Roheliste silmadega mees

foto: https://bazovo.ru/et/metody-diagnostiki/samyi-chastyi-cvet-glaz-v-mire-kakih-cvetov-byvayut-glaza/

                     

ROHELISTE SILMADEGA MEES.

  Roosad varjud langesid maale, nagu oleks keegi kirka suurräti üle taevalaotuse vedanud. Marge seisis keset rannapromenaadi ja jälgis seda looduse lummavat ilu. Kohati tundus nagu oleks merevesi ka roosa ning lained loopisid seda üha kõrgemale ja kõrgemale. Igaviku tunne, mõtiskles noor nääpsuke mehelemineku eas naine, kes tuli mere äärde eelseisvast tüdrukute õhtust mõtteid mõlgutama.

  Meri aiva loksus ja roosa loojang näis nii muinasjutuliselt ilus, kui mitte öelda uskumatu. Oli ju Marge mereääres üles kasvanud ja kogu oma teadliku elu elanud, kuid sellist vaatepilti kohtas ta esmakordselt. Jah, kord oli ta ennast taas promenaadile unustanud, siis tundus nagu mitu päikest oleks taevas, lisaks peegeldused vees, neid tundus ka topelt. Tollel korral näis nagu laine loobiks päikest laiali, aga ikkagi moodustusid vette mitu suurt kollast ketast, mis ei lasknud loodusel ennast murda.

  Marge seisis ja imetles roosat maailma, seda enam, et roosa oli ta lemmikvärv. Lausa nii lemmik, et ta kandis ka roosasid riideid ning kogu ta elamine oli roosa.

  „Vabandage neiu, kas teil on mingi mure?“ kuulis naine korraga madalatämbrilise mehe häält. Ta võptatas ja tahtis ennast minema asutada, kuid võõras lausus; „vabandust, kui ma teid ehmatasin, hakkasin vist ülemuretsema, nagu mul kogu elu kombeks olnud on. Pole siis ime, et mu naine mind eideks sõimas ning minema kihutas. Väidetavalt mehelikuma mehe juurde. Tühja temaga, ega loomust ei saa ju muuta!“ Võõras puistas südant kuid Marge ikka vaikis.

  Naine ei teadnud mida teha, tibutagi haaras ta endasse. Kõhe hakkas. Miks tuleb üks võõras mees talle südant puistama? Miks peaks teda huvitama võõra inimese mured? Naisel tekkis mitu küsimust, aga samas ta teadis mis tunne on, kui hinge vaevab miski ja seda kellegagi jagada ei ole. Ta oli ise korduvalt olnud sellistes situatsioonides ning viskas hirmu minema ja otsustas oodata mis edasi toimuma hakkab. Hirmul ei tohi lasta ennast ta meelevalda võtta, see võib võimenduda. Nii juhtub iga asjaga. Aga katsu sa seda mitte teha, kui foobiad, mis Margele võõrad ei olnud, kippusid aeg-ajalt tema elu mõjutama.

  „Kas ma segasin teid?“ Võõras mees tundus viisakas.

  „Ee, ei seganud. Või tegelikult segasite küll,“ oli Marge segaduses, ent imestas ise ka et nii otsekohesena näis.

  „Vabandust! Kena õhtut!“ asutas roheliste silmadega mees ennast minekule.

  „Mh-mhh,“ pomises naine endamisi, kuigi ta tahtnuks midagi teistsugust öelda. Tõsi, mees tundus talle turvalisena ja korraga hakkas Margel kahju et vestluspartner, kes ootamatult saabus sama ootamatult ka läks. Kummaline.

  Naine loivas mööda promenaadi edasi ning vappekülm haaras ta endasse. Nagu oleks ta mingi kurva sõnumi saanud või koguni talvekülma randa sattunud. Peagi värises ta üle kere.

  „See naine meeldib mulle. Päris tõsiselt meeldib. Kas ma olen elus valede naiste otsa sattunud või on viga minus endas? Olen ehk eesti mehele mittekohaselt liiga romantilise hingega ja naised tõlgendavad seda valesti. Pigem tõlgendavad mind valesti? Põlgavad? Kas tõesti vaid täispumbatud ja musklis mehed on eesti naiste iluetalonid? Mulle hakkab üha enam tunduma, et eesti naiste pilk peatub rohkem välimise iluga meestel, et neid ei huvita meeste sisemaailm, nad pigem tahaks ilueedidega tuttavate ees eputada. Kas mul võib õigus olla? Miks muidu üha enam eesti naisi võtavad endale tõmmu väljamaa mehe ja kiitlevad kui ilus mees neil on? Ma ei mõista naisi! No ei mõista mitte kohe!“ Roheliste silmadega Rainer sattus segadusse. Kas oli põhjuseks see, et ta oli pikka aega tsölibaadis elanud, sest peale viimasest naisest lahutamist polnud ta ühtegi suhet loonud ning vältis ka juhukontakte. Tema jaoks oli alati hingeline suhe suurema väärtusega kui ühekordne seks, kus nagu loom, rahuldad oma kired, tõmbad püksid üles ja kaod, nagu poleks midagi juhtunudki. Rainer nii ei suutnud, kuigi isegi ta abileumeestest sõbrad seda taktikat kasutasid. Nad ei suutnud olla truud. Rainerile see hinge ei mahtunud, kuigi ta ei julenud ka sõprade ees oma arvamust välja öelda. Pigem peitus Rainer hädavalede taha, väites, et on kas väsinud või pole tuju. Mille peale sõbrad teda vanaks ja väsinuks nimetasid. Aga see ei morjendanud Rainerit, temale oli oma au ja muidugi ka naiste au tähtis, sest ta ei kasutanud naisi nagu mingeid elutuid esemeid, mille võid pärast tarvitamist ära visata. Paljud ei mõistnud Rainerit. Ega mõista siiani. Kaasaarvatud ka naised, kelle mees kippus kaunite sõnade ja kingitustega üle kuldama, ta hellitas oma naised lihtsalt ära.

  „Mis asi köidab mind selle mehe juures? Miks ta, täiesti võõras inimene, mulle väga eriliselt mõjus? Mõjub oleks vast targem öelda, sest ta on läinud, aga mõju kestab. Lihtsalt lambist tuleb üks võõras mees mind kõnetama ja ma ei suuda teda mõtetest välja. Uhh, Marge, tule mõistusele!“ Naine kutsus ennast korrale.

  Tund kadus tunni järel ning naine lonkis endiselt mööda promenaadi, kuigi väljas juba hämardus ja roosa maailm oli nagu õhku haihtunud. Marge oli armunud, lootusetult armunud võõrasse mehesse, keda ta oli vaid korra kohanud ning kelle nime ta isegi ei teadnud, aga rahutus hinges püsis endiselt, see lausa süvenes iga minutiga.

Janu juhatas naise promenaadilt kohvikusse ning seal ta istuski, Rainer, õllekann nina ees. Marge märkas teda kohe, tal oli kane tahtmine minna ja mehele kaela hüpata, aga Marge kartis ennast lolliks teha. Ta jalutas teosammul tualettruumi, kohendas seal veidi meiki ning läks demonstratiivselt Raineri lauast hästi aeglaselt mööda. Mees ei märganud teda. Margel tuli nutumaik suhu, aga mingi sisemine uhkus ei lubanud ka ise meest kõnetama minna, ehkki hetk tagasi oli ta valmis milleks iganes.

  „Pean ma ometi nii tagasihoidlik ja uje olema! Kurat küll, kallid vanemad, miks te mulle nii vähe temperamenti andsite!? Või ei andnud peaaegu üldse.“ Marge läks iseendaga pauhksisse.

  Rainer istus, pilk lauale suunatud, ja rüüpas õlut. Pigem oleks õige öelda, et unistas, sest just sellised näevad välja unistavad eesti mehed, ei märka kes või mis ta ümber liigub või toimub. Nad ei märka isegi ennast, mis siis veel muust rääkida. Kannust viimast õlletilka juues tõstis mees pilgu üles ja jäi ammulisui enda vastas istuvat naist vaatama, õlu nirises mööda ta rinda all, mis jättis ilmslt mulje, et mehe lõuad enam ei pea. Ta pilk naelus Marge silmadesse ja lausa võimatu oli seda sealt lahti rebida.

Marge muigas endamisi, sest lõpuks ometi oli Rainer teda märganud. Nii vähe oligi õnneks vaja. Aga kui mehe pilk juba pikemat aega temal peatus, hakkas Marge ennast imelikult tundma, küll kahtlustas ta et ehk on meik laiali, kuigi ta just tuli seda kohendamast. Küll kahtlustas ta et äkki on pluusi nööbid lahti tulnud, aga isegi ülemine nööp oli kinni. Naine sattus üha enam segadusse kuni nähvas;“ mida te passite mind! Kas te jälitate mind?“ Alles siis tuli Rainer oma naelutatud pilgust välja, aga ta tundis ennast solvununa. Juba jälle oli üks naine suutnud teda ennast halvasti tundma panna. Rainer ju ometi ei jälitanud kedagi ja antud situatsioonis oleks võinud hoopis mees naist jälitamises süüdistada, aga tal polnud õrna aimugi millal Marge ta vasta lauda istus ning kui kaua ta seal juba istunud oli.

  Nii tutvusid Marge ja Rainer kolmekümne aasta eest. Kes teab kas nad oleksidki tutvunud ja õnnelikus abielus, kui neil poleks ühtevärvi rohelisi silmi, sest ühtevärvi silmadega inimesed pidavat omama erilist sidet. 

20. august. 2019a.

Vana-Rääma

ÄRA KRIIMUSTA END VASTU UNISTUSI - Monika Rahuoja-Vidman, Aare Nappus

 Järgmine raamat sai loetud. Mingil ajal olid selle raamatu naisautori teosed Rahva Raamatus väga soodsalt saadaval, ma oleksin äärepealt ostnud, aga ei ostnud siiski. Aga selle raamatu sain taas Uuskasutuskekusest vaid 50 sendi eest. Selle raha eest on raamatut küll. Hea, et ma kallimalt ei ostnud, sest valus oli lugeda....

 Vabandan kui ma küüniline tundun, aga kui raamat on toimetamata ja kubiseb lohakusvigadest, siis....Lisaks on sõnaseade väga sassis. Jah, raamatul on 2 autorit, ega ma ei teagi kuidas nad seda kahasse kirjutasid, kas nii, et üks kirjutas ühe peatüki ja teine teise, aga ikkagi....Täiesti toimetamata! Segadust tekitas juba ka see et mõnes kohas on peategelase nimi Meribell ja mõnes Mirebell. No ma arvasin vahepeal et tegu on kahe erineva tegelasega, aga ei olnud. Tean, et arvutis kirjutades kipub tähtede järjekord sassi minema, seda enam tuleks lasta tuttavatel käsikiri läbi lugeda ja kindlasti ka toimetada. See on kahjuks toimetamata keeleliselt ja korrektuuri pole ka tehtud. Kahju.

 Ausalt öeldes raamatu pealkiri ei kutsu ka ostma, see on liiga poeetiline ja vihjab luuleraamatule. Mina ostsin vaid huvi pärast, et tundma saada Vidmani loomingut. Saingi. Mis muidugi ei tähenda, et ta teised teosed nii toimetamata oleks, ma pole lihtsalt neid lugenud. Ehk isegi loen, sest viimastel aastatel tutvun just Eesti autorite loominguga. Pakub huvi ja pealegi on mul endal väga suur tutvusringkond kirjarahva seas.

 Süžee on isegi loetav, kuid liiga palju on jäänud lahti kirjutamata. Kas kahasse kirjutatud romaan (kuigi algus meenutab romaani, aga läheb sujuvalt üle jutustuseks) tasub ennast ikka ära?
  Peategelastel sündis poeg, sellise naljaka nimega- Angus. No ma oleks tahtnud ka temaga tuttavaks saada, aga temast ei räägita suurt midagi. Nii jäigi tunne, et seda poega polegi enam. Laps on elus ikka väga tähtsal kohal, ei saa teda süžeest välja puksida, kui ta sinna juba sisse kirjutatud on!!!

 Raamatut lugema hakates tundus, et tegevus toimub tänapäeval, aga varsti selgus et ei. Süžee viis meid hoopis kaugesse nõuka-aega, see kõik tekitas segadust, kuigi nõuka-aeg iseenesest polnud minu jaoks jube aeg, oli minu nooruse aeg. Las ma kõlada nagu vanainimene, aga nii oli. Mulle tundub, et autor või autorid on kirjutades vahepeal ära unustanud mis ajas tegevus toimub. Väga segane värk. Oleks raamat toimetatud, oleks see ka loetav, aga praegu...no ei soovita!

 Aga Vidmani loen kindlasti veel.

Rahva Raamatu lehelt:

ÄRA KRIIMUSTA END VASTU UNISTUSI

Autor: MONIKA RAHUOJA-VIDMAN, AARE NAPPUS

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 0 Google +0  0 Share0

Kas elumere lainetes heideldes ning unistuste täitumise pole püüeldes õnnestub kõigil jääda iseendaks?

Enesekindel, nägus tüdruk, kes oli kindel, et teab mida teeb ja teeb, mida tahab, ei pidanud nägema palju vaeva, et eluvõõras, kuid olemuselt uudishimulik Hubert temasse armuks. Unistajahingega, kena ja leplik noor-mees, kes armastas filosofeerida, arvas nimelt, et kõik, mis elul on pakkuda, tuleb kohe ka järele proovida. Sest vanemaks saades isiklik potentsiaal pöördvõrdeliselt väheneb.

Aga kui äkki olekski just sellist meest vaja? Kedagi, kes teeb kõik, mis talle öeldakse? Nagu Hups, kellel pole eriti oma tahet? arutas Mirebell. Kuid teda saab vähemalt usaldada... Ja kui ta oma paljulubavad unistused ka veel teoks teha suudab...

Järele mõelnud, oli neiu üsna kindel, et Hubertis leidub küllaga potentsiaalset mehematerjali. Jäi üle vaid noormehele selgeks teha, kui väga ta tahab naist võtta...

Meil kõigil on unistused.

Mis on aga hind, mida me oleme valmis maksma?

ISBN	9789949218585
Ilmumisaasta	2011
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	143 lk
Mõõt	210x148x9 (mm)
Lisamise aeg:	03.10.2011	Toode pole saadaval

20. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Suvi kestab veel...

Tulirebane

 Ma ei tea kuidas mujal Eestimaal asjaolud on, aga Pärnus on suvi. Lõpuks ometi! Päriselt. Olgugi, et see õnn jääb üürikeseks aga ikkagi. Ma ei taha mingit sügise juttu veel kuulda.

 Kuhu ma kadunud olen? Suvisesse Pärnusse :) Tegelikult ma teen sihilikult netivabu päevi, sest suvi on ju. Ja nagu sõber Marco mainib siin, et ma laon puid, seda on viimaste päevade jooksul ette tulnud jah. Üleeile ladusin oma puid ja siis tõttasin ka Maarjale appi. Eile ladusin Piiris puid ja siis šašlõkitasime ka, loomulik ju. Mulle meeldib puid laduda, sest puuriida ladumine on ju ka looming. Kutsuge mind appi, kui kedagi võtta ei ole. Aga homme ma ei saa, sest Maarjal peaks 5 ruumi puid tulema, kavatsen appi minna.

 Pidevalt palju mu tuttavad küsivad mida ma söön. No kolme kuu eest panin oma toidusedeli paika ja järgin seda siiani, ehkki teen sekka ka patupäevi, näiteks eile sai grillliha ja šašlõkki söödus ning täna olen päris mitu rafaellot ära söönud. Hommikul mõõtsi veresuhkru taset ja see oli peale patustamist kõigest 6,6, muidu on ta mul viimasel ajal normi piires.

 Hommikuti söön endiselt kaerahelbeputru (täiestere kaerahelvestest), peale panen erinevaid marju ja tseiloni kaneeli, seda igal hommikul see on igas mõttes verele hea. Kõrvale joon tassi kohvi, piima ja magusainega ning üks toetask seemnesai kulub ka ära. Hommikuti ja lõunati võin süsivesikuid tarbida ja ma tarbin ka, mulle on nende arvestamine sisse juurdunud juba. Peale lõunat ma enam isegi saia ega leiba ei tarbi, üleüldse söön vaid 2 viiluseemnesaia päevas, ühe hommikusöögi kõrvale ja teise lõunasöögi kõrvale.
 Lõuna on alati erinev, tänaseks keetsin punast riisi, krevette ka, aga neid oli vähe, sestap soojendasin ka kanapihve ning salatiks tomat ja kurk. Kõrvale sõin muna-pasteedi saia ja või asemel kasutan ma juba 3 kuud avokaadot. Soolast vaid PAN-soola või siis meresoola (ka igapäevaste soolavannide tegemiseks jalgadele).
  Ma ei söö juba 3 kuud ühtegi praetud toitu ja mul ei ole kodus isegi toiduõli. Prii olen ma ka suhkrust, mille maitse mulle enam ei maitsegi.
  Mina söön 4 korda päevas ja üliharva teen vahesõõmisi. Alati püüan ühel ja samal kellaajal süüa, et ka tabletid saaks alati õigel ajal võtud. Nii söön hommikuti kell 9, lõunat kell 1, siis järgmine söögikord on kell 5 ja õhtusöök taas kell 9. Ravimeid võtan hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi ajal. Kunagi ei õgi ma oma magu ääreni täis ja üleüldse ma ei jaksa palju süüa, vahel annan lõunasmuutist pool Germole. Jah, iga lõunasöögi magustoiduks on mul erinevad smuutid, kuhu lisan erinevaid marju ja puuvilju ning mitte kunagi ei jäta lisamast toortatra jahu, sest see peab diabeetiku toidusedelisse kuuluma igapäevaselt. Lisan smuutisse ka palju erinevaid süsivesikuid, näiteks pähkelid, kõrvitsaseemneid, seesamiseemneid, chiaseemneid, kanepiseemneid jne...

 Kuidas ennast tunnen? Muide, ma olen ainuüksi õige toitumisega viimase kolme kuu jooksul kaalust alla võtnud 8,4 kg. Ja ma pole üldse rajale kepikõndima saanud, üritan lähipäevil. Keerulised ajad on olnud, aga ma olen paadunud optimist ja usun, et kõik kaunis on veel ees. Veame kihla? ;)

 Ahjaa, kella 5 ajal söön ma erinevaid suppe, enamasti keedan need ise, aga vahel teen ka purgisuppe, kuid kunagi sinna kõrvale ma enam saia ega leiba ei tarbi, saan ainuüksi taldrikutäiest supist kõhu täis. Mõnikord söön keedemuna kõrvale, aga diabeetik võib vaid 3 keedumuna nädalas süüa, arvestan sellega.

 Õhtusöögiks tarbib kas kala või kana. Näiteks kanakints ja sinna juurde tomatid ja kurgid või mingi köögivilja salat. Ka tassike teed kulub söögi juurde. Selline menüü toimib ja ma tunnen ennast väga hästi. Kui ma veel mõne aasta eest panin jalga number 52-56 püksid siis täna kannan juba 46-48 numbreid. Ja mu riidekapp on nii helde, viskab vahel mulle ette riideid mida ma pole kas üldse slega saanud või ammu kandnud. Hea tunne on. Samm on taas kergemaks läinud ja üleüldse tunnen ennast üle pika aja inimesena. Ausalt.

 Olge teie ka terved ja vaadake oma menüü üle!

Piret, aitäh! küll oleks palju teemasid millest sinuga rääkida! 

Mõningad viimaste nädalate fotojäädvustused tuleb ka ju siia lisada:

Germo on ka rõõmus

mõnikord, küll üliharva, patupäevadel tarbin ka hapukoort, aga muidu ei...

küttepuud peaks olema :)

õhtusöök, lesta kõpsetasin ahjus restil, lisasin vaid sidrunipipart ja soola

võrratu(s)

uhkus

peotäis päikest

suvi, chill ja grill...

arooniad ja pihlakad hommikupudrule otse aiast..

tänane lõunasöök

frikadellisupp, viiene söögikord

18. august. 2019.a.
Vana-Rääma

SUGUVÕSA VÕSAS - Reet Kudu

 Eile õhtul lugesin läbi Reet Kudu lühiromaani "Suguvõsa võsas." Romaan ei peagi olema paks, kui autor suudab nii vähesega (kõigest 69 lk) kõik ära öelda.

 Tunnistan ausalt, see on esimene raamat mille selle autori omadest läbi lugenud olen ja loen kindlasti veel. Mulle väga meeldib Reet Kudu käekiri. Olen ta tekste küll enne ka lugenud ja juhtumisi oleme ka samades ajakirjades kirjutanud.

 Lugu kõneleb suguvõsast, nagu pealkirigi ütleb. Ikka on mängus rahad ja pärandused ja sellega kaasnev tohutu ebaõiglus. Tihti viib lähedase kaotus suguvõsa omavahel tülli, nagu ka selles raamatus. Erilist rolli mängib veel silmakirjalik pereema.

 Mulle läks see raamat sellepärast hinge, et üks peategelastest on poeet ning ikka ja jälle leidub neid kes arvavad, et kirjatöö ei olegi töö. Ikka ja jälle leidub neid tuttavaid ja sugulasi, kes hakkavad oma tuttavat või sugulast ülistama alles siis, kui nende sugulasest kirjanik oma teosega kuulsaks saab.
  Kirjatöö on vaata, et väsitavam töö kui füüsiline töö. Olen seda kordi omal nahal tunda saanud.
Meenub taas seik, kus mu üks oma tuttav (kelle olen oma elust välja heitnud) keda usaldasin, tuli mulle külla ja hakkas ülbelt noomima miks ma tööl ei käi, miks ma Germot riigile ei anna...No selliseid tegelasi pole meie ellu vaja. Võin tunduda karmina, aga ma leian, et meil kõigil on õigus valida kellega suhtleme ja kellega mitte. Liialt usaldada ei tohiks peale iseenda kedagi ilmselt.

 Väga hea raamat! Soovitan.

Tutvustus:
 Poeet Jaak Asser elab arhitektist isa suvilas, sest Tallinna korterist on Kanada õigusjärgsed omanikud ta välja tõstnud. Aga metsamajaski ei õnnestu luuletajal rahulikult loomingule pühenduda, sest vanem vend Kristjan on haigekassa juhina suuri summasid kasutades rahahõngust aimu saanud ja nakatunud kirglikust müügitõvest. Kõigepealt ärib ta maha Ants Asserilt emale päranduseks jäänud linnakorteri ja ihub siis hammast suguvõsa metsarikkale ühisomandile, kus noorem vend Jaak ulualuse leidnud.

17. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Oma väega

foto: https://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/palve-vagi-kohaloleku-ja-loomise-kunst?id=85506613

      OMA VÄEGA

Läbi uneleva päeva,
läbi vihmasaju
olen ärkvel. Silmad näevad?
Miskit ma ei taju.

Ängistus kui rõhuks füüsist.
Pea on mõtteist rõlge.
Olen iseenda küüsis.
Kaduma läind tõlkes

oleks justkui eilne hommik?
Mälusopp on umbes.
Millal ükskord tundeummik
hajub, kõik saab kombe?

Millal ükskord ärkan taas ma
päikselisse päeva?
Endaga mil lähen kaasa?
Kohtun oma väega?

* * *

Pesin hingelt maha kae ma,
olen jälle normis.
Kui ei usu, tule kaema,
paljastan või vormid.


12. august. 2019.a.
Vana-Rääma

VEIDRIKUD JA VÕPATUSED - Ott Kilusk

 Panin just käest Ott Kiluski romaani "Veidrikud ja võpatused." See on jälle üks nendest raamatutest mida loeks veel ja veel. No on ikka hea käekiri Otil!

 Kodus on veel mu riiulit ehtimas Ott Kiluski luuleraamat "Elajas ja videvikumadu," mis mulle ka väga meeldib ning sellest ma blogisin ka hiljaaegu. Kui saan täna loetud raamatule autogrammi, läheb ka see raamat eriliste raamatute riiulisse, kud ootavad teda sajad raamatud.

 Lugemata on mul veel Kiluski sulest ilmunud raamat "Oktoobrikuine tuuker," mis on Rahva Raamatu kauplustet läbi müüdud. Võpatusi aga on veel müügil, viimased. Kiirustage!

 Ma ütleks, et see raamat teeb pika puuga ära ka Harry Raudvere raamatutele, mille tegevus toimub enamvähem ühel ajal. Ma ise pakun, et see Kiluski raamat võib eriliselt meeldida neile kelle lapsepõlv jääb aastatesse 1960- 1980+...No tohutult palju äratundmist! Eks igas külas ole omad narrid aka veidrikud ja need muudavadki külaelu põnevaks, panevad võpatama. Ka mina olen lapsena palju kolinud ja olen ka maininud, et igas külas oma Sass jne...
  Raamat kõnelebki elust ääremaal kaheksakümnendatel, kus nii mõnigi värviline tegelane on tegutsemas. Olen ise ka maal kasvanud ja teahtud situatsioonid tulevad väga tuttavad ette.
 Ott oskab need situatsioonid nii elusalt kirja panna, et mul oli lugedes lausa hirm viljakuivatisse kukkuda. Sai ju isegi lapsena igal pool turnimas ja kondamas käidud.
  Ja kui palju värvikaid teglasi! Lausa hullult palju! Aga eks nõuka ajal saadeti igasugused kahtlased tegelased ääremaadele kopikat teenima.

 Sain ka väga palju naerda, sest Oot Kilusk kohe oskab teatud situatsioonid huumorivõtmes kirja panna. No on ikka fantaasia!

 Raamat pajatab suurel määral pisikese Aadu kujunemisest puberteediks. Väga julgelt ja ausalt on kirja pandud kõik Aadu unistused, ka erootilised, kui mitte öelda seksuaalsed. Väga detailselt on kirjeldatud tolleaegseid paneelmaju, milles asetevad korterid olid küll suured ja avarad, aga sooja ei pidanud. Lisaks kerkis nõuka ajal neid nagu seeni peale vihma, katlamajad olid jõuetud neid kütma.
  Ja villises, mille uste vahelt vihises tuul, olen ka mina sõitnud. Väga palju tuttavaid tegevusi jooksis lapsepõlvena silme eest läbi.

 Soovitan seda kõigil lugeda, sest tegu on väga hea raamatuga!
Aitäh, Ott, et sa nii põneva raamatu kirjutasid!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

VEIDRIKUD JA VÕPATUSED

Autor: OTT KILUSK

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 0 Google +0  0 Share0

Raamat annab sissevaate 1980. aastate Eesti külaellu ääremaal. Kool on seal üks eriskummaline asutus, kus mitmed õpetajad nõnda värvikad isiksused, et nende areenile ilmumine ongi võimalik vaid tolles üksildases paigas. Külaelanikud parajad veidrikud ning rebased enamasti marutaudis. Ja aeg-ajalt juhtub asju, mis panevad võpatama.

 

ISBN	9789949470983
Ilmumisaasta	2012
Keel	eestikeelne
Formaat	Kõvakaaneline
Lehekülgi	159 lk
Mõõt	212x145x19 (mm)
Kirjastus	MENU KIRJASTUS
Lisamise aeg:

   

12.67 8.69 €Toodet on alles vähem kui 10 eksemplari!

• Lisa Lisa
  Osta

Kaupluses püsikliendile: 8.69 €

Kaupluses: 9.15 €

Kaup kätte: kolmapäev 14.08

12. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Ära üle mõtle!

foto pärineb siit: https://storgram.com/tag/mere%C3%A4%C3%A4res

                 

ÄRA ÜLE MÕTLE!

  Mahe sügistuul laotas oma tiivad üle lagendiku, nagu kalamees, kes kalavõrke lahti harutab. Kord sahiseid teepervel kõrguvad kased, nagu saadaks mingeid sõnumeid. Kord sahisesid kõrkjad umbekasvanud tiigi ääres, nagu üritaks keegi nendest haarates enda elu nimel võidelda.

Raine jalutas mööda lagendikku, kord kaskede poole kiigates, kord kõrkjaid jälgides. Tunnetejada, mis ta meeltes möllas, ei andnud asu.

  „Kuidas on võimalik, et ta lihtsalt läks? Sõnagi lausumata läks ja lahkus mu elust. Mida ma ometi valesti tegin? Mida küll!? Mida?“ Noor naine oli ahastuse äärel. Teda hirmutas iga sahin ja krõbin, kuigi kodus nelja seina vahel ta ka olla ei suutnud. Ta ei suutnud olla üksinda nelja seina vahel, kus alles nädalajagu päevi tagasi viibis ka ta armastatu Raul.

  Raul põdes pikemat aega depressiooni ning ei lasknud ennast aidata. Küll pani Raine talle psühholoogile aja kinni, küll psühhiaatrile, aga Raul eiras kõiki ja kõike ning tegi seda mida heaks arvas. Ta lahkus päevapealt töölt, põhjendades seda kiire elukoha vahetusega. Ülemus, kes töömees Rauli kõrgelt hindas, tuli mehe soovile vastu. Ega keegi peale Raine ei teadnudki et mees seda rasket haigust põeb, sest Raul on kidakeelne ehk introvertne mees kes võib päevade kaupa ka vaid omas mullis vegeteerida, ta ei vaja suhtlemist. Või vähemalt näiliselt.

  Raine ja Raul elasid koos viis pikka aastat. Naine ei suutnud oma meest selle kooselu jooksul tundma õppida sest isegi sein kõneles tema arvates rohkem kui Raul. Kui Raine üritas midagi küsida, vaatas Raul teda tihti kummalise näoga ja küsis;“uurija oled või?“ Nii oli naisel väga raske jõuda oma mehe tusatuju tuumani.

  Raine mõlgutas mõtteid, ta istus vana umbekasuvanud tiigi äärde ning lasi tuulel ennast võtta, see rahustas teda. Naisele meenusid ajad mil nad Rauliga tutvusid, kui romantiline kõik see oli.

Ühel suvekuu õhtul, kui väikesest külakohast pärit naine linna kontserdile läks, küsis nägus, taevasiniste silmadega noormees kas neiu kõrval koht on vaba. Ilma vastust ootamata istus napsune Raul Raine kõrvale. Raine, süütu maa tüdruk, nihutas ennast veidi Raulist eemale, lausa nii, et riivas kõrval istuva vana naise õlga.

  „Küll see armastus on ikka ilus tunne! Kui ta sulle pääle tuleb, pole pääsu kusagile!“ lausus memm ja muigas endamisi. Raine sattus segadusse, sest ta ei saanud aru kelle või mille kohta memm need sõnad lausus. Memme kõrval oli tühi koht, kus asetses tema ridikül ja suvejope. Raine arvas, et memm on demnetne ja räägib iseendaga, aga ta eksis.

  „Vaadake lapsed, ma olen nii kaua siin ilmas elanud, et mu silmad ka enam ei seleta hästi, aga ma tajun kõike. Teie vahel on eriline side ja te olete kokku loodud!“ lausus memm Rainele ja Raulile, ise ühte punkti seirates.

  „Ärge mind tähele pange, mina tulin Linna Iffi vaid kuulama. Ta on mu lemmiklaulja juba aastakümneid. Mind pigem hämmastab et teie sugused noored elluastujad ka temast lugu peate. Tänapäeva noored ei oska ju muud teha kui teiste üle irvitada ja viisakust pole neil üldse. Vabandust, ka arunatukesest jääb vajaka!“ Memm muudkui jutustas.

  Raul vaikis, istus ja vaikis, kuulas Ivo Linna kontserti.

Rainel oli piinlik, ta ei saanud ühtegi sõna suust. Memme sõnad võtsid ta keeltuks. Natukese aja pärast vaiksid kõik kolm, ju oli millest või kellest mõelda. Raul igatahes mõtles tollel momendil alkoholist ja see oli ka üks põhjuseid mis sundis suud paotama.

  „Vabandust, kas te hoiaksite mu kohta alles? Ma lähen toon ühe siidri endale, aga siidrisaba on pikk. Ma ei taha oma kohta kaotada.“ Memm ja Raine vaid noogutasid. Raul lahkus ja memm aina seletas.

„Vaata, tütreke, see on üks tore mees. Olgugi, et ta armastab natuke palju alkoholi, aga süda on tal õige koha peal. Aga anna talle aega, ära muutu pealetükkivaks. See mees on elult väga palju hiaget saanud, ta süda on haavu täis. Mees on küll võimeline armstama, aga ta ei saa oma eksnaist südamest välja, kõik on alles liiga värske.“

  Raine ei saanud aru miks võhivõõras memm talle võhivõõrast mehest pajatab ja talle tundus et tegemist on mingi kokkumänguga, et memm ja noormees on tuttavad. Raine tundis ennast isegi nn sissetungijana, et ehk ta võttiski ennist võõra mehe koha ära, et ehk Raul istuski enne siin ja memm on tema tuttav.

  „Ära üle mõtle! Sinu kõige halvem iseloomuomadus ongi ülemõtlemine. Viska need mõtted kohe peast ära ja su õhtu kujuneb imeliseks. Aga ära jää mu sõnadest sõltuvusse, need on vaid väikesed juhtnöörid sulle ellu kaasa. Püüa olla taktitundelisem ja te elate pika elu ühe katuse alla. Jäta mu sõnad meelde. Oihh, hakkab hämarduma, ma pean minema.“ Memm tõusis, nõjatus nagu imeväel kusagilt ilmunud kepi najale ja kadus, nagu poleks teda olnudki. Kummaline, mõtles Raine ning nautis kontserti edasi.

  Jah, samal õhtul tormise mere ääres nad suudlesid esimest korda Raine ja Raul. Suudlesid teineteist viieks aastaks kokku.

  Nüüd meenusid Rainele vanamemme sõnad, et ta ei tohiks ülemõelda. Aga kuidas siis? Oma loomust ju väidetavalt muuta ei saa. Või siiski saab? Naine sattus nii segadusse, et kahtles juba üldse memme olemasolust, et ehk ta mõtles memme enda jaoks tollel õhtul välja. Suur segadus aiva suurenes.

  „Kus kohast ma küll selle memme leiaksin? Kas ta on veel elus? Kuidas ta teadis et me Rauliga kokku jääme? Mis toimub? Pealegi mulle tundus, et see memm ei näinud, oli pime, sest ta ei pilgutanud silmi ja vaatas kogu aeg ühte kohta. Issand, ma hakkan hulluks minema! Kas siis kui ma oma loomust muudaksin ja ülemõtlemise lõpetaksin, saaksin Rauli atagsi? Uhh! Jälle mõtlen vist üle...“

  Möödus kuid. Raine oli eneseabi õpikutest väga palju abi saanud ja kodri tasakaalukamaks muutunud. Ta mõtles Raulist ainult head ja head. Naine elas kodule ja tööle, ei käinud ta enam kõrtsudes ja isegi suitsetamise oli päeva pealt maha jätnud. Kui inimene tahab, suudab ta ennast aidata küll, sest just ise suudame ennast kõige rohkem aidata.

  Möödus pool aastat. Ühel vaiksel õhtul, kui Raine pannkooke küpsetas, kuulis ta koputuast uksele. Raine pühkis käed põlle sisse ja läks ust avama. Seal ta seisis, Raul, suur roosikimp pihus ja ulatas need Reinele sõnadega,“ Ma armastan sind. Palun tule mulle naiseks!“

  Raulil oli vaja aega ja ruumi, poolest aastast enamuse aja elas ta uhkes üksinduses vanavanemate talus, et endas selgusele jõuda, endaga tööd teha. Ja ühel päeval, kui ta peeglisse vaatas, ehmatas ta ise ka ära. Raul oli habemesse kasvanud ja ta silmade ümber olid mustad ringid. Siis saabus teadmine et ta vajab abi, et ta vajab kiiremas korras abi. Raul kõmpis omal jalau kakakümmend kilomeetrit maha ja läks ka omal vabal tahtel psühhoneuroloogia haiglasse. Depresioon oli seljatatud ja elu läks edasi.

  „Ära mõtle üle, meie beebiga on kõik kõige paremas korras!“ lausus Raul Rainele, kuigi naine ei olnud veel kindelgi, et ta beebit ootab. Ta küll kahtlustas, aga...

  „Appi, kas Raul ja memm ongi sugulased?! Mis toimub? Kas ma tõesti olen ülemõtleja või on mu teele sattunud nõiad, kes näevad läbi?“

  „Kallis naine, nõiad oleme me kõik, kui sind rahustab. Nii sina, mina, kui ka see memme meie tutvumiskontserdilt. Kui suudad oma energiad tasakaalus hoida ja näha seda mida näha soovid, seda ka näed. Ma armastan sind!“ suudles Raul Rainet.

Nädala pärast selgus, et noored ootavad kolmikuid.

  „Meie armastus on kolmekordselt tugev, meid ei lahuta miski ega keski!“ lausus Raul selle rõõmusõnumi peale, mida ta tegelikult juba teadis. 

10. august. 2019.a.

Vana-Rääma

UNENÄGUDE KAITSJAD - Heiki Vilep

  Nonii! Eile kinkis hea Heiki Vilep meile oma kõige uuema lasteraamatu "Unenägude kaitsjad," mille illustratsioonid Ott Valliku poolt on ka väga kõnekad ja pisut isegi õudukad, isegi minu jaoks. Aga no on ikka hea "käekiri" ühel illustraatoril! Ja no Heiki Vilep on ikka superhea lastekirjanik, lisaks ka toimetajale, kirjastajale, poeedile, kirjanikule, muusikule....on midagi veel? :)

 Ühesõnaga...hakkasin eile seda raamatut Germole ettelugema, sest paraku Germo ei loe ega kirjuta ise. See selleks. Mingi osa lugesin ette, siis läks Germo magama, aga raamat osutus niiiii põnevaks, et ma pidin selle lõpuni lugema.

 Oihh, kuidas mõjuvad Heiki raamatud! Ma olen küll enda arust hea laps olnud, aga ikkagi sattusin unenäos Koledate Unede Kuningriiki ja hakkasin sealsete tegelastega maid ja ilmu jagama. No ei saanud magada ega ka mitte unenäost äragata. Olen ikkagi siis paha laps olnud? Hmmm....
  Tegelikult oli eile värvikas päev, kõigepealt käisin perearstil, siis Gildipäevadel, siis....õhtu lõppes mitmetunnise puude ladumisega. Üleväsimus? No igal juhul on Vilepi lasteraamatu tegelased niivõrd mõjuvõimsad ja värvikad, et tulevad ka täiskasvanu unne. Seda on minuga enne ka juhtunud, harva küll, aga...

 Õnneks hommikul ärkasin ise, ilma abita ja heas tujus.
Aitäh, Heiki selle imetabase raamatu eest! Jah, ma loen ka meelsasti lasteraamatuid, kui nad on niiiiii hästi kirjutatud! Soovitan seda raamatut lastele väga! Põnev on. Seiklusrikas on.

Rahav Raamatu lehelt:

Raamat

UNENÄGUDE KAITSJAD

Autor: HEIKI VILEP

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 2 Google +0  0 Share0

Niikaua kui inimesed mäletavad, on headus ja kurjus alati olemas olnud. Nad lihtsalt on. Nagu on must ja valge, nagu on sõbrad ja vaenlased, nagu on soe ja külm. Kust headus ja kurjus tulevad, seda ei tea täpselt keegi. Arvatakse, et sündides on kõik lapsed head. Ja et kurjus tuleb mõnede sisse alles ajapikku läbi hirmude. Kust tulevad unenägudesse hirmud?
Teatakse rääkida, et kusagil Unedemaal on kaks riiki – Ilusate Unede Kuningriik ja Koledate Unede Kuningriik. Ilusate Unede Kuningriigis elavad head une-mehikesed unilased, kelle kuningaks on Tema Majesteet Headus. Koledate Unede Kuningriigis aga elavad koledad hirmud ehk hirmikud ja nende valitsejaks on Tema Koledus Kurjus ise.
Otse hea ja kurja võitluse keskele satub poiss nimega Villiam, kes läheb Unedemaale appi oma väikesele õele. Õde on sattunud kurjuse küüsi ja ei saa enam kuidagi ärgata…

ISBN	9789949732913
Ilmumisaasta	2019
Keel	eestikeelne
Formaat	Kõvakaaneline
Lehekülgi	56 lk
Mõõt	236x164x10 (mm)
Illustreerija(d)	OTT VALLIK
Kirjastus	A DISAIN
Lisamise aeg:	18.04.2019  11.2010.64 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 10.64 € Kaupluses: 11.20 € Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 12.08 Saadavus Vaata asukohta

10. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Kuutõbise pihtimus

FOTO: https://elu.ohtuleht.ee/327244/kuutobine-mees-uputas-end-jokke

 

KUUTÕBISE PIHTIMUS

   Kuu. Kuu oli tollel õdakul erakordselt lahmakas ja punane, lausa verine, nagu inimese silm, kui seal veresoon lõhkenud on. See tekitas Laivis vastakaid tundeid. Ta tundis endas justkui füüsilist valu, kord hakkas silm tõmblema, kord pakitses rinnus. Noor, alles ellu astunud naine sattus paanikasse, tal oli hirm, et midagi valusat on sündimas. Sama hirmu tundis ta varjude vastu. Eks muutu Kuugi veriseks siis kui Maa vari temast üle voolab ja Kuu siseneb Maa varju. See toimub tänu teatud päikesekiirte murdumisele, ning Maa jääb Päikese ja Kuu vahele.

   Kuigi see apokalüptiline vaatepilt on imeline, tekitab see alati Laivis maailmalõpu tunnet ja see tunne tekitab omakorda paanikahäireid, lausa selliseid millest ülesaamiseks vajab noor naine meditsiinilist sekkumist, sest tema bipolaarne loomus on niigi nõrk ja tundlik kõigi võõra ja hirmutava vastu. Eks ole ju ka Kuu see mis võimendab energiaid ning paneb nõrganärvilistele liiga suure koorma kanda. Kõik oleneb sisemisest tasakaalust.

   Just täikuuööd on Laivi jaoks saatuslikud ja neil aegadel tuleb ette uskumatuid kokkusattumisi, lausa selliseid, mis panevad noore naise endas nõiavõimeid leidma. Aga sellest ta vaikib, kartuses, et teda hakatakse päris lolliks pidama. On ju bipolaarsusel niigi halb mek man.

   Lausa iseenesest hakkab Laivi noil perioodidel tegelema rituaalidega, just armuriitustega. Ta mediteerib ja tasakaalustab päikesepõimikut, aga ikkagi ei suuda ta lõpuni rahulikuks jääda. Sest Laivil on võime visualiseerida oma silme ette Must Kuu ja see äratab temas deemonid, aga uinutada ta neid tegelasi mitte ei oska. Naise seksuaalenergia muutub tollel hetkel lausa pööraseks, umbes selliseks nagu meestel, kui nad viagrat tarbivad. Siis on naine nõus alluma kellele tahes, langema pattu, selle tagajärjel depressiooni, millest ta taas ise välja ei tule. Eklektilisus vahetub põhimõtetega ja vastupidi, nagu maniakaal-depressiivse psühhoosi põdejatega seda tihti juhtub. Kogu maailm tundub kaootiline. Astraalsed energiad pääsevad võimule ja sa lihtsalt ei allu millelegi ega kellelegi.

Toimub humoraalne regulatsioon ehk hormoonide tegevuse võimendumine.

   Laivi pesi õhtusööginõud, tõmbas ruloo akna ette ning jalutas aeda, sest verine Kuu kutsus teda. Ta ei hoolinud sellest, et haigus võib võimenduda ja suitsiidsed mõtted kipuvad samuti võimust võtma. Omal moel ta nautis seda sama palju kui öistes kalmuaedades loivamist. Laivi ammutas kalmistutelt energiat ja just noli öödel kohtus ta oma esivanematega, kellega ta oli koos elada saanud napilt viis eluaastat, kui viimased oma kodutalus tuhaks põlesid.

   Sama saatus ootas ka Laivi vanemaid, täpselt kolmteist aastat hiljem. Jõululaupäeval, kui nooruke Laivi vanematekoju sõitis, märkas ta eemalt kummalist kuma ning ta hirm osutus tõeks. Vanemate talu oli tuleroaks saanud ja endasse neelanud ka pererahva.

   Talumaja, kus Laivi elab on pärandatud talle vanatüdrukust vanatädi poolt, kes oli ka ainus lähedane hõimlane nende suguvõsast, kuni poole aasta eest vikatimees ka tema kodu külastas.

Ümber talu vohab põlismets ning talu raadiuses ei asu ühtegi maja. Vana lagunev küla kauplusehoone veel jutustab aegu „siin külas oli kord elu.“

   Väidetavalt paikneb metsatuka taga vana katkuaegne surnuaed, millest ei ole küll ammu enam ühtegi märki alles, kuid külalegend teab alati rohkem kui olevik. Ega toona ju ühtegi kalmukivi ega ristikest hauale ei pandud, sest katk olla kogu küla rahvast võtnud. Kui mõni puidust ristike asetseski künkal, on ta tänaseks kõdunenud või vandaalide poolt lõhutud, aga kes neid asju ikka täpselt teab.

Viie kilomeetri kaugusel, otse läbi põlismetsa põigates asub kaasaegne rahule, külakese surnuaed, kust Laivi energiat ammutamas käibki. Ta süütab salvei punti, tilistab kellukest ning kükitab hauakääpa juurde. Nii kutsub ta lahkunute hingi kohale.

   „Nõid, nõid, see õbluke naine on nõid! Tuleriidale tuleks ta viia ja põlema panna!“ on nii mõnigi külaelanik siunanud, sest kus tegijaid seal ka nägijaid, nagu kõneleb vanasõna. Laivit on see kõik küll imestama pannud, sest alati kui ta suruaial oma riitusi tegemas käib, on ta veendunud, et rahupaigas ei ole peale tema ja surnute ühtegi hingelist. Samas on ta korduvalt kuulnud okste raginat ja mingeid kummalisi hääli. Naine ei ole nendele erilist tähelapanu pööranud. Pealegi on temaga alati koos kolm varest või ronka, ega pimedas neid eriastada ei saa. Linnud annavad naisele julgust juurde ja Laivi tunneb et ta pole üksinda.

   Täiskuuöösiti vajub Laivi kalmuaias meditatsiooni ja sellest väljatulemisega on tal raskusi, negatiivne energia kipub võimust võtma. Eks ole ju vana tõde, et nõidusega tegelda võivad ainult need kelle energia on neutraalne või positiivne. Aga haigused, seda ka vaimne häire ehk bipolaarsus, kipuvad energiaid nagatiivseks muutma, nii peaks vaimuhaiguseid põdevad inimesed üldse nõiamaailma ukse enda ees lukus hoidma, aga millegipärast väga paljud negatiivse energia meelevallas olevad inimesed just kipuvad keelatud vilja maitsma. Jälle tuleb tõdeda et vanasõnal „keelatud vili on kõige magusam,“ on tõepõhi all.

   Tollel õhtul tundus Laivile et verine Kuu irvitab ta üle, sest ta nägi taevakeha irvel suud, mitte naerul, just irvitava olekuga tundus Kuu. Naine püüdis seda tegelast ka fotole jäädvustada, aga mitte kuidagi ei õnnestunud seda irvet fookusesse saada. See tekitas stressi, sest nii polnud võimalik vajadusel kellelgi tõestada Kuu irvitavat ilmet. Ja ega naine seda eriti kellelgi, peale iseenda, tõestada tahtnud, sest nii võis terendada taas hullar. See oli ka üks suuremaid põhjuseid miks temast iga aastaga järjest eraklikum inimene sai. Eremiit oli ta olnud tegelikult kogu elu. Kas oli siin saatusekäsi mängus või tegid geenid oma tööd. Olla just vanatädi olnud küla must maag, väidetavalt. Aga seda ka vaid külajuttude põhjal, kuid elu on tõestanud, et külajuttudel on tõepõhi all, kuigi nendesse on alati ka vürtsi juurde lisatud, eks ole vürts üldse üks kahtlane maisetaim.

   Ühel varahommikul, kohe peale ringutusi ja hommikvõimlemist, ilma milleta Laivi polnud võimeline unemaailmast reaalsusesse ärkama, läks ta taas paljajalu kasteniiskesse ristikheina mediteerima. Laivi mediteeris ihualati, ka kargetel talveilmadel. Ta oskas ennast eelnevalt viia sellisesse seisundisse, et tal ei olnud külm. Eks transis olles on inimene kõikvõimas, kui ta vaimumaailma jagab. Meis kõigis on olemas võimad kasvõi enese ravitsemiseks ja energiate tasakaalustamiseks, aga tuleb vaid osata, sest vastasel juhul võib igasugune riitus pigem kahju teha. Aga elus juhtub ka nii, et inimene ei oska transist välja tulla, sest negatiivne energia on ta enesesse haaranud.

   Paljud kindlasti mäletavad lapseaega mil maailm tundus väga põnev, mil alles elasid muinasjuttudes ja püüdsid ise peeglinõidust teha. Isegi kui asi toimis ja hauatagused elanikud ennast peeglis ilmutasid, ei suutnud pubetrteedieas nooruk päris kaua aega magada, sest hauaelanike portaal sai peeglinõidusega avatud, aga mitte suletud. Sestap tuleb enne tegutsemist alati mõelda, aga katsu sa seda pubekale selgeks teha tema vanuses, kus hormoonid möllavad ja juhivad su elu. Mässumeelsus halvab meeli.

   Igal verise Kuud ööl, kui kalmuaiavaht rahupaika läheb, näeb ta varalahkunud Laivi haukääpal asetseval ristil, mille noor naine oli kunagi endale ise sepa juures tahunud, istumas kolme lindu, on need siis rongad või varesed, vana naise silm ei seleta pimedas.

   Kolmainsus, lausub ta ja pisetab pühavett kalmuaeda. 

9-10. august. 2019.a.

Vana-Rääma

PASODOBLE - Helen Eelrand

 Oehh, nii kahju et see raamat loetud sai! Ausalt! Ma ei ole elusees nii kirglikku ja julge sõnakasutusega raamatu lugenud kui "Pasodoble" Helen Eelranna sulest! Tohutult hea käekiri, meeletu kirg ja üleni põnev naistekas!

 Olen palju naistekaid lugenud, mõni jätab külmaks, mõni köidab. No ma olen ju ka naine. Aga vaat see, see on midagi täiesti erilist, täiesti teise temperamendiga raamat, nagu polekski eestlase kirjutatud. Kas elu Hispaanias mõjutab? Võimalik. Aga igal juhul olen ma üleni selle raamatu fänn. Ja ilmselt nüüd ka autori fänn.

 Tuleb tunnistada et see on esimene raamat selle autori sulest mille olen läbi lugenud, aga nüüd võtan ka kõik teised Eelranna raamatud lugeda. Ohh!

 Eelrand tundub olevat väga hea inimeste tundja, psühholoog ja sensitiiv. No vähemalt minu arvates. Mäletan teda teles oma raamatutest rääkimas, aga kohtunud me ei ole. Oleks tohutult armas ka kohtuda.

 Ja tundub et autor tunneb ideaalselt hispaanlaste hingeelu ja nende temperamendiga kaasnevat. Vähealt raamat paneb seda tundma. Ja kõik need otsekohesed, ekstavertsed ütlemised, tunded, jutustamised. Kogu peategalse Dagne higneelu on peensusteni lahti lahatud ja mul on sihuke tunne, et ma lausa tunnen nüüd seda Dagnet, no tahaks tunda küll!

 Üks mu lemmikraamatuid naistekate poole pealt! Aitäh, Helen Eelrand, et sa nii hea raamatu kirjutasid!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

PASODOBLE

Autor: HELEN EELRAND

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 2 Google +0  0 Share0

Helen Eelranna

35aastasena oleks eestlanna Dagnel justkui kõik olemas:
aastaid kestnud kooselu toreda mehega, imearmas tütar, karismaatiline
kasupoeg, mõistlik töökoht. Kõik muutub, kui tema teed ristuvad särasilmse
Madridist pärit Domenicoga, kelle kreedo Hirm, armumine,
süütunded.... kõige tähtsam on tunda ennast elusana.Sõprusest saab
armastus, armastusest kirg ja kirest kinnisidee, mis hävitab nii
peategelase enda kui tema ümbritsevate elu.
Raamatus otsitakse vastust küsimusele, kas eesti naised ikka
valivad võõramaise mehe materiaalse heaolu tõttu? Või jääme me alatiseks
igatsema suuri tundeid ja väljaütlemata sõnu. Kas oma elu ühele kaardile
asetamine ikka väärib küünlaid?

Helen Eelrand töötas aastaid erinevates eesti meediakanalites, olles Eesti
Päevalehe reporter, Naistelehe toimetaja ja toimetades ka hommikuprogrammi
Terevisioon. Lisaks on ta autoriks Urmas Oti ja Anne Veesaare
elulooraamatule (Kirjastus Fookus Meedia).
Hispaania keele õpingud viisid lootusetu armumiseni Andaluusiasse, selle elustiili ja rahvasse, nii et alates 2009. aasta kevadest elab ta koos
mehe ja kahe tütrega Hispaania edelaosas särtsakas sadamalinnas El Puerto
de Santa Maria. Ehedalt ja kirglikult hispaanlaste kirjeldav
Pasodoble on tema esikromaan.

ISBN	9789949215065
Ilmumisaasta	2010
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	237 lk
Mõõt	199x126x18 (mm)
Kirjastus	RANDVELT KIRJASTUS
Lisamise aeg:	22.12.2010  Toode pole saadaval

9. august. 2019.a.
Vana-Rääma