neljapäev, 2. mai 2019

Maikuu numbrid on ilmunud


 Endiselt teen koostööd ajakirjadega "Saatus & Saladused" ning "Müstilised loo." Täna potsatasid need postkasti.
hobinäitleja Aya
hobinäitleja Aya

 Ajakirja "Saatus & Saladused" selle kuu numbrisse kirjutasin loo armsast hobinäitlejast Ayast. Tore oli teha sinuga koostööd, armas Aya. Aitäh!
Papa luule

 Lisaks saate samast ajakirjast lugeda Alari "Papa" Jansoni luulet. Aitäh, kallis Papa! Head lugemist!

 Ajakirja "Müstilised lood" kirjutasin pika ja sisuka loo armsast Seeda Randroost, kes kõneleb oma rännakutest sisemaailmas. Head lugemist!
artikkel Seeda Randroost
artikkel Seeda Randroost
artikkel Seeda Randroost
artikkel Seeda Randroost
artikkel Seeda Randroost
artikkel Seeda Randroost

 Järgmistes ajakirjades juba uued ja põnevad lood ning jutukesed. Ja endiselt võite saata mulle luuleveeru jaoks oma luuletusi. Igakuiselt avaldatakse ühe autori loomingut leheküljejagu. Umbes 5-7 luuletust, foto ja mõned read enda tutvustamiseks. Avaldamissoovist andke teada mulle facebooki postkasti.

 Või kui sa arvad, et sinust saaks mõnusa artikli, siis kirjuta mulle. Aitäh!




2. mai. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 1. mai 2019

Rada 150.päev

Germo istepausil...

 Täna väisasime lausa 4 Pärnu (Eesti) kirjanikku. Olgu, olgu, külas käisime ainult ühel, sest see üks nendest kolmest veel kirjutab.

 Ühtlasi on täna ka meil väike juubel, ikkagi 150. päev kepikõndimist. Iseenesest meie tänane teekond ei olnud pikk, kõigest 4 km, aga sain hommikul telefonikõne ja meid kutsuti külla, nii me teekonna Vana-Pärnusse ette võtsimegi.

 Mööda Jannseni tänavat kepikõndides möödusime majast kus elasid aastatel 1850-1863 eesti ajakirjanik, koolmeister ja üks rahvusliku liikumise juhte Johann Voldemar Jannsen (sünninimi Jaan Jensen) ja tema kirjanikust tütar Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Jannsen). Maja on hetkel renoveerimisel ja taasavatakse 2020. aastal. /tegin foto ka/

 Peale Siimu silda jääb, linnapoolt minnes Haapsalu maantee äärde (Vana-Pärnusse) eesti kirjaniku Elisabeth Aspe (Nieländer) mälestuspink. Seal tegime väikese istepausi. Ta oli 19. sajandi lõpul üks tuntumaid kirjanikke.

 Kui juba jõudsime ühe tänava lõppu, kus ninasõõrmeisse hakkas mere lõhna imbuma, jõudsime külla Pärnu ühele eakamale kirjanikule Ivi Soomrele (sünd 3. sept. 1935). Tema oligi minu hommikune ärataja. Ivi on, vaatamata oma eale (saab septembris 84 aastaseks) väga produktiivne ja tegus kirjanik, kes kirjutab luulet, lühijutukesi, laulusõnu ja lastejutte. Kas sina teadsid, et Vana-Pärnul on oma hümn? Lasen fotodel kõnelda, sest plaanis sellest rõõmsameelsest inimesest kirjutada artikli. Aitäh, hea Ivi, imelise päeva eest!

 Ma naersin, et meie vahel (Iviga) on ilmselt telepaatiline side, sest eile ma just mõtlesin tema peale, lisasin isegi facebooki ajajoonele ühe foto, kus Ivi peal on, sest 2010. aastal osales ka tema Poetry Slami Pärnu eelvoorus. Ta on üldse üks aktiivsemaid "Suleklubi" liikmeid. "Suleklubi" koondab endasse Pärnu eakamad kirjanikud ning selle klubi eesotsas on kirjanik ja kuntsnik Luule Luuse. Ivi Soomre kuulub "Suleklubisse" 20 aastat.

 Ivi kinkis meile ka peotäie kopsurohu, seega on mul selle aasta esimesed ravimtaimed kuivama pandud. Kopeerin netiavarustest kopsurohu kohta:

Kopsurohuks nimetatakse taime seepärast, et juba ammustel aegadel kasutati teda rahvameditsiinis kopsuhaiguste raviks. Isegi tema ladinakeelne liiginimi “officinalis” tähendab tõlkes “apteegis ravimtaimena kasutatav”. Kuid rahvameditsiinis on tal eriti palju kasutusalasid. Ta aitab nii kopsupõletiku ja bronhiidi kui ka lihtsa köha puhul, hästi puhastab ta hingamisteed rögast, abi on saadud ka gripi korral. Nimetatud hädade puhul tuleb keeta kopsurohu maapealsest osast teed. Eriti head on õitega varretipud. Just õitsemise ajal teda kogutaksegi. Seejuures tuleb jälgida, et kogutud materjal saaks võimalikult vähe muljuda, sest muidu muutub see tumedaks ja väheväärtuslikuks. Kuivatada tuleb päikese eest varjatud kohas tuuletõmbuses kimpudena kokkuseotult. Tee jaoks võetakse kaks supilusikatäit kuivatatud taime ja valatakse peale klaas keevat vett. Pärast kümneminutilist tõmbamist juuakse ta kohe soojalt ära. Kuid kopsurohust võib teha ka vanne ja kompresse. Neid on kasutatud naha põletike ja löövete puhul. Kopsurohu raviomadused on tingitud põhiliselt temas leiduvatest limaainetest.

No ja siis veel fotogalerii:
lukustasin koduukse ja minek...
kepikõnniks valmis
mööda Jannseni tänavat...
Koidula muuseum, Pärnu, Jannseni 37
Koidula muuseum on renoveerimiseks suletud. Avatakse 2020. aastal
siin elas J.V.Jannsen aastatel 1850-1863 ja siin kasvas tema tütar Lydia
Siimu sild
Siimu sillalt vaade Sauga jõele...
Eesti kirjanik Elisabeth Aspe 1860-1927
mälestuspink kirjani Elisabeth Aspele...
mööda Haapsalu maanteed...
üks vanimaid hooneid, mis Vana-Pärnus silma jäi...kõnekas..
ja tagantvaates...
Ivi-memm teeb Germo tuju alati rõõmsaks :)
osa Ivi Soomre loomingust
sõnad Ivi Soomre. avaldatud ühes laulikus. olevat VANA-PÄRNU HÜMN
Ivi Soomre jutuke Hille Karmi koostatud raamatus "Kui vanaema väike oli"
ristiga on märgitud jutukesed mille autoriks on Ivi Soomre. ma ei mõista miks pole autorite nimesid raamatus???
selles kogumikus on 3 Ivi jutukest, kuid kahjuks pole koostaja Hille Karm autorite nimesid jutukeste juurde märkinud, on avaldanud raamatu nii nagu oleks see tema kirjutatud. ebaõiglane...
mõnus aianurgake
Ivi ja tublid
Ivi-memm ja õitsev kirsipuu
minu lemmikhoone
Germo ja Ivi-memm kiiguvad
Ivi kass Miku (Mihkel)
kopsurohi ja mingid teised lilled (mingid liiliad)
Ivi Soomre uus lastekas, lühijuttude raamat ja SULEKLUBI ühiskogumik



1. mai. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 30. aprill 2019

Jaansoni rada 149.päev

 Nonii, täna jõudsime rajale. Päris mitu päeva jäi vahele. Ma ei hakka peensusteni lahkama miks ja mis, aga lihtsalt eelmine nädal oli liiga keeruline. Laupäeval sain korra kodust välja, kõndisin mõned kilomeetrid, aga üldiselt olin sunnitud kodus olema. No tegelikult peale viimast kepikõndi tegi tervis ka trikke, jalga lõi kramp, mida ravisin mitu päeva, pluss teised jamad.

 Täna hommikul tegi üks telefonikõne tuju kordi rõõmsamaks, terviseprobleem ka taandus (ehk ikka jättis mind maha) ning olingi kepikõndimiseks valmis.

 Täna läbisime, väikese vahepeatusega Ave juures, 6,5 km. Tegelikult on hea ilm kepikõndimiseks ja kuidagi väga kerge oli astuda ka, aga ma lihtsalt jälle vaidlesin oma teise minaga, tema tahtis kogu ringi teha, aga mina ei lubanud :) Ühesõnaga enesetunne on kordi parem ja energiat on ülearugi.

 Ahjaa, kaal näitas laupäeval, et viiest kilogrammist, mis talvega juurde tulnud oli, on 2 kg maha läinud. Muidu üldiselt kaal seisab ja musklid kasvavad. Täitsa hädas olen kohe. Aga peamine, et saaks liikuda ja enesetunne hea oleks. 

 Mõnus on rajal, linnud laulavad, toomingad lõhnavad ja puud ning põõsad on vahepeal lehte läinud. Pausi ajal istusime jõe kaldal, vaatasime kuidas inimesed veesõidukitega mööda vuhasid ning kalamehed kalu püüdsid. Üleüldiselt oli täna väga palju rahvast rajal, ka mõni kepikõndija tuli vastu, aga rohkem oli jooksjaid ja jalgrattureid.

 Rääma tänaval käivad kaevetööd, nii me tagasi tulles pisut kõrvale põikasimegi. Bestri poe juurest jäime Rääma tänavale kõndima. Aga ma sain Germost ilus pildi heki juures.

 Tegelt on mul väike mure ka. Kuidas teile smuutitamine mõjub? Minul on alates smuutitamisest krooniline kõhukinnisus, ometi tarbin 1-3 tassi päevas ja põhilised komponendid on arbuus, melon, pirn, õun, maasikad ja ananass. Need peaks just kõhtu korras hoidma. Aga samal ajal loobusin ma saiast, söön hommikukohvi kõrvale paar viilu leiba. Äkki mu organism ei taha leiba? Jah, ma olen kahjuks see inimene keda ajab leiva hais öökima, just leiva hais, sest minu jaoks leib haiseb, ei lõhna. Olen vist enne maininud ka põhjust. Kunagi elasin Leivakombinaadi vastas, akendest tuhises iga päev kõrbenud leiva haisu(ja kõrbenud rasva või õli haisu) sisse, mis mind öökima ajas. Kas mu organism ei salli leiba? Jube kurb, aga ma tõesti ei suuda seda, normaalsete inimeste jaoks lõhna, minu jaoks haisu, taluda. On kellelgi sellist probleemi olnud?

 Aga muidu oleme ikka rõõmsad. Olge teiegi!

Fotod:
päike on täna erakordselt ere...
minek...
viibiks justkui pilvedel. tänane päike jõe kohal...
2 km läbitud....
juba rohetab...
3 km läbitud...
pool maad läbitud ja tagasi...
õnnelik Germo
keppide parkla :)
Germo selle imelise heki veeres
ah, õrritan ka teid vahepeal. üldiselt söön suppe ja pudrusid, aga kalad oli vaja ka ära teha. tervislik ju ometi...
räimed, muna, jahu, kalamaitseaine, küüslaugusool, paprika, sibul, karulauk
2 pirni, õun, viinamarjad, külmutatud maasikad, ananassid ja kirjas oli ka papaia
nii see smuuti valmis saigi...
hõrgutis valmis...


30. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 29. aprill 2019

Usk, lootus ja armastus


                 USK, LOOTUS JA ARMASTUS

   „Veera, Veera, mu Veerotška, no miks sa siis kohe nii? Läks lappama, siis läks. Ega siis sellepärast elu seisma jää, me kõik teeme vigu.“ Vello, ontlik vanahärra, kes kunagi temperamentse Veeraga ühes kõrtsus tutvus ja naise endale majja perenaiseks sebis, üritas viimast maha rahustada. Eelõhtul oli Veerale täditütar Karpaatidest külla tulnud, ning nad olid ohtralt hundijalavett tarbinud, nagu neil aeg-ajalt kombeks oli, kuid Veera libastus ning ronis joobununa Vello vanapoisist poja kaissu ja haaras noormehe automaatselt embusse, surudes oma hapraid sõrmi ühte teatud sooja kohta.
   Kas Veera tegi seda teadlikult või oli intsidendis süüdi alkohol, seda teab vast Veera ise, kui teab. Igal juhul tundis ta ennast hommikul väga plässilt, nähes enda peal kasupoja kõõrdpilku, millest tõde avalikuks tuligi.
„Paps, kuule, korista oma kõhuõed siit majast, ma tahaks normaalset elu elada!“ oli perepoeg Vaido väga tusane.
   „Oot-oot, seni kuni minu nimel käivad ajalehed ja minu käe läbi on meie kodumaja aiavärav õlitatud, jagan siin korraldusi mina. Ära sa poiss nüüd nii meheks ka mine!“ Ka Vello kortsutas kulmu.
   Vaido haaras masinlikult autovõtmed, tõmbas varnast oma teksatagi ja lõi pauguga tagantselja maja välisukse kinni. Lausa nii, et suur krohvitükk potsatas vööruse seinalt põrandale tolmuks.
   „On kuramuse poiss, mitte midagi talle öelda ei või, kohe tõmbab saba selga ja kaob! Häbiraasugi ei ole!“ Vello pahurdas poja peale, ju oli tal selleks ka põhjust.
   „Vello, ära pahanda, mina olen süüdi, mina keetsin selle supi kokku, lörbin selle ise nüüd ära ka!“ nuuksus Veera, kes rääkis puhtas eesti keeles, oli teine juba paarkümmend aastat Eestis elanud ja ka eestikeele eksami edukalt sooritanud. Pärit oli rosinsilmne Veera Rostovist, Doni äärest. Tema vanemad olid juba ammu Venemaa avarustes mullaks saanud ja ainuke sugulane Svetlana, keda Veera õeks kutsus, elas Karpaatides. Üle aasta sõitis Sveta Veerale Eestisse külla ja üle aasta külastas ka Veera õde.
   „Oh sa mu Väike Veerake, ei anna ma sinule süüd, ei anna. Armusin sinusse juba noorusajal, kui Eestimail näidati esimest pornofilmi „Väike Veera.“ Juba siis unistasin sinust. Porrist oli küll asi kaugel, aga peale seda ma teadsin, et ükskord leian ma oma Veera niikuinii, mul oli usku sellesse, usku Veerasse, selle nime kõige sügavamas tähenduses. Ära sa arva, et vanamees hakkab hulluks minema, kaugeltki mitte. Egas ainult noortele pole lubatud lembesõnu ja unistusi välja paisata. Nagu sa tead isegi, et vanahobu tahab ka kaeru, ja seda igas mõttes. Olgu mu ütlus vanamoodne või kõlagu klišeena, aga see on kuradima hea ütlus, puhas tõde.“ Vello muigas.
   Veera pisarad kuivasid silmis, ta vaatas läbitundiva pilguga oma Vellokest ja see pilk kõneles rohkem, kui sada sõna. Kui Veera mõne hetke pärast magamistoast naases, oli duširuum Sveta poolt hõivatud.
   „Nu tõõ dajooš!“ Svetlana muheles dušikabiinist naastes.
   „Daa, daragaaja, dajuu!“ Veera tegi õele silma. Eks voodi ole ennegi paare lepitanud ja, lisaks rahuldamisele, ka rahustanud.
   Krapsakas Veera oli nagu ümber vahetatud. Ta sügavpruunid silmad särasid niivõrd, et sära niitis eaka Vello suisa jalust. Ka pärast Svetlana lennujaama saatmist unustasid Vello ja Veera ennast pikaks ajaks magamistuppa. Vaata mida kõike võib noor naine eaka mehega teha!
   Vaido ei tulnud koju järgmisel ööl, ei tulnud ka ülejärgmisel. Esmaspäeva hommikul jooksis tga kodust läbi, vahetas teksad tööroobade vastu ja kadus sõnagi lausumata. See käitumine tegi Veerale haiget kuid Vello rahustas, et küll poiss sellest mossitamisest üle saab. Vanapoisijurakal olevat juba ammu aeg minia majja tuua, muutub siis ise ka ehk leebemaks. Muidu mossitab teine oma koikus, läpakas süles ja matab oma elu arvutisse. Vello oligi mures, sest kõik tema sõbrad olid ammu vanaisa staatuses, aga tema poeg oli arvutiga laulatatud.
   Järgmisel nädalavahetusel naases Vaido ööseks koju. Veera ja Vello veel ei maganud, nad kuulsid küll, et noormees ei tulnud üksinda, kuid ebameeldivuste vältimiseks nad ei sekkunud.
  „Vägev, Vaido tõi ehk pruudi majja!?“ muigas Veera.
   „Oleks kah päramine aeg! Tahaks lapselapsi põlvel kiigutada. Vaevalt, et see robotiseeritud maailm mu pojast isa teeks!“ Vello muigas.
   „Velloke, mu ljuboof, sa oled mulle väga kallis! Ütle mulle kas mina võiksin kunagi su lastelastele vanaemaks sobida? Emaks saamise rõõmudest olen ammu juba ilma jäänud, aga ma oleksin kindlasti väga hea vanaema Vaido lastele.“
   „Loomulikult, mu Väike Veera, loomulikult! Mina usun sinusse!“ Vello suudles kallimat ja Veera uinus selle imelise mõttega oma mehe kaisus.
   „Vjabanjage!“ ehmus Nadežda, kui Vaido pruut  hommikul tualettruumist naastes Veeraga kokku põrkas.
Suur oli Veera rõõm, saades aimu, et kasupoja pruut on slaavlane. Ta vastas miniale juba vene keeles, et vabanduseks pole põhjust, nii said juba esimesest kontaktist neist sõbrad.
   Möödusid kuud. Vello, Veera, Vaido ja Nadežda mahutsid kenasti kõik kuuetoalisse majja elama, ruumi jäi ülegi.
   Ühel hommikul, kui Vello oli kogu hommikusöögi aja muigel ilmega mööda saatnud, teatas ta viimaks, et iga minut naaseb ta vanem poeg Venemaalt, kus ta ehitustöid tegemas käib, koju. Kõik olid põnevil, eriti veel Veera ja Nadežda, sest nad ei olnud Valdisega kunagi kohtunud.
   Kui Veera nõudepesemisega ühele poole sai, avaneski maja uks ning köögi suunas astusid kahe inimese sammud.
  „Tere, kõiksepere! Saage tuttavaks, tema on Ljubov!“ Valdis tutvustas oma naist.
   „Ei noh, nõnda kuidas isa, nii ka pojad! Jah, veri on ilmselt tõesti paksem, kui vesi! Juba mina astun oma slaavlasest vanaisa Dementi sammudes, pole ime, et ka mu pojad seda teevad!“ Vello muheles ja tutvustas ülejäänud pereliikmeid.
   Usk, lootus ja armastus käivad ikka käsikäes!


  1. aprill. 2019.a.
    Vana-Rääma

pühapäev, 28. aprill 2019

VIISTEIST NAERATUST - Marek Kahro


 Jah, kui su päevaplaanid lähevad teatud käänaku või kurvi tõttu vett vedama, on õige aeg raamatut lugeda. Las ma ajan veidi mõistujuttu, tänane päev ongi üks paras mõistatus, aga ma näen juba helgemat päeva lõppu. No, ühesõnaga...olen kogu päeva olnud kodurajooni aheldatud, aga ju siis nii pidi minema, on vaja. Tegelikult on ka see Marek Kahro raamat üks paras mõistatus.

 Kahrot olen ma ennegi lugenud ja kindlasti loen veel, üks raamat on juba silmapiiril, aga see on minu jaoks veel liiga soolase hinnaga, aga omada tahan, sest esimene osa on kodus olemas ja see mulle tohutult, tohutult meeldib. Ja ma saan ka selle, sest mul on ju Rahva Raamatu kinkekaart.

 See on paras telliskivi, kokku suisa 518 lehekülge, aga kui raamat on haarav ja põnev, siis ei saagi aru kuhu need leheküljed kaovad.

 Ühesõnaga ... ma napsasin jälle väga palju uneajast, no ei saanud lihtsalt raamatut käest. Ja ka päeval, igal vabal momendil asusin lugema.
 Lugu kõneleb kahe noore inimese armastusloost, kus üks nendest kaotab elu. Mis ja miks, sellest ma ei kõnele, jääb teil endil lugeda. Kahrol on lihtsalt nii võrratult hea käekiri, nii tabavad ütlemised ja ta oskab igat detaili nii peenelt lahti lahata, et ma jäin vahepeal lausa ammulisui mõtlema ja teatud situatsioonide kirjeldust üle lugema, endasse ahmima. No võrratu, võrratu, ülivõrdes. Tõsiselt! Kahro on minu jaoks geenius, ja seda juba kahe tema raamatu põhjal, mille olen läbi lugenud. Tohutult laia silmaringiga ja tarkusepagasiga kirjanik, selliseid pole palju.

 Lugesin ja lugesin ja nautisin ja...ja siis kõmmaki! raamatu süžee muutus kardinaalselt, muutus minu jaoks mitte just meeldivaks, lausa nii ebahuvitavaks, et ma tahtsin raamatu lugemist pooleli jätta. Umbes 100 või isegi 150 lehekülge lugesin hoopis ulmemuinasjuttu, no mitte ei lähe selline žanr mulle peale, kui ta on üle paisutatud, tegelasi on nii tohutult palju, et nendest võiks 10 erinevat raamatut kirjutada. Liiga palju pole hea, ununeb stsenaarium ja .... ma tegelt pettusin selles osas, aga lootus jäi, lootsin südamest, et ulmeromaanist saab realistlik romaan. Saigi. Olin väga õnnelik.

 Samas ei jätnud ka ulmelehekülgedel kirjeldatu mind külmaks, kuna (jah, ma tean, et kordan ennast, seda taotluslikult) Kahrol on vapustavalt hea käekiri. Ma nüüd lisan siia ühe lõigu, kirjutan raamatust maha:

 /Naine on päike ja mees on põld. Naine särab üle mehe, ta soojendab, jagab valgust ja näitab suunda. Ta ahvatleb, vallatleb ja võlub kivinägudest välja isetuid naeratusi. Selles pillavas päikesepsistes hakkab peagi kuum./

/ Miks naised armastavad kulda? Jah, korraga sai mulle seegi selgeks. Kuld on ju päikese laps, mis sügaval maapõues aegamisi valmib. Kõigist metallidest kõige soojem. Puutu hõbedat või vaske - sõrm naksab külma pinna külge. Rooste võtab raua ja pakane plii. Aga kuld! Teda ei tuhmista miski.  Jne.../

 Neid kohti on palju, aga ma ei suuda neid üles leida, ei teinud ühtegi märget lugedes ja mul pole ka enam kombeks raamatulehe serva kahekorra murda, nagu kunagi...

 Ühesõnaga lugege ise, minu poolt on soovitus olemas. Raamatu eest jätkuvalt tänusõnad Ailile, aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

VIISTEIST NAERATUST

Autor: MAREK KAHRO
 7 Google +0  0 Share0
Noor muusik Markus on eluga igati rahul. Tal on hoolitsev ema, kaunis kallim ja hulk sõpru, kellega koos bändi teha. Ainult oma isaga ei ole ta kunagi kohtunud. Pärast lähedase kaotust otsustab Markus välja selgitada, mis tema isaga aastate eest õigupoolest juhtus. Otsingute käigus ilmneb, et tõde on ootamatult veider ja usaldada ei või kedagi. Salapärane mees, kes Markust jälitama asub, on valmis kõigeks, et ammused saladused päevavalgele ei tuleks.
Ööliblikad lendavad valguse poole. Tiibade vurinal kihutavad nad sinna, kus helendab, kumab ja õhetab. Pimeduses sündinuid peibutab valgus. Aga öösel muutuvad ju kõik asjad ahvatlevamaks, isegi kuu näib kaunis… Pimedus kingib priiuse. Varjude all võib teha mida iganes, olla kes iganes. Miks siis ööliblikad ikkagi valgussõõridesse kipuvad? Kas loodavad nad, lollikesed, pikendada nõndaviisi oma eluribakest? Või otsivad nad rambitulesid – lootes, et neid märgatakse ja imetletakse?
ISBN 9789949275946
Ilmumisaasta 2014
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 518 lk
Mõõt 215x143x38 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Sari TÄNAPÄEVA NOORSOOROMAAN
Lisamise aeg: 30.04.2016  Toode pole saadaval

28. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma