi sisse astudes teretas teda laia naeratusega noormees, nagu ikka Portos kombeks on. Maris tahtis sealt endale Porto logiga õlasalli soetada, aga tal olid rahakotis vaid suured rahatähed. Kena naeratusega noormees oli hämmingus, sest ta ei osanud inglise keelt. Noormees pomises midagi väga kiiresti portugali keeles, võttis Mariselt rahatähe ja kadus, jättes kogu poeäri Marise hooleks. Naine oli hämmingus, et võhivõõrs teda usaldab, sest mitte kedagi teist poes ei olnud. Tagasi naastes andis ta vaja mineva raha tagasi, rääkis taas midagi võõras keeles, naeratas ja kinkis Marisele tänutäheks Porto kelletorniga võtmehoidja. Sellised on portugallased!

  Järgmisse poodi sisse astudes, astus üks tõmmu, justkui värvitud silmadega noormees, kes kõneles perfektses inglise keeles, Marisele ligi, tutvustas ennast, suudles kleinti laubale ja käele ja teatas, et on pärist Marokost. Jälle kuninglik vastuvõtt, oli naine hämmingus. Sealt poest ostis Maris endale India päritolu kleidi, sellise siniste toonidega ja patika stiilis. Naine oli üliõnnelik, mis ilmselt peegeldus ka tema näolt. Poodnik täns, suudles Marist taas laubale ja käele, soovis õnnistust, naeris ja saatis pika ja muheda pilguga uksest välja.

  Edasi kulges Marise teekond portugali keeles Ponte de D.Luis I sillale. See ühendab Portot ja Gaia linna. Sild on 172 meetri pikkune, maailma pikim. Maris nautis tükk aega sealt imelist vaadet Porto ja Gaia linnale. See oli nii võrratu, et ei mahu sõnadesse ära, peab ise nägema ja kogema. Tagasi vanalinna kulges ta mööda jõe äärt, kus sai soovija ka laevasõitu nautida ning mööda jõe äärset maanteed liikus vana tramm, vaatamisväärsus omaette, Monkey 47, mis reisijaid läbi Porto linna sõidutas. Aga Maris trammile ei igatsenud, sest ta nautis täiel rinnal läbi linna jalgsi kulgemist, sest oli mida vaadata ja imetleda.

  Maris oli natuke segaduses, sest ta ei saanud endale laristamist lubada, kuna tema saatus oli veel teadmata. Naine ei teadnud veel kas ja kui kauaks ta Portugali elama jääb. Sellepärast armastas ta kalkuleerida kui palju ta päevas raha kulutada võib. Aga Porto paljudes kauplustes ei ole kaubal hindasid juures ja naisele tundus natuke imelik neid küsima ka minna. Samas tehakse palju alet, näiteks kui ostad ühe tsärgi, siis maksad selle eest 20 eurot, aga kolme tsärgi ostmise korral tuleb hinnaks vaid 36 eurot, ehk siis särgi hinnaks 12 eurot.

  Valgusfooride juures oli Maris nagu võõrkeha, kohe näha, et turist, et mitte portugallane. Portos on komme, et kui põleb valgusfoori punane tuli ja autosid tulemas ei ole, võib üle tee minna, trahvi ei tehta. Kas siis kui autod mööduvad ja alles on punane tuli ees, võib juba minna. Tema oli ainuke kes seisis ja ootas foori rohelist tuld tee ületamiseks. Liikus tundub küll pisut agressiivsem, kuid see vaid tundub. Või on autojuhid kogenumad ja viisakamad. Valgusfoori kohta on ka legend olemas:

  Kunagi, kui Portosse valgusfoorid alles pandi, oleks üks portugallane, vajutades rohelise tule saamiseks vastavat nuppu, dsaanud sellest elektrilöögi ning jäänud veel ka auto alla.. Peale seda ei pööra kohalikud valgusfooridele tähelepanu. Mnööverdada on Portos väga raske, tänavad on kitsad aga autojuhid arvestavad sellega, jäädes mägise linna kallakul seisma ja lastes jalakäijad üle. Kitsastänavatel annavad nad juba aegsasti signaali, kui näevad ees jalakäijat minemas. Kui astud kenasti tänavalt ära, siis nad tänutäheks tänavad, naeratavad ja lehvitavad.

  Maris on südamest õnnelik, et ta just sellel maal, selles linnas omale kodu leidis, olgugi see ürrikorter, aga ikkagi.

18. november. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2. (7 pt)

7. peatükk

  „Tead, Lemps, las need noored elada oma elu. Kellele meid, vanureid, ikka vaja on? Meie oleme oma elu ära elanud ja ehk me ei mõistagi neid ja nende radu. Maris on mulle kogu mu elu olnud. Ta on asendanud mulle mu lapsi, aga nüüd pole ka teda. Küllap vanajumal seal taevas karistab mind mu pattude eest. Mis seal ikka. Keegi meist pole igavene ja saatusega tuleb leppida. Näed, matsid sina oma abikaasa maha, matsin mina, ju siis nii pidi minema. Ju on see meie saatus. Ega vägisi ju kellelegi armsaks ei saa. Mis me ikka. Elame endist viisi edasi ja ärme kaotame lootust. Kui saatus tahab, tuleb Maris tagasi, kui ei, siis ei. Ma ei pahanda sinu peale, ega lõpmatuni poleks saanud vaikida ikka.Varem või hiljem oleks jutt Trevori peale läinud ja võibolla ongi parem, et see juhtus varem. Parata pole enam miskit. Polnud sinu elu meelakkumine, pole ka minu oma. Küllap on elul meiega omad plaanid, aga ehk mahume ikka tema plaanidesse. Sina oled õnnelik mees, sul on poeg olemas, ela talle. Küll minu sugune küürakas endaga hakkama saab ja kui ei saa siis parandab mind haud ikka. Ma ei aja sind ära, mul on suur häärber ja siin on ruumi palju. Üksinda hakkabki igav. Aga äkitsi tahad sa oma eluga edasi minna ja mina olen takistuseks? Seda ma kohe kindlasti ei taha. Elus on niigi palju sitta, et ma oma venna elu peaksin ära rikkuma. Ma ei ole hea inimene, pole vist kunagi olnud. Alalõpmata üks jama teise otsa. Usun, et Johannesel ei olnud ka minuga kerge, aga ta ei kurtnud kunagi, vaid armastas mind kogu südamest, mitte ainult suuga vaid ka hingega, tundsin seda iga hingetõmbega. Usun, et ta armastab, vaatamata mu vigadele, mind siiani seal taevavõlvil. Ta oli hea mees. Ta oli liiga hea mees mulle, sellepärast ta mind leseks jättiski, lese staatus oli kõige väiksem karistus tema poolt mille ta mulle pärandas. Rohkem tal pahesid ei olnud, aga mina olin see kes nägi kolli seal kus kolli ei olnud ja kippus sääsest elevanti tegema, saingi tehtud, puhusin mulli liiga suureks iga väikse asja pärast. Küllap Johannes väsis ja sellepärast vanajumal ta oma õlgade peale kutsuski. Küllap ta väsis...“ rääkis Mathilde ennast tühjaks.

  „Ohh õtse, õtseke, ära nüüd nii traagiliselt ka kõike võta! Mis moodi sa mulle küll takistuseks olla saaksid? Ma lähengi ju eluga edasi, ei kavatse endalt elu võtta. Milleks? Sa ära nüüd endast nii kurja inimest ka maali, pole sul häda kedagist, õtse nagu õtse ikka. Me kõik teeme elu jooksul vigu ja elu teeb ise ka vigu. Mitte miski ega keski ei ole täiuslik. Kõik me pürgime paremuse poole ja ehk pürgib paremus ise ka meie poole. Aga igal teekonnal tuleb ette takistusi, see on paratamatus. Mis läinud-see läinud, see kehtib ka Marise kohta. Tegelikult ta ju tuligi meid vaid üle vaatama, et oma eluga edasi minna. Kui saatus tahab, oleme meie ta elus edasi, kui ei taha, siis ei taha, pole parata. Ta on meist ikkagi lausa kaks põlvkonda noorem ja tänapäeva noored on palju iseseisvamad ja hakkajamad, kui meie omal ajal. Muidugi ei saa üldistada, oleneb noorest ja oleneb ka situatsioonist. Aga Maris on kogu aeg iseseisev tüdruk olnud ja usun, et ta saab oma eluga hästi hakkama, lööb elus läbi, nagu meil kombeks öelda on. Küllap ta teab mida teeb. Mis see meie, vanurite, öelda enam on. Ja ehk ei mõistagi meie noori, oleme ikka tunduvalt vanemad ja teise kasvatusega. Las noored elavad, las nad elavad oma elu.“ oli Lembit konkreetne.

  Mathilde oli segaduses, sest üks osa temast tahtis nende avameelse vestluse juures kurta vennale millega Maris tegeleb, kuid teine osa temast tahtis vaikida, et mitte rebida venna minevikuarme haavale. Samas oli ta venna suhtes alati aus olnud ja just vend oli see kes tema elust kõike teadis. Tegelikult ei olnud Mathilde üldse kindel kas tema kahtlustel tõepõhi all on ja see tegi teda kurvaks. Ta tahtis loota, et see on vaid tema tühipaljas oletus, hirm, mille sisse ta kinni jäänud on, foobia, mis sööb teda seespidiselt ega lase rahulikult olla. Mathilde taarus kahe kepi najal oma lemmikpaika, verandatuppa ja tahtis üksi olla.

  „Heakene küll, õtse, ma lähen toon kuurist puid ja riisun veidi hoovi. Põletan vana kulu ära. Mine sina puhkama, sa vajad praegu seda.“ oli Lembit mõistev.

  Lembit tõigi puud tuppa ning sukeldus õuetöödesse, kuid miski näris tema hinge, miski mis ei lasknud tal süvenenult tööd teha. Kas tundis mees ennast ikkagi Marise lahkumise ees süüdi või painasid teda minevikuvarjud. Ta ei saanud isegi sellest aru mis teda kohutavalt häirib. Tema sees oli üks suur sisemine sasipundar, mille lahti harutamiseks tuleks õige niidiots üles leida, aga Lembit ei leidnud. Tal oli tunne, et õtse jätab talle midagi rääkimata, midagi mille pärast Mathilde ka vaikusesse sukeldus, kuni oli mõne tunni eest alles ärganud. Ja pealegi hämmastas venda et õtse päeval magab. See tekitas eriti muret. Vend armas et õe tervis on halvenenud ja ta suundus tuppa hiilima.

  „Lemps, kurat, kas sinust on piiluja saanud või? Kas sul häbi raasugi ei ole!? Tema aga tuleb koputamata tuppa ja piilub kuidas õde riietud! Lolliks hakkad mineva või???!!“ ehmatas Mathilde oma aluspesu vahetades, kui nägi uksel venda seismas.

  „Ah, lõpeta! Ega ma mõni maniakk või verepilastaja ei ole! Tahtsin lihtsalt veenduda kas sinuga on kõik korras. Kas sa nii halvasti arvadki oma lihasest vennast?“ oli Lemps hämmingus.

  „Ohjah, vabanda mind! Ma ju ütlesin, et olen sitt inimene! Ära pane tähele!“ tundis õde ennast halvasti.

Lembit lahkus õe toast ning loivas õue tagasi, aga vihma oli sadama hakanud ja see takistas ta toiminguid. Hetke pärast oli ta toas tagasi.Olgugi, et Lembit armastas vihmaseid ilmu üle kõige. Leitsak ja palav suvi polnud temale. Nüüd oli ta lollis situatsioonis, ta istus pliidi ette ja süütas sigareti, olles muidu pühapäevasuitsetaja.

  „Lemps, mind vaevab üks mure ja ma ei jaksa enam seda endas hoida. Kas lubad, et see jutt jääb vaid meie vahele? Muidugi võib see sulle haiget teha nagu mullegi, aga...Mul on nii valus.“ pihtis Mathilde.

  „Räägi, õtse, räägi mis sind vaevab.“ oli Lembit nõus õe muret jagama.

  „Tead, Maris on bakatüdruk. Täitsa õudne! Kes küll oskas arvata, et ta seda teed läheb? See on nii kohutav, et ma ei teagi mida öelda või teha. Minu kallimast inimesest on bakatüdruk saanud. Oleks ma vaid seda elales arvanud, oleksin...“ Lembit katkestas õe jutu.

  „Ohh, ma usukusin temasse! Ma olen kogu aeg uskunud Marisesse! Ma teadsin seda! Aimasin. Eks ühel igal meist ole oma elu ja kui ta kord selle tee on valinud, siis võime meie vaid uhkust tunda! Tubli tüdruk“ särasid Lembitu silmad nagu jõulutähed.

Mahtilde oli segaduses. Või, et Lembit oli ka juba sellest teadlik? Millal ja kus ta sellest teada sai? Ahnii, tuleb välja, et nad on kogu aeg suhelnud? Appi, ma ei usalda enam ühtegi inimest siin maamunal, sest juba oma vend suudab mind petta, minu eest tõde varjata, aga mina olen teda usaldanud kogu elu!

  „Misasja? Sa teadsid? Teadsid ja varjasid minu eest? Püha müristus! Ja sa ei maininud kordagi midagi oma lihasele õele?“ ahastas õde.

  „Ma teadsin- versus tundsin seda. Mitte, et ma oleksin temaga suhelnud, aga mu süda ütles mulle seda. Sa, õeke, urtreerid üle. Minu sisetunne on alati uskunud, et Maris jõuab kaugele ja kõrgele. Et just tema on meie suguvõsa uhkus. Nüüd mõistan ma ka seda miks ta väljamaale emigreerus. Seal teenib paremini ja nii on Marisel lihtsam oma elu alustada, saab kergemini jalad alla ja läheb edasi. Mitte ei jää siia konutama ja töötukassa uksi kulutama. Ohh, ma olen õnnelik oma kalli sugulase üle!“ rõõmustas Lembit.

  Mathilde oli kindel, et ta vend hakkab ära pöörama. Oli ju just Lembit see kelle naise must minevik rikkus ta elu ja nüüd ta rõõmustab, et meie suguvõsas on taas üks vanema ameti esindaja. Mis küll mu vennale sisse on läinud? Äkki ta varjab minu eest midagi? See kõik teeb mulle väga haiget!

„Lemps, kuidas sa võid?! Kuidas sa võid rõõmustada sellise asja üle!?? Kas sul häbi ei ole? Kas sulle see üldse haiget ei tee? Jumal küll, ma häbenen silmad peast ja sina...“ tahtis Mathilde veel ahastada, aga vend katkestas ta jutu.

  „Õeke, õtse, ega sul juhuslikult palavikku ei ole? Oled sa viimasel ajal tervisekontrollis käinud? Vabanda, aga nii saab mõelda vaid inimene kelle katusekambris kõik korras ei ole. Miks peaks meie kalli sugulase edu mulle haiget tegema? Ta on ju noor inimene ja ise oma teekonna valinud. Ja, usu mind, paljud ei suuda niigi kaugele jõuda. Väga paljud ei suuda. Me peame pigem rõõmu tundma Marise üle, uhkust tundma, lausa üliuhked olema, et ta meil üldse olemas on! Mille, kuradi, pärast sa oma silmad peaksid peast häbenema? Jah, sellepärast tõesti peaksid, et ei oska Marise üle rõõmu tunda.“ oli Lembit päris kuri.

  „Ah, käi sa kus kurat!“ ühmas Mathilde, lõi käega ja kadus köögist. Naine istus verandatuppa sohvale ja vajus mõtteisse. Äkki oligi vennal õigus? Äkki tõesti peaks asja võtma nii, et amet ei riku inimest? Aga ikkagi. Lausa õudne on mõelda kuidas mu silmarõõm oma keha müüb, magab ja kepib välismaa meestega! Mida küll välismaa mehed eesti nasitest mõelda võivad, kui teada saavad, et Maris on eestlane? Ja pealegi see aids, no seda liigub mujal maailmas palju rohkem kui meil. Ja just prostituutidel on suurem oht aidsi nakatuda, kuna nad magavad erinevate partneritega. See on see vabakasvatus! Vähe sellest sooneutraalsuse teemast veel! No rootslased, need on elu aeg imeputukad olnud, pole üldse ime, et nad sooneutraalsust kummardavad, kui nii saab öelda. Ei ole mina nende maailmavaatest aru saanud ja ega ei tahagi saada. Aga kui ikka oma lähisugulane kulgeb allakäigu teed, siis paneb ikka mõtlema küll. Kas tõesti võib üks korralik naine, kes elult petta saanud, nii magalale langeda? Mis ometi mu kullakese hinges toimub? Kui saaks nad uuesti Trevoriga ära lepitada? Aga kuidas? Mis valemiga, kui Trevor on täpselt samasugune, läheb ja kaob, jättes omakesed südant valutama. Kui mina noor olin, oli noortel vanavanemate ja vanemate vastu vähemalt austus olemas, aga tundub, et tänapäeva noortel ei ole omalähedastest sooja ega külma enam. Asutuvad külmavereliselt meie elust välja ja isegi ei muretse kas ja kuidas me hakkama saame, kuidas meil käsi käib, kui üldse. Ja Maris, tema oli see kes kogu elu on väitnud kui kallis ja tähtis mina tema jaoks olen. Kas ta tõesti loopis vaid sõnu tulle? Kas tõesti minu kõige kallim inimene on silmakirjateener? Mida küll minu vanad silmad peavad nägema ja kõrvad kuulma! Või peaksin süüd otsima endas? Veri on, teadagi, veest paksem ja minu minevik ei ole kuigi eeskujulik olnud, äkki ongi selles asi? Geenidega ei lähe ainult välimus edsi, vaid ka sisemus, iseloom samuti. Äkki peaksin Luule Viilma õpetuse järgi hakkama elama ja eelkõige andestama endale ning vanavanematele? Kas siiski Luule Viilmaa jutus võib tõeiva sees olla? Samas, õpetas teadjanaine Viilmaa inimesi õigesti elama, aga ise hukkus autoõnnetuses. Kas see ikka on õige mille najale toetuda? Nojah, saatus on ju ette määratud, seda me ei muuda. Aga ikkagi tahaks teada kas teadjanaine oma saatust teadis, nägi ette? Palju asju tahask teada, aga inimesele antakse teada täpselt nii palju kui ta teada võib. Nii on. „Ahh, viskan õige pikali, pea on pulki täis,“ käsutas ta ennast lõpuks voodisse.  

18. november. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2. (6.pt)

  6. peatükk

  Mirelli olukord ei olnud just kiita, veri oli väga halb ja ta oli haigestunud südame arütmiasse- täpsemalt tahhüarütmiasse, sest ta süda lõi kiiremini kui 90 korda minutis. Samas olid uuringud alles alanud ja sada protsenti ei saanud diagnoosis keegi kindel olla, kuid kõik viitas sellele haigusele. Teda hakati süviti uurima, sest sellise diagnoosiga patsiendil võib esineda isegi südamepuudulikkus, ateroskleroos või hüpertoonia. Ka kilpnäärme ületalitus võib olla üheks suuremaks tahhüarütmia tekitajaks. Ja vereringehäiretega inimestel on ka soodumus haigestuda sellesse haigusesse. Tahhüarütmia võib tekitada südamelihase isheemiatõve, mis võib lõppeda infarktiga. Sellepärast otsustati Mirell jätta haiglasse vähemalt nädalaks. Kui Ants ja Kusti palatisse jõudsid, ootas Mirell just endokrinoloogile minekut.

  „Tere, mu kallikesed! Ohh, kuidas ma teid igatsesin! Kuidas on läinud? Kas saite ilusasti kodus hakkama või tundsite minust ka puudust?“ oli Mirellil siiras heameel lähedaste külastuse üle.

  „Emme, emm, sa ju ei sure ära?“ oli August suhteliselt ehmunud näoga kui ta ema palatis nägi.

  „Ei, kullake, ei sure ma ära. Saan varsti terveks ja tulen koju. Tulen teie juurde, mu südamekesed.“ oli Mirell optimistlik, kuigi tema diagnoos ei olnud veel päristäpselt teada ja raviarst oli naise tervise pärast päris mures. Ja kohe astuski raviarst uksest sisse. Saanud teada, et tegu on Mirelli perega, otsustas ta pikemalt mõtlemata oma muret kurta.

  „Asjalood on nüüd sellised, et patsient Mirell on väga haige. Ta põeb hemofiiliat. Kuigi tavaliselt on naised selle haiguse edasikandjad, juhtub harva, et ka naisterahvas haigestub, Mirell on haigestunud. Tegu on geneetilise mutatsiooniga. Patsiendi veri ei hüübi kuna ta veres puudub hüübimisfaktor ja raviks peame manustama talle selle puuduva faktori konsentraati veeni. Seda vajab patsient lausa kaks kuni kolm korda nädalas, kui mite tihedamini. Asi on väga tõsine. Plaanime teha ära kõik analüüsid, alles siis saame rääkida diagnoosist. Ja tahame katsetada teie sugulase peal hüpnoosiravi, sest see pidi mingil määral ravima vere hüübimatust. Jah, tänapäeval on meditsiin juba nii palju edasi arenenud ja meedikud sallivamaks muutunud, et võtame vastu ka alternatiivmeditsiinilist abi, lisaks meditsiinile. Aga teie sõna maksab, teie, kui pereliikmete sõna on meile väga tähtis. Kas teie, härra, olete patsiendi isa?“ küsis raviarst Antsu käest. Palatit täitis piinlik vaikus ja see oli ilmselt esimene kord kui Antsul häbist isegi kõrvad punaseks läksid. Kõik vaikisid, isegi pisike Kusti oli segaduses ja vaatas tohtrit altkulmu.

  „Ta on minu iss, ainult minu iss on!“ lausa karjus August, kuid vähemalt lahendas piinliku olukorra.

  „Heakene küll, vabandan!“ tundis ka raviarst ennast ebamugavalt. „Nüüd on selline lugu, et meil oleks vaja teha ka teie sugulastele uuringud. On teil lapsi, proua Mirell?“ jätkas tohter.

  „On. Mul on kaks poega.“ oli Mirell kidakeelne, sest ta oli hämmingus, kartes, et midagi head oodata ei ole.

  „Oleks hea, kui teie pojad saaksid ka kontrolli tulla, sest teie haigus on pärilik ja just poeglapsed pärivad hemofiilia vanematelt.“ jätkas arst.

  Ants istus nagu vahakuju, tal ei tulnud ühtegi sõna suust, kuna ta oli hirmul, et nii tema naise kui ka poja tervis on ohus. Pealegi ei olnud ta tegelikult haigusega üldse kursis ning Mirell polnud enda tervise seisundist mehele midagi rääkinud ning tema teada ei tarbinud naine ka mingeid ravimeid. Vähemalt Antsu nähes polnud ta seda teinud. Tõsi küll, Antsule meenub kui ta kord Mirellile pea valu puhul aspiriini andis, hakkas naisel verd ninast lausa purskama ning äärepealt oleks Ants tookord ka Mirellile kiirabi kutsunud, kuid naine ei lubanud. Aspiriinil on võime verd vedeldada ja seda ei tohi hemofiilihaiged üldse tarbida, aga Ants tahtis vaid head. Tollel korral küll lõppeks jäi Mirelli ninaverejooks kinni, kuid väidetavalt käis naine järgmisel päeval ninast veresooni kõrvetamas. Võimalik, et käiski. Ants ei osanud midagi hullu kahelda, kuna ninavarejooksu ikka esineb, ka temal oli noorena esinenud. Aga Ants oli saanud abi jääst ja teelehest, toppinud teelehe ninna ja pannud nina peale jää tüki.

  „Emme, emm, tule koju. Ma ei taha siin olla, lähme kojuuu..“ tuli lapsele lausa jonn peale, sest võõra tädi jutt teda ei huvitanud ja ta ei saanud sellest niikuinii aru.

  „Kas sina oledki Mirelli poeg? Oi, sa oled armas poiss.“ võttis raviarst taskust kommi ja ulatas selle Kustile. Kusti arvamus tädi kohta muutus hetkega.

  „Tädi, aga kas sa siis lubad emme koju?“ oli nutikal poisil üks tingimus enne, kui ta käe kommi järele ulatas.

  Raviarst muigas kuid ta ju ei saanud vahvale poisipõnnile vastamata jätta.

  „Jah, ma luban su emme koju küll, aga mõned päevad peab ta kindlasti haiglas olema. Mitte, et ma teda sinust, armsast lapsest, eemal tahaksin hoida, aga haiglas olemine on tähtis sinu ema tervisele, aga ma luban, et teen ta terveks,“ ehmatas tohter oma sõnade peale, sest ta teadis liiga hästi mis haigus on hemofiilia. Aga vahel peavad ka täiskasvanud andma katteta lubadusi, et just laste hinged rahule jääks. See oli siiski arsti enda soov, kuid ta tundis ennast hetkel inimesena, kes püüab üle oma varju hüpata. On ju ka arstid lihast, luust ja verst inimesed , nagu nende patsiendid ja patsiendtide omakesed. Mirelli raviarst oli südamega inimene ja ta tõesti tahtis vaid head. Pealegi vaatas ta Kustit kurva pilguga, kartes, et ka see pisike poiss võib hemofiiliat põdeda. Nüüd jäi tal vaid soovida, et kõik laabuks nii nagu oleks õige, et Mirelli pojad läheks ka uuringule, kuid hetkel ei tahtnud ta kedagi survestada, sest nägi kuidas laps oma emme järele igatseb.

  „Jee, tädi, kas sul on veel kommi?“ pistis, nüüd juba rõõmust särav, Kusti kommi põske.

„Heade laste jaoks on mul alati kommi, aga ma ei teadnud, et ma täna haiglas ühte head last kohtan, sellepärast ei võtnud ma kodust rohkem komme kaasa. Aga ma luban, et järgmisel kohutmisel annan sulle jälle kommi. Diil?“ tõstis tohter käe püsti. Nobe Kusti ei teadnud küll mida see diil tähendab, aga nähes tohtri kätt, lõi ta sellele patsu. Nii oligi nende vahel kokkulepe sõlmitud.

  „Mirell, me hakkame minema, aeg juba hiline ja..“ pomises Ants habemesse, kuid naine sai tema jutust aru. Ants suudles Mirelli laubale ning Kusti jooksis emmet kallistama. Rõõmsas tujus jooksin väikemees issile järgi ja nii see palati uks sulguski.

  „Teil on imearmas poeg! Kas mõlemad pojad on nii armsad ja pisikesed alles?“ üritas raviarst Mirelli käest tõde teada saada.

  „Ma olen väsinud, tahan magada,“ polnud patsient üldse sõbralik.

  „Heakene küll, aga enne lähme käime endokrinoloogi juures ära. Oihh, olemegi juba 4 minutit hiljaks jäänud! Lähme!“ lausa hõikas arst. Mirell ajas ennast tujutult voodist välja ja lonkis arsti kannul eriarsti uksest sisse.

  „Iss, mulle meelis see tädi. See on hea tädi. On ju, iss?“ oli Kusti endiselt rõõmus, aga Ants oli mõtteisse vajunud ega kuulnudki millest poeg rääkis.

  „Iss, kuuled, iss!?“ raputas Kusti issi kätt.

  „Ahh, mis, mis juhtus?“ ei saanud Ants aru miks poeg nii kärsitu on.

  „Näehh, iss, on ju tore tädi see kes emme toas oli?“ küsis poeg uuesti.

  „ Jah, ikka on, on küll.“ oli Ants konkreetne.

  „ Aga iss, miks inimesed haigeks jäävad? Miks nad just siis sellesse suuresse majja peavad minema?“ tahtis Kusti väga suhelda.

  „Pojake, me kõik võime haigeks jääda, sest haigused käivad mööda inimesi. See suur maja on haigla, kus raskemad haiged terveks ravitakse.“ selgitas Ants.

  „Kas emme on siis raske haige?“ ehmus Kusti.

Ants oli enda peale kuri, et ta poja muretsema pani, aga ta viibis endiselt oma mõtetes ega pannudki tähele, et nii pojale vastas.

  „Emmel hakkas kodus halb ja ma igaks juhuks kutsusin abi, aga ta ei ole raskesti haige, ei, ei ole!“ ei tahtnud vana mees ka endale tunnistada, et tegelikult on ta naine väga haige ja ka nende ühine poeg võib väga haige olla.

  „Aga iss, kas minu venna on ka raske haige? Kas me läheme ka vennale külla? Kas ta on ka suures majas? See kisav auto tõi emme suurde majja, äkki tõi venna ka siia?“ sattus Kusti segadusse, aga tal oli õigus, tal oli väga õigus, kuid Ants oli väsinud, vana mees tahtis koju.

  „Pojake, lähme koju, ma olen täna nii väsinud,“ ei suutnud Ants oma väsimust varjata.

  „Aga iss, kas me lähme poest ka läbi?“ oli Kusti peaaegu isaga nõus.

  „Lähme, ikka lähme. Piima ja leiba on vaja,“ vastas isa.

Kusti mossitas, sest talle ei maitsenud piim ja leib. Poiss sai kommi maitse suhu ja tal oli mõtteis ainult magus. Poe uksest sisse astudes, peatus Kutsi kommiriiuli ees, kuid Ants lonkas leivariiuli poole.

  „Äh-ää. Äh-äää, tahan kommi!“ röökis pettunud Kusti. Ants ehmatas ja enne kui ta sai midagi ette võtta, astus üks jommis ülbik ligi ning mõnitas; „kes vägisi tehtud-see ikka karjub!“ Ants ei viitsinud isegi vihastada, ta võttis riiulilt kolm pakki komeedikommi, ulatas maas lamavale pojale käe, mille viimane rõõmsalt vastu võttis, ning liikus kassa poole.

  „Pühi nüüd pisarad ära, muidu teised vaatavad ja hakkavad norima. Kuidas nende meestega oligi?“ mainitses ta poega.

  „Iss, ma ju olen tugev, ma luban, et ma enam ei nutta, mitte kunagi ei nuta!“ meenus talle isa vestlus.

Koju jõudes võttis Ants diivanil istet ning asus värsket ajalehte lugema. Ikka ja jälle meenus talle möödunud hommikupoolik haiglas. Ikka ja jälle kippus vanale mehele pisar silma tikkuma, sest ta kartis, kartis enda, oma poja ja oma naise pärast. Tõsi küll, ka Trevori pärast oli tal hirm. Ants tahtnuks hetkel oma osmikus viibida, tahtnuks viibida minevikus, täiesti üksinda metsaonnis, olla aee Ants kes ta oli enne Mirelliga tutvumist, üksik eremiit. Ta tundis, et õnn oligi talle kuidagi lihtsalt sülle tulnud, otse oma koju. Nüüd kartis ta, et see õnn kipub üürikeseks jääma, nagu tihti elus ette tuleb. Ta vaatas maas istuvat ja komme kugistavat poega ning ei suutnud ajalehte süveneda. Lõppeks vajus vana mehe silm kinni ning ta uinus, ajaleht silmadel.

  „Iss, keegi koputas, ärka üles, iss!“ hüüdis ehmunud Kusti, kuid Ants ei kuulnud, Ants magas sügavat und. 

17. november. 2017.a.

Vana-Rääma