Üksinda Maailmas 9. pt

  9.peatükk

„Oihh, vabandust! Kas riivasin sind, kaunis naine?“ Kusti ehmatas. Laureen pidas vajalikuks vaikida, sest kogu ta sisemus värises ja oli pinges. Naine tundis, et ta on paljastatud, kogu tema elu oleks nagu sotsiaalmeediasse paisatud. Oli ta ju sisemas kartnud seda noormeest, kuid Kusti oli järjekindel ja jälitas teda ning naine kartis, et nüüd ongi kogu tõde teada. Olgugi, et Laureenist oli täiskasvanud naine saanud, värises ja kartis ta nagu väike laps karistuse ootel.

„Kes sa oled?!! Kes sind saatus??? Mida sa minust tahad!!??“ Laureen lausa räuskas.

Kusti ehmatas. Sellist rekatsiooni ta ei oodanud. Tal hakkas sellest haprast naisest kahju ning ta lähenes Laureenile, et teda rahustada. Samal hetkel võttis Laureen taskust pipragaasi ja suunas selle Kustile, joostes ise majast välja, metsa.

Kümme minutit oli Kusti pime, mõlemad silmad kipitasid ja ta otsis käsikaudu veeämbrit, kus silmi loputada. Kui pilt tagasi tulema hakkas, läks ta õue ja hüüdis Itit, kuid naine ei vastanud. Ta oli metsas, oma varjupaigas, mille ta oli igaks juhuks juba aasta eest endale ehitanud. See nägi välja nagu metsavendade varjend, paiknes maa all ning varjendi kaas oli puulehtede ja okstega kaetud.

„Ohh, issand! Oli mul vaja lõõpida? Mida ma nüüd teen? Kas minu tögamises võis tõetera sees olla? Aga ma ju mõtlesin selle välja, sest sihukesi asju juhtub. Täitsa lõpp!“ Kusti hoidis kahe käega peast kinni ja ta vesised silmad jälgisid ümbrust. Päike sillerdas nii eredalt ning tegi mehe silmadele haiget. Ta süda valutas. Kuna rooli minna polnud veel võimalik, läks mees majja tagasi, istus laua taha ning oli väga nukker, sest Iti meeldis talle. Üle mitme aasta tundis 23. eluaastat käiv mees ennast armununa ja iga hetkega hakkas see müstiline naine talle rohkem meeldima.

„Kus ma küll tegin vea? Kas tegin selle juba siis kui janusena siia metsatallu tulin? Või oleksin pidanud täna pisut tagasihoidlikum olema? Aga ma ju ei saa, sest, sest...ta tõesti meeldib mulle. Iti on kuidagi väga eriline ja täpselt minule sobiv. Miks ma ei oleks võinud oma keelt hammaste taga hoida? Alati rikun kõik ära.“ Kusti oli õnnetu.

„Issand küll! Kui ta mind siit leiab mis siis küll saab? Kas ta annab mind politseisse üles? Mis minust saab? Kas ma lähen vangi? Aidake mind, aidake!“ Laureen karjus varjendis, kuigi teadis, et sealt teda keegi ei kuule. Üle pika aja tundis Laureen emast, isast ja õest puudust. Kõige rohkem igatses ta oma kadunud vanaema, keda ta küll tihti ennast juhendamas tundis, isegi tema lõhna tundis Laureen aeg-ajalt ja siis ta pisarad hakkasid voolama, need voolasid ja voolasid, nagu ei tulekski lõppu. Naine oli taas üksinda maailmas, kuigi hetk tagasi tundis ta ennast kellelegi vajalik olevat, tundis, et maailmast ei ole inimesed otsa saanud, just üks inimene, kes tema vastu sõbralik ja aupaklik tundus olevat. Aga ühe hetkega purunes ta maailm taas. Laureen oli teadlik, et pipragaasi mõju on pikk, ta ei kiirustanud koju tagasi, sest oli kindel, et Kusti on veel majas. Naiel hakkas kohutavalt külm, sest maaalune rõskus aina tihenes ja naine oli kõigest lühikeste varrukatega t-särgi ning retuuside väel. Ta vandus tulist kurja, et oli alles hiljuti tekid ja vanad kasukad punkrist koju viinud, kuna need vajasid tuulutamist. Hetke pärast värises naine nagu haavaleht, mis on kohe, kohe hinge heitmas. Vappevärin haaras Laureeni endasse.

„Kes ta on? Kes see naine on? Ma pean teada saama!“ Kusti tõusis laua tagant, loputas oma punaseid silmi vees ning suundus, nagu sissetungija või varas, Iti magamistuppa, sest kusagil pidid ju naise dokumendid olema. Ta ju ometi ei jõudnud neid ensega haarta. Mees otsis kapist ja öökapi sahtlitest, voodi alt ja padja alt, riiete vahelt ja vaiba alt, aga ei leidnud kusagilt. Alles kööki minnes tabas ta, et naisel oli õlakott poest tulles, ja juba ta leidisiki selle helesinise ridiküli köögist pliidipuude riida pealt. Käte värisedes avas mees koti ja seal need olidki, pass ja idekaart.

„Laureen Kannike, hmm, huvitav kas mul siin levi on?“ Oligi. Kusti suundus telefoni kaudu netti ja guugeldas seda nime. Ei olnud tagaotsitavate hulgas sellist inimest. Mees pani dokumendid tagasi kotti ja koti samasse asendisse puuriidale. „Laureen Kannike, Laureen Kannike, selle naise nimi on sama ilus kui tema ise!“ tõdes ta. „Kuid miks ta põgenes? Miks küll minu huumor teda riivas?“ Kusti hing valutas. Ta mõtles välja plaani.

Mees läks välja ja käivitas auto, lootusega, et Iti või siis Laureen ei viibi kodust väga kaugel ja kuuleb auto häält. Ta keeras maasturi ümber ja sõitis maanteele. Seisis seal viivu, sest hing oli haige ja ta ei suutnud veel koju tagasi sõitma hakata. Kusti parkis auto maantee äärde ning hakkas vargsi jala talu poole tagasi liikuma, jälgides igat liigutust põõsastes ja puudel. Vahepeal istus ta tee äärde ning lihtsalt mõtiskles.

Laureen ei kannatanud seda külma ja rõskust enam välja. Naisele tundus, et kõik ta vähesed hilbud on seljas märjad. Midagi tuli ette võtta. Ta avas vaikselt punkti kaane, ronis välja ning kattis peidiku taas oksade ja lehtedega. Tippival sammul hiilis ta kodu poole ning peagi veendus, et autot ei ole hoovis. Ettevaatlikult roomas ta, nagu mõni sõdur sõjatandril, maja juurde ning silkas tuppa, pannes hiigeltaba ukse ette. Laureen keetis endale ruttu kuuma teed, tõmbas lambanaha üle õlgade ja istus pliidi ette teed jooma. Kui ta oli piisavalt rahunenud ja sooja saanud, läks ta köögikardinaid ette tõmbama, mitte, et õues oleks pime olnud, aga ta kartis. Peale esimese külgkardina ette tõmbamist vaatas ta Kustiga tõtt ja röögatas;“kao minemaaaa!“

„Iti, palun lase mind tuppa. Ma väga palun. Ma ei tee sulle liiga, tahan vaid rääkida.“ Kusti lausa anus naist.

Laureen mõtles. Tegelikult vajas ta väga seltsi, et hirmust lahti saada, pealegi ei suutnud ta sellises tujus niieknaa midagi teha. Ta avaski Kustile ukse.

„Ma ei ütle midagi! Ma ei ütle mitte midagi! Aga ma palun, palun südamest, et sa ei kardaks mind ja ei jookseks taas ära!“ Kusti tõesti mõtles nii nagu ütles.

Laureen vaikis ja kuulas. Ta oli alles shokis ega lootnud midagi head kuulda. Naine viskas silmad maha ja tundis häbi oma käitumise pärast, aga vabandama ta ei tikkunud. Nähes Kusti tulipunaseid silmi, oleks ta tegelikult tahtnud abikäe ulatada, aga pidas õigemaks vaikimist.

„Ma tegin nalja. Ma tegin tegelikult ka omast arust nalja ja mul ei olnud plaanis sind solvata, ega ehmatada, ega...Ma ei tea miks sa kohe nii hullult reageerisid, aga pole ka minu asi teada. Mul ei ole sinuga halbu kavatsusi ja mu süda tõesti valutas. Siiralt. Aga ma pean midagi tunnistama. Anna mulle andeks, Laureen!“ Kusti hoolis naisest.

Laureen sai kohe pihta, et mees oli ta dokumentides sorinud ja see ei meeldinud talle sugugi. Aga empaaitiavõimega naine mõistis ka seda, et olles Kusti nahas, käitunuks ta sama moodi, hakkaks dokumente otsima. Sestap ta väga ei pahandanud. Laureen rahunes, sest mehe silmad kõnelesid aususe keeles. Ta oli häbi. Tal oli nii häbi, et tahtnuks maa alla vajuda. Pisarad, nagu hiigelsuured vihmapiisad, voolasid mööda naise põski alla ning viisakas noormees ulatas talle pabersalvrätiku paki, mille Laureen ka vastu võttis. Üks oli kindel, oma minevikust ta siiski kõnelda ei kavatsenud, kuigi noormees meedlis talle. Laureen otsustas, et minevik on minevik ja see ei kuulu tulevikku. Ta pani mõtteis mineviku tappa ning keeras selle lukku ja jäi noormehe edasist reaktsiooni ootama.

„Anna mulle andeks, armas inimene!“ Kusti siiralt palus.

„Annaks. Ikka annaks. Kui mul vaid oleks midagi andeks anda. Pigem anna sina mulle andeks!“ Laureen palus südamest.

„Okei!“

„Mis okei? Annad siis või?“

„Ei anna, olen kade!“

17. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 8.pt

8. peatükk

„Emps, mis sul õhtuks plaanis on? Ma tahaks välja minna, mul on kohtamine,“ sondeeris Mariett pinda.

„Kohtamine? Kõlab huvitavalt. Võid minna, sest mul pole tänaseks plaane. Aga vaata, et sa mingisuguseid meelemürke ei tarbi! Narkootikumid on tänapäeva katk ning igasuguseid mürke liigub, mida kalli raha eest narkotsi pähe müüakse.“ Tiffani oli mures.

„Emaaa! Millest sa räägid? Mis need meelemürgid minusse puutuma peaksid?“ Mariett kortsutas kulmu ja püüdis süütut mängida, ehkki ka tema oli erinevaid meelemürke proovinud. Ja kanepit suitsetas Mariett iga kord, kui ööklubis käis.

„Mine teid noori tea! Paar päeva tagasi, kui ma selverist välja astusin, seisis poe välisukse ees kamp noorukeid, suitsupilv tahtis ära lämmatada, sest noored on ikka väga ülbeks ja julgeks läinud, juba tõmbavad avalikult kanepit. Ära ütle, et ka sina tõmbad?“ Tiffani oli mures, sest tema jaoks olid alkohol ja suitsetamine normaased nähtused, tavalised, mida harrastati ammu, aga kanep ja igasugused pulbrid olid liiast. Tõsi küll, kunagi oli ta ecstasyt proovinud, aga see jäi ka esimeseks ja viimaseks korraks, sest naine jäi hullusehoos auto alla ja surmamaitse oli suus.“

„Ära muretse, pole see asi nii hull!“ Mariett mängis võhikut, et ema rahustada ja tema teatraalsus mõjus veenvalt. Ema uskuski.

„Emps, ma nägin täna Lorietti unes. Olen nii kindel, et ta on elus! Ma ju tunnen teda vahel lausa füüsiliselt enda kõrval ja ma ei usu, et teda enam elavate kirjas ei ole,“ jagas kaksik muljeid.

„Tead, ma olen isegi mõelnud ja ka tundnud tema olemasolu. Ning minu unenägudes on ta tihe külaline. Aga mida teha? Kas peaksime otsimiskuulutuse uuesti sotsiaalmeediasse paiskama? Või jätame asja rahule ja loodame, et ta ilmub ise kusagilt välja? Nüüd olete te mul ju täisealised ja mis ma ikka enam torgin. Samas, ma igatsen teda väga. Tahaks andeks paluda, et talle halb ema olen olnud. Tahaks teda kallistada, hoida ja armastada,“ läksid naise silmad veekalkvele ja ta imestas ise ka, et ta tegelikult armastab oma tütart väga, kuid ei ole osanud seda välja näidata. Tiffani tundis ennast halva emana ja seda oldi talle korduvalt öeldud, et ta pole üldse emalik naine. Aga sellel ajal, kui temast ema sai, oli ta ju alles laps, sestap võibki see nii olla. Öeldakse ju mida teeb laps lapsega. Aga mida teeb?

„Ma arvan, et see sotsiaalmeedia teema ei ole eriti mõistlik. Ma ei viitsi tuttavatele kogu aeg pajatada mis juhtus ja kuidas juhtus. See on väsitav, kuna ma ju tegelikult ei teagi mis päristäpselt juhtus. Aga ma tunnen nagu mingi osa oleks minust puudu, või kadunud. Saad sa aru, me oleme kaks erinevat inimest, aga ilma kakikõeta tunnen ennast puudulikuna, ei oska eluga midagi peale hakata ja tihti on tunne, et lööks kõigile käega. Ma ei ole üldse õnnelik inimene ja olen seda sitast elu hakanud võtma, kui paratamatust, teen mida tahan ja võtan elust kõik mida ta pakub. Mind ei hirmuta isegi surm, ja võimalik, et surm olekski kõige parem lahendus. Ma olen kadunud koos kakikõega, ema!“ Marieti viimane lause oli justkui appikarje, mis ka Tiffani hinge sees katki rebis, kuigi haavaunud oli ta isegi ja seda juba ammu.

Tiffani tõdes, et teda vaevavad samad tunded ja küsimused mida Marietti. Kui palju on naine enesetapule mõelnud, kui mitmeid kordi tahtnud eneselt elu võtta, aga hirm on teda peatanud, hirm surma ees. See peab ikka väga julge inimene olema, kes käe enda elu külge paneb. Või siis täielik pohhuist, alko-, või narkojoobes tegelane, kelle jaoks pole miski püha, ka surm mitte.

„Ega jah, milleks ikka vana putru soojendad- see läheb ju haisema!“ Tiffani lausus vanad kuldsed sõnad ja vajus mõtteisse.

„Aga, emps, miks te isaga üldse abiellusite, kui te teineteist ei armasta?“ Mariett küsis küsimuse, mida ema kartis, imestades, et kaksikud seda varem küsinud ei ole. See tuli nagu välk selgest taevast ja sähvis otse südamesse. Naisel hakkaski rinnust torkima. Ta asetas käe südame kohale, nagu palvetaks. Kogu ta sisemus tõmbus krampi ja linnukesed hakkasid silme ees jooksma.

„Ah, pikk teema! Tegelikult päris nii see ka ei ole, ju me ikka armastame teineteist ka, sest muidu poleks teid sündinudki,“ püüdid Tiffani asja siluda. „Ja pealegi, oled sa kuulnud, et tütred sünnivad armastusest? Aga meile sündis kohe kaks tütart, seega see näitab juba midagi!“ Tiffani tõi oma ebauskliku loomuse avalikkuse ette.

„Ja millest need pojad siis sinu armates sünnivad? Ka tööõnnetusest nagu mul või?“Mariett sattus segadusse, ent olgem ausad, ta isegi uskus sellesse, sest tegelikult tundis ka tema, et ta oma lapse isa ei armastanud.

„Jah. Nii on. Sul on õigus.“ Tiffani oli tütre teooriaga päri.

„Ema, ma tahaksin veel midagi küsida, aga kas sa lubad, et vastad ausalt?“ Marietil tahtis nii väga avameelitseda ja emal oli just sama tuju. Tiffani noogutas, sest ta tundis, et Marietist, oma tütrest on talle südamesõbranna, keda tal kunagi olnud pole, saanud.

„Miks te isaga teineteist petate? Kas teil on mingi kokkulepe omavahel sõlmitud või te lihtsalt ei suudagi truud olla? Mäletan vanaemat kunagi rääkimas, et abiellutakse armastusest ja ollakse teineteisele truud elu lõpuni. Okei, ma mõistan, sa väitsid, et teie vahel on armastust, oletame, et ma isegi usun seda, aga mis kuradi pärast te teistega siis ringi kepite?“

„Ma ei taha küll sulle halba eeskuju näidata, ega ka sind halvale teele juhtida, aga mõnikord saavad abielupaarid aru sellest, et nad omavahel ei klapi, alles siis kui on abielutõotuse andnud. Ja kui siis juba lapsed eostatud või sündinud, ei kiputa väga lahutama, aga teineteisele hingamisruumi antakse küll. Meie puhul ei sobi me seksuaalselt, aga materiaalselt sobime küll. Olgugi, et ka selles suhtes on erimeelsusi olnud. Aga, nagu sa tead, viibib isa pidevalt komandeeringus ja mina tunnen mehest puudust, vajan lähedust, olgu see milline tahes, tihedamini. Minu jaoks on elus väga tähtsalt kohal ka seksuaalne lähedus, mida sinu isa ja minu puhul jääb vajaka. Aga ega me sellepärast kohe lahutama ei kipu, lastele on ju mõlemaid vanemaid vaja. Ripsutab su isa tiibu, ripsutan minagi, nii lihtne see ongi!“ Tiffani õigustas oma tegu.

„No jaa, aga kas te pole hetkekski selle peale tulnud, et rikute oma elu ära? Eelkõige rikute oma ühiste laste elu ära. Kas siis ainult laste pärast sünnib koos elada? Teete ju lastele sellega karuteene. Küllap oli see ka üks põhjuseid millepärast Loriett kodust põgenes. Ma arvan, et see oli lausa paemine põhjus, sest Loriett on meil ju uhkus ja puhtus ise. Ja ma tean, et ta häbenes sind ja eriti sinu tegusid. Minagi mingil ajal häbenesin, aga seksuaalelu elama hakates hakkasin ka sind paremini mõistma, sest ilmselt oled ka minule pärandanud seda seksuaalenergiat liiga palju, sest ma tahaks iga päev seksida, päriselt. Iga päev on isegi vähe öeldud, tahaks pidevalt, kuid ei saa oma tahtmist ja sestap olengi tõre ja kiuslik. Seksi pole mu elus nii palju kui vajaksin, kaksikõde pole mu elus...ma lähen varsti hulluks!“ tõdes Mariett peale avameelitsemist.

„Ohjah, raske teema! Jah, ilmselt oled minu moodi...Aga mida mina oleks suutnud sulle ja su õele pakkuda, kui me isaga lahutanud oleksime? Praegusel elul pole ju viga, oleme majanduslikult kindlustatud, meil on minu vanemad, kes meid aitavad ja teie isa. Meil on kena kodu ja kõik eluks vajalik olemas. Pole te ka tühja kõhtu pidanud tundma. Kas mina oleksin üksinda suutnud sulle ja su õele sellist elu tagada? Asjal on mitu külge ja kui meile, sinu isaga, selline elu sobib siis sobib. Mõtle natuke!“ Tiffani ärritus, sest ta leidis, et on täitsa õiget elu elanud. Tema jaoks oli majanduslik kindlustatus elus kõige tähtsamal kohal, armastus oli teisejärguline, aga seks prioriteet number üks.

„Nojah, sul võib isegi õigus olla, aga ikkagi, kui sul oleks täielikult õigus, siis elaks ka Loriett praegu meiega...Huviatv, kas ta tunneb meist puudust ka?“ Mariett mõtiskles.

„Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Ehk on hea elujärjele saanud ja pere loonud ning meid sootuks unustanud? Memm-kurivaim, hellitas ju lapse ära! Ma loodan südamest, et ta on vähemalt elus, et ta ei ole mõnu maniaki küüsi sattunud!“ Tiffani silmad märgusid taas. Ka Mariett löristas nina ning pühkis silmanurgast pisara.

„Loodame!“

17. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 7. pt

  7. peatükk

Laureen hakkas tuhaplokkidest vöörusele uut seina ümber ehitama, sest järgmist talve ta enam külmetada ei kavatnud. Maja oli nii hõre, et tuulise ilma korral kuulis naine isegi tuule vihinat toas. Naine koukis vana tõrvapapi vööruse väliseinalt maha ja sealt vallandusid niiskuseputukate, selliste, mis meenutavad sajajalgseid, kolooniad lausa välja. Pluss veel koid ja muud tundmatud putukad, kes seal ringi sibasid. Laudseinad olid suhteliselt hõredad ja mädad. Naine imestas, et palkmaja vöörus on laudadest kokku klopsitud. Ilmselt oli see hiljem majale juurde ehitatud, eks ikka selleks, et õuest kohe maja kööki ei astuks, nii läheb ju toasoe välja ja maja jahtub rutem maha.

Tuhaplokid oli õblukese naise jõi kohta päris rasked kohale venitada, aga hakkama ta sai. Nädala pärast imetles ta ise ka oma kätetööd. Mis sest, et maja oli väljapoolt kaetud uue kollast värvki laudisega ning ja tuhaplokid alles hallid ja segused. Küll jõuab ka need niiskuskindla värviga üle võõbata, rahustas naine ennast.

Ühes vööruse remondiga ehitas ta ka duširuumi ning plaan oli ka veega tualettruumi elamisse ehitada, sest suure kase all poolküürakil olev kemmerg oli hinge heitmas ning seal oli talviti väga külm ennast tühjendamas käia. Selle kõige juurde vajas ta muidugi töömehe käsi, sest kaevamistööd oli palju ning Laureen ei teadnud kuidas septikut ühendada. Olgugi, et tänapäeval saab tohter google abiga ka sitast saia teha. See kõik pani naise kukalt kratsima, kuid kindlasti mitte meelt heitma, sest Laureen ei olnud allaandja tüüp. Täna vanaemale kasvas temast tubli, töökas ja järjekindel naine.

Laureenil olid suured plaanid. Vana kuurilobudik oli järgmine mille ta kavatses maha lõhkuda ning selle asemel uue ehitada. Aga see ei olnud kindlasti prioriteet number üks. Naisele tundus, et loomalaudast võib asja saada, sest see oli ehitatud paekividest, mis naisele veider tundus, sest paest pinnast Võrumaa taga ei paistnud olevat. Lausa katus tahtis vahetamist ning siis võis mõne kodulooma endale juba seltsiks soetada.

Tema päevad möödusidki ehitades ning iga päevaga sai ta oma kätega loodust üha postiivsemat energiat juurde. Laureenil oli alanud täiesti uus elu, mille sisse mahtus vaid tema. Ta elas selles maailmas täiesti üksinda ja oli üliõnnelik. Naine ei mõelnud tulevikule, sest see tuli kõigepealt enda tarvis kindlustada. Samas ei teadnud ta ka seda kellele see maja kuulub ja kas omanikud on kusagil olemas. Igal juhul endast nad siiani märku andnud ei ole ja kui uskuda külajutte, siis vast polnudki sellel majal pärijaid, sest taimetark oli külapeal rääkinud, et tema elab sellest suguvõsast üksinda siin maailmas ning kui ta lahkub, jääb maine vara kõigevägevama hallata. Ju siis see sama kõigevägevam haldaski, juhatades korraliku noorperenaise sinna elama.

Peale väsitavat tööpäeva avastas Laureen, et tal on kodust kohvi otsas ning see oli tema jaoks pahasti, sest ilma kahe tassi kohvita ta hommikuti ärgata ei suutnud. Olgugi, et naine tarbis seda ikka suhkru ja piimaga, mitte mustalt ja mõrudalt, aga kohvi vajas ta ärkamiseks kindlasti.

Tööroobad poeriiete vastu vahetatud, asus ta teele. Laureen oli kuurilobudike alt leidnud jalgratta, mis oli küll ajast ja arust, selline pisikeste rataste ja naljakate lenksudega, veneaegne perekonnaratas, aga teenis naist küll. Kuigi ta armastas palju jala käia, oli sellel korral tal poodi minekuga kiire.

„Hei, kuhu neiu tõttab!? Saan ehk teie jalavaeva vähendada?“ astus, samal ajal, kui Laureen poest naases, uhke punase linnamaasturi uksest välja toosama noormees, kes mõne aja eest jaunusena naise kodu väisas.

„No, näed, kohtusimegi!“ rõõmustas võõras.

Laureen viskas põgusa pilgu noormehele ning hakkas ratta selga ronima.

„Hei! Kas sa ei tunne mind ära!? Käisin hiljuti teie käest juua palumas ja nüüd olen teile teene võlgu. Paneme ehk ratta mu autole ja ma viin teid koju?“ hüüdis võõras ning oli eriti abivalmis.

Laureen ei teinud kuulmagi, väntas aga kiiresti jalgratas ning ei vaadanud noormehe poolegi. Naist tabas hirm, et see ei saa olla juhus, et nad taas kohtusid. Laureen arvas, et keegi on midagi temast teada saanud, et nüüd jõuab raske minevik tema ellu tagasi. Seda ei tahtnud ta kindlasti.

Paar kilomeetrit enne kodutee otsa, kuulis naine, et auto annab signaali. Ta püüdis kiiremini vändata, et saaks juba metsateele, arvates, et ükski normaalne inimene ei tule kitsukesele ja pooleldi rohtu kasvanud teele oma uhket autot lõhkuma, aga ta eksis.

Naine jõudis enne majani, ronis ratta seljast maha, asetas käed puusa ja jäi ülbe kuid hirmunud näoga edasist jälgima. Ohooo, on ikka vintske vend, ja tulebki autoga hoovi! Aga panen ta auke, mille tee sisse kündis, parandama! Korraga oli hirm Laureenist plehku pannud ning ta muigas. Enam ei arvanud ta , et teda jälitatakse. Naisele tundus, et noormees tahab tõesti talle abiks olla. Tegelikult vajaski Laureen abikätt, kuid sellise uhke autoga mees ilmselt on paras siidikäpp, et tema juba oma käsi rakku töötama ei hakka, arvas naine. Ja pealegi eremiidist naine ei julgenudki suhelda, kuid midagi tuli ometi öelda, et kena noormees teda imelikuks või tummaks pidama ei hakkaks.

„Kus kohast küll sellised uhked tüdrukud tulevad, kes ennast aidata ei lase?“ Noormees hüppas porise auto uksest välja ja kõnetas perenaist.

„Kusti,“ ulatas ta käe.“No tegelikult panid vanemad mulle Kustas nimeks, aga hakkasid mind juba titena Kustiks kutsuma ja mulle see meeldib.“ Kustas selgitas oma nime tagamaid.

Laureen kaalus pikalt, kas teha suu lahti, kuid kuna noormees ennast Kkustina tutvustas, ulatas naine lõppeks käe. „Iti!“

„Hahaa. Tegelikult ka või?“ Kusti hakkas naerma ja ei uskunud, et naine tõesti sellist nime kannab. Mõlemale meenus „Nukitsamehe“ film. Aga Laureen suutis surmtõsiseks jääda ning piidles Kustit altkulmu, mille peale noormees siiski uskuma jäi, et tegu ongi Itiga.

„Kas sa teed keeta viitsid?“ Kusti ulatas Itile napolenikoogi, mille ta spetsiaalselt poest külakostiks oli ostnud. „Vupsti!“ võttis noormees seljatagant karikakrapundi ja ulatas selle naisele, mille ta lilleturult ostnud oli. Iti sulas, aga ehmatas, sest teda tabas väike hirm, et noormees talle just tema teisi lemmiklilli ostis. Nime vahetades oli ta dilemma ees, kas panna oma perekonnanimeks Karikakar või Kannike, kuid otsustas viimase kasuks. Vaid kadunud vanaema teadis kuidas ta lemmilaps just neid lilli armastas ja nüüd tuleb võõras mees ning kingib need talle. See ei saa olla kokkusattumus, nentis Laureen.

„Viitsin ikka keeta. Aitäh!“ Laureen imestas ise ka, et need sõnad tal suust välja tulid. Ta ei kokutanudki, ei rääkinud valesti. Naine arvas, et küllap oli sellest kasu olnud, et ta viimastel päevadel iseendaga rääkis. Muheledes parandas ta meest; „muide, sellist sõna nagu „viitsid“ ei ole olemas!“

„Tohohh!? Tõsi ka või? Sain siis nüüd targemaks!“Kustas muheles.

„Tõsi, nagu Tõnise...“ mainis naine.

„Jaj-jah, seilasime, teame!“ Kusti oli tark mees.

„Kus kohast selline kena naine siia metsa äkki ilmus? Kas vastab tõele, et olete kadunud Metsamoori sugulane? Või koguni tütar?“ Kusti hakkas esitlema selliseid küsimusi millele Laureen ei kavatsenudki vastata ja just selliseid küsimusi ta kõige rohkem kartiski. Naine juba kahetses, et oli võõra mehe tuppa teed jooma lubanud, sest talle tundus, et mees oli saadetud ta teele külarahva poolt , kes tahtsid keelt lõksutada. Või oli ta üldse lõksu sattunud, oldi talle jälile jõutud. Kuid samas, mida tal ikka nüüd veel karta, laps Lorietist oli saanud noor naine nimega Laureen, kes oli täisealine ja vastutas nüüd juba ise oma elu eest. Aga ikkagi tundis naine ennast reedetuna ning pisarad tikkusid vägisi silmadesse. Ta pidas õigemaks vaikida.

„Uuu, neelasid keele alla või?“ silmas Kusti teda väga teraselt.

„Mingi nõuka-aegne kgb nuhk oled või?“ Laureen vastas kurjalt küsimusele küsimusega ning Kusti tundis pinget õhus.

„Räägi nüüd, et ole keegi lapsena kaduma läinud tüdruk, kellest on naine sirgunud? Keda kindlasti peetakse juba surnuks...“ Kusti küsis teraselt. Laureenil valgus veri silamdesse ning üle pika aja tundis ta ennast kohutavalt halvasti, noormees oleks teda nagu alati rebinud ja vägistama hakanud, just selline tunne valdas Laureeni. Naine puhkes nutma.

16. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma 

Üksinda Maailmas 6.pt

6.peatükk

„Sa võiksid mõnikord ise ka muret tunda kas su laps on söönud, on tal janu või soovib ta midagi. Kaua mina jaksan! Teid kasvatsin üles ja nüüd hakka veel sinu tööõnnetust ka kasvatama!“porises Tiffani, kelle vabadust kippus Marieti laps piirama.

„Ahah, meid kasvatasid! Kus üks su kasvandik on siis? Miks ta kodust põgenes? Sina ja laste kasvataja...“ oli Mrieti ja Tiffani vahelt ilmselt must kass läbi jooksnud. Enam ei olnudki lemmilaps ema jaoks see a ja o, sest polnud kellel vahet teha ja pealegi oli Tiffani noor, tahtis ringi käia ja teda häiris hüperaktiivne lapselaps, kes alalõpmata tema turjale oli lükatud.

„Lõpeta, Mariett! Kas selle jaoks olen sind kogu elu poputanud ja hoidnud, Lorietile eelistanud, et nüüd minu võimetes kahtlema tuled!? Ma oleks juba siis pidanud Lorietti rohkem uskuma ja hoidma, kui te lapsed olite! Kas see on tänu selle eest, et ma sind ja ju väänikust poega toidan ja riietan?!“ oli Tiffani raevus.

„Oh-oh-oh-hooo, vaata kus tuli eesrindlik ema mul välja! Kas räägime sinu pattudest isale ka vä? Nüüd tema igatseb Lorietti, sest Lorietti pole silmapiiril ja sa ei pea tema lapsi kantseldama! Missugune silmakirjalik mutt sa mul ikka oled! Mis ajast sa minu ja mu poja asju katad? Minu meelest saadavad vanaema ja vanaisa kogu aeg välismaalt elatusraha meile! Tahad öelda, et see on sinu raha? Sinu teenitud? Käi põrgusse, mutt!“ läks Mariett nii närvi, et ei valinud isegi sõnu enam, rääkimata austusest oma ema vastu. Tegelikult olid kaksikud lapsena igasuguseid asju, millest kõnelda ei sünni, pealt näinud ja kuulnud, aga nad vaikisid, isegi Mariett, sest kartis, et vanemad pöörduvad tema vastu ja hakkavad kakikut rohgkem hoidma. Raha maitse oli Marieti juba lapsena ära rikkunud ja nüüd oli ema oma lemmikvõsukesega suures hädas.

„Aitab! Ma ei talu seda enam! Ma olen ikkagi su ema, austust peaksid üles näitama! Sõimab nagu voorimees, häbinatukestki ei ole!“ Tiffani vihastas, keeras kanna pealt ringi ja kadus.

„Mine, mine, tõmba taas oma nosu täis ja pane keha müüki!“ Mariett lärmas emale hüvastijätuks. Õnneks elasid nad oma majas ja naabrid ei kuulnud, sest oli tööpäev.

„Oleks ma teadnud, et ma sellist madu oma nahal soojendanud olen, oleksin ammu juba lapselapse kasvatamisest loobunud! Juba tegelane! Kellesse see Mariett küll läinud on!“ Tiffani pidas enesega monoloogi ja oli maruvihane ning igatses Lorieti järgi, kes oli palju tasakaalukam ja Tiffani oli nii kindel, et Loriett oli tema iseloomuga ja Mariett mehe. Tema oli omast arust õiglane naine, hea ema ja korralik lapsevanem ja nüüd tuleb ta võsuke talle selliseid etteheiteid tegema, no on ikka tatikas!

„Fakk, mul on ikka loll mutt küll! Idioot! Mida ma selle titega tegema peaksin, kui ta enam meid ei toeta? Pekasin vanavanemate poole pöörduma ja kurtma, et em aei aita meid? Ta peab aitama! Rääkida isale tõtt? Ohh, ma ei tea ...Persse, oli mulle seda titte üldse vaja!“ Mariett oli kohutavalt närvis, sest ta kahe aastane poeg aina jonnis ja ajas elamist segi, ronid kappidel ja riiulitel, keeras köögis kuivainete purgid põrandale laiali ja mõksis ennast igasuguste toidujäätmetega kokku, kui teda kasvõi mõneks minutiks valveta jätsid.

Ilmselgelt ei olnud Mariett emaks olemiseks küps, sest ta lootis, et ta oma ema kasvatb ta lapse üles. Pealegi armastas Mariett nädalavahetuseti käia mööd ööklubisid ja siis vähemalt lõunani magada. Aga see häiris Tiffanit, sest Tiffani oli ise alles nagu vasikaeas, kappas ringi, pani pidu ja noolis võõraid mehi. Jõudis Mariett enne teda reede õhtul kodust varvast lasta, nööpis noor vanaema veinipudeli lahti ja hakkas vihast üksinda tinistama. Kui lõpuks lapselaps magama läke, ei löönud naine millegi ees risti ette. Teades, et abikaasa nädlavahetusel kodu ei väisa ning tütar niikuinii hommikuni mõnes ööklubis hängib, jätkus naisel jultumust oma isandaid, keda ta oli aastaid teeninud, lausa kodus võõrustada ja keppida. Tema jaoks ei olnud miski püha. Isegi see mitte, et kõrvaltoas magab lapselaps kes võib iga hetk ärgata.

Ühel hommikul tuli Mariett veidi varem koju, sest tal näkkas üsna ruttu ning vanem härrasmees, kes oli üks tuntud meeditegelane, ei julgenud Marietti hotelli viia, kartes, et kusagilt lekib tema abielurikkumine meediasse ja see võib ta abielu ohtu seada, võttis vastu noore naise kutse tema kodus ihunaudingute rahustamiseks. Tõsi küll, Marieti kodumaja oli mitmekordne ja mitmesopiline, aga emale vahele jääda Mariett ei soovinud. Nii nad vaikselt maja ülemislee korrusele hiilisdki. Kõik läks õnneks, kuni meediakangelane hommikul ennast minekule seadis, siis jooksis ta tualeti uksel kokku Tiffaniga, kes oli ta aastatepikkune armuke olnud.

„Fakk, mida sa mu majas teed!“ Tiffani ehmatas ennast näost valgeks.

„Ee, sind tulin otsima!“ Mees kohmetus.

„Misasja? Kus kohast sa mu elukohta tead?“ Tiffani ehmus, sest teadis, et see mees ei ole teda tema kodus keppimas käinud.

„Linnukesed sidistasid!“ Mees tegi silma.

„Ma võtan õhupüssi ja põmmutan need linnud maha!“Tiffani marutses.

„Kusss!“

„Mis kuss!? Tule nüüd vaikselt, kardan, et Mariett on juba koju jõudnud.“Tiffani haaras mehel käest ja taris oma magamistuppa.

See mis tütre magamistoas toimus, jätkus nüüd ema magamistoas. Süüdimatult. Võimekas mees, peaks mainima. Ja neil vedas ka, sest Mariett ei ärganud ning tütrele Tiffani vahele ei jäänud. Vedas tõsiselt, sest kes meist teab mis oleks võinud seal majas sellel hommikul aset leida. Igal juhul mees ei leinud peale seksiorgiat isegi pesema, vaid tõmbas ihumahladest nõretavale ihule riided peale ja kadus, tal oli tuli ikka tõega takus.

„Tere hommikust! Kas midagi head süüa ka on?“ Mariett tuli viimaks vastu lõunat oma toast välja, ringutas ja tundis ennast hästi.

„Jaa, mu kallis tütar, mida soovid?“ Tiffani oli eriti helde ja vastutulelik millegipärast.

„Keppi ja keeksi- muud ei teekski!“ Mariett vastas vanamoelise väljendiga. Tiffani ehmatas, arvates, et tütar kuulis midagi, et ta sellise teemaga hommikut alustas, kuid ta soostus vaikima, sest midagi öekdes oleks võinud ta ennast vahele rääkida.

 „Kuidas sa räägid, Mariett!“ Tiffani muhles pigem, kui noomis. Eks ole seksil aegade algusest võime õnnehormoone paljundada. 

16. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 5.pt

 

  5. peatükk

  Kaks aastat oli möödunud nagu linnulennult ja kätte oli jõudnud kaksikute sünnipäev. Mariett tähistas seda pereringis, koos kaheaastase poja, ema ja isa ning Iirimaalt külla sõitnud vanavanematega, Tiffani ema ja isaga.. Lapse isaga Mariett kokku ei jäänud, sest mehel ei olnudki kooselu plaane ja tema öeldu kohaselt juhtus tal tookord tööõnnetus.

  Kaks aastat sai ka mööda Salomia-memme surmast ja Lorieti kodust lahkumisest. Tõsi küll, see lahkumiseotsus sündis toona puhtast protestist vanemate vastu, sest niikuinii tundis Loriett peale Salme surma ennnast siin maailmas üksinda. Teda küll otsiti isegi televisioonis ühe saate kaudu, aga ei leitud jälgegi. Loriett sai vanaemalt päranduseks kopsaka ümbriku suurema rahasummaga ning haihtus nagu vits vette. Tutvuse kaudu sebis ta endale võltsdokumendid ning leidis kodu ühes mahajäetud majas, Venemaa piiril. Sellest hetkest sai temast Laureen ning selle nimega tuntakse teda juba aastaid. Pealegi ei meeldinud talle oma endine nimi, sest kaksikõde Mariett, kes lapsena pudikeeles kõneles, kutsus teda Lolietiks ja hiljem lausa Lolliks või Lolitaks. See nimi polnud talle midagi head, peale Salomia, elus toonud, ning ta tegi õige valiku. Kui sa võtad endale teise, meelepärasema nime, mõjutab see ka su eluenergeetikat, samuti perekonnanime muutus. Sestap peaks igale inimesele, kes oma nimega ennast hästi ei tunne, jääma alatiseks valikuvõimalus seda muuta.

  Saage tuttavaks Laureen Kannikesega! Kannikese perekonnanime valis ta endale lemmiklille järgi.

Laureen oli oma 18. aastaseks sünnipäevaks elanud lausa kaks aastat erakuelu Eestimaa lõpus, ühes vanas metsamajas, mille ta enese jaoks korda kohendas. Naine ei kartnud tööd ning nii ehitas ta vanale majale isegi uue laudise ümber. Selle ostmise tarvis, nagu ka toidumoona pärast kõndis ta maha kilomeetreid ning sõidutas vana aiakärguga üksinda kõik vajaliku kohale. Ta ei suheldnud kellegagi, ning kilomeetreid eemal asuvas külas peeti teda imelikus või koguni nõiaks ning poesabas räägiti, et taevast olevat potsatanud alla üks luua seljas lendav nõid, kes nüüd ääremaa küla oma kaitse alla võttis. Pealegi elas selles metsamajas kunagi üks kohalik taimetark, kes ravitses maarohtudega inimesi. Kohalikud uskusid ka oma väljamõeldud legendi, sest külast kadusidki vargad ja vargused. Mitte keegi isegi ei julgenud iitsatadagi, kui Laureeni küla vahel liikumas nägi. Ning mitte keegi ei näinud ta nägugi, sest see oli alati musta looriga, mille ka Salme talle pärandas, kaetud. Küll peeti teda Piirinõia, mis oli endise elaniku hüüdnimi reinkarnatsiooniks, küll kusagilt välja ilmunud kaugeks sugulaseks, küll koguni nõis lapseks, keda ta polevat ise kasvatanud, aga mite keegi ei osanud aimata isegi kes selle naise taga tegelikult peitus. Ja ega keegi peale endise nõia surma sinna maja juurde minna ka ei julgenud, kardeti, et võib needuse kaela saada ning kuna see piirkond oli rästikutest tulvil, kardeti ka nõelata saada.

Mis või kes naise sinna juhatas? Ilmselt saatus, sest kusagil tuli ennast varjata ja päris mitu kuud toitus Laureen vaid taimedest ja marjadest, sest ta kartis, et teda leitakse. Aga nüüd, kus ta oli täisealine, ei kartnud ta enam midagi, kuid kellegagi sõbrunema ka ei kippunud, sest ta ei tahtnud minevikku oma ellu tagasi.

  Ühel päeval, kui ta järjekordsel poetuuril oli, võttis ta poemaja kõrvalt, millega ühes majas asus ka kohalik kultuurimaja, kaasa patsaka vanu ajalehti, eks ikka tule tegemiseks. Need olid külarahva poolt sinna kokku taritud, sest korra või paar aastas pidavat üks suur furgoonauto külarahvalt vanapaberit ära viima. Koju jõudes ehmatas naine ennast hingetusk, sest leidis ennast päris mitmest lehest, tagaotsitavana. Küll oldi teda ühes linnas liikumas nähtud, küll teises, küll nähti teda Soome viival laeval, küll üldse Amstedamis. Aga tema kaksikõde olevat väitnud, et õde on kindlalt elus, sest nad on ühe munaraku kaksikud ning ta tunneb seda. Tegelikult tundis ka Laureen, et Mariett igatseb teda, aga midagi polnud parata, hingevalu, mille kakikõde talle aastate jooksul tekitanud oli, püsis liiga värske ja valusana, et enda olemasolu reeta. Loriett oli Laureeni jaoks surnud ja ka maha maetud, teda ei eksisteerinud niikuinii enam ja ta ei kavatsenud oma nime kunagi tagasi vahetada, sest talle meeldis üksinda maailmas elada.

  Kevadisel pööripäeval, siis kui päike juba kõrgel oli ja päevad pikemad, nägi Laureen talu poole lähenemas ühte kogu. Hirm, mis sügaval naise südames elas, hakkas teda kimbutama, kuigi muidu ta ei kartnud üksindust ega metsloomigi. Aga ikka ja jälle meenusid talle vanema sõnad, et loomi ja surnuid pole mõtet karta, karta tuleb elavaid.

  Sammud aina lähenesid ning Laureen pani igaks juhuks pisargaasi pudeli oma taskusse. Ja kõlaski koputus vööruse uksele. Naine mõtles veidi, katsus hirmu endast eemale ajada ning keeras vana poollagunenud ukse lukust lahti ning avas selle.

  „Tere. Ma väga vabandan, et teid nii hilja tülitan, aga janu tuli peale. Kõmpisin oma kümme kilomeetrit maha ning iga sammuga janu kasvas. Nägin maanteelt, et kitsuke rada toob metsa ja arvasin siin maja olevat ning ma ei eksinud. Kas võib tassikese juua paluda?“ seisis naise eest pikk, saledapoolne mustapäine, umbes kahekülmne aastane noorsand, rohelised silmad siirust täis ja muudkui neelatas.

Laureen ei lausunud sõnagi, ta läks ja võttis ämbrist toobriga külma vett ja ulatas selle noormehele. Võõral oli tõsine janu, sest ta jõi kopsiku tilgatuks.

  „Aitäh! Olge te tuhandest tänatud!“ tänas ta südamest, keeras selja ja hakkas lahkuma. „Vabandust, kas noor neiu elabki üksinda siin metsas? Kas sa loomi ei karda?“ küsis ta uudishimust.

Laureen haaras masinlikult toobri, tema näos ei liikunud ükski lihast ja tal oli tunne, et ta ei oskagi enam kõnelda, aga ta testosterooni tase oli ilmselt laes. Laureen muutus kohmetuks ja tahtis vastata, kuid keel oli nii kramplikult suu laes kinni, et ei suutnud. Naine kartis, et mees märkab ta kohmakust ning arvas, et ongi vast parem, et keel temaga koostööd ei teinud.

  „Vabandan veelkord tülitamast! Kohtumiseni!“ tegi sümpaatne mees silma ja lahkus õhtuhämarusse.

  „Aa, eee, iii, oooo...“ tulid siiski häälikud tal üle huulte. Kuid naine oli hirmul. Kes see mees oli? Kes saatis võõra ta teele? Või oli tõesti tegu vaid janulise teelisega?

15. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 1-4. pt

 (Jah, see on hoopis tükkis teine romaan, ärge oodake ELU PÄRAST ELU uusi peatükke, sest ma 4 viimast peatükki siia ei lisanud, saab lugeda raamatust. Kõigi 3. raamatu /romaanitriloogia/ käsikirjad on toimetaja käes ja raamatud hakkavad riburadapidi ilmuma)

  1.peatükk

Loriett nägi juba teismelisena välja nagu täiskasvanu. Lopsakate kehavormidega ja konservatiivse eluhoiakuga neiu ei jätnud ühtegi külameest külmaks. Eriti tänapäeva ühiskonnas, kus viisakus oleks nagu devalveerunud sõnakõlks. Noored justkui kardaks aupaklikkust üles näidata. Või tuleb see kasvatusest, kus tihti üks vanematest on komandeeringus ja teine ei suuda vabakasvatuslikus maailmas oma kohutustega toime tulla.
Olgem ausad, ega vanematel ei olegi aega masendavalt pikkade tööpäevade kõrvalt lapsi kasvatada. Nad kasvavad ise, omapäi. Pole siis ime, et üha rohkem teismelisi saab lastevanemateks. See hellus ja armastus, millest neil koduseinte vahel vajaka jääb, tõukab neid varakult kõike mujalt otsima. Pole siis ime, et need viietestkümneaastased neiud kes juba emaks saanud on, lapse endast poole vanemale mehele sünnitavad. Mitte küll reeglina kõik, aga suurem enamus. Ehk otsivad nad vanemates kaasades isaarmastust? Või on seal muud huvid mängus? Kahju on vaid sellest, et noorisasid, kes pubekate õnge lähevad, kiputakse tihti vastutusele võtma alaelaisega magamise eest, nägemata teise osapoole süüd. Nii juhtus ka Lorieti kaksikõe Marietiga, vanemate lemmiklapsega, keda erinevalt Lorietist jumaldati ja hellitati.
Ühe munaraku kaksikuna ilmale tulles, olid küll õed äravahetamiseni sarnased, ainult Lorietil on punased juuksed ja Marietil valged. Iseloomud olid neil aga sootuks erinevad. Loriett, kellest sai ka ilmselt juuksevärvi tõttu justkui pere must lammas, oli sõnakuulelik ja töökas, erinevalt Marietist, kes viitsis ennast ainult mukkida ja haiglaslikult, vahel lausa kuus korda päevas, küürida, justkui kardaks kõikjalt pisikuid saada. Loriett aga armastas juba algklassides käies ise oma pesud puhtaks pesta ja ei pidanud paljuks ka koolist tulles koristada ning süüa teha. Aga ikka uskus ema sinisilmselt lemmiklaps Marietti, kes oskas esivanemaid kavalalt ümber näpu keerata ja oma tegemata jätmites Lorietti süüdistada.

"Sa oled ikka täpselt vanamehe suust kukkunud!" armastas tüdrukute ema, blondist bitšist Tiffani Lorietiga tõrelda, kui emal juhtus paha tuju olema. Lorietti tegelikult see kõik hämmastas ja solvas hingepõhjani. Talle ei mahtunud pähe, et ema neil vahet tegi. Paljukest see isa teda oma komandeeringute kõrvalt kasvatas, õigupoolest ka elaski rohkem Soomes, kui Eestis, aga sinisilmselt uskus temagi oma silmakirjalikku abikaasat ja hoidis Marietti rohkem. Tavaliselt pidavat ju lapsed armastusest sündima, nentis Loriett, kui pidevalt põhjuseta nuhelda sai. Tema tutvusringkonnas oli enamasti peredes just nii, et see laps kes oli isa moodi, seda hoidis just ema rohkem ja see kes oli ema moodi, seda isa. Sellest võis veel aru saada, kui oma armastatuga sarnasust oma lapses näed, eriti muidugi kui oma abikaasat armastad.

Kaksikute isa oli punaste juustega, endine muusik, kes pärandas lastele oma peened näojooned, aga Lorietile ainukesena punased juuksed. Loriett oli kuulnud, et kaugel nõuka ajal tehti tihti punapeade jalgealune just koolis tuliseks ja ühiskond olevat neid vihanud nagu neegrid albiinoneegrit, kes oli juba sündides surmale määratud. Õnneks enam tänapäeval punapeadest koolivägivalla ohvreid ei ole saanud, või kui ongi, siis on see nii maha salatud, et avalikkuse ette pole jõudnud. Siin tekib küsimus, et mille poolest on punapea halvem blondide ja brünettide juustega inimesest? Mille poolest on albiinoneeger halvem ja koledam mustanahalisest neegrist? Kamoon, maailm!

Tiffanil oli jultumust kaksikutele rääkida kuidas ta punaste juustega mehi põlgas, kuid siiski abiellus punapeaga. Et kunagi olla üks õõvastavamaid filme olnud "Magamistoa aken," kus punapeast peategelasest meesterahvas naisi tappis. Selle rääkimise hetkel ajas Mariett nina nii püsti, et ta pead blondid juuksed katsid, et vihmavesi võinuks ka ninna tilkuda. Ja loomulikult ei puudunud ta näolt vastikult mõnitav irve, mis kaksikõele valusalt mõjus, kuid õnneks oskas Loriett seda valu petvalt varjata, kuigi tegelikult oleks tahtnud ta hoopis röökida. Loriett õppis pisaraid alla neelama juba nelja aastasena. Selles oli talle abiks isapoolne vanaema Salomia, keda hellitavalt Salme- memmeks kutsuti. Salmele julges Loriett juba maast madalast oma muresid pihtida. Õigupoolest poleks memme sellilsele käitumisele jälile jõudnudki, kui asi poleks juhuslikult avalikuks tulnud.

Kaksikute noored vanemad, kelle isa Soomes pappi kokku kühveldas ja ema lasteaiakasvatajana leiba teenis, armastasid juba reede õhtuti lapsed maale, vanavanemate juurde saata. Isa tegelikult ei olnud koduse eluga väga kursis, tema hängis reedeti mööda Soome kõrtse ja ei löönud ka millegi ees risti ette. Meestelemb pereema, kes tööjuures osutus autoriteediks, ei suutnud aga ka tanu alla saades minevikule selga pöörata. Aina koorusied lahti tema minevikuvarjud, mis ei näidanud teda just kõige paremas valguses. Peaga tüdrukuna rajude pidude pärast ülikoolist välja heidetuna, suutis ta küll hiljem pisipeda lõpetada ja üheksa kuud abikaasale truu olla, kuid abikaasa Soome tööle minek, lausa kutsus teda endise elu juurde tagasi, kuigi tööpäeviti oli ta hoolas ja võimekas lasteaiaõpetaja, kellest väga lugu peeti.

Tiffani vanemad kes juba Eesti aja alguses kodumaa tolmu jalgelt pühkisid ja Iirimaale rasket pappi teenima suundusid, olid harjunud laristava eluviisiga. Tõsi küll, seda said nad endale lubada seinini, kuni võimud nende mahhinatsioonidele jälile said ja jalgealuse tuliseks tegid. Seega otsustas abielupaar jäädavalt minna, jättes ainukese tütre sugulaste kasvatada. Oma tütre Tiffani olid nad juba varases nooruses üle kuldanud, seega ei pidanud Tiffani vaeva nägema, kui ta näiteks kasvõi omanimelisi ehteid tahtis, mis ei maksnud just leivahinda. On sellel kuulsusejanul mingi seos nimemaagiaga või millegi muuga, seda teab vast vanajumal teavas, kui temagi. Igal juhul esimesed Iirimaa aastad ei olnud Tiffani vanematele just meelakkumise killast. Lihatööstuses, kuhu nad tööle asusid, ei suutnud siidikäed hakkama saada ja elatusid mõnda aega oma säästudest. Kui aga rahakotirauad hakkasid koomale tõmbuma, pöördus isa lihatööstuse orjaks tagasi ja ema leidis tööd hiigelköögi abitöölisena, mille töökohustuste alla kuulus ka käsitsi suurte prügikonteinerite küürimine. Aga kes see ütleb, et elu meelakkumine on? Eks iga algus ole raske ja närvesööv. Pikapeale pidi inimene ka surmaga ära harjuma. Tänaseks on Tiffani vanemad omale Iirimaale kauni kodumaja soetanud ja uskuge või mitte, nad ei puhka loorberitel ka täna, vaid ajavad labidaga pappi kokku, et Eestimaal vireleva tütre peret toetada.

Kaksikute isa, andekas muusik, kes kunagi filharmoonia all leiba teenis ja kellele kõik maailma uksed valla olid, käis läbi lausa tulest ja veest, lõpetas Wismaris. Tänaseks on ta küll alkoholisõltuvusest prii, kuid õnneks või kahjuks mitte naistesõltuvusest. Kurjad keeled räägivad, et omal ajal, kui meie vabariik veel lapsekingades oli ja lõbumaju sündis rohkem kui seeni peale vihma, olla just tema, kelle pealkirjaks on Mairold, üks jõukamaid bordelliketi omanikke olnud. Väidetavalt tutvunud ta seal ka viieteistkümneaastase Tiffaniga, kes peale vanemate kodumaalt emigreerumist ennast hüljatuna tundis ja bordellist lohutust otsima läks. Nii temast kuueteistkümneaastasena ema ja kolmekümnekaheselt vanaema saigi. Kohatu oleks vast siinkohal ütelda, et veri on paksem kui vesi, kuna Marieti varajane emadus võis olla tingitud ka sellest, et nad ühes kaksikõega kasvasid justkui ilma vanemateta, kuigi just Mariett oli see kes neist vanemate hoolt rohkem tunda sai. Võimalik, et asi on ka geenides, pole välistatud. Ema valed, et pärast tööpäeva lasteaias läks ta öövahi ametit pidama, tulid päevavalgele üsna ruttu, kuna meie, peopesa suuruses riigis paraku tunnevad kõik kõiki ja ema esimene armastus, kellega tal juba kolmeteistkümneaastasena romaan oli, tundis bordelli külastades Tiffani paremal tuharal asetseva südamekujulise sünnimärgi järgi ära. Ema suutis küll mehe suu vaikima panna igakuise summa maksmisega armukesele, mille vanemad talle Iirimaalt elamiseks saatsid. Küll aga said asjast haisu ninna ta oma tütred, kes algul selle teadmisega kuidagi leppida ei tahtnud, kuid hiljem harjusid, kuna uhke maja ja kallid kingitused, millega ema nad ära ostis, olid tütardele meeltmööda, kuid läbi hädavale, justkui oleks ema endale rikka armukese soetanud. Lorietil oli küll mitmeid kordi tahtmine isale tõde näkku öelda, kuid teades, et tema jääb alati kaotajaks, otsustas ta vaikida. Veider oli see, et isa sinisilmselt uskus oma abikaasa valesid, arvates, et ema tõesti on suutnud tema Soomest teenitud papi ja Iirimaalt saadetud raha kõrvale panna ja selle eest kinnisvara soetada.

Isand Mairold, kes heal juhul kuu või paari tagant kodu külastas ja Soomes kaksikelu elas, tundis vaid uhkust oma pere ja kodu üle Eestis. Tal oli alati koht kuhu tulla ja pereelu nägi ta ju heas valguses, kuna peretütar Loriett suutis nende hiigelkodu filigraanselt puhtana hoida. Hämmastav on see, et isa valedest haisu ninna ei saanud. Küllap oli tal ka omakasu mängus, omad valed, mida ta suutis aastaid varjata ja millest teadis vaid ta parim sõber Robert. Robertiga sidus neid, lisaks põhitööle suur saladus. Üheskoos olid nad sada vakka tangusoola ära tarbinud nii, et keegi ei märganudki tangusoola kadu. Robert oli endine allilma suller, keda Eestis tunti Kelmi nime all. Tänu kelmustele ja tutvustele vedas ta ka edukalt Soomes oma salaäri, milles ka Mairoldil käpp sees oli. Teate ju isegi, käsi peseb kätt!

Eestit ei külastanud Robert üldse, kuna siin ei oodanud teda keegi. Kui siis, ainult surm, mille suust ta imekombel oli pääsenud kui üks jahimees ta peale võigast ihunuhtlust hingevaakudes metsast koomaseisundis leidis ja haiglasse toimetas. Hiljem olla leidja väidetavalt vagaseks tehtud, kuna kardeti, et nägi ettekavatsetud roima pealt ja võis oma häälepaelad valla päästa. Kas ta ka nägi? Pole teada. Rahu talle seal taevas!

Kelm olla peale Rummust naasemist hakkanud lausa sõprade seljast seitset nahka koorima, läbi mille mustad jõud ta põrgusse saata tahtsid. Mis valemiga või tont teab kelle dokumendiga ta igal juhul üle piiri pagulusse pääses. Aga seal ta elab päris jõuakat elu, vaatamata minevikuvarjudele, jõudes elatada samuti nagu Mairold kahte pere Soomes. Ja villa, mida ta Hispaanias omab, on pandud ka bordellina raha teenima, kus nad, ühes Mairoldiga aeg-ajalt lisaks puhkusele oma ihulisi vajadusi rahuldamas käivad. Mõelda vaid, kuum kliima ja temperamentsed Hispaania piigad! Milline mees sellest ei unistaks!?

Hispaanias asuvast villast olid teadlikud vaid Robert ja Mairold. Sinna sõitsid nad rutiini murdma, kui neil Soome riigi orjamisest villand sai. Mehed ju, teadagi, murravad rutiini suuremalt jaolt seksuaalihade rahuldamisega ja alkoholi tarbimisega. Viimane meelemürk on küll Mairoldile tänaseks võõras, kuid seda enam on temas süvenenud seksuaalsõltuvus. Ja ega Kelmilgi seda sõltuvust metsas seest pekstud, pigem süvendas eluohtlik saaga tema kelmust ja viha maailma vastu. Ja teadagi, naised, tugevam sugupool, on suutnud meeste mistahes haigusi, kui just mitte välja ravida, siis leevendada kindlasti.

Kui ühel päeval leidis Salme patja nutva Lorieti keset päeva toast, tuli tõde päevavalgele.

2.peatükk

"Ähä- ää, ähä-ää, ähä-äää," nuuksus õnnetu Loriett, kui vanaema talle peale juhtus.

"Mis on, kullake? Kas mõni mürgine putukas hammustas sind või? Või tuli emme igatsus peale?" püüdis Salme- memm lapselast rahustada, kuid tulutult.

"Eiii, ähä-ää, ähä-äää! Ma ei taha enam elada! Ma tahan mulla alla! Ähä-ää, ähä- ää-ää,"nuttis Loriett edasi tundmisega, justkui vanaema tahaks ka teda mõnitada.

Neljaaastane tüdruk tundus oma ea kohta vägagi tark, kuid Salme ei mõistnud mis viis ta lapselapse nii ahastuse äärepeale, et ta lausa surmale mõtles. Memm tundis, et midagi on päris korrast ära, midagi, millest tema kõrvad polnud veel kuulnud ega silmad näinud. Ta võttis nuuksuva Lorieti sülle ja hakkas ta pead silitama, et viimane rahuneks, kuid unustas õue mängima jäänud Marieti sootuks. Lapselapsed olid kõige kallimad kes memmele jäänud olid, kuna poega nägi ta heal juhul paari kuu tagant korra, kui viimane suvatses maale lastele järgi tulla või üldse kodumaad väisata. Salomia elas juba tosin aastat üksinduses, kuna lesestunud küla kultuurimajajuhataja, abielumeestelemb Ireen pani Salomia abikaasale Ülole üheskoos akordionimängu harrastades käe peale, mille järel viimane kodu tolmu jalgelt pühkis.

Kuidas ikka vananenud mees suudab endast kakskümmend aastat nooremale, prinkis rindadega siresäärsele naisele ei ütelda, kui viimane ise provotseerib ja kodune elu on rutiiniks muutunud, seda enam, et eit enam seksida ei taha? Jah, teatud mehed püsivad tõesti surmani vormis. Samas, mida teab kahekümneaastane seksist? Nad seksivad justkui seksimise pärast, et partneritearvuga eakaaslastele ära teha. Teada, tuntud on ka tõde, et naiste seksikus aastatega tõuseb, kuid meeste potents langeb. Seega oleks asi tasakaalus pigem nii, kui naine oleks mehest paarkümmend aastat vanem, et asi toimiks? Jah, tänapäeval kubisevad sekspoed potsntsirohtudest, kuid nende tarbimisel võivad eluohtlikud tagajärjed olla. Kole ka kui su oma mees su selga ära sureb. Seega mõelge noored naised!

Salmel sai abikaasast tema korduvate ringiaelemiste pärast isu täis ja igasugune läheduseisu kadus. Eks taadil omad vitsad peksid. Pole siis ime, et nende poeg Mairold kunagi kõrtsus ühe mehega tutvudes tutvus oma poolvennaga, isapoolse sohilapsega. Küllap sellel ka tõepõhi all on, kuna Ülol oli komme peale palgapäeva nädalaks kaduda ja seejärel koju naasta tühjade kätega. Väitis küll, et olla joomatsüklisse sattunud, kuid keegi ei välista, et kadumise taga võis ka mõni naine olla, kes Ülo rahast tühjaks tegi ja seejärel jalaga perse andis. Salme seda igal juhul ei teadnud, polnud ta ju kellelgi jalgu kinni käinud hoidmas. Samas Salme suhtes näitas Ülo välja haiglaslikku armukadedust, kui kolhoosipidudel mõni jorss julges ilma Ülo käest luba küsimata Salme tantsima võtta. Siis alles sai armukadedusstseen alguse, kus loomulikult Ülo ennast naerualuseks tegi. Kuid ikka leidus mõni kurikeelne külamutt kes stseeni peale külajutte levitama ja Salme peale näpuga näitama hakkas. Salme aga oli vanarahu ise, ei teda heidutanud külajutud, ta pigem naeris need välja või andis kõneaineks hoogu juurde, kasvõi hakates mõne külamuti nähes suvalist külajorssi kallistama, mida jorss muidugi ise valesti tõlgendama kippus ja kimbatusse sattus. Õnneks ei olnud Ülo vägivaldne seega kannatas Salme ta stseenid välja, hoides madalamat profiili. Küllap nii oli ka õige.

Mitmeid kordi olla Ülo, aastate eest,koju tagasi naasta tahnud, kuna ta noor naine väidetavalt tegevat talle sarvi. Salme kuulas küll mehe ära, kuid salamisi itsitas pihku ja mõtles, et tegu on saatuse kättemaksuga. Salme poolt jäi koduuks siiski Ülo ees suletuks. No ja küla räägib, et kultajuhataja, siresäärne Ireen ootavat Ülo surma, et maja päranduseks saada ja sinna armukesega sisse kolida, aga ta vaeseke ei tea, et ühel päeval, kui Ülo taas ahastuse äärel oli, läks ta Salme juurde ja tegi kinkelepingu Lorieti nimele. Suud juba Salme pidada oskas, erinevalt teistest külamuttidest, kellega ta suhtlema ei kippunud. Küllap kartis Ülo ka, et pärandusejahtijaid hakkab kohale potsatama nagu mädanenud õunu puuotsast ja säästis sellega ennast jamadesse sattumast. Külarahvast muidugi hämmastas, et Salme üldse sellele küla täkule truuks jääda suutis, kuigi kena naisena tiirles ta ümber mitmeid potsentsiaalseid kavalerikanditaade.

"Aijaa-ai,ai,ai!" tuli Mariett suure kisaga tuppa. Salme, kes oli Lorietiga jutusoonele sattunud, ehmatas näost lubivalgeks, kui nägi karjuvat Marietti tuppa jooksmas.

"Mis juhtus, kallike!?"haaras memm Marieti teisele põlvele.

"Memm, kälbes hammustas. Aiii-ajjaaa, nii valus!" ei suutnud Mariett rahuneda.

Memm kasutas ikka oma ravitaktikat, mis alati toiminud oli. Ta puhus Marieti käele ja lausus;"Nüüd läks see valu varesele. Varesed kannatavad kõik valud välja!" ja uskuge või mitte, see toimis, valu oligi justkui peoga pühitud.

"Vanama, aga miks Loliett toas on?"küsis r-tähte mittehääldav Mariett, nähes nutetud silmadega kakiskõde.

"Kulla Mariett, tead, Lorietti hammustas samuti kärbes, aga see oli palju suurem kärbes. Kui ka tema valu on üle läinud, tuleb ta õue mängima. Oled nõus? Ainult luba, et sa aiast välja ei lähe, ma seiniks võtan õe valu ka ära."

Mariett noogutas ja jooksis tagasi õue mängima. "Aga memm, mind ju kärbes ei hammustanud," tegi imestunud silmadega Loriett vanaemale märkuse, mille peale vanamemm selgitas:

"Täiskasvanutel on vahest sellised ütlemised, millest lapsed ei pruugigi aru saada. Antud hetkel hindasin sinu valu suuremaks, kuna vahel on hingevalu palju valusam, kui füüsiline. Füüsiline valu on valu mille on tekitanud mõni putukas või kui oled näiteks kivi vastu varba ära löönud. Füüsisiliset valust on võimalik võitu saada, aga hingevalu jätab südamesse kas haavad või armid, mis aegajalt ennast meelde tuletavad, valutades. Praegu mõtlesin kärbse all sinu emmet, kes su hingele haiget on teinud. Ei, ei, ma ei nimeta teda kärbseks, aga antud hetkel tõin selle lihtsalt võrdluseks. Tegin seda kõike Marieti rahustuseks. Mõistad?"

"Jaa! Mõistan! Memm, sa oled mulle maailma kallim inimene!" säras Loriett, nagu polekski midagi valusat ta elus juhtunud.

Edasine pooltund möödus memmel ja Lorietil pikalt vesteldes. Salme püüdis lapselapsele selgeks teha, et ta vanemad siiski armastavad teda, et iga lapsevanem armastab oma last. Kuid terane Loriett tõi taas ühe ootamatu näite mis memme hämmastas.

"Aga kõik vanemad ju ei armsata oma lapsi. Minu parim sõber ei tule enam mitte kunagi lasteaeda, ta viidi lastekodusse. Me ei kohtu enam mitte kunagi. Kas mind viiakase ka lastekodusse, kui ma vanemate sõna ei kuula?"

"Oh, ei kallis Loriett! Sind ei vii küll mitte keegi lastekodusse! Sul on vanemad, kes sind armastavad ja sul olen mina. Mina ei lubaks seda iialgi teha!" rahustas memm lapselast.

"Aga kas sa saaksid Tobiase lastekodust ära tuua? Ma nii tahaks temaga mängida.." esitas Loriett vanaemale ultimaatumi, mille peale memm tükk aega vaikis, kuid ta ei saanud ju lapselapsele vastamata jätta.

"Mina kahjuks ei saa su sõpra Tobiast lastekodust enda kasvatada võtta. Aga tead, lastekodus käib palju täiskasvanud inimesi, kes ise lapsi ei saa ja võtavad sealt kasulapsi. Hoiame nüüd pöidlaid pihus, et Tobias saaks endale head vanemad. Kui saatus tahab, siis te kohtute kunagi veel. Ma küll ei tea põhjust miks ta lastekodusse viidi, kuid usun, et ka tema vanemad armastavad teda, kuid saatus tahtis teisiti."

"Aga memm, mis või kes see saatus üldse on? Miks saatus tahab, et osad lapsed lastekodus elaksid? Kas ta on nagu paha poiss, kes kogu aeg kõike kiusab?" ei andnud ninatarga Lorieti hing rahu.

"Just! Mõne jaoks on saatus tõesti nagu paha poiss, aga mõne jaoks mitte. Sina võid mind oma saatuseks mõelda. Mind, kes sind väga, väga armastab. Ja kui mina juba su saatus olen, siis tea, et sul on alati olemas memm, kellele võid oma muredest rääkida. Pealegi oskad sa juba oma nime kirjutada, ning kui päriselt kirjutama õpid, võid oma mure paberile kirjutada, siis mure läheb minema. Kujuta, et ma olen see paber millele mure kirjutad ja sa saad sellest jagu. Vanemad inimesed armastavad ikka öelda, et jagatud mure on pool murest, seega ei ole sa oma murega üksinda. Teine võimalus on oma paha tuju või mure paberile joonistada. Pahas tujus joonistatud pildid tulevad sünged ja kurjad, mis ei tarvitse sulle meeldida. Rebi need katki ja viska minema, nii viskad ka mured ja pahad tujud minema. Küll sa näed, sul hakkab kergem!"

Loriett kuulas ammulisui elutarga vanaema õpetlikke sõnu ja korraga säras nagu kevadpäike. Kogu hingevalu oli kadunud. Valesti mõtlevad need kes arvavad, et neljaaastasel lapsel ei ole hingevalu ja ta ei suuda maailmaasjadest aru saada. Tihti kiputakse lasteaiaealisi lapsi alahindama. Loriett oli üldse nagu väike vanainimene, kellel meeldis ka kasvatajatega targutada ja vahel pani ta sellise killu maha, et kasvatajad ei osanud midagi vastata. Näiteks ühel hommikul lasteaeda minnes lausus ta oma lemmikkasvatajale: "Te näete täna nii sharmantne välja!",mille peale terve lasteaiarühm jäi hiirvaikseks. Kasvataja aga, kes pidi poolest päevast ühele pidulikule sündmusele minema ja oli selle tarvis pidulikumalt riietunud, lihtsalt vaikis ja seedis komplimenti, mida ta polnud ka oma kõige kallima inimese suust kuulnud. Lõunauinaku ajal lippas kasvataja poodi ja tõi Lorietile südamekujulise pulgakommi, mille talle tänutäheks peale lõunauinakut kinkis, paludes selle tasku panna ja alles kodus avada. Loriett oli sõnakuulelik ja viisakas laps ja seda ta ka tegi, kuigi poole kommist andis kaksikõele.

Vahel on lapse hingevalu palju valusam kui täiskasvanu oma. Lapseea sündmused talletuvad alateadvusesse ja jäävad sinna kogu eluks. Täiskasvanuna ketrab lapsepõlvemaailm ennast lahti ja paraku just selle maailma pahupooled, mis tihti jäävad komistuskividena eluteele ette. Sellepärast võiks täiskasvanud enne mõelda, kui nad laste hingi lõhkuma hakkavad. Katkise hingega lapsel on raske ennast leida, kuna hirmud süvandavad depressiooni, mis paraku on kõikide haiguste algallikaks. Ka vanemate endavaheline halb suhtumine jätab lapse hinge haavad või armid. Ainult laste pärast kooselu on kurjast. Peremudel on juba lõhutud ja laps saab just kodust kaasa oma eeskujud. Paljud katkises perekonnas kasvanud lapsed ei oskagi enam peremudelit väärtustada, nad alateadlikult käituvad nii nagu nende vanemad omal ajal. Hea, kui on olemas Salme taolisi vanaemasid, kes lapselaste mured enda kanda võtavad ja positiivsust neisse süstivad. Samas ainult vanavanemate peale lootma jäämine oleks patt.

Salme võttis Lorieti suhtes teise hoiaku. Nad tegid tüdrukuga moodsalt üteldes diili omavahel, et kui Lorietil on paha tuju või tunneb kodus ennast õnnetuna siis ta helistab vanaemale ja ja nad räägivad mure lahti. Memme õpetusest oli Loriett igatahes vaimustuses ja tundus nagu kõik mured oleks teda maha jätnud. Ta tormas Marietti otsima, kuid ei leidnud kusagilt. Loriett hüüdis memme appi õde otsima ja õnneks leidsid nad üheskoos Marieti vanaema loomalaudast, kus tüdruk oli sigade sõime roninud ja vaatas sealt pulliga tõtt ning röökis täiest kõrist. Salme tänas jumalat, et lapselaps pulli aeda polnud roninud, see oleks võinud kurvalt lõppeda. Memm tundis muidugi ka hingevalu, et oli Lorietti rahustades teise kaksiku unarusse jätnud, kuid lõpp hea ja kõik hea. Õnneks! Eks inimene pidavat ju õppima kogu elu ja seda just oma vigadest, ka vanaema staatuses olles.

"Äla tee, äla tee, ma vihkan sind, memm! Kao minema loll Loliett!" jonnis loomasitane Mariett, kui memm teda laudast välja taris.

"Mariett, kallis, ära kunagi õele nii ütle! Õde armastab sind väga! Lähme peseme sind nüüd ilusasti puhtaks ja teeme su lemmikmagustoitu. Nõus? Mis su lemmikmagustoit täna oleks?"rahustas memm jonnivat lapselast.

"Mina tahan mannaputlu ja hästi palju maasikamoosi peab peale panema," pühkis Mariett pisarad silmist.

"Aga mina tahan roosat mannavahtu," lisas Loriett.

"Jaa, loosat mannaputlu," kordas Mariett talle omasel viisil. Lapsed sõid juba teist taldrikutäit mannavahtu piima ja moosiga, kui välisuksel oleva lehmapea kujulise koputiga koputati uksele.

   3.peatükk

Selles, et Tiffani Marietti rohkem armastas, võis olla ka teine põhjus. Mariett oli sündides äbarikum ja jõuetum kui Loriett. Kahekilosena ilmale tulles, vajas ta pidevalt meditsiinilist sekkumist, samal ajal, kui Loriett juba ema piima imedes jõudaslt kosus. Seega veetis Tiffani juba sünnist saati Marietiga rohkem aega koos, kui Lorietiga. Loriett võõrdus üsna ruttu rinnast kuna Marietiga tuli tihti haiglas ravil käia. Seega sai Lorietist tahtmatult juba imikuna rohkem vanaema laps. Aastaseks saades olid tüdrukud juba küll ühes kaalus, kuid Marietil ilmnes veel tervisehäireid, mis vajasid ravi. Tal avastati, et keelekida on kinni ja see vajas väikest lõikust. Sealt ilmselt pärines ka see pudikeel, mille pärast Tiffani aastaid Marietiga logopeedi juures ravil käis. Tihti juhtub peredes nii, et kui üks lastest on haige, siis paratamatult läheb suurem osa ema tähelepanust talle ja teised lapsed saavad vara täiskasvanuks, kuna kasvavad omapäi. Seega võib teistel lastel jääda mulje, et ema eelistab ühte teistele. Tegelikult päris nii see ei ole, pigem tunneb ema teiste laste saavutuste üle siirast heameelt valutades haige lapse pärast südant, et temaga nii läinud on, nagu ta on.
Väga tähtsal kohal elus on ema ja lapse lähedane kontakt, aga haiget last kasvatades kasvavad ema ja laps justkui kokku, jättes teised lapsed tähelepanuta. Muidugi ei saa kõike üldistada. Kahjuks on ka selliseid emasid kes ei suuda last armastada ja loobuvad temast juba peale sündi. Samas võib suurel määral tegu olla ema sünnitusjärgse depressiooniga mis vajab viivitamatut ravi. Siinkohal meenub kuidas üks venelannast sünnitaja sünnituslaual karjus:"maamaaa, maamotška!" Õnneks ei olnud ämmaemand suupeale kukkunud ja ta küsis:"kas te siis ka ema appi kutsusite, kui te seda last tegite?". Koomiline, eksole? Asja tuleb naljaga võtta, nagu seda ka ämmaemand tegi.

Ilmselt oli Tiffani Marieti tervise pärast mures ja sundis sellepärast Lorietti juba maast madalast kodutöid tegema. Võimalik, et seeläbi kasvasid neist täiesti vastandike iseloomudega lapsed, aga võimalik ka, et erinevused olid tingitud geenidest. Kes seda täpselt teab mis Tiffani sees toimus, aga isegi ta tuttavatele ei jäänud märkamatuks, et ta Marietti Lorietile eelistab. Kes teab mis toimub üldse puberteedieas tüdruku hinges, kui vanemad ta sugulase kasvatada jätavad ja kodumaalt lahkuvad? Meil, kes me oleme kasvanud korralikes peredes on seda kõike raske mõista, kuid tõele näkku vaadates võimalik, et me ei teagi mis on õige valu? Ilmselt see laste ülekuldamine varases nooruses oli ka Tiffani elus valesti läbitud etapp, aga rahaga ju armastust ei osta.

Teisalt võis Tiffani põdeda sünnitusjärgset kroonilist depressiooni, millest ta välja tulla ei suutnud. Üldse oli ta labiilse närvisüsteemiga naine, kelle üks tuntud nõid pani diagnoosiks bipolaarse isiksusehäire, kuid Tiffani vandus kurja ja saatis posija kus kurat ning haihtus nagu vits vette, langes sügavasse deprssiooni ja oli paar nädalat justkui elust välja lõigatud. Tiffani tunnistas emale, et ta närvidega ei ole kõik korras, kuid kange naisena ei kannatanud ta sildistamist, vajudes peale vihahoogu oma mulli. Kes teab mis tema peas täpselt toimus aga igal juhul oli nendel perioodidel õnne, et Salme-memm olemas oli ja kaksikute eest hoolt kandis.

Mis toimus lapse südames kelle ema pidevalt komandeeringus on? Seda tunnet oskab väljendada vaid inimene, sest ta on seda kogenud. Ühelgi inimesel ei ole õigust teist hukka mõista. Igal ühel on oma elu. Mida tunneb laps kui teda pidevalt vanavanemate kasvatada saadetakse, ka siis kui ta julgeb vastu põigelda? Kas ta mitte ei tunne ennast hüljatuna? Kas ta mitte ei tunne ennast üleliigsena? Lastel nagu polekski sõnaõigust. Kui vanematel tuleb tuju pidu panna, saadetakse lapsed otseses mõttes jalust.Eriti mõistmatu on see peredes, kus näiteks perepea töötab kõrge koha peal ja pereema on kodune, aga võetakse lapsehoidja, kuna emal oleks justkui valus on last kasvatada. Meigisalongid, massaasid ja sõbrannedega tühja jutu puhumised on talle tähtsamad kui oma lihast ja verest lapsed. Siis pärast imestatakse, et jõukas peres kasvanud lapsest saab paadunud kurjategija. Vanemate armastusest ilma jäämine õhutabki lapsi kuritegelikule teele. Lapsehoidja ei asenda iialgi oma vanemaid! Iialgi! See on pisut sama nägu nagu kasvaks võsuke lastekodus, või isegi hullem, sest vanemad on lähedal, aga armastust ei ole. Miks tänapäeval liiga vähe panustatkse laste kasvatamisele? Ärge tulge mulle ütlema, et süüdi on vaid kiire elutempo ja ülipikad tööpäevad. Inimesed on lihtsalt apaatsed ja külmad. Ameerikalikud naljad, näiteks, kus inimene õmbleb teist inimest valusid vaigistamata, sellised tobedused ajavad tänapäeval inimesi naerma, kuid pigem peaks nutma ajama. Milles on asi? Kas üha enam sünnib ilma empaatiavõimetuid inimesi või tuleb see külmus kodust kaasa? Arvan, et empaatiavõimet saab lapsevanem lapses võimendada, juhul, kui lapsevanemal endal see ikka olemas on. Aga lapsevanemat ei asenda keegi! Mitte kunagi ei saa sa tasa teha aega, mil oma lapsest, kui ta sind just kõige rohkem vajas, eemaldusid. Mitte kunagi! Viieteistkümneaastane laps on ikka täielik laps. Olgugi, et paljud meist kujutavad ette, et nad on juba selles vanuses täiskasvanud.

Liiga ruttu tahetakse täiskavanuks saada. Tiffani puhul ei jäetud talla valikuvõimalust. Vanemad lihtsalt läksid ja hülgasid oma lapse. Pole siis ime, et temast kasvas eluvõõras inimene, kes ei suutnud endaga toime tulla. Kes ei lasknud lahti vanadest harjumustest. Kes otsis armastust seksist, kuna sealt ta sai lähedase kontakti, millest vanemad ta ilma olid jätnud. See oli hinge löödud mõra mille jaoks puudus ravim.

  4.peatükk

"Issi, kallis issi!" tormas Loriett Mairoldile sülle.

"Issi, Mailold! Mine minema, loll Loliett,“ lükkas Mariett kaksikõe armukadedusest isa sülest ja lõi teda jalaga.

"Häbi, häbi, Mariett. Kes siis nii oma kalli õega käitub!" püüdis Salme- memm Marietti korrale kutsuda, mille peale viimane käratas:

"Loll vanamutt, mine pelsse!" Salme solvus ja haaras Lorieti oma embusse. Seda enam, et Mairold vaid naeris pahatahtliku tütre sõnade peale. Mees musitas ja kallistas oma lemmiklast ning tundus, et tal ei ole sooja ega külma Lorieti ja oma lihase ema olemasolust.

Kui Mairold oli Marieti oma sülest maha pannud, võttis ta kotist arbuusid ja ulatas kaksiktütardele. Suurema andis ta Marietile, justkui oleks kahju mõlemale tütrele ühesuuruseid arbuuse osta. Mariett läks kadedusest Lorieti juurde, haaras õe arbuusi ja viskas selle vastu taluköögi põrandat katki. Alles siis avanesid Mairoldi silmad. Ta võttis jonnaka tütre arbuusi ja ulatas selle Lorietile ning kamandas Marieti harja ja kühvlit tooma, kuid Salme-memmel olid väledamad jalad.

"Loll, Mailold, loll vanamutt!" karjus Mariett läbi pisarate.

"Las ta karjub oma karjumise ära," manitses Mairold, kuid Mariett hakkas läbi kisa memme süüdistama. Ta valetas, et memm oli koos õega ta lauta kinni pannud ja loomakakaseks teinud. Selle peale oli Salomia oma pojale sunnitud tõtt tunnistama, aga vaid lauta põgenenud Marietist, mitte saladusest mis tema ja Lorieti vahel oli, see oli nende saladus.

"Memm, ma tahan Tobiase juurde. Ma tahan lastekodusse." hakkas Loriett nuuksuma.

"Mis jutt see on!?" Mis lastekodusse?! Rumal oled vä!?"ehmatas Mairold, kellel ei olnud aimugi, et ta kunagise pinginaabri poeg oli lastekodusse viidud.

"Millisest Tobiasest sa räägid, totuke?" suunas mees küsimuse Lorietile ja tegi talle esimese pai, mis pigem Lorietile haiget tegi, sest isa eelistas ta kakskikõde Marietti.

"Ma ei ole mingi totuke! Ma olen Loriett, sinu tütar, aga ma ei taha enam sinu tütar olla!. Ma ei taha enam emme tütar ka olla! Ma armastan ainult memme ja Tobiast!" muutus tagasihoidlik Loriett ühtäkki väga jutukaks ja impulssiivseks. Memm lausa ehmatas elle peale, kuid oli valmis lapselast igati kaitsma.

"Hea küll, lapsed, teil on aeg magama minna! Ma pean veel enne Soome tagasi minekut ühe asja korda ajama. Külastan teid varsti jälle," justkui põgenes Mairold oma lähedaste eest ja sulges enda järel ukse.

"Parem oleks, kui ta ei oleks tulnudki! Käis nagu õli tulle valamas."mõtiskles Salme-memm endamisi. Ta tundis, et ta lihane poeg on temast ja oma lastest võõrdunud. Memm tundis valu hinges ja ta silmadesse valgusid pisarad. Kõik oleks olnud nagu halb unenägu, millest püüad ärgata kuid ei saa. Mis kordub, nagu kurva stsenaariumiga seebiseriaal, mille tunneli lõpus on valguse asemel pimedus. Memm tundis esimest korda elus, et ta õlgadele on laskunud üliraske taak, mida ta kanda ei jaksa, kuid valikut ei ole. Ta istus kasside poolt ära kraabitud tugitooli ja neelas justkui keele alla, unustades, et pidi lastelaste eest hoolt kandma. Salme vajus mõtteisse kuni toimus haiglaseinte vahel, kus oli viibinud lausa kuu aega.

*

„Kus ma olen? Mida ma siin teen? Kes te olete?“ väljus Salme koomast. Teda hoiti kunstlikus koomas, sest vana naise süda oli juba suhteliselt nõrk.

„Te viibite haiglas. Olete siin juba kaua lamanud. Tere tulemast tagasi!“ tervitas naist meeldiva olekuga, siresäärne, pnuunide pikkade juustega meditsiinitudeng.

„Oih, kus mu lapsed on? Loriett ja Mariett, mis neist saanud on?“ meenusid memmele lapselapsed, temale kõige kallimad inimesed.

„Kui kaua ma siin haiglas olnud olen?“ tahtis ta teada.

„Kuu aega. Teeme teile nüüd uuesti kõik analüüsid ja kui need on rahuldavad, saate koju.“ andis tudeng teada.

„Selge.“ ei osanudki memm midagi rohkemat öelda, sest ta oli nõrk ja segaduses. Salomia ei teadnud isegi mis tal viga on ja millepärast või kuidas ta haiglasse sattus. Ta ei jaksanud sellele isegi mõelda, kui uni teda taas maha niitis.

„Tere. Millal mu ema koju viia võin?“ ilmus Mairold haiglasse mõned minutid peale ema uinumist.

„Kuna teie ema elas läbi miniinfarkti, siis me teda veel koju lubada ei tahaks. Kui lähima nädala aja jooksul ei esine komplikatsioone ja patsient on kosunud, siis tuleva nädala algul saame ehk ta koju lubada. Seniks peab ta veel järelvalve alla jääma.“ selgitas raviarst.

„Mis, tea tahate öelda, et vähemalt nädala pean ma ise oma jõmpsikatega hakkama saama?!“ Mairold tõstis lausa häält.

„Vabandust! Kuidas, palun?“ ei saanud raviarst päristäpselt mehe pahatuju põhjusest aru.

„Kuidas, palun, kuidas, palun, kurat, mul on vaja tööle ka lõpuks minna!“ Mairolt ägestus veel enam.

„Kui te tahate, et teie ema elaks, siis peate teda lapselaste kasvatamisest säästma vähemalt kuu, sest patsient on liiga nõrk, et endaga toime tulla. Vähemalt kuu peab ta veel tubasel voodirežiimil terevnema, alles siis saame edasisest kõnelda.“

„Einoh, jõle targad tahavad kõik olla!“ torises mees, vangutas pead, pomises veel midagi habemesse ning kadus pika haiglakoridori lõppu, ise muudkui kätega vehkides ja endaga torisedes.

„Fakk, ma ütlen, need arstid ei kõlba karu persse ka! Tuleb mutt vist mujale viia, tapavad siis kolkahospidalis teise veel ära!“ lõi Mairold koju jõudes välisukse sellise pauguga kinni, et tütred ja naine lausa ehamatasid.

„Mida? Tahad öelda, et Salmet ei lastudki veel koju? Kuhu ma need jõmpsikad panen siis? Lastekodusse vä? Mina igatahes pean tööle minema, võta sina haigusleht, kui tahad!“ läks ka Tiffani närvi.

„Ole normaalne, ma ei peaks nendega poolt päevagi vastu! Sina jääd nendega koju!“ kamandas mees.

„Emme, issi, ma ei taha, et te riidlete! Millal memm koju saab?“ sekkus Loriett.

„Millal saab, millal saab, mis see sinu asi on! Sõna tuleb kuulata, mitte toppida oma nina sinna kuhu ei tohi!“ nähvas Tiffani.

„Tiffani, lõpeta, nad on ikka sinu lapsed!“ kutsus mees naist korrale.

„Sinu lapsed ei olegi vä?“ nähvas viimane.

„Emme, issi, me oleme juba suuled tüdlukud, saame ise hakkama. Onju Loliett?“ tegei vanemate lemmiktütar suu lahti.

„Oh sa mu kukkununnuke, emmekallike, musimopsike, ma pole iialgi sinus kahelnud!“ musitas ja hellitas Tiffani Marietti. Lorietil oli kohutavalt kade meel, ta oli väga kurb, tundis selles maailmas ennast juba ei tea mitmnedat korda üksinda. See oli juba liig. Ta ei suutnud, hakkas nutma ja jooksis oma tuppa.

„Aitab, vanamutt! See läheb juba üle piiri!“ hakkas Mairoldil Lrietist kahju, ta läks tuppa ja haaras lapse sülle. Loriett lausa nuuksus nutust ja värises ülekere.

„Ära pahanda emme peale, ära pahanda minu peale ka, me mõlemad tegelikult armastame sind. Mõlemad.“ Oli vist Salme jutt mehele kohale jõudnud, või hakkas tal tõesti tütrest kahju. Meil kõigil on ju tegelikult hing sees, loodetavasti oli Mairoldil ikka tütrest kahju, sest teine oli heatahtlik ja murelik, kui oma arvamust avaldas, kuid Tiffani näitas oma tõrelemisega ikka väga vaenulikku suhtumist temasse.

„Issi, ma armastan sind!“ nuuksus Loriett ja esimest korda elus kallistas isa teda nii tugevasti ja see oli südamega kallistatud.

12. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma