Müün oma raamatuid ka otse ja pühendusega!

  Olen läbi aastate müünud käest oma raamatuid. Müün seda ka täna. Müügiraha kogun oma esimese lasteraamatu PETU sünniks. Kui kõik illustratsioonid valmis saavad, teen muidugi ka Hooandja projekti, kuna lasteraamatu väljaandmine läheb palju kallimaks, kui romaani väljaandmine, kuna sinna tulevad värvilised illustratsioonid. Tänane pakkumine on:

Minu käest veel otse ja pühendusega saadaval: Pärnakate punkluulekogumik "Sõnaga Näkku" (5 viimast!) hind 8 eurot, minu neljas luuleraamat "Veerekese Pääl" (15 viimast) hind 5 eurot, minu novellikogu "Virtuaalmees" (5 viimast) hind 10 eurot, minu debüütromaan "Segavereline" ( maksan postikukud ise) hind 10 eurot ja minu uus romaan "Rist teel" , hind 15 eurot. Peale "Segaverelise" lisandub kõikidele muidugi ka postikulu. Kui tellid need kõik 5 raamatut, teen alet ja saad need kõik kätte 50 euroga! Soovist anna teada siia või postkasti?!

Minu novellikogu "Virtuaalmees " on tõusnud müügiedetabeli 45 kohale!

Minu uus romaan "Rist teel" on müügiedetabeli 49 kohal!

(kuna paljudel ei ole blogi, siis minu facebooki postkast on soovideks valla)

Ja minu neljas luuleraamat "Külalood ehk vaaderpass" on sisenennud TOP 10-sse! Ja püsib 8. kohal!

Mis saab ikka rohkem autorit rõõmustada, kui ta teoseid loetakse. Kuigi müün palju käest, läheb ka poodides mu raamatute müük edukalt ja see lisab vaid rõõmu halli argipäeva:)

Aitäh!

Margit Peterson

14. august. 2015.a.
Mai

Uus tass Iirimaalt!

 
  Uus tass minu kollektsioonist on pärist Iirimaalt, Mayo maakonnast. Iiri keeles on külakese nimi An Cnoc.


1879 aastal 21 augustil nägid väikese küla elanikud imelikku valgust.Mäele minnes nägis seal kolme inglit...Need olid Virgin Mary,Saint Joseph ja John the Evangelist.Nad tulid külakesse õnnistust tooma.Selle koha peale,kuhu imelise valguse saatel nad ilmusid,ehitasid külaelanikud kiriku.
Seda kohta hakati pühaks pidama,sest imelisel kombel saanud sealt jõudu ja rahu,hakkasid täituma ka soovid ja paranema haavad..Käidi seal lunastust ja abi otsimas..20.sajandil muutus see koht üheks külastatavamaks pühapaigaks palverändurite seas Lourdese ja Fatima kõrval.

Üle poole miljoni palveränduri ... 1979 aastal külastas Knocki ka paavst John Paul II

Paavsti rüü ja loož,mille ees oli rahvamass,kes ootasid paavsti õnnistust.

fragment vaikusest

Kirik on ehitatud võimsamaks,on ehitatud nagu omaette linn..On väike palvemaja,kus saad istuda ja mõtiskleda,kus pole lubatud mitte mingid helid..oledki vaikuses..ja on suur ,võimas ,kus toimuvad tseremooniad..
Seal on oma väike kabel,väga puhas ja ilus ehk oleks see sõna....oma tilluke surnuaed,oma ühiselamu meie mõistes,kus elavad siis töölised ja on toad üürimiseks ja nagu aru sain,siis ka elamine on nunnadele..üle tee on haigla..

Seal on muuseum......selle tassiga on joodud ühest õnnistatud veest.

Muidugi suured tänud ühele heale inimesele tassi ja selle "eluloo" kohta. Ajalugu on põnev. Siit saab näha mis võib peituda ühe pisikese tassi taga.

Siia lisan ka lingi Iirimaast. Vaata siit.

13.august. 2015.a.
Mai

Seiskunud aeg...

SEISKUNUD AEG...

 Seisan keset metsateed. Põõsastes krabistab keegi, nagu otsiks kedagi. Eemal jalutab noorpaar, ühe käsi teise püksitaskus. Mina seisan ja pean endaga nõu kuhu poole suunduda. Heliseb telefon. Pagan, selle nutifoni vastuvõtmisega on alati probleeme! "Tere, kas te ajakirja "Naine" soovite osta?" küsib hääl teisepool telefoni. "Tänan pakkumast, ei soovi!" vastan. "Aga meil..." kuulen heasooviliku ajakirjamüüa häält, kuid vajutan kõne kinni. Tema teeb vaid oma tööd. Omast arust vajutasin kõne kinni, aga hääl räägib edasi. Pagan! Küll valib telefon ise numbreid, küll ei vali neid jne....Aga vähemalt pilte teeb ta häid. Nendega olen rahul. Kes kurat küll mõtles sellise saia suuruse nutifoni välja, mis isegi taskusse ei mahu?! Aga hakkan juba harjuma. Vaikselt. Kuigi pisike nuppudega Nokia oli, on ja jääb mu lemmikuks. 

  Avastan ennast ikka keset metsateed seismast. Päev vajub norgu. Norgus ja tusane olid ka sina tookord, kui keset ,metsa mind üksinda seeni korjama jätsid ja autoga minema vurasid. Tühja sellest! Sellest ajast on palju seeni purki saanud! Hämardub. Võtan triiki täis seenekorvi ja kaks säästumarketi kotitäit puravikke endaga ning suundun mööda sihti koduteed otsima. "Huvitav, kes mu kotid täis korjas? Mäletan ennast vaid seismast," mõtisklen ja tajun, et pool päevast on kusagile kadunud. 

  Sealt ta tuleb, väljaveninud dressipükstega taat, lonksab pudelist kanget kesvamärga ja piidleb mind ehmunud pilguga. Ning kaob nagu vits vette. Sikutan seenekotid metsast välja ja jään nõutult teeäärde seisma.Kas minuga on ikka kõik korras, mõtisklen. See taat? Kas see oli vaid mu kujutelm? Kes aitas mu kotid seeni täis korjata? Nähatamatu metshaldjas?  See kruusatee ei ole üldse tuttav. Üritan päikese järgi orienteeruda, kuid see kukub pilve taha, nagu pall aia taha. Pakin seenekotid ilusasti kinni ja peidan need tee äärde, pika rohu sisse ja astun seenekorviga teadmata suunas. Kusagilt kauguste tagant kostub mootorsae mürinat. Pagan! Ega ma ometi erametsas ei ole? Nii võib veel püssi saada! Hirm rebib mu endasse. Kiirendan sammu. Seenekorv on raske, kuid seda ma ei jäta. Kuulen traktori mürinat selja taga. "Tere, ilus tüdruk! Kuidas ma saan sind aidata? Kuidas seenesaak ka tänavu on?" kuulen võõra külamehe häält. Äkki avastan ennast vanast talumajast seeni sisse soolamast. Ja mul on tütar. Lausa 5 aastane tütar. Punapäine. Punapõskne. 

  Jah, sina peatasid aja! Järgmisel korral torkan su autol kummid läbi! 

13.08.2015.a.

Mai

...

...

üle muuli loksub laine

nagu tuulispask kes

kõik endaga haarab

loksub halatamatult ja

veab endaga kaasa
mereadrusid nagu
viimse öö taaka

aga sina seisad
seisad rändrahnul
peod üles sirut ja
kõneled taevaga
kõnelad teistele mõistmatus
keeles nagu imik kes
läbi lalina vaid oma sõnade
üle rõõmu tunneb

mina olen kõrgel
olen taevaste taga
kuskohast kuu kumana
su selga paitan ja
päeviti päiksena su
ihu kütan nagu tookord
kui me veel kuldses kuues
paljajalu rannaliival
võtamind mängu mängisime
lainetes üheks saime
ja kuuvalges kurvide
taha peitusime

täna ma tulen su öösse
tulen läbi unelma
kollasest pitsist öösärk
voodi serval...



12.08.2015.a.
Mai

Teisel lainel

mina Pärnu kesklinnas

  Kuigi paar eelmist postitust on mul seotud ühe uue looga, mis youtubes endiselt laineid lööb, on tänane postitus hoopis "teisest soost."

mina

minu ilutegija, armas Melani :)

  Käisin täna ennast lille löömas. Mitte, et mul enda ripsmed olematud ja õhukesed oleks, pigem vastupidi, aga need on valged ja ma olin ammu väsinud ripsmete värvimisest, kuni eelmise aasta juuli kuus avastasin, et Melani paneb väga hästi ripsmepikendusi. Lehekülge saate vaadata siit. Kui mul oleks tumedad ripsmed siis ma ilmselt neid üldse ei värvikski. Melani pandud rimpsmed püsivad mul peal lausa 5 nädalat, aga parem oleks kolme nädala tagant hoolduses käia, kuna enda valged ripsmed lihtsalt kasvavad peale. Kui Melani kunagi "ära oli", külastasin ma ühte teist salongi ja palju kopsakama raha eest, ning nädalaga tulid kunstripsmed maha lausa koos enda ripsmetega. See oli kohutav kogemus. Juba järgmisel päeval juuksurisalongi töötajad olid hämmingus, kuna neid langes nagu lund. Tegelikult võib asi olla ka inimeses endas muidugi. Kunstripsmeid ikka kõvasti hõõruda ei tohiks, ka vee ja tuule käest tulekls hoiduda. Ega need ei ole siiski igavaesed :) Olen juba üle aasta Melani juures käinud ja saan ütelds vaid kiitvaid sõnu. Vaid paaril esimesel korral langes üks pisar. Ei ole ma ei nutnud, ega silmapõletikus olnud. Pealegi teeb ta väga hoolsat tööd. Algul kulus lausa 3 tundi tal minu lille löömiseks, kuid nüüd saame kahe tunniga hakkama. Vilumus.
  Väga paljud on arvanud, et need on mu enda ripsmed, kuna mu enda omad on ka väga tihedad. Ja tegu on klassikaliste ripsmepikendustega, kuna volüüme ma tõesti ei vaja :) Samas on osad arvanud, et mul on volüümid. See juba ise näitab, kui head ja kvaliteetset tööd Melani teeb :) Ilusad ja tihedad
 
  Lisaks Melaniga aega veetmisele kohtusin ma täna ka armsa poetessiga Riina Einastoga, kes on Pärnut väisamas. Riinal on ilmunud luuleraamat "RING" ja ehk on veel midagi tulemas ;) Meie tutvumine oli armas, pmst läbi fb, aga eellugu sai alguse Pärnust. Riina elab pool aastast Mehhikos ja pool Eestimaal. Kui vaid oleks rohkem aega koos olla, küll siis jutustaks. Nii palju on rääkida. Ehk kohtume veel enne, kui ta taas läheb...Aitäh! :)

Oh, seda õelust!

 

meie ühislugu on 24 tunniga tõusnud YuoTube edetabeli tippu, jeee! :)

   Oli kevade lõpp, täpsemalt mai kuu, kui artist ja strippar Marco Tasane pöördus mu sooviga poole teha talle  laulusõnad, kuna tal endal ei olnud inspiratsiooni. Alati mul ei sünni kohe sõnu. Kuigi pigem teen enne sõnad valmis ja need lähevad hiljem viisistamisele. Viisi peale sõnade tegemine pole minu teema. No, lihtsalt ei sobi. Kui mul hakkavad laulusõnad tulema, tulevad need alati viisiga. Seega tean täpselt mis sobib lauluks ja mis mitte. Eeldavasti ei ole mulle ka elevant kõrva peale astunud.
  Peale Marcoga kirjavahetust tuligi ootamatult inspiratsioon, aga sõnade kirjutamiseks "kehastusin" artistiks endaks, et need sünniks ustavamad. Ei ole ju tegelikult kerge kirjutada naisterahval sõnu mis meesartistile sobivad ja tema jaoks tööle hakkavad. Ju siis oli õige tähtede seis, et asi kulges edukalt. Sest muidu oleks mu 22. laul ju sündimata jäänud.
  Hämmastav on see, et inimesed on kas kompleksides kinni, või lihtsalt arad ja silmakirjalikud. See muidugi ei kehti kõikide kohta. Kusjuures mina ise väga harva lisan kedagi facebookis sõbraks. Kui lisan, siis vaid tuttavaid. Aga tänud ühele sõbrale kes ütles, et nüüd näed kes on su tõelised sõbrad, kui oled teinud Eesti tuntumale stripparile laulusõnad. Õiged sõbrad aksepteerivad sind igas olukorras. Miks on näiteks etem inimene kes kirjutab koorilaule ja saab nendega kuulsaks? Ma kirjutan ka täiesti äärest äärde, nii luulet, proosat, artikleid, laulusõnu, arvamusi jne...Ma arvan, et, kui kõik inimesed tuleks teiste soovidega kaasa, poleks nii palju õelust ja silmakirjalikkust.
  Marco puhul tuleks just kiitust üles näidata, kuna ta tundub olevat inimene kes midagi ette võttes selle ka lõpuni viib. Ei loobi niisama sõnu tuulde, nagu paljud seda teevad. Kahjuks puudub ka eestlasel huumorisoolikas või on see ikka päris umbes. Kas hall ühiskond on siis nii ilus ja köitev, et erinevused tõesti ei rikasta inimesi? Ma võin vabalt kirjutada ka punkluulet, seega kunagi sai ette võetud Pärnu punkluule raamatu  (Sõnaga Näkku) tegemine ja see sai Pärnu Aasta teol lausa 2. koha. Tegelikult inimesed vajavad muutusi, aga nad ei kipu seda tunnistama.
  Mina isiklikult olen endale igasuguse negatiivse tagasisideme suhtes paksu naha selga kasvatanud ja ei pilli isegi õelate netikommentaatorite halvustuste peale, kuna seda teevad reeglina inimesed kes muud midagi teha ei oskagi. Nad istuvad päevade kaupa arvutis ja pritsivad sappi, et kellelegi midagi halba ütelda. Need inimesed lihtsalt toituvadki negatiivsusest. Nad ei näe palki enese silmis. Ja arvan, et  nende hulgas olla mõni inimene kes sinuga sotsiaalvõrgustikus mesimagusat juttu ajab, kuid anonüümse kommentaatorina on tegija. Uskuge mind, ma näen läbi ja pealegi mu vaist mind reeglina alt ei vea ;) Võiks mõne nimega avalikustada, aga ma kahjuks nii õel inimene ka ei ole. Aga seintel on ka reeglina kõrvad :)
  Siin ta on, meie ühise loo 1. koht YouTubes! See on suur asi, et nii palju vaadatakse ja kuulatakse, ega kõik ei peagi kõigile meeldima, igale ikka oma. Mõnele meeldib isa, teisele poeg jne...Minule meeldib eelkõige inimene kes tegeleb sellega millega tegelda tahab ja teeb seda edukalt.
Tuult tiibadesse, Marco! ;)

11.august. 2015.a.
Mai

Valmis minu sõnadele 22. laul!!! :)

minu sõber Marco Tasane ehk stippar Marco :)

  Valmis minu sõnadele 22. laul! Jeeijeee! :) Selle viisistas mu sõber Marco Tasane.

Marco kirjutab Õhtulehele järgmiselt:

Täna ilmus Marco Tasasel, paremini tuntud kui strippar Marcol, uus laul, millel pealkirjaks "Kepikas."

Marco ise ütleb, et osa videost sai filmitud Anu Abozenko aias ja tema lemmik-naisstrippari Julia Kahru töökohas. "Videos olen selline egolaks nagu ikka. Glamuurne." 

Loo "Kepikas" sõnad lasi Marco kirjutada Pärnu kirjanikul Margit Petersonil. "Selline tore inglike, hästi siiras inimene ja hea fantaasiaga. Kuna tal oli inspiratsioonitulv sellel päeval, siis lugu valmis 30 minutiga."

"Tavaliselt olen teinud ju sõnad suurematel juhtudel ise, aga seekord siis sedapsi," selgitas ta.

*******************************************************************

ja lugu kuulata ning vaadata saate siit ja  siit.

KEPIKAS (sõnad)

mu meeled süttivad kui hooman elujanu mu silmi tekib tappev murdja mehe helk ei suuda osutada mina vastupanu kui sööd mind silmadega siivas on su pilk ei koti mind kui upud veiniklaasi ma hängin edasi ei salli raame siis ja hoia sina alt kui satun ma ekstaasi mu jaoks siis ühinevad põrgu- paradiis ma hängin tihti õhtulaternate tules mu seljas pilke püüab cucci firmasärk ja keset ööd kui uneks silmad sulen ei loobu bossi lõhnast see mu kaubamärk ei koti absoluutselt mind te kõõrdis pilgud ma olen noor ja olen väga kepikas ja põrgu käigu kõik see kes mu kallal ilgub mu keha ilus on ja pringilt seksikas 27.05.2015.a. Mai

Siirad tänud, sõber Marco! :)

10. august 2015.a.

Mai

Piisas vaid paljast hingeõhust...

pilt on illustratiivne ja leitud internetist

Signe seisis ristteel ja hääletas. Tema vaevu tuharaid kattev seelikujupp, mille alt stringid välja paistsid, oli nagu seebiga selga aetud. Ja läbipaistvast, kollasest pitsist top, mille all ta rinnahoidjaid ei kandnud, paljastas hiigelrindu, mis olid tal ebamääraselt suured.

  "Tere! Kuhu te sõita soovite?"peatas Tartu ülikooli tulevane õppur Tauno, kes alati kõik hääletajad peale korjas, auto ja avas neiule viisakalt audi ukse. Tauno oli viisakas ja seltsiv noormees, süütu maa poiss, keda küla kippus homoks sildistama, kuna tema kõrval ei olnud keegi näinud ühtegi tütarlast. Küll oli tal sõpru palju ja Kalviga käisid nad igal pool koos, mille kohta Tauno memm armastas ütelda, et nad on nagu sukk ja saabas. Tüdrukute seltskonda Tauno eiras. Miks? Seda teadis vaid tema ise, kuna sellest ei julenud ta isegi oma südamesõbrale rääkida. 

  "Emneee..ma, ma sooviksin Tartusse sõita. Kaugele teie sõidate?" küsis sekspomm Signe kogeledes meheliku ja sensuaalse välimusega taevasiniste silmadega, brünetti noormehe käest.
  "Istuge peale. Just sinna mu sõit kulgebki,"vastas Tauno, aitas viisakalt neiul seljast seljakoti ja paigutas selle pagasnikusse. Esimene viis minutit sõidust kulges haudvaikuses. Tundus justkui noored oleks keele alla neelanud. Äkki toppis Signe käe enda rindade vahele ja hakkas sealt midagi otsima. Tauno oleks erutusest peaaegu avarii põhjustanud, kuid kõik lõppes õnneks õnnelikult ja ta sai auto teepervele pidama. Signe küll sai ehmatusest šoki, kuna ta oleks lohakusest tingituna auto armatuuriga kokku põrganud, kuna ta turvavöö oli kinnitamata. Ta hakkas hiigelrindade vahelt autopõrandele kukkunud nutitelefoni kobama, kui paljastusid neiu tuharad ja Taunol sai õhk otsa. Ta avas autoakna ja kurjustas: "Palun ära provotseeri mind!" hingas sügavalt välja ja läks näost tulipunaseks.
  "Aitäh küüdi eest," nähvas Signe ja sulges enda järel auto ukse ning hakkas jalgsi edasi minema.
"Pekki küll! Naised toovad ainult pahandust! Juba mu kadunud vanaisa ütles, et, kui naine paadis siis paat põhjas," sulges Tauno ukse ja tuhises kummivilinal tee ääres lonkinud Signet mööda. Alles Tartus, oma kompse üürikasse tarides, avastas ta autost Signe pagasi, kuid viisaka noormehena ei sorinud ta neiu kompsudes, kuigi sealt oleks võinud leida Signe kontaktandmed. Ta viis võõra pagasi üürikasse ja elas lootuses, et ehk juhtuvad nad neiuga kunagi kokku ja siis saab üle anda.
  Möödus kuu. Kätte oli jõudnud värvikirev oktoober. Kogu Tartu oli sügiskullaga kaetud. Tauno võttis peale loenguid üürikorteris kerge duši ja suundus Toomemäele jalutama, kus ta armastas tihti käia. Jõudes Inglisillale, meenus noormehele muinasjutt maale langenud Inglist, mida ema talle lapsena tihti unejutuks luges. See Ingel täitis orvuks jäänud poisi kõik soovid. Tauno vajus mõtteisse, kuni nägi sillalt vastu kõndimas valges maani kelidis neiut, ning pidi šoki saama. Ta arvas, et hakkab ära pöörama, kuna just sellisena oli Tauno korduvalt lapsepõlves seda muinasjutuinglit ette kujutanud. Mida valges kleidis daam mõelda võis, kui ta nägi vastu tulemas näost kaamet, juhmi näoga noormeest, seda teab vaid tema ise. Silla ületanult istus Tauno kiiresti mäejalamile ja hakkas õhku ahmima, kui korraga tundis kätt oma õlal. Nad kohtusid taas, psühhoneuroloogiaosakonna intensiivravipalatis, kui Tauno oli ravimitemõjust ärkamas ja Signe, avara dekolteega sinine õekittel seljas, ta pead silitamas.
  "Ei, sa ei ole oma kad nud vanaisa reinkarnatsioon, kallis Taunoke! Sa oled sina ise, oma lihas ja veres," lausus Signe ning äratas laubasuudlusega noormehe unest.
  Tänaseks on saanud Taunost uhke perepea oma viiele lapsele ja Signe töötab endisel tööpostil. Tänaseks on ka Tauno eriskummaline haigus, naisi nähes iseeneselik erektsioon, kontrolli alla saadud.


10.08.2015.a.
Mai

Armas kooliõde ja lapsepõlvesõbranne käis külas

armas lapsepõlvesõbranne ja kooliõde Anneli (Näär) Talts

  Kes meist ei tahaks kasvõi hetkeks põigata lapsepõlve, noorusaega, kui päikene oli palavam ja kollasem, muru rohelisem ja taevas sinisem?
  Ma ei mäletagi päristäpselt kas 7 või 8 aastat möödus minu lapsepõlvest Pärnumaal, Oidremaa külas, aga mäletan tolleaegseid sõpru ja mängukaaslasi. Tundub nagu oleks see kõik olnud eile.
  Kallis Anneli on pärit paljulapselisest perest ja oli toona (Oidremaal elades) pere vanem tütar, hoolas, südamilk ja tragi tütar, kes südamega hoolitses oma nooremate õdede ja vendade eest. Kuni ühel päeval saatus tahtis teisiti...Ja meie kontakt katkes lausa aastakümneteks.
  Siin kohal pean taas tänama facebooki, tänu millele leidsime taas teienteist üles ja kohtusime ka reaalselt. Täna käis kallis mängukaaslane mul külas ja juttu jätkus kauemaks, kui kauaks. Ja nagu pildilt näha, leidis mu uus romaan RIST TEEL taas endale uue kodu. Hästi hea tunne on, kui su teoseid loeb keegi kellega oled lapsena jaganud häid ja halvemaid aegu ja seda kõike ellujäämise nimel (mõnes mõttes). Anneli teab mida silmas pean.
  Ja, noh...tõesti, tõesti, nagu ei olekski möödunud umbes 30 aastat...Aeg lendab halastamatult, aga meie jääme :) Aitäh, armas Anneli, et sa olemas oled! Uute kohtumisteni!


10. august. 2015.a.
Mai

Tammistes, kallil sõbrannel külas

minu sõbranne Ruth Kõlvart minu romaani Segavereline lugemas

   Siis, kui suvepealinn Pärnu on triiki rahvast täis ja isegi bussid ei saa korralikult mööda tänavaid liigelda, kui Weekendilt kostuv tümps paneb kõrvad huugama, tahan mina oma kallist kodulinnast eemale. Diskotümps ja klubimuusika lihtsalt ei ole mulle. Ma ei mõista seda muusikat. Antagu andeks fännid, aga see olen mina :) Nii ma siis põgenesin eilse eest pagulusse Tammistesse, Pärnu ligidale asuvasse külakesse (mida mina hellitavalt nimetan Pärnu äärseks aedlinnaks) kus elab mu kallis sõbranne Ruth. Tammiste on üks armas kohake Pärnu jõe kaldal, mis kunagi oli tegelikult suvilarajoon, aga tänaseks on paljud inimesed kivilinna magalarajoonist põgenenud ja oma suvilad uhketeks elumajadeks ehitanud. Ja seal on nii ilus. Seal on siiralt ilus, kuna küla piirab Pärnu jõgi, kus kohalik rahvas meelsasti ujumas ja kalandusmõnusid nautimas käib.

uhke perekass Jossu

Jossu augustiööl puuotsas mängimas

  Minu sõbranne perel on kaks kassi. Kass Teet on ehe kass kes kõnnib omapead. Tema on iseseisev ja tunneb ennast kodus ka naabrite juures. Aga noor kass (aastane) Jossu on ehe memmekas. Punast (kollast) värvi perekass ei armsata üksindust. Kui pererahvas on hommikul kauemaks magama jäänud, sekkub Jossu nende unedesse ja teeb äratust. Jossu on iseloomuga kass. Temal on majas omad kohad kuhu ta peab saama minna. Aga ta on ka veidi arglik, vaatamata oma sõbralikule loomusele. Vahel ehmatab Jossu ka pisiasjade peale. Aga ilma pererahvata ta tuppa minemast keeldub.Nii oli ka eile, kaunil ja soojal suveööl, kui me koos lahke pererahvaga aias grillisime. Jossu läks otseses mõttes puu otsa ja hakkab õuntega pommitama :) Ja siis oli umbes seda nägu, et tule ja püüa mind. Mõne fotojäädvustuse tegin ka temast puu otsas.

vahelduseks saab ka võrkkiikuda

  Loomulikult käisime ka imelises ujumiskohas, kus mehed meelsasti ennast Pärnu jõkke suplema unustasid. Järsust kallakust viib kitsast teerada jõeni, kus naabrimees on kenasti kalda kauniks muutunud. Mõelda vaid,  ürgse looduse rüppes selline kena kohake!

vennad Palmisted Tammistes ujumismõnusid nautimas, kohas, kus üle jõe asub Paikuse politseikool

minu armas sõbranne Ruth Kõlvart 

   Aga öösel jõudsin mina Pärnusse tagasi. Oma kallisse koju, mille seinu enam ei väristanud Weekendi diskotümps :) Aitäh imelise laupäevaõhtu eest, armsad sõbrad! Millalgi kordame taas!

9. august. 2015.a.
Mai