kolmapäev, 18. jaanuar 2017

PETU tagasi lapsepõlvekodus...?

mina ja minu kask lapsepõlvemaalt...

  Täna on minu selle aasta kõige õnnelikum päev! Jah, aasta on ju veel alles lapsekingades, aga ma jään enda juurde. Reisi eest võlgnen siirad ja suured tänud oma lapsepõlve mängukaasalsele Kalle Vendelinile, kelle kodu on siiani seal alles, Kabli külas. Aitäh, aitäh!

  Tegelikult plaanisime Penu külla sõitu juba novembris, aga siis tuli midagi ette. Ma tahtsin enne oma lapsepõlvemaal ära käia, kui mu lasteraamat PETU ilmavalgust näeb, sest see raamat on kirjutatud minu lapsepõlvest ja suuremalt jaolt just elust Penu külas, Härjapea talus. Sellest, et see talu sellist nime kannab, sain teada alles täna, kui tegime peatuse Kabli pagari juures ja kohalikud mehed  Kallele rääksid. Toona, vena ajal eriti talude nimesid ei kasutatud, nii saingi täna üllatuse osaliseks.

  Minu üllatuseks on talu kaks hoonet alles, küll mitte just ilusas olukorras, aga alles on. Kunagi kuulusid sinna hulka veel ka köögimaja nurgataga asuv kuivkäimla, mis täna nukralt maja taga pikali olekus vedeleb, siis heinaküün ja vana maja (varemed). Vana kooguga kaevust on järel vaid suur auk, aga sibula õunapuu selle kohal näib ikka veel elujõus olevat. Alles on siis köögimaja ja tubademaja. Kes on PETUT lugenud, teab nende hoonete kohta rohkem. Isegi jänesepuurid on alles. Ja loomulikult ei saanud ma üle ega ümber oma vanast kasest, millest ka PETUS palju juttu on. Kas on võimas ja täies elujõus, käisin teda kallistamas ja tema juures ka poseerimas. Nii vähe ongi õnneks vaja!

 Loomulikult käisime ka majades sees kondamas. Ütlen ausalt, juba Penu külla jõudes tundsin, et olen koju jõudnud. Pisarad valgusid silma ja tibutagi tuli ihule. Vot selline võimas emotsioon valdas mind. Me kolisime sealt ju ära 1979 aastal, seega polnud ma seal lausa 38 aastat käinud. Tõsi küll, umbes 1983 aastal me käisime venna ja õega seal külas, aga hoopis teises talus. Aga ma tundisn kodu ära! Tundsin! Jeee!

  Oleks mul mingigi võimalus, ma ostaks selle kodu uuesti ära. Just uuesti, sest kunagi meie Ema ostis selle meile Voldemar Parmu käest. Isegi seda onu mäletan hästi. Aitäh kallile Emale, et ta kinkis meile lapsepõlve oma majas! Olgugi, et maja ei olnud mugavustega, aga siiski möödusid meie lapsepõlve ilusamad aastad seal. Aitäh! Ja loomulikult tuleb mu lasteraamatu järjes PETU LÄHEB KOOLI ka elust seal juttu küll ja veel. Noh, Neitsidel pidavat hea aasta tulema, raha pidavat tulema. Ma nii tahan uskuda, et juhtub ka ime ja ma võidan lotoga. Muide, ostsin üle aastate endale ka BINGO ja hakkan täna mängima, lootuses...Sest ma tahan koju tagasi!

  Nüüd aga suur fotogalerii ka siia. Iga foto kõneleb minuga lapsepõlvekeeles ja igal fotol on minu jaoks väga eriline tähendus. Aga sellest kõigest kirjutan juba fotode all.
peegel ja sõel meie toa laual...

Häädemeeste vald, Penu küla, Härjapea talu- minu kodu!
tubademaja ja köögimaja...
meie toa aken
tubademaja pööning, minu lemmik mängukoht, illustartsioon ka PETUS
lagunenud pliit tubademajas, meie (õdede) toas
ja pliidimüür Ema ja venna toas
Ema toa aken...
isegi vana triikraud nukralt meie toa laual...
meie (õdede) tuba
selle koha peal asus üks pisike tuba, aga nüüd seinad maha lõhutud
vaade tubademajale...
vanast kaevust on vaid auk...
ja sibulaõunapuu kaevu kohal...
keav kus kohast lootsime jõuda minuasjutumaale...
ja jänesepuurud tubademaja küljepeal
kõõgimaja tagumine aken
siin asus köögimaja pliit
siin asus loomalaut...
köögimajas...
köögimaja sahvri eesruum...
köögimaja väljapoolt...
sahver-keller
välikäimlast on järgi vaid auk...
köögimaja laudapoolne osa...
õunapuu...
kummuli välikäimla köögimaja taga...
marjapõõsad ja kartulipõllu ots kus olid hernehirmutised :)
minu qarmas-kallis vana kask
ja mina vana kase juures...
vaade kodutalule põllumaalt
vana kask täies hiilguses...
vaade köögimajale läbi põõsaste...
vaade vanale kasele põllult...
vaade tubademajale kruusateelt...
naabrite Mõttuste maja...ja meie kruusatee...
majade esine kruusatee kus ladusime kividest mosaiikpilte...
ja kruusatee Jaagupi poole...
viimane vaade kodule enne lahkumist...
kodukandi kasetukk...
meie mõistes jõgi kus käisime kassile ogalikke püüdmas :)...
tee mis suundub toonase Kaasiku suurfarmini...
endine Kaasiku suurfarm kus käisime lehmade sarvi kriidiga valgeks värvimas :)
teel lapsepõlve bussipeatusesse...
ja bussipeatuses...
bussiootepaviljon...
ja mina paviljonis...
ja meie Germoga paviljonis...
Kablis, mere ääres kus kohast tahtsin üle mere Kihnu minna...
Kablis, mere ääres...
koht kus toimuvad suvised Päikeseloojangu festivalid...
1. Kabli bussipeatus Häädemeeste poolt Ikla suunas...
Kabli Seltsimaja-Raamatukogu...
ja kunagine Kabli poehoone. kahjuks vaid kunagine...
vaade Kabli pagarist kortermajdele, kus elasin ka mina enne Panu majja kolimist...
Kabli pagar


  Elu-armastan sind!


18. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

laupäev, 14. jaanuar 2017

"Ütlemata sõnad"-Heli Künnapas



  Vist oli kevad, kui selle raamatu lugemine mul pooleli jäi, aga just hetk tagasi jõudsin asjaga ühele poole, ehk siis ütlen ka sõna sekka.

  Täna saan uhkusega ütelda, et olen läbi lugenud kõik Heli Künnapase raamatud.
Heli on ikka superandekas noorteromaanide kirjutaja ja mitte ainult. Ma näiteks ei imesta üldse selle üle, et ta noorteromaan "Tristan" on koolis soovituslik (mitte kohustuslik) kirjandus.

 "Ütlemata sõnad" meenutab mulle pisut Heli esimest romaani "Lõpupidu" mis oli enne "Tähtajalist elu 1. osa" mu vaieldamatu lemmik. Täna võin ütelda, et "Tähtajaline elu 2. osa" on mu kõige lemmikum, siis 1.osa, siis "Lõpupidu," siis "Jõuluks koju". Ah, noh, ma juba enam ei teagi. Kõik on head! Sest lihtsalt kirjanik on andekas ja tal on loetav käekiri ning hämmastav inimeste tundmise võime, mida igal ühel ei ole. Aga selle üle ma ka enam ei imesta, sest olen aastakümneid uurinud tähtkujusid ja Kalad ongi (Heli on tähtkujult Kalad) läbinägelikud, sensitiivsed ja õiglased inimesed.

  See on üleni armastusromaan, põhineb tunnetel ja üleüldse on suheteteema üks läbivamaid omadusi Heli raamatute puhul. Aga inimene kes ei tunneks nii hämmastavalt hästi inimesi, ei suudaks ka nii empaatiliselt ja tundeküllaselt kirjutada.

 Julgen soovitada seda lugeda kõigil, eriti noorukitel kes on just ellu astumas või "põevad" haigust nimega "tunnete sasipundar" sest sellest romaanist on suur abi enese leidmisel. "Ütlemeta sõnad" on noorteromaan mis kutsub noori (korrale) elama oma elu, mitte sõltuma sõprade tegudest ja soovidest. See on lausa eneseleidmise õpik!

 Aitäh, hea Heli, et sellise raamatu kirjutasid!

Ja nüüd poeleheküljelt ka:

RAAMAT

ÜTLEMATA SÕNAD


18.90 14.06 €
 31 Google +0  5 Share0
Heli Künnapase neljas noorteromaan „Ütlemata sõnad“ jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ning mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused.
"Pettumus karjub välja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra õigesti. Aga sees ei kisuks nii õudselt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on ühepoolsed. Justkui oleksid ütlemata sõnad meie vahele praegu seina ehitanud... Seina, mille kummagi poolel seisame ühes oma sarnaste soovide ja tunnetega..."

14. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 12. jaanuar 2017

PETU ja MAYA esitlus Pärnus, kohvikus Piano



   Täna esitlesime koos kirjanik ja lastekirjanik Lea Jaanimaaga oma lasteraamatudebüüte. Lea esitles raamatut "MAYA" ja mina raamatut "PETU."

  Esitlus kulges väga kenasti. Kohvikus oli rahvast päris palju. Hea ajakirjanik Urmas Saard, kelle artiklid ja pildid on alati elusad ja ühed minu lemmikud, oli ka kohal ning millalgi jagan teiega tema emotsiooni kirjas ja pildis. Aitäh hea Urmas, et tulla said!

  Mina tahaks ennast kuidgi eriliselt väljendada, aga sõnades seda teha ei saa. Ma usun, et see ei ole mitte igapäevane asi, kui su kunagine õpetaja tuleb su raamatuesitlusele ja ka tema emotsioon on laes ning esitab sulle umbes sellise küsimuse "kas sa Margit ise ka tead, kui hea raamatu kirjutamisega sa hakkama saanud oled?" Selline asi juhtus täna minuga....olen sõnatu. Õpetaja Antonina Lepp sõitis kohale Häädemeeste vallast, Ikla külast, kus ta elas ka siis, kui mina Metsapoole 8-kl Koolis, 1. klassis õppisin. Antonina ehk Niina ütles, et ta läks ka nii raamatu sisse, tundis, et just tema on see PETU ning tema jaoks oli tunne nagu oleks ta selle raamatu ise kirjutanud. Seda kõike oli lihtsalt nii võrratult ilus kuulda, et rõõmupisar kippus silma tulema. Aitäh, aitäh, kallis Niina! Nüüd on mul ka su telefoninumber olemas ja saame suhelda. Niina tõi mulle potialpikanni ja lausus, et ka seitsmekümnendatel oli see paljude lemmiklill. Oehh, kannan tibutagi ja tänan! Aga enne täidan ühe lubaduse. Suhtlemiseni!

  Sellega veel kõik ei lõppenud. Kuna mu raamat on kirjutatud Penu külas elamisest, siis täna tuli esitlusele ka üks Salme, kes on ka Penu külas sündinud ja kasvanud. Ma ju räägin, et üliarmas õhtu oli. Urmas jäädvustas meid kõiki ka piltidele.

  Meid küsitles Sven Kivisildnik ehk kirjarahvale lihtsalt (:)kivisildnik. Kõik sujus kenasti. Usun, et rahvas jäi ka väga rahule. Raamatute esitluse ajal jooksid dataprojektoril ka meie raamatute illustratsioonid ja külalistele pakkusime kohvi, teed, kommi ja küpsist.

  Aitäh, kallis Lea, et sellise ettepaneku tegid! Sinuga läheks luurele iga ilmaga! Kohtumiseni juba 11. veebruaril kell 17.00 kohvikus Versus!

  Lea Jaanimaa jättis mõned raamatud ka minu kätte, kirjutas autogrammi ka sisse. Kui teil on soov see endale soetada siis andke teada.

see hetk kui kunagine õpetaja usaldab su kätte oma pooliku käsikirja, et sa vaataks selle üle ja annaks nõu, et kas....uskuge, see oli üliarmas hetk.

MAYA Lealt
alpikann Antoninalt ja kobarnelk Kaidilt



 Imeline päev on õhtus, aga emotsioonid laes.
Suured tänud!
Lea Jaanimaa, (:)kivisildnik ja mina. foto: Urmas Saard
PETU ja MAYA. foto: Urmas Saard
rahvas. foto: Urmas Saard
esitlen PETUt. foto: Urmas Saard
vestlus peale esinemist. foto: Urmas Saard
kirjutan pühendusi . foto: Urmas Saard
koos lapsepõlvemaa elaniku Salmega ja õpetaja Antoninaga
koos õpetaja Antoninaga. foto: Urmas Saard
moderaator (:)kivisildnik ja kirjanik Lea Jaanimaa
Rohkem pilte näete SIIT.

Kopeerin siia ka Urmas Saardi artikli KÜLAUUDITEST:

Maya ja Petu kutsusid endast kirjutatud lugusid lugema

Lea Jaanimaa „Maya“ ja Margit Petersoni „Petu“ on mõlemale autorile esimesed lasteraamatud, mis jõudsid lugejateni möödunud aastal enne jõule.
Lea Jaanimaa ja Margit Peterson  ()kivisildniku seltsis Foto Urmas Saard
Lea Jaanimaa ja Margit Peterson (:)kivisildniku seltsis. Foto: Urmas Saard
Neljapäeval, 12. jaanuaril veetsid Maya ja Petu koos oma loojatega meeldiva õhtupooliku kirjandushuvilise rahva seas Piano kohvikus. Port Artur 2 kaubanduskeskuse kolmandal korrusel kahasse Rahva Raamatuga põrandat jagav kohvik on hea kohtumispaik põnevate tegelastega tutvumiseks. Kaks naist sättisid (:)kivisildniku endi vahele istuma ja olid valmis vastama nii tema kui sügavalt pehmetes tugitoolides istuvate inimeste küsimustele.
Jaanimaa, kes oskab maailma näha läbi koera silmade
Esimesena sai vastamise õiguse pealinnast Pärnusse sõitnud Jaanimaa, kelle mõttest sündiski ühine raamatute esitlemine. Kõigepealt rääkis autor Vaikse ookeani rannikul asuvas Californias elavast kunstnikust, kellega koostöös raamat valmis. „Mina kirjutasin ja Ilona Sula jutustas minu lugusid piltideks joonistades. Me suhtlesime ainult meiliteel.“
(:)kivisildnik ütles, et „Maya“ ei ole kaugeltki Lea esimene raamat ja tegemist on vilunud kirjanikuga.
(:)kivisildniku küsimusele, kuidas ta üldse jõudis lastekirjanduse juurde, vastas Jaanimaa, et tegelikult jõudis ta lastekirjanduse juurde pärast pika teekonna läbimist. „Hakkasin „Mayat“ kirjutama kolm aastat tagasi. Mulle ei valmista mitte mingisugust vaeva olla noor poiss, tüdruk, vanamutt, mida iganes, ärimees, pätt. Aga, kuidas olla koer? Seda ma ei osanud. Kuna ma seda koera hästi tunnen ja armastan, siis tahtsin jätta meie pere koerast lastele jälje maha. Ja ühel hetkel suutsingi ma olla see koer, et luua raamatu selliselt, nagu kirjutajaks olnuks sama koer.“
(:)kivisildnik: „Ise ei ole ma julgenud kunagi lasteraamatuid kirjutada. Kui ma olin niiöelda suur laps ja palju raamatuid lugesin, siis ma lasteraamatuid peaaegu ei sallinudki. Tundus, nagu oleksid lasteraamatud kuidagi väga rumalalt kirjutatud. Kuidas on sinu suhe lastekirjandusega?“
Jaanimaa: „Mina olen pedagoogi tütar ja pidanud lugema alguses Tähekest, seejärel lasteraamatuid. Kui on ilusad pildid sees, siis võib neid kindlasti lugeda.“
(:)kivisildnik: „Värviliste piltidega raamatu tegemine on üüratult suur ja kulukas ettevõtmine. Räägi, kuidas see sul on õnnestunud?“
On vaja ema ja isa koos, / mitte raha ja asju rodus / kõige tähtsam kogu eluloos / on kasvada terves kodus
Jaanimaa: „Ei räägi (heatuju tekitav naer saalist). Ma tegin selle raamatu sellepärast, et tahtsin. Mõtlesin kõik otsast lõpuni ise välja. Tahtsin, et kaaned oleksid läikivad, mis võimaldavad šokolaadi plekke lapiga maha pesta. Tahtsin, et lehed oleksid paksud. Raamatus on ka üks tark luuletus. On vaja ema ja isa koos, / mitte raha ja asju rodus / kõige tähtsam kogu eluloos / on kasvada terves kodus.“
(:)kivisildnik: „Väga armas! Mis moodi sa kirjutad?“
Jaanimaa: „Kui kunagi on kirjanikud öelnud vestlustes, et raamat kirjutas ennast ise, siis mina vaidlesin vastu, et midagi ei kirjuta ta ise. Aga nüüd ma võtan sõnad tagasi ja ütlen, jah, ühel hetkel hakkas raamat ise kirjutama.“
Jaanimaa rääkis, et kunagi tahab ta kirjutada ka raamatu tosina lapsega perest.
„Petu“ on autori üheksas raamat
Maya ja Petu Foto Urmas Saard
“Maya” ja “Petu”. Foto: Urmas Saard
Enne lasteraamatu trükki jõudmist on Peterson avaldanud viis luulekogumikku, kaks romaani ja novellikogu. Seda kõike viie aasta jooksul. „Petu“ raamatusse joonistas pildid Pärnumaal Koongas võrsunud, kuid nüüd Lapimaale asunud Signe Lauk, keda mõistetaval põhjusel raamatu esitlusel ei kohatud. Aga Peterson oli üllatusest ja õnnest elevil nagu väike tütarlaps ajast, kui ta istus Metsapoole omaaegse 8-kl kooli esimese klassi koolipingil. 1978. aastal oli Antonina Lepp Metsapoole koolis tema õpetaja. „Antonina on ääretult armas inimene, me polnud kohtunud üle 30 aasta ja tundsime teineteist ära paari aasta eest Metsapoole koolis, kui käisin seal raamatuid esitlemas,“ rääkis Peterson, kelle põsed õhetasid. Nüüd oli õpetaja tulnud taas oma ammuse õpilase raamatu esitlusele, kaasas potialpikann. Tänavu kaheksakümneseks saav õpetaja lausus, et ka seitsmekümnendatel oli see paljude lemmiklill. „Ta ütles küll, et võib tema nimeks Niina panna, aag’ ma usun, et kodanikunimi on kenam,“ arvas Peterson ja lisas juurde, et õppis Antonina tütre Tiina Lepaga ühes klassis.
„Ja see teine memm on Salme, kes on ka Penu külas elanud, külas kus möödus mu lapsepõlv ja mille ainetel ma „Petu“ kirjutasingi,“ rääkis mälestuste lummusesse aheldunud Peterson. Penu küla asub Pärnumaal Liivilahe ääres, mitte kaugel Läti piirist, Häädemeeste vallas. Kogu raamatu sündmustik toimubki selle väikese külakeses piires, kirjutatuna valdavalt raamatu autori enda lapsepõlve ainetel. Ka Petersonil võttis raamatu valmimine aega kolm aastat. „Kui (:)kivisildnik on öelnud, et luuletused valmivad raskemini kui romaani kirjutamine, siis mina olen kogenud, et lasteraamatu kirjutamine on veelgi raskem,“ tunnistas lõpuks raske tööga ühele poole saanud Peterson. „Raamat on tõsieluline ja kirjutatud minu elust maha.“
On vaja ema ja isa koos, / mitte raha ja asju rodus / kõige tähtsam kogu eluloos / on kasvada terves kodus
(:)kivisildnik peab peategelast väga eriliseks. „Kohe päris alguses on üks episood, kus tüdrukut kirjeldatakse umbes niimoodi, et Petu annab kõigele elu. Ka lehmakookidele, millel on nina, silmad, suu. Väga lahe tegelane. Seal on palju nägematuid ja kuulmatuid asju, mida tavapärases lasteraamatus ei leidu. Räägi, miks sa tegid teistmoodi lasteraamatu?“
Peterson: „Raamat kõneleb laste elust seitsmekümnendate aastate maal. Ise kasvasin seitsmelapselises peres noorema õena. Iga minu uus raamat on järg eelmisele. Ka sellele lasteraamatule on tulemas järg, mis jutustab Petu kooli minekust.“
„Jah, olen liigutatud hingepõhjani. Minu õpetaja tuli kaugest Ikla külast Pärnusse. Kinkis mulle enda kirjutatud teksti palvega sellele pilk peale visata. Vahva! Ka tema kirjutab.“ Näis, et Petersoni emotsioonid ei laskugi enam pilve servast madalamale. Eks selleks oli põhjustki, sest Antonina küsis: „Kas tead ka ise, kui hea raamatu oled kirjutanud“
(:)kivisildnik võrdles kahte esitletud raamatut. „Meil on siin kaks täiesti erinevat lähenemist lastekirjandusele. Üks on väga leebe, vaikne, nagu aeglase käiguga raamat. Teine lühikese tekstiga, intensiivne ja ägedam, kummaliselt erilise tegelasega.“
12. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Uus tass Itaaliast!

kallis Kati ja Itaalia tass

  Täna käis mul külas armas sõbranne ja kooliõde lapsepõlvest, kes juba üle 12 aasta elab Itaalias. Ja just Itaaliast ta mulle uue tassi tõigi.

  Tassil on ka mitmeid Itaalia sümboleid, näiteks Pisa torn, mis on tehtud marmorist. Selle kohta rohkem infot leiate SIIT.

  Teiseks Colosseum, mis on suurem Vana-Rooma amfiteater. Colusseumi kohta saate ka rohkem lugeda Vikipeediast või SIIT.

 Uurisin kalli Katrini käest, et kui kaugele jääb Milano tema elukohast, kuid selgus et ikka mitmesaja kilomeetri kaugusele. Seega sügisel Itaaliat väisates meil kohtuda pole võimalik. Aga Kati on Eesti kodus märtsi alguseni ja selle aja jooksul ehk jõuame veel kohvitada. Oli armas tunnike!

  Aga nüüd hakkan ennast lille lööma ja suundun kelle 16.00-ks kesklinna postimajja ja siis edasi Port Artur 2, Rahva Raamatu kohvikusse Piano oma lasteraamatut PETU esitlema. Olete kõik oodatud!



12. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

VALGE RAHU

pilt illustratiivne. leitud netiavarustest

   VALGE RAHU

ööd lõppevad
maa täitub igavikuga
ulgumerelt
kostub kajakate kisa

valge vares
istub katusel
jalg üle põlve
ja oraakel silmis
see on tema
nirvaana

päikese
kollased kiired
upuvad enesesse
nagu sina
tollel õhtul
kui maailm veel
käega katsutav oli
ja sa kompasid
alateadvuse piire
silitasid mu sõrmi
ja suudlesid mu
jahtunud huuli

õpetage mind
armastama
hüüab emasloom
minus ja
sulgeb silmad

universum talletab
peenemagi aistingu
endasse

maale saabub
valge rahu


12. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 11. jaanuar 2017

Strippar Marco uus lugu "Nälg," mis seos sellel minuga on?


   Alles eile ma blogisin, et minu sõnadele valmis (või on valmimas) uus lugu ning umbes samal ajal sai strippar Marcol valmis järjekordne bravuurikas-glamuurikas lugu. Seega 2 lugu minu sõnadele ühel päeval lausa!

   Minul kadus eile õhtul millegipärast netiühendus ja täna, 24 h hiljem netti avades sai värske uudise osaliseks. Jah, ma kirjutasin selle laulu sõnad! Tõsi küll, ma ei mäleta enam mitmendad sõnad need sõber Marcole on, kas kolmandad või neljandad, aga luban, et meie koostöö jätkub. Marcot tundes võin vaid häid sõnu lausuda, kuigi olen 100% kindel, et paljud mu sõbrad või tuttavad kirtsutavad nina selle loo ja uudise peale. Aga see on nende probleem. Mina leian, et mida rohkem värve ja bravuuri, seda lõbusamaks ja positiivsemaks me oma elu elame. Ja ega Marco ka ennast superstaariks ei pea, ta on pesuehtne artist kes teeb seda mida heaks arvab. Teeb ihu ja hingega. Ja nii peabki! Igal ühel oma elu!

  Nagu näete lööb lugu juba laineid (vaadake esimest pilti). Minul on selle üle vaid hea meel. Soovin Marcole jõudu ja jaksu ning paksu naha kasvatamist! Tegelt ma tean, et ta on endale ammu juba paksu naha peale kasvatanud.


  Ja siia lisan mõned lingid, sest jäädvustan alati kõik oma loominguga seonduva oma blogisse. See on ju mu päevil!

  elu24
PUBLIK
Õhtuleht
ja
MuusikaPlaneet
YouTube


11. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

MuusikaPlaneedi artikli jäädvustasn meelsasti ka siia:



MARCO TASASE UUS VÄRVIKAS MUSAVIDEO “NÄLG”


Marco Tasase video "Nälg"Strippar Marcona tuntud Marco Tasane laadis täna YouTube’i üles oma uue, seksinäljast rääkiva loo video. Laulu sõnad kirjutas Margit Peterson ning biidi tegi djViisGleni.
Klipis osaleb lisaks Tasasele ka Julia Karhu.
Paar nädalat tagasi mainis Marco MuusikaPlaneedile, et juba aprilli alguses on oodata veel üht musavideot ja see lugu räägib armukolmnurgast.

teisipäev, 10. jaanuar 2017

Uued tassid kollektsioonis, Ingel jt...



  Täna sain lõpuks kätte ühe imearmsa pakikese. Olen terve nädala peaaegu kodu külge naelutatud olnud, sest tervis trikitab. Pakike jõudis Smartpostiga minuni juba eelmisel esmaspäeval, kuid siis ma haigestusin. Õnneks saab ühele numbrile helistades paki hoidmise aega pikendada. Täna küll on juba inimese tunne, kuid mul ei ole kummikuid ning Pärnus on vihmane sügis. Säästsin ennast jalgade märjaks tegemisest ja helistasin kiirabi Avele ja palusin abi paki kättesaamisel. Ave on nagu hea Ingel, siuhh sinna ja siuhh tagasi. No, mul on neljapäeval kalli Lea Jaanimaaga ühine raamatute esitlus ja säästsin ennast külmetamast. Siirad tänud heale Avele abi eest ja pirakad tänud heale Elinale selle imekena paki eest!

uus ja armas Ingel mu kollektsioonis
ja siin need on, imeilusad!
seep


  Olen nüüd kahe tassi, või vast õigem oleks ütelda kruusi võrra rikkam. Armas Elina saatis mulle Võru linna tassi ja Muumidega tassi. Muumipiltidega tasse korjab ta ise kuid neid ei pidavat Eestis müügil olema. Soomes aga küll. Mina olen tänulik nende imearmsate tasside (kruuside) eest! Aitäh, aitäh!

 Elina, kas sa loed mu mõtteid? Või oled mu blogisse vahel piilunud? No, igatahes suured ja siirad tänud ka selle imearmsa Ingli eest! Ma kogun Ingelid ka, kuid hetkel ei oskagi ütelda mitmes Ingel see mu kogus on. Aga armas on. Huvitaval kombel oli teda väga raske pildistada, jäi hägune. Aga ta sillerdab ja ilmselt sellepärast. Kuid see polegi oluline. Oluline on see, et mul on kogus üks imearmas Ingel juures. Otsin talle varsti ka kohe kuhu riputada. Aitäh!

  No, ja seepe ma kogun ju ka. See on uus hobi, kuigi kunagi enne olen ka neid kogunud. Seega suured tänud seebi eest! Ja salvi eest ka! Venemaa kaup on hea ja tõhus. Kunagi ehk annan tagasisidet.

***

 Lisaks sellele, et täna on mul külalistepäev olnud, sain netiavarustesse sukeldudes meeldiva üllatuse osaliseks. Üks bänd (nimesid ei nimeta, nagu kokku lepitud) sai valmis (või õigemini kohendab veel) minu sõnadele loodud punklauluga. Olen siiralt õnnelik ja tänulik. Aitäh! See bänd ei ole enne mu luuletusi viisistanud ja kui nende plaat kevadel ilmub, jagan ka teiega. Seniks naudin ise. Tõsiselt naudin.
Ma ei oska ütelda mitmes minu sõnadele viisistatud lugu see on, vast 30. Kuid peagi on oodata lisa. Praegu veel vaikin. Nalja hakkab saama.

Olge mõnusad!

10. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 8. jaanuar 2017

***



  ***


.
kui keegi
suudab rebida
seest su hinge
sülitada sellele
ja visata
prügikasti
nagu kasutu
lelu
.
siis keera
prügikast
kummuli
ja sülita
vastu
.
sest rünnak
on parim kättemaks
mida sularahas
teostada
saab
.
8. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma