...

 

  ...

tuhanded inimesed lahkuvad kodust sajad talud jäävad tühjaks ja külad surevad välja vaid üksik kodutu kõuts kõnnib rohtu kasvanud külavahe teel silmis nukrus

linna prügikastide ümber valitseb europiidne kodutus pagulastest sõjavangid elavad nagu miškad sülgavad ja irvitavad eestlasele näkku olles sõda vaid telekast näinud

aga Toompeal õitsevad rukkililled meenutades oli kord...

elas kord algab muinasjutt

11.03.2016.a. Vana-Rääma

Mõtisklus

pilt illustratiivne ja leitud netiavarustest

 
   Aeg lendab uskumatult ruttu, juba juunis saab minust aastane blogija, seega on mul juunis esimene sünnipäev selles maailmas. Minu avalikust päevikust leiab palju erinevaid teemasid ja ennekõike kirjutan ma seda enda tarvis, aga, kui sõbrad ka loevad, on see siiras rõõm.

   Kõikide mu postituste all on sildid, näiteks: luule, novell, romaan, mõtisklus, nostalgia, menüü jne..ning nende järgi on võimalik kiiresti teemasse kirjutatud blogid üles leida,(vaata blogialt)  eelkõige mul endal (ja ka teil). Blogin suurel määral ka sellepärast, et ehk sünnib kunagi ka minust elulooraamat, kunagi aastakümnete pärast, siis on siit hea materjali leida. Vabalt leiab siit materjali ka mõne mu järgmise raamatu tarvis, sest kõik mu blogimise algusest kirjutatud teosed on kenasti siin koos.

  Tegelikult selle blogi kirjutamise eesmärgiks oli hoopis teine teema, teema mis puudutab puupliiti. Olen 2 kuud ja mõned päevad elanud ahiküttega korteris ja teate, mu põlvevalud ja kõikide liigeste valud, mis pikka aega haiget tegid, on kadunud, jee! Nimelt, mul on komme istuda pliidi ees, põleva tule ees ja see on ravinud mu liigesed terveks. Õhtuti on mul komme seista sooja ahju vastus ja lobiseda Germoga, nagu kunagi Ema meiega lobises, kui meie väikesed olime.

  Üleüldse on tänane päev kuidagi väga positiivne. Muidugi ei blogi ma kõigest ja kõigist millega tegelen, sest eraelu peab ka olema. Kui ma eile hommikul tõusin haigena, kurk kipitas ja oli paistes ning nohu oli ka, väsisin lõuna ajal väga ära, lausa tuikusin ja viskasin paariks tunniks pikali. Uskuge või mitte, ma magasin haiguse välja. Õhtul jõudsin taas järjekorde süldi valmis keeta ja aedviljasupi ka. Ja õhtuooteks sõime pojaga tavalisi võisaiu, küüslauguga, ning hommikul tõusin tervena.

   Nojah, mu kallis sõbranne Jaanika käis ka mul külas, sõbranne kellega olema vähemalt 13-15 aastat sõbranned olnud ja meie vahel pole kordagi erimeelsusi tekkinud, temaga läheks iga ilmaga luurele, kasvõi teise maailma otsa :)

   Mõned nädalald tagasi oli meile Vaimupuu fotograafi Tiina Azojaniga jutuks tema sugulaste ja lähedaste otsimine. Aeg lendab nii kiiresti ja kuidagi jäi see asi katki, kuni eilse õhtuni, mil Tiina pani facebooki lehele Sind otsides üles kuulutuse keda otsib. Paljud jagasid ja täna juba Tiina suhtleb endast 10 aastat noorema õega, kelle olemasolust ei olnud tal aimugi. Uudist teada saades võttis lausa pisara silma. See on tõesti üks imeline tunne! Rõõmustan koos sinuga, kallis Tiina!

  No, ja nüüd siis on ka järgmiseks neljapäevaks tööplaanid tehtud, Pärnu Toimetulekukool , Eve, Maris ja Kaidi, oodake meid ( Janek Muru, Kerttu Rakke, mina, Germo ja Tiina Azojan) külla! Aitäh, kallis Janek selle imetoreda uudise eest!


Ikka valgust ja selgust teie ellu, kallid sõbrad!


10.03.2016.a.
Vana-Rääma

Kutsumata külalised

    KUTSUMATA KÜLALISED

Kevad oli alles lapsekingades. Katuseräästast ladises vett ja läbi puumaja hõredate majaseinte kostus see ladin tuppa nii selgelt, nagu seisaks joa ääres ja vaataks ning kuulaks kogu seda ilu. Aga ometi oli selles midagi kurba, midagi eriskummalist, sõnuseletamtut, midagi sellist, mis mind ettevaatlikuks tegi. Panin veekeetja elektrivõrku, käisin kusel ja süütasin sigareti ning jäin pikisilmi köögi aknast asfaldisse imbuvat lund silmitsema. See vajus nagu tina tuhka ja mõne hetke pärast ei olnud lumest enam kübetki järgi. Kummaline, mõtlesin endamisi. Olin segaduses, sest arvasin ennast unenäo meelevallas olevat, kui tegu oli unenäoga.

Naabermaja kurikaelad rüüpasid maja ees januga kangepöördelist walterit, justkui elu viimast suutäit. Nii algab iga hommik neile, alkohoolikutele siin lähiümbruses. Nende elu, tühja sellest, mõtlesin endamisi. Iga inimene vajab eluks erinevaid asju, igal ühel oma elu. Samas näen ma varahommikuti aknast kuidas naaberuulitsa noorema korjab prügikastidest pudeleid, ikka ellujäämise nimel. Pole inimest, pole probleemi, mõtlen endamisi.

Ühel kargel talveõhtul, kui olin vaevalt nädalajagu päevi uues elamises elanud ja hirmuga nentinud, et mõni sininina ebakaines olekus mu aknaid sisse ei kukuks, kuulsin koputust uksele. „Oi, raisk, kutsusin kurja kaela,“ mõtlesin. Õnneks ei. Ust avades nägin seal seismas võhivõõrast meest, kes ebalevalt Mari nimelist inimest otsis. Pettumus mõlemale, sest majarahva andmetel ei ole sellenimelist inimest kunagi siin korteris elanud. Mina muidugi sattusin hämmingusse, kui murdosa minuteid hiljem naabrinaise käest kuulsin, et sininina olevat tükk aega mööda mu aknataguseid luusinud. Tühja temaga! Puhastasin eluaseme energeetika, panin bambusest tuulekella välisukse juurde võõraid ja negatiivseid energiaid neutraliseerima ja elan rõõmsalt edasi. Inimesed ikka eksivad, eks ole, kes võõraste uste taha, kes kuhu iganes.

Täna öösel ta tuli. Või õigem oleks ütelda nad tulid. Oletan, et tulijad olid endised selle korteri elanikud, kelle keha tuleroaks sai. Võimalik, et mõne hing jäi korteriseinte vahele vangi? Kõik võib olla. Naabrid igatahes teavad rääkida, et siin elasid aastaid napsulembelised üürnikud, isa ja poeg, kes läbi punase kuke oma hinge kuradile müüsid. Kus tegijaid, seal nägijaid!

Igal õhtul, kui ma raamatulugemise lõpetan ja voodi kohalt seinatule kustutan, tunnen ma spetsiifilist lehka. Ei, ei, see ei ole laibalehk. Ei ole see ka läbi hõredate majaseinte tungiva kuivkäimla lehk. See on kas odekolonni või tontteabmille lehk. Olen muidu igal õhtul enne uinumist küünalde või viirukite ja vaimutööga sellest haisust suutnud vabaneda, kuid eile unustasin ja nii nad tulid, kutsumata külalised.

Kuigi ahiküttega elamine ja minu energeetika sobivad paremini kokku, kui kesküttega korteri oma ja ahiküttega elamise energeetika ongi parem, sest selles asuvad küttekolded, mis puhastavad elamise nurkadesse seisma jäänud negatiivse ja surnud energia, vajab ka ahiküttega elamise energeetika aeg ajalt puhastamist, sest surnud energia hakkab neelama nii elamise kui selles elavate inimeste energeetikat. Aga minu voodi asub just nurgas.

„Kuule, vanamees, oo-s ka midagist vä? Mul kurk kuivab ja seitse päkapikku on suus sital käinud,“ kuulsin ma hääli ja võpatasin, tõusin voodisse istukile, avasin silmad, kuid ei näinud kedagi. Heitsin uuesti pikali, tõmmates vana vatiteki üle pea ning uinusin.

„Õhh-õ, õhh-õõ, surm ei võta ka sealt, kus võtta ei ole!“ kuulsin nüüd juba teise külalise häält, natuke mahedamat. Sellele järgnes kohutav läkastamine ja vandumine. Tõusin uuesti üles, kõndisin mööda elamist ringi, kuid ei midagi, ega kedagi. Vastu hommikut jäin taas magama ning ärkasin, nagu igal hommikul, kell 7.04, kui linnaliinibuss nr 14 hirmsa kolinaga möödus. Huvitav on see, et just sellel kellajaal mööduv buss mulle äratust teeb, kuigi neid möödub siit iga kahekümne minuti tagant. Tõmbasin seeliku selga ja hakkasin kusele minema. Kuivkäimla asub välisukse juures ning sellest möödudes riivab õlg tuulekella, kuid mina olin alles köögis ja poeg magas oma toas õndsat und, kui kuulsin tuulekella helinat. Avasin kiiresti köögiukse, kuid läinud ta oligi. Teda jäi saatma ja mind hommikutervitama minu bambusest tuulekell. Kuivkäimlast naastes lasin järgmise külalise uksest sisse, majakass Kiti, kes tormas välgukiirusel tuppa, nagu oleks tonti näinud.

10.03.2016.a.

Vana-Rääma

Naistepäev

Triin ja Germo

   Kui eile hilisõhtul Hillar Kohv tahtis teada naistepäeva plaanidest, siis ma ei osanud vastata, päev või õigemini öö oli ju alles lapsekingades. Päev nagu päev ikka. Võtsin vastu õnnesoove, külas käisid noorem poeg ja naabrinaine ning õhtul tuli Triin, ning juttu jätkus kauemaks.

   Triin on taas üks hea hing, kes Germole alati rõõmsa tuju toob, nii ta meie minevikumälestusi minu toas aeg ajalt häbenemas käis. Üldse on Germol hea mälu ja mäletab isegi seiku ja inimesi lapsepõlvest lausa perekonnanimede järgi.
 
   Nüüd tuleb vastuvisiit teha, kuna maja kus Triin elab, paistab peaaegu meie koduaknast ära. Elagu Ülejõe linnaosa ja ülejõekad!

  Tänasesse päeva mahtus veel veidike kirjandusõhtu korraldamist, aga sellest pajatan õigel ajal. Mõningad kirjatööd ja pooliku romaani peatüki kirjutamine mahtusid ka.

  Eile külastas mind üks inimene, kellega kohtusime esmakordselt. Nii kui ta oma armsa tütrekesega üle ukseläve astus, küsis ta, et kas tõesti mina olen kirjutanud Segaverelise. See oli armas äratundmisrõõm. Aitäh, Mari-Liis! See tekitab veel tänagi rõõmu. :)

Kena naistepäeva lõppu kõikidele naistele!


08.03.2016.a.
Vana-Rääma

Westoffhauseni häärberi saladus 52.peatükk

  Mari-Liis võpatas. Kogu tema keha tõmbus krampi, nagu oleks esimest korda elus talisuplust tegema läinud. Kulon kirjaga „Läänest väljas“ pudenes ta sõrmede vahelt kiriku kivipõrandale ja kõrvu jäi kajama mingi kummaline helin, mida tüdruk oleks juskui enne kusagilt kuulnud. Ta kummardas kulonit võtma, kuid kirikuõpetaja käsi jõudis temast ette.

„Läänest väljas“ luges ta kirja kulonilt ja miski tema alateadvuses hakkas tööle. Miski, millele ta seletust ei osanud anda. Ta vaatas tüdrukule otsa ning tema silmad küsisid, kuid suu vaikis. Mari-Liis vaikis ehmatusest, või oli ta alles kuloni helide meelevallas, seda teab vaid tema ise. Igal juhul nad seisid seal ja vaikisid mõne hetke.

„Õpetaja, ma vaatan, et te olete uued inglid siia toonud. Ühest minu lähedasest inimesest sai ka just ingel. Temast sai mulle vähese ajaga väga kallis inimene, nüüd ta lahkus ja just tema pärast ma täna siia jõudsingi, palvetama, et ta hing saaks rahu.“ Tüdruk näppis kulonit, nagu ammutaks sellest jõudu. Kirikuõpetaja võttis Mari-Liisilt õlgade ümbert kinni ja juhatas neiu peaaltari taha, käärkambrisse istuma, et rahulikult vestelda. Selles kirikus oli lausa kolm käärkambrit, kuid igal kambril oli oma ülesanne, ühes neis hoiti kiriku kirjatarbeid ja nõusid, teises kirjavara ja kolmandas riideid. Just riietekäärmabris asusid massiivsed, käsitsi puidust nikerdatud kirstud, lauad ja toolid, ning seal toimusid ka konvendid. Mari-Liis võttis laualt vana ja kõneka krutsifiksi, mis oli paari tunni eest meistrimehelt uue hingamise saanud, see olevat leitud ühe hinge heitnud endise preestri vanast aidast mitmekordse jõupaberi seest, kuid aastatega oli ta seal launema hakanud. Asjatundjad tegid kindlaks, et see pärineb lausa 10. sajandist ja tollel ajal hoiti seda laual või altaril, kuigi reliikviakrutsifiksid hakkasid levima juba 7. sajandil. See ristilöödud Jeesuse kuju on tänaseni üks olulisemaid kristluse sümboleid.

Kuloni oli tüdruk nagu muuseas poetanud oma taskusügavustesse, kuna ta ei olnud sellest valmis kirikuõpetajale rääkima, kuigi ilmselgelt õpetaja oli sellest huvitatud.

„Tead tütreke, need uued inglikujud tõi siia üks vanatädi. Ta toob alati neid siis, kui mõni ta tuttav siit ilmast lahkub. Memm ise on meie koguduse liige aastakümneid. Kunagi neljakümnendatel ta küüditati koos ema, isa ja kahe vennaga loomavagunites Siberissse. Vennad surid nälga ja tuberkuloosi nendes võikates vagunites, ning vanemad lahkusid Siberisse jõudes. Vaid tema jäi ellu, sest ta oli juba lapsena sügavusklik ja kiriku liige. Nüüd käib ta juba üheksakümnendat aastat ja vaid paar aastat tagasi pani ta meie kiriku aedniku töö maha, sest reuma, mis ta liigestele haiget teeb, ei lasknud tal enam seda tööd teha. Aga kirikus käib ta igal nädalal, vahel isegi paar korda nädalas, kuigi elab linnast viie kilomeetri kaugusel. Ka pool oma pensionirahast annetab ta igal kuul kirikule. Ta on üks meie kõige ustavamaid teenereid või köstreid aeg ajalt siiani. Alles viimasel jumalateenistusel mängis ta orelit ja veel tänagi annab ta usuõpetuse tunde, aga seda oma kodus, kuna seal asub ta enda altar ja meil siin kirikus tegutsevad juba nooremad usuõpetajad, kuid vanemad inimesed armastavad ikka memme juures kodus käia. Ise nad kutsuvad seda koduvisiiti usuõpetuse kontserdiks, sest seal nad laulavad kirikulaule ja tihtilugu käivad pooled külaelanikud sellest osa saamas.“ jutustas kirikuõpetaja.

Mari-Liis asetas krutsifiksi tammepuust lauale ning tõusis püsti.

„Lapsuke, kas sind vaevab mure? Tahad sa sellest mulle pihtida?“ küsis kirikuõpetaja.

„ Eee, ei vaeva. Minuga on kõik korras,“ tunnistas tüdruk. Tegelikult oli ta alles mõtetes kuloni kinkinud taadi juures. Natuke jäi ta hinge vaevama ka tolle onu ootamatu lahkumine kasesallu, kuid need olid teemad millest ta kirikuõpetajale rääkida ei tahntnud, tüdruk tahtis nendest kõigevägevamaga kõnelda. Ta sammus alatari ette ja jäi sinna oma mõtetega üksinda. Kirikuõpetaja kohmitses käärkambris laua sahtlis ja leidis seal flaieri ning ulatas selle tüdrukule. Mari-Liis pani selle ridikülli ja sulges peagi enda järel kirikuukse. Ta oli juskui õnnistatud olekus, jalutas veidi ja istus pargipingile. Kotist telefoni otsides, avastas ta alles flaieri usuõpetuse konvendile ning vajus uuesti mõtteisse. Tüdrukule meenus vana häärber, mida ta mõne tunni eest oli uues valguses silmanud. Tüdruk tõusis pingilt ja hakkas seda häärberit uuesti otsima, ning tee peale jäi vanu ehitisi juba hulgim, osad neist olid renoveeritud, kuid osad kõnelesid vanaaegses keeles. Mari-Liis tundis, et ta elab valel ajal, elab vales ajastus, valede inimeste keskel. Korraga unistas ta ennast aega, kui Miralda oli alles nooruk ja esimest korda armunud. Tüdrukule tundus, et hämarduv päev läks palju valgemaks, ta nägi isegi vanades lagunenud kuurides ja kõrvahoonetes elu, nägi sellist elu, kus pere hoidis rohkem kokku ja lapsed olid siiramad ja sõbralikumad. Mari-Liis oleks endale justkui prillid saanud, sellised võluriprillid mis suudavad näha mineviku piirjoonte taha, mis suudavad viia teda vanavanemate või vanavanavanemate aega. Selles ajas ei ummistanud tänavaid kallide autode karavan, ega vedelenud narkouimas noorukite poolelutud laibad. Tüdruk unistas ennast õukonnadaamiks, kes kõnnib graatsilisel sammul, lumivalge maani kleit seljas, pitsiline kübar peas ja päevavari peakohal, mööd tänavaid, kui lehepoisid müüvad lehti ja talunikud müüvad tangusoola. Kes teab kui kaua ta seal unistas, kuid ühel hetkel avastas ta ennast taas kaasajast. Mari-Liis jõudis tühja ja kõledasse häärberisse, kuid seal valitses vaikus, isegi ühtegi majavaimu häält ega samme polnud kuulda. Ta panin külalistetoas televiisori mängima, ühelt kanalilt tuli „Padjaklubi“, mis oli temaealiste lemmikseriaal, kuid Mari-Liisile ei meeldinud üldse. Lõpuks ta uinus ooperi kanalit kuulates. Unenäos kondas ta taas aegade alguses, nägi kuidas ta vaarisaga pajukoorest vilepilli valmistas, kuidas ta puujuurtest, männipeergudest ja vitstest korve punus, kuidas vaaremaga käsitsi karjamaal lehmi lüpsis, lambaid karjatas ja hobust rautas. Mari-Liis kogus unenäos põllult leitud hobuseraudu, lihvis need puhtaks ja asetas hea õnne ootuses ukse kohale, sest vanad Keldid uskusid, et need toovad õnne ja ajavad eemale kurjad vaimud, sest vaimud kartvat rauda ja nii ei pääsevat ka saatan inimesele ligi. Tüdruk nägi unes kuidas ta metsloomade sarvetükke ja hambaid, kui õnnetalismane vanasse veimevakka kogus. Kes teab mida kõike ta veel oleks unes näinud, kui jutuvadin poleks teda üles äratanud. Tüdruk ei saanud unisena esimese hooga arugi kus ta on ja kes ta on. Ta oli nii unenäos sees, et raske oli eristada unelmat reaalsusest, kui väliust lukust avama läks. Nimelt, Mari-Liis oli alati harjunud üksinda kodus olles võtme risti lukuauku jätma, et vanatühi ei pääseks majja, nii oli talle vanaisa õpetanud.

Ust avades ootas tüdrukut üllatus.

08.03.2016.a.

Vana-Rääma

Sonett Holaööle

   '

            ...

Ta flirtis keset suvist heinapõldu üks naine-siivas, nõtke pihaga lõi tantsu hanguga ja rehaga Ta juuksed vaevu puudutasid õlgu

Kui päike taamal metsa taha vajus ja vargsi ligi hiilis holaöö sai lõppenuks ta vilgas päevatöö Ta leidis ennast öises vihmasajus

On heinapõllust saanud puustusmaa ei ole metsa kuhu peituks päev ka rehapulgad kõdunend on mullaks

Ei hangu vaja enam kõnnumaa Ei hõbedat saa iial muuta kullaks ka siis kui eluõhtut aknast näed

07.03.2016.a. Vana- Rääma

Tagaside mu raamatutele, mis väärib blogimist

Tere, Margit.

Lugedes eile härra Ilvese küündimatuid kommentaare Sinu pooliku romaani peatüki kohta, ajas see mind eile Su blogi lugema, tänaseks sain kõik peatükid loetud ja tänan Sind selle eest, et jagad meiega seda kõike. Ajanappuse tõttu ei ole ma kahjuks jõudnud Sinu blogi pidevalt jälgida, küll aga pisteliselt. Oled äärmiselt emotsionaalne ja lugema kutsuv kirjanik. Soovitan igasuguseid impulsiivseid ja ebakompententseid vihakõnesid eirata, kui võimalik. Mina, kui raamatuid neelav ja kirjutav inimene saan ütelda seda, et vaid üks asi mind selle loo juures häiris, aga kuna tegu on mustandi või toorikuga, nagu Sa mainisid, siis need kordused, mis läbi loo jooksevad, saab hiljem eemaldada. Igal juhul jätka kirjutamist, sest usu mind, Sinu raamatutel on täiesti välja kujunenud karakter ja sõnum sees.

Kõige esimesena sattus minu kätte Su raamatutest romaan Segavereline. Ka see ei ole debüütromaani kohta halb, pigem on see mõtlemapanev otsekõne eslust enesest, kogu see valu on lausa füüsiliselt tuntav ja Sinu julged väljaütlemised on mind ammu juba paelunud. Igal juhul jätka kirjutamist, hea Margit.

Mulle kingiti üheks tähtpäevaks Sinu teine romaan Rist teel. See on täielik tase. Võiks isegi ütelda, et ajalooliste sugemetega ravitsemisraamat, milles jagad oskuslikult näpunäited ja läbi kogu romaani kõlab tahe inimesi aidata ja elu planeedil maa paremaks muuta. See on selline raamat mida tahaks koos Sinuga kohvikus kohitassi taga istudes lahti lahata ja üleüldse tutvuda, sest siiani ei ole meil kahjuks see veel õnnestunud.

Ma kõiki Su luuleraamatuid kahjuks ei ole veel jõudnud läbi lugeda, aga teen seda kunagi kindlasti ja luban, et annan ka tagasisidet. Oled poetessina üks mu lemmikuid Eestis. Jaa, jaa, see on tõsi ja ma julgen seda tunnistada. Tänapäeva noorpoetessid kipuvad rohkem viljelema moodsas keeles üteldes proosaluuletusi, kuid Sinus on nii palju, Sa kirjutad väga erinevatel teemadel ja erinevaid luuležanre, mis juba ise vajaks tunnustust. Tõsi küll, luuleraamatus Külalood viljeled ka Sina proosaluulet, aga see on väga eluline ja poeetiline, võiks lausa ütelda, et Sa maalid läbi oma loomingu võimsad pildid, mis jäävad lugejat päevadeks saatma. Sinu luuleraamat Ööde tütar on mu vaieldamtu lemmik, sest seal on väga palju sellist, mida mina luules lugeda tahan. Meeletult hea rütmitunnetusega luuletused hakkavad laulma. Kas Sa tead ka tüdruk, kui palju hingerikkust Sa lugejale oma lugudega annad?

Pea püsti ja kindlal sammul edasi. Tõsiselt. Sa oled andekas. Oled väga andekas, Margit.

Minugi poolest võid selle kirja avalikustada, sest ma ütlesin nii nagu mina näen ja tunnen ning usun, et mitte ainult mina.

Jõudu ja jaksu Sulle ja Su perele sellel kaunil rajal! Päike on juba kõrgel, kaugel see kevadki enam.

Ole samasugune rõõmurull edasi!“

Kirjanikuhärra R.

06.03.2016.a.

Vana-Rääma

Vürtsikilud ja mulgikapsad

   Toimekas laupäev.
Kuna ma olen ikkagi veel 24h poja valves ja erilt kodust kaugemale ei liigu, tänan Evet ja Marist (vürtsisegu eest), et mu vürtsikilud lõpuks karpi said. Nimelt, nii veider, kui see ka ei ole, otsisin kohaliku minirimi letid läbi, aga vürtsisegu ei leidnud. Kalad "ujusid" ju hommikul turult kohale ja vürtsikilu isu oli juba pikemat aega.

1 kilo kilusid
vürtsisegu
loorber
veidike soola
veidike sukrut

  Suuremad räimed panin purki, lisasin juurde musta pipart, õli, suhkrut, soola, sibulat, vett ja äädikat. Homme saab juba mekkida. Ise tehtud-hästi tehtud!



  Ja puupliidil podisevad mulgikapsad.

Kahjuks poes värsket seapõske ei olnud, siis sellel korral panin suitsupõse koos kapsastega podisema. Eks ma katsetan hiljem kuidas maitseb.

2 kilo hapukapsast
üks suur suitsutatud sea põsk
 veidi soola
 suhkrut
 üks suur loorber,
2 puljongikuubikut
 vesi
ja odrakruupi

Head isu!


05.03.2016.a.
Vana-Rääma

Westoffhauseni häärberi saladus 51. peatükk

 

  51. peatükk

„Mis toimub? Päise päeva ajal uks lukus! Hulluks hakkate minema või?“ hüüdis tuttav hääl verandaukse tagant.

„Ee, ma, ma ei tea. Mina küll ust ei lukustanud omast arust!“ oli Ralf segaduses. Esimese hooga ei tundnud ta venna häält äragi, sest ehmatus oli suur. Ralf arvas, et keegi võõras, ilmselt see sama keegi, kes treppidele jäljed oli jätnud, koputab nüüd ja püüab oma majas kondamist varjata. Ta katsus veranda ust, see oli lukus, kuid häärberi välisust avama ka ta ei söandanud minna. Mees vaatas lastele otsa, justkui otsiks nende silmist vastust, kuid kõik kolm hoidsid silmi maas, sest ka nemad olid insidendist ehmunud. Mees istus vanale sohvale, kratsis kukalt ja nuputas mida järgmisena teha, kuid siis avanes häärberi välisuks ja sisse astus Kardo.

„Ma mõtlesin, et te teete minuga nalja, aga nemad istuvad nagu vahakujud ja vaikivad. Heakene küll, tahtsin vaid teada kas sa Ralf saaksid poisid nädalaks enda juurde jätta, ma pean komandeeringusse sõitma?“ küsis Kardo.

Mis kuradi komandeeringus need sibid tänapäeval käivad, esitas Ralf endale küsimuse ja muigas vaikusesse. Ta irvitas veel enda ette, et vend on ehk ametikõrgenust saanud ja ehk sibiametilt torujüriks edutatud, nagu ühe ta töökaaslasega eelmisel aastal olevat juhtunud, kuid mingeid komandeerimisi Ralf küll ei mäletanud ning ta vaikis endiselt.

Kardole tundus, et ta räägib seinaga, sest nii lapsed, kui Ralf olid kuidagi ära, eriti veel Kerdo ja Keiro, kelle käest isa üldse ei küsinud kas poisid on nõus nii kauaks külapeale jääma. Kuigi nad kindlasti olid, aga hirm keldris kondamise pärast oli nende keeled lukustanud ja nad pidasid õigemaks vaikida.

„Jeee, onu Kardo! Jeee! Poisid, onju te tahate siia jääda!?“ rõõmustas särtsakas Mari-Liis, kuid häärberis valitses ikka vaikus.

Kardo muigas, kuid ei saanud ikka veel aru mis poisse ja Ralfi vaevab. Ta jälgis pingsalt kõikide näoilmeid, kuid need olid nagu kurvad teatrimaskid, ei mingeid emotsioone, erinevalt Mari-Liisist.

„Kuulge, mul ei ole aega siin pikalt passida, töö ootab. Sina, vennas anna mulle siis paari tunni jooksul teada, muidu ma ei teagi mis saab. Ma pean bossule teatama. Ei taha komandeeringust ka ilma jääda. Aga pole parata, kui sa nõus ei ole. Nii rongaisa ma ka ei ole, et oma lapsi turvakodusse selleks ajaks viima hakkan.“ kõneles ta, keeras jala pealt ringi ja haaras välisuksest, kui Ralf justkui unest ärkas.

„Missa, vennas tegid nalja minuga vä? Mis kuradi ukse lukustamisest sa rääksid? Läbi ukse astusid majja vä? See pole üldse asi millega naljatada. Ja pealegi mul ei ole üldse naljatuju praegu. Mis sul üldse mureks oli?“ peatas ta venna mineku.

„Onu Kardo, onu Kardo, kas sa oled võlur? Kas sa võlusid ennast läbi ukse? Kas sa saaksid võluda nii, et issi lubasks Kerdol ja Keirol siia jääda?“ hüüdis Mari-Liis vahele, sest talle tundus nagu tahaksid vennad oma vahel tüli kiskuda.

„Ah, mis võlur mina nüüd! Heakene küll, kas poisid võivad siis nädalaks siia jääda? Mul tõesti hetkel on aeg raha.“ tahtis Kardo viivitamatult teada.

„Võivad, võivad, miks nad siis ei võiks. Võivad jääda ka kauemaks,“ vastas Ralf, kuigi tundus, et ta mõtted olid ikka eemal.

„Tänud!“ kallistas Kardo kõiki kolme last ja sulges enda järel välisukse.

„Jesss! Onu Kardo on nii armas! Poisid, lähme ülesse minu tuppa mängima. Issi, me lähme mängima. Kuuled ka või?“ seisis rõõmus tüdruk isa ees, kuid viimane oli ikka apaatne. Ta vaid noogutas ning ehmatas reaalsusesse tagasi alles siis, kui telefon helises.

„Kerdo, mis sa arvad, miks mu isa nii imelik on? Kas ta sai ikkagi aru, et me keldris käisime? Äkki ta sai ja nüüd saame pahandada ning ta ajab teid koju. Aga te ju ei saa koju minna, kui teie issi ära sõidab.“

„Ma ei tea ju, Mari-Liis,“ vastas Kerdo ja Keiro korrutas nagu papagoi kaksikvenna sõnu. Nad vähemalt vastasid, aga tundus, et poisid on palju rohkem pabinas, kui tüdruk.

„Teate, ma korra piilun millega isa alumisel korrusel tegeleb. Ma nii tahaks taldrikut keerutada. Üks vana memm kunagi ütles, et taldrikut keerutades saab vaime välja kutsuda. Mina tahaks väga seda haldjat välja kutsuda, kes on minu sõber juba palju aastaid. Tahaks tema käest niiiii palju küsimusi küsida. Aga isa ei tohi sellest teada.“ vadistas Mari-Liis ja juba lahkuski ta hiirvaikselt toast.

„Jah. Selge. Tulen kohe.“ vastas Ralf ja katekestas kõne. Mari-Liis oli hiirvaikselt trepimademel. Ta ei tahtnud isale vahele jääda, et teda hiilimas käis. Ralf ei läinud lastele isegi midagi selgitama, ta kadus nagu tuulispask majas välja, käivitas auto ja sõitis minema.

„Poisiiiid, me oleme kolmekesi majas! Issi läks just minema. Tulege, tulge nüüd ruttu! Läheme keldrisse!“ hüüdis Mari-Liis poisse ja juba nad jooksidki trepist alla. Lapsed avastasid kledritrepilt mustad jäljed. Mari-Liis kamandas Keiro vannitoast moppi ja veeämbrit tooma, ning Kerdo jooksisn igaks juhuks häärberi välisukse juurde, et olla kindel Ralfi lahkumises. Mõne hetke pärast oli keldri trepp puhas, nagu poleks seal ühtegi jälge olnudki. Nüüd hoidsid lapsed hinge kinni, et Ralf kohe tagasi ei tuleks ja ei avastaks märga treppi. Mari-Liis arvas ju, et isa ei saanud kauaks ära minna, sest tavaliselt ta alati ütleb kuhu ja kui kauaks ta läheb, kuid sellel korral kadus vaikides. Tüdruk arvas, et isa on kusagil ligidal ning võib ika hetk uksest sisse astuda. Ta võttis peeglisahtlist Marelle juuksefööni ja hakkas treppi kuivatama ja peagi oligi tulemus käes, trepp sai kuivaks. Poisid plaksutasid käsi ja nende silmades oli taas rõõmusäde.

„Mis te rõõmustate! Sina Keiro mine tee pööninguuksed lahti, sest, kui me taldrikut keerutama hakkame, saab haldjas kergemini meile külla tulla ja pealegi siis ei kuule isa uste krikusumist, kui ta juhtub koju tulema. Kerdo, võta köögist kapi sahtlist üks üleni valge taldrik, ilma mustrita ja sihuke suurem, mida täiskasvanud praetaldrikuks kutsuvad. Ei, ei, ma ei taha sinist!“ kamandas Mari-Liis poisse, nagu range ema oma lapsi.

„Eiiii, ma ei taha siin olla! Eiii!“ hüsteeritses tagasihoidlik Keiro, kui ta treppidest häärberi ülemisele korrusele astus.

