PETU LÄHEB KOOLI 12. PEATÜKK

  12.PEATÜKK

  „Oodake! Nii libe on. Ma ei saa käia!“ torises Petu, sest ta vanade hüvasti nooruste ehk lambavillast viltsaabaste tallad olid nii kulunud, et mustrit ei olnud ka näha. Petule vahel üldse ei meeldinud, et ta peres noorem õde on, sest ta pidi kogu aeg kandma vanemate õdede poolt ära kantud asju. Tihti juhtus nii, et püksid olid jalge vahelt lausa marliks kulunud, sokid olid nõelutud või jalanõude tallad olid siledad ja libedad.

  Mariann ja Rita astusid pikalt sammul edasi, sest polnud aega oodata. Iga oodatud minut võis tähendada bussist maha jäämist. Roland oli juba umbes pool kilomeetrit tüdrukutest ees pool bussile ruttamisega. Naabrite maja juurest läks mööda metsasihti lühem tee bussipeatusesse ja tihti lapsed kasutasid just seda rada. Ja siis see juhtus. Kui siiani olid õed arvanud, et Petu vaid jonnib ja ehk ei taha mingil põhjusel kooli minna, siis nüüd nad usukusid, et väikse õe jalanõud olid tõesti libedad ja kulunud. Petu kukkus. Kukks nii õnnetult peaga vastu hiigelsuur rahnu ning tema ja pea vahele jäi veel okastraat. Petu oli peas suur auk ja sealt lausa purskas verd. Rita käskis tal maast lund võtta ja otsmikule panna ning ruttu koju minna. Petu lonkis kodu poole ise suurel häälel nuttes. Tüdruk kartis, et ta jooseb verest tühjaks. Tema silmad ja nägu olid verega kaetud ning kihnumustriga kindad tilkusid verest. Ema kuulis Petu röökimist ja jooksis talle õue vastu. Ta küsis mis juhtus, kuid Petu ei saanud rääkidagi, ta lausa nuuksus ja ahmis õhku. Ema talutas Petu köögimajja suure metallist pesukausi juurde ning aitas tüdruku näo verest puhtaks pesta. Siis võttis ta arstikapist mingit rohtu, mida muidu pandi lehmade udaratele või nisadele, kui nad ennast olid okastraadi vastus ära lõhkunud. Ema sidus suure sideme ümber Petu pea, kuna plaaster oli kodust otsas. Petu aga oli ikkagi mures, sest veri kippus vahelt välja immitsema ja tüdruk muudkui tupsutas otsmikku vatiga. Kuigi side ei tahtnud peas seista, ei jonninud Petu enam, sest see salv ravis hästi. Petu kartis, et ka ta silmast jookseb verd ning nüüd jääb ta pimedaks. Tegelikult silmast ei jooksnud, aga veri haavast nirises sinna ja jättis mulje nagu jookseks silmast.

  Ema läks väikse venna juurde tubademajja ning Petu asus köögimajas joonistama. Tema lemmiklauaks oli endiselt kandline taburet, mille keskel oli auk. Petu armastas segamatult joonistada. Üksi olles mõtls ta kõik oma joonistatud teglaskujud elavaks, pani neile nimed ja mängis nendega. Kui keegi segama tuli, pani Petu vihiku kinni ja ei tahtnud oma joonistusi isegi emale näidata, sest ta ei tahtnud, et keegi läheb läbi ta joonistuste tema maailma. Ta kartis, et õed ja vennad saavad siis aru millest Petu mõtled ja kus maailmades kondab. Petu oli loonud läbi oma joonistuste oma maailma, sellise, kus oli ruumi ainult temale ja tema tegelaskujudele. Tihti istus ta köögimajas, kui venda seal ei olnud. Muidu oli see, lisaks söögimajale, vend Rolandi tuba. Just tema ööbis ka selles majas.

  Ükskord teadis Petu, et vend läks paari kilomeetri kaugusele sõbra juurde. Petu hõivas kiiresti Rolandi voodi, pani juba vihiku ja pliiatsid valmis, et joonistama hakata, kuid logisev esihammas tegi valu. Talle meenus, et, kui piimahambad ära tulevad on see märk suureks kasvamisest ning Petul hakkas kiire logiseva piimahamba eemaldamisega. Ta pani niidi ümber hamba ja sidus niidi teise otsa köögimaja sisemise ukselingi külge ning otsustas hakata vaikselt hammast ära tõmbama. Samal hetkel astus uksest sisse vend Roland, kes oli juba tagasi, sest sõpra polnud kodus. Nii kui Roland ukslinki vajutas ja ukse avas, tõmbas ta ka Petul piimahamba suust. Petu oli õnnelik või siis õnnetu. Tegelikult tahtis ta ise hamba välja tõmmata, kuid samas siis ta ei pidanud piinlema. Ta loputas mitu korda suud külma kaevuveega, pesi piimahamba puhtaks ja läks külalistemajja.

„Ema, mul tuli piimahammas ära,“ teatas ta värskest uudisest emale.

„Tubli tüdruk! Nüüd kasvad suureks!“ kiitis ema. Petu oli üliõnnelik. Kuid siis vajas ta pea norgu.

„Aga ema, meil ei ole ahju. Kuhu ma oma hamba panen?“ oli Petu nõutu.

„No, pane hammas pliidi peale. Küll Hambahaldjas selle öösel ära viib,“ soovitas ema.

  „Hambahaldjas? Kes see veel on? Kas ma saan siis temaga tuttavaks ka, kui ta hambale järgi tuleb? Kus ta elab? Kus ta teab, et minul just täna hammas ära tuli? Kas Hambahaldjas on ka päriselt olemas? Kas minust võiks ka Hambahaldjas saada? Kas Hambahaldjal on ka pärisnimi olemas? Kas Hambahaldjal on ka sünnipäev?“ jooksid küsimused üksteise võidu ema suunas.

  „Hambahaldjas on võlur, kellega lastel kohtuda ei õnnestu, sest ta tuleb hambale järgi öösel, kui lapsed magavad. Ta elab Hambahaldjamaal, kõrgel taevas, aga meie teda ei näe. Infot hamba ära tulemisest saab ta oma võluraamatutest. Ta liigub lennates ja inimesed ajavad ta tihti segamini langeva tähega. Ta on päriselt ka olemas. Ka sinust võib Hambahaldjas saada, kui sa korralikult hambaid pesed. Hambahaldjas hakkas hambaid koguma juba hästi ammu, siis kui inimesed magasid alles parsil ning nende külje alla olid heinad ja puulehed. Kui mina väike olin siis minu kodu külastas Hambahaldjas Maria, aga Hambahaldjaid on palju ja nendel on ka erinevad nimed, nagu inimestel. Kõik Hmbahaldjad on sündinud 1. jaanuaril, aga rohkem tähitatakse nende nimepäeva 9. veebruaril-Luuvalupäeval.“ selgitas ema. Ta olekski võinud rääkima jääda, sest Petu kuulas suure huviga. Siis võttis ta hamba ja pani vana pliidi tagumise plaadi juurde.

  „Emme, emme, Maria ongi käinud!“ tegi Petu, nähes, et hammast ei ole enam pliidil, juba hommikul kell 6 perele äratust

20. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 11.PEATÜKK

 

  11.PEATÜKK

  „Oh, sa juudas! Nad, kurjamid käisid mu akna taga rusikat näitamas. Sellist suurt rusikat. Nahkkinnas oli ka veel käes. Ma mõtelsin juba, et lätlaste asemel on neegrid mu akna taha ära eksinud!“ jahvatas Vassiili Varbavaheks kutsutav koolivend ühel hommikul.

  Vassiili elas üksnida internaadi kõige äärmises toas ning pidevalt tuli mingite hirmujuttudega lagedale. Kui palju tema juttudes tõtt oli seda teab ilmseltt ainult tema ise, aga vähemalt fantaasia oli koolivennal hea.

  Vassiili kandis tegelikult ka venepärast nime, aga ilmselt Vassiili Varbavaheks ristiti ta sellepärast, et ta oli oma vanuse kohta pisikest kasvu, et nagu pisike varbavahe. Tõmmu ja rahutu poisina võis teda kõikjal askeldamas ja lollusi tegemas näha. Näiteks ükskord, kui oli voodipesude vahetamise päev, virutas ta tubade uste tagant terve koorma musta pesu ja viis need oma tuppa. Tüdrukud mõtlesid, et on ehk ime juhtunud ja mõni kasvataja või internaadikaaslane on musta pesu õigesse kohta viinud. Kuid mingi aja möödudes nägid ja kuulsid nad Varbavahet koridoris lõpus naeru lahistamas ja taipasid, et Vassiilil on taas mingi kaval plaan. Ometi ei näinud ükski tüdruk Varbavahet koridoris askeldamas. Alles siis, kui kasvataja teisest koridori otsast kurja häält tegi, taipasid tüdrukud, et Varbavahe on nende mustad voodiriided pihta pannud. Karistuseks pani kasvataja Vassiili neid oma toast mustapesu ruumi tassima.

  Poisid kippusid palju ulakusi tegema. Aga põnev oligi. Ükskord istusid tüdrukud oma toas ühele voodile kokku ja hakkasid õudusjutte rääkima. Küll vesteldi anketoote, küll räägiti õuduslugusid elust enesest. Ikka lipsas mõni lugu ka lätlastest läbi ning Petu hirm lätlaste ees süvenes. Tegu ei olnud kindlasti rassistliku vaenuga, aga eestlastel ja lätlastel oli mingi vimm omavahel, sellest ka need käbisõjad ja lausa kaklused poiste vahel. Samas õppis selles koolis ka õpilasi kes elasid täitsa Läti piiri ääres ja osadel olid lausa üks vanematest lätlane, aga mingit norimist sellel teemal küll ette ei tulnud. Just siis, kui kõige õudsam jutt oli rääkimisel, kargasid poisid voodi alt välja ja tüdrukud ehmatasid ennast hingetuks. Kuidas ja millal nad sinna voodi alla pugesid seda ei teadnud keegi. Üks võimalus võis olla jälle see, et Varbavahe käis tüdrukte toa ukse taga salaja kuulatamas ning võttis mõne kamraadi punti ja nii nad sinna sattusid. Teine võimalus on see, et ehk mõni tüdrukutest plaanis selle. Ei tea, keegi omaks seda igatahes võtta küll ei tahtnud. Poistel oli muidugi lõbu laialit, kuid kasvataja Saale käest said peapesu vaid tüdrukud. Kohati tundus, et Saale hoiabki poisse rohkem. Nii tundus vähemalt Petule.

  Tüdrukud tegid ise ka tegelt pättust, küll tõmbasid endale linad ümber ja mängisid kummitust. Küll käisid vanema klassi tüdrukud kasvatajalt luba küsimata Lätist kommi toomas. Neid juhuseid oli veel. Ka siis, kui kasvataja Saale oma laua taga söögisaalis, kus õpilased koolitükke õppisid, tukkuma jäi ja poisid teda ehmatada püüdsid, said ikka tüdrukud noomida. Pole siis ime, et Saale neile pinnuks silma sai. Võimalik, et ta ei olnudki nii kuri inimene nagu lastele tundus, aga lapsed ju kipuvad meelega lollusi tegma, kui neid on eelnevalt asjata karistatud.

  Söögitädi Teevi oli hästi armas inimene. Ta meeldis vist kõigile. Petu mängis internaadis ka tema tütre Elliga, kes vahel köögist head ja paremat tõi. Tegelikult söögitädi andis vahel ise ka lastele maiustusi, näiteks siis, kui mõni neist aitas söögilauda katta või oli koguni hiljem nõudepesemisel abiks. Söögid olid ka maitvad, kuigi ühte suppi Petu ei suutnud kuidagi süüa, kuid toidu järgi jätmisest ei tahtnud keegi midagi kuulda. Ükskord tundis Petu juba enne söögisaali minemist piima-aedvilja supi lõhna ja juba see ajas teda öökima. Ta istus laua äärde ja ei hakanud sööma. Siis tuli söögitädi ja mainitses Petut sööma, sest talle ei meeldinud, kui toiduga pirtsutatakse. Petu sõi meeleldi igasuguseid piimasuppe, näiteks täiesti lihtsat piima-makaroni suppi. See maitses talle eriti hästi, kuid magusana ja kõrvale armastas ta süüa kiluvõileiba. Kuid süüa soolast piima, see pani ta okserefleksi tööle juba enne, kui ta seda maitsma hakkas. Nii juhtuski tollel korral, et Petu oksendas laua täis ja ka lähemal istuvad õpilased olid oksesed. Alles siis jooksis tädi Teevi Petu juurde ja mõistis, et vägisi ikka sööma sundida ei saa. Teevi kutsus tüdruku kööki ja kraadis teda, kartes, et ehk on Petu haigeks jäänud. Õnneks ei olnud tüdrukul palavikku. Petu istus köögis ja kurtis söögitädile, et ta ei saa isegi selle supi lõhna tunda, kui juba ajab oksele. Teevi oli mõistev inimene, pakkus tüdrukule lõunast alles jäänud mannavahtu ja päris pikka aega käis ta veel uurimas kas Petu tervisega ikka on kõik korras. 

20.jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma 

PETU LÄHEB KOOLI 10. PEATÜKK

 

  10. PEATÜKK

  Käes oli uue koolinädala algus. Nagu kombeks, panid Petu ja ta õed-vennad juba eelõhtul, ehk siis pühapäeva õhtul oma kooliriided valmis. Nii oli ema neid õpetanud. Kuna ees ootas sõit Läti linna Salatsgrivasse uusi autahvli pilte tegema, pidid lapsed valged pluusid selleks päevaks selga panema. Esimene klassi sõit oli plaanitud kolmapäevaks, just selle päeval sõitis ka 2. klass, kus õppis Petu õde Mariann. Petul oli suur mure. Nende peres oli igale lapsele vaid üks pidulik koolisärk, kuid Petu ju põletas enda oma triikrauaga ära ning nüüd ta ei teadnud enam mida teha. Tüdruk hakkas oma peas plaane hauduma. Talle meenus, et vend Roland oli rääkinud, et kui palju soolavett juua, näitab kraadiklaas palavikku. Kuid tüdruk ei saanud seda protseduuri teha, kuna sool ja vesi asusid köögimajas ja ema juba askeldas seal. Pealegi polnud aega millelegi muule mõelda, kui vaid riietumisele, sest aeg lendas halastamatult ja ees ootas pikk teekond kooli. Nii ei jäänudki Petul muud üle kui sinine koolisärk selga panna ja koos venna ja õdedega bussijaaama jalutama hakata.

  Esmaspäev ja teisipäeva möödusid sellel nädalal kuidagi eriti kiiresti. Käes oli kolmapäeva hommik ja Petu oli väga mures. Vahepeal tüdruk tahtis vanema kooliõe Karina käest endale valget särki küsida, kuna nägi, et Karina särk on internaadis. Aga Petul jäi julgusest puudu. Nii ta hädavalega õpetajale oma muret kurtma läkski, väites, et unustas särgi koju. „Mis seal ikka, pead siis sinise särgiga pildile tulema“ võttis klassijuhataja Riina asja rahulikult. Mure oli nagu peoga pühitud, kuigi Petu oli natuke klassikaaslaste peale kade, et nad kõik pidulikud välja näevad.

Petu ei mõistnud algusel, et miks autahvli pildid Läti linnas tehti, aga hiljem taipas, et Salatsgriva oli koolile lähemal ja selle kooli õpilaste autahvli pildid olid kõik just selles linnas tehtud, et oleksid ühtemoodi.

  Salatsgriva asub Liivi lahe rannikul ja Salasti jõe suudmes. Eestlased kutsuvad seda linna lühendatult ka Salatsiks. Õpilased nautisid bussi aknast selle linna vaadet, sest loodus oli seal ilus ja sadamarohke. Silma hakkasid veel kaunis luteriusu endine kihelkonnakirik, õigeusukirik, tuletorn ja imeline sild üle Salatsi jõe. Õpetaja rääkis, et 13. sajandil, ehk muinasajal kuulus Salatsi piirkond Metsapoole liivlaste asuala hulka. Kuid Vene tsaaririigi ajaloo järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Volmari maakonna Saltsi piirkonnas. Salatsi jõgi aga algab Asti järvest Põhja-Lätis ja suubub Salatsi linna juures Liivi lahte. Via Baltica sillalt paistavad piiskopplinnuse muldbastionid. Linnus ise aga hävis kahjuks Põhjasõjas. Õpetaja kordas, et ajalugu tuleb tunda ning juba mõne aasta pärast hakkavad ka tema klassi lapsed seda õppima. Aga kuna kool asus suhteliselt Läti piiri ääres, leidis õpetaja, et ka naaberriigi ajalugu võiks teada. Lapsed kuulasid põnevusega.

  Sellel päeval esimese klassi õpilastel enam tunde ei olnudki. Kooli tagasi jõudes läksid nad lõunat sööma ja peale seda tekkis neil vaba aeg.

 „Petu, tule mulle külla. Ma elan koolile päris ligidal. Lähen võtan garderoobist keka riided ja panen selga, siis on mugavam koju joosta. Sa vaheta ka kooliriided dresside vastu. Tule, tule, kutsun sind endale külla.“ tegi Petu klassiõde, pisike blond Triin Petule ettepaneku. Kuna internaadimajas olid vaid veel kaks Petu klassivenda ning tüdruk nendega mängida ei tahtnud, otsustas ta Triinu pakkumisega nõustuda. Riided vahetatud, sörkisid nad Läti suunas. Mõnus metsarada läks kiiresti, kuna Triin tahtis muudkui joosta, kuigi Petu eelistas käimist. Lõpuks hakkas Petul seest pistma ja tekkis meeletu joogijanu. „Tule, tule ruttu, annan sulle juua, sest mu kodu ei ole enam kaugel,“ kiirustas Triin Petut takka. Triinu kodu asus suhteliselt kooli ligidal. Tema lahke ema Niina, kes ka samas koolis õpetaja oli, pakkus lastele vett, kutsus korraks sisse ja soovitas Petul internaati tagasi minna, muidu võib jama tulla. Kuna Petu oli sõnakuuleik tütarlaps, jõi ta sõõmuga veetoobri tühjaks ning hakkas tagasi lonkima. Ta püüdis korra ka joosta, kuid siis hakkas uuesti seest torkima. Petu kartis, et tal võib pimesool lõhkeda ja otsustas edasi jalutada. Ta jälgis iga puu tagust, sest kartis lätlasi. Lätimaa ulakad poisid käisid tihti internaadi ees käbisõda pidamas ning Petu arvas, et nad võivad teda puude taga varitseda. Teekond ei tahtnud kuidagi lõppeda, kuid alles siis, kui ta internaadi juurde jõudis, julges Petu tagasi vaadata. Ta nägi kahte kogu tulemas ning siis olid Petul maailma kõige kiiremad jalad.

20. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 9. PEATÜKK

  9.PEATÜKK

  Peale liikumisaabitsa sai Petu endale veel hästi palju vanu klotse millel olid tähed ja loomade ning lillede pildid peal. Neid endaga kaasas kanda oli raske ning tüdruk peitis need internaati oma padja alla. Padi oli tema jaoks nagu seif, mida ta vaid filmides näinud oli. Tüdrukul oli plaanis klotsid koju viia ja seal nendega mängida, kuna internaadis nagunii aega ei olnud, seal tuli tundide kaupa õppida ja režiim oli nii range. Kasvatajad justkui passisid peale, et õpilastel ei jääks vaba aega.

  Reede õhtuti oli teisiti. Siis oli kasvatajaks Petu klassijuhataja abikaasa, kehalise kasvatuse õpetaja Ülar, kellel oli internaadi kasvandikega väga hea klapp. Kasvataja Ülar ei sundinud õpilasi rangelt õppima, tema usaldas kasvandikke ja talle ei pidanud isegi järgmise päeva koolitükke ära vastama. Küll pani ta õpilasi rohkem sporti tegma, ennast liigutama ning korraldas isegi kitsukeses internaadi tubadekoridoris kitse hüppeid. Selleks taris ta koos vanemate klasside poistega kitse ehk siis õpilaste poolt pandud nimetuse järgi hüppepuka vahekoridori ja kõik õpilased pidid hakkama üle selle hüppama. See oli hea trenn mida harrastati tollel ajal palju ka kehalise kasvatuse tundides. Õpilased muidugi väga rõõmustasid selle üle. Petu oli internaadilastest kõige noorem ja kõige pisem. Temal oli ikka päris raske kitsest üle hüpata, aga mõningad korrad tal see ka õnnestus ja siis tundis ta ennast lausa suurena ning arvas, et kaugel pole enam aeg, et ka tema võib poppi panema hakata, ehk siis popilt välja näha. Küll avastas tüdruk ennast korduvalt situatsioonis, et põlved olid valusad ja marraskil, kuna üle kitse hüpates maandus ta tihti põlvede peale. Aga selle pärast ta muret ei tundnud, sest enne internaaditreeninguid oli Petul lausa foobia kitse ees, kui kehalise kasvatuse tunnis tuli seda spordiala harrastada.

  Reede õhtud olid ka diskoõhtud. Selleks tõi kasvataja Ülar enda lintmaki, pani selle internaadimaja fuajeesse mängima. Tihti täitus kogu maja vanade ja tuntud ABBA hittidega, sest suuremate klasside õpilased olid hirmsad ABBA fännid. Nii jäid ka Petule paljud selle bändi laulusõnad pähe. Tegelikult juba kodust jäid, sest vanem vend Roland armastas nii ABBAT kui BONY M-i kuulata. Nii juhtuski, et ABBA hitid „Mamma-Mia“ ja „Money, money, money“ kummitasid Petut veel ka järgmisel päeval tundides.

Internaadilapsed ootasid alati reede õhtut, kuigi hinges oli soov juba reedel peale tunde koju sõita ja laupäeval koolist poppi panna, sest neile tundus mõttetu kolme õppetunni pärast laupäeviti koolis käia. Suuremate klasside poisid tihti panidki poppi. No, neile oli ju palju rohkem lubatud, kui väiksmate klasside õpilastele. Vähemalt Petule tundus nii.

  Reede õhtutesse jäi ka palju sportimisi internaadi juures õues. Küll käidi jooksmas ja uisutamas koolimaja taga, vanade poioneerilaagrite juures, küll mängiti kivikuningat internaadimaja ees asuval künkal. Küll joosti mööda metsaradu ja mängiti palli. Kasvata Ülar lihtsalt kandis hoolt selle eest, et lapsed ei istuks tunde pingis õppides. Temale oli tähtis ka lapse füüsiline tervis. Mitte kunagi ei riielnud ta õpilasega, kui õpilase füüsiline vorm ei olnud just kõige paremas olukorras. Alati püüdis ta arvestda ka lapse füüsilisi võimeid ja selgitas paljud ülesanded nii peensusteni lahti, et isegi kõvega peaga laps sai sellest aru. Kõik lapsed ju ei ole ühesugused, osad on pikaldasemad ja osad haaravad kõike lausa lennult.

Juhtus ka nii, et kasvataja Ülar oli mardipäeval valves. Selle üle tundsid lapsed eriti rõõmu, sest tollel ajal oli mardijooksmine ikka väga au sees. Koolitükkide asemel palus Ülar lastel paari tunni jooksul pähe õppida mardilaulud ja tantsud. Ta küsis koka käest vajalikud kööginõud, et need mardijooksule kaasa võtta. Poistele meeldisid eriti plekist kausid ja kulbid, sest nendega sai trummi mängida. Kui laulud ja tantsud olid pähe õpitud, võeti punt kokku ja hakati mööda uksetaguseid käima. Kuna selles külas olid enamus talumajad, siis andis ikka pikki kilomeetreid maha käia. Eriti naljakad nägid välja suuremate klasside poisid. Nad olid riietatud valgetesse karnevaliriietesse, ehk siis seljas olid need marliriidest õmmeldud riided mis olid mõeldud Pjotr Tšaikovski balleti „Luikede järve“ järgi tantsimiseks. Jalas olid neil valged sukkpüksid ning kõige peal palitud. Enne uste taha minekut viskasid poisid üleriided maja ette aia peale ja tihti jäigi külarahval mulje, et poisid on nii paljalt internaadist välja lastud. Kõigil martidel olid kaasas kotikesed vilja- ja herneteradega. Kui eeskava oli lauldud ja tantsitud, soovisid mardid pererahvale head vilja- ja karjaõnne ning puistasid kotikestest teri maja põrandale.

  Ühte talusse marte sisse ei lastud. Poistel tuli plaan vedada selle talu ukse taha puuriit. Kavataja Ülar oli sellega nõus. Nii lahkusid mardid sealt natuke ärevas olekus, puistades veel ohtralt teri ja herneid ukse taha. Aga kotikesed said ju selle võrra kergemaks, kuigi maiustustekott aina täienes, aga seda kandsid suuremate klasside poisid korda mööda.

  Kogu mardisaak jaotati pärast mardijookse internaadis martide vahel ära ning kõik lapsed olid õnnelikud. Paljud olid ju pärist suuretst peredest ja igapäevane kommi söömine oli neile vaid unistus. Aga vahel on määratud unistused ka täituma.  

19-20. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 8. PEATÜKK

  8. peatükk

Järgmisel päeval läks Petu kenasti kooli. Ema kirjutas talle puudumistõendiks kodused põhjused. Toona ei pidanud paari päeva puudumise pärast arsti käest tõendit võtma, vanemate poolt kirjutatud tõend toimis.

„Miks sa eile koolis ei käinud?“ uuris vahetunni ajal õde Rita.

„Ahh, ma jäin bussist maha...“ pabistas Petu veidi Rita reaktsiooni pärast.

„Ja mida ema selle peale ütles?“ küsis ta.

„Eks ta natuke tõreles küll, aga mina ju ei tea kui tihti need bussid sõidavad ja ema ei hakkanud mind järgmisele bussile ka saatma,“ vastas Petu.

„Okei. Jäid kinost ilma. Me käisime eile õhtul koolimajas kino vaatamas. Väga hea film oli.“ teatas Rita. Petul oli natuke sellest kahju, kuigi ta ei oleks ilmselt kinno minna saanud, sest tal ei olnud raha. Petu ei tahtnud kunagi ema käest raha küsida, sest neid-lapsi oli nii palju peres ja mingisugune hirm või julguse puudus takistas teda. Kuigi kinod talle väga meeldisid.

Ükskord, kui taas oli kinopäev, põgenesid Petu ja Mariann internaati. Nad peitsid ennast tuppa voodi alla ja olid seal hiirvaikselt. Isegi hingata ei julgenud. Tüdrukud kartsid, et keegi võib nad seal avastada ja selle eest neid karistada. Omavahel rääksid nad sosinal. Umbes poole tunni pärast avaneski toa uks. Tüdrukud nägid voodi alt piiludes vaid tuttavaid jalanõusid, aga õnneks kasvataja neid ei avastanud ja nii nad omast arust päästetud olidki. Selliseid olukordi tuli mitmel korral ette. Kino vaatamine oli ju tasuline, kuid tundus, et ka kohustuslik. Kui Petu õppis samas koolis oma kahe õe ja ühe vennaga, vajasid kõik kinoraha. See oleks emale liiga kalliks makma läinud, seega käitusid lapsed nii, nagu käitusid. Või siis teistmoodi. Mõni nendest lasi sõbral kino välja teha, aga ema käest nad selleks raha ei küsinud. Niigi oli pidevalt vaja vihikuraha, tindiraha ja vahel ka maisutuste raha. Tollel ajal kirjutasid lapsed kooli esimesel poolaastal hariliku pliiatsiga ja teisel tindiga.

Tegelikult pidasid Petu ja Mariann ka voodi all peidus olles plaani koju sõita, kuid kartsid sealt välja tulles vahele jääda ning loobusid oma plaanist. Koduigatsus oli lastel kõigil. Tollel ajal oli ju ka laupäev koolipäev, küll lühendatud, aga oli. Lapsed said kodus olla ainult terve pühapäevase päeva.

Ükskord juhtus aga nii, et oli külmapüha. Teatud külmakraadide puhul ei pidanud lapsed kooli minema, aga internaadilapsed pidid, kuna internaadimaja asus koolimaja kõrval ja päevasel ajal internaadis kasvatajat ei olnud.

Ühel pakasepäeva hommikul, kui õpilasi kooli ei tulnud, läksid internaadilapsed koolimajja tööd tegma. Just nimelt tööd tegma, sest neile kõigile anti erinevad kohustused. Suuremad õpilased aitasid koristajal maja siseseinu pesta, kuid nooremad pandi kappe koristama. Selle üle oli Petul eriti hea meel. Tollel ajal kasutasid algklasside lapsed õppimiseks liikuvaid aabitsaid. Kuna Petul oli liikumisaabits õe Marianniga kahe peale, juhtus vahel nii, et õdedel oli liikumisaabitsat vaja ühel ajal. Eakas meessoost muusikaõpetaja, kellega Petu hästi läbi sai, kinkis Petule liikumisaabitsa, millest sai tüdrukule päris mitmeks ajaks lemmikese. Petu kandis seda endaga iga päev kaasas, kuigi tähed selle vahel kippusid kaduma. Ta pani selle isegi ööseks padja alla, et keegi seda endale ei saaks. Pealegi oli tüdruk kusagilt kuulnud, et kui panna mõni õpik või raamat padja alla siis jäävad tähed paremini pähe ja hommikul tõustes pidi laps ka raamatu sisu teadama, kuigi ta polnud seda lugenud. 

  „Sipsiku“ raamatuga saigi nalja. Petu tõusis hommikul, läks kooli ja kui õpetaja hakkas tunnis Sipsikust rääkima, rääkis Petu õpetajaga kaasa. Õpetaja muidugi kiitis Petut, et teine on nii tubli tüdruk, loeb palju, kuid selle peale ütles Petu, et ega ta ei lugenudki, pani raamatu ööseks padja alla ja sellepärast ta sisu teabki. Selle peale hakkas õpetaja naerma ja kiitis lapse naljasoolikat, kuid Petu jäi öeldule truiks. Kuigi hiljem meenus tüdrukule, et ta oli selle raamatu kunagi läbi lugenud, leidnud „Sipsiku“ pööningult ja ühe lugemiskorraga läbi lugenud. Aga ta ei rääkinud sellest kellelegi. Pigem nautis Petu seda, et klassikaaslased panid ka raamatu ööseks padja alla, kuid ei teadnud järgmisel päeval sisut midagi. Petu tundis ennast targa ja õnnelikuna.

19. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 7. PEATÜKK

  PETU LÄHEB KOOLI

  7.PEATÜKK

  Petu jäi aastase väikevennaga kahekesi koju. Kui väikevend Madis nutma hakkas, tundis Petu, et tema ei tohi nutta. Tema on ju suur õde ja ta oli ennegi aru saanud, et kui tema pisaraid valas, hakkas ka Madis kohe nutma. Petul ununesid mured ja ta tõttas väikevenna juurde. Juba tundiski ta ennast õnnelikult, sest nii kui ta venna õpasse võttis, hakkas vend kohe hoopis naerma. Vennal oli alati komme õel juustest haarata, kuid isegi see ei teinud haiget. Madist ajasid naerma õe grimassid, mis just juustest sikutades esile tulid. Nii võis ta lausa südamest naerda, ka selle korral. Kuid siis tundis Petu midagi sooja. Suure naeru tagajärjel pissis Madis püksi ja kogu Petu koolivorm sai pissiseks, kaasa arvatud Marianni pidulik pluus. „Tühja sellest, peaasi, et Madis ei nutaks!“ mõtles tüdruk. Petu asetas venna kušetile ja hakkas ta marlimähkmeid vahetama. Küll oli raske seda teha. Esiteks haaras vennake nüüd juba suurema peotäie õe juukseid pihku, ise rõõmsalt korrates „atäh, atähh!“

  Petul oli tükk tegemist, et juuksed kätte saada ja tegelikult oli tal valus ka. Kui tal lõppeks õnnestus oma juuksed venna pihust valla päästa, pistis vend täiest kõrist röökima ning kakas ennast täis. Kogu kušett sai kakat täis. Esimest korda elus oli Petu sunnitud venna kakaseid mähkmeid vahetama, kuna noorema õena tal seda kohustust kunagi ei olnud. Aga Madis hakkas põiklema, vehkis jalgadega ja tahtis plehku panna. Petul oli nutu maik suus, kuid ta hoidis ennast tagasi. Tubademajas vett ei olnud ja vaja oleks olnud kas kaevu juurde minna või köögimajast soojemat vett tooma, aga Petul ei olnud selleks võimalustki. Ta võttis ema toast kapist suure ja puhta voodilina, valas Madise pudelist teed sinna peale ja üritas venna ja voodi kakast puhtaks saada enne, kui ema koju tagasi jõuab. Petu ei tahtnud, et ema uuesti pahaseks saab. Ta oli niigi juba paar päeva emale peavalu valmistanud. Ja pealegi oli Petu, et ema läkski kooli helistama. Tüdruk kartis, et peab poolest päevast pissiste riietega kooli minema. Kui ta oli viimaks voodi, venna ja enda käed kakast puhtaks saanud, hakkas väikevend karjuma „uu-a, uu-aa“, kuid teed enam tema joogipudelis ei olnud. Petu sattus paanikasse, kuid leidis piimapudeli, aga kahjuks oli piim selles tilgastuma läinud ja Madis saatis selle vastu välisust. Pudel lendas kildudeks ja samal ajal astus tuppa ema.

  „Petu, ole hea laps ja mine too köögimajast teed. Näe, võta see pudel ka kaasa.“ oli ema ühtäkki väga rahulik ja mõistev.

  "Jah. Kohe.“läks Petu otsemaid ema käsku täitma. Tegelikult kartis ta köögimajast tagasi tulla, sest ema ju veel ei teadnud, et tüdruku kooliriided pissised on. Petu ei teadnud ka kus ema käis ja mis nüüd saama hakkab. Ta lonkis vaikselt köögimajja, valas teekannust leige tee pudelisse ja suundus välikäimlasse. Ilmselt hirm oli see mis lõi tüdruku kõhu lahti ning ta oli sunnitud sinna kauemaks jääma ning see meeldis Petule endale väga. See oli nagu pääsetee, nagu vabanemine kohustusest. Tüdruk tundis ennast külmas kuivkäimlas eriti hästi, kuigi oli mingist raamatust lugenud, et palja pepuga külma käes olla ei tohi, võib põiepõletiku saada. Samas käis ta ju koolis seelikus ja sukkpükstes ning tihtilugu pikka maad bussilt tulles külmetasid Petu jalasääred lausa nii, et ta ei tundnud neid ning hiljem toasoojas hakkasid need surisema ja valutama. Juba hakkaski külm või oli selle taga hirm pöiepõletikku jääda. Tüdruk astus käimla uksest välja samal hetkel, kui ema köögimajast.

  „Ole hea ja võta teepudel. Ma lähen käin ka kemmergus ära“ ulatas rahumeelne ema tütrele pudeli. Kui Petu tubademaja ukse avas, nägi ta voodis magavat venda. Ta asetas teepudeli vaikselt lauale ja otsustas hakata riideid vahetama, kui uksest sisse astus ema.

  „Las need riided olla praegu. Või tegelikult vaheta need ära jah, pane koduriided selga. Hakkan täna pesu pesema.“ oli ema endiselt väga rahulik. Siis rahunes ka Petu. Ta pani vanad dressipüksid jalga, villase kampsuni selga ja otsustas köögimajja minna, kui ema teda peatas.

  „Oota, tuleta meelde mis päeval ma pidin Häädemeestele pabereid korda ajama minema?“ oli ema endiselt sõltuv Petu fenómenaalsest mälust.

  „Homme, ema, homme!“ vastas tüdruk. Ema läks magamistuppa ja otsis ridikülist mingi paberijupi ning veendus Petu õiguses.

  „Vaata, kui hea, et sa kodus oled! Muidu mul olekski jäänud nii tähtis asi ajamata!“ rõõmustas ema, viipas tütrele käega ja nad läksid koos köögimajja. Ema oli nagu ümber pööratud. Kuid köögimajas rääkis ta Petule miks ta kuri oli, ta kartis, et Petu ei taha koolis käia, et ka Petust võib saada popitaja.

7.jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 6. PEATÜKK

  PETU LÄHEB KOOLI

  6.PEATÜKK

  „No, ütle sa nüüd! On ikka tuulepea!“ kuulis Petu taas ema tõrele,ist toas. Talle ei meenunud, et oli midagi valesti teinud. Tüdruk arvas, et ema kurjustab endiselt sopaste jälgede peale. Ta asetas vanad potisinised dressipüksid harjale ja küüris nendega esiku puhtaks ning astus tuppa. Ema hoidis käes valget pluusi mis ei olnudi enam valge. Mõlemad vaikisid ja põrnitsesid teineteist altkulmu.

  „Mis seal ikka, kooli pead ju minema, võta kapist Marianni pluus ja pane selga. Ja vaata, et sa bussist maha ei jääks! Ma ei taha mingist poppi panemisest midagi kuulda. Aitab sellest, kui...“tahtis ema veel midagi ütelda, kuid Petu katkestas tema kõne.

  „Ei, emme, ma ei olegi plaaninud poppi panna! Pealegi panevad poppi suuremate klasside õpilased. Väikeste klasside õpilased ei pane poppi,“ teatas ninatark Petu.

Petu ei teadnud, et poppi panemine tähendab põhjuseta koolist puudumist. Ta arvas, et vanemate klasside õpilased tahavad lihtsalt popid välja näha ja neile on see ka lubatud. Aga nooremete klasside õpilastele ei ole.

  Petule meeldis üldse igasugustele sõnadele teisi tähendusi mõelda, kuid ta ei mõistnud miks mõnes sõnas on vaid üks täht rohkem ja kohe on sõnal teine tähendus. Näiteks „harutama“ ja „arutama.“ Petu arvas, et Vana-Jumal ei osanud lihtsalt nii palju sõnu, et ta sellised sõnad leiutas.

  Ükskord, kui väljas müristas ja välku lõi, läks Petu taas oma lemmikpuu alla ja nautis seal seda looduse võimsat ilu. Korraga kuulis ta, et ema hüüab, et tulgu tüdruk tuppa, ärgu seisku seal puu juures. Petu oli hämmingus. Tema teada asusid ta lemmikpuu- Kase juured maa all ja need osad, mis maa peale ulatusid, olid küll tüdruku jalge all, aga nende sees ta ju ometi ei seisnud. Tal ei olnud plaanigi juure sisse minna ja tüdruk arvas, et niikuinii ei mahuks ta ka sinna siis, kui soov peaks tekkima. Olid nad ju koolis loodusõpetuse tunnis näinud pilte puu juurtest ja isegi hiigelsuurte puude juured ei olnud nii jämedad, et nende sisse auku uuristada ja kasvõi peitust mängides peitu pugeda. Tüdruk ei mõistnud miks ema temaga tõreleb. Ta seisis vapralt edasi, lasi vihmapiiskadel oma lumivalgeid juukseid siluda, kujutles oma pihkudesse välgunooli, mis üha lähemale jõudsid ja nautis kõuekõmina häält, mis iga hetkega võimsamakõlalisemaks muutus ja raksatas nii, nagu oleks mingi pauk käinud. Petu ei kartnud ei müristamist, ega välku. Ta oli kindel, et, kui vihmapiisad ühel ajal välguga õues on, siis on ka välk nende sõber. Kõik Petu sõprade sõbrad olika tema sõbrad.

  „Kas sa kuuled või!? Üldse enam sõna ei kuula!“ tuli nüüd juba ema Petut käest tuppa sikutama. Alles siis sai tüdruk teada, et välku lüües ei tohi kunagi puu all olla, sest välk on paha ja võib puu sisse lüüa. Et see on nagu elekter ja elketrilöögist, nagu ka välgust on paljud surma saanud. Petu kuulas mures oleva ema jutu ära, aga ta ei uskunud ikkagi teda. Tüdruk tahtis hirmsasti välja tagasi minna, aga ema leidis talle töö, et Petu mõtteid eemale saada.

  Petu pani Marianni piduliku, valge pluusi selga ning hakkas kiirel sammul mitme kilomeetri taga asuvasse bussipeatusesse kiirustama, sest muidu oli oht bussist maha jääda. Maaliini busse ju ei sõitnud iga natukese aja tagant ning nii ruttaski tüdruk bussile.

  Bussijaama jõudes oli ta üsna väsinud, raske ranits seljas, pikk maa käidud ja uni tikkus vägisi silma, sest ööuni oli napiks jäänud. Petul ei olnud käekella ja ta ei teadnud kas jõudis õigeks ajaks bussile või oli see juba läinud. Ta istus kärbseseene kujuga bussipeatusesse ja jäi ootele. Umbes veerand tunni pärast, kui tüdruk eemalt bussi lähenemist nägi, tõusis ta pingilt ja läks teele lähemale. Buss pidas kinni, kuid see hirmutas Petut. Esiteks oli buss hoopis teistsugune, kui tavaliselt. Läbi akende vaatasid vastu negriidse rassi esindajad ja roolis oli ka neeger, kuid rool asus hoopis teisel pool. Petule tundus, et kogu bussi seltskond naeris ta üle, kuna kõikide valged hambad olid kuidagi eriti valged. Tüdruku silmadesse valgusid pisarad. Ta kartis, et neegrid tahavad teda Gröönimaale või koguni Aafrikasse viia, nagu ühes tema lemmiklaulus, millist laulu ta telekas lastesaadet vaadates oli kuulnud, kaasa laulnud ja sõnad pähe õppinud. 

  „Küllap väikestel neegripoistel Aafrikas

on sõrmed mustad ja magusad kui šokolaad...“

Buss sõitis minema ja Petu jäi üksi metsade keskel nutma. Kui ta oli umbes pool tundi seal nutnud ja selle ajas sees ei olnud ühtegi õiget bussi tulnud, otsustas ta koju tagsi jalutada, kuigi endal hing värises sees. Pealegi olid ta silmad nii ära nutetud, et raske oli välja näha, aga tüdrukule tundus, et pisarad ei tahagi lõppeda. Koduteel lonkides viitis ta meelega ega, lükkas jalaga kive ja unistas elust Austraalias, kus pole kunagi talve ja külma, sest talved Petule ei meeldinud. Ei meeldi siiani. Juba mõte lume peale tekitas temas külmavärinaid. Ja juba lapsena unistas ta, et talved võiks ära jääda, kuigi vanavanema üteldud elutarkus; „ega tali taeva jää!“ kummitas teda. Petu tegelikult ei saanud sellest lausest aru. Tema arust oleks õigem olnud ütelda;“ega talv taeva ei jää!“ sest vanavanaema õeldu tundus vale ja tüdruk tõlgendas seda teisiti. Ta arvas, et vanavanaema tahab ütelda, et ega talv pole taeva jää. Ta ei mõistnud selle tähendust ning see külvas alati ta mõtetesse suurt segadust.

„Hakkab pihta! Ikka panid ju poppi! Ma lähen kohe külapeale helistama ja sina lähed järgmise bussiga kooli!“ sai niigi õnnetu Petu koju jõudes ema käest taas sugeda.

„Emme, ähää-ähää, ma ei pannud poppi juuu!“ nuuksus tüdruk, kui nägi ema jalgrattale istumas ja koduõuelt lahkumas.

7. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 5. PEATÜKK

  PETU LÄHEB KOOLI

 5.PEATÜKK

„ Mis siin toimub?! Vargad majas või?!“ kuulis tüdruk korraga ema kurjapoolset häält. Pere jõudis koju.

„Eee, emme, mina olen, Petu. Mul on homme kooli valget pluusi vaja, me lähme Slatscrivasse autahvli pilte tegema ja siis peab valge pluus seljas olema, no me peame pidulikumad välja nägema..“ jutustas Petu, omal hing sees värisemas. Tegelikult oligi see Salatscriva sõit ees, sest selle kooli autahvlipildid just seal tehti. Kuid see sõit oli plaanitud alles järgmisse nädalasse. Aga vahel ka lapse hädavaletavad, sest kardavad nuhelda saada.

„Varem ei osanud rääkida või! Pluus on ju pesemata ja kus see ära kuivab hommikuks?!“ tõreles ema ikka.

„Emme , ma kütsin ju pliidi ära, panen riidepuule pliidi müüri juurde kuivama. Ma pesen ise selle ära.“ pakkus Petu, et emat pahameelest säästa.

„Ikka kõik asjad tulevad viimasel minutil meelde, nagu suud peas ei olekski!“ tõreles ema edasi. Petu ei julgenud enam midagi ütelda. Ei teadnud ju tema, et pluus must on ja pealegi oli ta valmis milleks iganes, sest vale painas hinge. Tüdruk läks ise kaevust vett tooma, pani selle hiigelsuure metallist pesukausiga tubademaja pliidile ning valas pesuvalgendit sisse. Tegi uuesti tule pliidi alla, kuid sai taas tõrelda.

„Kas sa tahad pliiti lõhki kütta või!? Mina küll sinu pärast poole ööni üleval istuma ei hakka, et oodata millal pliidisiibri kinni saaks. Pealegi siis triigid ise hommikul pluusi ära ka. Ja varem pead tõusma. Ei mingit koolist puudumist!“ oli ema ikka kuri.

„Ema, ma olen juba suur tüdruk ja oskan ise ka siibri kinni panna. Ära pabista, ma ei jäta ühtegi puutukki põlema! Ega ma ju esimest korda ei küta!“ tegi tüdruk endale tähtsa näo ette.

Ema ühmas midagi, lõi käega ja kadus oma tuppa nooremat venda magama panema. Natukese aja pärast oli kuulda ema norisemist.

Petu askeldas hiirvaikselt. Peale pluusi pesemist avastas ta, et loputamiseks ei olnudki vett. Oli vaja taas kaevu juurde minna. Tükk aega seisis ta õhtupimedas kaevu juures ja mõtles, et äkki ikkagi käiks kasvõi korra ämbriga seal vee all ära. Vesi oli küll jääkülm, kuid Petu arvas, et kannatab selle välja, et jõuab ju imelisse maailma, klopib seal need pehmed padjad kohevaks, pikutab natuke nende najal ja tuleb hiirvaikselt tagasi. Pere ju magab, nad ei saaks sellest teada. Ta jutustas sõbrale sopaloigule, kes oli kaevu ääres, oma unistusest, kuid sopaloik laitis selle mõtte maha ja kutsus hoopis endaga mängima. Nii tüdruk mängis oma pool tunnikest sopaloiguga ja talle ei meenunud, et oli luba küsimata ema kalossid jalga pannud. Need said ikka väga poriseks. Tüdruk käis kõõgimaja nurga taga olevas kuivkäimlas, haaras veeämbri ja astus tubademajja. Kalossid olid ikka väga sopased. Tegelikult Petu ei tahtnudki neid ära pesta, nagu ei tahtnud ta ka kunagi sõprade sopaloikidega mängimast tulles oma jalgu pesta, sest need olid ju sõprade veega koos. Aga pääsu ei olnud. Vaikselt hiilis ta tuppa, tõstis valge pluusi pesukausist välja, valas musta vee välisukse juurse õue ning pani loputusvee asemele. Peale loputamist väänas pluusi välja ja pani riidepuuga pliidi kohale kuivama ning läks pesukaussi välja tühjendama, kui meenusid kalossid. Petu tormas tuppa tagasi, võttis ukse juurest kalossid ja pesi need nii puhtaks, nagu oleks alles ostetud. Tahtis emale head meelt valmistada. Petu pani ka kalossid pliidi kohale kuivama ning lukustas välisukse, vättis kandilise tabureti, mille keskel on auk, voodi ette ja hakkas joonistama, sest joonistamine oli ta meelistegevus. Alles kella ühe ajal läks Petu magama.

„Tõuse üles, aeg on hakata plusi triikima!“ kamandas ema juba loetud tundide pärast Petu üles.

„Kus mu kalossid on?“ oli ema unesegane.

„Ema, ma pesin ka need puhtaks, vaata kui ilusad need on!“ viitas Petu pliidi poole.

„Hea küll. Tubli tüdruk. Aga ärka nüüd üles,“ kiirustas ema kuivkäimlasse. Petu ärkas, pani triikraua sooja, kui juba kuulis ema tõrelemist:

„Enda järel võiks ikka sopased jäljed ka ära koristada, tassime muidu sopa tuppa,“ oli avastanud ta esikust sopased jäljed mille Petu oli öösel sinna kalossidest jätnud.

„Ema, ma kohe ise koristan,“ jättis Petu triikimise poolei ja tormas esikusse kuid unustas unisena triikraua pluusile.

26.detsember. 2016.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 1-4. PEATÜKK

PETU esimene koolimaja

 PETU LÄHEB KOOLI

1.PEATÜKK

Paremat kätt, läbi männimetsade vilksas silmapiirilt läbi meri, hiigelsuur porilomp, mille lõppu oli Petu ennast korduvalt mõelnud. Ookean mille taga laius Kihnu saar, kuhu tüdruk oli lubanud põgeneda kui isa peaks teda külastama, isa, kellest oli Petu viimastel aastatel vaid und näinud. Tüdruk kartis ja häbenes isaga kohtumist, kuigi selleks ei olnud enam võimalustki olnud. 
"Kui isa mulle külla tuleb, lähen ma Ülemere- Kihnu!"lausus Petu emale õdede ja vendade kuuldes. Ja sellepärast meri talle tihti isa meenutaski.
Ikarus buss peatus üsna imeilusa kahekordse puidust maja ees, mille ette viis asfalteeritud kaldtee. Koos teiste lastega lonkis koolimajja ka pisike, tagasihoidlik, valgete kiharatega Petu. Tollel hetkel tundus talle, et ta kardab kõiki ja kõike. Laps tundis ennast justkui kodust välja visatuna, kuigi koos temaga õppisid selles koolis ka tema õed Mariann ja Rita ning vend Roland. Aga mõte, et koju saab alles nädala lõpus, tekitas Petus hüljatuse tunnet. Nimelt olid toona koolide juures internaadid mis tänapäeval õpilaskodude nime kannavad. Petu ja tema õed ja vend elasidki koolinädala internaadis, kuna koju oli bussijaamast päris mitu kilomeetrit ja toonased talved olid ikka päris talved, paksu lume ja kargete külmakraadidega.
Petu vend Roland alustas kooliaastat kaheksanda klassi õppurina. Toona olid põhikoolid kaheksaklassilised ja kombekohaselt viisid kaheksanda klassi õpilased esimese klassi õppurid kooliaktusele. Nii Petu siis venna käevangus ja värisevail jalgeil aulasse astuski. Õigemini kooli saali, pisikesse ja hubasesse, sest väikesel puidust majal toona suuri spordisaale ja aulaid ei olnudki. Peale avaaktust kogunesid õpilased koos klassijuhatajaga oma klassiruumidesse.
"Tere, kas sa tuleksid mu pinginaabriks?" istus Petu kõrvale koolipinki poisipeaga klassikaaslane, jutukas ja sõbralik.
"Jah, tulen ikka,"vastas häbelik Petu pisaraid alla neelates, kuna ta ei julgenud keelduda, kuigi esimese hooga ei saanud aru kas pinginaaber on poiss või tüdruk. Olid ju kõik teised klassikaaslased juba enne omavahel tuttavad, kuna käisid 0 klassis koos. Petu aga ei olnud kunagi ei lasteaias ega 0 klassi käinud ja see, et teda märgati, oli talle suur au. Ta lonkis värisedes pinginaabri järel poiste pingirea algusesse, esimesse pinki istuma. Petule tundus tollel hetkel et teised klassikaaslased vaatavad teda altkulmu ja ta pühkis silmanurgast pisara.
"Minu nimi on Sigrid!"lausus pinginaaber ja Petul langes justkui kivi südamelt. Ta isegi muigas suunurgast.
"Oh, õnneks tüdruk!"mõtles ta endamisi. Sellest hetkest said Sigridist ja Petust lahutamatud kaaslased!

2.PEATÜKK

Valge internaadimaja asus suhteliselt kollase koolimaja kõrval. Selle ees laius kallakus männimets, mööda mida, piki metsavahet lookles jalgtee kus õpilased sportimas ja niisama metsailu nautimas käisid. Nädala sees elas internaadis päris palju lapsi, aga Petu klassist vaid kaks klassivenda. Petu pandi ühte tuppa elama ta õdede Marianni ja Ritaga. Muidugi oli toakaaslasi veel teisigi. Eriti meeldis Petule vanemas klassis õppiv, blondi juustega Karina, kes tundus talle emalik ja hooliv, abivalmis kooliõde. Just ema oli see keda Petu taga igatses. 
Koolipäeva lõpus, siis kui teised lapsed bussijaamas busse koju sõitmiseks ootasid, pakkisid internaadilapsed oma koolikotid kokku ja suundusid internaadimajja õppima. Internaadimaja kutsusid nad hellitavalt Intraks.
Petu oli lillelaps, vaba hingega tüdruk, kes ei sallinud raame ja ei olnud harjunud kellaaegadest kinni pidama. Küll tegi ta seda koduses õhkkonnas, kui ema palus teatud kellaajal midagi ära teha. Kangus ja jonn aga võtsid ka siis aeg-ajalt temas võimust. 
Ühe koolipäeva lõpus tegi pinginaaber Sigrid Petule ettepaneku jalutada läbi paarikilomeetrise männimetsa tema koju. Loomulikult nõustus Petu sellega. Pealegi oli ta pinginaabrisse väga kiindunud. Paar kilomeetrit kadus nagu linnulennult ja juba olidki pinginaabrid Sigridi hubases kodus. Kõigepealt õpiti koos järgmise päeva tundideks ära ja siis mindi mereäärde jalutama. Tunnid kadusid kiirelt, kuna jutukas Sigrid aina vadistas. Igal juhul oli tore päev. Paari tunni möödudes hakkas Petu intermnaati jalutama. Tollel päeval, nagu ka neljal esimesel nädalapäeval oli internaadis kasvatajsk Saale. Õpilase pelgasid veidike Saale ranget loomust ja karmi kõnemaneeri. Suurtemate klasside poisid küll hakkasid talle vastu ja nende vanemad pidid tihti koolimaja uksi kulutama, kuid tüdrukud reeglina allusid korrale. Petule oli selleks ajaks kohustuseks saanud Saale tütre, Siivi hoidmine ja joonistama õpetamine. Petu armastas ise väga joonistada ja see tuli tal ilusasti välja. Kasvataja Saale tütar Siivi oli jonnakas, sõnakuulmatu ja ära hellitatud jõmpsikas, kes oli harjunud kõike saama ja ei kuulanud üldse oma ema sõna. Tollel päeval oli ta seganud internaadilaste õppimist ja vihastanud ka ema välja. Kuid viha valas kasvataja alati oma kasvandike peal välja. Petu oli kohustatud alati mitu tundi oma õppimisajast Siivi kanseldamiseks kulutama aga sellel päeval pani ta pausi, ehk oli luba küsimata hulkuma läinud. Kui ta lõpuks internaati jõudis, pani kasvataja ta ühes Petu klassivenna Jannoga kuuma ahju juurde nurka seisma. Janno nimelt ei olnud viitsinud õppida ning tegeles kooliraamatute sodimisega.
Toona kandsid kõik õpilased koolivormi, mille juurde kuulus ka vormimüts ja ranits. Viimast kanti seljas. Kilekotte ega muid kotte koolis kasutada ei lubatud. Petu, kes armastas väga plastiliinist inimesi voolida ja unistas vargsi skulptoriks saamisest, kandis tihti koolikleidi taskus plastiliini. Kuigi koolis pidi sellest enamasti loomi voolima. Olles maruvihane kasvataja vastu, võttis ta taskust plastiliinikera ja hakkas sellega kuuma ahju mäkerdama. Ah, kui hästi see ahjuseinal sulas! Janno ja Petu kihistasid naerda. Peale mitmetunnist nurgas seismist, siis kui majja oli saabunud öörahu ja tubadest kuuldus vaid unehääli, kamandas Saale Petu ja Janno nurgast pesema ja magama, kui avastas koerustüki. Kasvataja tutistas Petut ja ta klassivenda juustest nii valusalt, kuid Petu oli nii kange ja ta ei valanud ühtegi pisarat, kuigi Janno lahises valjuhäälset nuttu. Pigem oli Petu neelanud alla vihapisarad ja jätnud emotsioonid endasse. Kasvataja Saale irvitas lastele näkku, et olgu nad valmis homme koolikotitäie kahtedega koolist naasema. Alles vastu hommikut sai Petu sõba silmale.

3.PEATÜKK

"Vastama tuleb Petu!" ja nii kõikides tundides järjest. Nii Petu oma esimese 5+ saigi! Kasvataja Saale oli õpetejatele järgmiseks päevaks andnud käsu Petut ja Jannot kõikides ainetes küsida. Janno, vaeseke pidigi raske ranitsaga intrasse naasema ja mitme päeva õppimised järelõppima. Petu aga rõõmustas oma heade hinnete üle ning tema ranits oli kerge nagu udusulg. Klassijuhataja, heasüdamlik ja sõbralik Riina ei mõistnudki esimese hooga miks kasvataja sellise käsu oli andnud. Hiljem küll tüdrukuga vesteldes tuli tõde päevavalgele, kuid tema ei karistanud vaid pigem mõistis Petut ja tema hulkumise põhjust. Ei olnud see ju esimene kord kus kasvataja oma viha õpilaste peale välja valas ja Petus hingitses mässaja, õiguste eest võitleja juba siis. Ta teadis, et kasvataja ei oleks niikuinii teda Sigridile külla lubanud ja sellepärast ei läinud ka küsima. Aga kui Saalel tuli mõte oma mootorrattaga läbi metsa koju sõita, pannes õpilased sõiduki järel jooksma, ei tohtinud keegi keelduda. Kõik pidid talle alluma. On see inimlik? vasardas Petu peas mõte.
Ühel järjekordsel motikaga võidujooksul juhtus järgmine intsident mis pani Petu pikkadeks aastateks surnuid ja surnuaedu kartma. Oli karge sügisõhtu. Puhus vali tuul ja tundus nagu oleks juba talv, vaid ilma lumeta. Kasvataja Saale käivitas oma motika ja õpilased valmistusid järeljooksuks. Petul oli selle korra ees mõnes mõttes eelis, ta ei pidanud jooksma, kuid pidi Siivit kanseldama. Tuli jalutada koos jonnipunniga läbi metsa kasvataja koju. Väljas hämardus. Siivi hakkas poolel teel jonnima ja nõudis et Petu ta kukile võtab. Siivi oli Petuga enamvähem ühte kaalu ja see näis niikuinii võimatu. Lõpuks Petu heldis ja võttis poolunise Siivi endale selga. Kasvataja juurde jõudes vaevles Petu seljavaludes, kuid kellelegi see korda ei läinud. Siivi viidi magama ja tuli hakata järeljooksma intra suunas. Kuna Petu teadis, et ta sellel õhtul jooksma ei pea, oli ta tenniste asemel pannud kingad jalga ja nendega joosta oli lausa võimatu. Lisaks vaevles ta ka seljavalus. Umbes poolel teel, kottpimedal õhtul kukkus Petu teeäärsesse auku, mis olevat sõja ajal pommist sinna tekkinud. Vähemalt nii räägiti. Petu tundis justkui veremaitset suus ega jaksanud isegi enam nutta. Ta oli sattunud hirmude meelevalda. Pealegi asus üle tee surnuaed ja alles päeval maeti sinna kedagi. Petu arvas, et tema on järgmine. Alles poole tunni pärast nägi tüdruk taskulambi kuma ja kartis, et mõni surnu on hauast üles ärganud. Õnneks jõudsid koolivennad, kaks vanema klassi poissi, Henn ja Jaan teda päästma. Intrasse jõudes sai Petu, selle asemel et teda rahustada, sellise peapesu, et otsustas kasvatajale kätte maksta. Öösel, kui tuli tal pissihäda, ei läinud ta meelega tualettruumi, vaid istus voodi servale ja pissis sinna. Sellest õhtust said talle osaks ka öised foobiad. Ta kartis pimedal ajal selles majas liikuda, nägi iga akna taga taskulampidega surnuid teda jälitamas. Petu hakkas voodipissimise taktikat kasutama just siis kui Saale valves oli, nonii kättemaksuks! Tüdrukule meenus paari aasta tagune juhtum, kui ta lahkunud vanavanema algselt kirstuga keldrisse külma pandi ja õde Rita ennast kahvatuks ehmatas kui avastas ennast tuki-tukit mängides vanavanema kirstui tagant peitmast. 
Ühtäkki olid kadunud hingedest saanud talle hirmud ja Petu igatses koju. Ta igatses ennast sopaloikude ja puude seltsi. Petu tahtis koju. Järgmisel päeval ta selle tee ka luba küsimata ette võttis.

4.PEATÜKK

Bussijaam asus koolimajast üle tee. Kui pikapäevarühmas sai järgmiseks päevaks õpitud, tõmbas Petu garderoobist üleriided kaenlasse ja jooksis ruttu kallakust üles. Ta ei jõudnud üleriideid selgagi panna, kui buss tuli. Petu oli ainuke bussile mineja sellest peatusest. Kuigi õpilased said liinibussiga bussijuhile õpilaspiletit näidates tasuta sõita, küsib bussijuhtus vaevu aru saadavas keeles, ilmselt võõrapärases aksendis, tüdruku käest raha, kuid raha Petul ei olnud. Roolikeeraja pomises midagi arusaamatus keeles ning sulges bussi uksed. Kui Petu oli alati harjunud esimeses pingis istuma, siis sellel korral tal see ei õnnestunud. Bussijuhi selja taga esimeses pingis istus üks vanamemm, kes vaatas kõõrdi ja see ehmatas Petut. Ta arvas, et memm tegi talle kurja nägu, sest memm lihtsalt oligi soonelise, punetava ja kurja näoga. Uksepoolses esiistmes istus üks onu, kes kogu aeg vestles bussijuhiga. Petu võttis istet selle onu seljataha. Alles mõne aja möödudes taipas ta, et nii bussijuht, kui ka esiistmes istuv onu olid lätlased, kuna nende vestlusest käisid läbi sõnad: pirts ja saldejums. Läti piiri ligidal elades oli tüdruk neid sõnu enne korduvalt kuulnud, kuid tüdruk oli ikkagi hirmul, sest buss ei peatunud järgmistes peatustes ja Petu kartis, et ta ei saa õiges peatuses bussist maha.

Olles umbes 15 minutit sõitnud, tõusis närviline Petu juba pikalt enne kodupeatust püsti ja seisis bussijuhi juurde, et õiges peatuses maha saada, kuid buss sõitis edasi. Petu hakkas nutma. Seda märkas too sama mees kes esiistmes istus, pomises taas midagi bussijuhile ning buss peatus alles loetud meetrid enne järgmist peatust. Viisakas, kuid nutust kaame tüdruk tänas eesti keeles ja astus bussist välja. Ta oli nii segaduses, et bussist väljudes ei teadnud ta kus suunas kodu otsima hakata. Pisarad segasid tee jälgimist. Olles mõningad kilomeerid maha käinud, jõudis ta tuttavasse kohta ning rahunes, kuigi koduni oli veel päris mitu kilomeetrit käia. Omas mõttes kirus Petu ebaviisakat bussijuhti ja tahtis kõik emale ära kaevata, kuid endal oli hirm, et saab ema käest sõneleda, et ilma luba küsimata koju tuli. Petu otsustas valetada. Toona ei olnud ju mobiiltelefone ega väga palju ka lauatelefone ning tüdruk mõtles välja hädavale. Väljas oli juba pime, tee oli porine ja tüdruku napid jalanõud olid märjad. Paarsada meetrit enne kodumaja avastas ta, et maja on pime. Petu hirm kasvas, kuna ema ja noorem vend pidid ju ometi kodus olema. Ta kiirendas sammu. Peagi avas tüdruk koduukse, kuid seal ei olnud kedagi. Maja oli külm ja rõske. Petu pani rantista tubademajja ning jalutas mööda telliskivi rada köögimajja, kuid ka seal ei olnud ühhtegi hingelist. Ta läks kallistas oma sõpra Kaske, kiikus veidi ning talle tundus, et Kas andis jõudu. Petu läks tubademajja, haaras eeskojast kaasa sülemi puid ning tegi tule pliidi alla. Jah, just pliidi alla, sest tubatemaja küttekehaks oli ka pliit. Õnneks oli Petul tule tegemine selge. Kui maja hakkas soojemaks muutuma, tundis tüdruk ennast palju paremini, lausa õnnelikult, et oli millegagi hakkama saanud. Kõht oli küll väga tühi, aga isegi selle oli ta unustanud. Petul oligi tegelikult hea meel, et kedagi kodus ei olnud, lootes pääseda hädavalest ja ema käest tõrelda saamisest. Ta unistas, et tõuseb hommikul ise äratuskella peale üles ja läheb kooli, et ema ei saagi sellest üldse teada. Kuid nii kahjuks ei läinud.

26.detsember. 2016.a.

Vana-Rääma