Saatuse keerdkäigud

SAATUSE KEERDKÄIGUD Sügis näitas juba oma kargemat palet kui Serli ja Koit kodumaale naasesid. Tõsi küll, esialgu oli neil plaanis kodumaad vaid väisata ning uuesti soojale maale resideeruda aga mõnikord seab elu ette ootamatuid keerdkäike, ka selliseid mida me iial aimata ei oskakski. Koidu vanemad elasid Eestimaa piiril kui mitte öelda tipus. Nende juured olid küll Lõuna-Eestis, kus nad olid ka pika abielu elanud, kuid peale Koidu vanavanemate surma, mille viimased olid pensionipõlves endale Põhja-Eestisse soetanud, müüsid vanemad põliskodu maha ja emigreerusid tuulte ja tormide tallermaale elama. Just nii kutsuti rahvasuus külakest, mis asus suhteliselt kalda pealsel alal, Eestimaa tipus. Koidu imestuse peale selgitasid vanemad et nad on aktiivsest külaelust tüdinenud, et ülejäänud elu tahavad nad elada vaid teineteisele, kuna poegki on neid hüljanud ja kodumaa tolmu jalgelt pühkinud. Serli kodutalus nädalakene veedetud, otsustasid noored väisata ka Koidu vanemaid, olgugi et viimased just väga miniat ei armastanud, süüdistades Serlit nende poja röövimises. Eks ole paljudel vanematel oma lapse omamise instikt ja isehakanud sugulast ei taheta omaks või perekonda võtta. Kas oli siin saatusesõrm mängus või oli tegu puhta jonniga? Tõsi küll, Koidu ema kordas aastast aastasse et üks laps peres on liiga vähe, kui temaga midagi juhtib, katkeb nende sugupõlve ahel. Aga abikaasa ei tahtnud sellest midagi kuulda, ta oli seda meelt et meie vaesusest lokkavas riigis on isegi ühe lapse soetamine üle oma võimete elamine. Kas need olid piisavaks põhjuseks minia vihkamisel? Jah, Serli ja Koidu suhe algas üsna vaevaliselt, kordi ja kordi suutsid mehe vanemad neid lahutada, kuigi armastus liitis, vanemate kahjuks, lapsed siiski sõrmustega. Mossis ja tusased esivanemad tulid vastu tahtmist vaid registreerimisele, sest kahjuks nad poja valet valikut välja kannatada ei suutnud, nii nad liiga valjul sosinal õnnepäeval mainisid, millest õnnetuseks kuulid Serli ema, helge hingega naine, kes suhtus väimehesse nagu oma poega, armastavalt ja hoolivalt. Sestap ei jõudnud talle kohale kuidas küll nii õelatel vanematel saab olla nii õiglane ja hooliv poeg. Aga eks ta tõde ole et nii geenid kui ka haigused käivad mööda inimesi, peamiselt üle põlvkonna. See mõte rahustas õrnahingelist Sirlet, Serli ema. „Oi, pojake, kas sa tulid päriselt!? Ega sa ei kavatse ju ometi meid uuesti hüljata?“ Serli ämm, nähes miniat, kortsutas kulmu ja viha tema näos oli nii piltlik, et selle pilguga oleks võinud isegi tappa. „Ema, ehk ...“ Koit üritas kõigi närve säästa aga juhtus vastupidi. „Ära sa hakka mulle mingit moraali lugema! Kas ma sind vähe õpetasin et oma vanematest ja vanematest inimestest peab lugu pidama? Ma ei taha mingeid ehkisid siin kuulda, praegu räägin mina!“ Serli ämm lausa sajatas ning Serli otsustas oma keele hammaste taga hoida, eks ikka rahu nimel, kuigi juba praegu teadsid noored, et nende külastus Koidu vanaematekoju on viga. Suur viga . „Naine, rahune!“ Ühtäkki sekkus vestlusse Koidu isa, kes reeglina jä'i oma abikaasa varju. Tagasihoidliku mehena vihkas ta intriige, sestap hoidus ta pigem neist ning allus naise soovidele. Eks selliste meeste kohta tarvitsetakse öelda, et on oma püksid naise jalga andnud. Ja nii ongi. Vähemalt oli. Siiani. Naine ei rahunenud sest mehe sõna ajas tda veel enam marru. Mis õigusega tema tossike mees julgeb sekkuda? Kelle jalas on meie peres püksid? Just sellised tunded ja mõtted jooksid Koidu ema peast läbi ning süda üha puperdas sees. „Koit, ma lähen rannikule, lähen jalutan natuke,“ julges minia kaaslaste vestlusesse sekkuda, kuigi ta pidas vaikimist õigemaks. Aga õrnahingeline Serli ei suutnud taluda seda pingerikast õhkkonda ja aurat ämma ümber. Tal tekkis lausa õhupuudus, mille puhul tänapäeval võidakse sul diagnoos anda. Või siis sildistatakse mingi moodse haiguse sildiga ning oled nagu nummerdatud loom, kes naljalt oma karjast minema ei pääse. „Jah, kallis, mine, mine, ma tulen varsti ise ka!“ Koit oli oma naise vastu armuline. „Tead, oma intiimsed asjad jäta magamistuppa, minu nähes kurameerid vaid üle minu laiba!“ Neid sajatusi üha tuli ja tuli. Kui Koit ennast minekule asutas, käis meeletu röögatus ja ta ema kukkus kokku. Koit oli kuulnud, et sajadustele tuleb reageerida enda ette kolme kaitseristi tehes, aga ta ema oli ju tegelikult sõnunud, kutsudes nii esile terviserikke. Pigem oleks pidanud ema oma sõnad tagasi võtma, mõtiskles poeg. Serli lonkis mööda põhjakalda äärt, pisar tikkus silma. Ta oli korduvalt mõelnud et ehk on ämmal õigus, et äkki ämma sisetunne ei lase tal oma miniat armastatada. Aga ega Serli ei oodanudki et ämm teda armastaks, aga ta ei talunud seda vihkamist, mille nooli ämm minia suunas julmalt loopis. Äi oli täiesti rahulik, ta isegi ei reageerinud oma naise terviserikkele. „Isa, tule aita!“ Koit lausa karjus isa appi. Isa vaatas pojale otsa ja lausus;“ eks kõik ole ikka vanajumala hoole all, küll tema avitab, egas mina tohter ole!“ Kiirabi jõudis liiga hilja. Koidu ema ei suudetud päästa. „Ma olen mõnikord mõelnud, et vanajumal hoiab lolle ja kurje inimesi. Mina olen kodruvalt surmaga silmitsi seisnud, ei see vikatimees mind taha. Osho on alati mu kõrval, kui ennast ebakindlat tunnen. Osho on vähemalt olemas (olnud) aga ma pole iial mõistnud miks kristlased kummaradavad olematut inimest, tühipaljast legendi ja kui abi ei saa siis vannuvad tulist kurja. Aga näed, neid inimesei, kes pisut rohkem näevad ja tajuvad, kiputakse soolapuhujateks kutsuma. Maailm on kummaline ja inimesed selle palli sees veel kummalisemad. Osho õnnistagu elavaid!“ Koidu isa lõi nagu kristalne risti ette. Eks see harjutumus oli talle külge jäänud abikaasast, kelle keha alles jahtumisstaadiumis oli hng hing uude kehasse teed otsis. „Lapsed, ma armastan teid!“ Koidu isa lausus sõnad, mida ta oli aastakümneid huulte taga hoidnud, eks ikka selleks et mitte valmistada abikaasale meelehärmi. Samal hetkel astus Serli uksest sisse ja lausa kukkus äiale kaela. Täna elavad Serli, Koit ja Koidu isa Ran juba aastajagu päevi ühe katuse all ning nende päevad mööduvad üksmeels ja rahus, nagu ei kunagi varem. 8. september. 2021.a. Vana-Rääma

Olude sunnil

OLUDE SUNNIL Rainis ja Merli võtsid aja maha. Peale kolm aastat kestnud suhet oli nende kirg jahtunud, seda tunnistasid mõlemad. Nad rääkisid avameelselt oma suhtest, mitte just eestlasele omaselt aga tänapäeva noored ongi avatumad. Kes teab mis selle tinginud on, kas vabakasvatus või on aeg lihtsalt nendesse rohkem temperamenti süstinud. Eks nõuka aja noored olid kinnisemad, nendele oleks justkui suhteteema tabu olnud. Küllap oligi sest 50 aastat karmi okupatsiooniaega ... see sundis inimesi vaikima ja seda ka suhete teemal. Tollel ajal peeti näiteks lapsega naisi litsideks. Vallasema oli nagu mingi ühiskonnaheidik, kellele, otseses mõttes, näpuga näidati-“lits lapsega!“ Merli ema oli just vallaslapsena sündinud sest teda oodates sai ema teada tõsiasja et ta kallim on abielumees. Ega see ei oleks vast nii pea välja tulnudki kui Merlit ootav rase naine ei oleks juhuslikult oma kallima Olegi ja tema abikaasa Irjaga Tallinna Kaubamajas kokku jooksnud. Nimelt oli Merli emal Merlel asja pealinna, sest tollal tehti lootele ultraheli vaid pealinnas. Oleg ehmatas näost kaameks aga pettunud Merlel jätkus oidu mitte skandaali teha. Ta küll jäi kallimat jahmunud pilgul silmama. Kallimat, kellele ta oleks tahtnud kaela hüpata ja teatada et nende lapsega on kõik korras, vähemalt ultraheli andmate põhjal aga eneseuhkus või vaoshoitus suutsid naist taltsutada. Oleg oli sedameelt mees, kes oma naisest lahutama ei kippunud, tema jaoks kehtis reegel et need kes jumala ees paari pandud on, peavad laulatatud olema kuni surm neid lahutab. Aga 10 pika abieluaasta jooksul ei olnud nende perre järglasi sündinud, oli selgunud tõsiasi et Irja on viljatu, kuid Oleg ikkagi abielu lahutama ei kippunud. Ta hakkas, nagu öeldakse, lahtiste silmadega ringi vaatama ning Pärnus komandeeringus olles tutvus ta Merlega, see oli armastus esimesest silmapilgust ning kumbki ei suutnud juba esmakohtumisel oma kirge taltsutada. Nii jäigi Oleg Tallinna ja Pärnu vahel pendeldama, kaksikelu elama. Tegelikult oli mees väga õnnelik uudisest et Merle temalt last ootab, sest Oleg tahtis isaks saada aga Irja oli lapse adopteerimise vastu. Viimast kuud lapseootel naine otsustas Pärnus elukohta vahetada. Tollel ajal ju veel mobiiltelefone ei olnud ning lauatelefoni ka Merlel mitte. Nii ta ühest linnaosast teise üürikorterisse koliski, kuigi kartis et ei tule omadega toime, just rahaliselt sest Oleg oli teda toetanud, maksnud ära naise kommunaalmaked ja üüri. Lisaks andis talle lahkelt ka elatusraha. Aga nüüd? Mis nüüd saab? Oli Merle hämmingus sest ta oli peagi vallaslapsega maha saamas aga ainuüksi lasterahast ju ära ei ela. Aga eestlasele omane uhkus ja jonn ei lubanud tal edasi abielumehe armuksesks jääda. Ta otsustas põgenenda, põgeneda oma eluarmastuse ja eelkõige enda eest. Aga see oli viga sest igal isal, kes oma lapsest või tulevasest lapsest hoolib, on õigus ka temaga suhelda. „Ma ei taha lahku minna, ma tahan natuke üksinda olla ja meie suhte üle mõtiskleda. Mõistad?“ See tõik, millega Merli äsja lagedale tuli, pidas vett. Just nii noor naine mõtles ja tundiski. „Jah, aga ...“ üritas Rainis sõna sekka öelda. „Ei mingeid agasid. Me lähme muidu riidu. Ja ära saa minust valesti aru. Ma ju tajun ja näen sinu mõtteid,“ tunnistas Merli. „Olgu-olgu, rahune nüüd!“ Rainis muutus ise juba kärsituks. Merli vaatas meest altkulmu, ta ei tahtnud tunnistada et oligi ise rahutu. Lisaks tundis noor naine, et viimasel ajal on temaga midagi veidrat juhtunud, ta nagu ei viibiks üksinda oma energiaväljas. Keegi justkui kondaks ja juhiks tema elu. Nii oli Merli otsuse langetamist üha edasi lükanud, saamata isegi aru miks. Nüüd vajas ta aega. „Rainis, ma sõidan mõneks ajaks suvilasse, ära sin sinna tule. Ära saa minust valesti aru ega süüdista mind milleski. Me ennist rääksisime juba. Mine sina sinna kuhu tunned et soovid minna. Mine kasvõi hängi oma sõpradega, pidutde, lase rihm lõdvaks. Minu luba on olemas ja ma ei tunne ka armukadedust kui sa pesksid mõne kena näitysiku leidam, kelle vastu kirge tunned ja mine tea ...“ Merli üha jutustas ja jutustas. Rainisele tundus see veider. Tema arvates peaks naine, kes teda armastab, olema ka armukade. Aga sellise jutu peale ... mingi trots võttis temas maad. „Okei, ma läksin, nägudeni siis!“ Rainis tõusis auto istmelt ja jalutas lihtsalt minema, teadmata kuhu jalad teda viivad. Tõsi küll, Merlil käis mingi jõnks seest läbi aga juba ta oligi taas platsis, see võõras, kes Merli energiaväljas konnata armastas. Kolm päeva suvilas uhkes üksnduses, kaaslaseks vaid omad mõtteid ja aistingud, mis naist üha rahutumaks muutsid, ei teadnud Merli ühel hommikul silmi avades kes ta on ja kus ta on. Silmalaud olid tinarasked ja liigesed ei kuulanud sõna. Ivake valgust, mis silmanurgast sisse puges, tegi nii paganama palju haiget, nagu oleks ussilt nõelata saanud. Nii vegeteeris naine kesteab kui kaua sellises olekus suvilas kuni Rainis ta seal poolteadvuseta olekus leidis. „Nüüd on kõik korras. Kõik on hästi. Hull on möödas ja te tervenete. Te ei pea kartma. Ja teie, noormees, ärge palun jätke lähiajal oma kallimat üksinda, ta vajab teie tugevat õlga.“ Tervendaja üha jutustas ja selgitas mida teha on vaja. Merli omaenda sugulane, kes ammu enam oma elu ise elada ei osanud, käis pidevalt ühe nõia juures ning lasi nõial oma tulevikku vaadata. Aga mitte ükenes vaid oma, sest sellesse kuulusid ka paljude teiste saatused, ka Merli oma. Tundliku natuurina ja sensitiivse inimesena jäi Merli seda tihedat tema energiaväljas käimist lausa haigeks, sest talle tundus, et keegi röövib ta eluenergiat. Õigesti tundis noor naine. „Rainis, kas sina kaisted mind ka siis kui ma segast suust välja ajama hakkan või päriselt ära pööran?“ Merli oli meeldivalt üllatunud, et ta kallim ikka temaga on. „Muidugi! Ma armastan sind kuuni ja tagasi! Ära loodagi minust nii lihtsalt lahti saada! Ja need tegelased kes sinu energiavälja püüavad ennast smugeldada, neil tuleb enne minuga tegemist teha!“ oli Rainisest ühtäkki saanud enesekindel mees, kes tõesti rääkis südamesõnadega. J akirg, see kirg, mis mõne aja eest näis jahtunud olevat, süttis taas ja veelgi eredama leegina. 30.august. 2021.a. Vana-Rääma

Ristteel

Ristteel Leino ärkas, ringutas, ajas ennast koikust välja, käis kusesl ja pani kohvivee hakkama. Kuidagi kummaline oli see hommik. Uni ei tahtnud vallalisest mehest lahti lasta. Tõsi küll, ega Leino just unepuuduses ei vaevelnud aga sellel hommikul oli eriliselt raske ärgata, nagu lasuks minu suur unepomm su õlgadel ja mataks enda alla. Leino tundis korraks isegi õhupuudust. Tõsi ta on, et noormees nägi ja oskas märke lugeda, ent täna oli ta kuidagi hajevil, küll üritas oma segasele olekule lahendust leida, küll lasi ennast taas haigustustel kaasa viia. Miski ei tahtnud sujuda. Ükskord, päris mitme aasta eest, kui ta alles Leerikaga abielu elas, valdas Leinot analoogne rammestus, aga kärsitu abikaasa ei lasknud meest selle sees olla, ta kamandas kaaslase võileibu tegema, millele Leino imekombel kohe nõusolevalt reageeris, kuigi lõikas terariistaga pöidlal lausa tüki küljest ja see tegevus viskas mehel pildi taskusse. Kui ta toibus, nägi ta enda ees rahuloleva ilmega abvikaasat, kes lausus;“liimisin haavaliimiga su näpule tüki külge tagasi, ära sa nüüd enam rahmelda sellega, kellel ikka näputa meest vaja läheb!“ Tõsi ta oli, Leino sõrm paranes ja imekombel ei läinud isegi mädanema, kuigi mädanemiskuu oli juba poole peal, roheline august, mis mitte kuidagi ei ennustanud lähenevat sügisust. „Pagan, kuhu ma selle mögafoni jälle toppinud olen!?“ Mees otsis ja otsis oma telefoni, kugi vaates sellel mitu korda otsa. Tüüpiline Leino, ütleks eksabikaasa Leerika, kellel mehe ajameelsusest ja kohmakusest villand sai ning naine abiellus ennast üldse moslemimaale. Jumal temaga, lausu Leino ega põüdenud pikalt. Pigem äratas selline asi temas vihahormoonid, mille olemasolust ei teadnud mees senini isegi. „Ooo, fakk, pagan, aja ennast üles! Sul läheb kiireks!“ Just need sõnad lausu Leino endale, sest talle meenusid õhtused plaanid. Tõsi küll, mees teadis et ta garderoofis on suur valik rõivaid, et neid ta õhtuks ostma minema ei pea, aga auto, mille ta eelmisel päeval tontteab mis vea pärast autoteenindusse viis ja jättis, vajaub korrastamist, sest õhtustest plaanidest ta loobuda ei kavatsenud. See oli tema, kui paadunud kodumaa fänni puhul kindel. Kui mis seondus eestlaste ja Eestimaaga, läks Leinole rohkem kui korda. Pole siis ime et teda rahvuslaseks või lausa skinnheadiks sõimatud pole. Jah, rahvuslust on Leinos paras annus. Kelles ei oleks? Leinole ei meeldi inimesed, kes ei tee oma kodumaa kaitseks ühtegi liigutust. Vähemalt üritama peab, sest paigalseis on hukule määratud. „Mis minuga toimub? Kas keegi elab minu sees? Juhib mõni nähtamatu või vääramatu jõud minu elu? Ma saan aru kui mõni kaksikute tähtkujus sündinu või päriskaksik tunneb, et tal on midagi puudu võüi üle, aga mina, mis minuga toimub? Miks alati siis kui ma olen oma optsustes rohkem kui kindel, pöörab elu kõik täiesti teistpidi. Kui võtan suuna läände, jõuab hoopis itta. Kui eelõhtul enne uinumist olen otsuse langetanud siis hommikul äragtes kulgeb kõik teistpidi, justkui omasoodu. Kas ma olen elus midagi totaaalselt valesti teinud, et saatus minuga nöögib? On see ikka saatus? Jah, kui praegu keegi kuuleks mu mõtteid, arvaks ta kindlalt et ma hakkab ära pöörama või olen juba pööranud. Aga õnneks minu mõtteid ei kuule keegi. Või pigem kahjuks?“ „Hei, semu, hää et tulid! Vaatasime kamraadidega su suksu üle nii seest kui väljast. Kõik näib kõige paremas korras, ei oska millegi üle kaevata. No kuna su suksu arstimit ei vajanud, ei vaja ma ka tugrikuid!“ Remondilukksepp oli oma jutus kindel kuid samas lootusetu, kartes et miski võis jääda kahe silma vahele ja mitte üksnes temal. „Hmm ....kummaline! Egas midagi, no töö eest peab palka ikka saama!“ Leino pistis viiekümne eurose mehele pihku, istsu rooli ja käivitas auto. Ta oleks justkui teise masina rooli istunud, masin lausa lendas kohalt ja Leino ei kuulnud isegi mootori häält. Kummaline. Kui mees õhtul autoga Läti piiris ääres paiknevasse Lilli külla jõudis, olid sõbrad juba kohal. Jah, Baltiketi tarvis oli iga sõber oma auto kodust vä'lja ajanud, aga erinevalt Leinost olid sõprade autod pungil rahvast täis. „Lilli, hüüdnimega Lilleke,“ tutvustas toonane ristteel hääletaja Leinole ennast. Nüüd on Leino ja Lilli tutvumisest kuu aega möödas, nad elavad Lilli külas ja ootavad kannatamatult pulmakellade kõlinat. „Ma pole ammu nii kaunist naist näinud!“ Leino julges ühel õhtul Lillile lembesõnu lausuda. „No sa ei saanudki ju näha, maskil on sama komme mis peituse mängul, aga pikaajalisem. Aga ma palun sind, mu armastatud mees, luba mulle, et sa ei kanna iial maski, et sa ei ...“ „Oot-oot! Kuidas, palun?“ „Jah just nii!“ Tõsi, noored mõistsid teineteist ka ilma sõnadeta ning olid õnnelikud et neil on ühesugune maailmavaade, ühised eesmärgid tuleviku ja ellujäämise eest. 24. august 2021.a. Vana - Rääma

Legend? väärikast vanahärrast

Legend? Väärikast vanahärrast Marios lonkis mööda kaldakaid. Erakordselte eredad päikeekiired panid silmi kissitama aga päikeseprille noormehel ei olnud. Need olid kaotsi läinud eelmisel õhtul koos noormehe mäluga. Hea et ta veel teadis kes ta on ja kus ta on. Marios teadis seda ka et tema ja alkohol kokku ei sobi, kuid ikka ja jälle tuli ette olukordi, mil noormees ennastunustavalt seda vägijooki pruukis, väites et nii suudab vabaneda taagast, mis teda päevast päeva ja ööst öhe rõhub, isegi hinge matab. Luupainajatesse noormees ei usu, kuigi ööd ei ole ammu enam tema sõbrad, või oleks õigem öelda et uni on noormehe maha jätnud. Ühel juunikuu ööl, pärast raju jaaniõhtut, mil Marios ja ta sõbrad taas ennastunustavalt vägijooke pruukisid, avastas seltskond hommikul et kaks sõpra on nende pundist kusagile kadunud. Kogu mets kammiti kambaga läbi aga Tennot ja Maidot ei leidnud, kuigi viimase auto seisis endises kohas, kuusepuude varjus. Seda polnud õnneks keegi purjusena paigast nihutanud. „Jooge rohkem, lõpetate põrgus!“ sajatas Maido pruut, naine, kelle sõnu kardeti, sest nendes oli vägi. Nende on vääramatu jõud ja maagia. Naine lausub väesõnu harva, sest need lähevad täide. Jah, ta on teistsugune inimene ning ta julgeb seda tunnistada ja olla see, kes ta on. Erinevalt paljudest teistest esoteerikahuvilistest, kes vaid omaette kodus kotil olles posivad. Mariosele meenuvad ikka ja jälle kadunud sõbra pruudi sõnad ning iga kord kui need sõnad teda üles leiavad, tunneb Marios et peab meelemürke tarbima, olgu selleks alkohol või kanep, mida ta muidu ei tarbi. Tegelikult Marios lausa vihkab suitsu, aga mingil hetkel poeks nagu saatan ise ta sisse, siis tegutseb noormees juskui kellegi teise sunnil. Siis muutub Marios sõnakaks meheks, mittevõimaldades selskonnast kellelgi teisel sõna võtta. Kogu maailm koosneks justkui ainult temast ja ainult temal on õigus, kõik teised valetavad või kujutavad asju ette. Selline loomus on omane vaid mustale inglile, kes saatanaga endaga mestis on, Lutsiferi käsilasele. Selliseid inimesi liigub meie hulgas palju, aga nad ei tunnista oma pahet, reeglina peavad nad ennast valgeks maagiks, mida nad kindlasti kohe ei ole. Üleüldse on tegelikult eestlastel loll komme liigitada esoteerikuid valgeteks ja mustadeks maagideks. See pole õige, nagu pole ka õige et kõik musta maagigaga tegelevad indiviidid on saatana käsilased. Need tuleks lihtsalt ära tunda. Või siis ei tuleks. Kunagi väitis üks nõid Mariosele, et noormees on torkinud maailma, ms pole tema jaoks. Tegelikult nii see ei ole. Küll aga võivad igasugused väekad sajatused, mis on tugeva jõuga, jääda juhtima su elu. Tõsi ta on, et inimesed, kes ei tohiks paotada võõra maailma uksi, võiks seda mitte teha, sest portaalide uksed võivad avaneda ning sulgeda suudavad neid vähesed. Marois tunneb noil hetkeil kadunud sõprade kohalolu. Ta isegi lööb visuaalselt Tenno ja Maidoga pitsi kokku ning kõneleb nendele ilmas toimuvast. Ükskord kui Maroise ema poja sellisele meeleseisundile peale sattus, ehmus ta niivõrd et püidi juba kiirabi kutsuma. Kuid ema nähes, muutus noormees silmapilkselt ja küsis nagu pailaps kunagi;“emmeke-kallike, kuidas saaan sulle abiks olla?“ Seda „mina ja maailm“ situatsiooni tuleb elus ikka ette, sest osad inimeseed ihkavad rohkem tähelepanu kui teised. Aga kui sa surud kogu aeg ennast peale, nägemata et on ka teistsugune maailm, uskumata et ka testel võib õigus olla, nüristub su vaim, sa haigestud, jääd üksi oma kapslsse vegeteerima. Sa vajad abi kud ei lase ennast aidata, väites et sinuga on kõik korras, et kogu maailm valetab ja tahab sulle halba. Marios oli oma eluga puntras. Tema uskus et vaid tema teab täit tõde, et kõik teised valetavad ja silmakirjatsevad. Öösiti said ta kaaslasteks undröövivad tegelased, päeviti kõneles ta iseendaga. Nii vegeteeris ta lausa pool aastat, kuni lõpuks lihtsalt kokku kukkus ja ennast piiritulõhnalisest ruumist leidis. Haigla seinte vahelt naastes, viskas Marios antidepressandid prügikasti, nööpis lahti kevamärja purgikese ja sukeldus taas oma maailma. Ühel pärastlõunasel ajal, kui noormees pargis pingil vegeteeris ja mittemillegagi tegeles, astus talle ligi üks taevasiniste silmadega väärikas vanahärra. „Müts pange pähe. Soovitavalt sinakas, sest lilla värvi tähendus on tänapäeval ära rikutud.“ lausus vaahärra ja läks oma teed. Marois vaatas mehele tagant järgi ja ühelt maalt see tegelane haihtus ni äkki, nagu poleks teda kunagi olemas olnudki. Järgmisel päeval ostis Marios endale sinakaslilla mütsi ja pani selle pähe ning enesele uskumatult tundis ennast ülihästi, sama hästi nagu enne Maido pruudi sajatust. Marios ei tea siiani kas väärikas vanahärra, keda ta kohtas, üldse olemas on, aga sellest kohtumisest saati on ta täiesti meelemürgivaba noormees. Legend väärikast vanahärrast elab edasi. 14.juuni. 2021.a. Vana-Rääma

Nimede kokkukõla

Nimede kokkukõla Leeno istus aurava kohitassiga suvemaja terrassil ja jälgis varahommikust luikede armumängu. Põhjus, miks naine juba kevadel suvemajja naases, pole üldse proosaline. Eks see võib tunduda linnakärast vabanemisena, kuigi siiski just tänavune pandeemia sundis naist omasse mulli sukelduma. Ise armastas ta öelda ja mõelda et suvemajas tunneb ta ennast justkui vanajumala seljataga. Küllap nii ka on, sest Leeno pakkis auto pagasniku söögipoolist täis ning otsustas pikemaks ajaks suvilasse jäädagi. Seal on ju kõik eluks vajalik olemas, renoveeritud vana taluhäärber, mis suhteliselt mere kaldal asub, on ju parimaks lõõgastumise paigaks. Lisaks ei saanud säästlik naine rahanappuse järel kurta, aga töötuna suurlinnas vegeteerimine ei andnud talle ka midagi. Lisaks kiusas naist siiani poole aasta eest lahutatud abikaasa, kes oli endale juba uue pere loonud, aga tundis võimu ja haiglast vajadust ikka veel Leeno elu elada. Jah, tõsi ta on et eksabikaasale ei olnud võimatu võtta teekond ette eksnaise suvemajja, kuid Leeno lootis südamest et seda ei juhtu. Mehel ei ole õigust teha etteheiteid taluhäärberi suhtes, selle pärandas Leenole kadunud vanatädi ning naine lasi hoone renoveerida ka pärandiraha eest. Eksabikaasa kätt seal mängus ei olnud. Tema ei raatsinudki Leeno heaks midagi teha, pigem kuldas ta oma toonase armukese kulla ja karraga üle. „Oi, kuidas sooviks ise ka seda õrnust ja armastust tunda!“ möönis naine, nähes luigepaari südamekuju moodustamas. Kunagi lapsena armastas ta alati luikede armumängu vaadata, igatsedes ka seda öilist tunnet tunda, nagu iga inimene igatseb. Lisaks armastas nääpsukesest punapeast Leeno unistada ennast printsessiks, keda kannab kätel karune prints. Tõsi küll, printsi ta leidis, aga mitte just karuse. Eksabikaasaks osutus pigem lüheldane, naiselike joontega Artur, kes mitte kuidagi ei osutunud oma nime vääriliseks, sest enne noorte tutvumist kujutles Leeno et Arturid ongi suured ja karused mehed, aga pettus, kuigi saatus liitis nad kokku suisa viieteistkümneks pikaks aastaks. Piirangud, mida allameetrimees, kelleks Leeno oma toonast elukaaslast endamisi kutsus, ahistasid naist tegelikult juba suhte algusest saati. Küll ei lubanud ta Leenol minikleite kanda, küll pidas sobimatuks kontskingadega tema kõrval käimist. Jah, Leeno on ka ilma kontsadeta Arturist peajagu pikem. Tagant järgi mõõnab naine miks ta küll üldse Arturiga kokku jäi, mehega, kes teda nende pikkade kooselu aastate jooksul korudvalt pettis ning ahistas. Ju oli see vajadusest armastuse järgi, igatsedes seda õilsat ja kättesaamatuna tunduvat tunnet, mida ta kodust kunagi ei saanud. Leeno vanemad olid nagu töörobotid ning toonasele pisikesele piigale tundus et ta on nagu segavaks teguriks oma vanematele, kes pidevalt kahekesi mööda ilma reisisid ning tütrele lapsehoidja palkasid. Ja mitte kunagi ei meenutanud Leeno vanemad talle armastavat luigepaari. Mitte kunagi ei näinud piiga neid omavahel hellust ega armastust jagamas, mida ei jagatud ka oma ainsale lapsele, haprale Leenole. Puberteedieas hakkas Leeno juba kahtlema kas ta ongi oma vanemate tütar, ehk on hoopis lapsendatud, sest ta ei näe kummagi vanema moodi olevat. Aga paraku ei tarvitsegi laps nagu vanemate suust kukkunud olla, Leeno näeb välja täpselt oma vanatädi ehk isapoolse vanaema õe koopia, nii välimiselt kui ka sisemuselt. Just see vanatädi Liisa hoidis ja armastas Leenot kõige rohkem, aga ka tema ei jaganud hellust, kui jätta välja tüdruku sünnipäevad, mil tädi Liisa alati lapsele kalleid kingitusi tegi, sülle võttis ja kallistas. Vaid siis sai tüdruk kallistust tunda. Oma vanemad äratasid last sünnipäeva hommikul koogi, laulu ja põlevate küünldega, nagu möödaminnes, ei kallistusi, ei musisid. Aga vaatamata vanemate külmusele, kasvas tüdrukust õrn ja naiselik, armastav naine, nagu ka tema vanatädi Liisa oli. Ühel juunikuu hommikul, mil Leeno taas kohitassiga terrassile suundus, nägi ta merekaldal lonkimas ühte meest, kes loopis kive vette. See oli äratundmine. Alati siis kui ka Leenot mõni mure vaevas, läks ta kaldale ja harrastas sama tegevust, mida võõras mees. Leeno noppis maast kive, luges loitsu ja saatis iga kiviga minema mure, mis tema eluenergiat röövis. Ja alati merepiirilt naastes tundis ta ennast justkui uue inimesena, puhtana ja energilisena. See ta ka oli. Võõras mees, olles viimase kivi laintesse visanud, võttis sisse meditatsiooniasendi ning see pomin, mida ta veele või taevale lausus, kostus vaiksel ilmal Leenoni. Mitte küll sõna sõnalt aga selles oli siiski midagi, mis naise südame tugevamini verd pumpama pani. Selles oli äratundmisrõõmu ja müstikat, mis on vaieldamatu Leeno elustiil. Naine rüüpas aeglaselt kohvi ning oli mehe tegevusest lummatud. Ta sulges silmad ja kujutles ennast võõra asemele. See oli õnnis tunne. Korraga segas telefonihelin Leenot, aga ta ei tõttanud tuppa telefoni jäele, kuid avas silmad ning võpatas nii, et kohvitass kukkus kildudeks. „Vabandust, mina olen süüdi! Mul on nii häbi! Kuidas saan korvata teie rahu segamise?“ seisis ühtäkki karune mees Leeno juures terrassil ja korjas kohvitassi kilde kokku. „Ee, see, seda .. et, noh ...“ ei suutnud naine lauseid moodustada. „Lenno. Minu nimi on Lenno!“ Võõras ulatas naisele aupaklikult käe. „Mida kuradit!“ vandus naine. „Ei, Lenno olen. Ma tõesti pole kurat, kelleks te mind ekslikult peate. Ma olen pigem selline üksildane uitaja, kes armastab mereääres närve rahustamas käia. Alles hiljuti lahutasin abielu ning eile õhtul hüppasin ratta selga ja sõitsin siia. Väga vabandan et teie rahu häirin!“ Mees vabandas siiralt ja tema pruunid silmad kõnelesid valu keeles, see oli hingevalu, mida silmad varjata ei oska. Korraga kostusid maja esipoolelt autosignaalid. Eelaimdus et eksmees on kohal, ei lasknud ennast petta ega kaua oodata. Sealt ta tuli, allameetrimees Artur, suur lillesülem kollaseid roose, mis on Leeno lemmiklilled, pihus ja astus terrassi suunas. Nähes Leenot teise mehega, viskas arg mees, kes vaid naistepeal oma julgust näitas ja mitte ainult ei näidanud, vaid ka demonstreeris, lillesülemi maha ja kadus, nagu poleks teda siin olnudki. Leeno vakatas, kuigi, tundes oma eksmeest, teadis et midagi juhtuma ei hakka. Naine tundis ka sellel hetkel et pääses eksmehe ahistamise käest, et nüüd on tulnud aeg oma elu elada. Aga ta vaikis, olles mõtteisse vajunud. „Vabandust, proua ....Kuidas teie nimi kõlabki? Ma tõesti vabandan kui midagi nüüd ära rikkusin. Elasin hiljuti lahutuse üle, tulin siia ennast maandama ja ... ma tõesti ei soovi kellelgi elu murekoormat kasvatada. Siirad vabandused!“ keeras Lenno selja ja hakkas puunajale pargitud ratta poole liikuma. „Palun oodake! Leeno. Minu nimi on Leeno!“ Leeno ja Lenno hakkasid üheaegselt südamest naerma ja see naer oli nakkav. Nagu oleks kogu männimets ja meri koos nendega naernud ja naeratanud. Leeno ja Lenno elavad siiani õnnelikku abielu seal samas vanatädi pärandatud talus koos tütarde Leeni ja Lennaga. Eks armastusest sünnivad alati tütred. Eks ole nimemaagial ka selles õnnelikus abielus suur roll. 24. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

Šamaani silmadeg mees

ŠAMAANI SILMADEGA MEES Eba jalutas piki jõeveert. Mai kuu kohta oli taevas kuidagi liiga punane, lausa sügisene. Justkui lõõmaks teiselpool kallast tulipunane lõke. Selline taevas meenutas talle lapsepõlve sügisõhtuid, mitte just helgeid mälestusi nendest. Külas, kus Ebe lapsena elas, käis just sügiseti vikatimees laastamistööd tegemas. Iga aastaga jäi vähemaks suitsevaid korstnaid ja see tekitas hirmu. Mingi sisemine foobia elab Ebes siiani. Eks ole ikka nii, et paljud situatsioonid tulevad meie ellu kaasa just lapsepõlvest. Püüa kuidas tahad neid unustada, ikka ja jälle leiavad need tee sinuni. Nagu oleks need sinu eluraamatusse sisse kirjutatud. Rida ridamisi. Kuigi mai oli juba suvesoe, lausa nii soe, et õhtust jalutuskäiku minikleidis tehes oleks Ebe tahtnud ennast suisa paljaks kiskuda sest higi aiva voolas. Aga sisemine ärevus, just seesama, mis lapsepõlvest kaasa tuli, hoidis teda tagasi. Lisaks tunnetas Ebe nagu keegi jälgiks või jälitaks teda. Korra enne kodust lahkumist mõtles ta koer Lassit endaga võtta, aga viimasel minutil muutis plaane. Ta tahtis iseendaga olla, mediteerida ja lasta kõik pinged vabaks. Aga Lassi vajab ju aktiivset tegevust, see pole see. Naine seisatas ja sirutas käed üles ning laskis vana ja surnud energia endast välja sest paranoiat võib just see kasutu energia tekitada. Nii mõtles ta ise. Õigemini tunnetas. Jah, tal ei olnud elus just kõige meeldivam periood. Tema mees, kes juba paar aastat Soomes tööd rügas, otsustas mitmeks kuuks Soome jääda, sest ta ei sallinud igasuguste testide tegemist, mille koroona oli tahtlikult meie ellu toonud. Ja oma töökohta ta kaotada ei kavatsenud. Enne otsuse tegemist käis Ebe kahe nädala tagant Soome mehele külla ja iga kahe nädala tagant väisas ka Kain kodu, see oli neil kestnud juba kaua, aga nüüd ... Jah, Ebe teadis, et ta on oma mehe peale armukade. Paranoiline. Et Soomes on vabu naisi jalaga segada, oli kord Kain öelnud ühe nenede lahkheli ajal. Kuigi Kain oli truu ja hooliv mees, tiirles tema ümber eestlastest maasikakorjajaid murdu ning nii mõnigi üritas serva teha. Kainil läks süda pahaks, sest legend lõdva püksikummiga eestlastest maasikakorjajatest pidas vett. Ta nägi, mis ta ümber toimus. Tegelikult tundis Kain häbi selle kõige pärast. Temal jagus silmi ja südant vaid Ebe jaoks, kuigi mõnikord tuli ka temal lihahimu peale, näiteks keset nädalat, aga tänapäeva tehnikaajastu võimaldab oma vajadusi rahuladada ka füüsislit kontakti omamata ja siinkohal tuleb mainida, et Kain ei kondanud mööda pornosaite, talle jagus igas mõttes oma kallimast. Ebe tundis nagu oleks nende suhe lõpule jõudnud, ta ei suutnud leppida asjaoluga, et Kain peab tööd tähtsamaks kui teda. See tekitas temas üha enam paranoilisi tundeid ning ta ei püüdnudki näha asja mehe vaatevinklist. Nii suurt empaati temas ei olnud. Küll kahtlustas ta et Kainil on Soomes armuke, küll kujutles et lausa pere, kuigi mingit vijhet selle kohta ei olnud, aga ennegi selliseid situatsioone ette tulnud. Nüüd puudus tal konroll mehe elu üle. Kui enne oli Ebe rõõmus, et mehel on kolmetoalises korteris oma tuba ning teisi tube jagavad kahekesi teised töölised, süvendas see teadmine armukadedust veel rohkem. Korterikaaslased olid ju vabad mehed, neil käis nädalavahetuseti tüdrukuid külas, nii somaallasi, neegreid, soomlasi kui ka eestlasi. Seal siis napsutati ja eirati igasuguseid piiranguid ja ilmselt lahutati oma meelt ja rahuldati ka vajadusi. „Kena keha teil noor daam!“ kuulis Ebe mediteerides oma seljataga madalatämbrilist mehe häält. Ebe ehmatas soolasambaks ning ei suutnud meditasioonist välja tulla. Nüüd ta lausa palvetas, sest hirm, mis temasse pesa tegi, aiva süvenes. „Aga ma ei soovitaks teil niiviisi napis riietuses öö eel üksinda aega surnuks lüüa. Olete kena daam, aga paljud võivad teis seksuaalobjekti näha, sestap ehk soovite et ma saadaksin teid? Koju näiteks?“ Võõras mees näitas viisakust üles. Ebe värises ülekere, aga ikka veel ei suutnud meditasioonist väljuda. Samas tajus ta, et see asend on kaitsepoos, et nii ei tohiks ju ometi midagi kurja juhtuda, aga hirm ei lasknud teda vabaks. „Vabandage, et ma teid tülitasin! Turvalist õhtu jätku!“ Võõras jalutas edasi. Alles viie minuti pärast lasi hirm teda vabaks ning esialgu ei saanud Ebe aru kas ta kujutas mehe kohalolu ette või kõnetaski keegi teda. Pilk vasakule ja sealt ta läks, võõras mees. „Oodake! Palun, oodake!“ hõikas Ebe ning ehmatas oma hüüde peale, sest tal ei olnud õrna aimugi miks ta meest hüüdis. Riho keeras ümber ning jalutas naise suunas. Jõudnud naiseni, jäi ta vaikides edasist ootama. See vaikus oli vastik mõlema jaoks, aga selliseid situatsioone tuleb ikka ette kui tekib vestlusesse paus, meeltesegadus ei allu olukorrale ja olukord sinule. „Oihh, šamaani silmadega mees!“ lausa ehmatas Ebe. Riho muigas. Üks põhjusi, miks ta võõrast naist kõnetama hakkas oligi tunnetus, võiks öelda lausa äratundmine. Liiga sensitiivsed inimesed võivad muutuda ajapikku paranoiliseks, sest nende natuur on tundlik ja haavatav, kaordi haavatavam kui inimestel, kes millegisse ega kellegisse, isegi endasse mitte, ei usu. „Tule, tule minu järgi!“ kutsus Riho ja suundus musta volvo suunas. Nagu imeväel järgnes Ebe võõrale mehele, ei hirmu, ei armu. Lihtsalt läks. „Riho,“ ulatas mees auto juures Ebele käe. „Ebe,“ tutvustas ennast ka naine. „Ojaa, see nimi, see on sulle väga õigesti valitud!“ vastas Riho. Ebe ei saanud aru millest jutt käib. Ta vaatas Rihot küsiva pilguga. „Vaata, kaunis daam, meie elu ei juhi ainult situatsioonid lpsepõlvest vaid ka hirmud ja nimi, mille meie esivanemad meile pannud on. Sinul on raskem elada kui paljudel teistel. Ebe on ju pisike harbas kübe, selline udusule kergune, nagu sa ise. Oled haavatav ja kannad endast taaka lapsepõlvest. Kas oled päri kui teeksin ühe rituaali ja aitaksin su elu taas rööpasse juhtida?“ Riho soovis tõsiselt seda naist aidata. „Ee, mai tea ...“ kahtles Ebe. „Tea ikka. Tegelikult teadki, aga ajad sõrad vastu, nagu pisike Punik. See ongi sinu nõrk koht. Kui sa milleski kahtled siis usalda oma sisetunnet, ära ütle välja sõnu millesse ka ise ei usu. Lähme!“ Riho võttis autost šamaanitrummi ja nad suundusid tagasi jõe veerele. Ebe jõllitas meest ehmunud pilguga, nii kuradima tõele vastas Riho jutt. Ja tegelikult ju ka tema tunnetus, sest Riho ongi šamaan, kes suurema aja aastast elab Alatai mäestikus aga suvesid armastab veeta Pärnus, sest tema väitel on see kõige parema energeetikaga linn Eestis. Pärnu asub mere ääres, lisaks jooksevad siit läbi jõed ja jõe energia on tervendab ja liikuv. Kordi parem kui seisva veega veekogu. „Tule, tule heida siia pleedile, lase ennast täiesti vabaks ning mine tagasi lapsepõlve, sest just sealt sai alguse paranoia, mis juhib su elu. Ära midagi räägi ning katsu püsida ühes asendis.“ Riho asetas Ebele hundinaha peale ja hakkas trummima. Juba mõne hetke pärast oligi Ebe ära, ta kondas mööda lapsepõlveradu, kohtus siit ilmast lahkunud vanavanematega, isegi kunagiste külaelanikega, kes sügiseti lahkusid. Naine ei tea kui kaua ta ära oli, aga ärgates ei suutnud ta enda füüsist liigutada, olles juskui halvatud. Päris mitu minutit üritas ta ennast tervikuna kokku lappida, lõppeks see ka õnnestus. „Kõik on hästi. Sa ei pea mulle millestki rääkima, ma tean juba kõike. Oled tubli tüdruk, sul läheb elus kõik hästi,“ kallistas šamaan naist, kutsus ta autole ja sõituts koju. Peale rännakut pole soovitav aktiivset elu elada, rahu ja vaikus on juba ise tervendavad. Järgmisel hommikul tundis Ebe ennast justkui uuestisündinuna, elu näis nii helge ja selge. Ta jõi tassi hommikukohvi ja otsustas Kainile helistada kui kuulis uksele koputust. Seal ta seisis, armastatud Kain, suur roosikimp süles ja lausus;“anna mulle andeks aga ma armastan sind rohkem kui oma elu!“ Oehh, mõtles Ebe, uskumatu, oi, häbi, mule ei tulnud meelde isegi Rihot tänada. „Aitäh, aitäh, aitäh!“ tänas ta šamaani, Kaini ja kogu universumi. 28. märts 2021.a. Vana-Rääma

LOOMALAUSUJA

LOOMALAUSUJA „Kevad on tänavu eriliselt lahke, juba aprillis kostitas suviste ilmadega. Või peaksin ma ütlema et pigem suvi on agressiivne, surus ennast liiga vara kohale?“ möönis Meeta, kes armastas kogu aeg ilmast rääkida. Ja mitte ainult rääkida, ilmaoludel oli tema elus suur roll olnud juba lapsest saati. Tõsi küll, kiputakse ütlema, et kui muust enam rääkida pole, räägitakse ilmast, aga see väide ei tarvitse vett pidada, nagu ei pea vett ka taevas, kui tal on vajadus vett välja lasta, kuigi ilmaennustus lubab leitsakut. „Tõsi ta on, tõsi ta on, las see kevad siis olla lahke, agressiivsust ei näe ma kusagil. Laseme loodusel teha oma valiku, kauakest see suvigi meitel kestab, vaevalt kolm kuud ja juba ta läheb, nagu poleks teda olnudki,“muretses Paul, pisike harbas meesterahvas, keda hellitavalt Päkaks kutsuti. Meeta ja Paul olid elanud juba 73 aastat abielu. Selle aja sisse mahtus nii mõngi riigikorra vahetus, 72 aastat okupatsiooni ning palju muud ilusat ja ka valusat. Eks ilu ja valu käivad ikka käsikäes. Pole ju elul mõtet, pole millegi ega kellegi poole püüelda, kui kõik olekski kogu aeg roosiline. Ikka tõusud ja mõõnad ning vanarahva tarkus, et peale vihma tuleb päike välja, on ka tõsi, sest see väide on ajatu, ei ole öeldud millal tuleb, aga tuleb, alati tuleb. „Ei tea kuda see Meeta küll seda jupatsit talub, suur ja pikk naine, nagu ta on. Kaob teine naise reite vahele ära, ei leia üleski!“ naeris Ants, aus saunamees, kes juba aastakümneid külasauna küttis. Ise muudkui lauldes vana tuttavat viit; „Ants oli aus saunamees, saun oli paksu metsa sees, hundid, karud käisid sees, rebane istus katusel...“ Naeris, mis ta naeris, laulis, mis ta laulis, aga nendel sõnadel oli tõepõhi all. Ants oli tõesti aus saunamees, saun oli alati öigeks ajaks köetud, ka pakaselistel ilmadel või siis kui saunaukse tagust kattis rinnuni ulatuv lumehang. Mees ei halanud kunagi, kühveldas lume minema ja saunaliste tuleku ajaks poleks nagu seda olnud. Lisaks asuski külasaun paksu metsa sees, kahe kilomeetri kaugusel asulast, põlislaanes, kus vana mees oli näinud nii karu, hunti kui ka rebast. Ühel korral kui Ants sauna katuselt lund maha lükkama läks, nägi ta seal loomajälgi ja ta tuvastas need rebase omad olevat. Olid või mitte, seda ei saa keegi tunnistada, aga Ants usub, nagu usub ta paljudesse esoteerilistesse asjadesse. Ja mitte ainult ei usu. Pikkade aastakümnete jooksul, mil ta poole kohaga metsasaunas elanud on, on ta õppinud kõnelema loodusega, temast on saanud loomalausuja ning mehel on teatud puud, mida ta kallistamas käib. Eriti meeldib talle oma selga sügada vana tamme vastus, see võtvat isegi seljavalu ära. Tänutäheks viib vana mees aegajalt oma lemmikpuudele piima ja leiba. Eks see traditsioon ole juba aegade algusest toimiv olnud, kes usub, kes mitte. Ants usub, oskab ennustada ilma puulehtede liikumise suunas ja metsakohina järgi. Ikka selle päris metsakohina, mitte snapsu, millele metsakohina nimi on laenatud. Snapsu mees ei armasta, küll aga armastab ta keeta metsataimedest tõmmiseid ning neid igapäevaselt tarbida, nii ei tea vana saunamees mis on külmetushaigused. Kui vanad kondid enda nõrkusest märku ananvad, teab Ants täpselt mida tarbida ja jagab oma teadmisi ka teistele. Lahke taat. Tegelikult Ants tögas Päka ja Meetaga, ega ta pahatahtlikult neid ei siunanud. Tema jutt oli alati vürtsitatud erootikaga, mida tal endal ilmselt elus vajaka jäi. Kui jäi. Külalegend pajatab, et nii mõnigi abielunaine olla Antsu juurest saunast liiga hilja koju jõudnud, et siluetid, mis läbi saunakna kumasid, olid kõike muud kui üheinimese omad. Kus tegijaid- seal nägijaid! Ühel korral kui Ants taas varahommikul teekonna metsauna ette võttis, juhtus ta uskumatule seigale peale. Külas oli kombeks kõik külaeline lambad suveks ühisküüni panna ning omanikud käisid kordamööda neid valvamas, eks ikka suurel määral huntide eest, kes kadakate vahel hiilimas ja lammastele jahti pidamas käisid. Nii mõnigi suutäis õnnestus hallivatimeestel suve jooksul endale haugata. Jõudnud üsna metsaveede arvas saunamees, et näeb viirastust. Küla suurim naine Meeta istus peenikese puu ladvas nagu ladvaõun või kergejalgne lind, kes igale poole jõuab. Aga Meeta ja peenikese puu otsas, see oli niivõrd naljakas, kuigi asi ise oli naljast kilomeetrite kaugusel. Ja siis ta silkas minema, hallivatimees, kes oli naise hirmu põhjuseks. Ants nägi kuidas hunt naeris, sest vaid tema oskas seda näha. Ühest pilgust piisas kui hunt suuna metsapoole võttis. Ta kuuletus loomalausujale. Ega loom inimest niisama ka ei ründa, kui inimene teda ei ründa või talle mingilgi põhjusel liiga ei tee. Antud põhjusel ajas lambakarjus Meeta lambaid kokku ja ikka suure kisa ja piitsutamisega, kuni nägi hunti, lambad silkasid igasse ilmakaarde ja suur naine, kes kõrgust kardab, ronis ahvikiirusel puu otsa kuid alla ei julenud tulla. Imede ime, et puuoks üldse teda kanda jõudis. „Nüüd pead puu käest andeks paluma, et teda oma raskusega piinasid.“ teatas Ants, kui oli Meeta alla aidanud. „Assa sindrinahk, mina ja andeks paluma! Kus sinu andekspalumine jäi kui sa mind peale leili võtmist silmadega ögisid ja pärast laval pruuksid!?“ nähvas Meeta, otsekohene ja teravakeelne naine, nagu tulesäde. Ats muheles habemesse, see kõik tegi talle nalja, sest ega ta vägisi Meetat pruukinud, naine oli selleks ise väga lahke. Küllap jäi oma mehest vajaks, pisikesest Päkast, sest räägitakse, et pisikestel meestel olla ... ah, las ta olla. „Ega hing hukka lähe kui ihu harida saab, või vastupidi!“ lausa Ants vana tõe. „Ma sulle teen siin ihunuhtlust! Vaata kui kaeban Paulile ära ja saadan ta sinu manu! Paneb su ühes onniga põlema. Kellelel sa kaebama lähed? Huntidele? Karudele? Siis võib juba hilja olla, peremees!“ manitses Meeta. Tegelikult põhjus, miks Ants poissmees oli, peituski Meetas, sinna oligi see koer meatud. Juba kauges nooruses jagus Antsul silmi vaid Meeta tarvis, küll püüdis ta suurekondiga naisega kurameerida, külle tegid nad koos koerus- ja julgustükke. Ühel korral ronisid lausa vana viljaveski tuuliku otsa, et sealt olevat parem ilma määrata, taevale ju lähemal. Siis said nad Meeta ema käest sugeda, too manitses, et küll te ükskord sinna taevasse ka jõaute, aga selliste ulakustega võite liiga varakult oma elu katki rebida ja hoopis põrgusse minna. Antsule juba tundus, et valgus paistab tunneli lõpust, Meeta hakkas tema kuramaažile juba reageerima kui kusagilt Setomaa pärapõrgust ilmus nende külla pisike Paul, kes ennast üsna kiirelt Meeta jalgevahele väänas ja sinna püsivalt jäi. Aga Paul on Paul, eluvõõras setokas, kes oma ninaesisest kaugemale ei näe või ei taha näha, teda jätsid igasugused ulmelised asjad külmaks, nii ta vahel Meetale käratas: „olete sauna- Antsuga paras paar, kord pilvedel, korda maapeal!“ Ükskord viis Ants Meeta metsa, ühe suure augu juurde, kuhu, Ants teadis väita, olevat kunagi komeet või meteoriit suisa, langenud. Igal juhul oli see paik anomaalne ja müstiline, pannes külastajate seksuaalenergia pulbitsema ja mitte ainult. Ja siis see juhtuski, ei suutnud Ants ega Meeta oma seksuaalenergiat ohjes hoida ning ühtisid seal samas. Paul, kes loivas mööda metsa, sattus neile peale. Ta ei teinud sellest numbrit, pigem erutas see vaatepilt teda niivõrd, et asus väikese Pauliga ametisse. Oma naisele ta hiljem etteheiteid ka ei teinud, sest kartis oma suurt naist, kartis, et naine hakkab teda piilumises süüdistama ja saatab Setomaa metsadesse tagasi, kus kurat ning lähebki sauna- Antsu manu. Seda Päka ei talunud. „Tead naine, ükord käisin mina Jänedal. Urmas Sisask on sinna maailma rajanud, kae sa nüüd mida mina katsuda sain. Komeeti!“ lausus ühel päeval Paul. Meeta vaikis, tunnetades millele Paul sihib, pidas ta õigeks vaikida, sest ta ei plaaninud kaotada oma ullikest meest, rahakotti, ilma kelle või milleta ta elada ei oskaks. Paljukest see aus saunamees ikka mammonat kukrusse toob. Paul ehmatas ka ise oma jutu peale, keers ruttu jutu talutööde peale ja kadus magu udupurujutt. „Ants, kae, ää sa nüüd na avalikult siin! Puud oskavad kõnelda ja metsal on silmad!“ manitses Meeta ühel korral Antsu, kui viimane oma käsi ümber trullaka naise piha sättis. „Puu- ja metsavaimud sind minu teele saatsidki, ära muretse, nemad ona meiega!“ haaras Ants korpulentse maanaise nagu jahukoti, sülle ja viis soojaks käetud sauna. „Kes looduse poolt ütesse pandud, ei seda meski lahuta!“ vaatas ta Meetat meela pilguga. „Messa jahud, kae kus kosilane väljas! Ää unusta, et ma ole ammu juba tanu all!“ tusatses naine. Ohh seda kirge ja armastsemist! „Ants kae, saada need metsavaimud minema. Mulle ei meeldi, kui salasilmad meid aknast jälgivad!“ pahandas ühtäkki naine. Siis käis suur kolksatus, mille peale armatsejad ehmusid. „Kisub vist sajuks, pikksenooli hakkab tulema nagu Vändrast saelaudu!“ kostis Ants selle peale ja loetud minutite pärast andiski Äikesejumal endast märku. Jah, Meeta jäi Antsu uskuma, kuigi nägi Pauli aknast piilumas, aga ta vaikis, vaikis kogu elu, sest aastaega oli Paul liiga targaks saanud, pisut kohtalne, nagu ta oli, kartis, et loodusjõud on temast tugevamad, kui ta oma naise ja ta armukese salasuhtest pajatab, oli temagai aru saanud, et loodus on kõige suurem tegija siin maamunal. Oh Paul, Paulike- ullike! 28. märts 2021.a. Vana-Rääma

Eluküünla taht kustub mõnel liiga noorelt

Eluküünla taht kustub mõnel liiga noorelt Päike laotab oma kuldkollaseid kevadisi kiiri üle maa. Need on niivõrd kirevad ja valusad et panevad pisarad jooksma, kuigi kevad toob alati rõõmu hinge ja elamisse. Ka rasktel aegadel, milliseks pandeemia aegseid hetki kutsutakse. Õieti kutsutakse, kuigi rasked ja kerged ajad on kogu aeg olemas olnud nii nagu öö ja päev on kogu aeg olemas olnud. Lihtsalt inimkonnal on kombeks sattuda sõltuvusse millest iganes. Hetkel on kogu universum sõltuvuses covid-19- st ehk rahvakeeli koroonast. Olgugi et mitte keegi ei oska tõestada kas tegu on pandeemia, epideemia või lihtsalt viirushaiguste massilise levikuga, mida kas ei osata õigesti tõlgendada või peitub selle taga veel miskit, millest ei räägita. Mida ei teata. Karm on. Kurb on. Ebaõiglane on see maailm, nagu oleks kõik teised haigused maailmast kadunud, aga nii see paraku ei ole. Kas sellist uut ajastut me tahtsime? Gregor lebab juba viiendat päeva tegevusetult voodis. Tõsi küll, vahepeal ta üritab lugeda aga keskenduda ei suuda. Ikka segab miski või keski ta mõtteid ning mees peab uuesti algusest lugemist alustama, sest lehekülje lõppu jõudes on tal algus juba meelest läinud. Kõik algas kuu aja eest. Ühel päeval tegi mees enda jaoks otsuse, pakkis oma Soome elamises asjad kokku ning sõitis tagasi Eesti koju. Tõsi küll, see mõte mõlkus tal ammu juba meeltes, aga hirm töötuks jäämise ees sundis teda edasi Soome riiki teenima. Lisaks ootas teda Eestis ees tühi kodumaja, sest naine oli vahepeal ennast Rootsi abiellunud ning lapsed ka endaga ühes viinud ning Gregori eakas ema oli peale koroonavaktsiini elule alla vandunud. Ei sobi ikka igaühele vaktsiin, mis isegi haigust ära ei hoia. Sestap tundub kummaline miks inimesed selle kõigega kaasa lähevad. Taas sõltuvus? Tegelikult on inimkond stressis, hirmul, segaduses, indiviid ei oska enam mõelda oma peaga, minnes kaasa massipsühhoosiga nagu kurjakeelne külamutt, kes on harjunud keskustelu nautima, aga ei saa seda enam teha. Piirangud! Piirangud! Piirangud! Eluohtlik on vaktsineerida riskigrupi inimesi, sest aeg on näidanud, et just tüsistused löövad nendel hiljem välja, sestap on ka surevus meie kaunil kodumaal tõusu teel. Jõudnud koju, avas mees uksed ja aknad, sest kodulõhn häiris teda. Olgugi, et kalli ema praetud pannkoogi lõhn oli tal siiani ninas ning abikaasa kallis parfüüm, mida mees oma naisele pidevalt laevalt soetas, elas elamises oma elu ka nüüd, kui teda ennast enam siin ei olnud. Ja laste mänguasjad vaatasid talle nukra pilguga vastu ... Ja fotod sektsioonkapil kõnelesid;“ olid kord ilusad ja õnnelikud ajad.“ Koduaed oli rohTu kasvanud sest inimtegevust seal ei toimunud. Eriti nukraks tegid kunagiste koduloomade kalmud aia vasakus nurgas, oleks nendest keegigi elus, tunneks Gregor seltsi, mitte üksindust, mis teda igapäevaselt vaevab ja hulle mõtteid mõtlema paneb. Enne pere loomist oli Gregor kuum kutt, nagu paljud ta sõbrad teda kutsusid. Piisas tal vaid sõrmenipsust ja tüdrukud lausa jooksid ta järel. Nägusa, tõmmu ja atleetliku kehaehitusega mees on paljude tüdrukute silmarõõüm. Eriti veel siis kui ta on hea suhtleja, vanakoolilikult viisakas ja sõbralik. Nii kleepub tüdrukuid ta külge nagu karbseid meepotile. Just sellisena tundis Gregor ennast kunagi. Väga kunagi. Kuni soetas pere. Natali, slaavi temperamendiga tüdruk, pani kohe nende suhte alguses oma mina kehtima, ehk siis kippus kandma pükse, mis võiks mehe jalas olla. Aga armastus on pime, nii muutus juba poole kooselu aasta jooksul Gregor nagu toasussiks, mis vedeleb ja mille otsa komistatakse. Jah, sõbrad mainitsesid teda, et ta ei laseks temperamentsel naisel endale pähe istuda, aga Gregor kuulas ikka oma armastatut, sest ta jumaldas oma naist, oma tütre ja poja ema. Nii mees ühel päeval Soome tööle suunduski, ikka pere heaolu nimel, sest Natali armastas kulda, karda ja küllust, seda igas mõttes. Kellele veel siis armastatud abikaasa seda kõike pakkuda tahab, kui mitte oma naisele, oma lastele, oma perele. Nii see visiitabielu kestma jäigi. Aastateks. Tõsi küll, peale 3 aastat Soomes teenides pakkus Gregor ka oma perele võimalust Soome elam tulla, kuid Natali oli kategooriliselt sellele vastu. Väites, et tema soovib et lapsed eestikeelseks jääksid, nimetades ennast Eestimaa patrioodiks, mille üle Gregor tegelikult uhkust tundis, teades kus on abikaasa juured. Tema naine on eestimeelene, milline au ja uhkus! Tegelikult seda, et naine on teistsugune, tunnetas mees juba paari aasta eest enne kui nende abielu karile jooksis. Gregor ei käinud kodus tihti, mõnikord kahe kuu tagant, mõnikord igakuiselt nädalakese. Natali, kes muidu oli alati temperamentne ja kirglik, tundus ühtäkki külm ja kauge. Gregor süüdistas taas ennast, kartes et naine ei armasta teda. Nii ta igakuiselt oma abikaasa üle kuldaski ning peaaegu kogu palgatasu koju seifi viis. Ajades ise Soomes piskuga läbi. Ikka pere eelkõige! Perel ei tohi millestki puudust olla ega tulla! „Läksime Rootsi elama. Ära enam meid tagasi oota!“ See sõnum väreles Gregoril kaua aega silme ees, kui ta töölõunat pidades telefoni vaatas. Mees sai justkui puuga pähe, ei suutnud ta tööle keskenduda, küll tõmbas relakaga kätte, küll tekitas liiklusavarii. Hea et veel vangi ei pandud, sest Soome seadused on kohati karmimad kui Eesti omad. Ta ei söönud päevade viisi ega tahtnud tühja koju ka kohe naasta. Shokk, mis teda valdas, pani isegi ülemuse muretsema, kuigi kogu ehitusbrigaad, kus mees leiba teenis, toetas teda. Gregor oli parimate tööliste nimekirjas ning kolleegid pidevalt mainisid, et selle eesti poisil on küll kuldsed käed, kullast süda ja ülimega aju, sest Gregor tõesti haaras kõiki lennult, ka neid tööjuhiseid, mis ülemusele segadust tekitasid. Alles paari nädala pärast tuli mees järjekordsele koduvisiidile, leides eest kütmata maja ja haiglas hingevaaguva ema. Sellisteks katsumusteks mees valmis ei olnud. Paari päeva pärast oligi tema viieliikmeline pere nagu õhku haihtunud, sest kallis ema läks ... „Tere semu! Kuidas siis kulgeb?“ astus Jyski poeukse ees Gregori noorepõlve parim kamraad mehele ligi. „Ah, sant elab ka, mis elu see on!“ sähvas Gregor tervituse asemel. Mait ehmatas, sest elurõõmsast mehest oli saanud tõsine ja habemesse kasvanud tegelane, kes tundus emotsioonitu ja kalk. Seda oli raske uskuda. „Kuis siis nii? Juhtus midagi?“ oli Mait infosulus. „Mis siin enam ikka juhtuda saab. Kõik juhtumised on ammuilma ära juhtunud!“ Mait vaatas, et asi on tõsine, et tema sõber pole üldse see inimene kes kunagi. „Teeks ühe õlle või miskit? Äkki tuleksid õhtu sauna? Reede õhtu ju ikkagi. Võta oma pere ka kaasa, saavad ka meie naised lõppeks omavahel tuttavaks, äkki isegi sõbrannadeks.“ unistas Mait suurelt. „Teinekord, semu, teinekord!“ läi Gregor käega ning lahkus auto suunas. „Ega vägisi ei saa sõpra külla kutsuda, kui ta ei taha tulla,“ mõtiskles Mait ja sammus poodi. Õigupoolest poe ukse juurde, sest pandeemia raamid ei lubanud klientidel poodi ennast külastada, kaupa sai osta vaid uksel. Gregor läks koju, kummutas üksipäini pudeli Vana Tallinna hingealla, lõi peegliga kokku, nagu üks külamees nõuka ajal, millest kadunud vanaisa kunagi talle pajatas ja vajus unenägudeta unne. Nii möödus päris mitu päeva iseenda seltsis, hommikuti hakkas mees pead parandama, kuni oli jälle auru all ja nööpis uue pudeli lahti. Eluisu oli otsas. Süda ei pidanud sellele kõigile vastu ning saatus tegi mehe eest otsuse ära. Süda seiskus. Infarkt. „Ei mina usu, et Gregor koroonasse suri. Nägin teda vahetult enne surmadaatumiteks märgitud aega, oli küll masendava olekuga, aga ei kurtnud ta viiruste üle.“ Mait oli jahmunud, nähes Natali käes sõbra surmatunnistust ja lahangu paberit. „Jah, lasin isegi Rootsi kõige kuulsamal nõial vaadata millesse mu kallis abikaasa suri. Ka tema väitis, et südameinfarkti. Lisas juurde veel et kurbusesse ka. Eks mina olen selles süüdi, ei osanud oma meest hinnata ja armastada. Armastuseta inimesel jääb süda haigeks ja seda parandada on päris raske, kui mitte võimatu. Kuigi Gregorit see tagasi ei too, hakkan mina selle kõige vastu võitlema. Pean pandeemiat silmas. Võitlen kasvõi viimse hingetõmbeni, aga lõppeks peab tõde päevavalgele tulema. Kaua kogu universumi rahvast lollitatakse!“ lõi Natali temperament välja ja tundes seda vene hingega ja kangekaelset naist, ei puhka tema enne, kui tõde on ilmseks tulnud. „Vähemalt siis saab mu mehe hing rahu!“lisas ta ning keeras jalapealt ringi ja lahkus. „Jaa, elu keerdkäigud on kummalised. Gregor rajas endale varakult pere, mina alles paari aasta eest. Tal oli üldse nagu kusagile rutt. Elas oma elu liiga ruttu ära? Kas sellepärast oligi rutt, et teadis oma saatust? Issanda teed on imelikud!“ pidas Mait endaga monoloogi ning suundus jõeäärde, tegi lõkke üles kohta, kus nad Gregoriga seda aastast aastasse teinud olid noorukina. Mait võttis autost musta küünla ja süütas selle parima sõbra mälestuseks, sest just sedavärvi küünal aitab eemale põletada negatiivsuse. Üks eluküünal on kustunud, teine alles põleb, luues Maidule kaitset ja eemaldada halba. 28. märts 2021. Vana-Rääma

Võõras mees

VÕÕRAS MEES Avan silmad. Päike pimestab need kohe ära, sest kevadised päikesekiired lihtsalt on nii eredad. Aga kevad on ilus, siis maailm ärkab. Lillepeenrad, mis on karmid talveolud üle elanud, muutuvad justkui iga minutiga rohelisemaks ning juba on kosta linnulaulu, nagu lapsepõlves, mil maatalus ärgates mind kuked ja kanad rõõmsa viisiga äratasid. Tõsi küll, mõnikord tuli ette ka hommikud, mil tõmbasin teki üle pea, sest uni oli ärkamiseks liiga magus. Aga just kodulinnud on maalapse äratajaks. Ühel varahommikul kui ema ja isa juba tööle läinud olid ning vennad alles magasid, hiilisin salaja varakevadisse õue. Minu arusaam toona oli ju loogiline – kui algas kevadkuu, olgu ta kasvõi külm ja talvekarge, tuli talveriided kevadriiete vastu vahetada,- talveriietega võib ju kevade taevasse tagasi hirmutada. Need sõnad oli mulle lausunud kunagi üks tädi lapsepõlvest, üks naabrimemm, kes nii talviti kui suviti ühte ja sama pearätikut kandis, mis oli kurgu alt kinni sõlmitud. Ja kui hakata meenutama, siis ma ei mäletagi teda ilma rätita. Ei tunneks vist äragi. Kuigi ise käis ta üldse aastaringselt samade riietega, võtsin mina tema sõnu tõsiselt. Õhk oli alles karge ning muru külm. Aga see mulle just meeldiski, just külm rohelus suutis minu päeva positiivseks muuta, mind korralikult üles äratada. Kui ma oma salaharrastust teostada ei saanud, olin päris mitu hommikutundi mossis ja tusane, mitte eriti sõnaaldis ja sõbralik. Ma vajasin ärkamiseks kontakti loodusega. Vajan siiani. Mõnikord ma mõtlen, et inimesed räägivad iseendale vastu, et tahavad teisi õpetada, aga omi vigu ei näe. Aga las ta olla, minul on minu elu ja sinul sinu elu. Nagunii käitun südame järgi või vaistu järgi. Ei suuda mina astuda halli massiga ühte rada. Ma lihtsalt ei mahu sinna rajale ära. Ei tahagi mahtuda. Mul on oma elu. Las ma tunduda isekas, aga nii ma tunnen ja nii on. *** Täna ilmselt juhtub midagi eriskummalist, no sisetunne kõneleb nii. Esiteks ei ärata igal hommikul mind ere päike ega linnulaul. Ei ole kõik päevad vennad, ega ööd õed, nagu ütleb ka vanasõna. Õigesti ütleb. Olgugi, et lapsena ma tahtsin, et oleks vastupidi, päevad oleks tüdrukud ja ööd oleks poisid. Aga puberteedieas hakkasin ma tunnetama, et ma olen kuuusku, et just kuul on naiselik energia ja päikesel mehelik. Tunnen seda siiani. Sellepärast kummardangi kuud ja hoian päikesega distantsi. Sain vaevu duširuumist välja astuda, kui kuulsin koputust uksele. Mu vasaku õla tagune tõmbus jahedaks ning ma haistsin meesterahva lõhna. Jah, mul on tunnetus, on taju. Ma suudan ka läbi ukse näha, tunda ja tajuda. Mõnikord olen ma mõelnud, et see pole hea, on pigem koormaks. Mõünikord ma tänan kõigevägevamat selle eest, et ta minule sellise tunnestuse andnud on. Juba avaneski uks ja ukselävel seisis võõras mees, must lakkking jalas. See jäi mulle kohe esimesena silma, sest mu kallis isa armastas kanda musta mantlit, musta kaabut ja musta lakkkinga. Ja mu kallis ema oli juba lapsepõlvest suunanud mind nägema ilu seal kus see on, mitte seal kus ma seda näha tahan. Seega lakking kõneles minuga rohkem kui sada sõna. Kõneleb siiani. Tuleb tunnistada, et ma armusin sellesse lakkinga, või selle kinga kandjasse. Igal juhul rõõmustas võõra mehe nägemine mind, keda ma esmakordselt nägin ja kes võis osutada kelleks iganes, mind väga. Siin oligi minuga ilmselgelt sõber taas mu sisetunne. Ja alles siis kohtusid me pilgud. „Tere. Vabandan, et niimoodi varahommikul võõrast uksest sisse astusin. Minu sisetunne sundis mind seda tegema. Ma kuulan alati oma sisetunnet.“ See jutt lõi mind pahviks. Hingesugulane? Huvitav mis ja miks sisetunne teda minu juurde saatis? Kas ma ise kutsusin ta oma ellu? Neid esitamata küsimusi sündis mu peas nii palju, aga ma ei suutnud suuda lahti teha. „Oi, vabandust, lubage tutvustada, mina olen Vaido. Vaido Laaneots. Ostsin siia metsaveerde hiljuti talukoha ja täna, nii imelisel kevadhommikul läks mul varakult uni ning miski sundis mind ümbrusse jalutama. Ju see mu enese sisetunne ikka on.“ Vaido ulatas aupaklikult mulle oma karuse käe ja ma olin nagu ära tehtud. Tuiutasin meest ilmselt ni lolli näoga, et ta lausa ehmatas. „Heakene küll. Vabandust, et niiviisi teid ehmatasin, olengi juba minemas,“ hakkas mees ennast ümber pöörama ja ukselinki avama. „Ooodake ... äkki tass kohvi?“ Esimesed sõnad kogelesid ennast üle mu huulte. „Minugi poolest!“ Vaido võttis lakkkingad jalast, otsis silmadega riidepuud, kuhu oma pintsak riputada, sest sellist riideeset ju ometi nagisse ei riputa. Sain ta pilgust kohe aru, tõttasin riidekapist puud otsima ning ulatasin selle Vaidole, ise endamisi kenitledes nagu noor plika. „Tänan!“ Ei olnud mees viisakussõnadega kitsi. Kus kohast küll selline sharmantne mees tuli selle peale, et metsa talu osta, mõtlesin endamisi. Mind on alati köitnud viisakad mehed, ehk vanakooli mehed, tšentelmehelikud ja aupaklikud, kes oskavad ka võõraste naise vastu armulised olla. „Ma saan ainult pätikohvi pakkuda, sest kohviaparaat otsustas eile minuga koostöö lõpetada. Kas sobib?“ „Oojaa, mina ainult pätikat armastangi. Igasugused aparaadid rikuvad kohvimaitse sootuks. Olge te tänatud, armuline proua .... mis teie nimi ongi?“ Mul läksid ilmselt kõrvalestad ka tulipunaseks selle viisakuse peale, sest just neid kehaosi võõras mees piidles. Koketeerisin ja väristasin käsi, ei suutnud rahuneda. „Eee, kas ma ennist ei tutvustanudki ennast? Vabandust ... Vaida on minu nimi.“ Mees vaatas mind üllatunud näoga ja ma tundsin ennast kohmetult. Kõigepealt tõmbasin veekeetja, kes oma tööd alles tegi, seinast, siis panin oma tassi suhkru asemel soola. Lisaks võtsin piimapaki asemel külmkapist keefiri välja. Nüüd oli ilmselt tulnud temal vaikimise tund, sest ta ei lausunud sõnagi. „Kas soovite kohvi koorega või ilma?“ küsisin. Mees hakkas pilguga mööda elamist ringi vaatama ja mind ajas see veel rohkem segadusse. „Kas sa rääkisid minuga? Või on veel kedagi kohvile oodata?“ päris ta. „Ma eelistaksin sinatada, kui me juba tuttavaks saime ja kui armulisel proaual selle vastu midagi ei ole.“ „Preili. Palun kutsuge mind preili Vaidaks, kui teile sobib.“ „Mulle sobib. Tänan sind, preili Vaida.“ Mõni minut vaikust päädis dialoogiga, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Vaidol ei olnud ühtäkki enam kusagile kiiret, kuigi tutvudes tahtis ta kohe ennast minema asutada. Või tegi ta seda mingil muul põhjusel. Ilmselt minu rahustuseks või ...? *** Olin 3 aastat üksik olnud. Lihtsalt ei leidnud kedagi enda kõrvale. Ilmselt olin mina liiga valiv või oli mees, kellega kohtusin, valiv. Tõsi ta on, et olin otsinud tutvusi ka mööda tutvumisportaale, aga enam ma nendesse ei uskunud. Pettusin. Enamus mehi ei ole pooltki sellised, milliseks nad ennast kuulutanud on. Vanus vanuseks, eks me kõik tahame nooremad välja näha ja olla. Aga kui mees kuulutab, et ta on puhas ja karsklane, kuid tuleb esmakohtingule juba pohmelli haisudega, ei suuda ma teda juba alguses usaldada, liiati siis kooselus. Tõsi ta on, et eesti mees vajab julgstust, aga siis rääkigu tõtt, vassimine ei vii kuhugile. Ühel päeval otsustasin ma kõike, mille endale soetasin, osta topelt, näiteks 2 küünalt, 2 peeglit, 2 seepi, 2 pastapliiatsit ja siis see maagia toimima hakkaski. On ju juba aegade algusest teada, et üksik inimene, kui ta vajab enda kõrvale teist õlga, võiks natuke enese jaoks midagi enamat ära teha, sest nii nimel kui numbrite maagial on suur jõud. Isegi ühe keefiri asemel ostsin 2 ja ühe saia asemel 2. Ise veel mõtlesin, et millal ma küll need ära süüa jõuan, aga külmkapis püsivad saiad ju kaua värsked. Igale asjale on vastus siin ilmas, nagu ka igale asjale on oma aeg määratud. Elu panebki tegelikult asjad ise paika, leiab su kõrvale teise inimese just siis, kui selleks on õige aeg. *** Nii juhtus ka Vaido ja Vaidaga, kelle puhul ona nähtaval kohal ka nimemaagia, see on ka üks põhjusi, mis nende tutvumise ajal mehe keeletuks tegi. Ära tundmine oli silmapilkne ning Vaido ja Vaida ühine liit kestab juba 20 aastat ning tänaseks on nad juba vanavaemate staatuses, õnnelikud nagu äsjaarmunud. 15. märts. 2021.a. Vana-Rääma

Kuu on jumal

KUU ON JUMAL Kuu. Täna on taevas väga eriskummline kuu, nagu lõke. Isegi leeke võib vaimusilmas näha, kui oskad vaadata. Ja need kuukiired, need on palju eredamad kui päikesekiired. Isegi vaadata on valus. Viimasel ajal olen on maailma värvid üldse müstilised. Mäletan lapsepõlvest kuidas sai täiskuud imetletud, aga ei mäleta ei müstilist, maagilist kuud, verist kuud ega musta kuud. Kuu oli kogu aeg kollane, vaid kuju ja asend muutus. Täiskuu tekitas pisut kõhedust, eriti sis kui juhtusid kilomeetreid üksinda mööda metsavahe teed kõndima. Olgugi et kuu valgustas teed ja puude ladvad olid justkui elektripirnid, mis taevasse tõusevad. Aga siiski suutis iga kõbin ja talvekarguse käes praksuv puu sind hirmutada. Eile seisin vana kuurilobudiku taga ja imetlesin kuud, nagu mul see kombeks on. Mäletan, kui unustasin ennast lapsena kuuga kõnelema, hoiatas ema et ma kuutõbiseks ei jääks. Tegelikult sõna kuutõbine ei hirmutanud juba siis mind, pigem ma lausa tahtsin kuutõbiseks jääda, sest omast arust ma seda juba ju olin. Haige kuu järgi. Mulle meeldib tõlgendus, et kuu on naine ja päike mees. Nagu lapsena arvasin et koer on poiss ja kass on tüdruk, rott on poiss ja hiir on tüdruk. Isegi lusika mõtlesin tüdrukuks ja poisi kahvliks. No loomulik ju, tüdrukud on leebemad ja ümarate vormidega aga poisid on terevad ja kiitsakamad, nagu kahvlid. Aga see kuu ... Mõnikord olen ma mõelnud, et kuu on jumal, mida või keda kristlane kummardab. Jah, juba lapsena mõtlesin ma nii. Ehk mõtlesin juba siis kuu oma jumalaks? Ta on vähemalt ilmsi olemas, silmale nähtav. Olen siiani kuu-usku. Olen veendunud, et just kuu on mind läbi aastakümnete inspireerinud, nii luulet kui proosat kirjutama. Kui tajun kuu lähedust, jooksevad read iseenesest paberile. Ja olgu öeldud, et kuu lähedust suudan tajuda ja näha ka kõige pilvisemal ilmal, teda ei pea isegi avatud silmadega vaatama, ta lihtsalt on olemas, ja sa näed, kui näha tahad või kui näidatakse. Mõnikord avan ma oma kesklinna kodu välisust mitmeid kordi õhtu jooksul. Mind isegi ei häiri kui mõni naaber näeb mind kuuga kõnelemas ja hulluks peab. See on tema probleem. Minul probleeme ei ole ning kuuga suheldes ammugi mitte. Jah, lapsena armastasin ma suhelda lillede, kivide, puude ja loomadega, sest nemad kuulasid mind ära ning andsid alati nõu. Mitte kunagi ei hüljanud mind ega saatnud minema. Aga südalinnas elades, kus maja ees laiutab auklik alfaltee, ei ole lilli, ei kive, ei puid, on just kuust saanud minu lemmikkaaslane. Ja ma pean mainima, et ta on ka praeguses elus olemas minu jaoks igal õhtul, öösel ja ka südapäeval. Jah, ma olen mõelnud meie armsa eesti keele peale. Olen mõelnud miks on kuu põimitud aasta tsüklitesse ehk siis jaanuari, veebruari ... Et kas omal ajal oli meie armas emakeel nii vaene, et ei suudatud teist sõna välja mõelda. Samamoodi olen ma mõelnud ka sõnale juures. Kui öelda et seisad puu juures, siis on see ebaloogiline, sa ei seisa ju juure sees. Aga samas need mind ei häiri ka, sest meie emakeel on imeilus, üks ilusamaid keeli kogu maailmas. Ja sõnal kuu on ka imeline kõla, sestap võib ta ilutseda kus iganes. Kasvõi näiteks mina ristiks punaka kuu armastusekuuks, müstilis-maagilise kuu sõnumitoojaks, täiskuu õnnekuuks ning variante on mitmeid. Kas te olet näinud, et kuul käib elu? Olete sellest osa saanud? Kui ei, siis soovitan minna täiskuu öösel õue ja suhelda kuuga kasvõi veerand tunnikst ja te tajute, ja te näete ... Käes on veebruarikuu. 2021. aasta veebruari täiskuu saabub alles 27. veebruariks, sestap soovitan 12. veebruari kuu loomise aegu alustada kõike uuesti. Ehk siis visata vana ja kasutu energia enda elust minema ning alata puhtalt leheküljelt. Tuleks usaldada sellel tundlikul ajal rohkem oma sisetunnet, eriti tulevikku puudutavaid soove soovides. Rituaal: Võta puhas valge paber, pane sinna kirja kõik millest soovid vabaneda. Eranditult kõik. Ka vanad ja sinu elu häirivad suhted peksid kirja panema. Ka inimesd, kes on sulle väga palju halba soovinud, kellega sinu energeetika kokku ei sobi, keda sina oma ellu ei vaja. Seda tehes visualiseeri et oled JUBA sellest koormast vabanenud. Kuid oled kõik kirja saanud, lausu mõtteis;“lasen kõigil, mida ma enam ei vaja, minna, kogu universumi ja minu enda heaolu hüvanguks!“ Seejärel võta tikud ja paber ning mine voolava veega veekogu äärde, süüta paber ja lase tuhal veega minema kanduda. Kui sul ei ole võimalik jõe äärde minna, tee põlemisrituaal oma kodu ukse ees või terrassil ning lase tuhk voolava veega kraanikausist all. Seejärel süüta must küünal. Kuu. Täna on taevas eriskummaline kuu, nagu lõke. Täna on 12. vebruar 2021.aasta. Võtan paberi, tikud, pliaatsi ja lähen jõe äärde. Mine sina ka! 20. detsember. 2020.a. Vana-Rääma

MUST LESK

Sergo ja Laivi olid suisa 20 aastat abielu elanud kui ühel kargel detsembrikuu õhtul Sergo elu õhtusse jõudis. Ega vikatimees ei küsi aega ja ruumi, tema tuleb siis kui tema tuleb, kutsumata, salamisi ja karmide kavatsustega. Nii juhtus ka selles peres. Laivile oli see teine abielu, millest ta lesestus. Tal mitte ei vedanud nende meestega. Lisaks kahele abielule, oli ta noorunkina oma esimehest peigmehest ilma jäänud, kui viimane alkoholijoobes vanale pobedale hääled sisse pani ja kümne kilomeeri kaugusele külapoodi märjukest juurde tooma kimas. Ei hoia see jumal mitte alati joodikuid! „Must lesk, must lesk!“ näitasid kurjalembelised külamutid juba siis Laivile näpuga, aga Laivi näitas välja ükskõiksust, kuigi see tiitel rõhus ta hinge väga. Isegi nii väga, et mingil eluperioodil sai ka tema alkoholiga sõbraks, kuni ühel kohalikul külapeol tutvus ta oma esimese abikaasaga, kes armastas alkoholi rohkem kui oma abikaasat või raske tööga teenitud palka. Nii ta elutuna ühel krõbedal talveõhtul maanteekraavist leitigi. Tegelikult ei mõistnud Laivi miks teda mustaks leseks kutsuti, sest tema teada kannab seda nime vaid üks mürgiämblik. Aga kui ühel päeval Laivi ema tütart külastas, noomis ema miks tütar pidevalt oma juuksed ronkmustaks võõpab, see pidavat teda süngeks ja vanemaks tegema. Kui Laivi julges oma mustaarmastusele truuks jääda ja seda ka emale öelda, sähvas viimane;“ pole kah ime, et küla sind mustaks leseks tembeldab, sa näed tõesti jube selle juuksevärviga välja!“ „Kuule sõbranna, sa võiks värve oma ellu tuua. Oled sa kuulnud midagi sellest, et pidev musta kandmine sulgeb energiad ja võib inimese haigeks teha või koguni surma ligi meelitada?“ Ka Laivi parim sõbranna uskuks märkidesse, sest tal oli nendega kogemusi. „Ah, ära sina ka ära pöörama hakka! Oled nagu mu ema, aina tänitab ja tänitab. Mina küll mingi ebausklik ei ole ja kindlasti ei mõjuta ükski riideese su eluteed, see on üks suur jama!“ Laivi kortsutas sõbranna arvamuse peale kulmu, vangutas vihast pead, lõi süsimusta tukaseitli paremale poole ja kiirustas käägist tuppa, see kõlas nagu;“ head aega, sõber!“ „Kuidas ma saaksin küll oma parimat sõbrannat aidata? Ma mõistan teda, olen samasugune, kui mõni riideese saab mulle lemmikuks, pean ma lausa teda igapäevaselt kandma, aga õnneks on mu lemmikesemete hulgas palju värve, natuke isegi liiga palju, mu mees armastab kogu aeg mulle mainida et olen edev, aga ta ei maini seda pilgates, ja ma olengi, mulle meeldib edevus, olen ju naine. Kuidas selgitada sõbrannale, et tema musta lese staatusel ja musta riietuse kandmisel on seos? Kunagi püüdsin ma päris pikka aega talle selgeks teha, et ta ei laseks oma kintsu ümber okastraadi mustriga tattood teha. No tehku oma lemmik, aga sellisel juhul peab jääma okastraadile ava sisse, see ei tohi olla ringina ümber jala, muidu taas energiad suletakse ja selline tattoo muudab saatust, ikka negatiivsuse poole. Õnneks võttis Laivi mind toona kuulda ja pisike ava ongi ta tattool. Aga ega ta eriti ei tahtnud mingeid nõuandeid kuulda, ma ähvardasin endale oma noorepõlve kallima näo turjale laste ttoveerida, kui ta selle okastraadi teha laseb. See mõjus. See mõjus nii paganama hästi, sest mu noorepõlve armastus osutus meie mõlema armastuseks, aga paraku armastas noormees vaid mind ja julges seda Laivile ka öelda. Jaagupi nime mainides keerab Laivi juba jutu mujale. Mida siis ikka teha? Kuidas sõbrannat ümber veenda?“ „Maide, sul võib õigus olla, aga ma kahtlen. See kõlab samatmoodi nagu ütlus;“mida roosam kleit-seda vanem eit!“ Kas Eneli, kes aastaid roosat kannab, on sinu arust vanaeide moodi? Minu meelest näeb ta roosas kordi noorem välja, isegi noorem kui kooliajal.“ „Laivikene, roosa on ju hea ja ilus värv, särtsakas ja ligitõmbav sooja energeetikaga värv, see ei blokeeri su energiaid, pigem vastupidi. Igal värvil siin maailmas on oma mõjud ja tagajärjed. Selle roosa värvi juurde tagasi tulles tahaks vastu küsida miks siis imikud roosat palju kannavad? Aga ma võin sellele küsimusele ka ise vastata; roosa on beebide värv ja ta kohe kindlasti ei muuda naisi vanemaks, selle väite puhul on tegu vaid kellegi vaimusünnitusega, mida küla edasi kordama hakkas.“ „No näed! Eks seda musta lese teemat kordab ka ju küla edasi. Keegi loll lausus sõnad välja ja teised kordavad nagu papagoid järgi.“ Laivi õigustas ennast. „Oehh, jah, siinkohal võib sul õigus olla, aga ma püüan ikka vihjata värvide mõjule, must ei ole hea energeetikaga värv. Kui sa mustavärvi riideid kogu aeg kannad, võiks sul vähemalt mõni värviline kasessuaar juures olla, kasvõi punased Vanahuuled ja punane ridikül. Punase ja musta kombinatsioon on ju ideaalne! Aga sina võõpad ka huuled mustaks ... küüned mustaks jne... Ühesõnaga, mul ei ole midagi musta värvi vastu, aga näen et sul ei ole elus vedanud, oled mitu kallimat matnud, kas sa vähemalt võiksid katsetada midagi muuta, no algatuseks piisaks punasest huulepulgastki. Või noh, kohe algab uus aasta, hakkask õige valget kandma?“ „Jajahh, aga kuule, ma pean nüüd oma toiminguid tegema hakkama, kell tiksub turbokiirusel,“ viskas Laivi viisakalt oma sõbranna välja. Siis kui tuhanded ilutulestikuvidinad taeva poole lendasid, istus Laivi üksinda kodus ja jälgis seda ilu aknast. Ta tuju oli morn ning ta nägi välja nagu elatanud naine, rääsunud hinge ja musta rõivaga. Korraga tõusis ta toolilt, avas vanaemast päranduseks jäänud riidekapi ja tõmbas kõik vanaema riided välja. Leotud minutite pärast võõpas ta juba huuli ning sulges enda järel koduukse. „Jaa, sisse, head uut aastat!“ Alati rõõmsameelne Maide hõikas koputuse peale sama rõõmsalt nagu ta on. Maide imestus oli ülisuur, kui ta nägi ukselävel üleni valgesse riietunud Laivit, tulipunased huuled pähe joonistatud ja vanaema kootud tulipunane õlasall õlgadel. See oli Maidele kõige armsam uusaastakin uustaastaööl. „Näe, Haapsalu Valged Daamid nagu paaris härjad landivad mehi!“ Ega külamuttide suud kinni ei pane, kui nad rääkida tahavad! 2. detsember. 2020.a. Vana-Rääma

Kas ma omletti saaksin?

KAS MA OMLETTI SAAKSIN? „Leen, Leen, tule nüüd, omlett jahtub ära! Kes see siis uue aasta hommikul nii kaua magab! Päike juba kõrgel!“ Laidi hüüdis uue-aasta hommikul oma pesamuna sööma. Kuigi teismeline Leen sai oma eluga ka ise hästi hakkama, kippus ema tema eest kõik ära tegema ning pahuras tujus pidevalt tütrele etteheiteid tegema. Mõnikord tundus, et ema ja tütar on oma rollid ära vahetanud, sest tihti oli just Leen see, kes Laidit rahustas ja naerma pani. Ilmselt sellepärast oli ema oma nooremasse tütresse kõige rohkem kiindunud. Lisaks sünnitas ta Leenu vanas eas, sest tõdemus kui naine sünnitab peale 36 eluaastta, kannab vett. Jah, juba Leenu vanaema armastas mainida, et ta on vanainimese laps, sellepärast ta nii andekas on, pidades ennast multitalendiks, sest tal tõesti oli paljude toimingute suhtes kuldsed käed. Vanaema Adeele tegi kõike perfektselt, kudus kihnumustris kindad ilma ühegi veata, tema joonistatud portreepildid olid nii loomulikud, nagu päris fotod, Adeele käekiri oli nii filigraanne, lausa galligraafiline, paljud ei uskunudki et see on käega kirjutaud, kuigi tollel ajal puudusid igasugused muud võimalused kirjutamiseks. Lisaks võlus memm igast pillist imelised meloodiad välja. Piisas vaid sellest kui ta oli mõnda lugu kuulnud. Täielik muusikaline kuulmine öeldakse selle peale. Lauluhääl oli tal ka nii ilmeline, milline falsett veel! Külarahvas armastas öelda, et Adeele on kaduma läinud talent, temast oleks saanud maailmakuulus ooperilaulja, aga naine ei arvanud ise sellest midagi, maailm oli ju lukus, nagu nüüdki aeg-ajalt. Ja Adeele luuletused, need olid võrratud! Oleks ta vaid tundnud mõnda kuulsamat kirjainimest, oleks ka tema luule ehk jõudnud laia maailma, sest see oli väga marieunderlik ja liidiakoidualik. Millised rütmilised sonetid, milline perfektne riim! Tuttavad ei jõudnud ära imestada kus kohast see naine need anded küll pärinud on. Selle peale armastas Adeele naljatada, et isalt, kuigi oma isa olemasolust ei teadnud ta mitte midagi. Sestap võis naise väitel tõepõhi all olla, sest, lisaks paljudele andekustele, oskas Adeele käejooni lugeda, ilma ja kohvipaksu pealt ennustada ning kätega ravida. Pole siis ime, et kurjameelsed külamutid teda posijaks või sharlataniks kutsusid. Aga Adeele lõi sellele kõigele käega, teda ei huviatanud külajutud, ta lihtsalt lasi need kõrvust mööda, säras nagu jõulupuu, punapõskne ja rõõmus, alati. "Emps, miks sa mind kiusad? Praegu on koolivaheaeg, ma tahaks kaua-kaua magada. Ja ma ei taha hommikuti süüa, mulle lihtsalt ei lähe ärgates toit sisse. Olen seda sulle sada korda öelnud. Lisaks on mul omal käed ja jalad otsas, oskan ise ka kohvi keeta, või õigemini teeb selle töö minu eest kohvimasin ära. Sa oled nagu vaenlane. Las see omlett jahtub ära, mul poogen. Vajadusel saan selle ju uunis soojaks lasta, pole probleemi. Emps....“ Leen torises läbi une, keeras teise külje ja tahtis edasi magada. „Leen, kuidas sa käitud oma emaga!?“ Theor, eakas suure õllekõhuga perepea astus naise kaitseks välja. „Kas sul häbi ei ole oma ema vaenlaseks nimetada? Plika, kurat, ma ütlen!“ Theor vangutas pead, sügas eendvat õllekõhtu, loivas külmkapi juurde, võttis sealt pudeli õlut ja hakkas seda avama. „Iss, kuidas sul ei ole häbi vara hommikul alkoholi jooma hakata!?“ Leenu uni oli nagu peoga pühitud. Kuigi ta armastas oma vanemaid väga, vihkas piiga alkoholi ja selle räiget lehka. Kuigi meenutades isaga koosveedetud lapseaegu, eriti seda kuidas Theor teda põlvedel hüpitas, tegid Leenu hingele pai, ei suutnud ta ka midagi nähvamata jätta. Ja need põlvehüpitused olid alkoholilõhnalised, sest just siis kui perepeal oli kerge vint peas, armastas ta oma võsukestega aktiivselt tegeleda. Kainena oli suurtkasvu isa koduses miljöös rohkem diivanipadja eest, ajaleht tekiks näo peal. „Plika, saa minu vanuseks ja tule mulle siis etteheiteid tegema!“ Theori suunurga tõmbusid allapoole kriipsuks ja kulm läks kipra, aga silmad olid endiselt rõõümu täis ja kerge muie ei kadunud ta huulilt ka siis, kui ta teinekord häält tõstis. Pehme loomuga mu isake, kui mitte öelda pehmo, mõtles tütar endamisi, aga selle mõtte jättis ta targu huulte taha peitu, sellel oli kuri mekk man ja isaga tütar ometi riidu minna ei soovinud, sest just isa oli see, kes pesamunale ohralt taskuraha poetas. „Olgu, olgu, ma palun vabandust. Te olete mu armsad vanemad, kumbki pole teist mu vaenlane. Vaenlane on pigem õhtu või suisa öö, nemad ei lase mul õigel ajal magamda jääda, sestap armastan hommikuid rohkem, aga ...“ „Agal on saba taga,“ sasis isa tütre pead. Uksele koputati ning Leen lausa hüppas voodist välja, süda aimas head. Tegelikult jäigi Leen vastu hommikut alles magama, õed-vennad olid juba uut-aastat vastu võtmast koju jõudnud ja põhku pugenud ning ema-isa pidusöökide ja jookidega ühele poole jõudnud ning teineteise kaisutusi nautima läinud, kui pesamuna ikka veel unetusega maadles. „No tere tulemast kadnud inimene! Tere tulemast! Head uut aastat!“ Laidi lausa säras rõõmust, kui välisukse avas. „Kas tõesti ...? Ei ole võimalik ... Kas õtse tõesti...?“ Leen püüdis mõistatada kes küll ta emale nii positiivselt mõjus ja ta tunnetus oli õige. Ukselävel seisis Leenu vanem õde Loore, kes oli üle aastate Ameerikast koju tulnud. Loore oli Leenust suisa 10 aastat vanem ning Leen ei olnudki temaga koos kasvada saanud, kui Loore ennast Ameerikasse abiellus ja sinna pikkdeks aastateks jäi. „Ma teadsin, ma tundsin, ma nägin, et sa tuled!“ Leen ei suutnud oma taaskohtumise rõõmu varjata. „Tõsi ka või, mu armas õekene?“ Loore silmad olid suured nagu tõllarattad ja ta ei jõudnud ära imestada milline armas näitsik beebi Leenust on kasvanud, lausa tema koopia. „Tavaliselt öeldakse, et ega käbi kännust kaugele ei kuku, aga mina ei ole ei käbi, ei känd, aga mu armas pisiõeke on küll koopia minust!“ Loore oli hämmingus, kuigi skype vahendusel suhtlesid nad tihti. „Mis mul siin öelda on, eks ikka seda, et see väike käbi ei ole jah kännust kaugele kukkunud, eks ikka minu vanaemast, kännumemmest, kuidas mina teda kutsusin. Kirjutab, luuletab, joonistab, laulab ja lisaks kõigele paneb veel kaarte ka!“ Laidi oli salamisi pesamuna toa okseluku august jälginud Leenu tegevust, kui teine ennast kinnise ukse taha lukustas. Millegipärast pesamuna varjas oma andeid, väites et teda ei tohi segada, tal on palju õppida, aga ta unsutas peamise, nende maja seinad ei olnud helikindlad. „Uus aasta on käes. Pandeemia taandub. Inimkond saab taas vabamalt hingata. Aasta lõpu poole saavad reisifännid taas mööda maailma ringi liikuda. Veevalaja ajastu algab jaanuari keskel, sellest rääkis meie klassijuhtaja juba siis kui ma algklassides õppisin, ma ei saanud esimese hooga arugi. Aga see arusaamatus tekitas minus huvi kõige müstilise vastu ning ma hakkasin ise tajuma ja tundma ning kõige põnevam on see, et ma sain paljudele küsimustele vastused, paljudele, millele ei anna vastuseid ka kõikvõimas guugle otsingumootor. Õde, sina tulid, et jääda, jee!“ Leen ladus oma tulevikunägemised, nagu puhtad kaadrdi lauale. „Jah, mu kallid, ma tulin, et jääda. Pagas jõuab kunagi jäerele. Kas ma omletti saaksin?“ Loore muheles ja juba napsaski tüki jahtunud omletist. 1. detsember. 2020.a. Vana-Rääma

Ootus

OOTUS Sügis oli rebinud juba puud alasti ning iga põõsas aias tundus elutu ja nukker, kui Reet viimaseid leheriismeid kokku riisus. Kõdulõhnad tungisid ninasõõrmeisse nagu lapsepõlves, kui ema oma võsukesi tööd tegema õpetas. Kes meist ei mäletaks end mossitamas ja oma trotslikku pilku, kui nukkudega mängimine jäi pooleli ja ema meid aeda tööle kamandas. Just kamandas. Vanemate sõna tuleb kuulata, see näitab austust oma perekonna vastu. Olgugi, et toona oli elu kaugel mugavustest, jääkülma vett tuli ämbriga kaevust tuua. Kui juhtusid nende toimingutega hiljaks jääma, pidid ennast ka külmas vees pesema, sest ega siis päevläbi puupliiti ei köetud. Sauna köeti reeglina vaid laupäeviti, nii oli kombeks. Lisaks asus koht, kus kuningas jala käib, õues, tihtilugu mõnes kodumaja lähistel asuvas metsatukas või põõsavilus. See oli veeta ja külm, ei mingeid mugavusi, ei mingeid tualettpabereid. Aga kõik said hakkama ja olid õnnelikud. Jälle need jälgid vihmaussid, jälestas naine ka täiskavanuna neid parasiite, kuigi rästikuid ja nastikuid ta ei kartnud. Kui mõni vihmauss naise teele sattus, rebis ta töökindad käest ja ruttas tuppa öökima ning käsi pesema, justkui levitaks vihmauss ka distantsilt mingit surmavat nakkust. Eks alateadvus oskab, või siis ei oska vastata küsimutele, mis meile lapsepõlvest sinna talletuvad. Nii antakse sulle elumuster juba lapsena kaasa, kas ja kuidas sa seda muudad, see on juba su enda teha. Kui üldse. Kuid reeglina kipub iga laps olema oma kodu peegel, sest ta on kasvanud oma vanemate tõekspidamiste järgi ning kordab ka nende mustreid, ka vigu, arvates, et need on ainuõiged. Kuigi see alati nii olla ei tarvitse. Lapsed on kodu vist unarusse jätnud, tunnen ennast täiesti üksinda siin maailmas. Kui Marite veel õrnas eas oli, rippus ta kogu aeg mu kaelas ja kordas kuidas ta mind armastab ja iialgi maha ei jäta. Puberteet mõõdus tal valutult. Ei meenu ühtegi kurba ega kurja seika, ta oli ideaalne ka beebina, sõi ja ainult magas. Võibolla on isekas minust mõelda, et lapsed on mind hüljanud, aga ma tunnen nii. Kui Marite veel kõrgkoolis õppis, väisas ta kodu igal nädalavahetusel ja oli mulle kogu aeg abiks. Jah, ka hingeliseks abiks, sest peale laste isast lahutust sukeldusin ma tsölibaati, mitte ühelegi mehele ma võimalust endale läheneda ei andnud. Isegi üle oma koduläve ei lasknud. Just tänu oma kallile tütrelke suutsin ma leppida kaotsuvaluga, sest seda see minu jaoks oli. Tegelikult kaotasin südamesõbranna ja mehe ühel ajal. Olen ennast korduvalt selle süüdistanud, küll mõelnud, et olin halb naine oma mehele, küll uskunud, et olin liiga hea abikaasa talle. Ilmselt hellitasin mehe ära. Nii arvab ka Marite. Nüüd elab Marite Rootsis. Mul on siiralt hea meel, et tal hästi läheb, et on leidnud oma eluarmastuse, küll rootslase näol, aga tütre õnn on mulle väga tähtis. Olgugi, et aeg-ajalt painavad mind mõtted, et ehk teine keskkond ja inimesed võõrutavad mu kalli tütre kodumaast ja lähedastest, aga ikkagi tunnen ma siirast rõõmu ta õnnestumiste üle. Olen mõelnud ka hakata rootsi keelt õppima, et kunagi saaksin lapselastega arusaadavalt suhelda, aga miski või keski on suutnud mind takistada, ma ei ole isegi keeleõpikut endale soetanud, eks ikka lootuses, et äkki ükskord ... Vuihh! Minema pahad mõtted! Või siis head ... Aga see sooneutraalsus, sorry, ma tõesti ei kujuta ette kui juhtumisi mu posslapsest lapselaps peaks mu silme ette ilmum meigituna ja miniseelikus, see oleks minu jaoks viimane piisk karikasse! Jah, vaba maailm-vabad kombed. Ma püüan mõista seksuaalvähemusi, ka minu tuttavate hulgas on neid, kõik on head ja tolerantsed inimesed, aga see sooneutraalsus, see ületab kõik piirid. Marttit näen ma veel harvemini, kui Maritet. Minu kallis pojake elab ja töötab Belgias. Kolmekümne aastasel mehel võiks juba pere olla, aga kes poliitikuks on sündinud, see nii lihtsalt pereelule ei panusta. Tegelikult ma üldse ei imestagi, et ta seda teed läks, juba poisikesena tundis ta maailmavalu ühiskonna pärast ning oli ka koolis sellel alal aktivist. Isa geenid mängivad siin suurt rolli. Mina ise olen väga poliitikakauge inimene, kui nii öelda võib. Tõsi küll, oma kodumaa saatus ei jäta mind külmaks ja püüan ennast ka pisut selle maailmaga kursis hoida, kuid poliitika ei ole mulle, nagu ei ole ka reisimine mööda maailma minu jaoks. Oma kodumaa on imeline paik elamiseks, vaid paari aasta tagant võiks käia maailma avastamas ja seda mõnes troopilises riigis, et sügiskaamost ja talvekargust endast eemale peletada. Poole kuu pärast on juba jõulud? Kas ma pean need uhkes üksinduses veetma? Mõte sellest teeb juba hinge haigeks. Ei oska mina ennustada mis olukord selleks ajaks maailmas valitseb. Kas pandeemia on taandumas või pannakse taas kogu maailm lukku. Üle pikkade aastate otsisin pööningult tolmu alt välja nõukaaegsed nääriehted ja puhastasin need, milline nostalgia! Kui vaid mõni kollektsionäär teaks milline varandus nääriehete näol minu elamises on, hakkaks ta pikalt mõtlemata läbirääkimisi pidama, aga need ehted on hindamatud, need on kullstki kallimad, sest nendes on peidus minu lapsepõlv, vanemad, vanavanemad, õed ja palju, palju meeliülendvaid mälestusi, mis on rahalise külluse kõrval hindamatud. Igas mõttes. Need pärandan ma oma lapselastele ja loodan siiralt, et ka nemad ei kingi ega müü neid ära, nagu tänapäöeval kombeks on paljude asjadega teha, ka sünnikoduga. Kahjuks müüvad paljud oma kodud maha, lükkavad vanemad hooldekodude leivale ning pürgivad üha külluse ja muutuste poole. Nii kaotab pärand mõtte ja vajub kõik unustustehõlma, minevik oleks nagu olematu. Ah, ma ei tohi liiga pikalt üksinda olla, kurbusemõtted võtavad võimust. Jah, ma olen mõelnud linnkodu soetamise peale, siis oleks rohkem inimeste keskel, aga kodutalu ma maha müüa ei kavatse, see on hindamatu, nagu ka elu maal, looduse keskel. Lähed ikka hommikuti paljajalu kasteniikesele murule, mis on mürkide poolt saastamata ja tervistav. Ja metsad, mitte ükski korrusmaja ega kivilinna mugavusrajoon ei suuda seda asendada. Mitte ükski! Mõnikord ma tunnen, et vajan meesterahva tuge, tahan tunda mehe lõhna. Olen isegi pisaraid valanud selle kõige puudumise tõttu, aga ma ei suuda ilmselt mitte ühtegi meest omaks võtta. Sõbrana vast küll aksepteeriks, aga mehena mitte. Ma võin kõlada nagu elatanud mutt, aga nii see on. Jah, ma olen kohati kinni hirmudes. Olen kinni kotuse- ja hüljatusehirmus, sest olen seda kord tunda saanud. Tegelikult ei suuda ma siiani oma endist abikaasat hingest rebida ja viimasel ajal meenub ta mulle üha tihedamini. Küllap tuleb see üksindusest. Marite kunagi korvas selle üksindustunde ja igatsuse aga nüüd on tal mees, keda hoida ja armastada. Nii leiangi ennast tihti unistamast ja kurvastamast. Vaid üksindusel on võime mind enda hoovade vahele haarata. Kui Martti väike oli, armastas ta kogu aeg öelda, et tal on maailma ilusam ema. Kuigi ma ennast mingiks iluduseks ei pea, tegid need sõnad mu südamele hiigelsuure pai ja siis ma särasin nagu tuledes New York, nii armastas mu eksabikaasa mulle öelda. Ja tuleb tunnistada, et ka tema vaatas noil hetkeil mind väga armastava pilguga. Seda enam oli mul valus, kui ta ühel hetkel oma pillid kotti pakkis ja pealinna endast poole noorema tibi juurde kolis. Tõsi küll, see liit kestis vaid aastakese ning mu eks käis peale seda mu õlal nutmas. Olgugi, et armastan ted siiani, suutsin ma teha oma südame külmaks, et teda mitte tagasi võtta. Ka minul on oma eneseuhkus, oam kangus. Või olengi ma liiga kange ja uhke naine? Las ma siis olla. Armastan korrata sõnu, mida vanaema alati kordas; „ vana putru üles ei soojendata, see läheb nagunii hapuks!“ Sellest sai nagu elujuhtiv lause minu jaoks, ja mitte ainult lause. Kõik vana, mis on läinud, on minuga kulgemise lõpetanud, see on vana ja surnud energia minu jaoks, mida ma oma ellu tagasi ei ihka. Ainult oma lastele ma nii ei mõtle, nemad on alati teretulnud, nendele on koduuksed alati vanna, ka siis, kui lingid juba roostes on. Jah, ma olen Marttile tänulik, et ta on mind pisut kübermailmas harinud, kuigi ma saaksin ka ilma selleta ilmselt hakkama. Aga nüüd, jõulueelsel ajal tunnen ma laividest ainult siirast rõõmu, nii ei unune vähemalt laste näod ära. Aga hirm püsib endiselt. Ehk rikivad need videolaivid pigem lähedasi suhteid. Noorem generatsioon saab oma igastusevajaduse läbi nende suheldes kätte, aga mina vajan otsest kontakti, pärisinimest, keda hoida ja kallistada. Minust ei saa iial küberinimest, kuigi juba praegu kulgen ajavooluga kaasa. Aga see pole see, see pole minu maailm. Sestap loodan väga, et paari nädala pärast avaneb uks ja mu pere jõuab koju. Ja ma ei pea silmas ühtegi veebiust. Ikka seda ust, mille link kord rooste läheb. Ootus mu hinges on olemas. 31.oktoober.2020.a. Vana-Rääma

Armastus on kordi suurem tunne kui lihahimu

ARMASTUS ON KORDI SUUREM TUNNE KUI LIHAHIMu
Seisan keset lagendikku, vaid hommikune udu on mu kaaslaseks. Kusagilt kaugustest kostub automootori mürinat, nagu lapsepõlves, kui ma seenemetsa ära eksisin ja mürinat kuuldes taas kodutee üles leidsin. Alles eile tundus elu imeline. Alles eile olid sina, oli päike, oli heinamaa ... Alles eile. Mõnikord usun ma saatusesse, mõnikord arvan, et inimene määrab oma saatuse ise. Ükski soolapuhumine ei suuda minule teed sillutada. Mitte ükski. Jah, ma tunnistan eksimusi, tunnistan ka oma vigu, ilma milleta poleks mind olemaski. Ilma sinuta pole mind olemas. Kas sa tõesti lõid meie koosveedetud imelistele aastatele lihtsalt käega ja läksid? Läksid teise juurde. Noorema ja kobedama juurde. Kas sa tõesti arvad, et sinust poole noorem tibi – see ta ju on- armastab sind nii nagu mina? Või mõtlesid sa selle kõik välja? Või mõtles küllust ihaldav piiga vale- et t sinult last ootab- välja? Jah, sinust saaks hea isa. Sinust saaks ilmselt maailma parim isa, sest alati kui me oleme olnud lasteseltskonnas, tiirlevad lapsed ümber sinu, suhtlevad sinuga ja lausa ripuvad su küljes. Aga mina olin ka valmis sulle lapse sünnitama ... Mina olin valmis palju enamaks, sest ma armastan sind siiralt, armastan kogu südamest ja ma tean, et sa usud seda, et sa tunned seda. Minu armastust sinu vastu mittetunda on võimatu, täiesti võimatu. Ja ma ei armasta oma armastust sinu vastu, armastan sind, sinu hinge, nägu, käsi, väikest varvast, kogu su olemust, ka siis, kui sa need, teadaolevad mõned korrad, meie abielu jooksul mulle sarvi tegid. Aga sa rääkisid kõigest, rääkisid ja palusid andeks et mõningad korrad sõbraga pidu pannes eksiteele sattusid ja noore tibi kaisust ärkasid. Andsin sulle kõik andeks, andsin andeks ka iseendale, süüdistades ennast, et ma pole piisavalt hea naine, et sa kõrvalhüppeid teed. Mõnikord ma mõtlen, et ehk ei ole sa mind kunagi armastanudki, sul oli minuga mugev, hea olla ja sa ei viitsinud lihtsalt vaeva näha, olin ju sinu jaoks kogu aeg olemas, iga su kõne peale lausa jooksin sinu manu. Mõnikord ma mõtlen, et saatus ehk ongi ette määratud, ebaõiglaselt ette määratud. Eriti kui uskuda märke või tagantjärgi tarkust. Jah, neid vihjeid, mida ma ilmselt ei tahtnud näha, oli meie suhtes mitmeid. Küll laususid sa muie huuli, et pead mind noorema vastu välja vahetama, kui mul kusagilt valutas. Küll vihjasid sa meie vanusevahele, kuigi olen sinust vaid pool aastat vanem. Tõsi, need vihjed tegid ja teevad mulle haiget siiani, kuigi ma pigistasin silma kinni ja lõõpisin vastu. Aga mu hing nuttis, mu habras hing sai haiget ja nuttis mu füüsise sees kuuldavalt, aga seda nuttu tajusin ja kuulsin vaid mina. Võibolla ka sina, aga sa ei teinud sellest numbrit, nagu ei teinud sa numbrit ka sellest kui mind mõnikord häiris kuidas sa mu sõbrannadega flirtisid ning ma julgesin seda sulle öelda. Mitte kordagi sa ei saanud minu hingeseisundist aru, süüdistasid mind pigem armukadeduses. Tegelikult olid ja oled sa ise armukade, endale tunnistamata. Jah, ma olen seda meelt kui pole armukadedust, pole ka armastust, sest kui inimesed teineteist armastavad, on nende hinged nagu ühes kehastuses ja nad tunnevad seda tunnet. Ma ei lepi iial väitega et armukade inimene ei armasta oma partnerit. See on võimatu. Ta on ju ka tunnetega inimene ja kui ikka kahe inimese vahel on armastus, eksisteerib ka armukadedus. Tunne. Meie kooselu jooksul juhtus tihti ka nii, et kui mu mõni meestuttav julges sinu kuuldes mainida, et kui kena naine sul on, muutusid sa sekundi jooksul. Armukadedaks muutusid ja see tegi mulle pisut nalja aga samas ka head meelt. Usun, et iga naine tunneb ennast hästi komplimente saades, isegi siis, kui seda teevad võõrad mehed. Minu meelest peaks ka mees selle üle pigem rõõmu tundma, kui ta naine on mõnele ta sõbrale silmarõõmuks. Aga mida mina ikka tean, eks vist tõesti on naise ja mehe maailm(avaade) erinev, totaalselt erinev. Taas on sügis. Taas ma heietan mälestusi sinust, nagu igal päeval. Ma kas ei taha või ei suuda sinust lahti lasta. On see kinnisidee? Ma ei usu seda, sest ma ei sunni ennast seda tegema. Sa lihtsalt olid ja oled mu mõtetes, hinges, päevades, öödes. Sa lihtsalt oled minu jaoks olemas ka nüüd, kui füüsiliselt magad teise naise kaisus ja võibolla oled isegi õnnelik. Aga ma tunnen rõõmu kui sa õnnelik oled. Tunnen siirast rõõmu,nähes vaimusilmas sind naermas ja naeratamas, mida meie kooselu viimastel aastatel vähe juhtus või ei juhtunud üldse. Võimalik, et ma olen selle unustanud, võimalik et mäletan või tahan mäletada vaid kurbi ja valusaid hetki. Olen mõelnud et inimajau on ikka ebaõiglane, unustab või laseb lahti ilusatest situatsioonidest, selekteerides valusad hetked välja ja näidates neid pidevalt. Nagu oleks saatuseõrm mängus, selline agressiivne ja paha sõrm, mis mitte paigal püsida ei taha, urgitseb ja torgib neid kohti kuhu ligilähedale ta isegi tulla ei tohiks, või siis ei peaks. Kas ma peaksin oma eluga nii edasi minema, et hakkan mõtteid sinust alla suruma? No, kuidas see käib? Kuidas on võimalik mittemõelda inimesest, kes on su südames ja hinges nii ehedalt olemas, nagu poleks ta iial sulle selga pööranudki. Ja pealegi ma lähen eluga kogu aeg edasi sest tagasi minna ju ei saa, loodus pole seda minemist meile õpetanud, sest sammud lähevad ikka tuleviku suunas, mitte mineviku. See on võrreldav oma varjuga, üle mille sul üle hüpata ei õnnestu ka läbi imede. Ja imed, need on vaid illusioonid. Tõsi küll, ka mina tahan ja suudan vahel imedesse suskuda, aga tegelikult on see usk tühipaljas meelepett, enese pettus, mida ei eksisteeri, mille on indiviid ise välja mõelnud, oma rahustamiseks, või siis kasvõi rahuldamiseks. Möödus kuid. Olin endaga palju tööd teinud. Ei, ma ei ole see inimene kes iga murekoorma saabudes jookseb hingetohtri uksi kulutama. Ei, ei! Kaugel sellest! Vaid meie ise suudame ennast aidata. Nii nagu sigareti kimumine, on ajudes kinni ka meie nõrgad kohad, mis negatiivse energia ülekoormuse all võimenduvad. Ka tugevad kohd on seal ajukäärude vahel, aga võimenduvad alati need millises energeetikas inimene elab, mida ta enesesse võtab. Kõik saladused on meis endis peidus, ei mujal. Ei ole olemas depressiooni, on vaid oskamatus endaga hakkama saada, tahtejõu puudumine, enesehaletsus, mis päädib eluisu kaotusega. Ei aita siin antidepressandid ega hingetohtri stampõpetus ellujäämise mõttes. Vaid meie ise suudame ennast aidata! Vaid meie ise! Depressioon on vaid ühise nimetaja alla panud laiskus, tahtmatus midagi teha ja nii loodabki inimene et teised suudavad teda aidata, aga kõik algab ikka endast. Jah, ma olen endaga rahul. Olen alati endaga rahul olnud, kuigi ka minul on olnud raskemaid ja kergemaid hetki ja olen pidevalt pidanud kuulma kuidas ma küll om koormaga hakkama saan, kuidas ma küll suudan kogu aeg positiivne olla. Ütlen ausalt, minu prioriteedid on paigas. Jah, need on ka nihkes olnud, olen ju minagi lihast, luust ja tunnetest inimene, mitte elutu robot, kellelel mehhaaniliselt hing sisse puhutakse ja keda uskuma jäädakse, nagu jumalat-illusiooni, keda pole olemas, pole olemas olnudki, keegi pole teda näinudki, aga inimaju on mõjutatav ja eriti siis, kui inimene on madalseisus ja laseb kellelgi teisel endale ajupesu teha, aga igasugust pesu peaksime ikka ise endale võimaldama. Siinkohal soovitan uurida Oshot soovitusi, kes ei liigita ega suru inimesi raamidesse, soovitab neil jääda iseendaks, loota vaid iseendale, sest oma mateeriasse kehastume meie ise, ei keegi teine. Istun eeltalvises õhtus arvuti taga ja loen oma mõtisklusi, mille sügise hakul kirja olen pannud. Mitte midagi ei ole muutunud, olen samal arvamusel. Minu tunded on täpselt samad. Olen õnnelik inimene ka nüüd, mil ikka sind veel minu kõrval ei ole. Kujutluses ju oled. Ma ei saa sind enda küljest rebida nagu mingit hilpu, mida ma enam ei vaja. Elan edasi koos sinuga. Koputus. Kuulan. Vaikus. Luulud? Uus koputus. Ilma pikemalt mõtlmata avan ukse. Pole ju vaja ennast üle mõelda, tean, et see oled sina ja et sa ei tulnud korraks. Usaldan oma vaistu. Avan ukse ja sa lausa kukud mulle kaela. „Armastus on kordi suurem tunne kui lihahimu;“ jäävad öösse saatma mind sinu südamega lausutud sõnad. Ma vaikin. Ma ei ütle midagi. Ma ei tõrele ega heida midagi ette, vaatan vaid sulle silma ja muud polegi vaja. Silmad kõnelevad rohkem kui sada sõna. „Palju õnne, te saate beebi!“ lausub arst vastu jõululaupäeva. Need kes kokku on määratud, kokku ka jäävad, isegi siis kui saatus seab teele vingerpusse! 29. 10. 2020.a. Vana-Rääma

Ainult sinuga

AINULT SINUGA

Laternapostid valgustavad sumeda suveöö külateed. Kusagil klähvib peni, nagu oleks tal hing paelaga kaelas. Rohutirtsude meloodia on kadunud, kuigi alles varahommikul häälitsesid nad sedavõrd valjult, et ma arvasin hetkeks, et mõni on sama unetu kui mina, laseb seda heli plaadilt.

Jah, august on mu lemmikkuu. Olgugi, et päevad on juba kahe kuu jagu lühemaks jäänud, elab ja helab loodus endiselt. Eriti romantilised on augustiööd mererannas, kui sul on kaasas kallim, kellega päeva õhtusse veeta, käsikäes rannaribal jalutada ja loojuva päikese lummusesse uppuda.

Ja augustiööd ...

Tookord oli ka augusti lõpp.

Seisime muuli alguses. Olime vaid meie kaks, ei kedagi teist. Just meie kaks. Seda kahe inimese tunnet tundsin sinuga tihti. Ainult sinuga. Nüüd olen ma üksi. Ihuüksi. Jah, ma ei tohiks nuriseda, mul on mu lapsed, on palju häid sõpru, sugulasi ja tuttavaid, kes on alati minu jaoks olemas. Aga ma olen ikkagi üksi, täiesti üksinda siin maailmas. Võin tunduda egoistina, aga nii ma tunnen. Ma olen hingelt üksik, sest minu hingesugulast ei ole enam minuga.

Kui septembrikuu näitas oma kirjumat palet ning iga põõsas ja puu lehvitas hüvastijätuks, lehvitasid sinagi, aga siis ma ei teadnud, et sellest saab meie viimane hommik, et see on meie viimane lehvitus, meie viimane koosveedetud hetk, aeg. Siis ma ei teadnud veel kui kuri saatus olla võib. Vaatasin sinisilmselt vasikapilgul maailmale otsa ja minu jaoks ei eksisteerinud kurjust, ei eksisteerinud kurbust, valu ega hüvstijättu. Jah, just hüvastijättu, kuigi sellel sõnal või tundel on minu jaoks alati teistsugune kõla olnud, pisut nukker ja äraolev. Hüvasti tähendab minu jaoks igavesti lahkumist, mittekohtumist, aga millegipärast kasutatakse seda sõna ka teises kontekstis, umbes midagi sellist;“jätsin temaga selleks korraks hüvasti.“ No ei, hüvasti jäetakse jäädavalt. Nii on. Või siis ei ole.

Ootasin kannatamatult hommikuid, et särades ärgata, tööle minna ja koju naasta. Kõik tundus sujuvat. Päevad möödusid kiiresti ning iga kirjaümbrik, mis mulle postkastist vastu vaatas, pani mind suisa õitsema. Ei jäänud mu õide puhkemine ja sära kellelegi märkamatuks, pigem pimestas see nii mõnegi indiviidi silmi. Julgen praegugi veel tunnistada, et ma särasin, särasin palju rohkem, kui mõni diskokuulike diskoteegi laes. Ma särasin sisemiselt. Kui sa sisemiselt särad, särab kogu su olemus. Isegi vile ja luitunud kostüüm su seljas tundub erksavärviline. Isegi kurbusepisar särab ja helgib nagu kallihinnaline pärl, mis iialgi ei tuhmu.

„Kallis, sa oled parim, mis minuga eales juhtunud on! Sa oled kogu mu maailm, mu hing, mu kõige kallim aare siin maailmas! Me jääme kokku, igaveseks, kuni surm meid lahutab!“ Need olid su viimased sõnad mulle, enne, kui sind sõjaväteenistusse värvati. Ja mina ei jõudnudki midagi lausuda, ma ei jõudnud isegi hingata, sest kidakeelse noormehena sa mitte kunagi enne ei olnud ennast sõnades avanud. Tunnetes rääkisid sa minuga küll samas keeles, aga sõnad jäid keele taha peitu. Ma ei tundnud sind ära. Ma ei tundnud iseennastki ära, tüdrukut, kes mitte kunagi ei vaikinud. Tüdrukut, kes iga pisemagi lahkarvamuse lahti rääkis, ekstravert, nagu ma olen. Nüüd olid justkui osad vahetunud, sedavõrd kummaline tundus see hommik. Eriskummaline.

Kaks aastat elu ilm sinuta, ootuses ja lootuses, et ükskord sa naased, jääd minuga igaveseks, nii õnnes kui õnnetuses, nii kurbuses kui rõõmus, nii ... Ma ei kaotanud hetkekski lootust sind kaotada. Ma ei kaotanud pead ka nendel mõnel korral, mil ma kahe aasta jooksul sõbrannadega diskodel käisin ja nägusate noormeeste komplimentidega üle kallatud sain. Ma ei kaotanud pead ka siis, kui üks koolivend, kellesse ma lapsena armunud olin, mind ühel jaaniõhtul koju saatis. Jah, meie osad olid vahetunud, nüüd oli tema minusse lootusetult armunud. Aga ma jäin endaks, ma ei lubanud armunud koolivennal isegi koduväravas oma kätt suudelda. Tõsi küll, süümepiinad tekkisid küll, tekkisid juba sellest, et ma teda saatjaks lubasin. Aga tegelikult ma lihtsalt kartsin, kartsin üksinda jaaniööl viiekilomeetrist külateed koju kõmpida, sest, nägusa neiuna, mul austajatest puudust ei olnud. Kartsin, et mõni võib kättemaksuks, et ma ta tunnetele ei vasta, minule halba teha. Aga ma rääksin sellest kõigest sulle, rääkisin detailselt. Sa mõistsid mind, sa usaldasid mind, nagu mina sind. Ainult sinuga tundsin kahe inimese tunnet, mis on nii üks, nagu elaksime ühes isiksuses.

Vaid nädalajagu päevi veel ja ma saan oma maailma kallima inimese käte vahele. Vaid nädal veel, hõiskas mu süda. Hõiskas mu hing, aga miski minu sees oli totaalselt katki, miski, millele ma toona tähelepanu osutada ei osanud, või ei tahtnud. Või valdas mind hirm, et äkki oleme nende kahe aasta jooksul lahku kasvanud? Äkki meie vahel ei ole enam kirge, ei ole armastust. Olin lugenud, et ajapikku armastus tuhmub või koguni kaob. Ma ei usu seda. Armastus ei tuhmu ega kao. Kaob armumine, see segane ent ometigi õnnis tunne, pigem lihahimu, seksuaalne tõmme, millel ei tarvitse armastusega mingit seost olla. Armastus ja armatsemine on kaks täiesti erinevat tunnet, kaks täiesti erinevat maailma. Meie armastasime teineteist. Armastame siiani.

Paar viimast päeva venis nagu Kalevi närimiskumm, mille maitse on ammu kadunud, aga meelis püsib see ka siis, kui kumm juba suus lagunema hakkab. Venis nagu pigi, mida kunagi majakatuste ehitusel tarvitati, mida meie lapsena närimiskummi asemel närisime, sest nätsu ei olnud alati saada. Või kui oli, ei jagunud selle ostmiseks raha.

Mida päev edasi, seda ärevamaks ma muutusin. Tõsi küll, tagant järgi mõeldes, ei olnud see ärevustunne mitte mõnus ja meeli köitev. Pigem rusus see mind sedavõrd, et päris mitmel korral tahtsin ma isa suitsupakist sigareti järele haarata, kuigi muidu ma jälestasin suitsu haisu. Ma jälestasin kõiki ja kõike, mis tervist laastavad. Eriti alkoholi ja selle rõvedat haisu. Ma isegi hoidsin isast eemale, kui ta trepilt suitsetamast tuli või oli peale sauna ühe pudeli õlut joonud. Ma ei mõistnud miks inimesed vabatahtlikult ennast mürgitavad. Veel vähem mõistsin ma neid, kes väitsid mõne alkohoolse joogi hea olevat. Ma ilmselt ei mõistnud ka iseennast ega vihjeid, mida iga hetkega mu ellu üha juurde tuli.

Vaid kaks ööpäeva oli jäänud su kojutulekuni. Vaid kaks ööpäeva. Mul ei tulnud und, pidevalt tundsin tunnet nagu oleks hord sipelgaid mu naha alla pugenud ja seal pesa punuma hakanud. Jah, ma teadsin, et see tuleb närvidest, aga ma ei mõistnud miks ma üldse närvitsen, ma ei mõistnud miks peab midagi sellist üldse toimuma. Kuidas ma selle välja teeninud olen või ei ole. Ma ei saanud aru mis minuga toimub. Kui ma lõpuks sõba silmale sain, hüppasin istukile, sest kuulsin sinu karjet. Kuulsin seda sii selgelt, et võimatu oli uskuda, et kõik toimus vaid unenäos. Samas olin õnnelik, et see oli kõigest unelm, halb unelm. Ma olin veidike aega ärkvel, et mitte halba und edasi näha, et unustada kogetu, aga kõik kordus, kordus veel valusamalt. Lausa nii valusalt, et mu kallis ema tuli mu tuppa, istus mu voodile ja äratas mind halvast unelmast ja rahustas. Ta pakkus palderjani tilku, mille haisu ma jälestan, sestap ka keeldusin. Alles vastu hommikut vajusin unenägudeta unne. Aga hommikul oli enesetunne väga halb. Kuigi mul ei olnud õrna aimugi milline tunne võib olla peale suurt kogust alkoholi tarbimist, aga ma olin kindel et midagi sarnast. Mul oli pohmakas, sulaselge pohmakas, aga mitte alkoholist vaid painajalikust unenäost. Terve päeva tundsin ennast kohutavalt, aga ajasin selle magamata öö süüks. Suutsin kuidagi tööpäeva lõpuni venitada ja koju naastes lausa kukkusin koikusse. Kukkusin meie armupesasse, mis siiani lõhnas sinu järele. Lõhnas su mehisuse ja armastuse järele, ühtpuhku magus ja mõrkjas, sensuaalne ja seksuaalne. Sa olid mõtteis minu kaisus. Me olime koos.

Paari tunni pärast äratas mind koputus aknale. Läksin segadusse, lootuses, et on juba hommik ja koputajaks oled sina. Tormasin akna juurde, aga seal ei olnud kedagi. Tuhisesin öösärgi väel jahedasse öösse, jooksin ümber maja, aga mitte kedagi ei näinud. Vaid üks habras sulg langes mu õlale. Mul ei olnud aimugi kus kohast see tuli. Vaatasin taevasse ja mõtlesin, et ingel saatis, et kaitseingel on minuga. Korraks isegi muigasin ja loivasin tuppa tagasi. Jõin klaasitäie suhkruvett, nagu vanaema oli mulle alati siis soovitanud, kui ma natuke rahutu tundusin. Kuigi omast arust ma ei olnud kunagi rahutu, olin eluga vägagi rahul. Aga sõnakuuleliku lapsena jõin ma alati vanaema palvel suhkruvett ja peale seda tuli hea uni. Nii ka nüüd.

Hommikul kuulsin taas koputust, tormasin nagu tuulispask voodist välja ning paljajalu õuele. Seal sa lebasid, väidetavalt, tinakirstus. Ja mina ei saanud isegi hüvasti jätta

28. juuli. 2020.a.'

Vana-Rääma