pühapäev, 15. oktoober 2017

Suve nautimas+ mängud Zorroga

meie pesamuna Zorro on viimasel ajal ülivallatu :)

 Kui eile oli natuke raskem päev siis täna saabus Pärnusse suvi. No täielik suveilm oli. Naersin Ämmale, et ta on nii päikeseline inimene sellepärast tuligi päikeseline ilm ka. Jah, mu kallis Ämm sai täna 77 aastaseks, aga kõike pilte ma ka blogisse ei lisa, vahel peab privaatseks jääma. Askeldasime aias, pidasime Ämma sünnipäeva ja nautisime suve šašlõkki küpsetades.

 Ma olen ilusatest värvidest sõltuvuses. No ei saa ilma klõpsutamata! Liiga ilus on. Kallis Ema jättis ju fotoka veel mu kätte ja tuleb juhust kasutada.

 Vaene Zorro aga pidi kogu päeva üksinda kodus olema. Hommikul ta ju õuest tuli ja siis kui me sünnale läksime, magas õndsat und. Kuid kui me koju jõudsime oli ta nii agar pai nuruma ja seda ta ka sai, meie kõigi kolme käest. Siis puges sülle magama, samal ajal nurrudes, nagu ikka. Kui ta ise sülle tuleb, hakkab nurru lööma ja otsib hellust. Aga kui võtad ta sülle siis kui ta ei taha, põgeneb kohe ära. Selline isekas aga väga nunnu ta meil on. No ja mängides korvasin selle, et meie silmarõõm pidi pikalt üksinda olema ja suurest kurvastusest oli ta kõik oma kopsikud ja topsikud ka tühjaks söönud.

 Homme on uus päev, uus nädal ja uued uudised. Ootan juba kannatamatult. Ahjaa, raja jaoks oli täna ideaalne päev, aga kallite inimeste jaoks ka, seega valisin viimase variandi loomulikult. Ja päev muidugi kujunes ülipõnevaks, natuke ka kurvaks, kuna kalli Ämma õde pajatas valusast ajast, küüditamisest, kui tema võikas loomavagunis sai 5 aastaseks jne...See pani taas mõtlema et mida meie viriseme, mille üle kurdame, mida kõike nemad pidid läbi elama....Ja samas meenus mulle eilne teledebatt, mis ajas kohati vihale, kohati naerma, kohati nutma, eriti Sõõruma, kes mainis seal et ta ei tea kus ta on, aga saatejuht oli vilgas aadressi mainima. Praegune segane maailm tundub oma tunnelite ja Reidi tee jamadega lausa köömes neljakümnendate kõrval. Ja ma tõesti ei saa kohati aru mida teevad osad inimesed poliitikas, kes sinna üldse ei sobi. Ahjaa, mis nüüd mina, aga....Jäägu ikka need kingsepad oma liistude juurde! Onju?

Pisut fotosid kuluvad marjaks ära:

Germo suve nautimas...
uued (antiigsed) vidinad seinal...
väike šašlõkk kuulus asja juurde...
lähemalt ka...
ebaküdooniad..
langevate lehtede aegu...
varjude (värvide) mäng...
suitsuboa...
päikest püüdmas...
pihlakad...
mu armas kask-kaseke...
Zorro- "Kus see fotoka pael on?"
"Ahahh, kätte sain!"
"Anna siia!"
"Lepime ära? Võtad mind uuesti sülle?" 

 Olge hoitud!

15. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

reede, 13. oktoober 2017

Jaansoni rada 75.päev


 Täna jõudsin üle 6 päeva oma lemmikharrastusega tegelema. Niisama kõndimas olen käinud küll, aga vihmaga kepikõndima ei kipu. Väga pikka teekonda ette ei võtnud, kuna eile vaevlesin kohutavate peavalude käes ja põlveliiges tegi ka liiga. Pealavud taandusid alles umbes kella 5 ajal hommikul. Lihtsalt vahepeal sain liiga valusa uudise ja võtsin väga hinge, nagu ikka...Aga täna olen juba peaaegu inimene ning nii saigi koos Külliga mitu asja ühes korda saadetud.

 4,5 km kepikõndi oli täna nii õige. Noh seenemets jäi ka "kogemata" teepeale ette, aga seened olid kõik ussitanud ja hallitanud, ühe puraviku pistsin ikkagi kotti. Läbi Niidupargi kulgesime kallile Mallele haiglasse külla. Endine Malle on tagasi, positiivne, rõõmus ja roosapõskne. Juba järgmisel nädalal saab koju. Juhuuu! Oli taas üks armas kohtumine! Ka  Maiekesega oli rõõm kohtuda, kes juhtumisi samas osakonnas töötab. Tegin ühe pildi ka haiglas sees, aga selgus et neid ei tohi teha, seega lisan blogisse vaid ühe pildi mille Mallest haigla uske ees jäädvustasin.

 Kolmapäeval sain Eesti Kultuurikapitali stipendiumi kätte, seega läheb uus raamat töösse. Uskuge, see uudis tegi siirast rõõmu. Võite varsti mu uut lapsekest oodata, juhuu!

 Muidu katsume ikka rõõmsad olla, vaatamata eluvitsutustele. Loetud päevad on jäänud uue naeratuseni, ehk siis esmaspäev pole enam mägede taga. Täna hommikul äratas mind armas Liis kellega me polnud päris mitu head aastat kohtunud. 2 tundi lausa kadusid kätte. Liisuke, kallike, võid fotolt piiluda milline ma sinu toodud kollageeni maskiga välja näen. Nii saaks tänavale rahvast hirmutama minna. Ausalt öeldes pole ma maske ega näokreeme kasutaunud, aga vist tuleb hakata. No kui sellised põnevad asjad koju kätte tuuakse siis ju tuleb kasutada, onju Liis? Uute kohtumisteni!

 Sügis on, lehed üha langevad ja langevad. Ainuke asi mis mulle sügises meeldib ongi värvid, muidu ma olen rohkem suve usku. Rajal sai ka erivärvilisi puid jäädvustatud ja isegi koos nendega poseeritud. No lihtsalt võrratud! Kui ikka oled mitu päeva koduselt mööda saatnud, oskad seda ilu rohkem näha ja hinnata. Zorro aga hindab iga päevaga üha rohkem tubast elu, kogu aeg ju sajad ja ööd on juba jahedad. Taas on tulnud tal kassivideote vaatamise periood ja alati on ta ka köögis uudistamas kui ma koju jõuan ning poseerib rõõmsasti. No kuidas saab siis mitte jäädvustada? Pole võimalik!

 Galerii ka siia:
naabrinaine Külli, minu rajakamraad ka :)
salaja tehtud fotod tulevadki kõige ilusamad, salaja tegingi :P
ilus sügis(us)
2 km läbitud...
Püha Loomaaed tuli vastu...
lemmikpuu-kask
võrratu vahtra all...
3 km läbitud...
Niidupargis...
haigla juures...
armas Malle :)
küll Zorro rõõmustas et me koju jõudsime :)
oi kui ilus ma olen! :D 
mask...
kassivideod on mõnnad :)
mõne õhtu eest vaatamsine Zorroga videoid...
...

13. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 10. oktoober 2017

Vihma keeluloitsu on vaja...

uhkes üksinduses...

 Kuigi mulle tegelikult meeldivad vihmased ilmad on asi liiale läinud. Ma ausõna ei taha iga päev ennast vihmamärjana tunda, sest põlved ja randmed annavad tunda, hakkavad lausa valutama kui vihmamärjaks saavad. Reuma algstaadium? Tahaks loota et ei. No igal juhul olen sunnitud, nii raske kui see on, loobuma rajalt kepikõndimist kuni vihm taandub. Aga ma liigun ikka, ilma keppideta. Lihtsalt ei suuda päevast päeva kodus istuda ja oodata millal vihmasadu taandub. Kepikõndida on raske, sest ühe käega tuleb vihmavarju hoida, sest keebid ei ole mulle, kapuuts peas ei seisa jne...tohutult häirivad. Nii ma siis otsustasin nüüd iga päeva mõne tunni lihtsalt kõndida. Vihmavarjuga. Tänagi tegin seda.

 Kui eilne hommik algas kikutohtrile minemisega, siis täna jalutasin kesklinna. Muide, hambaarst Aivo Pilisner on nüüd juba uude kohta kolinud ja mul oli eile au nn ajalugu teha, olles uues majas esimene patsient. Ülejõe Hambaravi asub nüüd Ülejõe Apteegiga ühes majas, sissekäik apteegi nurga tagant ja Pilisneri kabinet asub kohe alumisel korrusel, vasakut kätt. Mul oli aeg küll kinni pandud ja sain kenasti ära käidud kuid uusi patsiente registreerib ta hetkel alles järgmiseks nädalaks. Minge registreeruma, sest ta teeb tõesti head tööd ja hinnad on taskukohased. Saan oma naeratuse tagasi juba esmaspäeval, 16. oktoobril, jee! Kellel huvi mis maksama läheb, küsigu mu fb-s privas, sest ma ei tea kas avalikult avaldada võin. Mina olen igal juhul rahul, viisakas teenindus ka ning toredad abilised tohter Pilisneril ka.

dr Aivo Pilisneri kabinet
ooteruum...

 Täna käisin, lisaks postimajale, Tanja juures kulme tegemas. Ehk siis tegelikult ikka tema tegi ja mina olin nn modell (ohh, uhke sõna!). Tanja ehk Tatjana on töötanud kulmutegijana juba 45 aastat, ta on vilunud ja hea ilutegija. Mulle meedlib, et ta teeb just sellised kulmud nagu klient soovib, mitte ei tee paksusid Brežnevi kulmusid, nagu mõni...Ja hind on ülisoodne, vaid 5 eurot. Mäletan kui olin laps käisin tihti Emaga kaasas kui ta Tanja juures kulme ja silmi värvimas käis, Tanja oli ka tema lemmik, praegu mu 82 aastane Ema enam kulme värvida küll ei lase. ELIA salong, kus ta töötab, asub Pärnus, Rüütli tn 16. Soovitan! Aga enne tasuks ette helistada sest tal on väga palju kliente.

 Inspiratsioon on jalga lasknud, kuid ootan teda koju, sest kirjutamistööd on palju ootamas. Aga ma ei saa sundida, kui inspikas trikke teeb. Ja ma ei ole ka lugemislainel hetkel, kuigi päris suur ports põnevaid raamatuid on öökapil ootamas. Aga küll ma jõuan. Lihtsalt natuke kahju on ajast, mis vahel lihtsalt  möödub. Praegu on kuidagi selline periood, ilmad on vihmased, päevad lühikesed ja magada ka liiga palju ei jaksa. Heh! Ma tean et mõni unistab et saaks kauem magada, aga mina ei taha, tahaks tegutseda, kepikõndida, kirjutada jne...aga mõtted on mujal. Kus? Seda ma ei reeda ;) Ühesõnaga küll kõik paika loksub, ilmselt on mul hetkel eneseotsimise aeg aga see ei kesta igavesti. Lubage mul salaik olla. Lubate ju?

 Veidike fotosüüdistusi ei tee paha, onju?

vihmane Pärnu...
inimtühi Jaansoni rada...
vaid mõni inimene liigub kesklinnas...
jõgi on peaaegu kaldaga triiki...
sügisene rada..
toolid mullas...
värskelt värvitud, paistes, aga õnneks peenikesed...
ELIA salong


10. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 8. oktoober 2017

Jaansoni rada 74. päev


 Paar päeva tagasi täitus 6 kuud ehk pool aastat rajalt käimisest. Ikka tuhisen edasi. Eile tuhisesin ka. 6 km tuhisesin, aga jäin ikka viimaks vihma kätte. Tühja sest, enesetunne oli ju hea ja nii mööduski armas päev kesklinnas. Aitäh Sirje, Jarmo jt...! Kahjuks Marcoga sellel korral ei trehvanud, aga küll me veel näeme!

  Ahjaa, poole aastaga 20 kg rajal maha kõndida, pole ju paha, eks?  Natuke jäädvustasin fotodele ka raja rekonstrueerimist või õigemini on see töömeestel käsil, aga nädalavahetuseti ju ka nemad puhkavad, nii ma neile eile jalgu ei jäänudki. Ja jõel käis ka vilgas trenn, nagu nn kaanefotolt näete.

 Täna on kodune päev, rahulik ja uimane. Ilm selline ju. Aga juba hommikul lähen hambaarst Aivo Pilisneri juurde ja siis jääb veel 10 päeva uute hammaste ootuseni.


