Nonii, öösel panin selle pisikese käsiraamatu oma erilisse riiulisse. Eks ikka sellepärast, et see on pühendusega raamat. Aitäh, armas Heli!
Ma ei teagi mitu raamatut kirjanik Heli Künnapasel ilmunud on, aga ma kahtlustan et umbes samapalju kui minul. No sinna kahekümne ringi. /endal ka arvestamine sassis/.
Sellel korral on Heli saanud ühele poole käsiraamatuga. Võimalik, et raamat on abiks romaani kirjutamisele, kuigi meil kõigil (romaanikirjanikel) on vast oma taktika kuidas romaani kirjutada, sestap ma nimetaks selle raamatu pigem kirjanik Künnapase kogemusteraamatuks. Miks? Sest minule tundub selle raamatu järgi romaani kirjutamine täiesti teistsugune, aga ülivahva on teada kuidas teised kirjanikud romaani kirjutavad. Kõik me oleme erinevad, loomulik ju. Aga minuga on hoopis teised lood, ma ei loo sellist tehnilist graafikut, ma ei tee ühtegi ülesmärget, ma pean lood lihtsalt kirja panema, need saadetakse mulle ja vahel tuleb selline tornaado peale, et ma isegi ei mäleta mida kirja pannud olen. Sestap pole üldse võimalik mingisugust graafikut luua. Kaugel sellest.
Aga tegelikult ma ootasin raamatust natuke midagi veel. Puudu on üks romaani tarvis ülitähtis teema - olustik. Kui ei ole romaanis olustikku, pole tegu romaaniga. Ilmselt Heli unustas sellel teemal kirjutada, kuigi ta enda romaanides on olustik täiesti olemas. Kahjuks aga ei oska või ei tea paljud kirjanikud olustikust midagi, toimub pidevalt mingi tegevus, aga lugejal pole aimugi kus ja mis. Lausa karjuvalt valus on lugeda raamatut, mille autor on nimetanud romaaniks, aga olustik on olematu. Sellised raamatud on minu jaoks läbi kukkunud. Ja neid on palju. Õnneks kirjanik Künnapase raamatud on loetavad, eranditult kõik.
Teemat lahates meenub mulle üks autor, kes massiliselt annab raamatuid välja, ka nn järjeraamatuid, kus iga järgnev raamat jääb lohisema, tundub nagu punnitatud olevat. Ei ole mõtet kirjutada raamatut triloogiaks, kui esimeses raamatus on kõik ära öeldud ning järjeraamatud ei anna midagi juurde, pigem võtavad on on tohutult igavad. Jah, ka minu käest on küsitud kas ma kirjutan teatud raamatule järje, aga kui ma pole juba alguses plaaninud triloogiat kirjutada, ei saa sea teha ka hiljem, see ei õigusta ennast ära. No sarjaraamatuga on muidugi teised lood.
Ostsin kunagi ühe raamatu, autori väitel on tegu romaaniga. Hakkasin siis omast arust romaani lugema (romaan on mu lemmikžanr). Lugedes sain kohe aru, et tegu ei ole romaaniga. Esiti arvasin et loen hoopis jutustust, aga tegelikult lugesin novelli. Igavat novelli, mis lohises ja jättis mulje nagu oleks read pastakast välja imetud. Peale seda lõpetasin selle autori teoste lugemise. Olen seda meelt, et autorid, kes otsustavad n.ö. üleöö kirjanikuks hakata, võiks endale natuke koolitust anda, vähemalt kirjandusžanrite osas, muidu on tõesti karjuvalt valus lugeda mõnda lektüüri. Ja olgem ausad, kes on koolis käinud ja palju lugenud, kirjutab romaani valmis küll. See ei ole kindlasti raketiteadus, tahtejõud mängib siin suurt rolli ja kirjandusžanrite tundmine. Võimalik, et sõber guugle annab isegi midagi välja, midagi, mis natukenegi hariks. Ärge nüüd selle (minu arvamuse) peale kõik kirjutama hakake, sest kirjutamisanne on osaliselt ikka ka kaasa antud!
Siinkohal ei saa ka mainimata jätta luuleteemat. Lausa karjuvalt valus on lugeda riimiluuletust, millel on riim ja rütm paigast ära. Võtkem näiteks silbitamise, mida me kõik koolis õppinud oleme. Riimiluule on suhteliselt raamides kinni žanr, mille riimuvad read peaks ka rütmi poolest paigas olema. Kui te muidu ei suuda rütmi paika saada, lugege silpe! Päris karm, kui inimene postitab (või avaldab kasvõi sotsiaalmeedias) luulet, mida on silmale valus lugeda. Eriti veel lasteluule puhul. Koolis õpime erinevaid kirjandusžanre , midagi peaks ju ka kõrvade vahele jääma.Laps ju õpib luulet kirjutama ja selle mõistest aru saama luuletuse põhjal. Kui täiskavanu on kirjutanud konarliku luuletuse, arvab laps, et nii ongi õige aga paraku saab ta kaasa vale õpetuse. Nii on iga asja puhul., ka luule pole erand. Ja võtke teadmiseks, et luuletamine on anne, luuletajaks ei saa hakata! Kui sa ikka oled ühes žanris kinni ja laidad teisi žanre, pole sul ka annet! Luulet kirjutada on mitu korda raskem kui romaani või millist ilukirjanduslikku teost iganes! Seda annet ei ole paljudele romaanikirjanikele antud! Aga seda teemat lahkan kunagi hiljem, nüüd tagasi kirjanik Heli Künnapase käsiraamatu juurde.
Mina olen seda meelt, et kirjutama ei pea ainult positiivsetest situatsioonidest, elu ise juba pole üdini positiivne, ikka tõusud ja mõõnad. Sestap ei pea lugu lõppema positiivselt, see oleks liigne ilutsemine. Olen nõus, et alati enne järgmise peatüki kirjutamist tuleks vähemalt eelmine (üleeelmine)peatükk läbi lugeda, aga kuna romaani järgmine peatükk ei alga sealt, kus eelmine pooleli jäi. Vastasel juhul ei ole tegu romaani, vaid jutustusega. Need on 2 täiesti erinevat kirjandusžanri. Mina näiteks ei vaja sedeleid ja graafikut, uut peatükki kirjutades loen läbi kas eelmise või suisa üleeelmised, kõik oleneb sellest mitu paralleelmaailma mu romaanis jookseb. Ja romaani kirjutades olen ma selles nii sees, et mul ei unune ka peategelaste nimed, vanused, välimused jne ... sest olen ise need karakterid loonud ja nad elavad minuga ühist elu, kuigi hoopis teises maailmas, aga siiski minu elus.
Väga karm on lugeda raamatut, mis on taas romaaniks tituleeritud, aga ühe peatüki alla on koondatud mitu erinevat teemat, iga lõik kõneleb erinevas keeles. Nendest romaanidest on raske aru saada, need on ebastabiilsed ja toimetamata, sisutoimetamine on puudulik. Jah, romaani võib ka kirjutada nii, et raamatu esimene osa kõneleb minevikus ja teine olevikus /vt. K.Murutari " Eeetevaatust, Emma!"/ aga iialgi ei lähe uus peatükk edasi sealt kus eelmine poolei jäi. No on ka erinevaid võimalusi, mõni ei panegi peatüki numbrit ette (kasutab näiteks punkte jne... ) ja teeme muutub sujuvalt. See sobiks jutustustele ,jutustus on otse jooksev tekst. Sestap ajas mind kirjanik Künnapase raamatu puhul segadusse lõik, kus ta kirjutab et ärge kirjutage jutustusest jutlust. Jutustus ei puutu romaani teemasse. Aga ilmselt mõtles ta siiski, et ärge kirjutage romaani jutluseks.
Mind isiklikult inspireerib reisimine, mida ma küll olen üliharva harrastanud, pole lihtsalt võimalik olnud. Niijuhtuski, et peale Portugali (Porto) reisi kirjutasin valmis 5 romaani, osad neist lühiromaanid, ka triloogia jne... Ma ei seadnud mingeid eesmärke, need muudkui tulid ja tulid, sest olin inspiratsiooni tulvil, vaim oli puhanud ja üks kogemustepagas taas pilgeni täis.Sestap olen seda meelt, et aja peale romaani kirjutamine ei ole hea, vähemalt minule. Nagu ennist mainisin, ma ei kirjuta romaane, need saadetakse mulle, mina panen vaid kirja. Nii on ka lühijuttude, novellide ja luuletuste puhul. Sestap on selle käsiraamatu teema mulle pisut võõras ja tundub isegi kohati tehniline. Aga samas, Heli on saanud hakkama suure tööga, suure, aeganõudva ja mahuka teemaga, milliseid raamatuid just palju ilmunud ei ole. Usun, et nii mõnigi inimene, kes alustab oma kirjutajateed, saab siit abi. Ise kirjanikuga oskan mõista selle raamatu kirjutamise tagamaid, seda tohutut tööd ja tahtmist midagi ära teha, abiks olla, sest me oleme Heliga käinud ka koos raamatuid esitlemas ja meie käest on pidevalt küsitud, et kuidas ja mis meid inspireerib, kuidas sünnib raamat ... jne.
Ühesõnaga - lugege ise seda raamatut, soovitan! Heliga läheks ma luurele küll, alati, sest meil on ette tulnud olukordi kus üks meist alustab lauset ja teine lõpetab. Olgu kirjakeel kui erinev tahes, aga kirjanikud on hingesugulased, vähemalt osaliselt. Ja raamatuesitlustel olen tajunud hetki, mil Heli ütleb välja need mõtted,. mida mina parasjagu mõtlen. See on suur ja siiras äratundmine.
P.S. Ma tahaks mainida veel seda, et ilukirjanduslikud teosed on enamjaolt väljamõeldised, kuigi mõni on ka kirjutanud raamatu oma eluloost. Tõsi, me saame inspiratsiooni elust enesest, mitte üksnes enda elust, aga tuttava, tuttava tuttava jne .. elust, paneme fantaasiat juurde, miksime selle kõik kokku ja nii sünnib sisu. Sestap paluks mitte seostada iluskirjanduslikku teost autori eluga! Mul on kogemus, kus kõrvaltmaja elanik luges läbi mu romaani ja lõi endale kujutluse, et mu poeg on skisofreenik. Juhtub! Isegi parimates peredes juhtub!
Head lugemist!
Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT
KUIDAS 30 PÄEVAGA ROMAANI KIRJUTADA?
Mõne inimese jaoks on üks raamat kuu jooksul lugeda ületamatu ülesanne, teise jaoks üks romaan kuu jooksul kirjutada aga realistlik eesmärk. Sellesse raamatusse olengi kogunud soovitused ja teadmised, mis on minu jaoks 30 päevaga romaani kirjutamise võimalikuks teinud. Ühtegi kirjutamisteooria õpikut ma ümber ei kirjuta, vaid keskendun rohkem iseenda praktilisele kogemusele.
Võib juba ette öelda, et kõige olulisem on kirjutamine! Nii et ainult selle raamatu lugemisest kahjuks ei piisa, vaid avaldatud raamatu autoriks saamiseks peab sul olema lugu ja soov see kirja panna. Kuidas seda 30 päeva jooksul teha? Seda saad juba siit raamatust lugeda,
9. juuni. 2020.a.
Vana-Rääma