„Mis sul viga on?! Sa oled nagu mingi plika, ei taha, ei saa, ei julge!“ ei saanud Mari-Liis aru mis Keirol hakkas.

Keiro istus trepil, hoidis pead käte vahel ja lausa värises hirmust. Tal ei tulnud ühtegi sõna suust. Mari-Liis ja Kerdo jooksid ta juurde, ka nemad olid hirmul. Mari-Liis läks trepist üles, tema ju ometi haldjat ei kartnud, ta vaatas pöönigukambritesse, kuid ei näinud midagi. Samas ta teadis mis majas toimub, kuid, kui Keiro midagi ei rääkinud, ei saanud teised lapsed ju millestki aru.

„Venna, mis on? Kas sa igatsed issit? Sa oled nii issikas, et sinuga ei saa kusagil käia, ega midagi teha. Hullem, kui mõni eit!“ pahandas Kerdo kaksikvennaga. Keiro vaikis endiselt, kuid venna solvang pani tal lausa pisarad voolama. Kerdo raputas pead ja kõõritas silmi, sest taas oli see hetk, kui ta oma venda ei mõsitnud.

„Ehee, eit, eit! Eit on ju eriti ilus tüdruk! Eit, eit!“ ajas see sõna Mari-Liisi naerma. Talle meenus, kui Ralf Marellet oli eideks kutsuma hakanud ja ega Marelle ju ka suu peale kukkunud ei olnud, ta oskas väga vingelt Ralfi suud kinni panna. Ralf ei saanud küll algul aru mida Marelle sellega ütelda tahtis. Jah, mees ju teadis, et naine on endast heal arvamusel, aga ta rõhutas seda „eriti“ sõna kuigai eriliselt. Alles siis, kui Marelle pöidla ja nimetissõrmage jutumärke tegema hakkas, taipas Ralf millele naine vihjas. E- eriti, I- ilus, T- tüdruk. Mari-Liis muigas endamisi, talle meenus küll selle sõnaga ema, aga hetkesituatsioon, kus ja millises olekus ta lihane ema viibib, ei meenunud.

Mõnda aega vaikuses istunud, hõikas tüdruk poisid tuppa ja kamandas nad taldrikut tegema.

„Ma ei tahaaaaa! Eiiii!“ läks Keiro taas endast välja.

„Mis sul on, venna?“ küsis Kerdo.

„Ma ei taha taldrikut! Ma ei taha siin enasm olla! Tahan koju!“hüsteeritses Keiro edasi. Ta ei julgenud ütelda, et ennist hääli kuulis, kartes, et teised hakkavad teda norima. Keiro õnneks keeras Ralfi auto häärberi hoovi.

Ralf astus uksest sisse, mille peale lapsed ülevalt korruselt alla läskid. Mees tormas kohe keldri poole ning märkas, et jäljed, mis enne keldri treppi ehtisid, olid kadunud nagu vits vette. Mees arvas, et hakkab hulluks minema, et näeb juba viirastusi.

„Kas keegi käis siin? Ma käisin korra poes, aga kas keegi käis vahepeal siin majas?“ küsis ta lastelt. Kõik kolm kehitasid nagu kokkulepitult õlgu.

„Ohjah, okei, kui ei käinud, siis ei käinud,“ lõi Ralf käega, võttis vööruselt kirve ja läks kuuri puid lõhkuma.

„Issiiii, issiiii, üks võõras onu istub veranda trepil ja popsib piipu! Issiii, issiii, me kardame!“ tormasid hirmunud lapsed kuuri Ralfilt abi otsima. Ralf lõi kirve pakku, kamandas lapsed kuuriesisele pingile istuma ja läks asja kontrollima.

04.03.2016.a.

Vana-Rääma

Turvatöötaja klatšib klientide oste nagu turumutt

   Igal ametil või elukutsel on oma plussid ja miinused, aga, kui sa oled kord endale ameti valinud ja sa oled välja valitud kui selle ameti esindaja, tuleks ka rangelt reeglitest kinni pidada.

  Turvafirmades peaks ju ometi olema oma eetikakoodeks või ametijuhend. Või ei?
Kas turvatöötaja kohustus ei ole mitte turvalisuse tagamine objektil, mitte poekliendiga suhtlemine?

  Olen korduvalt olnud ka situatsioonis, mil klienditeenindaja kannab keelt, mida ja kui palju klient poest ostis. Kas see pole mitte kuritegu?

  Järgmisel korral ma enam nii leebe ei ole, toon nimed avalikkuse ette...

Kõigest sellest kirjutan tänases Nelli Teatajas. Pehmelt üteldes on tegu veel leebe artikliga, aga olgu see südametunnistusele koputamiseks nii turvafirmadele, kui turvatöötajatele.

Nelli Teataja kodulehte saate lugeda SIIT. (Seda artiklit veel küll veebis ei ole)



04.03.2016.a.
Vana- Rääma