teisipäev, 26. juuli 2016

Sõbrad on, suvi on, imeline Pärnu suvi koos armsate sõpradega

kallis lapsepõlve liivakastikaaslane Kati ja mina


   Kui rahvasuu armastab ütelda, et esmaspäevad on sinised, siis pean mainima, et sinine värv on minu jaoks väga ilus värv, eriti veel türkiissinine. Just türkiissiniseks kulges minu selle nädala esimene ja viimane esmaspäev.
armas Katrin Kuresalu

Katrin tegi minust ja Germost ka koduse pildi

Katrin ja mina
   Oma armsat lapsepõlve mängukaaslast Katrinit ehk Katit ei olnud ma näinud umbes 7 aastat. Tõsi küll, läbi virtuaalmaailma näen ju teda pidevalt, aga see ei ole see. Kati kolis 12 aastat tagasi Itaaliasse elama ja kolmapäeval tuli ta taas oma Eesti kodu külastama ning täna hommikul leidsin postkastist kirja, et Kati on linna tulemas. See oli rõõmus sõnum ning varsti ta oligi kohal. Kolmveerand tunnikest möödus nii kiiresti, et me ei saanudki eriti midagi rääkida. Aga oli väga armas kohtuda ja loodan, et kohtume veel enne, kui taas Itaaliasse tagasi lähed. Loomulikult tegime mäletuseks ka selfisid. Naised ju. Pisut edevad on kõik naised. Aitäh, Katikene selle imetoreda visiidi eest!

mina oma kalli sõbranne Merlega

armsad õed (omavahel) Ave ja Merle


  Vahetult peale Kati lahkumist jõudsid meile Merle ja Ave külla. Merle elab juba 6-7 aastat Soomes ja just sai aasta mööda meie kohtumisest. Olen alati ütelnud, et sõprust ei tapa ei aeg ega vahemaa. Tänapäeval on ju kõik mööda ilma laiali, aga Eestisse tulles leiavad head sõbrad ikka aega kohtumiseks. Nii on meil ka Merlega olnud. Vahepeal elas ta aastaid Iirimaal, siis me ei näinud kaua, aga tunne on selline nagu oleksime pidevalt koos. See on see ehe sõpruse tunnus. Ja Avet oli ka taas armas kohata. Temaga oleme ikka tihedamini kohtunud, pärnakad mõlemad, isegi ametid olid aastaid ühed sotsiaaltöötajatena, Ave töötab isikliku abistajana juba 6 aastat ja mina töötasin armsa Terje isikliku abistajana 4 aastat. Ave ja Merle on õed. Ohh, neid aegu ammuseid! Aitäh, kallikesed!

kallis sõbranne Anneli armsa Arabella poolt tehtud ja mulle kingitud Ingli ja Laekaga

  Aeg kohvi- ja teetassi taga kulges nii kiiresti, et me ei saanud arugi kuidas tunnid möödusid. Siis tuli järgmine lapsepõlvesõbranne Anneli, kes elab juba 8 aastat Lapimaal, kuid tänu tööle saab suved veeta kodus, Eestimaal. Anneliga oleme sellel suvel palju koos olnud ja olen ka temast palju bloginud. Täna käis ta oma armsa kiisukesega taas arsti juures ning loomulikult ka leidis aega meile külla tulemiseks. Läbi Anneli saan tänusõnad edasi anda ka ühele imearmsale hingele Arabellale, kes mulle oma kätega tehtud Ingli ja laeka tegi ning kinkis. Oehh, siin saavad sõnad otsa....Aitäh, aitäh, aitäh! Taas üks Ingel mu kollektsioonis juures. See on veel nii eriline, et ma pean mõtlema kuhu talle pesa teen. Kannan tibutagi. Ja laegas on ka imeline, ilmselt panen sinna sisse ka midagi eriti armsat. Hea Arabella, kes sa iganes oled, aitäh selle eest, et sa olemas oled!

  Me polegi täna Germo ja Zorroga omekeskis olla saanud, kuid ega ma ei kahetse mitte midagi. Nii imeline päev on olnud, et ma ei oska seda sõnadesse pannagi. Zorro on ka meid nii omaks võtnud ja käib endiselt mul sabas ja nutab. Aga juba lööb nurru ja käib kenasti potil. Hommikul oli küll valesse kohta veidi palju ennast tühjendanud, kuid panin ta ninapidi sisse ja nüüd leiab kenasti poti üles. Praegu magab Germo süles ja kuulab Kukerpille.
õhtune Reiu rand
Reiu rand
Germo peale ujumist Reiu rannas
Sander Reiu rannas
Sander
jubearmas Sander :)
Reiu rand
Germo Reiu rannas

  Ega siis päev sellega veel ei lõppenud. Poole seitsme paiku startisime Merle, Germo, Ave ja ta tütrepoja Sanderiga Reiu randa. Uskuge või mitte, aga meie Germoga jõudsime sellel aastal esimest korda merre ja vette üldse. Lihtsalt Germo haiguse tõttu oleme  pikalt kodusrežiimil olnud ja enne haigushoogusid ei olnud ilmad kuigi suvised. Reiu rand on imeline. Ma vette just telefoni kaasa ei võtnud, et merest paistvast Lottemaast pilti teha, kuid sõitsime randa just läbi Lottemaa, ning teepeal sõitis meile vastu huvitav rong koos Lottemaa külastajatega. Neid oli nii palju, et osad tulid Lottemaalt jala, no, lihtsalt ei mahtunud rongile. Rand on seal imeline ja vesi oli supisoe. Mina ujuda ei oska ja Germo ka mitte, aga mulle meedlib sügavas vees käia, käisime Germoga käest kinni, kuna ka tema ei oska ujuda. Kui vesi oli mul kõrini, oli Germol see vaid rinnuni, ta ju minust kordi pikem. Aga me nautisime vett väga ning umbes tund-poolteist rannas möödus kenasti. Ave lapselaps Sander mängis autodega ja me kõik nautisime piknikuroogasid, mille Ave oli kaasa pakkinud. Nüüd võin südamerahus ütelda, et suvi on korda läinud, sest meres käidud. Loodan, et jõuame veel vette.
Germo Ave kodu trepil
armas Ave oma saunamaja terrassil
kallis Merle õe kodusauna ees
perekass Miisu
õnnelik Germo Ave kingitud kollase käekellaga

  Ega sellega meie seiklused veel ei lõppenud. Reiust naastes läksime Kuu tänavale Ave juurde, kus lahke perenaine meid ohtralt kostitas. Tema imelise kodu uksed olid meile valla ja perekass käis isegi trepil uudistamas, et mis toimub. Perekass, kes muidu on nagu õhkõrn diivanipdi. Aga ta armastab oma perenaist nii väga, et peab iga ta sammu nägema. Ja, noh Ave on endiselt superkokk. Eriti hea oli heeringa-kodujuutu-hapukoore kaste keedukartli kõrvale. Aitäh! Tänasest päevast hakkan ka kodujuustu sööma! Siiani pole see mulle üldse maitsenud, kuid sinu toit oli nii eriliselt hea. Lihtne ja hea. Kõik oligi hea. Aitäh! Ahjaa, enne, kui lahke perenaine ja ta kallis õde Merle meid koju sõidutasid, kinkis Ave Germole kollase käekella. Müstika on see, et viimase kuu aja jooksul vaatab Germo kõikide käekelli ja kiidab neid. Ma pole iialgi arvanud, et peaksin talle käekella ostma, kuna ta ju ei tunne tähti ega numbreid, kuid ta on praegu nii õnnelik selle kingituse üle, et unest pole märkugi. Muudkui räägib tänasest päevast ja käib mulle kella näitamas. Ei tea kas võtabki selle ööseks käe pealt.

  Peale kõige on tänase päeva üheks ühiseks nimetajaks ühed armsad kohad minu koduvallas Koongas, Oidremaa ja Lõpe. Ave ja Merelega elasime kunagi ühel ajal Lõpel ja Kartiniga Oidremaal. Nende kahe küla vahe on umbes 5 km. Oidremaal tutvusin ka Anneliga, kelle tädi ja vanaema seal kunagi elasid. Seega müstiline päev müstiliste kokkusattumistega.

  Vahepeal, kui mina kodus külalisi võõrustasin, tõi väga kallis inimene mulle taas puid. Näis millal töö nendega tuleb taas ette võtta, sest kui homme väga leitsak ei ole, tahaks metsa seenele minna. Kui on, siis plaanid muutuvad. Homme on veel n.ö. vaba päev ja siis kolmapäeva ja neljapäeva õhtud oleme plaaninud veeta Jahtklubis, sest juba teisipäeval algavad tegelikult Pärnu Bluusipäevad. Igal juhul kolmapäeva õhtul kell 21.00 oleme Jahtklubis "10 minutit hirmu" ja Dave Arcarit kuulamas. Tulege kõik!

Aitäh imelise päeva eest mu kallid sõbrad!

25-26- juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 24. juuli 2016

Saage tuttavaks, tema on Zorro

Zorro


   Meil on linnas elades olnud mitu kassi, kuid kõigi saatus on õnnetult lõppenud. See on üks põhjustest miks ma pole tahtnud uut kodulooma võtta. Tean, et Germole mõjuvad kassid hästi ning see pole jäänud ka märkamatuks meie- ja naabermaja rahvale. Nii täna Germole kassipoeg kingitigi. No, vaadake ometi, kui armas meie Zorro on! Aitäh, aitäh, aitäh!

Germo on väga õnnelik Zorro üle
Zorro läks kohe sööma
silmad nagu pärlid peas :)

  Lahke pererahvas tuli koos kastiga, liivaga ja söögiga. Zorro hakkas kohe usinasti sööma, kuid natuke on veel ärevil ja nutab, tutvub elamisega. Küll ta harjub. Meie oleme õnnelikud. Kassid on väga armsad loomad!

  Evele. Jäid hiljaks oma tulemisega, sest seeneomlett on juba seedekulgu jõudnud.
Koostis:

munad
seened
sibul
küüslauk
sinep
pipar
sool

(mina jahu ei pane, nii on mahlakam)


24.juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

Metsas või kodus?

natuke midagi ikka...

    Eilse päeva plaanid said tegelikult juba ammu paika pandud, nii me siis hommikul kella poole kümne paiku Uulu- Metsaküla- Jõulumäe metsa seenele sõitsimegi. Tõsi küll, tegelikult läksime puravikke ja kukeseeni korjama, kuid neid kahjuks eriti ei leidnud. Kokku leidsime vaid 5 puravikku ja 3 kukeseent. Selle eest sain mina juba paraja portsu tõmmuriisikaid ja olen selle üle õnnelik. Mets oli muidugi seene- ja marjulistest tulvil ning mustikaid oli ikka terve mets täis. Neid mina ei korjanud, sest mulle lihtsalt ei meeldi mustikaid korjata. Aga seened ajavad mind hulluks, isegi öösel unes korjasin seeni. Lõpptulemus on esimeselt pildilt näha. Enamus saagist olid pilvikud, lausa hiigelpilvikud, sest nendest korjasin põhimõtteliselt ühe ämbri täis. Tuleb taas minna, mitte küll täna, aga...

minu selle aasta esimesed seened. oli ju vaja kohe pilti teha :)
ja nii need kaussi likku said...
soolaseened ja mustsõstrakompott

  Peale seenel käimist askeldasime aias pisut, niitsime muru, mina puhastasin ja keetsin seened ära ning väike šašlõkk kulus ka asja juurde. Koju jõudes sai sama tööga jätkatud. Siis tuli kallis Eve ning sai koos sõpradega imeilusat suveõhtut nauditud. Täna said lõpuks seened purkidesse ja naabrinaise antud mustsõstrad kompotiks.

väike šašlõkk


muheda näoga Germo. huvitav miks? ;)



  Täna pole eriti palju külalisi käinud, kõigest 5 vaid. Minu kallis õepoeg Raido ja tema armas elukaaslane Reelika külastasid ka meid, kaasas jubeäge kaelapadjast lammas. Aitäh, aitäh, aitäh, mu kallikesed!

minu uus kaisukas

armsad Reelika (lammas vaskul nurgas) ja Raido (avage pilt suurelt ja lugege kirja Raido pluusilt) ;)

  Olen tavapäeva rutiinis tagasi, pesumasin peseb ja tolmuimeja ootab järjekorras.
Homme on juba uus nädal.


24. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

reede, 22. juuli 2016

Veini, siirupit, maksapannkooke ja küüslauguhoidiseid

Nurga talu siirup ja vein. 

   Jälle üks päeva talvele lähemal! Ok, ok, ega ma talve just ei oota, sest olen suvelaps.

  Täna võõrustasin kõigest 5 külalist, aga lisaks sellele ladusin veidi veel kuuris puid, õigemini väikeseid valgeid klotse, mille poolvend oma töö juurest tõi. Ja hunnik euroaluseid on veel oma saatuse ootel. Eile ladusin ka veidi pruune klotse, mis ka toodi. Nii neid talvepuid jupi kaupa juurde tulebki, kuni kuur saab täis. Olen korduvalt maininud, et ma kohe ei salli viimaseid minuteid, seda igas mõttes. Seega ei jäta ma ka puude tellimist viimastele minutitele. Iseasi oli jaanuaris, 6. jaanuaril, kui kolisin keskküttega elamisest ahjuküttega elamisse, siis sai kiiruga võrkkottides puid tellitud, aga nendega kütmine läheb liiga kulukaks. Hetkel on mul kuuris 2,5 ruumi (50 cm) musta leppa ja üks laeni ulatuv riit pliidipuid ning teine ka juba kerkib. Mahub veel palju lõhutud euroaluseid ja klotse. Aga ega ma sellest ainult rääkida ei tahtnud. (heh, meenus rubriik: ise küsin-ise vastan)
valgeid klotse...

  Minu kallis Eve jõudis Soomest täitsa elusana ja tervena tagasi. Sushit Eesti moodi me küll ei valmistanud, nagu mõne päeva eest tögatud sai, aga muljeid kuulsin küll ja kohvi pakkusin ka. Oli rõõm taaskohtuda üle saja aasta! Ahjaa, Germo kordab, et Eve tõi talle riitsa kommi, sest see lagrits ei jää kuidagi meelde. Aga terve õhtu on ta rõõmus küll, järelikult ka rõõmustas Eve saabumise üle ;)

siin on suurem pilt Nurga talu toodetest

  Ja siis külastas meid taas kallis Anneli. Kui kellelgi on soovi endale siirupit  ja veini osta, siis andke mulle teada. Just nende pudelite omanikuks mina sain. Aitäh, Anneli! Ja, noh, sinust on ka juba üks Germo lemmik saanud.

maksa(pannkoogi)kotleti taigen

valmis need saidki...

mehele ikka meheports ;)

  Ahjaa, süüa tegin ka isegi. Lisaks päeval keedetud tartapudrule (tatar, sibul, sinep, sool, pipar, küüslauk, hakkliha) küpsetasin ma õhtul maksakotletid valmis. Õigem oleks vast maksapannkoogiks neid kutsuda, sest tulid üsna vedelad (maksakotletid on muidu ka vedelama massiga), kuna jahu sai otsa ja tööriietes ma poodi minna ei viitsinud. Äärmine laiksus, jah!
  Tegelikult meelivad mulle maksakotletid rohkem siis, kui nendesse on ka veidi liha pandud, aga suvi on ja pidevalt saab grillitud, seega...
  Koostis on järgmine:

700g maksa
2 sibulat
2 küüslauku (küünt)
soola
jahu
3 muna
pipart
sinepit

  Serveerisime imemaitsvate Kasearu talu küüslauguhoidistega ja sai päris hea. Neid müüakse talupoodides. Soovitan soojalt!
Kasearu talu küüslaugutoodang. Imehea. Müügil talupoodides

Homme on seenepäev!

22. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

...

foto: Meelis Tomson



...
/pühendusega Helile ja Herlendile/

Ööd jalutavad
mööda rannapromenaadi
ühel on pikk valge maani
kleit seljas
teisel on must ülikond ja
bordoopunane kikilpis

taamal plingib majakas
nagu elutuli
mis üha suurema ja
kirkama leegina lahvab

aga taevas on vaiki
ta kuulab võbelevat
mere kohinat
ja näeb Ööde südameisse
tajub nende kirge
ja armastust
tulekute ja minekute vahel
temal on salasilmad

mereadrud silitavad Öönaise
kriitvalgeid kleidivolange
nagu pehmed ja ristikheinalõhnalised
vaarema paikäed

mööda Öömehe jalapaari
kulgeb aeg lainetena
kududes vahuse mereveena
varvastele siidisokke
nagu muiste...

neli särasilmset Öölast
jalutavad käsikäes rannaribal
palged loojanguroosad

armastusel on kuukiirte
värvi silmad
lausub hääl


22. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 21. juuli 2016

Uue Kunsti Muuseumist puid laduma

Uue Kunsti Muuseum

   Täna saime Augustiunetuse raames korraldajatega kokku Uue Kunsti Muuseumis, et kava paika panna. Loodame, et mõne päeva pärast on see paigas, kuigi hakkan veel esinejatega veidi läbirääkimisi pidama, sest selgus, et esinejaid on väga palju. Aga sellest kõigest kirjutan siis, kui algne kava jõuab minuni. Olgu siis üteldud, et Tänavafestivali Augustiunetus kirjanduse- ja muusikalava asuvad kõrvuti Uue Kunsti Muuseumi terrassil, kirjarahvas esineb siis Samblalaval, aga sellest kõigest räägin ka hiljem. Ühesõnaga olete kõik oodatud 13. augustil juba peale kella 15 Uue Kunsti Muuseumi terrassile.

jämm Lastepargis
   Koju jalutades jämmisid tantsijad Lastepargis, aga minule surus aeg peale.
ja selline ta oli, puukoorem mis sellesse avatud uksega kuuri kodu leidis

niiui naksti vanad rõdulauad saetud (ja need euroalused saime ka hakitud)

siin ta on, minu hea ja abivalmis poolvend, kes mööda puuriitu ronis :)

vaid õhuava seal taga lae all on vaba 

  Koju jõudes läks tööks, sest uus puukoorem oli kuuri juures ootel. Kõigepealt muidugi tegin sampinjonikastme ja värske kartuli valmis ja siis läks puudega mässamiseks. Loomulikult oli mul taas abis poolvend Heiki, kes on alati olemas, kui teda vajan. Siirad ja suured tänud! Tänane koostöö sujus ka kenasti. Mina andsin puid ette ning ladusin riita ja Heiki saagis. Pärast ta muidugi ronis puuriida otsa ja mina andsin puid kätte ning riit kasvas laeni lausa, vaid õhutusakna kohalt jätasin vabaks. Lõpetasime töö alles poole ühest öösel ja siis tuli ju ka kuuri esine ära koristada, sest vanade rõdulaudade ja euroaluste sees leidub ohtrasti naelu. Ja saepuru sai ka kenasti kotti ning prügikasti. Täna olin ma kavalam, poolvenna abiga  tõime pikendusjuhtmega seinalambi kuuri, ei pidanud enam pimedas pusima.

  Ja nüüd on selline rammestus, et...Kas lõpetada üks artikkel või minna magama? Jah, kell hakkab kahele lähenema, pigem magama, sest puhanuna sünnivad paremad kirjatekstid. Aga mõnus tunne on, sest kuur aina täieneb ja talvesoe täidab juba varsti terve kuuri.
Nii vähe ongi vahel rõõmuks vaja!


20-21. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 19. juuli 2016

KATI JA NUKU

pilt illustratiivne


KATI JA NUKU

KATI LEIDIS KAPIST SALLI
PANI KAELA NUKULE
TEGI TALLE UNEKALLI
PANI NUKU TUKULE

SEST ET NUKUL OLI VALUS
KURK JA PALAVIKUS PÕU
NUKU KATILT ROHTU PALUS
HÜVASTI MU KUTS JA ÕU

PISARSILMIL VAATAS VÄLJA
PONTU RÕDUL KONTI SÕI
TALLE TEGI PISUT NALJA
KUIDAS KUTSIK PIIMA JÕI

PEALE VAIKSET LÕUNATUNDI
KUI NAD KOOS KÕIK ÄRKASID
LÕBUSASTI ÕUE MINDI
HAIGUSEST POLND MÄRKUGI


19. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 17. juuli 2016

Ikka kodurajoonis...

Germo muru niitmas

   Tegelikult tahtsin eile metsa seenele minna, aga plaanid muutusid. Mõnes mõttes oligi see hea, sest oli viimane aeg vaarikapõõsad tühjaks korjata, kuna vaarikad on kohati vanad ja hallitavad. Sellel aastal on kuidagi liiga vara ka kõik puuviljad valminud, nagu oleks juba augusti kuu.

juba sujub...

Germo niidab aias muru

  Germo niitis eile muru. Natuke oli raskusi tal sellega, kuna sirge joone hoidmine ei ole just tema jaoks kerge. Aga näitasin natuke ette ja pärast tuli tal juba paremini välja. Nii me kolmekesi aias asjatasimegi, lisaks niitmisele, korjasime marju, ravimtaimi, šašlõkitasime ja ladusime puid. Ühesõnaga töökas laupäev oli enne õhtust naabrinaise sünnipäeva. Jah, sellel korral keetsin valmis 4 purgijagu segumoosi, mis koosneb vaarikatest, mustsõstardest, punasõstardest, tikritest, kirssidest ja suhkrust. Päris hea sai.

4 purki segumoosi sai purki...

punasõstrad, mustsõstrad, tikrid...

suvised suutäied...

vaarikapõõsad on tühjad...



lillakas-roosad raudrohutaimed

  Kallil ämmal kasvavad aias ka lillakas-roosad raudrohutaimed. Imeilusad. Tema lahkel loal korjasin neid endale veidike. Mäletan juba lapsepõlvest, kui vanavanema mulle rääkis, et raudrohul on vere hüübimist soodustav toime. Ka köharohuna on ta hea, eriti siis, kui köha on kinnine. Raudrohi aitab köha lahtistada ja välja ravida. Ka võtab ta ära pea ja selja piirkonnas olevad valud ja ja mõjub tõhusalt seedetegevusele, kergendab neerude tööd, aitab vereringehäirete ja südame kloppimise puhul ning leevendab nastel menstruatsioonivaegusid. Ja need kes vaevlevad söögiisutuse käes, peaks seda teed tarbima, sest see tekitab söögiisu. Aga, nagu ikka raviteede puhul, ei tohi ka seda teed ülemanustada, ning soovitav oleks juua 1 tassitäis päevas ja umbes 10 päeva vältel, siis pausi pidada. Maitse on küll mõru, kuid toime on ka tugev. Parema maitse saamiseks võiks kasvõi veidi aedpiparmünti lisada. Mõjuvad koos hästi.

  Eile saatis keegi hea Helle Tallinnast mulle juudihabemed (toataimed), lillad ja rohelised. Keegi hea Arabella toimetas ned Pärnumaale ja hea Anneli tõi need mulle koju kätte. Aitäh, aitäh, aitäh! Olen üliõnnelik. Nüüd need ehivad Germo toas raamaturiiulit ning luban neile hea "ema" olla :) Minu jaoks on toalilled alati kodu kodusemaks ja hubasemaks muutnud. Mulle ei meeldi, kui kodu on nagu range väljanägemisega kabinet, kus puuduvad värvid ja hubasus. Lisaks toataimedele muudavad kodu rõõmsamaks ja kodusemaks  ka käsitööna valminud voodikatted, vaibad, kardinad jmm...Nojah, lõpmatuseni ma oma kodu ka just botaanikaaiaks muuta ei saa, eks ma valin milliseid lilli tahan. Aga juudihabemed panevad nostalgitsema. Kunagi oli mul neid lausa 3 sorti, lillad, rohelised ja valgetriibulised. Viimaseid tahan ka endale soetada.

juudihabemed Germo toas

minu tuttuued juudihabemed. raamatud kinkisin taimede eest headele inimestele

Kena pühapäeva vihmasest Pärnust!

17. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma