Ärkasin kell 7.22. Kummaline, viimasel ajal ärkan kas 7.22 või 8.22. Ilmselt mingi numbrimaagia. Aga eks ma läksin õhtul varem magama ka. Tegelikult juba õhtul kella 23.00 ajal langeb mu veresuhkur 4,6 peale ning ma olen sunnitud kolm magusat kaeraküpsist sööma, et suhkur vähemalt 5,5 peale saada, aga täna võtsin ühendust nii endokrinoloogi õega kui ka perearstiga. Hea uudis on see, et alates homsest olen ma juba kahest veresuhkru tabletist prii. Ehk siis algul võtsin 2 Diapreli (60 mg+60mg) kuid homsest jäävad need ära. Olen, tänu tervislikule toitumisele, liikumisele ja rangele režiimile, oma veresuhkru taseme korda saanud. Aga olen hetkel veel iseenda katsejänes, jälgin ja mõõdan veresuhkru taset enne magama minekut ikka, nii on vaja.
Helistasin ka perearstile ja sain juba neljapäevaks aja, siis saab uus põhjalik vereanalüüs tehtud, et näha ka verst mis muutused on kahe nädalaga toimunud.
Mul on maailma parim ja hoolivam ämm, täna ootas mind üllatus, ta kinkis mulle toortatra jahu, jee!
No ja siis veel üks hea uudis, Germo sai koju. Nii vähe oligi Simbale ja talle (ja muidugi ka mulle) õnneks vaja. Selline dialoog käis neil omavahel ja muidugi musutamine ka, mida kahjuks pildile ei õnnestunud saada. Igal juhul on nüüd meie pere taas õnnelikult koos.
Germol tehti ka üldine vereproov, aga nüüd jääme selle vastuseid (Tallinnast) ootama. Oli ju mõttetu teda niisama haiglas hoida, sest elektroentsefalograafia uuringutele saime aja alles 12. juuniks. Seda tehakse Pärnus ainult korra nädalas ja, nagu tohter Maia Siitan emos olles meile mainis, et kolmapäeviti. Seega üsna varsti. Seniks pandi talle lihtsalt üks ravim juurde, või õigupoolest võtab ta nüüd õhtuti 2/ 50mg-ist Lamictali. Aga seda nii kauaks, kui ajuuuring saab tehtud, alles siis vast algab raviskeemi muutmine, kui algab. Lihtsalt liiga palju muresid on meie peres ja see võis olla üheks peamiseks põhjuseks miks Germol need ülirasked epilepsiahood vallandusid. Epileptikutel on kord nii, et iga kurb ja ka iga rõõmus emotsioon võib tekitada ajus hapniku puuduse, mille tagajärjel need hood esile tulevadki. Paratamatus. Aga kui on õiged ravimid peal, kui ta ei ole (või ravimid ei ole) veel nende vastu immuunseks muutunud, ei vallandu ka hood. Sestap tuleb mõnikord raviskeemi muuta. Ja pealegi on Germost päris pirakas mees saanud, ta on ka kaalust juurde võtnud, õlgadest kordi laiemaks läinud, jalad samuti musklis, nagu mul ning kõhuke on ka ette kasvanud. Ta on ligi 2 meetrit pikk ja kaalub 95 kg. Kui tuleb kaalu liiga palju juurde, võivad ka rohud nõrgaks jääda. Sestap, kallid sõbrad, kui te tulete meile külla ja tahate nii väga midagi külakostiks tuua, ärge tooge magusat!!! Tooge (kui te tõesti ei taha tühja käega tulla) pigem puuvilju, aga kindlasti mitte kooke, komme ja küpsiseid, need on meile mõlemale liiast. Mina nagunii enam magusat ei tarbi. Ja Germole pole ka soovitav.
Kallis kooliõde Aili jõudis eile õhtul tagasi ekskursioonilt Venemaale. Ta tõi seal mulle Venemaa tassi, täpsemalt Novgorodi logoga. Aga parema pildi jäädvustamiseks panin tualettpaberi tassi sisse, sest see on klaasist. Tualettpaber ei Venemaalt toodud. Ja lisaks tassile sain ka oma esimese inglimagneti. Inglid jõuvad mu ellu ise, ma ise ei olegi neid ostnud, või vast paar tükki olen, aga neid kogu aeg kingitakse mulle. Kohe loen üle kui palju mul neid juba on....19 sain. Üliarmsad kingitused. Aitäh, kallid sõbrad! Ja Ailike, aitäh, et jagasid fotode ja videote näol oma imeägedat ekskursiooni!
Üleüldse on täna olnud selline kirev päev, palju emotsioone ja palju külalisi. Aitäh!
Kuna ma pean päevas vähemalt 30 minutit liikuma, käisime Germoga jalutamas, umbes 1,5 km jalutasime, sest kepikõndima ma Germoga veel minna ei julge, aga varsti liigume taas. No, ma ei saanud ju, õde tõi krevette ja ma sõin neid peale söögiaega, need kalorid tuli ju ometi maha kõndida! Samas ega tegelt see asi nüüd nii hull ka ei ole, krevett on mereand ja mereannid ei sisalda süsivesikuid, vist. Aga meie nautisime vihmas jalutamist.
Ahjaa, tegin ühe fotojäädvustuse ka meie lõunasöögist. Germo oli juba jõudnud pool praadi ära süüa, aga pole hullu. Meie lõunasöök (mis on mul alati kõige toekam, loen ka süsivesikuid) koosnes tatrast, rohelisest sibulast ja küüslaugust, purustatud tomatitest, kodujuustust, kolmest pisikesest tomatist, kanašašlõkist ning ühest viilust seemnesaiast, mida kattis avokaado (või asemel), küüslaugu helbed ja rulaad. Kõrvale jõime smuutit, see koosnes: keefir, kookoshelbed, tsiia seemned, seller, rabarber, linaseemned ja vaarikad. Homme saan juba toortatra jahu smuutisse lisada, jee! Mina juba tean millest see toortatra jahu hea on, kui sina tahad teada, uuri netiavarustest.
Olge terved!
P.S. Mul on nii hea meel, et olen väga, väga paljudele saanud oma blogipostitustega toeks olla, nii diabeedi ravi, kui ka toitumise suhtes. Päriselt! Kuigi ma tegelikult blogin rohkem oma tarvis (näiteks äkki annan kunagi elulooraamatu välja, blogi on hea spikker) loevad seda ka paljud ning olen tõesti saanud väga palju head tagasisidet, mis toidab mu õnnehormoone. Aitäh!
 |
| Germo on üliõnnelik, et saab haiglast koju. ootame bussi, õues oli jube külm hommikul... |
 |
| lõunasöök |
 |
| tass Novgorodist |
 |
| tass Novgorodist |
 |
| armas Aili tõi imekena inglikese Venemaalt |
 |
| kalli ämma kingitud mahe toortatrajahu |
 |
| minu lemmikkask pea 14 aastat... |
 |
| jalutame vihmas... |
 |
| jalutame vihmas... |
27. mai. 2019.a.
Vana-Rääma