 Mina olen ikka rõõmus, olge teiegi!

Fotod:
rada saab palju ulatuslikumad mõõtmed...
rekonstrueerimine...
...
1 km käidud...
2 km läbitud...
sügis...
mina ja sügis...
3 km läbitud...


8. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

reede, 6. oktoober 2017

Uus tass Mallorcalt


 Täna jõudis kallis Jaanika mulle külla Mallorca muljeid jagama. Jaanika on mu armas sõbranne kellega läheks iga ilmaga luurele ka ja ilmselt ehk ükskord lähmegi koos ka reisima. Tegelikult pidime juba sellel aastal minema aga asjad muutusid. Aga reisist osa sain ma ikkagi ja loomulikult tõi ta mulle ninni-nänni ka. Nagu näete on mu kollektsioon jälle kasvanud, nii tassi kui ka külmkapimagneti võrra. Magnetid hakkasid ise tasapisi mu ellu tulema, esimese ostsin aastate eest Padiselt, sest tass oli seal hirmkallis. Osad on kingitud raamatuesitluste eest ja ise ostsin ka Portugalist, Maris tõi Itaaliast, Maarja Saaremaalt jne...Las siis kogunevad sinna külmkapipeale. Aitäh!

 Jaanika tõi imearmsa tuhatoosi ka, ikka türkiisvärvi on ka selles. Aga tuhatoosina ma seda kasutada ei raatsi. Küünalajalana ehk, nagu Eve pakkus. Ja käepael on enamvähem samasugune nagu neid Portugalist tõin.

 Ma pole juba mitu päeva rajale saanud. Täna oleksin peaaegu läinud, aga tegin väikse lõunauinaku ning ärates sadas taas vihma ja pealegi tulid külalised. Ma tõesti ei taha ennast sügisvihmas leotada, aga vahel jalutan ikka, käin näiteks jalgsi kesklinnas, ei kasuta bussiteenust. Eile käisin ja koju jõudes olin nagu uppunud kassipoeg, läbimärg, ei pidanud vihma ka vihmavari, ilus kollane, mille hea Eve eile kinkis.

 Täna hommikul käisime ämmaga Audrus kanajahil, ehk siis üle hulga aja taas suitsukanu ostmas. Just reedeti neid seal endises saunas müüakse. Väga head, soovitan! Ja Germoga jõudsime ka lõpuks juuksurisse. Eelmisel kuul jäi käimata ja ta oli juba parajalt habemesse kasvanud, aga nüüd on taas kena noormees.

 Muidu kulgeb rahulikult. Olen kohati luulelainel kuigi ei ole tellimusluuletustega ühele poole jõudnud. Vahel lihtsalt läheb kauem aega aga ma ei muuda meelt. Vägisi kirjutada ei saa, inspiratsiooni peab olema. Samas tegelen lühijuttude vorpimisega aga sellest kirjutan kunagi hiljem. Kuidagi kiired ajad on ja tähtajad suruvad peale. Aga küll ma jõuan.

 Vot sellised lood!

Fotod ikka ka, paparatsi, nagu ma olen:

jalutuskäik kesklinna...
Jaansoni raja renoveerimine käib...
hall sügis(us)
...
kanad Audrust...
minu armas poeg 
head isu!


6. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

...



  ...
.
piiskhaaval langeb sügist
öö vaatab pilvedest läbi
nagu sina tookord
kui sa mulle läbi päikesekollaste
kardinate meelaid suudlusi
sosistasid
.
aga mina ei näinud neid
ma ei saanud osa su
sulnist silmapilgust sest
minu silmad olid suletud
.
aga ma tajusin
tundsin su lõhna eneses
tundsin ennast sinus
nägin sinu silmadega
nägin sind
all haprade
ööde sonaati
.
vahel ma võtan su pihud
ja paitan nendega iseennast
et tajuda su lähedust
et tunda su käsi enese pihal
et tunda sind eneses
.
kas sina oled näinud
läbi minu silmade kuidas
ma unelmais ookeani kaldal
õilmitsen ja püüan
tühjade tuulte sfääre
kas ka sina oled tajunud
mind eneses
piilumata kõverpeeglisse
*
minu pehmed käed
uppusid su pihku
nagu tookord kui sa...
.
6. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma