Jaansoni rada 139. päev

jajaa, 3 jalga :)

 Eile õhtul kelle 22.00 ajal hakkasid mu põlved põrguvalu tegema, aga õnneks mul on kodus tinktuurid. Määrisin ja sain valust jagu. Hommikul kahtlesin kas rajale minna või mitte, ei läinudki. Aga õnneks enam põlved ei valutanud ja kella 17.00 ajal tuhisesimegi Germoga rajale.

 Täna läbisime 8 km. Oli küll tuuline, aga väga mõnus oli kepikõndida. Peale 2 km tegime küll väikese istepausi, jõime vett ja...4 km saime Alttiga kokku ja juttu jätkus kauemaks, kui kauaks. No enne Alttit oli üks onu imearmsa koerada rajal. Onu ise rääkis, et ta on 72 aastane ja veel eelmisel aastal ta rulluisutas rajal. Müstiline! Ja ega ta oma vanust välja ka ei paistnud. Aga tema koera - Trolliga saime sõpradeks. Trolli on kõigest 1 aastane. Isegi Germo tegi talle pai. Hästi sõbralik koer. Pärast kohtusime taas, tagasi tulles, siis juba liputas saba.

 Teine mees, kellega rajal kohtusime, kelle nime Germo viisakalt küsis, ja kes ennast Arvoks nimetas, sättis Luitejooksu reklaami üles. Mina muidugi tegin pilti ka, sest Luitejooksuni ei ole enam palju aega jäänud. Ka Arvo on 72 aastane, jälle hämming! Ilmselt spordimehed siiani. Aga toredad vahepeatused olid, kuigi kibelesin edasi kepikõndima, müts oli ka peas läbimärg. Ahjaa, Arvo soovitas mul minna Luitejooksu retkele, aga ma ei ole veel nii vormis, et võistlustest osa võtta, kuid ma ei ülte iial iial...

 Tohutult ilusad värvid olid teavas, imeline päikese loojang! Üritasin jäädvustada, õnnestus ka, kuigi mul ju ei ole väga head fotoaparaati.

 Üldse oli rada nii ülerahvastatud, et pidime Germoga hanereas käima. Mõnus teada, et rahvas spordib.

Fotod:

rada oli sportijaist tulvil...vaadake kui sinine jõevesi ja taevas!

taevas oli nii armsalt sinine

2 km läbitud....

puhukepaus peale 2 km, kui Avele vahele jäime :)

3 km läbitud...

...

koht, mis tekitab alati üleva tuju...

imearmas Trolli

Altti jäi teepeal ette :)

läbi puude...

Päike ja Nemad

Trolli ja Luitejooksu reklaam

Onud panid Luitejooksu reklaami üles :)

vesi on kohustuslik

lemmikkoht...

loojangutaevas

26. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

Rada 138. päev

 Täna kepikõndisime muulile. Mõne kuu eest avati laudtee, mis viib Pärnu kesklinna muulile. Seda oli Pärnule väga vaja, sest tegelikult saab muul alguse veel varem, aga sinna on raske pääseda. Nii jooksebki laudtee paralleelselt muuliga, aga loomulikult ei ole see 2 km pikk, nagu muul on.

 Terasem vaataja näeb isegi kahte muuli, sest paralleelselt kesklinna muuliga jookseb ka Vana-Pärnu rannast üks muul merele.

 No muulil me just kepikõndida ei saanud ja laudteel oli ka raskusi, sest keppide otsad kipuvad laudade vahele kinni jääma, aga ma usun, et mingi 4 km me kepikõndisime täna ikka. Pedomeetrit kaasas ei olnud, sestap ei teagi täpselt kilomeetrite pikkust, aga see polegi väga oluline. Oligi plaan vähem trenni teha, aga õnneks on tänaseks mu säärelihas korras, ei krambita. Eilseslt kuusekasvu tinktuurist oli ilmselgelt kasu. Lihas pole täna isegi valus enam.

 Muul on hetkel veel pooleldi vee all (laiuselt) ja ega meil ei olnudki plaanis selle lõppu kepikõndida, sinna soovitatakse jalutada noorpaaril ja suudelda, aga ma panen kohe mõne teksti pildina üles, saate ise lugeda.

 Enesetunne on ülihea ja selle nädala esimene kepikõnni päev on kirjas.

 Liigu sinagi!

Fotod:

minek üle keslinna silla

sild Jahisadamasse

Jahisadamas

mu lemmikmännid

ajalugu...

algus...

taskud seal...

paralleelselt muuliga...

...

muulil...

siit algab ja siin lõppeb laudtee...

pilk ajalukku...

laudtee lõpus saab ka rattaid parkida

väike puhkus...

muulilt tagasi...

kohtasime Anne-Marit

umbes 400 m veel koduni, taevas kisub süngeks...

25. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

KÜPSISEPARADIIS 2 EHK MASKID JA MASKOTID - Kerttu Rakke

 Öösel kell 00.38 sain loetud Kerttu Rakke romaani "Küpsiseparadiis 2 ehk maskid ja maskotid."
See raamat ootas ligi 2 aastat mu öökapil lugemist. No, ma olen paras raamatukoi, ei oska ilma lugemata ööunele ka jääda, aga mul on kombeks osasid raamatuid nii-öelda magustoiduks hoida. Need nagu peaks kogu aeg mu silme all olema.

 Umbes aasta eest lugesin läbi selle raamatu esimese osa "Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud," millest ka blogisin. Nagu mul ikka kombeks on.

 Küll oli vahva kohtuda, juba esimesest raamatust tuttavaks saadud tegelastega! Möödunud oli 8 aastat.
Selles raamatus sünnitas Cärolyn endale tütre. Tütre isaks oli tõusikust poliitik, kes ei saanud oma elugagi hakkama, kelle vanemad tegid pojale kõik puust ette ja värvisid punaseks ka. Kohutav tegelane see Mihkel! Aga no nii usutavalt kirjutatud, nagu oleks kellegi elulugu paberil.

 Annika on ikka Annika, lootusetu pedant ja ülemõtleja. Ta küll püüab uue sõbranna Agnese abil ennast muuta, aga ...asi võtab üldse ootamatu pöörde. Millise? Lugege ise!

 Tia on väga koloriitne tegelane, huvitava karakteriga, aga samas üks targemaid ja kavalamaid küpsiseid selles raamatus. Tõsi küll, ta on ka kõige pahelisem, sest vein, savu ja joint on tema lahutamatud kaaslased. Lisaks on ta ka biseksuaalne ning ei löö paljude asjade ees risti ette.

 Karin jääb selles osas pisut tagasihoidlikumaks tegelaseks, aga raamatu viimases peatükis saame teada mis on selle põhjuseks.

 Väga hariv, haarav ja põnev raamat! Soovitan kindlasti lugeda!
Ausalt öeldes on mul väga kahju, et need tegelased lahkusid eile õhtul mu elust, tahaks veel teada nendest. Aga samas on mul see raamat nüüd eriliste raamatute riiulis olemas ja võin vajadusel veel lugeda.

 Aitäh, hea Kerttu, selle põneva emotsiooni eest! Nüüd tahan väga juba "Häbi" tunda!

Hetkel on see raamat Rahva Raamatu poodides müügil poole hinnaga! 50%

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

KÜPSISEPARADIIS 2 EHK MASKID & MASKOTID

Autor: KERTTU RAKKE

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 2 Google +0  0 Share0

Raamatust „Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud“ tuttavaks saanud tegelased Karin, Annika, Tia ja Cärolyn on nüüd kaheksa aastat vanemad. Maailm on muutunud, tuleb ka ise muutuda. 

Järjest olulisemaks saab vajadus teeselda, tõmmata pähe mask, et ümbritsevat endale ja teistele ilusamaks valetada. Mõne jaoks on mask stardipakuks, mõnele turvapaigaks, mõnele aga ei mahu valitud mask üldse pähe. Selle kõige juures küsitakse endalt ka igavikulisemaid küsimusi: kust läheb piir üksinduse ja üksilduse vahel? Kus lõppeb positiivne mõtlemine ja algab enesepettus? Mis vahe on unistustel ja soovmõtlemisel? Kas need, kes sind aidata tahavad, on alati sõbrad? Kas hea ja õige peab alati olema igav? 

– Kui julgetakse ilma hirmuta iseendale otsa vaadata, tulevad ka vastused.

ISBN	9789949984053
Ilmumisaasta	2017
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	480 lk
Mõõt	250x175x25 (mm)
Kirjastus	MITU JUTTU OÜ
Lisamise aeg:	06.03.2017  18.999.49 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 9.49 € Kaupluses: 9.99 € Kaup kätte: Kiirtellimusega: täna 25.03

25. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

Rada 137. päev

 Nii ilus kevadilm lausa hüüdis rajale. Jah, täna kepikõndisime teisi teid pidi, sest meil oli asja Piiri tänavale ja siis ma otsustasingi, et mööda tänavaid on natuke tuulevaiksem trenni teha ning me Jaansoni rajale täna ei jõudnudki, aga koju jõudes, näitas pedomeeter 8,2 km.

 Kolmandal kilomeetril tõmbas jalg krampi, pidin tükk aega masseerima. Neljandal ja viiendal kilomeetril tõmbas taas. Aga peale masseerimist läks üle, kuigi siiani on lihas valus. Aga ma määrisin seda kuusekasvutinktuuriga, ehk taastub. Sai vist natuke üle pingutatud, aga hirmus tempo oli sees. Vahel juhtub.

 Magneesiuimi võtan igal õhtul. Ja täna sain juba päikeselt d-vitamiini ka. Üldislt ma väga ei põe, kui homseks juba lihas taastunud on, oleme taas rajal.

 Kerge väsimus tekkis ka, aga lõunaunest ei tulnud siiski midagi välja, natuke vedelesin ja olen üsna värske. Germo polnud ilmselt isegi väsinud, sest tiirutas veel hoovis ringi. Aga ta on minust peaaegu poole noorem ka.

 Loodame, et ilmad lähevad veel kevadisemaks, aga plaan on vähemalt 2 päeval nädalas rajal olla, sellel nädala juba olime.

 Fotod:

Ilvese tänaval...

Piiri tänaval

Lille tänavalt n-ö. üles...

Kas siin asetses kunagi Piiri-kivi? (Piiri tn lõpp...)

väike istung...

toon toonis...

kand ja varvas

Pärnu pikim maja - KULDNE KODU

Terje ja 12-aastane Sämmi olid ka rajal :)

nunnu Sämmi

peaaegu kodus, Tallinna mnt

oma valmistatud kuusekasvu tinktuur

24. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

Kirjtasin "Nelli Teatajasse" Marcost loo

 Täna ilmunud "Nelli Teatajas" on lugu strippar Marco Tasasest. Selle loo autor olen  mina.
Kahjuks on juba pealkiri eksitav. Lisaks loeb artiklist välja, nagu poleks Marco ise endale laulusõnu kirjutanud. On. Väga palju laulusõnu on ta oma lugudele kirjutanud.

 Minu artikkel on alles, see, mille sellele ajalehele saatsin ja seal on kõik hoopis teisisti. Aga kuna ma olen selle ajalehe kaasautor, siis vabandan Marco Tasase ees "Nelli Teataja" nimel. Loodan südamest, et sellised eksitavaid asju enam ei juhtu.

 Mustand on mul alles.

 Aga kuna mul on kombeks kõik oma artiklid blogisse jäädvustada, saab see ka siin olema.

Loetav ka veebis ning SIIN!

Fotod:

...

..

...

...

22. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

EESTI "KULTARANTA" - Lea Rand (koostaja)

 Mõnikord juhtub nii, et minuni jõuavad ka raamatud, mida poodides müügil ei ole. Või see siiski on? No ma Rahva Raamatu lehelt ei leidnud.
  Suured ja siirad tänud sulle, armas Lea Rand, selle väga põneva jalutuskäigu eest! Jah, just Lea on teinud ära suure töö, koostanud raamatu "Eesti "Kultaranta."

 Ka mina tean, mida tähendab raamatu koostamine, see on suur ja vastutusrikas töö. Raamat ei sünni üleöö!

 Ma sain väga palju targemaks, kohe väga-väga palju! Nüüd ma isegi mõistan, miks armsal Toilal on kohe väga eriline aura, tunnetasin seda ligi 4 aastat tagasi, kui käisin just Lea kutsel Toila raamatukogus oma raamatuid esitlemas. Tahtsin hommikul küll veel Toilaga tutvuma minna, aga olin öösel haigestnud ja ei saanudki. Tahtsin näha Toila imelist loodust lähemalt ja kindlasti ka Oru parki, kuid ma usun, et see võimalus ootab mind veel ees.

 Umbes kuu aja eest kolis mu kirjutamisel oleva romaani peategelane Toilasse elama, no ta armus sellesse asulasse, nagu minagi. Nii ma siis hõikasin, et ma vajan Toila kohta rohkem infot ja armas Lea saatis mulle raamatu. Nüüd oleksin justkui päriselt kogu Toila läbi käinud. Aitäh!

 Tänu sellele raamatule sain ka teada ka kaugest Eesti ajaloost, mis mind väga paelub. Ja nüüd tahaks Igor Severjanini teoseid lugeda, sest see, raamatus avaldatud luuletus juba meelib mulle. Pealegi on Toila lähistel sündinud, paljude teiste kuulsate inimeste hulgas, ka režissöör ja näitleja Kaljo Kiisk. Tema ema Els Kobbel töötas kunagi ka Toilas kooliõpetajana. Isa Karl Kiisk töötas noorena Toila veskis. Aga kõigest pikemalt saab lugeda raamatust.

 Ja no see Oru loss, park jne...ma olin lugedes kuidagi väga õiges kohas ja õiges ajas. Ausalt!

 Mul on siiralt hea meel, et mu romaani nimitegelane just Toilasse kolis! Lisaks elab mul seal veel mõni hea tuttav. Tervitusi teile kõigile! Koos kallidega.

 Aitäh!

see raamat läheb eriliste raamatute riiulisse, pühendusega ju :)

lõik Kaljo Kiisast...

21. märts. 2019.a.
Vana-Rääma