AINULT SINUGA
Laternapostid valgustavad sumeda suveöö
külateed. Kusagil klähvib peni, nagu oleks tal hing paelaga kaelas.
Rohutirtsude meloodia on kadunud, kuigi alles varahommikul
häälitsesid nad sedavõrd valjult, et ma arvasin hetkeks, et mõni
on sama unetu kui mina, laseb seda heli plaadilt.
Jah, august on mu lemmikkuu. Olgugi, et
päevad on juba kahe kuu jagu lühemaks jäänud, elab ja helab
loodus endiselt. Eriti romantilised on augustiööd mererannas, kui
sul on kaasas kallim, kellega päeva õhtusse veeta, käsikäes
rannaribal jalutada ja loojuva päikese lummusesse uppuda.
Ja augustiööd ...
Tookord oli ka augusti lõpp.
Seisime muuli alguses. Olime vaid meie
kaks, ei kedagi teist. Just meie kaks. Seda kahe inimese tunnet
tundsin sinuga tihti. Ainult sinuga. Nüüd olen ma üksi. Ihuüksi.
Jah, ma ei tohiks nuriseda, mul on mu lapsed, on palju häid sõpru,
sugulasi ja tuttavaid, kes on alati minu jaoks olemas. Aga ma olen
ikkagi üksi, täiesti üksinda siin maailmas. Võin tunduda
egoistina, aga nii ma tunnen. Ma olen hingelt üksik, sest minu
hingesugulast ei ole enam minuga.
Kui septembrikuu näitas oma kirjumat
palet ning iga põõsas ja puu lehvitas hüvastijätuks, lehvitasid
sinagi, aga siis ma ei teadnud, et sellest saab meie viimane hommik,
et see on meie viimane lehvitus, meie viimane koosveedetud hetk, aeg.
Siis ma ei teadnud veel kui kuri saatus olla võib. Vaatasin
sinisilmselt vasikapilgul maailmale otsa ja minu jaoks ei
eksisteerinud kurjust, ei eksisteerinud kurbust, valu ega hüvstijättu.
Jah, just hüvastijättu, kuigi sellel sõnal või tundel on minu
jaoks alati teistsugune kõla olnud, pisut nukker ja äraolev.
Hüvasti tähendab minu jaoks igavesti lahkumist, mittekohtumist, aga
millegipärast kasutatakse seda sõna ka teises kontekstis, umbes
midagi sellist;“jätsin temaga selleks korraks hüvasti.“ No ei,
hüvasti jäetakse jäädavalt. Nii on. Või siis ei ole.
Ootasin kannatamatult hommikuid, et
särades ärgata, tööle minna ja koju naasta. Kõik tundus sujuvat.
Päevad möödusid kiiresti ning iga kirjaümbrik, mis mulle
postkastist vastu vaatas, pani mind suisa õitsema. Ei jäänud mu
õide puhkemine ja sära kellelegi märkamatuks, pigem pimestas see
nii mõnegi indiviidi silmi. Julgen praegugi veel tunnistada, et ma
särasin, särasin palju rohkem, kui mõni diskokuulike diskoteegi
laes. Ma särasin sisemiselt. Kui sa sisemiselt särad, särab kogu
su olemus. Isegi vile ja luitunud kostüüm su seljas tundub
erksavärviline. Isegi kurbusepisar särab ja helgib nagu
kallihinnaline pärl, mis iialgi ei tuhmu.
„Kallis, sa oled parim, mis minuga
eales juhtunud on! Sa oled kogu mu maailm, mu hing, mu kõige kallim
aare siin maailmas! Me jääme kokku, igaveseks, kuni surm meid
lahutab!“ Need olid su viimased sõnad mulle, enne, kui sind
sõjaväteenistusse värvati. Ja mina ei jõudnudki midagi lausuda,
ma ei jõudnud isegi hingata, sest kidakeelse noormehena sa mitte
kunagi enne ei olnud ennast sõnades avanud. Tunnetes rääkisid sa
minuga küll samas keeles, aga sõnad jäid keele taha peitu. Ma ei
tundnud sind ära. Ma ei tundnud iseennastki ära, tüdrukut, kes
mitte kunagi ei vaikinud. Tüdrukut, kes iga pisemagi lahkarvamuse
lahti rääkis, ekstravert, nagu ma olen. Nüüd olid justkui osad
vahetunud, sedavõrd kummaline tundus see hommik. Eriskummaline.
Kaks aastat elu ilm sinuta, ootuses ja
lootuses, et ükskord sa naased, jääd minuga igaveseks, nii õnnes
kui õnnetuses, nii kurbuses kui rõõmus, nii ... Ma ei kaotanud
hetkekski lootust sind kaotada. Ma ei kaotanud pead ka nendel mõnel
korral, mil ma kahe aasta jooksul sõbrannadega diskodel käisin ja
nägusate noormeeste komplimentidega üle kallatud sain. Ma ei
kaotanud pead ka siis, kui üks koolivend, kellesse ma lapsena
armunud olin, mind ühel jaaniõhtul koju saatis. Jah, meie osad olid
vahetunud, nüüd oli tema minusse lootusetult armunud. Aga ma jäin
endaks, ma ei lubanud armunud koolivennal isegi koduväravas oma kätt
suudelda. Tõsi küll, süümepiinad tekkisid küll, tekkisid juba
sellest, et ma teda saatjaks lubasin. Aga tegelikult ma lihtsalt
kartsin, kartsin üksinda jaaniööl viiekilomeetrist külateed koju
kõmpida, sest, nägusa neiuna, mul austajatest puudust ei olnud.
Kartsin, et mõni võib kättemaksuks, et ma ta tunnetele ei vasta,
minule halba teha. Aga ma rääksin sellest kõigest sulle, rääkisin
detailselt. Sa mõistsid mind, sa usaldasid mind, nagu mina sind.
Ainult sinuga tundsin kahe inimese tunnet, mis on nii üks, nagu
elaksime ühes isiksuses.
Vaid nädalajagu päevi veel ja ma saan
oma maailma kallima inimese käte vahele. Vaid nädal veel, hõiskas
mu süda. Hõiskas mu hing, aga miski minu sees oli totaalselt katki,
miski, millele ma toona tähelepanu osutada ei osanud, või ei
tahtnud. Või valdas mind hirm, et äkki oleme nende kahe aasta
jooksul lahku kasvanud? Äkki meie vahel ei ole enam kirge, ei ole
armastust. Olin lugenud, et ajapikku armastus tuhmub või koguni
kaob. Ma ei usu seda. Armastus ei tuhmu ega kao. Kaob armumine, see
segane ent ometigi õnnis tunne, pigem lihahimu, seksuaalne tõmme,
millel ei tarvitse armastusega mingit seost olla. Armastus ja
armatsemine on kaks täiesti erinevat tunnet, kaks täiesti erinevat
maailma. Meie armastasime teineteist. Armastame siiani.
Paar viimast päeva venis nagu Kalevi
närimiskumm, mille maitse on ammu kadunud, aga meelis püsib see ka
siis, kui kumm juba suus lagunema hakkab. Venis nagu pigi, mida
kunagi majakatuste ehitusel tarvitati, mida meie lapsena närimiskummi
asemel närisime, sest nätsu ei olnud alati saada. Või kui oli, ei
jagunud selle ostmiseks raha.
Mida päev edasi, seda ärevamaks ma
muutusin. Tõsi küll, tagant järgi mõeldes, ei olnud see
ärevustunne mitte mõnus ja meeli köitev. Pigem rusus see mind
sedavõrd, et päris mitmel korral tahtsin ma isa suitsupakist
sigareti järele haarata, kuigi muidu ma jälestasin suitsu haisu. Ma
jälestasin kõiki ja kõike, mis tervist laastavad. Eriti alkoholi
ja selle rõvedat haisu. Ma isegi hoidsin isast eemale, kui ta
trepilt suitsetamast tuli või oli peale sauna ühe pudeli õlut
joonud. Ma ei mõistnud miks inimesed vabatahtlikult ennast
mürgitavad. Veel vähem mõistsin ma neid, kes väitsid mõne
alkohoolse joogi hea olevat. Ma ilmselt ei mõistnud ka iseennast ega
vihjeid, mida iga hetkega mu ellu üha juurde tuli.
Vaid kaks ööpäeva oli jäänud su
kojutulekuni. Vaid kaks ööpäeva. Mul ei tulnud und, pidevalt
tundsin tunnet nagu oleks hord sipelgaid mu naha alla pugenud ja seal
pesa punuma hakanud. Jah, ma teadsin, et see tuleb närvidest, aga ma
ei mõistnud miks ma üldse närvitsen, ma ei mõistnud miks peab
midagi sellist üldse toimuma. Kuidas ma selle välja teeninud olen
või ei ole. Ma ei saanud aru mis minuga toimub. Kui ma lõpuks sõba
silmale sain, hüppasin istukile, sest kuulsin sinu karjet. Kuulsin
seda sii selgelt, et võimatu oli uskuda, et kõik toimus vaid
unenäos. Samas olin õnnelik, et see oli kõigest unelm, halb unelm.
Ma olin veidike aega ärkvel, et mitte halba und edasi näha, et
unustada kogetu, aga kõik kordus, kordus veel valusamalt. Lausa nii
valusalt, et mu kallis ema tuli mu tuppa, istus mu voodile ja äratas
mind halvast unelmast ja rahustas. Ta pakkus palderjani tilku, mille
haisu ma jälestan, sestap ka keeldusin. Alles vastu hommikut vajusin
unenägudeta unne. Aga hommikul oli enesetunne väga halb. Kuigi mul
ei olnud õrna aimugi milline tunne võib olla peale suurt kogust
alkoholi tarbimist, aga ma olin kindel et midagi sarnast. Mul oli
pohmakas, sulaselge pohmakas, aga mitte alkoholist vaid painajalikust
unenäost. Terve päeva tundsin ennast kohutavalt, aga ajasin selle
magamata öö süüks. Suutsin kuidagi tööpäeva lõpuni venitada
ja koju naastes lausa kukkusin koikusse. Kukkusin meie armupesasse,
mis siiani lõhnas sinu järele. Lõhnas su mehisuse ja armastuse
järele, ühtpuhku magus ja mõrkjas, sensuaalne ja seksuaalne. Sa
olid mõtteis minu kaisus. Me olime koos.
Paari tunni pärast äratas mind
koputus aknale. Läksin segadusse, lootuses, et on juba hommik ja
koputajaks oled sina. Tormasin akna juurde, aga seal ei olnud kedagi.
Tuhisesin öösärgi väel jahedasse öösse, jooksin ümber maja,
aga mitte kedagi ei näinud. Vaid üks habras sulg langes mu õlale.
Mul ei olnud aimugi kus kohast see tuli. Vaatasin taevasse ja
mõtlesin, et ingel saatis, et kaitseingel on minuga. Korraks isegi
muigasin ja loivasin tuppa tagasi. Jõin klaasitäie suhkruvett, nagu
vanaema oli mulle alati siis soovitanud, kui ma natuke rahutu
tundusin. Kuigi omast arust ma ei olnud kunagi rahutu, olin eluga
vägagi rahul. Aga sõnakuuleliku lapsena jõin ma alati vanaema
palvel suhkruvett ja peale seda tuli hea uni. Nii ka nüüd.
Hommikul kuulsin taas koputust,
tormasin nagu tuulispask voodist välja ning paljajalu õuele. Seal
sa lebasid, väidetavalt, tinakirstus. Ja mina ei saanud isegi
hüvasti jätta
28. juuli. 2020.a.'
Vana-Rääma
