VIHMATÜDRUK 4. peatükk

4. peatükk

Tere, kallis!

Ära muretse minu pärast! Ausalt!

Olen juba terve ja vaba aega jääb järjest vähemaks. Ausalt öeldes ma ei teagi mis mu diagnoosiks oli, liiga keerulised nimed ja ega ma huvi ei tundnudki. Natuke nõrk olemine on, aga küll ma taastun, olen ju tugeva tervisega mees.

Meie päevad on pikad ja pingelised, eks käib valmistumine Siiliks ja kogu aeg on tamp taga. Ära siis väga muretse kui ma sulle kohe vastata ei saa. Mõtlen ikka su peale ja igatsen ka.

Ma ei tea veel täpselt millal ma koju saan, aga annan sellest teada, või tulen ja teen üllatuse. Iga asi omal ajal.

Tead, kallike, ma arvan endiselt, et naiste koht ei ole sõjaväes. Luba mul seda arvata. Ma ei tahaks iial, et teie-õrnem sugu, peaksite kõike seda üle elama mida meie siin elame. Jah, vanemad inimesed kipuvad targutama, et mis viga tänapäeva noortel, pole sellist tampi taga nagu vene sõjaväes oli. Ega me ka siin priileiva peal päris ei ole, kogu aeg oleme tegevuses ja õhtul voodisse jõudes saavad meist justkui elavad laibad. Jah, ma olen oma unerežiimi korda saanud, kuid iga öö tundub üha lühem ja iga päev karmim.

Kallike, sinu koht on ikka mujal. Tahtsid ju väga ülikooli minna, see on hea, aga ära taha iial siia! Või mine ja teeni siis perefirmas, oma ema käe all, siis saad unistustele lähemale. Taskuraha kulub alati marjaks ära.

Olgu, ma nüüüd lõpetan. Jube uni on.

Kallistan

Janar

„Hea öelda, et ma ei muretseks, aga raske seda teostada. Miks mulle tundub, et Janari kiri on kuidagi külmem ja ükskõiksem? Kas mulle tundub või ongi? Ja ta isegi ei vastanud kas ma võin talle külla sõita. Äkki ta ei tahagi? Aga äkki ongi parem? Issand küll, ma ju olen ise ka ükskõiksem ja kahtlevam. Kas on võimalik, et me selle pisikese ajaga, mil lahus oleme olnud, oleme ka lahku kasvanud? Ei, ma usun, et lahusolek pigem paneb mulle pahad mõtted pähe. Aga äkki Janar arvab, et ma ei armasta teda piisavalt, et ei jaga temaga intiimsust? Karpo ju arvas...Issand küll, kas peaksin emaga sellel teemal rääkima? Või peaksin kohe samal õhtul, kui Janar koju saab, temega intiivvahekorda astuma? Praegu mõtlen ma, et tahan seda, aga kui mu mõte ja tunne muutub? Aga äkki ei taha tema mind?“

Raine mäletab kuidas ema oli rääkinud, et vene ajal, siis kui noormehed vene sõjaväes veel teenisid, anti neile mingit rohtu mis vähendas sugutungi, ent ometi käidi hüppes, eriti just temperamentsemad väljamaa mehed, kellele see ravim ei mõjunud. Aga kas ka Eesti sõjaväes seda manustatakse, selles polnud Raine kindel ja ei julgenud Janari käest ka küsida. Üks suur segadus oli Raine sisse pesa teinud ja elas seal aktiivset elu, nagu ei kunagi varem.

Raine otsustas, et ta ei vasta kohe Janari kirjale, sest ta vajas aega, tal oli vaja eneses selgusele jõuda, sest tühipaljaste sõnade loopimisest ei ole ju kasu. Esimest korda elus tundis naine, et ehk peaks psühholoogi juurde minema, sest seda sasipundart ta ise lahti harutada ei osanud. Kuid kõigepealt lubas ta enesele, et peab emaga ühe avaliku vestluse maha.

„Noh, mis sa siin konutad? Suur valge väljas?“ leidis Riin tütre kodust, oma toast pimedusest, ruloo ja külgkardinad akna ees. Raine vaikis, sest ta ei teadnud kuidas emaga vestlust alustada.

„Räägi mis sul mureks? Ma ju näen, et midagi on lahti. Sa oled mul ju vapper tütar ja nüüd nii siin...“ imestas Riin.

„Ema, emps, ma olen omadega nii sassis ja seda otseses mõttes. Ma ei tea kas ma armastan enam Janarit. Ma ei tea isegi seda kas ma olen teda kunagi üldse armastanud. Ja ma kardan, et ma ei tea sedagi mis asi see armastus üldse on...“ neelatas Raine kuuldavalt, sest nutt kippus vägisi kurku.

„No mis siis nüüd juhtus? Mu kullake, mu silmaterake. Armastuses käivad ikka rõõm ja kurbus käsikäes, see ei sure nii ruttu. Kas tahad rääkida mis sinus sellise tunde tekitas?“ võttis Riin oma tütre embusesse ja kallistas teda.

„Ma ei tea isegi. Olen pikalt kaalunud kas ma mitte ei tunne Janari vastu sellist õe-vennalikku sõprust vaid. Viimane kiri on kuidagi...pehmelt öeldes ükskõikne. Kas on võimalik, et Janari tunded minu vastu on kustunud? Kas see lahusolek pigem tuleb kahjuks kui kasuks? Jah, ma tean, et see on paratamatus, teenistus tuleb u läbida, aga...Ema, kui ruttu sina isaga seksima hakkasid? Kui kaua te enne tuttavad olite?“ Viimased küsimused panid Riini nii punastama kui ka ehmatasid teda. Nad olid küll tütrega lähedased ja rääkisid ka kõige intiimsematest asjadest, aga sellist küsimust Riin ei oodanud.

„Kas tühipaljas kiri tekitab sinus masendust? Sa pead Janarit mõistma, sest tal on kindlasti pingeline periood seal sõjaväes. Ja pealegi mehed on mehed, nad ei oska ega taha oma tundeid nii kergelt avaldada kui naised. Mehed väljendavad tihtilugu oma kiindumust ja armastust hoopis teisel moel, vahel isegi sõnatult. Nad ei ütle nii kergelt suuri sõnu nagu naised. On muidugi ka erandeid, aga üldiselt kui mees kogu aeg korrutab kuidas ta naist armastab siis on midagi totaalselt viltu. Ta kas tahab naist endale allutada või sootuks petab teda. Sõnu ei loobita tuulde, aga naine kipub kõrvadega armastama ja mehed oskavad seda ära kasutada, oma kasuks. Eriti suhte alguaastatel. Hiljem juba naised näevad neid läbi. Me ei saa meessugu teiseks muuta ja kas on üldse vajagi? Ma küll ei taha sulle haiget teha, aga tüüpiline näide on Karpo, kes kordas pidevalt kuidas ta sind armastab ja...tulemust tead ise. Kullake, ära sa veel mingeid otsuseid tegema küll hakka, anna aega nii endale, Janarile kui ka sasipuntrale. Ma ei soovita sul psühholoogile ka kohe tormata, sest viimasel ajal mu tuttavad kurdavad, et psühholoogid oleks nagu kõik ühe vitsaga löödud, kuulavad natuke aega patsiendi muret ja juba klõbistavad arvutis antidepressantide retsepte välja kirjutada. Nad läheksid nagu keregma vastupanu teed. Vanasti oli hoopis teisiti. Ei, ei , ma ei taha olla see kibestunud ema kes mainib umbes midagi sellist...“vaata kui meie noored olime..“ pigem tahaks nii kiita kaasaega, aga kahjuks pean ütlema, et tollel ajal kirjutati neid ravimeid välja ikka üliharva, mitte nii keregekäeliselt kui tänapäeval. Patsient hakkabki neid neelama, muutub külmaks ja aptaatseks, meesterahvad kurdavad üldse, et neid ravimeid manustades ei ole nendest naisele enam meest. Antidepressandid teevad psühholoogi töö, pehmelt öeldes, ära, aga paljud patsiendid ei suudagi enam ilma nende medikanentuideta elada, satuvad sõltuvusse ja...kuni diagnoositakse sul isiksusehäire, nagu mingi silt kogu eluks. Ja üleüldse on nende arvamuse järgi tänapäevad pooled lapsed hüperaktiivsed, niikui laps veidi elavam on, kohe saab diagnoosiks ATH. See on vale, see on väga vale!“ luges Riin justkui epistlit tütrele, kuigi tahtlikult ta seda ei teinud.

„Ema, sa põiklesid mu küsimustest mööda. Eriti viimastest.“ tegi Raine märkuse.

„Raineke, eks ma kippusin oma õpetustega jah veidi teemast kõrvale kalduma, aga kui ma ausalt ütlen siis emal on tütrele natuke raske seda rääkida, aga kuna sa oled mu silmaterake ja me räägime kõigest siis vastan ka nendele küsimustele.

Me olime isaga teineteisesse armunud ligi pool aastat, aga kumbki ei osanud suhtega edasi minna. Mina nägin kuidas Rainold käis teiste tüdrukutega ringi ja ise ma ka suhtlesin paljude poistega. Salamisi pidasin päevikut ja panin sinna kirja kõik mida tundsin ja nägin, eriti just tunnetest kirjutasin kõige rohkem. Ka meie teed ristusid tihedalt, vahel tantsisime mõnel diskol kogu õhtu ja su isa saatis mind kordi koju, kuid asi piirdus vaid sõbraliku põsemusiga. Ühel päeval, kui üks koolivend mind kinno kutsus, võtsin ma demontratiivselt tal käe alt kinni ning kihistasin naerda, samas oligi meil lõbus, aga Rainoldil mitte. Ta põrnitses mu kaaslast ja mind nii vihase näoga, et ma polnud sellist Rainoldit enne üldse näinudki. Aga minule pakkus see lõbu, sest olin temasse ammu armunud, aga tema jättis sellise mulje nagu tahaks vaid sõber olla. Samas ma nägin küll, et Rainold teiste tüdrukutega oli kuidagi ükskõiksem kui minuga, aga arvasin, et ma vaid tahan nii näha. Tollel õhtul saatis mind koolivend koju ja suudles mind põsele ning läks oma teed. Enne koduukse avamist kuulsin et keegi hõikab mind, see oli Rainold, sinu isa. Keerasin otsa ringi ja läksin pimedas suveöös hääle suunas, ilma, et ma oleks kartnud, sest aimasin kes mind hüüdis, kuigi hääl kostus võõralt. Ja siis me suudlesime, suudlesime nii pikalt, et kumbki ei suutnud lõpetada. Ja siis...Mina hiilisin vaikselt tuppa, ma ei saanud ju koos poisiga minna, kartsin vanemate reaktsiooni. Oma tuppa jõudes olin erutust ja ähmi täis, sest ema küll magas, aga isa alles luges voodis raamatut. Olles veendunud, et keegi ei kuule, sidusin kolm voodilina üksteise külge kinni ja viskasin aknast välja, mida mööda Rainold mu tuppa ronis. Ja siis pidin ma infarkti saama.

„Riin, pane oma aknad ööseks kinni, lubas tuult, muidu peksab tuul su aknad veel katki ka!“ hõikas isa. Läksin oma toast välja aga ilmselt olin nii ehmunud näoga, et isa vaatas mind nagu ilmutist ning ema oli ka oma silmad avanud. Aga õnneks tabasin nooti ja küsisin: „Iss, mis sa ütlesid? Hüüdsid mind või?“ „Ai, ai, pea pulke täis, plika!“ naeris isa, võttis ema kaissu ja kustutas tule. Mina sulgusin ennast taas oma tuppa. Meie olime Rainoldiga nii hiirvaikselt, ei julgenud hingatagi. Aga peale seda kui hakkasid läbi meie toonase kodu papist seinte kostma ema ja isa armuhääled, erutusime mõlemad Rainoldiga ja siis...“ takerdus ema jutt.

„Ja siis tegite minu valmis?“ naeratas Raine.

„Raine!“ punastas Riin.

„Riin!“ hakkasid naised naerma.

„Issand, miks sa mulle varem teie armuloo algusest rääkinud ei ole?“

„Aga sa pole küsinud, mu armas tütreke! Muide, nali naljaks ja naer naeruks, aga tõsi ta on, jah, me eostasime tollel öösel tõesti sinu. Olgugi, et see oli meie mõlema esimene armuvahekord, tahtsid sina kohe arenema hakata. Sestap on see vale, et esimesest korrast, kui naine alles süütuse kaotab, ei rasestuta. Mina olen elus näide ja sina oled meie esimese tõelise kire ja kirgliku armastuse vili, mu kallis!“ avameelitses Riin.

„Issand, emmeke, alles nüüd ma mõistan miks sa olid nii närvis kui Karpo minult süütuse võttis! Alles nüüd ma tunnen sinu toonast valu omal nahal!“ tunnistas Raine.

„Jah. Aga ega ma sind lapsega kahekesi ei oleks jätnud, oleksime perega igati toeks olnud. Karpo ei meeldinud mulle algusest peale, aga ma ei sekku oma laste eludesse, tahan, et teie, nii sina kui ka Reine teeksite ise õigeid valikuid, aga ma olen teie jaoks alati olemas. Alati! Pea seda meeles, mu kallike!“ oli Riin väga armuline oma tütarde suhtes.

„Jumala õnn, et ma rasedaks ei jäänud! Jumala õnn! Kuidas ma oleksin pidanud hiljem oma lapsele tgunnistama, et ta isa on homo? Saatus oli minuga!“ tekitas paljas mõte sellest Raines tibutagiefekti. Talle tundus et isegi ta juuksed tõusid püsti pähe.

„Tütreke, laps on laps! Olgu ta isa kes tahes, laps pole millegis süüdi! Jah, kiputakse rääkima, et lapsed eostuvad vaid armastusest, minu ja sinu isa puhul nii ka oli, aga alati ei tarvitse olla. Väga paljud vallaslapsed sünnivad isa näoga, isa- kes on need vaid eostanud. Samas selle väitega, et tütred sünnivad armastusest, olen ma sada protsenti nõus. Minu ja Rainoldi armastus kestab siiani, iga aastaga üha enam kiindume teineteisesse, iga sekundiga. Ausalt.“ tunnistas Riin.

„Aga ema, mis edasi sai? No peale seda kui te mind eostasite? Räägi nüüd?!“ lausa nõudis Raine ja Riin sukelduski oma minevikku uuesti läbi elama.

23. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 3. peatükk

3. peatükk

Takso sõidutas noored Janari kodu suunas, aga enne tegid nad vahepeatuse Riini ilusalongi ees, et ema ei peaks oma tütre-Raine pärast muretsema. Riin just muretsema hakkaski, nähes alkoholist lehkavat ja magamatusest kurnatud Rainet võõra noormehega koos.

„Mida sa korraldad, Raine? Ma tulen ja viin sind koju, aga pool tunnikest pead ootama, lõpetan oma pooliku töö.“ sõitles Riin, kes ise ka oma salongis naisi lille lõi.

„Ei, emps, ma pole enam mingi titt! Janar, tule siia!“ kutsus ta Janari taksost emale tutvustamiseks välja.

„Tere. Mina olen Janar.“ ulatas noormees aupalklikult Riinile käe. Janar hakkas Raine emale meeldima, kui viisakas ja nägus noormees.

„Tere. Mina olen Riin, Raine ema. Oli meeldiv tutvuda.“ naeratas Riin. „Aga hoia siin mu tütart, ta on nii haavatav ja õrn.“ tegi Riin Janarile silma ning noored suundusid uuesti taksosse. Rainele tundus ema käitumine kummaline, kuigi ta oli õnnelik, et viimane lubas tal noormehega kaasa minna, kuigi täiskasvanud naisena otsustas ta siiski ise. Aga Riin oli oma tütrele nagu sõbranna, kellega ta sai kõigest rääkida ning ema arvamus oli sestap talle väga tähtis. Aga need žestid, see silmapilgutus ja naeratus, Raine ei tundnud oma ema ära, või õigupoolest polnud ta näinud teda meeste seltskonnas, välja arvatud isa, kellega näis neil siiani armastus õitsevat, kuigi isa Rainold töötas Soomes, Helsingi Ülikooli Keskhaiglas proktoloogina, eks ikka rahanumbri pärast oli ta majandussurutise ajal elu- ja töökohta vahetama sunnitud. Sestap viibis ta oma Eesti kodus harva, kuna rügas tööd teha põhimõtteliselt vabade päevadeta, sest Eestis elav pere ei tohtinud ometi vaesuse all kannatada.

Uhke ehitis Pärnu äärelinnas Vana-Pärnus paistis juba eemalt silma. Raine oli hämmingus kui takso just selle maja juurde sõitis ja peatus. Kaunikaareliste võlvidega heleroheline ja tervisest pakatav häärber säras nagu üksik valguseallikas keset pimedust. Kõrvalmajade ees haigutasid vanad autoromud, suud nagu söögi ootel. Ühe naabermaja aed oli räämas ja tundus nagu ei elakski seal kedagi. Ümbruskaudesed hooned vaatasid oma nukrate, maha koorunud värviga vastu, nagu ootaks abikätt. Aga Janari kodu ümber ei tundunud ühtegi purugi olevat. Nii see ka oli, sest kojamees, kes juba hommikul kella kuuest tööle hakkas, oli selleks ajaks juba kogu majaümbruse puhtaks kraaminud. Ja nii igal hommikul, lõunal ja õhtutundidel.

„Noh, oleme kohal. Lähme.“ avas Janar Rainele takso ukse, kuid viimane oleks nagu shokiseisundis, ei tahtnud kuidagi taksost välja astuda.

„Kullake, ma ju lubasin su emale sinu eest kenasti hoolt kanda. Pole vaja pabistada, keegi ei võta sinult tükki küljest. Ja kui sa minu peret kardad siis võime ka tagaukse kaudu siseneda. Ema on mul kodune, aga isa on tööl. Ja ma olen memmepoeg, üksik laps, ärahellitaud jõmpsikas,“ naeratas Janar on siirast naeratust ja tegi Rainele silma nagu ennist Riin Janarile. Kummaline, mõtles Raine, aga astus Janari palvel autost välja.

See vaatepilt mis Rainele juba peauksest sisse minnes avanes, oli jahmatav, lausa jalust rabav, sest iga detail oli selles majas läbi mõeldud. Isegi esikumööbel ja seinad olid toon-toonis, sellised lillakad ja violetsed. Antiiki meenutav mööbel oli kaetud lumivalgete ja pitsiliste linadega, Raine ei julgenud jalanõude jalast võttmises isegi istuda, kartes lina ära määrida. Violetset põrandat ehtisid lilla-valgekirjud vaibad, millel ei paistnud ühtegi puru ega plekki olevat, nagu oleks need äsja ostetud ja maha asetatud, nende tuleku auks. Raine tundis, et ta süda jätaks justkui lääke vahele, et nüüd astub uksest välja üks kuri mutt, Janari ema, kes tuleb miniat üle vaatama ja hukka mõistma. Noort naist tabas paanikahoog, mis kippus talle õhupuudust tekitama.

„Rahune kullake, kas sul on paha olla?“ nägi Janar, et Rainega on midagi väga valesti.

„Ei, ei ole mul midagi viga.“ võttis naine oma jõuraasukese kokku, hingas sügavalt sisse ja juba tal hakkaski parem.

„Janar-poiss, sina või?! Tule nüüd sööma, puder sai valmis just!“ hõikas Janari ema. Raine võpatas ning Janar märkas seda.

„Oota üks hetk. Ma tulen kohe tagasi.“ astus perepoeg ruumi kus kohast ema hääled kostusid. Raine oli nii paanikas, et tahtis minema joosta. Juba ta hakkasi oma lõpupeo kingi jalga sättima, aga jäi Janarile vahele.

„No kuhu nüüd, kallis? Mu ema ei ole kuri nõid, ausõna. Näe, võta need sussid, pane jalga ja lähme hommikust sööma,“ ulatas Janar Rainele lumivalged sussid, mida vaadates tekkis naisel taas äramäärimise tunne, aga ta siiski soostus need jalga panema.

„Oehh!“ pühkis Raine otsmikult vaevahigi, või oli see hirmuhigi. Ta laovas koos Janariga köögiukse poole, tahtes pugeda noormehe seljataha peitud, aga viisakas Janar juhatas Raine esimesena kööki ning juba nad seisidki Janari ema- Janaga silm silma vastus.

„Tere tulemast meie koju! Mina olen Janari ema Jana! Kas tohiks tutvuda?“ oli Jana tõesti aupaklik ja viisakas, vähemalt esmakohtumisel.

„Tere. Raine olen.“ jäi ta kidakeelseks. Raine vaatas Janat ehmunud näoga ning ei suutnud uskuda, et tegu on Janari emaga, sest see naine kes ta vastas seisis, tundus noorem kui Janar. Raine ei kuulnud isegi seda kui Jana neil laua taha istet palus võtta, ta ainiti vaatas ja vaatas ja ta mõtted trügisid vägisi mujale. Ta kahtlustas isegi, et ehk on tegu hoopis Janari õega, või koguni naisega, kelle kodus ta ennast sissetungijana tundis.

„Aitäh! Paluks mulle ainuklt tass musta kohvi, sest ma ei ole harjunud hommikuti sööma,“ palus Raine, ehkki ta kõht oli lausa nii tühi, et korises kuuldavalt ning see tekitas hetkeks piinliku vaikuse.

„Oi, tütreke, see pole hea. Sööma peab, ja seda just hommikuti. Targad on kord öelnud, et hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga pooleks ning õhtusöök jäta kasvõi söömata.“ jagas Jana elutarkusi, millesse ta ka ise uskus.

Need sõnad tuletasid Rainele ta kadunud vanavanema meelde ning juba ta istuski laua taha ja lasi hõrgutustel hea maitsta. Ta unustas lausa ennast sööma, sest hommikupuder, mis oli tehtud neljaviljahelvestest ja kaetud mustika toormoosiga, maitses nii hea, et ta oleks isegi juurde soovinud. Olgugi, et Rainele polnud iial neljaviljapuder maitsenud ja ta tõesti näpsis hommikuti heal juhul vaid pool banaani ära, kui sedagi. Juurde ta siiski küsida ei julenud, kuna laual oli kõike minimaalselt, aga selle eest oli laud heast ja paremast siiski lookas. Vaid ühe saiaviilu kattis ta adokaadost-sibulast-laimist tehtud võidega, mis kannab võõrapärast nime-Guacamole, maitses eriti hästi.

„Kas ma tohin klaasikese punast veini ka pakkuda?“ oli Jana aupaklik. Ta ise oli harjunud just peale hommikusööki ühe klaasikese jooma.

„Tänan pakkumast, aga mul on vist veinisoolikas umbes või puudub sootuks,“ muigas Raine esimest korda. Tõsi ta on, et täis kõht teeb tuju rõõmsamaks ja päästab ka häälepaelad valla. Ei ole ainult alkoholil selline imevõime.

„Kas ma saan teile veel kuidagi kasulik olla, või saate nüüd ise hakkama?“ küsis Jana, nagu poleks noored ilma temata köögis toime tulnud, nii mõtles Raine, aga seda mitte halvas mõttes. Jana oli siiski talle meeldiva mulje jätnud.

Raine tõusis ja võttis laualt mustad nõud.

„Oi, kullake, jäta see töö minu hooleks!“ sekkus Jana.

„Ema, me lähme, sinu lahkel loal üles. Onju?“ tegi Janar emale silma. Mis värk nende silmapilgutamisetag nüüd on, tabas Raine ennast taas mõttelt.

„Pojake, tunne ennast nagu kodus, aga ära unusta, et oled võõrsil!“ tegi Jana omast arust nalja, kuid see süvendas veel enam Raine kahtlust, et äkki nad ei olegi Janai kodus, äkki ei olegi Jana Janari ema, et äkki...

„Lähme juba,“ sosistas Raine, kartuses, et äkki tuleb mõne oma mõttega lagedale ja satub lolli situatsiooni. Ja tegelikult tekitas täis söödud kõht sellise rammestuse ja une, et Raine oleks meelsamini tahtnud oma kodus, oma voodis leiba luusse lasta. Aga rumal oleks nüüd lahkuda olnud, sestap ta noormeest ülesse korrusele minekuga tagant utsitaski.

„Kas tahad, et tutvustan sulle elamist?“ küsis Janar.

„Palun, äkki teeksid seda hiljem? Ma olen rampväsinud ja ilmselt magan kogu pöeva maha, kui sa muidugi lubad?“ oli Raine tõesti omadega õhtal.

„Sinu sõna minule seaduseks!“ muigas Janar, pani oma karusega käed ümber Raine õla ning juhatas naise roosasse magamistuppa, mis kandis Printsessi nime.

„Appi, milline Paradiis! Kelle tuba see on?“ vajus Rainel suu lausa lahti, kui Janar selle toa ukse avas.

„Sinu tuba, kallike, sinu tuba on see.“ mainis Janar.

„Ahahh, ütle nüüd, et majahaldjas teadis juba varakult, et ma siia majja täna satun ja ehitas kibekiirelt selle toa valmis!?“ oli Raine tõesti nagu muinasjutumaailma sattunud.

„Ütlen, ikka ütlen, mu kullake.“ sositas Janar, viitas käega duširuumile, mis asus Printsessi toa vaskus tiivas, suudles Rainet põsele, soovis head und ning pani ukse enda järel kinni. Raine tundis pisikest pettumust. Esiteks oli ta võõrsil, muinasjutus, mida ta kuidagi uskuda ei tahtnud, ja siis lahkub veel Prints ka, jättes teda üksinda maailma, kus tundus, et pole kellegi jalg veel astunud. Taas tundus kogu toa sisutus kõik uus olevat, nagu oleks tõesti majahaldjas siit äsja lahkunud. Külgkardinad olid roosad, nende ääred kaunistatud veidike tumedamast roosast volangpitsidega, pitskardinad olid titeroosad ja barbimustrilised. Roosa päevatekiga voodikattel oli kaks patja, üks neist, mille peal oli Barbi, oli lillakas-roosat värvi ja teine padi tundus selles toas justkui võõrkehana, see oli helesinine ja kandis Keni pilti. Küllap oli sellel mingi tähendus, arvas Raine, et Barbi sümboliseerib teda ja Ken Janarit. Aga Ken oli kahjuks enda järel ukse sulgenud, kuigi Raine, olgugi, et tal silmad vajusid juba vägisi kinni, tahtnuks selles voodis koos Keniga ehk Janariga koos magada, lihtsalt kaisus. Või mine tea.

Raine uinus lõpuks lambaid lugedes, mida oli laes õige mitu...vähemalt tema nägemuse järgi.

23. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 2. peatükk

2. peatükk

Kui vihmasadu vana saksa surnuaia taha, mis asus vana asula lähistel, metsa sees, taandus, lonkis Raine vihmasajuga ühte sammu, kõrvaklapid peas ja ümises „Vihma loitsu,“ mis oli üks tema lemmiklaule. Seda esitles Pärnus pärit noortebänd Greip.

See lugu tekitas Raines vabanemistunde, sellise looduslapse tunde, mis vabastab ta kõikidest kohustustest ning paneb naise elama ja helama. Raine kujutles ennast vihma käes kümblemas, kujutles kuidas vihma pehmed sõrmed silitavad ta päikesepruuni ihu ning kammivad juukseid. See kujutluspilt erutas teda niivõrd, et ta ihkas nüüd, kui oli kallima sõjaväkke saatnud, hellust ja meesterahva lähedust ning seda kõige intiimsemas mõttes, kuigi Janargiga koos olles ei suutnud ta veel mehega intiimsust nautida, eks ikka Karpo pärast, kellest ta siiani üle ei olnud saanud.

Pingist, mis keset metsa uhkes üksinduses nukrutses, oli saanud Raine lahutamatu kaaslane. See vana sakasa surnuaed, mis oli aastate eest korda tehtud, rahustas naist ning pani alati headele asjadele mõtlema.

Raine istus pingile, pani silmad kinni ja kujutles kuidas nad õega lapsena ülepea ulatuvates viljade sees mängisid. Kuidas nad eksides tuletasid meelde vanavanema õpetust, et eksimise korral tehku näpp märjaks ja vaadaku kus suunast tuulu puhub, nii pidavat kodutee kiiremini üles leitama. Aga õed ei suutnud meenutada kus suunda nende kodu jääb ning neil ei jäänudki muud üle kui tundide kaupa mööda viljapõldu lonkida ja õiget suunda ostsida. Järgmistel kordadel võtsid nad juba kompassid appi, mille kasutamise oli ka vanavanema neile selgeks õpetanud.

Raine viskas jalad vihmamärjale pingile ning jõudis aega kui ta esimest korda suudles. See juhtus kümne aastaselt, kui nad koolivennaga mõtlesid, et mängiks pruuti ja peigmeest. Tüdruk avas om suu suurelt kui ulatas ning klassivend samuti. Suudlemine võis alata. Esimesel katsel millegipärast nad sellega hakkama ei saanud, ninad jäid segama. Siis meenus Rainele, et pead tuleb veidike viltu hoida ning suudlema nad ennast unstasidki, kuni hetkeni mil koolivend jooksis pissihäda kurtes puu taha ja jäi sinna päris kauaks. Raine tundis esimest korda elus mingit eriskummalist erutust, tema rinnanibud, mille ümber rinnad alles mõõte võtma hakkasid, olid ühtäkki kõvad ja valusad, ning allpool naba pulbitses õõnes tunne, nagu oleks keegi tema sisse endale pesa teinud. Raine tänas jumalat, et koolivennal põiekas tuli, muidu ei tea mis juhtunud oleks. Lapsed on ju uudishimulikud ja keelatud viljad on, teadagi, kõikse maitsvamad.

Need lapsepõlve meenutused erutasid naist niivõrd, et ta otsustas meelispaigast lahkuda. Nad leppisid kallimaga kokku, et hakkavad omavahel kirjavahetust pidama, ikka seda ehtsat kirjavahetust, ümbrikukirju. Koju jõudes kirjutas ta Janarile esimese kirja:

Tere, mu kallim!

Kuidas sul läheb, mu kõige kallim?Mu kõige, kõige kõigem...

Alles nüüd, kui viibid minust nii kaugel, tunnen kui väga ma sind armastan, kui väga sinu järele igatsen.

Oled igas minu mõttes, sammus ja unistuses esimesel kohal. Mida kiiremini sekundid, minutid, tunnid ja päevad liiguvad, seda suuremaks paisub minu sees igatsus sinu järgi. Miski nagu tahaks lausa lõhkeda.

Unistan sinu sügavpruunidest silmadest, sinu karvasest rinnast, musklitest ja mehe lõhnast. Tahaks tunda su soolaseid huuli oma huultel, ärgata sinu kaisust. Ja ausõna, praegu ei häiriks mind ka see, kui hommikul tõustes oleks mu suu suudlustest paistes.

Tahaks olla üleni sinu.

P.S. Sorry, et selline lühike kiri tuli, aga ma ei oskagi rohkemat algatuseks öelda.

Armastusega:

Sinu Raine

Tundidest said päevad ja päevadest said nädalad, aga kirja ei tulnud. Mitmeid kordi oli Raine valmis juba kallimale helistama, sest igatsus tundus tappev. Ta ei mõistnud kuidas vanasti küll nii elati, ei olnud telefone ega arvuteid. Kuidas inimesed suutsid nädalate või lausa kuude viisi oodata mingitki teavet oma kallimate ja lähedaste kohta. Aga lubadused on lubadused ja Raine ei tahtnud neid murda, kuigi tal tekkis tunne nagu tahaks igatsusest ja teadmatusest süda sees lõhkeda.

„Raine, ole pai ja küta elamine ära. Reinel läheb täna muusikakoolis kauem ja mul on koosolek, jõuan alles hilistel õhtutundidel ilmselt.“ palus Raine ema, peetud daam, kes ilutoa emandana nägi alati perfektne välja. Mõlemad tütred olid ema geenid saanud, vaid Raine oli ilmselt isalt pärinud oma mässumeelsuse, kuigi enne Karpoga kohtumist oli ka tema sõnakuulelik ja tagasihoidlik tüdruk. Eks iga juhtum jätab oma jälgi ning jäljed moodustavad raja, mida mööda sa käid, olgu see nii okkaline kui tahes. Või vastupidi.

„Okei, emps, saab tehtud! Aga see jääb õhtusse, sest plaanin korra linnas ära käia. Lähen töövestlusele. Hoia mulle pöialt.“ tegi Raine emale silma.

„Ohh sind küll! Minu või meie ilusalongi uksed on sulle alati valla, aga eks sa ise tead, suur tüdruk, käed-jalad otsas! Oot, tahad minuga ühes tulla?“ muigas galantne daam, pani endale musta maani mantli selga, musta, tulipunase roosiga ääristatud kübara pähe, trummeldas sõrmadega esikukapil. „Ei, emps, ma lähen bussiga!“ sõnas tütar. Riin tahtnuks tütrele veel juhtnööre jagada, aga loobus, astus kallistuseks Raine juurde ja juba käivituski uhke kirsivärvi maastur maja ees.

„Mul on maailma ilusam ema! Mu isal on ikka hea maitse! Ja kui ilusad tütred neil sündisid! Issand, ma ei kujuta ettegi, kui ema oleks meid mõne teise mehega valmis vorpinud. Kas me oleksime nii kenad? Ehk oleks siis selle teise mehe geenid ema geenidest tugevamad olnud ja me oleks võinud sündida ehk kõõrdsilmsena ja kongninaga? Ah, oleks, oleks...Meil õega on ikka väga vedanud, ausalt!“ seisis Raine esikupeegli ees ja imetles ennast. Selleks oli ka põhjust, sest ta oli tõesti kena noor naine, välimuselt veatu ja väljapeetud, nagu ta emagi, ehkki Raine armastas lihtsamaid ja lillelisemaid riideid kanda, kui ta ema Riin ja õde Reine.

„Oo, jee, lõpuks ometi kiri!“ säras Raine nagu jõulukard tuledest tulvil jõulupuul, kui ta postakasti avama läks.

Tere, mu kallis Vihmatüdruk!

No sa kohe oskad mind hulluks ajada oma sõnadega! Ausalt öeldes ma täitsa jahmusin su kirjast, sestap venis vastus kauem, kui sa ehk oodata jõudsid. Aga ehk ikka jõudsid?

Tead, ma oleks mitu korda juba meie kokkuleppest üle astunud, muudkui valisin su numbri, aga...ma pole ju reetur, oskan sõna pidada...

Praegu seda kirja kirjutades on meil öörahu, aga sa röövisid oma kirjaga mult une ja ma ei saa üldse enam magada...

Muide, me saame varsti hakata nädalavahetuseti kodus käima, mis on hea uudis, aga ma olen haige. Olen pidevalt haige, sest see kohutab hommikune tuul nõelub väga valusalt higisest dressist läbi ja niikui ma külma saan, olen kohe siruli maas. Immuunsust nagu ei olekski.

Ma arvan, et mõni loomaarst on ka targem kui meie arstid siin. Kogu aeg ja kõigile kirjutatakse ühte ja sama antibiootikumi välja, kuigi haigused on erinevad. Mind ajavad need rohud öökima ja pole ju nendest tolku, kui kõik välja oksendan.

Omast arust olin terve ja tugev poiss kui sõjaväkke tulin, aga...Aga aitab sellest. Surema ma veel hakata ei kavatse ja küll ma paranen.

Ka mina igatsen sinu järgi, väga, väga...Aga ma ei oska nii kenasti sõnu ja oma tundeid kirja panna kui sina, mu kallis Vihmatüdruk!

Sa ju lubad, et ma õpin veel sõnu kasutama? Eksju?

Oled mulle väga kallis!

P.S. Järgmisel korral luban sisukama kirja kirjutada.

Igatsen!

Sinu Janar

See päev sai nii päikseline ja vaid ühest ainsast kirjast. Rainele isegi ei meenunud enam, et ta pidi töövestlusele minema. Kallimale kirja kirjutamine oli tema jaoks prioriteet number üks, kõik muu võis oodata, sest kõik muu oli teise- kui mitte öelda kolmandajärguline. Raine tantsis nagu baleriin esikupeegli ees, imeteles ennast eest, küljepealt ja tagant. Vaatas oma säravaid silmi ja kujutles ennast Janariga armatsema, nagu ei kunagi varem. Alles nüüd tundis ta, et tal on Janari vastu tunded tekkinud, või tekitas selle eelmalolek? Raine arvas, et ta ei tunne midagi nii tõelist kallima vastu, et tunneb vaid õe-venna tunnet, kuid ta kartis, et kohtudes võib ta taas apaatsemaks muutuda.

Kibekiirelt tormas armunud Raine kohalikku postipunkti ja ostis hulgim ümbrikuid ja marke, et osad neist koos kirjaga kallimale saata. Ta õitses nii, et unustas postipunkti töötajalt ülearuse raha tagasi võtmast ning töötaja pidi talle trepile järele lausa jooksma. „On ikka tänapäeva noored, pea laiali otsas ja muudkui joostakse elust läbi!“ torises vanem naine, kes postipunktis töötades pensionile lisa teenis.

Tere, mu Arm!

Janar, kallis, ohhh...tead, ma ei suuda ega ei oska oma emotsioone, mida ma hetkel tunnen, paberile panna.

Sa oled mulle kallis! Sa oled mulle väga, väga kallis!

Aga mul on hirm su pärast. Mul on hirm su tervise pärast. Kas ma saan sind kuidagi aidata, et saaksid õiged rohud peale? Küsin isalt abi? Selleks peaksin teadma täpset diagnoosi, aga olen kindel, et isa saaks õige retsepti kirjutada. Palun sind, mu kallis, kirjuta tähthaaval oma diagnoos mulle siia.

Millal sa koju saaksid? Kas ma võin ise ka sind sina vaatama sõita või ei lasta veel kokku?

Ma igatsen sind nii väga ja tea, et ma käin ikka meie radu, mööda vana raudteed, kus meie koos...Ohh, süda tahab rinnust suhu hüpata kui meie koosoldud aegu meenutan. Sa oled nii kaugel, aga samas nii lähedal, aga ikkagi me ei saa koos olla, ikka peab olema miski mis meid lahutab. Vahel ma mõtlen, et elu on ebaõiglane. Ja tead, ma siin mõtlesin, et...no ma oleks võinud ka koos sinuga sõjaväkke tulla, naised ju võivad nüüd. Oleksin su kõrval praegu ja puputaks sind, nagu väikest last. Ma raviksin sind juba oma lähedusega terveks ja artimeid poleks vajagi!

Saadan sulle hästi palju terevndavat energiat, et sa paraneksid. Ja kirjuta mulle palun kohe, ka diagnoosist, sest see on eluliselt vajalik, sama vajalik kui sina mulle.

Suudlen!

Sinu Vihmatüdruk

Raine vaatas kella, juba pool tundi oli möödunud ajast mil ta pidanuks töövestlusel olema. Natuke ta küll kahetses seda, aga kohe meenusid ema sõnad, et nende pere salongiuksed on alati Rainele valla, aga...oma ema firmas, kus ema veel boss ka on, Raine mitte ei tahaks töötada.

Kui ta oli kirja kinni liiminud, veeresid suured pisarad mööda ta põski ümbrikule, nagu tükike teda, mis ühes ümbrikuga adressaadini sõidab. Rainet tabas taas tunne, et ta pole kindel kas tunneb Janari vastu vaid õe-venna suhet või armastab teda. See tunne tegi teda natuke õnnetuks, aga vastus oli kusagil peidus, ta enese sees, ning Rainele meenusid ema sõnad, et aeg paneb asjad paika. Ta uskus nendesse sõnadesse.

22. veebruar. 2018.a.

Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 1. peatükk

1.peatükk

Vana kitsarööpmeline raudtee, mis viib alevist paari kilomeetri kaugusele, vanasse asulasse, säras sellel suvepäeval kuidagi väga eriliselt. Päike kuldas raudtee ääres õitsvaid üheksavägise taimi üha kuldkollasemaks, need nagu põlesid. Raine, kes armastas tihti jalutamas käia, sulandus sellesse miljöösse nii hästi, et teda ei olnud märgatagi erkkollases lummuses.

Habras naine, kes oli paari päeva eest oma kallima rongile saatnud, käis justkui suslade teerajalt energiat ammutamas. Mitte, et ta energiapuuduse käes vaevleks, aga miksi kiskus noort õblukest naist seda rada jalutama. Ja alati, kui ta selle teekonna ette võttis, hakkas vihma sadama, lausa selgest ja päikeselisest taevast. Naisele see meeldis, sest peagi avanesid ka taevaväravad vikerkaarenäol.

Raine ja Janar tutvusid suve algul, kui tüdruk gümnaasiumi lõpupeolt koos klassiõega edasi Pärnu südames olevasse ööklubisse hängima läks. Kohe, kui Raine ja Mirtel olid endale kokteilid tellinud ja letiäärde neid mekkima jäänud, astus ligi Janar ja hakkas tüdrukutega tutvust looma.

„Tere tüdrukud! Mis te igavlete siin? Tulge meie lauda, meil ruumi jagub ja mul hakkaski juba seal igav.“ piidles Janar Raine avara dekloteega kleidi alt eenduvaid rindasid, mis ei jäänud tüdrukule märkamatuks.

„Leidsid omast arust linnukesed või? Otsi lolli!“ nähvas Raine, mille peale Mirtel piinlikkust tundis. Mirtel ja Janar vaatasid teineteisele otsa ega osanud sõna sekka öelda. Sellist vastust ei oodanud keegi.

Raine tõrjus mehi, kuna ta esimene armastus, mis juba põhikooli lõpupäevil õitsele lõi, kustus enne järgmise õppeaasta algust ning Raine ei olnud sellest siiani üle saanud. Karpo, kes osutus üliedevaks noormeheks, avaldas pidevalt Rainele armastust ning peale seda kui Raine ennast talle kinkis, muutus Karpo tundmatuseni. Raine süüdistas selles ennast, et ta liiga ruttu oma ihadele alla vandus, kuigi Karpo oli mõista andnud, et suhe ilma seksita ei ole suhe, et nad pole enam lapsed, kes hoiavad kätt ja vaatavad tõtt.

Ühel päeval, kui Raine ette teatamata oma boyfriendile külla läks, varises ta maailm kokku. Karpo istus oma kodumaja terrassil ja suudles kirglikult teise mehega. See avastus oli Raine jaoks nii kohutav, et ta hakkas lausa meessugu vihkama. Tõsi küll, tagant järgi mõeldes pidi Raine endale tunnistama, et Karpo flirtis nii naiste kui meestega, aga, et ta biseksuaal on, seda ei osanud naine uneski aimata. Rainel hakkas kohutavalt häbi, ta jooksis koju ja vedeles lausa mitu tundi vannis, et endast ja endalt kogu see saast maha pesta, kogu see valu ja jälkus jäädavalt eemaldada, millise tunde nähtu tekitas. Ta oli nii vihane, et selline töll temalt au võtnud oli, kuigi Raine oli vanamoodne inimene ja austas vanavanaema soovi kinkida süütus alles pulmaööl oma värskele abikaasale. Seda enam kiindus ta Karposse, lootes mehega, peale talle süütuse kaotamist, abielluda. Nüüd oli lubadus, mida ta endale lubas, purunenud tuhandeks killuks ning naine tundis ennast väga räpase reeturina. Talle tundus, et kogu maailm teab, et ta kaotas Karpole süütuse, et kogu universum näitab talle näpuga, kui lõtvade kommetega avalikule naisele. See tunne paisus iga hetkega, kuni ühel päeval jooksis naise mõistus lühisesse ning ta üritas enesetappu, kuid õnneks tuli ema tollel päeval kõhugripi pärast varem töölt koju ja päästis oma tütre hetkel kui viimane just jalaga tooli oma jalge alt pikali lükkas.

Sellest hetkest sai temast rebel noor gümnasist, kelle ümber tiirles noormehi, kui kärbseid moosipurgil, aga mitte kedagi ei lasknud Raine endale lähedale, mõne klassivennaga suutis vaid sõber olla.

Raine, heledapäine ja sinisilmne ja lüheldast kasvu õbluke naine, kes nägi oma kaheksateistkümne eluaasta juures välja nagu nääpsuke plikatirts, armastas kanda kollaseid riideid. Need tegid tema päikeselise loomuse veel hapramaks, ja varjasid ta mässumeelsust. Nii arvas mõnigi mees, et tegu on lihtsameelse noore naisega, aga ta sai rängalt petta. Lisaks armastasid külamutid keelt peksta, et kollast kleiti kannavad vaid lõtvade elukommetega naised, aga eks igas külas leidub keelepeksjaid ja neid kes on nõukaaegsetesse tabudesse ja arvamustesse kinni jäänud. Raine ei pööranud kurikeeletele tähelepanu, ta pigem tegi demonstratiivselt nende läheduses mõne provotseeriva liigutuse või mängis telefonitsi kõnelejat ning kasutas ebatsensuurseid väljendeid. Rebel tüdruk armastab alati õli tulle valada.

„Vabandust, et ma teid tülitasin! Kena õhtu jätku!“ lahkus Janar, nähes, et Raine ei ole tutvumisest huvitatud. Just Raine peal peatus noormehe pilk ja põhjuseks ei olnud ainukt avar dekoltee, vaid Janarile meeldisid piitspeenikesed ja rinnakad blondiinid. Tõsi küll, talle meedlis ka kui blondil tüdrukul on oma arvamus olemas ja Rainel see ju oli. Janar hakkas ise ükskõikset mängima, pannes nii Raine proovile ja lootes, et lapsekingades oleva ööpeo jooksul kohtuvad nad veel.

„Lõpeta ära! Ma kutsun politsei!“ räuskas pool tundi hiljem Raine, sest mingi laksuall tüüp tuli talle kahtlast pulbrit pakkuma ning litsus nii ligi, et naine jäi hingeldades nakromuula ja tualettruumi ukse vahele õhku ahmima. Korraga käis sihuke obadus ja ahistaja kukkus maha ning nühkis oma verust nina käisesse.

„Said sa viga?“ seisis Janar Raine kõrval, süda puperdas ja viha temas kees. Õnneks jõudis kohale ka turvamees, kes narkomuulaga edasi tegeles.

„Aitäh sulle, hea hing, et mind päästsid! Ei ole mul häda midagi. Raine olen,“ tutvustas naine ennast.

„Janar,“ pistis mees talle käe pihku.

Mirtel oli leidnud endale tantsupartneri ja tema ei teadnud vahejuhtumist midagi. Kui kell oli juba hommikusse tiksunud ja ööklubi hakkas uksi sulgema, palus Janar ennast Rainele kojusaatjaks. Raine tänas noormeest ja ütles, et ta lahkub vaid koos Mirteliga, kuid sõbranna ei tulnud ega tulnud, kuni lõpuks viimaste külastajate seas koos umbjoobes uue sõbraga uksest väljus.

„Mirtel! Lähme koju ära!“ hüüdis Raine oma sõbrannat, kes oli ka suhteliselt joogine ja ametis oma tantsupartneriga, märkamata klassiõde.

„Ma, ma, mul on kojusaatja olemas. Näib, et sul ka. Homme näeme,“ jättis Mirtel külmavereliselt Raine võõra mehe hoolde ja lahkus ise ka võõraga. Rainele ei meeldinud see mitte üks raas, kuigi mõnes mõttes nautis ta seda, et sai Janariga veel koos olla.

„No kuidas selle kojusaatmisega siis jääb? Ma ei taha mitte lasta nii kenal naisel keset suvepealinna, mis kubiseb turistidest, üksinda koju minna. Ei, ei, ära arva, mul ei ole pahasid plaane!“ teatas Janar, nähes naise ehmunud silmi.

„Mul ei ole raske ka taksot võtta ja lihtsalt koju sõita, aga siin samas, nurga taga on üks karaookebaar, mis on veel mõned tunnid lahti, äkki läheks istuks seal ka veidi?“ tegi Raine Janarile ettepaneku. Mis sai Janaril selle vastu olla, soe suveöö, kaunis naine kõrval ja meeletu rahvamelu tänavatel ja baarides. Sellist asja ei juhtu iga päev, ka Janari elus mitte.

Alles kella seitsme ajal hommikul, kui karaookebaar uksed sulges, tundis Raine, et on väsinud ning loivas takso juurde, mis seisis otse baari ukse ees.

„Luba, et ma viin sind taksoga koju? Või lähme järgmisse baari? Aga see on selline koht, noh, mis hommikuti avatakse ja kus käivad ülejoonud noored joogilisa nõudmas ja ärganud papid peaparandust otsimas.“

„Ahahh, sa mõtled kindlasti Ukut? Ma olen paaril korral ise ka sinna juhtunud, ühel orral käisin isa käest sulli küsimas ja teisel korral läksime eelmisel suvel seltskonnaga sinna. Rõve koht tegelikult, aga mingi erilise auraga ilmselt. Isa rääkis, et vanasti käisidki seal vanemad kliendid, aga tänapäeval on noored sujuvalt Uku enda haardesse haaranud. Minu isa käis seal hommikuti, kui tal tööl öövahetus lõppes, õlut joomas ja kiluvõileiba söömas, sest seal pidavat maailma parimad võikud olema.“ vadistas Raine.

„Jah. Just. Ukut pidasin silmas jah. Kas lähme?“ vaatas Janar Rainele silma.

„Muidugi lähme!“ teatas naine vapralt ja ta uni oligi kadunud.

Uku koghvikusse jõudes oli see juba puupüsti täis ning järjekord leti tagant ulatas tänavale. Raine ja Janar võtsid koha järjekorra lõppu.

„Hkmkk, vaata!“ viitas Janar tualettruumi poolsemasse lauda.

„Einaoh!“ ehamatas Raine ja tormas laua juurde.

„Mirtel, lõpeta ära! Mul on häbi su pärast!“ tõmbas ta miilutsevad noored teineteise küljest lahti.

„Mida sa teed!? Mille pärast sul häbi on?! Kas sellepärast, et jäid mulle vahele, et Ukusse tulid vä?!“ mõnitas umbjoobes klassiõde.

„Lähme minema. Ma ei kannata seda välja!“ tiris Raine Janaril käest ning nad astusid Uku ukse ees olevasse taksosse.

algus 21-22. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 25.pt

 25.peatükk

Möödusid tunnid, päevad, kuud, aga Mairoldil ei õnnestunud seda noormeest, kes ehted pandimajja viis, ikkagi tabada, sest noormehe murest murtud ema, kes kartis igat koputust uksele, selgitas, et ta poeg ei ela ammu kodus, elab kusagil punkris ja on narkomaan. Aga punkri asukohast polnud hirmunud naisel õrna aimugi. Ka tema kodust olid kallimad asjad ammu narkotsi tarvis maha müüdud ja naine põdes sügavat depressiooni, sest ta ei saanud ju oma poega üles anda.

„Poiss, kus su pruudinatuke on? Millal sa teda meile tutvustad? No äia sünnipäevale oleksid võinud ta ju ikka kutsuda,“ noomis Matheo poega, kui Mairold, Tiffani ja pisike Frendo olid laua taha istet võtnud.

„Mairold, miks sina oma tütreid kaasa ei võtnud? Meil majas ruumi küllaga, oleksime kõik kenasti ära mahtunud.“ Matheo juba noomis sõpra, aga tal oli mitusada grammi jõujooki juba hinge all, siis ta kippus podisema nagu pudrupada, ei lasknud isegi oma esitatud küsimustele vastata. Aga tal oli 55. juubel ja täna oli talle kõik lubatud, isegi lauapeal tantsimine, mida ta joobisena kippus tegema. Õnneks olid nad aastate eest maja õhuksed lauad tammepalgist laudade vastu vahetanud ja need kandsid karust, suure kõhuga meest hästi.

Tiffani ja Mairold vaikisid, aga õnneks unustas purjus Matheo peale küsimuse esitamist kohe küsimuse ning külaistel vedas.

„Paps, rahune, küll sa jõuad kunagi miniat ka näha. Ära karda, ega sina vanaisa staartusest ilma ei jää! Ma saan aru, et oled onu Mairoldi peale kade, et ta juba saab lapselapsega tegelda, aga varu kannatust. Iga asi omal ajal,“Kusti veidi taltsutas lõbusat isa.

„Kurjam, poeg on mul vist isasse, sõjakas ja aus!“ Matheo muigas, et Kusti taipas kus kohast see minia jutt, tahtis tõesti temagi vanaisas staatust nautida juba.

„Olen, olen. Aga teie lahkel loal ma nüüd lahkun. Käin ära ja tulen varsti tagasi. Kuigi ma vist ei pea sellest enam aru andma, olen suur poiss juba,“ muheles Kusti ja juba kostuski õuest auto häält.

„Poiss on mul tubli. Mitte midagi halba pole ta kohta kosta. Isegi puberteediaeg möödus valutult. Jah, see esimese armastuse lugu, no sellelga läks nihu...Aga tundub, et uus pruut on asjalik, sest Kusti on hoopis teistsuguseks muutunud, hakkab vist esimesest pruudist üle saama,“ oli Matheo õnnelik oma poja üle.

„Vanamees, aitab ehk Kustist! Kus nüüd kukkus jutustama! Lase poiss olla ja keskendu endale. Või hakkan ka sinu saladusi välja rääkima?“ Urmi oli tõre, sest Matheo kippus liiga palju avameelitsema, ja naisele see ei meeldinud. Urmi kartis, et mees räägib viimaks välja ka midagi sellist, mis polnud võõrastele kõrvadele. Matheo ei osanud eriti suud pidada ja kippus seda üleliia pruukima. Hullem, kui mõni külamutt, kes turuplatsil piimasabas teab täpselt kes kellega käib ja magab.

„Ära nüüd pahanda, eit! Mes ma siis naa valesti ütlesin? Olgu, olgu, olen vähe vindine, aga täna on mulle see ju lubatud. Tule parem taadi õpasse,“ tõmbas Matheo Urmi, niikui niuhti endale sülle ja naine isegi ei pahandanud. Urmi oligi liiga tõsine naine ja Matheo lustakas, aga omavahel kõlasid nad kenasti kokku.

Tiffani ja Mairold jälgisid mängu, ka nende pilgud olid õrnust täis. Matheo vend, paadunud vanapoiss Leho hakkas ennast minekule sättima, sest ta ilmselt tundis ennast ebamugavalt. Rohkem külalisi tollel õhtul Matheo pooljuubelil ei olnudki, sest alles järgmisel päeval oli plaanis suurem pidu pidada, kuhu nad ka palusid Tiffanil ja Mairoldil jääda, aga viimased keeldusid ja tulid just sellepärast päeva enne, et neil polnud lapselast kellegi hoolde jätta. Aga juubularile nad õigest põhjusest ei rääkinud, sest nad lootsid, et ehk loksub elu õiget teedpidi paika ja mõlemad tütred jõuavad koju tagasi.

„Noh, sõber, lööme kokku ka ikka! Kui kaua pole koos lollusi teinud!“ Matheo oli päris svipsis.

„Ojaa, olid ajad! Aga nüüd me oleme juba staarikud, nagu venelane ütleb. Aastad lähevad halsatamatult!“ Matheo ja Mairold lõid pitse kokku. Tiffani ja Urmi mekkisid tasapisi veini, naised olid suhteliselt kained.

Kusti kiirustas Laureeni juurde. Veernad tunni pärast seisiski auto metsamaja ees.

„Noh, mis nüüd? Juhtus midagi või?“ Laureen ehmatas, nähes meest õhtul hilja ukse taga.

„Astu edasi. Ma panen riidesse,“ läks naine magamistuppa hommikumantlit võtma, sest ta oli koputamise peale kolase pleedi vaid ümber tõmmanud.

„Oot, äkki paned siis juba midagi viisakamat selga? Mitte, et su riided ebaviisakad oleks, aga mu isa ootab meid juubelile. Laureen, kallis, palun tule minu isa juubelile!“ Kusti palus viisakalt. Laureen mõtles ja jõudis otsusele, et miks ka mitte, kuigi natuke ta ikka pelgas ka. Ta ju ei teadnud mida Kusti kodus tema kohta rääkinud oli, aga samas polnud naisel midagi ka karta, neil ju tegelikult oli suhe ja vaevalt, et keegi uurima hakkab milline suhe neil on, arvas naine.

„Okei, ma tulen!“Laureen oli nõus. Kusti haaras naise sülle, sest ta kartis äraütlemist, kuid nüüd ei suutnud mees oma emotsioone enam tagasi hoida. Ta arvas, et kui Laureen juba nõusse jäi, siis armastab naine ka teda. Mees oli nõus ootama kaua tahes, et ükskord naise kaissu saada, sest see vastus tõestas nii mõndagi. Kusti nägi vaimusilmas helget tulevikku ja ta oli õnnelik. Noored suudlesid kirglikult ning siis rabeles Laureen mehe haardest vabaks ning tal ei läinudki riietumisega poolt tundi.

Laureen nägi maani mürksinises kleidis ja sinistes kontsadega kingades imekena välja. Tema blondiks võõbatud juuksed ja kainus meik tegid naises väga veetleva daami. Peen talje ja naiselikud kumerused pääsesid selle kleidiga eriliselt esile ning tundus, et Kusti, nähes Laureeni, muutus keeletuks. Tal oli enda arvates maailma kenam pruut.

Veerand tundi sõitsid noored metsamajast Kusti koju ja juba parkiski auto uhke hoine ees. Laureen imetles seda häärberi ja tundis ennast kohmetuna, et Kusti nii uhkest kodust pärit on. Ta isegi kahetses, et oli kaasa tulnud, sest nüüd oli naine kindel, et rikkad boyfriendi vanemad hakkavad tema mineviku kohta uurima, sest tahavad pojale võrdväärset naist. Laureen kartis, et nüüd ta on Kusti igaveseks kaotanud.

„Näehh, jõudsimegi tagasi. Saage tuttavaks, tema on Laureen!“ Kusti omast arust rõõmustas külalisi, tutvustades oma pruuti.

Laureeni ja Mairoldi pilgud kohtusid ning Mairold ei saanud enam hingata, ta suu jäi lahti ja õhupuudus hakkas teda lämmatama. Mees haaras rinnust, sest südames torkis ja peagi kukkus ta kokku. Tiffani ei saanud aru mis ta abikaasaga juhtus, ta tormas mehe kõrvale ja karjus:

„Helistage ruttu kiirabisse! Ruttu! Ruttu! Ma ei taha, et mu mees sureks!“

Urmi ja Matheo vaatasid jahmunud näoga ning siis jõudis Urmile kohale, et Mairoldil algas infarkt. Ta helistas ruttu häirekeskusesse ja viieteistkümne minuti pärast jõudiski kiirabi kohale, kuid selleks ajaks oli mees juba päris raskes seisundis. Tiffani röökis kõrval ja oli endast nii välja, et ta isegi ei visanud noorperemehe pruudile pilku. Urmi võttis poisi oma hoole alla ja läks temaga teise tuppa.

„Isa! Kallis isa, sa ju ometi ei sure!“ hetk hiljem Laureen Mairoldi juurde. Tiffani hakkas ülekere värisema. Alles nüüd tundis ta oma tütre ära. Alles nüüd jõudis naisele kohale mis või kes tekitas ta abikaasale terviserikke.

„Ahh-aa sina, raisk! Kus sa, vana lits, kõik need aastad olnud oled!? Sina oled süüdi, kui Mairold sureb! Sina oled oma isa surmas süüdi, kas kuuled! Sa tapsid mu mehe! Kao mu silmist, mõrvar!“ Tiffani ei valinud sõnu, ta sõimas kõikvõimalike roppustega oma tütart, kuigi pidanuks rõõmu tundma, et Loriett elus ja tervise juures on.

Pererahvas ei saanud millestki aru. Kusti hoidis Laureenil ümber õlgade kinni ning juubilar sai ilmselt shoki. Kiirabi saabus.

„Hoia mu mehest eemale, lits! Kao siit!“ Tiffani räukas kui Laureen ja Kusti läksid Mairoldit kiirabi autosse saatma. Naine ronis autosse ja läks mehega kaasa. Kusti hoidis tugevasti Laureeni kinni, sest ta oli ise ka sellest kõigist vapustatud. Tal ei olnud õrna aimugi, et Tiffani ja Mairold on tema kallima vanemad. Kusti ei tundnud Laureeni.

Mõne aja möödudes, kui Laureenile ei voolanud enam ühtegi pisaratd, läksid nad tuppa, kuid siis ehamatas Kusti. „Laureen, kes tema sulle on? Poeg?“ Kusti vihjas Frendole.

„Aappii, Frendo, kallis, tule siia!“ Laureen puhkes valjemini nutma.

„Ei tahaaa! Tahan vana, tahan vasa! Ei tahaaa!“ Kusti oli kindel, et see on Laureeni poeg ja ilmselt vanavaemad kasvatavad teda.

„Tule onu juurde, tule Frendo,“ kutsus Kusti poissi ja poiss kuuletuski, ronis Kustile sülle.

„Sa oled nii armas poiss, küll vanaema ja vanaisa tagasi tulevad. Kõik saab korda, ole pai, ära nuta,“ silitas ta poisis pead.

„Teie mehel oli infarkt. Jõudsite viimasel minutil kohale. Ta on hetkel väga raskes seisundis ja teie, proua jah? võite koju minna, sest enne homset ei lasta kedagi tema juurde. Minge väljapuhkamisele,“ soovitati haiglast.

Tiffani, selle asemel, et pererahvast mehe olukorrast teavitada, lülitas telefoni välja, asutus esimesse ettejuhtuvasse baari, jõi seal oma kõhu korralikult täis ning lõpetas hotellitoas vanemat ametit harrastades ning tõusis sealt alles hommikul, kuid ka siis ei kibelenud minema, lasi kundel endale lõunasöögi ja veini välja teha, ning kadus partneri uhke maasturiga Setomaa metsa. Alles vastu õhtut, siis kui pererahvas ennast Matheo juubelile sättis, jõudis naine tagasi, juuksed sassis ja räsitud. Nägi välja nagu kodutu.

„Vana, Vana, tahan Vasa juurde!“ jooksis lapselaps talle sülle.

28.jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 24.pt

24. peatükk

„Stav, sa oled kuidagi vaenulik Theo vastu. Ma ei tahaks küll torkida, aga ma näen seda kõrvalt. Sa muidugi ei pea rääkima miks, aga mul on valus vaadata,“ nentis Reen.

Mees mõtles veidi. Talle tundus juba, et ehk on Reen hoopis Thost huvitatud ning see tegi talle kohutavalt haiget. Just Theo pärast oli ta oma esimese armastuse kaotanud, kuid kui nüüd peaks see korduma, siis Stav seda enam ilmselt üle ei elaks. Ta sai liiga palju haiget kunagi Theo pärast ja...Samas suutis ta mehele andestada ja veel oma firmasse tööle võtta, lisaks sellele, et nad olid endiselt parimad sõbrad. Stav otsustas Reenile tõe ära rääkida.

„Ma ei taha sinu eest midagi varjata ja ma räägin sulle milles asi. Aga loodan, et sa mind valesti ei mõista.“ Stav vaatas uurival pilgul naist.

„Mis kohtumõistka mina nüüd olen!“ Reen muigas.

„Asi on nimelt selles, et...Noh, ma usun, et ka sinul on esimese armastuse aeg seljataga. Mul oli pruut, kes kogu aeg kinnitas kuidas ta mind armastab. Ma nägin tegelikult küll kuidas ta mu sõprade ees kokereeris, aga armastasin teda ja ei uskunud iial, et ta võib mind petta, mulle haiget teha. Aga ma eksisin. Kui läksin sõjaväkke, ronis ta kohe Theoga voodisse ja...ma ei suutnud enam talle andestada. Tõsi küll, Theoga leppisin ära ja meist said taas head sõbrad, kuigi okas on mul siiani hinges. Mõlemad väitsid, et nende vahel polnud enne midagi, aga kui ma hakkasin järele mõtlema, meenub kuidas nad isegi minu nähes flirtisid. Ja kujutad sa ette, juba samal päeval, kui ma sõjaväkke...“ mehe silmad täitusid pisrataega, ta neelas nutuklombi alla ega suutnud enam edasi rääkida.

„Sa ei pea rääkima rohkem! Ära räägi, Stav! Ma mõistan sind...“ rahustas Reen meest. „Ma mõistan sind täiesti. Väga kurb lugu,“ möönas Reen.

„Palun ära saa minust valesti aru! Ma palun sind! See, kuidas ta sind vaatab ja sinuga flirtida püüab, teeb mulle haiget. Mõistad?“ Stav oli õnnetu.

„Mõistan ikka, muidugi mõistan. Ohjah!“ Reen polnud üldse õnnelik, et ta Stavi vanad haavad verele kiskus.

„Aga räägi sina ka mulle oma esimesest armastusest. Kas see lõppes ka sinul kurvalt? Kas selle eest sa siia metsa põgenesidki?“ Stav tahtis naise lugu kuulda, kuid Reenil polnud millegist rääkida, sest tema elus ei olnud veel armastust olnud, ta oli süütu tüdruk, kes kartis inimesi endale lähedale lasta. Reen ei hakanud ju ometi Stavile rääkima, et temal on see kõik läbi elamata, et Stav oli esimene mees kellega ta suudles. Loll olukord sundis naisel hädavale välja mõtlema ja ise ta lootis, et kui nad jäävad endiselt sõpradeks, siis ehk kunagi räägib tõtt.

„Olen selleks liiga väsinud, et rääkida. Ma ei taha oma lugu rääkida. Tohib, et ma ei tee seda?“ soovis Reen.

„Loomulikult ei pea sa seda tegema, aga ma mõtlesin, et ehk tahad. Tänud aususe eest!“ Stav tänas. Reen tundis ennast halvasti, sest aus ta polnud. Tegelikult ta oli aus naine, aga isegi ausatel inimestel tuleb elus ette situatsioone, mil nad kasutavad hädavalet. Ega ei peagi ennast alati lahti koorima või tundma läbiloetud raamatuna, mis järgmistel kordadel enam põnevust ei paku.

„Teeks täna midagi?“ Stav tahtis metsamajakesest eemale, et rutiin ei poeks nende, alles värskesse või lapsekingades olevasse suhtesse. Jah, majas oli palju teha, aga mees tundis, et ta tahaks kusagile koos Reeniga mina. Kasvõi Võrru restosse, või koguni pubisse. Ta polnud just eriline kõrtsudes käija, aga vahel meeldis ka.

„Mida sa silmas pead?“ Reen muheles. Stav oskas alati kuidagi vürtsikalt oma küsimusi küsida või üldse jutu käigus vihajata mitmemõtteliselt, ning Reenile pakkus see lõbu. Mees võis küll naist teisiti tõlgendada, aga ega tal polnudki õrna aimu, et Reen süütu on, kuigi tema korralikkuses mees ei kahelnud hetkekski. See, et Reen eriti aktiivne tema suhtes polnud, pani aga meest kahtlema, et kas naisel olngi üldse tundid ta vastu. Stavil endal olid ja ta kartis, et naine mängib temaga, kuigi suudlused rääkisid teises keeles, need olid kirglikud ja ennastunustavad, kuigi Reen ei kaotanud iialgi pead, ta ei lasknud tunnetel mõistust allutada, pigem oli mõistus tunnetest üle ja see distsiplineeris naist.

„Anna mulle peegel, palun?“ Stav oli salakaval. Reen ulataski talle peegli.

„Ma siin vaatan ühelt poolt, vaatan teiselt poolt, aga peale silmamunade ma ei peagi silmas midagi,“ muheles mees.

„Lollu!“ Reen tõmbas peegli mehe käest ära ja vaatas ise sellesse.

„Sa oled peeglisse vaatamatagi ilus!“ Stav kohe mitte ei saanud oma suud kinni hoida, ning alati pani ta oma komplimentidega naise punastama. Ta tahtis jälle öelda, et Reen on näoest sama punane ja ilus, kui ta juuksedki, kuid peatus õigel ajal. Samas oli tal kahju, et naine polnud enam punapea, aga Reen oli lahti rääkinud miks ta juuksed ära värvis ning Stav aksepteeris seda.

„Sa kohe pead, jah?“

„Ei, kohe ei pea ma midagi, aga võiks!“ Stav oli paras tähenärija, aga Reenile meeldis see. Tundus, et Reenile meeldis kõik mehe juures, ilmselgelt oli ta armunud, aga kui naine esimest korda armub, siis ta ongi tagasihoidlik. Mõnikord tundis Reen piinlikkust sellepärast, et ta oma vanuses veel süütu oli. Mäletas ta juba ju kuidas kooliajal klassiõde uhkeldasid ja rääkisid kellega nad maganud on. Reenile tundus see vulgaarne ja nõme, ta isegi häbenes neid klassiõdesid kes kelkisid kui palju ja millised partnerid neil olnud on ja milliseid poose nad harrastanud on. Salme-memm oli Lorietile maast madalast õpetanud mis on tabu ja millest sobib rääkida. Alati kordas Salme, et naise süütus on naise au. Kui kord selle kaotad siis enam tagasi ei saa. See teadmine salvestus Laureenile alateadvusse ning jäi isegi mingil määral ta elu juhtima. Sestap tahtis ta enne ka Kustit tundma õppida, kui ta üldse lasi suhtel intiimsemaks kulgeda.

„No, räägi. Mis plaanid sul on? Näen ju, et mingid mõtted sul peas ringlevad, aga välja öeldud ei saa,“ tunnistas naine.

„Näed? Kas sa oled nägija?“ Stav kohe ei saanud ilma tögamata.

„Jah, ja ma olen tegija ka, kui sa veel aru saanud pole!“ Reen ei jäänud vastust võlgu.

„Selles pole ma iial kahelnud! Mõtlesin, et ehk lähsks kuhugile. Näiteks Võrru. Või on sul mõni eriline paik, mida külastada sooviksid? Tahad ehk kodukohta külastada?“ pakkus Stav.

„Norid või?“ Reeni solvas vihje kodule, kuid Stav ei saanud sellest aru.

„Mis mõttes, nagu?“

„Ah, ei midagi!“ Reen oli resoluutne.

„Sa oled väga mõistatuslik naine, saatuslik naine, nagu öeldakse,“ tunnistas mees.

„No sellisel juhul oled sina saatuslik mees,“ tunnistas ka naine. „Aga mineku suhtes, no ma ei teagi, ei taha sulle tüli teha. Aga vaid sellisel juhul olen nõus, kui mina ostan autole kütte sisse,“ pakkus Reen.

„Nalja teed või? Mu auto paak on kütet triiki täis, ei mingit ostmist!“ Stav võttis ka hädavale kasutusele, sest ta mitte ei tahtnud leppida, et naine maksaks. Pealegi oli Stav ammu mõelnud, et millest naine üldse elab ja maja ehitab, kui ta kusagil tööl ei käi. Aga Reeni käest ta seda küsida ei söandanud, kartes, et naine solvub või vastab teravalt. Pealegi polnud neil ühist rahakotti ja sellise küsimuse küsimine poleks kenasti kõlanud.

„Okei, aga, ausalt öeldes, ma ei tea isegi kuhu mina tahaksin. Pole selle peale mõelnud ja su pakkumine tuli nagu välk selgest taevast. Ma pole üldse harjunud inimeste keskel olema ning mingisse rahavarohkesse kohat ma küll ei igatse,“ andis naine teada. Eks ta pelgas neid kohti, sest ta oli siiski teadmata kadunute nimekirjas ja kartis, et mõni terasema silmaga inimene võib teda ära tunda. Aga Stavile ta sellest rääkida ei saanud. Tegelikult oli Reen kordi mõelnud, et ehk oleks targem oma minevikust Stavile rääkida, aga ta ei usaldanud meest veel. Samas saaks ta olemine palju kergemaks ja õhk hingatavamaks, ta ei peaks pidevalt jälgima mida öelda võib ja mida mitte. Stav oli terane noormees, kes oskas niigi ridade vahelt liiga hästi lugeda, ning iga vihje minevikus suunas, võis teda uusi küsimusi küsima sundida.

„No sõdame siis kasvõi metsa, aga lähme kuhugile!“ Stav mõtles seda tõsiselt ning isegi metsi, põnevaid ja ürgseid leidus Võrumaal palju. Mees oli kindel, et Reen ei tunne Võrumaad, muidu oleks nende vestluse käigus mingi mõnus kohake üle naise huulte ikka tulnud.

„Mul pole midagi selga panna!“

„Tüüpiline naine!“ Stav muigas.

„Ma sulle teen siin tüüpilist naist!“

„Kuidas sa teed?“

„Jäägu see sulle koduseks ülesandeks,“ muigas Reen.

Kuna kindlat sihti neil silme ees ei olnud ning Reen rahvarohkesse paika minna ei tehtnud siis sõitsid nad Koidula piiripunkti, aga Stav jälgis pidevalt naist. Ta nägi, et rahavarohkes piiripunktis tõmbas naine ennast kuidagi kössi ning püüdis oma nägu varjata. See tekitas mehes segadust, samas kartis ta, et ehk pole naise vaimse tervisega kõik korras, kuid sellele mõttele jõudis ta küll alles esimest korda. Siis mõtles ta juba, et äkki on Reen mõnest haigast põgenenud patsient, et ta nii käitub, kuid lükks oma mõtted tagasi, sest metsas olles oli Reen hoopis teustsugune ning ta ju hoiatas ka meest, et pole harjunud rahvaga ja ei taha kusaguile minna. On ju Stavil ka endal selliseid perioode olnud, kus ta lausa vanemaid eiras, kuigi ema käis kogu aeg kontrollimas kas ta paojakesel on ikka kõik korras. Lisaks meenus Stavile taas sõjaväkke minek ning hingehaavad esimese armastuse pärast, ka siis üritas mees erakuelu elada, aga katsu seda aega teenides teha. Ta oli sunnitud suhtlema ja käskudele alluma ka siis, kui hing oli lootusetult ribadeks.

„Millest sa mõtled?“ Reen nägi silmanurgast, et mees on mõtteisse vajunud.

„Sinust, mu kallike, sinust mõtlen. Kellest muust ma ikka mõelda saaksin,“ vastas mees.

„Aga tegelt?“

„Tahad täpselt teada? Tead, ma vaatasin tõesti sind ja mõtlesin sinust. Mõtlesin, et sa tõesti ei vaja rahvast, avalikke kohti ega mingit melu. Ilmselt oled harjunud metsas eremiidina elama...Ja siis ma mõtlesin, et miks sa küll mind omaks võtsid, kui võtsid. Ja siis ma tajusin, et midagi on su minevikus, mis sulle valu teeba ja millest sa rääkida ei taha. On mul natukenegi õigus?“ Stav vaatas nukrate silmadega pisikest Reeni ja ootas vastuseid, kuid ei lootnud, et need naise suust tulevad. Ta lootis vaid, et ta oma selgitusega Reeni ei solvanud, sest ta niigi jättis krõbedamad mõtted välja ütlemata.

„Stav, ma luban, et ma räägin sulle kunagi oma minevikust. Selles on sul õigus, et see teeb mulle siiani haiget, nagu ka sulle su esimese armastause lugu. Aga luba, et ma teen seda teisel korral, praegu ma pole veel valmis,“ kordas naine ennast taas.

„Luban, mu arm, luban!“

26. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 23.pt

23. peatükk

Marietil olid vabad käed. Ta sebis isegi furgoonauto ja aega oli tegutseda küll, sest vanemaid polnud kodus juba nädalajagu päevi. Müügiks läks kogu kodutehnika, ehted, parimad hilbud, kallimad vaibad, isegi mikrouunid, üks kristallist laearmatuur ja kogu Marieti toa sisustus. Külmkapi tegi ta ka täitsa tühjaks ning isegi kuivained viis minema, ning terve ploki suhkrut ja saku originali õlut. Mariett keeras ukse kenasti lukku ja läks. Õhtuks oli kogu seltskond pilves ja lausa nii, et üks neist punkriasunikest suri üledoosi kätte. Marietist oli saanud ka juba süstiv narkomaan ja heroiin, mida ta tarbis, polnud just odav.

Kui Mairold magas öösel hästi, siis Tiffani ei saanud und, süda valutas ja hing oli haige. Küll nägi ta une-ärkamise piiril Marietti unes, küll Lorietti. Mitte miski polnud sujunud ning naist ajas närvi, et vanamees nii rahulikult magas, aga eks suur kogus kanget alkoholi omli oma töö teinud. Aga Tiffanile mõjus kange alkohol vastupidiselt, ta ei saanud magada, sest süda puperdas ja läikis.

Hommikul, enne teele asumist manitses Matheo, et sõber ikka koos perekonnaga ta juubelile tuleks ning Mairold lubas tulla. Urmi pakkis külalistele teepeale ohtralt külakosti kaasa, sest tema vaaritatud hoidistelaadung oli nagu kogu vallale tehtud. Tavaari jätkus seentest moosideni, ning lausa mitu plokki põdralihakonserve ladus perenaine autosse. Mairold püüdis küll sõpra ja ta naist peatada, aga ega nemad kuuletunud. Mitte ükski külaline polnud siiani nende juurest tühjade kätega lahkunud.

Kogu sõidu aja külast Võrru jälgis Tiffani tee äärt, lootes näha tütart, kuid lootus suri iga sekundiga. Nad tegid veel enne hotelli jõudmist Võrule mitu tiiru peale, kuid ei midagi. Tiffani jaoks oli puhkus läbikukkunud. Ta tuju oli nullis ja teda ajas isegi lobiseva lapselapse hääl närvi. Rääkimata mehe küsimustest.

Kui nad koju jõudsid, märkas Mairold, et keegi oli suurema autoga hoovis käinud ning nuputas kes teda küll otsimas käia võis. Helistanud ei olnud ju peale Robi keegi. Kui ta sellest Tiffanile mainis, läks viimane närvi, kartes, et mõni kunde on teda otsimas käinud.

Naine keeras maja ukse lahti ja pidi shoki saama, maja oli poriseid jälgi täis ja kõik oli pahurpidi keeratud. Mairold võttis taskust telefoni ja valis juba politsei numbri, kuid Tiffani katkestas teda, sest talle meenus kohe, et selle taga võib olla nende oma tütar.

„Misasja? Ma ei usu iial, et Loriett tuli koju laamendama!“ Mairold oli hämmingus.

„Kas sul on ainult üks tütar või? Ma ei usu ka, et Loriett sellist asja üldse korraldaks, aga Marietist usun ma kõike. Ise viskasid ta kodust välja, söö oma puder ise ära ka! Oleks sa pollarid kohale kutsunud, jäänuks sa ise süüdi. Muudkui aga helsitama! Mõtle enne ka!“ Tiffani oli väga kuri mehe käitumise peale.

Kui nad olid majale tiiru peale tinud, istusid nad kööki ja ei osanud midagi teha.

„On siis vaja seda kodutehnikat pidevalt uuendada!? Hea noosi said nad küll. Ja see on siililegi selge, et üks meie tütardest on selle taga, sest võõras varas oleks ukse maha murdnud, ja lukustanud poleks ta seda niikuinii. Mida me nüüd teeme?“ Mairold oli segaduses.

„Mida teeme, mida teeme, oled ikka põmmpea küll! Vaheta ukselukk ära!“ Tiffani imestas, et nad varem selle peale ei tulnud, kuigi ukselukk ei pea kedagi, kui ikka suurim soov vargile minna on.

„Ohh, naisuke, sa oled mu terane ikka küll! Kutsun kohe lukuabi.“ Mairold hakkas taas numbrit valima.

„Sooda oled või! Ennem tuleb see hooramaja ära koristada, sa ei tea iial milline tegelane seal lukuabis töötab, võibolla on vana ment? Su hallid ajurakud hakkavad vist ära kärbuma!“ Tiffani vihastas mehe peale ja talle ei jõudnud kohale, et Mairold mõtlematult iga asja peale telefoni haarab. Bossu värk, pole harjunud ennast liigutama, on harjunud, et iga kõne pärast tullakse ja tehakse tema eest kõik ära. Omal tal nii palju mõistust peas ei ole, et ise lukk ära vahetada, aga raha raatsis iga liigutuse eest välja käia. Eks see rahanumber muudagi inimesed mugavaks ning rumalaks, tahtejõuetuks. Aga Tiffani pidi tunnistama, et vanaisa kohustustega saab ta mees ideaalselt hakkama, kas on tütre pärast vesi ahjus või ta tõesti hoolib lapselspsest. Küllap hoolib, sest tegelikult on Mairold Tiffanile kogu aeg pinda käinud, et tahab endale poega. Nüüd ta siis saigi, olgu poisile nii isa, kui vanaisa eest. Lapse ise niikuinii ei näita mingisugust huvi lapse vastu. Las tal olla siis vähemalt vanavanemadki.

„Olgu, rahune nüüd maha!“ Mairold pani poisi süleast ja hakkas tegutsema, kuigi ta meelsamini oleks poisiga kodust jalga lasknud ja naasenid alles siis kui kodu korras on. Mees tagutses ja mõtles välja plaani.

„Tiffani, ma lähen ostan uue uuni ning midagi söögipoolist. Kõht on kole tühi.“

„Mine, aga võta see marakratt ka ühes, sest ta ei lase mul siin muidu midagi teha. Ja uun osta hall, ma neid valgeid ei taha, lähevad köögiaurude käes kiiresti kollaseks ja enam neid valgeks ei saagi.“ Tiffani võttis paberi ja pani sinna kirja mida poest vaja on, sest meeste pea ei pea midagi kinni, aga omale õlut ostmata nad kunagi ei unusta.

„Heakene küll, saab tehtud.“ Mairold võttis poisi ühes ja nad sõitsid ostlema.

„Appi, kõik mu ehetekollektsioonid on läinud. Appiii! Mis nüüd küll saab? Ma löön selle tüdruku maha, kui ta kätte saan! See on siis tänu selle eest, et ma ta üle kuldanud ja ära hellitanud olen! Aitäh, tütarke, aitäh! Raisk!“ Tiffani vaihastas kui ta nägi magamistoas tühjust, kogu kraam oli kaasa võetud, isegi hõbeehted, millel tänapäeval enam väärtust ei ole. Ka kallid näo-, jala- ja kerhakreemid olid varastatud ning hirmkallid lõhnad, mis maksid lausa hingehinda.

Tiffani hakkas suurel häälel nutma, sest ta oli purupaljas. Tema vanemad rügasid palehigis väljamaal tööd teha, et tütar saaks kullas ja karras ringi käia, aga nüüd oli kõik see vastu taevast lennanud. Ka kõik need kallid hilbud, mille tarvis naine oma keha müünud oli. Mitte midagi ei olnud enam alles, isegi aluspesu mitte, sest Tiffani kandis firmabrändidega aluspesu ja ka üleriideid. Naine tundis ennast alasti kogu maailma ees.

Mairold jõudis lapselapsega koju õigeks ajaks, sest enamvähem kogu elamine oli kraamitud. Kuid ta nägi naise nutetud silmi ning hakkas muretsema.

„Mis juhtus?“

„Juhtus see asi, et ma olen purupaljas, mul ei ole enam mittemidagi. Kõik mu kallihinnalised ehted, hilbud ja kõikvõimalikud asjad on varastatud. Isegi pesu. Mul ei ole mitte midagi...“ nuuksatas Tiffani.

„On tüdruk, raisk!“ Mairold oli maruvihane ning otsustas, et peab hakkama uurima kus Mariett elab.

„Saad sa aru, meie näeme vaeva, rügame tööd teha, et kodu oleks ilus, et pere ei tunneks millegist puudust ning siis tuleb plika ja teeb, otseses mõttes, üks null. Ma lihtsalt ei saa aru kellesse see laps on. Tal ei ole millegist puudus olnud. Mille eest küll selline karistu!?“ Tiffani äng aina süvenes. Aga kahjuks ei näinud naine oma vigu. Olgugi, et kodu oli korras ja kõik eluks vajalik olemas, näitas naine tütrele, või õigemini mõlemale tütrele halba eeskuju. Tüdrukud häbenesid oma ema juba lapsena. Ega armastust materiaalsete asjade kinkimisega ei osta!

„Ma lähen välja. Hoia poisil silma peal,“ kadus maruvihane Mairold kodust. Ta sõitis ringi ja uuris kõikvõimalikest kohtadest kas keegi on Marietti näinud, kuid ei mingit kontakti. Lõpuks otustas mees pandimajja minna ja....sealt ta avastas oma naise ehted. Mees püüdis välja uurida kes need müüki tõi, kuid poodnik mainis, et info on konfidentsiaalne. Alles ähvarduse peale sai ta teada noormehe nime, kes asjad pandimajja toimetas. Mairold sõitis noormehe aadressile, lõhkus kaua ukse taga, aga keegi ust avama ei tulnud. Vähemalt oli tal aadress teada ning Mairold otsustas, et ta ei peatu enne, kui on noormehaga kontakti saanud. See oli selge, et pandimajakülastaja võib ta tütre tuttav olla, kuid samas võis Mariett ka maja võtme anda ja teised tegutsema saata, aga seda variati Mairold ei usu, sest Marieti tuba oli viimseni tühjaks tehtud. Ilmselgelt oli tütar ise asja üks suuremaid süüdlasi.

„Nii! Sain aadressi teada ja ma löön selle mehe maha! Ma tapan ta lihtsalt ära, külmavareliselt, oma käega!“ Mairold raevutses ja Tiffani ehmatas.

„Räägi asjast. Millist meest sa nüüd tapma hakkad?“

„Ma löön ta, raisa, maha! Viin metsa ja löön maha! Ei mingit hellitamist enam!“ Mairoldi silmad lausa pillusid tuld välja.

„Rahune nüüd! Ma arvan, et Mariett on asjaga seotud,“ väitis naine.

„Raisk!“ Mairold võttis kti ja andis naise kätte, seal sees olid Tiffani ja Marieti ehted, mille perepea kalli raha eest pandimajast välja ostis.

„Kus kohast sa need nüüd kätte said? Nägid tütart?“ Tiffani oli hämmingus.

„Mida sa ise arvad!?“

„Ma, ma ei oska midagi arvata. Mis mehest sa soiud?“

„Mul on selle mehe aadress, kes need ehted pandimajja toimetas, olemas, aga ma ei saanud teda täna kätte. Kuid ma ei jäta, hakkan iga päev selle maja ukse taga käima, kuni mehe kätte saan. Plika saab oma karistuse. Ma ei jäta seda asja niisama. Määrin või oma köäed verega...“ Mairold oli kõigeks valmis.

Tiffani oli hirmul, sest kartis, et sellises afektiseisundis on mees kõigeks võimeline, ka kõige hullemaks. Kaalul oli ikkagi nende tütre elu, midagi tuli ette võtta, kuid mida. Naine näppis oma ehteid ja tundis, et ei taha enam neid, kuid ei julgenud mehele öelda. Tema jaoks ei olnud nendel ehetel enam sellist aurat nagu enne, need olid rüvetatud ja mustadae jõududega seotud. Naine viskas ehted köögikapi sahtlisse, istus laua taga ning trummeldas sõrmedega laual, nagu otsiks sealt probleemist väljapääsu.

„Oota, rahaune nüüd! Ehk nägi keegi sind tolle maja aknast ja lihtsalt ei tulnud ust avama. Me peame mingisugust teist taktikat kasutama, kasvõi midagi välja mõtlema, valetama. Nii võidki sa teda otsima jääda. Politseisse ka minna ju ei saa, ikkagi oma tütar asjaga seotud. Kannata natuke, ma katsun mõelda mida teha, ja katsu sina ka.“ Tiffani rahustas meest ja talle tundus, et sellest oli abi.

„Jah. Ma rahunen. Aga ma ei jäta seda niisama. Oot, Meelisel on ju politseis tutvusi, ehk annab selle mehe kohta lähemalt uurida.“ Mairoldile tuli meelde, et ta hea sõber, kes küll nüüd juba Kaitseliidu palgal on, kuid aastakümneid mendina töötas, pääseb andmetele ligi ja sealt saab juba mehe kohta rohkem teada, sest guugle ei vii kuhugile.

„Nuvat, homme uuri asja. Aga tasa ja targu. Meelis mõistab sind ja ehk ei pane seda asja suure kella külge, aga vaata, et sa mainid Marietti ka. Ja seda miks ta kodust lahkus. Sa pead olema aus,“ manitses naine.

„Jajah. Ma olen väsinud, lähen, viskan pikali,“ teatas Mairold ja kadus magamistuppa.

„Mitte mingil juhul ei tohi asja ametlikult politseisse anda, siis on minu elul lõpp!“ Tiffani mõtles ainult endale.

25. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma