ELU PÄRAST ELU 2. (27.pt)

27. peatükk

  Noored istusid tänavakivil ja lasid Rinaldo valmistatud toidul hea maitsta. Maris püüdis küll uurida mis on prae nimeks, aga targemaks ei saanud ta niikuinii. Kuigi portugallastel on kombeks praadi tehes lüüa ühte patta nii liha, kui ka mereannid, maitses praad hästi. Rinaldo ei olnud küll maitseainete lisamisega kade olnud ning ise väitis ta, et toit peabki vürtsikas olema, kuna vürts tapab vähirakud ja ei lase sellel sõralisel oma kombitsaid laiali ajama hakata. Pealegi meeldis Rinaldole tegelikult idamaine köök. Tema tehtud praad sisaldas, kalmaare, loomaliha, sibulat, ohtralt jalapenot, tursakala, kikerherneid ja palju muud. Rinaldo armastas kokku segada igasuguseid pajaroogasid, sestap ei olnudki neil õiget nimetust. Ja üleüldse oli Maris hämmingus, et ühe toidu sisse lisatakse palju erinevaid lihatooteid, olgugi, et kodumaine seljanka, mille sees on ka palju erinevaid lihasid, on naise üks lemmikuid.

  Inimesi liikus tänaval palju, mitte keegi ei vaadanud viltu, et noored seal einestasid. Pigem soovisid möödujad neile head isu, naretasid ja liikusid edasi.

  „Hmm, päris maitsev oli! Aitäh, sõber!“ kiitis Maris Rinaldo kokakunsti, kuigi ilmselt ta peab veel harjuma portugalipäraste toitudega. Samas osad praed on samad mis Eestis. Näiteks ühel päeval käis ta kanapraadi söömas. Lisandiks oli keedetud riis ja tomati viilud, ainult kastme maitse oli võõras, aga meeldiv. Ei midagi erilist. Ja isegi sama jääteed, mida Maris armastab, on saadaval, nagu ka teisi kaupu. Kuid jah, magusast tunneb Maris pidevalt puudust, aga Rinaldo lubas teda juhatada kommipoodi, kus müüakse teiste maade toodangut ning siis peaks naine oma magusavajaduse saama rahuldatud.

  „Mul on südamest hea meel kui sulle maitses! Kas said ikka kõhukese täis? Või võin sind veel millegagi kostitada?“ oli Rinaldo kavala näoga.

  „Oi, ei, aitäh! Ma lähen lõhki!“ tänas naine. Rinaldo võttis taskust pisikese šokolaadi, mille ta oli oma kodu juurest, pisikesest poest ostnud, just Marise tarvis, ning vibutas seda. Marisel hakkas lausa suu vett jooksma.

  „Oiiii, Rinaldo, sa oled vastik!“ lausa janunes naine selle magusa suutäie järel.

  „Sohh! Kuidas siis nii kohe?!“ oli mees hämminugus, naise kiuste hakkas ta maiust paberist lahti võtma ning asetas oma suu juurde.

  „Näehh!“ tegi naine solvunud nägu, nagu lapsena, kui mõni mängukaaslane maiuse paberist lahti võttis ja temaga ei jaganud. Selline asi solvas maiasmokka kohutavalt. Tema ise oli alati viisakas, ning teda oli õpetatud asju teistega jagama. Tõsi küll, vahel tuli ette ka päevi, kus ta sai vaid paar kommi, läks vaikselt oma tuppa ning pistis need ruttu põske, et ei peaks teistega jagama, nii teevad kõik lapsed kellel magusaisu on suur.

  Rinaldo oli kaval, ta õrritas naist tükk aega, kuni pistis šokolaadi naisele suhu ning üritas siis ise ka sellest ampsata. Ja siis nad suudelsid. Ja see suudlus ei olnudki soolane.

  „Appi, kõik vaatavad!“ tuli naisele äkki meelde kuidas nad Trevoriga omal ajal diskol suudlesid ja korraga avastadi, et kümned silmapaarid neid vaatasid. Ta kangutas ennast Rinaldo embusest lahti, kugistas viimase šokolaaditüki alla ning limpsas keelega suunurgad puhtaks, kuid tema üllatuseks publik puudus.

  „Ainult mina näen sind, mu kallike, ainult mina! Ja kui keegi vaatabki, siis ilmselt tunneb ta meie üle rõõmu ning uhkust, ei iial kadedust!“ selgitas Rinaldo, sõi suu tühjaks ja lonksas vett peale. Maris muutus vallatuks, haaras noormehe käest veepudeli nii, et Rinaldo tsärk sai märjaks, aga noormees oli kiirem, haaras pudeli tagasi ja valas sellest vett Marisele. Naine kiljus nagu puberteedieas nooruk ning tegelikult olid mõlemad nagu pubekad, sest neil oli lõbus teineteisega olla ja armunud inimesed tihti muutuvadki nagu lasteks tagasi, teevad meeletusi ja lapselikke nalju, aga see pole üldsegi paha, sest lapselikkus on vaid voorus.

  „Aga tead, aeg tiksub. Ise tahtsid mind õhtul üllatada. Peaks ühe siesta maha ning saaks siis õhtul uuesti kokku. Mul ongi kodus palju toiminguid.“ nentis Maris.

  „Aga kes nõud ära peseb?“ tegi Rinaldo Marisele silma.

  „Aga kes mu hambad ära peseb?“ vastas Maris küsimusele küsimusega, tegi Rinaldole silma ning muigas.

  Noored kallistasid ning kumbki läks oma teed, sest põnev õhtu ootas ees.

  Marisel oli kõht nii täis, et ta lausa potsatas oma voodile. Meeled olid nii hajevil ning miski ei andnud asu.

  „Pagana pihta, Rinaldo meeldib mulle! Meeldib nii hullupööra, et,et...ma lausa kardan temaga kahekesi olla! Aga mis sellest siis on, kui ma ikkagi...Ei, ei, Maris!“ kutsus naine ennast korrale. Aga unistamine ja armunud olek tegi oma töö, uni tikkus vägisi silma. Naine jäi magama.

  „Pagana pihta, see naine meedib mulle hullupööra! Ei anna enam asu,ei päeval, ega öösel! Küll need Eesti naised on ikka sarmikad ja kenad! Hullumaja! Kuidas ma küll saaksin ta südame võita? Ohh, Rinaldo, sa ei tea isegi kas ta siia jäädavalt elmaa jääb ja sina oled juba kõrvuni sees! Kui õige aitaks teda? Aitaks talle tööd leida, siis ehk jääb? Jees, geniaalne idee!“ jõudis Rinaldo järeldusele, pesi kähku nõud ning ruttas sõbra juurde, kellel oli keskväljakul oma ehete pood.

  „Hei, Rahul, kuidas läheb?“ tervitas ta indust sõpra, kellel oli Rinaldo visiidi üle siiralt he ameel.

  „Hei, hei! Mis ime see küll on, et sina siia tulid!? Oled viimasel ajal kuhugile kadunud, sind näeb üliharva. Kas on midagi juhtunud?“ oli Rahul mures.

  „Ei, ei vastupidi, kõik on kõige paremas korras! Õhtul lähen fadot laulma, tulin veidi aega parajaks tegama. Aga kuidas endal? Kas äri õitseb?“ uuris Rinaldo.

  „Mis ta siin õitseb, aga, noh, kurta ei saa, kuigi kerge väsimus on. Vanemad sõitsid Delhisse, kuna vanaisa tervis ei ole enam kiita. Nad koliks hea meelega vanaisa Portosse, aga taat on mul oma riigi patrioot, ei tema tule. Siunab teine niigi meid, et me olla kodumaareeturid, aga...Ja mina pean päevast päeva ning ööst öösse siin üksi majandama. Päris raske on. Tänaseks olen küll neljatunniste siestadega juba ära harjunud, aga ikkagi, tunnen ennast nagu töörobotina, vabu päevi ei olegi. Ja ise? Oled naise võtnud, et nii õnnis nägu peas?“ oli Rahul terane, kuid muigas.

  „Ee, seda, et...ei, ei, ma ei ole naist võtnud! Kus sa sellega! Ega need asjad nii ruttu ka ei käi. Kuid tõsi, olen ühest naisest rohkem huvitatud, kui teistest. Ei saa salata. Ta lihtsalt on võrratult ilus, kõige ilusam, maailma ilusam!“ ei suutnud mees oma emotsioone tagasi hoida.

  „No jah, mis sul viga, eks naised tiirle ikka hõbedahäälsete meeste ümber rohkem! Sul on alati valikut olnud, erinevalt minust , kes lausa elabki poes. Ja ega mul kerge ei ole, vanemad on vanemad, nemad loodavad ikka, et abiellun kunagi indu naisega ning kolime kodumaale tagasi. Nad tõesti südamest loodavad. Aga eks seda näita aeg. Vanapoisi staatus ei ole enam mägede taga, aga nii, siis poes aastaid saates võingi elu ilusama aja maha magada.“ kurtis mees, kes nägi väga nägus välja, tark ja kena, alati hoolitsetud India mees, blondide naiste silmarõõm.

  „Nojah, eks ta ole. Oot, sul ei ole ühtegi vaba päeva, aga vajaksid?“ tuli äkki Rinaldole meelde idee mille pärast ta sõpra külastas. Kuigi mitte ainult Marise heaolu pärast, tal oligi süda juba veavas, et polnud Rahuli ammu külastanud.

  „Jah. Just. Said minust õigesti aru!“ teatas Rahul.

  „Oot, oot, mu üks naistuttav otsib tööd. Ta küll ei oska portugali keelt, aga inglise keelt räägib perfektselt. Äkki tema saaks sulle vabu päevi anda?“ pakkus Rinaldo.

  „Kas tõesti? Kas ta oleks siin poes nõus oma pikki päevi veetma? Inglise keelega saab ideaalselt hakkama, mina ka ju sain, enne, kui portugali keele selgeks õppisin. Pole probleemi! Ohh, sõber, ma oleksin väga tänulik, kui tõesti eliaks kellegi, sest tunnen, et vajaksin puhkust.“ rõõmustas Rahul.

  „Aga ma räägin temaga, luban. Lähen räägin juba täna. Tegelikult lähengi temaga täna fadot lauma, ehk tahaksid kaasa tulla? Teekisn teid tuttavaks? Ega ei peagi väga vara kohal olema, võid ka peale tööd tulla, kui tahtmist ja jaksu!“ kutsus Rinaldo sõpra kaasa.

  „Aga ma tulengi. Panen lihtsalt täna veidike varem äri kinni ja tulen. Ausalt. Aitäh!“ säras indust mees nii eriliselt, et ta suurem mandlikujulised silmad läksid lausa vett täis, aga need olid rõõmupisarad.

Rinaldo läks koju, käis vannis ning lõhnatas ennast. Ta ei tihanud mitte koduseinte vahel oodata millal nad Marisega kokku saavad. Mees võttis oma kitarri, ostis lilled ning jalutas taas Marise akna alla fadot laulma. Naine arvas, et näeb fadolaulu unes, kuid silmi avades taipas, et kõik toimub siiski ilmsi. Ta oli sisse maganud. Maris läks rõdule, vehkis käega ning vabandas, et oli liiga pika iluune teinud, aga tal polnud aimugi, et Rinaldo mitu tundi enne kohale tuli. Aga naisel oli kõik sättimata, ta teatas mehele, et ruttab vanni ja siis sätib ennast kenasti valmis. Rinaldo soostus, ta istus trepimademele ning laulis edasi, kaabu jalge ees. Möödujad aina nautisid, poetasid kaabusse sente, tänasid ja läksid oma teed.

  Kui Rinaldo fadot lauma läks, said Rahul ja Maris kenasti omavahel aega veeta. Käed olidki löödud ning loetud päevade pärast lubas Maris ehetepoodi praktikale minna, sest ega tal müüja kogemust ei olnud. See, et Rahul ning Maris rõõmsalt aega veetsid, tegi Rinaldo pisut armukadedaks, ta laulis südantlõhestavalt armastusefadot, lausa nii, et pisarad voolsid, aga Maris ei näinudki, ta ainult kuulas, kui sedagi, ja vestles uue tuttavaga. Näis nagu nad oleks üliõnnelikud tutvumise üle. Küllap olidki. Muidu suhteliselt karsklane Maris aina valas portveini ja jõi ning ilmselgelt oli ta juba kergelt svipsis. Isegi Rahul tarbis ohtralt veini, kuigi ta seda jooki ei armastanud, aga ilmselt hea seltskond paneb pruukima ja ega sellel hetkel ei mõelda ka tagajärgedele. Kui Rinaldo lõpuks oma etteastega ühele poole sai, oli tal päris raske seltskonda sulanduda, sest teda ei kuulatud. Mees kartis, et tegi elu suurima vea, kutsudes Rahuli kaasa. Ta kartis, et Maris on ehk nüüd hoopis Rahulist huvitatud ja temal pole enam mingisugust lootust Marise südant võita. Kui juba naist tema lemmikfado, mis üle Rinaldo huulte kõlas, ei liigutanud, siis võis kahtlusel tõepõhi all olla.

  „Ma hakkan liikuma. Tahaks nautida öist Douro kallst ja lihtsalt jalutada.“ teatas Rinaldo ootamatult.

  „Kas sina tahad ka juba koju minna?“ küsis Maris Rahuli käest.

  „Mis koht see kodu veel on? Ma tulin üle hulga aja välja ja naudin õhtut, ei tahaks mitte veel minna!“ iroonitses indu.

  „Mina tahaks ka jääda, sest tuju on nii hea ja mul pole niikuinii und, sest magasin päeval.“ teatas Maris. Rahulil oli ilmselgelt he ameel, ta lootis, et saabki Marisega kahekesi jääda. India mehel ei olnud õrna aimugi, et just Maris on see kellesse ta sõber armunud on. Rahulile endale hakkas Maris nii meeldima, et ta hea meelega oleks naise ise koju saatnud.

  „Olgu. Head pidutsemist!“ tõusis Rinaldo lauast ja hakkas ukse suunas liikuma. Korraga tabas svipsis Marist hirm.

  „Oota! Ma tulen ikka ka!“ hõikas ta Rinaldot. Rinaldol oli hea meel, aga ta hing ikka valutas. Maris jooksis mehe juurde ja siis tõusis lauast ka Rahul, kelle samm oli juba üsna tönts. Rinaldo nägi sõpra lähenemas ja viisakusest palus ka Marisel Rahuli oodata. Nii nad kolmekesi mööda öist Douro kallast kodu suunas jalutasidki, kuid piinlik vaikus oli nende kaaslaseks saanud. Kõik kolm olid mõtteisse vajunud, kui äkki Rahul suu avas.

  „Maris, kas ma võin sind koju saata?“ küsis ta. Maris ehmatas. Ta küll nautis mõlema mehe seltskonda, aga Rinaldot ta juba usaldas. Rahuli aga mitte.

  „Tänan pakkumast, sõber Rahul, aga ma eelistaksin üksinda koju minna!“ jäi Maris viisakaks. Pealegi tundis ta Rinaldo seltskonnas ennast turvaliselt ja Rahuli pealetükkivus ehmatas teda.

  „Meie sinuga, Rahul, näeme juba ülehomme. Aga ma tõesti laien ise ka kodutee üles!“ lubas Maris. Indu jäi veidi nukraks, aga samas see meedlis talle, mees lotis, et kui ta esimesel kohtumisel Marist suudelda, ega enda omaks ei saa, siis naise usaldus tema vastu kasvab, et nii teenib ta plusspunkte ja juba järgmisel kohtumisel on naine tema. Rahul oli selles nii kindel.

  Selgus, et ka Rahul elas Belamonte tänaval, aga rohkem keskväljaku lähedal. Nii ta seltskonnast lahkuski ja Rinaldol avanes võimalus Marist koju saata ning naine isegi ei põigelnud. Esimest korda nende tutvuse ajal kutsus Maris Rinaldo endale külla.

Lõpp.

21. detsember. 2017.a.
    Kell 5.02 hommikul
    Vana-Rääma

Üle mägede viib isatallu rada...

foto netiavarustest

  ÜLE MÄGEDE VIIB ISATALLU RADA...

Üle mägede viib isatallu rada
korsten tuulte käes kus varmalt kõneleb
Lagund aidamaja taga auklik pada
ajast ammusest vaid veidi sõneleb

Pole jäänud alles talust ühtki vaia
ka ei tervita sind kured posti peal
Ajahammas ära purenud on aia
väravat ei ava isa käsi eal

Vana tiik on umbes, täis on kasvanud kaevud
vajund sisse keldriküngas nõlva pääl
Murtud süda-seegi hingitseb veel vaevu
rohtunud lillepeenar kuuri taga mäel

Ainult maarjakask veel kõigub karmis tuules
lauda ukselingid tüvve kasvanud
Astun isatallu läbi lembeluule
On mul valikut või üldse kas on muud?


21.12.2017.
Vana-Rääma

Detsembriõhtu sonett

   DETSEMBRIÕHTU SONETT

Detsembriõhtu luurab teispool akent
tal tuuleiilist nina juba nohus
kuid ise istub alastuses rohus
Ei koti teda see et hoburakend

on sõidus, päkapikud veavad trääni
Kuid jõulutaat koob habemesse halli
ja tikib helbeid peale punast salli
Ta lastele on lemmik-meie Ärni!

Ei ole vaja rege ega saani
on aisakellad ka ju minevik
sest nutitelefon on ägedik

Peab jõulumeeski vaikselt juba plaani
kas ainult netis ennast seivida?
Saaks jõuluõhtul vabalt reivida



20.12.2017.
Vana-Rääma

Kõhuliblika saatus...

  KÕHULIBLIKA SAATUS...

üks kõhuliblik pääses eile lendu
ta lendas üle seitsme maa ja vee
tal lihtsalt oli lendamiseks indu
ning tuttav oli talle taevatee

kuid täna sai tal lendamisest villand
nüüd istub kõhus, seedib mida teeb
sai äsja ületatud suured sillad
klosetipotti pääses kõhuveest



20.12.2017.
Vana-Rääma

Ma kohtusin sinuga pargis...

  MA KOHTUSIN SINUGA PARGIS...

Ma kohtusin sinuga pargis
kui päev oli vajunud koost
Nüüd elan ma õnnesärgis
või olen ma õnnistet soost

Seon vihtadeks kokku su verbe
mis vestavad vaid meie loost
Su lähedus kirgas on, kerge
Nüüd võtame! Proosit! Üks toost!

Kui surevad aastad ja ajad
ning rohtu on kasvanud rajad
siis ikka me sinuga koos!

Ma ihkan sind, sina mind vajad
meil antud on elada sajad
õnneaastad se´s muinasloos!



20.12.2017.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 2. (26.pt)

  26.peatükk

  Samal hetkel, kui Trevor kodu uksest sisse astus, tirises köögi laual Mirelli telefon. Mirell ise oli elutoas teleka ees ja kudus.

  „Tere tulemast! Ole pai ja too mulle mu telefon ka, kallis pojake!“ hõikas ema toast.

  Trevori nägu vajus norgu, sest just oli ta tulnud Mathilde juurest, kes lubas Trevorit mitte reeta ning nüüd ta juba helistab emale. Ei saa neid naisi usaldada, mõtles mees endamisi, võttis ema telefoni ja viis tuppa, oma nagu surnumatja nägu peas, tõsine. Mirell vaatas poega ehnunud näoga ja kartis, et midagi on juhtunud, aga ta ei suutnud siiski Mathilde kõnele vastamata jätta ning otsustas peale kõnet poja käest asja uurida.

  „No tere memmeke! Kuidas sul läheb?“ jõudis Mirell enne Mathildet tervitada, kui viimanse suu lahti teha jõudis.

  „Tere, tere, mu lemmik! Ah, mis ta siin ikka, tasa ja targu kulgeb. Iga päev sammuke surma poole, pulma poole ma ju enam ei lähe.“tundus memme tervitusest pisut eluväsimust või pettumust. Pigem ehk pettumust, sest ta hing teeks tõesti veel palju ära, kui füüsis sellele alluks.

  „Näe, Trevor-poiss astus ka just uksest sisse, meil terve pere praegu koos. Selline õnnis tunne kohe. Tahaks, et nii jääkski, siis tunnen ennast ka kasulikumana. Liiga palju on viimasel ajal juhtunud ja ma olen nagu peata kana, kord üritan süüa teha, kord hakkan pesu nõeluma, kord võtan koristamise ette, aga mitte midagi tehtud ei saa. Põen vist keskendumishäiret, sest haigla režiim lõi mu une nii sassi. Nii kui ma päeval magan, olen nagu öökull, öösel üleval ja silmad pärani. See ei ole kindlasti depressioon, lihtsalt liiga palju erivaid emotsioone ajavad segadusse. Aga küll ma jagu saan, Eesti naine ikkagi. Me ju oleme tugevad?“ esitas Mirell monoloogi lõppu küsimuse, kuigi ega ta vastust ilmselt ootama ei jäänud, sest see oli niisama suusoojaks öeldud. Aga memm haaras härjal sarvist.

  „Loomulikult oleme tugevad! Palju tugevamad, kui arvatakse ja kordi tugevamad, kui endale tunnistada julgeme. Kõik on kättevõtmise asi! Igal asjal on siin elus oma ruum ja aeg, katsu sa vaid õiget hetke tabada. Selles ongi tihti küsimus. Ja kui juhtud õige hetke maha magama, võid vaid veel lahkunud rongi vilinat kuulda. Oehh, mina ka nii ootan ja loodan, et mu kallis Maris jõuaks ükskord ometi koju tagasi! Lootma peab ja suurelt tuleb unistada, siis ehk on tulemus ka käega katsutav. Tead, ka minul on hetki kus ma ei suuda midagi teha, sada toimetust on pooleli, lihtsalt istun ja ootan justkui teeks need toimetused ennast ise ära, aga kus sa sellega! Lempsil on ka kogu aeg tuli takkus, aga pole minu öelda, las elab. Hea, et ta üldse mul olemas on, muidu vegeteeriksin üksinda siin omas maailmas, ei aintsatki kaaslast. Noh, postikana ju vahel käib justkui tuld toomas, on temalgi pidevalt kiires. Näed, nõuka ajal, kui polnud moodsat nutiajastut ja vähestel olid kodudes lauatelefonid, käidi palju tihedamini külas, aga tänapäeval, isegi näod hakkavad ära unustama, hea, et veel läbi telefoni inimesed hääle järgi ära tunned, kui sedagi. Kui ikka moblale nime ette ei viskask, siis vist ei tunneks ka! Tahaks sind nii näha, ja Kustit ikka ka. Las Revo-poiss võtab teid millalgi ühes ning tulge vanainimest ikka ka vahel vaatama, igatsengi juba teie järgi.“ näitas Mathilde külalislahkust välja, kuid siiski ei reetnud, et Trevor tal külas käis. Kas oli memmel omakasu mängus, või ta tõesti igatses Mirelli ja Kusti järgi, küllap ikka viimast.

  „Peab seda asja kaaluma. Katsun pojaga rääkida, aga täna kindlasti veel ei jõua. Tahaks kodutunnet endasse hingata, sest iial ei või teada mis elul plaanis on. Aga ma luban, et kaalun seda asja.“ jäi Mirell suhteliselt kidakeelseks. Kas ehmatas teda poja tõsine olemine või tal lihtsalt ei olnud jututuju, aga kindel oli see, et Mirell tõesti nautis kodust atmosfääri, sest haiglas viibides tekib reeglina meeletu koduigatsus ja esimesed tunnid kodus olemist ei korva seda igatsust kuidagi. Võtab ju aega, enne kui suudab kodurutiini sisse elada. Sellest võivadki tingitud olla meeleolumuutused, mis segavad keskendumist.

  „Aga heakene küll, ma siis jään ootele. Olge te seal kõik hoitud, armastatud ja õnnistatud!“ soovis memm ja juba oligi kõne katkenud. Tgeelikult Mirell veidi ehmatas, sest ta ei saanud memmele isegi enam heaga vastata, aga ta ei hakanud ka tagasi helistama. Võimalik, et memm vajutas taotluslikult kõne ruttu kinni, lootes tekitada Mirellis igatsust, või olid tal mõned teised plaanid mille tähtaeg tiksuma hakkas. Mathilde meeleolud olid ka viimasel ajal väga muutlikud. Eks tee vanadus muidugi oma töö ja teisalt on memmel, kes on harjunud terve elu aktiivselt suhtlema, päris raske leppida tõigaga, et ta peab enamuse ajast üksinda oma metsakodus veetma. Olgugi, et raadio, mis ööpäevaringselt köögilaualt tema kaaslaseks on, ei korva suhtlemisvajadust.

  „Trevor, kas midagi on valesti?“ uuris Mirell.

  „Ei. Miks sa seda küsid?“ oli poeg hämmingus.

„No, sul on kuidagi kummaline nägu peas, mis paneb mind arvama...“

  „Ema, lõpeta! Ma võin ka palju arvata, kui sa vahel tõsisem oled. Ega siis ei pea alati midagi korrast ära olema. Meil kõigil on paremaid ja halvemaid aegu. Ära mõtle üle!“ oli Trevor tõre.

  „Olgu, las ta jääb. Aga arvesta, et sul on alati ema olemas, kui miski painab!“ ei jäänud Mirell poja vastusega rahule, sest ta nägi, et midagi on teistmoodi, aga emana oli ta juba harjunud, et poja käest ei pigista saladusi välja ka kõige parema tahtmise juures. Naine lõi mõtteis käega, aga süda vaevas teda ikka.

  „Emps, kas venna on haige?“ sekkus vestlusesse Kusti.

  „Ei ole. Venna on terve. Aga ka minul ja sinul on mõnikord tuju paha ja me ei tea isegi tihti põhjust mis selle paha tuju tekitas. Võime põhjust küll otsida, aga ei leia. Ilmselt on ka vennal praegu paha tuju ja ta ei leia põhjust. Kõigiga juhtub nii. Mitte keegi meist ei ole alati rõõmus. See käib elu juurde, aga paha tuju ei tarvitse alati haigusest tingitud olla, selle taga võib palju muid asju olla. Mõsitad?“ küsis ema oma nooremalt pojalt.

  „Ei tea. Võibolla mõistan,“ ei valetanud lapsesuu.

  Trevor kohmitses oma riidekapi kallal, sorteeris seal riideid, omal nägu torssis. Väga raske oli emale ja vennale tunnistada, et ta lahkub Eestist, mitte küll alaliselt, aga ikkagi. Väga raske oli. Pealegi painas teda ema tervis ning suurel pojal oli hirm, et kes ta ema ja venna eest hoolitsema jääks, kuid minna ta plaanis, sest elboelu oli ta pangaravele suht pisikese summa jätnud ja enam polnud pääsu. Trevor ei olnud harjunud sellega, et tal hakkab raha otsa saama. Terve teadliku elu elas ta suhteliselt kopikaid arvestamata, aga nüüd oli kõik muutunud. Aeg oli tööle minna. Otsus oli tehtud ja taganemisteed enam ei olnud.

  „Venna, kas sa tuled minuga mängima? Ma nii tahaks, et sa seda domikot minuga mängiks.“nurus Kusti.

  „Mis domikot? Millest sa räägid? Ja pealegi pole mul üldse aega, on tegemist.“ vastas suur vend.

  „ Noh see klotsimäng, tead ju küll!“ oli väike venna viril.

  „Ah see! Õpi ükskord selgeks, et selle mängu nimi on doomino, ja pealegi oskab ema ka seda mängida. Mul on kiire.“ olid Trevori mõtted juba mujal, eemal kodust, eemal kodumaast, eemal kõigest mis teda ei huvitanud.

  „Venna, kas sa oled mu peale nüüd pahane, et ma selle mängu nime valesti ütlesin?“ oli Kusti mures.

Trevoril hakkas häbi. Ta tundis ennast väga täbaralt, et venna kallal riidles. Lõppude lõpuks polnud vend midagi valesti teinud, asi oli Trevoris endas. Mehele tikkus vägisi nutuklomp kurku.

  „Tule siia, mu maailma armsam väikevend!“ haaras ta venna sülle, üritades nii varjata oma pisaraid, mis vägisi silmist välja tungisid.

  „Venna, miks sa nutad?! Kas sul on kusagilt valus? Valutab midagi?“ ehamatas Kusti.

  „Süda valutab kallike. Süda.“ vastas Trevor.

  „Oi, miks?!“ ehmatas Kusti.

  „Tead, kui inimesel on hing haige ja olemine natuke reske, siis öeldakse, et tal süda valutab. Sina ära saa asjast valesti aru ja ära arva, et ma surema hakkaks. Ei hakka. Ma kohe räägin sulle ja emale miks mu süda valutab. Aga kas sa lubad, et ei hakka nutma?“ küsis suur vend väikevenna käest.

  „Olgu. Luban.“ oli väikevend põnevil.

  „Ema, palun tule siia!“ hõikas Trevor.

  „Jaa, kohe! Kas juhtus midagi?“ oli Mirell mures ning komberdas elutuppa poegade juurde ning ehmatas, nähes põrandal maas vanema poja käsipagasit, mis oli tema asju tulvil.

  „Juhtus see asi, et ma lähen mõneks ajaks ära. Oota, ära ütle midagi! Lihtsalt asi on selles, et ma lähen väljamaale tööle, ei lahku igaveseks. Elu lihtsalt nõuab, sest mu pangaarve hakkab tühjaks saama ja lõin juba sõbraga käed ka. Korra kuus ehk jõuan ikka koju käima ning on ju telefon ja intenett olemas, ega ma päriselt ära kao.“ teatas Trevor raske südamega.

19. detsember. 2017.a.

Vana-Rääma

Eel pööripäeva...

foto netiavarustest. autor: err

  EEL PÖÖRIPÄEVA...

päev värisedes vajus pilve taha
on talvevammusest ta pale külm
just alles öö see viskas hallad maha
kuid jäine on ta hingeõhk, jääs sülg

mis sest et päeval vihmadele valla
detsember on, las taevas pisardab
sest peale pööripäeva hangest alla
saab kelgutada, tali visandab

me jõgedele, järvedele kaaned
ning raamib merelained, neelab vee
nii kaua kuni metsad külmast kaamed
ei valla pääse kevad, tõde see

päev võbisedes vajus õhtu, öhe
vaid valgusviirg veel noolib mahedust
mis sest et öö on lämmatavalt jahe
täis tuult ja talve karget jahedust



18.12.2017.
Vana-Rääma


Ka VABA EESTIMAA AJALEHES olemas!

SÜDAME PÕHJAST...-Erika Salumäe

  Kell 3.51 lõpetasin kahekordse olümpiavõitja ja Eestimaa uhkuse, Erika Salumäe raamatu "Südame põhjast" lugemise ja tund hiljem ronisin voodist välja, sest und lihtsalt ei tulnud.
  Ma loen harva elulooraamatuid, aga nimetagem seda siiski mäletusteraamatuks, nagu seda soovivad Erika Salumäe ja koostaja Signe Lahthein.

 Olin eelnevalt lugenud kahte raamatut Erikast, mis kõik on koostatud erinevate inimeste poolt, seega tuli palju tuttavat ette, aga nii sisukat ja nii südamlikku raamatut ma lugenud ei olnud. Ehk siis see on mu lemmik, kuigi kõike 5 raamatut ma siiski lugenud ei ole.

 Raamat on kirjutatud hästi lihtsas kirjakeeles, see haarab sind nii endasse, et sa mitte ei saa teost käest panna. Lisaks sellele on raamat ikka väga südamlikult, tõesti südame põhjast, kirjutatud, et ma muudkui löristasin nutta, küll nende saavutuste pärast, millega meie Eestimaa au ja uhkus hakkama saanud on (need olid rõõmupisarad, mis tekitasid ka "tibutagiefekti") ja ka selle pärast, et miks küll ühele inimesele on nii palju antud (raskusi) kanda, olgugi, et tema elus on ka õnne ja armastust.

 See avameelne, valusalt ilus ja aus raamat pajatab kõigist, millest autor pole kunagi söandanud, julgenud või tahtnud rääkida. Tänu sellele raamatule mõistan ma Erikat veel rohkem, kuigi ma pole iialgi uskunud ühtegi halvamaiguslit lõhkipaisatud meediamulli tema kohta, sest paraku leidub meie seas palju õelaid ja kadedaid inimesi, kes ei oska enda elu elada ja kipuvad teiste elu elama. Sellest ei pääse meist keegi.

 Erika räägib ka sellest miks ta Hispaaniasse elama läks. Ta pajatab sportlaselu telgitagustest, kuidas ta on, sõna otses mõttes, seisnud silmitsi surmaga. Kuidas tal on alles head sõbrad, kes pole aastakümneid lahkunud tema kõrvalt ning on tema eest seisnud oma töökoha ja positsiooni hinnaga.

 Erika räägib ka oma pereelust, armastusest, innukusest, tahtejõust, haigustest, operatsioonidest ning elust Hispaanias, Denias. Kõige selle juures on raamat väga õpetlik ja positiivne, kuna iga peatükk sellest on nii peensusteni läbi mõeldud, et sa tunned neid hetki ja emotsioone justkui omal nahal. Ka elust poliitikuna saab siit põgusa ülevaate.

 Raamatut ilmestavad fotod läbi aegade ning autori jaoks strateeglised aastaarvud, läbi mille maalib aastakümnete tagune aeg ennast nii ehedalt silme ette, et hetkes tundus nagu oleks see aeg, kui olümpiasangareid Raekoja platsil vastu võeti, alles olnud. Aitäh, aitäh, aitäh!

 Loodan kogu südamest, et Erika ja ta armas tütar (kellele ma ikka meelsamini Sirli ütleksin) leiavad taas ühise keele ja saavad õnnelikult koos olla. Sest elu on seda väärt.


  Aitäh Erika ja Signe! Teie ühine kirjatöö on imeline!

Armastan!

Üks eelnevalt läbi loetud raamatutest.

...

Rahva Raamatu lehelt: RAAMAT

ERIKA SALUMÄE. SÜDAME PÕHJAST...

Autor: ERIKA SALUMÄE

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 9 Google +0  0 Share0

"Umbes kümme inimest on minult küsinud, miks mul on vaja veel üht elulooraamatut. Jah, ma räägin uuesti üle paljud seigad oma elust, kuid tegelikult pole see mitte elulooraamat, vaid mälestusteraamat. Ma ei keskendu kronoloogiale ega pretendeeri täielikule loetelule kõigest, mis elus juhtunud. Hoopis meenutan sündmusi ja inimesi, mis või kes on minu elu enim mõjutanud - tänasest vaatenurgast. Selliselt, oma südame põhjast, pole ma paljudest asjadest iial varem rääkinud.
Veelgi tähtsam motivatsioon seda raamatut teha on see, et viimased paar aastat on nii mõndagi tahku minu mõtlemises kõvasti muutnud. Ma ei tea, kas saan just öelda, et olen saatusele tänulik selle hingelise kadalipu eest, millesse ma seoses oma tütre abiellumisega ja sellest Eesti meedias tehtud „järjejutuga“ sattusin, aga see andis mulle väga palju mõtlemisainet. Õpetas uuesti olema üksi. Vaatama oma elu üle ka selle pilguga, et mis ma olen valesti teinud.
Ütlen lihtsalt ja selgelt – mu keha on omadega täitsa läbi. Niikaua, kuni vaim on veel virge (ja seda ta on!), tahtsin oma tee korra uuesti mõttes läbi käia."

ISBN	9789949881420
ILMUMISAASTA	2017
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	208 lk
MÕÕT	242x172x20 (mm)
KOOSTAJA(D)	SIGNE LAHTEIN
KIRJASTUS	ÕUETUBA OÜ 21.99 20.89 € LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 20.89 € KAUPLUSES: 21.99 € KAUP KÄTTE: KIIRTELLIMUSEGA:TÄNA 18.12 SAADAVUS KAUPLUSTES VAATA ASUKOHTA

18. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

PUNASTE JUUSTEGA TÜDRUK- Tuomas Wirkkunen

  Panin just öökapilt raamaturiiulisse Tuomas Wirkunenni PUNASTE JUUSTEGA TÜDRUKU. Mina seda romaani paari päevaga läbi ei lugenud. See on teos mis vajab analüüsimist, ajaloo prügikastis sobramist(mõtetes) ja süvenemist mõnesse seika nii pikalt, et veidike raske on ühest teemast teise hüpata, kui romaani (paralleel)maailmad muutuvad liiga kiiresti. See on võibolla ka üks miinus süžee juures, et ühest "seigast" (Jeni maailmast räägib ühe lõigu ja siis hüppab teisele teemale) räägib kirjanik vaid mõne reaga, siis tuleb uus (nimetagem seda alapealkirjaks) teema ja ajab su lihtsalt segadusse. Aga muidu...

 Väga põnev romaan on! Ja Tuomase või siis Toomas Reisalu (mis on autori kodanikunimi ja selle raamatu toimetajanimi ka!) sõnavara on väga mitmekülgne, põnev, tark, tegu on kindlasti laia silmaringiga inimesega, kes teab millest kirjutab. Ma isegi ei oska öelda kas tegu on kriminaalromaani- või põnevusromaaniga, siin on mõlemat, seega põnevuskrimka.

 Paljud meist kindlasti mäletavad aastate eest aset leidnud pantvangidraamat, kus 7 Eestist pärit jalgratturit võeti pantvangi ja neid hoiti Bekaa orus. Mina mäletan, nagu oleks see alles eile olnud. Toomas on loonud selle raamatu just suurel määral selle pantvangidraamale, sekka Bin Ladenit jt...Raamatus domineerivad ka punaste juustega tüdrukud, seega pealkiri õigustab ennast igas mõttes ära.

 Kindlasti on selle taga tohutu mahukas töö, tahtejõud ja osavus, sest mina sain igal juhul palju õpetlikku sellest loost. Raamatut sulgedes oleks võibolla pettumus olnud, et kas tõesti nii kõik lõppes, et kas tõesti sai raamat otsa, aga...Juhtusin täna vaatama videot Toomas Reisalu raamatu esitlusest, kus teda küsitles kirjastuse Kentaur(i) omanik Anne-Mari Alver, ning sain sealt palju vastuseid. Vaata sinagi seda videot SIIT.

 Selline mõnus värskendus ja kosutus igal juhul õhtutesse ja öödesse. Jään põnevusega järge ootama!

Kas miski ka häiris?

 Natuke häiris see kuidas autor kirjeldab Jeni (pahasid)päevi, kui kaua need kestsid, kui valulikud need olid jne...
  Ja...
 Mida rohkem lõpule lähemale raamatu lugemisega jõudma hakkasin, seda rohkem tekkis kirjavigu, mis silmi häirisid. Jah, neid ikka tuleb, tahad või ei taha. Ka minu raamatutes on. Aga kuna selle raamatu toimetas autor ise ja ta oskab seda tööd, pidanuks ta siiski laskma paaril tuttaval (ehk) käsikirja lugeda, seda just korrektuuri poolest, sest autor ise ei näe oma vigu, tean seda omast käest. Kordusid väikse tähega alanud laused ja sõnad, mille kirjapilt on vale, näiteks: terrass (raamatus on terass), tekib (raamatus on tekkib) jne...Paljudel sõnadel ja lausetel on lõpud ära, need tuleb ise mõelda.

 Et kas soovitan seda raamatut lugeda?

100% soovitan. Just meestel! Kui suudate kirjavigadest mööda vaadata, saate väga põneva elamuse osaliseks. Tegu on tõesti hea raamatuga.

 Aitäh, Toomas, et sa sellise raamatu kirjutasid!

Rahva Raamatu lehelt:

RAAMAT

PUNASTE JUUSTEGA TÜDRUK

Autor: TUOMAS WIRKKUNEN

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 875 Google +6  1 Share0

Spioneerimises ja korruptsioonis süüdistatav kaitsepolitseinik keeldub endast rumalama ülekuulajaga rääkimast. 

Ta küsib virna puhast paberit ja asub kirjutama. Mees teab hästi, et tema ülestunnistus kõigutab alustaladeni nii koduriiki kui ka liitlaseid – räpaseid saladusi on palju ning motiivid nende salajas hoidmiseks on tihti veelgi räpasemad. 

Peatükk peatüki järel lähevad kirja kuriteod ja võimu väärkasutused. Nii kõnealuse kaitsepolitseiniku enese kui ka tema otseste ülemuste ning riigi kõrgemate ninameeste omad. Paljud on sellised, mida saabki teada üksnes topeltmängu mängiv spioon – avalikkusele nähtamatu mees, kelle teeneid vajavad peaaegu kõik. 

Kurjategijate nimekirja kõrval saab selgemaks ka ohvrite hulk. Näiteks seitse meest, keda pole võimalik Liibanoni inimröövlite käest päästa, kuni võimukandjad omavahel kokkuleppele ei jõua...

ISBN	9789949551491
ILMUMISAASTA	2017
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	288 lk
MÕÕT	210x146x15 (mm)
KIRJASTUS	KENTAUR
LISAMISE AEG:	21.11.2017

21.69 20.61 €

• LISA LISA 
  
  OSTA 

KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 20.61 €

KAUPLUSES: 21.69 €

KAUP KÄTTE: KIIRTELLIMUSEGA:ESMASPÄEV 18.12

• SAADAVUS KAUPLUSTES
• VAATA ASUKOHTA

17. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

Erika Salumäe raamatu "Südame põhjast..." esitlus Pärnus

  Täna esitles olümpivõitja ja tippsportlane, armastatud Erika Salumäe oma mälestusteraamatut "Südame põhjast..." PK Apollo poes. Loomulikult käisin ma armsa Erikaga kohtumas ja hea Ave kinkis mulle selle raamatu jõuludeks. Aitäh, head ja armsad!

  Nagu näete, oli väike nunnukas sülekoer Elsie ka kaasas. Püüdisin ka tema pilku tabada. On ikka armas karvanässukas :)

 Kalli Ema soovi täitsin ka, teha koos Erikaga pilti. Tehtud! Ja hea mälestus endalegi.

 Hästi südamesoe oli kuulda kuidas üks vanahärra läks Erika käest raamatusse autogrammi võtma ja ütles, et ta on seda kohtumist oodanud lausa 25 aastat.

 Aitäh, kallis Erika, oli armas taaskohtuda! Tugevat tervist! Eestlased armastavad Sind niikuinii!

 Ahjaa, no ma olin üks esimesi kes kohale jõudis ja AK meeskond tabas kohe ära, et esitlusele läksin ja ma ei pääsenud intekast. Ehk siis täna vaadake AK uudiseid. Mõnda intervjueeriti veel.

 Üks imeline päev on jälle pildis!

Ja lisan siia juurde veel ka Sport. Sport /ETV/ ERR video. Umbes 12.20 minutil näitab Pärnu esitlust ja vaadata saate SIIT.

AK meeskond

raamatud

...

AK teeb tööd...

lava

Ave ja raamat

arms päevakangelane :)

armas Erika oma sünnilinnas...

põhjamaapunane mina ja Hispaaniapruun Erika (Ema tellimuspilt!)

autogrammiminutid...

Erika ja Ave, kaks armsat rosinsilma! :)

emotsioonid

Germo, Ave, Külli

õnnelikud pühendustega raamatuomanikud :)

armas ja särav Erika

imearmas Elsie tahab ikka emme õppa :)

...

pühendusega...

16. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma