Jaansoni rada 207. päev

Vahel tuleb elus ette sinust mitteolenevaid takistusi ja sa ei saa ega saa teha seda, mida ihaldad. Hirmus vajadus oli ennast liigutada pärast nädalajagu päevi kodus istutud aega. No kilod kipuvad ka tagasi tulema ja raske on nii ennast liigutada. Tundub et asi on korras, saame ehk taas trenni teha. Hillar, mingil päeval kohtume, täna tuli trenni isu. Ja kui juba paus sisse tuli, kepikõndisime täna 4 km, sellest täitsa piisab. Mõnusalt tuuline on Pärnus, eriti jõe kaldal. Jahutabki. Enesetunne on nüüd parem, ehk homme taas. Olge terved! 14. juuni. 2021.a. Vana-Rääma

LUULEKEVAD 2021 - Eesti Luuleliit

Ilmunud on järjekordne Luulelidu kogumik. Siia on koondatud kevadise luulevõistluse paremik. Paljud on küsinud miks ma osalen sellel. Aga selle pärast et see on saanud mulle juba traditsiooniks, olen osalenud juba eelmisest sajandist, seega 22 aastat on mu loomingut trükitud Luuleliidu vihikutes, mis tänaseks on nn kaustikuteks kasvanud ja, nagu näha, on ka kaanekujundust sellel aastal muudetud. Minu riiulis on üle 40 (selle sarja) raamatu, kus on mu loomingut avaldatud. Lisaks siis mu enda 27 raamatule. Nostalgia. Kunagi, üheksakümnendatel avaladas Pärnu Postimees mu loomingut tihti. Oma raamatu trükkimist lükkasin ikka aastakümneid edasi. Aga jah, eelmise sajandi lõpus tulin avalikkuse ette, võttis ikka kaua aega. Nüüd on hea üha täienevat riiulit vaadata. Ja ma olen ülitänulik teile, mu kallid lugejad, positiivsest tagasisidest saaksin juba paksu raamatu kokku. Kirjanikule on oluline kui ta raamatuid ostetakse, laenutatakse ja loetakse. Mina kurta ei saa. Sellel aastal pole möödunud ühtegi nädalat kui mul poleks kodust raamatuid ostmas käidud. Armastan teid! :) Lisan siia raamatu tutvustuse, mille kopeerisin Rahva Raamatu lehelt. Oma luuletust lisada endiselt ei saa, blogi süsteem on rikkis, jääb üks pikk tähtede rodu. Aga siin ta on: Luuleklubide liidu iga-aastase luulevõistluse paremik annab ülevaate sellest, mida tunnevad ja mõtlevad luuletavad inimesed üle Eestimaa, kooliõpilastest pensionärideni. On nii romantlist õhkamist kui ajakaja. 12. juuni. 2021.a. Vana-Rääma

RINGIGA TAGASI - Heli Künnapas

Paari päeva eest tõi armas Heli mulle ja minu juurde müüki (saadaval 4 raamatut ja 10 eurot tk) oma uue lühiromaani sarjast "Mõni õhtu romantikat." No selles naistekas on romantikat parasjagu. Mõnus ja ladus lugemine. Jaotasingi selle õhukese raamatu lugemise kahe õhtu peale. "Ringiga tagasi" sobiks ka sarja nn lõpuraamatuks, kuid ma ei arva et autor seda nii mõtles. Päris põnev on läbi mitme aasta ooadata ja lugeda sda sarja, mille 12 raamatut on Heli Künnapase enda kirjutatud. Mina blogin oma emotsioonidest, mis ei pruugi igal lugejal samad olla. Ütlen ausalt, ladus, loogiline ja unistama panev naistekas, milline üks naistekas olema peaks. Kas on ka midagi häirivat? On üks kivi visata toimetaja kapsaaeda, või isegi kaks kivi. Vihjeks on sõnaseade, kus seadet muutes on mõningas lauses jäänud sõnade kordused kustutamata. Aga selliseid asju ikka juhtub. Ei ole häirivad, pigem mina olen tähenärija :) Võibolla tuleb see sellest et kirjutan se ka ja vaatan kõiki kirjutisi kriitilise pilguga (grammatika suhtes) aga samas olen inimene kes enda täheapsakaid ei näe. Aitäh, kallis Heli! Ja Rahva Raamatu lehelt tutvustus: Julia on ringiga tagasi väikelinnas, kus veetis vanaema juures kõik koolivaheajad. Koos seitsmeaastase tütrega asub ta elama vanaema majja, et see lagunemisest ja müügist päästa. Mälestused ja kohustused mineviku ees varjavad ennast aga igal nurgal. Kuigi Julia uskus, et endise ülemuse Indekuga seotud tunded on tuhmunud, tuleb naisel vanad lahendamata teemad siiski läbi käia. Kelle süü on aga suurem? Kes kellele rohkem haiget tegi? Millised on süüteod, mida ei saagi andeks anda? Ja kõige olulisem küsimus – kus sa oled siis, kui oled ringiga tagasi? Heli Künnapas on rohkem kui kahekümne avaldatud raamatu autor. Sarja ,,Mõni õhtu romantikat" raamatud on kõik eraldiseisvalt loetavad. 8. juuni. 2021.a.Vana-Rääma

Rada 206.päev

Kes ei saa vedama ja kes ei saa pidama. Meie ei saa pidama ja ei tahagi saada. Tänane trajektoor: Tallinna mnt - Voorimehe - Saugamõisa tee - Pärlimõisa tee - Ankru - Vana-Saugu (lõpujupike) ja siis üle Sauga jõe Vana-Pärnusse ja sealt koju. Kokku tuli 6,2 km. Täitsa paras ringike. Ausalt öeldes ma sedakaudu enne Vana-Pärnusse jalgsi polnudki läinud, et siis esmakordselt käisime kepikõndimas seda rada. Eks Pärnu ümbrus ole terviseradu täis, me järjest avastame neid. Nüüd sain teada kus kaudu te Vana-Pärnus poes käite, Eve :) Peaaegu oleksime läbi tulnud aga ma mõtlesin ümber. Nii ilus õhtu on, minge tervisesportima! Olgeme ikka terved ja õnnelikud! 2. juuni. 2021.a. Vana-Rääma

Rada 205.päev

Mõnus õhtu. Tänane trajektoor: Tallinna mnt - Voorimehe - Rõugu - Vana-Sauga - Õli - Kitse - Loode - Jannseni ja kodus me oleme. Ühed ja samad rajad tüütavad ära, peab erinevaid teekondi ette võtma. Kokku tuli küll vaid 4,4 km aga oleme rahul. Natuke sääskledele söödaks läksime aga elame üle. Ja sooja sain ka, niigi pool päeva oli külm ja külm. Palun, taevataat, suvekuu on, saada suvi meile! Mis seal ikka, oleme terved! 1. juuni., 2021. a. Vana-Rääma

LEONORA - Urve Tinnuri

Öösel panin käest öökapile Urve Tinnuri värske romaani "Leonora," mis läheb mu eriliste raamatute riiulisse sest see on pühendusega raamat. Mul on kõik kirjanik Tinnuri romaanid olemas ja kõik asuvad just selles imelises riiulis. Ma ütlen et Urve romaanid lähevad iga korraga aiva põnevamaks, aga ma ei võrdle neid iial veiniga, sest vein, nagu ka ükski teine alkohoolne jook, pole hea. Vuihh! Ausõna, ma ei saa ühegi alkohoolse joogi kohta hea öelda, veelvähem võrrelda seda nii hea raamatuga, nagu seda on "Leonora." Kui mitu korda segas pisaratevool, mille see raamat esile kutsus, lugemist. Kui mitu korda panin raamatu käest rinnale ja lihtsalt mõtlesin, lihtsalt adusin ja tajusin üksiku Leonora hingevalu, mida põhjustasid talle ta kõige lähedasemad - poeg ja tütar. Kui valus, aga reaaalne see kõik on. Väga paljud viivad kahjuks oma esivanemad sunniviisiliselt vanadekodusse, et oma sünnikodu rahaks teha. Inimesed oleks nagu robotid, neile ei ole miski ega keski enam püha, isegi oma kallid vanemad, tänu kellele lapsed ilmavalgust näinud on. Karm reaalsus. Kohutavalt karm. Jah, maailm (jättes välja selle pandeemia teema) on avatud, piirid valla, inimesed reisivad. Väga inetu on aga nende käitumine, kes lähevad ja jäävad, unustades ära oma esivanemad ... Väga karm on kui su võsukese jaoks on tähtsam raha kui ta oma sünnikodu, oma lihane ema ... oma. Jube! Aga vaatame tõele näkku, nii see on. "Leonora" on väga südamlik ja tõene raamat, mis lahkab lahti ühe vana naise hingeelu, loe ja mõtle. Kui see raamat kedagi külmaks jätab, pole sellel inimesel südant sees. Hea testimisraamat. Aitäh, kallis Urve! Ja kopeerin siia ka teksti Rahva Raamatu lehelt: (kuigi blogi jätab selle taas ühe joruna, on siiski arusaadav) Üksildane, kibestunud Leonora elab väikeses ääremaa külas, looduslikult kaunis paigakeses. Olles üle kümne aasta lesk, pole talle jäänud midagi enamat peale vana maja, mille ta armastatud abikaasa oma kätega ehitas. Nüüd tahetakse seegi Leonoralt võtta, koos mälestuste ja kõige muuga, millest ta ahtake maailm koos seisab. Juhuse tahtel ilmub Leonora ellu neljajalgne sõber, kelle ustaval toel leiab vana naine hingerahu, nii et elu omandab hoopis teistsuguse värvingu. „Leonora” räägib põlvkondadevahelistest keerulistest suhetest, päranduse pinnal tekkivatest pingetest, hoolimatusest ja omakasust, mis viib sildade lõpliku põlemiseni. Siiski leidub kusagil inimlikku soojust, mis suudab hääbunud õnnetunde uuesti ellu äratada. 1. juuni. 2021. a. Vana-Rääma

Juunikuu numbrid on ilmunud

Nii ta on, juunikuu numbrid on tõesti juba ilmunud. Räägin endiselt ajakirjadest "Saatus & Saladused" ehk SaSa ja "Müstilised lood" ehk ML. Endiselt teen ma ka nende ajakirjadega koostööd ja seda juba kaua aastaid. Sellel korral on SaSa luuleveerus avaldatud minu luuleread, aga kui soovid et ka sinu luuleread jõuaks sellesse ajakirja ning juba juulikuu numbrisse, võta minuga ühendust juba täna. Aitäh! Lisaks on SaSas minu jutuke " Eluküünla taht kustub mõnel liiga noorelt." Ajakirjas ML on avaldatud minu lühinovell "Nimede kokkukõla." Mõnusat lugemist, armsad sõbrad! 1. juuni. 2021.a. Vana-Rääma

Rada 204.päev

See imeline allee viib otse meie koju. Ehk siis meie kodualleeks võib seda nimetada küll. Imeline Pärnu, ma ei väsi sind kiitmast! Tulime rajalt. Täna tegime Vana-Pärnu tiiru ning olime rajal suisa kuuekesi. Läbitud sai 5 km. Ikka tasa ja targu, aega on ja kiiret ei ole. Ja Evele käisime ka tere ütlemas. Mulle väga meeldib rahulik Vana-Pärnu linnaosa, juba loetud nädalate pärast saab ehk taas Vana-Pärnu randa minna ja Ivit külastatud, nagu igal suvel. Enesetunne on mõnus. Liikuge teie ka ju olge terved! 29. mai. 2021.a. Vana-Pärnu

Rada 203. päev

Mõned päevad olid mitte just rajasõbralikud, aga täna ilm muutus, vähemalt Pärnus. Nii me seda kepikõnniks kasutasimegi. Ausalt öeldes olid mul rajale minnes hoopis teised sihid aga need muutuvad äkki, nii meie teekonna pikkuseks pisut üle 8 km kulgeski. Enesetunne on väga hea. Jah, teeviit on eksitav ja ausalt öeldes ei ole ju kirjas kus see 5 km Pärnus lõppema peaks. Meie maja juurest selle teeviidani on veidi üle 4 km. Armas oli ka sind kohata, Ellen! Jah, me kepikõndisime Sauga alevikku ja tagasi. Teinekordki võib seda rada kepikõndida, täitsa mõnus oli. Aga las fotod kõnelda, meie oleme väga rahul. 28. mai. 2021.a. Vana-Rääma