esmaspäev, 25. juuni 2018

Jaansoni rada 110.päev


 Meie imeline jõepromenaad on valmis!
 Olen sihilikult eiranud mõnda aega Jaansoni rajal kepikõndimist ja täna ootas mind (meid) ees mõnus üllatus, promenaad on valmis ja mulle väga, väga meeldib.

 Et hirmudest võitu saada tuleb nendega silmitsi seista. Täna läbisime 8,1 km ja mina sain oma foobisat võitu. Ma ei hakka siin mainima millest see tingitud oli (olen juba maininud ka), lasen foto(de)l kõnelda. Ja varesed, neid oli rajal õige mitu, üks neist ei kartnud fotoaparaati ja ei kavatsenud seda nähes laualt ka minema minna ja see oli seal 3-4 km vahel. Jah, mul on komme varestega kõnelda ja kunagi kui ma Kanali tänaval (Alevi vana kalmistu otsas) elasin, või noh korteris ikka elasin, saatsid varesed ja rongad mind pidevalt koju. Olen linnulausuja vä? ;)

 Enesetunne on ülihea, olgugi, et rajale minnes veel veidi tibutas ja tuul ei pidanud ka piiri. Praeguseks on suvi Pärnusse tagai jõudnud ja loodame, et läheb iga päevaga soojemaks, et saakime Germoga korralikult Vana-Pärnu randa minna.

 Nüüd aga lasen fotodel kõnelda ja sukeldun taas romaani.
Olgu teie tuju ja enesetunne sama hea kui mul!

Fotod:
ühisendel...
Germo katsetan kesklinna sillaäärsest uut pinki...
olin, olin kenasti sisse pakitud
lihtsalt imekena...
mitme erineva kattega rada...
päris pikk jõepromenaadi...ja kena
1 km läbitud...
sõudeklubi ujumiskoht oli inimtühi...
2 km läbitud...
3 km läbitud...
reklaam...
rahu sellele noorele hingele sinna üles...
4 km läbitud...
ilus...
ta lausa poseeris...
sõber vares kellega juttu jätkus kauemaks...
esimene puhkepaus peale viie km läbimist...
siis kui kõht rajal tühjaks läheb...


25. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

Jaanid läbi, suvi läbi(?)


 Tegelikult ma nii ei mõtle nagu blogipostituse pealkiri kõneleb. Suvi ju alles algas. Aga õnneks sai jaanid superilusa ilmaga ära peetud. Olgugi, et ma sellel aastal suurel jaanitulel ei käinudki, vaid nautisime jaane kallite inimeste ringis, nii ühes, kui teises kohas. Mind pigem hämmastab kui mööda võivad ilmaennustajad panna, laupäev oli tõesti superilm, ei sadanud, aga täna ei saa mitte rajale, kuigi väga tahaks. Sajab seda lausvihma mida ilmaennustajad lubasid laupäevaks. Aga jah, eksimine on ju inimlik ja ma usun et suvi tulemata ei jää.

  22. juunil tegin algust lasteraamatu PETU järje, ehk siis kolmanda raamatu kirjutamisega, sest teine raamat PETU LÄHEB KOOLI peaks sellel aastal ilmavalgust nägema, sest illustraator, kallis Signe, jõuab juulis illustratsioonidega Eestisse. Seda raamatut on nii kaua oodatud ja küsitud, et esimene osa PETU hakkab poodidest juba otsa lõppema. Teine osa PETU LÄHEB KOOLI kõneleb sellest kuidas Petu esimesse klassi läks, internaadis elas jne...Kolmas raamat kõneleb elust Oidrema(a)l ja paljust muust. Nii põnev on kirjutada otse elust (koos fantaasiatega), selleks vajan rohkem omaette olemist ja loodan, et see mul ka õnnestub. Aga olen ka sõprade jaoks olemas.

 Olen viimasel ajal palju positiivset tagasisidet oma raamatute kohta saanud ja mõnda neist facebookis jaganud. Aitäh! Lähitulevikus peaks mu romaanitriloogia 2. raamat "Maris kolib Portosse" ka ilmavalgust nägema, töö käib. Ja ühe kalli ja andeka inimese raamatu koostamine on ka täies hoos, see raamat näeb ka lähitulevikus ilmavalgust. Sestap ei puhka ma ka suvel kirjutamisest ning kirjutan ka igakuiselt kahele ajakirjale. Ja mul on veel hetkel see periood mil ma lausa neelan raamatuid, ainuüksi sellel kuul (juuni) olen läbi lugenud 10 romaani ning need ei ole teps mitte vaid õhukesed vihikud olnud.

 Meeleolu kõigub viimasel ajal äärest äärde, kohati tuleb ette päevi millal ei taha mitte kedagi näha, tahaks omas mullis olla, oma kirjatöödele keskenduda, oma perele keskenduda, aga ei saa, on mõningad häirivad tegurid. Sestap lausa kadestan neid kirjanikke kellel on oma pelgupaik, olgu selleks suvila, maamaja või teine riik, kuhu ta saab pageda ja rahulikult oma kirjatöösse keskenduda. Ma lihtsalt ei talu kui mu elamisse astutakse koputamata ja siis kui "külaline" heaks arvab. Tahan oma privaatsust, tahan oma elu...Kui ma surfan netis, on see minu isiklik elu, kui ma söön, on see minu isklik elu, kui...Viisakas on ikka kui külaline, kas helistab ette, või koputab uksele ja küsib kas mul on aega tema jaoks. See on ju elementaarne et oma kodu on oma kindlus. Mina ei astu kellegi elamisse nagu oma koju ja pealegi ma ei käigi väga külapeal, sest oma kodus on palju teha, pealegi on mul erivajadustega laps, minu pereliige, nagu ka kass Simba, nagu ka mu kõige kallim mees, kes on mul olemas juba ligi 13 aastat ja see ei loe, et meil visiitsuhe on. Need 3 tegelast on minu jaoks hetkel kõige tähtsamad, ja muidugi ka mu noorem poeg, kelle jaoks on uksed alati valla. Tema elab juba aastaid eraldi.

 Nüüd aga pühendun kirjutamisse.
Olge hoitud ja armastatud!
pildike jaanidest. ülejäänud pildid ei ole avalikustmiseks, mul on oma elu, oma privaatsus...


25. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

laupäev, 23. juuni 2018

Rada 109. päev


 Täna hommikul tõustes kohe kiskus rajale, sest ilmataat on ikka täiega puusse pannud, täna pidi kogu päev laussadu olema ja alles homme päike välja tulema. Aga ei saanud päikeselist hommikut raisku lasta minna, seda enam, et õhtuks on jaaniplaanid.

 Panin taas pedomeetri endale külge, sest uus rada tuli ära mõõta ning koju jõudes näitas pedomeeter 6,6 km. Väsimust ei ole, jalakrampe ka mitte ja kaalunumber on 113, ehk siis kaalun 30 kg vähem kui eelmisel aastal samal ajal. Kui kepikõndi harrastama hakkasin, langes kaal kolinal, aga nüüd läheb visamalt, kuid ma ei heitu, nii peabki ilmselt. Pole ju kusagile kiiret, ikka tasa ja targu, palju tähtsam on enesetunne, ja see on tõesti hea. Aga panin siiski tuulejope selga ja õhukese salli kaela, sest mu kael on nagu ta on, aga praegu ei ragise, ega ei valuta ka. Võtan kenasti ka magneesiumit, iga päev 2 tabletti.

 Jaansoni rajale ma eriti ei ihka, no ikka teatud põhjusel, aga küll ma sellest foobist ükskord üle saan. Aga tegelikult mulle meeldibki käia erinevaid radu, need justkui inspireerivad ja täidavad veel tugevama ja positiivsema energiaga. Sestap üritama ühe uusi radu kepikõndida.

No ja eile hakkasin PETU 3 kirjutama.

 Pärnusse on soe suvi tagasi jõudnud, nautigem seda! Kauneid jaane!
Ikka Rääma linnaosas liigume...
Rääma disc-golfi park
ristmik...
vot nii...
rada...
Pärnu pikim maja-Kuldne Kodu
olen, olen nagu kubujuss...
Ülejõe Selveri ees...
ja mööd Piiri tänavat koju...



23. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

reede, 22. juuni 2018

MEELESPEAD - Helju Pets


 Ma olen paar viimast ööpäeva veetnud selle raamatu lummuses ja seda otseses mõttes. Tegu on Helju Petsi romaaniga "Meelespead," mis märgiti ära kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel 2015. aastal. Sellel ajal oli see selle autori viies romaan, kuid ma pole veel kursis palju tal neid tänaseks ilmunud on.

 See, ligi 500 lk-line romaan on nii põnev, et ma lükkasin nii mõnegi kodutöö edasi, et saaks lugeda, ainult lugeda ja lugeda. Tohutult hästi kirjutatud, lihtsas ja selges keeles. Mahuka raamatu kohta ei lohisenud ega logisenud see kusagilt, pigem andis iga rida hoogu juurde ja mul polnud isegi aega oma pahet (suitsetamist) harrastada. Vaat nii mõjub üks ülihea raamat.

 Ma tõmbaksin väga, väga palju paralleele Leelo Tungali "Seltsimees lapsega," aga julgen öelda, et mulle meeldis see raamat isegi rohkem. Kuidagi haakuvam ja põnevam oli, kuigi ennist arvasin et Leelo raamat oli, on ja jääb minu jaoks Sajandi Raamatuks. Süžee on suhteliselt sarnane neil kahel raamatul ja põlvkonnad raamatutes ka. Kuigi mina olen ka sündinud Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, polnud minu jaoks lapsepõlv üldse õõvastav ja ei tundunud ka nii karm, nagu antud raamatute sisus. Aga tõenäoline on see, et kõige rängemalt elasid Eesti Vabariigi kadumist ja Nõukogude Liidu alla minemist üle tolle aja eestlased, sest see ränk taak, mis nende hingesid siiani rusub, ei unune iial, kahjuks. Pean silmas küüditamist ja külade suremist, vene võimu kätte minemist. kus tuli kõndida mööda nööre ja teha täpselt seda nagu riigi kord nõudis. Elati hirmus, et kui käske ei täida ja Eesti Vabariigi sümboolikaga "lehvitad, "ootab ka sind Siberisse sõit.

 Olen nüüd enamvähem kõik Tänapäeva romaanivõistluse (2015) "võidutööd" läbi lugenud ja julgen öelda, et mina oleksin valinud just selle raamatu võidutööks, sest siit on väga palju õppida ja üleüldse võiks seda raamatut lugeda ka tänapäeva noored (jah, las ma kõlan vanurina), vähemalt põlvkond minust nooremad. Oma emade, isade ja esivanemate saatusega võiks (või lausa peaks) kursis olema, ehk muudab see noorte suhtumist eakamatesse. Olgugi, et mina olen aastakümneid noorem kui selle raamatu tegelased, leidsin ma siiski palju äratundmisrõõmu, kohati nagu oleks minu elust kirjutatud.

 Minu lemmikraamat!

Aitäh teile, Helju Pets, et toote minevikku tänapäeva, sest see kes minevikku ei mäleta elab tulevikuta!

Rahva Raamatus on see raamat hetkel müügil häbematult odava hinnaga:


Raamat

MEELESPEAD

Autor: HELJU PETS
 2 Google +0  0 Share0

„Meelespead” on 1940. ja 1950. aastate Hiiumaal hargnev perekonnalugu, mis kirjeldab väikeste inimeste elu ja otsuseid suurte ajaloosündmuste keerises. Loo keskmes on tüdruk nimega Ede, kes elab vanavanemate hoole all ja saab koolis stalinistliku kasvatuse, teadmata seejuures midagi oma vanemate saatusest.
Traktorist jõllitas suuremõõdulist kullatud raamis Stalini portreed.
„Noh, vaata!” uhkustas Luukere. „Vean meie riigi juhti! On ju Stalin!”
„On,” nõustus traktorist. „Aga kuhu sa viid ja miks?”
„Viin isakese pildi tema tütrele. Kas sa siis pole kuulnud, et Metsakülas elab Stalini tütar, Ede Müller? Saksa perekonnanimega küll, aga mis sellest.”
Tänapäeva 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud „Meelespead” on Helju Petsi viies romaan.
ISBN 9789949277827
Ilmumisaasta 2015
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 488 lk
Mõõt 221x149x32 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg: 30.04.2016



22. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 20. juuni 2018

Rada 108. päev+ Vana-Pärnu rand jt...


 Täna võtsime Germoga ette teekonna Vana-Pärnu randa, sest me polnud sellel aastal veel jalga märjaks saanud. Mis sest, et olime vaid põhimõtteliselt kahekesi rannas, vees ja vesi oli väga külm ning lained hiigelsuured (nagu oleks ookeani juurde sattunud), mina käisin nabani vees ja Germo peaaegu püksteni. Ma oleks ennast ka üleni märjaks teinud, aga vaatasin et Germo lõdiseb ja otsustasin, et sellel korral tuleme suht kähku välja. Ma ise suudan juba 17 kraadises vees vabalt liguneda, aga mul on sihuke tunne, et nii soe see vesi ei olnud, laine keerab külmi hoovuseid kaldale.

 Peale meie olid veel rannas vaid mõned lohesurfarid, aga ei ühtegi ujujat. Tegelikult pole ju ilm nii külm, aga veest välja tulles tundus täna, et ilm on lausa soe, kuigi tavaliselt on vastupidi.

 Germo tahtis nii väga lehmi paitama minna. Nad olid küll julged aga elektrikarjusega piiratud, seega ei saanud ma Germo soovi täita, aga kenasti poseerisid nad meile küll, ka osad vasikad, kes olid veel eriti armsad.

 Tegelikult oli mul veel üks plaan, tahtsin väisata ühte Pärnu eakat poetessi, aga ta ei vastanud telefonile. Ehk järgmisel korral. Aga kuina me liikusime mööda Ranna tänavat Vana-Pärnu jalakäijate sillale siis külastasime Vana-Saugas Evet ja Kaidit. Oli tore, aitäh!

 Unustasin pedomeetri küll koju, aga arvan, et läbisime umbes 6,5 km, arvestades aega mis kilomeetri läbimiseks kulub. Ja randa läksime me otse, ilma ühegi vahepeatuseta.

 Ja siis veel see mõnus üllatus, jah, lastelaulude plaan "Väike ime" potsatas täna mu postkasti. Selle eest võlgnen suured tänud Margrit Kitsele ja mudilaskoorile. Minu lugu "Ärgake" on sellel plaadil kenasti olemas. Olen üliõnnelik, aitäh!

 Nüüd aga väike fotogalerii ka:
minek mööda Jannseni tänavat
Vana-Pärnu ehk Siimu sild...
veidike veel ja rannas
Germo läheb merre...
no lihtsalt nunnu :)
tuulest viidud...
meres käidud, Germo paneb riidesse..
mäslev meri...
mees ja meri...
on, on kabiin ja pingike ka olemas...
sellest et ma tahtsin lennutada lohet...
vasikad ka...
tõelised sõbrad
no nad on lihtsalt niiiii armsad
Vana-Pärnu ranna lähduses väike paus kepikõnnile...
Vana-Pärnu jalakäijate sild,...
Kaidi ja Germo
VÄIKE IME
armastan!
VÄIKE IME "Ärgake"


20. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 19. juuni 2018

Vaikus murrab südameid



Vaikimine murrab südameid

   Leegid. Võimsad ja särisevad leegid. Nagu kulupõletamise leegid, mis üha võimsamaid mõõtmeid võtavad, tekitades tunde nagu kogu maailm põleks.
   Just selline kululeekide pilt maalis ennast Mirdi silme ette, kui ta ihuüksinda õhtuhämaras jõeääres istus ja kive vette loopis.
   Mirdil oli juba aastaid komme jalutada päeva lõpus kodu lähistel asuva jõe äärde, noppida pihk kive täis ja loopida neid vette. Nii saatis negatiivse ja surnud energia, millega ta nädala jooksul kokku puutunud oli, jõkke. Ja see toimis. See toimis sedavõrd hästi, et mõnikord kui noor pruunisime brünett naine ei jõudnud nädalaid veega kõnelema, hakkas tal halb ja elu kiskus kiiva. Positiivse loomuga Mirt ei sallinud intriige ja inimesi kes neid alalõpmata sepitsesid ning teiste elu elasid. Tahes-tahatmata tekkis selliseid indiviide heatahtliku naise ümber üha enam ning Mirdile tundus nagu toituksid need tegelased tema energiast, eluenergiast, elades tema elu. Just see tunne pani noort naist tihtilugu tundma tühjaks pigistatud sidrunina, ja see tunne ei olnud mitte hea.
   „Isa, palun anna andeks, et ma pole ammu Sinuga suhelnud! Isa, ma teen seda alati esimesel võimalusel! Isa, ma armastan...“ suhtles Mirt järjekordselt jõeveega, või isaga, kui kellegi madal hääletoon tema vestlusesse sekkus.
   „Mis sundis küla kõige kaunima neiu usku pöörama?“ muigas äsja vangimajast vabanenud, vanakooli tatoodest kubisev neljakümnendates eluaastaes mees, kes oli oma grusiinist isa poolt pärinud tõmmu naha ja kongnina. Mees, keda kartis ja põlgas kogu ümbruskond, sest ta olla kunagi süüdistuse saanud asula ninamehe alaealise tütre vägistamises. Tegelikult kahtlesid paljud kas selle üldse tõepõhi all on, aga igasugune positsioon ju maksab ning antud uhul sai määravaks ninamehe positsioon. Väidetavalt olla ninamehe alaealine tütar, kes vahetult peale intsidenti kuueteistaastaseks saanud, mees ise provotseerinud, temaga intiimselt flirtinud ja ise mehele kaissu roninud. Kahjuks juhtus seee kõik ninamehe kodus, ninamees tabas neid otse teolt, ning pikad vanglaaastad terendasid Grigorile, keda rahvasuu hellitavalt Grišaks kutsus. Ninamees ei suutnud leppida juba sellega kui mõni mees ta tütrega, ilma tema loata, suhelda julges.
   Griša, nagu ka kogu asula rahvas ei teadnud, et Mirdi pärisisa ei olnudki mees kes tüdrukut juba sünnist saati kasvatas, kes hukkus rekaõnnetuses enne kui Mirt päevavalgust nägi. Mirdi ema ei elanud Mirdi isaga koos.
   „Täitsa isa suust kukkunud!“ väitsid kõik inimesed, nähes Mirti oma kasuisaga koos, kellegi neil tõesti oli hämmastav sarnasus. Ja Mirt kandis ka kasuisa perekonnanime.
   „Õige mehe olen endale valinud! Õige isa oskasin Mirdile valida“ muigas Mirdi ema Kerilin, kes oli küll tütrega suur sõber, aga mõne minevikuvarju jättis siiski oma teada. Nagu me kõik.
   „Hmm, ma pole mingi usklik!“ kähvas Mirt, kelle süda tagus Grišat nähes kordi kiiremini. Mehe ilmumine ehmatas teda sedavõrd, et ta oleks äärepealt kaldalt vette kukkunud.
   „Ära karda tüdruk! Ära karda! Ma ei teeks kärbselegi liiga, veel vähem sinu sugusele kenale piigale. Ära karda...Anna mulle andeks kui ma sind ehmatasin ja eksiarvamusega lagedale tulin. Anna mulle tõesti andeks.“ läks Griša süda härdaks, ta pööras kannalt ringi ja hakkas edasi liikuma.
   „Oota! Pole midagi juhtunudki! Pole mul sulle midagi andeks anda. Istu. Tule istu minu kõrvale. Räägime. Ja tead, ma pole kunagi ühtegi külajuttu uskunud. Mitte kunagi!“ tundis Mirt et Grišal on süda õige koha peal.
   Aeg möödus. Peaaegu igal õhtul kohtusid Mirt ja Griša samal ajal, samas kohas. Nad armusid. Kuigi kasuisa armastas Mirti nagu oma lihast tütart, tundis Mirt ikkagi oma bioloogilisest isast puudust. Talle meenus tihti tõde „veri on paksem kui vesi“ ja hing valutas peale seda tõdemust. Pole üldse ime, et Mirt isa vanusesse mehesse armus, sest ta tundis siiski isaarmastusest puudust ja otsis seda vanemates meestes. Just sellesse jõkke oli visatud tema bioloogilise isa tuhk ning Mirt ei käinud mitte kunagi selles jões ujumas. Mitte kunagi. Ta käis selle jõe ääres vaid isaga suhtlemas ja temalt abi palumas, armastust ja mõistmist otsimas. Mirt kujutles kuidas isa kõik tema loobitud murekivid kinni püüab ja jõemutta matab. Nii saigi naine muredest priiks.
   Kui Mirt ja Griša oli pikalt oma platoonilist suhet vaka all hoidnud, juhtus ühel õhtul kurikeelne ja pahatahtlik Mirdi naabrinaine, kes asulas jutte kokku ketras ja palju omalt poolt juurde lisas, noori lahkumissuudlust suudlemas. Mirdi ema, kelle kõrvu ka järjekordne külajutt jõudis, seedis seda vaikselt, süda murest tulvil, kuid ta ei läinud tütrega noomima, vaid ootas et armas Mirt tuleb ise talle sellest pajatama. Aga vaikus, mis on tingitud õele inimese külajutust, hakkab seespidiselt sööma ka kõige tugevamat inimest. Nii muutus Kerilin iga päevaga närvilisemaks, mida märkas ka ta abikaasa, kuid ei teinud asjast suurt numbrit. „Naised“ muigas ta habemesse. Siis ühel õhtul see juhtus.
   Mirdi kasuisa putitas garaažis autot ja ema küpsetas köögis kaneelipirukaid, kui Mirt ja Griša käsikäes Mirdi kodu uksest sisse astusid.
   „Tere, mina olen Grigori, hüüdnimega Griša. Ks ma võin teie tütre kätt paluda?“oli peigmees väga viisakas.
   Kerilin keeras enda näo noorte poole ja karjatas „Eiii! Mitte mingil juhul! Eiii! See ei ole võimalik! Eii!“
   „Ema, mis sul viga on? Usud ka neid külajutte? Ma olen sinus pettunud!“oli Mirt ema käitumisest suures segaduses, arvates, et ema rõhub Griša halvale mainele ja käitub sellepärast nii ettearvamatult, kuigi ise oli ta alati tütrele õpetanud, et tähtis ei ole inimese vanus, positsioon ega rahanumber, kui armastaus, nagu tulvavesi peale tuleb.
   „Mis siin toimub? Mis kisa see on?“ jõudis kasuisa garaažist tuppa.
   „Ma, ma palusin teie tütre kätt, aga...“ püüdis Griša selgitada.
   „No ja mis sest nüüd nii hullu on?“ esitas mees küsimuse oma paanikas abikaasale. „Vanuse vahe ei ole ju ometi määrav!“ õigustas kasuisa noorte otsust, mille peale Mirt suunurka muige manas.
   „Ainult üle minu laiba!“ oli Kerilin endiselt hüsteerias.
   „Aga, ema...“ üritas Mirt midagi selgitama hakata, kuid see tal ei õnnestunud.
   „Ei mingeid agasid! Ma ei luba sul abielluda su oma bilooogilise onuga ja jutul lõpp!“
Majja sigines vaikus. Noorte silmad kõnelesid „jumal tänatud, et meie suhe veel voodini ei jõudnud“ keeles, kuid nende südamed olid närbunud. Tuli leida eliksiir, mis turgutaks taas elule.


19. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma