Jaansoni rada 152.päev

Germo on niiiii pruun juba

 Täna oli energiat juba palju rohkem, läbisime 6 km.
Mõned piisad vihma saime ka kuid koju jõudes olid mu pesud pesurestil täitsa märjad, seega Tallinna maantel tuli rohkem. Nüüd sajab juba padukat.

 Enesetunne on hea, ei ühtegi lihas- ega liigesevalu, võhma jagus ka. Väsimust ei tunne. Ja üleüldse on mu veresuhkur täitsa normis 5,0 kuni 5,9. Ühest ravimist olen juba prii. Aga liikumine on hea. Kuna ma sõin suppi, kus oli kartul sees (süsivesikud) oligi vaja need süsivesikud rajal maha käia. Ma võin süsivesikuid tarbida ainult hommikusöögiga ja lõunasöögis. Peale seda enam mitte. Kuulan rangelt sõna ja nii ma tervenen. Režiim on ka väga tähtis.

 Aga mis seal ikka, las fotod kõnelevad.

minek. Germo

2 km läbitud...

3 km läbitud...

väike armas sillake..

vaid mõningad vihmapiisad sillal...

lihtsalt ilus

 Olge hoitud!


22. mai. 2019.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 151.päev

 Jah, ma olen taas rajal!
 Kui sa oled ikka mitu nädalat rajalt maas ja seda ei korva ka mitmekilomeetrised jalutuskäigud, näiteks kesklinnast koju, tuleb rajale minna. Tõsi küll, täna hommikul jalutasin ma, lisaks rajatamisele, ka kesklinnast jala koju, sest liikuma peab ja ma tõesti tundisin sellest kõigest puudust.

 Umbes poolteist nädalat on minu elust kaudselt kadunud, aga ma olen taas inimene.
Kuigi me läbisime täna kõigest 4 km, on enesetunne ikka ülihea. Ega ma hetkel veel pikemat maad ei tohigi kepikõndida ja see 4 km tegelikult väsitas parajalt ära ka, sest jube lämbe ilm oli, jõud, õhk ja vesi said otsa. Nii me tagasi tulles Ave juurest läbi põikasimegi, Ave andis teise veepudeli ka juurde. No ma võtsin vaid ühe pudeli kaasa, aga olime ju rajal neljakaesi ja naabrikoer Nublul tekkis ka janu.
 
 Kohati hakkasin rajal tuikuma, aga kõnnikepid olid suureks abiks. Ja vibra tuli ka sisse, nagu oleks ise trimmerdanud, mille Ave just lõpetanud oli ja tudises samuti. Aga praegu on kõik ok. Isegi nohu taandub. Olen tegelikult nejlandat päeva nohune ja hommikul ei olnud isegi häält, aga praegu on kõik ok. Ega koduseinte vahel paremini ei parane. Lisaks ärkasin ma juba kell 7.10, uni läks lihtsalt ära, hakkasin hommikuputru keetma ja juba kell 10.00 oli Mai apteegi majas endokrinoloogi õe vastuvõtul. Kaaluti, mõõdeti kehamassi indeksit, tutvustati toidusedelit ja ma sain taas targemaks, sest õde tegi tõesti kõik puust ette ja värvis punaseks ka.

 Rohkem enese jaoks lisan siia ka on diabeetikupäeviku väljavõtte, olen siiski iga päev oma veresuhkrut mõõtnud, sest kui ka juba hommikuks on see vaid 6,0, saan ühest diabeediravimist priiks. Ja ma olen kindel, et see aeg ei ole enam mitte mägede taga, sest mu näidud on juba praegu väga head. 5,1 oli enne õhtusööki.

 Täna tabas mind mitu üllatust. Maist bussile minnes kohtusin Margusega, keda polnud tõesti ammu näinud. Ma ei ela ju enam Mais, nagu aastate eest, kui me tihedamini kohtusime. Sõitsin üle aastate seda liini ja ennnäe imet, Margus Oopkaup oligi bussis! Ja nii ta naeratas meile kõigile. Margus on ikka tegus, läkski tööle, ikka lavastab ja töötab usinasti. See oli armas päeva algus.

 Ühesõnaga, ma peaksaktiivselt liikuma vähemalt 3 päeval nädalas ja 50 minutit järjest, aga võin ka igal päeval liikuda, umbes 30 minutit. Homme on juba uus päev. Eks näis mis siis juhtuma hakkab. Mina kavatsen igatahes terveks saada ja oma harrastust edasi harrastada.

 Ahjaa, 2 kg olen nüüd taas kergem.

 Olge teie ka terved!

Fotod:

väike poose enne rajatamist...

sõudja veel...

rada, mu rada, kallis...

jõerannas on ka juba rahvast...

ikka neljakesi, 2 km läbitud...

džunglis :)

Agape juures Germo, Nublu ja Maarja

minu viimaste päevade veresuhkru näidud

toidud mis ei vaja süsivesikute arvestamist

ohtlikud süsivesikud

armas üllatus bussis - Margus Oopkaup

...

...

21. mai. 2019.a.
Vana-Rääma

Tulin endokrinoloogi juurest, nüüd sain õige ravi peale

 Tallinna Endrokrinoloogia Kliiniku endokrinoloog Verner Fogel võtab Pärnus vastu laupäeviti, kuna Pärnu haiglal endal enam endokrinoloogi ei olegi. Sain tema juurde üsna ruttu aja, sest alles eelmisel kolmapäeval avastasin endal kõrge veresuhkru. Tänu mu perearst Anne Teeäärele, kellele saan vaid kiitvaid sõnu öelda. Olen kogu aeg öelnud, et mul on väga hea perearst, olen temaga 100% rahul.

 Täna kell 14.20 oli mu aeg dr. Fogeli juurde, kes võtab patsiente vastu Mai Apteegi majas, teisel korrusel, kabinetis nr 4.

 Metforal 850 mg, mida ma, tänu perearstile, võtsin, seda võtan ka edasi, ikka 2 korda päevas, hommikul ja õhtul peale sööki. See ei ravi suhkruhaigust, vaid aitab veresuhkru stabiilsena hoida. Aga algastuseks sobis ta mulle väga, sobib edaspidigi.
 Lisaks Metrofalile, kirjutati mulle veel 2 ravimit, Diaprel MR 60 mg, mida võtan Metrofalile lisaks ning 2 tabletti enne hommikusööki. See on ravim, mis hakkab varesuhkru taset alandama. Kui tase langeb 7,0 -ni, vähendame tablette 1,5 peale.
  Lisaks siis veel üks ravim, mis ka alandab veresuhkrut, see on Qtren 5mg710mg, seda võtan ka enne hommikusööki, aga 1 tableti.
  Kokku võtan siis hommikul lausa 5 tabletti, enne sööki vererõhurohtu Coveram (1 tablett), veresuhkru rohtusid Diaprel ( 2 tabletti), Qtren(1 tablett) ja peale sööki Metforal (1 tablett).

 Õhtuti peale sööki võtan  Metforali (1 tablett). Kokku siis 6 tabletti päevas, pluss lisaks toidulisandid Monacor forte( 1 kapsel), mida võtan õhtusöögi vahele ning Berberini kapsel, mida võtan kella 17.00 söögikorra vahele, ka ühe tableti. Kokku 8. Nendest võib kõhu täis saada :)

 Silmapõhjad kontrolliti ka ära, need olid korras. See, et ma viimasel ajal eriti ligidale ei näe, on tingitud mu kõrgest veresuhkru tasemest, see taastub.

 Ka kilpnääre kontrolliti ära. Seal on küll imepisikesed sõlmed, aga need on ohutud, ei vaja ravi, ka vereproov, mis näitab kilpnäärme talitlust, oli täiesti korras, kuid aasta pärast lähen dr. Fogeli juurde uuesti kontrolli, nii igal aastal. Kilpnäärmehaigus on päritav ning mu emal on seda opereeritud. Käin regulaarselt kontrollis. Sain teisipäeva hommikuks endokrinoloogi õele (diabeede- ja jalaõele) Kersti Saarele aja, tema jälgib mind igakuiselt ning tema vastuvõtule minnes pean viima ka uriiniproovi.

 Ma ei pea mõõtma oma varesuhkrut igapäevalselt, vaid korra nädalas, ühel kindlal päeval ja enne ning pärast igat söögikorda, nagu siiani tegin seda igapäevaselt. Ja alati arsti või õe vastuvõtule minnes võtan kaasa Diabeetiku päeviku.

 Nüüd aga ajaloost. Minu versuhkrutõus ehk diabeet võis alguse saada juba kahe aasta eest, siis kui ateroom, mis mu peas mädanema läks. Kõik ateroomid ja nahaabtsessid viitavad sellele, et veresuhkur ei ole korras. Üksikite proovidega ei saagi seda tuvastada, sest diabeetikul veresuhkur kõigub ja sellel ajal kui mõõdeti, võiksi see korras olla, mis ei tähenda, et ta näiteks õhtul juba kõrge ei ole.
  Umbes 2 aasta ees hakkas mul ka naisteasjades jama. Ei, ei, paptest on tänaseks tehtud, emakas ja emakakael on täiesti korras, aga pärmiseen, mis ei allunud ühelegi ravile, vohas, aeg-ajalt leebus ja siis hakkas taas. Just peale antibiootikumide ravi, mida ma viimasel aastal tihti vajanud olen, ei aita ka probiootikumid -  piimhappebakterid, mis peaks anitibiootikumide poolt lõhutud mikrofloora taastama. Antibiootikum ravim terveks vaid põletikulise koha, aga lõhub kahjuks kõik muu. Nii on.

 Ma ei häbene avalikult kirjutada sellest kõigest ning pealegi on mu blogi mu päevik, spikker, kus kohast saan vajadusel kasvõi jälgida kuidas mu ravi kulgeb.

 Teate mis või kes mind aitas selle pärmiseene puhul? Tahate teada? Ma tegin väga õigesti, et blogisin oma haigusest ja jagasin seda facebookis (nagu praegugi) sest sain väga palju abi.
 Hea meedik Piret soovitas mul osta kookusõli ja teepuuõli, et nendega pärmiseent vaheldusmisi ravida. Mina segasin mõlemad õlid kokku ning määrisin, sain aastaid vohanud, ravile (apteegirohtudele) allumatust haigusest priiks ja seda vaid kolme päevaga! Aitäh, hea Piret! Ja lisaks oli just Piret see, kes soovitas nädalajagu päevi tarbida igal päeval kasvõi terve küüslauk. Mina olen tarbinud iga päev (teisipäeval saab nädal) ja olen rõõmus, mis kuigi hingeaur ei ole meeldiv, aga mulle on enesetunne ja tervis tähtsamad.

 Kõik need ateroomid, nahaabtsessid ja pärmiseene vohamised annavad mõista, et veresuhkru tase on ületanud igausgused piirid, seega, kallid sõbrad, jälgige ja mõõtke oma varesuhkrut aeg-ajalt!

 Seega ma olen 2 aastat teinud aktiivset kepikõndi diabeetikuna, kaotanud kepikõnniga 30 kg ja ma elan, lausa helan. Jah, nüüd, viimaste kuudega tuli mul lausa 9 kg tagasi, see kõik on tingitud kõrgest veresuhkru tasemest. Aga olen nädala ja kahe päevaga kaotanud JUBA 3 kg. See näitab seda, et mu organism juba pareneb ja seda ka tänu toitumisele, olen oma toidusedeli täiesti ümber vahetanud ning söön kindlatel kellaaegadel.

 Nüüd veidike toitumisest. Ma ei tohi liigselt tarbida süsivesikuid, sest süsivesikud on diabeetikule sama mis suhkur, see tõstab veresuhkru taset. Seega ka kaerahelbepuder pole mulle, võin seda minimaalselt tarbida, kuna juba looduslikult on kaerahelvestes ülipalju suhkrut. Süüa võin kõike, mitte miski pole keelatud, aga pean kõike tarbima minimaalselt. Aga see on minu diabeedi eripära, ma ei saa seda soovitada teistele diabeetikutele.
  Mina põen 2. astme diabeeti, millest võin terveneda, kui saan kehakaalu 95 kg peale. Aga sinna on veel pikk maa. Kuid esmaspäeval olen juba taas rajal, kepikõndimas, kuid mitte enam nii pikki maid ja nii tempokalt. Liikuma (aktiivselt) pean vähemalt 3 päeva nädalas ja ajaliselt 50 minutit. Arvestsin, et 4 km võin ikka kepikõndida, aga iga muu liikumine tuleb alati kasuks, ka üleüldine füüsiline koormus, kuid võimete piires. Kui ikka väsin, pean lõpetama.

 Kellel on vererõhk, veresuhkur või kolesterool korrast ära, tarbigu tseiloni kaneeli. Ükski teine kaneel ei ravi, teised on vaid maitseks. Selle info eest tänud ikka ja jälle Urvele! Mina panen seda hommikupudrule ja näiteks eile õhtul lisasin ka keefiri sisse.

 Teate, ma tunnen ennast ikka väga hästi juba! Ja seda näitab ka JUBA mu veresuhkru näit, mis hetk tagasi oli JUBA 8,1 ja seda tänu sellele, et ma tahan terveneda, toitun tervislikult, pean kinni režiimist ning ravitsen ennast igas mõttes, sest elujanu on liiga suur. Kui veel mõelda, et ma pole veel ühtegi veresuhkrut alandavat tebletti suhu pannud. Näete, kõik on võimalik! Tahtejõudu on vaja ja seda mul jagub.

 Ja see, et mul on teine režiim (öölane) ei ole kohe kindlasti diabeedi põhjuseks! Doktor tõestas. Võin oma öist kirjanikuametit jätkata, mis tegi väga rõõmu :)

Ainult, et....ravimid on hirmkallid. Mul läheb ainuüksi enda ja Germo tablettide peale 100 euro ringis kuus...Aga ostes minu raamatuid otse minu käest, saate meid toetada, et me saaksime igakuiselt vajalikud ravimid kätte. Aitäh! 

 2. astme diabeeti ei ravita insuliilisüstidega!

Fotod:

lisaravimid, need, mis ravivad diabeeti

kallis  "lõbu"...

väike reklaam

mõõtma pean nädalas korra, terve päeva jooksul

oli 19,9 ja nüüd on juba 8,1

18. mai. 2019.a.
Vana-Rääma

Sammhaaval parema tervise suunas...

 3 päeva on viimasest blogimisest möödas ja selle aja jooksul on nii mõndagi juhtunud. Näiteks täna juba liikusin, 2 km tuhisesin maha, sest mul on kepikõndimise rütm sees ja ma ei oska aeglaselt liikuda. Eks ma katsun ümber õppida, või siis mitte.

 Olen vahepeal oma toidusedelit kardinaalselt muutnud. Esiteks kuulub iga mu söögikorra juurde nüüd ka 1 küüs küüslauku. Mis sest, et mu hingeaur võib ehmatav olla, tervis on siiski tähtsam. Ja juba tunnen ennast paremini. Alles eilsest tuli küüslauk mu ellu tagasi. Tänud, hea Piret! Ja Piret, ka need teised soovitused, segasin teepuuõli ja kookosõli omavahel kokku ning olen kahe päevaga kroonilisest haigusest prii, või m avähemalt näen, arvan ja tunnen nii. Sinu antud soovitused on juba kahe päevaga toiminud, aga nagu soovitasid nädala neid järgida, teen seda. Tõesti super! Ma tunnen ennast inimesena!

 Mulle mainiti, et pean sööma 5 korda päevas  ning ei tohi saia ega leiba üldse tarbida, ei ole nii, 3 korda päevas on kohustuslik süüa, ülejäänud korrad on lihtsalt boonuseks ning vajadusel võib iga toidu kõrvale süüa kas viilu leiba või viilu saia. Rohkem ei tohi, nagu ka ei tohi võileibadest oma kõhtu täis süüa, mida paljud teevad.

 Ka veresukhrut pean mõõtma 3 (kokku 6, sest enne sööki ja peale sööki) korda päevas, ei rohkem. Olingi hädas juba oma ajagraafikuga. 

 Inimene tunneb tegelikult ise ära mille järgi tal isu on. Jah, diabeetik peab magusa söömist piirama, aga minul natuke seda isu tekib, siis söön kas tomatit või juustu (aitäh soovitamast Reena ja Anna Liisa!) ja see ei ole liiast, ei tõsta veresuhkrut. Mina ei usu ühtegi toitumisspetsialisti, sest iga inimene on erinev, nagu ka ta organism, aga toitumisspetsialistid annavad tihtilugu erineva organismiga inimestele samu toiduretsepte, mis on täiesti vale!!! Mul on palju tagsisidet.

 Lisaks söön ma siiski ka pihve ja kotlette. No mu sügavkümas neid jagub ja ega ma neid minema ei viska. Lihtsalt enam ei liialda, söön ühe pihvi ühe toidukorra juurde. Lisaks leiutasin kavala nipi, praeahjus on ju rest olemas, panen pihvid restile ja alla veega täidetud panni (et see kärssama ei läheks). Nii tilgub üleliigne rasv pannile, ei jää pihvisse, nagu seda juhtub praetud asjade puhul. Praepanni panin üldse kappi ära.

 Õlidest tarvitan vaid linaseemneõli, tilgutan seda toidusse ja toidule. Eile panin ka juurvilja-tuunikala supisse. Lisan tarvitasn ka linaseemneid, sest linaseemnejahu on nii kallis, ma ei jaksa seda osta. Ausalt. Luban endale vaid ühe smuuti päevas, mis koosneb keefitist ja linaseemnetest ning kookoshelvestest. Blender lõhub linaseemned kenasti ära ja mingit maitset ka ei anna, jood nagu tavalist keefiri. Seda tarbin ühe toidukorra kõrvale. Puuviljasmuutisid ma enam ei tarbi, aga vahel ühe puuvilja päevas luban, kuid ei söö banaane, õunu ega vinamarju, need sisaldavad liiga palju suhkrut. Ahjaa, hommikupudrule panen kultuurmustikaid. Igal hommikul sööme vee ja piimaga pooleks keedetud kaerahelbeputru, millele olen lisanud vaid veidi soola. Germo sööb seda moosiga.

 Hommikuohvile panen ühe magusaine tableti (fotol canderel) aga õhtuteed joon ilma suhkruta, Germo joob meega, mis mulle on täielikult keelatud.

 Kasutan PAN soola, see on küll kallis  ja vaid 2 g päevas tohib kasutada. Kuna saia või leivakatteks kasutan või asemel avokaadot ja küüslauku, raputan sellele natuke soola.

 Näiteks lõunaks keetsin riisi köögiviljadega ja kõrvale sõin ühe pihvi. Ei tõsta see mitte veresuhkrut! Enne mõõtmist oli veresuhkur 9,9 ja kahe tunni pärast 9,2. Ja kuuslaugu, avaokaado ning tomatisai oli ka kõrval, ning klaas piima ja pool paprikat.

 Käisin perearsti juures, õigemini perearsti õe käest versuhkru aparaati (no pole nimi veel meeles, vist Glükomeeter) ning mulle anti kaasa ka nõelad, süstimisnõelad, aga ma ei kavtse ennast süstima hakata, sest insuliin on liiga mürgine. Kavatsen toitumise ja tablettidega oma veresuhkru korda saada ja stabiilsena hoida. Ausalt. Olen oma haigusega küll sõbraks saanud, kui nii öelda võib, aga ma saan hakkama, ka looduslike preparaatide abiga. Aitäh, hea Urve, et nii palju mind juhendasid! Berberini kapslid jõudsid juba täna kohale ning Tseiloni kaneel samuti. Guugeldage nende kohta, ma ei hakka oma blogisse kopeerima, tuleb liiga pikk postitus.

 Olen juba tänaseks (nädala eest avastasin terviserikke) vererõhu korda saanud, perearsti õde mõõtis. See on 130-85. Paremat annab olla :) Okei, annab, annab, aga ma olen kindel, et vererõhk läks mul kõrgeks (nädala eest 170 ülemine) just kõrge veresuhkru pärast. No eks laupäeval paistab kas mulle jäetakse vererõhutabletid peale või ei. Laupäev pole enam mägede taga, siis lähen endokrinoloogile.

Eks ma jätkan blogipostituse kirjutamist, kui meenub, et millegist jäi kirjutamata, seega jälgige, kui huvi on. Nüüd aga fotod ikka ka.

Olge terved!

olen leiutaja :) pihvid restil ja plaat all, vesi plaadil

veresukur on 10 pügalat nädala jooksul langenud, 9,9 enne söömist

riisiroog, pihv kuulub ka komplekti

pärast riisiroa ja pihvi söömist ja 2 km kõndimist veresuhkur 9,2

imerohi - Tseiloni kaneel

tootereklaam

imerohud -Berberini kaplsid (guugelda!)

selline mahukas komplekt perearsti õelt

vajalik kirjandus perearsti õelt

diabeetiku päevik . taas perearstilt

nõelad, mida mul ilmselt ei hakka vaja minema

vajalik kirjandus perearsti õelt

sellise komplekti sain perearsti õe käest täna

15. mai. 2019.a.
Vana-Rääma

BETOONHINGEDE AEGU - S.M.Rattiste

 Eile õhtul, peale mitmet päeva, võtsin ühe raamatu lugeda. No mul oli vahepeal keskendumisvõime täitsa nullis, ei suutnud lihtsalt...Aga nüüd suudan taas ja loetud sai S.M.Rattiste lühiromaan "Betoonhingede aegu," mis tugineb autori samanimelisele näidendile, mis märgiti ära Eesti Teatri Agentuuri 2017.aasta näidendivõistlusel.

 Raamat kõneleb Eesti meeste ehk Kalevipoegade elust Soomes. Jah, veidike meenutas algus mulle kunagist Kalevipoegade seriaali, mis jäi poolikuks, aga seriaal meeldis mulle kordi rohkem, sest seal oli kirge ja pidevalt toimus midagi. Mitte, et see raamat päriselt seriaaliga samastuks, kaugeltki mitte, aga väga palju vihjab küll sellele.

 Ma armastangi kirglikke ja haaravaid raamatuid lugeda. Või siis ajaloolisi, mis vajavad just palju süvenemist, ülelugemist ja ridade lahti mõtestamist. Sestap ei ole see raamat mulle ei kuulu just mu lemmikute hulka, kuigi autori käekiri on kordi paremaks muutunud, sisukamaks ja kujundlikumaks. No, selle raamatu on ju ka professionaal toimetanud, usun, et autoril ja toimetajal oli pingeline ja põnev koostöö. Aga see selleks...

 Jah, ma olen läbi lugenud ka sama autori esimese raamatu, neid kahte võrreldes on tuntav millist suurt tööd ja vaeva on just selle raamatu kallal nähtud, sest käekiri on tõesti väga hea. Aga...no ma ei nautinud süžeed eriti, sest selle Soome teema on tohutult hästi elavaks kirjutanud Mari Sajo ja Lea Jaanimaa, küllap veel mõned autorid, kes mulle kohe ei meenu. Nende autorite poole paksemates raamatutes toimub kogu aeg midagi, süžee ei veni ega muutu tüütult igavaks, nagu betoonhingede puhul. Mulle tõesti ei paku huvi Soome tööle asunud eestlastest kalevipoegade igav ja rutiinne elu, kus midagi eriti ei toimu. Ja see interneti jututubade teema, see aeg jääb juba eelmise sajandi lõppu...

 Küll aga viimane veerand raamatust muutus põnevaks, asjad hakkasid arenema, lausa haarama ja just siis, kui raamat põnevaks läks, sai see otsa.

 Liiga klišeelik pealekauba.

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

BETOONHINGEDE AEGU

Autor: S.M. RATTISTE

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 1 Google +0  0 Share0

Eestimaa eri nurkadest pärit erineva taustaga inimesed teenivad võõrsil leiba. Sidet kodumaaga aitavad hoida telefon, arvuti ja interneti jututoad. Vahel elatakse topeltelugi ja muutuvas maailmas toimetulekuks tuleb naistel-meestel ületada nii väliseid takistusi kui sisemisi tõkkeid.

Lugu on fiktsioon elust enesest, raamatu tegevus toimub aastatel 2015–2016. Lühiromaan tugineb autori samanimelisele näidendile, mis märgiti ära Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistlusel.

ISBN	9789949581955
Ilmumisaasta	2019
Keel	eestikeelne
Formaat	Kõvakaaneline
Lehekülgi	144 lk
Mõõt	217x153x14 (mm)
Kirjastus	HEA TEGU
Lisamise aeg:	06.05.2019  18.80 17.86 € Lisa Lisa Osta

12. mai. 2019.a.
Vana-Rääma

Jätk eelnevale blogipostitusele...

 Mõtlesin kas blogida või mitte, aga pidasin õigeks seda ikka teha, sest eilsest blogimisest oli niivõrd palju kasu, et olen nüüd kordi targem, olen ilmselt hakkanud leppima oma saatusega. Lisaks selgus, et mu sõprade hulgas on ka diabeetikuid ja hüpertoonikuid, kes kõik läbi fb mulle palju vajalikke nõuandeid jaganud on. Muidugi järgin ma ka arsti soovitusi, aga esmaspäeval helistan taas talle, et vahetada kolesteroolirohi punase riisi toidulisandi vastu välja, mida mulle hea Peeter soovitas ja mille ma ka täna ära ostsin.

 Magasin väga halvasti, ööuni on mitte just hea elukvaliteedi pärast rikutud, aga küll ma ükskord magan taas. Peale hommikul võetud vererõhu ja versuhkru tablette polnud ma lausa 3 tundi mina ise, ega ma ei ole praegugi. Kogu aeg käib pea ringi, kuklast ja meelekohtadelt surub, jalad ja käed ei kuula sõna, mõistusest ma ei räägigi, ikka väga suured mälulüngad on ja miski ei taha esimese hooga kohale jõuda.

 Nagu enne mainisin, käisin apteegis. No ostsin selle punase riisi kapslid ära ja mõistus sai otsa. Proviisor, (kes ka eile oli sama) saades teada et mu kolesterool oli kõigest 5,4 ütles, et need kolesteroolirohud (mille eest kõik mind hoiatavad) ei ole mitte sobivad, need on minu jaoks liiga kanged. Nii kiitis ka tema heaks punase riisi kaplsid (foto peatsis) aga ütles, et kui ma neid tarvitama hakkan, siis teisi enam võtta ei tohi. Täna on laupäev ja perearstiga saan ma alles ühendust esmaspäeval, seega võtan paar päeva neid kolesteroolitablette, mille arst välja kirjutas, esmaspäeval selgub kas võin neid riisikapsleid võtta. Kuna ma olen liiga kriitilises seisuses, siis ma omaloomingut päris tegama ei hakka.

 Kohtavalt raske oli liikuda ja ega ma ei jaksa isegi 100 m käia, ausalt. Taas oleks tahtnud kahe valgusfoori vahel istuda ja kartsin, et ei jõua üle, jõudsin, aga süda meeletult puperdas. Apteegis ununes, et pidin uurima nende diabeetikute (suhkru)tablettide kohta, aga ununes. Samuti ununes ka see, et tahtsin endale veresuhku mõõtmise aparaati (sorry, nimi ei meenu). Ühesõnaga mu mäluga pole kõik korras.

 Tänu heale Anna-Liisale sain selle aparaadi, olen väga, väga tänulik, aitäh! Aga nagu teada pole ma tehnikas üldse keegi, no ei saa hakkama, olen juba väga paljud ribad ära kasutanud, aga ei näita see midagi, teen ilmselt midagi valesti ja lähimad sõbrad ka ei oska aidata. Aga päeval sai veresuhkrut, koos Anna-Liisa abiga mõõdetud, see on tõusnud, näit on 18,5, mis pole just rõõmustav. 5 tundi oli viimasest söömisest möödas. Kas mulle ei mõju need veresuhkru tabletid või võtab see kõik väga kaua aega?

 Päeval võtsin ka selle kurjakuulutava kolesterooli tableti sisse, no siis sai minust elav sombi, päriselt. Ma ei adunud enam peaaegu midagi, kohutav laoidus ja väsimus, süda tahab saapasäärde hüpata, peas surub, südames pitsitab. Sihuke tunne, et pean jalgu astumiseks tõstama, no ei ole üldse jõudu. Olen üleni vatist ja pean igat sammu jälgima, et ei kukuks. Lisaks ei kuula käed sõna, asjad kukuvad maha.

 Peale pooleteisttunnist magamist olen natuke tugevam. Aga endiselt nõrk ja täiesti jõuetu. Ootan juba millal saan õhtuse veresuhkru tableti sisse võtta, ehk läheb ometi paramaks. Vajadusel kutsun kiirabi, kuigi ma seda mitte teha ei taha, nädalalõpp on, mida nad ikka muud minuga teevad, kui panevad tilga alla.

 Ootan väga esmaspäeva, no ja siis ootan järgmist laupäeva, et saaks endokrinoloogil käidud, siis vast selgub kas praegune ravi on õige või mitte, kas tabletid on mulle sobivad, või mitte, kas hakkan edasi tablette võtma või hakkan insuliini süstima. Õnneks ma ühtegi süsti ei karda ja süstinud olen ma ennast kunagi ka ise. Samas ajab nnaerma, et veresuhru tarvis vereproovi võttes pisut pelgan viimasel ajal.

 Eelmises blogis jäi mainimata, et viimaste kuude jooksul on mu silmanägemine tunduvalt halvenenud, enne (alates 11 eluaastast) olin lühinägelik, ehk siis - prillide omanik, nüüd ei näe ma ka endam lähedale hästi. Väga raske on lugeda ülipisikese kirjaga raamatuid. Lisaks on mul hakkanud tekkima ja korduma mädased ateroomid ja nahaabtsessid , mis ilmselt on ka tingitud suhkruhaigusest ehk diabeedist.

 Sorry, kui siin postituses on vigu, ma ei jaksa neid praegu otsida ega postitust üle lugeda, lähen natuke pikutan, olen kaua istunud. Aga olen ikka olemas.

 Aitäh teile (11-le), kes te täna mu päeva rõõmsamaks teinud olete! Üksinda ja omis mõttgeis olles mõtlengi vast liiga palju haigusest. Samas tunnen ennast ka hästi, kui olen saanud endast välja kirjutada.

 Ahjaa, Rehtla lihapoes käisin ka, aga seal polnud porgandeid müügil, aga ostsin keedetud punast peeti ja kultuurmustikaid. Punane peet on ju verele hea ning mustikaid panen hommikusele kaerahelbepudrule, muidu ajab lihtsalt öökima. Ja üleüldse käisin külmkappi täitmas ning ostsin ka pruuni riisi, kui olen selle ära proovinud, annan teada.

 Kui ka sina tahad mulle häid soovitusi anda, võid kirjutada siia postituse alla, jäävad siis need sooovitused blogisse alles. Ja fb ajajoon on ka avatud, kuid endiselt paluks mitte hagada. Aitäh!

Anna-Liisale suured, suured tänud!

pruun riis , kolesterooli ja veresuhkru heaks..

tervislik toit

11.mai. 2019.a.
Vana-Rääma

Haigused ei küsi....

 See on vana tõde, et haigused ei küsi tulekuks luba. Valus tõde...
Täna hommikul sain kõne, kus selgus tõsiasi, et olen hüpertoonik ja diabeetik. Lisaks on mu kolesterool ülikõrge. Nüüd ma siis söön peoga tablette ja ootan oma saatust.
 Miks ma sellest avalikult kirjutan? Aga selleks, et te kõik läheks kontrolli, kui tunnete ennast halvasti. Lisaks olen ma inimene, kes peab mure endast paberile panema, kuigi viimasel ajal kirjutan vähe n.ö isiklikke blogipostitusi.

 Aga nüüd algusest....

Üleeile, ehk siis 8. mail külastas mind sõbranna, kes ise on diabeetik. Tal olid kaasas veresuhkru mõõtmise instrumendid, nii ma kohe avaldasin soovi, et tahan oma veresuhkru taset mõõta. Suur oli meie mõlema hirm, kui aparaat näitas, et veresuhkur on mul 19,9. Mõõtsime uuesti, siis näitas 19,1. Õnneks oli kolmapäev, mil mu perearst võtab vastu õhtu poole, nii ma talle helistasingi, sain aja eileseks, hommikuks kell 8.10.
Kurtsin oma muret (kirjutan kohe pikemalt mis mureks) ning perearst saatis mind analüüse tegema, minult võeti lausa 5 topsiku täit verd ning jäin tänast hommikut ootama, et oma saatusele vastu minna.
 Teate, väga raske oli eile hommikul jalgsi Perearstikeskusesse minna ja tulla, see teeb kokku umbes 4 km minu kodust. Läksin ju söömata ja joomata, suu kohutavalt kuivas ja väga nõrk oli olla....

 Alles detsembris olid mu näidud täitsa korras, veresuhkur oli 5,8 ja ka kolesterool oli korras. Ning vererõhk oli ka korras. Jõulude ajal vallandusid Germol lausa nii kohutavad epilepsiahood, et enne kiirabi kohale jõudmist oli Germo mu käte vahel suisa sinine. Siis ma haigestusin...hoidsin ju välisust lahti ka veel, et jaguks õhku. Germo hood saime kontrolli alla, haiglasse ei läinud, sest kiirabitöötajad arvasid, et ma saan ise paremini nende hoogudega hakkama jne...
 Ma haigestusin hullu köhasse suisa pooleteist kuuks. Köhisin ja rögastasin, köhisin ja rögastasin, rögastan siiani. Panin muidugi selle rohkem suitsu arvele, sest olen nikotiinik.
 Miks ma kahtlustasin endal diabeeti? Sümptomeid oli ja on liiga palju. Hakkan neid nüüd loetlema:

 1) viimase aastaga on tekkinud mu varbaküüntele küüneseen
2) organismis vohab pikemat aega pärmiseen, mis ei alla ühelegi ravile
3) põdesin (põen) kroonilist paradontiiti, mille tagajärjel langesid (või tõmmati) kõik alumised hambad suust, vaid 1 jäi alles. proteesid ei taha siiani istuda, tekitvad villid. lisaks lõi põletik lõualuusse. ja eelmisel aastal võtsin mitmeid kordi antibiootikume, mis lõhkusid mu mikrofloora, polnud abiks ka probiootikumid. antobiootikum raviv põletikus kohta aga lõhub kõik muu...
4) krooniline kõhukinnisus, vaid tablettide abil saan number 2 häda teha
5) valutavad pidevalt kõik liigesed ja lihased (diabeet, reumat ei leitud)
6) kohutav joogijanu ja suu kuivus pidevalt
7) tihe urineerimine, eriti veel öösiti
8) kaalu järsk tõus (sain kepikõnniga 30 kg maha, aga nüüd olen suisa 9,5 kg tagasi võtnud)
9) käivad igasugused erinevad isud peale, näiteks coca-cola isu, mida ma pole kunagi armastanud
10) kohtav väsimus, uimasus ja vatist olek
11) pistelised peavalud (surve meelekohtades ja kuklas)
12) aeg-ajalt süda läigib, isegi lõhnad ajavad iiveldama
13) üleüldine limaskesta kuivus ja ärritus
14) kogu aeg on külm, isegi siis kui elamises on 33 sooja
15) pidevalt olen näost punane, rajalt tulles naeran et sain tuult
16) ei saa enam kepikõndides rütmi kätte, väga raske on, jõuetus luis ja liikmeis, kuigi tahtejõudu on
17) hingeldan ja higistan iga liigutuse peale ning higihais on läinud spetsiifilisemaks
18) pean kogu aeg jälgima kuhu ja kuidas astun, jalad ei taha sõna kuulata
19) liigestele on tekkinud reumatunnused, mingid imelikud munad (aga reumat ei ole)
20) pikali olles, tekib kogu aeg mingi vastik röga...

 Ühesõnaga need on need sümptomid mis mulle hetkel meenusid. Võimalik et neid on veel. Aga kallid sõbrad, olge head ja minge kontollige oma vererõhku, veresuhkrut ja kolesterooli, enne kui on hilja!

 Täna ostsin välja oma rohud, võtan kokku 4 tabletti päevas kolesteroolitablette, hüpertooniatablette ja suhkruhaiguse...

 18. mail lähen endokrinoloogile, siis selgub millist ravi hakkan edaspidi saama, kas hakkan ennast süstima või jäävad tabletid. Seniks pean ennast hoidma, ei mingit kepikõndimist ega...sest mul on nii infarkti- kui ka insuldi oht.

 Jah, eile õhtul lausa kartsin magama jääda, tundsin surmahirmu. Tõsiselt. Elus esimest korda. Täna oli hirm kas jõuan apteeki ja tagasi. Jõudsin. Vahepeal väsisin ja istusin. Jõuetus kestab ja peas surub. Helistasin uuesti perearstile ning ta soovitas võtta vajadusel paracetamoli või dolmeni, ei iial ühtegi ibo-ga algavat valuvaigistit, sest need on südame surmad.

 Tüdrukud, esimesel võimalusel viin teile raamatud posti, aga praegu olen rangel voodirežiimil ja eile hommikul unustasin raamatud kaasa võtta. Palun vabandust!

 Ärge siis väga muretsege, kui ma siit pikalt eemal olen, ei jaksa eriti istuda ega liikuda, rohkem vegeteerin voodis. Ja ärge mulle väga helistama ka hakake, ma ei jaksa telefoni käes hoida. käsi sureb...Aga ise ma surema veel ei hakka, ravitsen ennast kenasti. Küll ma kosun.

 Järgmisel nädalal tuleb juba jalgel olla, sest 16. mail liigun naistearstile, 18. mail endokrinoloogile ja 20. mail mammograafile. Eks näis mis ja kus ja kuidas edasi asi kulgeb.

 Muresid on viimasel ajal väga palju olnud ja tegelikult olen juba paar nädalat justkui vatist olnud, eks igasugused üleelmised (just veel lähedastega) rõhuvad ja tekitavad sisemisi pingeid, millest sünnib stress ja siis juba immuunsus nõrgeneb.

 Süda pupaerdab, kobin kotile.

Hoidke ennest ja oma tervist!

hüpertoonia ehk kõrgevererõhutõve raviks

kolesterooli alandamiseks

veresuhkru alandamiseks

10. mai. 2019.a
Vana-Rääma

KARUPOEG LUKAS TAHAB SAADA VIIULDAJAKS - Heli Künnapas

 Sellel aastal ilmus kirjanik Heli Künnapasel lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks." Mina sain selle omanikuks täna ning võtsin raamatu kohe ka lugeda. Lihtsalt taas vahelduseks, sest mul on hetkel käsil ühe tõsisema raamatu lugemine, sellise tellise paksuse romaani.

 See on 18. raamat, mille olen Heli raamatutest läbi lugenud. Neid on tal ilmunud ilmselt 19. Tegelt "Lõpupidu" ilmus kordustrükina, teeb kokku 20. Lugemata on mul veel vaid see rikkuse teemat puudutav raamat ja seda mul kodus ei ole ka.

 Väga hariv lugemine oli. Teema rõhub sellele, kuidas lapsed kipuvad kambavaimus olles kellegi üle naerma, seekord juhtus naerualuseks olema karupoeg Lukas, kes teatas, et tahab saada viiuldajaks. Sõpradele tundus see unistus utoopiline ja naljakas. Nad ei kujutanud ette kuidas suurte ja töntside näppudega karupoeg viiulit mängib. Või oli selle naermise taga kambavaim? Seda saad lugedes otsustada.

 Tihtilugu ongi elus nii, et me kardame kiivalt teiste reageeringut, kardame naerualuseks sattuda ning see ei lase meil omi unistusi tõeks teha. Võtame näiteks koolikiusamise teema. Tihti on nii, et kamp, kes koolikiusavad ühte kaasõpilast, teevad seda kambas olles. Kui mõni kambajõmmidest jääb kiusatavaga kahekesi, on ta vagam kui vesi. Temas puudub julgus.

 Tihit tunneb inimene ka alaväärsuskompleksi, ta kardab hüpata pea ees jõkke jne...Sõltume liiga palju teistest ja teiste arvamustest, seega elame teiste elu.

 Väga eluline ja õiglane lasteraamat. Ka õpetlik. Kirjutatud väga sorava tekstiga ning Jana Valge imelised illustratioonid on kirsiks tordil.

 Aitäh, kallis Heli!

Raamat läheb taas eriliste raamatute riiulisse.

imelised illustratsioonid

pühendusega :)

8.mai. 2019.a.
Vana-Rääma

Imeilus tass Lapimaalt

 Minu kallis sõbranna, kes pooleldi elab Lapimaal ja pooleldi Pärnumaal, jõudis eile oma Eesti koju ning täna meile külla. Aitäh, armas Anneli, selle imepõneva tassi eest!

 Teate, see on tõesti põnev tass, aga pildile ei saa seda nii hästi jäädvustada. Valguse käes helgib see imeliselt, mustriks on (justkui) ehedad virmalised. Kui külla tulete, näete.

 Nüüd aga põgenen taas netist, kirjutamine ootab.

 Ole hoitud ja hoidke ka ise ennast!


8. mai. 2019.a.
Vana-Rääma