Meie pere tagasihoidlik jõululaud

kaste (ahjuprae leem) kõrvitsasalat, verivorstid, pohlasalat, ahjuliha, dipikaste, magushapu kapsas, ahjukartul

   Täna on meie pere jõulud. Homme lähen külla ja võibolla ka ülehomme. Sellepärast otsustasin just täna jõulutoitu teha. Jah, mõni võib ütelda, et oioi, nii rammus toidulaud! Aga mulle vanad traditsioonid väga meeldivad ja just selline jõulutoit on meelepärane. Tegelikult on see justkui igapäevane toit, nonii enam vähem.

  Mina ei ole kohe kindlasti see kes juba mitu kuud enne jõule hakkab paaniliselt kinke ostma ja meeletult süüa koju varuma. No, ei! Eile lippasin selverist läbi, ostasin purgi kõrvitsat (sellel aastal ise ei teinud), paki verivorsti (kunagi olen ise ka verivorsti teinud), veidi liha (mille ikka ise ära maitsestasin) ning purgi kapsast ja purgi pohlasalatit verivorsti tarvis. Kartulid olid juba kodus olemas, sest need sai turult otse tellitud (Pärnu piires tuuakse tasuta koju) sest ma lihtsalt ei jaksa neid käsiti siia viiendale korrusele pidevalt tassida. Hapukoore jadtipikastme ostasin ka. Selle kuiva dipikastme (pakendis pulber) ning segasin selle hapukooresse. Väga maitsev! Ja retsepti sain hiljuti oma poja käest. Neid selveris hulgim (krõpsupakkide juures) ja hetkel maksavad sooduspakid vaid 49 senti. Muidu 69 senti. Soovitan proovida! Ainuüksi sooja kartuli kõrvale juba maitseb hästi.

  Nüüd on kõht täis ja meel hea!
Kinke ma sellel aastal eriti ei tee. Mõne raamatu olen kinkinud. Ma lihtsalt ei ole eriline jõulufänn ja rahapuud mul ka ei ole, et neid teha. Mõne kingituse olen ka ise saanud. Aitäh!

  Jõulud meeldivad mulle vaid sellepärast, et peale jõululaupäeva hakkavad päevad kukesammu võrra pikemaks minema. Ära on tüüdanud see pilkane pimedus mis lausa vägisi voodisse ajab. Väga raske periood võib olla depressiivsetel inimestel. Õnneks mina ei tea depressioonist midagi, olen sellesk liiga avatud, et lasta endasse negatiivne energia, mis hakkab seest sööma. Kui tunnen, et väsin, viskan tunniks pikali, kuid sellega kannatab ööune kvaliteet kõvasti. Kahjuks. Aga öösiti ju hea loomingut luua ja lugeda.

   Siit blogist ka minu ja meie pere jõulutervitused kõikidele! Olge hoitud ja kallistatud! :)

Margit poistega

23.12.2015.a.
Mai

Minu oktoobrilapsed!+ Geio 21!

Geio 4 aastane ja Germo 6 aastane. Lavassaares

    Minu lapsed on otseses mõttes oktoobrilapsed! Germo sai 3. oktoobril 23. aastaseks ja täna, kell 14.15 saab Geio 21. aastaseks. Geio pidi sündima ka Kaalude tähtkujus, ehk siis septembri lõpus, ühel väga traagilisel päeval, aga saatus tahtis teisiti.  Õnneks! Nii ta juba Skorpioniks sündiski. Inimeseks muidugi ikka ka ;)

Geio, õetütar Helen (ees) õepoeg Ergo (taga) Germo ja vennapoeg Ranno

  Kui Germo kaalus sündides kõigest 3.300 ja oli 53 cm pikk, siis Geio kaalus 4. 600 ja oli 55 cm pikk. Pikad on nad ka praegu. Germo 1.98 ja Geio 1.87. Ja mina oma 1.70 -ga tundun nende kõrval nagu Pöial- Liisi ;)

mina lastega kodukandi kiriku ees ( Geio 2.a. ja Germo 4.a.)

  Lappasime siin juba eile hilisõhtul vanu albumeid ja päris mõnus oli vaadata titepilte. Mõne neist pildistasin ka ümber. Ja meenutasime ka aegu kui nad mul väiksed ja ulakad olid. Näiteks selle vana sektsioonkapi, mis esimesel pildil on, lammutasid nad põhimõtteliselt laiali. Kapi neljas sahtel käis nii raskelt lahti, et isegi mina ja laste isa ei suutnud seda avada, aga poisid suutsid ja suutsid tunni jooksul kogu sahtli sisu (minu vanad dokumendid, tunnistused, joonistused jmm...) udupeeneks paberipahnaks rebida.

Geio 2. aastane maal vanaisa traktoril

  Täna on aga nad mul täismehed. Mul ei olegi enam lapsi :) Mai lõpus sai nooremal pojal Geiol ka juba sõjaväeteenistus Tapal läbi. Aeg lendab halastamatult kiiresti.

2014.a. sügis tänase sünnipäevalapse Geioga. Geio Tapal sõjaväes

   Aga täna sõidame Germoga koos Lavassaarde, alevisse kus meie pere enne Pärnussse kolimist elas 10 aastat ja just Lavassaare on see koht kus mu laste lapsepõlv möödus. Künka jalamil asuv pisike alev. Geio muidugi kaasa ei tule, tema läheb tööle. Aga Germo saab kogeda äratundmisrõõmu.


26. okt. 2015.a.
Mai

Ega käbi pole kännust kaugele kukkunud...

   Öösel kell 3, siis kui mina olin vahetult enne illustreerimise lõpetanud ja raamatuga voodisse pugenud, jäi poiss laua taha joonistama. Viskasin pilgu peale ja üllatasin, sest just selline näeb välja minu järgmise romaani (Westoffhauseni häärberi saladus) peategelane. Selleks ajaks olid valmis vaid silmad.

  Mul on kohutavalt hea meel, kui poeg joonistab! Mäletan kuidas ma lapsena anusin, et Ema mulle kassi joonistaks, kuna ta joonistas selle nii eheda. Sihuke tunne oli, et kass astub kohe paberilt välja. Seega on kunstigeen tulnud meil minu Emalt. Sest Ema esimesest abielust sündisid Kalle ja Malle, ning Kalle joonistab ka väga hästi ja Malle noorem poeg Raido samuti.

  Kunsti peale ei tohiks sundida, see peab olema vaba tahe. Mäletan kuidas kooli ajal õpetaja(d) soovitasid mul kunstikooli minna, kuid elasin maal ja linna kunstikooli käimine oli suht võimatu, ning mulle ilmselt ei oleks meeldinud "sunduslikult" seda teha, kuna kunstiringis pidi nii ehk naa joonistama teemasse. Ka kunstitunnis. Aga ma olen kord selline inimene kellele raamid ei meeldi ja seega jäi see teekond käimata. Samuti jäi see käimata ka poisil, kuigi 4 aastat ta pühapäevakoolis õppis kunsti. Kuid nüüd polnud aastaid kätt harjutanud ja alles hiljuti hakkas, sundimatult hakkas. Tunnen ikka ja jälle temas ära enda. Seega ei ole tõesti käbi kännust kaugele kukkunud :)

Minu uue romaaniga saate tutvuda SIIN.

27. september 2015.a.
Mai

Jee! Poiss jälle joonitab! :)

   Jõudsin mina linnapealt "laiamast" tagasi ja ees ootas järjekordne üllatus. Siin ta on, poolik meeleheitel koduperenaine :) Ühesõnaga sellised asjad teevad tuju rõõmsaks. Meenub aeg, kui ise olin samas vanuses ja portreede joonistamise tuhin peale tuli ning selle asemel, et sõbrannedega välja minna, istusin ja joonistasin. Tegelikult igatsen seda aega tagasi. Aga samas on väga mõnus tunne, et pojal ka joonistamise vastu taas huvi on.
  Salamisi ütlen, et unistan siiani, et hakkan kunagi taas joonistama ja illustreerin ise ühe oma raamatutest. Ja elu on näidanud, et unistused on määratud täituma. Iga unistus omal ajal.
  Nii kui ma seda poolikut joonistust nägin, kõnetas see mind. Viis tagasi aega kus naised omale hirmsasti lokke tahtsid ja lokirulle pähe keerasid. Mäletan kuidas lapsena naabrinaisele rulle pähe keerasin ja juuksed enne õlleseks tegin, kuna siis pidid tugevamad lokid jääma. Praegu naljakas mõeldagi :) Ja silmad sellel porteel on vägagi kõnekad.
  Teisalt meenutab see tegelane meeleheitel koduperenaist, elukogenud ja pisut õnnetut emandat, kes on kurb ja õnnetu. Seega suudab poiss ehedad emotsioonid paberile panna ja ma siiralt loodan, et ka tema illustreerib ühe mu raamatu.
  Aitäh! :)


19. september. 2015.a.
Mai

natuke veel ja...poolik veel

Mu noorem poeg joonistab taas!

     Eile teatas mu noorem poeg, et talle tuli joonistamise tuhin peale. See on minu jaoks nagu päikene pilvises taevas, kui arvestada viimasel ajal juhtunuga.
  Jah, kunagi olid ajad, kui ta mul 4 aastat Pühapäevakoolis kunsti harrastamas käis, kuid siis jättis pooleli, kuna usuteema teda ei huvita. Kunagi olid ka ajad, kui poja joonistused ehtisid ühe aleviku poe aknaklaase, käsisid näitustel jne...Kuid ta ei ole enam aastaid joonistanud. See kõik jääb lapsepõlve, kuid nüüd äkki...Geenid? Igal juhul on mul selle üle siiralt hea meel, sest harjutamine pidavat meistriks tegema :)
  Siin ona ka kaks tema tehtud kunstipilti. Üks on tehtud esimeses ja teine vist teises klassis. Tegu on siidimaaliga ja klaasimaaliga. Üks neist ehib mu magamistoa seina ja teine on suuretoa aknal.

11. sept. 2015.a.
Mai